1

British Aggregates Association (edaspidi „BAA” või „apellant”) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 13. septembri 2006. aasta otsuse kohtuasjas T-210/02: British Aggregates vs. komisjon (EKL 2006, lk II-2789; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega jäeti rahuldamata tema hagi komisjoni 24. aprilli 2002. aasta otsuse K(2002) 1478 (lõplik), mis käsitleb riigiabi toimikut N 863/01 – Ühendkuningriik/Maks täitematerjalidelt (edaspidi „vaidlusalune otsus”), osalise tühistamise nõudes.

2

Vaidluse aluseks olevad asjaolud on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–25 järgmiselt:

2001. aasta Finance Act

Haldusmenetlus ja kohtumenetlus liikmesriigi kohtus

[Vaidlusalune] otsus

3

Esimese Astme Kohtu kantseleisse 12. juulil 2002 saabunud hagiavalduses palus BAA vaidlusaluse otsuse osaliselt tühistada.

4

Ühendkuningriigil lubati 28. novembri 2002. aasta määrusega komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuda.

5

Hagi põhjendamiseks viitas hageja esiteks EÜ artikli 87 lõike 1 rikkumisele, teiseks põhjenduste puudulikkusele, kolmandaks sellele, et komisjon rikkus oma kohustust algatada ametlik uurimismenetlus, ning neljandaks sellele, et komisjon rikkus esialgse uurimise käigus oma kohustusi.

6

Esitamata ametlikku vastuvõetamatuse vastuväidet, vaidlustas komisjon hagi vastuvõetavuse, väites, et vaidlusalune otsus ei puuduta hagejat isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses.

7

Esimese Astme Kohus tunnistas hagi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 45–68 nimetatud põhjustel vastuvõetavaks. Seejärel lükkas ta tagasi esimese ja teise väite, mida uuriti koos, vaidlustatud kohtuotsuse punktides 104–156 nimetatud põhjustel, kolmanda väite punktides 163–173 nimetatud põhjustel ja neljanda väite punktides 177–180 nimetatud põhjustel. Sellest tulenevalt jättis Esimese Astme Kohus hagi täies ulatuses rahuldamata.

8

BAA palub Euroopa Kohtul:

9

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

10

Ühendkuningriigi valitsus palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.

11

Kuna komisjoni vastuapellatsioon on seotud BAA poolt Esimese Astme Kohtule esitatud hagi vastuvõetavusega – asjaolu, mis eelneb apellatsioonkaebusega tõstatatud sisulistele küsimustele –, siis tuleb esmalt see läbi vaadata.

12

Komisjon väidab, et Esimese Astme Kohus rikkus hagi vastuvõetavaks tunnistades õigusnorme. Väide jaguneb kaheks osaks.

13

Komisjon leiab, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnorme, kui ta jättis tähelepanuta asjaolu, et AGL on üldkohaldatav meede. Selle meetmega kehtestati maks, mille kogumise tingimused on sätestatud objektiivses ja abstraktses sõnastuses, ning see kujutab endast üldkohaldatavat normatiivmeedet, mis avaldab negatiivset mõju potentsiaalselt piiramatule arvule ettevõtjatele Ühendkuningriigis.

14

Kui abimeetmel on otsene ja üldine kohaldamisala, on otsus, millega komisjon sellise meetme heaks kiidab, samuti üldkohaldatav ning seetõttu ei saa seda vastupidi Esimese Astme Kohtu leitule pidada abisaajaid või nende konkurente „isiklikult” puudutavaks aktiks EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses.

15

Komisjon tuletab meelde, et kui hageja – nagu käesoleval juhul – vaidlustab otsuse jätta vastuväited esitamata põhjendatuse, seab kohtupraktika sellise vaidlustamise vastuvõetavuse tingimuseks selle, et kõnealuse otsuse esemeks olev abi kahjustab hageja turupositsiooni oluliselt. Seevastu juhul, kui hageja vaidlustab otsuse jätta ametlik uurimismenetlus algatamata, selleks et kaitsta oma EÜ artikli 88 lõikega 2 tagatud menetluslikke õigusi, piisab otsuse vaidlustamiseks õigustatud olemiseks sellest, kui ta on „asjassepuutuv isik” viimati nimetatud sätte tähenduses (vt selle kohta 19. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas C-198/91: Cook vs. komisjon, EKL 1993, lk I-2487, punkt 23, ja 15. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C-225/91: Matra vs. komisjon, EKL 1993, lk I-3203, punkt 17).

16

Kui tegemist on üldise abikavaga – nagu käesoleval juhul –, tuleb kohaldada rangemat kriteeriumi kui hageja turupositsiooni olulise kahjustamise kriteerium, selleks et kontrollida, kas hageja on isiklikult puudutatud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 2. veebruari 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 67/85, 68/85 ja 70/85: Kwekerij van der Kooy jt vs. komisjon, EKL 1988, lk 219, punkt 15; ning Esimese Astme Kohtu 5. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas T-398/94: Kahn Scheepvaart vs. komisjon, EKL 1996, lk II-477, punktid 39–41, ja 11. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas T-86/96: Arbeitsgemeinschaft Deutscher Luftfahrt-Unternehmen ja Hapag-Lloyd vs. komisjon, EKL 1999, lk II-179, punkt 45).

17

Komisjon märgib veel, et vaatamata sellele, et meede on üldmeede, tugines Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 58–66 täielikult mõjule, mida AGL väidetavalt avaldab BAA kolme liikme konkurentsiolukorrale. Nende kolme liikme valikut ei õigusta ükski spetsiifiliselt neid iseloomustav asjaolu.

18

Lisaks ei ole BAA liikmed ainsad ettevõtjad, keda maks negatiivselt mõjutab. AGL mõjutab negatiivselt paljusid teisi ettevõtjaid ja kuna maksu tasumise kohustus on määratletud objektiivselt ja abstraktselt, on asjassepuutuvate ettevõtjate arv tõenäoliselt piiramatu. Sellest tulenevalt ei puuduta AGL-i heaks kiitev otsus ühtegi asjassepuutuvat ettevõtjat isiklikult.

19

Esimese Astme Kohtu lähenemisega nõustumine tooks kaasa märkimisväärsed süsteemi puudutavad tagajärjed, kuna väidetavaid üldkohaldatavaid abimeetmeid – eriti maksumeetmete vormis antavat abi – käsitlevaid komisjoni otsuseid võiks siis vaidlustada potentsiaalselt piiramatu arv isikuid, mistõttu kaotaks mõiste „isiklikult puudutatud” EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses igasuguse mõtte.

20

BAA märgib omalt poolt kõigepealt, et Esimese Astme Kohus leidis, et ta vastab asjaomase turupositsiooni olulise kahjustamise kriteeriumile. Esimese Astme Kohus ei pidanud seega kaaluma, kas asjaolust, et ta on „asjassepuutuv isik” EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses, piisab selleks, et tunnistada hagi vastuvõetavaks, kuna ta esitas ka muid väiteid peale väite, et komisjon rikkus oma kohustust algatada ametlik uurimismenetlus.

21

BAA leiab, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud õigusnorme, kui ta jättis arvesse võtmata asjaolu, et AGL on üldkohaldatav meede. Kohtupraktikas ei tehta vahet üld- ja üksikmeetmete vahel, kui analüüsitakse EÜ artikli 88 lõike 3 alusel tehtud otsuse peale konkurendi poolt esitatud tühistamishagi vastuvõetavust.

22

Pealegi, kuigi see, kas abimeede on üldkohaldatav meede või üksikotsus, võiks olla abisaaja esitatud hagi vastuvõetavuse kriteerium, ei saa sama kehtida juhul, kui tegemist on konkurendi esitatud hagiga. Abimeetme laad ei saa mõjutada asjassepuutuvate konkurentide arvu ega viisi, kuidas see neid mõjutab. BAA leiab, et kindlaksmääratud ettevõtjale makstud „isiklik” abi võib kahjustada määramatut arvu konkurente, kes võivad kõik olla konkurentidena asjassepuutuvad.

23

Eespool viidatud kohtuotsus Kwekerij van der Kooy jt vs. komisjon ja eespool viidatud kohtuotsus Arbeitsgemeinschaft Deutscher Luftfahrt-Unternehmen ja Hapag-Lloyd vs. komisjon on ilmselgelt asjakohatud, kuna nendes käsitleti hagisid, mille olid otsuste peale EÜ artikli 88 lõike 2 alusel esitanud potentsiaalsed abisaajad. Eespool viidatud kohtuotsuses Kahn Scheepvaart vs. komisjon ei tuvastatud abimeetme mõju hageja konkurentsiolukorrale, samal ajal kui käesoleval juhul tuvastas Esimese Astme Kohus, et kõnealuse meetme mõju BAA liikmete konkurentsiolukorrale on oluline.

24

Väite esimese osaga vaidlustab komisjon hinnangu, mille Esimese Astme Kohus andis hagi vastuvõetavusele, kui ta järeldas, et vaidlusalune otsus puudutab BAA-d „isiklikult” EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses, samal ajal kui otsuse üldkohaldatavus oleks pidanud viima Esimese Astme Kohtu järeldusele, et otsus ei puuduta BAA-d isiklikult.

25

Vastavalt EÜ artikli 230 neljandale lõigule võib füüsiline või juriidiline isik teisele isikule adresseeritud otsuse edasi kaevata vaid juhul, kui see otsus puudutab teda otseselt ja isiklikult.

26

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saavad teised isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, väita, et see puudutab neid isiklikult, ainult siis, kui otsus mõjutab neid mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab, ning seega individualiseerib neid sarnaselt otsuse adressaadiga (vt eelkõige 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EKL 1963, lk 197, lk 223; eespool viidatud 19. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas Cook vs. komisjon, punkt 20; eespool viidatud 15. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas Matra vs. komisjon, punkt 14; 13. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-78/03 P: komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, EKL 2005, lk I-10737, punkt 33, ning 11. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-75/05 P ja C-80/05 P: Saksamaa jt vs. Kronofrance, EKL 2008, lk I-6619, punkt 36).

27

Kuna käesolev hagi puudutab riigiabi käsitlevat komisjoni otsust, siis tuleb märkida, et EÜ artiklis 88 sätestatud riigiabi järelevalvemenetluses tuleb eristada ühelt poolt abi esialgse uurimise etappi selle artikli lõike 3 alusel, mille eesmärk on vaid võimaldada komisjonil esmase arvamuse kujundamist asjaomase abi ühisturuga osalise või täieliku kokkusobivuse küsimuses, ja teiselt poolt sama artikli lõikes 2 nimetatud uurimise etappi. Ainult selle uurimise raames, mis peab komisjonil võimaldama hankida juhtumi kõigi asjaolude kohta täielikku teavet, näeb EÜ asutamisleping ette komisjoni kohustuse küsida asjassepuutuvatelt isikutelt selgitusi (vt eespool viidatud kohtuotsus Cook vs. komisjon, punkt 22; eespool viidatud kohtuotsus Matra vs. komisjon, punkt 16; 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I-1719, punkt 38; eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punkt 34, ning eespool viidatud kohtuotsus Saksamaa jt vs. Kronofrance, punkt 37).

28

Sellest tuleneb, et kui komisjon EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud ametlikku uurimismenetlust algatamata sama artikli lõike 3 alusel vastu võetud otsuses leiab, et abi on ühisturuga kokkusobiv, siis saavad õigustatud isikute menetluslikud tagatised olla kindlustatud vaid juhul, kui neil on võimalus vaidlustada see otsus ühenduste kohtus. Sel põhjusel tunnistab ühenduste kohus vastuvõetavaks tühistamishagi, mille EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses asjassepuutuv isik on niisuguse otsuse peale esitanud selleks, et tagataks viimati nimetatud sättest talle tulenevate menetluslike õiguste kaitse (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punkt 35 ja viidatud kohtupraktika, ning eespool viidatud kohtuotsus Saksamaa jt vs. Kronofrance, punkt 38).

29

Euroopa Kohus on täpsustanud, et need asjassepuutuvad isikud on isikud, ettevõtjad või ühendused, kelle huve võib abi andmine kahjustada ehk eelkõige abi saajaga konkureerivad ettevõtjad ja kutseorganisatsioonid (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 41; eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punkt 36, ning eespool viidatud kohtuotsus Saksamaa jt vs. Kronofrance, punkt 39).

30

Seevastu juhul, kui hageja seab kahtluse alla abi hindamise otsuse põhjendatuse, siis ainuüksi asjaolu, et teda võib pidada „asjassepuutuvaks” isikuks EÜ artikli 88 lõike 2 tähenduses, ei ole hagi vastuvõetavaks tunnistamiseks piisav. Ta peab veel tõendama, et ta on erilises olukorras eespool viidatud kohtuotsuse Plaumann vs. komisjon tähenduses. Nii oleks see juhul, kui asjaomase otsuse esemeks oleva abiga oleks oluliselt kahjustatud hageja turupositsiooni (28. jaanuari 1986. aasta otsus kohtuasjas 169/84: Cofaz jt vs. komisjon, EKL 1986, lk 391, punktid 22–25; eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punkt 37, ning eespool viidatud kohtuotsus Saksamaa jt vs. Kronofrance, punkt 40).

31

Vastupidi komisjoni seisukohale ei välista vaidlusaluse otsuse üldkohaldatavus, mis tuleneb asjaolust, et sellega lubatakse üldiselt ja abstraktselt kindlaksmääratavate ettevõtjate suhtes kohaldatavat maksustamiskorda, eespool viidatud kohtupraktika kohaldamist.

32

Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et asjaolu, et õigusakt on oma laadilt ja kohaldamisalalt üldine, sest seda kohaldatakse kõigile asjassepuutuvatele ettevõtjatele, ei välista siiski seda, et see võiks neist mõningaid isiklikult puudutada (vt eelkõige 18. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas C-309/89: Codorníu vs. nõukogu, EKL 1994, lk I-1853, punkt 19, ning 22. juuni 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-182/03 ja C-217/03: Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, EKL 2006, lk I-5479, punkt 58).

33

Üldise abikava tühistamiseks esitatud hagi vastuvõetavuse kohta on Euroopa Kohus hiljuti leidnud, et teatud kategooria õigussubjektide kollektiivsete huvide kaitseks asutatud ühendust, kes palub vaidlustatud otsuse sisuliselt tühistada, ei saa pidada isiklikult puudutatuks seetõttu, et vaidlustatud otsuse esemeks olev abikava „mõjutab oluliselt tema liikmete turupositsiooni” (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punkt 70).

34

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 40–43 märkis, ei saa komisjoni viidatud kohtuotsustest teha järeldust, millele viimane tugineb ja mille kohaselt juhul, kui vaidlusalune otsus puudutab üldist abikava, tuleb kohaldada rangemat kriteeriumi kui turupositsiooni olulise kahjustamise kriteerium.

35

Eelnevast nähtub, et olenemata sellest, kas kõnealune abimeede on üksik- või üldmeede, peab hageja juhul, kui ta seab kahtluse alla abi hindamise otsuse põhjendatuse, tõendama, et ta on „erilises olukorras” eespool viidatud kohtuotsuse Plaumann vs. komisjon tähenduses, ning see on nii juhul, kui asjaomase otsuse esemeks oleva abiga on oluliselt kahjustatud hageja turupositsiooni.

36

Seega, kui Esimese Astme Kohus nõudis, et tõendataks, et vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisega kahjustati oluliselt BAA positsiooni asjaomasel turul, kohaldas ta täpselt käesoleva kohtuotsuse punktis 30 meenutatud kohtupraktikat.

37

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 54 tõdes Esimese Astme Kohus – ilma et komisjon oleks sellele vastu vaielnud –, et BAA ei piirdunud üksnes sellega, et vaidlustas komisjoni keeldumise ametliku uurimismenetluse algatamisest, vaid seadis kahtluse alla ka vaidlusaluse otsuse põhjendatuse.

38

Selleks et kontrollida, kas on täidetud tingimus, mille kohaselt asjaomane ettevõtja peab olema isiklikult puudutatud EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses, uuris Esimese Astme Kohus õigustatult, kas BAA oli asjakohaselt esitanud põhjused, mille tõttu AGL võis oluliselt kahjustada tema liikmetest vähemalt ühe positsiooni täitematerjalide turul.

39

Vastupidi komisjoni väidetele ja nii nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47 õigesti märkis, on hagi, mille on esitanud ühendus, kes tegutseb oma ühe või mitme sellise liikme eest, kes oleksid võinud ise vastuvõetava hagi esitada, vastuvõetav (vt selle kohta eelkõige 18. detsembri 1997. aasta määrus kohtuasjas C-409/96 P: Sveriges Betodlares ja Henrikson vs. komisjon, EKL 1997, lk I-7531, punktid 46 ja 47).

40

Järelikult tuleb tagasi lükata komisjoni etteheide, et BAA kolm liiget, kelle konkurentsiolukorda võeti arvesse selle kontrollimisel, kas apellanti tuleb pidada „isiklikult” puudutatuks EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses, on valitud meelevaldselt ja põhjendamatult.

41

Eelnevat silmas pidades tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väite esimene osa tagasi lükata.

42

Komisjon väidab, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnorme seeläbi, et ta ei kaalunud nõuetekohaselt, kas BAA liikmete konkurentsiolukorda kahjustati märkimisväärselt, kuna ta leidis üksikute andmete põhjal ja turu üldist olukorda arvesse võtmata, et see tingimus oli täidetud.

43

Mis puudutab kolme ettevõtjat, kellele BAA viitab, siis märkis Esimese Astme Kohus iga juhtumi puhul, et osa nende toodangust maksustatakse AGL-iga ja et maksustatavad tooted konkureerivad muude toodetega, mida ei maksustata. Esimese Astme Kohus ei märkinud siiski põhjuseid, millest nähtuvalt kohtupraktika tähenduses asjaomaste ettevõtjate „konkurentsiolukorda märkimisväärselt kahjustatakse”. Vastupidi kohtupraktikast tulenevatele nõuetele, mille kohaselt ei saa ettevõtja tugineda üksnes asjaolule, et ta on abi saava ettevõtja konkurent, vaid peab lisaks tõendama, et ta on olukorras, mis individualiseerib teda sarnaselt otsuse adressaadiga, ei toonud Esimese Astme Kohus esile sellise konkurentsi tagajärgi hindades, turuosades või ettevõtjate kasumlikkuses.

44

Komisjoni sõnul on võimalik, et AGL-iga maksustatavate toodete turuosa võib väheneda võrreldes muude toodete ja valdkondadega ning ei ole võimatu, et selline üldine turuosa vähenemine võib mõjutada ka iga Ühendkuningriigi ettevõtjat, kes toodab täitematerjale. Selline mõju on siiski valdkondlik ja see ei tulene konkreetsele ettevõtjale omasest erilisest asjaolust võrreldes asjaomase valdkonna teiste ettevõtjatega. Neil põhjustel ei ole Esimese Astme Kohtu tõlgendus, mille kohaselt ettevõtjat võidakse märkimisväärselt kahjustada isegi juhul, kui tema olukord ei erine üldse paljude teiste ettevõtjate olukorrast, kooskõlas EÜ artikli 230 neljanda lõiguga, nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus.

45

BAA väidab, et isegi kui eeldada, et käesoleval juhul tuleb kohaldada rangemat vastuvõetavuse kriteeriumi, mis nõuab hageja turupositsiooni olulist kahjustamist ja mille Esimese Astme Kohus aluseks võttis, leidis viimane õigesti, et hageja liikmeid kahjustatakse märkimisväärselt. BAA esitas täpset teavet AGL-i mõju kohta tema mõnede liikmete konkurentsiolukorrale ja Esimese Astme Kohus tugines sellele teabele, kui ta järeldas, et BAA liikmete konkurentsiolukorda kahjustati märkimisväärselt. Esimese Astme Kohtu hinnang kujutab endast faktiküsimust, mida Euroopa Kohus apellatsiooni korras ei kontrolli.

46

Vastuvõetamatuse väite teise osaga vaidlustab komisjon analüüsi, mille alusel Esimese Astme Kohus tuvastas hageja turupositsiooni olulise kahjustamise. Komisjon heidab Esimese Astme Kohtule sisuliselt ette, et viimane ei esitanud põhjuseid, millest nähtuvalt asjaomaste ettevõtjate konkurentsiolukorda märkimisväärselt kahjustatakse, ega toonud esile sellise konkurentsi tagajärgi hindades, turuosades või ettevõtjate kasumlikkuses, vastupidi kohtupraktikast tulenevatele nõuetele, mille kohaselt ei saa ettevõtja tugineda üksnes asjaolule, et ta on abi saava ettevõtja konkurent.

47

On kohane märkida, et hageja „turupositsiooni olulise kahjustamise” kindlakstegemise kohta on Euroopa kohus täpsustanud, et ainuüksi asjaolu, et õigusakt võib teatud määral mõjutada asjaomasel turul esinevaid konkurentsisuhteid ja et puudutatud ettevõtja on teatud konkurentsisuhtes nimetatud õigusakti soodustatud isikuga, ei ole igal juhul piisav selleks, et järeldada, et kõnealune õigusakt seda ettevõtjat isiklikult puudutab (vt eelkõige 22. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-525/04 P: Hispaania vs. Lenzing, EKL 2007, lk I-9947, punkt 32).

48

Seega ei saa ettevõtja tugineda ainuüksi asjaolule, et ta on abi saava ettevõtja konkurent, vaid peab lisaks tõendama, et ta on faktilises olukorras, mis individualiseerib teda sarnaselt otsuse adressaadiga (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Hispaania vs. Lenzing, punkt 33).

49

Vastupidi komisjoni väidetele ei piirdunud Esimese Astme Kohus käesoleval juhul sellega, et kinnitas pelka konkurentsisuhet BAA liikmete ja ettevõtjate vahel, keda AGL-iga ei maksustata.

50

Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 55–62 nähtub, et enne järeldamist selle otsuse punktis 63, et vaidlusalune riiklik meede võis mõjutada mõne tema liikme konkurentsiolukorda ja et tegemist on „olulise mõjutamisega”, tugines Esimese Astme Kohus järgmistele asjaoludele:

51

Järeldades, et vaidlusalune riiklik meede võis osas, mis puudutab eksportide maksust vabastamist, mõjutada mõne tema liikme konkurentsiolukorda ja et tegemist on olulise mõjutamisega, tugines Esimese Astme Kohus järgmistele asjaoludele:

52

Eelnevast tuleneb, et Esimese Astme Kohus ei piirdunud kaugeltki pelga konkurentsisuhte tuvastamisega BAA liikmete ja ettevõtjate vahel, keda AGL-iga ei maksustata, vaid analüüsis põhjalikult, kas vaidlusalune riiklik meede võis mõjutada mõne tema liikme konkurentsiolukorda ja kas tegemist oli olulise mõjutamisega.

53

Vastupidi komisjoni väidetele ei tulene Euroopa Kohtu praktikast, et niisugust erilist staatust, mis iseloomustab eespool viidatud kohtuotsuse Plaumann vs. komisjon tähenduses „õigussubjekti, kes ei ole otsuse adressaat”, võrreldes mis tahes muu ettevõtjaga, peab tingimata järeldama sellistest asjaoludest nagu käibe suur langus, märkimisväärne finantskahju või turuosa märkimisväärne vähenemine pärast kõnealuse abi andmist. Riigiabi andmine võib kahjustada ettevõtja konkurentsiolukorda ka muul viisil, põhjustades näiteks tulu saamata jäämise või ebasoodsama arengu kui see, mis oleks toimunud juhul, kui abi ei oleks antud. Samuti võib niisuguse kahjustamise intensiivsus varieeruda sõltuvalt paljudest teguritest, nagu asjaomase turu struktuur või kõnealuse abi laad. Seega ei saa konkurendi turupositsiooni olulise kahjustamise tõendamine piirduda vaid selliste asjaolude esinemisega, mis osutavad selle konkurendi äri- ja finantstulemuste halvenemisele (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Lenzing, punktid 34 ja 35).

54

Komisjon heidab veel Esimese Astme Kohtule ette, et viimane leidis, et BAA-d kahjustatakse märkimisväärselt, kuigi tema olukord ei erine üldse paljude teiste ettevõtjate olukorrast, samal ajal kui ta oleks pidanud kohaldama rangemat kriteeriumi, selleks et tuvastada mõju apellandi konkurentsiolukorrale sellise üldise abikava korral, nagu käesolevas asjas on kõne all.

55

Nagu märgiti käesoleva kohtuotsuse punktis 35, tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast siiski, et olenemata sellest, kas kõnealune abimeede on üksik- või üldmeede, peab hageja juhul, kui ta seab kahtluse alla abi hindamise otsuse põhjendatuse, tõendama, et ta on „erilises olukorras” eespool viidatud kohtuotsuse Plaumann vs. komisjon tähenduses, ning see on nii juhul, kui vaidlusaluse otsuse esemeks oleva abiga on oluliselt kahjustatud hageja turupositsiooni (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, punkt 70).

56

Kui selline kahjustamine on kindlaks tehtud, ei kujuta asjaolu, et määramatu arv teisi konkurente võivad vajadusel samuti analoogsele kahjule tugineda, takistust hagejaks oleva ettevõtja hagi vastuvõetavusele. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 65 märkis, on AGL-i selge eesmärk mõjutada kõnealuse turu struktuuri, suunates osa kasutamata täitematerjalide nõudlusest asendustoodetele, mistõttu soovitakse selle maksuga just mõjutada turul tegutsevate ettevõtjate konkurentsiolukorda.

57

Järelikult ei rikkunud Esimese Astme Kohus õigusnorme, kui ta analüüsis apellandi isikliku puudutatuse tingimust.

58

Eelnevaid kaalutlusi arvesse võttes on alust vastuvõetamatuse väite teine osa tagasi lükata. Seega tuleb vastuapellatsioon jätta täielikult rahuldamata.

59

BAA esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kuus väidet. Ta heidab Esimese Astme Kohtule ette õigusnormide rikkumist:

60

BAA esitab selle väite põhjendamiseks kolm etteheidet. Kõigepealt ei kohaldanud Esimese Astme Kohus objektiivset riigiabi mõistet, nagu nähtub eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktist 117. Seejärel eristas kohus otsuse punktides 120 ja 121 valesti käesolevat asja asjaoludest, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti 8. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-143/99: Adria-Wien Pipeline ja Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke (EKL 2001, lk I-8365). Lõpuks rikkus Esimese Astme Kohus õigusnorme seeläbi, et ta möönis, et keskkonnamaks ei ole valikuline, kui seda kohaldatakse spetsiifilise valdkonna suhtes, ilma et kohus oleks seda valdkonda täpselt määratlenud.

61

Kuna esimese väite esimene ja teine osa on tihedalt seotud, on kohane neid analüüsida koos.

62

BAA leiab, et Esimese Astme Kohus ei hinnanud riigiabi olemasolu objektiivselt. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb maksumeede, mida kohaldatakse valikuliselt taotletava eesmärgi seisukohalt võrreldavatele valdkondadele, kvalifitseerida riigiabiks (vt selle kohta 17. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-75/97: Belgia vs. komisjon, EKL 1999, lk I-3671, punkt 31).

63

Asjaolu, et maksumeetmega taotletakse üldpoliitilisi eesmärke, ei takista selle meetme kvalifitseerimist riigiabiks. Järelikult saab keskkonnamaksu abil toimuv erinev kohtlemine riigiabi kvalifikatsiooni alt välja jääda üksnes tingimusel, et see on õigustatud maksule omase keskkonnaalase loogikaga.

64

BAA leiab aga, et Esimese Astme Kohus kasutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 117 teistsugust lähenemist, mida ta kinnitas sama otsuse punktides 115 ja 128, millest nähtub, et valikulisus puudub, kui liikmesriik kehtestab keskkonnamakse teatavates valdkondades või spetsiifilistele kaupadele ja teenustele, mitte ei kehtesta selliseid keskkonnamakse kõigile sarnastele tegevustele, millel on keskkonnale „sarnane mõju” või kõigis karjääride ja kaevanduste käitamist puudutavates valdkondades, millel on „samasugune mõju” keskkonnale.

65

Teisisõnu leidis Esimese Astme Kohus sõnaselgelt, et maksustatavad ettevõtjad ja ettevõtjad, keda ei maksustata, on kõnealuse meetmega taotletava keskkonnaalase eesmärgi seisukohalt võrreldavas olukorras, järeldamata siiski, et need erinevused toovad kaasa valikulisuse ja riigiabi, ning seda isegi juhul, kui – nagu Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 128 – valikut põhjendatakse huviga säilitada teatud valdkondade rahvusvaheline konkurentsivõime.

66

Lisaks rikkus Esimese Astme Kohus õigusnorme vaidlustatud kohtuotsuse punktides 120 ja 121 seeläbi, et ta eristas käesolevat asja asjaoludest, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Adria-Wien Pipeline ja Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke, mis puudutas elektri ja maagaasi tarbimise maksu vähendamist teatavate ettevõtjate puhul.

67

BAA väidab siinkohal, et ainsana omab tähtsust maksumeetme mõju ning et üldiselt määratletud maksust vabastamise ja rangelt piiritletud maksu kohaldamisalast välistamise vahel ei ole erinevust. Mõju on samasugune, kuna sellega eelistatakse teatud ettevõtjaid või teatud tooteid.

68

Apellant toetab oma argumente kinnitusega, et karjäärid ja kaevandused, kus kaevandatakse selliseid materjale nagu kiltkivi, kaoliini, peeneteralist plastset savi, sütt ja pruunsütt, jäeti AGL-i kohaldamisalast välja konkreetse eesmärgiga säilitada nende rahvusvaheline konkurentsivõime.

69

Komisjon ja Ühendkuningriigi valitsus ei nõustu nende etteheidetega.

70

Kinnitust, et maksumeede, mida kohaldatakse valikuliselt taotletava eesmärgi seisukohalt võrreldavatele valdkondadele, tuleb kvalifitseerida riigiabiks, ei toeta eespool viidatud kohtuotsuse Belgia vs. komisjon punkt 31 ega kohtupraktika üldiselt. Selline keskkonnamaks nagu AGL toob kaasa erandliku maksukohustuse ega anna teatud ettevõtjatele valikulist eelist, vaid seab täitematerjalide tootjad pigem valikuliselt ebasoodsamasse olukorda. Ühelegi teisele Ühendkuningriigi ettevõtjale peale täitematerjalide tootjate ei kohaldata seda maksu, mistõttu ei ole kõnealune „eelis” üheski mõttes valikuline.

71

Ühendkuningriigi valitsuse sõnul erineb keskkonnamaks kulusid vähendavast meetmest, kuna esimesega kehtestatakse teatud tegevusvaldkonnas erandlik kohustus ja teisega antakse valikuline eelis, mis on erand nende kohustuste süsteemist, mis ettevõtjatel tavapäraselt lasuvad.

72

Esimese Astme Kohus tõdes, et väidetavaid vastuolusid õigustavad AGL-i loogika ja eesmärgid, nii nagu Ühendkuningriik on need määratlenud. Komisjoni pädevusse ei kuulu liikmesriigi asemele asumine nende keskkonnaalaste eesmärkide määratlemisel, mida taotletakse keskkonnamaksu taolise autonoomse maksumeetmega.

73

Vastupidi BAA väidetele ei kasutanud Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 117 riigiabi ebaobjektiivset mõistet, vaid meenutas selles eelkõige EÜ artikli 6 sisu, milles on sätestatud, et keskkonnakaitsega seotud nõuded tuleb integreerida EÜ artiklis 3 ette nähtud ühenduse poliitikatesse, mille hulka kuulub ka konkurentsipoliitika.

74

Komisjon lisab, et vastupidi BAA väidetele ei püüdnud Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 115 õigustada AGL-ist vabastamist, mida kohaldati teatud toodetele või ettevõtjatele, mida oleks asjaomase maksumeetmega taotletavate eesmärkide kohaselt tulnud selle maksuga maksustada. Esimese Astme Kohus viitas pigem iga liikmesriigi õigusele määrata kehtiva ühenduse õiguse raames kindlaks olulisimad eesmärgid, mida ta soovib keskkonnakaitse valdkonnas keskkonnamaksude kehtestamise teel saavutada.

75

Vastuseks BAA kriitikale vaidlustatud kohtuotsuse punkti 128 kohta märgib komisjon, et küsimust, kas meede on riigiabi, tuleb analüüsida meetme mõju alusel, mitte selle põhjuste või eesmärkide põhjal. Pealegi jätab apellant taas kord tähelepanuta asjaolu, et maks on pigem ebasoodne asjaolu, mitte eelis, mistõttu liikmesriikidel on üldjuhul vabadus hoiduda oma ettevõtjatele erandlike maksukohustuste kehtestamisest.

76

Lisaks eristas Esimese Astme Kohus õigesti käesolevat kohtuasja sellest, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Adria-Wien Pipeline ja Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke. Pidades silmas nimetatud kohtuasjas kõne all olnud meetmega taotletud keskkonnaalaseid eesmärke, ei saanud süsteemi laadi ega üldise ülesehituse alusel õigustada kõnealuse maksu alandamise piiramist tööstussektoriga, jättes välja teenuste sektori.

77

Sellist vasturääkivust käesolevas kohtuasjas ei esine. Kuigi selles asjas on vaieldamatu, et söe ja pruunsöe kaevandamisega võib samuti kaasneda teatav keskkonnamõju, ei saa väita, et selline mõju on identne täitematerjalide kaevandamise mõjuga ning et seetõttu nõuab see tingimata identse maksukohustuse kehtestamist. Selliste tegevuste maksu kohaldamisalast väljajätmine on kooskõlas maksu üldise ülesehitusega.

78

Ühendkuningriigi valitsus lisab, et eespool viidatud kohtuotsuses Adria-Wien Pipeline ja Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke seisnes küsimus sellisest keskkonnamaksust valikulises vabastamises, mis muidu oleks kohaldatav. Teisisõnu oli tegemist valikulise eelisega, samal ajal kui teatavate tegevusvaldkondade AGL-i kohaldamisalast väljajätmine tuleneb selle loogikast ja kohaldamisalast, mitte sellisest maksust vabastamisest, mis muidu oleks kohaldatav.

79

Väite esimese ja teise osaga väidab BAA, et vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud EÜ artikli 87 lõiget 1, kuna Esimese Astme Kohus järeldas vaatamata tõdemusele, et AGL-iga maksustatud ettevõtjad ja ettevõtjad, keda sellega ei maksustata, on maksuga taotletava keskkonnaalase eesmärgi seisukohalt võrreldavas olukorras, et vaidlusalune meede ei ole valikuline. BAA viitab siinkohal vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 115, 117 ja 128. Ta kritiseerib ka selle otsuse punkte 120 ja 121, milles Esimese Astme Kohus eristas vääralt käesolevat kohtuasja asjaoludest, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Adria-Wien Pipeline ja Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke.

80

Esimese väite selles osas viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktid on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

81

Apellandi etteheidetele vastamiseks tuleb meenutada Euroopa Kohtu praktikat, mis puudutab riigiabi mõistes sisalduvale valikulisuse tingimusele antavat hinnangut (6. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-88/03: Portugal vs. komisjon, EKL 2006, lk I-7115, punkt 54).

82

EÜ artikli 87 lõige 1 keelab riigiabi, mis „soodusta[b] teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist”, st valikulise abi. Meetme valikulisuse hindamiseks tuleb kontrollida, kas antud õigusliku korralduse raames annab võetud meede teatud ettevõtjatele eelise võrreldes teistega, kes on sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras (vt eelkõige 13. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas C-409/00: Hispaania vs. komisjon, EKL 2003, lk I-1487, punkt 47; eespool viidatud kohtuotsus Portugal vs. komisjon, punkt 54, ning 11. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-428/06–C-434/06: UGT-Rioja jt, EKL 2008, lk I-6747, punkt 46).

83

Vastavalt samuti väljakujunenud kohtupraktikale ei hõlma aga riigiabi mõiste riigipoolseid meetmeid, millega kehtestatakse ettevõtjate erinev kohtlemine, ja seega a priori valikulisi meetmeid, kui selline erinev kohtlemine tuleneb selle süsteemi olemusest või ülesehitusest, millesse need meetmed kuuluvad (vt selle kohta eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Adria-Wien Pipeline ja Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke, punkt 42, ning eespool viidatud kohtuotsus Portugal vs. komisjon, punkt 52).

84

Pealegi on Euroopa Kohus korduvalt leidnud, et riigipoolsete sekkumistega taotletavast eesmärgist ei piisa selleks, et kohe välistada nende kvalifitseerimine „abiks” EÜ artikli 87 tähenduses (vt eelkõige 26. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-241/94: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1996, lk I-4551, punkt 21; 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-342/96: Hispaania vs. komisjon, EKL 1999, lk I-2459, punkt 23, ja eespool viidatud kohtuotsus Belgia vs. komisjon, punkt 25).

85

EÜ artikli 87 lõige 1 ei erista riigipoolseid sekkumisi nende põhjuste või eesmärkide alusel, vaid määratleb neid nende mõju põhjal (29. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C-56/93: Belgia vs. komisjon, EKL 1996, lk I-723, punkt 79; eespool viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 20; eespool viidatud 17. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas Belgia vs. komisjon, punkt 25, ja eespool viidatud 13. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas Hispaania vs. komisjon, punkt 46).

86

Seda kohtupraktikat silmas pidades tuleb järeldada, et Esimese Astme Kohus eiras EÜ artikli 87 lõiget 1, nii nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 115, et liikmesriigid on vabad erinevate olemasolevate huvide kaalumisel määratlema oma prioriteete keskkonnakaitse valdkonnas ja määrama sellest tulenevalt kindlaks tooted ja teenused, mida nad otsustavad keskkonnamaksuga maksustada, mistõttu asjaolu, et selline maks ei ole kohaldatav kõigile sarnastele tegevustele, millel on keskkonnale sarnane mõju, ei võimalda põhimõtteliselt järeldada, et selle keskkonnamaksuga maksustamata sarnased tegevused saavad valikulise eelise.

87

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 98 märkis, välistab lähenemine, mis põhineb üksnes taotletava keskkonnaalase eesmärgi arvessevõtmisel, a priori igasuguse võimaluse kvalifitseerida „valikuliseks eeliseks” selliste ettevõtjate maksustamata jätmise, kes on taotletava eesmärgi seisukohalt võrreldavas olukorras, ning seda sõltumata kõnealuse maksumeetme mõjust, kuigi EÜ artikli 87 lõige 1 ei erista riigipoolseid sekkumisi nende põhjuste või eesmärkide alusel, vaid määratleb neid nende mõju põhjal.

88

Sellisele järeldusele tuleb seda enam jõuda vaidlustatud kohtuotsuse punkti 128 puhul, mille kohaselt võivad võimalikud vastuolud AGL-i kohaldamisala määratlemisel seoses taotletavate keskkonnaalaste eesmärkidega olla õigustud isegi juhul, kui neid põhjendatakse muude eesmärkidega kui keskkonnakaitse, näiteks huviga säilitada teatud valdkondade rahvusvaheline konkurentsivõime. Järelikult ei saa ettevõtjate erinevat kohtlemist pidada õigustatuks ka selle süsteemi olemuse ega ülesehitusega, millesse selline kohtlemine kuulub (vt selle kohta eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Adria-Wien Pipeline ja Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke, punkt 54).

89

Samuti eristas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 120 ja 121 valesti käesolevat kohtuasja kohtuasjast, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Adria-Wien Pipeline ja Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke, kuna viimati nimetatud kohtuotsus puudutas mitte keskkonnamaksu materiaalõigusliku kohaldamisala piiramist nagu käesolev asi, vaid teatud liiki ettevõtjate osalist vabastamist sellisest maksust. EÜ artikli 87 lõige 1 määratleb riigipoolseid sekkumisi aga nende mõju põhjal ja seega sõltumata kasutatud tehnikast.

90

Nagu Esimese Astme Kohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 117, on komisjoni kohustus olukorras, kus ta hindab riigiabi käsitlevate ühenduse õigusnormide seisukohalt sellist spetsiifilist meedet nagu liikmesriikide poolt valdkonnas, milles neil säilib ühtlustamismeetmete puudumisel pädevus, vastu võetud keskkonnamaksu, võtta arvesse keskkonnakaitset puudutavaid nõudeid, mida on nimetatud EÜ artiklis 6, mille kohaselt tuleb need nõuded integreerida sellise süsteemi määratlemisse ja rakendamisse, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata.

91

Lisaks on kohane meenutada, et keskkonnakaitse on üks ühenduse põhieesmärke. EÜ artiklis 2 on selle kohta sätestatud, et ühenduse ülesanne on edendada „keskkonna kaitse ja kvaliteedi parandamise kõrget taset” ning sel eesmärgil on EÜ artikli 3 lõike 1 punktis l ette nähtud „keskkonnapoliitika” rakendamine (vt 7. veebruari 1985. aasta otsus kohtuasjas 240/83: ADBHU, EKL 1985, lk 531, punkt 13; 20. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 302/86: komisjon vs. Taani, EKL 1988, lk 4607, punkt 8; 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-213/96: Outokumpu, EKL 1998, lk I-1777, punkt 32, ja 13. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-176/03: komisjon vs. nõukogu, EKL 2005, lk I-7879, punkt 41).

92

Vajadus võtta arvesse keskkonnakaitsega seotud nõudeid, ükskõik kui legitiimsed need on, ei õigusta valikuliste meetmete – isegi kui need on spetsiifilised nagu keskkonnamaks – väljajätmist EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalast (vt selle kohta eelkõige eespool viidatud 13. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas Hispaania vs. komisjon, punkt 54), kuna keskkonnaalaseid eesmärke võib igal juhul tulemuslikult arvesse võtta selle hindamisel, kas riigiabi meede on vastavalt EÜ artikli 87 lõikele 3 ühisturuga kokkusobiv.

93

Kõigil neil põhjustel on esimese väite esimene ja teine osa põhjendatud.

94

BAA leiab, et Esimese Astme Kohus ei määratlenud „täitematerjalide valdkonda” täpselt ja objektiivselt. Apellant kritiseerib Esimese Astme Kohut, kuna viimane nõustus sellega, et teatud liiki kivimid, mis on geoloogiliselt erinevad, nagu kiltkivi, kiltsavi, peeneteraline plastne savi ja kaoliin ei kuulu täitematerjalide valdkonda, ning heidab kohtule ette, et ta ei võtnud arvesse tõendeid, mis ta esitas selleks, et tõendada, et Esimese Astme Kohtu poolt aluseks võetud täitematerjalide valdkonna määratlus ei toonud selgelt esile sarnases olukorras olevate ettevõtjate erinevat kohtlemist maksustamisel.

95

Komisjon ja Ühendkuningriigi valitsus leiavad, et BAA-l ei ole õigus, kui ta väidab, et Esimese Astme Kohus ei määratlenud asjaomast valdkonda täpselt. Pealegi mõistis Esimese Astme Kohus väga hästi AGL-i kohaldamisala ja asjaomaseid tegevusvaldkondi. Esimese Astme Kohus märkis sõnaselgelt, et selliseid materjale nagu kõrgema kvaliteediga kiltkivi ja kiltsavi ei saa nende füüsikaliste omaduste tõttu üldjuhul täitematerjalina kasutada. Igal juhul on tegemist Esimese Astme Kohtu poolt faktidele antud hinnanguga, mida BAA ei saa apellatsioonimenetluses vaidlustada.

96

EÜ artiklist 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust tuleneb, et ühelt poolt on ainult Esimese Astme Kohus pädev fakte tuvastama, välja arvatud juhul, kui tema poolt tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimikumaterjalidest, ja teiselt poolt fakte hindama. Kui Esimese Astme Kohus on fakte tuvastanud või hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt EÜ artiklile 225 pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja Esimese Astme Kohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi (vt eelkõige 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-551/03 P: General Motors vs. komisjon, EKL 2006, lk I-3173, punkt 51, ja 22. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C-266/06 P: Evonik Degussa vs. komisjon ja nõukogu, punkt 72).

97

Euroopa Kohtul puudub pädevus tuvastada fakte ja üldjuhul uurida tõendeid, mis Esimese Astme Kohus on nende faktide tuvastamisel aluseks võtnud. Juhul kui need tõendid on saadud õiguspäraselt, kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ning tõendamiskohustust ja tõendite esitamist puudutavaid menetlusnorme, on üksnes Esimese Astme Kohus pädev hindama talle esitatud tõendite tõenduslikku väärtust. Välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud tõendeid on moonutatud, ei ole selline hindamine seega niisugune õigusküsimus, mille üle Euroopa Kohus võib kontrolli teostada (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus General Motors vs. komisjon, punkt 52, ja eespool viidatud kohtuotsus Evonik Degussa vs. komisjon ja nõukogu, punkt 73).

98

Lisaks tuleb meenutada, et niisugune moonutamine peab olema toimiku materjalidest tulenevalt ilmne, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hindama asuda (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus General Motors vs. komisjon, punkt 54, ja eespool viidatud kohtuotsus Evonik Degussa vs. komisjon ja nõukogu, punkt 74).

99

Apellant heidab Esimese Astme Kohtule sisuliselt ette, et viimane ei võtnud arvesse tõendeid, mis ta oli talle esitanud selleks, et tõendada, et puudub igasugune objektiivne põhjus, miks teatud liiki kivimid, mis on geoloogiliselt erinevad, nagu kiltkivi, kiltsavi, peeneteraline plastne savi ja kaoliin ei kuulu „täitematerjalide valdkonda”, ning järelikult ei ole olemas sellist täpselt määratletud valdkonda, mida oleks võimalik eristada „valdkondadest”, mida ei maksustata.

100

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 96–98 meenutatud kohtupraktikast, on ainult Esimese Astme Kohus pädev tõendeid kaaluma ja nende tõenduslikku väärtust hindama. Kuna BAA ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et tõendeid on moonutatud, tuleb esimese väite see osa jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

101

Eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleb esimese väite esimese ja teise osaga nõustuda, samal ajal kui selle väite kolmas osa tuleb jätta läbi vaatamata.

102

BAA väidab, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnorme, kui ta – nagu on märgitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 – piirdus kontrollimisega, et vaidlusaluses otsuses puuduvad ilmsed hindamisvead, selle asemel et teostada täielikku sisulist kontrolli. Esimese Astme Kohtu lähenemine, mis oleks kohane otsuse puhul, millega tunnistatakse abi vastavalt EÜ artikli 87 lõikele 3 ühisturuga kokkusobivaks, ei ole kohane juhul, kui on tegemist meetme kvalifitseerimisega „riigiabiks” EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses (vt eelkõige 16. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C-83/98 P: Prantsusmaa vs. Ladbroke Racing ja komisjon, EKL 2000, lk I-3271, punkt 25).

103

BAA leiab, et kuna Esimese Astme Kohus ei kohaldanud õiget kontrollistandardit, rikkus ta õigusnorme ning see muudab õigusvastaseks kogu vaidlustatud kohtuotsuses sisalduva sisulise analüüsi. Viidates komisjoni „laiale kaalutlusõigusele”, ei võtnud Esimese Astme Kohus arvesse asjaolu, et riigiabi mõiste on objektiivset laadi.

104

Komisjon ja Ühendkuningriigi valitsus leiavad, et apellant jätab tähelepanuta asjaolu, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 ei arutle Esimese Astme Kohus mõiste „abi” üle EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses ega „kokkusobivuse” hindamise üle EÜ artikli 87 lõike 3 tähenduses, vaid pigem selle üle, millisel tasemel kontrollitakse komisjoni poolt EÜ artikli 88 lõike 3 alusel vastu võetud otsust jätta EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus algatama.

105

Nad leiavad, et Esimese Astme Kohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 teostatud kontrolli tase on kohtupraktikaga kooskõlas (eespool viidatud kohtuotsus Matra, punktid 45 ja 46). Asjaolu, et riigiabi on objektiivne mõiste, ei mõjuta selle aluskontrolli taset, mida kohaldatakse vastavalt EÜ artikli 88 lõikele 3 vastu võetud otsuste suhtes.

106

Nad lisavad, et väidetega, mis BAA ise esitas esimeses kohtuastmes, soovis ta tõendada, et vaidlusaluses otsuses oli mitu ilmset hindamisviga.

107

Ühendkuningriigi valitsus märgib lisaks, et igal juhul ei piirdunud Esimese Astme Kohus piiratud kohtuliku kontrolliga, vaid viis läbi kõnealuse õigusküsimuse ammendava kontrolli.

108

Selle väitega heidab BAA Esimese Astme Kohtule ette, et viimane teostas komisjoni otsuse suhtes, millega keelduti AGL-i kvalifitseerimast „riigiabiks” EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, vaid marginaalset kontrolli, mis piirdus ilmsete hindamisvigade puudumise tuvastamisega.

109

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118 leidis Esimese Astme Kohus, et kontrollides komisjoni otsust jätta EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus algatama, peab ühenduste kohus – „võttes arvesse laia kaalutlusõigust, mis komisjonil on EÜ artikli 88 lõike 3 kohaldamisel” – piirduma sellega, et kontrollib menetlusnormide järgimist, põhjendamiskohustuse täitmist, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olnud asjaolude sisulist õigsust, ilmsete vigade puudumist nende asjaolude hindamisel ja võimu kuritarvitamise puudumist.

110

Nagu BAA õigesti märkis, kinnitab vaidlustatud kohtuotsus ja eelkõige selle punktid 134, 139, 154 või 171, et Esimese Astme Kohus teostas tõepoolest piiratud kontrolli komisjoni hinnangute üle küsimuses, kas AGL kuulub EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse.

111

Euroopa Kohtu praktika kohaselt on asutamislepingus määratletud riigiabi mõiste õigusliku tähendusega ning seda tuleb tõlgendada objektiivsetest teguritest lähtudes. Seetõttu peab ühenduste kohus, võttes arvesse nii tema menetleda oleva vaidluse konkreetseid asjaolusid kui ka komisjoni hinnangute tehnilisust või keerukust, põhimõtteliselt teostama täielikku kontrolli, et otsustada, kas meede kuulub EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. Ladbroke Racing ja komisjon, punkt 25).

112

Nagu kohtujurist märkis oma ettepaneku punktis 144, ei õigusta miski seda, et komisjonil on EÜ artikli 88 lõike 3 alusel otsuse tegemisel „lai kaalutlusõigus” meetme kvalifitseerimise korral „riigiabiks” EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, mis tähendab, et vastupidi sellele, mis nähtub käesoleva otsuse eelmises punktis meenutatud kohtupraktikast, ei ole komisjoni hinnangute kohtulik kontroll üldjuhul täielik.

113

See on seda enam tõsi, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et juhul, kui komisjon ei suuda EÜ artikli 88 lõikes 3 ette nähtud menetluses läbi viidava esmase uurimise käigus jõuda veendumuseni, et kõnealune riiklik meede kas ei kujuta endast „abi” EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses või kui meede kvalifitseeritakse abiks, on see kooskõlas asutamislepinguga, või kui kõnealune menetlus ei võimaldanud tal ületada kõiki raskusi, mis tekkisid asjaomase meetme ühisturuga kokkusobivuse hindamise käigus, on kõnealusel institutsioonil kohustus algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus „ilma et tal oleks kaalutlusõigust” (vt selle kohta eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Matra vs. komisjon, punkt 33, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 39). Nagu Esimese Astme Kohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 165, on seda kohustust otseselt kinnitatud määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 4 lõikes 4 koostoimes artikli 13 lõikega 1.

114

Euroopa Kohus on küll samuti leidnud, et küsimuse puhul, kas meede kuulub EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse, kui komisjoni hinnangud on tehnilised või keerulised, on kohtulik kontroll piiratud (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. Ladbroke Racing ja komisjon, punkt 25; eespool viidatud kohtuotsus Matra vs. komisjon, punktid 29 ja 30; eespool viidatud 29. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas Belgia vs. komisjon, punktid 10 ja 11, ning Hispaania vs. Lenzing, punkt 56). Esimese Astme Kohus siiski ei leidnud, et sellise olukorraga on tegemist käesolevas asjas.

115

Järelikult – nagu BAA õigesti väitis – kuna Esimese Astme Kohus ei teostanud täielikku kontrolli komisjoni hinnangute üle küsimuses, kas AGL kuulub EÜ artikli 87 lõike 1 kohaldamisalasse, rikkus ta õigusnorme ning see muudab õigusvastaseks kogu vaidlusaluses otsuses sisalduva sisulise analüüsi.

116

Eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleb teise väitega nõustuda.

117

BAA väidab, et Esimese Astme Kohus tegi mitu viga, kui ta hindas AGL-i olemust ja üldist ülesehitust. Need argumendid puudutavad väidetavaid vastuolusid maksu materiaalse kohaldamisala määratlemisel, mis tulenevad teatud materjalide või toodete hõlmamata jätmisest.

118

Apellant leiab, et AGL-ist tuleneva erineva kohtlemise teoreetiline õigustus ei vasta AGL-i tegelikule kohaldamisalale. Esimese Astme Kohus lähtus AGL-i olemuse ja üldise ülesehituse puhul omaenda loogikast. Nii käitudes kohaldas ta EÜ artikli 88 lõiget 3 ja EÜ artiklit 253 valesti ja moonutas talle esitatud tõendite mõtet.

119

Komisjon leiab, et see väide tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, kuna sellega tõstatatakse palju fakti-, mitte õigusküsimusi. BAA väidab, et Esimese Astme Kohus moonutas fakte, ning vaidlustab faktilised järeldused, mida Esimese Astme Kohus väljendas AGL-i kohaldamisala üle arutlemisel. Sisuliselt võrdub see väide uuesti läbivaatamise taotlusega, mis jääb Euroopa Kohtu pädevuse alt apellatsioonimenetluses välja.

120

Ühendkuningriigi valitsus leiab samuti, et see väide tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, kuna Esimese Astme Kohtu poolt tõendite hindamine, faktiliste asjaolude kindlakstegemine ja järeldused, mis ta teeb talle esitatud tõendite põhjal, on faktiküsimused, mida Euroopa Kohus ei kontrolli. Kui väide tunnistatakse osaliselt vastuvõetavaks, on see ilmselgelt põhjendamatu. Ühendkuningriigi valitsuse sõnul võis Esimese Astme Kohus õiguspäraselt läbi viia faktide tuvastamise seoses AGL-i kohaldamisalaga ja tema järeldused on talle esitatud tõendite alusel täielikult põhjendatud.

121

Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb EÜ artiklist 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punktist c, et apellatsioonkaebuses näidatakse täpselt selle otsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid (vt eelkõige 19. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-240/03 P: Comunità montana della Valnerina vs. komisjon, EKL 2006, lk I-731, punkt 105).

122

Neist sätetest tulenevatele põhistamisnõuetele ei vasta apellatsioonkaebus, mis piirdub Esimese Astme Kohtule esitatud väidete ja argumentide – kaasa arvatud need, mis põhinesid selle kohtu poolt sõnaselgelt tagasi lükatud asjaoludel – sõnastuse kordamisega. Selline apellatsioonkaebus kujutab endast tegelikult vaid nõuet, mille eesmärk on lihtsalt saavutada Esimese Astme Kohtule esitatud hagiavalduse uuesti läbivaatamine, mis aga väljub Euroopa Kohtu pädevuse piirest (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Comunità montana della Valnerina vs. komisjon, punkt 106).

123

Kui apellant vaidlustab ühenduse õiguse tõlgendamise või kohaldamise Esimese Astme Kohtu poolt, võivad esimeses astmes analüüsitud õigusküsimused siiski apellatsioonimenetluses uuesti arutusele tulla. Kui apellant ei saaks oma apellatsioonkaebust juba Esimese Astme Kohtus kasutatud väidete ja argumentidega sel viisil põhjendada, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Comunità montana della Valnerina vs. komisjon, punkt 107).

124

Käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga nii käesoleva väite esimese osa puhul kui ka sama väite teise ja kolmanda osa puhul, mistõttu vastupidi komisjoni väidetele on kolmanda väite kõik kolm osa vastuvõetavad.

125

Esimese osaga heidab BAA Esimese Astme Kohtule ette, et viimane pidas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 135 ja 136 „saastaja maksab” põhimõtte alusel õigustatuks AGL-i kohaldamist teatavate nn kasutamata materjalide suhtes, nagu ballastina kasutatav graniit või kõnniteede kattena kasutatav punane kruus, millel puuduvad asendusmaterjalid, samal ajal kui vaidlusaluses otsuses on sätestatud, et liiv, kivimid ja kruus, mida kaevandatakse kasutamata materjalidena, on maksust vabastatud, kui neid ei kasutata täitematerjalidena, kuna sellise kasutamise korral ei saa neid asendada keskkonnasõbralikemate asendusmaterjalidega.

126

Kuna vaidlusaluses otsuses võeti asendamatus aluseks asjaoluna, mis võib AGL-i kohaldamisalast välistada teatavad selliste kasutamata materjalide kasutamisviisid, mida muidu selle maksuga maksustataks, asendas Esimese Astme Kohus „saastaja maksab” põhimõttele tuginedes komisjoni hinnangu enda omaga, selleks et õigustada asendamatute materjalide maksustamist. Lisaks kohaldas ta kõnealust põhimõtet valikuliselt ja põhjendas oma järeldusi ebapiisavalt.

127

Komisjon vastab, et BAA ei võta arvesse asjaolu, et AGL on valdkondlik maks, mis on piiratud üksnes täitematerjalide valdkonnaga, mis seletab seda, et asendamatud tooted nagu liiv, kivimid ja kruus, mida ei müüda ega kasutata täitematerjalidena, võib kõnealusest maksust vabastada. Kui samu tooteid kasutatakse täitematerjalidena, vastab nende maksustamine AGL-iga kasutamata täitematerjalide tootmise ja kasutamisega seotud keskkonnakulude internaliseerimise eesmärgile. Järelikult on väite kõnealune osa põhjendamatu.

128

Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 124, et teade ja vaidlusalune otsus viitavad esiteks otseselt eesmärgile võimalikult palju suurendada ümbertöödeldud täitematerjalide või kasutamata täitematerjalide muude asendustoodete kasutamise mahtu ning edendada kasutamata täitematerjalide, s.o taastumatu loodusvara ratsionaalset kasutamist, ning teiseks kaudselt „keskkonnakulude internaliseerimisele vastavalt „saastaja maksab” põhimõttele, sätestades AGL-i eesmärkide määratlemise raames, et „maksustatavate täitematerjalide kaevandamisega seotud keskkonnakulud hõlmavad müra, tolmu, bioloogilise mitmekesisuse kahjustamist ja visuaalseid kahjustusi””. Esimese Astme Kohus lisab samas punktis, et neid eesmärke selgitatakse Ühendkuningriigi ametivõimude 19. veebruari 2002. aasta kirjas komisjonile.

129

Eeldades, et Esimese Astme Kohus asendas vaidlusaluses otsuses sisalduvad põhjendused oma põhjendustega, viidates vaidlustatud kohtuotsuse punktis 124 „saastaja maksab” põhimõttele ja õigustades selle otsuse punktides 135 ja 136 nende toodete maksustamist, mida ei ole võimalik asendustoodetega asendada, eesmärgiga „internaliseerida kasutamata täitematerjalide tootmisega seotud keskkonnakulud”, ei saa siiski nõustuda etteheitega, et Esimese Astme Kohus lähtus otsuse punktides 135 ja 136 AGL-i olemuse ja üldise ülesehituse puhul omaenda loogikast, kuna esimeses kohtuastmes esitatud etteheite tagasilükkamine näib olevat põhjendatud muude põhjustega (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 47).

130

Nagu komisjon õigusega märkis, põhinevad BAA väited, millele Esimese Astme Kohus vastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 135 ja 136, valel eeldusel, et AGL-i kohaldamisalast nende kasutamata materjalide väljajätmine, mida ei kasutata täitematerjalina, on õigustatud asendustoodete puudumisega. Nagu ka kohtujurist märkis oma ettepaneku punktis 108, selgub vaidlusaluse otsuse põhjendustest, et nimetatud materjalide väljajätmine on tegelikult seletatav Inglise ametivõimude tahtega maksustada kõnealuse maksuga üksnes täitematerjalide valdkonda kuuluvad tooted.

131

Järelikult tuleb „saastaja maksab” põhimõtte valikulist kohaldamist puudutav etteheide tagasi lükata, kuna see ei saa olla tulemuslik, ning samuti ei näi vaidlustatud kohtuotsuse kõnealuste punktide põhjendused, mis põhinevad küll valel eeldusel, olevat ebapiisavad.

132

Neil asjaoludel tuleb kolmanda väite esimene osa täielikult tagasi lükata.

133

Kolmanda väite teise osaga vaidlustab BAA täpsemalt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 112 ja 137 sisalduvad Esimese Astme Kohtu hinnangud, millega kohus lükkas tagasi väited, et AGL-i eesmärkidega on vastuolus mõnede selliste materjalide maksustamine, mis kaasnevad selliste asendamatute esmaste materjalide kaevandamisega, mida ei maksustata. BAA sõnul ei tohiks neid kõrvaltooteid maksustada, kuna tegemist on „teiseste” täitematerjalidega.

134

Esimese Astme Kohus ei tõlgendanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 112 vaidlusaluse otsuse põhjendava osa punkti 29 õigesti, leides, et „teiseste” täitematerjalide mõiste viitab üldiselt materjalidele, mida ei maksustata. Nii käitudes asendas Esimese Astme Kohus komisjoni põhjendused enda omadega ja põhjendas järeldusi, millele ta jõudis, ebapiisavalt.

135

Lisaks rikkus Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137 korduvalt õigusnorme, kui ta nõustus sellega, et teiseste täitematerjalide eristamine nende maksustamisel AGL-iga on õigustatud. BAA heidab Esimese Astme Kohtule eelkõige ette, et viimane kohaldas „saastaja maksab” põhimõtte keskkonnaalast loogikat valikuliselt, nõustus ilma igasuguste tõenditeta sellega, et võimatus piirata kõrvaltoodete mahtu õigustab sellist eristamist, tugines väitele, et madalama kvaliteediga täitematerjalide ja nende asendamatute materjalide hinna erinevus, mille kõrvaltooted need on, on suhteliselt väike, ning viitas selles kontekstis valesti Ühendkuningriigi 19. veebruari 2002. aasta kirja punktidele 4.10–4.15.

136

Komisjon vastab, et BAA kritiseerib vaidlustatud kohtuotsust asjatult osas, milles see järeldab, et selliste madalama kvaliteediga täitematerjalide maksustamine, mis kaasnevad selliste asendamatute esmaste materjalide kaevandamisega, mida ei maksustata, nagu lubjakivi, lõigatud kivide või räniliiva kaevandamisest tulenevad täitematerjalid, on kooskõlas AGL-i olemuse ja üldise ülesehitusega.

137

Mis puudutab kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punkti 112 vastu suunatud kriitikat, siis väidab komisjon, et vaidlusaluse otsuse põhjendava osa punktis 29 sisalduv viide esmastele täitematerjalidele kujutab endast viidet maksustatavatele toodetele, samal ajal kui viide teisestele täitematerjalidele peab silmas maksust vabastatud täitematerjale, mis on loetletud seaduses. Faktilises järelduses, milleni Esimese Astme Kohus jõudis kõnealuses punktis 112, ei sisaldu ühtegi viga.

138

Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 137 kohta väidab komisjon, et vastupidi BAA väidetele ei eelda „saastaja maksab” põhimõte tingimata teatavate maksustamata toodete – näiteks kiltkivi – kõrvaltoodete AGL-iga maksustamist, kuna see kuulub liikmesriikide poliitilise otsuse hulka kehtestada maks täitematerjalide valdkonna toodetele, mitte teistele valdkondadele, milles tavaliselt ei toodeta täitematerjale, näiteks kiltkivi ja sellega kaasnevate kõrvaltoodete kaevandamisele.

139

Nagu Esimese Astme Kohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137, siis asjaolu, et madalama kvaliteediga täitematerjalide ja nende asendamatute materjalide hinna erinevus, mille kõrvaltooted need on, on suhteliselt väike, õigustab tuletatud täitematerjalide maksustamist, selleks et väheneks madalama kvaliteediga täitematerjalide osakaal. BAA kriitika nii Esimese Astme Kohtu järelduste suhtes, mis puudutavad kõnealuste toodete hindade suhet, kui ka viite suhtes Ühendkuningriigi 19. veebruari 2002. aasta kirjale on põhjendamatu.

140

BAA heidab Esimese Astme Kohtule kõigepealt ette, et viimane leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 112, et vaidlusaluses otsuses ja eelkõige selle põhjendava osa punktis 29 peetakse „teiseste” täitematerjalide mõistega üldiselt silmas materjale, mida AGL-iga ei maksustata, samal ajal kui tegelikult viitab see mõiste tuletatud toodetele, mis kaasnevad karjääri põhitegevuse esemeks olevate „esmaste” materjalide kaevandamisega. Järelikult asendas Esimese Astme Kohus komisjoni põhjendused enda omadega.

141

Siinkohal tuleb meenutada, et EÜ artiklis 230 sätestatud seaduslikkuse kontrolli raames on Euroopa Kohtul ja Esimese Astme Kohtul pädevus lahendada hagisid, mille aluseks on pädevuse puudumine, oluliste menetlusnormide rikkumine, asutamislepingu või selle rakendusnormi rikkumine või võimu kuritarvitamine. EÜ artiklis 231 on ette nähtud, et kui hagi on põhjendatud, tunnistatakse asjassepuutuv õigusakt tühiseks. Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus ei või seega mingil juhul asendada vaidlustatud õigusakti vastu võtnud organi põhjendusi enda omadega (vt eelkõige 27. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C-164/98 P: DIR International Film jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I-447, punkt 38).

142

Kuigi Esimese Astme Kohus võib tühistamishagi lahendades vaidlustatud õigusakti põhjendusi tõlgendada teisiti kui selle akti andja või teatud asjaoludel koguni lükata akti andja ametliku põhjenduse tagasi, ei saa ta seda teha, kui selleks ei ole mingisugust sisulist põhjendust (eespool viidatud kohtuotsus DIR International Film jt vs. komisjon, punkt 42).

143

Vaidlusaluse otsuse põhjendava osa punkti 29 sõnastusest nähtub, et „AGL-iga maksustatakse üksnes kasutamata täitematerjale. Sellega ei maksustata kõrvaltoodetena või muude tootmisprotsesside jäätmetena tekkinud täitematerjale (teisesed täitematerjalid) ega ümbertöödeldud täitematerjale”. Otsuse põhjendava osa punktis 32 kinnitab komisjon, et maksu ülesehitusest ja ulatusest nähtub, et eristatakse selgelt „kasutamata” täitematerjali kaevandamist, mis toob keskkonnale kaasa soovimatuid tagajärgi, ning „teiseste” või ümbertöödeldud täitematerjalide tootmist, mis kujutab endast olulist panust mitmesugustel eesmärkidel seaduslikult teostatud kaevamistest või muudest töödest või töötlemistest tulenevate kivimite, kruusa ja liiva töötlemisse.

144

Seega, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 112, et komisjon lähtus kogu vaidlusaluses otsuses ja eriti põhjendava osa punktis 29 sellest, et sõnad „esmased materjalid” tähistavad peamiselt „AGL-iga maksustatavaid” täitematerjale, samal ajal kui sõnad „teisesed täitematerjalid” viitavad peamiselt „maksust vabastatud” täitematerjalidele, mis on seaduses loetletud, ning järeldades sellest, et komisjon piirdus nimetatud punktis kinnitamisega, et „AGL-iga ei maksustata tuletatud tooteid ega esmakordse kaevandamise jäätmeid, kui need on seadusega maksust vabastatud”, tegi Esimese Astme Kohus tõlgendamisvea ja asendas otse vaidlusalusest otsusest tuleneva tõlgenduse enda omaga, kuigi selleks ei olnud mingisugust sisulist põhjendust.

145

Neil asjaoludel tuleb kolmanda väite teise osa esimese etteheitega nõustuda.

146

BAA heidab seejärel Esimese Astme Kohtule ette, et viimane pidas õigustatuks mõnede selliste materjalide maksustamist, mis kaasnevad selliste materjalide kaevandamisega, mida ei maksustata. Apellant väidab, et Esimese Astme Kohus asendas põhjendused enda omadega, tegi hindamisvigu ja moonutas tõendeid.

147

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137 märgib Esimese Astme Kohus kõigepealt, et „põhimõte, mille kohaselt saastaja maksab, võimaldab ka õigustada selliste materjalide maksustamist, mis kaasnevad asendustoodetega asendamatute toodete kaevandamisega, täpsemalt selliste madalama kvaliteediga täitematerjalide maksustamist […], nagu nähtub Ühendkuningriigi ametivõimude 19. veebruari 2002. aasta kirjast”.

148

Seejärel märgib Esimese Astme Kohus, et „nende toodete maksustamist [võib] õigustada ka eesmärgiga – millele viitas ka menetlusse astuja eespool mainitud kirjas – julgustada täitematerjalide ratsionaalsemat kaevandamist ja töötlemist, nii et väheneks madalama kvaliteediga täitematerjalide osakaal. Seda osakaalu, mis erineb karjääride lõikes, nagu rõhutab hageja, võib siiski iga karjääri puhul muuta. Komisjon rõhutas selle kohta eriti kostja vastuses, ilma et hageja oleks talle vastu vaielnud, et madalama kvaliteediga täitematerjalide ja nende asendamatute materjalide hinna erinevus, mille kõrvaltooted need on, on suhteliselt väike.”

149

Mis puudutab kõigepealt etteheiteid, et Esimese Astme Kohus nõustus ilma igasuguste tõenditeta sellega, et võimatus piirata kõrvaltoodete mahtu õigustab teatud liiki teiseste täitematerjalide maksustamist, et Esimese Astme Kohus tugines valesti väitele, et madalama kvaliteediga täitematerjalide ja nende asendamatute materjalide hinna erinevus, mille kõrvaltooted need on, on suhteliselt väike, ning et Esimese Astme Kohus viitas valesti Ühendkuningriigi 19. veebruari 2002. aasta kirja punktidele 4.10–4.15, siis piisab, kui tõdeda, et need etteheited kujutavad endast faktidele antud hinnangute vaidlustamist. Kuna ei ole tõendatud, et Esimese Astme Kohtule esitatud fakte või tõendeid on moonutatud, tuleb need etteheited jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

150

Lisaks on põhjust tõdeda, et Esimese Astme Kohtu põhjendused rajanevad mitte ainult „saastaja maksab” põhimõttel, vaid ka eesmärgil julgustada täitematerjalide ratsionaalsemat kaevandamist ja töötlemist, mille puhul on selge, et see kuulub vaidlusaluse otsuse põhjendava osa punktis 31 nimetatud eesmärkide hulka, mistõttu ei saa Esimese Astme Kohtule ette heita, et ta asendas põhjendused enda omadega.

151

Kõigil neil põhjustel tuleb kolmanda väite teise osaga nõustuda osas, milles see puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 112, ning ülejäänud osas jätta see läbi vaatamata.

152

Kolmanda osaga heidab BAA Esimese Astme Kohtule ette, et viimane pidas õigustatuks teatud liiki kasutamata täitematerjalide – nagu kiltkivi, kiltsavi, peeneteralise plastse savi ja kaoliini, savi, söe ja pruunsöe – maksustamata jätmist.

153

Esimese Astme Kohus asendas vaidlusaluses otsuses sisalduvad põhjendused oma põhjendustega, kinnitades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 130, 131, 133 ja 134, et kõnealuse maksuvabastuse eesmärk on julgustada nende kasutamata täitematerjalide kasutamist AGL-iga maksustatavate kasutamata täitematerjalide asendustoodetena. BAA sõnul õõnestab sellise eesmärgi taotlemine AGL-i keskkonnaalast „olemust ja üldist ülesehitust”.

154

Esimese Astme Kohtu hinnang on menetluse käigus esitatud tõendite – eelkõige Ühendkuningriigi 19. veebruari 2002. aasta kirja – moonutamise tulemus ja see rikub apellandi kaitseõigusi seeläbi, et apellandil ei olnud võimalik võtta seisukohta kõnealuste tõendite sellise uue tõlgenduse suhtes.

155

Komisjon märgib, et teatud esmaste materjalide – nagu kiltkivi, kiltsavi, peeneteralise plastse savi, kaoliini, savi, söe ja pruunsöe – maksust vabastamine on õigustatud asjaoluga, et neid ei kasutata tavaliselt täitematerjalidena ning seetõttu ei kuulu need täitematerjalide valdkonda, nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 128 ja 129 leidis.

156

Esimese Astme Kohus möönis selle kohtuotsuse punktides 130, 131, 133 ja 134 samuti õigesti, et Ühendkuningriigil on vabadus julgustada kiltkivi ja sarnaste materjalide prahi kasutamist kasutamata täitematerjalide asendustoodetena. Lõpuks ei rikkunud Esimese Astme Kohus õigusnorme ka siis, kui ta Ühendkuningriigi 19. veebruari 2002. aasta kirjale tuginedes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 133 leidis, et täitematerjalide kaevandamine on käsitletav keskkonna kahjustamise põhiallikana, mida meetme puhul silmas peetakse.

157

Komisjoni meelest ei ole ühenduse institutsioonide ülesanne uurida, kui olulised on keskkonnaprobleemid, millega tegeldakse, võrreldes muude keskkonnaprobleemidega, mis võivad selles liikmesriigis esineda. Seega ei puutu käesoleval juhul asjasse küsimus, kui suure osakaalu moodustab täitematerjalide kaevandamine kogu mineraalide kaevandamisest Ühendkuningriigis.

158

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 130 peab Esimese Astme Kohus taotletavate keskkonnaalaste eesmärkidega õigustatuks teatavate materjalide – täpsemalt kiltsavi ja kiltkivi, mis on madala kvaliteediga, savi ning kaoliini ja peeneteralise plastse savi jäätmete – maksust vabastamist, isegi kui neid kasutatakse täitematerjalidena, kuna Esimese Astme Kohtu tuvastatud fakti kohaselt on neid „seni […] nende suurte veokulude tõttu täitematerjalina vähe kasutatud”.

159

Esimese Astme Kohus järeldas sellest vaidlustatud kohtuotsuse samas punktis, et nende materjalide AGL-iga maksustamata jätmine võimaldab neid kasutada kasutamata täitematerjalide asendajana ning võib seeläbi kaasa aidata kasutamata täitematerjalide kaevandamise ja kasutamise ratsionaliseerimisele.

160

Vastupidi BAA väidetele ei asendanud Esimese Astme Kohus seda tehes põhjendusi enda omadega, kuna kasutamata täitematerjalide kaevandamise ja kasutamise ratsionaliseerimine kuulus vaidlusaluses otsuses loetletud eesmärkide hulka, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 150.

161

Kuna seni täitematerjalina vähe kasutatud kasutamata materjalide kasutamisele õhutamine on kooskõlas kasutamata täitematerjalide kasutamise ratsionaliseerimise eesmärgiga, nagu Esimese Astme Kohus õigusnorme rikkumata märkis, ei õõnesta kõnealuste materjalide kasutamisele õhutamine ka AGL-i keskkonnaalast olemust ja üldist ülesehitust.

162

Mis puudutab selles kontekstis lõpuks menetluse käigus esitatud tõendite – eelkõige Ühendkuningriigi 19. veebruari 2002. aasta kirja – moonutamisele viitamist, siis ei ilmne selline moonutamine toimiku materjalidest, mistõttu ei saa sellel etteheitel ega seega ka kaitseõiguste rikkumist puudutaval etteheitel olla tulemust.

163

Järelikult tuleb kolmanda väite kolmas osa tervikuna tagasi lükata.

164

BAA väidab, et kuna Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 147 ja sellele järgnevates punktides, et eksporditavate täitematerjalide AGL-ist vabastamine on õigustatud sellega, et AGL on „kaudne” maks, eiras ta esiteks EÜ artikleid 91 ja 92 ning oma põhjendamiskohustust ning teiseks võimaldas vaidlusaluse otsuse põhjendusi tagantjärele parendada.

165

Kõigepealt on kohane analüüsida selle väite teist osa.

166

BAA väidab, et kuna Esimese Astme Kohus võttis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 150 ja 151 omaks põhjenduse, mille kohaselt on AGL kaudne maks ning mille komisjon ja Ühendkuningriik esitasid esimest korda Esimese Astme Kohtus, võimaldas kohus vaidlusalust otsust tagantjärele parendada, mida aga ühenduse õigus ei luba (vt selle kohta 24. oktoobri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-329/93, C-62/95 ja C-63/95: Saksamaa jt vs. komisjon, EKL 1996, lk I-5151, punktid 47 ja 48).

