—

Asociación Profesional de Empresas de Reparto y Manipulado de Correspondencia, esindaja: abogado J. M. Piqueras Ruíz,

—

Hispaania valitsus, esindaja: F. Díez Moreno,

—

Belgia valitsus, esindaja: A. Hubert,

—

Austria valitsus, esindaja: M. Fruhmann,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: X. Lewis ja K. Simonsson, keda abistasid abogadas C. Fernández ja I. Moreno-Tapia Rivas,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada EÜ artikleid 43 ja 49 koostoimes EÜ artikliga 86 postiteenuste liberaliseerimise kontekstis ja pidades silmas ühenduse riigihanke-eeskirju.

2

Eelotsusetaotlus esitati Asociación Profesional de Empresas de Reparto y Manipulado de Correspondencia (posti kättetoimetamise ja käitlemise ettevõtjate kutseühing, edaspidi „Asociación Profesional”) ja Administración General del Estado, Ministerio de Educación, Cultura y Deporte (keskvalitsuse haridus-, kultuuri- ja spordiministeerium, edaspidi „Ministerio”) vahelises kohtuvaidluses, mis käsitles viimase otsust anda postiteenused ilma riigihanget välja kuulutamata Sociedad Estatal Correos y Telégrafos SA-le (riigile kuuluv posti- ja telegraafiettevõtja, edaspidi „Correos”), kes on universaalse postiteenuse osutaja Hispaanias.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste siseturu arengut ja teenuse kvaliteedi parandamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (EÜT 1998, L 15, lk 14; ELT eriväljaanne 06/03, lk 71) artikli 1 kohaselt kehtestatakse selle direktiiviga ühiseeskirjad, mis eelkõige käsitlevad Euroopa Ühenduses universaalse postiteenuse osutamist ning nende teenuste määratlemise kriteeriume, mis võidakse reserveerida universaalteenuse osutajatele.

4

Direktiivi 97/67 artikli 3 lõike 1 kohaselt tagavad liikmesriigid, et kasutajatel on õigus universaalteenusele, mis hõlmab kindlaksmääratud kvaliteediga postiteenuse pidevat osutamist nende territooriumi igas punktis kõikidele kasutajatele sobiva hinnaga.

5

Direktiivi artikli 3 lõige 4 sätestab:

„Iga liikmesriik võtab vastu vajalikud meetmed tagamaks, et universaalteenus hõlmab vähemalt järgmisi teenuseid:

6

Direktiivi 3. peatükis „Selliste teenuste ühtlustamine, mida võib reserveerida” paikneva artikli 7 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Et tagada universaalteenuse säilimine vajalikul määral, võib iga liikmesriik reserveerida universaalteenuse osutajale või osutajatele sellised teenused nagu siseriikliku kirjavahetuse kogumine, sorteerimine, transportimine ja kättetoimetamine, olenemata sellest, kas tegemist on kiirendatud kättetoimetamisega või mitte, mille hind on väiksem kui võimaliku kiireima standardikategooria esimese kaaluastme kirjasaadetise viiekordne üldhind ja kaal alla 350 grammi. […]

2.   Et tagada universaalteenuse säilimine vajalikul määral, võivad rahvusvaheline post ja otsepost jääda reserveerituks vastavalt lõikes 1 sätestatud hinna- ja kaalupiirangutele.”

7

Nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/50/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord (EÜT L 209, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 322), muudetud komisjoni . aasta direktiiviga 2001/78/EÜ (EÜT L 285, lk 1; ELT eriväljaanne 06/04, lk 94; edaspidi „direktiiv 92/50”), artikli 1 punkti a kohaselt on „riiklikud teenuslepingud” teenuseosutaja ja tellija vahel kirjalikult sõlmitud rahaliste huvidega seotud lepingud, välja arvatud sama sätte alapunktides i–ix loetletud lepingud.

8

Vastavalt direktiivi 92/50 artikli 1 punktile b on „tellija” määratletud kui „riik, piirkondlikud või kohalikud omavalitsused, avalik-õiguslikud isikud ning ühest või mitmest kõnealusest organist või avalik-õiguslikust isikust koosnevad ühendused”. Sama artikli punktis c on „teenuseosutaja” määratletud kui „mis tahes füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas avalik-õiguslik isik, kes osutab teenuseid”.

9

Direktiivi artikli 3 lõige 2 täpsustab, et tellijad tagavad, et ei esineks vahetegemist eri teenuseosutajate vahel.

10

Direktiivi 92/50 artikkel 6 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevat direktiivi ei kohaldata riiklike teenuslepingute suhtes, mida sõlmitakse ettevõtjaga, kes on ise artikli 1 punkti b tähenduses tellija ja kellel on ainuõigus vastavalt [EÜ] asutamislepinguga kooskõlas olevatele õigusnormidele.”

11

Direktiivi 92/50 artikli 7 lõike 1 punkti a teise taande alapunkt ii koostoimes direktiivi IA lisa kategooriaga nr 4 sätestab, et direktiivi kohaldatakse riiklike teenuslepingute suhtes, mis käsitlevad postivedu maismaa- ja õhutranspordiga ning mille on sõlminud tellijad, kes on loetletud sama direktiivi artikli 1 punktis b, välja arvatud tellijad, kes on loetletud nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiivi 93/36/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike tarnelepingute sõlmimise kord (EÜT L 199, lk 1; ELT eriväljaanne 06/02, lk 110) I lisas, ning kui eeldatav maksumus käibemaksuta ei ole väiksem kui 200000 Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikut (SDR) väljendatuna eurodes.

12

Direktiivi 92/50 artikli 7 lõige 5 sätestab:

„Lepingute puhul, milles ei täpsustata koguhinda, võetakse lepingu eeldatava maksumuse arvestamisel aluseks:

13

Direktiivi 92/50 artikli 8 kohaselt sõlmitakse lepingud, mille objektiks on direktiivi IA lisas loetletud teenused, kooskõlas direktiivi III–VI jaotise sätetega, mis tähendab eelkõige seda, et nende suhtes peab kohaldama riigihankemenetlust ning avaldama piisavalt teavet.

14

Vastavalt universaalset postiteenust ja postiteenuste liberaliseerimist käsitlevale 13. juuli 1998. aasta seadusele 24/1998 (Ley 24/1998 del Servicio Postal Universal y de Liberalización de los Servicios Postales), mille eesmärk on võtta Hispaania õiguskorda üle direktiiv 97/67, peetakse postiteenuseid üldist huvi esindavateks teenusteks, mida osutatakse vabas konkurentsis. Ainult universaalset postiteenust peetakse avalikuks teenuseks või on selle suhtes kehtestatud avaliku teenuse kohustused. Nimetatud seaduse artikkel 18 reserveerib teatud teenused ettevõtjale, kellele on antud universaalteenuse osutamine.

15

Universaalse postiteenuse osutaja Hispaanias on Correos – aktsiaselts, mille kapital kuulub riigile.

16

Riigihangete seaduse (Ley de Contratos de las Administraciones Públicas), mille tekst kodifitseeriti ja kiideti heaks 16. juuni 2000. aasta kuningliku dekreediga nr 2/2000 (Real Decreto Legislativo 2/2000 por el que se aprueba el texto refundido de la Ley de Contratos de las Administraciones Públicas), artikli 11 kohaselt kehtib riigiasutuste sõlmitavate riigihankelepingute suhtes avaldamise ja konkurentsi põhimõte, arvestades selles seaduses ette nähtud erandeid, ning võrdsuse ja mittediskrimineerimise põhimõte.

17

Riigihangete seaduse artikli 206 lõikest 4 nähtub, et lepingute sõlmimine postiteenuste osutamiseks kuulub lepingulisest seisukohast põhimõtteliselt selle seadusega reguleeritavate riigihangete alla.

18

Kuid vastavalt riigihangete seaduse artikli 3 lõike 1 punktile d on riigihangete seaduse kohaldamisalast välja arvatud koostöökokkulepped, mille ametiasutus on kohaldatavate erisätete kohaselt sõlminud füüsiliste isikute ja eraõiguslike juriidiliste isikutega, kui nende kokkulepete ese ei puuduta riigihangete seaduse või haldusnormidega reguleeritud riigihankeid.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu analüüsist vaidluse õigusliku tausta kohta nähtub, et niisugune koostöökokkulepe on õigustoiming, mida ei hõlma riigihangete suhtes kohaldatavad õigusnormid ning järelikult ei kehti sellise õigustoimingu suhtes ka võistlevuse, avaldamise ja vaba konkurentsi põhimõtted, mis on riigihankevaldkonnale iseloomulikud.

20

29. detsembri 2000. aasta seaduse 14/2000 maksu-, haldus- ja sotsiaalmeetmete kohta (Ley 14/2000 de medidas Fiscales, Administrativas y de Orden Social; edaspidi „seadus 14/2000”) artikkel 58 sätestab, et riigiasutused võivad sõlmida riigihangete seaduse artiklis 3 ette nähtud koostöökokkuleppeid Correosega tema tegevusalade hulka kuuluvate teenuste osutamiseks.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et arvestades Correose tegevusala, nagu see on määratletud seaduse 14/2000 artiklis 58, ei piirdu niisuguste koostöökokkulepete sõlmimise võimalus liberaliseerimata või reserveeritud postiteenustega, vaid laieneb kogu postiteenistuse haldamisele ja käitamisele. Järelikult ei piirdu selline võimalus universaalse postiteenusega ning ei tehta mingit vahet reserveeritud ja reserveerimata teenustel.

22

Veel märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et seaduse 14/2000 artikli 58 kohaselt on teatavate postiteenuste osutamine Correosele kohustuslik. Correose ülesannete hulka kuulub kohustuslikus korras selliste tema tegevusalaga seotud teenuste tagamine, mida riigiasutused võivad talle usaldada. Järelikult puudus ühel pooltest lepingu sõlmimise tahe.

23

Läbirääkimiste tulemusel, ilma et oleks korraldatud hankemenetlust, sõlmisid Ministerio ja Correos 6. juunil 2002 koostöökokkuleppe posti- ja telegraafiteenuste osutamiseks (Convenio de colaboración para la prestación de servicios postales y telegráficos, edaspidi „koostöökokkulepe”).

24

Koostöökokkulepe näeb ette, et Correos osutab Ministeriole posti- ja telegraafiteenuseid, mis puudutavad järgmisi objekte:

25

Rahaline tasu teenuste osutamise eest ei ole fikseeritud, kuna see sõltub käibest. Eelotsusetaotluse esitanud kohtus hinnati, ilma et keegi oleks sellele vastu vaielnud, et selle tasu aastasumma on üle 12020,42 euro.

26

Koostöökokkulepe sõlmiti tähtajatult ning päeval, mil tehti eelotsusetaotluse esitamise otsus, oli see veel jõus.

27

Asociación Profesional esitas Ministeriole kaebuse haldusotsuse peale, millega otsustati anda liberaliseeritud postiteenuste osutamine koostöökokkuleppe alusel ilma hankemenetlust korraldamata.

28

Ministerio jättis 20. märtsi 2003. aasta otsusega selle kaebuse rahuldamata motiivil, et postiteenuste andmise menetluse aluseks oli koostöökokkuleppe, millele riigihankeid käsitlevad õigusnormid ei laienenud ning mille suhtes ei kehtinud seetõttu ka avaldamise ja vaba konkurentsi põhimõtted.

29

Sellega seoses leidis Ministerio, et ta ei ole sõlminud Correosega lepingut, vaid Correos osutas teenuseid vastavalt koostöökokkuleppele, mis on sõlmitud kooskõlas riigihangete seaduse artikli 3 lõike 1 punktiga d ja seaduse 14/2000 artikli 58 lõike 2 viienda taandega.

30

Asociación Profesional esitas Audiencia Nacional’ile kaebuse Ministerio 20. märtsi 2003. aasta tagasilükkava otsuse peale.

31

Nimetatud kohus leiab, et poolelioleva kohtuasja lahendus sõltub ühenduse õiguse tõlgendusest. Euroopa Kohus võib asuda seisukohale, et koostöökokkulepete kasutamine on vastuolus riigihangetele kohaldatavate avaldamise ja vaba konkurentsi põhimõtetega, ning leida, et selliseid kokkuleppeid võib kasutada ainult postiteenuste puhul, mis on seadusega reserveeritud universaalteenuse osutajale, või leida, et need kokkulepped on ka niisuguste teenuste puhul vastuolus mainitud põhimõtetega. Sellisel juhul tuleks pidada vaidlustatud koostöökokkulepet õigusvastaseks ning tühiseks kas tervikuna või üksnes selles osas, mis ületab selliseid postiteenuseid, mille puhul loeks Euroopa Kohus koostöökokkuleppe kasutamise õiguspäraseks.

32

Neil asjaoludel otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [EÜ] artikleid 43 ja 49 koostoimes [EÜ] artikliga 86 tuleb nende kohaldamisel direktiividega [97/67] ja 2002/39/EÜ kehtestatud postiteenuste liberaliseerimise ja ad hoc direktiividega kehtestatud riigihankelepingute sõlmimise eeskirjade raames tõlgendada nii, et keelatud on riigi ametiasutuse organi ja riigi äriühingu, kes lisaks sellele on universaalpostiteenuse osutaja, vahel sõlmitud kokkulepe, mille esemeks on muu hulgas nii reserveeritud kui ka reserveerimata, ja seega liberaliseeritud, postiteenuste osutamine?”

33

Kõigepealt tuleb tõdeda, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma küsimuses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. juuni 2002. aasta direktiivile 2002/39/EÜ, millega muudetakse direktiivi 97/67/EÜ ühenduse postiteenuste konkurentsile avamise jätkamise kohta (EÜT L 176, lk 21; ELT eriväljaanne 06/04, lk 316), ei ole see direktiiv põhikohtuasjas kohaldatav. Direktiivi artikli 2 lõike 1 kohaselt möödus liikmesriikidele selle direktiivi oma õiguskorda ülevõtmiseks antud tähtaeg alles .

34

Hispaania valitsus leiab, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuivõrd tegelikult küsitakse Euroopa Kohtult, kas koostöökokkulepe on kooskõlas riigihankeid ja postiteenuste liberaliseerimist käsitlevate direktiividega, see küsimus kuulub aga siseriikliku kohtu pädevusse.

35

Esmalt tuleb märkida, et ei esitatud küsimuse sõnastusest ega selle aluseks olevatest eelotsusetaotluses märgitud põhjendustest ei nähtu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus paluks Euroopa Kohtul ise lahendada küsimus, kas koostöökokkulepe on ühenduse õigusega kooskõlas.

36

Lisaks tuleb meenutada, et kuigi Euroopa Kohtul ei ole EÜ artikli 234 raames pädevust kohaldada ühenduse õigusnorme üksikjuhtumile ega otsustada siseriiklike õigusnormide kooskõla üle ühenduse õigusega, võib ta siiski anda siseriiklikule kohtule kõik ühenduse õiguse tõlgendamiseks vajalikud juhtnöörid, mis võivad viimasele olla kasulikud ühenduse õigusnormide mõju hindamisel (vt 9. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-181/00: Flightline, EKL 2002, lk I-6139, punkt 20).

37

Järelikult tuleb eelotsusetaotlus lugeda vastuvõetavaks.

38

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ühenduse õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad riigihankelepingute sõlmimise eeskirju kohaldamata anda riigiasutustel nii reserveeritud kui ka reserveerimata postiteenuste osutamise aktsiaseltsile, kelle kapital kuulub täielikult riigile ning kes on selles liikmesriigis universaalteenuse osutaja.

39

Kõigepealt tuleb märkida, et direktiivi 97/67 artikkel 7 lubab liikmesriikidel reserveerida teatavad postiteenused universaalteenuse osutaja(te)le, kui see on vajalik universaalteenuse säilimise tagamiseks. Järelikult kui postiteenused on kooskõlas direktiiviga reserveeritud üheleainsale universaalteenuse osutajale, jäävad need teenused paratamatult väljapoole konkurentsi, kuna ükski teine ettevõtja ei või neid teenuseid pakkuda.

40

Niisiis tuleb tõdeda, et reserveeritud teenustele ei saa kohaldada ühenduse riigihanke-eeskirju, mille peamine eesmärk on kaupade ja teenuste vaba liikumine ning avatud ja aus konkurents kõikides liikmesriikides (11. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-26/03: Stadt Halle ja RPL Lochau, EKL 2006, lk I-1, punkt 44, ja . aasta otsus kohtuasjas C-340/04: Carbotermo ja Consorzio Alisei, EKL 2006, lk I-4137, punkt 58).

41

Seega peab esitatud küsimusele vastama, et ühenduse õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad riigihankelepingute sõlmimise eeskirju kohaldamata anda vastavalt direktiivile 97/67 riigiasutustele reserveeritud postiteenuste osutamise aktsiaseltsile, kelle kapital kuulub täielikult riigile ning kes on selles liikmesriigis universaalteenuse osutaja.

42

Küsimust, kas niisuguse koostöökokkuleppe sõlmimisel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb järgida ühenduse riigihanke-eeskirju, tuleb uurida üksnes reserveerimata postiteenuste osas.

43

Esmalt tuleb kontrollida, kas niisugune kokkulepe, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuulus eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetletava vaidluse aluseks olnud asjaolude toimumise kuupäeval riiklike postiteenuslepingute osas asjakohase direktiivi, s.o direktiivi 92/50 kohaldamisalasse.

44

Direktiiv sätestab, et selle kohaldamisalasse kuuluvate riiklike teenuslepingute sõlmimisel tuleb järgida teatavaid menetlus- ja avaldamisnõudeid.

45

Direktiivi 92/50 artikli 1 punkti a sõnastuse kohaselt eeldab riiklik teenusleping teenuseosutaja ja artikli 1 punkti b tähenduses tellija vahel kirjalikult sõlmitud rahaliste huvidega seotud lepingu olemasolu.

46

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 63 märkis, tuleb tõdeda, et eelmises punktis mainitud sätete tähenduses on Ministerio tellija ja Correos teenuseosutaja. On ka vaieldamatu, et koostöökokkulepe sõlmiti kirjalikult ning see on seotud rahaliste huvidega.

47

Kuid kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus piirdus märkusega, et selle kokkuleppe alusel osutatavate teenuste aastasumma on üle 12020,42 euro, kerkib üles küsimus, kas see summa ulatub direktiivi 92/50 artikli 7 lõike 1 punkti a teise taande alapunktis ii märgitud 200000 SDR-ini, mis põhikohtuasja aluseks olnud asjaolude toimumise kuupäeval võrdus 249681 euroga.

48

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas 249681 euro suurune künnis on ületatud, võttes arvesse siseriiklikke sätteid, millega võeti üle direktiivi 92/50 artikli 7 lõike 5 teine taane.

49

Juhul kui see künnis on ületatud, kerkib seejärel üles küsimus, kas koostöökokkulepe on leping direktiivi 92/50 artikli 1 punkti a tähenduses. Hispaania valitsus leiab, et see kokkulepe ei ole lepingulist, vaid instrumentaalset laadi, arvestades seda, et Correosel ei ole mingit võimalust selle kokkuleppe sõlmimisest keelduda, vaid ta on kohustatud sellega nõustuma.

50

Selle kohta tuleb märkida, et kuna riiklike teenuslepingute mõiste kuulub ühenduse õiguse valdkonda, siis ei ole selleks, et otsustada, kas koostöökokkulepe kuulub direktiivi 92/50 kohaldamisalasse, vaja uurida, kuidas Hispaania õigus koostöökokkulepet käsitleb (vt selle kohta 20. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-264/03: komisjon vs. Prantsusmaa, ELK 2005, lk I-8831, punkt 36, ja . aasta otsus kohtuasjas C-382/05: komisjon vs. Itaalia, ELK 2007, lk I-6657, punkt 30).

51

On tõsi, et kohtuasjas C-295/05: Asemfo 19. aprillil 2007 tehtud otsuse (EKL 2007, lk I-2999) punktis 54 märkis Euroopa Kohus, et lepingu olemasoluga seonduv riigihankedirektiivide kohaldamise tingimus ei ole täidetud, kui selles kohtuasjas mainitud riigi äriühingul ei ole pädevate ametiasutuste tellimuste täitmisel ega oma teenuste hinna määramisel mingisugust vabadust, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima.

52

Niisuguse põhjenduse puhul tuleb siiski arvestada selle konkreetset tausta. See põhjendus esitati nimelt pärast tõdemust, et Hispaania õigusaktide kohaselt on kõnealune riigi äriühing Hispaania üldhaldusaparaadi ja autonoomsete piirkondade haldusaparaadi instrument ja tehniline teenistus, ning olukorras, kus Euroopa Kohus oli eespool viidatud Asemfo otsuse aluseks olnud teistsuguses kontekstis juba leidnud, et Hispaania haldusaparaadi instrumendina ja tehnilise teenistusena on kõnealune äriühing kohustatud teostama ise või oma tütarettevõtjate kaudu eranditult neid töid, mille on temalt tellinud riigi üldhaldusaparaat, autonoomsed piirkonnad ja nende haldusalas olevad avalik-õiguslikud organisatsioonid (eespool viidatud Asemfo otsus, punktid 49 ja 53).

53

Correosel kui universaalteenuse osutajal on aga täiesti teistsugune ülesanne, mis tähendab, et tema klientuuri hulka kuuluvad kõik isikud, kes soovivad kasutada universaalset postiteenust. Pelgalt asjaolust, et sellel äriühingul ei ole Ministerio tellimuste täitmisel ega oma teenuste hinna määramisel mingisugust vabadust, ei tulene automaatselt nendevahelise lepingu puudumine.

54

Niisugune olukord ei ole tingimata erinev olukorrast, kus eraklient soovib kasutada Correose osutatavaid universaalteenuse alla kuuluvaid teenuseid, arvestades seda, et universaalteenuse ülesandest tulenevalt on ta kohustatud seda soovitud teenust osutama kas fikseeritud hinnaga, juhul kui see on kohaldatav, või igal juhul läbipaistva ja mittediskrimineeriva hinnaga. Ei ole kahtlust, et sellist suhet tuleb pidada lepinguliseks. Lepingu puudumist ning sellest johtuvalt direktiivi 92/50 mittekohaldatavust saab sedastada üksnes juhul, kui Correose ja Ministerio kokkulepe on tegelikult ühepoolne haldustoiming, millega nähakse ette ainult Correose kohustused ja mis kaldub märgatavalt kõrvale tavalistest Correose pakkumistingimustest, mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

55

Selle kontrollimise käigus on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne eelkõige kontrollida, kas Correosel on võimalik pidada Ministerioga läbirääkimisi osutatavate teenuste konkreetse sisu ning nende hinna üle ning kas tal on reserveerimata teenuste osas võimalik koostöökokkuleppest tulenevatest kohustustest vabaneda, kui ta järgib kokkuleppes määratud etteteatamistähtaega.

56

Samamoodi tuleb tagasi lükata muud Hispaania valitsuse argumendid, millega ta püüab tõestada, et sellise koostöökokkuleppe suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei kohaldata riigihanke-eeskirju.

57

Eelkõige rõhutab Hispaania valitsus, et koostöökokkuleppe suhtes ei saa riigihanke-eeskirjad olla mingil juhul kohaldatavad, kuna Euroopa Kohtu praktikas määratletud „in house” kriteeriumid on täidetud.

58

Sellega seoses olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole pakkumismenetluse korraldamine vastavalt riigihankelepingute sõlmimist käsitlevatele direktiividele isegi niisugusel juhul, kui tellija lepingupooleks on õiguslikult eraldiseisev isik, kohustuslik siis, kui on täidetud kaks tingimust. Esiteks peab tellijast ametiasutus teostama asjaomase isiku suhtes analoogset kontrolli sellele, mida ta teostab oma üksuste üle, ja teiseks peab see isik tegutsema põhiliselt teda kontrolliva ametiasutuse või kontrollivate ametiasutuste huvides (vt 18. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-107/98: Teckal, EKL 1999, lk I-8121, punkt 50; eespool viidatud kohtuotsus Stadt Halle ja RPL Lochau, punkt 49; eespool viidatud kohtuotsus Carbotermo ja Consorzio Alisei, punkt 33, ning eespool viidatud Asemfo kohtuotsus, punkt 55).

59

Küsimust, kas eelmises punktis mainitud kahest tingimusest esimene on täidetud, ei ole vaja põhjalikumalt analüüsida, kuna piisab tõdemisest, et põhikohtuasjas ei ole täidetud teine tingimus. Vaidlust ei ole selles, et Correos kui universaalteenuse osutaja Hispaanias ei tegutse põhiliselt Ministerio ega muude riigiasutuste huvides, vaid osutab postiteenuseid määratlemata hulgale postiteenuste klientidele.

60

Hispaania valitsus väidab siiski, et riigiasutuste ja ainuõigust omava äriühingu vahelised suhted on oma laadilt erandlikud, mis eeldab kõrgemat staadiumi kui „põhiline tegevus”. Correosel on ainuõigus, kuna ta on seaduse 14/2000 artikli 58 alusel kohustatud osutama riigiasutustele tema tegevusalade hulka kuuluvaid teenuseid, sealhulgas reserveeritud ja reserveerimata teenuseid.

61

Selle kohta tuleb märkida, et isegi kui niisugust kohustust saab tõepoolest pidada ainuõiguseks – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, ei vasta see ainuõigus käesoleva otsuse punktis 58 mainitud kahe tingimusega seotud analüüsi raames nõudele, et teenuseosutaja peab tegutsema põhiliselt teda kontrolliva üksuse või kontrollivate üksuste huvides.

62

Viimati mainitud nõude eesmärk on eelkõige tagada, et direktiiv 92/50 oleks kohaldatav ka juhul, kui ühe või mitme üksuse kontrolli all olev ettevõtja tegutseb turul ja seetõttu konkureerib tõenäoliselt teiste ettevõtjatega (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Carbotermo ja Consorzio Alisei, punkt 60). Vaidlust ei ole selles, et Correos tegutseb Hispaania postiturul ning konkureerib seal – välja arvatud direktiivi 97/67 tähenduses reserveeritud teenuste osas – teiste postiettevõtjatega, keda on Hispaania valitsuse esitatud märkuste kohaselt ligi 2000.

63

Seega tuleb järeldada, et põhikohtuasjas kõne all oleva koostöökokkuleppe taoline kokkulepe ei vasta käesoleva otsuse punktis 58 mainitud tingimustele ning ei või seetõttu jääda väljapoole direktiivi 92/50 kohaldamisala.

64

Ainuõiguse olemasolu võib siiski õigustada direktiivi 92/50 kohaldamata jätmist, kuna direktiivi artikli 6 kohaselt „ei kohaldata [direktiivi] riiklike teenuslepingute suhtes, mida sõlmitakse ettevõtjaga, kes on ise artikli 1 punkti b tähenduses tellija ja kellel on ainuõigus vastavalt asutamislepinguga kooskõlas olevatele õigusnormidele”.

65

Tarvitsemata analüüsida, kas Correos vastab esimesele kolmest artiklis 6 mainitud tingimusest, mis puudutab seda, kas Correos on ise tellija, ning eeldusel, et Correosel on seaduse 14/2000 artikli 58 alusel ainuõigus osutada riigiasutustele tema tegevusalade hulka kuuluvaid postiteenuseid, on piisav, kui tõdeda, et igal juhul ei ole täidetud kolmas mainitud tingimus, mille kohaselt peab ainuõigust andev säte olema asutamislepinguga kooskõlas.

66

Juhul kui mainitud siseriiklik säte annab siseriiklikule universaalteenuse osutajale ainuõiguse osutada riigiasutustele postiteenuseid, mis ei ole direktiivi 97/67 artikli 7 alusel reserveeritud ning mis on ainsad, mida käesolev analüüs puudutab, on see säte direktiivi eesmärgiga vastuolus.

67

Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt ei ole liikmesriikidel võimalust omatahtsi laiendada teenuste ringi, mis on direktiivi 97/67 artikli 7 alusel reserveeritud universaalteenuse osutajale, kuna niisugune laiendamine läheks vastuollu direktiivi eesmärgiga, mis direktiivi põhjenduse 8 kohaselt on postisektori järkjärguline ja kontrollitav liberaliseerimine (11. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C-240/02: Asempre ja Asociación Nacional de Empresas de Externalización y Gestión de Envíos y Pequeña Paquetería, EKL 2004, lk I-2461, punkt 24).

68

See tõdemus ei kehti mitte üksnes horisontaalse reserveerimise suhtes, s.o teatava postiteenuse kui niisuguse reserveerimise suhtes, vaid direktiivi 97/67 artikli 7 kasuliku mõju tagamiseks ka niisuguse teenuse vertikaalse reserveerimise suhtes, mis puudutab – nagu põhikohtuasjas – ainuõiguslikku postiteenuste osutamist teatavatele klientidele. Nagu märgib Euroopa Ühenduste Komisjon, tähendab põhikohtuasjas kõne all olevate Hispaania õigusnormide kohaldamine praktikas seda, et kõiki Hispaania avalik-õiguslike isikute soovitud postiteenuseid võib potentsiaalselt osutada Correos kõiki teisi postiettevõtjaid kõrvale jättes, mis läheks selgelt vastuollu direktiivi eesmärgiga.

69

Seega tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 92/50 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad riigihankelepingute sõlmimise eeskirju kohaldamata anda riigiasutustel direktiivi 97/67 tähenduses reserveerimata postiteenuste osutamise aktsiaseltsile, kelle kapital kuulub täielikult riigile ning kes on selles liikmesriigis universaalteenuse osutaja, juhul kui need kokkulepped, millele kõnealused õigusnormid on kohaldatavad,

mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

70

Kui põhikohtuasjas kõne all olevad siseriiklikud õigusnormid on kohaldatavad kokkulepetele, mis ei ületa direktiivi 92/50 artikli 7 lõikes 1 ette nähtud künnist, tuleb teises järjekorras uurida, kas need õigusnormid vastavad asutamislepingust tulenevatele riigihankelepingute sõlmimist käsitlevatele nõuetele.

71

Kuigi teatavad lepingud jäävad tõepoolest ühenduse riigihankedirektiivide kohaldamisalast välja, peavad neid lepinguid sõlmivad tellijad siiski kinni pidama asutamislepingu alussätetest ja eelkõige kodakondsuse alusel mittediskrimineerimise põhimõttest (eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

72

See puudutab muu hulgas ka direktiiviga 92/50 sätestatud künnisest madalama väärtusega riigihankelepinguid. Pelgalt asjaolu, et ühenduse seadusandja on pidanud riigihankedirektiivides ette nähtud erilist ja ranget menetlust künnisest madalama väärtusega riigihankelepingute osas asjakohatuks, ei tähenda, et viimased jääksid ühenduse õiguse kohaldamisalast väljapoole (3. detsembri 2001. aasta määrus kohtuasjas C-59/00: Vestergaard, EKL 2001, lk I-9505, punkt 19, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punkt 33).

73

Asutamislepingu sätted, mis on kohaldatavad riiklikele teenuslepingutele, mille väärtus ei ületa direktiivis 92/50 ette nähtud künnist, on eelkõige EÜ artiklid 43 ja 49.

74

Kodakondsuse alusel mittediskrimineerimise põhimõtte kõrval tuleb sellistele riigihangetele kohaldada pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtet, ja seda isegi siis, kui kodakondsuse alusel diskrimineerimist ei ole (vt analoogia alusel 13. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-458/03: Parking Brixen, EKL 2005, lk I-8585, punkt 48, ja . aasta otsus kohtuasjas C-410/04: ANAV, EKL 2006, lk I-3303, punkt 20).

75

Võrdse kohtlemise põhimõte ja kodakondsuse alusel mittediskrimineerimise põhimõte eeldavad eelkõige läbipaistvuskohustust, mis võimaldab tellijaks oleval avaliku võimu organil tagada nende põhimõtete täitmise. Nimetatud võimuorganil lasuva läbipaistvuskohustuse sisuks on tagada piisava teabe avaldamine kõigile potentsiaalsetele pakkujatele, mis võimaldab teenusteturu avamist konkurentsile ning samuti hankemenetluse erapooletuse kontrolli (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsused Parking Brixen, punkt 49, ja ANAV, punkt 21).

76

Põhimõtteliselt ei ole põhikohtuasjas kõne all oleva riikliku teenuslepingu taolise lepingu sõlmimise puhul pakkumismenetluse täielik korraldamata jätmine kooskõlas EÜ artiklitega 43 ja 49 ega ka võrdse kohtlemise, mittediskrimineerimise ja läbipaistvuse põhimõtetega (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsused Parking Brixen, punkt 50, ja ANAV, punkt 22).

77

Pealegi tuleneb EÜ artikli 86 lõikest 1, et liikmesriigid ei või kehtivana säilitada niisuguseid siseriiklikke õigusnorme, mis võimaldavad riiklike teenuslepingute sõlmimist pakkumismenetlust korraldamata, kuna sel viisil rikutakse kas EÜ artiklit 43 või 49 või võrdse kohtlemise, mittediskrimineerimise ja läbipaistvuse põhimõtteid (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsused Parking Brixen, punkt 52, ja ANAV, punkt 23).

78

On tõsi, et tulenevalt EÜ artikli 86 lõikest 1 koostoimes lõikega 2 võib liikmesriik EÜ artikli 86 lõikele 2 tugineda selleks, et õigustada asutamislepingu sätetega vastuolus olevate eri- või ainuõiguste andmist ettevõtjale, kellele on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine, kui ettevõtjale määratud eriülesande täitmist saab tagada üksnes selliste õiguste andmise teel ning kui kaubanduse arengut ei mõjutata määral, mis oleks vastuolus ühenduse huvidega (17. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C-340/99: TNT Traco, EKL 2001, lk I-4109, punkt 52).

79

Samuti tuleb tõdeda, et niisugune ettevõtja nagu Correos, kellele on liikmesriigi õigusnormide alusel tehtud ülesandeks universaalse postiteenuse tagamine, on EÜ artikli 6 lõike 2 tähenduses ettevõtja, kellele on antud üldist majandushuvi esindava teenuse osutamine (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus TNT Traco, punkt 53).

80

Kuid isegi kui eeldada, et seaduse 14/2000 artikli 58 alusel Correosele pandud kohustust – osutada tema tegevusalade hulka kuuluvaid teenuseid riigiasutustele – võiks pidada tema ainuõiguseks, tuleb siiski tõdeda, et EÜ artikli 86 lõikele 2 ei saa tugineda põhikohtuasjas kõne all olevate siseriiklike õigusnormide taoliste normide õigustamiseks, kui need puudutavad reserveerimata postiteenuseid direktiivi 97/67 tähenduses.

81

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 99 märkis, rakendab direktiiv 97/67 EÜ artikli 86 lõiget 2, andes võimaluse reserveerida teatavad postiteenused universaalteenuse osutajale. Nagu märgitud käesoleva otsuse punktis 67, on Euroopa Kohus leidnud, et liikmesriikidel ei ole võimalust omatahtsi laiendada teenuste ringi, mis on direktiivi 97/67 artikli 7 alusel reserveeritud universaalteenuse osutajale, kuna niisugune laiendamine läheks vastuollu direktiivi eesmärgiga, mis on postisektori järkjärguline ja kontrollitav liberaliseerimine.

82

Selles kontekstis peab meenutama, et direktiivi 97/67 raames on arvesse võetud küsimust, kas selleks, et universaalteenust saaks osutada majanduslikult vastuvõetavatel tingimustel, on vajalik teatavate postiteenuste reserveerimine universaalteenuse osutajale (15. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-162/06: International Mail Spain, ELK 2007, lk I-9411, punkt 50).

83

Seega direktiivi 97/67 tähenduses reserveerimata postiteenuste puhul, mis ainsana on käesoleva analüüsi objektiks, ei saa EÜ artikli 86 lõike 2 alusel õigustada universaalteenuse osutaja ainuõigust osutada niisuguseid teenuseid riigiasutustele.

84

Hispaania valitsus väidab siiski, et riigihankelepingu sõlmimist käsitlevaid eeskirju ei saa kohaldada koostöökokkuleppe suhtes, kuna see ei ole lepingulist, vaid instrumentaalset laadi. Correosel ei ole mingit võimalust põhikohtuasjas kõne all oleva koostöökokkuleppe sõlmimisest keelduda, vaid ta on kohustatud sellega nõustuma.

85

Sellega seoses tuleb tõdeda, et käesoleva otsuse punktis 54 märgitu kohaselt saab üksnes juhul, kui koostöökokkulepe on tegelikult ühepoolne haldustoiming, millega nähakse ette ainult Correose kohustused ja mis kaldub märgatavalt kõrvale tavalistest Correose pakkumistingimustest – mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul –, sedastada, et niisugune kokkulepe ei kuulu riigihankelepingute sõlmimist käsitlevate ühenduse eeskirjade kohaldamisalasse.

86

Hispaania valitsuse argumendi osas, et koostöökokkuleppele ei saa riigihanke-eeskirju kohaldada seetõttu, et tegemist on „in house” olukorraga, tuleb tõdeda, et riiklike teenuslepingute valdkonnas on EÜ artiklites 12, 43 ja 49 sätestatud eeskirjade ning nende aluseks olevate üldpõhimõtete kohaldamine välistatud juhul, kui tellijaks olev ametiasutus teostab üksuse suhtes, kellele on otsustatud anda teenuste osutamine, analoogset kontrolli sellele, mida ta teostab oma talituste üle, ning kui see üksus tegutseb põhiliselt teda kontrolliva ametiasutuse huvides (vt analoogia alusel eespool viidatud otsused Parking Brixen, punkt 62, ja ANAV, punkt 24).

87

Kuid nagu käesoleva otsuse punktis 63 tõdetud, ei vasta põhikohtuasjas kõne all olev koostöökokkulepe eelmises punktis mainitud teisele tingimusele ning järelikult ei ole seetõttu välistatud selle suhtes EÜ artiklites 12, 43 ja 49 sätestatud eeskirjade ning nende aluseks olevate üldpõhimõtete kohaldamine.

88

Seega tuleb esitatud küsimusele veel vastata, et EÜ artikleid 43, 49 ja 86 ning võrdse kohtlemise, kodakondsuse alusel mittediskrimineerimise ja läbipaistvuse põhimõtteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad riigihankelepingute sõlmimise eeskirju kohaldamata anda riigiasutustel direktiivi 92/50 tähenduses reserveerimata postiteenuste osutamise aktsiaseltsile, kelle kapital kuulub täielikult riigile ning kes on selles liikmesriigis universaalteenuse osutaja, juhul kui need kokkulepped, millele kõnealused õigusnormid on kohaldatavad,

89

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: