1. 

Euroopa Ühenduste Komisjon esitas 2. oktoobril 2006 EÜ artikli 230 alusel tühistamishagi Euroopa Parlamendi ja nõukogu . aasta määruse (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta ( 2 ) peale, väites, et määruse õiguslik alus on vale. Hageja sõnul peaks vaidlusalune määrus põhinema kahel alusel, antud juhul samal ajal nii EÜ artikli 175 lõikel 1 kui ka EÜ artiklil 133, aga määruse andjad on selle vastu võtnud üksnes EÜ artikli 175 lõike 1 alusel.

2. 

Käesolev Euroopa Kohtus algatatud kohtuasi on selle vastuolu uus peatükk, mille puhul komisjon on juba kaua aega olnud eriarvamusel Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukoguga seoses EÜ artikli 133 ja EÜ artikli 175 lõike 1 kasutamisega niisuguse ühenduse akti õigusliku alusena, mille eesmärk on keskkonna kaitsmine riikidevahelise jäätmeveo meetmete abil. Tuleb öelda, et asjaomane kohtupraktika ei aita selgust tuua, vähemalt mitte üksikasjalikult. Kostjad usuvad koguni, et kohtupraktikas võib tuvastada vastuolu ja igal juhul argumente, mis räägivad mõlema käesoleval juhul esitatud väite kasuks. Seega nõudsid nad vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 3 teisele lõigule, et vaidlust arutataks suurkojas.

3.

Nõukogu väidab kõigepealt, et hagi on vastuvõetamatu, sest vastupidi Euroopa Kohtu kodukorra artikli 38 lõike 1 punkti c nõuetele ei ole komisjon tema arvates hagiavalduses täpsustanud, milliste vaidlustatud määruse sätete õiguslik alus oleks tema arvates pidanud olema EÜ artikkel 133, milliste puhul EÜ artikli 175 lõige 1 ning millised sätted oleksid vajaduse korral pidanud põhinema mõlemal nimetatud õigusnormil.

4.

Selle vastuvõetamatuse vastuväitega ei saa ilmselgelt nõustuda. Komisjoni hagiavalduses on esitatud lühidalt väited, millele ta tugineb, ning see on piisavalt selge ja täpne, et nõukogu saaks kaitseks valmistuda ja Euroopa Kohus hagi lahendada. Komisjon märgib nimelt põhjused, miks ta leiab, et kohtupraktikas kehtestatud tingimused kahe õigusliku aluse kasutamiseks on täidetud. Kodukorra artikli 38 lõike 1 punkti c nõuete täitmiseks ei ole vaja, et komisjon näitaks, millised vaidlustatud määruse sätted peavad kummalgi alusel põhinema. Igal juhul märkis komisjon oma hagiavalduses, et kui EÜ artikli 175 lõige 1 on valitud õigesti enamiku vaidlustatud määruse sätete õiguslikuks aluseks, siis IV-VI jaotise sätted, mis käsitlevad jäätmesaadetisi (import, eksport, transiit) kolmandatest riikidest või kolmandatesse riikidesse, oleksid pidanud põhinema EÜ artiklil 133.

5.

Alustuseks tuleb täpsustada, et see vaidlus õige õigusliku aluse valiku üle ei ole käesoleval juhul puhtalt vormilise ulatusega, sest sel juhul ei oleks esitatud tühistamisväide tulemuslik.

6.

Mõistagi võiks väita, et selle vaidlusega ei kaasne tagajärgi institutsionaalsele tasakaalule, sest olenemata sellest, kas õiguslikuks aluseks valitakse ainult EÜ artikli 175 lõige 1 või sellele lisatakse ka EÜ artikkel 133, jääb vaidlusaluse määruse vastuvõtmise kord samaks. Need kaks sätet näevad nimelt ette, et nõukogu teeb otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega. EÜ artikkel 175 näeb tõesti ette kaasotsustamismenetluse ja EÜ artikkel 133 koostoimes EÜ artikli 300 lõike 3 esimese lõiguga ei anna parlamendile mingit otsustamisprotsessis osalemise õigust. Sellegipoolest näib, et Euroopa Kohtu praktikas eelistatakse sätet, mis seob parlamendi tihedamalt akti vastuvõtmisega, ning valides kahe õigusliku aluse vahel, mille eesmärke taotletakse võrdväärselt, tuleb juhinduda sellest eelistusest. ( 3 ) Kui järgida seda loogikat, siis peab see eelistus otsustama ka, millist menetlust järgitakse, juhul kui valitakse kaks õiguslikku alust, millest kumbki näeb ette erineva otsustamisprotsessi. ( 4 ) Kuigi ma kahtlen tõsiselt, kas parlamendi osalemist maksimeerivate otsustamismenetluste eelistamine on põhjendatud, ( 5 ) on minu arvates raske seda praegu kahtluse alla seada, arvestades, et seda kohtupraktika suunda on hiljuti taas kinnitatud. ( 6 ) Teisisõnu, isegi kui oletada, et analüüsimisel selgub, et tõepoolest tuleb lisada EÜ artikkel 133 vaidlusaluse määruse ainsaks õiguslikuks aluseks võetud EÜ artiklile 175, siis jääb akti vastuvõtmisel järgitavaks menetluseks ikkagi viimati nimetatud artiklis ette nähtud kaasotsustamismenetlus. Kuna väidetav eksimus õigusliku aluse valikul ei mõjutanud järgitavat menetlust, ei saanud see mõjutada vaidlustatud akti sisu kindlaksmääramist. ( 7 )

7.

Sellegipoolest on EÜ artiklite 133 ja 175 vahel valimisel olulised tagajärjed ühenduse ja liikmesriikide vahelisele pädevuse jaotusele, sest esimene artikkel annab ainupädevuse ühendusele, teine näeb ette pädevuste jagunemise. EÜ artikli 175 lõike 1 valimine vaidlustatud määruse ainsaks õiguslikuks aluseks piiraks seega ühenduse pädevust, millest tuleneks liikmesriikide pädevus, kaasa arvatud pädevus reguleerida jäätmete eksporti ja importi, tingimusel ja kuivõrd selline liikmesriikide algatus ei kahjustaks selles valdkonnas vastu võetud ühenduse eeskirju. Komisjoni arvates oleks selle liikmesriikidele antud pädevuse kasutamise tagajärjeks vältimatult liikmesriikide ettevõtjate vahelise konkurentsi kahjustamine välisturgudel ja see moonutaks olukorda ühenduse siseturul.

8.

Ainus tühistamisväide on see, et õiguslik alus on valesti valitud: kui ühenduse seadusandja valis EÜ artikli 175 vaidlustatud määruse ainsaks aluseks, siis komisjon väidab, et sellele sättele oleks tulnud lisada EÜ artikkel 133.

9.

Selle argumendi üle otsustamisel tuleks kõigepealt meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ühenduse õigusakti õigusliku aluse valik põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis on kohtulikult kontrollitavad ja mille hulka kuuluvad eelkõige õigusakti eesmärk ja sisu. ( 8 ) Juhul kui asjaomane akt taotleb kahte eesmärki või sellega reguleeritakse kahte valdkonda, peab see põhinema õiguslikul alusel, mis on peamise või ülekaaluka eesmärgi ja/või valdkonna tõttu nõutav õiguslik alus. ( 9 )

10.

Vaid erandina peab õigusakt juhul, kui sellel on mitu lahutamatult seotud eesmärki või reguleerimisvaldkonda, ilma et mõni neist oleks teisega võrreldes teisejärguline või kaudne, põhinema vastavatel erinevatel õiguslikel alustel. ( 10 ) Sellegipoolest on isegi juhul, kui oletada, et kõnesoleval aktil on samal ajal mitu eesmärki või kaks samaväärset ja lahutamatut reguleerimisala, kahe õigusliku aluse kasutamine välistatud kahel juhul: kui valitud kahest õiguslikust alusest üks on EÜ asutamislepingu säte ja üks EL-i lepingu säte; ( 11 ) kui ühe ja teise õigusliku aluse jaoks ette nähtud menetlused on ühildamatud ja/või kui õiguslike aluste kumuleerumine võib kahjustada parlamendi õigusi. ( 12 )

11.

Komisjon väidab sellele kohtupraktikale tuginedes, et vaidlustatud määrusel on nii eesmärgi kui sisu mõttes kaks lahutamatult seotud reguleerimisvaldkonda, millest üks kuulub ühise kaubanduspoliitika ja teine keskkonnakaitse valdkonda, ning et järelikult on vaja kahekordset õiguslikku alust. Ta väidab selles küsimuses, et kõnealuse akti eesmärk ei ole mitte ainult jäätmesaadetiste reguleerimine ühenduses puhtalt keskkonnakaitselistel põhjustel, vaid see sisaldab IV-VI jaotises ka kolmandate riikidega toimuva jäätmetealase väliskaubanduse üksikasjalikke eeskirju, mis käsitlevad kolmandatest riikidest pärinevate jäätmete importi ühendusse, jäätmete eksporti ühendusest kolmandatesse riikidesse ning jäätmete transiiti läbi ühenduse nii sisse- kui väljaveol. Lühidalt ja teisisõnu – arvestades, et vaidlusalune määrus reguleerib ka ühenduse ja kolmandate riikide vahelisi jäätmesaadetisi, oleks tulnud EÜ artiklile 175 õigusliku alusena lisada ka EÜ artikkel 133.

12.

Esimene küsimus, mille komisjoni argumendid tõstatavad, on see, kas sellisel juhul nagu käesolevas asjas, kus üks volitavatest sätetest, EÜ artikkel 133, annab ühendusele ainupädevuse vaidlustatud akti vastuvõtmiseks, samas kui teine, EÜ artikkel 175, annab talle selleks ainult jagatud pädevuse, on erandina võimalik kasutada kahte õiguslikku alust. Ühenduse pädevus mõjutab olemuselt nimelt märkimisväärselt liikmesriikide kõrvalpädevust. Ühenduse ainupädevus keelab liikmesriikide igasuguse seadusandliku sekkumise peale tegutsemise ühise huvi haldajana selleks, et vältida õiguslikke lünki juhul, kui ühenduse õigusnormi ei ole. ( 13 ) Seevastu jagatud pädevuse korral võivad liikmesriigid asjaomases valdkonnas vabalt seadusi anda, tingimusel et võetud siseriiklikud meetmed ei kahjusta samas valdkonnas vastu võetud ühenduse eeskirjade kasulikku mõju. ( 14 ) Ühenduse ja liikmesriikide seadusandlike pädevuste sellist liigendatust jagatud pädevuse korral käsitlebki EÜ artikkel 176, mis lubab viimastel, isegi juhul, kui asjaomases valdkonnas on vastu võetud ühenduse õigusnormid, võtta rangemaid keskkonnakaitsemeetmeid ainsal tingimusel, et need on asutamislepinguga kooskõlas. Seega võib õigustatult küsida – nagu tegid nõukogu, parlament ja Ühendkuningriik käesoleval juhul –, kas pädevus võtta vastu konkreetne akt võib olla samal ajal ainupädevus ja jagatud pädevus. Kuidas võib liikmesriikide seadusandlik kõrvalpädevus olla jagatud pädevuse korral, mille alusel võeti vastu ühenduse akt, veel kohaldatav, kui see akt võeti ühiselt vastu ühenduse ainupädevuse alusel?

13.

Teadaolevalt on Euroopa Kohus lubanud sellist kahekordset õiguslikku alust kahes kohtuasjas, milles arutati just samu õiguslikke aluseid, millega on tegemist käesoleval juhul. ( 15 ) Neid kahte kohtuotsust tähelepanelikult lugedes tuleb nentida, et seda lahendust sai õigeks pidada ainult sellepärast, et kuigi kõnealused aktid hõlmasid kahte samaväärset ja lahutamatult seotud reguleerimisvaldkonda, oli võimalik selgelt eristada seda, mis nendes aktides kuulus EÜ artiklis 133 ette nähtud ühenduse ainupädevusse, ja seda, mis kuulus EÜ artikliga 175 nimetatud ühendusele antud jagatud pädevuse kohaldamisalasse. Nii on see mõistagi juhul, kui aktis on võimalik eristada, millised sätted peaksid põhinema ühel või teisel nimetatud õiguslikul alusel. On isegi täiesti mõeldav, et üks ja sama säte põhineb mõlemal õiguslikul alusel, sest see käsitleb erinevaid teemasid. Seevastu üks ja sama küsimus ei saa kuuluda samal ajal ainupädevusse ja jagatud pädevusse.

14.

Käesoleval juhul on teoreetiliselt võimalik kasutada EÜ artikleid 133 ja 175 koos vaidlustatud määruse õigusliku alusena. Nagu juba rõhutatud, määras komisjon tõepoolest kindlaks sätted, mis oleksid tema arvates pidanud põhinema EÜ artiklil 133, kuna teised põhinesid õigesti EÜ artiklil 175: need on IV-VI jaotise sätted, mis puudutavad jäätmesaadetisi (import, eksport, transiit) kolmandatest riikidest või kolmandatesse riikidesse ja oleks pidanud põhinema EÜ artiklil 133.

15.

Pealegi ei saa EÜ artikli 133 lisamist EÜ artiklile 175 välistada ja seda põhjusel, et ühe ja teise õigusliku aluse puhul ette nähtud menetlused on ühildamatud ja/või õiguslike aluste kumuleerumine võib kahjustada parlamendi õigusi. ( 16 ) Nagu ma juba rõhutasin, ( 17 ) ei muudaks EÜ artikli 133 lisamine, millega parlament jäetakse otsustamisprotsessist välja, nimelt kuidagi kohaldatavat normatiivset menetlust. Kohtupraktika kohaselt jääks EÜ artiklis 175 ette nähtud kaasotsustamismenetlus kohaldatavaks akti kõikide sätete vastuvõtmisel.

16.

Jääb veel kindlaks määrata, kas vaidlusaluse määruse eesmärkide ja sisu analüüsimisel selgub, et määrus reguleerib tõepoolest nii keskkonna- kui ka kaubandusvaldkonda, mis on samaväärsed ja lahutamatult seotud, ilma et üks neist oleks teisega võrreldes teisejärguline või kaudne. ( 18 )

17.

Argumendid, mis hageja selle tõendamiseks esitas, mind ei veena. Kahtlemata tuleb temaga nõustuda, et ühise kaubanduspoliitika kohaldamisala tõlgendatakse tavaliselt ( 19 ) laialt ( 20 ). Seetõttu jääb meede, mis reguleerib kaubavahetust kolmandate riikidega, kaubanduspoliitikameetmeks, isegi kui sellel on ka teisi valdkondi puudutavaid eesmärke, nagu arengupoliitika ( 21 ), välis- ja julgeolekupoliitika ( 22 ) või keskkonnakaitse ( 23 ) eesmärke. Viimati nimetatud juhul on see nii seda enam, et nüüd EÜ artiklis 6 (varem EÜ artikli 130r lõikes 2) sätestatud integreerimise põhimõttel tuleb keskkonnakaitsenõuded integreerida kõikide ühenduse poliitikavaldkondade ja tegevuse määratlemisse ja rakendamisse. ( 24 ) Asjaolust, et vaidlustatud määruse sätted hõlmavad keskkonnakaitsekaalutlusi, seega kindlasti ei piisa selleks, et need ei saaks või ei võiks põhineda EÜ artiklil 133. See oleks teisiti vaid juhul, kui keskkonnaeesmärk osutuks ülekaalukaks ja kaubanduslik mõõde oleks vaid kõrvaline. Sel juhul oleks tulnud vaidlustatud akt vastu võtta ainult EÜ artikli 175 lõike 1 alusel. ( 25 ) Nii vaidlustatud määruse esemest ja eesmärgist kui ka selle tausta analüüsimisest nähtubki just, et selle keskkonnamõõde on ülekaalus.

18.

Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlusaluse määrusega taotletakse vaieldamatult põhiliselt keskkonnaalast eesmärki. Selle määruse põhjenduses 1 on märgitud, et „[k]äesoleva määruse põhieesmärk ja -komponent on keskkonnakaitse”. Ülejäänud seletuskiri kinnitab seda. Kui välja arvata nimetatud määruse põhjendused 16 ja 19, mis puudutavad siseturu nõuetekohast toimimist, räägivad kõik põhjendused, mõni mõistagi otsesemalt, mõni kaudsemalt, keskkonnakaitselistest kaalutlustest. Eelkõige põhjenduses 7 rõhutatakse üldiselt „vajadust säilitada, kaitsta ja parandada keskkonna ja inimeste tervise kvaliteeti”. Samamoodi tuletab põhjendus 42 meelde, et määruse eesmärk on „tagada keskkonna kaitse jäätmete veol”. Isegi jäätmete ühendusse importimise ja ühendusest eksportimise puhul peetakse kogu aeg silmas keskkonnakaitse kaalutlusi. Nii märgitakse põhjenduses 28, et „asjaomaste riikide keskkonna kaitseks” tuleb riigis, mille suhtes OECD otsust ei kohaldata, selgitada taaskasutamiseks mõeldud ohtlike jäätmete ekspordikeelu ulatust. Samamoodi rõhutatakse põhjenduses 33, et tuleb tagada ühendusse imporditud jäätmete käitlus kogu veo jooksul „nii, et see ei ohustaks inimeste tervist, ning selliseid menetlusi või meetodeid kasutades, mis ei kahjustaks keskkonda”.

19.

Vaidlustatud määruse eseme kohta väidab komisjon, et see tekst sisaldab kolmandate riikidega toimuva kaubavahetuse üksikasjalikke eeskirju, mis on kohaldatavad ka kolmandatest riikidest jäätmete ühendusse importimisele, jäätmete kolmandatesse riikidesse eksportimisele ja jäätmete transiidile läbi ühenduse nii sisse- kui väljaveol. Sel määral kuulub määrus tema arvates ka ühise kaubanduspoliitika valdkonda.

20.

Määruse eesmärk on siiski kehtestada jäätmesaadetistest etteteatamise, nende menetlemise ja kontrollimise kohustused, nii et sellised veod toimuksid tingimustel, mis tagavad keskkonnakaitse. Need kohustused on loetletud määruse II jaotises ja on kokkuvõttes järgmised. Artikli 3 lõike 1 alusel kehtib kirjaliku etteteatamise ja nõusoleku menetlus kõikide kõrvaldamiseks määratud jäätmete vedude suhtes, eelkõige vaidlustatud määruse IV lisas nimetatud jäätmesaadetiste suhtes, mis on mõeldud taaskasutamiseks. Selle etteteatamise ja nõusoleku menetluse raames peab teataja esitama teatatud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise kohta vastuvõtjaga sõlmitud lepingu olemasolu kinnitava tõendi (vaidlustatud määruse artikli 4 punkt 4 ja artikkel 5) ja tõendi finantstagatise andmise või samaväärse kindlustuse sõlmimise kohta, mis katavad transpordikulud, taaskasutamis- või kõrvaldamiskulud ja ladustamiskulud seoses asjaomaste jäätmetega (vaidlustatud määruse artikli 4 punkt 5 ja artikkel 6 ). Kui on esitatud teade jäätmesaadetise kohta, võivad pädevad asutused määruse artiklites 11 ja 12 nimetatud, põhiliselt keskkonnakaitsest lähtuvatel asjaoludel kehtestada teatud tingimusi seoses oma nõusoleku andmisega saadetisele või esitada niisugusele saadetisele põhjendatud vastuväiteid (vaidlustatud määruse artiklid 9–12). Artiklites 22–25 on ette nähtud kohustus võtta jäätmed tagasi, kui saadetise lähetamine on jäänud lõpetamata või kui jäätmesaadetis on ebaseaduslik, ning tagasivõtmisega seotud kulusid reguleerivad eeskirjad.

21.

Vaidlusaluse määruse väliste aspektide osas piisab sellest, kui märkida, et kui eksport ühendusest, import ühendusse ja jäätmete transiit ühenduse kaudu ei ole selle määrusega keskkonnakaitse kaalutlustel keelatud, siis kehtivad nende suhtes samad kõnealuse määruse IV, V ja VI jaotises kehtestatud kontrollimenetlused.

22.

Lõpuks toob vaidlustatud määruse artikli 49 lõikest 1 jäätmetekitajale ja teatajale, samuti teistele jäätmesaadetise lähetamises ja/või taaskasutamises või kõrvaldamises osalevatele ettevõtjatele tulenev kohustus võtta „vajalikke meetmeid, et tagada nende poolt saadetavate jäätmete käitlemine viisil, mis ei ohusta inimeste tervist ja keskkonda sel ajal, kui jäätmeid saadetakse, taaskasutatakse ja kõrvaldatakse”, välja kogu kontrollisüsteemi ühtsuse ja selle ülekaaluka keskkonnakaitse-eesmärgi. See kohustus kehtib nimelt mitte ainult ühendusesisesel jäätmeveol, vaid ka jäätmete eksportimisel ja importimisel.

23.

Nagu näha, on kirjaliku etteteatamise ja nõusoleku saamise menetlus vaidlusaluse määrusega kehtestatud süsteemi tuum. See menetlus on aga väga sarnane eelneva loa menetlustele, mida Euroopa Kohus on nimetanud „tüüpiliseks keskkonnapoliitika instrumendiks” ( 26 ). Sellepärast komisjon tunnistabki, et kuna see kord on määruse II jaotise alusel ette nähtud kõigepealt ühendusesiseste jäätmesaadetiste reguleerimiseks, siis on õige õiguslik alus EÜ artikli 175 lõige 1. Et määrus on selle IV–VI jaotise alusel kohaldatav mutatis mutandis ühendusevälistele jäätmesaadetistele, siis ma tunnistan, et mul on raske aru saada, kuidas selle sama kontrollivahendi eesmärk ei ole enam hoida ära keskkonnakahju, mida võivad põhjustada need saadetised. Seevastu kui lähtuda komisjoni analüüsist, mille kohaselt tuleb kehtestatud korda vaadelda kui jäätmetega toimuva väliskaubanduse regulatsiooni, mis kuulub seega ühise kaubanduspoliitika kohaldamisalasse, siis tuleks loogiliselt asuda seisukohale, et ühendusesisestele jäätmesaadetistele kohaldatuna tagab sama kord nende jäätmete vaba liikumise ning oleks pidanud seetõttu põhinema EÜ artiklil 95, mitte EÜ artiklil 175.

24.

Nagu tuletab õigesti meelde komisjon, on jäätmed mõistagi EÜ artikli 28 tähenduses kaubad ja nendega võib seega kaubelda. ( 27 ) Siiski ei tähenda asjaolu, et määrusega kehtestatud kontrollimenetlused on jäätmekaubanduse suhtes kohaldatavad ja võivad seda seega mõjutada, et nende menetluste eesmärk on sellist kaubandust edendada, hõlbustada või reguleerida, ning sellega ei saa seega kummutada vaidlustatud määruse eesmärgi ja sisu analüüsimisel täheldatud asjaolu, et määrus on vahend, mille eesmärk on peamiselt tagada keskkonnakaitse, kusjuures selle mõju kaubandusele on vaid teisejärguline ja kaudne; ühise kaubanduspoliitika mõiste lai käsitus ei sea samuti sellist tuvastatud asjaolu kahtluse alla. ( 28 ) Nimetatud määruse eesmärk ei ole määratleda mitte seda, milliste omadustega peavad olema jäätmed, et neid saaks vabalt turustada, vaid kehtestada ühtlustatud kord niisuguste menetluste jaoks, millega oleks võimalik keskkonnakaitse tagamise eesmärgil jäätmete liikumist piirata. ( 29 ) Kui järgida komisjoni tõlgendust, jääksid asutamislepingu keskkonnakaitsealased erisätted suures osas sisutühjaks, sest kohe, kui tõendatakse, et ühenduse tegevusel võivad olla tagajärjed kaubavahetusele, peaks kavandatav meede kuuluma ühisesse kaubanduspoliitikasse. ( 30 )

25.

Isegi kui oletada, et komisjoni väide, et vaidlusaluse määruse IV, V ja VI jaotis kuuluvad ühisesse kaubanduspoliitikasse, on õige, ei oleks EÜ artikli 133 lisamine õiguslikuks aluseks igal juhul õigustatud, sest ühe eesmärgi või ühe valdkonna ülekaalukust tuleb hinnata kõnealuse akti kui terviku eesmärgi ja sisu seisukohalt. ( 31 ) Vaidlustatud määruse sätete tervikuna kontrollimine näitas, et ülekaalukas on selle keskkonnakaitseline mõõde.

26.

Selles seisnebki kogu erinevus võrreldes kohtuasjaga Energy Star ( 32 ). Bürootehnika energiatõhususe märgistuse programmide koordineerimine, mille nägi ette selles kohtuasjas kõne all olev leping, oli kõigepealt mõeldud selle tehnika turustamise hõlbustamiseks, võimaldades tootjatel registreeritud toodete vastastikuse tunnustamise korras kasutada ühist logo toodete tähistamiseks tarbijate jaoks, sest mõned tooted, mida nad kavatsesid turustada Ameerika ja ühenduse turul, vastasid ühistele energiatõhususe spetsifikatsioonidele. Tootjate ja tarbijate tegeliku käitumise muutumisest oodatav energiakulu vähendamine selle märgistusprogrammi tulemusel oleks igal juhul vaid kaudne mõju.

27.

Hageja usub siiski, et ta saab oma argumente põhjendada Euroopa Kohtu otsusega, mis käsitles Rotterdami konventsiooni heakskiitmise otsuse ( 33 ) ja selle konventsiooni rakendusmääruse ( 34 ) õigusliku aluse valikut. Selle rahvusvahelise lepinguga kehtestati eelnevalt teatatud nõusoleku protseduur, mida kohaldati teatud ohtlike kemikaalide ja pestitsiidide suhtes ning mis oli väga sarnane vaidlusaluse määrusega ette nähtud kontrollimenetlustega. Euroopa Kohus oli seda pealegi nimetanud „tüüpiliseks keskkonnapoliitika instrumendiks”. ( 35 ) Ta oli siiski pidanud vajalikuks kasutada kahte õiguslikku alust, milleks olid EÜ artiklid 133 ja 175.

28.

Komisjonile võiks vastu vaielda õigusliku alusega, mis valiti Cartagena protokolli sõlmimiseks: Euroopa Kohus oli pidanud õigeks kasutada ainult EÜ artiklit 175, sest tegemist oli väga analoogse kontrollimenetluse kehtestamisega muundatud elusorganismide suhtes, mida Euroopa Kohus käsitas samuti „tüüpilise keskkonnapoliitika instrumendina”. ( 36 ) Ja seega tuleks nõukogu ja Ühendkuningriigi eeskujul möönda, et need kaks lahendust on omavahel vastuolus. Käesolev kohtuasi, mis saadetakse edasi suurkojale, annab seega võimaluse see vastuolu lõpetada.

29.

Kahes Rotterdami konventsiooni käsitlevas kohtuasjas tehtud otsuste tähelepanelik lugemine võimaldab siiski kaotada vastuolu, mis on vaid näiline. Mida selle lahenduse põhjendusest ka ei arvataks, ( 37 ) tuleb märkida, et EÜ artiklite 133 ja 175 koos kasutamise õigustuseks rõhutas Euroopa Kohus, et Rotterdami konventsiooniga seostatakse kaubandus ja keskkond sõnaselgelt üksteisega, sest selle sättega ette nähtud kontrollimenetlus on kohaldatav ainult teatud ohtlikele kemikaalidele ja pestitsiididele, mida turustatakse rahvusvaheliselt, ja selle menetluse rakendamist reguleerivad sätted, mis reguleerivad otseselt nende toodete turustamist; sellist seost ei olnud Cartagena protokollis, sest selle protokolliga kehtestatud kontrollisüsteem oli kohaldatav muundatud elusorganismidega seonduvale tegevusele ja järelikult mitte ainult nende organismide saadetistele riikidevahelise kaubanduse raames. ( 38 )

30.

Käesoleval juhul aga, nagu nägime, ei reguleeri vaidlusaluse määrusega ette nähtud kirjaliku etteteatamise ja nõusoleku andmise menetlus ainult ühendusevälist jäätmevedu. See puudutab kõigepealt ja ennekõike ühendusesisest jäätmevedu. Sellest tuleb seega järeldada, arvestades vastavalt Cartagena protokolli ja Rotterdami konventsiooni käsitlevates kohtuasjades valitud lahendusi nende koostoimes, et vaidlustatud määruses on põhiliseks reguleerimisvaldkonnaks keskkond ning puudub piisavalt tõendatud seos kaubanduse ja keskkonna vahel. Nii määruse eesmärgi kui ka eseme analüüsimine näitab, et määruse eesmärk ei ole mitte niivõrd reguleerida jäätmekaubandust kui pigem jälgida, et jäätmevedu toimuks tingimustel, mis on kooskõlas keskkonnakaitsega. Järelikult on ühenduse seadusandja valinud õigesti kõnealuse määruse ainsaks õiguslikuks aluseks EÜ artikli 175.

31.

Kontekst on samuti element, mida tuleb arvesse võtta, selleks et hinnata akti vastuvõtmiseks valitud õigusliku aluse asjakohasust. ( 39 ) Vaidlustatud määruse eseme ja eesmärgi analüüsimisel tehtud järeldus, et määrus peab põhinema ainult EÜ artiklil 175, leiab kinnitust selle akti konteksti uurimisel.

32.

Esiteks võeti vaidlustatud määrus vastu eesmärgiga asendada ja ajakohastada nõukogu 1. veebruari 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 259/93 jäätmesaadetiste järelevalve ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduses, ühendusse sisseveo ning ühendusest väljaveo korral, ( 40 ) mis on esimest määrust väga oluliselt inspireerinud. Viimane põhines EMÜ artiklil 130s (muudetuna EÜ artikkel 175) ja Euroopa Kohus, kelle poole pöördus parlament, kes väitis, et see akt oleks pidanud põhinema samal ajal EMÜ artiklitel 100a (muudetuna EÜ artikkel 95) ja 113 (muudetuna EÜ artikkel 133), oli selle õigusliku aluse asjakohasust sõnaselgelt tunnistanud. ( 41 ) Mõistagi oli Euroopa Kohus parlamendi hagi esitamise õiguse piiranguga seotud põhjustel teinud otsuse ainult määruse nr 259/93 ühendusesisese mõõtme kohta ega olnud kontrollinud, kas kõnealuse määruse osad, mis käsitlevad ühenduse ja kolmandate riikide vahelisi jäätmevedusid, oleksid õigustanud EMÜ artikli 113 lisamist. Sellegipoolest rääkis asjaolu, et ühendusesiseseid jäätmevedusid käsitlevad määruse osad põhinesid õigusega artiklil 130s ja mitte artiklil 100a, selle vastu, et oleks asjakohane olnud kasutada lisaks artiklit 113, sest nagu käesolevas asjas arutatavas määruseski piirduti määruses nr 259/93 sellega, et laiendati ühendusesiseste jäätmevedude suhtes kehtestatud ja artikli 130s alusel vastu võetud kontrollivahendit ühendusevälistele vedudele.

33.

Teiseks on vaidlustatud määruse eesmärk ka rakendada kohustusi, mis tulenevad Baselis 22. märtsil 1989 alla kirjutatud ohtlike jäätmete üle piiri viimise ja kõrvaldamise kontrolli käsitlevast konventsioonist (edaspidi „Baseli konventsioon”). On üldiselt teada, et selle konventsiooni peamine eesmärk on jäätmete „keskkonnaohutu käitlemine”, selleks et kaitsta inimeste tervist ja keskkonda, vähendades ohtlike jäätmete teket alati, kui see on võimalik, ja kontrollides rangelt jäätmete ladustamist, transporti, käitlemist, korduvkasutamist, ringlussevõttu, taaskasutamist ja lõplikku kõrvaldamist jäätmete „elutsüklile tervikliku lähenemise” abil. See konventsioon kiideti seega ühenduse nimel heaks nõukogu otsusega ( 42 ), mis põhineb EMÜ artiklil 130s ja on WTO-s klassifitseeritud mitmepoolse keskkonnalepinguna. Komisjonil ei olnud õigus, kui ta püüdis selle pretsedendi tähtsuse vähendamiseks rõhutada Baseli konventsiooni ja vaidlustatud määruse erinevusi, väites, et konventsioon puudutab ainult ohtlike jäätmete kõrvaldamist, samas kui määrus hõlmab kõiki jäätmeid, olenemata sellest, kas need on ohtlikud või mitte ja kas need on mõeldud kõrvaldamiseks või taaskasutuseks. Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa valitsus märkisid õigesti, et selle konventsiooni teksti ning täpsemalt selle artikli 2 lõike 4 ja IV lisa tähelepanelikumal lugemisel selgub nimelt, et vastupidi konventsiooni pealkirjast tulenevale on konventsioon kohaldatav ka jäätmekäitlustehnikatele pärast taaskasutamiseks, ringlussevõtuks, jäätmekasutuseks või korduvkasutamiseks ja mitte üksnes kõrvaldamiseks toimunud jäätmete vedu. Igal juhul ei anna asjaolu, et vaidlustatud määrus on kohaldatav ka ohutute jäätmete ning taaskasutamiseks määratud jäätmete suhtes, sellele kaubanduslikku laadi ega nõrgenda selle keskkonnakaitselist mõõdet, sest keskkonda kahjustav mõju on jäätmetele omane sõltumata sellest, milliste jäätmetega on tegemist. ( 43 )

34.

Eeltoodu asjakohasuse võib, tõsi küll, vaidlustada põhjusel, et ainult institutsioonide praktika põhjal ei saa asutamislepingu eeskirjadest erandit teha ega saa seega luua ühenduse institutsioonidele siduvat pretsedenti õige õigusliku aluse osas ( 44 ) ning akti õigusliku aluse valikul tuleb arvestada akti eesmärki ja sisu, mitte muude, teatavate sarnasustega liidu õigusaktide vastuvõtmisel kasutatud õiguslikku alust. ( 45 ) Kuigi ainult institutsioonide praktika ei saa tõepoolest olla akti õigusliku aluse valikul määrav akti eesmärgi ja sisu analüüsimise tulemuse arvelt, võib institutsioonide praktika olla sellegipoolest asjakohane akti konteksti element, mis võib akti eesmärgi ja sisu analüüsimise tulemusel tehtud õigusliku aluse valikut kinnitada. Nii õigustas Euroopa Kohus kahe õigusliku aluse, nimelt EÜ artiklite 133 ja 175 valikut Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta määruse (EÜ) nr 304/2003 ohtlike kemikaalide ekspordi ja impordi kohta ( 46 ) puhul sõnaselgelt asjaoluga, et selle määrusega rakendati ühenduse tasandil Rotterdami konventsiooni, millel oleks sama kuupäeva kohtuotsuse ( 47 ) järgi pidanud samuti olema kaks õiguslikku alust, arvestades nende kahe akti sätete ilmset sarnasust. ( 48 ) Samuti kinnitas Euroopa Kohus sõnaselgelt EÜ artikli 95 valimist ühe direktiivi õiguslikuks aluseks pärast selle eesmärgi ja sisu analüüsimist ning seda põhjusel, et direktiiv muutis varasemat direktiivi, mis põhines samal sättel. ( 49 ) Käesoleval juhul, nagu nägime, on vaidlustatud määrus mõeldud Baseli konventsiooni rakendamiseks ja sellesse on võetud väga suures osas üle sätted, mis kehtestati määrusega nr 259/93, mida ta asendab.

35.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule seega ettepaneku jätta rahuldamata tühistamishagi, mille komisjon esitas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta peale.