1.

Käesolevas kohtuasjas palub komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et Itaalia Vabariik on rikkunud ühenduse omavahendeid puudutavatest ühenduse sätetest tulenevaid kohustusi, kuna keeldus maksmast viivist seoses viivitusega omavahendite kontole kandmisel tolliprotseduuris, mille käigus kaup jõudis õigeaegselt sihttolliasutuseni, kuid tõend lähtetolliasutusele esitati hilinenult.

2.

Tollikonventsiooni TIR-märkmike alusel toimuva rahvusvahelise kaubaveo kohta (edaspidi „TIR-konventsioon”) ( 2 ) artiklis 2 on märgitud:

„Käesolevat konventsiooni kohaldatakse kauba veol maanteesõiduki, autorongi või konteineriga vahepealse ümberlaadimiseta üle ühe või enama riigipiiri lepinguosalise lähtetolliasutuse ja teise või sama lepinguosalise sihttolliasutuse vahel, tingimusel et osa TIR-veost toimub maanteel.”

3.

TIR-konventsiooni artikli 4 kohaselt:

„TIR-protseduuri alusel veetavalt kaubalt ei tule tasuda või deponeerida impordi- või eksporditollimakse ja impordi- või ekspordimakse vahetolliasutuses.”

4.

TIR-konventsiooni artikli 8 järgi:

„1.   Garantiiühing kohustub tasuma impordi- või eksporditollimaksud ja impordi- või ekspordimaksud viivisega, mis tuleb maksta selle riigi tollialaste õigusaktide alusel, kus eeskirjade eiramine seoses TIR-veoga avastati. Ühing vastutab solidaarselt nende isikutega, kes peavad eespool nimetatud summad tasuma.

2.   Kui lepinguosalise õigusaktides ei nähta ette impordi- või eksporditollimaksude ning impordi- ja ekspordimaksude tasumist vastavalt lõikele 1, kohustub garantiiühing tasuma samadel tingimustel summa, mis on võrdne impordi- või eksporditollimaksude ning impordi- ja ekspordimaksude ning viivisega.

[…]

7.   Kui käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 nimetatud summad tuleb tasuda, nõuavad pädevad asutused niivõrd, kui see on võimalik, tasumist selleks vahetult kohustatud isikult või isikutelt enne nõude esitamist garantiiühingule.”

5.

TIR-konventsiooni artiklis 11 on sätestatud:

„1.   Kui TIR-märkmikku ei ole lõpetatud või on lõpetatud tingimustega, ei ole pädeval asutusel õigust nõuda garantiiühingult artikli 8 lõigetes 1 ja 2 nimetatud summade tasumist, kui ühe aasta jooksul pärast TIR-märkmiku aktsepteerimist selle asutuse poolt ei ole ta teatanud garantiiühingule kirjalikult lõpetamisest keeldumisest või lõpetamisest tingimustega. Sama kehtib ka siis, kui lõpetamistunnistus saadi ebaseaduslikult või pettusega, kuid sel juhul on tähtaeg kaks aastat.

2.   Artikli 8 lõigetes 1 ja 2 osutatud summa tasumise nõue esitatakse garantiiühingule kõige varem kolm kuud ja hiljemalt kaks aastat pärast kuupäeva, mil ühingule teatati, et märkmikku ei ole lõpetatud või on lõpetatud tingimustega või et lõpetamiskinnitus saadi ebaseaduslikult või pettusega. Neil juhtudel, mil eespool nimetatud kahe aasta jooksul on algatatud kohtumenetlus, esitatakse tasumise nõue ühe aasta jooksul pärast kohtuotsuse jõustumise kuupäeva.

3.   Garantiiühing peab nõutud summad tasuma kolme kuu jooksul tasumise nõude esitamise kuupäevast. Tasutud summad tagastatakse ühingule, kui kahe aasta jooksul pärast tasumise nõude esitamist tõendatakse tollile, et kõnealuse veoga seoses ei ole eeskirju eiratud.”

6.

Nõukogu määruse nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (edaspidi „tolliseadustik”) ( 3 ) artikkel 91 sätestab:

„1.   Välistransiidiprotseduur võimaldab ühenduse tolliterritooriumil ühest punktist teise liikuda järgmistel kaupadel:

2.   Lõikes 1 nimetatud kaupade liikumine toimub:

[…]”

7.

Tolliseadustiku artikli 92 kohaselt:

„Välistransiidiprotseduur lõpetatakse [lõpeb], kui kaup koos asjakohaste dokumentidega esitatakse sihtkoha tolliasutuses kooskõlas kõnealust protseduuri reguleerivate sätetega.” [täpsustatud tõlge]

8.

Tolliseadustiku artikkel 204 sätestab:

„1.   Tollivõlg impordil tekib, kui ei täideta:

või

välja arvatud artiklis 203 nimetatud juhtudel, kui ei tehta kindlaks, et nimetatud kohustuste ja tingimuste eiramine ei avalda ajutise ladustamise või muu kõnealuse tolliprotseduuri nõuetekohasele käigule olulist mõju.

2.   Tollivõlg tekib kas sellest hetkest, kui kohustust, mille täitmata jätmine toob kaasa tollivõla tekkimise, enam ei täideta, või sel hetkel, kui kaup suunatakse asjaomasele tolliprotseduurile, ja hiljem tehakse kindlaks, et tegelikult ei täidetud mis tahes tingimust, mille täitmine on kauba nimetatud protseduurile suunamise või kaubale eesmärgipärase kasutuse tõttu imporditollimaksu vähendatud või nullmäära kohaldamise eelduseks.

3.   Võlgnik on isik, kes vastavalt olukorrale peab seoses kaubaga, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, täitma kohustusi, mis tekivad seoses kauba ajutise ladustamise või tolliprotseduuri kasutamisega, millele see on suunatud, või järgima tingimusi, mille täitmine on kauba sellele tolliprotseduurile suunamise eelduseks.”

9.

Tolliseadustiku artikli 217 lõikes 1 on märgitud:

„Iga tollivõlast tuleneva impordi- või eksporditollimaksu summa […] arvutab toll niipea, kui on saanud vajalikud andmed, ja märgib selle arvestusdokumentidesse või mõnele muule samaväärsele teabekandjale (arvestuskanne).”

10.

Sama seadustiku artikli 236 lõige 1 sätestab:

„Impordi- või eksporditollimaks makstakse tagasi, kui on kindlaks tehtud, et selle summa tasumise ajal ei tulenenud see summa seadusest või selle summa kohta tehti arvestuskanne vastuolus artikli 220 lõikega 2.

[…]”

11.

Määruse nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (edaspidi „määrus nr 2454/93”) ( 4 ) artiklis 378 on sätestatud:

„1.   Ilma et see piiraks seadustiku artikli 215 kohaldamist, käsitatakse eeskirjade rikkumise või eiramise kohana järgmist kohta, kui kaubasaadetist sihttolliasutusele ei esitata ja eeskirjade rikkumise või eiramise kohta ei ole võimalik tuvastada:

kui artikli 379 lõikes 2 kehtestatud tähtaja jooksul ei esitata tollile tõendeid transiidieeskirjade järgimise või eeskirjade tegeliku rikkumise või eiramise koha kohta.

2.   Kui sellist tõendusmaterjali ei esitata ning eeskirjade rikkumise või eiramise puhul käsitatakse eeskirjade rikkumise või eiramise kohana lähteliikmesriiki või lõike 1 teises taandes osutatud liikmesriiki, mille kaudu saadetis ühendusse sisenes, tuleb asjaomase kaubaga seonduvad tolli- ja muud maksud tasuda kõnealuses liikmesriigis kooskõlas ühenduse ja siseriiklike õigusaktidega”.

12.

Määruse nr 2454/93 artikli 379 kohaselt:

„1.   Kui sihttolliasutusele kaubasaadetist ei esitata ja eeskirjade rikkumise või eiramise kohta ei ole võimalik tuvastada, teatab lähtetolliasutus printsipaalile sellest võimalikult kiiresti ning igal juhul enne ühenduse transiidideklaratsiooni registreerimiskuupäevale järgneva üheteistkümnenda kuu lõppu.

2.   Lõikes 1 osutatud teade peab eelkõige sisaldama tähtaega, milleks tuleb lähtetolliasutuse tollile esitada tõendid transiidieeskirjade järgimise või selle koha kohta, kus eeskirjade rikkumine või eiramine tegelikult toimus. Tähtaeg on kolm kuud alates lõikes 1 nimetatud teatamiskuupäevast. Kui nimetatud tähtaja lõpuks kõnesolevat tõendit ei esitata, võtab pädev liikmesriik meetmed, et tasutaks asjaomased tolli- ja muud maksud. Juhtudel, kui lähtetolliasutus ei paikne kõnealuses liikmesriigis, teatab nimetatud asutus sellest liikmesriigile.”

13.

Määruse nr 2454/93 artikkel 380 sätestab:

„Tollile tuleb transiidieeskirjade järgimist artikli 378 lõike 1 tähenduses tõendada eelkõige:

14.

Määruse nr 2454/93 artikkel 454 märgib:

„1.   Käesolevat artiklit kohaldatakse, ilma et see piiraks TIR- […] konventsiooni[…] erisätete kohaldamist, mis käsitlevad garantiiühingute vastutust TIR- […] märkmiku kasutamise korral.

2.   Kui ilmneb, et TIR-märkmiku alusel toimunud veo […] käigus või [sellega] seoses on teatud liikmesriigis eeskirju rikutud või eiratud, tuleb kõnealuses liikmesriigis tasuda tasumisele kuuluvad tolli- või muud maksud kooskõlas ühenduse või siseriiklike õigusaktidega, ilma et see takistaks kriminaalõiguslike meetmete võtmist.

3.   Kui ei ole võimalik kindlaks määrata, millisel territooriumil eeskirju rikuti või eirati, käsitatakse eeskirjade rikkumise või eiramise kohana seda liikmesriiki, kus kõnealune rikkumine või eiramine tuvastati, kui artikli 455 lõikes 1 kehtestatud tähtaja jooksul ei esitata tollile tõendeid eeskirjade järgimise või tegeliku eeskirjade rikkumise või eiramise koha kohta.

Kui selliseid tõendeid ei esitata ning kõnesolev eeskirjade rikkumine või eiramine loetakse toimunuks selles liikmesriigis, kus see tuvastati, tuleb asjaomase kaubaga seonduvad tolli- ja muud maksud tasuda kõnealuses liikmesriigis kooskõlas ühenduse ja siseriiklike õigusaktidega.

[…]

Liikmesriikide tolliametid võtavad vajalikud meetmed, et ära hoida eeskirjade rikkumisi või eiramisi ning kohaldada tõhusaid sanktsioone.”

15.

Määruse nr 2454/93 artikli 455 kohaselt:

„1.   Kui ilmneb, et TIR-märkmiku alusel toimunud veo […] käigus või [sellega] seoses on eeskirju rikutud või eiratud, teatab toll sellest TIR- […] märkmiku valdajale ja garantiiühingule vastavalt TIR-konventsiooni artikli 11 lõikes 1 […] ettenähtud tähtaja jooksul.

2.   Tõendid selle kohta, et TIR- […] märkmiku alusel toimunud veo puhul on artikli 454 lõike 3 esimese lõigu tähenduses eeskirju järgitud, esitatakse vastavalt TIR-konventsiooni artikli 11 lõikes 2 […] ettenähtud tähtaja jooksul.

3.   Tõendina võib tollile esitada eelkõige:

[…]”

16.

Nõukogu määrus nr 1552/89, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 88/376/EMÜ, Euratom (edaspidi määrus nr 1552/89) ( 5 ), artikli 2 lõikes 1 on märgitud:

„Käesoleva määruse kohaldamisel määratakse otsuse 88/376/EMÜ, Euratom artikli 2 lõike 1 punktides a ja b märgitud ühenduse omavahendite maks kindlaks niipea, kui liikmesriigi pädev talitus on võlgnikule teatanud tema maksta oleva summa. Teatis esitatakse niipea, kui võlgnik on selgunud, ning pädevad haldusasutused saavad kooskõlas kõigi ühenduse asjakohaste sätetega välja arvutada maksmisele kuuluva summa.” [Siin edaspidi on nimetatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

17.

Määruse nr 1150/2000, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728/EÜ, Euratom (edaspidi määrus 1150/2000) ( 6 ) ja mis tunnistas kehtetuks määruse nr 1552/89, artikkel 2 sisaldab samuti sarnast sätet:

„1.   Käesoleva määruse kohaldamisel määratakse otsuse 94/728/EÜ, Euratom artikli 2 lõike 1 punktides a ja b märgitud ühenduse omavahendite maks kindlaks niipea, kui tollieeskirjades ettenähtud maksu arvestuskande ja võlgniku teavitamisega seotud tingimused on täidetud.

2.   Lõikes 1 märgitud kindlaksmääramise kuupäev on tollieeskirjades ettenähtud arvestusregistrisse kandmise kuupäev. […]”

18.

Määruse 1552/89 artikkel 6 sätestab:

„1.   Omavahendite raamatupidamisarvestust peab iga liikmesriigi riigikassa või iga liikmesriigi määratud asutus ning see jaguneb vastavalt vahendite liigile.

19.

Määruse 1150/2000 artikkel 6 sätestab:

„1.   Omavahendite raamatupidamisarvestust peab iga liikmesriigi riigikassa või iga liikmesriigi määratud asutus ning see jaguneb vastavalt vahendite liigile.

2.   Omavahendite arvestamine lõpeb kõige varem kell 13.00 selle kuu viimasel tööpäeval, millal kindlaksmääramine toimus.

[…]”

20.

Määruse 1552/89 artikkel 8 sätestab, et:

„Artikli 2 lõike 2 alusel tehtud parandused liidetakse kindlaksmääratud maksude kogusummale või lahutatakse sellest. Need kantakse artikli 6 lõike 2 punktides a ja b nimetatud raamatupidamisarvestusse ning artikli 6 lõikes 3 nimetatud aruannetesse vastavalt kõnealuste paranduste kuupäevale.

Eraldi teade tehakse pettusjuhtumite ja eeskirja eiramisega seotud paranduste kohta, millest komisjonile on juba teatatud.”

21.

Määruse 1150/2000 artikkel 8 sisaldab praktiliselt samasugust sätet:

„Artikli 2 lõike 4 alusel tehtud parandused liidetakse kindlaksmääratud maksude kogusummale või lahutatakse sellest. Need kantakse artikli 6 lõike 3 punktides a ja b nimetatud raamatupidamisarvestusse ning artikli 6 lõikes 4 nimetatud aruannetesse vastavalt kõnealuste paranduste kuupäevale.

Eraldi teade tehakse pettusjuhtumite ja eeskirja eiramisega seotud paranduste kohta, millest komisjonile on juba teatatud.”

22.

Määruse nr 1552/89 artikkel 11 ja määruse nr 1150/2000 artikkel 11 sisaldavad täpselt sama sätet:

„Asjaomased liikmesriigid peavad kõikide viivituste eest ülekannete tegemisel artikli 9 lõikes 1 märgitud kontole maksma intressi liikmesriigi rahaturul lühiajaliste finantstehingute maksetähtpäeval kehtiva intressimäära alusel, mida on tõstetud kahe protsendi võrra. Intressimäärale lisandub 0,25 protsenti iga viivitatud kuu kohta. Suurendatud määra kohaldatakse kogu viivitusaja suhtes.”

23.

Määruste nr 1552/89 ja 1150/2000 artikli 17 lõigetes 1 ja 2, mis asuvad VII jaotises „Kontrollimist käsitlevad sätted”, on märgitud:

„1.   Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada artiklis 2 kindlaksmääratud maksudele vastavate summade komisjonile kasutatavaks tegemine käesolevas määruses ettenähtud korras.

2.   Liikmesriigid on kindlaksmääratud maksudele vastavate summade komisjoni käsutusse andmise kohustusest vabastatud ainult sellisel juhul, kui kõnealused summad on vääramatu jõu tõttu sisse nõudmata jäänud. Lisaks sellele võivad liikmesriigid nende summade komisjonile kasutatavaks tegemise kohustuse täitmata jätta üksikjuhtudel, kui pärast kõnealuse juhtumiga seotud asjaolude põhjalikku hindamist ilmneb, et liikmesriikidest olenemata põhjustel ei ole makse kaua aega võimalik sisse nõuda. […]”

24.

Määruse nr 1150/2000 artikli 22 kohaselt:

„Määrus (EMÜ, Euratom) nr 1552/89 tunnistatakse kehtetuks.

Viiteid kõnealusele määrusele tõlgendatakse viidetena käesolevale määrusele ja neid loetakse vastavalt käesoleva määruse lisa A osas esitatud vastavustabelile.”

25.

Määruse nr 1150/2000 artikkel 23 sätestab:

„Käesolev määrus jõustub Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise päeval.”

26.

Määrus nr 1150/2000 avaldati Euroopa Liidu Teatajas 31. mail 2000.

27.

Komisjoni hagi puudutab kahte rikkumismenetlust: 2003/2241 ja 2006/2266.

28.

Komisjon tuvastas 1994. aasta aprillis toimunud omavahendite kontrolli käigus, et teatavatel ühenduse transiidi juhtudel ei nõudnud Itaalia ametivõimud ettenähtud tähtajal sisse määruse nr 2454/93 artikli 379 alusel tasumisele kuuluvaid tolli- ja muid makse, põhjusel et tolliprotseduuri eeskirjade järgimise kohta ei esitatud tõendeid.

29.

Komisjon nõudis Itaalia Vabariigilt 15. juuni 2001. aasta kirjas vastavalt määruse nr 1150/2000 artiklile 11 viivise tasumist summas 31564893 Itaalia liiri (16301,90 eurot) nende omavahendite kohta viivitusega arvestuskande tegemise eest, millele komisjonil oli õigus tollivõla alusel, mis tekkis ühenduse transiidi ajal toimunud eeskirjade eiramisest.

30.

Itaalia ametivõimude teostatud uurimise põhjal tuvastati, et 201 dokumendist vaid 11 puhul oli eeskirju järgitud. Neil juhtudel oli tolliprotseduur küll nõuetekohaselt lõpetatud, kuid sihttolliasutus oli lähtetolliasutusele tõendeid saatnud hilinenult. Seetõttu teatasid Itaalia ametiasutused 31. juuli 2001. aasta kirjas komisjonile, et nad on nõus maksma viivist üksnes nende tolliprotseduuride eest, mille puhul toimus eeskirjade eiramine. Itaalia ametiasutused keeldusid viivist maksmast nende dokumentide eest, mille osas ilmnes alles uurimise käigus, et eeskirju oli järgitud. Nad kinnitasid selles osas veel kord – arvestades asjaolu, et transiididokumendid olid sihttolliasutusele esitatud –, et mingisugust tollivõlga määruse nr 2913/92 artikli 204 mõttes ei tekkinud. Itaalia ametivõimud väitsid seega, et nad ei olnud kohustatud viivist tasuma.

31.

Kuna Itaalia ametiasutused ei olnud valmis viivist maksma, saatis komisjon 3. veebruaril 2004 Itaalia Vabariigile märgukirja, milles nõudis 847,06 euro suuruse viivise tasumist tolliprotseduuride eest, mis olid nõuetekohaselt lõpetatud, kuid mille osas tehti arvestuskanne hilinenult. Kuna Itaalia teatas . aasta kirjas uuesti, et ta ei maksa kõnesolevat viivist, võttis komisjon vastu põhjendatud arvamuse, milles kutsus veel kord üles tasuma viivist kahe kuu jooksul alates arvamuse teatavakstegemisest.

32.

Itaalia ametiasutused jäid põhjendatud arvamusele saadetud vastuses oma seisukoha juurde, et nemad viivist ei maksa.

33.

Rikkumismenetluses 2006/2266 tuvastas komisjon neli TIR-konventsiooni alusel tehtud transiiditehingut, mille osas ta leidis, et need ei olnud lõpetatud TIR-konventsiooni artiklis 11 sätestatud tähtaja jooksul. Kuna TIR-märkmikku ei olnud õigeaegselt lõpetatud, oleks pädevad asutused pidanud nõudma tollimaksude tasumist. Kuna nad seda ei teinud, ei olnud transiidiprotseduur nõuetekohane ning komisjoni arvates tekkis seetõttu tollivõlg. Nende omavahendite kohta arvestuskande hilinenult tegemise tõttu, millele komisjonil oli tollivõla alusel õigus, nõudis komisjon Itaalia ametiasutustelt viivise tasumist.

34.

Nagu rikkumismenetluses 2003/2241, keeldusid Itaalia ametivõimud ka antud menetluses kõnesolevat viivist maksmast. Nad kordasid oma seisukohta, et tollivõla puudumisel muudab viivise tasumine selle viivise laadi. Viivis osutuks sellisel juhul karistuseks, mida kohaldatakse määruses nr 1552/89 ettenähtud tehingute lõpetamiseks selles määruses antud tähtaegade formaalse rikkumise korral.

35.

Komisjon edastas 4. juulil 2006 Itaalia Vabariigile märgukirja, milles nõudis viivise tasumist summas 3322 eurot. Kuna Itaalia Vabariik märgukirjale ei vastanud, saatis komisjon 12. oktoobril 2006 Itaalia ametivõimudele põhjendatud arvamuse.

36.

Itaalia ametivõimud keeldusid 12. detsembril 2006 põhjendatud arvamusele antud vastuses eespool viidatud viivise maksmisest.

37.

Kuna Itaalia ametivõimud keeldusid rikkumismenetlustes 2003/2241 ja 2006/2266 viivise maksmisest, otsustas komisjon esitada Itaalia vastu liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi.

38.

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

39.

Itaalia Vabariik palub Euroopa Kohtul:

40.

Komisjoni hagi saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 8. juunil 2007 ning kostja vastus saabus . Komisjoni ja Itaalia Vabariigi esindajad esitasid kohtukõned ja vastasid Euroopa Kohtu küsimustele peetud kohtuistungil.

41.

Komisjon kinnitab menetluse 2003/2241 kohta, et kuna lähtetolliasutus ei saanud selleks ettenähtud tähtajal tolliprotseduuri lõpetamise kohta tõendeid, tuli võtta selle protseduuri osas seisukoht, et toimunud on eeskirjade eiramine ning seetõttu tekkis ka tollivõlg. Komisjon tugineb oma väidetes kohtupraktikale, millest nähtub, et juhul, kui „ühenduse välistransiidiprotseduurile suunatud kaubasaadetisi pole sihttolliasutusele lähtetolliasutuse poolt määratud tähtajaks esitatud, […] eeldatakse, et tollivõlg on tekkinud ning printsipaal on võlgnik” ( 7 ).

42.

Komisjon väidab, et sellisel juhul on liikmesriik kohustatud nõudma vastutavalt printsipaalilt tõendit transiidieeskirjade järgimise kohta ja kui sellist tõendit tähtaegselt ei esitata, peab nimetatud liikmesriik võtma meetmed võlgnetavate summade sissenõudmiseks. Komisjon juhib tähelepanu asjaolule, et ühenduse õigusega selle kohta ettenähtud tähtajad on kohustuslikud, mis võimaldab tollimaksude tasumist reguleerivate sätete ühetaolist kohaldamist. Kui määruse nr 2454/93 artiklis 379 ettenähtud tähtajad on mööda lastud, on liikmesriik kohustatud määruse nr 1552/89 artikli 6 alusel tegema vastavate summade osas viivitamatult ülekande omavahendite kontole ja andma need vastavalt nimetatud määruse artiklile 10 komisjoni käsutusse.

43.

Komisjon viitab muu hulgas määruse nr 1552/89 artiklile 11, mille kohaselt peab liikmesriik kõikide viivituste eest ülekannete tegemisel maksma intressi. Komisjoni arvates on juba üksnes selle artikli sõnastusest näha, et intressi maksmise kohustus tuleneb ülekande tegemata jätmisest, ilma et lisanduks täiendavaid tingimusi. Komisjon märgib, et intress, mida ta antud juhul nõuab, ei ole mitte hilinenud maksmise eest tasutav intress, vaid intress, mis tuleb tasuda otseselt asjaolu tõttu, et tollivõlga ei kantud omavahendite kontole või et seda tehti hilinenult. See kohustus jääb alles ka siis, kui puudub kohustus maksta põhivõlga, kuna selgub, et tolliprotseduur viidi läbi nõuetekohaselt.

44.

Komisjon on vastu ka Itaalia valitsuse väitele, mille kohaselt on intressi tasumine antud juhul samaväärne karistusega. Ta märgib, et tsiviilõiguses on välja kujunenud põhimõte, mille järgi on viivise eesmärk esiteks hüvitada võlausaldajale teatud perioodil kindlate rahaliste vahendite puudumisest tulenev kahju ja teiseks ärgitada võlgnikku oma kohustusi täitma õigeaegselt. Komisjon juhib tähelepanu asjaolule, et intressi maksmine tuleneb ühenduse õigusega pandud kohustuste rikkumisest, sõltumata asjaolust, kas ühendus on tegelikult kahju saanud või mitte.

45.

Komisjon väidab seoses menetlusega 2006/2266, et lähtetolliasutus oleks pidanud TIR-konventsiooni artiklis 11 sätestatud tähtaja lõppemisel võtma meetmeid tollimaksude sissenõudmiseks. Kuna lähtetolliasutus ei saanud tõendit transiidiprotseduuri lõpetamise kohta 15 kuu jooksul alates kuupäevast, mil ta oli saanud TIR-märkmiku, tuleb asuda seisukohale, et kõnesoleva protseduuri tegemisel eirati eeskirju, mis toob kaasa tollivõla tekkimise. Sellisel juhul teeb liikmesriik ühenduse omavahendite maksu kohta arvestuskande määruse nr 1552/89 alusel niipea, kui pädevad ametiasutused on tollimaksud välja arvutanud. Seega oleks Itaalia ametiasutused pidanud tegema määruse nr 1552/89 artikli 6 lõike 2 punkti a alusel ühenduse omavahendite maksu kohta arvestuskande hiljemalt pärast maksu kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäevale järgnenud esimesel tööpäeval. Komisjon lisab, et need ametiasutused oleks pidanud saatma kõnealuste summade maksenõude vastavalt TIR-konventsiooni artikli 11 lõikele 2 kõige varem kolme kuu jooksul pärast kuupäeva, mil garantiiühingule teatati, et TIR-märkmikku ei ole lõpetatud.

46.

Itaalia leiab esiteks, et määruse nr 1150/2000 artikli 11 alusel viivise tasumise kohustuse tekkimise tingimused ei ole täidetud. Selle sätte kohaselt nõutakse intressi igasuguse viivituse korral ülekannete tegemisel kontole, kuid tema arvates ei ole ta kohustatud antud juhul ülekannet tegema.

47.

Itaalia märgib, et konkreetse asja puhul ei ole komisjon saanud tolliprotseduuride hilinenud lõpetamise tõttu mingit rahalist kahju ja seetõttu pole tal kohustust viivist maksta. Käesoleval juhul võrduks viivise maksmise nõue karistusega, mida ta ei ole ära teeninud. Viivis on seotud tasumisele kuuluvate summade hilinenud maksmisega ja selle eesmärk on hüvitada võlausaldajale teatud perioodil kindlate rahaliste vahendite puudumisest tulenev kahju. Seevastu karistus on seotud kohustuste formaalse rikkumisega ja ei ole seotud konkreetse rahalise kahjuga.

48.

Itaalia leiab, et kohtuasju komisjon vs. Saksamaa ( 8 ) ja komisjon vs. Madalmaad ( 9 ), millele komisjon oma hagis viitab, ei saa antud asjas kohaldada, kuna need puudutavad tegelikult tasumisele kuuluvaid summasid. Mõlema kohtuasja puhul tekkis tollivõlg transiidieeskirjade eiramisest ja seda kostjaks olnud liikmesriigid ei vaidlustanud. Seevastu käesolevas kohtuasjas nõuab komisjon Itaalialt kõrvalkohustuse täitmist – viivise tasumist –, kuigi puudub põhikohustus, st tollivõlg.

49.

Itaalia väidab lisaks, et vaidlusaluseid transiidiprotseduure tehti aastatel 1996 ja 1997, mil ühenduse transiit veel hästi ei toiminud. Sel põhjusel ei nõudnud Itaalia ametivõimud juhul, kui puudusid igasugused märgid tollieeskirjade eiramise kohta, kohe tollimaksude tasumist, et vältida olukordi, kus tuleks ekslikult üle kantud summad tagasi maksta. Euroopa Parlament moodustas sel perioodil spetsiaalse komisjoni, mille eesmärk oli luua transiididokumentide edastamiseks tunduvalt tõhusam süsteem ja tolliprotseduurid edaspidi arvutistada.

50.

Käesolevas kohtuasjas soovib komisjon selle tuvastamist, et Itaalia Vabariik on rikkunud oma kohustusi, kuna keeldus maksmast viivist seoses hilinenud ülekande tegemisega ühenduse omavahendite kontole olukorras, kus kaup jõudis õigeaegselt sihttolliasutuseni, kuid tõend lähtetolliasutusele esitati hilinenult.

51.

Oma ettepanekus käsitlen ma kõigepealt komisjoni hagis osutatud ajavahemikku, seejärel kirjeldan lühidalt välistransiidiprotseduuri ja lõpetuseks uurin, kas komisjoni hagi on põhjendatud. Komisjoni hagi põhjendatuse analüüsimisel käsitlen ma kolme põhiküsimust. Esiteks, kas antud juhul oli tollivõlg tekkinud? Teiseks, kas Itaalia ametiasutustel oli antud juhul kohustus teha ühenduse omavahendite maksu kohta arvestuskanne? Kolmandaks, kas Itaalia oli käesoleva kohtuasja asjaolusid arvestades kohustatud viivist maksma või mitte?

52.

Poolte kirjalikest märkustest, mille nad esitasid Euroopa Kohtule, ei nähtu otseselt, millise ajavahemiku jooksul rikkumised toime pandi ja millisele ajavahemikule komisjon oma hagis viitab. Komisjon väidab hagis üksnes seda, et omavahendite audit toimus 1994. aasta aprillis. Itaalia seevastu märgib oma kirjalikes märkustes, et audit toimus 1993., 1994., 1995. ja 1996. aastal, kuid väidab nendes märkustes hiljem, et transiidiprotseduurid toimusid 1996. ja 1997. aastal.

53.

Komisjon täpsustas kohtuistungil, et hagi puudutab 1994. aastal tuvastatud eeskirjade eiramisi.

54.

Ühenduse tolliseadustiku artikli 91 lõike 1 kohaselt võimaldab välistransiidiprotseduur kaupadel ühenduse tolliterritooriumil ühest punktist teise liikuda nii, et nende pealt ei tule tollimaksusid maksta. ( 10 ) Ühenduse tolliseadustiku artikli 91 lõike 2 punktide a ja b kohaselt võib kaupade liikumine toimuda ühenduse välistransiidiprotseduuri alusel või TIR-märkmiku alusel. Sama seadustiku artikkel 92 sätestab, et välistransiidiprotseduur lõpeb, kui kaup koos asjakohaste dokumentidega esitatakse sihtkoha tolliasutuses kooskõlas kõnealust protseduuri reguleerivate sätetega.

55.

Ma sooviks veel rõhutada, et vahet tuleb teha tolliprotseduuri „lõppemisel” (la fin) ja lõpetamisel (l’apurement). Nagu eespool märgitud, lõpeb tolliprotseduur siis, kui kaup ja saatedokumendid esitatakse sihttolliasutusele. Tolliprotseduur on lõpetatud, kui lähtetolliasutus on saanud tõendi tolliprotseduuri lõpetamise kohta ja kui lähtetolliasutus on tollidokumente kontrollinud. ( 11 ) Käesolevas kohtuasjas oli tolliprotseduur küll õigeaegselt lõppenud, mitte aga nõuetekohaselt lõpetatud. Märgiks veel seda, et tolliseadustiku algredaktsiooni artikkel 92 sisaldab üksnes tolliprotseduuri lõppemise definitsiooni; hiljem lisati selle artikli teine lõik, mis määratleb tolliprotseduuri lõpetamise. ( 12 )

56.

Ühenduse välistransiidiprotseduur on sätestatud määruse nr 2454/93 teise osa teise jaotise neljandas peatükis. See peatükk kehtestab välistransiidiprotseduuri reeglid kõikides selle protseduuri etappides. Kui välistransiidiprotseduuri raames kaubasaadetist sihttolliasutusele ei esitata, käsitatakse vastavalt määruse nr 2454/93 artiklile 378 eeskirjade eiramise kohana liikmesriiki, kus asub lähtetolliasutus, või liikmesriiki, kus asub ühendusse sisenemise kohal paiknev vahetolliasutus, kellele on esitatud transiiditeatis.

57.

Määruse nr 2454/93 artikli 379 kohaselt peab taolisel juhul lähtetolliasutuse liikmesriik teatama printsipaalile sellest enne ühenduse transiidideklaratsiooni registreerimiskuupäevale järgneva üheteistkümnenda kuu lõppu ja nõudma, et viimane esitaks kolme kuu jooksul tõendi transiidieeskirjade järgimise kohta. Kui kolme kuu möödumisel kõnesolevat tõendit ei esitata, peab lähtetolliasutus nõudma asjaomaste tolli- ja muude maksude tasumist, mis seejärel tuleb vastavalt määruse nr 1552/89 artiklile 6 kanda raamatupidamisarvestusse, st hiljemalt esimesel tööpäeval pärast maksu kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäeva.

58.

TIR-konventsioon kirjutati alla 14. novembril 1975 Genfis (Šveits). Itaalia on selle konventsiooniga liitunud. ( 13 ) Euroopa Majandusühendus kiitis konventsiooni heaks nõukogu . aasta määrusega (EMÜ) nr 2112/78. ( 14 ) Konventsioon on ühenduses kohaldatav alates . ( 15 )

59.

TIR-konventsioon sätestab artiklis 4, et TIR-protseduuri alusel veetavalt kaubalt ei tule tasuda või deponeerida impordi- või eksporditollimakse ja impordi- või ekspordimakse vahetolliasutuses. Nimetatud soodustuste saamiseks peab kauba kohta olema ühtne dokument, milleks on TIR-märkmik, mis võimaldab protseduuri nõuetekohasuse järelevalvet.

60.

Kui TIR-märkmik ei ole lõpetatud, ei ole tolliprotseduuri nõuetekohaselt teostatud. Selle kohta sätestab TIR-konventsiooni artikli 11 lõige 1, et pädevad asutused peavad pärast TIR-märkmiku aktsepteerimist ühe aasta jooksul teatama ametliku kirjaga garantiiühingule sellest, et TIR-märkmikku ei ole lõpetatud. Tollimaksude tasumise nõue esitatakse garantiiühingule TIR-konventsiooni artikli 11 lõike 2 alusel kõige varem kolm kuud ja hiljemalt kaks aastat pärast kuupäeva, mil ühingule teatati, et märkmikku ei ole lõpetatud. ( 16 )

61.

Kui ilmneb, et TIR-märkmiku alusel toimunud transiitveo käigus või sellega seoses on liikmesriigis eeskirju rikutud või eiratud, siis peab see liikmesriik – nagu on sätestatud määruse nr 2454/93 artiklis 454 – nõudma tolli- või muude maksude tasumist kooskõlas ühenduse või siseriiklike õigusaktidega. Niipea kui pädevatel ametivõimudel on tekkinud õigus garantiiühingult tollimaksude tasumist nõuda, peavad nad need tollimaksud kandma määruse nr 1552/89 artikli 6 alusel raamatupidamisarvestusse. See tähendab, et liikmesriigi ja ühenduse vahelistes suhetes, mis puudutavad omavahendeid ja nende ühendusele ülekandmist, kohaldatakse ühenduse õigust. Sel põhjusel kohaldatakse ka käesolevas kohtuasjas nende omavahendite kohta, mis tekkisid TIR-konventsiooni täitmata jätmisest, arvestuskande tegemisele omavahendeid puudutavaid ühenduse sätteid.

62.

Esimene küsimus, millele tuleks vastata seoses Itaalia ametiasutuste kohustusega tasuda viivist, on see, kas käesolevas kohtuasjas on tollivõlg tekkinud.

63.

Siinkohal juhin tähelepanu asjaolule, et tuleb vahet teha esiteks tollivõla tekkimise õiguslikul alusel, sh võla tekkimise asjaoludel, ja teiseks õiguslikul alusel või asjaoludel, millest tekib liikmesriigil kohustus teha selle kohta arvestuskanne ühenduse omavahendite kontole. ( 17 ) Liikmesriikide ja ettevõtjate suhteid, mis puudutavad tollideklaratsioone, impordi- ja eksporditollimaksude kehtestamist ja kogumist, reguleerivad tollisätted. ( 18 ) Ühenduse ja liikmesriikide vahelisi suhteid seoses omavahendite kohta arvestuskande tegemisega ja nende käsutusse andmisega reguleerivad omavahendeid puudutavad sätted.

64.

Komisjon väidab oma hagis, et kui lähtetolliasutus ei saa tõendit selle kohta, et tolliprotseduur on tähtaja piires lõpetatud, tuleb asuda seisukohale, et see on läbi viidud eeskirju eirates, mis omakorda toob kaasa tollivõla tekke. Itaalia seevastu väidab, et tollivõlga ei tekkinud, kuna saadetis esitati sihttolliasutusele õigeaegselt; tema arvates ei mõjuta tollivõla tekkimist asjaolu, et sihttolliasutus saatis kinnituse tollieeskirjade järgimise kohta hilinenult.

65.

Neid kaalutlusi arvestades tuleb kõigepealt selgitada käesoleva kohtuasja asjaolusid. Lähtetolliasutus määras kauba sihttolliasutusele esitamiseks tähtaja. ( 19 ) Kaup esitati sihttolliasutusele ettenähtud tähtajal, kuid viimati nimetatud tolliasutus ei saatnud lähtetolliasutusele viivitamatult selle kohta tõendeid. ( 20 )

66.

Määruse nr 2454/93 artikli 379 lõige 1 sätestab, et „[k]ui sihttolliasutusele kaubasaadetist ei esitata”, teatab lähtetolliasutus sellest printsipaalile. Tuginedes kitsalt tähttähelisele tõlgendusele, ei ole see säte tõesti käesolevas kohtuasjas kohaldatav, kuna kaup esitati sihttolliasutusele õigeaegselt ja lähtetolliasutusele ei teatatud sellest. Minu arvates tuleb seda sätet siiski tõlgendada lähtetolliasutuse vaatenurgast, teisisõnu selliselt, et kuna nimetatud tolliasutusele ei teatatud kauba esitamise tähtajast, tuleb asuda seisukohale, et neid ei ole sihttolliasutusele esitatud. ( 21 ) Määruse nr 2454/93 artikli 379 lõike 1 teistsuguse tõlgendamise korral kaotaks selle artikli teises lõikes sätestatud transiidieeskirjade järgimise tõendamismenetlus mõtte. Kui artikli 379 lõige 1 reguleeriks üksnes olukordi, kus kaupa tegelikult sihttolliasutusele ei esitata, ei oleks hiljem võimalik tõendada, et kaup sihttolliasutusele esitati. Seda väidet toetab ka määruse nr 2454/93 artikli 380 punkt a, mille kohaselt tuleb transiidieeskirjade järgimist tõendada eelkõige „tolli kinnitatud dokumendiga, mis tõendab, et kõnealune kaup on esitatud sihttolliasutusele”.

67.

Seega, kuna lähtetolliasutuse vaatenurgast ei olnud kaubasaadetist sihttolliasutusele esitatud, peab lähtetolliasutus nõudma printsipaalilt transiidieeskirjade järgimise kohta tõendit. Kui ta sellist tõendit ei nõua, tähendaks see minu arvates lähtetolliasutuse (ja mitte vastutava printsipaali) jaoks sama, nagu ei saaks ta vastutavalt printsipaalilt tõendit transiidieeskirjade järgimise kohta – teisisõnu ei saaks seda määruse nr 1552/89 artikli 2 alusel, sellest tekib ühenduse omavahendite maks ja koos sellega lähtetolliasutuse kohustus kanda omavahendid üle ühenduse kontole.

68.

Kohtuasjadest komisjon vs. Saksamaa ( 22 ) ja komisjon vs. Madalmaad ( 23 ), millele komisjon viitab, nähtub, et „juhul, kui ühenduse välistransiidiprotseduurile suunatud kaubasaadetisi pole sihttolliasutusele lähtetolliasutuse poolt määratud tähtajaks esitatud, eeldatakse, et tollivõlg on tekkinud ning printsipaal on võlgnik” ( 24 ). Kohtujurist Stix-Hackl kaitses nende kahe kohtuasja ettepanekutes sama seisukohta, mille kohaselt määruse nr 2454/93 artikli 378 lõiked 1 ja 2 tekitavad juhul, kui kaubasaadetist ei esitatud sihttolliasutusele õigeaegselt, õigusliku eelduse tollivõla tekkeks ja vastutava printsipaali võlgnikuna käsitamiseks. ( 25 ) Seda kohtupraktikat saab analoogia alusel kohaldada olukorras, kus lähtetolliasutus ei ole saanud tõendit selle kohta, et kaup on sihttolliasutusele esitatud.

69.

Vastupidi komisjoni väidetule ei saa käesoleva kohtuasja puhul öelda, et tollivõlg oli tegelikult tekkinud. Selle tähtaja lõppemisel, mille lähtetolliasutus määras kauba esitamiseks sihttolliasutusele, tekkis vaid eeldus, et tollivõlg on tekkinud. ( 26 ) Selline eeldus on ümberlükatav (praesumptio iuris tantum), st see on võimalik ümber lükata, kui huvitatud isik tõendab, et tolliprotseduur oli nõuetekohaselt lõpetatud. Tõendamiskoormis lasub sellisel juhul isikul, kes vaidlustab selle eelduse. ( 27 ) Mis puudutab seda, kes võib eelduse vaidlustada, siis tuleb eristada kahte võimalust.

70.

Esimene võimalus on see, et lähtetolliasutus nõuab vastutavalt printsipaalilt vastavalt määruse nr 2454/93 artikli 379 lõikele 2 tõendit transiidieeskirjade järgimise kohta. Nagu kohtujurist Stix-Hackl tõi välja kohtuasjades komisjon vs. Madalmaad (C-460/01) ja komisjon vs. Saksamaa (C-104/02) ( 28 ) tehtud ettepaneku punktis 49, võib vastutav printsipaal sel juhul kolme kuu jooksul pärast transiidieeskirjade eiramisest teatamise päeva vaidlustada tollivõla olemasoluga seotud eelduse, tõendades, et eeskirjade eiramine ei tulenenud tema tegevusest. Nimetatud tähtaja lõppemisel ei saa vastutav printsipaal enam vaidlustada tollivõla eeldust, samas kui toll võib selle vaidlustada, tõendades, et kaup esitati sihttolliasutusele ettenähtud tähtajal. Teine võimalus on see, et lähtetolliasutus ei nõua vastutavalt printsipaalilt tõendit. Sellisel juhul võib minu arvates vastutav printsipaal sarnaselt tollile vaidlustada tollivõla olemasolu eelduse isegi pärast 14 kuu möödumist päevast, mil kaup lubati transiiti.

71.

Järelikult võib käesolevas kohtuasjas sedastada, et tollivõla eeldus oli tekkinud ning see lükati ümber hetkel, mil sihttolliasutus esitas lähtetolliasutusele tõendi selle kohta, et kaup on õigeaegselt jõudnud sihttolliasutuseni.

72.

Teine küsimus, millele tuleb vastata, on see, kas Itaalia ametivõimudel oli kohustus teha ühenduse kontole ülekanne. Siinkohal on ühenduse omavahendite maksu kindlaksmääramisel asjakohased määruse nr 1552/89 artikkel 2 ja määruse nr 1150/2000 artikkel 2.

73.

Komisjon viitab oma hagis nii määrusele nr 1552/89 kui määrusele nr 1150/2000, mis asendab esimesena nimetatu alates 31. maist 2000. Seega tuleb kõigepealt selgeks teha, kumb määrus on kohaldatav käesolevas kohtuasjas. ( 29 ) Mis puudutab nende kahe määruse sätete kohaldamist, siis märgin, et kui ühenduse õigust on muudetud kohtueelse menetluse ajal, võib komisjon paluda liikmesriigi nende kohustuste rikkumise tuvastamist, mis tulenevad algselt kehtinud sätetest, mida hiljem muudetakse, kui nende sätete sisu jäi uutes sätetes samaks. ( 30 ) Kohtuvaidluse eset ei saa seevastu laiendada kohustustele, mis tulenevad uutest sätetest, mis ei ole samaväärsed kõnealuse õigusakti algversiooniga; vastupidisel juhul tähendaks see liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise menetluse põhiliste menetlusnormide rikkumist. ( 31 )

74.

Määruse nr 1150/2000 artikkel 2 asendas määruse nr 1552/89 artikli 2. Määruse nr 1552/89 artikkel 2 sätestab, et ühenduse omavahendite maks määratakse kindlaks niipea, kui liikmesriigi pädev talitus on võlgnikule teatanud summa, mille ta peab maksma; teatis esitatakse niipea, kui võlgnik on selgunud, ning pädevad haldusasutused saavad kooskõlas kõigi ühenduse asjakohaste sätetega välja arvutada maksmisele kuuluva summa. Määruse nr 1150/2000 artikkel 2 sätestab, et ühenduse omavahendite maks määratakse kindlaks niipea, kui tollieeskirjades ettenähtud maksu arvestuskande ja võlgniku teavitamisega seotud tingimused on täidetud. Seega muutus artikli 2 sõnastus uue määruse jõustumisel ja seetõttu tuleb käesolevas asjas arvesse võtta algse määruse sätteid.

75.

Itaalia valitsus selgitas kohtuistungil, et Itaalia ametivõimud ei teatanud vastutavale printsipaalile tasumisele kuuluvat summat. Sõltumata sellest asjaolust on ühendusel igal juhul tekkinud omavahendite maks siis, kui on lõppenud määruse nr 2454/93 artiklis 379 nimetatud tähtajad, st hiljemalt 14 kuu jooksul kauba lähtetolliasutusele esitamisest. TIR-konventsiooniga seotud juhtumi korral tekib ühenduse omavahendite maks konventsiooni artiklis 11 sätestatud tähtaegade lõppemisel, st ühe aasta ja kolme kuu – mis teeb kokku 15 kuud – ja hiljemalt kolme aasta jooksul TIR-märkmiku saamisest.

76.

Itaalia ametivõimud oleksid pidanud arvesse võtma ühenduse omavahendite maksu määruse nr 1552/89 artikli 6 lõike 2 punkti a alusel, mis sätestab, et vastavalt artiklile 2 kindlaksmääratud maksud tuleb kanda raamatupidamisarvestusse hiljemalt esimesel tööpäeval pärast maksu kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäeva. Määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõike 3 punkt a sisaldab sätet, mis on identne määruse nr 1522/89 artikli 6 lõike 2 punktiga a; seega on eespool mainitud põhimõtte tõttu võimalik kohaldada ka viimast. Kohtupraktikast tuleneb, et liikmesriigid ei saa hoiduda nõudeid kindlaks määramast, isegi kui nad need vaidlustavad, sest vastasel juhul nõustutaks sellega, et liikmesriigi käitumine kahjustab ühenduse finantstasakaalu. ( 32 ) Kohustusest anda kindlaksmääratud maksudele vastavad summad komisjoni käsutusse on liikmesriigid vabastatud ainult sellisel juhul, kui kõnealused summad on vääramatu jõu tõttu sisse nõudmata jäänud või kui ilmneb, et liikmesriikidest olenemata põhjustel ei ole makse kaua aega võimalik sisse nõuda. ( 33 )

77.

Eespool viidatud tähtaegade lõppemisel on tollivõla eeldus piisav, et tekiks kohustus teha ühenduse omavahendite maksu osas arvestuskanne. Sellisest mõttekäigust lähtudes ei ole niisiis oluline, kas lähtetolliasutus teab kindlalt, et vastutaval printsipaalil on tollivõlg tekkinud. Tolli vaatenurgast käsitatakse, et taoline tollivõlg on tekkinud, ja sellise eelduse põhjal tuleb ühenduse omavahendite maksu osas teha arvestuskanne. Vastutava printsipaali seisukoha analüüs, millele Itaalia valitsus oma märkustes tugineb, ei ole seega käesolevas asjas otsustava tähtsusega – asjaolu, et tolliseadustiku artikli 204 alusel ei olnud tollivõlga de facto tekkinud, on lähtetolliasutuse jaoks oluline vaid siis, kui see tolliasutus võrdleb tollidokumente ja leiab, et tolliprotseduuri käigus ei ole eeskirju eiratud ning lõpetab tolliprotseduuri. Seega võib väita, et vastutav printsipaal täitis välistransiidiprotseduuri raames oma kohustust, kui ta esitas sihttolliasutusele kauba ja kaubale vastavad dokumendid, samas kui lähtetolliasutus täitis oma kohustust, kui ta võrdles tollidokumente ja leidis, et transiidieeskirju ei ole eiratud.

78.

Itaalia ametivõimud olid seega kohustatud tegema arvestuskande ühenduse omavahendite kontole.

79.

Kolmas küsimus, mis on käesolevas kohtuasjas määrava tähtsusega, seisneb selles, kas see liikmesriik, kus asus tolliasutus, kellel oli kohustus teha ühenduse omavahendite maksu osas arvestuskanne, peab tasuma viivist alates päevast, mil tekkis kohustus kanda need vahendid ühenduse kontole kuni päevani, mil lükati ümber eeldus, et tollivõlg on olemas. Ühenduse kontole ülekande tegemise kohustus, mis liikmesriigil suhetes ühendusega lasub, vastab tolli kohustusele kanda omavahendid kontole tolliõiguslikes suhetes. Liikmesriik on seega kohustatud maksma viivist ajavahemiku eest, mil ühenduse omavahendid oleks pidanud olema ühenduse kontole kantud juhul, kui liikmesriigi toll oleks teinud arvestuskande õigeaegselt.

80.

Määruse nr 1552/89 artikkel 11 sätestab viivise kohta, et asjaomased liikmesriigid peavad maksma intressi „kõikide viivituste eest ( 34 ) ülekannete tegemisel kontole”. Määruse nr 1150/2000 artikkel 11 sisaldab samasisulist sätet. Pealegi nähtub kohtupraktikast, et esineb lahutamatu seos kahe kohustuse vahel, milleks on esiteks kohustus määrata kindlaks ühenduse omavahendid, mis tuleb ettenähtud tähtajaks kanda ühenduse kontole, ja teiseks kohustus tasuda viivist. ( 35 ) Intressi võib nõuda olenemata viivituse põhjusest, mille tõttu vahendid kanti komisjoni kontole hilinenult. ( 36 ) Seega ei ole kohtupraktika kohaselt vaja eristada olukorda, kus liikmesriik on omavahendid kindlaks määranud, kuid jätnud need kontole kandmata, sellisest olukorrast, kus ta jättis need kindlaks määramata. ( 37 )

81.

Minu arvates saab neid põhimõtteid siiski kohaldada vaid siis, kui tollivõlg tõepoolest eksisteerib või kui on vähemalt eeldus, et see eksisteerib ja kui omavahendid kuuluvad tegelikult tasumisele. Samas muutub nende põhimõtete kohaldamine võimatuks niipea, kui on tõendatud, et tollivõlga tegelikult ei olnud ja komisjoni õigus omavahendite ülekandele või isegi juba üle kantud omavahenditele on lõppenud.

82.

Siinkohal pean ma üksikasjalikumalt näitama seoseid liikmesriigi ja ettevõtja vahelisi suhteid reguleerivate õigusnormide (tolliõigussuhted) ja liikmesriigi ja ühenduse vahelisi suhteid reguleerivate õigusnormide (ühenduse omavahendeid puudutavad suhted) vahel. Ühenduse finantshuvide üldkaitse seisukohast ei tulene see tolliliidu loomisest, vaid tegemist on hoopis iseseisva eesmärgiga, mis on kirja pandud asutamislepingu viienda osa II jaotises (rahandussätted), mitte kolmandas osas, mis reguleerib ühenduse poliitikaid ja muu hulgas I jaotise 1. peatükis tolliliitu. ( 38 ) Sellegipoolest – nagu nähtub kohtujurist Geelhoedi ettepanekust kohtuasjas komisjon vs. Taani – on tollisätete ja ühenduse omavahendeid käsitlevate sätete vahel seos selles mõttes, et riigi pädevad tolliasutused peavad tollisätete alusel hindama, kehtestama ja koguma tollimakse omavahenditena. ( 39 ) Järelikult peavad liikmesriigid võtma kõik vajalikud meetmed selleks, et anda ühenduse käsutusse omavahendid, millele viimasel on õigus, ja nad on sellest kohustusest vabastatud ainult sellisel juhul, kui kõnealused summad on vääramatu jõu tõttu sisse nõudmata jäänud või kui ilmneb, et liikmesriikidest olenemata põhjustel ei ole makse kaua aega võimalik sisse nõuda. ( 40 )

83.

Teatud juhtudel võib täielikult eristada tolliõigussuhet ja ühenduse omavahendeid puudutavat suhet. Euroopa Kohus on taolist juhtumit käsitlenud kohtuasjas De Haan ( 41 ). Selles kohtuasjas tunnistas Euroopa Kohus, et on olemas erinevus ühenduse omavahendite maksu kindlaksmääramise kohustuse ja liikmesriikide pädevuse vahel nõuda tollivõla tasumist vastutavalt printsipaalilt. Euroopa Kohus kinnitas kohtuotsuse punktis 34, et kui toll ei pea kinni ühenduse tollialastes õigusnormides sätestatud tähtaegadest, võib see asjaomasele liikmesriigile kaasa tuua kohustuse tasuda ühendusele omavahendite käsutusse andmise raames viivist, ning taoline eksimus ei mõjuta tollimaksude sissenõutavust või asjaolu, et toll võib need sisse nõuda a posteriori. Euroopa Kohus juhtis järgnevas kohtupraktikas tähelepanu sellele, et kuigi liikmesriigi tolli vea tagajärjel ei pea tasumise eest vastutav isik asjaomast tollimaksu summat tasuma, ei mõjuta see kõnesoleva liikmesriigi kohustust tasuda omavahendite summa ja viivis omavahendite kontole ülekandmisega viivitamise eest. ( 42 )

84.

Sellegipoolest esineb põhimõtteline erinevus juhtumite vahel, kus ühel juhul on olemas tollivõlg ja liikmesriik ei saa seda sisse nõuda, kuna toll on teinud vea, ja teisel juhul, kui hiljem ilmneb, nagu käesolevas asjas, et tollivõlga ei ole. Põhimõtteid, mida Euroopa Kohus arendas kohtuasjas De Haan ( 43 ), ei saa seega käesolevale kohtuasjale üle kanda.

85.

Antud asjas ei saa seega väita, et pärast seda, kui liikmesriigi jaoks tekkis kohustus omavahendid üle kanda ühenduse kontole, muutus liikmesriigi ja ühenduse vaheline suhe täielikult sõltumatuks suhtest, mis esineb liikmesriigi ja vastutava printsipaali vahel. Komisjon möönab vaikimisi samuti, et kaks menetlust on omavahel seotud isegi pärast seda, kui on tekkinud kohustus omavahendid üle kanda ühenduse kontole. Kui komisjon peaks leidma, et kohustus omavahendid kontole üle kanda püsib ka pärast seda, kui on selgunud, et tollivõlga ei olnud tekkinud, oleks ta oma hagis palunud tuvastada liikmesriigi kohustuste rikkumise, mis seisnes omavahendite ühenduse kontole üle kandmata jätmises. Komisjon seevastu märgib oma põhjenduses, et kui tuvastatakse, et tollivõlga ei olnud, puudub edaspidi ka omavahendite kontole ülekandmise kohustus.

86.

On veel teinegi põhjus, miks omavahendite menetlust ei saa täielikult eristada tolliõiguse alusel toimuvast menetlusest. Tolliseadustiku artikkel 236 sätestab, et „[i]mpordi- või eksporditollimaks makstakse tagasi, kui on kindlaks tehtud, et selle summa tasumise ajal ei tulenenud see summa seadusest” ( 44 ). Euroopa Kohus on seda kohtupraktikas samuti kinnitanud, nimelt võib vastutav printsipaal tagasi nõuda makstud summad, kui selgub, et tolliprotseduur oli nõuetekohaselt lõpetatud. ( 45 ) Seega, kui vastutav printsipaal võib liikmesriigilt nõuda tagasi ekslikult tasutud summad, kuid viimasel püsib sellest sõltumata kohustus kanda need vahendid ühenduse kontole, maksaks liikmesriik sama summat kaks korda – üks kord ühendusele ja üks kord vastutavale printsipaalile. Minu arvates ei saa see olla ei tolliõigusnormide ega ühenduse omavahendeid reguleerivate normide eesmärk.

87.

Seega tuleb siinkohal järeldada, et kui tollivõla olemasolu eeldus on ümber lükatud, tähendab see ka seda, et omavahendid on ühenduse kontole üle kantud õigusvastaselt. Asjaolu, et riigi tolliasutustel oli kohustus omavahendid kontole üle kanda niipea, kui tollivõla olemasolu eeldus veel kehtis, ei muuda seda järeldust.

88.

Ühenduse omavahendite maksu kadumisel on märkimisväärsed tagajärjed ka intresside osas, mida liikmesriikidel võib olla kohustus maksta omavahendite kontole viivitusega ülekandmise eest. Ma leian, et selles osas tuleb asuda seisukohale, et ühenduse omavahendite maksu kadumisega kaob tal ka õigus nõuda viivist omavahendite kontole viivitusega ülekandmise eest. Selle väite toetuseks võib tuua mitmeid argumente.

89.

Kohustus kanda omavahendid kontole ja kohustus tasuda kontole viivitusega ülekandmise eest viivist on omavahel seotud kui põhikohustus ja kõrvalkohustus. Kuna enam pole kontole ülekandmise kohustust – seega põhikohustust –, kaob ära ka kohustus tasuda vastavalt accessorium sequitur principale põhimõttele viivist kontole viivitusega ülekandmise eest. Viivis on tüüpiline tsiviilõiguse instrument, kuid sellega seotud aluspõhimõtteid saab analoogia alusel üle kanda tollialasesse kohtupraktikasse ja ühenduse omavahendeid käsitlevatesse õigusnormidesse. Kui analoogia alusel tugineda tsiviilõigusele, on näha, et viivis on alati seotud põhivõlaga.

90.

Ühenduse teisene õigus, mis puudutab viiviste valdkonda, tuleneb põhimõttest, mille kohaselt on intress kõrvalise laadiga. ( 46 ) Seda põhimõtet järgivad ka mitmed EL-i liikmesriigid. ( 47 ) Intresside kõrvaline laad on näha ka erinevate Euroopa õigust ühtlustavate ekspertgruppide dokumentidest ja rahvusvahelise õiguse instrumentidest. Nii näiteks on ühise tugiraamistiku kavandi (Draft Common Frame of Reference) artikli III.-3:708 lõikes 1 sätestatud, et võlgnik peab tasuma viivist, kui ta teatud summa maksmisel hilineb. ( 48 ) Euroopa lepinguõiguse põhimõtete (Principles of European Contract Law) ( 49 ) artikli 4.507 lõige 1 sisaldab sarnast sätet. Lisaks on ÜRO konventsioonis kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta artiklis 78 sätestatud, et poolel on õigus nõuda viivist, kui teine pool hilineb hinna või muu summa maksmisel. ( 50 ) Üheski nimetatud dokumentidest ei ole märgitud juhtumit, mille puhul võlausaldajal oleks õigus nõuda viivist olukorras, kus puudub isegi põhisumma maksmise kohustus.

91.

Tsiviilõigussuhted on tegelikult kahetasandilised suhted, mis sisaldavad põhikohustust ja kõrvalkohustust, kuna võlgnik, kes on maksmisega hilinenud, peab maksma viivist otseselt maksmise põhikohustuse alusel. Käesolevas kohtuasjas on õigussuhe aga kolmetasandiline: kõigepealt tekib tollivõlg, seejärel kohustus kindel omavahendite summa kontole üle kanda ja lõpuks kohustus tasuda kontole viivitusega ülekandmise eest viivist. Kolmetasandilise õigussuhte olemasolu ei saa siiski minu arvates muuta järeldust, et käesolevas kohtuasjas ei ole ühendusel õigust nõuda viivise tasumist. Ühenduse õigus omavahenditele lõpeb siis, kui eeldus, et tollivõlg on tekkinud, ümber lükatakse, kuna ühenduse omavahendeid puudutav õiguskord ei saa olla tolliõigussuhtest sedavõrd sõltumatu, et võimaldaks sellises kontekstis tekkinud kohustusel püsida täiesti iseseisvalt.

92.

Ülaltoodud argumendi kehtivust seoses viivise kõrvalise laadiga toetab asjaolu, et selle argumendi ratio’t saab kohaldada ka vastupidisel juhul, st kui omavahendid – vastupidi käesolevale juhtumile – on vaatamata hilinemisele kontole üle kantud ning kui liikmesriik on kontole viivitusega ülekandmise eest tasunud viivist, kuid kui pärast seda on tuvastatud, et tollivõlga ei olnudki. Nagu ma kohtuasjas komisjon vs. Taani tehtud ettepanekus juba eelnevalt märkisin, kui ühendus saab omavahendite alusel tulu, millele tal ei ole õigus, siis ühenduse finantstasakaal läheb liikmesriikide kahjuks paigast ära. ( 51 ) Sellisel juhul võib tegemist olla vara ülekandmisega ühenduse kasuks ilma õigusliku aluseta ja ühenduse alusetu rikastumisega. ( 52 ) Kui ühenduse omavahendid on sellisel juhul kontole üle kantud viivitusega ja kui liikmesriik on maksnud selle tõttu viivist, võib minu arvates ühenduselt tagasi nõuda nii omavahendite summa kui tasutud viivise.

93.

Nagu Itaalia valitsus õigesti väidab, annab kohustus tasuda käesolevas kohtuasjas viivist nendele intressidele karistusliku olemuse. Samas võib viivise eesmärk olla karistuslik, arvestades seda, et see on mõeldud võlgniku tasumisele ärgitamiseks iga viivitatud päeva eest. Intresside karistuslik aspekt on siiski seotud põhikohustuse olemasoluga. ( 53 ) Komisjon soovib oma hagis täita seaduslünka, mis ilmselgelt esineb seoses liikmesriikide kohustuste rikkumisega, mis on seotud omavahendite kontole ülekandmisega. Komisjoni püüdlus võib olla arusaadav, arvestades omavahendite kontole ülekandmisel tehtavaid kuritarvitusi, ( 54 ) kuid see läheks vastuollu viivise olemusega, kui viimane asendataks ka tegelikkuses karistustega, mis on ettenähtud ühenduse õigusnormide rikkumise eest.

94.

Ma leian, et on mitmeid erinevaid viise, kuidas täita seaduslünka ühenduse õiguses. Komisjon võib teha ettepaneku õigusaktide muutmiseks, et tagada kõnesolevate rikkumiste eest tõhus karistus, mis võib olla ka rahaline ega sõltu viivise maksmisest. Võrdluseks juhin ma siinkohal tähelepanu sellele, et ka tsiviilõiguses ei ole põhimõtteliselt välistatud see, et võlausaldaja võib nõuda võlgnikult hilinenud makse eest täiendavat hüvitust, mis ei ole seotud viivise maksmisega. ( 55 ) Seega eksisteerib ka tsiviilõiguses võimalus rakendada täiendavat karistust õigeaegse tasumise kohustuse rikkumise eest. Peale selle võib komisjon esitada EÜ artikli 226 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, mis põhineb omavahendite ülekandmisel kontole viivitusega. Asjaolu, et liikmesriik ei kandnud omavahendeid kontole ajal, mis eksisteeris tollivõla kahtlus, võib minu arvates tähendada liikmesriigi kohustuste rikkumist. Küsimus, kas omavahendite kontole ülekandmise kohustust on rikutud tollivõla eelduse olemasolu ajal, ei ole seotud küsimusega tasuda intressi siis, kui see eeldus on ümber lükatud.

95.

Arvestades eelnevaid argumente, olen ma arvamusel, et liikmesriik, kelle tollil oli kohustus teha ühenduse omavahendite maksu kohta arvestuskanne, ei ole kohustatud tasuma viivist alates kuupäevast, mil see liikmesriik oli kohustatud tegema ülekande omavahendite kontole, kuni kuupäevani, mil eeldus tollivõla kohta ümber lükati.

96.

Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku: