1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Majandusühenduse ja Maroko Kuningriigi vahelise koostöölepingu, mis allkirjastati 27. aprillil 1976 Rabatis ning mis on ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 26. septembri 1978. aasta määrusega (EMÜ) nr 2211/78 (EÜT L 264, lk 1; ELT eriväljaanne 11/13, lk 155; edaspidi „koostööleping”) artikli 41 lõike 1 tõlgendamist, Vahemere piirkonna lepingu (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel), mis on alla kirjutatud Brüsselis 26. veebruaril 1996 ja nimetatud ühenduste nimel heaks kiidetud nõukogu ja komisjoni 24. jaanuari 2000. aasta otsusega 2000/204/EÜ, ESTÜ, (EÜT L 70, lk 1; ELT eriväljaanne 11/33, lk 175; edaspidi „assotsiatsioonileping”) artikli 65 lõike 1 esimese lõigu tõlgendamist, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (ELT L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 0505, lk 72) artikli 4 tõlgendamist koosmõjus nõukogu 14. mai 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 859/2003, millega laiendatakse määruse (EMÜ) nr 1408/71 ja määruse (EMÜ) nr 574/72 sätteid kolmandate riikide kodanikele, keda need sätted juba ei hõlma üksnes nende kodakondsuse alusel (ELT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 05/04, lk 317), ning samuti 4. novembril 1950 Roomas allakirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikliga 14 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli (edaspidi „lisaprotokoll”) artikliga 1.

2

Taotlus on esitatud M. El Youssfi ja Belgia Office national des pensions (edaspidi „ONP”) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab viimase keeldumist maksta Belgias elavale Maroko kodanikule eakatele isikutele seadusega tagatud sissetulekut.

3

Koostöölepingu artikli 41 lõige 1, mis asub nimetatud lepingu III jaotises, mis käsitleb koostööd tööjõu valdkonnas, sätestab:

„Liikmesriigid kohaldavad oma territooriumil töötavate Maroko kodanike ja nendega koos elavate perekonnaliikmete suhtes selliseid sotsiaalkindlustuse tingimusi, mille puhul Maroko kodanikke ei diskrimineerita nende kodakondsuse alusel, võrreldes liikmesriigi kodanikega, kui järgmistest lõigetest ei tulene teisiti.”

4

Nimetatud artikli 41 lõiked 2–4 käsitlevad erinevates liikmesriikides täitunud kindlustus-, töötamis- või elamisperioodide liitmist, perehüvitiste maksmist ühenduses elavatele perekonnaliikmetele ning vanaduse, surma, tööõnnetuse, kutsehaiguse või invaliidsuse puhul makstavate pensionide ja toetuste suunamist Marokosse.

5

Assotsiatsioonilepingu artikli 65 lõige 1, mis asub selle lepingu VI jaotise, mis käsitleb muu hulgas sotsiaalkoostööd, I peatükis pealkirjaga „Töötajad”, näeb ette:

„Liikmesriigid kohaldavad oma territooriumil töötavate Maroko kodanike ja nendega koos elavate perekonnaliikmete suhtes selliseid sotsiaalkindlustuse tingimusi, mille puhul Maroko kodanikke ei diskrimineerita nende kodakondsuse alusel, võrreldes liikmesriigi kodanikega, kui järgmistest lõigetest ei tulene teisiti.

Sotsiaalkindlustuse mõiste hõlmab sotsiaalkindlustuse liike, mis puudutavad hüvitisi haiguse ning raseduse ja sünnituse korral, invaliidsushüvitisi, vanadushüvitisi, toitjakaotushüvitisi, hüvitisi tööõnnetuse ja kutsehaiguse korral, matusetoetusi, töötushüvitisi ja perehüvitisi.

[…]”.

6

Nimetatud artikli 65 lõigete 2–4 sätted on analoogsed käesoleva määruse punktis 4 toodud sätetega.

7

Sama lepingu artikkel 66 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva peatüki sätteid ei kohaldata lepinguosaliste kodanike suhtes, kes elavad või töötavad vastuvõtjariikides ebaseaduslikult.”

8

Assotsiatsioonilepingu artikli 96 lõike 1 kohaselt jõustus see leping 1. märtsil 2000.

9

Nimetatud artikli 96 lõige 2 näeb ette, et alates jõustumisest asendab see leping koostöölepingu.

10

Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, mida on muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT L 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3; edaspidi „määrus nr 1408/71”), artikli 2 lõike 1 kohaselt kohaldatakse seda määrust „töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes, kelle suhtes kehtivad või on kehtinud ühe või mitme liikmesriigi õigusaktid ning kes on mõne liikmesriigi kodanikud või mõne liikmesriigi territooriumil elavad kodakondsuseta isikud või pagulased, samuti nende pereliikmete ja nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes”.

11

Määruse nr 1408/71 artikli 3, mille pealkiri on „Võrdne kohtlemine”, lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigi territooriumil elavatel isikutel, kelle suhtes on kohaldatav käesolev määrus, on liikmesriigi õigusaktide alusel samasugused kohustused ja õigus saada samasuguseid hüvesid kui kõnealuse liikmesriigi kodanikul, arvestades käesoleva määruse erisätteid.”

12

Nimetatud määruse artikkel 4 määratleb selle reguleerimisala järgmiselt:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi sotsiaalkindlustuse üld- ja eriskeemide suhtes, olenemata sellest, kas need on osamakselised või mitteosamakselised […]

2a.   Käesolevat määrust kohaldatakse ka mitteosamakseliste erihüvitiste suhtes, mida antakse õigusaktide või kindlustusskeemide alusel, mis ei kuulu lõikes 1 loetletute hulka või on lõike 4 alusel reguleerimisalast välja jäetud, juhul kui sellised hüvitised on mõeldud:

[…]”.

13

Määruse nr 1408/71 artikli 10a lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Olenemata artikli 10 ja III jaotise sätetest antakse isikutele, kelle suhtes on käesolev määrus kohaldatav, artikli 4 lõikes 2a osutatud rahalisi mitteosamakselisi erihüvitisi üksnes nende elukohajärgse liikmesriigi territooriumil vastavalt selle liikmesriigi õigusaktidele tingimusel, et sellised hüvitised on loetletud IIa lisas. Selliseid hüvitisi annab elukohajärgne asutus oma kulul.”

14

Nimetatud IIa lisa osa, mille pealkiri on „A. Belgia”, punktis b on nimetatud „[v]anuritele tagatud sissetulek […]”.

15

Määruse nr 1408/71 rakendamise kord on kehtestatud nõukogu 21. märtsi 1972. aasta määrusega (EMÜ) nr 574/72, mida on muudetud ja ajakohastatud määrusega nr 118/97.

16

Määruse nr 859/2003 põhjenduses 12 on öeldud:

„Määruse […] nr 1408/71 ja määruse […] nr 574/72 sätted ei ole kohaldatavad olukorras, mis igas osas piirdub üheainsa liikmesriigiga. Muu hulgas käsitleb see kolmanda riigi kodaniku olukorda, kellel on sidemed ainult ühe kolmanda riigiga ja üheainsa liikmesriigiga.”

17

Sama määruse artikkel 1 sätestab:

„Kui käesoleva määruse lisa sätetest ei tulene teisiti, kohaldatakse määrust […] nr 1408/71 ja määrust […] nr 574/72 kolmandate riikide kodanike suhtes, keda need sätted juba ei hõlma üksnes nende kodakondsuse alusel, samuti nende pereliikmete ning nende surma korral nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes juhul, kui nad elavad seaduslikult liikmesriigi territooriumil ja on olukorras, mis ei ole igas suhtes piiratud üheainsa liikmesriigiga.”

18

Määruse nr 883/2004 artikkel 4 pealkirjaga „Võrdne kohtlemine” näeb ette:

„Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, võimaldatakse isikutele, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, iga liikmesriigi õigusaktide alusel samasuguseid soodustusi ja nende suhtes kehtivad samasugused kohustused kui nimetatud riigi kodanike suhtes.”

19

Määruse nr 883/2004 artikli 87 lõike 1 kohaselt ei kehti sellest „määrusest tulenevad õigused […] enne määruse kohaldamiskuupäeva”.

20

Sama määruse artikli 90 lõige 1 näeb ette, et „määrus […] nr 1408/71 tühistatakse alates käesoleva määruse kohaldamiskuupäevast”.

21

Määruse nr 883/2004 artikkel 91 sätestab:

„Käesolev määrus jõustub 20. päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates rakendusmääruse jõustumise kuupäevast.”

22

On kindel, et sellist rakendusmäärust ei ole veel vastu võetud.

23

EIÕK artikkel 14 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste kasutamine tagatakse ilma mingi diskrimineerimiseta selliste tunnuste alusel nagu sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuuluvus, varanduslik, sünni- või muu seisund.”

24

Lisaprotokolli artikkel 1 sätestab:

„Igal füüsilisel või juriidilisel isikul on õigus oma omandit segamatult kasutada. […]”

25

Belgia 22. märtsi 2001. aasta seaduse, millega tagatakse eakatele isikutele sissetulek (Moniteur belge,29.3.2001, lk 10244; edaspidi „22. märtsi 2001. aasta seadus”), eesmärk on tagada viimastele piisavad toimetuleku vahendid. Selle seaduse kohaselt ei sõltu sellega kehtestatud hüvitis eelnevatest maksetest või kindlustusest, kuid kõnealuse hüvitise saamiseks peavad isiku elatusvahendid jääma allapoole teatud piirmäära.

26

Nimetatud seaduse artikli 3 kohaselt tagatakse „sissetulek vähemalt 65-aastastele isikutele”.

27

22. märtsi 2001. aasta seaduse artikkel 4 sätestab:

„Tagatud sissetuleku õigustatud isiku peamine elukoht peab olema Belgias ning ta peab kuuluma ühte järgmistest isikute kategooriatest:

[…]”.

28

Põhikohtuasja toimikust ilmneb, et M. El Youssfi, kes on 1. juulil 1939 sündinud Maroko kodanik ja 1982. aastast lesk, elab perekondade taasühinemise õiguse alusel praegu Belgias koos oma pojaga, kes on ümber asunud sellesse liikmesriiki.

29

Asjaomase isiku Belgias viibimise seaduslikkust ei ole vaidlustatud.

30

25. augustil 2005 esitas M. El Youssfi ONP-le taotluse, et talle makstaks 22. märtsi 2001. aasta seadusega eakatele isikutele tagatud sissetulekut.

31

See taotlus jäeti 16. detsembri 2005. aasta otsusega rahuldamata põhjusel, et põhikohtuasja kaebuse esitaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta kuulub ühte nimetatud seaduse artiklis 4 loetletud kategooriatest.

32

M. El Youssfi esitas 2. märtsil 2006 Tribunal du travail de Verviers’le selle otsuse peale kaebuse.

33

Oma kaebuse põhjenduseks väidab M. El Youssfi, et tema Belgias viibimine on seaduslik ning see õiguslik seisund annab talle õiguse taotleda vastuvõtva liikmeriigi õigusnormidega eakatele isikutele seadusega tagatud sissetulekut nimetatud riigi kodanikega samadel tingimustel. Keeldudes maksmast seda hüvitist, mis kujutab endast varalist õigust lisaprotokolli artikli 1 tähenduses, rikutakse kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet, mis on täpsemalt sätestatud koostöölepingus, assotsiatsioonilepingus ja EIÕK artiklis 14.

34

ONP ja prokuratuur väidavad eelotsusetaotluse esitanud kohtus seevastu, et M. El Youssfi taotletud hüvitise saamise isiklik õigus sõltub sellest, kas „tema suhtes kehtivad liikmesriigi õigusaktid” ning sellest, et asjaomane isik ei saa tugineda ühenduse õigusele seetõttu, et ta ei ole Euroopa Liidu sees liikunud.

35

Neil asjaoludel otsustas Tribunal du travail de Verviers menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas keeldumine maksta eakatele isikutele seadusega tagatud sissetulekut põhjusel, et

tuleneb

36

Kodukorra artikli 104 lõike 3 esimene lõik sätestab, et kui vastuse kõnealusele küsimusele võib selgelt tuletada olemasolevast kohtupraktikast, võib Euroopa Kohus igal ajal pärast kohtujuristi ärakuulamist asja lahendada põhistatud määrusega, milles viidatakse asjakohasele kohtupraktikale. Euroopa Kohus leiab, et käesoleva põhikohtuasja puhul on tegemist sellise olukorraga.

37

Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimust tuleb käsitleda selliselt, et sellega palutakse tõlgendada määrust nr 1408/71, sõltumata asjaolust, et selles küsimuses viidatakse määrusele nr 883/2004 „osas milles see asendab […] määruse […] nr 1408/71”.

38

Õigupoolest jõustus määrus nr 883/2004 selle artikli 91 kohaselt 20. päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, kuid seda kohaldatakse alates rakendusmääruse jõustumise kuupäevast. Kuna määruse nr 883/2004 rakendamiseks ei ole käesoleva ajani ühtegi määrust vastu võetud, siis tuleb seetõttu jätkuvalt kohaldada määruse nr 1408/71 sätteid (vt 9. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-205/05: Nemec, EKL 2006, lk I-10745, punktid 31 ja 32).

39

Lisaks tuleb täpsustada, et ühenduse õigusnormid liikmesriikide sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamise valdkonnas ei ole kohaldatavad olukorras, mis igas osas piirdub üheainsa liikmesriigiga ning muu hulgas käsitleb see kolmanda riigi kodaniku olukorda, kellel on sidemed ainult ühe kolmanda riigiga ja üheainsa liikmesriigiga (vt eelkõige 11. oktoobri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-95/99–C-98/99 ja C-180/99: Khalil jt, EKL 2001, lk I-7413, punktid 70 ja 71).

40

Selline tõlgendus kehtib nii EÜ artikli 42 kui määruse nr 1408/71 suhtes ning muu hulgas ka viimase artikli 3 suhtes.

41

Lisaks on määruse nr 859/2003, millele eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuses viidatakse, artiklis 1 öeldud, et määrust nr 1408/71 ja määrust nr 574/72 kohaldatakse „kolmandate riikide kodanike suhtes, keda need sätted juba ei hõlma üksnes nende kodakondsuse alusel, samuti nende pereliikmete ning nende surma korral nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes juhul, kui nad elavad seaduslikult liikmesriigi territooriumil ja on olukorras, mis ei ole igas suhtes piiratud üheainsa liikmesriigiga”.

42

Määruse nr 859/2003 põhjendus 12 täpsustab, et määruse nr 1408/71 ja määruse nr 574/72 „sätted ei ole kohaldatavad olukorras, mis igas osas piirdub üheainsa liikmesriigiga. Muu hulgas käsitleb see kolmanda riigi kodaniku olukorda, kellel on sidemed ainult ühe kolmanda riigiga ja üheainsa liikmesriigiga”.

43

Lähtudes Euroopa Kohtu käsutuses olevatest põhikohtuasja andmetest jääb mulje, et see tingimus, mille kohaselt peavad kolmanda riigi kodanikul olema sidemed vähemalt kahe liikmesriigiga, ei ole M. El Youssfi taolise isiku puhul täidetud, kuivõrd on selge, et viimane lahkus Marokost, asudes perekondade taasühinemise õiguse alusel ümber otse Belgiasse, kus ta elab koos oma pojaga, kes on selle liikmesriigi elanik.

44

Siiski peab eelotsusetaotluse esitanud kohus selle fakti küsimuse täpsemalt välja selgitama.

45

Selle erandi tõttu ei saa M. El Youssfi seega tugineda võrdse kohtlemise põhimõttele sotsiaalkindlustuse valdkonnas, mis on sätestatud määruse nr 1408/71 artikli 3 lõikes 1 koosmõjus määrusega nr 859/2003, kusjuures see põhimõte on takistuseks keeldumisele maksta eakatele isikutele seadusega tagatud sissetulekut, tuginedes üksnes taotleja kodakondsusele (vt analoogia alusel käesoleva määruse punktid 51–55).

46

Neil asjaoludel tuleb esitatud küsimust vaadelda ühenduse ja Maroko Kuningriigi vahel sõlmitud lepingutest lähtudes.

47

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimuse sõnastuse põhjal puudutab see koostöölepingut, „mida täiendati” assotsiatsioonilepinguga.

48

Võttes arvesse ühelt poolt assotsiatsioonilepingu artiklit 96, mille kohaselt asendatakse koostööleping viimasega alates selle jõustumisest, s.o 1. märtsist 2000, ning teiselt poolt asjaolu, et M. El Youssfi esitas taotluse, et talle makstaks eakatele isikutele tagatud sissetulekut, 25. augustil 2005, võivad põhikohtuasja asjaolud kuuluda üksnes assotsiatsioonilepingu ajalisse kohaldamisalasse (vt analoogia alusel 13. juuni 2006. aasta määrus kohtuasjas C-336/05: Echouikh, EKL 2006, lk I-5223, punkt 36).

49

Eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks tuleb kõigepealt uurida küsimust, kas assotsiatsioonilepingu artikli 65 lõike 1 esimesel lõigul on vahetu õigusmõju, mistõttu võib üksikisik siseriiklikus kohtus sellele sättele tugineda, ning seejärel selles sättes nimetatud mittediskrimineerimise põhimõtte ulatust ning nimetatud sättes ettenähtud tingimusi, mis puudutavad selle materiaalset ja isikulist kohaldamisala.

50

Selles osas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et assotsiatsioonilepingu artikli 65 lõike 1 esimesel lõigul on vahetu õigusmõju, nii et isikutel, kelle suhtes seda kohaldatakse, on õigus sellele liikmesriikide kohtutes tugineda (eespool viidatud kohtumäärus Echouikh, punktid 39–42, samuti selle punktis 39 viidatud kohtupraktika, mis puudutab koostöölepingu artikli 41 lõiget 1, mis on nimetatud artikli 65 lõike 1 esimese lõiguga identselt sõnastatud säte).

51

Nagu Euroopa Kohus sedastas eespool viidatud kohtumääruse Echouikh punktides 55–58 ning nagu tuleneb koostöölepingu artikli 41 lõiget 1 käsitlevast kohtupraktikast, mis on analoogia alusel ülekantav assotsiatsioonilepingu artikli 65 lõike 1 esimesele lõigule, tähendab viimati nimetatud sättes sisalduv põhimõte marokolastest võõrtöötajate ja nendega koos elavate perekonnaliikmete igasuguse kodakondsusel põhineva diskrimineerimise keelu kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas, võrreldes nende liikmesriikide kodanikega, kus nad elavad või töötavad, seda, et selles artiklis nimetatud isikuid tuleb kohelda selliselt, nagu oleksid nad asjaomaste liikmesriikide kodanikud.

52

Seega tähendab see põhimõte, et koostöölepingu nimetatud sätte kohaldamisalasse kuuluvad isikud võivad sotsiaaltoetusi taotleda samadel tingimustel kui vastuvõtva liikmesriigi kodanikud, ilma et selle riigi siseriiklike õigusnormidega võiks kehtestada neile täiendavaid või rangemaid tingimusi võrreldes selle riigi kodanikega (eespool viidatud kohtumäärus Echouikh, punkt 56).

53

Samuti tuleb nimetatud mittediskrimineerimise põhimõttega vastuolus olevaks pidada mitte üksnes assotsiatsioonilepingu artikli 65 lõike 1 esimeses lõigus nimetatud isikute suhtes kehtestatud asjaomase liikmesriigi kodakondsuse nõuet, vaid ka mis tahes muid tingimusi, mis ei ole oma kodanike puhul nõutavad (eespool viidatud kohtumäärus Echouikh, punkt 57).

54

Käesoleval juhul ilmneb esiteks, et põhikohtuasja kaebuse esitaja taolise isiku puhul on asjaomase liikmesriigi õigusnormides eakatele isikutele seadusega tagatud sissetuleku maksmiseks sätestatud vanuse ja elukoha tingimused täidetud. Teiseks oleks M. El Youssfiga võrreldavas olukorras oleval vastuvõtva liikmeriigi kodanikul õigus seda hüvitist saada, kuivõrd 22. märtsi 2001. aasta artikli 4 punktis 6 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab õigus vanadus- või toitjakaotuspensionile tulenema siseriiklikest õigusnormidest, on kohaldatav üksnes „välisriigi kodanikele”. Seega põhineb keeldumine maksta M. El Youssfile taotletud hüvitist üksnes asjaolul, et taotluse esitanud isik ei ole asjaomase liikmesriigi kodanik ja teda ei saa siseriiklike õigusnormide kohaselt samastada selle liikmesriigi kodanikuga ning lisaks asjaolul, et tema puhul ei ole täidetud tingimus, mida aga kodanike suhtes ei kohaldata.

55

Seetõttu näivad sellised õigusnormid nagu põhikohtuasjas kõne all olevat vastuolus assotsiatsioonilepingu artikli 65 lõike 1 esimeses lõigus nimetatud mittediskrimineerimise põhimõttega, millest tuleneb, et Maroko kodanikule ei või sotsiaalhüvitise andmisest keelduda üksnes tema kodakondsusega seotud põhjuste tõttu.

56

Veel tuleb välja selgitada esiteks, kas selline hüvitis, nagu on põhikohtuasjas kõne all, kuulub valdkonda „sotsiaalkindlustus” assotsiatsioonilepingu artikli 65 lõike 1 esimese lõigu tähenduses, ja teiseks – kas nimetatud säte hõlmab M. El Youssfi olukorras olevat isikut.

57

Selles osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et assotsiatsioonilepingu artikli 65 lõike 1 esimeses lõigus sisalduvat mõistet „sotsiaalkindlustus” tuleb mõista nii nagu sellega samast mõistet määruses nr 1408/71 (eespool viidatud kohtumäärus Echouikh, punktid 50 ja 51 ning seal viidatud kohtupraktika koostöölepingu artikli 41 lõike 1 kohta).

58

Alates nõukogu 30. aprilli 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 1247/92 (EÜT L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 41) vastuvõtmisest hõlmati 22. märtsi 2001. aasta seadusega kehtestatud eakatele isikutele seadusega tagatud sissetuleku tüüpi mitteosamakselised hüvitised sõnaselgelt määruse nr 1408/71 materiaalsesse kohaldamisalasse vastavalt nimetatud määruse artikli 4 lõike 2a punktile a (vt ka viimati nimetatud määruse artikli 10a lõiget 1 ja IIa lisa), kuivõrd need on mõeldud tagama täiendavat, asendavat või lisakaitset sama artikli 4 lõike 1 punktides a–h loetletud sotsiaalkindlustusliikidega hõlmatud riskide suhtes ning nende hulgas on ka just vanadushüvitised (vt analoogia alusel 5. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas C-103/94: Krid, EKL 1995, lk I-719, punkt 36, mis tehti seoses Alžiiris 26. aprillil 1976 allakirjutatud Euroopa Majandusühenduse ja Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi vahelise koostöölepingu, mis on ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 26. septembri 1978. aasta määrusega (EMÜ) nr 2210/78 (EÜT L 263, lk 1, ELT eriväljaanne 11/13, lk 155), artikli 39 lõikega 1, mis on nimetatud artikli 65 lõike 1 esimese lõiguga samasisuline säte).

59

Peale selle, isegi juba enne nimetatud vastuvõtmist otsustas Euroopa Kohus, et sellist laadi toetus nagu eakatele isikutele seadusega tagatud sissetulek kuulub määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse vastavalt selle artikli 4 lõikele 1 (vt eespool viidatud kohtuotsus Krid, punktid 33–35 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Seega ei ole mingit kahtlust, et eakatele isikutele seadusega tagatud sissetuleku tüüpi hüvitis, mille eesmärk on tagada minimaalne toimetulek vähemalt 65-aastastele eakatele isikutele, kelle elatusvahendid jäävad allapoole teatud piirmäära, kuulub valdkonda „sotsiaalkindlustus” assotsiatsioonilepingu artikli 65 lõike 1 esimese lõigu tähenduses, isegi kui põhikohtuasjas käsitletaval hüvitisel on ka sotsiaaltoetusele iseloomulikke jooni.

61

Sellega seoses tuleb lisada, et vastupidi ONP kinnitusele ei ole asjakohane asjaolu, et 22. märtsi 2001. aasta seadus käsitleb selles kehtestatud hüvitist isikliku õigusena, mitte tuletatud õigusena, mille põhikohtuasja kaebuse esitaja sai võõrtöötaja pereliikmena.

62

Kuna assotsiatsioonilepingu artikli 65 lõike 1 esimese lõigu isikuline kohaldamisala ei ole identne määruse nr 1408/71 isikulise kohaldamisalaga, mis on määratletud selle artiklis 2, siis ei ole kohtupraktika, milles nimetatud määruse raames eristatakse võõrtöötaja pereliikme tuletatud õigusi ja isiklikke õigusi, kusjuures seda kohtupraktikat on täpsustatud 30. aprilli 1996. aasta otsusega kohtuasjas C-308/93: Cabanis-Issarte (EKL 1996, lk I-2097), assotsiatsioonilepingule ülekantav (vt analoogia alusel 3. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-126/95: Hallouzi-Choho, EKL 1996, lk I-4807, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Eelotsusetaotluse esitamise otsusest selgub, et ONP tunnistab, et M. El Youssfi elab Belgias seaduslikult, mistõttu ei kehti tema suhtes assotsiatsioonilepingu artikli 66 sätted.

64

Lisaks sellele tuleb meenutada, et nimetatud lepingu artikli 65 lõike 1 esimene lõik kuulub ennekõike kohaldamisele Maroko kodanikest töötajate suhtes, kusjuures seda mõistet tuleb mõista laialt.

65

Õigupoolest tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et mõiste „töötaja” all tuleb mõista korraga nii aktiivseid töötajaid kui ka neid, kes on vanaduspensioni eani jõudes või muude sotsiaalkindlustuse liikide alusel toetuse saamise riskide ohvriks langenuna tööturult lahkunud (vt eespool viidatud kohtumäärus Echouikh, punktid 44 ja 45).

66

Neist kriteeriumidest lähtuvalt peab eelotsusetaotluse esitanud kohus välja selgitama, kas M. El Youssfit ennast tuleb Belgias, kus ta praegu elab, käsitada „töötajana” assotsiatsioonilepingu artikli 65 lõike 1 esimese lõigu tähenduses.

67

Juhul kui see pole nii, siis tuleb märkida, et nimetatud assotsiatsioonilepingu säte kuulub kohaldamisele ka nende töötajatega selles liikmesriigis, kus nad töötavad või on töötanud, koos elavate perekonnaliikmete suhtes.

68

Selles osas tuleb täpsustada, et see mõiste „perekonnaliige” ei hõlma üksnes võõrtöötaja abikaasat ja järglasi, vaid ka isikuid, kellel on selle võõrtöötajaga otsene sugulusside, nagu näiteks eelkõige tema ülenevad sugulased, sh abielusuhete kaudu (vt analoogia alusel 11. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-179/98: Mesbah, EKL 1999, lk I-7955, punkt 46).

69

Kuna M. El Youssfi on lesk, võib assotsiatsioonilepingu artikli 65 lõike 1 esimene lõik kuuluda tema suhtes kohaldamisele, kui leiab tõendamist, et tema abikaasa oli enne surma marokolasest võõrtöötaja Belgias, kus asjaomane isik jätkuvalt elab (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Krid, punktid 28–31).

70

Lisaks sellele tuleks põhikohtuasja kaebuse esitajat käsitada töötaja perekonnaliikmena nimetatud sätte tähenduses ka seetõttu, et ta elab Belgias koos oma pojaga ja viimane on nii töötaja käesoleva määruse punktis 65 täpsustatud tähenduses kui ka Maroko kodanik.

71

Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku põhjal jääb mulje, et M. El Youssfi poeg on saanud Belgia kodakondsuse.

72

Juhul kui M. El Youssfi poeg on sellele vaatamata säilitanud ka Maroko kodakondsuse, siis peab siseriiklik kohus vastuvõtva liikmesriigi õiguse alusel välja selgitama, kas marokolasest võõrtöötaja, kellel on ka selle liikmesriigi kodakondsus, perekonnaliige võib nimetatud õigusega seoses tugineda selle töötaja Maroko kodakondsusele assotsiatsioonilepingu artikli 65 lõike 1 esimese lõige kohaldamiseks (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Mesbah, punktid 40 ja 41).

73

Eespool toodud kaalutlustest lähtudes tuleb esitatud küsimusele vastata, et assotsiatsioonilepingu artikli 65 lõike 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus vastuvõtva liikmesriigi keeldumine maksta eakatele isikutele seadusega tagatud sissetulekut Maroko kodanikule, kes on vähemalt 65-aastane ja elab seaduslikult selle riigi territooriumil, kui ta kuulub nimetatud sätte kohaldamisalasse

74

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab välja selgitama, kas üks neist kahest tingimusest on käesoleval juhul täidetud.

75

Kuivõrd käesolevas määruses esitatud tõlgendus, mis puudutab assotsiatsioonilepingu artikli 65 lõike 1 esimest lõiku, vastab EIÕK artikli 14 ja lisaprotokolli artikli 1 nõuetele, nii nagu Euroopa Inimõiguste Kohus on neid tõlgendanud eelkõige 16. septembri 1996. aasta otsuses kohtuasjas Gaygusuz vs. Austria (Recueil des arrêts et décisions 1996-IV, lk 1129), siis on Euroopa Kohus andnud eelotsusetaotluse esitanud kohtule kogu tõlgendamiseks vajaliku materjali, et siseriiklik kohus saaks hinnata põhikohtuasjas käsitletavate õigusnormide vastavust põhiõigustele, mille järgimise Euroopa Kohus tagab, nii nagu need on sätestatud EIÕK-s ja lisaprotokollis (vt eelkõige eespool viidatud kohtumäärus Echouikh, punktid 64 ja 65).

76

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Vahemere piirkonna lepingu (millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Maroko Kuningriigi vahel), mis on alla kirjutatud Brüsselis 26. veebruaril 1996 ja nimetatud ühenduste nimel heaks kiidetud nõukogu ja komisjoni 24. jaanuari 2000. aasta otsusega 2000/204/EÜ, ESTÜ, artikli 65 lõike 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus vastuvõtva liikmesriigi keeldumine maksta eakatele isikutele seadusega tagatud sissetulekut Maroko kodanikule, kes on vähemalt 65-aastane ja elab seaduslikult selle riigi territooriumil, kui ta kuulub nimetatud sätte kohaldamisalasse