I. Sissejuhatus

II. Õiguslik raamistik

A. Ühenduse õigus

B. Siseriiklik õigus

III. Kohtueelne menetlus

IV. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

V. Poolte peamised argumendid

A. Esimene väide: direktiivi 96/71 artikli 3 lõigete 1 ja 10 puudulik ülevõtmine

– Kirjaliku töölepingu või sellega direktiivi 91/533/EMÜ tähenduses samaväärse dokumendi nõue (20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punkt 1)

– Palga automaatne kohandamine lähtuvalt elukalliduse muutumisest (20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punkt 2)

– Osalise tööajaga ja määratud tähtajaga töötamise tingimuste järgimine (20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punkt 8)

– Kollektiivlepingutest kinnipidamine (20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punkt 11)

B. Teine väide: direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 punkti a puudulik ülevõtmine

C. Kolmas väide: kontrollimeetmete ebaselgus

D. Neljas väide: ad hoc esindaja nõue

VI. Õiguslik hinnang

A. Sissejuhatavad märkused

1. Direktiivi 96/71 eesmärk

2. Hinnangu õiguslik raamistik

B. Väidete uurimine

Esimene väide

1. Direktiivi 96/71 artikli 3 lõikes 10 sätestatud avaliku korra mõiste

2. 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punktide 1, 2, 8 ja 11 sätted

– Kirjaliku töölepingu või sellega direktiivi 91/533 tähenduses samaväärse dokumendi nõue

– Palga automaatne kohandamine lähtuvalt elukalliduse muutumisest

– Osalise tööajaga ja määratud tähtajaga töötamise tingimuste järgimine

– Kollektiivlepingutest kinnipidamine

Teine väide

Kolmas väide

VII. Kohtukulud

VIII. Ettepanek

1.

Käesoleva kohtuasja esemeks on komisjoni poolt EÜ artikli 226 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, millega Euroopa Ühenduste Komisjon palub Euroopa Kohtul tuvastada, et teises liikmesriigis asuvatele ja töötajaid teenuste osutamiseks Luksemburgi lähetavatele ettevõtjatele tingimusi seades on Luksemburgi Suurhertsogiriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega ( 2 ) (edaspidi „direktiiv 96/71”) artikli 3 lõigetest 1 ja 10 ning EÜ artiklitest 49 ja 50.

2.

EÜ artikli 49 esimene lõik sätestab, et keelatud on ühenduse piires teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises ühenduse riigis kui see isik, kellele teenuseid pakutakse.

3.

EÜ artikli 50 esimene lõik määratleb teenustena tavaliselt tasulise tegevuse niivõrd, kuivõrd see ei ole reguleeritud kaupade, kapitali ja isikute vaba liikumist käsitlevate sätetega. EÜ artikli 50 viimase lõigu kohaselt võib teenust osutav isik ajutiselt jätkata oma tegevust riigis, kus seda teenust osutatakse, samadel tingimustel, mis see riik on seadnud oma kodanikele.

4.

Direktiivi 96/71 artikli 3 pealkirjaga „Töötingimused” lõigetes 1 ja 10 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad olenemata töösuhte suhtes kohaldatavatest õigusaktidest, et artikli 1 lõikes 1 nimetatud ettevõtjad kindlustavad oma territooriumile lähetatud töötajatele töötingimused, mille liikmesriik, milles töö tehakse, on sätestanud:

Käesoleva direktiivi kohaldamisel määratletakse lõike 1 punktis c nimetatud töötasu miinimummäärade mõiste vastavalt selle liikmesriigi siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele, mille territooriumile töötaja lähetatakse.

[…]

10.   Käesolev direktiiv ei takista liikmesriike kooskõlas asutamislepingu ja võrdse kohtlemise põhimõttega kohaldamast oma riigi ja muude riikide ettevõtjate suhtes:

5.

Direktiivi vastuvõtmisel võeti vastu ka deklaratsioon (deklaratsioon 10), mille kohaselt „avaliku korra sätete” all „tuleb mõista kohustuslikke eeskirju, millest ei saa kõrvale kalduda ja mida nende olemuse ja eesmärgi kohaselt õigustab ülekaalukas avalik huvi. Nimetatud eeskirjad võivad hõlmata eelkõige sunniviisilise töö keelustamist või ametivõimude kaasamist töötingimusi puudutavatest õigusaktidest kinnipidamise järelevalves”. ( 3 )

6.

Direktiivi 96/71 ülevõtmist ja tööõiguse kohaldamise järelevalvet käsitleva Luksemburgi 20. detsembri 2002. aasta seaduse (edaspidi „20. detsembri 2002. aasta seadus”) ( 4 ) artiklis 1 on ette nähtud:

„1.   Siseriikliku õiguse kohustuslikke sätteid, eriti selliseid, mis puudutavad lepinguid ja kokkuleppeid vastavalt 27. märtsi 1986. aasta seadusele, millega kiidetakse heaks 19. juuni 1980. aasta Rooma konventsioon lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta, kohaldatakse kõigi Luksemburgi Suurhertsogiriigi territooriumil töötavate ja samuti sinna ajutiselt lähetatud töötajate suhtes, olenemata lähetuse kestusest või eesmärgist: kõik seadusesätted, õigus- ja haldusnormid ning sätted, mis tulenevad üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingust või vahekohtu otsusest, millel on siduvate kollektiivlepingutega sarnane kohaldamisala ja mis puudutavad järgmisi valdkondi:

2.   Käesoleva artikli lõike 1 sätteid kohaldatakse iga ettevõtja kõikide töötajate suhtes olenemata nende kodakondsusest ja samuti olenemata ettevõtja riikkondsusest ja juriidilisest või tegelikust asukohast.”

7.

Sama seaduse artikkel 2 sätestab:

„1.   Käesoleva seaduse artikli 1 sätteid kohaldatakse lisaks sellele ettevõtjate suhtes, kes seoses riikidevahelise teenuste osutamisega lähetavad töötajaid Luksemburgi Suurhertsogiriigi territooriumile, välja arvatud merekaubaveoettevõtjate merdsõitvad töötajad.

2.   Lähetamise all mõistetakse lõike 1 tähenduses asjaomase ettevõtja järgnevaid tegevusi, kui lähetav ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajal töösuhtes:

3.   Lähetatud töötajaks loetakse iga töötajat, kes töötab tavaliselt välismaal ja teeb kindlal ajavahemikul ajutiselt tööd Luksemburgi Suurhertsogiriigi territooriumil.

4.   Mõiste „töösuhe” määratletakse kooskõlas Luksemburgi õigusega.”

8.

20. detsembri 2002. aasta seaduse artikkel 7 sätestab:

„1.   Käesoleva seaduse kohaldamise tähenduses peab ka väljaspool Luksemburgi Suurhertsogiriigi territooriumi asuv või tegutsev ettevõtja, kelle üks või enam töötajat töötavad Luksemburgis, sealhulgas töötajad, kes on lähetatud Luksemburgi käesoleva seaduse artiklite 1 ja 2 sätete alusel ajutiselt, esitama tööinspektsioonile viimase korraldusel ja nii kiiresti kui võimalik enne töö algust kontrolliks vajalikud andmed, sealhulgas eeskätt:

2.   Käesoleva artikli rakendamist võib edaspidi täpsustada suurhertsogi määrusega.”

9.

Sama seaduse artikkel 8 sätestab:

„Iga ettevõtja, kes on registreeritud ja asub välismaal või kelle alaline asukoht maksuseaduse tähenduses ei ole Luksemburgis ja kelle üks või enam töötajat teeb Luksemburgis mis tahes tööd, peab andma Luksemburgis asuvale ad hoc esindajale hoiule vajalikud dokumendid, mille alusel saab kontrollida käesolevast seadusest ja eriti selle artiklist 7 tulenevate kohustuste täitmist. Nimetatud dokumendid tuleb esitada tööinspektsiooni korraldusel ja nii kiiresti kui võimalik. Ettevõtja või eelmises lõikes nimetatud esindaja peab tööinspektsioonile vastuvõtuteatisega tähitud kirja teel teatama hoiuleandmise täpse koha.”

10.

1. aprilli 2004. aasta märgukirjas juhtis komisjon Luksemburgi valitsuse tähelepanu ebakõladele, mis esinesid direktiivi 96/71 ülevõtmisel 20. detsembri 2002. aasta seadusega. Komisjon esitas direktiivi 96/71 ning EÜ artiklite 49 ja 50 võimalikku rikkumist silmas pidades järgmised etteheited:

11.

30. augusti 2004. aasta kirjalikus vastuses väitis Luksemburgi valitsus, et komisjoni taunitud seadusesätted, mis puudutavad töötingimuste kohaldamist, on avaliku korra sätted direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 10 tähenduses.

12.

Seoses teise väitega tunnistas Luksemburgi valitsus, et direktiiv 96/71 ei ole täielikult üle võetud.

13.

Mis puudutab komisjoni kolmandat ja neljandat väidet, siis leidis Luksemburgi valitsus, et 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 7 sätted on ühenduse õigusega kooskõlas, sest kohustus määrata Luksemburgis ad hoc esindaja, kelle ülesandeks on säilitada ettevõtjate kohustuste kontrollimiseks vajalikke dokumente, ei kohusta esitama eelnevat teatist ega ole ka diskrimineeriv nõue. Pigem on need meetmed, ilma milleta ei saa asjaomased siseriiklikud asutused oma kontrollimisülesannet täita.

14.

Komisjoni eeltoodud vastus ei rahuldanud ja seetõttu otsustas komisjon saata Luksemburgi valitsusele 18. oktoobri 2005. aasta kuupäeva kandva põhjendatud arvamuse, milles ta heitis Luksemburgi Suurhertsogiriigile ette, et viimane on rikkunud oma kohustusi, mis tulenevad direktiivi 96/71 artikli 3 lõigetest 1 ja 10 ning EÜ artiklitest 49 ja 50, kuna ta:

15.

Komisjon palus Luksemburgi Suurhertsogiriigil võtta põhjendatud arvamuse järgimiseks vajalikud meetmed kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

16.

22. detsembri 2005. aasta kirjas palus Luksemburgi valitsus tähtaega oma seisukoha esitamiseks pikendada. Komisjoni põhjendatud arvamus jäi siiski vastuseta. Komisjon otsustas seejärel esitada hagi.

17.

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagis, mis esitati Euroopa Kohtu kantseleisse 20. juulil 2006:

18.

Luksemburgi valitsus palus 5. oktoobri 2006. aasta kostja vastuses jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.

19.

Komisjon esitas repliigi 10. novembril 2006, Luksemburgi valitsus esitas vasturepliigi 12. jaanuaril 2007, misjärel kirjalik menetlus lõpetati. Kohtuistungit ei toimunud.

20.

Komisjon esitab hagi põhjenduseks neli väidet, mis on seotud direktiivi ülevõtmisega Luksemburgis.

21.

Komisjon heidab Luksemburgi Suurhertsogiriigile ette direktiivi 96/71 puudulikku ülevõtmist ja vaidlustab esimese väitega 20. detsembri 2002. aasta seaduse neli sätet. Komisjon on seisukohal, et Luksemburg, olles ebaõigesti kuulutanud kõik siseriiklikud sätted avaliku korra säteteks, seab töötajaid Luksemburgi lähetavatele ettevõtjatele kohustusi, mis lähevad kaugemale nendest, mis on ette nähtud direktiivis 96/71. Komisjoni arvates tugineb ülevõtmine direktiivi 96/71 artikli 3 lõikes 10 sisalduva mõiste „avaliku korra sätted” liiga laiale tõlgendusele. Asjaomaseid sätteid tuleb hinnata lähtudes direktiivi 96/71 kohta vastuvõetud deklaratsioonist 10, mis seda mõistet täpsustab.

22.

Kõnealune etteheide puudutab esmajoones seadusest tulenevat kohustust lähetada ainult neid töötajaid, keda seob ettevõtjaga kirjalik tööleping või sellega direktiivi 91/533 tähenduses samaväärne dokument. Komisjon leiab, et direktiivist 91/533 tulenevate kohustuste järgimist peavad lähetamise korral kontrollima üksnes direktiivi ülevõtva lähetava riigi, mitte vastuvõtva riigi ametiasutused.

23.

Komisjon on seisukohal, et direktiiviga 96/71 on vastuolus Luksemburgi nõue palga automaatse kohandamise kohta lähtuvalt elukalliduse muutumisest, kuna direktiiv näeb ette töötasu alammäärade reguleerimise üksnes lähetusriigi poolt.

24.

Komisjon leiab, et direktiivi 96/71 kohaselt ei saa vastuvõttev riik kohustada ettevõtjaid järgima oma õigusakte, mis puudutavad osalise tööajaga ja määratud tähtajaga töötamist.

25.

Komisjon väidab, et olenemata materiaalõiguslikust sisust ei ole kollektiivlepingud haldusnormid, mis kuuluvad „siseriikliku avaliku korra” sätete hulka.

26.

Luksemburgi valitsus viitab peamiselt oma selgitustele 30. augusti 2004. aasta kirjalikus vastuses, mille kohaselt on 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikkel 1 avaliku korra säte, sest selle eesmärk on kaitsta töötajaid. Luksemburgi valitsus nõustub põhimõtteliselt komisjoni viitega deklaratsioonile 10 direktiivi 96/71 kohta, kuid meenutab, et nimetatud dokument ei ole Euroopa Liidu Teatajas avaldatud ega saa seetõttu olla tõlgendamisel abiks. Luksemburgi valitsuse sõnul õigustab 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 sätteid ülekaalukas avalik huvi. Lõpuks viitab ta oma seisukoha kaitseks seadusandlikule menetlusele, mille tulemuseks oli komisjoni ettepanek direktiivi kohta, mis käsitleb teenuseid siseturul ( 5 ).

27.

Luksemburgi valitsus tunnistab, et direktiiv 96/71 ei ole üle võetud täielikult ja viitab 19. mai 2006. aasta seadusemuudatusele.

28.

Komisjon väidab, et ta ei ole sellekohast teavet saanud.

29.

Komisjoni arvates ei ole 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 7 lõige 1 sõnastatud piisavalt selgelt, et tagada nõutav õiguskindlus ettevõtjatele, kes lähetavad töötajaid Luksemburgi. Asjaomane säte kujutab endast teenuste osutamise vabaduse põhjendamatut piirangut, kuna see suurendab eespool nimetatud ettevõtjate riski sattuda seadusega vastuollu. Nõue, et tööinspektsioonile tuleb selle korraldusel enne töö algust ja nii kiiresti kui võimalik esitada kontrollimiseks vajalik teave, on samaväärne eelneva teatise nõudega, mis ei ole EÜ artikliga 49 kooskõlas.

30.

Seevastu Luksemburgi valitsuse väitel on seadus sõnastatud piisavalt selgelt. 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 7 lõike 1 sõnastus ei ole mingil juhul seotud eelneva teatise nõudega.

31.

Komisjon on seisukohal, et 20. detsembri 2002. aasta seaduse artiklis 8 ette nähtud nõue nimetada Luksemburgis asuv ad hoc esindaja, kes peab säilitama ettevõtjate kohustuste kontrollimiseks vajalikud dokumendid ka pärast teenuse tegelikku osutamist, on teenuste osutamise vabaduse piirang. Nimetatud kohustus on mitte ainult üleliigne direktiivi 96/71 artiklis 4 ette nähtud teabealast koostööd silmas pidades, vaid on seotud ka asjaomase ettevõtja kulutustega.

32.

Luksemburgi valitsus leiab seevastu, et komisjoni viidatud teavitamisel tehtava koostöö süsteem ei võimalda pädevatel haldusasutustel teostada piisavalt tõhusat kontrolli. Pealegi ei eelda 20. detsembri 2002. aasta seadus esindaja ülesannete täitmiseks mingit kindlat õiguslikku vormi. Lisaks on vajalike dokumentide säilitamine esindaja juures nõutav ainult töö alustamise päeval, jättes kõrvale perioodi pärast lähetust.

33.

Direktiiv 96/71 näeb lähetatud töötajate suhtes ette vastuvõtva riigi teatud kohustuslike töötingimuste kohaldamist. Töötingimuste miinimumnõuete kehtestamine taotleb kolme väga erinevat eesmärki: vältida konkurentsi kahjustamist, pidada kinni lähetatud töötajate õigustest ning kõrvaldada takistused ja ebaselgus, mis kahjustavad teenuste osutamise vabadust.

34.

Komisjoni ja nõukogu kaalutluste lähtepunkt oli seejuures EÜ artiklis 49 sätestatud teenuste osutamise vabadus, millest tulenevalt lähetab üha rohkem ettevõtjaid töötajaid ajutiselt tööle muu liikmesriigi territooriumile kui see, kus nad tavaliselt töötavad. Teenuste osutamise vabaduse edendamine eeldab seadusandja seisukohalt ausaid konkurentsitingimusi ning meetmeid, mis tagavad töötajate õigustest kinnipidamise. ( 6 ) Liikmesriigiti erinevate töötingimuste kohaldamisest tulenevalt võib tekkida olukord, et lähetatud töötajatele saavad osaks vastuvõtvas riigis kehtivatega võrreldes madalam töötasu ja teistsugused töötingimused. Eeltoodu kahjustab ettevõtjatevahelist ausat konkurentsi ning kodu- ja välismaiste ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtet, mis ei ole sotsiaalsest aspektist lähtuvalt vastuvõetav. Vastuvõtva riigi tööõiguse „põhisisu” kohaldamisega ka välismaiste ettevõtjate suhtes tuleks konkurentsi sellist kahjustamist vältida.

35.

Lisaks tuleb lahendada töösuhetele kohaldatavate õigusaktidega seotud probleemid, mis on tekkinud seoses töösuhete muutumisega riikidevaheliseks. ( 7 ) Direktiiv 96/71 sätestab, millised siseriiklikud sätted on töötajate lähetamise valdkonnas kohaldatavad vastavalt Rooma konventsiooni lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta (edaspidi „Rooma konventsioon”) artiklile 7, ja võimaldab ette näha, milliseid töötingimusi tuleb kohaldada, suurendades seega õiguskindlust ( 8 ).

36.

Mis puudutab materiaalõiguslikku raamistikku, millest lähtudes on Euroopa Kohtul palutud otsustada, kas vaidlusalune Luksemburgi õigusnorm on kooskõlas ühenduse õigusega, viitan sellele, et direktiiv 96/71 ühtlustab töötajate lähetamise valdkonda vaid osaliselt. ( 9 ) Direktiivi tuleb vaadelda eelkõige kui ühenduse kollisiooniõiguse normistikku, mis puudutab lähetatud töötajate töösuhte üksikasju ja tingimusi. ( 10 ) Direktiivi 96/71 eesmärk ei hõlma seevastu vastuvõtva liikmesriigi territooriumile sisenemist ja seal viibimist ( 11 ), seega tuleb teenuste osutamise vabaduse piiranguid töötajate piiriülese lähetamise raames põhimõtteliselt hinnata asutamislepingu asjakohastest sätetest, eelkõige EÜ artiklist 49 lähtudes.

37.

Selleks et EÜ artikli 226 alusel toimuva liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse raames kohtulikult kontrollida, kas siseriiklik meede on vastuolus ühenduse õigusega, tuleb üksikasjalikult uurida, kas etteheidetav rikkumine puudutab üksnes direktiivi 96/71 või pigem vahetult EÜ artiklit 49. Juhul kui piiriülest töötamist puudutavad siseriiklikud õigusaktid on vastuolus direktiiviga, välistab see asutamislepingu kohaldamise, ehkki direktiiviga vastuollu sattumine tähendab ühtlasi asutamislepingu rikkumist, kuna see on direktiivi õiguslik alus. Kui siseriiklikud meetmed rikuvad aga vahetult asutamislepingut, sest need ei ole hõlmatud lepingu alusel antud direktiivi üksikasjalike sätetega, siis on ainus võimalik puutepunkt asutamislepingus endas. ( 12 )

38.

Tõendamiskoormise menetluslikku jaotamist silmas pidades tuleb märkida, et EÜ artikli 226 alusel toimuva liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse raames peab komisjon väidetavat rikkumist tõendama. Oletustele tuginemise asemel peab ta esitama Euroopa Kohtule kohustuste rikkumise tuvastamiseks vajalikud tõendid. ( 13 ) Liikmesriigi ülesanne on end esitatud andmete ja neist tulenevate järelduste vastu argumenteeritult ja põhjalikult kaitsta. ( 14 )

39.

Komisjon heidab ette direktiivi 96/71 artikli 3 lõigete 1 ja 10 puudulikku ülevõtmist, seega on asjaomase väite ese eelkõige teisese õiguse normi rikkumine.

40.

Luksemburgi valitsus väidab, et ta kuulutas 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõikes 1 nimetatud valdkondade kõik sätted siseriikliku õiguse kohustuslikeks säteteks direktiivi 96/71 artikli 3 lõigetest 1 ja 10 tuleneva volituse alusel. Nimetatud säte võimaldab liikmesriikidel laiendada normistikku ka muudele töötingimustele, kui nende lisatingimuste puhul on tegemist avaliku korra sätetega. ( 15 ) Samuti lubab see laiendada üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingutes ja vahekohtu otsustes sätestatud töötingimusi muudele tegevustele peale lisas märgitud ehitustööde.

41.

Liikmesriigid ei saa eeltoodud õigust kasutada siiski piiramatult, eelkõige peavad nad silmas pidama põhivabadusi ja direktiivi eesmärki. ( 16 ) Öeldu tuleneb nii teenuste osutamise vabaduse ülimuslikkusest, mille teostamisele peab direktiiv 96/71 selle viienda põhjenduse kohaselt kaasa aitama, kui ka põhimõttest, et põhivabadustest tehtud erandeid tuleb tõlgendada kitsalt. ( 17 ) Euroopa Kohus on eeltoodut seoses avalikust korrast tuleneva erandiga korduvalt ja sõnaselgelt rõhutanud. ( 18 )

42.

Avalik kord on ühenduse õiguse autonoomne mõiste, mille abil piiritletakse põhivabaduste kohaldamisala, seega tuleb seda mõistet määratleda autonoomselt, tuginemata ühele või mitmele siseriiklikule õiguskorrale. ( 19 ) Mõiste tõlgendamine on Euroopa Kohtu pädevuses ja liikmesriigid ei saa selle ulatust määratleda ühepoolselt, ilma et seda kontrolliksid ühenduse institutsioonid. ( 20 ) See ei välista siiski, et konkreetsed asjaolud võimaldavad tugineda avalikule korrale, seega tuleb teatud asjaoludel jätta liikmesriikidele kaalutlusruum asutamislepinguga kehtestatud piirides. ( 21 )

43.

Jättes kõrvale nimetatud ühised põhimõtted, võib avaliku korra mõiste olla eritähenduslik, olenevalt asjaomase normi asetusest ühenduse õiguskorras ja funktsioonist. ( 22 ) Käesoleval juhul tuleb avaliku korra mõistet direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 10 sõnastuses kohaldada kui erandit, kuna see lubab direktiivi 96/71 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud minimaalse kaitse põhisätteid laiendada üksnes teatud tingimustel.

44.

Direktiivist 96/71 tuleneva volituse kasutamise konkreetseid tingimusi silmas pidades täpsustati avaliku korra mõistet deklaratsioonis 10, mille nõukogu ja komisjon tegid seoses direktiivi 96/71 vastuvõtmisega, milles on muu hulgas märgitud, et selle all „tuleb mõista kohustuslikke eeskirju, millest ei saa kõrvale kalduda ja mida nende olemuse ja eesmärgi kohaselt õigustab ülekaalukas avalik huvi”.

45.

Minu arvates ei takista miski tõlgendamast direktiivi 96/71 artikli 3 lõiget 10 eelnimetatud deklaratsioonist lähtudes. Seoses istungi protokolli lisatud nõukogu deklaratsiooni kasutamisega õigusakti tõlgendamisel rõhutas Euroopa Kohus, et see ei tule kõne alla vaid juhul, kui deklaratsioon ei kajastu asjaomase sätte tekstis ja tal puudub seega õiguslik tähendus. ( 23 ) Tuleb märkida, et deklaratsioon 10 ei ole vastuolus avaliku korra mõistega, vaid aitab pigem määratleda erandi sisu. Ülekaalukale avalikule huvile viidates on deklaratsioon ühtlasi kooskõlas töötajate piiriülestele lähetustele kohaldatava kohtupraktikaga põhivabaduste olemuslike piiride osas. Vastupidiselt Luksemburgi valitsuse seisukohale ei vähenda deklaratsiooni 10 avaldamata jätmine Euroopa Ühenduste Teatajas selle õiguslikku asjakohasust, liiatigi silmas pidades seda, et liikmesriigi seadusliku esindajana nõukogus tuleb Luksemburgi valitsusel möönda, et ta on informeeritud asjaomase institutsiooni poolt seadusandliku menetluse raames vastu võetud deklaratsioonidest. ( 24 ) Eeltoodust tulenevalt on deklaratsiooni 10 kasutamine tõlgendamisel lubatav.

46.

Eelnevaid kaalutlusi arvesse võttes olen seisukohal, et liikmesriigid ei saa nõuda teistes liikmesriikides asuvatelt teenuste osutajatelt oma siseriikliku tööõiguse kõikide kohustuslike sätete järgimist. ( 25 ) Tuleb nõustuda komisjoniga, et teenuste osutamise vabaduse võimalikult ulatusliku elluviimise huvides saab pidada asjassepuutuvaks vaid neid seadusega ette nähtud töötingimusi, mis on liikmesriikide õiguskorras möödapääsmatud. ( 26 ) Peab uurima, kas vaidlustatud eeskirjad täidavad eeltoodud nõuet.

47.

Mis puudutab kirjaliku töölepingu või sellega direktiivi 91/533 tähenduses samaväärse dokumendi nõuet 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punktis 1, siis tuleb nõustuda komisjoni argumendiga, et direktiivi 91/533 sätete järgimise kontrollimine ei ole põhimõtteliselt vastuvõtva liikmesriigi kohustus.

48.

Direktiivi 91/533 ülesanne on ühtlustada töösuhete vormi puudutavad eeskirjad, mis on mõnes liikmesriigis vastu võetud seoses töösuhete mitmekesistumisega, et tagada töötajatele kaitse nende õiguste võimaliku rikkumise korral ning kujundada töösuhted selgelt ja arusaadavalt. ( 27 ) Nimetatud eeskirjade hulka kuulub ka poolte osutatud tööandja kohustuse täitmise tõendamine vastavalt direktiivi 91/533 artikli 2 lõikele 1 koosmõjus artikli 3 lõikega 1, mille kohaselt peab tööandja töötajat kirjalikult teavitama töölepingu või töösuhte olulistest aspektidest ja vastavalt direktiivi 91/533 artikli 4 lõikele 1 välislähetuse tingimustest. Tööandja täidab teavitamise kohustuse, kui ta väljastab asjakohast teavet sisaldavad dokumendid töötajale enne viimase ärasõitu. ( 28 )

49.

Eespool viidatud direktiivi viimases põhjenduses on öeldud, et „liikmesriigid peavad vastu võtma käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid või tagama, et tööturu osapooled kehtestaksid vajalikud sätted vastastikusel kokkuleppel, kusjuures liikmesriigid on kohustatud astuma samme, mis võimaldaksid neil igal ajal tagada käesoleva direktiiviga nõutud tulemused”. Põhjenduse sõnastusest ilmneb, et liikmesriikide ülevõtmiskohustus läheb kaugemale pelgalt seadusandlikust tegevusest, hõlmates ka asjaomaste sätete rakendamist ja nendest kinnipidamise kontrollimist. Nimetatud kohustust peab asjaomane liikmesriik täitma töötajate lähetamisel, kusjuures vastavalt direktiivi 91/533 artikli 4 lõikele 1 tuleb tagada, et töötajal oleks lisateave lähetuse tingimustest käes enne ärasõitu. Kui lähetav liikmesriik on oma kontrolliõigust juba kasutanud, siis lähtuvalt direktiivi 91/533 ühtlustamiseesmärkidest ei ole vastuvõttev liikmesriik pädev kontrolli teostama.

50.

Asjaomane pädevus ei tulene ka direktiivist 96/71. Samuti ei saa piisavaks põhjenduseks lugeda asjaolu, et Luksemburg on kuulutanud eespool nimetatud teavitamise kohustuse järgimise avaliku korra kaitsest tulenevaks nõudeks. 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punktis 1 sisalduvat nõuet ei saa liigitada direktiivi 96/71 artikli 3 lõikes 1 loetletud ühenduse töötingimuste põhisätete hulka. Tuleb arvestada seadusandja otsust jätta direktiivis 91/533 toodud teavitamise kohustus direktiivi 96/71 loetellu üle võtmata. ( 29 )

51.

Luksemburgi valitsuse argumendid direktiivi 2006/123 vastuvõtmiseni viinud seadusandliku menetluse suhtes ei oma käesoleva väite seisukohalt tähtsust ja need tuleb jätta tähelepanuta. Vaidlusalusel Luksemburgi 20. detsembri 2002. aasta seadusel ei ole nimelt sisulist ega ajalist seost direktiiviga 2006/123. Seadusega võetakse üle üksnes direktiiv 96/71.

52.

Luksemburgi valitsus väidab, et 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punktis 2 ette nähtud „palga” automaatne kohandamine lähtuvalt elukalliduse muutumisest teenib töötajate kaitsmise eesmärki ja aitab tagada sotsiaalset tasakaalu Luksemburgis. Luksemburgi valitsuse arvates on kõnealune automaatne kohandamine kaudselt sätestatud direktiivi 96/71 artikli 3 lõikes 1.

53.

Komisjoni etteheide ei puuduta siiski kohandamise automaatsust, vaid vaidlustamatut asjaolu, et Luksemburgi õigus näeb ette „palga” automaatse kohandamise, mis hõlmab nii reaalpalku kui ka töötasu alammäärasid. Juba oma 30. augusti 2004. aasta kirjas märkis Luksemburgi valitsus, et Luksemburgi õiguse kohaselt kuulub ka miinimumpalk automaatsele kohandamisele. Komisjoni arvates on see vastuolus direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 punktiga c, kus on nimetatud ainult „töötasu miinimummäärad”.

54.

Tuleb nõustuda komisjoni väitega selles osas, et Luksemburgi ülevõtmissätte sõnastus erineb direktiivist 96/71. Uurides küsimust, kas siseriikliku õiguse säte on ühenduse õigusega vastuolus, tuleb arvestada, kuidas on vastavat sätet tõlgendanud siseriiklikud kohtud. ( 30 )20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punkti 2 sõnastus ei ole mitmetähenduslik ega võimalda ühenduse õigusega vastuolus olevat tõlgendust. Kuivõrd 20. detsembri 2002. aasta seadust tuleb tõlgendada objektiivsete kriteeriumide järgi nii, et palga üldine automaatne kohandamine toimub lähtuvalt elukalliduse muutumisest ja mõjutab soodsalt ka töötasu alammäärasid, siis täidab 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punkt 2 direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 punktis c sätestatud ühenduse õiguse ettekirjutused. Komisjoni väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

55.

Osalise tööajaga ja määratud tähtajaga töötamise tingimuste järgimise nõuet 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punktis 8 ei saa liigitada direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 ühegi jaotuse alla, see läheb ühenduse töötingimuste põhisätetest kaugemale. Kuna asjaomane nõue tugineb direktiivi 96/71 artikli 3 lõikest 10 tulenevale volitusele, tuleb seda uurida lähtudes avaliku korra mõistest deklaratsiooni 10 tähenduses, mis sisuliselt kajastab Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat seoses EÜ artikliga 49. ( 31 )

56.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei nõua EÜ artikkel 49 mitte ainult kogu riikkondsusel põhineva diskrimineerimise keelamist teise liikmesriigi teenuseosutaja suhtes, vaid ka kõigi piirangute kaotamist isegi juhul, kui need laienevad nii selle riigi kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajatele, kui need võivad keelata, takistada või muuta vähem soodsaks selle teenuseosutaja tegevuse, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis, kus ta osutab seaduslikult sarnaseid teenuseid. ( 32 ) Öeldust piisab, et pidada teenuste osutamise vabaduse piiramiseks EÜ artikli 49 mõttes seda, et osalise tööajaga ja määratud tähtajaga töötamise tingimused on Luksemburgis sätestatud rangemalt kui lähetavas riigis, mis muudab teenuste osutamise Luksemburgis välismaiste ettevõtjate jaoks vähem soodsaks.

57.

Euroopa Kohus sedastas, et teenuste osutamise vabadust kui asutamislepingu aluspõhimõtet võib piirata üksnes õigusnormidega, mille vastuvõtmist õigustab ülekaalukas avalik huvi ja mida kohaldatakse kõikide isikute või ettevõtjate suhtes, kes tegutsevad vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, juhul kui seda huvi ei kaitse eeskirjad, mida kohaldatakse teenuse osutaja suhtes tema asukohaliikmesriigis. ( 33 )

58.

Luksemburgi valitsuse arvates on 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punkti 8 eesmärk töötajate võrdne kohtlemine ja tasustamine, mis teenib seega ühenduse õigusega taotletavat töötajate kaitse legitiimset eesmärki. Luksemburgi valitsus selgitab, et asjaomased sätted kaitsevad töötajate õigusi, mis ühenduse õiguskorras on juba tagatud direktiiviga 97/81/EÜ ( 34 ) ja direktiiviga 99/70/EÜ ( 35 ). Lisaks võtab see üle vaid põhimõtted, mis tulenevad ühenduse avalikust korrast.

59.

Ma ei nõustu eeltoodud argumentidega. Asjaolu, et ühenduse seadusandja ei lisanud nimetatud direktiivide valdkondi, st osalise tööajaga ja määratud tähtajaga töötamise tingimusi, direktiivi 96/71 artikli 3 lõikesse 1, räägib selle kasuks, et Euroopa tööõiguse vastav valdkond ei kuulu ühenduse avaliku korra kohaldamisalasse. Nagu Luksemburgi valitsus ise tunnistab, on seejuures lisaks tegemist sätetega, mis ühenduse tasandil sisalduvad juba direktiivis 97/81 ja direktiivis 99/70 ning mille peavad seetõttu üle võtma kõik liikmesriigid. ( 36 ) Järelikult kaitsevad asjaomast huvi juba eeskirjad, mida kohaldatakse teenuse osutaja suhtes tema asukohaliikmesriigis. Niisiis ei saa Luksemburgi valitsus tugineda ülekaalukale avalikule huvile eesmärgiga kuulutada vaidlusalused siseriiklikud sätted avaliku korra säteteks.

60.

Seoses 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punktis 11 sisalduva viitega „siseriikliku õiguse kohustuslikele sätetele kollektiivlepingutes” tekib esmajoones küsimus, kas asjaomane õigusakt on kooskõlas direktiivi 96/71 artikli 3 lõigetega 1 ja 10. Komisjon kahtleb selles, et ülevõtmine on toimunud nõuetekohaselt, ja heidab Luksemburgile ette sisuliselt seda, et see on kuulutanud teatud õigusaktid, olenemata nende õiguslikust olemusest ja sisust, siseriikliku õiguse kohustuslikeks säteteks, minnes seeläbi vastuollu direktiivi 96/71 artikli 3 lõikes 10 sätestatud volitusega.

61.

Komisjon vaidlustab õigusakti kahes küsimuses, mida tuleb uurida eraldi. Kõigepealt tuleb nõustuda komisjoni väitega, et „kollektiivlepingu” mõiste esineb 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 sissejuhatavas lauses ja sama sätte punktis 11 erinevas tähenduses. Kui esimesel juhul on tegemist „üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingutega”, siis punkt 11 viitab „kollektiivlepingutele”. Viimaste puhul võib aga tegemist olla üksnes kollektiivlepingutega, mis ei ole tunnistatud üldiselt kohaldatavaks. Tulenevalt direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 teise taande selgest sõnastusest, kus on nimetatud vaid „üldiselt kohaldatavaks tunnistatud kollektiivlepingud”, ei kuulu kõnealused kollektiivlepingud direktiivi kohaldamisalasse ega seega ka ühenduse töötingimuste põhisätete hulka. ( 37 )

62.

Teine küsimus puudutab õigusaktide kuulutamist avaliku korra säteteks, olenemata nende õiguslikust olemusest ja sisust. Selleks et otsustada, kas kollektiivlepingu teatud sätet saab pidada kohustuslikuks deklaratsiooni 10 tähenduses, peab minu arvates iga liikmesriik kollektiivlepingu sätted selgelt ära näitama. ( 38 )20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punkti 11 üldine viide „kollektiivlepingutele” on blanketne, selles puudub vähimgi täpsus ja selgus. Viimane on hädavajalik, sest ei saa välistada olukordi, kus lähetatud töötajate suhtes kohaldatavad kollektiivlepingute sätted satuvad vastuollu teenuste osutamise vabadusega. ( 39 ) Seetõttu tuleb igal konkreetsel juhul kontrollida, kas kõnealused sätted tagavad objektiivselt vaadelduna asjaomase töötaja kaitse ja loovad talle sotsiaalse kaitse raames ilmselge eelise. Tulenevalt üldisest viitest „kollektiivlepingutele” ei ole üksikasjalikum analüüs Euroopa Kohtus paraku võimalik.

63.

Menetluslikult ei täitnud Luksemburgi valitsus oma kohustust end esitatud väidete vastu argumenteeritult ja põhjalikult kaitsta seeläbi, et ta viitas kostja vastuses kollektiivlepingutele, mis olid lisatud 30. augusti 2004. aasta kirjale. ( 40 ) Komisjon märgib õigustatult, et tegemist on suurhertsogi määrusega üldiselt kohustuslikuks kuulutatud kollektiivlepingutega 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 sissejuhatava lause tähenduses ja mitte muude vaidluse esemeks olevate kollektiivlepingutega, mida peab silmas sama seaduse artikli 1 lõike 1 punkt 11.

64.

Järelikult ei ole 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punkt 11 kooskõlas direktiivi 96/71 artikli 3 lõigetega 1 ja 10.

65.

Oma märgukirjas juhtis komisjon esimest korda Luksemburgi valitsuse tähelepanu direktiivi 96/71 artikli 3 lõike 1 punktist a tulenevale liikmesriikide kohustusele tagada, et teises liikmesriigis asuvad ettevõtjad peavad kinni maksimaalsest tööajast ja minimaalsest puhkeajast. Komisjon viitas asjaolule, et 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 1 lõike 1 punktis 3 piirdub minimaalse puhkeaja kaitse iganädalase puhkeajaga. Minimaalse puhkeaja mõiste alla ei kuulu siiski mitte ainult iganädalane puhkeaeg, vaid ka direktiivi 2003/88/EÜ ( 41 ) artiklites 3 ja 4 ette nähtud teised puhkeperioodid, näiteks igapäevane puhkeaeg ja töö vaheajad.

66.

Juba 30. augusti 2004. aasta vastuses tunnistas Luksemburgi valitsus, et direktiiv 96/71 ei ole täielikult üle võetud. ( 42 )

67.

Seega täitis Luksemburgi valitsus oma kohustuse igal juhul alles pärast komisjoni 12. oktoobri 2005. aasta põhjendatud arvamuses antud kahekuulist tähtaega. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et kohustuste rikkumise esinemist tuleb hinnata olukorra alusel, mis valitseb liikmesriigis põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel. ( 43 ) Komisjoni väide on seega põhjendatud ainuüksi põhjusel, et Luksemburgi valitsus ei vaidlusta ülevõtmisega hilinemist.

68.

Komisjoni väide teenuste osutamise vabaduse õigustamatu piiramise kohta tulenevalt 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 7 lõikest 1, mis kohustab välisriigis asuvat ettevõtjat „esitama tööinspektsioonile viimase korraldusel ja nii kiiresti kui võimalik enne töö algust kontrolliks vajalikud andmed”, ei puuduta seevastu mitte direktiivi 96/71 ülevõtmist, vaid vahetult EÜ artiklit 49.

69.

Nagu eespool märgitud, ei nõua EÜ artikkel 49 mitte ainult kogu riikkondsusel põhineva diskrimineerimise keelamist teise liikmesriigi teenuseosutaja suhtes, vaid ka kõigi piirangute kaotamist. ( 44 ) Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb vastuvõtva liikmesriigi siseriiklike sätete kohaldamist teenuseosutaja suhtes pidada meetmeks, mille eesmärk on keelata või takistada piiriüleste teenuste osutamist või tarbimist või vähendada nende atraktiivsust, ja seega ühtlasi teenuste osutamise vabaduse piiramiseks, kui see toob kaasa täiendavaid kulutusi ning täiendavaid halduslikke ja majanduslikke kohustusi. ( 45 )

70.

20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 7 lõike 1 sätete eesmärk on võimaldada Luksemburgi tööinspektsioonil teostada kontrolli töötajate identiteedi ja seadusliku viibimise üle nende lähetuse raames. See sunnib ettevõtjat, kelle asukoht on väljaspool Luksemburgi Suurhertsogiriiki, alluma kohustuslikule eelnevale haldusmenetlusele, mis nõuab dokumentide esitamist lähetatud töötaja sotsiaal-, töö- ja elamisõigusliku seisundi kohta enne töö algust, seega on asjaomased sätted vähemalt asjassepuutuvate ettevõtjate suhtes igal juhul seotud haldusnõuetega, mis muudavad töötajate lähetamise Luksemburgi vähem atraktiivseks kui lähetamise siseriiklikul tasandil. Kohtupraktika mainitud laia tõlgenduse kohaselt piisab nimetatud asjaolust kõnealuste sätete piirava olemuse sedastamiseks. ( 46 )

71.

Tuleb siiski meenutada, et Euroopa Kohus on tunnustanud liikmesriikide õigust kontrollida siseriiklike ja ühenduse õigusnormide järgimist teenuste osutamise valdkonnas. Samuti on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et õigustatud on sellised kontrollimeetmed, mis on vajalikud üldisest avalikust huvist lähtuvatest nõuetest kinnipidamise kontrollimiseks. ( 47 ) Luksemburgi valitsus põhjendab 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 7 lõike 1 sätteid nii töötajate kaitsega kui ka vajadusega teostada kontrolli kuritarvitamise ja riikidevahelise ebaseadusliku tegevuse vastu võitlemiseks. Nii töötajate sotsiaalne kaitse kui kuritarvituste vastu võitlemine on kohtupraktika kohaselt legitiimsed eesmärgid. ( 48 )

72.

Siiski on Euroopa Kohus asunud ühtlasi seisukohale, et siseriiklike järelevalveasutuste kontrollide puhul tuleb järgida ühenduse õigusega ettenähtud piire ning need ei tohi muuta teenuste osutamise vabadust illusoorseks. ( 49 ) Eeskätt peavad need olema asjakohased, et tagada nendega taotletava eesmärgi elluviimist ning nende mõju ei tohi ulatuda kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik. ( 50 )

73.

Luksemburgi õigusnormile on eelkõige iseloomulik ettevõtja seadusest tulenev kohustus esitada tööinspektsioonile vajalikud dokumendid veel enne töö algust, mis lubab oletada, et teostatakse ühenduse õigusega põhimõtteliselt vastuolus olevat eelnevat kuritarvitamise kontrolli. Seevastu Luksemburgi valitsuse arvates pehmendab olukord, kus ettevõtja peab dokumendid esitama alles „korralduse saamisel”, asjaomast seadusest tulenevat kohustust. Seega ei ole ettevõtjale pandud kohustust esitada ametiasutustele teavet ise.

74.

Minu arvates esineb piisavalt asjaolusid, millele toetudes võiks väita, et Luksemburgi õigusnormid on kuritarvituste avastamiseks mõeldud eelkontrolli meetmed. 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 7 lõiget 1 tuleb nimelt käsitleda koosmõjus 4. aprilli 1974. aasta seaduse tööinspektsiooni ümberkorraldamise kohta ( 51 ) (edaspidi „4. aprilli 1974. aasta seadus”) artiklitega 13–17, mis ettevõtja teavitamiskohustuse rikkumise korral lubab viivitamatult peatada lähetatud töötajate töö Luksemburgi Suurhertsogiriigi territooriumil. Tööinspektsioon võib lubada uuesti tööle asuda alles pärast kõigi vajalike dokumentide kättesaamist ( 52 ), kusjuures korralduse rikkumise eest karistatakse 4. aprilli 1974. aasta seaduse artikli 28 kohaselt vangistuse või rahatrahviga. Esiteks, kui uuesti tööle asumiseks on vaja „luba”, ja teiseks, kui tõendamiskohustuse täitmata jätmise korral rakendatakse karistusõiguslikke sanktsioone, siis tuleb 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 7 lõike 1 sätteid mõista nii, et teenuste osutamise eesmärgil Luksemburgi töötajate lähetamise suhtes kehtib keeld tingimusel, et selleks ei ole antud eelnevat luba. ( 53 )

75.

Raskendav asjaolu on see, et kõnealuse sätte sõnastus ei vasta õiguskindluse ja selguse nõuetele. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad liikmesriigid selleks, et tagada ühenduse õiguse täielik rakendamine, viima oma õigusaktid kooskõlla ühenduse õigusega ja looma lisaks sellele sedavõrd kindla, selge ja läbipaistva olukorra, et isikud suudavad oma õigusi täies ulatuses mõista ja võivad neile siseriiklikes kohtutes tugineda. ( 54 ) Eeltoodud põhimõte kehtib seda enam juhul, kui liikmesriigi õigusest tulenevad isikule kohustused, mille täitmata jätmine toob kaasa karistuse.

76.

Tuleb tõdeda, et sätte mitmeti mõistetav sõnastus jätab ametivõimudele loa andmisel ulatusliku kaalutlusõiguse ja suurendab põhjendamatult ettevõtjate ohtu, et neile määratakse haldus- või kriminaalkaristus. Komisjoni poolt Euroopa Kohtule esitatud tõendusmaterjalist ilmneb, et tööinspektsioon tõlgendab 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 7 lõiget 1 rangelt, nõudes kõikide dokumentide täielikku esitamist enne teenuse osutamise algust ( 55 ), seega ei piisa vastupidiselt Luksemburgi valitsuse väitele dokumentide esitamisest samal päeval enne töö alustamist. Lisaks võib 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 7 lõike 1 praktilise kohaldamise muuta keerukaks asjaolu, et teavitamise kohustus tekib ja haldusmenetlus algab põhimõtteliselt alles pärast tööinspektsiooni „taotluse” saamist, kusjuures jääb ebaselgeks, mis on ettevõtja ülesanne enne menetlust ja kas ta peab vajaduse korral „taotluse” saamise ise algatama. Kuna kõnealuse „taotluse” puudumise korral ei saa ettevõtja teenuste osutamise vabadust lõpptulemusena kasutada, kartmata, et talle võib määrata haldus- või kriminaalkaristuse, mõjub piirang absoluutse keeluna, mis ei ole töötajate kaitse tagamisel vajalik, pidades silmas seda, et võimalik on võtta vähem piiravaid meetmeid.

77.

Lõpetuseks pean kindlasti vajalikuks siinkohal meenutada, et Euroopa Kohus sedastas hiljuti kohtuotsuses komisjon vs. Luksemburg ( 56 ) tööle asumise eelduseks oleva loa nõude ebaproportsionaalsuse ja vähem piiravate meetmete kohta järgmist: „Teenuseid osutava äriühingu kohustus kohalikele ametiasutustele eelnevalt teatada, et lähetatakse üks või enam töötajat, nende lähetuse kestus ja teenused, mille osutamiseks nad lähetatakse, oleks sama tõhus ja vähem piirav vahend, kui vaidlusalused nõuded. See kohustus võimaldaks asjaomastel ametiasutustel kontrollida, kas Luksemburgi õigusnorme lähetuse kestel täidetakse, arvestades samas kohustusi, mida äriühing peab täitma asukohaliikmesriigis kohaldatavate sotsiaalõiguse sätete alusel.” Neil asjaoludel peaks vastuvõttev liikmesriik pigem piirduma teenuse osutaja esitatud vajaliku teabe kontrollimisega tegevuse alustamisel vastuvõtvas liikmesriigis ja kohaldama karistusmeetmeid alles siis, kui see on hädavajalik. ( 57 ) Eelneva loa saamise nõuet 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 7 lõike 1 alusel praktiliselt kohaldades läheb Luksemburgi õigusnorm kaugemale sellest, mis on Euroopa Kohtu hinnangul proportsionaalne.

78.

Eeltoodust järeldub, et kõnealuse sätte puhul on tegemist kuritarvitamise eelneva kontrolliga, mis ei ole kooskõlas EÜ artikliga 49. Järelikult on ka käesolev väide põhjendatud.

Neljas väide

79.

Veel üks halduslik nõue, mis võib teises liikmesriigis asuvat ettevõtjat töötajate lähetamisel takistada ja teenuste osutamise vabadust tulenevalt EÜ artiklist 49 piirata, on 20. detsembri 2002. aasta seaduse artiklis 8 ette nähtud ad hoc esindaja nimetamine Luksemburgis. ( 58 ) Seetõttu tuleb uurida, kas siseriiklikust õigusnormist tulenevad teenuste osutamise vabaduse piirangud on õigustatud avalikes huvides ja kui see on nii, siis kas need on seatud eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud.

80.

Luksemburgi valitsus tugineb töötajate kaitsele, kuritarvituste vastu võitlemisele ja tõhusa kontrolli vajalikkusele. Nagu juba eespool märgitud, on töötajate sotsiaalne kaitse ja kuritarvituste vältimine legitiimsed eesmärgid ( 59 ), kusjuures siseriiklike kaitsemeetmete rakendamise eesmärgil teostatavad kontrollid on ühenduse õigusega kooskõlas, kui need jäävad ühenduse õigusega seatud piiridesse ( 60 ).

81.

Kõigepealt tuleb rõhutada, et liikmesriik ei või kehtestada oma territooriumil osutatavate teenuste suhtes neid asutamistingimusi, mille kohaldamisel asutamislepingu sätted, millega tagatakse teenuste osutamise vabadus, kaotaksid oma kasuliku mõju. ( 61 )

82.

Eeltoodust lähtuvalt asus Euroopa Kohus kohtuasjas komisjon vs. Itaalia ( 62 ) seisukohale, et teenuste osutamise vabadusega ei ole kooskõlas Itaaliasse ajutist tööjõudu vahendavatele ettevõtjatele esitatav nõue tuua oma asukoht või filiaal Itaaliasse, kuna see muudab ettevõtjatel, kelle asukoht on teises liikmesriigis, teenuste osutamise asjaomases liikmesriigis võimatuks.

83.

Luksemburgi valitsus väidab sisuliselt, et 20. detsembri 2002. aasta seaduse artiklis 8 ei sisaldu täpseid nõudeid kõnealusele ad hoc esindajale. Nõudeid ei esitata ka selles osas, kas ad hoc esindaja peaks olema füüsiline või juriidiline isik või osutama tasulisi teenuseid. Oluline on üksnes, et tööinspektsioonile on teada isiku nimi, kelle käes on vajalikud dokumendid hoiul. Asjaomase sätte tähenduses võib ad hoc esindaja näiteks ehituse valdkonnas olla peatöövõtja, töödejuhataja või ehitusamet.

84.

Tuleb siiski vastu väita, et asjaomane tõlgendus ei kajastu 20. detsembri 2002. aasta seaduse artiklis 8. See on koguni vastuolus seaduse sätetega. Pigem tuleneb sõnastusest selgelt, et kõnealune ad hoc esindaja peab asuma Luksemburgis, see tähendab omama liikmesriigis alalist elukohta või igal juhul märkimisväärset seost elukohaga. Komisjon märgib õigustatult, et kõnealune koosseisutunnus seab tingimuseks Luksemburgis alaliselt elamise või vähemalt teenuse osutamise kestusest pikema viibimise. Järelikult ei piisa 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 8 nõuete täitmiseks sellest, kui vajalikud dokumendid on antud hoiule ühe lähetatud töötaja kätte.

85.

Eeltoodu ei ole minu arvates kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga. Kohtuasjas Arblade ( 63 ) leidis kohus, et kohustust hoida ja säilitada teatavaid dokumente sellise vastuvõtvas liikmesriigis elava füüsilise isiku elukohas, kelle on tööandja nimetanud esindajaks või järelevaatajaks, ka siis, kui tööandjal ei ole enam selles riigis töötajaid, saab tunnustada üksnes juhul, kui riigiasutused ei ole võimelised oma kontrolliülesandeid sellise kohustuse puudumise tõttu tõhusalt täitma.

86.

Ühelt poolt tuleb nõustuda Luksemburgi valitsuse väitega, et kontrolli peab liikmesriigi kaitse-eeskirjadest kinnipidamise tagamise eesmärgil kindlasti teostama kohapeal. Teiselt poolt ei ole Luksemburgi valitsus piisavalt tõendanud, et asjaomased ametivõimud ei saa oma kontrolliülesandeid, kaasamata Luksemburgis asuvat ad hoc esindajat, tõhusalt täita. Teenuste osutamise vabaduse niivõrd olulise piirangu õigustamiseks ei piisa nimelt põhjendamata kahtlustest direktiivi 96/71 artiklis 4 ette nähtud liikmesriikidevahelise koostöö- ja teabevahetussüsteemi tõhususes. ( 64 ) Töötingimustest kinnipidamise järelevalve eesmärgil peab Luksemburgi Suurhertsogiriik nagu kõik teised liikmesriigid asjaomases koostöös osalema. Selles osas ei ole Luksemburgi valitsus oma menetluslikku tõendamiskohustust täitnud.

87.

Jättes eeltoodu kõrvale, on töötajate sotsiaalset kaitset puudutavate õigusaktide järgimist täiesti võimalik kontrollida vähem piiravaid meetmeid kohaldades. Nimelt tuleb põhimõtteliselt lähtuda sellest, et kontrollimiseks on piisav ühe lähetatud töötaja, näiteks töödejuhataja nimetamine, kes hoiab sidet välisriigi ettevõtte ja tööinspektsiooni vahel ja säilitab nõutud dokumente vajaduse korral kas ehitusobjektil või ligipääsetavas ja selgelt kindlaksmääratud kohas vastuvõtva liikmesriigi territooriumil. ( 65 ) Selline meede töötajate sotsiaalse kaitse tagamiseks oleks teenuste osutamise vabaduse suhtes vähem piirav ja seetõttu kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

88.

Seetõttu leian, et 20. detsembri 2002. aasta seaduse artikli 8 nõuded ei ole proportsionaalsed ning on vastuolus EÜ artikliga 49. Järelikult on ka neljas väide põhjendatud.

89.

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud. Kuna Luksemburgi Suurhertsogiriik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Luksemburgi Suurhertsogiriigilt.

90.

Eespool esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku: