1

R. Weißenfels palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 25. jaanuari 2006. aasta otsuse kohtuasjas T-33/04: Weißenfels vs. parlament (EKl AT 2006, lk I-A-2-1; lk II-2-1, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Esimese Astme Kohus jättis rahuldamata R. Weißenfelsi nõude tühistada mitu Euroopa Parlamendi otsust, millega Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 67 lõike 2 alusel arvati Luksemburgi seaduse alusel makstav raske puudega isikute eritoetus (edaspidi „Luksemburgi toetus”) personalieeskirjade artikli 67 lõike 3 alusel makstavast ülalpeetava lapse kahekordsest toetusest (edaspidi „personalieeskirjade alusel makstav toetus”) maha.

2

Ühtlasi palub apellant Euroopa Kohtul tühistada parlamendi 26. juuni 2003. aasta ja . aasta vaidlusalused otsused ning otsuse, millega tema . aasta nõue vaikides tagasi lükati, ning mõista parlamendilt välja kahju, mis tal väidetavalt seoses personalieeskirjade alusel makstava toetuse osalise kinnipidamisega oli tekkinud. Teise võimalusena palub ta eelneva põhjal mõista parlamendilt välja intressid seadusega ette nähtud määra ulatuses.

3

Viimasena palub apellant Euroopa Kohtul mõista parlamendilt välja mõlema kohtuastme kohtukulud.

4

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1-4 on Esimese Astme Kohus kirjeldanud õiguslikku raamistikku järgmiselt:

5

Vaidluse taust on vaidlustatud kohtuotsuse alusel võimalik kokku võtta järgmiselt.

6

Apellant, palgaastme A*12 ametnik (varem palgaaste A4), asus 1. aprillil 1982 tööle Euroopa Parlamenti Luksemburgis. Apellandi vanem poeg sündis . Poeg on varasest lapsepõlvest peale raske puudega.

7

Seoses parlamenti tööle asumisega määrati apellandile personalieeskirjade artikli 67 lõike 1 punktis b ette nähtud ülalpeetava lapse toetus. 31. juulil 1987 otsustas parlament apellandile poja eest makstava ülalpeetava lapse toetuse summat personalieeskirjade artikli 67 lõike 3 alusel alates kahekordistada. . aasta otsusega otsustati ülalpeetava lapse kahekordse toetuse maksmist jätkata ajavahemikus kuni .

8

26. aprillil 1999 tegi Luksemburgi Fonds National de Solidarité otsuse maksta alates apellandile kui poja seaduslikule esindajale . aasta Luksemburgi seaduse alusel raske puudega isikule ette nähtud eritoetust.

9

Apellant teavitas parlamenti Luksemburgi toetuse maksmisest 1999. aasta oktoobrikuu keskpaigas.

10

Personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 alusel vähendas parlament 22. oktoobri 1999. aasta otsusega personalieeskirjade alusel saadava ülalpeetava lapse kahekordse toetuse summat Luksemburgi toetuse summa võrra alates .

11

20. septembri 2000. aasta otsusega otsustati ülalpeetava lapse kahekordse toetuse maksmist jätkata kuni . . aasta otsusega vähendati personalieeskirjade alusel saadava ülalpeetava lapse kahekordse toetuse summat Luksemburgi toetuse summa võrra.

12

1. juuli 2003. aasta otsusega määrati ülalpeetava lapse kahekordne toetus järgnevaks perioodiks kuni .

13

Vahepeal oli apellant 4. juuni 2003. aasta kirjas vaidlustanud Luksemburgi toetuse mahaarvamise parlamendi poolt üldjoontes järgmiselt:

„Nagu ma juba […] 28. mail 2003 toonitasin, ei maksta eritoetust mitte mulle, vaid minu pojale […], seda küll minu kui tema seadusliku esindaja kätte. Minu töötasu osaks oleva personalieeskirjade artikli 67 lõike 3 alusel makstava kahekordse lapsetoetuse vähendamine personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 alusel ei tule kõne alla.

Eeltoodu tuleneb esiteks sellest, et toetusi saama on õigustatud kaks erinevat isikut (õigussubjekti), ja teiseks asjaolust, et eritoetus on iseseisev hüvitis, mitte lisatoetus.

Lõpuks ei ole kõnealused hüvitised ka „samalaadsed”. Lõike 3 alusel makstava toetuse eesmärk on hüvitada ametniku suured kulud, eritoetus on aga puudega isikule makstav hüvitis.

Seega palun hüvitada ülalpeetava lapse kahekordne toetus, mis on minult varem alusetult kinni peetud.”

14

26. juuni 2003. aasta otsusega vähendas parlament siiski makstavat summat.

15

13. augustil 2003 esitas apellant personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse . aasta otsuse peale. Parlament jättis selle kaebuse . aasta kirjaga rahuldamata.

16

28. aprillil 2004 – pärast hagiavalduse registreerimist käesolevas asjas – tegi parlament, arvestades Luksemburgi toetuse täpsustatud summat, otsuse arvata see personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 alusel lapsetoetusest maha. esitas apellant . aasta otsuse peale kaebuse, mille parlament jättis . aasta otsusega rahuldamata.

17

2. veebruaril 2004 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud hagiavalduses palus apellant tühistada 26. juuni ja . aasta otsused. Ühtlasi palus ta parlamendilt enda kasuks välja mõista personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 alusel kõik tema töötasult kinnipeetud summad koos intressidega seadusega ette nähtud määras.

18

Apellant sõnastas repliigis osa oma haginõudeid ümber. Ta esitas nõude ka 28. aprilli ja 15. septembri 2004. aasta otsuste tühistamiseks ning täiendas kahju hüvitamise nõuet, paludes parlamendilt välja mõista personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 alusel töötasult kinnipidamisega tekitatud kahju seadusega ette nähtud intressimäära ulatuses.

19

Esimese Astme Kohus tunnistas vaidlustatud kohtuotsuses vastuvõetamatuks haginõude, milles kohustati parlamenti hüvitama summad, mis apellandi töötasult personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 alusel olid kinni peetud.

20

Kõigepealt selgitas kohus, et personalieeskirjade artikli 91 kohaselt esitatud hagi raames ei ole kohus pädev tegema ettekirjutusi ühenduse institutsioonidele ja et parlament on EÜ artikli 233 kohaselt igal juhul kohustatud võtma kohtuotsuse täitmiseks vajalikud meetmed.

21

Seejärel selgitas kohus, et apellandi nõue kohustada parlamenti hüvitama tekitatud kahju on vastuvõetamatu, sest tegemist on EÜ artikli 235 mõttes kahju hüvitamise nõudega, millega muudeti kohtuvaidluse eset repliigi staadiumis.

22

Pealegi leidis Esimese Astme Kohus, et apellandi tühistamisnõuet tuleb pidada nõudeks, mis on esitatud üksnes 26. juuni 2003. aasta otsuse vastu.

23

Sellisele järeldusele jõudmiseks selgitas Esimese Astme Kohus kõigepealt, et 10. novembri 2003. aasta otsuse tühistamisnõue on esemetu või . aasta otsuse tühistamisnõude suhtes iseseisev nõue.

24

Esimese Astme Kohus leidis veel, et 4. juuni 2003. aasta nõude vaikimisi tagasi lükanud otsuse ese oli identne . aasta otsuse esemega, mistõttu esimesena nimetatud otsuse tühistamisnõue langes kokku . aasta otsuse tühistamisnõudega.

25

Seejärel oli Esimese Astme Kohus seisukohal, et 28. aprilli 2004. aasta otsus üksnes kinnitas . aasta otsust ning et 28. aprilli ja . aasta otsuste tühistamisnõuded oli esemetud või 26. juuni ja . aasta otsuste tühistamisnõude suhtes iseseisvad nõuded.

26

Lisaks toonitas Esimese Astme Kohus, et apellant oli kohtuistungil möönnud, et tema erinevatel tühistamisnõuetel oli tegelikult sama ese, s.o 26. juuni 2003. aasta otsuse tühistamine.

27

Esimese Astme Kohus leidis seega, et apellandi tühistamisnõuet tuleb pidada nõudeks, mis on esitatud üksnes 26. juuni 2003. aasta otsuse vastu.

28

Järgnevalt lükkas Esimese Astme Kohus põhjendamatuse tõttu tagasi parlamendi vastuvõetamatuse vastuväite, milles väideti, et nõue 26. juuni 2003. aasta otsuse tühistamiseks on esitatud hilinemisega, kuivõrd mainitud otsusega üksnes täpsustati töötasult mahaarvatavat Luksemburgi toetuse summat, mis oli määratud . aasta otsusega.

29

Seejuures rõhutas Esimese Astme Kohus esmalt, et personalieeskirjade artikli 67 lõike 3 alusel tehtud otsus ülalpeetava lapse toetuse kahekordistamise uuendamise kohta kujutab endast uut otsust, kuna see on tehtud kindlaksmääratud ajavahemiku kohta ja kuna sellele eelneb uus arstlik läbivaatus, mis toimub asjaomase isiku uue taotluse alusel.

30

Edasi väljendas Esimese Astme Kohus arvamust, et personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 alusel tehtud järgnev otsus mahaarvamise kohta kujutab endast ka uut otsust, kuna see tehakse samuti pärast läbivaatust eesmärgiga kindlaks teha, kas samalaadset toetust makstakse mujal, isegi siis, kui personalieeskirjade kohaselt saadava toetuse kahekordistamise uus otsus on juba tehtud.

31

Sellest tulenevalt leidis Esimese Astme Kohus, et 26. juuni 2003. aasta otsus on . aasta otsusest eraldiseisev otsus.

32

Olles tuvastanud, et apellant oli vaidlustanud 26. juuni 2003. aasta otsuse personalieeskirjades ette nähtud tähtaega järgides, tunnistas Esimese Astme Kohus seega hagi vastuvõetavaks.

33

Järgmisena analüüsis Esimese Astme Kohus personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 rikkumise kohta esitatud apellandi väidet.

34

Kõigepealt ta meenutas, et Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et samalaadsete toetustena osundatud artikli mõttes on käsitletavad ainult sellised toetused, mis on võrreldavad ja mida makstakse samal eesmärgil (13. oktoobri 1977. aasta otsus kohtuasjas 106/76: Gelders-Deboeck vs. komisjon, EKL 1977, lk 1623, punkt 16).

35

Seejärel leidis Esimese Astme Kohus, et kui võtta arvesse mõlema toetuse aluseks oleva õigusakti sõnastust, antakse nii personalieeskirjade alusel makstavat toetust kui ka Luksemburgi toetust selge eesmärgiga hüvitada kulutused, mis tulenevad raske puudega isiku abistamisest ja hooldamisest, mis tõendab nende toetuste võrreldavat olemust ja maksmise eesmärgi samasust.

36

Esimese Astme Kohus rõhutas, et kõnealuste toetuste võrreldavat olemust suurendab veel asjaolu, et mõlemad toetused on kindlasummalised ning maksuvabad.

37

Veel selgitas kohus, et tähtsust ei oma see, kas toetusesaaja on formaalselt puudega laps või tema ise.

38

Esimese Astme Kohus jättis tähelepanuta apellandi argumendi, et kõnealused toetused ei ole personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 mõttes samalaadsed seetõttu, et erinevalt personalieeskirjade alusel makstavast toetusest ei anta Luksemburgi toetust palgalisana. Ta rõhutas seejuures, et esiteks makstakse personalieeskirjade alusel makstavaid toetusi nende olemusest tulenevalt ametniku ametikohal olevale isikule ja teiseks on mõlema kõnealuse toetuse olemuse hindamisel määrava tähtsusega abistamise kriteerium, et hüvitada kulutused, mis tulenevad raske puudega isiku abistamisest ja hooldamisest.

39

Samuti jättis Esimese Astme Kohus tähelepanuta apellandi argumendi keeleliste erinevuste kohta personalieeskirjade saksakeelse versiooni, kus kasutatakse mõistet „Zulage” ehk „lisatasu”, ning Luksemburgi seaduse ja personalieeskirjade prantsuskeelse versiooni vahel, kus kasutatakse identset mõistet „allocation” ehk „toetus”.

40

Esimese Astme Kohus leidis seega, et personalieeskirjade ja Luksemburgi seaduse alusel makstavad toetused on personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 mõttes samalaadsed toetused.

41

Sellest tulenevalt jättis Esimese Astme Kohus hagi tervikuna rahuldamata ja jättis poolte kohtukulud nende endi kanda.

42

Apellant palub Euroopa Kohtul:

43

Parlament palub Euroopa Kohtul:

44

Apellant esitab kolm väidet. Esimeses väites toob ta esile, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, kuivõrd ta ei ole 26. juuni 2003. aasta otsuse tühistamisnõuet, . aasta nõude vaikimisi tagasilükkamise otsust ja . aasta otsust käsitlenud üksteisest eraldi. Teises väites leiab ta, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, leides, et asjaomastelt summadelt intresside maksmata jätmisest tuleneva kahju hüvitamise nõue tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Kolmandas väites on ta seisukohal, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, leides, et personalieeskirjade ja Luksemburgi seaduse alusel makstavad toetused on personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 mõttes „samalaadsed”.

45

Esimeses väites heidab apellant Esimese Astme Kohtule ette, et viimane on ekslikult leidnud, et apellandi tühistamisnõuet tuleb käsitleda üksnes parlamendi 26. juuni 2003. aasta otsuse vastu esitatud nõudena. Tema hinnangul oleks Esimese Astme Kohus pidanud läbi vaatama kõik tühistamisnõuded, ka need, mis olid esitatud otsuse vastu, millega parlament jättis rahuldamata . aasta nõude tulevikus toimuva mahaarvamise tühistamiseks ja töötasult varem kinni peetud summade hüvitamiseks, ning . aasta otsuse vastu; vastupidi Esimese Astme Kohtu poolt väidetule ei ole apellant nendest nõuetest kunagi loobunud.

46

Parlament väidab, et esimene väide on alusetu ja tuleb seetõttu tagasi lükata, kuivõrd vaidlustatud kohtuotsuse resolutiivosa on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud, käesoleval juhul personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 nõuetekohase tõlgendusega, mis tingib igal juhul apellandi nõuete rahuldamata jätmise.

47

Seejärel leiab parlament, et esimene väide on vastuvõetamatu, kuna apellant ei ole Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 kohaselt väitnud ega tõendanud, et osutatud menetlusnormide rikkumine oleks tema huve kahjustanud.

48

Lõpetuseks leiab parlament, et Esimese Astme Kohus on piiranud õigesti hagi eseme 26. juuni 2003. aasta otsuse kui ainsa huve kahjustava akti vaidlustamisega, kuid seda teistsugustel põhjustel kui need, mida Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuses esitas.

49

Siinjuures soostub parlament, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, leides, et varem tehtud mahaarvamiste hüvitamise nõue lükati otsusega vaikimisi tagasi. Parlamendi hinnangul lükati see nõue 26. juuni 2003. aasta otsusega sõnaselgelt tagasi.

50

Lisaks leiab parlament, et Esimese Astme Kohus oleks pidanud 28. aprilli 2004. aasta otsuse tühistamisnõude vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükkama, kuna see otsus tehti pärast hagiavalduse registreerimist.

51

Apellant kinnitab oma esimeses väites, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, leides, et 26. juuni 2003. aasta otsuse, . aasta nõude vaikimisi tagasilükkamise otsuse ja . aasta otsuse tühistamisnõudeid tuleb käsitleda üksnes . aasta otsuse vastu esitatud nõuetena, ning piiras seeläbi ebaseaduslikult kohtu menetlusse antud vaidluse eset.

52

Apellandi 4. juuni 2003. aasta nõude osas tuleb märkida, et esiteks oli selle eesmärk hoida ära vaidlusalune mahaarvamine ja teiseks nõuda parlamendilt tagasi apellandi palgalt varem kinnipeetud summad. Kuigi . aasta otsuse sõnastus viitab üksnes kulgema hakanud ajavahemikule, tuleb seda antud kontekstis mõista nii, et sellega lükatakse tagasi ka apellandi . aasta nõue tagastada summad, mis olid tema palgalt varem kinni peetud. Apellandi . aasta nõue lükati seega . aasta otsusega tervikuna tagasi.

53

Seega ei rikkunud Esimese Astme Kohus õigusnormi, leides, et apellandi nõudeid tuleb käsitleda viimati mainitud otsuse vastu esitatud nõuetena.

54

28.aprilli 2004. aasta otsuse osas tuleb märkida, et see puudutab sarnaselt . aasta otsusega R. Weißenfelsi olukorda personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 taustal ning sellega kohandatakse Luksemburgi toetuse summat, mis personalieeskirjade alusel makstavast toetusest maha arvatakse. Isegi kui antud järeldust arvestades võiks . aasta otsust pidada . aasta otsust kinnitavaks otsuseks, ei saa selle vastu esitatud nõudeid sel alusel vastuvõetamatuks tunnistada, kuna . aasta otsus on vaidlustatud määratud tähtaja jooksul. Kinnitava otsuse vastu esitatud hagi on vastuvõetamatu vaid juhul, kui kinnitatud otsus on muutunud asjaomase isiku suhtes lõplikuks, kuna selle vastu ei ole määratud tähtaja jooksul hagi esitatud. Vastasel korral on asjaomasel isikul õigus vaidlustada kas kinnitatud otsus või kinnitav otsus või mõlemad otsused (vt . aasta otsus liidetud kohtuasjades 193/87 ja 194/87: Maurissen ja Union syndicale vs. kontrollikoda, EKL 1989, lk 1045, punktid 25 ja 26).

55

Vastab tõele, et apellandi nõue tühistada 28. aprilli 2004. aasta otsus esitati alles repliigi staadiumis ja et järelikult saab selle vastuvõetamatust Esimese Astme Kohtu poolt toimepandud õigusnormi rikkumisele vaatamata nimetatud kohtu otsuse resolutiivosa selles osas õiguslikult põhjendada (vt . aasta otsus kohtuasjas C-30/91 P: Lestelle vs. komisjon, EKL 1992, lk I-3755, punkt 28).

56

Kuna aga tegemist on otsusega, mis käsitleb sama küsimust selle kohta, kas asjaomasel isikul on õigus saada eri perioodide eest ülalpeetava lapse suurendatud toetust täismääras ja kui see on asjakohane, saada summa, mis õigusvastaselt maha arvati, siis ei vastaks see korrakohasele õigusemõistmisele, kui isikult nõutaks 28. aprilli 2004. aasta otsuse vastu Esimese Astme Kohtule uue hagi esitamist (vt selle kohta . aasta otsus liidetud kohtuasjades 351/85 ja 360/85: Fabrique de fer de Charleroi jt vs. komisjon, EKL 1987, lk 3639, punkt 11).

57

Seega tuleb sedastada, nagu märgib apellant, et Esimese Astme Kohus on 28. aprilli 2004. aasta otsuse vastu esitatud nõuete tagasilükkamisega väljunud tema menetlusse antud vaidluse piiridest, ning vaidlustatud kohtuotsus tuleb selles osas tühistada.

58

Teises väites kinnitab apellant, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, jättes apellandi nõude kohustada parlamenti hüvitama kahju, mis apellandi väitel õigusvastase kinnipidamisega talle on tekitatud, vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna see esitati alles repliigis.

59

Parlament väidab omalt poolt, et Esimese Astme Kohus leidis õigesti, et apellandi esitatud kahju hüvitamise nõue on vastuvõetamatu, kuna see esitati alles repliigi staadiumis.

60

Parlament lisab, et mainitud nõude oleks saanud vastuvõetamatuks tunnistada ka seetõttu, et apellant ei olnud välja arvutanud tekitatud kahju summat ega täpsustanud kahju hindamise teostamist takistavaid asjaolusid (vt selle kohta 23. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-150/03 P: Hectors vs. parlament, EKL 2004, lk I-8691, punkt 62).

61

Apellant palus Esimese Astme Kohtul mõista parlamendilt tema kasuks välja koos intressidega need summad, mis apellandi väitel olid tema töötasult õigusvastaselt kinni peetud. Parlamendi kirjalikke vastuseid arvesse võttes sõnastas ta need nõuded ümber üheks nõudeks, milles kohustas parlamenti hüvitama kahju kõnesolevate summade ulatuses koos lisanduvate intressidega, mis apellandile oli tema palgalt kinnipidamisega tekitatud.

62

Kõigepealt tuleb märkida, et olenemata apellandi kasutatud sõnastusest, oli tema nõuetel ilmselgelt üksainus eesmärk – saada tagasi koos intressidega seaduses ette nähtud määras need summad, mis parlament oli personalieeskirjade artikli 67 lõikes 2 sätestatud toetuste samaaegset maksmist keelavat põhimõtet arvestades apellandi töötasult viimase väitel õigusvastaselt maha arvanud.

63

Ehkki hiljem esitas apellant kahju hüvitamise nõude ühe hüvitisnõudena, ei ole parlamendil siiski seega õigust väita, et kõnealused nõuded on hilinemisega esitamise tõttu vastuvõetamatud.

64

Lisaks tuleb meelde tuletada, et personalieeskirjade artikli 91 lõige 1, mida kohaldatakse nii Esimese Astme Kohtule kui ka Avaliku Teenistuse Kohtule, annab kohtule selles küsimuses igal juhul täieliku pädevuse, sätestades, et:

„Euroopa Ühenduste Kohtu jurisdiktsiooni alla kuuluvad kõik ühenduste ja käesolevate personalieeskirjadega hõlmatud isikute vahelised vaidlused, milles käsitletakse seda isikut kahjustavat meedet artikli 90 lõike 2 tähenduses. Rahaliste vaidluste puhul on Euroopa Kohtul täielik pädevus.”

65

Selle sätte mõttes on „rahalised vaidlused” mitte ainult teenistujate poolt institutsioonide vastu esitatud kahju hüvitamise hagid, vaid ka kõik need hagid, millega kohustatakse institutsiooni maksma teenistujale rahasumma, mis viimase hinnangul tuleb talle personalieeskirjade või muu teenistussuhteid reguleeriva akti alusel välja maksta (vt selle kohta 2. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-449/99 P: EIP vs. Hautem, EKL 2001, lk I-6733).

66

Sellest tuleneb, et apellandi nõue kohustada parlamenti maksma talle koos intressidega seaduses ette nähtud määras summad, mis apellandi arvates olid tema palgalt õigusvastaselt kinni peetud, kujutab endast personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 mõttes „rahalist vaidlust”.

67

Personalieeskirjade artikli 91 lõikest 1 ühenduse kohtule tulenev täielik pädevus annab nimetatud kohtule volitused lahendada lõplikult tema menetluses olevad vaidlused ehk teisisõnu otsustada kõigi teenistuja õiguste ja kohustuste üle, välja arvatud juhul, kui selline kohtuotsuse osa jäetakse asjaomase institutsiooni kontrolli alla täitmiseks tingimustel, mis on kohtuotsuses täpselt määratletud.

68

Seega vastupidi sellele, mida väidab parlament, on ühenduse kohus pädev mõistma institutsioonilt välja rahasumma, mis apellandil on personalieeskirjade või mõne muu õigusakti alusel õigus saada.

69

Eeltoodust järeldub, et keeldudes põhimõtteliselt parlamendilt apellandi kasuks välja mõistmast rahasummasid, ületas Esimese Astme Kohus oma pädevuse ulatust.

70

Järelikult on ka apellandi teine väide põhjendatud ja vaidlustatud kohtuotsus tuleb selles osas tühistada.

71

Kolmandas väites leiab apellant, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, leides, et personalieeskirjade ja Luksemburgi seaduse alusel makstavad toetused on personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 mõttes „samalaadsed” ja et osutatud sättest tulenevalt tuleb Luksemburgi toetus personalieeskirjade alusel makstavast toetusest maha arvata.

72

Ta on seisukohal, et personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 kohaselt on nõutav nii formaalne kui ka sisuline samalaadsus.

73

Ta väidab, et vaidlusalused hüvitised ei ole formaalselt samalaadsed, sest personalieeskirjade alusel makstav toetus on töötasule lisanduv hüvitis, samas kui Luksemburgi toetust makstakse töösuhtest olenemata (vt selle kohta 7. mai 1987. aasta otsused kohtuasjas 186/85: komisjon vs. Belgia, EKL 1987, lk 2029, punktid 27–30 ja punkt 33, ning kohtuasjas 189/85: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1987, lk 2061, punkt 26).

74

Apellant väidab, et tema analüüsi kinnitab ka personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 saksakeelne versioon ning et esimene mainitud erinevus tõendab iseenesest, et vaidlusalused hüvitised ei ole samalaadsed.

75

Apellant toob veel esile, et vaidlusalused hüvitised ei ole ka sisuliselt samalaadsed.

76

Ta rõhutab siinjuures, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, leides, et personalieeskirjade artikli 67 lõiget 2 kohaldatakse samalaadsetele toetustele. Tema arvates kohaldatakse antud artiklit ainult juhul, kui asjassepuutuvad hüvitised on tõesti samalaadsed.

77

Apellant väidab, et vaidlusaluste hüvitiste puhul see nii ei ole, sest ainult ametnikul on õigus saada personalieeskirjade alusel makstavat hüvitist, mida antakse talle puudega lapse ülalpidamiseks ametniku elukohast sõltumata, samas kui Luksemburgi toetust antakse puudega isikule tema vajaduste katmiseks, kui ta elab Luksemburgis, kas oma perekonna juures või mõnes spetsialiseeritud asutuses.

78

Parlament leiab omalt poolt, et Esimese Astme Kohus ei ole õigusnormi rikkunud, otsustades, et personalieeskirjade artikli 67 lõikes 2 sätestatud toetuste samaaegset maksmist keelava põhimõtte kohaldamine oli õigustatud.

79

Esimese punkti osas leiab parlament, et apellandi väide, mille kohaselt on käesoleval juhul ainult personalieeskirjade alusel makstav toetus käsitatav palgalisana saadava hüvitisena, ei ole õiguslike argumentidega põhjendatud ja tuleb seetõttu tähelepanuta jätta. Parlament lisab, et peale selle on Esimese Astme Kohus antud küsimuse analüüsimisel esitanud piisavad põhjendused.

80

Parlament väidab, et eespool viidatud kaks kohtuotsust komisjon vs. Belgia ja komisjon vs. Saksamaa, millele apellant on tuginenud, ei ole käesolevas asjas asjakohased. Ta leiab, et mainitud kohtuotsused on tehtud teistsuguses kontekstis, osutades eelkõige asjaolule, et tegemist oli liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusega, milles komisjon leidis, et asjaomaste liikmesriikide siseriiklik õigus riivab ühenduse peretoetuste täiendavat olemust, mis tuleneb personalieeskirjade artikli 67 lõikest 2. Samuti on parlament arvamusel, et mainitud kohtuotsustes tuvastas Euroopa Kohus üksnes asjaolu, mille korral ei või asjaomaste liikmesriikide siseriikliku õigusega välistada siseriikliku toetuse maksmist või arvata sellest toetusest maha personalieeskirjade alusel makstavate toetuste summat. Parlamendi hinnangul esineb see asjaolu vaid juhul, kui ametniku abikaasa teeb palgatööd.

81

Parlament leiab, et siseriikliku toetuse täiendavat olemust palgatöö suhtes ei saa igal juhul pidada personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 raames hindamisel määravaks asjaoluks ning et Esimese Astme Kohus piirdus seega õigesti üksnes selle väljaselgitamisega, kas käsitletavad toetused on võrreldavad ja omavad sama eesmärki.

82

Parlament arvab siinkohal, et Esimese Astme Kohus on leidnud õigesti, et määravaks kriteeriumiks vaidlusaluste toetuste personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 kohase olemuse hindamisel on see, et kumbagi toetust antakse eesmärgiga hüvitada kulutused, mis tulenevad puudega isiku abistamisest ja hooldamisest.

83

Ühtlasi rõhutab ta asjaolu, et mõlemad toetused on kindlasummalised.

84

Lõpetuseks viitab ta Esimese Astme Kohtu 10. mai 1990. aasta otsusele kohtuasjas T-117/89: Sens vs. komisjon (EKL 1990, lk II-185), väites, et personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 kohaldamisel ei oma tähtsust asjaolu, et kõnealuseid toetusi ei saa samad isikud.

85

Apellant kinnitab kolmandas väites, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, leides, et personalieeskirjade ja Luksemburgi seaduse alusel makstavad toetused on personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 mõttes „samalaadsed” ja et seega oli mahaarvamine õigustatud.

86

Esmalt on vaja kindlaks teha, kas antud väide, millele parlament vastu vaidleb, on vastuvõetav.

87

Vastavalt EÜ artiklile 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punktile c näidatakse apellatsioonkaebuses täpselt kohtuotsuse või määruse, mille tühistamist taotletakse, kritiseeritavad osad, samuti seda taotlust konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid (vt eelkõige 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C-352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, EKL 2000, lk I-5291, punkt 34).

88

Apellatsioonkaebustest nähtub, et apellant on teinud etteheiteid vaidlustatud kohtuotsuse mitme punkti kohta ja esitanud oma nõude toetuseks konkreetsed õiguslikud argumendid. Seega on antud väide esitatud Euroopa Kohtule õiguspäraselt.

89

Mis puudutab väite põhjendatust, siis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et samalaadsete toetustena personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 mõttes on käsitletavad ainult sellised toetused, mis on võrreldavad ja mida makstakse samal eesmärgil (eespool viidatud kohtuotsus Gelders-Deboeck vs. komisjon, punkt 16).

90

Tegemist on õigusliku küsimusega, mida Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses kontrollib.

91

Personalieeskirjade artikli 67 lõike 3 kohaselt võib ülalpeetava lapse toetust kahekordistada, kui laps kannatab vaimse või füüsilise puude all ja kui ametnik kannab sellest tulenevalt suuri kulutusi.

92

Esiteks järeldub sellest, et võrreldavat toetust saab maha arvata vaid ülalpeetava lapse toetuse selle osa võrra, mis kahekordistamise tõttu lisandub toetusele, mida teenistuja peab igal juhul saama.

93

Eeskätt tuleb märkida, et Luksemburgi toetus on personalieeskirjade alusel makstavast toetusest mitmes aspektis selgelt eristatav.

94

Luksemburgi toetus, mille andmise aluseks on vaid elukoht Luksemburgi territooriumil ja mis ei sõltu töösuhtest, on mõeldud asjakohaste meetmete abil puudega toimetulekuks, mille mõiste on seaduses täpselt defineeritud. Selle summa on palju suurem kui ülalpeetava lapse toetuse osa, mis on saadud põhisumma kahekordistamise tulemusena.

95

Seda toetust antakse isikutele, kelle füsioloogilised või psüühilised funktsioonid on ravist, koolitusest või taastusravist ning sobivate abivahendite kasutamisest hoolimata vähenenud, mistõttu ta vajab teise isiku pidevat kõrvalabi või järelevalvet.

96

On ilmselge, et see toetus peab aitama hüvitada kulud, mis asjaomase isiku töölevõtmisega või vähemalt osalise ajaga töölevõtmisega kaasnevad, mida aga personalieeskirjade alusel makstava toetuse kahekordistatud osa ei võimalda ja mille summa võib kuluda muu hulgas selliste kulutuste peale nagu hooldamise, taastusravi, abivahendite, erikoolituse või eluaseme kohandamisega seotud kulud.

97

Siinjuures tuleb märkida, et 2004. aastal vastas personalieeskirjade artikli 67 lõike 3 alusel määratav ülalpeetava lapse kahekordne toetus 260,96 euro suurusele tõusule, sama kui Luksemburgi toetuse suuruseks oli kuni 553,96 eurot.

98

Sellest tuleneb, et personalieeskirjade artikli 67 lõike 3 alusel antava ülalpeetava lapse toetuse osal ja Luksemburgi toetusel ei ole sama sisu ega eesmärk.

99

Järelikult ei ole personalieeskirjade alusel makstav toetus ja Luksemburgi toetus personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 mõttes samalaadsed.

100

Eeltoodust tuleneb, et Esimese Astme Kohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuses õigusnormi, leides, et Luksemburgi toetus on personalieeskirjade alusel makstava toetusega personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 mõttes samalaadne toetus.

101

Seega on apellandi kolmas väide põhjendatud.

102

Niisiis tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldada ja vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

103

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimesest lõigust tuleneb, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, võib Euroopa Kohus juhul, kui menetlusstaadium lubab, teha ise asja suhtes lõpliku otsuse või suunata asja tagasi Esimese Astme Kohtusse otsustamiseks.

104

Käesoleval juhul lubab menetlusstaadium Euroopa Kohtul teha asjas ise lõpliku otsuse.

105

Nagu eespool märgitud, ei ole personalieeskirjade alusel makstav toetus ja Luksemburgi toetus personalieeskirjade artikli 67 lõike 2 mõttes samalaadsed ning seega on apellandil õigus nõuda 26. juuni 2003. aasta ja . aasta otsuste tühistamist osas, milles need näevad ette Luksemburgi toetuse ülalpeetava lapse kahekordsest toetusest mahaarvamise.

106

Apellandi õiguste kindlaksmääramise osas tuleb märkida, et 18. septembril 2000 teatavaks tehtud mahaarvamise otsus on muutunud lõplikuks, kuivõrd seda ei ole hagi esitamise tähtaja jooksul vaidlustatud. Otsus tehakse aga selle kohta, et parlament peab maksma apellandile summad koos intressidega, mis tema palgalt . aasta otsuse jõustumiskuupäeval õigusvastaselt maha arvati.

107

Kodukorra artikli 122 esimene lõik sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna R. Weißenfelsi apellatsioonkaebus rahuldati ning parlamendi 26. juuni 2003. aasta ja . aasta otsused tühistati, tuleb kohtukulud, mis R. Weißenfels nii esimeses kohtuastmes kui käesolevas menetluses kandis, viimase esitatud nõuete kohaselt välja mõista parlamendilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: