—

Fendt Italiana Srl, esindajad: avvocato G. Maisto ja dottore commercialista A. Parolini,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato G. Aiello,

—

Küprose valitsus, esindaja: N. Charalambidou,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: L. Pignataro ja W. Moells,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT L 283, lk 51; ELT eriväljaanne 09/01, lk 405) ning mida on muudetud nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/75/EÜ (EÜT L 157, lk 100; ELT eriväljaanne 09/02, lk 21) (edaspidi „direktiiv 2003/96”), tõlgendamist.

2

Taotlused esitati Fendt Italiana Srl (edaspidi „Fendt”) ja Agenzia Dogane – Ufficio Dogane di Trento (Trentini tolliasutus) vahelistes vaidlustes, mis puudutavad asjaolu, et kõnealune äriühing jättis 2004. aasta eest määrdeõlilt tasumata tarbimismaksu, mis on siseriiklikus õiguses ette nähtud.

3

Nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiivi 92/12/EMÜ aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta (EÜT L 76, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 179) artikkel 1 näeb ette:

„1.   Käesoleva direktiiviga nähakse ette kord kauba kohta, mida maksustatakse aktsiisiga ja sellise kauba tarbimisel otse või kaudselt kogutavate teiste kaudsete maksudega, välja arvatud käibemaks ja ühenduse kehtestatud maksud.

2.   Konkreetsed sätted aktsiisiga maksustatava kauba maksustamise struktuuri ja maksumäärade kohta nähakse ette eraldi direktiividega.”

4

Kõnealuse direktiivi artikkel 3 sätestab:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse ühenduse tasandil järgmistele toodetele, nagu need on määratletud asjaomastes direktiivides:

[…]

2.   Lõikes 1 loetletud kaubale võib kehtestada teisi eriotstarbelisi kaudseid makse, kui need on kooskõlas aktsiisi ja käibemaksu puhul kohaldatavate maksustamiseeskirjadega maksubaasi ning maksu arvutamise, sissenõudmise ja järelevalve kohta.

3.   Liikmesriigid jätavad enesele õiguse kehtestada või säilitada makse lõikes 1 nimetamata kaubale tingimusel, et nimetatud maksud ei too liikmesriikidevahelises kaubanduses kaasa formaalsusi piiriületamisel.

[…]”.

Direktiivid 92/81/EMÜ ja 92/82/EMÜ

5

Nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiivi 92/81/EMÜ mineraalõlidele kehtestatud aktsiisimaksude struktuuri ühtlustamise kohta (EÜT L 316, lk 12), mida on muudetud nõukogu 22. detsembri 1994. aasta direktiiviga 94/74/EÜ (EÜT L 365, lk 46; ELT eriväljaanne 09/01, lk 264; edaspidi „direktiiv 92/81”) artikli 2 lõike 1 punkt d koostoimes sama artikli lõikega 4 näeb ette, et „CN-koodi 2710 alla kuuluvad tooted” 1. oktoobril 1994 kehtinud kombineeritud nomenklatuuri (edaspidi „KN”) redaktsioonis – see tähendab täpsemalt määrdeõlid – on direktiivi kohaldamise seisukohast mineraalõlid.

6

Vastavalt artikli 2 lõikele 2 „muud mineraalõlid kui need, mille aktsiisitase on kindlaks määratud direktiiviga 92/82/EMÜ, maksustatakse aktsiisiga juhul, kui need on mõeldud kasutamiseks kütteaine või mootorikütusena või neid müüakse või kasutatakse kütteaine või mootorikütusena. […]” [Siin ja edaspidi on osundatud direktiivi tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

7

Direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punkt a näeb ette:

„1.   Lisaks sellele, mis on direktiivi 92/12/EMÜ üldsätetega ette nähtud aktsiisiga maksustatavate toodete maksust vabastamise kohta, ja piiramata muude ühenduse sätete kohaldamist, peavad liikmesriigid ühtlustatud aktsiisist vabastama järgmisena loetletud tooted tingimustel, mille nad sätestavad selleks, et tagada maksuvabastuse nõuetekohane ja arusaadav kohaldamine ning ära hoida maksudest kõrvalehoidmist, maksustamise vältimist ja muid kuritarvitusi:

[…]”.

8

Nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiv 92/82/EMÜ, mis käsitleb mineraalõlide aktsiisimäärade ühtlustamist (EÜT L 316, lk 19) ning mida on muudetud direktiiviga 94/74, (edaspidi „direktiiv 92/82”) kehtestab teatavate mineraalõlide aktsiisi alammäära. Direktiivi artiklis 2 loetletakse direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad mineraalõlid, mille hulka ei kuulu määrdeõlid.

9

Direktiivi 2003/96 esimene kuni kolmas ning seitsmes põhjendus on sõnastatud järgnevalt:

[…]

10

Lisaks sätestatakse direktiivi 2003/96 kahekümne teises põhjenduses:

„Ühenduse raamistikku tuleks energiatoodete suhtes kohaldada eriti siis, kui neid kasutatakse kütteainena või mootorikütusena. Maksusüsteemi olemust ja loogikat arvestades tuleb ühenduse raamistiku reguleerimisalast välja jätta kahesuguse kasutusega energiatooted ja tooted, mida kütusena ei kasutata, samuti mineraloogilised protsessid. Samal viisil kasutatavat elektrienergiat tuleks käsitleda samamoodi.”

11

Direktiivi 2003/96 artiklis 1 sätestatakse, et liikmesriigid kehtestavad energiatoodete ja elektrienergia maksud vastavalt sellele direktiivile.

12

Kõnealuse direktiivi artikli 2 lõike 1 punkt b koostoimes sama artikli lõikega 5 näeb ette, et direktiivis hõlmab mõiste „energiatooted” tooteid, „mis kuuluvad CN-koodide 2701, 2702 ja 2704–2715 alla”, nii nagu need on sätestatud komisjoni 6. augusti 2001. aasta määruse (EÜ) nr 2031/2001, millega muudetakse tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 I lisa (EÜT L 279, lk 1), see tähendab muu hulgas mineraalõlisid, mis kuuluvad KN-i rubriiki 2710.

13

Direktiivi 2003/96 artikli 2 lõike 4 punkt b on sõnastatud järgnevalt:

„Käesolevat direktiivi ei kohaldata:

[…]

[…]”.

14

Direktiivi 2003/96 artikkel 3 sätestab:

„Direktiivi 92/12/EMÜ viiteid mineraalõlidele ja aktsiisile käsitatakse mineraalõlide puhul viidetena kõikidele käesoleva direktiivi artiklis 2 nimetatud energiatoodetele ja elektrienergiale ning artikli 4 lõikes 2 nimetatud liikmesriikide kaudsetele maksudele.”

15

Direktiivi 2003/96 artikli 14 lõige 1 näeb ette:

„1.   Lisaks sellele, mis on direktiivi 92/12/EMÜ üldsätetega ette nähtud maksustatavate toodete maksust vabastamise kohta, ja piiramata muude ühenduse sätete kohaldamist, peavad liikmesriigid maksust vabastama järgmisena loetletud tooted tingimustel, mille nad sätestavad selleks, et tagada maksuvabastuse nõuetekohane ja arusaadav kohaldamine ning ära hoida maksudest kõrvalehoidmist, maksustamise vältimist ja muid kuritarvitusi:

16

Vastavalt direktiivi 2003/96 artiklitele 15 ja 16 võivad liikmesriigid direktiivis nimetatud juhtudel anda ka maksuvabastuse või alandada maksustamistaset.

17

Direktiivi 2003/96 artikli 28 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigusnormid vastu ja avaldavad need hiljemalt 31. detsembril 2003. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata komisjonile.

2.   Nad kohaldavad käesolevaid sätteid 1. jaanuarist 2004, välja arvatud artikli 16 ja artikli 18 lõike 1 sätted, mida liikmesriigid võivad kohaldada 1. jaanuarist 2003.”

18

Vastavalt kõnealuse direktiivi artiklile 30:

„Olenemata artikli 28 lõikest 2 tunnistatakse direktiivid 92/81/EMÜ ja 92/82/EMÜ kehtetuks alates 31. detsembrist 2003.

Viited tühistatud direktiividele loetakse viideteks käesolevale direktiivile.”

19

26. oktoobri 1995. aasta seadusandliku dekreedi nr 504, mille pealkiri on „Tootmis- ja tarbimismakse ning vastavaid kriminaal- ja halduskaristusi käsitlevate õigusnormide terviktekst” (Decreto legislativo nr 504, „Testo unico delle disposizioni legislative concernenti le imposte sulla produzione e sui consumi e relative sanzioni penale e amministrative”) (GURI nr 279 regulaarne lisa, 29.11.1995; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 504/95”), artikli 21 teise lõigu kohaselt maksustatakse KN-i rubriiki 2710 kuuluvad tooted (määrdeõlid), mida kasutatakse mootorikütuse või kütteainena, aktsiisiga, mille määr on sama mis võrdväärse mootorikütuse või kütteaine puhul.

20

Seadusandliku dekreedi nr 504/95 artikli 62 esimene lõik sätestab:

„Lisaks artikli 21 teises lõigus ette nähtud maksule maksustatakse määrdeõlid (CN-koodid 27 10 00 87–27 10 00 98) tarbimismaksuga, kui need on mõeldud kasutamiseks või neid müüakse või kasutatakse muul otstarbel kui kütteaine või mootorikütusena.”

21

Selle tarbimismaksu määr erineb seadusandliku dekreedi nr 504/95 artikli 21 teises lõigus nimetatud aktsiisi määrast.

22

25. septembri 2003. aasta otsuses kohtuasjas C-437/01: komisjon vs. Itaalia (EKL 2003, lk I-9861) leidis Euroopa Kohus, et kuna Itaalia Vabariik on jätnud seadusandliku dekreedi nr 504/95 artikli 62 esimese lõigu jõusse, on ta rikkunud oma kohustusi, mis tulenevad direktiivi 92/12 artikli 3 lõikest 2 ja direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punktist a.

23

Eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia punktis 30 leidis Euroopa Kohus, et vastavalt direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punktile a ja artikli 2 lõikele 2 koostoimes direktiivi 92/82 artikliga 2 võib määrdeõlisid aktsiisiga maksustada üksnes juhul, kui need on mõeldud kasutamiseks mootorikütuse või kütteainena või neid müüakse või kasutatakse mootorikütuse või kütteainena, samal ajal kui muudel juhtudel kehtib kohustus need ühtlustatud aktsiisist vabastada. Euroopa Kohus rõhutas kõnealuse kohtuotsuse punktides 31 ja 32, et kui liikmesriikidel võimaldataks mõne muu kaudse maksuga maksustada tooted, mis tuleb ühtlustatud aktsiisist vabastada, siis võetaks direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punktilt a igasugune kasulik mõju.

24

Vaidlust ei ole selle üle, et põhikohtuasja sündmuste toimumise ajaks ei olnud Itaalia ametivõimud seadusandliku dekreedi nr 504/95 artikli 62 esimest lõiku kehtetuks tunnistanud.

25

Agenzia Dogane – Ufficio Dogane di Trento teatas kahe eraldi teatega Fendtile, et viimane oli 2004. aasta eest jätnud määrdeõlilt tasumata tarbimismaksu, mis on seadusandliku dekreedi nr 504/95 artikli 62 esimeses lõigus ette nähtud.

26

Commissione tributaria provinciale di Trento jättis kaebused, mis Fendt esitas nende teadete peale, rahuldamata. Selle kohtu arvates ei kuulu muud energiatooted kui need, mida kasutatakse mootorikütuse või kütteainena, direktiivi 2003/96 piiratud kohaldamisalasse. Muude toodete – mille hulka kuuluvad mineraalõlid – maksustamise süsteem on seega täielikult määratletud seadusandliku dekreedi nr 504/95 artikli 62 esimeses lõigus. Direktiiv on selles suhtes uuenduslik, võimaldades liikmesriikidel määrdeõlide jaoks ette näha autonoomse maksustamissüsteemi.

27

Commissione tributaria di secondo grado di Trento, kellele esitati apellatsioonkaebus, märgib eelotsusetaotluses, et vastupidi pädeva tolliasutuse arvamusele ei võimalda direktiiv 2003/96 otseselt liikmesriikidel muul otstarbel kui mootorikütuse või kütteainena kasutatavate toodete maksustamist ette näha. Siiski nähtub nii eespool viidatud kohtuotsusest komisjon vs. Itaalia, kõnealuse direktiivi mõttest kui ka direktiiviga taotletavast eesmärgist, et õlid, mida ei kasutata mootorikütuse või kütteainena, on ühenduse maksustamiskorrast välja jäetud.

28

Neil asjaoludel otsustas Commissione tributaria di secondo grado di Trento mõlemas kohtuasjas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse, mis on mõlemal juhul ühtemoodi sõnastatud:

29

Euroopa Kohtu presidendi 10. mai 2006. aasta määrusega liideti kohtuasjad C-145/06 ja C-146/06 kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides.

30

Nagu komisjon õigesti märgib, ei ole Euroopa Kohtul EÜ artiklis 234 ette nähtud menetluse raames õigust otsustada selle üle, kas siseriiklikud õigusnormid on ühenduse õigusega kooskõlas. Euroopa Kohtul on siiski pädevus esitada siseriiklikule kohtule kõik ühenduse õiguse tõlgendamise elemendid, mis võimaldavad siseriiklikul kohtul tema menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks seda kooskõla hinnata (vt eelkõige 10. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-346/97: Braathens, EKL 1999, lk I-3419, punkt 14).

31

Neil asjaoludel tuleb esitatud küsimust mõista nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas direktiiviga 2003/96 on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm nagu see, mis on põhikohtuasjas kõne all ja mis näeb ette, et määrdeõlidele kohaldatavat tarbimismaksu kogutakse juhul, kui need õlid on mõeldud kasutamiseks või neid müüakse või kasutatakse muul otstarbel kui mootorikütuse või kütteainena.

32

Siinkohal tuleb märkida, et vastavalt direktiivi 2003/96 artiklile 1 on liikmesriigid kohustatud kehtestama energiatoodete ja elektrienergia maksud vastavalt sellele direktiivile, kuna direktiivi eesmärk on – nagu nähtub selle teisest ja kolmandast põhjendusest – kehtestada ühenduse tasandil suurema osa energiatoodete madalaim maksustamistase.

33

Vastavalt direktiivi 2003/96 artikli 2 lõike 1 punktile b koostoimes sama artikli lõikega 5 kujutavad tooted, mis kuuluvad KN-i rubriiki 2710, see tähendab muu hulgas määrdeõlid, endast energiatooteid kõnealuse direktiivi tähenduses.

34

Siiski tuleneb kõnealuse direktiivi artikli 2 lõike 4 punkti b esimese taande enda sõnastusest, et direktiivi „ei kohaldata” selliste energiatoodete suhtes, mis on mõeldud kasutamiseks muul otstarbel kui mootorikütuse või kütteainena.

35

Vastavalt direktiivi 2003/96 kahekümne teisele põhjendusele tuleks ühenduse raamistikku energiatoodete suhtes kohaldada just eriti siis, kui neid kasutatakse kütteainena või mootorikütusena ning seega tuleb maksusüsteemi olemust ja loogikat arvestades ühenduse raamistiku reguleerimisalast välja jätta energiatooted, mida kasutatakse muul otstarbel kui mootorikütuse või kütteainena.

36

Siinkohal tuleb märkida, et erinevalt direktiivi 92/81 artikli 8 lõike 1 punktist a, mis näeb ette, et liikmesriigid peavad maksust vabastama mineraalõlid, mida kasutatakse muul otstarbel kui mootorikütuse või kütteainena, ei maini direktiivi 2003/96 artikkel 14, mis sätestab ammendavalt kohustuslikud maksuvabastused, mida riigid andma peavad, energiatooteid, mida kasutatakse muul otstarbel kui mootorikütuse või kütteainena. Samuti ei käsitleta selliseid tooteid viimati mainitud direktiivi artiklis 15 ega artiklis 16, mis näevad liikmesriikidele ette teatavad fakultatiivsed maksuvabastused.

37

Sellest tuleneb – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 37 sisuliselt märkis –, et kuigi muul otstarbel kui mootorikütuse või kütteainena kasutatavad mineraalõlid kuuluvad küll direktiivi 92/81 kohaldamisalasse, kuna nende toodete suhtes kehtib – nagu Euroopa Kohus eespool viidatud otsuse komisjon vs. Itaalia punktides 30 ja 33 leidis – siiski kohustus need ühtlustatud aktsiisist vabastada, soovis ühenduse seadusandja direktiivi 2003/96 vastuvõtmisel seda süsteemi muuta, jättes sellised tooted viimati mainitud direktiivi kohaldamisalast välja; ka Fendt ise möönis seda kohtuistungil.

38

Sellest järeldub, et nagu väidavad Itaalia ja Küprose valitsus ning komisjon, on liikmesriikidel alates 1. jaanuarist 2004, mil direktiivi 2003/96 artikliga 30 direktiiv 92/81 kehtetuks tunnistati, õigus maksustada selliseid energiatooteid nagu määrdeõlid, mida kasutatakse muul otstarbel kui mootorikütuse või kütteainena.

39

Kohtuistungil väitis Fendt siiski, et direktiiviga 2003/96 saab kehtetuks tunnistada vaid need direktiivi 92/81 sätted, mis kuuluvad direktiivi 2003/96 kohaldamisalasse. Järelikult kuna viimati mainitud direktiivi kohaldatakse ainult selliste energiatoodete suhtes, mida kasutatakse mootorikütuse või kütteainena, ei tunnista direktiiv 2003/96 kehtetuks neid direktiivi 92/81 sätteid, mis sarnaselt artikli 8 lõike 1 punktiga a käsitlevad energiatooteid, mida kasutatakse muul otstarbel kui mootorikütuse või kütteainena, ning seetõttu jäävad kõnealused sätted kehtima. Sellist tõlgendust kinnitab ka direktiiviga 2003/96 taotletav eesmärk. Kuna direktiiviga soovitakse ju panustada Kyoto protokollis paika pandud eesmärkide saavutamisse, ei saa direktiiv anda uuesti liikmesriikidele võimalust maksustada energiatooteid, mida kasutatakse muul otstarbel kui mootorikütuse või kütteainena, kuivõrd sellised tooted ei kujuta endast saasteallikat.

40

Need argumendid tuleb tagasi lükata. Direktiivi 2003/96 artikli 30 sõnastusest nähtub täiesti selgelt, et direktiiv 92/81 tunnistatakse kehtetuks alates 31. detsembrist 2003. Seega ei saa ei asjaolu, et viimati mainitud direktiivi ja direktiivi 2003/96 kohaldamisalad on erinevad, ega direktiiviga 2003/96 taotletav eesmärk õigustada artikli 30 tõlgendamist selliselt, et teatavad direktiivi 92/81 sätted on jäänud kehtima, kuna vastasel juhul muudetaks põhjalikult artikli 30 ulatust vastupidi ühenduse seadusandja selgelt väljendatud tahtele.

41

Sellegipoolest, kuigi liikmesriikidel on õigus maksustada niisuguseid energiatooteid nagu määrdeõlid, mida kasutatakse muul otstarbel kui mootorikütuse või kütteainena, peavad nad oma pädevust selles valdkonnas teostama ühenduse õigust järgides (vt selle kohta 14. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas C-279/93: Schumacker, EKL 1995, lk I-225, punkt 21, ja 29. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C-347/04: Rewe Zentralfinanz, EKL 2007, lk I-2647, punkt 21 ja viidatud kohtupraktika).

42

Täpsemalt peavad liikmesriigid järgima mitte ainult EÜ asutamislepingu sätteid, eelkõige EÜ artikleid 25 ja 90, vaid ka – nagu Küprose valitsus ja komisjon õigesti märgivad – direktiivi 92/12 artikli 3 lõike 3 esimeses lõigus sisalduvaid sätteid.

43

Vaatamata sellele, et muul otstarbel kui kütteaine või mootorikütusena kasutatavad määrdeõlid on hõlmatud mõiste „energiatooted” määratlusega direktiivi 2003/96 artikli 2 lõike 1 punkti b tähenduses, on need õlid kõnealuse artikli lõike 4 punkti b esimese taande alusel selle direktiivi kohaldamisalast sõnaselgelt välja jäetud ega kuulu järelikult ühtlustatud aktsiisi süsteemi.

44

Neil asjaoludel tuleb järeldada, et kõnealused määrdeõlid, mida ei maksustata ühtlustatud aktsiisiga, on muud tooted kui need, mida on mõeldud direktiivi 92/12 artikli 3 lõike 1 esimeses taandes (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Braathens, punktid 24 ja 25, ning eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punktid 31 ja 33), mistõttu vastavalt selle artikli lõike 3 esimesele lõigule jätavad liikmesriigid enesele õiguse kehtestada või säilitada makse neile toodetele tingimusel, et nimetatud maksud ei too liikmesriikidevahelises kaubanduses kaasa formaalsusi piiriületamisel.

45

Võttes arvesse eespool esitatut, tuleb küsimusele vastata, et direktiivi 2003/96 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm nagu see, mis on põhikohtuasjas kõne all ja mis näeb ette, et määrdeõlidele kohaldatavat tarbimismaksu kogutakse juhul, kui need õlid on mõeldud kasutamiseks või neid müüakse või kasutatakse muul otstarbel kui mootorikütuse või kütteainena.

46

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik ning mida on muudetud nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/75/EÜ, tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus niisugune siseriiklik õigusnorm nagu see, mis on põhikohtuasjas kõne all ja mis näeb ette, et määrdeõlidele kohaldatavat tarbimismaksu kogutakse juhul, kui need õlid on mõeldud kasutamiseks või neid müüakse või kasutatakse muul otstarbel kui mootorikütuse või kütteainena.