1

16. detsembril 1991 ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Poola Vabariigi vahel assotsiatsiooni loomiseks sõlmitud Euroopa lepingu ESTÜ tooteid käsitleva protokolli nr 2 (EÜT 1993, L 348, lk 2; edaspidi „protokoll nr 2”) artikli 8 kohaselt:

„1.   Järgnev on kokkusobimatu lepingu nõuetekohase toimimisega niivõrd, kuivõrd see võib mõjutada kaubandust ühenduse ja Poola vahel:

[…]

[…]

4.   Lepinguosalised nõustuvad, et esimese viie aasta jooksul pärast lepingu jõustumist ja lõike 1 punkti iii kohaselt võib [Poola Vabariik] anda erandkorras ESTÜ terasetoodete sektorile ümberkorraldusteks riigiabi, tingimusel et:

Assotsiatsiooninõukogu otsustab, arvestades [Poola Vabariigi] majanduslikku olukorda, lubada ettenähtud viieaastast tähtaega pikendada.” [mitteametlik tõlge]

2

Euroopa Liidu ja Poola assotsiatsiooninõukogu 23. oktoobri 2002. aasta otsusega nr 3/2002 (millega pikendatakse protokolli nr 2 artikli 8 lõikes 4 sätestatud tähtaega (EÜT 2003, L 186, lk 38)) pikendati kaheksa aasta võrra arvates või kuni Poola Vabariigi ühinemiseni Euroopa Liiduga tähtaega, mille jooksul Poola Vabariik võib erandkorras anda terasetoodete sektorile ümberkorraldusteks riigiabi protokolli nr 2 artikli 8 lõikes 4 sätestatud viisil. Nimetatud otsuse artikkel 2 sätestab:

„Poola [Vabariik] esitab […] komisjonile ümberkorralduskava ja äriplaanid, mis vastavad protokolli [nr] 2 artikli 8 lõikes 4 loetletud nõuetele ning mida on hinnanud ja mille on heaks kiitnud Poola riigiabi järelevalveasutus (konkurentsi- ja tarbijakaitseamet).” [mitteametlik tõlge]

3

Protokoll nr 8 Poola terasesektori restruktureerimise kohta, mis on lisatud aktile Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu asutamislepingutesse tehtavate muudatuste kohta (ELT 2003, L 236, lk 948; edaspidi „protokoll nr 8”), lubas Poola Vabariigil anda, erandina riigiabi käsitlevatest üldeeskirjadest, terasetoodete sektorile ümberkorraldusabi ümberkorralduskavas ja nimetatud protokollis sätestatud viisil. Kõnealune protokoll sätestab muu hulgas:

[…]

[…]

4

Nõukogu 21. juuli 2003. aasta otsuse 2003/588/EÜ otsuse nr 3/2002 artiklis 3 sätestatud tingimuste täitmise kohta (ELT L 199, lk 17) ainus artikkel sätestab:

„[Poola Vabariigi poolt] komisjonile 4. aprillil 2003 vastavalt otsuse nr 3/2002 […] esitatud restruktureerimiskava ja plaanid on kooskõlas […] protokolli [nr 2] artikli 8 lõike 4 nõuetega.”

5

Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ artikli [88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339)) artikli 6 lõige 1 näeb ette:

„Ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses esitatakse kokkuvõtlikult asjakohased faktid ja õigusküsimused ning see sisaldab komisjoni esialgset hinnangut selle kohta, kas kavatsetud meetmel on abi iseloom, ja kahtlusi selle ühisturuga kokkusobivuse kohta. Otsuses kutsutakse kõnealust liikmesriiki ja teisi huvitatud pooli üles esitama märkusi ettenähtud aja jooksul, mis tavaliselt ei ületa ühte kuud. Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võib komisjon seda tähtaega pikendada.”

6

Selle määruse artikli 7 lõige 5 näeb ette:

„Kui komisjon leiab, et abi, millest teatati, ei sobi ühisturuga kokku, otsustab ta, et abi ei tohi kehtestada (edaspidi „negatiivne otsus”).”

7

Määruse nr 659/1999 artikkel 14 sätestab:

„1.   Kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada (edaspidi „tagastamisotsus”). Komisjon ei nõua abi tagastamist, kui see on vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega.

2.   Vastavalt tagastamisotsusele kuuluvad tagastatava abi hulka intressid, mille kohase määra kinnitab komisjon. Intressi makstakse ajavahemiku eest, mil ebaseaduslik abi oli abisaaja käsutuses, kuni selle tagastamise kuupäevani.

3.   […]”

8

Selle määruse artikli 20 lõike 1 kohaselt:

„Vastavalt artiklile 6 võib iga huvitatud pool esitada märkusi komisjoni ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse kohta. Igale huvitatud poolele, kes on selliseid märkusi esitanud, ja igale individuaalabi saajale saadetakse koopia otsusest, mis komisjon teeb vastavalt artiklile 7.”

9

Käesolev kohtuasi puudutab Poola terasetootja Huta Częstochowa SA („HCz”) ümberkorraldamist. HCz-i ümberkorraldamine leidis aset ajavahemikus 2002–2005. Sel eesmärgil kanti HCz-i vara üle uutesse äriühingutesse järgmiselt:

10

19. mai 2004. aasta kirjas teavitas komisjon Poola Vabariiki oma otsusest algatada ametlik uurimismenetlus terasetootjale HCz-ile antud ümberkorraldusabi kohta. Nimetatud otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 204, lk 6, edaspidi „algatamisotsus”) autentses keeles (poola keel), millele eelnes kokkuvõte teistes ametlikes keeltes. Komisjon kutsus kõiki huvitatud isikuid üles algatamisotsuses toodud asjaolude ja õigusliku analüüsi kohta omapoolseid märkusi esitama. Komisjonile esitasid märkusi Poola Vabariik ja neli huvitatud isikut.

11

Menetluse lõppedes jõudis komisjon järeldusele, et vastupidi tema esialgsetele kahtlustele ei kujuta Ustawa o pomocy publicznej dla przedsiębiorców o szczególnym znaczeniu dla rynku pracy (30. oktoobri 2002. aasta seadus, mis käsitleb tööturu jaoks olulistele ettevõtetele riigiabi andmist, Dz. U. nr 213, järjekorranumber 1800, muudetud; edaspidi „2002. aasta seadus”) sätete kohaselt HCz-i ümberkorraldamiseks võetud meetmed endast riigiabi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses. Kuid komisjon leidis samas, et HCz oli saanud erineval kujul riigiabi ajavahemikus 1997–2002. Komisjon leidis, et kõnealune abi on osaliselt ühisturuga kokkusobiv, kuid nõudis selle tagastamist osas, milles pidas nimetatud abi ühisturuga kokkusobimatuks, ehk 19699452 Poola zloti (PLN) ulatuses (edaspidi „vaidlusalune abi”).

12

Komisjon võttis 5. juulil 2005 vastu otsuse 2006/937/EÜ terasetootjale HCz-ile antud riigiabi nr C 20/04 (ex NN 25/04) kohta (ELT 2006, L 366, lk 1; edaspidi „otsus”). Otsuse artikkel 3 näeb ette:

„1.   Riigiabi, mida [Poola Vabariik] andis 1997. aastast kuni 2001. aasta maini [HCz-ile] tegevusabi ja tööhõive ümberkorraldusabina kogusummas 19699452 Poola zlotti, on ühisturuga kokkusobimatu.

2.   [Poola Vabariiki] kohustatakse võtma kõik vajalikud meetmed, et nõuda [HCz-ilt], Regionalny Fundusz Gospodarczy’lt, [MH–lt] ja [Operatorilt] tagasi lõikes 1 nimetatud ning [HCz-ile] ebaseaduslikult antud abi. Kõik nimetatud äriühingud vastutavad solidaarselt.

Abi nõutakse tagasi viivitamata ja siseriiklikes õigusaktides kehtestatud korras, tingimusel, et see võimaldab otsuse viivitamatut ja tõhusat täitmist. Tagastatavalt abilt arvutatakse intressi alates kuupäevast, kui abisummad anti [HCz-ile] kuni nende tegeliku tagasimaksmiseni. Intress arvutatakse […] määruse […] nr 794/2004 V peatüki kohaselt.

3.   […]”

13

Vastavalt 30. septembri 2005. aasta kokkuleppele, mis jõustus , ostis Industrial Union of Donbass Corp-ile (edaspidi „IUD”) 100% ulatuses kuuluv tütarettevõtja ISD Polska sp. z o.o (kes tegutses sel ajal ärinime ZPD Steel sp. z o.o. all; edaspidi „ISD”) HCz-ilt kõik MH ja MH Plusi aktsiad ning ülejäänud HCz-i kümme tütarettevõtjat. Samuti . aasta lepinguga, mis jõustus , ostis ISD TSF-ilt kõik HSCz-i aktsiad. ISD on seega HSCz-i, MH ja MH Plusi ning HCz-i kümne teise tütarettevõtja omanik.

14

Pärast müüki muutis HCz ärinime; uueks ärinimeks sai Regionalny Fundusz Gospodarczy SA (edaspidi „RFG”). RFG on jätkuvalt olemas ja ta kuulub jätkuvalt täies ulatuses Poola riigile, kuid tal on vaid mõned üksikud terasetööstusega mitteseotud vallasasjad.

15

17. veebruari 2006. aasta kirjas nõudis komisjon, et Poola ametiasutused teavitaksid teda otsuse artikli 3 lõikes 2 loetletud solidaarsete võlgnike tagastatava vaidlusaluse abi intressimäärast. . aasta vastuses esitasid Poola ametiasutused oma ettepaneku abi tagastamisele kohaldatava intressimäära ja selle arvutamise meetodi kohta. Täpsemalt tegid nimetatud ametiasutused ettepaneku võtta ajavahemiku 1997–1999 osas aluseks Poola riigivõlakirjadele fikseeritud viieaastane intressimäär, arvestatuna Poola zlottides, ja ajavahemiku osas aastast 2000 kuni Poola Vabariigi ühinemiseni Euroopa Liiduga samade võlakirjade kümneaastane intressimäär. Lisaks, arvestades Poola kapitaliturgude olukorda kõnesoleval ajal, mida iseloomustasid erakordselt kõrged, kuid kiiresti langevad intressimäärad, palusid Poola ametiasutused, et kõnealust intressimäära kohandataks iga-aastaselt ja et selle arvutamise suhtes ei kohaldataks liitmäära.

16

Poola ametiasutustele adresseeritud 7. juuni 2006. aasta kirjas märkis komisjon, et vaidlusaluse abi tagasimaksmise suhtes kohaldatav intressimäär tuleb kogu asjaomase perioodi osas arvutada Poola riigivõlakirjade suhtes kohaldatava ja Poola zlottides arvestatud viieaastase fikseeritud intressimäära alusel ning et määruse nr 794/2004 artikli 11 lõike 2 kohaselt kuulub nimetatud intress kohaldamisele liitmäära alusel.

17

Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 18. oktoobril 2006.

18

Esimese Astme Kohtu liikmete osalise asendamise tõttu määrati kohtuasi uue ettekandja-kohtuniku lahendada. Kuna ettekandja-kohtunik kuulub kaheksanda koja koosseisu, määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.

19

Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (kaheksas koda) avada suulise menetluse, esitada komisjonile mõned kirjalikud küsimused ja palus tal esitada teatavad dokumendid. Komisjon vastas ettenähtud tähtaja jooksul.

20

Poolte kohtukõned ja Esimese Astme Kohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 4. septembri 2008. aasta kohtuistungil.

21

Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

22

Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

23

Komisjon märkis kohtuistungil, et Poola Vabariik oli vaidlusaluse abi tagasi nõudnud RFG-lt ja ISD-lt ning et viimati nimetatud ei ole hageja vastu nõuet esitanud. Lisaks on IUD võtnud erastamislepingus kohustuse tagada, et MH tagastab vaidlusaluse abi. Järelikult ei ole hagejal enam põhjendatud huvi menetluse algatamiseks.

24

Hageja väidab vastu, et Poola seaduse kohaselt võivad isikud, kes on tegelikult ebaseadusliku abi tagasi maksnud, pöörduda tema vastu makstud summade hüvitamiseks ajavahemiku jooksul, mis võib olla kuni kümme aastat arvates maksmise kuupäevast. Hageja rõhutab, et ta ei ole teadlik vaidlustatud abi tagasimaksmise tagamise kohustuse võtmisest IUD poolt ning et ta ei saa tugineda Poola valitsuse ja IUD vahel sõlmitud erastamislepingus sisalduvatele sätetele.

25

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetavus seda, et hageja tõendab tekkinud ja olemasolevat huvi vaidlustatud akti tühistamiseks (Esimese Astme Kohtu 10. märtsi 2005. aasta määrus liidetud kohtuasjades T-228/00, T-229/00, T-242/00, T-243/00, T-245/00–T-248/00, T-250/00, T-252/00, T-256/00–T-259/00, T-265/00, T-267/00, T-268/00, T-271/00, T-274/00–T-276/00, T-281/00, T-287/00 ja T-296/00: Gruppo ormeggiatori del porto di Venezia jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II-787, punkt 23).

26

Komisjon on tõepoolest põhjendatud huvi puudumist käsitleva vastuvõetamatuse vastuväite esitanud alles kohtuistungil. Siiski tuleb meenutada, et hagi vastuvõetavuse tingimused ja eelkõige põhjendatud huvi puudumine kuuluvad hagi vastuvõetavust takistavate asjaolude alla (eespool punktis 25 viidatud kohtumäärus Gruppo ormeggiatori del porto di Venezia jt vs. komisjon, punkt 22; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 7. oktoobri 1987. aasta määrus kohtuasjas 108/86: d. M. vs. nõukogu ja MSK, EKL 1987, lk 3933, punkt 10). Esimese Astme Kohus võib vastavalt kodukorra artiklile 113 igal ajal omal algatusel kontrollida, kas hagejal on huvi vaidlustatud otsuse tühistamiseks (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-141/03: Sniace vs. komisjon, EKL 2005, lk II-1197, punkt 22).

27

Käesolevas asjas ei saa hageja põhjendatud huvi eitada vaid seetõttu, et vaidlusaluse abi tagastas üks teine otsuses nimetatud isik, kes vastutas tagastamise eest solidaarselt. Nimelt selgitas hageja – ilma et komisjon selles osas oleks vastu vaielnud –, et Poola õiguse kohaselt on isikutel, kes ebaseadusliku abi tegelikult tagastasid, õigus esitada tema vastu nõue kümne aasta jooksul. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et hageja huvi otsuse tühistamiseks on säilinud, kuna tema hagi – juhul kui see rahuldatakse – võib kõrvaldada igasuguse ohu, et tema vastu esitatakse nõue.

28

Komisjoni poolt kohtuistungil viidatud tagamise kohustuse osas on piisav, kui tõdeda, et toimikus ei ole dokumenti, mis võiks sellise kohustuse olemasolu tõendada.

29

Järelikult tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

30

Hageja esitab neli väidet, mis tulenevad sellest, et rikutud on kaitseõigust, otsust ei ole põhjendatud, EÜ artikleid 87 ja 88 ning määruse nr 659/1999 artiklit 14 on vääralt tõlgendatud ning rikutud on õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

31

Hageja väidab, et kuigi teate Euroopa Liidu Teatajas avaldamine on üldjuhul sobiv vahend kõigile huvilistele riigiabi kontrollimenetluse algatamise teatavakstegemiseks, on sellegipoolest vaja, et komisjon määratleks piisavalt oma uurimise raamistiku, et mitte muuta sisutühjaks huvitatud isikute õigust esitada oma märkused.

32

Hageja väidab siiski, et komisjoni teatis menetluse algatamise kohta oli sõnastatud selliselt, et tal ei olnud mingit põhjust ennast pidada huvitatud isikuks. Algatamise otsus puudutas eelkõige terasetootjaid, samas kui avalik-õiguslike nõuete haldamise eest vastutavat ettevõtjat oli kirjeldatud kui äriühingut, kes ei tooda terast. Pealegi nõustus hageja alles 8. juulil 2005, s.o pärast otsuse vastuvõtmist, täitma „operatori” funktsiooni, ning seega ei olnud tal võimalik esitada oma märkusi komisjoni seisukohtade kohta.

33

Lõpetuseks rõhutab hageja, et algatamisotsuses toodud vaidlusaluse abi kirjeldus puudutab üksnes pärast 2003. aastat läbiviidud ümberkorraldamist, mille puhul komisjon otsuses tunnistas, et tegemist ei ole riigiabiga. Lisaks ei edastanud Poola Vabariik hagejale algatamisotsust ega teavitanud teda käimasolevast menetlusest.

34

Komisjon vaidleb neile argumentidele vastu. Ta märgib, et algatamisotsuse põhjendus oli piisav, et võimaldada hagejal, kes oli ainus üksus Poolas, kellel oli lubatud täita „operatori” funktsiooni, mõista, et HCz-i varasid ülevõtva üksusena võidakse temalt nõuda vaidlusaluse abi tagastamist.

35

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et ainult teadaandev riik kui vaidlustatud otsuse adressaat võib tugineda tõelistele kaitseõigustele. Teised huvitatud isikud nagu hageja on haldusmenetlusega seotud, ilma et nad saaksid siiski samadele õigustele tugineda. Seevastu on neil aga EÜ artikli 88 lõikes 2 huvitatud isikutele tagatud menetlusõigused (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 18. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T-176/01: Ferriere Nord vs. komisjon, EKL 2004, lk II-3931, punkt 82, ja . aasta otsus liidetud kohtuasjades T-309/04, T-317/04, T-329/04 ja T-336/04: TV 2/Danmark jt vs. komisjon, EKL 2008, lk II-2935, punkt 137).

36

Kohtupraktikast tuleneb, et EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud uurimise staadiumi eesmärk on võimaldada komisjonil asja kõikide andmete kohta täielikku teavet koguda (Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I-1719, punkt 38).

37

Vastavalt määruse nr 659/1999 artikli 6 lõikele 1 esitatakse algatamisotsuses kokkuvõtlikult asjakohased faktid ja õigusküsimused ning see sisaldab komisjoni „esialgset hinnangut” kavatsetud meetme kohta ja kahtlusi selle ühisturuga kokkusobivuse kohta. Lisaks kutsutakse selles otsuses kõnealust liikmesriiki ja teisi huvitatud pooli üles esitama märkusi.

38

Nagu nähtub eespool viidatud sätte sõnastusest, on komisjoni analüüsi puhul tingimata tegemist esialgse analüüsiga. Sellest tuleneb, et komisjoni ei saa kohustada esitama nimetatud menetluse algatamise teatises täielikku analüüsi kõnealuse abi kohta. Kuid samas peab komisjon piisavalt määratlema oma uurimise raamistiku, et mitte muuta sisutühjaks asjassepuutuvate isikute õigust esitada oma märkusi (Esimese Astme Kohtu 31. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas T-354/99: Kuwait Petroleum (Nederland) vs. komisjon, EKL 2006, lk II-1475, punkt 85).

39

Käesolevas asjas tõendavad algatamisotsuse, mis avaldati poola keeles Euroopa Liidu Teatajas, punktid 6, 32 ja 51 selgelt, et komisjon käsitles küsimust, kas HCz-ile ja HSCz-ile on alates 1997. aastast antud riigiabi. Punktis 6 märgib komisjon, et „praegu teadaoleva teabe alusel näib, et HCz on alates ümberkorraldusperioodi algusest 1997. aastal mitmel korral saanud riigiabi”. Punktis 32 täpsustab komisjon, et „käesoleva menetluse käigus tuleb arvesse võtta kogu HCz-ile alates 1. jaanuarist 1997 antud riigiabi”. Seetõttu palub komisjon Poola ametiasutustelt „üksikasjalikku teavet kogu selle riigiabi suuruse ja eesmärgi kohta, mida Poola [Vabariik] on andnud HCz-ile alates 1997. aastast” (punkt 51).

40

Järelikult nähtub selle otsuse sõnastusest selgelt, et komisjon algatas ulatusliku menetluse, mis käsitles kogu HCz-ile alates 1997. aastast antud riigiabi.

41

Mis puudutab täpsemalt hagejat, siis on algatamisotsuse punktis 18 märgitud, et 2002. aasta seaduse kohaselt vastutab ARP tütarettevõtja „Operator” avalik-õiguslike nõuete eest. Seejärel on sama otsuse punktis 19 täpsustatud, et see tähendab, et avalik-õiguslike võlausaldajate kõikide avalik-õiguslikest nõuetest tulenevate pandiõiguste ülekandmise eest terasesektoris omandab Operator osa HCz-i terasetootmisega mitteseotud varast. Operatori rolli on täpsemalt selgitatud algatamisotsuse joonealuses märkuses nr 48. Lõpetuseks küsib komisjon algatamisotsuse punktis 51, miks Operatorile ülekantud varad ja piirkondlikele fondidele jäänud varad on vastavalt 203 ja 159 miljonit Poola zlotti.

42

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et 19. mail 2004 vastu võetud algatamisotsuse põhjendus võimaldas asutatud hagejal mõista, et HCz-i varasid ülevõtva üksusena võidakse temalt nõuda vaidlusaluse abi tagastamist.

43

Kuna hageja oli ainus üksus Poolas, kellel oli lubatud täita „operatori” funktsiooni 2002. aasta seaduse tähenduses, siis ei saa ta menetlusõiguste rikkumise tõendamiseks väita, et ta nõustus seda funktsiooni täitma alles 8. juulil 2005. See peab veelgi enam paika, kuna 100% ulatuses hagejat omava ARP president osales ametlikus uurimismenetluses ja ta talle olid teada kõik HCz-i ümberkorraldamist puudutavad asjaolud.

44

Järelikult tuleb tagasi lükata väide, et kaitseõigust on rikutud.

45

Hageja märgib, et põhjuste osas, mille tõttu komisjon kvalifitseeris hageja vaidlusaluse abi saajaks ja sellest tulenevalt tagasimaksmise kohustuse eest solidaarselt vastutavaks võlgnikuks, on otsus lakooniline ja ei võimalda tal huvitatud isikuna mõista järgitud mõttekäiku.

46

See peab veelgi enam paika, kuna otsuses on komisjon märkinud, et ülevõetud avalik-õiguslikud nõuded ületasid ülevõetud vara väärtuse. Järelikult ei ole põhjendatud komisjoni väide, et hageja on saanud vaidlusalust abi ja ta on seega kohustatud selle tagastama.

47

Komisjon väidab, et need etteheited puudutavad otsuse sisulist põhjendatust, mitte aga otsuse põhjendusi.

48

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb teha vahet põhjenduste puudumist või ebapiisavust puudutava etteheite ja otsuse põhjenduste ebatäpsust puudutava etteheite vahel (faktivea või vea tõttu õiguslikus hinnangus). Viimati nimetatud asjaolu kuulub vaidlustatud otsuse sisulise õiguspärasuse uurimise valdkonda, mitte oluliste menetlusnormide rikkumise valdkonda, ja seega ei saa selle puhul tegemist olla EÜ artikli 253 rikkumisega (eespool punktis 36 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 67, ja Esimese Astme Kohtu 7. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T-84/96: Cipeke vs. komisjon, EKL 1997, lk II-2081, punkt 47). Järelikult ei saa Esimese Astme Kohus põhjendamiskohustuse täitmise kontrollimisel hinnata komisjoni poolt oma otsuse õigustamiseks esitatud põhjenduste sisulist põhjendatust. Seega ei oma põhjenduste puudumise või nende ebapiisavusele tugineva väite raames vaidlustatud otsuse sisulist põhjendatust vaidlustavad etteheited ja argumendid tähtsust (Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-349/03: Corsica Ferries France vs. komisjon, EKL 2005, lk II-2197, punktid 58 ja 59).

49

Käesolevas asjas on komisjon otsuse punktis 146 märkinud, et HCz-i varad ja kohustused jagati kolme õigusjärglase – RFG, MH ja Operatori – vahel ning seega ei ole abi saanud majanduslik üksus enam piiratud juriidilise isiku HCz-iga, vaid sellega tuleks hõlmata ka need teised isikud. Seega on komisjon esitanud põhjuse selle kohta, miks ta nimetas hagejat üksusena, kes on kohustatud vaidlustatud abi solidaarselt tagasi maksma, kuigi teda ei ole selle abi saajana nimetatud.

50

Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et otsus ei ole põhjendatud. Kuna hageja vaidlustab põhjenduste õigsuse ja vastuvõetud sätete õiguspärasuse, uuritakse neid argumente järgnevate väidete raames.

51

Sellest tuleneb, et tagasi tuleb lükata väide, mis tugineb põhjendamise puudumisele.

52

Hageja väidab, et komisjon on hagejat vaidlusaluse abi saajaks pidades ületanud kaalutlusõiguse piire.

53

Pelk asjaolu, et hageja, kes ei tegutse terasesektoris, omandas vaidlusalust abi saanud ettevõtja teatavad varad, ei ole piisav põhjendus, et asuda seisukohale, et hageja omandas koos nimetatud varadega finantseelised, mille oli eelnevalt tänu talle antud riigiabile saanud talle varasid üle andnud ettevõtja. Kui hageja ülevõetud avalik-õiguslikud nõuded ületavad ülevõetud varade turuväärtuse, ei võimalda miski kinnitada, et ta on saanud mingisuguse finantseelise, sealhulgas eelise, mis seisneb riigiabis. Nimelt, kui ebaseaduslikku riigiabi saanud ettevõtja ostetakse turuhinnaga, ei tohi ostjat pidada selle abi saajaks (Euroopa Kohtu 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-277/00: Saksamaa vs. komisjon, EKL 2004, lk I-3925; edaspidi „kohtuotsus SMI”).

54

Hageja väidab, et temalt vaidlustatud abi võimalik tagasinõudmine „kahjustaks” avalik-õiguslike nõuete ümberkorraldamise aluseid, mille komisjon on üksikasjalikult arvutanud, analüüsinud ja heaks kiitnud, ning vähendaks sellevõrra finantsvahendeid, mis on mõeldud nende avalik-õiguslike nõuete rahastamiseks.

55

Muu hulgas rõhutab hageja, et ta ei omandanud mittetootlikke varasid 2002. aasta seaduse alusel. Selle seaduse alusel võis toimuda üksnes ettevõtja võlgade ülevõtmine. Hageja täpsustas kohtuistungil, et ta andis nõusoleku 2002. aasta seaduse tähenduses„operatori” funktsiooni täitmiseks alles 8. juulil 2005. Järelikult on hageja nimetamine otsuse artikli 3 enneaegne, kuna otsuse vastuvõtmise hetkel ei olnud ta nõusolekut veel andnud.

56

Pealegi võivad järgnevad võlausaldajad, kellel on õigus tagasimaksmisele, samuti esitada hagejale kui solidaarsele võlgnikule kogu vaidlustatud abi tagasimaksmise ja intresside maksmise nõude. Ometi ei ole hageja ja MH või IUD vahel mingit lepingulist suhet, mis annaks talle vaidlustatud abi tagasimaksmise osas tagasinõudeõiguse viimati nimetatute suhtes.

57

Komisjon meenutab kõigepealt, et kuigi ta jõudis järeldusele, et HCz-i ümberkorraldamine 2002. aasta seaduse alusel viidi läbi ilma täiendava riigiabita, kuna see vastas „eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi” nõuetele, tuvastas ta samuti, et ajavahemikul 1997–2002 sai HCz riigiabi, mis on osaliselt ühisturuga kokkusobimatu.

58

Komisjon ei saa nõustuda seisukohaga, et hageja omandas HCz-i varad turutingimustes. Nimelt ei ole võimalik kindlaks määrata kõige kõrgemat hinda, mida turul tegutsev erainvestor oleks nende varade eest olnud nõus maksma. Kõigi HCz-i ümberkorraldamisel toimunud vara puudutavate muudatuste ja sellest tuleneva varade jagamise puhul on tegemist 2002. aasta seaduse sätetel rajanevate tehingutega.

59

Mis puudutab HCz-i, RFG, MH ja hageja solidaarset kohustust, siis komisjoni arvates on liikmesriigi ülesanne nõuda vaidlustatud abi tagastamiskorralduse nõuetekohast kohaldamist. Komisjon soovib rõhutada, et otsuses viidatud hageja omandatud varade esialgne turuväärtus on erinev lisas A.5 toodud raamatupidamisväärtusest. Komisjonil ei olnud võimalik varade täpset väärtust kindlaks määrata. Igal juhul võib liikmesriik, kellel ei ole võimalik otsust rakendada, pöörduda komisjoni poole, paludes teha nende raskuste ületamiseks koostööd.

60

Hageja väidab sisuliselt, et komisjon on otsuses teda vääralt pidanud isikuks, kes on solidaarselt kohustatud vaidlustatud abi tagasi maksma.

61

Selles osas tuleb meenutada, et määruse nr 659/1999 artikli 14 lõige 1 näeb ette, et kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et „abisaajalt” abi tagasi saada.

62

Käesolevas asjas rõhutas aga komisjon, et hageja ei ole vaidlusaluse abi saaja. Sellele vaatamata nimetas komisjon teda selle abi tagasimaksmiseks solidaarselt kohustatud isikuna.

63

On tõsi, et alates 8. juuli 1999. aasta otsusest 1999/720/EÜ (ESTÜ Saksamaa poolt Gröditzer Stahlwerke GmbH-le ja tema tütarettevõtjale Walzwerk Burg GmbH-le antud riigiabi kohta (EÜT L 292, lk 27)) milles komisjon määras esimest korda abi tagastamise ettevõtjalt, kes oli omandanud varasid, on komisjon teatavatel juhtudel asunud seisukohale, et mõiste „abisaaja” määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 tähenduses ei hõlma üksnes abi esialgset saajat, vaid vajaduse korral kõiki ettevõtjaid, kellele on varad üle antud eesmärgiga muuta tulemusetuks komisjoni tagastamiskorralduse sätted.

64

Sellegipoolest on tõsi ka see, et esiteks eeldab abi tagastamise eest vastutavate isikute ringi laiendamine vara üleminekut. Otsuse vastuvõtmise kuupäeval ehk 5. juulil 2005 ei olnud niisugune üleminek aga veel aset leidnud, kuna hageja nõustus HCz-i ümberkorraldamise menetluses „operatori” funktsiooni täitma alles mõni päev hiljem. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb tühistamishagi puhul vaidlustatud akti õiguspärasust hinnata lähtuvalt akti vastuvõtmise ajal olemas olnud faktilistest ja õiguslikest asjaoludest (vt Euroopa Kohtu . aasta otsus liidetud kohtuasjades 15/76 ja 16/76: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1979, lk 321, punkt 7, ja eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus SMI, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Komisjon väitis tõepoolest kohtuistungil, et kogu HCz-i ümberkorraldamine põhines põhimõttel, et hagejale kantakse üle varad ja hageja nõusolek oli ainult formaalsuse küsimus. Hageja rõhutas siiski õigesti, et kuigi 2002. aasta seadus näeb ette „operatori” rolli, ei täpsusta see seadus, kes on „operator” ja mitu „operatorit” võib luua. Järelikult oleks võinud käesolevas asjas „operator” olla ka muu isik kui hageja. Seetõttu on otsuse vastuvõtmise ajal hageja tingimusteta lisamine vaidlusaluse abi tagasimaksmise eest solidaarselt vastutavate isikute ringi enneaegne.

66

Teiseks on abi tagastamise eest vastutavate isikute ringi laiendamine õigustatud vaid siis, kui varade üleminekuga kaasneb tagastamiskorralduse tagajärgedest kõrvalehoidmise oht, eelkõige kui pärast varade ostmist jääb abi esialgsest saajast järele „tühi kest”, millelt ei ole võimalik ebaseaduslikku abi tagasi saada (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 19. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-324/00: CDA Datenträger Albrechts vs. komisjon, EKL 2005, lk II-4309, punkt 98 jj). Lisaks võib seda laiendamist õigustada asjaolu, et varade omandajal säilib abist tulenev konkurentsieelis (eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus SMI, punkt 86).

67

Seoses sellega on Euroopa Kohus otsustanud, et kui ebaseaduslikku riigiabi saanud ettevõtja ostetakse turuhinnaga, ei saa ostjat pidada ettevõtjaks, kes on saanud eelise võrreldes teiste ettevõtjatega turul. Seega ei saa ostjalt nõuda niisuguse abi tagastamist (vt selle kohta eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus SMI, punktid 80 ja 81). Täpsemalt leidis Esimese Astme Kohus eespool punktis 66 viidatud kohtuotsuses CDA Datenträger Albrechts vs. komisjon, et kui ostja maksis varade omandamisel turuhinnale vastava hinna, siis ei kasuta ostja jätkuvalt müüjale antud abist tulenevat konkurentsieelist. Selliste asjaolude korral ei saa asuda seisukohale, et esialgsest abisaajast jääb järele vaid „tühi kest”, millelt ei saa nõuda ebaseadusliku abi tagastamist (vt selle kohta kohtuotsuse punktid 99 ja 100) ega et ostja kasutab jätkuvalt saadud abist tulenevat konkurentsieelist.

68

Lisaks täpsustas Euroopa Kohus, et ülemineku finantstingimuste hindamiseks võivad siseriiklikud ametiasutused võtta eelkõige arvesse ülemineku puhul taotletud võimalikku ekspertiisi (Euroopa Kohtu 13. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-214/07: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2008, lk I-8357, punktid 59 ja 60).

69

Käesolevas asjas väidab hageja, et avalik-õiguslike nõuete väärtus, mille ta oli üle võtnud, ületas oluliselt talle üleantud varade väärtust. Nimelt nähtub otsuse põhjendusest 53, et sõltumatu ekspert hindas hageja omandatud varade, st maatüki, ettevõtja Elsen aktsiate ja nõuete turuväärtuseks 156 miljonit Poola zlotti (lisas A.5 toodud arv erineb selles osas vaid vähe). Kuid hageja poolt seaduse alusel üle võetud avalik-õiguslike nõuete koguväärtus oli üle 280 miljoni Poola zlotti. Neil asjaoludel ei saanud komisjon ilma muid selgitusi andmata kinnitada, et oli olemas kõrvalehoidmise oht või et hagejal oli vaidlusalusest abist tulenev konkurentsieelis. Ta oleks pidanud vähemalt selgitama seda, miks ta leidis, et tähtsust ei oma asjaolu, et varad võeti üle „hinna eest”, mis tundub niisuguse konkurentsieelise saamist välistavat. Kuna hageja ei ole ei müüja kontserni kuuluv äriühing ega ka terasetootmise turul tegutsev äriühing, vaid täidab raskustes olevate ettevõtjate võlgade ja varade ülevõtja ülesandeid, et rahuldada vastutasuks nende ettevõtete võlausaldajate nõuded, siis oleks komisjon pidanud konkreetselt tõendama kõrvalehoidmise ohtu ning hageja poolt vaidlustatud abist tuleneva konkurentsieelise kasutamist.

70

Järelikult on hageja arvamine vaidlusaluse abi tagamise eest solidaarselt vastutavate isikute ringi väär.

71

Sellest tuleneb, et tuleb nõustuda väitega, et EÜ artikleid 87 ja 88 ning määruse nr 659/1999 artiklit 14 on vääralt tõlgendatud.

72

Kõigest eeltoodust järeldub, et otsus tuleb tühistada hagejat puudutavas osas, ilma et oleks vaja uurida viimast väidet, et rikutud on õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

73

Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

Õiguslik raamistik

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Vastuvõetavus

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Sisulised küsimused

Väide, et rikutud on kaitseõigust

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Väide põhjendamise puudumise kohta

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Väide, et EÜ artikleid 87 ja 88 ning määruse nr 659/1999 artiklit 14 on vääralt tõlgendatud

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Kohtukulud