ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

1. juuli 2008

Kohtuasi T‑262/06 P

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

D

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Komisjoni otsuse tühistamine esimeses astmes – Kutsehaigus – Keeldumine tunnistada ametniku haigus või selle haiguse ägenemine kutsehaiguseks – Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus – Esimeses astmes uuritud väite vastuvõetavus – Seadusjõud

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu 12. juuli 2006. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑18/05: D vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑1‑83 ja II‑A‑1‑303), nõudega see kohtuotsus tühistada.

Otsus: Tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu 12. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas F‑18/05: D vs. komisjon. Saata kohtuasi tagasi Avaliku Teenistuse kohtule uueks arutamiseks. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

Kokkuvõte

1.      Tühistamishagi – Väited – Mõiste

(EÜ artikkel 230)

2.      Ametnikud – Hagi – Tühistamisotsus – Mõju – Kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete rakendamise kohustus

(EÜ artikkel 233; personalieeskirjad, artiklid 73 ja 78)

1.      Kui elemendid, mis on esitatud tühistamishagis pealkirja all „Faktilised asjaolud”, ei tundu esmapilgul sisaldavat iseseisvaid väited, mis võiksid viia vaidlustatud otsuse tühistamiseni, vaid tunduvad pigem vaidlustatava akti kirjeldusena, ei saa siiski a priori välistada võimalust, et see hagiavalduse osa võib sisaldada akti tühistamisele suunatud väidet või selle osa.

(vt punkt 52)

Viited: Esimese Astme Kohus, 14. detsember 2005, kohtuasi T‑209/01: Honeywell vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑5527, punktid 105–107).

2.      Kui ühenduste kohus tühistab ametisse nimetava asutuse otsuse, millega määrati ametnikule personalieeskirjade artikli 78 kolmanda lõigu alusel kinnitatud invaliidsuspension, sest töövõimetuskomitee tegi mõiste „kutsehaigus” määratlemisel vea, mis võis mõjutada langetatud otsust, ei otsusta see kohus küsimuse üle, kas tegemist on kutsehaigusega, sest arvestades töövõimetuskomiteele meditsiini valdkonnas kuuluvat kaalutlusõigust, ei ole niisugune faktiliste asjaolude tuvastamine selle kohtu pädevuses. Juhul, kui ametisse nimetav asutus otsustab hiljem, et tegemist on kutsehaigusega ja määrab ametnikule personalieeskirjade artikli 78 teise lõigu alusel kinnitatud invaliidsuspensioni, ei ole selline järeldus eelkäsitletud kaalutlustest lähtuvalt seadusjõuga kaetud.

Sellest järeldub, et kui tegemist on tühistamishagiga otsuse peale, millega keelduti tunnistamast ametniku haigust kutsehaiguseks personalieeskirjade artikli 73 mõttes, rikub ühenduste kohus õigusnormi, kui ta leiab, et ametisse nimetav asutus võib õiguspäraselt ja seadusjõust üle astumata keelduda tunnistamast ametniku haigust, mis on kutsehaigus personalieeskirjade artikli 78 mõttes, kutsehaiguseks ka personalieeskirjade artikli 73 mõttes.

Igal juhul on personalieeskirjade artiklites 73 ja 78 ette nähtud hüvitised erinevad ja teineteisest sõltumatud, nii et need võivad olla kumuleeruvad. Samuti näevad need sätted ette kaks erinevat menetlust, milles võidakse jõuda kahe teineteisest sõltumatu otsuseni. Ehkki on soovitav, et neid menetlusi viidaks vastavalt vajadusele läbi koostöös ning et samal meditsiiniasutusel palutaks otsustada ametniku töövõimetuse eri aspektide üle, ei ole siiski tegemist asjaoludega, mis mõjutaksid ühe või teise menetluse õiguspärasust ja ametisse nimetavale asutusele kuulub sellega seoses ja sõltuvalt asjaoludest kaalutlusõigus. Ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjade artiklist 25 tuleneb lisaks, et ka täielikult ja püsivalt töövõimetuks tunnistamine „ei piira mingilgi viisil personalieeskirjade artikli 78 kohaldamist ja vastupidi”. Sellest järeldub, et täielikult või osaliselt püsivalt töövõimetuks tunnistamine artikli 73 alusel ja invaliidsuspensioni määramine personalieeskirjade artikli 78 alusel võivad õiguspäraselt viia lahknevate tulemusteni sama faktilise olukorra ja iseäranis küsimuse osas, kas sama ametniku haiguse näol on tegemist kutsehaigusega.

(vt punktid 70–74)

Viited: Euroopa Kohus, 15. jaanuar 1981, kohtuasi 731/79: B. vs. parlament (EKL 1981, lk 107, punktid 9 ja 10); 12 jaanuar 1983, kohtuasi 257/81 : K vs. nõukogu (EKL 1983, lk 1, punkt 10); 14. mai 1998, kohtuasi T‑165/95: Lucaccioni vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑203 ja II‑627, punktid 136 ja 137); 23. november 2004, kohtuasi T‑376/02: O vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑349 ja II‑1595, punkt 45).