1

Hageja Omya AG, kes tegutseb eelkõige paberi täiteainena ja selle katmiseks kasutatava sadestatud kaltsiumkarbonaadi ja jahvatatud kaltsiumkarbonaadi tarnimise turgudel, sõlmis 18. jaanuaril 2005 lepingu, mille kohaselt pidi ta omandama J. M. Huber Corp-i teatud tootmisüksused Euroopas (edaspidi „teatatud koondumine”). Tehingust teatati Soome konkurentsiametile, kes taotles komisjonilt tehingu läbivaatamist nõukogu . aasta määruse (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumise üle (ELT L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40) artikli 22 lõike 1 alusel.

2

Komisjon tunnistas ennast pädevaks ning alustas teatatud koondumise läbivaatamise menetlust 23. septembril 2005. Ta koostas Euroopa Majanduspiirkonna peamiste tarnijate poolt 2002. aastast kuni 2004. aastani toimunud sadestatud kaltsiumkarbonaadi ja jahvatatud kaltsiumkarbonaadi vedudest andmebaasi (edaspidi „vedude andmebaas”), mille eesmärk oli eelkõige sellise ökonomeetrilise uuringu läbiviimine, mis käsitleb täiteainena kasutatava kaltsiumkarbonaadi asendatavuse skeeme (edaspidi „ökonomeetriline uuring”). Selles kontekstis nõudis komisjon mitmel korral hagejalt teatud teabe esitamist. Nii nõudis komisjon määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 2 alusel esitatud taotlusega hagejalt selliste selgituste andmist, mis käsitlevad viimase andmeid sadestatud kaltsiumkarbonaadi pakkumise ja müügi ning potentsiaalsete turgude kohta. Kuna hageja seda nõuet kindlaksmääratud tähtaja jooksul ei täitnud, võttis komisjon nimetatud määruse artikli 11 lõike 3 alusel vastu sama teavet käsitleva otsuse, millega vastavalt määruse artikli 10 lõikele 4 peatati uurimise tähtaja kulg.

3

Hageja vastas 9. detsembri 2005. aasta otsusele ja . aasta ning . aasta kirjadega (edaspidi koos „jaanuari andmed”). Pärast viimaste kättesaamist kinnitas komisjon hagejale adresseeritud . aasta kirjaga, et jaanuari andmed on täielikud ning märkis, et uurimise tähtaeg hakkas uuesti kulgema alates ning lõpeb .

4

Komisjon teatas hagejale 13. jaanuaril 2006, et ta kavatseb koondumisele loa anda ilma vastuväiteteatist esitamata. Samuti valmistas ta ette sellekohase otsuse eelnõu (edaspidi „loa andmise otsuse eelnõu”), mille ta esitas ettevõtjate koondumisi käsitlevale liikmesriikide esindajatest koosnevale nõuandekomiteele (edaspidi „nõuandekomitee”). Samal ajal väljendasid teatud liikmesriigid ning hageja konkurendid komisjonile siiski oma muret seoses teatatud koondumise tagajärgedega konkurentsile. Selle tulemuseks oli eelkõige, et nõuandekomitee . aasta kohtumisel seadsid teatud liikmesriikide esindajad komisjoni hinnangu kahtluse alla.

5

Komisjon teatas 22. ja ning . aasta kirjadega hagejale, et jaanuari andmetes esineb teatud vastukäivusi ning küsis selle kohta selgitusi. Komisjon tegi . aasta telefonivestluses hagejale ettepaneku uurimise tähtaja kokkuleppelise pikendamise kohta 20 tööpäeva võrra määruse nr 139/2004 artikli 10 lõike 3 alusel ning märkis, et keeldumise korral võib ta nimetatud määruse artikli 11 lõike 3 alusel vastu võtta uue otsuse, millega uurimise tähtaja kulgemine peatub.

6

Hageja keeldus tähtaja pikendamisest 6. märtsi 2006. aasta kirjaga.

7

Komisjon sedastas määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel 8. märtsil 2006 vastu võetud otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”), et . aasta otsusele vastusena edastatud andmed olid vähemalt osaliselt ebaõiged ning seetõttu peatatakse koondumise uurimise tähtaeg alates kuni nõutud täielike ja õigete andmete saamiseni. Selles osas palus komisjon hagejal vastata neljale üldisele ja 119 konkreetsele küsimusele.

8

Hageja vastas vaidlustatud otsusele 21. märtsil 2006, esitades sisuliselt vedude andmebaasi uue versiooni (edaspidi „märtsi andmed”). Komisjon teatas . aasta kirjaga hagejale, et märtsi andmed olid täielikud, et ta kontrollib nende õigsust ning et uurimise tähtaeg hakkas uuesti kulgema. Komisjon kinnitas . aasta kirjaga, et märtsi andmed olid õiged.

9

Vahepeal oli komisjon hagejale 2. mail 2006 adresseerinud vastuväiteteatise, milles ta esialgu leidis, et teatatud koondumine ei ole ühisturuga kooskõlas.

10

Lõpuks kuulutas komisjon 19. juuli 2006. aasta otsusega (edaspidi „koondumist käsitlev otsus”) teatatud koondumise ühisturuga kokkusobivaks tingimusel, et täidetakse teatud tingimusi ja kohustusi.

11

Hageja esitas käesolevas asjas menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 18. mail 2006.

12

Samal päeval Esimese Astme Kohtu kantseleisse esitatud eraldi dokumendiga taotles hageja kohtuasja lahendamist kiirendatud menetluses vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklile 76a. See taotlus jäeti Esimese Astme Kohtu viienda koja 19. juuni 2006. aasta otsusega rahuldamata.

13

Kostja vastus esitati 8. augustil 2006, repliik ja vasturepliik .

14

Imerys AS taotles Esimese Astme Kohtu kantseleisse 31. augustil 2006 saabunud dokumendiga käesolevas menetluses menetlusse astumist komisjoni nõuete toetuseks.

15

Esimese Astme Kohtu presidendi 27. oktoobri 2006. aasta otsusega määrati kohtuasi Esimese Astme Kohtu teisele kojale.

16

Esimese Astme Kohtu teise koja esimehe 22. märtsi 2007. aasta määrusega rahuldati Imeryse menetlusse astumise avaldus. Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud kirjaga teatas Imerys siiski, et ta loobub menetlusse astumisest. Esimese Astme Kohtu teise koja esimehe . aasta määrusega kustutati seetõttu Imerys kui menetlusse astuja kohtuasjast.

17

Esimese Astme Kohtu teine koda otsustas 29. jaanuaril 2008 avada suulise menetluse ilma esialgsete menetlustoiminguteta. Samuti otsustas ta komisjonilt nõuda teatud dokumentide esitamist ning palus hagejal esitada oma märkused nende kohta ning vastata ühele küsimusele. Pooled vastasid Esimese Astme Kohtu määratud tähtaegadel ning pärast sellekohast Esimese Astme Kohtu palvet esitas komisjon muu hulgas ka oma täiendavad märkused hageja märkuste kohta.

18

Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 22. aprilli 2008. aasta kohtuistungil.

19

Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

20

Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

21

Hageja esitab neli väidet, millest esimene käsitleb määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel otsuse vastuvõtmiseks kehtestatud tingimuste täitmata jätmist ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, teine mõistliku tähtaja järgimise põhimõtte rikkumist, kolmas võimu kuritarvitamist ning neljas õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist. Lisaks taotleb ta ka teatud menetlust korraldavate meetmete võtmist.

22

Komisjon väidab, et vaidlustatud otsuse võimaliku tühistamise tagajärgede kohta Esimese Astme Kohtu poolt otsuse tegemise nõue on vastuvõetamatu. Lisaks leiab ta, et hageja esitatud väited on põhjendamatud ning ta vaidlustab taotletud menetlust korraldavate meetmete vajalikkuse.

23

Tuleb märkida, nagu väidab ka komisjon, et nõudes Esimese Astme Kohtult otsuse tegemist vaidlustatud otsuse tühistamise tagajärgede kohta, on hageja eesmärk saada seisukoht käesoleva kohtuotsuse mõju kohta, mis ühtlasi oleks ka komisjonile tehtav ettekirjutus käesoleva kohtuotsuse täitmise kohta. Kuna Esimese Astme Kohus ei ole EÜ artiklil 230 põhineva õiguspärasuse kontrolli raames pädev tegema deklaratiivseid kohtuotsuseid (vt selle kohta Euroopa Kohtu 9. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-224/03: Itaalia vs. komisjon, EKL 2003, lk I-14751, punktid 20–22) või ettekirjutisi, isegi kui need on seotud nende kohtuotsuste täitmise üksikasjadega (Euroopa Kohtu presidendi . aasta määrus liidetud kohtuasjades C-199/94 P ja C-200/94 P: Pevasa ja Inpesca vs. komisjon, EKL 1995, lk I-3709, punkt 24), tuleb hageja nõue lugeda ilmselgelt vastuvõetamatuks.

24

Esimese väite osas käsitlevad pooled kõigepealt neid tingimusi, mis peavad olema täidetud, et komisjonil oleks õigus määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel vastu võetud otsusega nõuda teatanud poolelt saadud ebaõigeks osutunud teabe parandamist. Hageja väidab, et käesoleval juhul ei olnud tingimused täidetud, kuna vaidlustatud otsusega nõutud parandused ei olnud vajalikud koondumise hindamiseks (väite esimene osa) ning et jaanuari andmed olid sisuliselt õiged (väite teine osa).

25

Hageja arvates võib komisjon nõuda koondumise osapoole esitatud teabes avastatud vigade parandamist osas, milles nii parandamisele kuuluv teave kui ka selle parandamine on vajalik. Hageja täpsustab, et esiteks ei ole piisav pelk asjaomase teabe võimalik vajalikkus ning teiseks on parandamine vajalik ainult siis, kui vead on sisulised, st on olemas vaieldamatu oht, et vigadel on märkimisväärne mõju koondumise hindamisele.

26

Arvestades uurimise tähtaja peatamise tagajärgi ning määruses nr 139/2004 ette nähtud menetlust iseloomustavat kiire menetlemise nõuet, peab eespool nimetatud tingimusi lisaks tõlgendama kitsalt. Hageja kinnitab, et kuigi põhimõtteliselt peab komisjon peamiselt vastavalt menetletava juhu asjaoludele kindlaks tegema, milline on vajalik teave, kehtib proportsionaalsuse põhimõte, mis nõuab, et mida pikemalt tähtaja kulgemine peatatakse, seda olulisemad peavad olema selle peatamise põhjused.

27

Komisjon väidab kõigepealt, et ta võib määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel otsuse vastu võtta, kui ta leiab, et tal ei ole kogu vajalikku teavet koondumise ühisturuga kokkusobivuse üle otsustamiseks. Nii on see eelkõige siis, kui on olemas oht, et ühe osapoole esitatud teabes avastatud vead mõjutavad komisjoni hindamist. Ta väidab, et nõutud teabe vajalikkus on objektiivne asjaolu, mille suhtes tal on laiaulatuslik kaalutlusõigus ning mida tuleb hinnata vastavalt menetletava juhu asjaoludele ning asjaomase teabe võimalikule vajalikkusele. Samuti tuleb arvesse võtta asjaolu, et ta peab uurimist teostama eriti hoolikalt ning täielikule ja õigele teabele toetudes.

28

Kohtupraktikast nähtub, et komisjon võib määruse nr 139/2004 artikliga 11 antud pädevust teostada ainult siis, kui ta leiab, et tal ei ole kogu vajalikku teavet koondumiste ühisturuga kokkusobivuse üle otsustamiseks (vt nõukogu 21. detsembri 1989. aasta määruse (EMÜ) nr 4064/89 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜT L 395, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 31) analoogiliste sätete kohta Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-290/94: Kaysersberg vs. komisjon, EKL 1997, lk II-2137, punkt 145).

29

Selles osas tuleb meenutada, et koondumist käsitleva otsuse vastuvõtmiseks peab komisjon eelkõige määruse nr 139/2004 artikli 2 kohaselt uurima asjaomase tehingu mõju kõikidele turgudele, mille suhtes on olemas oht, et takistataks märkimisväärselt tegelikku konkurentsi ühisturul või selle olulises osas.

30

Lisaks eeldab asjaolu, et vajalikkuse nõuet tuleb tõlgendada seoses otsusega koondumise ühisturuga kokkusobivuse kohta, et määruse nr 139/2004 artikli 11 alusel nõutud teabe vajalikkust tuleb hinnata arvestades seisukohta, millel komisjon võib asjaomase nõude koostamise hetkel koondumise läbivaatamiseks vajaliku teabe ulatuse kohta õiguspäraselt olla. Seetõttu ei saa see hinnang põhineda teabe tegelikul kasutamisvajadusel järgnevas komisjoni menetluses, mis sõltub mitmest tegurist ning mida ei saa kindlaks teha teabetaotluse koostamise hetkel.

31

Mis puudutab aga juba esitatud ebaõigeks osutunud teabe parandamise vajaduse erijuhtu, siis Esimese Astme Kohus leiab, et avastatud vigade sisulisust puudutav kriteerium, millega pooled nõustuvad, on määruse nr 139/2004 ning eelkõige selle artiklite 2 ja 11 sõnastust ning ülesehitust arvestades sobiv. Seetõttu tuleb tõdeda, et komisjon võib nõuda osapoole esitatud vigaseks tunnistatud teabe parandamist, kui on olemas oht, et avastatud vigadel võib olla märkimisväärne mõju asjaomase koondumise ühisturuga kokkusobivuse hindamisele.

32

Eespool mainitud kriteeriumide kohaldamise kontrolli osas tuleb esiteks täpsustada, et see kohaldamine eeldab keerukate majanduslike hinnangute andmist. Seetõttu on komisjonil selles osas kaalutlusõigus ning ühenduste kohtute kontroll peab piirduma menetlust ja põhjendamist käsitlevate normide järgimise, faktiliste asjaolude sisulise õigsuse, ning selle kontrollimisega, et ei ole tehtud ilmselget hindamisviga ning võimu ei ole kuritarvitatud. Samas ei tähenda see asjaolu, et ühenduste kohtud peavad hoiduma kontrollimast, kuidas komisjon majandusliku iseloomuga andmeid on tõlgendanud (Euroopa Kohtu 15. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-12/03 P: komisjon vs. Tetra Laval, EKL 2005, lk I-987, punktid 38 ja 39) ning kuidas on ta eelkõige hinnanud määruse nr 139/2004 artikli 11 alusel nõutud teabe vajalikkust ning selles teabes väidetavalt esinevate vigade sisulisust.

33

Teiseks, vastupidi hageja väidetule, ei pea eespool mainitud kriteeriume tõlgendama kitsalt. Kiire menetlemise nõue, mis on omane määruse nr 139/2004 üldisele ülesehitusele (vt määruse nr 4064/89 kohta Esimese Astme Kohtu 28. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas T-221/95: Endemol vs. komisjon, EKL 1999, lk II-1299, punkt 84), tuleb ühte sobitada koondumiste ühisturuga kokkusobivuse tõhusa kontrolli eesmärgiga, mida komisjon peab eriti hoolikalt ellu viima (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Tetra Laval, punkt 42), ning mis eeldab täieliku ja õige teabe saamist komisjon poolt.

34

On tõsi, et komisjonile määruse nr 139/2004 artikliga 11 antud pädevuse teostamisel tuleb järgida proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt ühenduse institutsioonide võetud meetmed ei tohi ületada määra, mis on asjakohane ja vajalik taotletud eesmärkide saavutamiseks (Esimese Astme Kohtu 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T-177/04: easyJet vs. komisjon, EKL 2006, lk II-1931, punkt 133). Eelkõige on tähtis, et ettevõtjale pandud teabe esitamise kohustus ei oleks ebaproportsionaalne võrreldes uurimise vajadustega (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-39/90: SEP vs. komisjon, EKL 1991, lk II-1497, punkt 51). Kuna määruse nr 139/2004 artiklis 10 sätestatud ja nimetatud määruse artikli 11 alusel võetud otsusest tulenev tähtaegade kulgemise peatamise kestus sõltub vajalike andmete edastamise kuupäevast, siis komisjon ei riku proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta peatab menetluse kuni selle ajani, mil talle see teave edastatakse.

35

Esiteks väidab hageja, et teave, mille parandamist vaidlustatud otsusega nõuti, ei olnud selle otsuse tegemise kuupäeval vajalik selleks, et komisjon võiks otsustada teatatud koondumise ühisturuga kokkusobivuse üle, kuna see teave ei olnud otsuses toodud eesmärkide seisukohast asjakohane.

36

Kuna ökonomeetriline uuring käsitles täiteainena kasutatavaid tooteid ning põhines ainult 2004. aasta andmetel, siis ei olnud pindade katmiseks kasutatavate toodete kohta käivad ning 2002. ja 2003. aastat puudutavad andmed asjakohased. Seetõttu on 2002. ja 2003. aastat puudutavate andmete parandamise nõudmine pahauskne toiming, mis seab kahtluse alla vaidlustatud otsuse vajalikkuse teiste andmete osas, mille parandamist nõuti. Nimetatud asjaolu tekitab samuti küsimuse, kas märtsi andmeid kasutati tegelikult selleks, et ökonomeetriline uuring õigeaegselt uuesti läbi viia. Määruses nr 139/2004 sätestatud menetlusnormide tõttu võis märtsi andmete edastamise võimalikke tagajärgi koondumise hindamisele mainida kõige hiljem vastuväiteteatises. Komisjon tuvastas ainult, et nimetatud andmeid kasutati ökonomeetrilise uuringu uuesti läbiviimiseks pärast vastuväiteteatise saatmist, mis kinnitab, et märtsi andmed ei olnud komisjoni analüüsi jaoks vajalikud.

37

Hageja meenutab, et vastuväiteteatis, mille koostamist alustati vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal ning mis on seega eriti asjakohane selle teabe tuvastamiseks, mida komisjon pidas siis oma uurimise jaoks vajalikuks, käsitleb ainult pindade katmiseks kasutatavaid tooteid. Komisjoni uurimine keskendus 9. detsembri 2005. aasta otsuse vastuvõtmise ajal mitte pindade katmiseks kasutatavate toodete, vaid täiteainena kasutatavate toodete sektorile. . aasta otsuse täitmata jätmisel põhinevas vaidlustatud otsuses osutatud teave ei olnud seetõttu asjakohane pindade katmiseks kasutatavate toodete sektori ning seega vastuväiteteatise osas. Seda asjaolu kinnitab vedude andmebaasi väga piiratud ning igal juhul ebavajalik kasutamine viimati nimetatud dokumendis.

38

Hageja vaidlustab samuti selle, et vaidlustatud otsuses osutatud teavet kasutati asjaomaste kaubaturgude ja geograafiliste turgude määratlemiseks.

39

Hageja väidab, et komisjoni esitatud dokumendid märtsi andmete tegeliku kasutamise kohta ei tõenda, et vaidlustatud otsuses osutatud teave oli vajalik koondumist käsitleva otsuse vastuvõtmiseks. Esiteks nähtub nendest dokumentidest, et nimetatud andmed olid hinnataseme hindamiseks kasutud. Teiseks ei tõendanud asjaomased dokumendid ka asjaomase teabe vajadust turuosade arvutamiseks. Kolmandaks ei ole komisjon tõendanud, et enne või pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist andis ta hinnangu selle teabe vajalikkusele, mille parandamist ta nõudis.

40

Komisjon märgib, et ta kasutas vedude andmebaasi mitte ainult ökonomeetrilise uuringu läbiviimiseks, vaid samuti asjaomaste turgude määratlemiseks ning üldiselt koondumisele konkurentsi seisukohalt hinnangu andmiseks. Ta tõi välja, et ökonomeetriline uuring viidi märtsi andmete põhjal uuesti läbi, mida kinnitavad ka Esimese Astme Kohtu nõudmisel esitatud dokumendid. Ta tunnistab muu hulgas, et alates 2006. aasta veebruari teisest poolest keskendus ta pindade katmiseks kasutatavate toodete sektorile, kuid selle muutuse peamine põhjus oli siiski asjaolu, et ta sai sel ajal teada, et J. M. Huber Corp. on välja töötamas toodet, mis oleks tal võimaldanud sellele turule tulla. See aga ei tähenda siiski, et ta loobus täielikult uurimisest täiteainena kasutatavate toodete osas.

41

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et suur osa hageja argumentidest põhineb väitel, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal oli komisjon lõpetanud või ei olnud alustanud teatud küsimuste uurimist, oli teinud teatud esialgseid järeldusi või oli keskendunud teatud valdkondadele. Nagu toodi välja eespool punktis 30, ei ole sellistel asjaoludel tähtsust, kuna vaidlustatud otsuses osutatud teabe vajalikkust tuleb hinnata lähtudes seisukohast, mis võib nimetatud otsuse vastuvõtmise hetkel komisjonil koondumist käsitleva otsuse vastuvõtmiseks vajaliku teabe ulatuse kohta õiguspäraselt olla.

42

Tuleb märkida, et vedude andmebaas käsitles täiteainena kasutatava ja pindade katmiseks kasutatava kaltsiumkarbonaadi turul toimunud tarneid. Hageja ei ole vaidlustanud seda, et teatatud koondumine mõjutab või võib neid turge mõjutada. Neil asjaoludel nähtub eespool punktist 29, et teavet, mille parandamist vaidlustatud otsusega nõuti ning mis sisaldub vedude andmebaasis, võib põhimõtteliselt pidada koondumist käsitleva otsuse vastuvõtmiseks vajalikuks.

43

Samuti tuleb meenutada, et vedude andmebaas sisaldas iga asjaomase tarne osas tootnud tehase, kliendi ja tema asukoha, vahemaa ja transpordiviisi ning tarnitud kauba liigi, koguse ja hinna kohta käivaid andmeid. Sellised andmed on koondumise ühisturuga kokkusobivuse uurimisel asjakohased, kuna need võimaldavad komisjonil määratleda asjaomaseid turgusid ning analüüsida konkurentsiolukorda nendel turgudel.

44

Hageja heidab siiski komisjonile ette ka 2002. ja 2003. aastat puudutavate andmete parandamise nõudmist, kuigi ökonomeetriline uuring põhines ainult 2004. aasta andmetel ning komisjoni mainitud andmete muu kasutamine ei ole seotud ühegi konkreetse ajavahemikuga. Siiski tuleb märkida, et vastupidi hageja väidetule võivad geograafiliste turgude ja kaubaturgude määratlemiseks vajalikud tegurid nagu tarnijate ja klientide asukoht, transpordiviis või olemasolev tootevalik aja jooksul muutuda. Neil asjaoludel ning kuna puuduvad täpsemad andmed, mis tõendaksid, et lühem vaatlusperiood oleks olnud piisav, tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei ole valesti leidnud, et 2002. ja 2003. aastat puudutavad andmed olid vajalikud koondumist käsitleva otsuse vastuvõtmiseks.

45

Väidete osas, mis põhinevad vastuväiteteatisel ja komisjoni esitatud dokumentidel märtsi andmete tegeliku kasutamise kohta, tuleb märkida, et need dokumendid koostati pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Selles osas tuleb kõigepealt välja tuua, nagu komisjon õigesti väitis, et kuigi määruse nr 139/2004 artikli 11 kohases nõudes osutatud andmete hilisem kasutamine võib viidata nende vajalikkusele, ei ole see, et neid ei kasutatud, eespool punktis 30 toodud põhjustel tõend vastupidise kohta.

46

Muu hulgas tuleb vastuväiteteatise osas märkida, et vastupidi hageja väidetule ei võimalda see ammendavalt kindlaks määrata teavet, mida komisjon peab vajalikuks vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel. Esiteks, isegi kui vastuväiteteatise koostamine algas ilmselt vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel, kulus selle saatmiseks siiski peaaegu kaks kuud. Teiseks tuuakse vastuväiteteatises välja ainult komisjoni hinnangud, mille tulemusel tehti kindlaks võimalikud konkurentsiprobleemid ning jäetakse seega põhimõtteliselt välja turud, kus mingisugust probleemi ei ole täheldatud. Seega on teatise ese märkimisväärselt piiratum kui enne seda komisjoni poolt läbi viidud uurimine.

47

Mis puudutab märtsi andmete tegelikku kasutamist käsitlevatel dokumentidel põhinevaid argumente, tuleb märkida, et hageja piirdub selle väitmisega, et komisjon ei ole tõendanud vaidlustatud otsuses osutatud andmete vajalikkust koondumist käsitleva otsuse vastuvõtmiseks. Kuna hagejal lasub tõendamiskoormis tema esitatud väidete põhjendatuse osas ning seetõttu selle osas, et asjaomane teave ei olnud vajalik, tuleb need argumendid alusetuse tõttu tagasi lükata.

48

Küsimuse osas, kas ökonomeetriline uuring viidi uuesti läbi enne vastuväiteteatise saatmist, esitas komisjon Esimese Astme Kohtule väljatrüki, millest nähtub koondumise hindamiseks asjakohaste erinevate failide muutmine 2006. aasta aprilli ning augusti vahelisel ajaperioodil. On tõsi, nagu väidab hageja, et enamiku failide puhul on muutmiskuupäev hilisem kui vastuväiteteatise saatmise kuupäev. Esimese Astme Kohus leiab siiski, nagu väidab komisjon, et asjaomaste kuupäevade puhul on tegemist kuupäevadega, millal neid faile viimati kasutati ning seda tehti teatatud koondumise läbivaatamisel korrapäraselt ning eriti enne vastuväiteteatise saatmist. Hageja, kellel lasub tõendamiskoormis, nagu eelnevalt tõdetud, ei ole esitanud ühtegi asjaolu selle väite ümberlükkamiseks.

49

Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et ei ole tõendatud, et komisjon ei saanud vaidlustatud otsusega selle parandamist nõudvat teavet pidada teabetaotluse koostamise hetkel vajalikuks määruse nr 139/2004 artikli 11 mõttes. Seetõttu tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

50

Mis puudutab hageja väidet, et 2002. ja 2003. aastat puudutavate andmete parandamist nõudes toimis komisjon pahauskselt, siis see käsitleb põhjuseid, miks komisjon vaidlustatud otsuse vastu võttis, ning kattub seega hageja esitatud väitega võimu kuritarvitamise kohta. Nimetatud väide ei ole käesoleva väite raames seega asjakohane.

51

Hageja väidab, et jaanuari andmed olid sisuliselt õiged ning seega ei olnud vaja nõuda nende parandamist.

52

Oma väite põhjendamiseks esitab ta palju argumente, mis käsitlevad jaanuari andmete statistilist analüüsi. Hageja märgib, et kuigi need andmed sisaldasid teatud vigu, on see statistika vallas tavaline, ning et märtsi andmed ei olnud samuti kindlasti täiesti õiged. Statistilistes andmetes kõikide vigade kõrvaldamine selle tõttu, et on olemas meetodid, mille abil on esiteks võimalik kõrvaldada andmete kogumist kõrvalekalduvaid andmeid või ennustada nende mõju ja teiseks kontrollida asjaomase kogumi usaldusväärsust, ei ole võimalik ega vajalik või tavaline. Hageja väidab, et käesoleval juhul kasutas komisjon selliseid meetodeid alates jaanuari andmete saamisest, hoolimata komisjoni väidetest, et ta tegutses ainult oletades, et andmed on õiged.

53

Selleks et hinnata vaidlustatud otsuses osutatud vigade mõju, palus hageja LECG Consulting’ul teha jaanuari andmetega samasuguseid statistilisi teste, mida komisjon nende andmete saamisel läbi viis. Hagiavaldusele lisatud esimese aruande kohaselt (edaspidi „LECG esimene aruanne”) ei ole vigaste andmete arv ebatavaliselt suur ning jaanuari andmete võrdlusest nende samade andmetega, millest on kõrvaldatud komisjoni tuvastatud võimalikud ebaloogilised või vigased väärtused (edaspidi „muudetud andmed”), ei nähtu sisulisi erinevusi nende muutujate osas, mida komisjon vastuväiteteatise koostamisel ning asjaomaste turgude üldises analüüsis kasutas. Samuti on ebatõenäoline, et asjaomastel vigadel oli märkimisväärne mõju ökonomeetrilise uuringu tulemustele.

54

LECG Consultingu teise aruande kohaselt, mis koostati vastusena kostja vastusele ning lisati repliigile (edaspidi „LECG teine aruanne”), ei erine ökonomeetrilise uuringu raames arvutatud oletuslikud hinnad sisuliselt jaanuari andmetest, muudetud andmetest ja märtsi andmetest. Hageja arvates olid jaanuari andmed seetõttu sisuliselt õiged ning komisjon oleks võinud ja pidanud neid arvestama.

55

Komisjoni esitatud dokumentide kohta esitatud märkustes toob hageja välja LECG Consultingu arvutused, mille kohaselt olid jaanuari andmed sisuliselt õiged tarnimise suurima mõistliku vahemaa kindlakstegemise osas.

56

Teiseks toob hageja välja teatud asjaolud, mis tema arvates tõendavad, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel teadis komisjon tegelikult, et jaanuari andmed olid sisuliselt õiged. Kõigepealt väidab hageja, et komisjoni argument, et ta ei avastanud vaidlustatud otsuses osutatud vigu enne veebruari teist poolt, on väheusutav, eelkõige kuna 2006. aasta jaanuaris leidis komisjon, et koondumine ei tekita mingisuguseid konkurentsiprobleeme ning oli valmis seda tingimusteta lubama. Sellisele järeldusele sai jõuda ainult pärast jaanuari andmete kontrollimist, mille käigus oleks vead tuvastatud ning nende mõju hinnatud. Ökonomeetrilises uuringus arvesse võetud hageja vedude suhteliselt piiratud arv ning asjaolu, et toimikuga tegelev komisjoni meeskonna liige kinnitas kõrvalekalduvate väärtuste kõrvaldamist, näitab, et sellist kontrolli oli teostatud ja seega oli komisjon juba jaanuaris teadlik arvukatest vigadest, mille ta väidab olevat avastanud alles hiljem.

57

Seejärel märgib hageja esiteks, et komisjon oli juba enne käsitlenud küsimusi, mis komisjoni arvates õigustasid jaanuari andmete õigsuse uut kontrolli. Teiseks tuleneb LECG esimesest ja teisest aruandest, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel oli komisjonil igal juhul võimalik kontrollida, kas avastatud vead mõjutasid tema analüüsi. Kolmandaks ei ole komisjon tõendanud, et ta viis sellise kontrolli läbi enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, mis näitab, et ta tegelikult ei tundnud muret, milline oli avastatud vigade mõju teatatud koondumise läbivaatamisele. Neljandaks tõendab seda, et komisjon oli jaanuari andmete õigsusest teadlik, vastuväiteteatises esitatud seisukoht ning see, et ta ei viinud ökonomeetrilist uuringut uuesti läbi ega lõpetanud andmete õigsuse kontrollimise menetlust enne vastuväiteteatise saatmist. Viiendaks meenutab hageja, et tema arvates oleks komisjon pidanud teadma, et ta kasutab ainult 2004. aastat puudutavaid andmeid.

58

Lõpuks väidab hageja, et arvestades vedude andmebaasi vähest kasutamist vastuväiteteatises ning vaidlustatud otsusega kaasnenud tähtaja peatamise pikkust, on nimetatud peatamine ilmselgelt ebaproportsionaalne.

59

Komisjon väidab, et ta ei saa vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel välistada, et vead jaanuari andmetes võivad mõjutada tema analüüsi teatatud koondumise kohta ning et seetõttu ei olnud need andmed sisuliselt õiged. Ta märgib, et hageja esimeses argumentide kogumis ei võeta arvesse vedude andmebaasi erinevaid eesmärke ning seda, et LECG kaks aruannet ei saa tõendada avastatud vigade mõju puudumist. Teiste argumentide kogumi osas selgitab komisjon, et pärast jaanuari andmete edastamist viis ta läbi teatud tüüpkontrolle, mille ulatus oli siiski piiratud. Vaidlustatud otsuses osutatud vead tuvastati seetõttu alles lisakontrolli käigus, mis viidi läbi pärast nõuandekomitee 22. veebruari 2006. aasta kohtumist, mille käigus teatud liikmesriigid avaldasid kahtlust ökonomeetrilise uuringu usaldusväärsuse suhtes. Komisjon lisab, et mai alguses lõpetas ta samal ajal mitu toimingut, sealhulgas märtsi andmete kontrolli ja vastuväiteteatise koostamise, mis seletab nimetatud andmete õigsuse kinnitamist alles paar päeva pärast vastuväiteteatise saatmist.

60

Mis puudutab jaanuari andmete statistilist analüüsi käsitlevaid argumente, tuleb sissejuhatuseks meenutada, et eespool punktides 30 ja 31 toodud kaalutluste kohaselt tuleb vaidlustatud otsusega nõutud paranduste vajalikkust hinnata lähtuvalt seisukohast, millel võib komisjon jaanuari andmetes tuvastatud vigade sisulisuse osas õiguspäraselt olla otsuse vastuvõtmise hetkel. Hageja teostatud analüüse saab arvesse võtta ainult siis, kui komisjon oleks saanud neid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel teostada. See asjaolu tähendab eelkõige, et võrdlused märtsi andmetega ei ole asjakohased, kuna neid ei olnud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel olemas.

61

Seejärel tuleb kontrollida kooskõlas eespool punktis 31 toodud sisulise õigsuse kriteeriumiga, kas hageja teostatud erinevate analüüsidega on võimalik tõendada, et komisjoni avastatud vead ei võinud märkimisväärselt mõjutada tema hinnangut teatatud koondumise ühisturuga kokkusobivuse kohta.

62

Selles osas tuleb märkida, et kuigi LECG esimeses aruandes on jõutud järeldusele, et jaanuari andmete ja muudetud andmete põhjal arvutatud asjakohased keskmised väärtused ei ole sisulisest erinevad, siis sama aruande tabelist 2 nähtuvad nende andmete kogumite vahelised erinevused, mis ei ole väikesed ning mis puudutavad suhte transpordikulu/tootnud tehasest väljasaatmise hind suurimat väärtust (erinevus kümme protsenti), keskmist veokaugust veoautoga (erinevus 13%) ja keskmist veokaugust laevaga (erinevus 28%). Isegi kui eeldada vastavalt LECG Consultingu esindaja kohtuistungil toodud selgitustele, et need erinevused ei ole vastuväiteteatise järelduste osas majanduslikust seisukohast asjakohased, nagu see on toodud nimetatud aruande tabelis 3, tuleb siiski märkida, et ökonomeetrilise uuringu osas ei ole esitatud sarnast analüüsi nende asjakohatuse kohta, kuigi LECG Consulting toob esimeses aruandes välja, et hinnad, transpordikulud ja tarnekaugused on selle uuringu võtmemuutujad. Sellise analüüsi puudumisel on võimatu kindlaks teha, kas komisjoni avastatud vead võisid märkimisväärselt mõjutada ökonomeetrilise uuringu tulemusi ja seetõttu teatatud koondumise läbivaatamist komisjoni poolt.

63

LECG esimese aruande osas tuleb lisada, nagu väidab komisjon, et järeldus, mille kohaselt avastatud vead ei mõjuta ökonomeetrilise uuringu peamisi muutujaid, põhineb koguandmete põhjal arvutatud keskmiste väärtuste analüüsil. Komisjon väidab, ilma et hageja sellele vastu vaidleks, et eespool toodud uuring viidi läbi erinevate tootmisüksuste kaupa, mis tähendab, et koguandmete analüüs ei võimalda kindlaks määrata avastatud vigade võimalikku mõju.

64

LECG teine aruanne, milles püütakse viimast argumenti eelkõige andmeid detailsemalt uurides ümber lükata, ei sisalda samuti analüüsi hindade vahel tuvastatud erinevuste – mis ei ole väikesed ning on keskmiste hindade puhul 3–4% ja ületavad 10% teatud tootmisrajatiste ja toodete puhul – asjakohasuse kohta. Kuigi LECG esindaja väitis kohtuistungil, et keskmiste hindade vaheline erinevus on asjakohatu, arvestades asjaomaste toodete transpordikulude suurust, ei esitatud mingit konkreetset selgitust teatud tootmisüksuste osas tuvastatud suuremate erinevuste kohta. Seega LECG teine aruanne ei tõenda samuti, et jaanuari andmetes avastatud vead ei võinud märkimisväärselt mõjutada ökonomeetrilises uuringus toodud hindu ja seetõttu teatatud koondumise ühisturuga kokkusobivuse hindamist.

65

Mis puudutab komisjoni esitatud dokumentide kohta märkuste esitamise raames toodud argumente, tuleb märkida, et hageja piirdub keskmise suurima tarnekauguse analüüsiga iga transpordiliigi kohta, mille puhul on tegemist teoreetilise kaugusega, mida arvutatakse iga asjaomase transpordiliigiga teostatud tarne alusel. Kuigi seda kaugust kasutati asjaomaste geograafiliste turgude määratlemise staadiumis, tuleneb toimikust siiski, et seda võrreldi seejärel asjaomastest tootmisüksustest tarnimise tegelike suurimate kaugustega; viimaseid võeti arvesse nende tootmisüksuste puhul, mille puhul need kaugused olid suurimad. Neil asjaoludel ei ole koguandmete analüüs, mis ei erista erinevaid tootmisüksusi, piisav, et uurida, kas avastatud vead võisid märkimisväärselt mõjutada geograafiliste turgude määratlust ja seetõttu teatatud koondumise hinnangut.

66

Eeltoodust nähtub, et hageja esitatud analüüsist ei saa järeldada, et jaanuari andmed olid sisuliselt õiged. Seega tuleb uurida teist argumentide kogumit, millest hageja arvates nähtub, et komisjon tegelikult teadis, et see on nii.

67

Tuleb märkida, et hageja argumendid põhinevad põhiliselt sellel, et väidetavalt ei ole usutav komisjoni väide, et vaidlustatud otsuses osutatud vigu ei tehtud kindlaks jaanuari andmete saamisel, vaid alles veebruari teises pooles pärast nõuandekomitee kohtumist 22. veebruaril 2006. Esimese Astme Kohus uurib seetõttu kõigepealt komisjoni poolt selle väite kinnituseks esitatud asjaolusid.

68

Mis puudutab selles kontekstis esiteks jaanuari andmete saamisel teostatud kontrolli, tuleb märkida, et kuna komisjon peab uurimise läbi viima suhteliselt piiratud tähtajaga ning kuna koondumise osapooled peavad komisjonile esitama õige ja täieliku teabe, põhineb koondumiste kontrollimise menetlus suures osas usaldusel ning komisjonile ei saa panna kohustust kontrollida kohe ja detailselt nimetatud osapoolte edastatud teabe õigsust.

69

Toimikuga tegeleva komisjoni meeskonna ühe liikme 6. märtsil 2006 saadetud komisjonisisene elektronkiri, mille komisjon esitas Esimese Astme Kohtu esitatud küsimuse vastuse lisana, toob vaidlustatud otsuses osutatud vigade teemal välja, et „[vedude] andmebaasiga varem tehtud testid olid üldisemad […] ning ei keskendunud võrdlusele tootmisüksus-paberivabrik”. Ta märgib samuti, et see „seletab, miks kõiki neid asjaolusid ei ole varem välja toodud”.

70

See asjaolu, mille asjakohasust hageja ei ole kahtluse alla seadnud, tõendab õiguslikult piisavalt, et pärast jaanuari andmete edastamist läbi viidud komisjoni kontroll oli piiratud ning ei võimaldanud seega tuvastada vaidlustatud otsuses osutatud vigu. Selles kontekstis tuleb veel kord märkida, et see, et viidi läbi ainult piiratud kontroll, muudab asjakohatuks väite, et nimetatud vigu oleks võinud tuvastada tavapärase statistilise kontrolli abil.

71

Teiseks, mis puudutab nõuandekomitee 22. veebruari 2006. aasta kohtumise käiku ja tagajärgi, nähtub kohtumisel osalejate avaldustest, mille komisjon esitas Esimese Astme Kohtu esitatud küsimuse vastuse lisana, et arutelu toimus nii ökonomeetrilise uuringu usaldusväärsuse kui ka selle läbiviimiseks kasutatud andmete üle. Kuigi näib, nagu väidab hageja, et erinevad sõnavõtjad ei puudutanud detailselt asjaomaste andmete õigsust, on siiski loogiline, et komisjon asus sellise arutelu tõttu kontrollima uuringu ja kasutatud andmete usaldusväärsust, kui võtta eelkõige arvesse tema tahet esitada nõuandekomiteele uus otsuse eelnõu heakskiitva arvamuse saamiseks.

72

Selles osas tuleb veel kord märkida, et 22. veebruaril 2006 saadetud ja loa andmise otsuse eelnõusse pärast nõuandekomitee kohtumist tehtavate muudatuste ettevalmistamiseks ülesannete jaotamist käsitlev komisjonisisene elektronkiri, mis on lisatud komisjoni eespool viidatud vastusele, märgib ökonomeetrilise uuringu kohta järgmist: „Usaldusväärsuse kontroll + tundlikkuse analüüs”. Esimese Astme Kohus leiab, et seda tuleb tõlgendada pigem nii, et ökonomeetrilise uuringu ja selle läbiviimiseks kasutatud andmete puhul tuleb teha täiendav kontroll, kuid nii, nagu väitis kohtuistungil hageja, et selle eesmärk oli lihtsalt see, et varem läbi viidud kontrolli kirjeldataks loa andmise otsuse eelnõus detailsemalt. Asjaomane elektronkiri ei piirdu ainult konkreetsete muudatuste kirjeldamisega, vaid sellega püütakse samuti määratleda uurimise raames täitmisele kuuluvaid uusi ülesandeid.

73

Komisjoni edastatud dokumendid kinnitavad samuti neid väiteid, mille kohaselt nõuandekomitee 22. veebruari 2006. aasta kohtumise tulemusel kontrolliti uuesti jaanuari andmete õigsust. Neil asjaoludel tuleb järeldada, et komisjoni argument, et vaidlustatud otsuses osutatud vead tuvastati põhjalikuma kontrolli käigus ja mitte enne, on õiguslikult piisavalt tõendatud.

74

Hageja esitatud asjaolud seda järeldust ümber ei lükka. Esiteks tunnistas hageja kohtuistungil ise, et kuigi nõuandekomitee 22. veebruari 2006. aasta kohtumisel tõstatatud küsimusi ja eelkõige konkreetset olukorda Soome turul käsitleti varem, tehti seda pinnapealsemalt, mis tähendab, et pärast eespool mainitud kohtumise toimumist läbi viidud detailsem täiendav kontroll võis viia asjaomaste vigade avastamiseni.

75

Teiseks, kuna eespool punktis 66 leiti, et hageja ei ole tõendanud jaanuari andmete sisulist õigsust, ei põhine faktidel argument, et komisjon oleks vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel võinud kontrollida, et nendes andmetes tuvastatud vead ei ole sisulised.

76

Kolmandaks, 5. märtsi 2006. aasta elektronkirjas, mille komisjon esitas Esimese Astme Kohtu esitatud küsimuse vastuse lisana, on mainitud, et jaanuari andmetes tuvastati „olulisi vastukäivusi”, mis tähendab, et ta analüüsis vigade võimalikku mõju tema uurimisele. Neil asjaoludel ei saa nõustuda hageja vastupidise väitega, mida ei toeta mitte ükski fakt.

77

Neljandaks, eespool punktides 45 ja 46 toodud põhjustel ei olnud vastuväiteteatise puhul tegemist otsustava faktoriga komisjoni selle seisukoha hindamisel, mis puudutab teatatud koondumise uurimise läbiviimiseks kasutatud teabe õigsust. Samuti leidis Esimese Astme Kohus eespool punktis 48, et hageja ei ole ümber lükanud komisjoni väidet, et ökonomeetriline uuring viidi uuesti läbi enne vastuväiteteatise saatmist. Mis puudutab seda, et märtsi andmete õigsust kinnitati alles pärast nimetatud dokumendi saatmist, siis hageja ei ole kahtluse alla seadnud komisjoni argumenti asjaomasel perioodil mitme toimingu samaaegse lõpetamise kohta.

78

Viiendaks, kuna eespool punktis 44 jõuti järeldusele, et komisjon võib õiguspäraselt nõuda mitut aastat puudutavaid andmeid, on tulemusetu hageja argument, et komisjon teadis, et ainult 2004. aastat puudutavad andmed olid asjakohased.

79

Lõpuks, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise argumenti, tuleb eespool punktis 34 sõnastatud seisukohti arvestades märkida, et sellega ei saa nõustuda.

80

Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et ei ole tõendatud, et komisjon rikkus määruse nr 139/2004 artiklit 11, kui ta leidis, et jaanuari andmed ei olnud sisuliselt õiged ning kui ta nõudis nende parandamist. Esimese väite teine osa tuleb seega tagasi lükata, nagu ka esimene väide tervikuna.

81

Hageja leiab, et vaidlustatud otsust ei võetud vastu mõistliku tähtaja jooksul, kuna komisjon oli asjaomastest vigadest teadlik alates esimese kontrolli läbiviimisest 2006. aasta jaanuari esimeses pooles. Esiteks tekitas komisjon seetõttu hagejale olulist rahalist kahju ja teiseks mõjutas see tema kaitseõiguse teostamist. Lisaks näitab vaidlustatud otsuse hiline vastuvõtmine komisjoni tegelikku motivatsiooni, milleks oli aja võitmine uurimise jätkamiseks, hoolimata selleks ettenähtud tähtaja lõppemisest.

82

Esiteks väidab komisjon, et mõistliku tähtaja põhimõtte võimalik rikkumine ei õigusta vaidlustatud otsuse tühistamist, kuna hageja ei ole tõendanud sellest tulenevat kaitseõiguse rikkumist. Teiseks leiab komisjon, et käesoleva juhu asjaolusid arvestades tegutses ta ilma asjatu viivituseta.

83

Tuleb märkida, et hagejale kahju tekitamise argument on käesoleva kohtuvaidluse raames tulemusetu, kuna see puudutab ainult vaidlustatud otsuse tühistamist ja seega selle õiguspärasuse kontrolli.

84

Kuigi mõistliku tähtaja järgimine on konkurentsipoliitika vallas haldusmenetluste läbiviimisel ühenduse üldpõhimõte, mille täitmise tagavad ühenduse kohtud, õigustab selle rikkumine siiski otsuse tühistamist ainult siis, kui sellega kaasneb ka asjaomase ettevõtja kaitseõiguse rikkumine (Esimese Astme Kohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-305/94–T-307/94, T-313/94–T-316/94, T-318/94, T-325/94, T-328/94, T-329/94 ja T-335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II-931, punktid 120–122, nn PVC II kohtuotsus). Käesoleval juhul piirdub hageja selles osas ainult üldise väitega, ilma seda põhjendavaid asjaolusid esitamata.

85

Vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks kulunud ajaperioodi asjakohasust kui viidet võimu kuritarvitamisele uuritakse kolmanda väite raames.

86

Neil asjaoludel tuleb käesolev väide tagasi lükata.

87

Sissejuhatuseks väidab hageja vastupidi komisjoni väidetule, et käesolev väide ei muutu esimese väite tagasilükkamise tõttu tulemusetuks.

88

Sisu osas väidab hageja, et komisjon kuritarvitas võimu, kuna ta ei võtnud vaidlustatud otsust vastu mitte määrusest nr 139/2004 tuleneva eesmärgi saavutamiseks, vaid nimetatud määrusega sätestatud uurimise tähtaja pikendamiseks, et analüüsida 2006. aasta veebruaris ja märtsis teatud liikmesriikide ja hageja konkurentide tõstatatud täiendavaid küsimusi. Esialgse, 31. märtsil 2006 lõppema pidanud läbivaatamise tähtaja jooksul ei oleks komisjon jõudnud oma analüüsi lõpetada ja võimalikku vastuväiteteatist saata.

89

Esiteks väidab hageja, et just selle tõttu märkis komisjon 3. märtsi 2006. aasta telefonivestluse käigus, et tuleb käsitleda teatud täiendavaid murettekitavaid küsimusi ning pakkus välja uurimise tähtaja vabatahtliku pikendamise 20 tööpäeva võrra. Kuna hageja advokaadid olid kahtleval seisukohal, tõi komisjon ähvardusena välja jaanuari andmete osas määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel otsuse vastuvõtmise, kui kokkuleppelisele lahendusele ei jõuta. Selles kontekstis olid komisjoni teenistuste ja ning saadetud elektronkirjad, milles tõstatati teatud arv küsimusi jaanuari andmete õigsuse kohta, mõeldud ainult nende materjalide ettevalmistamiseks, millel põhines vaidlustatud otsus.

90

Hageja täpsustab, et vastupidi komisjoni väidetule ei saa sellist lähenemist lugeda kokkuleppeliseks eelkõige seetõttu, et esiteks nähtub 5. märtsi 2006. aasta komisjonisisesest elektronkirjast, mille komisjon esitas Esimese Astme Kohtu esitatud küsimuse vastuse lisana, et hagejale valikuvõimaluse pakkumise eesmärk oli kaebuse esitamise ohu vähendamine, mitte vigade avastamise mõju piiramine uurimise tähtajale, ja teiseks ei pakkunud komisjon hagejale mingit valikuvõimalust määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel otsuste vastuvõtmisel , ja ning .

91

Teiseks on see, et komisjon seadis kahtluse alla jaanuari andmete õigsuse, seletatav uurimise uue suunaga, kuna ta ei kahelnud nendes andmetes enne teatud liikmesriikide ja ettevõtjate sekkumist. Kõigepealt, st kuni 2006. aasta veebruari teise pooleni, keskendus komisjon täiteainena kasutatava kaltsiumkarbonaadi turule ning ökonomeetriline uuring oli selle turu analüüsimisel põhiline tegur, vastupidi komisjoni väidetele, et tegemist oli vaid täiendava vahendiga. Samas hiljem, pärast nõuandekomitee 22. veebruari 2006. aasta kohtumist pühendus ta teatud liikmesriikide ja hageja konkurentide argumentide läbivaatamisele, mis puudutasid pindade katmiseks kasutatavate toodete turul ja eelkõige Soome turul valitsevat olukorda.

92

Kolmandaks lisab hageja, et teatatud koondumise uuesti läbi vaatamine parandatud teavet arvestades ei olnud komisjoni uurimise uuest suunast tulenevalt vajalik, ning muu hulgas seda ka ei tehtud. Vastuväiteteatise saatmise hetkel ei olnud komisjon lõpetanud märtsi andmete kontrollimist ning ei ole tõendatud, et ta oleks viimati nimetatud andmeid kasutanud ökonomeetrilise uuringu õigeaegseks uuesti läbiviimiseks. Hageja lisab, et kui jaanuari andmetesse tehtavad parandused oleksid võinud mõjutada komisjoni analüüsi tulemust, oleks komisjon seda vastuväiteteatises maininud.

93

Neljandaks meenutab hageja, et tema arvates olid jaanuari andmed sisuliselt õiged ning ta lisab selles osas, et vaidlustatud otsusega esitatud teatud küsimuste tähtsusetus ja asjakohatus näitavad, et vaidlustatud otsus võeti vastu uurimise tähtaja edasilükkamise saavutamiseks. Lisaks oli komisjon teadlik jaanuari andmete õigsusest, nagu nähtub 12. jaanuari 2006. aasta kirjast, kuna 2006. aasta jaanuaris andis ta koondumisele tingimusteta loa, nagu nähtub loa andmise otsuse eelnõu ettevalmistamisest ja ringlusesse laskmisest.

94

Viiendaks nähtub 6. märtsi 2006. aasta komisjonisisesest elektronkirjast, mille komisjon esitas Esimese Astme Kohtu esitatud küsimuse vastuse lisana, et toimikuga tegeleva komisjoni meeskonna üks liige otsis süstemaatiliselt jaanuari andmetest võimalikult suuremal hulgal vigu määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel otsuse vastuvõtmiseks, ilma nende potentsiaalset mõju arvestamata. Hageja rõhutab selles kontekstis argumenti, et komisjon ei ole tõendanud, et ta analüüsis enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist avastatud vigade olulisust. Vastupidi, . aasta elektronkirjast nähtub, et komisjon alustas vaidlustatud otsuse koostamist enne sellise analüüsi läbiviimist. Need asjaolud näitavad, et komisjon ei tundnud tegelikult muret avastatud vigade mõju üle.

95

Kuuendaks ei seadnud komisjon kahtluse alla hageja 6. märtsi 2006. aasta kirja sisu, milles hageja rõhutab, et tal tuleb õigusvastaselt teha valik kokkuleppelise pikendamise ja uurimise tähtaja peatava otsuse vahel.

96

Seitsmendaks, teatatud koondumise uurimisel tehtud komisjoni analoogilised otsused tehti paar päeva pärast asjaomase teabe saamist, samas kui jaanuari andmete saamise ja vaidlustatud otsuse vastuvõtmise vaheline ajavahemik oli kaks kuud.

97

Komisjon toob välja, et käesolev väide põhineb hüpoteesil, et vaidlustatud otsusega nõutud teave ei olnud vajalik koondumist käsitleva otsuse vastuvõtmiseks. Seega tähendab esimese väite tagasilükkamine teise väite tagasilükkamist. Sisu osas väidab komisjon, et hageja ei ole toonud välja objektiivseid, asjakohaseid ja piisavaid tõendeid, mis põhjendaksid tema väidet võimu kuritarvitamise kohta, vaid ainult teatud asjaoludest valesti tuletatud järeldusi.

98

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et esimese väite tagasilükkamine tuleneb sellest, et hageja ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et vaidlustatud otsusega nõutud teave ei olnud vajalik määruse nr 139/2004 artikli 11 mõttes. Kehtivate õigusnormide rikkumise kohta tõendite puudumine ei mõjuta siiski seda, et haldusasutus on võinud võimu kuritarvitada. Seetõttu tuleb käesolevat väidet uurida hoolimata sellest, et esimene väide tagasi lükati.

99

Tuleb meenutada, et võimu kuritarvitamise mõiste viitab asjaolule, et haldusasutus on kasutanud oma pädevust muul eesmärgil kui sellel, milleks see on talle antud. Otsus on tehtud võimu kuritarvitades vaid siis, kui objektiivsetest, asjakohastest ja piisavatest tõenditest lähtudes on otsus vastu võetud just võimu kuritarvitamise eesmärgil. Kui kavandatud eesmärke on mitu, ja isegi kui sisuliselt õigete põhjenduste hulgas esineb väär põhjendus, ei ole siiski otsus tehtud võimu kuritarvitades, kui see ei kahjusta otsuse peamist eesmärki (vt Esimese Astme Kohtu 21. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-87/05: EDP vs. komisjon, EKL 2005, lk II-3745, punkt 87 ja viidatud kohtupraktika).

100

Seega tuleb kontrollida, kas hageja esitatud asjaolud kujutavad endast objektiivseid, asjakohaseid ja piisavaid tõendeid, mis näitavad, et vaidlustatud otsus võeti komisjoni poolt vastu selleks, et saavutada pigem koondumise uurimise tähtaja peatamine, kui selle sama uurimise jaoks vajaliku teabe parandamine.

101

Esiteks, mis puudutab 3. märtsi 2006. aasta telefonivestlust, nähtub selle vestluse protokollist, mille koostasid hageja advokaadid, et komisjon tõi määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel otsuse vastuvõtmise välja alles pärast seda, kui hageja oli seadnud kahtluse alla vabatahtliku pikendamise kasulikkuse. Siiski tõi komisjon nimetatud protokolli kohaselt juba vestluse alguses välja jaanuari andmetes esinevad sisulised vastukäivused ja seda enne vastukäivuste kõrvaldamise meetodite väljatoomist. Samamoodi ei ole hageja vaidlustanud seda, et komisjon tõi alates mitmes elektronkirjas välja jaanuari andmetes teatud vigade esinemise. Nimetatud protokoll ei võimalda järeldada, et komisjoni poolt määruse nr 139/2004 artikli 11 lõike 3 alusel otsuse võimaliku vastuvõtmise mainimise puhul oleks tegemist olnud ähvardusega, et veenda hagejat nõustuma uurimise tähtaja vabatahtliku pikendamisega.

102

Mis puudutab lisaks asjaolu, et komisjon pakkus hagejale välja vabatahtliku pikendamise valikuvõimaluse, tuleb märkida, et kuna sama tegu võib tuleneda mitmest samaaegsest põhjendusest, siis asjaolu, et komisjoni esitatust nähtub, et talle valmistas muret võimalik kaebuse esitamine, ei välista seda, et ta püüdis samal ajal piirata avastatud vigade mõju uurimise tähtajale. Muu hulgas ei ole hageja väljapakutud analoogia eelnevate otsustega veenev, nagu väidab komisjon, kuna vaidlustatud otsus käsitleb märkimisväärselt pikemat ajavahemikku ning kuna ülejäänud osas oli selle mõju osaliselt tagasiulatuv, sest selle tõttu toimunud peatamise algus eelnes otsuse vastuvõtmisele.

103

Teiseks nähtub eespool punktist 73, et komisjon avastas vaidlustatud otsuses osutatud vead pärast 22. veebruaril 2006. aasta nõuandekomitee kohtumisel toiminud arutelusid, mis käsitlesid ökonomeetrilist uuringut ja selle läbiviimiseks kasutatud andmeid. Samuti nähtub eespool punktist 66, et ei ole tõendatud, et komisjon sai välistada võimaluse, et neil vigadel on märkimisväärne mõju koondumise uurimisele. Lõpuks tuleb märkida, et . aasta komisjonisiseses elektronkirjas, mille komisjon esitas Esimese Astme Kohtu esitatud küsimuse vastuse lisana, toob toimikuga tegeleva komisjoni meeskonna üks liige välja, et komisjon „avastas andmetes olulisi vastukäivusi”, et „[n]eid andmeid tuleb parandada” ja et komisjon „hindab, kuidas parandatud andmed (mis tuleb saada paari päeva jooksul) muudavad [tema] hinnangut tehingule”. Neil asjaoludel leiab Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud otsuse põhjenduseks oli pigem komisjoni tahe uuesti hinnata teatatud koondumist õige teabe põhjal, kui see, et ta muutis pärast liikmesriikide ja konkureerivate ettevõtjate sekkumist uurimise suunda ja seetõttu soovis saavutada teatatud tehingu läbivaatamise tähtaja peatamist.

104

Kolmandaks tähendab eespool punktis 29 välja toodud komisjoni kohustus uurida koondumise mõju kõikidele turgudele, millel koondumine võib oluliselt mõjutada konkurentsi, vastupidi hageja väidetule seda, et komisjonil on uurimise suuna arenemisest sõltumata kohustus uurida teatatud koondumist nii katmiseks kasutatavate toodete kui ka täitmiseks kasutatavate toodete osas. Nimetatud koondumine võib mõjutada neid kahte sektorit ning seda uuriti enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Mis puudutab väiteid, et komisjon ei kontrollinud märtsi andmete õigsust ega viinud ökonomeetrilist uuringut läbi enne vastuväiteteatise saatmist, ning viimati nimetatud dokumendi sisu käsitlevaid väiteid, tuleb meenutada, et neid käsitleti juba eespool punktides 45–48.

105

Neljandaks nähtub esimese väite analüüsist, et ei ole tõendatud seda, et jaanuari andmed olid sisuliselt õiged, ega seda, et komisjon arvas, et see on nii. Neil asjaoludel ei ole asjakohane asjaolu, et vaidlustatud otsuses osutatud teatud küsimused puudutasid esmapilgul vähese tähtsusega vigu, kuna vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval ei saa välistada, et sellised vead võivad mõjutada teatatud koondumise uurimist. Selles osas, et hageja tõi välja 12. jaanuari 2006. aasta kirja ja komisjoni järgmisel päeval võetud seisukoha, tuleb märkida, et need asjaolud on samuti asjakohatud, kuna need eelnevad vaidlustatud otsuses osutatud vigade avastamisele, nagu nähtub eespool punktist 73.

106

Viiendaks, kui on tõsi, et toimikuga tegeleva komisjoni meeskonna üks liige püüdis süstemaatilisest leida jaanuari andmete õigsuse täiendava kontrolli käigus vigu neis andmetes, ei viita see võimu kuritarvitamisele. On normaalne, et andmete kogumi kontrollimisel on eesmärk leida nii palju ebatäpsusi kui võimalik, jättes kõrvale need andmed, mis tunduvad olevat õiged. Mis puudutab argumenti, et pärast seda, kui vead olid avastatud, ei hinnatud nende mõju, tuleb viidata eespool punktile 76. Kui eeldada, et vaidlustatud otsuse koostamine algas enne seda, kui komisjon analüüsis nende vigade mõju uurimisele, ei kujuta see endast samuti viidet võimu kuritarvitamisele. Arvestades kiire menetluse nõuet, mis on omane koondumiste kontrollile, näib loogiline, et komisjon tegeles ühel ja samal ajal menetluse mitme sellise staadiumi läbiviimisega, mida ta teadis koondumise uurimise raames tõenäoliselt vajaliku olevat.

107

Kuuendaks on asjakohatu asjaolu, et komisjon ei vastanud hageja 6. märtsi 2006. aasta kirjale, mis seadis kahtluse alla vaidlustatud otsusega nõutud paranduste vajalikkuse, kuna esiteks ei pidanud komisjon sellele vastama ja teiseks ei saa vaikimist igal juhul pidada tõendiks selle kohta, et komisjon taotles muid eesmärke, kui need, mida ta väitis taotlevat.

108

Seitsmendaks, kuna eespool punktis 73 jõuti järeldusele, et vaidlustatud otsuses osutatud vead avastati veebruari teises pooles, ei näi selle ajahetke ja vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeva vaheline aeg erakordselt pikk võrreldes teatatud koondumise uurimise raames varem võetud otsustega, kui võtta kõigepealt arvesse alates 22. veebruarist 2006 hagejale vedude andmebaasis tuvastatud teatud probleemidest teatamist, nimetatud andmebaasi suurust ja lõpuks asjaolu, et erinevalt varasematest otsustest põhines vaidlustatud otsus pigem asjaomase teabe ebaõigsusel kui ebatäielikkusel.

109

Hageja esitatud asjaolude analüüsist nähtub seega, et need on asjaolud, mida ei ole tõendatud või mis on asjakohatud, või väited, mille põhjenduseks ei ole esitatud tõendeid või mille puhul on olemas usutav alternatiivne selgitus. Isegi kui võtta neid asjaolusid koos arvesse, ei saa järeldada, et on toimunud võimu kuritarvitamine.

110

Lisaks tuleb märkida, et selleks et Esimese Astme Kohus saaks käesolevat väidet hästi uurida, palus ta komisjonil esitada tõendeid märtsi andmete kasutamise kohta. Sellele taotlusele vastuseks esitatud dokumendid näitavad, et neid andmeid tegelikult kasutati teatatud koondumise uurimise raames, eelkõige ökonomeetrilise uuringu uuesti läbiviimiseks ning hindade ja tarnekauguste hindamiseks. Seetõttu toetavad need asjaolud eelnevas punktis esitatud järeldust.

111

Arvestades kõike eelnevat, tuleb asuda seisukohale, et ei ole tõendatud, et komisjon kuritarvitas vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel võimu, ja seetõttu tuleb kolmas väide tagasi lükata.

112

Hageja väidab, et 12. jaanuari 2006. aasta kiri, millega komisjon kinnitas, et tema . aasta otsusega nõutud teave oli esitatud täielikult, arvestades ka komisjoni käitumist, tekitas temas õiguspärase ootuse, mida vaidlustatud otsusega rikuti.

113

Ta toob esiteks välja, et kuna komisjon võttis vastu vaidlustatud otsuse, muutis ta kehtetuks 12. jaanuari 2006. aasta kirja, kuna ta asendas selles kirjas toodud hinnangu uue järeldusega, et jaanuari andmed olid ebaõiged. Kuna hageja arvates saadeti nimetatud kiri esiteks komisjonile antud pädevuse alusel, ning teiseks sisaldas see tagatisi, et komisjon pidas jaanuari andmeid täielikeks ja õigeteks, siis oli tegemist hagejale subjektiivseid õigusi andva õigusaktiga. Kuna komisjon oleks pidanud arvestama, et hageja võis loota kirja õiguspärasusele, eriti seetõttu, et nimetatud kirjas ei olnud märgitud, et selle sisu oli tingimuslik või sõltus põhjalikumast uurimisest.

114

Hageja leiab, et olenemata komisjoni võimalusest muuta oma seisukohta pärast detailsema teabe edastamist ja õigusest reageerida igasugustele tõenditele, ei saa komisjon neil asjaoludel enam õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte kohaselt oma seisukohta muuta, nõudes asjaomase teabe kontrollimist või täpsustamist, välja arvatud siis, kui ta tõendab, et tema käsutuses olevaid uusi asjaolusid arvestades on nõutud meetmed asjakohased. Käesoleval juhul ei ole välja toodud aga mingit sisulist muudatust.

115

Teiseks, mis puudutab komisjoni käitumist, siis tema üldine ja järjepidev praktika on, et ebatäielikust teabest antakse kiiresti teada. Käesoleval juhul ei heitnud komisjon teabe ebaõigsust ette peaaegu enam kui kahe kuu jooksul ning hageja poole pöörduti alles pärast seda, kui uurimine sai uue suuna.

116

Komisjon väidab, et hageja ei saanud jaanuari andmete õigsuse osas toetuda õiguspärasele ootusele, kuna 12. jaanuari 2006. aasta kiri ei sisaldanud selles osas kindlaid, tingimusteta, esialgseid ja ühtelangevaid tagatisi, ning igal juhul ei saa seda pidada selle adressaadile lõplikke subjektiivseid õigusi andvaks.

117

Kohtupraktika kohaselt eeldab õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitsele, et täidetud on kolm tingimust. Esiteks peavad ühenduse ametiasutused huvitatud isikule andma kinnitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit kindlaid, tingimusteta ja ühtelangevaid tagatisi. Teiseks peavad need tagatised olema sellised, et isikul, kellele need on adresseeritud, tekib õiguspärane ootus. Kolmandaks peavad antud tagatised olema kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega (Esimese Astme Kohtu 23. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas T-282/02: Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon, EKL 2006, lk II-319, punkt 77 ja viidatud kohtupraktika).

118

Hageja väidab, et õiguspärane ootus, millele ta tugineb, põhineb esiteks 12. jaanuari 2006. aasta kirjal ja teiseks komisjoni käitumisel. Isegi kui eeldada, et eespool nimetatud kiri sisaldas tagatisi, mille kohaselt komisjon pidas jaanuari andmeid sisuliselt õigeks, ei saa sellised tagatised tekitada hagejale õiguspärast ootust, et komisjon ei muuda oma hinnangut.

119

Eespool punktidest 29, 30, 31 ja 33 nähtub, et koondumiste tõhusaks kontrollimiseks määruse nr 139/2004 alusel, ja arvestades komisjoni kohustust eriti hoolikalt uurida asjaomase tehingu mõju kõikide turgudele, mida võidakse mõjutada, peab komisjonile jääma võimalus nõuda osapoolte edastatud sisuliselt ebaõige teabe, mis on komisjoni uurimiseks vajalik, parandamist, ning selles osas on tähtsusetud põhjused, mille tõttu ta teabe õigsust uuesti kontrollis.

120

Seda järeldust toetab asjaolu, nagu märgiti eespool punktis 68, et komisjonile ei saa panna kohustust kontrollida kohe ja detailselt asjaomase koondumise osapoolte edastatud kogu teabe õigsust, kuna osapooled saavad paremini tagada edastatud teabe usaldusväärsuse ning lisaks on neil täieliku ja õige teabe esitamise kohustus. Neil asjaoludel ei saa pärast teatud teabe saamist komisjoni teostatud kontroll tingimata välja tuua kõiki seda teavet mõjutada võivaid sisulisi ebatäpsusi. Teiseks ei saa hageja toetuda õiguspärasele ootusele, et vältida täieliku ja õige teabe esitamise kohustuse rikkumise tagajärgi, ainult sel põhjusel, et komisjon ei avastanud seda rikkumist eespool mainitud kontrolli käigus.

121

Teiseks, mis puudutab hageja viidatud komisjoni praktikat, tuleb sissejuhatuseks märkida, et selles osas, milles hageja teeb etteheiteid vaidlustatud otsuses osutatud vigade avastamise ja nendega hageja poole pöördumise vahelise väidetavalt ebatavalise ajavahemiku osas, tugineb tema argument eeldusel, et need vead tuvastati jaanuari esimeses pooles läbi viidud esimese kontrolli käigus. Nagu Esimese Astme Kohus eespool punktis 73 leidis, ei ole see nii, seega ei põhine see eeldus faktidel.

122

Lisaks leiab Esimese Astme Kohus, et pelk asjaolu, et komisjon on teabe edastamisele varem reageerinud paari päeva jooksul, ei kujuta endast piisavalt täpset tagatist, et komisjon ei vasta tulevikus teabe edastamisele sellest pikema tähtaja jooksul.

123

Kuna teatatud koondumise uurimise raames vastu võetud varasemad otsused käsitlevad edastatud teabe täielikkust, ei või seda puudutavale praktikale toetuda teabe õigsust käsitleva otsuse puhul, nagu seda on vaidlustatud otsus, ning seega ei tekita see õiguspärast ootust, nagu väidab ka komisjon.

124

Eelnevat arvestades tuleb neljas väide tagasi lükata.

125

Hageja palub Esimese Astme Kohtul kohustada komisjoni esitama teatud sisedokumente, mis käsitlevad eelkõige kirjavahetust nõuandekomiteega, loa andmise otsuse eelnõud, ökonomeetrilist uuringut, hageja esitatud teabe kasutamist, teabe täielikkust ja õigsust ning selles osas komisjoni teostatud kontrolli ja põhjuseid, mille tõttu viimane taotles 3. märtsi 2006. aasta uurimise tähtaja pikendamist.

126

Esimese Astme Kohus nõudis komisjonilt teatud dokumentide esitamist, mis käsitlesid 22. veebruari 2006. aasta nõuandekomitee kohtumise käiku ja tagajärgi ning märtsi andmete kasutamist. Kuna Esimese Astme Kohus sai uurida hageja esitatud kõiki väiteid nende asjaolude ja toimikusse lisatud muude dokumentide põhjal ning kuna ühenduse kohtus toimunud menetluses ei teavitata hagejaid komisjoni sisedokumentidest, välja arvatud kui käesoleva juhu erilised asjaolud seda nõuavad (Esimese Astme Kohtu . aasta otsus kohtuasjas T-9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II-1487, punkt 40), tuleb hageja taotlus ülejäänud osas jätta rahuldamata.

127

Eeltoodust tuleneb, et hagi tuleb tervikuna rahuldamata jätta.

128

Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, mõistetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (teine koda)

otsustab:

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Vaidlustatud otsuse võimaliku tühistamise tagajärgi käsitleva nõude vastuvõetavus

Esimene väide, et on rikutud määruse nr 139/2004 artiklit 11

Sissejuhatavad märkused teabe ja selle parandamise vajalikkuse mõiste kohta

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Väite esimene osa, mille kohaselt teave, mille parandamist nõuti, ei olnud vajalik

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Väite teine osa, mille kohaselt olid jaanuari andmed sisuliselt õiged

– Poolte argumendid

– Esimese Astme Kohtu hinnang

Teine väide, et komisjon rikkus mõistliku tähtaja põhimõtet

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Kolmas väide võimu kuritarvitamise kohta

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Neljas väide, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

Menetlust korraldavad meetmed ja menetlustoimingud

Kohtukulud