167

Selgitus, mille komisjon esitas vaidlusaluse otsuse põhjendava osa punktis 33 eksporditavate täitematerjalide maksust vabastamise õigustamiseks, on asjassepuutumatu EÜ artiklil 91 põhinevate argumentide seisukohalt, mis komisjon ja Ühendkuningriigi valitsus esitasid Esimese Astme Kohtus ja mida kohus pidas ekslikult kõnealuse punkti 33 põhjendustega seotuks.

168

Komisjon ja Ühendkuningriigi valitsus vastavad, et kui Esimese Astme Kohus tugines asjaolule, et AGL on kaudne maks, ei võimaldanud ta vaidlusalust otsust „tagantjärele parendada”, vaid võimaldas üksnes esitada üksikasjalikuma selgituse ja arendada edasi selle otsuse põhjendava osa punktis 33 esitatud põhjendusi.

169

Esimese Astme Kohus möönis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 150, et põhjendust, mis rajaneb asjaolul, et AGL on kaudne maks, tuleb arvesse võtta, kuna see haakub komisjoni poolt vaidlusaluse otsuse põhjendava osa punktis 33 esitatud põhjendustega.

170

EÜ artikkel 253 ei välista, et komisjoni otsuses esitatud põhjusi võib hiljem üksikasjalikumalt selgitada.

171

Lisaks sellele on selge, et asjaomast valdkonda reguleerivad õigusnormid on EÜ artikkel 91 ja sihtkohariigis maksustamise põhimõte. Järelikult kuulub kõnealune säte ilmselgelt vaidlusaluse otsuse õiguslikku konteksti.

172

Mis puudutab komisjoni põhjendamiskohustust, siis on kohane meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad EÜ artiklis 253 nõutavad põhjendused vastama asjaomase õigusakti olemusele ning neist peab selgelt ja üheselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ning pädeval kohtul järelevalvet teostada. Põhjendamise nõude hindamisel tuleb arvesse võtta juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduste vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 63).

173

Mis puudutab konkreetsemalt komisjoni otsust, milles tuvastatakse kaebuse esitaja poolt teatatud väidetava riigiabi puudumine, siis on komisjon igal juhul kohustatud esitama kaebuse esitajale ammendavalt need põhjused, mille tõttu kaebuses välja toodud õiguslikest ja faktilistest asjaoludest ei piisanud riigiabi olemasolu tõendamiseks (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 64).

174

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et vaidlusaluse otsuse põhjendava osa punktis 33 on eksporditavate täitematerjalide maksust vabastamist õigustatud asjaoluga, et täitematerjalid võib Ühendkuningriigis maksust vabastada, kui neid kasutatakse maksust vabastatud tootmisprotsessis, näiteks klaasi, plastiku, paberi, väetise ja pestitsiidide valmistamisel.

175

Arvestades, et Inglise ametivõimudel ei ole võimalik kontrollida täitematerjalide kasutamist väljaspool nende territooriumi, on ekspordi maksust vabastamine vajalik täitematerjalide eksportijate õiguskindluse tagamiseks ning selleks, et vältida selliste täitematerjalide eksportide ebavõrdset kohtlemist, mis muidu võiksid Ühendkuningriigi territooriumil maksuvabastuse saada.

176

Otsuse põhjendava osa punktis 33 esitatud põhjendus viitab seega ebavõrdsele kohtlemisele, mis eksporditavate täitematerjalide maksust vabastamata jätmise korral tuleneks asjaolust, et Ühendkuningriigis turustatavad täitematerjalid vabastataks maksust, kui neid kasutatakse teatud otstarbel, samal ajal kui impordiriigis samal otstarbel kasutatavaid täitematerjale maksustataks AGL-iga, kuna Inglise ametivõimudel puuduvad vahendid täitematerjalide kasutamise kontrollimiseks väljaspool Ühendkuningriigi territooriumi.

177

Niisugune põhjendus ei viita mingil viisil sellele, et AGL on „kaudne maks” EÜ artikli 91 tähenduses, selleks et õigustada eksporditavate täitematerjalide maksust vabastamist, mis põhineb ühelt poolt Ühendkuningriigis turustatavate täitematerjalide ja teiselt poolt eksporditavate täitematerjalide eristamisel.

178

Järelikult, vastupidi sellele, mida Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 150, ei saa EÜ artiklil 91 põhinevat põhjendust pidada haakuvaks vaidlusaluses otsuses esitatud põhjendustega, mis puudutavad asjaolu, et Inglise ametivõimudel puuduvad vahendid materjalide täitematerjalidena kasutamise kontrollimiseks väljaspool Ühendkuningriiki, vaid seda tuleb tegelikult käsitada erineva põhjendusena, mis on esitatud pärast otsuse vastuvõtmist. Seega eiras Esimese Astme Kohus EÜ artiklit 253, kui ta võttis seda põhjendust arvesse vaidlusaluses otsuses esitatud põhjendusena.

179

Järelikult tuleb neljanda väite teise osaga nõustuda.

180

Väite teisele osale antud vastust silmas pidades ei ole vaja väite esimest osa läbi vaadata.

181

BAA väidab, et Esimese Astme Kohus viitas küll vaidlustatud kohtuotsuse punktides 165–167 õigesti asjakohasele kohtupraktikale, kuid rikkus õigusnorme, kui leidis sama kohtuotsuse punktides 171 ja 172, et komisjon otsustas õigustatult jätta EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse algatamata.

182

Apellandi meelest ei saanud kõnealune institutsioon „jõuda veendumuseni”, et AGL ei kujuta endast riigiabi, nende mõne kaalutluse põhjal, mis sellele küsimusele vaidlusaluses otsuses pühendati. Sellest annavad eriti tunnistust asjaolu, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on palju üksikasjalikumad ja pikemad kui otsuse omad, ning fakt, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused rajanevad teistsugustel argumentidel kui need, mis on esitatud vaidlusaluses otsuses.

183

Komisjon ja Ühendkuningriigi valitsus vastavad, et ainuüksi asjaolu, et vaidlustatud kohtuotsus on pikem kui vaidlusalune otsus, ei saa viia järelduseni, et kõnealune institutsioon rikkus õigusnorme, kui ta võttis vastu otsuse keelduda ametliku uurimismenetluse algatamisest.

184

Ühendkuningriigi valitsus lisab, et Esimese Astme Kohus tegi asjakohasest kohtupraktikast õigesti kokkuvõtte ja kohaldas seda õigesti ning järeldas, et ainsad BAA poolt käesoleva väite põhjendamiseks esitatud argumendid, mis saavad anda tulemusi, puudutavad väidetavaid vasturääkivusi AGL-i kohaldamisala piiritlemisel ja kattuvad nendega, mis ta esitas EÜ artikli 87 lõike 1 rikkumist käsitleva väite raames. Seega korratakse selle väitega üksnes Esimese Astme Kohtus esitatud argumente.

185

Nagu märgiti käesoleva kohtuotsuse punktis 113, on EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus hädavajalik, kui komisjonil tekib tõsiseid raskusi selle hindamisel, kas abi on ühisturuga kokkusobiv.

186

Komisjon võib seega riikliku meetme seisukohalt soodsa otsuse vastuvõtmiseks piirduda EÜ artikli 88 lõike 3 kohase esialgse staadiumiga üksnes juhul, kui ta suudab esialgse uurimise lõppedes jõuda veendumuseni, et nimetatud meede kas ei kujuta endast „abi” EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses või kui meede kvalifitseeritakse „abiks”, on see kooskõlas asutamislepinguga.

187

Seevastu juhul, kui esialgne uurimine on komisjoni viinud vastupidise veendumuseni või kui see ei ole võimaldanud tal ületada kõiki kõnealuse meetme ühisturuga kokkusobivuse hindamisel tekkinud raskusi, on komisjoni ülesanne koguda kõik vajalikud arvamused ja algatada selleks EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlus.

188

Nagu aga komisjon ja Ühendkuningriigi valitsus õigesti märkisid, ei ole ainuüksi BAA väide, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on vaidlusaluse otsuse omadest erinevad, üksikasjalikumad ja pikemad, piisav selleks, et tõendada, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnorme, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 172 järeldas, et komisjon ei ületanud oma kaalutluspädevuse piire, kui ta leidis, et ei AGL-i materiaalõigusliku kohaldamisala piiritlemise ega ekspordi maksust vabastamise kontrollimine vastavalt EÜ artikli 87 lõikele 1 ei tekitanud mingeid tõsiseid raskusi, mis oleksid pannud talle kohustuse algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus.

189

Kuna BAA ei täpsustanud, millised konkreetsed tõsised hindamisraskused komisjonil tekkisid, tuleb viies väide tagasi lükata.

190

Käesoleva väite põhjendamiseks väidab BAA, et asjaolust, et Esimese Astme Kohus esitas teistsugused argumendid kui need, mis sisaldusid vaidlusaluses otsuses, piisab selleks, et tuvastada, et Esimese Astme Kohus ei saanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 146 järeldada, et otsus on EÜ artiklist 253 tulenevaid nõudeid arvestades piisavalt põhjendatud.

191

Komisjon märgib esiteks, et BAA ei esita käesoleva väite põhjendamiseks ühtegi konkreetset argumenti, ning väidab teiseks, et vaidlusalune otsus on piisavalt põhjendatud. Ühendkuningriigi valitsus juhib tähelepanu sellele, et BAA piirdub väitmisega, et Esimese Astme Kohus analüüsis poolte esitatud argumente põhjalikumalt, kui seda näib olevat tehtud vaidlusaluses otsuses, ning et järelikult tuleb väide tagasi lükata.

192

On tõsi – nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 173 meenutati –, et mis puudutab konkreetsemalt komisjoni otsust, milles tuvastatakse kaebuse esitaja poolt teatatud väidetava riigiabi puudumine, siis on komisjon igal juhul kohustatud esitama kaebuse esitajale ammendavalt need põhjused, mille tõttu kaebuses välja toodud õiguslikest ja faktilistest asjaoludest ei piisanud riigiabi olemasolu tõendamiseks.

193

Apellandi argumendid, mille kohaselt Esimese Astme Kohus esitas teistsugused ja põhjalikumad põhjendused kui need, mida kasutas komisjon, ei ole piisavad selleks, et tõendada, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnorme, kui ta järeldas, et pidades silmas vaidlusaluses otsuses esitatud põhjendusi, oli kõnealune otsus piisavalt põhjendatud.

194

Neil asjaoludel tuleb ka kuues väide tagasi lükata.

195

Kõigist eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et võttes arvesse erinevaid õigusnormide rikkumisi, mis tuvastati, on alust vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

196

Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimesele lõigule võib Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse tühistamise korral ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Esimese Astme Kohtusse otsustamiseks.

197

Pidades silmas õigusnormide rikkumisi, mis tuvastati käesoleva kohtuotsuse punktides 86–92 ja 110–115, on käesoleval juhul kohane asi Esimese Astme Kohtusse tagasi suunata.

198

Kuna kohtuasi suunatakse tagasi Esimese Astme Kohtusse, tehakse käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude osas otsus hiljem.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: