1. 

Käesolev on teine apellatsioonimenetlus pikas kohtumenetluses, mis käsitleb peamiselt Prantsuse Posti logistilist ja ärialast abi kullerteenust osutavale tütarettevõtjale SFMI-Chronopost. Otsuses 98/365 (edaspidi „vaidlustatud otsus”) otsustas komisjon, et kõnealune abi ei kujutanud endast riigiabi. ( 2 ) SFMI-Chronoposti konkurendid esitasid hagi Esimese Astme Kohtule, kes vaidlustatud otsuse tühistas (edaspidi „kohtuasi Ufex I”) ( 3 ). Esimeses apellatsioonimenetluses tühistas Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse ja saatis asja nimetatud kohtusse tagasi (edaspidi „kohtuotsus Chronopost I”) ( 4 ). Käesoleva apellatsioonkaebusega vaidlustati Esimese Astme Kohtu järgmine otsus (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”, „kohtuasi Ufex II”) ( 5 ), mis uuesti tühistas vaidlustatud otsuse.

2. 

Käesoleva apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud väited käsitlevad järgmist: i) Esimese Astme Kohtu koosseis vaidlustatud kohtuotsuseni viinud menetluses; ii) kas nimetatud kohus tegi otsuse vastuvõetamatu väite kohta; iii) viis, kuidas nimetatud kohus käsitles komisjoni põhjendusi vaidlustatud otsuses; iv) nimetatud kohtu hinnang riigiabi mõistele seoses klientuuri üleandmisega SFMI-Chronopostile.

3.

Käesoleva kohtuasja aluseks oleva vaidluse algatas kaebus, mis esitati komisjonile 1990. aasta detsembris. Vaidlustatud kohtuotsus kirjeldab vaidluse tausta järgmiselt:

4.

Lisaks komisjonile esitatud kaebusele „[…] esitasid SFEI ja teised ettevõtjad [16. juunil 1993] Pariisi kaubanduskohtule hagi SFMI, Chronoposti, La Poste’i ja teiste vastu. Hagile oli lisatud äriühingu Braxton associés’ teine uuring, milles ajakohastati esimese uuringu andmeid ja laiendati abi hindamise perioodi 1991. aasta lõpuni. 5. jaanuari 1994. aasta otsusega esitas Pariisi kaubanduskohus Euroopa Kohtule mitu eelotsuse küsimust EÜ asutamislepingu artiklite 92 ja 93 (nüüd EÜ artikkel 88) tõlgendamise kohta, millest üks puudutas riigiabi mõistet käesoleva asja asjaolude kontekstis. Prantsuse valitsus esitas Euroopa Kohtule oma 10. mai 1994. aasta märkuste lisana äriühingu Ernst & Young teostatud majandusuuringu. [Kohtuotsuses SFEI jt ( 8 )] leidis Euroopa Kohus, et „logistilise ja ärialase abi osutamine riigi osalusega äriühingu poolt oma eraõiguslikele tütarettevõtjaile, kes tegutsevad teatavas konkurentsile avatud valdkonnas, võib kujutada endast riigiabi asutamislepingu artikli 92 tähenduses juhul, kui selle eest saadav tasu on madalam kui tasu, mida nõutakse tavaliste turutingimuste korral” (punkt 62).” ( 9 )

5.

1993. aastal sai komisjon vastusena oma taotlusele Prantsusmaalt lisateavet. 1996. aasta märtsis teavitas ta kõnealust liikmesriiki EÜ asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 (nüüd EÜ artikli 88 lõige 2) ettenähtud menetluse algatamisest seoses Prantsusmaa poolt äriühingule SFMI-Chronopost väidetavalt antud riigiabiga. 17. juulil 1996 avaldas komisjon teatise menetluse algatamise kohta. ( 10 )

6.

17. augustil 1996 esitas SFEI komisjonile vastusena sellele teatisele oma märkused, lisades nendele büroo Bain & Co poolt tehtud uue majandusuuringu. ( 11 ) Prantsusmaa saatis vastuse, millele oli lisatud konsultatsiooniühingu Deloitte Touche Tohmatsu teostatud majandusuuring.

7.

1. oktoobril 1997 võttis komisjon vastu vaidlustatud otsuse. Artiklis 1 on leitud: „La Poste’i poolt oma tütarettevõtjale SFMI-Chronopostile osutatud logistiline ja ärialane abi [ja teised kaebuses nimetatud meetmed] ei kujuta endast SFMI-Chronopostile osutatud riigiabi.”

8.

Hagiavalduses, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 30. detsembril 1997, palusid UFEX, DHL International, Federal Express ja CRIE vaidlustatud otsuse tühistada. Seejärel astusid komisjoni toetuseks menetlusse Prantsusmaa, La Poste ja Chronopost.

9.

Kohtuasi anti lahendamiseks Esimese Astme Kohtu neljandale kojale laiendatud koosseisus ning määrati ettekandja-kohtunik.

10.

Hagejad esitasid neli tühistamisväidet: i) kaitseõiguste rikkumine, ii) ebapiisav põhjendamine, iii) faktivead ja ilmsed kaalutlusvead ning iv) mõiste „riigiabi” väär kohaldamine komisjoni poolt, kui ta esiteks jättis arvestamata tavalised turutingimused, analüüsides tasu, mida La Poste sai SFMI-Chronopostile osutatud abi eest, ja teiseks leidis, et kõnealune mõiste ei hõlma erinevaid meetmeid, mida väidetavalt SFMI-Chronoposti kasuks rakendati.

11.

Esimese Astme Kohus nõustus neljanda väite esimese osaga ja tühistas vaidlustatud otsuse artikli 1, kuivõrd selles leiti, et La Poste’i poolt SFMI-Chronopostile osutatud logistiline ja ärialane abi ei kujuta endast riigiabi. Esimese Astme Kohus ei pidanud vajalikuks arutada neljanda väite teist osa ega ülejäänud väiteid, kuivõrd need puudutasid La Poste’i poolt SFMI-Chronopostile osutatud logistilist ja ärialast abi. Eelkõige ei olnud vajadust arutada teist väidet. Esimene väide ja kolmanda väite osad, mis ei olnud seotud neljanda väite raames arutatud kaebustega, lükati tagasi.

12.

Chronopost, La Poste ja Prantsusmaa esitasid kohtuotsuse Ufex I peale apellatsioonkaebused, mis saabusid Euroopa Kohtu kantseleisse 19. ja 23. veebruaril 2001.

13.

Apellatsioonkaebuse esitajad toetusid mitmele väitele, millest esimeses leiti, et Esimese Astme Kohus oli rikkunud EÜ asutamislepingu artikli 92 lõiget 1 (nüüd EÜ artikli 87 lõige 1), tõlgendades vääralt kohtuotsuses SFEI kasutatud mõistet „tavalised turutingimused”. Kohtuotsuse Ufex I punktis 75 oli Esimese Astme Kohus järeldanud, et komisjon oleks pidanud vähemalt kindlaks tegema, kas La Poste’i poolt saadud tasu oli võrreldav tasuga, mida nõuaks eraõiguslik valdusühing või eraettevõtjate kontsern, kes ei tegutse reserveeritud sektoris.

14.

Euroopa Kohus otsustas, et kõnealuse hinnangu puhul oli tegemist õigusveaga, sest selles ei võetud arvesse, et La Poste oli tavalistes turutingimustes tegutsevast eraettevõtjast märksa erinevas olukorras. Ettevõtjana, kellele on antud üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamine EÜ asutamislepingu artikli 90 lõike 2 tähenduses (nüüd EÜ artikli 86 lõige 2), pidi La Poste end varustama või teda tuli varustada olulise infrastruktuuri ja vahenditega, mis võimaldaks tal pakkuda põhipostiteenust kõikidele kasutajatele, sh piirkondades, kus tariifid ei kata teenuste osutamise kulusid. Seetõttu ei vastanud La Poste’i võrgu ülesehitus ja haldamine puhtalt äriloogikale ja seda ei oleks saanud teha eraettevõtja. Lisaks koosnes logistilise ja ärialase abi osutamine just nimelt kõnealuse võrgu kasutusse andmisest. Seega oli logistilise ja ärialase abi osutamine La Poste’i võrguga lahutamatult seotud. Euroopa Kohus järeldas:

15.

Euroopa Kohus tunnistas seega esimese väite põhjendatuks. Ta tühistas kohtuotsuse Ufex I teisi väiteid arutamata ning saatis asja Esimese Astme Kohtule tagasi.

16.

Pärast Esimese Astme Kohtusse tagasisaatmist anti kohtuasi alguses neljandale kojale (laiendatud koosseisus) ning määrati sama ettekandja-kohtunik nagu kohtuasja Ufex 1 puhulgi. Kuna 13. septembri 2004. aasta otsusega ( 15 ) muudeti Esimese Astme Kohtu kodade koosseisu, viidi nimetatud ettekandja-kohtunik üle kolmandasse kotta (laiendatud koosseisus) ja kohtuasi suunati ümber sellele kojale.

17.

Hagejad toetusid sisuliselt kohtuotsuse Ufex I aluseks olnud menetluses esitatud teisele, kolmandale ja neljandale väitele. ( 16 ) Neljanda väite esimene osa puudutas nüüd mõiste „tavalised turutingimused” — nii nagu see tuleneb kohtuotsusest Chronopost I — vale kohaldamist.

18.

Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 15. juuni 2005. aasta kohtuistungil.

19.

Esimese Astme Kohus nõustus teise väitega (ebapiisav põhjendamine) ja neljanda väite teises osas esitatud etteheitega Postadexi üleandmise osas. Ta lükkas tagasi kõik ülejäänud etteheited peale nende, mida sisaldas neljanda väite esimene osa, pidamata võimalikuks neid arutada. Ta otsustas tühistada vaidlustatud otsuse osas, milles leitakse, et La Poste’i poolt oma tütarettevõtjale SFMI-Chronopostile logistilise ja ärialase abi osutamine ning Postadexi üleandmine ei kujuta endast SFMI-Chronopostile antud riigiabi.

20.

Chronopost (kohtuasi C-341/06 P) ja La Poste (kohtuasi C-342/06 P) esitasid Esimese Astme Kohtu otsuse peale apellatsioonkaebused, mis saabusid Euroopa Kohtu kantseleisse vastavalt 4. ja 7. augustil 2006. Apellatsioonkaebuse esitajad paluvad Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja mõista kohtukulud välja hagejatelt. Lisaks palub Chronopost Euroopa Kohtul teha kohtuasjas lõplik otsus ja kinnitada vaidlustatud otsuse õiguspärasust.

21.

Ufex, DHL Express (France) (varem DHL International), Federal Express International (France) ja CRIE (likvideerimisel) esitasid ühise vastuse mõlemale apellatsioonkaebusele. Prantsusmaa ja komisjon ei vastanud. ( 17 ) Vastavalt kodukorra artiklile 117 lubas Euroopa Kohtu president Chronopostil ja La Poste’il vastata vastuvõetamatuse väidetele. Ufex esitas vasturepliigid.

22.

Kaks apellatsioonkaebust liideti Euroopa Kohtu presidendi 18. aprilli 2007. aasta määrusega.

23.

Suulist menetlust ei taotletud ja seda pole toimunud.

24.

Apellatsioonkaebuse esitajad väidavad, et nende õigust õiglasele kohtumenetlusele on rikutud, sest vaidlustatud kohtuotsuseni viinud menetluse ettekandja-kohtunik oli ka kohtuotsuseni Ufex I viinud menetluse ettekandja-kohtunik.

25.

Artikli 42 lõikes 2 on sätestatud: „Menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus”.

26.

Vastavalt artiklile 118 kohaldatakse artikli 42 lõiget 2 Euroopa Kohtu menetluses olevate Esimese Astme Kohtu otsuste peale esitatud apellatsioonkaebuste lahendamisel.

27.

Artikli 48 lõige 2 kordab sõna-sõnalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 42 lõiget 2.

28.

Artikkel 118 sätestab:

„1.   Kui Euroopa Kohus tühistab koja otsuse või määruse, võib Esimese Astme Kohtu president määrata kohtuasja mõnele teisele samast arvust kohtunikest koosnevale kojale.

2.   Kui Euroopa Kohus tühistab Esimese Astme Kohtu täiskogu või suurkoja otsuse või määruse, määratakse kohtuasi vastavalt sellele kogule või kojale.

2a.   Kui Euroopa Kohus tühistab ainukohtuniku otsuse või määruse, määrab Esimese Astme Kohtu president kohtuasja kolmest kohtunikust koosnevale kojale, mille liige see kohtunik ei ole.

[…]”

29.

Apellatsioonkaebuse esitajad märgivad, et kuigi ühendus ei ole Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) osaline, on ta kohustatud kinni pidama EIÕK-s sätestatud õigustest. EIÕK artikli 6 kohaselt hõlmab õigus õiglasele kohtupidamisele ka õigust pöörduda sõltumatu ja erapooletu kohtu poole. Selle õiguse rikkumiseks on piisav ilmne (objektiivne) erapoolikus, mille aluseks on kohtu koosseisu tõttu tekkivad põhjendatud kahtlused selle erapooletuse suhtes. Nii Euroopa Inimõiguste Kohtu kui ka Prantsusmaa kohtute väljakujunenud kohtupraktika näitab, et sama kohtuniku osalemine järjestikustes menetlustes tekitab selliseid kahtlusi. La Poste leiab, et Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 118 lõiked 1 ja 2a viitavad kahtlustele, mis tekkivad seoses kohtunikega, kes arutavad uuesti kohtuasja, mille esimeses menetlemises nad osalesid.

30.

Ufex leiab oma vastustes, et see väide on uus ja seetõttu kohtu kodukorra kohaselt vastuvõetamatu. Esimese Astme Kohtu kantselei kirjades oli apellatsioonkaebuse esitajaid enne istungit kohtu koosseisust teavitatud ja ettekandja-kohtuniku nimi oli kirjas kohtuistungi ettekandel. Sellele vaatamata ei esitanud apellatsioonkaebuse esitajad nimetatud kohtule vastuväiteid. Kohtuotsus Petrides ( 18 ) näitab, et menetlustagatisele, millest on sel viisil loobutud, ei saa apellatsioonkaebuses toetuda.

31.

Väite sisu kohta märgib Ufex esiteks, et vaidlustatud kohtuotsuse teinud Esimese Astme Kohtu koosseis vastas Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklile 118, mis käsitleb Esimese Astme Kohtu koosseisu juhul, kui Euroopa Kohus on tühistanud eelmise otsuse ja saatnud asja arutamiseks tagasi. Lisaks väldib erapoolikuse ohtu ühenduse kohtukoosseisu reguleeriv kollegiaalsuse põhimõte. Teiseks, kõnealused ühenduse normid ei ole vastuolus EIÕK artikli 6 lõikega 1. Ufexi väitel kasutab Euroopa Inimõiguste Kohus selles küsimuses juhtumipõhist lähenemisviisi ega ole sõnastanud üldist põhimõtet, mille kohaselt kohtunik ei tohi osaleda sama kohtuasja järjestikustes menetlustes. Kolmandaks, kõnealustes normides on arvesse võetud liikmesriikide erinevaid tavasid. Lisaks on ühenduse hea õigusemõistmise huvides see, kui sama ettekandja-kohtunik osaleb Esimese Astme Kohtusse tagasi saadetud kompleksse kohtuasja arutamisel.

32.

Apellatsioonkaebuse esitajad vaidlustavad oma repliikides Ufexi esitatud vastuvõetamatuse väite. Chronopost nimetab väidet ainetuks, sest erapooletusse kohtusse pöördumise õiguse rikkumine kujutab endast olulise menetlusnormi rikkumist. Sel juhul on tegemist avaliku korra küsimusega ja Euroopa Kohus peaks seda käsitlema omal algatusel.

33.

Apellatsioonkaebuse esitajad leiavad, et vastuvõetamatuse väide on igal juhul alusetu. Väidet ei oleks saanud esitada enne vaidlustatud kohtuotsuse tegemist. Apellatsioonkaebuse väited peavadki olema uued, kuivõrd nendega vaidlustatakse eelmine kohtuotsus. Õigus pöörduda erapooletusse kohtusse on võõrandamatu ja sellest ei saa loobuda nagu menetlustagatisest. Lisaks on apellatsioonkaebuse esitajad seisukohal, et Esimese Astme Kohtu koosseisu või konkreetse kohtuniku määramise vaidlustamiseks puudub menetlus. Lõpuks märgib Chronopost, et Esimese Astme Kohtu kantselei kirjad ei sisalda kodade koosseisu kuuluvate kohtunike nimesid ja et nad ei saanud kohtuistungi ettekande koopiat.

34.

Vasturepliigis esitab Ufex seisukoha, et käesoleva väite nimetamine avaliku korra küsimuseks on iseenesest uus väide. Kuna tegu ei olnud põhiõiguse rikkumisega, on see ka ainetu. Apellatsioonkaebuse esitajad oleksid saanud esitada väite Esimese Astme Kohtule vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõikele 2. Apellatsioonkaebuse toetuseks esitatavad väited ei tarvitse tingimata olla uued, sest need peaksid käsitlema küsimusi, mida on arutatud eelmises kohtuastmes. Kui väited on uued, kohaldatakse apellatsioonkaebuse suhtes Euroopa Kohtu kodukorra artiklist 118 tulenevalt artikli 42 lõiget 2. Lisaks märgib Ufex, et Chronopost oleks pidanud Esimese Astme Kohtu kodade koosseisu teadma, sest need olid avaldatud Euroopa Liidu Teatajas. ( 19 )

35.

Vastuvõetavuse puhul meenutan, et Chronopost ja La Poste olid Esimese Astme Kohtu menetlusse astunud pooled, kes toetasid komisjoni.

36.

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 kohaselt võib menetlusse astuv pool toetada üksnes ühe poole nõudeid. Ühenduse kohtud on seda piirangut tõlgendanud nii, et see keelab menetlusse astuval poolel esitada argumente või väiteid, mis ei ole hageja ja kostja vahelise vaidluse aluseks olevate kaalutluste kontekstiga seotud. ( 20 )

37.

Väitel menetlusnormi rikkumise kohta Esimese Astme Kohtu koosseisu määramisel ei ole mitte mingisugust seost komisjoni esitatud väidetega. Seega ei olnud Chronopostil ja La Poste’il lubatud seda väidet Esimese Astme Kohtule esitada.

38.

Sellisel juhul võib tekkida küsimus, kas komisjon oleks võinud selle väite Esimese Astme Kohtu menetluses ise esitada.

39.

Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 kohaselt ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Esimese Astme Kohus kasutab objektiivset katset vastamaks küsimusele, kas asjaolud „tulevad ilmsiks” menetluse käigus, kontrollides, kas pool sai nendest asjaoludest varem teadlik olla. ( 21 )

40.

Esimese Astme Kohtu koja koosseis, kellele kohtuasi määrati pärast Euroopa Kohtu poolt tagasisaatmist, on enesestmõistetavalt asjaolu, mis ei saanud ilmsiks tulla enne menetluse algust. Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 kohaselt oleks komisjonil seega olnud õigus esitada selle vaidlustamiseks uus väide.

41.

Komisjonil oli selleks pealegi objektiivne võimalus. Esimese Astme Kohtu koja koosseis, kellele kohtuasi määrati, anti pooltele teada. 2004. aastal tehtud muudatused Esimese Astme Kohtu kodade koosseisus avaldati Euroopa Liidu Teatajas. Kodade koosseis on samuti avaldatud Euroopa Kohtu veebilehel. Ettekandja-kohtuniku nimi on kohtuistungi ettekandel, mis saadeti pooltele enne kohtuistungit. Lisaks on kohtu koosseis ja ettekandja-kohtuniku nimi selgelt märgitud teatel kohtuistungil arutatava kohtuasja kohta, mis on väljas kohtusaali kõrval.

42.

Seega oli komisjonil objektiivne võimalus saada Esimese Astme Kohtu menetluse käigus teada, et ettekandja-kohtunik kohtuasjas Ufex I oli teist korda arvatud kohtu koosseisu. Vaidlustatud kohtuotsuses ega kohtutoimikus ei ole aga mitte midagi, mis viitaks sellele, et komisjon esitas vastuväiteid.

43.

Kohtuasjas Petrides ( 22 ) lükkas Euroopa Kohus tagasi väite, et teise poole ärakuulamise põhimõtet ning võrdsete võimaluste põhimõtet on rikutud, kuna apellatsioonkaebuse esitaja ei olnud seda küsimust Esimese Astme Kohtule esitanud siis, kui tal oli selleks võimalus, mis tähendab, et ta oli loobunud menetlustagatisest.

44.

Samamoodi ei oleks komisjonil käesolevas asjas õigust esitada küsimust Esimese Astme Kohtu koosseisu kohta apellatsioonkaebuse väitena. Komisjon oleks võinud vastuväite koja koosseisu kohta esitada madalamas kohtuastmes. Kuna ta seda ei teinud, on ta loobunud menetlustagatisest ja enam ei ole tal õigust küsimust uuesti tõstatada.

45.

Mulle tundub, et nii Euroopa Kohtu otsusega kohtuasjas Petrides kui ka Euroopa Kohtu põhikirja artikliga 40 oleks vastuolus see, kui esimeses kohtuastmes menetlusse astuval poolel oleks võimalus esitada apellatsioonkaebusega väide, mida pool, keda ta toetas, ei esitanud madalama astme kohtu menetluses.

46.

Tõsi küll, see järeldus põhineb menetlusse astunud poole seisukoha suhteliselt formaalsel analüüsil. Põhimõtteliselt ma ei leia, et võiks öelda, et menetlusse astuval poolel ei ole õigust õiglasele kohtupidamisele, isegi kui ta ise selles otseselt ei osale. Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 kohaselt peab tal paratamatult olema huvi kohtuasja lahenduse vastu (vastasel korral ei lubataks tal menetlusse astuda). Pealegi ei ole Chronopost ja La Poste käesolevas Euroopa Kohtu menetluses enam menetlusse astunud pooled, vaid apellatsioonkaebuse esitajad. EIÕK artikli 6 lõike 1 kohaselt on igaühel„oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral” õigus õiglasele asja arutamisele. ( 23 )

47.

Mulle aga tundub, et kui Euroopa Kohus otsustab, et Chronopost ja La Poste oleksid võinud Esimese Astme Kohtus ise esitada vastuväite selle koosseisu kohta, olgugi et komisjon seda vastuväidet ei esitanud, tuleb sel juhul eespool punktides 40–43 kirjeldatud põhjustel järeldada, et nad loobusid sellest õigusest.

48.

Seepärast leian, et esimene väide ei ole vastuvõetav.

49.

Mis puudutab apellatsioonkaebuse esitajate argumenti, et Euroopa Kohus peab igal juhul nende väidet analüüsima, kuna see puudutab avalikku korda, ei ole ma nõus Ufexiga küsimuses, et see argument ise on uus väide. See esitati hoopis repliigina Ufexi vastuvõetamatuse vastuväitele.

50.

See tähendab, et ma ei ole apellatsioonkaebuse esitajate argumendiga nõus.

51.

Apellatsioonkaebuse esitajate argument tugineb kohtupraktikale, millest nähtub, et olulise menetlusnormi rikkumisega on tegemist siis, kui haldusasutus nagu komisjon ei võimalda huvitatud pooltel enne haldusakti vastuvõtmist sellele reageerida või seda kommenteerida. ( 24 )

52.

Kohtuotsusest Petrides on aga üheselt selge, et hageja, kes ei kasuta kohtumenetluse käigus oma kaitseõigusi, kui tal on selleks võimalus, ei saa neid õigusi kasutada hiljem. Euroopa Kohus ei pidanud selles kohtuasjas hageja poolt esitatud väite omaalgatuslikku kaalumist vajalikuks.

53.

Põhimõtted, mille rikkumist hageja kohtuasjas Petrides väitis, on ühtmoodi nii õiglase kui ka erapooletu kohtupidamise alused: teise poole ärakuulamise ja nemo judex in sua causa põhimõtted on õiglase kohtupidamise kaks sammast. Seepärast ei näe ma põhjust, miks Euroopa Kohus peaks käesolevas kohtuasjas kasutama teistsugust lähenemisviisi.

54.

Kui Euroopa Kohus peaks kõnealuse väite sellegipoolest tunnistama vastuvõetavaks, tuleks tal see minu arvates sisu tõttu tagasi lükata.

55.

Esiteks ei ole toimunud oluliste menetlusnormide ilmset rikkumist. Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 118 lõige 1 ei keela tagasisaadetud kohtuasja menetlemist samas kojas. Sellest väga erinev on artikli 118 lõikes 2a sätestatud reegel, mille kohaselt ei tohi Esimese Astme Kohtusse tagasi saadetud kohtuasja arutamisel osaleda kohtunik, kes oli ainukohtunik asja esimesel arutamisel. Samamoodi ei ole Esimese Astme Kohtu kodukorras ühtki sätet, mis ütleks, et sama kohtunik ei tohiks olla ettekandja-kohtunik kohtuasjas, mis tuleb uuesti arutamisele apellatsioonkaebuse alusel. Tegelikult on artikli 118 lõikes 2 konkreetselt sätestatud nõue, et suurkoja (ja muidugi täiskogu) kohtuasju vaataks uuesti läbi sama kohtunike koosseis.

56.

Teiseks ei väida apellatsioonkaebuse esitajad tegelikku (subjektiivset) erapoolikust. Ainus väidetav (objektiivne) erapoolikus on seotud Esimese Astme Kohtu koja koosseisuga, kellele kohtuasi määrati pärast Euroopa Kohtu poolt tagasisaatmist.

57.

Apellatsioonkaebuse esitajad märgivad õigesti, et kuigi ühendus ei ole EIÕK osaline, sätestab EL artikli 6 lõige 2, et „liit austab põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga”. Lisaks on EIÕK-l Euroopa Kohtu poolt tagatavate põhiõiguste inspiratsiooniallikate hulgas eriline tähendus. ( 25 ) EIÕK artikli 6 lõige 1, mis tagab õiguse asja erapooletule kohtule, kuulub põhiõiguste hulka.

58.

Objektiivse erapoolikuse küsimuses, mis tekib siis, kui kohtu erapooletuse suhtes on põhjendatud kahtlusi, on Euroopa Inimõiguste Kohus otsustanud, et „erapooletuse kohustusest tuleneva üldreeglina ei saa väita, et kõrgema astme kohus, kes tühistab haldus- või kohtuotsuse, on kohustatud saatma kohtuasja tagasi mõnda muusse kohtuasutusse või selle teistsugusele koosseisule”. ( 26 ) Sama kohtuniku osalemine sama kohtuasja järjestikustel arutamistel võib tekitada põhjendatud kahtlusi erapooletuse suhtes üksnes koos teiste teguritega. ( 27 ) Sellise lisateguri olemasolu ei väideta käesolevas asjas.

59.

Lisaks võivad Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikud ka ise osaleda aeg-ajalt sama kohtuasja järjestikustel arutamistel. Kui mõne koja otsus saadetakse EIÕK artikli 43 alusel suurkojale, võib selle koosseisu kuuluda otsuse langetanud koja president ja asjassepuutuvat liikmesriiki esindanud kohtunik (aga mitte ükski teine otsuse langetanud koja kohtunikest). ( 28 ) On teada, et kohtunikud, kes on osalenud mõlemas menetluses, on oma arvamust muutnud. ( 29 )

60.

Viimaseks märgivad apellatsioonkaebuse esitajad, et EL artikli 6 lõige 2 kohustab liitu samuti austama põhiõigusi, nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest. Nad juhivad tähelepanu asjaolule, et Prantsusmaal peab kohus, kellele kohtuasi tagasi saadetakse, olema sama asja esimest korda arutanud kohtust erineva koosseisuga. Ufex vastab selle peale, et see ei ole nii Hispaanias, Saksamaal ega Ühendkuningriigis. On vist selge, et ühe liikmesriigi olukorrale viitamisest ei piisa, et tõestada liikmesriikide ühesuguste riigiõiguslike tavade olemasolu.

61.

Seepärast teen järelduse, et isegi kui esimene väide on vastuvõetav (mida ta ei ole), on see igal juhul põhjendamatu.

62.

Esiteks väidab La Poste, et ta oli oma kirjalikes märkustes öelnud, et Ufexi kaebus seoses Postadexi üleandmisega on uus väide ning et Esimese Astme Kohus jättis seega tegemata otsuse selle kohta, kas see väide on vastuvõetav. Teiseks väidab La Poste, et kuna tegemist oli uue väitega, ei oleks Esimese Astme Kohus seda mingil juhul pidanud analüüsima.

63.

Ufex peab La Poste’i väite esimest osa segaseks ja ebatäpseks ning seepärast vastuvõetamatuks. Selle osa sisu kohta väidab Ufex, et Esimese Astme Kohus ei ole kohustatud tegema otsust vastuvõetamatuse väite kohta, mille on esitanud menetlusse astunud pool, kui seda ei ole esitanud kostja. Mis puudutab La Poste’i väite teist osa, siis ei olnud Ufexi väide uus, vaid esitatud juba esimese menetlusvooru hagiavalduses.

64.

Mis puudutab väite esimest osa, nähtub Euroopa Kohtu praktikast üpris selgelt, et menetlusse astuv pool ei saa esitada vastuvõetamatuse väidet, mida kostja ei ole oma nõuetes esitanud. ( 30 ) Komisjon kui kostja kõnealust väidet ei esitanud. Seega ei olnud Esimese Astme Kohus kohustatud selle kohta otsust tegema.

65.

Euroopa Kohtu otsused, millele La Poste viitab, et tõestada oma väidet, et kõnealusele küsimusele lähenetakse juhtumipõhiselt, näitavad tegelikult, nagu ka Ufex õigesti märgib, et Euroopa Kohus analüüsib pigem menetlusse astuva poole kui kostja vastuvõetamatuse väite sisu üksnes siis, kui see puudutab avalikku huvi. ( 31 )

66.

Mis puudutab väite teist osa, siis püüab La Poste sisuliselt ümber sõnastada vastuvõetamatuse väidet, mille ta oli esitanud Esimese Astme Kohtule. Euroopa Kohtu eespool viidatud praktikaga ei sobi kokku see, kui apellatsioonkaebuse menetlemisel analüüsitaks väidet, mis on esimeses kohtuastmes tunnistatud vastuvõetamatuks.

67.

Seepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata teise väite esimene osa tagasi ja tunnistada teine osa vastuvõetamatuks.

68.

Kõigepealt tuleb mõningase üksikasjalikkusega määratleda vaidlustatud otsuse ja vaidlustatud kohtuotsuse asjakohased osad.

69.

Vaidlustatud otsuse põhjendus 33 ( 32 ) kirjeldab muu hulgas La Poste’i logistilist ja ärialast abi SFMI-Chronopostile ning selgitab selle kulude arvutamist ja arvestamist:

[vi] lõigus on määratletud, et SFMI-Chronoposti makstud tasu kattis aastate 1986–1991 kogukulusid kumulatiivselt 116,1% ja aastate 1986–1995 kogukulusid kumulatiivselt 119%. Aastatel 1986 ja 1987 olid vastavad suhtarvud 70,3% ja 84,3%. Nende kahe aasta tulud katsid otseseid kulusid ilma juhatuse asukoha ja piirkondlike tegevuskohtade kuludeta.

70.

[xi] lõik selgitab, et SFMI-Chronoposti poolt logistika eest makstud hinnad hõlmavad ka La Poste’i kogukulusid, kaasa arvatud ärialase abiga seotud kulud.

71.

Põhjenduses 34 ( 35 ) võttis komisjon kokku väited riigiabi kohta, mis SFEI oli esitanud enda tellitud majandusuuringutes tehtud järelduste põhjal. Väidetavalt anti riigiabi aastatel 1986–1991 kogusummas 1,516 miljardit Prantsuse franki, millest 1,048 miljardit moodustas logistiline abi ja 468 miljonit ärialane abi. ( 36 ) Väidetava abi kogusumma osas selgitas komisjon SFEI „tavalise turuhinna” meetodit. Logistilise abi kulusid arvutas SFEI ettevõtja eeskujul, kes oli moodustanud ja käitas La Poste’i omaga sarnast võrku. Ärialase abi kulude arvutamisel refereeris komisjon SFEI meetodit niivõrd, kui seda oli tema arvates selgitatud kaebuses.

72.

Oma hinnangus lükkas komisjon esmalt tagasi SFEI logistilise abi väärtuse määramiseks kasutatud meetodi, mis põhines võrdlusel uue võrguga, ning SFEI hinnangu ärialase abi üksikute osadele. ( 37 ) Viimase puhul selgitas komisjon, miks ta ei leidnud, et Postadexi üleandmine, mille väärtuseks oli SFEI määranud 38 miljonit Prantsuse franki, ( 38 ) kujutab endast riigiabi. Nimelt ei sisaldanud see endas mingit mõõdetavat soodustust. Tütarettevõtja juurdepääs emaettevõtja klientuurile, mis oli immateriaalne vara, on samasse kontserni kuuluvate äriühingute suhetes tavaline. Üleandmine oli La Poste’i kullerpostiteenuseid osutava SFMI-Chronoposti asutamise loogiline tagajärg.

73.

Järgmiseks lükkas komisjon tagasi SFEI üldise lähenemisviisi riigiabi hindamisel. ( 39 ) Ta leidis, et SFEI põhjendus sisaldas põhimõttelist viga ( 40 ) kohtuasjas SFEI tehtud otsuse tõlgendamisel. ( 41 ) Komisjoni sõnul on SFEI „tavalist turuhinda” tõlgendanud nii, et see on hind, millega võrreldav eraettevõtja osutaks neid teenuseid temast sõltumatule ettevõtjale, sealhulgas postivõrgu kasutamise tasu. Euroopa Kohtu praktikas ei leidu aga midagi, mis viitaks sellele, et kohus ei peaks arvestama strateegilisi kaalutlusi ja sünergiat, mis tulenevad asjaolust, et La Poste ja SFMI-Chronopost kuulusid samasse kontserni. Sellistel kaalutlustel oli tähtis osa valdusühingu investeerimisotsuste tegemisel ning seega olid need asjakohased ka arutusel olnud kohtuasjas, kus käsitleti ema- ja tütarettevõtja vahelisi suhteid. Euroopa Kohus ei ole kunagi väitnud, et kui üks pooltest on monopoolses seisundis, tuleks kasutada teistsugust lähenemisviisi. Komisjon jätkas:

74.

Komisjon leidis samuti, et logistilise ja ärialase abi andmine ei kujutanud endast riigiabi turumajandusliku erainvestori põhimõttest lähtuvalt. ( 42 ) Sisemine tulumäär — vastavalt SFMI-Chronoposti poolt välja makstud dividendidele pluss La Poste’i algse kapitalisüsti väärtuse suurenemine — ületas SFMI-Chronoposti omavahendite väärtuse 1986. aastal. See oleks nii ka siis, kui 38 miljonit Prantsuse franki, mis SFEI väitel on Postadexi väärtus, võetaks sisemise tulumäära arvutamisel arvesse kapitalisüstina, nagu ka SFMI-Chronopostile antud La Poste’i võrgu kasutamise soodsate tingimuste väärtus, mille SFEI välja arvutas.

75.

Pärast ühenduse kohtute asjaomase kohtupraktika refereerimist ( 43 ) määratles Esimese Astme Kohus selle, millises ulatuses ta vaatab läbi vaidlustatud otsuse põhjendused. ( 44 ) Arvestades kohtuotsust Chronopost I, pidi ta eelkõige analüüsima põhjenduste täpsust osas, kas SFMI-Chronopostilt abi eest nõutud tasu hõlmas La Poste’ile lisandunud muutuvkulusid, kohast hüvitist postivõrgu kasutamisest tulenevate kulude eest ning piisavat tasu omakapitali eest seoses SFMI-Chronoposti konkureeriva tegevusega.

76.

Esimese Astme Kohus tunnistas, et „põhjused, miks komisjon jättis kõrvale hagejate poolt väljapakutud kuluarvestusmeetodi, tulenevad selgelt vaidlustatud otsuse [49.–56. põhjenduses] esitatud põhjustest”. ( 45 ) Samas pidi ta analüüsima ka komisjoni põhjenduskäiku i) seoses sellega, kuidas see arvutas ja hindas La Poste’i kulusid nn „kogukulude” meetodil, ning ii) seoses nõutud tasuga.

77.

Mis puutub kõigepealt lisandunud muutuvkuludesse, ( 46 ) siis leidis Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud otsuse põhjendused 33 ja 57 ei kajasta piisavalt täpselt ulatust, mida komisjon soovib anda sellega seoses kasutatud majanduslikele ja raamatupidamismõistetele, ega riigiabi puudumise põhjendamiseks komisjoni poolt uuritud kulude täpset laadi, selleks et Esimese Astme Kohus saaks kontrollida, kas need kulud vastavad tegelikult logistilise ja ärialase abi osutamisega lisandunud muutuvkuludele kohtuotsuse Chronopost I tähenduses. Komisjoni hilisemad selgitused üksnes kinnitasid järeldust, et vaidlustatud otsuse enda põhjendused olid liiga üldised.

78.

Vaidlustatud otsuse põhjal ei olnud võimalik kindlaks teha, millised on „otsesed tegevuskulud” või millised kulud seonduvad La Poste’i raamatupidamise kohaselt otseselt erinevate tegevustega. Põhjenduses 57 esitatud viide „teatud püsikulutustele” oli liiga ebatäpne, et teha kindlaks, mida täpselt SFMI-Chronopost oma kahel esimesel tegevusaastal kattis. Lisaks ei olnud ühtki selgitust selle kohta, mil viisil jagati La Poste’i teenused üksikute tegevuste jadaks või mil viisil neid lähendati olemasolevatele ja laadilt sarnastele teenustele. Kuna 1992. aastani arvestati kõnealuseid kulusid hinnanguliselt, oli vaja selgitust selle kohta, kuidas teenuseid lähendati, et teha kindlaks, kas esineb fakti- või kaalutlusvigu. Lisaks ei olnud üldse selge, kuidas arvestati kogukulude arvutamisel ärialast abi.

79.

Esimese Astme Kohus järeldas, et vaidlustatud otsus oleks pidanud selles osas sisaldama asjakohaseid põhjendusi ja vähemasti üldist kokkuvõtet La Poste’i poolt SFMI-Chronopostile osutatud teenuseid puudutavast analüütilisest raamatupidamisarvestusest, millest on eelnevalt eemaldatud konfidentsiaalsed andmed. Antud kujul ei sisaldanud vaidlustatud otsus piisavaid põhjendusi komisjoni hinnangu kohta seoses sellega, kas logistilise ja ärialase abi osutamisega lisandus muutuvkulusid või mitte.

80.

Järgmisena käsitles Esimese Astme Kohus püsikulusid. ( 47 ) Ta leidis, et neid ei ole vaidlustatud otsuses piisavalt lahti seletatud. Esiteks ei olnud võimalik kontrollida, kas juhatuse asukoha ja piirkondike tegevuskohtade kulutused hõlmasid ka postivõrgu kasutamisega kaasnevaid püsikulusid. See oli eriti tähtis seoses sellega, et SFMI-Chronoposti maksed ei katnud kahel esimesel tegevusaastal kõiki (100%) kogukulusid. Teiseks ei olnud võimalik teha kindlaks, kas La Poste’il oli ka muid postivõrgu kasutamisega seonduvaid püsikulusid, mida SFMI-Chronopostilt nõutud tasu oleks pidanud katma. Seega ei olnud võimalik teha kindlaks, kas hüvitist püsikulude eest oli hinnatud õigesti vastavalt kohtuotsuses Chronopost I sätestatud nõuetele.

81.

Lõpuks leidis Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud otsuses ei ole määratletud, millist tasu maksis SFMI-Chronopost hüvitisena La Poste’i poolt eraldatud omakapitali eest. ( 48 ) Ei olnud selge, kas komisjon oli arvestanud sisemist tulumäära näitamaks, et erainvestorile esitatavad tingimused on täidetud, ja/või selleks, et arvutada tasu omakapitali eest.

82.

Sisemise tulumäära arvestamisel oli komisjon jätnud määratlemata kapitali, mida oli tema arvates tegevuse käigus kasutatud. Ta märkis üksnes, et võttis arvesse esiteks La Poste’i poolt 1986. aastal tehtud kapitalisüsti ja teiseks La Poste’i ja tema tütarettevõtja vahel ajavahemikul 1986–1991 toimunud finantstehingud ilma piisavalt täpsustamata, milliste finantstehingutega oli tegu. Isegi kui eeldada, et sisemine tulumäär kajastas piisava täpsusega tasu SFMI-Chronoposti konkureeriva tegevuse huvides kasutatud omakapitali eest, ei olnud võimalik kontrollida, kas see võimalik tasu omakapitali eest oli piisav kohtuotsuse Chronopost I punkti 40 tähenduses, kuivõrd vaidlustatud otsusest ei nähtunud sisemise tulumäära arvulise väärtuse arvestust.

83.

Järgmiseks tegi Esimese Astme Kohus mõned üldised märkused kulude kaetuse kohta. ( 49 ) Ta leidis, et komisjoni järelduste puhul vaidlustatud otsuse põhjenduses 57 oli tegemist puhtalt kategooriliste väidetega. Vaidlustatud otsuses ei uuritud üksikasjalikult kõnealuse abi eest makstud tasu arvutamise erinevaid etappe ega selle abiga seostatud infrastruktuuride maksumust ega kaasnevate kulude arvulisi andmeid. Komisjon piirdus lihtsalt kinnitusega, et SFMI-Chronoposti poolt makstud tasu kattis La Poste’i kogukulud, täpsustamata arvulisi andmeid ja arvutusi, millele tema analüüs ja järeldused rajanesid. Seetõttu ei olnud Esimese Astme Kohtul võimalik kontrollida, ega komisjoni kasutatud meetod ja tema analüüsietapid ei sisalda vigu ning kas nad on kooskõlas kohtuotsuses Chronopost I väljatoodud põhimõtetega riigiabi olemasolu või puudumise kontrollimiseks.

84.

Esimese Astme Kohus lõpetas teise väite hindamise märkusega, et kõnealuses kohtuasjas nõuavad kolm argumenti üksikasjalikumaid põhjendusi:

85.

Neil asjaoludel otsustas Esimese Astme Kohus, et:

[…]

86.

Apellandid väidavad, pidades vaidlustatud otsuses esitatud põhjendamist ebapiisavaks, et Esimese Astme Kohus läks kaugemale EÜ artiklis 253 ja Euroopa Kohtu kohtupraktikas nõutust. Chronoposti arvates uuris Esimese Astme Kohus põhjenduste kontrollimise nime all hoopis ilmseid hindamisvigu ja andis hinnangu komisjoni kasutatud meetodite kohasusele.

87.

Ufexi väitel ei seadnud Esimese Astme Kohus kahtluse alla vaidlustatud otsuses sisalduvat hinnangut, vaid piirdus üksnes kontrollimisega, kas selle aluseks olev arutluskäik on piisavalt täpne, terviklik ja arusaadav. Kohus järeldas õigesti, et põhjendamine oli ebapiisav. Selleks et kontrollida, kas vaidlustatud otsuses kohaldati õigesti Euroopa Kohus poolt kohtuotsuse Chronopost I punktis 40 käsitletud „tavaliste turutingimuste” kriteeriumi, oli tarvis üksikasjalikumat põhjendamist.

88.

EÜ artikli 253 kohaselt peavad komisjoni otsustes olema märgitud põhjendused, millel need rajanevad.

89.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peavad põhjendused „vastama asjaomase akti olemusele ning neist peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul järelevalvet teostada. Ei ole nõutud, et põhjendused täpsustaksid kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduste vastavust EÜ asutamislepingu artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades […].” ( 50 )

90.

Otsus, milles tehakse järeldus kaebuse esitaja poolt teatatud väidetava riigiabi puudumise kohta, „peab […] esitama piisaval viisil kaebuse esitajale need põhjused, mille tõttu kaebuses välja toodud õiguslikest ja faktilistest asjaoludest ei piisa riigiabi olemasolu tõendamiseks. Sellegipoolest ei pea komisjon võtma seisukohta asjaolude suhtes, mis on asjasse mittepuutuvad, tähtsusetud või ilmselgelt teisejärgulised.” ( 51 )

91.

Märgin muuseas, et kohtupraktika, millele Ufex viitab, et näidata, et komisjon peab olema läbi viinud tähelepaneliku uurimise, mis põhineb veenvatel tõenditel ( 52 ) ning selgetel ja vasturääkivusteta asjaoludel ( 53 ), ei ole seotud riigiabiga, vaid analüüsiga, mis viiakse läbi ühinemiste ja väidetavate kartellide turumõju kohta.

92.

Käesoleva apellatsioonkaebuse puhul on selge — nagu Esimese Astme Kohus tunnistas vaidlustatud kohtuotsuses ( 54 ) —, et asjakohane kontekst seisneb selles, kas vaidlustatud otsus vastab „tavaliste turutingimuste” katsele, mille Euroopa Kohus määras kindlaks kohtuotsuse Chronopost I punktis 40. ( 55 )

93.

Euroopa Kohtu katse kohtuotsuses Chronopost I on laadilt üldine. See määrab kindlaks lähenemisviisi, mida järgides tuleb hinnata, kas ärialase ja logistilise abi osutamine hõlmab riigiabi. See ei täpsusta, milliseid majanduslikke, raamatupidamis- või finantsstandardeid tuleb kohaldada. See nõuab küll, et arvesse tuleb võtta „kõiki” lisandunud muutuvkulusid, kuid ei täpsusta, milliseid kulusid tuleb pidada muutuvkuludeks. Samuti ei täpsusta ta, mis on „kohane” hüvitis püsikulude eest või „piisav” tasu omakapitali eest.

94.

Mina leian, et esimene põhjendus, mis esitatakse vaidlustatud kohtuotsuses üksikasjalikuma põhjendamise vajalikkuse kohta (nimelt see, et vaidlustatud otsuse näol oli tegemist ühega esimestest otsustest, mis käsitleb keerukaid küsimusi kõnealuses valdkonnas), ( 56 ) õigustab hoopis ulatuslikumat ja üldisemat põhjendamist. Kõiki üksikasju ei ole ju mõtet esitada, kui üldine lähenemisviis on vale. Pealegi võeti vaidlustatud otsus vastu mitu aastat varem kui kohtuotsus Chronopost I. Mulle tundub, et selle asemel, et kontrollida, kas komisjoni põhjendused vastavad igas võimalikus suhtes katse täpsele sõnastusele, mis sätestati (hiljem) otsuses Chronopost I (ja mida otsuse koostajad seepärast ei saanud teada), oleks otsuse põhjenduste kohtulikul läbivaatamisel tulnud keskenduda hoopis kontrollimisele, kas komisjoni üldine lähenemisviis on ka tegelikult õige — s.t kas see vastab sisuliselt otsuses Chronopost I kindlaks määratud tingimustele.

95.

Seda seisukohta kinnitab käesoleva menetluse käik ühenduse kohtutes. Nii kohtuotsus Ufex I kui ka kohtuotsus Chronopost I, millega esimene tühistati, käsitles „tavaliste turutingimuste” õiget tõlgendamist La Poste’i ja SFMI-Chronoposti vaheliste suhete puhul.

96.

Seepärast tundub mulle, et küsimus on selles, kas kõnealusest põhjendamisest piisab, et määrata kindlaks, kas komisjon tegi oma otsuse tavaliste turutingimuste kindlaksmääramise õigetel kriteeriumidel, mis Euroopa Kohus sätestas kohtuotsuses Chronopost I.

97.

Vaidlustatud kohtuotsus aga sisuliselt tühistas vaidlustatud otsuse, leides, et selles esitatud komisjoni põhjendused ja andmed on liiga üldised ja ebatäpsed. ( 57 ) Eelkõige kritiseeris Esimese Astme Kohus vaidlustatud otsuses kasutatud majanduslike ja raamatupidamismõistete ebatäpsust, uuritud kulude laadi ning tehtud finantsarvutuste komponente. Kohus leidis, et tal ei ole võimalik kontrollida fakti- või kaalutlusvigu, ning muutuvkulude puhul, et vaidlustatud otsus oleks pidanud sisaldama vähemalt üldist kokkuvõtet osutatud teenuseid puudutavast analüütilisest raamatupidamisarvestusest.

98.

On selge, et läbipaistvus on tähtis. Samuti on tõsi, et mida suurem on üksikasjalikkus, seda tõenäolisem on, et komisjoni mis tahes ilmne hindamisviga kas kasutatud metoodikas või andmete täpsuses tehakse kindlaks. Nii näiteks ei pruugi raamatupidamisarvestuse üldise kokkuvõtte esitamine veel tagada, et ilmsed vead kindlaks tehakse.

99.

Käesolevas kontekstis ei ole aga selge, kas üksikasju, mille puudumise Esimese Astme Kohus tuvastas, on tingimata vaja, et hinnata, kas komisjon kohaldas kohtuotsuses Chronopost I määratletud „tavaliste turutingimuste” mõistet valesti.

100.

Tõsi küll, on alust tõlgendada kõnealuseid tingimusi nii, et need peavad vastama üldtunnustatud raamatupidamis-, ärialastele ja investeerimispõhimõtetele. Erainvestori põhimõte ühenduse õiguses toimibki selle põhjal. Selles osas võiksid Esimese Astme Kohtu nõutud üksikasjad teoreetiliselt paljastada üldtunnustatud põhimõtetest kõrvalekaldumisi, mis võivad endast kujutada ilmseid vigu. Kuid need põhimõtted on ise piisavalt laiad ja mitmekülgsed, nii et nende üle on võimalik vaielda, ning Euroopa Kohus on määratlenud üksnes üldise katse „tavaliste turutingimuste” kindlakstegemiseks. Järelikult toimuks see vaidlus valdkonnas, mille puhul Esimese Astme Kohus on tunnistanud, et komisjonil on selles suur kaalutlusõigus. ( 58 )

101.

Seepärast tundub mulle käesoleva menetluse puhul, et osad, mis Esimese Astme Kohtu arvates komisjoni põhjendustes puudusid, on teisejärgulise tähtsusega. Vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud ja üksikasjalik, et selle õiguspärasust saaks kontrollida kohtuotsust Chronopost I arvestades.

102.

Osutatud abi kulude puhul nähtub põhjenduse 33 [iii] ja [xi] lõigust ning põhjendustest 42 ja 57, ( 59 ) et arvessevõetud „kogukulud” hõlmavad nii logistilise kui ka ärialase abi puhul kõiki muutuvkulusid ja vastavat hüvitist püsikulude eest.

103.

Põhjenduse 33 [iii] lõigu kohaselt liigendab La Poste „kogukulud”„otsesteks tegevuskuludeks” ning proportsionaalseteks „juhatuse asukoha ja piirkondlike tegevuskohtade kulutusteks”. See liigendus ei vasta muutuv- ja püsikulude eristamisele, sest põhjenduse 57 kohaselt hõlmavad püsikulud hooneid ja sõidukeid. Samast põhjendusest selgub aga, et muutuvkulud kaeti esimesest aastast peale. Kuivõrd kahel esimesel aastal (1986 ja 1987) kaeti üksnes „teatud püsikulud” ja alates 1988. aastast „kõik [La Poste’ile] kaasnenud kulud”, on selge, et sellest aastast peale kaeti kõik püsikulud. Lisaks on põhjendusest 42 näha, et püsikulude jaotamine oli proportsionaalne.

104.

Kohtuotsuse Chronopost I punkt 40 selgitab, et „piisava tasu omakapitali eest” peaks moodustama ärialase ja logistilise abi eest nõutud tasu. Põhjenduses 57 esitatud „kogukulul põhinevate hindade” määratluse põhjal on võimalik võrrelda Euroopa Kohtu lähenemisviisiga seda, kuidas komisjon analüüsis SFMI-Chronoposti poolt La Poste’i omakapitali tehtud investeeringute eest makstud tasu.

105.

Vaidlustatud otsuses antakse ka kaebuse esitajale SFEI-le piisav selgitus põhjuste kohta, mille tõttu kaebuses väljatoodud faktilistest ja õiguslikest asjaoludest ei piisa riigiabi olemasolu tõendamiseks.

106.

Põhjendustes 45–62 kirjeldab komisjon põhjenduses 34 kokkuvõetud põhjusi, miks ta SFEI kaebused tagasi lükkas. Sisuliselt lükkab ta tagasi lähenemisviisi, mille varal SFEI hindab väidetava riigiabi eri osi. Eelkõige nähtub vaidlustatud otsusest, ( 60 ) et üksikasjalikud majandusuuringud, mille kaebuse esitaja esitas selleks, et tõestada riigiabi olemasolu, põhinesid „tavalise turuhinna” määratlusel, mida komisjon pidas põhimõtteliselt vigaseks. ( 61 ) Seda arvestades oleks üksikasjalik vastamine väidetava riigiabi kogusummade aluseks olevatele eeldustele ja arvutustele ebaoluline.

107.

Seepärast ei leia ma, et üksikasjalikuma põhjendamise vajalikkuse kohta esitatud kolmas põhjendus on õigustatud. ( 62 ) Esimese Astme Kohus tunnistas ise, et põhjused, miks komisjon lükkas tagasi SFEI kulude arvutamise meetodi, olid selgelt esitatud vaidlustatud otsuses. ( 63 ) Mulle tundub, et komisjon ei vastanud „hagejate olulistele küsimustele, mis tuginesid [neile] uuringutele”. Komisjoni seisukoht oli sisuliselt, et SFEI üldine lähenemisviis ja metoodika olid valed. Sellest tulenevalt — mis mõtet oleks nõuda „otsuse hoolikat ettevalmistamist” ja üksikute aspektide põhjalikumat analüüsimist? Lisan, et Esimese Astme Kohus ei täpsustanud, milliseid SFEI kaebuste punkte oli vaidlustatud otsuses käsitletud liiga vähe. Hoopis teistmoodi toimis Esimese Astme Kohus kohtuotsuses Sytraval ja Brink’s France. ( 64 )

108.

Ma ei usu, et Esimese Astme Kohtu teine põhjendus ( 65 ) selle kohta, miks tema arvates tuleb komisjoni otsust põhjendada üksikasjalikumalt, väärib lähemat uurimist. Piisab sellest, kui nõuda otsuse tegijalt, et ta arvestaks piisavalt asjakohaseid kohtuotsuseid, mis mõjutavad seda, kuidas ta peab sõnastama oma otsuse, mida ta parasjagu koostab. Tõepoolest, komisjon ei pööranud oma analüüsis kohtuotsusele SFEI piisavat tähelepanu. ( 66 ) Ma ei leia aga, et üksnes varasema otsuse tühistamine muudaks oluliselt EÜ artiklis 253 sätestatud põhjendamiskohustuse kohaldamisala. Selle määrab edaspidigi ära hoopis kontekst ning asjaomase valdkonna õiguslik regulatsioon.

109.

Ma leian, et Esimese Astme Kohus on järeldusega, et vaidlustatud otsuse põhjendamine on puudulik, teinud õigusvea. Seepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku rahuldada apellatsioonkaebuse kolmas väide.

110.

Esiteks märkis Esimese Astme Kohus, et asutamislepingu artikli 92 (nüüd EÜ artikkel 87) tähenduses on mõistel „riigiabi” väga lai kohaldamisala; selle sätte eesmärk oli ära hoida, et ametiasutuste poolt antavad eelised, mis kahjustavad või ähvardavad kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ei kahjustaks liikmesriikidevahelist kaubandust. ( 69 ) See hõlmas meetmeid, mis erineval kujul vähendavad ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuvaid maksekohustusi. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt määratleb asutamisleping riiklikud sekkumised nende tagajärgede kaudu.

111.

Esimese Astme Kohus lükkas tagasi komisjoni argumendi, mille kohaselt Postadexi klientuuri üleandmine tütarettevõtja asutamise loogilise tagajärjena ei kujuta endast riigiabi. ( 70 ) Klientuur kujutas endast immateriaalset vara, millel oli majanduslik väärtus olenemata sellest, et seda väärtust oli raske välja arvutada. La Poste ehitas Postadexi teenuse üles riikliku monopoli vahenditega. SFMI-Chronopost ( 71 ) ei maksnud La Poste’ile mingit tasu. Sellest hoolimata on sellise vara üleandmine saaja jaoks soodustuseks. Seda võib seostada riigiga. Seega kujutas üleandmine riigiabi.

112.

Esimese Astme Kohus jõudis järeldusele, et komisjon tegi õigusvea, leides, et Postadexi klientuuri üleandmine ei kujutanud endast riigiabi põhjusel, et see ei sisaldanud endas mingit mõõdetavat soodustust. Seetõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, milles komisjon leidis, et La Poste’i poolt Postadexi SFMI-Chronopostile üleandmine ei kujutanud endast riigiabi.

113.

Apellatsioonkaebuse esitajad väidavad, et Esimese Astme Kohus eksis, kui pidas veaks vaidlustatud otsuses väljendatud seisukohta, et Postadexi üleandmine SFMI-Chronopostile ei kujuta endast riigiabi. Nad leiavad, et olukorda ei saa võrrelda sellega, kuidas eraõiguslik emaettevõtja käitub oma olemasoleva tütarettevõtjaga. La Poste pigem asutas tütarettevõtja ja kandis majandustegevuse üle konkreetselt selleks loodud eraldiseisvasse üksusesse. Tütarettevõtja asutamisel ei ole soodustuse saajat. Komisjon pooldab selliseid eraldumisi, et edendada turukonkurentsi.

114.

Ufexi sõnul oli Postadexi kinnise klientuuri üleandmine SFMI-Chronopostile kui uuele turuletulijale kahtlemata soodustus. Varade üleandmine toimub alati tasu eest. Seda soodustust oleks tulnud hinnata vastavalt Euroopa Kohtu suunistele otsuses Chronopost I.

115.

Vaidlustatud otsuses tunnistab komisjon, et Postadexi klientuur kujutab endast immateriaalset vara. ( 72 ) Nagu märgib Esimese Astme Kohus, ei tähenda see, et tegemist on raskesti väljaarvutatava elemendiga, et tal ei oleks väärtust. ( 73 ) Omalt poolt olen nõus sellega, et klientuuril oli SFMI-Chronopostile üleandmisel 1985. aastal positiivne majanduslik väärtus.

116.

Mis täpselt juhtus, kui La Poste asutas SFMI-Chronoposti? Minu arvates tuleb eelkõige vahet teha ühelt poolt kullerpostiteenusega seotud tegevusel ning teiselt poolt selle tegevuse väärtusel.

117.

On selge, et uus üksus võttis üle tegevuse. See tegevus hõlmas klientuuri haldamist ja kasutamist. Kuid tütarettevõtja asutamisega läks selle tegevuse majanduslik väärtus üle selle aktsionäridele. Seega jäi La Poste’ile väärtuse osa, mis vastas 66%-lisele osalusele aktsiakapitalist. TAT sai oma osa vastutasuks kapitalisüsti eest. Teisisõnu kajastus tegevuse väärtus esmalt väljalastud ja seejärel aktsionäride omandisse läinud aktsiate väärtuses.

118.

Seega on tegemist erastamisest erineva olukorraga. Kui riik erastab vara väljastpoolt tulevale investorile, saab ta selle eest tasu. Erainvestori põhimõtte kohaselt tekib riigiabi siis, kui erastamisest laekuv rahasumma on väiksem kui müüdud vara väärtus. ( 74 ) SFMI-Chronoposti asutamisel oli ainus väljastpoolt tulnud investor TAT, kes sai aktsiakapitalis 34%-lise osaluse. Kui SFMI-Chronopost oleks La Poste’ile raha maksnud, oleks see lihtsalt vähendanud tütarettevõtja väärtust ja seega La Poste’i aktsiate väärtust.

119.

Mulle tundub, et erainvestori põhimõte kehtib ka juhul, kui riiklik üksus korraldab mingi tegevuse ümber tütarettevõtjaks. ( 75 ) Küsimus on selles, kas erainvestor oleks toiminud pigem samamoodi või näiteks müünud vastava tegevuse kolmandale isikule. Komisjon käsitleb seda küsimust vaidlustatud otsuses põhimõtteliselt selle kaudu, et analüüsib La Poste’i 1986. aasta kapitalisüsti sisemist tulumäära. ( 76 )

120.

Vaidlustatud kohtuotsuses märgib Esimese Astme Kohus üsna õigesti, et praegune EÜ artikli 87 lõige 1 teeb riiklikel sekkumistel vahet nende tagajärgede kaudu. ( 77 ) Sellegipoolest on mul raske mõista, kuidas sai SFMI-Chronoposti asutamisel olla turgu moonutav mõju. SFMI-Chronopost oli uus konkurent ainult niivõrd, kuivõrd ta oli uue nimega uus ettevõtja. Tema tegevus ja klientuur olid seotud Postadexiga. Oluliselt tõenäolisem paistab, et varem riigi monopolis olnud tegevuse sooritamiseks asutatud eraldiseisva tütarettevõtja asutamine — tingimusel et selle tehingud emaettevõtjaga toimuvad kohtuotsuses Chronopost I esitatud valemi alusel — lõpuks hoopis soodustab turukonkurentsi.

121.

Kõigil neil põhjustel ma ei leia, et La Poste loovutas ajal, mil Postadexiga seotud tegevus anti üle tütarettevõtjale, Postadexi väärtuse SFMI-Chronopostile. Seega eksis Esimese Astme Kohus, kui otsustas, et Postadexi üleminek SFMI-Chronopostile kujutas endast riigiabi põhjusel, et La Poste ei saanud SFMI-Chronopostilt selle eest mingit tasu. ( 78 )

122.

Eespool esitatud põhjendustest lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku rahuldada ka neljas väide.

123.

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 alusel võib Euroopa Kohus, kui ta tühistab Esimese Astme Kohtu otsuse, teha ise asja suhtes lõpliku otsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Esimese Astme Kohtusse.

124.

Kuna Esimese Astme Kohus leidis, et tal ei ole võimalik uurida neljanda väite esimese osa teatud argumente põhjusel, et vaidlustatud otsuse põhjendused olid ebapiisavad, ( 79 ) tundub mulle, et menetlusstaadium ei võimalda Euroopa Kohtul lõplikku otsust teha. Seetõttu teen ettepaneku suunata asi tagasi Esimese Astme Kohtusse ning teha otsus kohtukulude kohta hiljem.

125.

Eeltoodud argumentidest lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku: