1

Euroopa Komisjon palub esitatud hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik vabastas sõjavarustuse impordi ühepoolselt imporditollimaksust, keeldus arvutamast ja üle kandmast selle tollimaksuvabastuse põhjendusel sissenõudmata omavahendeid ning keeldus maksmast viivitusintressi nende omavahendite ettenähtud tähtajaks komisjonile kättesaadavaks tegemata jätmise eest, siis on nimetatud liikmesriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad nõukogu 29. mai 1989. aasta määruse (EMÜ, Euratom) nr 1552/89, millega rakendatakse ühenduse omavahendite süsteemi käsitlev otsus 88/376/EMÜ, Euratom (EÜT L 155, lk 1), muudetud nõukogu 8. juuli 1996. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 1355/96 (EÜT L 175, lk 3; edaspidi „määrus nr 1552/89”), artiklitest 2 ja 9–11 ning nõukogu 22. mai 2000. aasta määruses (EÜ, Euratom) nr 1150/2000, millega rakendatakse ühenduse omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728/EÜ, Euratom (EÜT L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 169), artiklitest 2 ja 9–11.

2

Nii nõukogu 24. juuni 1988. aasta otsuse 88/376/EMÜ, Euratom ühenduste omavahendite süsteemi kohta (EÜT L 185, lk 24; ELT eriväljaanne 01/01, lk 176) kui ka 31. oktoobri 1994. aasta otsuse 94/728/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta (EÜT L 293, lk 9) artikli 2 lõige 1 näeb ette:

„Järgmisi tulusid käsitatakse ühenduste eelarvesse kavandatud omavahenditena:

[…]

[…]”.

3

Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „ühenduse tolliseadustik”), artikkel 20 sätestab:

„1.   Tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluvad tollimaksud põhinevad Euroopa ühenduste tollitariifistikul.

[…]

3.   Euroopa Ühenduste tollitariifistiku moodustavad:

[…]”.

4

Ühenduse tolliseadustiku artikli 217 lõige 1 sätestab:

„Iga tollivõlast tuleneva impordi- või eksporditollimaksu summa, edaspidi „tollimaksu summa”, arvutab toll niipea, kui on saanud vajalikud andmed, ja märgib selle arvestusdokumentidesse või mõnele muule samaväärsele teabekandjale (arvestuskanne).

[…]”.

5

Euroopa Liidu Nõukogu on ühenduse omavahendite komisjonile kättesaadavaks tegemiseks võtnud vastu määruse nr 1552/89, mis kuulus kohaldamisele käesolevas kohtuasjas käsitletaval ajavahemikul kuni 30. maini 2000. See määrus on asendatud määrusega nr 1150/2000, millega kodifitseeriti määrus nr 1552/89 ilma selle sisu muutmata; uus määrus kehtib alates 31. maist 2000.

6

Määruse nr 1552/89 artikkel 2 näeb ette:

„1.   Käesoleva määruse kohaldamisel määratakse otsuse 88/376/EMÜ, Euratom artikli 2 lõike 1 punktides a ja b märgitud ühenduse omavahendite maks kindlaks niipea, kui tollieeskirjades ettenähtud maksu arvestuskande ja võlgniku teavitamisega seotud tingimused on täidetud.

1a.   Lõikes 1 märgitud kindlaksmääramise kuupäev on tollieeskirjades ettenähtud arvestusregistrisse kandmise kuupäev.

[…]”.

7

Kõnesoleva määruse artikli 9 lõige 1 sätestab:

„Iga liikmesriik kannab omavahendid artiklis 10 ettenähtud korras kontole, mis avatakse komisjoni nimel liikmesriigi riigikassas või liikmesriigi määratud asutuses.

See konto on tasuta.”

8

Nimetatud määruse artikli 10 lõige 1 näeb ette:

„Pärast 10% mahaarvamist sissenõudmiskuludeks otsuse 88/376/EMÜ, Euratom artikli 2 lõikes 3 ettenähtud korras tehakse kanne kõnealuse otsuse artikli 2 lõike 1 punktides a ja b märgitud omavahendite kohta hiljemalt maksu käesoleva määruse artiklis 2 ettenähtud korras kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäevale järgneval esimesel tööpäeval.

[…]”.

9

Määruse nr 1552/89 artikkel 11 sätestab:

„Asjaomased liikmesriigid peavad kõikide viivituste eest ülekannete tegemisel artikli 9 lõikes 1 märgitud kontole maksma intressi liikmesriigi rahaturul lühiajaliste finantstehingute maksetähtpäeval kehtiva intressimäära alusel, mida on tõstetud kahe protsendi võrra. Intressimäärale lisandub 0,25 protsenti iga viivitatud kuu kohta. Suurendatud määra kohaldatakse kogu viivitusaja suhtes.”

10

Määruse nr 1150/2000 artikkel 22 näeb ette:

„Määrus (EMÜ, Euratom) nr 1552/89 tunnistatakse kehtetuks.

Viiteid kõnealusele määrusele tõlgendatakse viidetena käesolevale määrusele ja neid loetakse vastavalt käesoleva määruse lisa A osas esitatud vastavustabelile.”

11

Seega, kui mitte arvestada asjaolu, et määrustes nr 1552/89 ja nr 1150/2000 viidatakse vastavalt otsustele 88/376 ja 94/728, on nende määruste artiklid 2 ja 9–11 sisuliselt identsed.

12

Määruse nr 1150/2000 artikli 10 lõikes 1 ette nähtud 10% suurust sissenõudmiskulude määra suurendati nõukogu 29. septembri 2000. aasta otsusega 2000/597/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta (EÜT L 253, lk 42; ELT eriväljaanne 01/03, lk 200) 25%-ni.

13

Mainitud otsuse põhjenduses 1 on öeldud:

„24. ja 25. märtsil 1999. aastal Berliinis toimunud kohtumisel jõudis Euroopa Ülemkogu muu hulgas järeldusele, et ühenduste omavahendite süsteem peaks olema õiglane, läbipaistev, tasuv ja lihtne ning põhinema kriteeriumidel, mis parimal viisil väljendavad iga liikmesriigi suutlikkust anda oma panus sellesse süsteemi.”

14

Nõukogu 21. jaanuari 2003. aasta määruse (EÜ) nr 150/2003 millega peatatakse teatavate relvade ja muu sõjaväevarustuse imporditollimaksud (EÜT L 25, lk 1; ELT eriväljaanne 02/13, lk 15), mis on vastu võetud EÜ artikli 26 alusel, põhjenduses 5 on öeldud:

„Et võtta arvesse liikmesriikide sõjasaladuse kaitset, tuleks tollimaksu peatamiseks sätestada spetsiaalsed haldusmenetlused. Selle liikmesriigi pädeva asutuse poolt väljaantud tõend (mida võiks kasutada ka ühenduse tolliseadustiku poolt nõutava tollideklaratsioonina), kelle relvajõududele relvad ja sõjaväevarustus on ette nähtud, oleks piisavaks tagatiseks nende tingimuste täitmisele. Deklaratsioon tuleks vormistada tõendina. On asjakohane määrata kindlaks selliste tõendite vorm ja lubada deklaratsiooni esitamisel ka andmetöötlusmeetodite kasutamist.”

15

Selle määruse artikkel 1 näeb ette:

„Käesolev määrus sätestab kokkuleppelise imporditollimaksude peatamise tingimused teatavatele relvadele ja sõjaväevarustusele, mida impordivad kolmandatest riikidest liikmesriikide sõjalise riigikaitse eest vastutavad asutused või tehakse seda nende nimel.”

16

Kõnesoleva määruse artikli 3 lõige 2 sätestab:

„Olenemata lõikest 1, võib tõendi ja imporditavad kaubad sõjasaladuse tõttu esitada mõnele muule liikmesriigi poolt selleks eesmärgiks määratud asutusele. Sel juhul saadab tõendit väljastav pädev asutus enne iga aasta 31. jaanuari ja 31. juulit oma liikmesriigi tollile kokkuvõtva aruande sellise impordi kohta. Aruanne hõlmab vahetult aruande esitamise kuule eelnenud 6-kuulist ajavahemikku. Selles on tõendite number ja väljaandmise kuupäev, importimise kuupäev ja tõendi alusel imporditud toodete koguväärtus ja brutokaal.”

17

Määruse nr 150/2003 artikkel 8 näeb ette, et seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2003.

18

Komisjon algatas Itaalia Vabariigi suhtes menetluse, saates talle muu hulgas 25. juulil 1985 põhjendatud arvamuse, milles ta viitas EÜ artikli 28 (muudetuna EÜ artikkel 26) ja ühenduse tollieeskirjade rikkumisele, kuna tema arvates oli liikmesriik võtnud ühepoolselt vastu otsuse vabastada tema territooriumile imporditav spetsiaalselt sõjaliseks otstarbeks mõeldud varustus tollimaksust. Hiljem see menetlus peatati.

19

Kuna kokkulepe ettepaneku kohta sellise nõukogu määruse (EMÜ) vastuvõtmiseks, mis käsitleb teatavate relvade ja sõjaväevarustuse ajutist tollimaksust vabastamist (EÜT 1988, C 265, lk 9) puudus, otsustas komisjon seda menetlust hiljem siiski jätkata. Ta saatis Itaalia Vabariigile 21. detsembril 2001 märgukirja, milles kordas etteheiteid EÜ artikli 26 ja ühenduse tollieeskirjade rikkumise kohta, ning tegi nimetatud liikmesriigile ettepaneku esitada oma sisulised märkused selles küsimuses kahe kuu jooksul.

20

Samal ajal saatis komisjon Itaalia Vabariigile veel teise märgukirja 20. detsembril 2001, milles ta tegi viimasele ettepaneku alates 1998. aastast ülekandmata jäänud omavahendite summa välja arvutada, teha see komisjonile kättesaadavaks ja tasuda määruse nr 1150/2000 artiklist 11 tulenev viivitusintress.

21

Itaalia Vabariik nendele kahele kirjale ei vastanud.

22

Määrus nr 150/2003 jõustus 1. jaanuaril 2003.

23

Komisjon esitas 24. märtsil 2003 uuesti oma esialgse nõude seoses impordiga, mis toimus enne 1. jaanuari 2003 ehk ajavahemikul 1. jaanaurist 1998 kuni 31. jaanuarini 2002; hilisem import on hõlmatud määrusega nr 150/2003. Itaalia Vabariik jättis ka sellele kirjale vastamata.

24

Neil asjaoludel saatis komisjon 17. oktoobril 2003 Itaalia Vabariigile märgukirja, mis puudutas konkreetsemalt kõnealuse rikkumise rahalisi tagajärgi. Selles kirjas kordas komisjon taas oma esialgset nõuet seoses omavahendite arvutamise ja ülekandmisega ning viivitusintressi maksmisega ühenduse õigusnormides ettenähtud suuruses.

25

Itaalia Vabariik vastas 17. veebruari 2004. aasta kirjaga, milles ta õigustas kuni 31. detsembrini 2002 kohaldatud tollimaksuvabastust EÜ artikli 296 lõike 1 punktile b tuginedes. Ta rõhutas, et määrus nr 150/2003 tunnustas sõjavarustuse impordi tähtsust liimesriikide julgeoleku huvides, lubades artikli 2 lõikes 2 peatada tollimaksud seda tüüpi kauba puhul.

26

Komisjon otsustas saata 9. juuli 2004. aasta kirjaga põhjendatud arvamuse, milles tegi Itaalia Vabariigile ettepaneku võtta kahe kuu jooksul põhjendatud arvamuse kättesaamisest selle täitmiseks vajalikke meetmeid.

27

Kuna põhjendatud arvamus jäi vastuseta, esitas komisjon käesoleva hagi.

28

Euroopa Kohtu president andis 20. novembri 2006. aasta määrusega Kreeka Vabariigile ja Soome Vabariigile loa astuda menetlusse Itaalia Vabariigi nõuete toetuseks.

29

Komisjon väidab, et kuna tollimaksuga maksustamine ei ohusta Itaalia Vabariigi olulisi julgeolekuhuve, siis on see liikmesriik asjaomaselt impordilt tasutava tollimaksu ülekandmisest keeldumisel ekslikult tuginenud EÜ artiklile 296.

30

Komisjon leiab, et norme, mis näevad ette kõrvalekaldumisi või erandeid, nagu seda on eeskätt EÜ artikkel 296, tuleb tõlgendada kitsalt. Seega, kui asjassepuutuv liikmesriik, kes väidab, et see artikkel kuulub kohaldamisele, soovib kalduda kõrvale ühenduse tolliseadustiku artiklist 20, kus on ära toodud EÜ artiklis 26 sätestatud tollimaksuga maksustamise üldpõhimõte, peab ta tõendama, et on täitnud kõik EÜ artiklis 296 ette nähtud tingimused.

31

Komisjon väidab, et järelikult peab Itaalia Vabariik konkreetselt ja üksikasjalikult tõendama, et käesolevas kohtuasjas käsitletava impordi maksustamine tollimaksuga ähvardab tema olulisi julgeolekuhuve.

32

Meetmeid, mille tulemusena jäetakse ühendus ilma vahenditest, mis oleks tulnud talle omavahenditena üle kanda, ja mille eesmärk on nende vahendite kasutamine sõjaliste kulutuste üldiseks rahastamiseks, ei saa vähemalt ilma täiendava põhjenduseta käsitada liikmesriikide oluliste julgeolekuhuvide kaitseks vajalikuna.

33

Komisjon leiab, et määrust nr 150/2003 kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2003 ning sellel ei ole tagasiulatuvat jõudu. Pealegi on selle määruse õiguslik alus EÜ artikkel 26 tollimaksude kehtestamise kohta mitte EÜ artikkel 296, mis ei saa isegi uue regulatsiooni kontekstis olla aluseks tollimaksude peatamisele, mis on nimetatud määruses ette nähtud.

34

Komisjon rõhutab selles osas, et kõnesolev Itaalia Vabariigis kehtiv tollimaksuvabastus tekitab ühenduse eelarvesse antava panuse seisukohalt liikmesriikide ebavõrdsuse. Selle tulemusena vähenevad ühenduse tavapärased omavahendid, mida saab kompenseerida üksnes SKT-le (siseriiklik kogutoodang) vastavate vahendite suurendamisega, mis kohustusena jaguneb kõigi liikmesriikide vahel.

35

Itaalia Vabariik on seisukohal, et EÜ artikli 296 lõike 1 punkti b kohaselt on liikmesriikidel laiaulatuslik kaalutlusõigus meetmete osas, mida nad võtavad oma oluliste julgeolekuhuvide kaitsmise eesmärgil ning mis puudutavad kaupu, mille suhtes kohaldatakse kõnesoleva sätte lõike 1 punkti b. Seega võimaldab see säte liikmesriikidel kalduda EÜ artiklist 26 ja ühenduse tolliseadustikust kõrvale juhtudel, kui tegemist on niisuguse varustuse impordiga, mis on mõeldud sõjaliseks otstarbeks eesmärgiga kaitsta liikmesriikide olulisi julgeolekuhuve, arvestades asjassepuutuva liikmesriigi eriolukorda.

36

Itaalia Vabariik leiab, et EÜ artikli 296 kohaldamisala on üldine ega piirdu asutamislepingu teatavate sätetega. Seega võimaldab see teha erandeid EÜ artikli 26 kohaldamisel, mis on mõeldud ühenduse seadusandja jaoks õigusliku alusena tollieeskirjade vastuvõtmisel.

37

Itaalia Vabariigi arvates tuleb esiteks vastata küsimusele, kas sõjavarustuse impordi tollimaksuvabastuse aluseks võib olla EÜ artikkel 296, ning jaatava vastuse korral selgitada teiseks välja, kas käesoleval juhul on selles artiklis ette nähtud tingimused täidetud.

38

Mis puudutab tõendeid selle kohta, et kõnealune tollimaksuvabastus on asjaomase liikmesriigi oluliste julgeolekuhuvide kaitsmiseks vajalik, siis Itaalia Vabariik leiab, et ta ei pea neid esitama, kuna ühenduse seadusandja esitas sellised tõendid ise, võttes vastu määruse nr 150/2003.

39

Itaalia Vabariik vaidlustab komisjoni väite, et EÜ artikli 26 kohaselt on vaid nõukogu pädev otsustama teatava kauba tollimaksust vabastamist või selle suhtes tollimaksu peatamist ning seetõttu on liikmesriigi tasandil kehtestatud vabastuse puhul tegemist õigusvastase kõrvalekaldumisega sellest sättest.

40

Itaalia Vabariik kinnitab, et ühenduse seadusandja leidis määrust nr 150/2003 vastu võttes ise, et tollimaksust vabastamine võimaldab liikmesriikide olulisi julgeolekuhuve paremini kaitsta. Itaalia Vabariigi arvates tõendab see, et tema poolt kuni 31. detsembrini 2002 ühepoolselt kohaldatud vabastuse osas olid EÜ artikli 296 lõike 1 punktis b esitatud tingimused täidetud.

41

Kuna määrusega nr 150/2003 tõdeti seost tollimaksust vabastamise ja liikmesriikide oluliste julgeolekuhuvide vahel, siis ei mõista Itaalia Vabariik, miks peaks esitama muid tõendeid selle kohta, millist ohtu tema olulistele julgeolekuhuvidele kujutab endast tollimaksuga maksustamine.

42

Lõpetuseks kinnitab Itaalia Vabariik teise võimalusena, et komisjoni nõue, et ta kannaks käesolevas asjas käsitletavad tollimaksuvabastuse tõttu ülekandmata jäetud omavahendid üle, tuleb jätta rahuldamata vähemalt osas, mis puudutab täiendava märgukirja kättesaamisele 20. detsembril 2001 eelnevat ajavahemikku. Ta väidab, et arvestades komisjoni kauakestnud tegevusetust 25. juuli 1985. aasta põhjendatud arvamuse teatavakstegemise ja 20. detsembri 2001. aasta täiendava märgukirja saatmise vahel, võis ta eeldada, et nimetatud institutsioon on kõnealuse maksuvabastusega vaikimisi nõustunud. Seega tuleks õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtet arvestades kõnealuste omavahendite tagantjärele ülekandmise kohustust piirata.

43

Ühenduse tolliseadustik näeb ette, et niisugune kolmandatest riikidest pärinev sõjaliseks otstarbeks mõeldud varustus – nagu käesoleval juhul käsitletu – maksustatakse imporditollimaksuga. Vaidlusaluste imporditehingute toimumise ajavahemiku, st ajavahemiku 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2002 osas ei olnud seda tüüpi varustuse impordi otsest tollimaksust vabastamist ühenduse tollieeskirjades ette nähtud. Järelikult ei eksisteerinud selle ajavahemiku osas ka sõnaselget erandit, mis lubaks kõrvale kalduda kohustusest kanda pädevatele ametiasutustele üle ettenähtud maks vajadusel koos viivitusintressiga.

44

Pealegi võib määruse nr 150/2003, mis näeb ette teatavate relvade ja muu sõjavarustuse imporditollimaksude peatamise alates 1. jaanuarist 2003, vastuvõtmisest järeldada seda, et ühenduse seadusandja lähtus eeldusest, et enne seda kuupäeva kehtis kohustus nimetatud tollimaks üle kanda.

45

Itaalia Vabariik ei ole kunagi eitanud, et vaidlusalune import käsitletaval ajavahemikul toimus. Ta on vaidlustanud üksnes ühenduse õiguse kõnealustele omavahenditele, väites EÜ artiklile 296 tuginedes, et kohustus tasuda kolmandatest riikidest imporditud sõjavarustuselt tollimaksu tekitab tema olulistele julgeolekuhuvidele tõsist kahju.

46

Kuigi Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liikmesriikide ülesanne kehtestada asjakohased meetmed riigi sise- ja välisjulgeoleku tagamiseks, ei järeldu sellest siiski, et niisugused meetmed ei kuulu ühenduse õiguse kohaldamisalasse (vt 26. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-273/97: Sirdar, EKL 1999, lk I-7403, punkt 15, ja 11. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C-285/98: Kreil, EKL 2000, lk I-69, punkt 15). Nagu Euroopa Kohus on juba varem nentinud, on sõnaselged erandid, mida saab kohaldada riigi julgeolekut mõjutada võivates olukordades, nähtud ette üksnes EÜ artiklites 30, 39, 46, 58, 64, 296 ja 297, mis käsitlevad selgelt määratletud erandjuhtusid. Nendest artiklitest ei saa tuletada seda, et asutamisleping kätkeb endas üldist erandit, millega välistatakse ühenduse õiguse kohaldamisalast kõik riigi julgeoleku kaalutlustel võetavad meetmed. Kui nõustuda, et niisugune erand on olemas, olenemata asutamislepingus sätestatud erinõuetest, võib see kahjustada ühenduse õiguse siduvat laadi ja selle ühetaolist kohaldamist (vt 11. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C-186/01: Dory, EKL 2003, lk I-2479, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Pealegi tuleb EÜ artiklites 296 ja 297 ette nähtud erandeid – nagu selgub väljakujunenud kohtupraktikast põhivabadustest tehtavate erandite kohta (vt eelkõige 31. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-503/03: komisjon vs. Hispaania, EKL 2006, lk I-1097, punkt 45, 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-490/04: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2007, lk I-6095, punkt 86, ja 11. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-141/07: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2008, lk I-6935, punkt 50) – tõlgendada kitsalt.

48

Konkreetsemalt EÜ artiklit 296 puudutavas osas tuleb märkida, et kuigi selles artiklis on mainitud meetmeid, mida liikmesriik võib pidada vajalikuks, et kaitsta riigi olulisi julgeolekuhuve või teavet, mille avalikuks saamine on tema hinnangul vastuolus riigi huvidega, ei tule seda artiklit siiski tõlgendada nii, et sellega on antud liikmesriikidele õigus üksnes nimetatud huvidele viidates asutamislepingu sätetest kõrvale kalduda.

49

Pealegi on Euroopa Kohus seoses käibemaksuga 16. septembri 1999. aasta otsuses kohtuasjas C-414/97: komisjon vs. Hispaania (EKL 1999, lk I-5585) nentinud, et Hispaania Kuningriik rikkus liikmesriigi kohustusi, kuna ta ei tõendanud, et spetsiaalselt sõjaliseks otstarbeks mõeldud relvade, laskemoona ning varustuse impordi- ja ostutehingute vabastamine nimetatud maksust, mis on ette nähtud Hispaania õiguses, oleks õigustatud EÜ artikli 296 lõike 1 punkti b alusel tulenevalt vajadusest kaitsta kõnesoleva liikmesriigi olulisi julgeolekuhuve.

50

Järelikult peab EÜ artiklile 296 tugineda sooviv liikmesriik tõendama, et riigi oluliste julgeolekuhuvide kaitsmiseks on vajalik kasutada selles artiklis ette nähtud erandit.

51

Neid kaalutlusi arvestades ei saa pidada vastuvõetavaks, et liikmesriik, soovides vabaneda ühenduse eelarve solidaarse rahastamisega seotud kohustustest – kahjustades seega teisi liikmesriike, kes omalt poolt selliselt impordilt tollimaksu sisse nõuavad ning kes selle maksu üle kannavad –, tugineb selle põhjendamiseks sõjavarustusega seotud kulutuste suurenemisele selle tagajärjel, et imporditollimaksu kohaldatakse kolmandatest riikidest pärinevale varustusele.

52

Mis puutub argumenti, mille kohaselt ei ole ühenduse tolliprotseduurid sellised, et nende puhul saaks olla tagatud Itaalia Vabariigi julgeolek, arvestades eksportivate riikidega sõlmitud kokkulepetes sisalduvaid konfidentsiaalsusnõudeid, siis tuleb rõhutada, nagu märgib õigustatult komisjon, et ühenduse tollieeskirjade kohaldamine on nii ühenduse kui liikmesriikide ametiisikute ülesanne ning ühtlasi kehtib nende suhtes tundlike andmete töötlemise korral kohustus hoida need konfidentsiaalsena, et kaitsta liikmesriikide olulisi julgeolekuhuve.

53

Deklaratsioonide puhul, mida liikmesriigid peavad regulaarselt koostama ja komisjonile edastama, ei ole pealegi eeldatav, et nende täpsusaste on selline, et see kahjustab vastavate liikmesriikide huve nii julgeoleku kui ka konfidentsiaalsuse valdkonnas.

54

Neil asjaoludel ning vastavalt EÜ artiklile 10, mis käsitleb liikmesriikide kohustust aidata kaasa komisjoni – kes peab tagama asutamislepingu sätetest kinnipidamise – ülesannete täitmisele, peavad liikmesriigid tegema mainitud institutsioonile kättesaadavaks dokumendid, mis on vajalikud, et kontrollida ühenduse omavahendite ülekandmise vastavust nõuetele. Siiski, nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 168 märkinud, ei välista see kohustus seda, et liikmesriikidel oleks konkreetsetel üksikjuhtudel ja erandkorras võimalik EÜ artikli 296 alusel piiritleda edastatav info nii, et edastamisele kuluvad vaid teatavad osad konkreetsest dokumendist, või keelduda selle edastamisest üldse.

55

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes ei ole Itaalia Vabariik tõendanud, et EÜ artikli 296 kohaldamiseks vajalikud tingimused oleksid täidetud.

56

Mis puutub Itaalia Vabariigi taotlusse, et käesoleva kohtuotsuse mõju käesolevas kohtuasjas kõne all oleva tollimaksuvabastuse tõttu maksmata jäänud omavahendite ülekandmise kohustuse osas piirataks 20. detsembri 2001. aasta täiendavale märgukirjale eelneva ajavahemikuga, siis tuleb märkida, et seda taotlust on põhjendatud väidetava õiguspärase ootusega, mis sellel liikmesriigil tekkis komisjoni kauakestnud tegevusetuse ning määruse nr 150/2003 vastuvõtmise põhjal

57

Sellega seoses tuleb meenutada, et vaid erandjuhtudel võib Euroopa Kohus ühenduse õiguskorra lahutamatuks osaks olevat õiguskindluse üldpõhimõtet kohaldades otsustada piirata kõigi huvitatud isikute võimalust tugineda kohtu tõlgendatud sättele, et vaidlustada heas usus rajatud õigussuhteid (vt eelkõige 23. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C-104/98: Buchner jt, EKL 2000, lk I-3625, punkt 39).

58

Euroopa Kohus on seda lahendust kasutanud vaid väga täpselt määratletud asjaoludel, kui oli olemas raskete majanduslike tagasilöökide tekkimise oht, mis tulenes eelkõige arvatavalt seaduslikult kehtivate õigusnormide baasil heas usus loodud õigussuhete suurest arvust, ning kui ilmnes, et üksikisikuid ja siseriiklikke ametiasutusi oli ühenduse õigusnormidele mittevastava käitumiseni viinud objektiivne ja märkimisväärne ebakindlus ühenduse õigusnormide reguleerimisala suhtes, mis võis olla tingitud ka teiste liikmesriikide või komisjoni sarnasest käitumisest (12. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-359/97: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2000, lk I-6355, punkt 91).

59

Isegi kui oletada, et EÜ artikli 226 alusel tehtud kohtuotsustel oleks samasugune mõju nagu EÜ artikli 234 alusel tehtud kohtuotsustel ja kui seetõttu võiks õiguskindluse kaalutlustel kohtuotsuse ajalise kehtivuse piiramine olla erandjuhul vajalik (7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-178/05: komisjon vs. Kreeka, EKL 2007, lk I-4185, punkt 67, 12. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas C-475/07: komisjon vs. Poola, punkt 61, ja 26. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-559/07: komisjon vs. Kreeka, punkt 78), tuleb tõdeda, et käesoleval juhul ei ole komisjon üheski menetluse staadiumis oma põhimõttelisest seisukohast loobunud. Määrusega nr 150/2003 seonduvatel läbirääkimistel esitatud seisukohas väljendas ta oma kindlat tahet mitte loobuda tollimaksude sissenõudmisest, mis oleks tulnud üle kanda ajavahemiku eest enne selle määruse jõustumist, ning jättis endale õiguse võtta vastavaid meetmeid.

60

Järelikult tuleb Itaalia Vabariigi taotlus, et vähendataks käesoleva kohtuotsuse ajalist mõju, jätta rahuldamata.

61

Eeltoodust tuleneb, et kuna Itaalia Vabariik vabastas sõjavarustuse impordi ajavahemikul 1. jaanuarist 1998 kuni 31. detsembrini 2002 tollimaksust, keeldus arvutamast, tuvastamast ja komisjonile kättesaadavaks tegemast selle tollimaksuvabastuse tõttu sisse nõudmata jäänud omavahendite summat ning keeldus maksmast viivitusintressi kõnesolevate omavahendite ettenähtud tähtajaks komisjonile kättesaadavaks tegemata jätmise eest, siis on see liikmesriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad määruse nr 1552/89 artiklitest 2 ja 9–11 ning määruse nr 1150/2000 artiklitest 2 ja 9–11.

62

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud kandma kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Itaalia Vabariik on kohtuvaidluse sisuliselt kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

63

Sama artikli lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad Kreeka Vabariik ja Soome Vabariik kui menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: