1.

Käesolevas asjas tuleb kontrollida, kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/35/EÜ (mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud rikkumiste eest) ( 2 ) sätted on kooskõlas ülimusliku õigusega.

2.

International Association of Independent Tanker Owners (Intertanko), International Association of Dry Cargo Shipowners (Intercargo), Greek Shipping co-operation committee, Lloyd’s Register ja International Salvage Union (edaspidi „hagejad”) esitasid High Court of Justice’ile ühise hagi Briti transpordiministri vastu seoses direktiivi kavandatava ülevõtmisega. Nimetatud äriühingud on rahvusvahelise meretranspordi olulised ühendused. Intertanko esindab näiteks peaaegu 80 protsenti kogu maailma tankeritest.

3.

On vaieldav, kas direktiivi 2005/35 artikkel 4 ja artikkel 5 on kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooniga, mis kirjutati alla Montego Bays 10. detsembril 1982 ( 3 ) (edaspidi „mereõiguse konventsioon”) ning millega ühendus liitus 1998. aastal ( 4 ), ja 1973. aasta rahvusvahelise konventsiooniga merereostuse vältimiseks laevadelt ning selle 1978. aasta protokolliga ( 5 ) (edaspidi „MARPOL 73/78”). Need õigusnormid reguleerivad kriminaalõiguslikku vastutust saasteainete merreheitmisega seotud õigusrikkumiste eest. Kahtlused tulenevad eelkõige sellest, et direktiiv sisaldab silmnähtavalt rangemat vastutuse kriteeriumi kui MARPOL 73/78. Direktiivi kohaselt piisab eeskätt raskest hooletusest, samas kui MARPOL 73/78 näeb ette vähemalt kergemeelsuse ning ka teadlikkuse kahju tekkimise tõenäosusest.

4.

Lisaks sellele tõusetub küsimus, kas raske hooletus saasteainete merreheitmise eest kohaldatava vastutuse kriteeriumina on kooskõlas õiguskindluse põhimõttega.

5.

Direktiiv 2005/35 võeti vastu EÜ artikli 80 lõike 2 alusel, mis on meretranspordi suhtes võetavate meetmete õiguslik alus.

6.

Direktiivi vastuvõtmise põhjused tulenevad eelkõige selle teisest ja kolmandast põhjendusest:

7.

Artikkel 3 sätestab direktiivi reguleerimisala:

„(1)   Käesolevat direktiivi kohaldatakse rahvusvahelise õiguse kohaselt saasteainete merreheitmise suhtes:

(2)   Käesolevat direktiivi kohaldatakse laevadelt, olenemata lipuriigist, pärinevate saasteainete merreheitmise suhtes, välja arvatud sõjalaevad, mereväe abilaevad või muud laevad, mille omanik või haldaja on riik ning mida kasutatakse ainult mitteärilistel riiklikel eesmärkidel.”

8.

Käesolevas asjas seatakse kahtluse alla artikli 4 ja artikli 5 kehtivus, mille sõnastus on järgmine:

„Artikkel 4

Rikkumised

Liikmesriigid tagavad, et laevadelt pärinevate saasteainete merre heitmist artikli 3 lõikes 1 osutatud aladel käsitletakse rikkumisena, kui see toimub tahtlikult või kergemeelsuse või tõsise hooletuse tõttu [mõiste „tõsine hooletus” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „raske hooletus”]. Käesolevat direktiivi täiendava raamotsuse 2005/667/JSK ja selles määratletud tingimuste alusel käsitletakse neid rikkumisi kriminaalkuritegudena.

Artikkel 5

Erandid

(1)   Saasteainete merre heitmist artikli 3 lõikes 1 osutatud aladel ei käsitleta rikkumisena, kui see vastab MARPOL 73/78 I lisa 9. ja 10. reegli ning 11. reegli punktides a või c ning II lisa 5. reegli ning 6. reegli punktides a või c sätestatud tingimustele.

(2)   Saasteainete merre heitmist artikli 3 lõike 1 punktides c, d ja e osutatud aladel ei käsitleta reederi, kapteni või kapteni vastutusel tegutseva laevapere poolse rikkumisena, kui see vastab MARPOL 73/78 I lisa 11. reegli punktis b või II lisa 6. reegli punktis b sätestatud tingimustele.”

9.

Mereõiguse konventsioon sisaldab sätteid uurimise teostamise kohta merekeskkonna saastamise korral.

10.

Artikli 211 lõike 1 esimene lause näeb ette rahvusvaheliste keskkonnakaitsestandardite väljatöötamise:

„Pädevate rahvusvaheliste organisatsioonide või diplomaatilise konverentsi kaudu tegutsedes kehtestavad riigid rahvusvahelised reeglid ja standardid laevadelt pärineva merereostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks ning toetavad vajaduse korral laevaliinide kindlaksmääramist, et võimalikult vähendada mere-, sealhulgas rannikureostust põhjustavaid õnnetusi ning sellega seonduvat rannikuriikide huvide kahjustamist.” [Siin ja edaspidi on osundatud konventsiooni tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

11.

Artikli 211 lõikest 5 tuleneb rannikuriikide õigusaktide andmise pädevus oma majandusvööndi jaoks:

„Rannikuriigid võivad 6. jao nõuete täitmiseks võtta oma majandusvööndi jaoks vastu pädeva rahvusvahelise organisatsiooni või diplomaatilise konverentsi kaudu kehtestatud üldtunnustatud rahvusvaheliste reeglite ja standardite kohaseid õigusakte, et vältida, vähendada ja kontrollida laevadelt pärinevat reostust.”

12.

Väinade suhtes kehtivad artikli 42 lõike 1 punkti b kohaselt samasugused sätted nagu majandusvööndi suhtes:

„(1)   Käesoleva jao sätete kohaselt võivad väinaga piirnevad riigid kehtestada takistamatut läbisõitu käsitlevaid õigusakte, millega:

[…];

[…]”

13.

Üksikute riikide õigusaktide andmise pädevus avamere osas on artikli 89 alusel põhimõtteliselt välistatud:

„Ükski riik ei või mingis avamere osas kehtestada oma suveräänsust.”

14.

Artikli 218 lõige 1 näeb merreheitmisega seotud rikkumiste korral siiski ette uurimise teostamise sadamariikide poolt:

„Kui laev viibib vabatahtlikult riigi sadamas või meres asuvas terminalis, võib see riik alustada juurdlust ning – kui tõendid seda toetavad – algatada menetluse heite asjus, mille laev on toime pannud selle riigi sisevetest, territoriaalmerest või majandusvööndist väljaspool, eirates pädeva rahvusvahelise organisatsiooni või diplomaatilise konverentsi kehtestatud reegleid ja standardeid.”

15.

Territoriaalmeres kehtivad teised normid. Artikkel 2 sätestab rannikuriigi suveräänsuse selles piirkonnas:

„(1)   Rannikuriigi suveräänsus laieneb tema maismaaterritooriumi ja sisevetega ning saarestikuriigi puhul ka tema arhipelaagivetega külgnevale merealale, mida nimetatakse territoriaalmereks.

(2)   Suveräänsus laieneb nii territoriaalmere kohal olevale õhuruumile kui ka territoriaalmere põhjale ning selle all asuvale maapõuele.

(3)   Suveräänsuse teostamine territoriaalmere üle toimub kooskõlas konventsiooni ja teiste rahvusvahelise õiguse normidega.”

16.

Artikli 211 lõige 4 sisaldab üldisi keskkonnakaitsesätteid territoriaalmere osas:

„Rannikuriigid võivad oma territoriaalmeres suveräänsust teostades võtta vastu õigusakte, et vältida, vähendada ja kontrollida merereostust, mis pärineb välisriikide laevadelt, sealhulgas rahumeelse läbisõidu õigust teostavatelt laevadelt. Niisugused õigusaktid ei takista II osa 3. jao kohaselt välismaa laevade rahumeelset läbisõitu.”

17.

Artikkel 21 sätestab, milliseid õigusakte võib rannikuriik vastu võtta rahumeelse läbisõidu kohta:

„(1)   Rannikuriik võib kooskõlas käesoleva konventsiooni ja muude rahvusvahelise õiguse normidega vastu võtta oma territoriaalmerest rahumeelset läbisõitu reguleerivaid õigusakte, mis käsitlevad:

[…]

[…]

(2)   Nimetatud õigusakte ei kohaldata välisriikide laevade konstruktsiooni, ehituse, meeskonna ega varustuse suhtes, välja arvatud juhul, kui nendega jõustatakse üldtunnustatud rahvusvahelisi standardeid.

(3)   […]

(4)   Rahumeelse läbisõidu õigust kasutavad välisriikide laevad järgivad kõiki nimetatud õigusakte ja muid üldtunnustatud rahvusvahelisi eeskirju, mis käsitlevad laevakokkupõrgete vältimist merel.”

18.

MARPOL 73/78 sõlmiti Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (International Maritime Organisation) raames. Sellega – kuivõrd see on käesolevas asjas oluline – on liitunud küll kõik liikmesriigid, ( 6 ) kuid ühenduse liitumist ei ole siiski ette nähtud (artikkel 13).

19.

Marpol 73/78 artikkel 4 näeb ette järgmist:

„(1)   Käesoleva konventsiooni sätete rikkumine on keelatud ja seda karistatakse asjaomase laeva suhtes pädeva administratsiooni õiguse kohaselt, olenemata rikkumise toimepanemise kohast. Kui administratsiooni teavitatakse niisugusest õigusrikkumisest ja kui administratsioon on veendunud, et on olemas piisavad tõendid menetluse algatamiseks eeldatava rikkumise tõttu, siis korraldab ta niipea kui võimalik sellise menetluse algatamise oma õiguse kohaselt.

(2)   Käesoleva konventsiooni sätete rikkumine ühe osalisriigi territooriumil on keelatud ja seda karistatakse asjaomase osalisriigi õiguse kohaselt. Niipea kui nimetatud rikkumine on toime pandud, peab asjaomane osalisriik:

(3)   Kui laeva suhtes pädevale administratsioonile esitatakse andmed või tõendid selle kohta, et laev rikkus käesolevat konventsiooni, siis teavitab ta andmed või tõendid esitanud osalisriiki ja organisatsiooni võetud meetmetest viivitamata.

(4)   […]”

[Siin ja edaspidi on osundatud konventsiooni tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

20.

Artikkel 9 sisaldab sätteid, mis käsitlevad suhet teiste rahvusvaheliste lepingutega ja mõiste „jurisdiktsioon” tõlgendamist.

„Artikkel 9

(1)   …

(2)   Käesolev konventsioon ei piira mereõiguse kodifitseerimist ja arendamist Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee otsusega 2750 C(XXV) loodud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konverentsi poolt ega riigi praegusi või tulevasi nõudeid ja mereõiguslikke arusaamu ega ranniku- ja lipuriikide jurisdiktsiooni laadi ja laienemist.

(3)   Käesolevas konventsioonis esinevat väljendit „jurisdiktsioon” tuleb tõlgendada selle konventsiooni rakendamise või tõlgendamise ajal kehtiva rahvusvahelise õiguse kohaselt.”

21.

Laevaliikluse põhjustatud naftareostuse kohta kehtivad eeskirjad on sätestatud MARPOL 73/78 I lisas. ( 7 ) 9. ja 10. reegel sisaldavad piiranguid, mis keelavad merreheitmise eripiirkondades, minimaalsel kaugusel maismaast või teatavast suuremas koguses (väljendatud heite määrana meremiili kohta, koguhulgana või heite naftasisaldusena). Seega on nafta või naftasisaldusega segude merreheitmine laevalt keelatud, välja arvatud juhul, kui on täidetud teatud tingimused.

22.

I lisa 11. reegel sätestab siiski erandid merreheitmise keelust: „9. ja 10. reeglit ei kohaldata järgmistel juhtudel:

23.

MARPOL 73/78 II lisa ( 9 ) sisaldab sätteid, mis vastavad I lisa sätetele. Neid sätteid ei kohaldata siiski nafta ja naftasisaldusega segude suhtes, vaid massikaubana veetavate ohtlike vedelike suhtes. II lisa 5. reegel keelab teatud ainete merreheitmise. II lisa 6. reegli punkt b sätestab:

24.

High Court of Justice esitab hagejate palvel Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25.

Kirjalikus menetluses osalesid põhikohtuasja hagejad – Taani Kuningriik, Eesti Vabariik, Kreeka Vabariik, Hispaania Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Itaalia Vabariik, Küprose Vabariik, Malta Vabariik, Rootsi Kuningriik, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ning ka Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjon. 25. septembri 2007. aasta kohtuistungist võtsid osa kõik eespool nimetatud osalised peale Taani Kuningriigi ja Eesti Vabariigi.

26.

Järgnevalt uurin kõigepealt (vt punkt A) mõningaid kahtlusi eelotsusetaotluse vastuvõetavuse ja Euroopa Kohtu pädevuse suhtes. Esimesele küsimusele vastates analüüsin seejärel vastutuse kriteeriumi, mida kohaldatakse väljaspool territoriaalmerd, st avamerel, rahvusvaheliseks meresõiduks kasutatavates väinades ja majandusvööndites toimepandud merreheitmisega seotud õigusrikkumiste korral. Ilmneb, et MARPOL 73/78 määratleb kooskõlas mereõiguse konventsiooniga ammendavalt nendes merepiirkondades kohaldatava vastutuse kriteeriumi (vt selle kohta allpool punkt B). Seevastu territoriaalmeres, mida tuleb uurida teise ja kolmanda küsimuse all, on konventsioonil MARPOL 73/78 äärmisel juhul – üksnes liikmesriikidele, kuid mitte ühendusele siduva – miinimumnõude funktsioon, kuna mereõiguse konventsioon ei piira õigusaktide andmise pädevust selles piirkonnas, mis on rannikuriigi territooriumi osa, nii ulatuslikult nagu teistes merepiirkondades (vt selle kohta allpool punkt C). Lõpuks tuleb (vt allpool punkt D) uurida, kas raske hooletus kui vastutuse tekkimise kriteerium on kooskõlas õiguskindluse põhimõttega.

27.

Prantsuse valitsus kahtleb eelotsusetaotluse vastuvõetavuses. Erinevalt kohtuasjast British American Tobacco ( 11 ) ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitanud, et põhikohtuasjas on tegemist kohtuvaidluse esemeks oleva direktiivi kavandatava ülevõtmise õiguspärasusega. Samuti ei ole põhikohtuasja poolte vahel erimeelsusi vähemalt esimese küsimuse osas.

28.

Need vastuväited tuginevad sellele, et Euroopa Kohus peab erandjuhtudel tegema oma pädevuse hindamiseks kindlaks asjaolud, mille tõttu siseriiklik kohus talle eelotsusetaotluse esitas. ( 12 ) Selles osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab jätta rahuldamata vaid siis, kui taotletud ühenduse õiguse tõlgendamine ei ole seotud põhikohtuasja tegelike asjaoludega või esemega või kui tegemist on oletusliku probleemiga või kui Euroopa Kohtule ei ole esitatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis on vajalikud selleks, et vastata tõhusalt küsimustele, mis on talle esitatud. ( 13 ) Muudel juhtudel on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud vastama eelotsuse küsimustele, mis puudutavad ühenduse õigusnormide tõlgendamist. ( 14 ) Siinkohal hõlmab tõlgendamise mõiste ka kehtivuse kontrolli. ( 15 )

29.

Prantsuse valitsus ei anna ühtki pidepunkti selle kohta, et eelotsuse küsimused või põhikohtuasi oleksid oletuslikku laadi. Pigem on ilmne, et põhikohtuasi on reaalne ja et eelotsuse küsimused on selle kohtuvaidluse lahendamisel keskse tähtsusega. Eelotsusetaotlusele vastamiseks ei vaja Euroopa Kohus ka muid andmeid põhikohtuasja laadi kohta. Euroopa Kohtule on pigem teada alates otsusest kohtuasjas British American Tobacco ( 16 ), et Ühendkuningriigis on direktiivi ülevõtmise takistamiseks võimalik esitada hagi, mis võib viia selleni, et Euroopa Kohtule esitatakse küsimused kõnealuse direktiivi kehtivuse kohta. Hoolimata sellest, et Prantsuse valitsusel olid kahtlused vastuvõetavuse suhtes, ei saa eelotsusetaotlust seega tagasi lükata.

30.

Taani ja nõukogu seavad kahtluse alla Euroopa Kohtu pädevuse mereõiguse konventsiooni tõlgendamiseks. Ühendus ja selle liikmesriigid liitusid konventsiooniga jagatud pädevuse alusel. ( 17 ) Seega ei ole Euroopa Kohus põhimõtteliselt pädev tõlgendama sätteid, mis kuuluvad liikmesriikide ainupädevusse. Selliste normide tõlgendamise õigus võib tal olla ainult erandjuhul, et teha kindlaks, kas need kuuluvad liikmesriikide ainupädevusse. ( 18 )

31.

Euroopa Kohus on siiski sedastanud, et mereõiguse konventsiooni spetsiifilises kontekstis sõltub tõdemus, et jagatud pädevus on ühendusele üle antud, sellest, kas konventsiooni asjaomaste sätetega reguleeritavates valdkondades on olemas mis tahes ulatuse ja olemusega ühenduse õigusnormid. ( 19 ) Teisisõnu, mereõiguse konventsiooni valdkonnas on ka ühendus pädev selle konventsiooniga reguleeritud küsimuste osas – tingimusel et asjaomased ühenduse õigusnormid on olemas – sõltumata sellest, kas ühenduse õigusnormid on ammendavad või jääb ka liikmesriikidele tegevusruumi õigusaktide andmiseks.

32.

Seega osutub Taani ja nõukogu argument, et Euroopa Kohus ei ole pädev, käesolevas asjas sisutühjaks. Tuleb lähtuda sellest, et mereõiguse konventsiooni sätted, mis on direktiivi 2005/35 kontrollimisel määravad, kuuluvad ühenduse ja liikmesriikide jagatud pädevusse. Vastasel juhul tuleks direktiiv juba piisava õigusliku aluse puudumise tõttu tühistada. Direktiivi õiguslikku alust ei vaidlusta siiski ükski menetlusosaline.

33.

Seega on Euroopa Kohus pädev tõlgendama mereõiguse konventsiooni määravaid sätteid.

34.

Esimene küsimus puudutab konventsioonis MARPOL 73/78 nimetamata isikute vastutust merreheitmiste eest väljaspool territoriaalmerd. Hagejate Kreeka, Malta ja Küprose arvates on sellekohased sätted konventsiooniga MARPOL 73/78 vastuolus.

35.

Niisiis tuleb kõigepealt selgitada, kas MARPOL 73/78 on direktiivi 2005/35 õiguspärasuse kriteerium, ja seejärel, kui see on asjakohane, kas MARPOL 73/78 piirab vastutust õnnetusest tingitud merreheitmiste eest nii, nagu seda väidavad hagejad.

36.

Menetlusosalistel on mitmesuguseid oletusi, mis võivad viia selleni, et konventsiooni MARPOL 73/78 kasutatakse direktiivi 2005/35 õiguspärasuse kriteeriumina. Esiteks võib MARPOL 73/78 olla ühendusele siduv rahvusvahelise õiguse kohaselt (vt selle kohta allpool punkt a). Teiseks võib MARPOL 73/78 olla ühendusele kaudselt siduv osas, milles mereõiguse konventsioon piirab ühenduse aktide andmise pädevust viitamisega MARPOL 73/78 normidele (vt selle kohta allpool punkt b). Kolmandaks võib MARPOL 73/78 siduvus tuleneda sellest, et direktiiv 2005/35 peab ühtlustama konventsiooni ülevõtmist ühenduse tasandil (vt selle kohta allpool punkt c).

37.

Nagu nõukogu ja komisjon rõhutavad, sedastas Euroopa Kohus kohtuotsuses Peralta, et MARPOL 73/78 sätted ei ole ühendusele siduvad. ( 20 )

38.

Nagu kohtuotsuse tegemise ajal, ei ole ühendus ka praegu MARPOL 73/78 osaline. Ühenduse õigusakti õiguspärasus ei sõltu põhimõtteliselt selle õigusakti kooskõlast rahvusvahelise konventsiooniga, milles ühendus ei osale. ( 21 )

39.

Vastupidiselt Küprose ja Ühendkuningriigi käsitlustele ei tulene ka kohtuotsusest Poulsen ja Diva Navigation ( 22 ), et mis tahes rahvusvaheline õigus on ühendusele siduv. Euroopa Kohus sedastab küll, et ühenduse pädevusi tuleb teostada rahvusvahelist õigust arvesse võttes, kuid järgnevad selgitused näitavad siiski, et see väide puudutab rahvusvahelist tavaõigust. ( 23 ) Käesoleval juhul ei ole siiski ühtki pidepunkti selle kohta, et MARPOL 73/78 määravad sätted kodifitseeriksid rahvusvahelist tavaõigust.

40.

Seevastu ei saa juba eelnevalt välistada ühte teist kohtuotsuses Peralta käsitletud oletust konventsiooni MARPOL 73/78 siduvuse kohta ühendusele, nimelt varem liikmesriikide poolt selle konventsiooni kohaldamisalal teostatud pädevuste ülevõtmist. ( 24 ) See hagejate esitatud oletus puudutab kohtupraktikat, mis käsitleb GATT-i siduvust enne ühenduse liitumist sellega. ( 25 ) Kõnealuses asjas tugines Euroopa Kohus mitmele seisukohale.

41.

GATT-i puhul on tegemist ühenduse asutamisel juba olemas olnud liikmesriikidevahelise kokkuleppega, kuid otsuse tegemise ajal kohtuasjas International Fruit Company oli asjaomane kaubanduspoliitiline pädevus läinud juba täielikult üle ühendusele. Seega oli veel ainult ühendus võimeline tegutsema GATT-i valdkonnas. Seetõttu esindas ühendus – nii liikmesriikide kui ka GATT-i teiste osalisriikide nõusolekul – liikmesriike GATT-i raames.

42.

Erinevalt kaubanduspoliitikast ei ole käesoleval juhul olemas juba lepingust tulenevat ühenduse ainupädevust saasteainete laevadelt merreheitmise reguleerimisel. Selline pädevus – tulenegu see transpordipoliitikat käsitleva EÜ artikli 80 lõikest 2 või keskkonnapoliitikat käsitlevast EÜ artiklist 175 –  ( 26 ) on pigem konkureeriva olemusega, st see kuulub liikmesriikidele seni ja sedavõrd, kui ühendus seda ei teosta. ( 27 ) Ühendus teostas nimetatud pädevust küll hiljemalt direktiivi 2005/35 vastuvõtmisega, kuid ei saa siiski eeldada, et sellega on liikmesriikide asjaomane pädevus täielikult ühendusele üle läinud, sest direktiiv sätestab selle artikli 1 lõike 2 kohaselt üksnes miinimumnõuded, millest liikmesriigid võivad rahvusvahelist õigust arvesse võttes kaugemale minna.

43.

Sõltumata sellest, kas ühenduse pädevus on praeguseks ainupädevus, tuleb kahelda ka selles, kas pädevuse teostamise teel toimunud volituste ülevõtmisest piisab, et eeldada rahvusvaheliste kohustuste siduvust liikmesriikidele. Kaubanduspoliitiliste pädevuste ülevõtmine, millega oli tegemist GATT-i puhul, oli lepingus siiski sõnaselgelt sätestatud. Nii räägitakse otsuses kohtuasjas Peralta ülevõtmisest „lepingu alusel”. ( 28 ) Samuti eitas Euroopa Kohus ühes sarnases asjas 5. oktoobril 1973. aastal Münchenis allakirjutatud Euroopa patentide väljaandmise konventsiooni ( 29 ) siduvust, kuigi selle ülevõtmine oli uuritava direktiiviga 98/44 ( 30 ) osaliselt ühtlustatud. ( 31 )

44.

Lisaks sellele ei väidetud ka, et ühendus esineb seoses konventsiooniga MARPOL 73/78 liikmesriikide õigusjärglasena või et sellise esinemisega nõustusid teised osalisriigid, nagu see oli GATT-i puhul. Ühendusel on Rahvusvahelises Mereorganisatsioonis, kelle pädevusse MARPOL 73/78 kuulub, üksnes vaatleja staatus.

45.

Seega ei muuda liikmesriikide pädevuste ülevõtmine konventsiooni MARPOL 73/78 ühendusele siduvaks.

46.

Nagu enamik menetlusosalisi kirjalikus menetluses väitis, võiks MARPOL 73/78 kui kontrolli kriteerium olla mereõiguse konventsiooni kaudu inkorporeeritud ühenduse õigusesse.

47.

EÜ artikli 300 lõike 7 kohaselt on nimetatud artiklis kehtestatud tingimustel sõlmitud lepingud ühenduse institutsioonidele ja liikmesriikidele siduvad. Ühendus kirjutas mereõiguse konventsioonile alla ja kiitis selle hiljem heaks otsusega nr 98/392. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt järeldub sellest, et antud konventsiooni sätted on alates sellest hetkest ühenduse õiguskorra lahutamatu osa. ( 32 )

48.

Ühenduse sõlmitud rahvusvahelised lepingud on ühenduse teisese õiguse suhtes ülimuslikud. ( 33 ) Seega kontrollib Euroopa Kohus ühenduse institutsioonide õigusaktide kehtivust seda liiki lepingute sätetest lähtudes. Siiski seab ta kontrollimiseks tingimuse, et seda ei välista nimetatud lepingu laad ega ülesehitus. Kui üksikisikud tahavad nendele tugineda, peavad kõnealused sätted olema igal juhul sisu poolest tingimusteta ja piisavalt täpsed. ( 34 )

49.

Prantsuse valitsuse ja nõukogu käsitluse kohaselt, millega ühinesid kohtuistungil Itaalia, Hispaania ja Rootsi valitsus ning parlament, on mõlemad tingimused vastuolus üksikisikute tuginemisega mereõiguse konventsioonile.

50.

See argument on Euroopa Kohtu senist praktikat silmas pidades üllatav. Eriti märkimisväärne on kohtuotsus Poulsen ja Diva Navigation, kus oli tegemist küsimusega, kas Panamas registreeritud laeva Taani kapteni suhtes saab kriminaalmenetluses kohaldada ühenduse ühes kalandusmääruses sätestatud püügikeeldu. Selles asjas tugines Euroopa Kohus mereõiguse konventsioonile kui rahvusvahelise tavaõiguse kajastusele juba enne selle jõustumist, et tuvastada laeva lõplikku liigitamist lipuriigi alla ( 35 ) ja välistada laeva suhtes püügikeelu kohaldamist majandusvööndis ja territoriaalmeres. ( 36 ) Põhimõtteliselt tunnustas Euroopa Kohus sellega, et üksikisikud võivad tugineda mereõiguse konventsioonis sätestatud normidele. Hagejad rõhutasid kohtuistungil õigusega, et oleks täiesti arusaamatu, kui see võimalus võetaks neilt pärast mereõiguse konventsiooni jõustumist.

51.

Ka mereõiguse konventsiooni jõustumise järgses kohtupraktikas ei ole selle kohta viiteid. Nii tuletas Euroopa Kohus lipuriikide vastutuse mereõiguse konventsiooni artiklist 94 ( 37 ) ja piiritles kuuenda käibemaksudirektiivi ( 38 ) territoriaalse kohaldamisala sätete abil, mis kehtivad riikide suveräänsuse kohta erinevates merepiirkondades. ( 39 ) Need sätted pakuvad taas huvi ka käesolevas asjas.

52.

Euroopa Kohus ei uurinud neil juhtudel siiski mereõiguse konventsiooni laadi ega ülesehitust ega teinud kindlaks, kas kõne all olevad sätted on sisu poolest tingimusteta ja piisavalt täpsed. Seepärast tuleb mereõiguse konventsiooni sätete kohaldamise suhtes esitatud vastuväiteid käesolevas asjas kontrollida.

53.

Tähtis argument näib nõukogu jaoks olevat see, et nõukogu andmetel ei kohalda kolmandad riigid mereõiguse konventsiooni siseriiklikus õiguses. Eelkõige välditakse mereõiguse konventsiooni tõlgendamise küsimuste selgitamist kohtu kaudu. Isegi kui see väide peaks paika, ei oleks see tingimata vastuolus konventsiooni kohaldamisega ühenduse õiguses. ( 40 ) Pigem tuleb mereõiguse konventsiooni uurida.

54.

Mereõiguse konventsiooni laadi ja ülesehituse osas rõhutab nõukogu selle suunatust globaalsetele küsimustele, mida tuleb reguleerida riikidevahelisel tasandil ja vastastikkuse põhimõttel. See käsitleb ka territoriaalseid küsimusi ja riikide funktsioone. Lõpuks näeb mereõiguse konventsioon ette mitmesugused vaidluste lahendamise menetlused, mis annavad osalisriikidele teatud paindlikkuse.

55.

Lühidalt öeldes on argumendi eesmärk kanda GATT-i ja WTO kohta käiv kohtupraktika üle mereõiguse konventsioonile. Siiski on eriti vastastikkuse argument vastuolus kohtuistungil korduvalt esile toodud mereõiguse konventsiooni kui „merede põhiseaduse” olemusega. Konventsiooni eesmärgiks on selle neljanda põhjenduse kohaselt luua objektiivne„kõigile meredele ja ookeanidele kohaldatav õiguskord […], mis hõlbustab rahvusvahelist transporti ning edendab merede ja ookeanide ning nende loodusvarade rahuotstarbelist õiglast ja säästlikku kasutamist […]”.

56.

Rahuotstarbelisele kasutamisele viitamine puudutab ka meretranspordis osalevaid üksikisikuid. Seda rõhutavad rahuotstarbelise meresõidu suhtes kehtivad sätted. Meresõiduga tegelevad traditsiooniliselt eraisikud, kellel on elav huvi selle vastu, et riigid respekteeriksid mereõiguse konventsioonis meretranspordi suhtes sätestatud norme. See kehtib näiteks rahumeelset läbisõitu puudutavate sätete kohta, mille juurde tulen tagasi hiljem, aga ka üldisemalt sätete kohta, mis puudutavad pädevusi laevadelt lähtuva reostuse suhtes.

57.

Mereõiguse konventsiooni kohased vaidluste lahendamise võimalused ei takista Euroopa Kohtul tuginemast konventsiooni sätetele, et kontrollida ühenduse teisese õiguse õiguspärasust. Need sätted ei too nimelt kaasa teiste institutsioonide ainupädevust mereõiguse konventsiooni tõlgendamiseks. Vastupidi, nõukogu poolt rõhutatud osalisriikide vabadus lahendada vaidlus nende valitud viisil, mis tuleneb mereõiguse konventsiooni artiklist 280, välistab ainupädevuse. ( 41 )

58.

Erinevalt mõnest väitest ei ole „paindlikkus” ehk täpsemalt öeldes võimalus valida vaidluse lahendamise viis tõend mereõiguse konventsiooni ülejäänud sätete paindlikkuse kohta. Ei vaidluse lahendamist puudutav säte ega mõni muu mereõiguse konventsiooni säte ei anna osalisriikidele üldises vormis paindlikkust või konventsiooni normidest kõrvalekaldumise võimalust.

59.

Niisiis on mereõiguse konventsioon ühenduse institutsioonide tegevuse õiguspärasuse kriteerium. See, millisel määral võivad sellele tugineda üksikisikud, saab seetõttu tuleneda ainult konkreetsel juhul kohaldatavast sättest. Säte peab olema sisu poolest tingimusteta ja piisavalt täpne.

60.

Käesolev menetlus ei puuduta liikmesriikide pädevust kehtestada norme nende lipu all sõitvatele laevadele. Esimene küsimus puudutab pigem norme, mis on sätestatud direktiivi 2005/35 artiklis 4 ja artikli 5 lõikes 2 laevadelt lähtuva reostuse kohta väinades, majandusvööndites ja avamerel, olenemata sellest, kas need sõidavad ühenduse lipu all või mitte. Euroopa Kohus on juba tunnustanud, et õigusaktide andmise pädevust nendes piirkondades, st väljaspool liikmesriikide territooriumi, tuleb määrata mereõiguse konventsiooni alusel. ( 42 ) Esimest küsimust puudutavad normid on sätestatud mereõiguse konventsiooni artiklis 87, artiklis 89 ja artikli 218 lõikes 1, artiklis 55, artiklis 58 ja artikli 211 lõikes 5 ning artikli 42 lõike 1 punktis b.

61.

Avamerel tagab meresõidu vabaduse artikli 87 lõike 1 punkt a. Artikkel 89 keelab riikidel kehtestada mingis avamere osas oma suveräänsust. Kui laev viibib siiski vabatahtlikult riigi sadamas või avamereterminalis, võib see riik artikli 218 lõike 1 kohaselt alustada uurimist. Kui see on tõenditega põhjendatud, võib sadamariik alustada menetlust seoses iga sellelt laevalt toimepandud merreheitmisega väljaspool selle riigi sisemerd, territoriaalmerd või majandusvööndit. Tingimuseks on, et merreheitmine rikub kohaldatavaid rahvusvahelisi eeskirju ja norme, mis on kehtestatud pädeva rahvusvahelise organisatsiooni või üldise diplomaatilise konverentsi raames. ( 43 ) Menetluse eelduseks on, et asjaomane riik võib selliste avamerel toimunud merreheitmiste eest kohaldada sanktsioone.

62.

Vastavalt mereõiguse konventsiooni artikli 58 lõikele 1 kehtib meresõiduvabadus ka majandusvööndis. Rannikuriigi jurisdiktsioon selle piirkonna osas on funktsionaalne ja mereõiguse konventsiooni artikli 55 kohaselt piiratud sellest konventsioonist tuleneva pädevusega. ( 44 ) Artikli 211 lõike 5 kohaselt võivad rannikuriigid mereõiguse konventsiooni 6. jao järgimiseks võtta oma majandusvööndis vastu õigusakte, et vältida, vähendada ja kontrollida laevadelt pärinevat reostust. Need õigusaktid peavad vastama üldtunnustatud rahvusvahelistele eeskirjadele ja normidele, mis on kehtestatud pädeva rahvusvahelise organisatsiooni poolt või üldise diplomaatilise konverentsi raames, ja omistama viimastele õigusjõu.

63.

Rahvusvaheliseks meresõiduks kasutatavate väinade suhtes kehtivad selle funktsiooni alusel mereõiguse konventsiooni III osa erisätted. Artikli 42 lõike 1 punkti b kohaselt võivad väinaga piirnevad riigid võtta vastu väinadest läbisõitu reguleerivaid õigusakte muu hulgas reostuse vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks, omistades õigusjõu väinades kohaldatavatele rahvusvahelistele eeskirjadele, mis puudutavad nafta- ja naftasisaldusega jäätmete ning muude kahjulike ainete merreheitmist.

64.

Seega tuleneb nendest sätetest selgelt, et ühendus võib liikmesriikide võetud pädevusi teostades näha ette sanktsioone merreheitmiste eest käesolevas asjas tähtsust omavates merepiirkondades, kui need rikuvad üldtunnustatud rahvusvahelisi norme.

65.

Kõnealused sätted ei ole tingimusteta osas, milles need eeldavad asjaomaste rahvusvaheliste standardite kehtestamist. Komisjon rõhutab siiski õigusega, et see tingimus on täidetud konventsiooniga MARPOL 73/78. Nagu tuleneb eelkõige direktiivi 2005/35 teisest põhjendusest ja artikli 1 lõikest 1, on üldtunnustatud rahvusvaheliste normide puhul tegemist konventsioonis MARPOL 73/78 ettenähtud sätetega. Seda, et need sätted ei ole piisavalt selged ja tingimusteta, ei väida ükski menetlusosaline.

66.

See, kas kõnealused sätted on vahetult kohaldatavad ja kas neist tuleneb järelikult õigusi üksikisikutele, ei ole eelotsusetaotlusele vastamiseks määrav. Ka lepingute õiguslikud alused ei ole põhimõtteliselt vahetult kohaldatavad selles tähenduses, et üksikisikud võivad neist tuletada enda kasuks õigusi või õiguslikke tagajärgi. Sellegipoolest võivad üksikisikud seada teisese õiguse normide õiguspärasuse kahtluse alla seeläbi, et nad ei tunnusta selle õiguslikku alust. ( 45 ) Täpselt nii on asi käesoleval juhul: tuleb kontrollida, kas ühendus omab mereõiguse konventsiooni kohaselt õigust võtta vastu direktiivi 2005/35 vaidlusalused sätted.

67.

Teisiti ei oleks asi ka juhul, kui Euroopa Kohus peaks eespool nimetatud sätete kohaldamise imperatiivseks eelduseks üksikisikute õigusi kui õiguspärasuse kriteeriumi. Juba kohtuasjas Poulsen ja Diva Navigation ( 46 ) tehtud otsuses lähtus kohus mereõiguse konventsiooni artikli 87 lõike 1 punktis a ja artikli 58 lõikes 1 sätestatud meresõiduvabadusest. Nendesse õigustesse võib ühendus väljaspool territoriaalmerd sekkuda ainult niivõrd, kuivõrd talle on mereõiguse konventsiooniga antud õigusaktide vastuvõtmise pädevus.

68.

Kuna mereõiguse konventsiooni kohaselt on väljaspool territoriaalmerd lubatud üksnes sellised merreheitmist puudutavad õigusnormid, millega rakendatakse konventsiooni MARPOL 73/78, siis ei tohi ühendus kehtestada asjaomaste merepiirkondade osas sellest kaugemale ulatuvaid norme. ( 47 )

69.

Veenev ei ole seevastu Itaalia käsitlus, mille kohaselt võib hoolimata nendest sätetest kehtestada ja kohaldada väljaspool territoriaalmerd rangemaid kaitsenorme. On küll õige, et riigid peavad merekeskkonda kaitsma, nagu see ilmneb eeskätt mereõiguse konventsiooni artiklist 192. Väljaspool territoriaalmerd täpsustavad seda ülesannet eespool nimetatud normid, mis annavad artikli 211 lõike 1 kohaselt välja töötatud ühistele rahvusvahelistele standarditele õigusjõu. Viide ühistele standarditele on õigustatud sellega, et ühepoolsed meetmed võivad rahvusvahelist meresõitu liigselt koormata. See kehtib eriti avamere suhtes, mille puhul võib ette kujutada paljude erinevate kaitsestandardite paralleelselt kehtivust.

70.

Viitamisega ühenduse poolt sõlmitud mereõiguse konventsiooni nimetatud sätetele muutub konventsioon MARPOL 73/78 seega väljaspool territoriaalmerd direktiivi 2005/35 hindamise kriteeriumiks. Tuleb silmas pidada, et seal on mereõiguse konventsiooni kohaselt lubatud ainult normid, mis on kooskõlas konventsiooniga MARPOL 73/78, st mis rakendavad selles sätestatud kaitsestandardeid. Nendes merepiirkondades ei ole seevastu lubatud normid, mis lähevad konventsioonist MARPOL 73/78 kaugemale.

71.

Eelkõige hagejad tuginevad direktiivi 2005/35 kontrollimisel konventsiooni MARPOL 73/78 põhjal lõpuks ka sellele, et direktiiv peab ühtlustama konventsiooni rakendamist liikmesriikides. Siinkohal kontrollin ma seda oletust teise võimalusena juhuks, kui Euroopa Kohus ei kasuta mereõiguse konventsiooni direktiivi õiguspärasuse kriteeriumina.

72.

Nagu rõhutavad hagejad ning Taani, Kreeka, Malta, Rootsi ja Küprose valitsus, osutab terve rida pidepunkte, et direktiiv 2005/35 ei peaks konventsioonist MARPOL 73/78 kõrvale kalduma. Artikli 1 lõike 1 kohaselt on direktiivi eesmärk laevade põhjustatud reostust reguleerivate rahvusvaheliste standardite lisamine ühenduse õigustikku. Kõnealused standardid tulenevad direktiivi teise põhjenduse kohaselt konventsioonist MARPOL 73/78, millele viitab sõnaselgelt direktiivi artikli 2 punkt 1. ( 48 ) Nimetatud konventsiooni rakendamist liikmesriikide poolt tuleb kolmanda põhjenduse kohaselt ühtlustada direktiivi abil. Põhjenduse 15 ( 49 ) kohaselt tuleb eelkõige kehtestada karistused nimetatud rahvusvaheliste normide rikkumise eest. Direktiivi 2005/35 tekstis ei leidu aga selgeid viiteid tahtlikule kõrvalekaldumisele konventsioonist MARPOL 73/78.

73.

Oletus, et rahvusvahelised kohustused muutuvad ühendusele siduvaks nendele tuginemise tõttu, põhineb samuti GATT-iga seotud kohtupraktikal. GATT ja WTO ei kuulu oma iseloomu ja ülesehituse tõttu üldiselt nende normide hulka, mille alusel Euroopa Kohus kontrollib ühenduse institutsioonide õigusaktide õiguspärasust. ( 50 ) Euroopa Kohus peab kontrollima kõnealuse ühenduse õigusakti õiguspärasust nimetatud eeskirjade alusel siis, kui ühendus soovib täita nende raames võetud teatud kohustust, või olukorras, kus ühenduse õigusakt viitab sõnaselgelt nende lepingute konkreetsetele sätetele. ( 51 )

74.

Kõnealune kohtupraktika põhineb siiski sellel, et konventsioonid GATT ja WTO on ühenduse õiguse osad ja on seega ühendusele põhimõtteliselt siduvad. ( 52 ) Tuginedes direktiivis 2005/35 konventsioonile MARPOL 73/78, ei võtnud ühendusel endale seevastu mingit kohustust.

75.

Euroopa Kohus on siiski vähemalt vihjanud, et direktiivi 98/44 tuleb kontrollida Euroopa patentide väljaandmise konventsiooni alusel, ( 53 ) kuigi selles ei osalenud mitte ühendus, vaid üksnes liikmesriigid. ( 54 ) Kontrollimise põhjuseks tõi kohus poolte esitatud argumendi, et direktiivist tulenevad liikmesriikidele kohustused, mille täitmine oleks vastuolus vastavalt rahvusvahelistele kokkulepetele võetud kohustustega, kuigi direktiivis on sõnaselgelt sätestatud, et direktiiv ei piira neid kohustusi. ( 55 )

76.

Siiski ei ilmne õiguslikku alust teisese õiguse kontrollimiseks liikmesriikide rahvusvaheliste kohustuste põhjal, mida ühendus ei ole endale võtnud. See oleks pigem vastuolus samas otsuses tehtud sedastusega, et liikmesriikide rahvusvahelised kohustused ei ole ühendusele siduvad. ( 56 )

77.

Vastavalt sellele saab ühendus kohustada liikmesriike võtma meetmeid, mis on vastuolus nende rahvusvaheliste kohustustega. See ilmneb juba EÜ artiklist 307, mis reguleerib vastuolu varasemate rahvusvaheliste lepingute ja ühenduse õiguse vahel. Isegi kui vastuolu ühenduse õigusega ei mõjuta esialgu liikmesriikide varasematest lepingutest tulenevaid kohustusi, peavad liikmesriigid siiski võtma kõik sobivad meetmed, et selline vastuolu lõpetada. See võib nõuda koguni rahvusvaheliste lepingute tühistamist. ( 57 ) Pärast ühinemist sõlmitud lepinguid ei saa liikmesriigid põhimõtteliselt ühenduse õigusele vastandada. ( 58 )

78.

Vastuolu ühenduse õiguse ja liikmesriikide rahvusvaheliste kohustuste vahel tekitab siiski alati probleeme ja kahjustab ühenduse õiguse asjaomaste sätete ja/või rahvusvahelise õiguse sätete praktilist mõju. Seepärast on mõttekas – nagu nõuab ka lojaalsuspõhimõte – hoolitseda vastuolude vältimise eest, eeskätt asjaomaste sätete tõlgendamisel. See kehtib eriti juhul, kui ühenduse asjaomase meetme – millega on tegemist ka käesolevas asjas – eesmärk on liikmesriikide rahvusvaheliste kohustuste ühtlustatud ülevõtmine.

79.

Ühenduse poolt üle võtmata liikmesriikide konventsioonidest ei saa siiski järeldada ulatuslikumat siduvust ühendusele. Seetõttu ei anna ka direktiivis 2005/35 sätestatud konventsioonile tuginemise eesmärk alust kasutada konventsiooni MARPOL 73/78 direktiivi õiguspärasuse kriteeriumina.

80.

Esimene küsimus puudutab direktiivi 2005/35 artikli 5 lõike 2 kooskõla konventsiooniga MARPOL 73/78.

81.

Direktiivi 2005/35 artiklis 4 on kõigepealt sätestatud üldised, igaühe suhtes kehtivad vastutuse kriteeriumid, sealhulgas eeskätt vastutus raske hooletuse eest. Kõnealune vastutus on artikli 5 lõikes 2 siiski piiratud reederi, kapteni või kapteni vastutusel tegutseva laevaperega, kusjuures sõnaselgelt viidatakse MARPOL 73/78 asjaomastele sätetele. Nimetatud piirang kehtib kindlates merepiirkondades, nimelt väinades, majandusvööndites ja avamerel. Esimese küsimuse esemeks on üksnes need merepiirkonnad, mitte aga rannikuriikide territooriumi juurde kuuluv territoriaalmeri, mida käsitlen järgnevalt seoses teise ja kolmanda küsimusega. Õigupoolest laieneb see küsimus ka artikli 4 kohaldatavusele, sest artikli 5 lõike 2 tühistamine üksinda ei tagaks MARPOL-i asjaomaste reeglite kehtivust, vaid vähendaks seda veelgi.

82.

MARPOL 73/78 I lisa 9. reegel või vastavalt II lisa 5. reegel keelavad merreheitmise. Need keelud ei kehti aga I lisa 11. reegli või II lisa 6. reegli kohaldamisel. Mõlema reegli punkti b alapunkti ii kohaselt ei kohaldata keelde merreheitmise suhtes, mis on põhjustatud laeva või selle seadmete avariist, välja arvatud juhul, kui reeder või kapten tegutses kahju tekitamise eesmärgil või kergemeelselt, olles teadlik kahju tekkimise tõenäosusest.

83.

Kui võrrelda üksnes nende sätete sõnastust direktiiviga 2005/35, siis tuleb ilmsiks kaks olulist erinevust. Esiteks näib muude isikute kui reederi ja kapteni käitumine laeva avariist tingitud merreheitmisel olevat MARPOL 73/78 kohaselt täiesti tähtsusetu. Merreheitmine on selgelt keelatud ainult siis, kui üks nimetatud isikutest tegutses tahtlusega või kergemeelselt, olles teadlik kahju tekkimise tõenäosusest. Seevastu direktiivi artikli 4 kohaselt võib merreheitmise eest olla vastutav igaüks. Teiseks ei ole direktiivi artiklis 4 sätestatud isikliku vastutuse kriteerium, milleks on tahtlus, kergemeelsus või raske hooletus, sõnastuselt kooskõlas MARPOL 73/78 kriteeriumiga.

84.

Üksnes sõnastuse alusel tõlgendamisel läheb direktiiv konventsioonist MARPOL 73/78 kaugemale, kuna merreheitmise keelu kohaldamiseks piisab muude isikute käitumisest peale kapteni või reederi. Osaliselt väideti, et muude isikute vastutuse sätestamine merreheitmise eest ei ole kooskõlas ühenduse rahvusvaheliste kohustustega.

85.

Võiks küll jagada parlamendi seisukohta, et MARPOL 73/78 ei kõnele muudest isikutest. Sellega oleks aga välistatud kõigest üks vastuolu konventsiooniga MARPOL 73/78. Mereõiguse konventsiooni sätted, mis lubavad käesolevas asjas käsitletud merepiirkondades kohaldada kõikide isikute suhtes üksnes norme, mis rakendavad MARPOL 73/78 kaitsestandardeid, oleksid ühendusele ikka veel siduvad. Seega ei oleks ühendus vaba reguleerima teisi juhtumeid neis piirkondades oma äranägemise järgi.

86.

Range tuginemine konventsioonile MARPOL 73/78 viiks siiski – nagu rõhutavad õigusega Taani, Prantsusmaa, nõukogu ja komisjon – absurdsete tulemusteni. Sel juhul oleks lubatud isegi laeva või selle seadmete tahtlikust kahjustamisest tingitud merreheitmine, kui tahtlikult või ettevaatamatult ei tegutse kapten ega reeder.

87.

Seega ei tule konventsiooni MARPOL 73/78 tõlgendada mitte ainult selle sõnastuse alusel, vaid arvestada tuleb ka konventsiooni eesmärke ja ülesannet mereõiguse konventsiooni raames. Preambuli neljanda lõigu kohaselt on konventsiooni MARPOL 73/78 laiem eesmärk tahtliku saastamise täielik kõrvaldamine ja õnnetusest tingitud reostuse minimeerimine.

88.

MARPOL 73/78 I lisa 11. reegli punkti b alapunktis ii ja II lisa 6. reegli punkti b alapunktis ii toodud erandid peavad eelkõige kindlaks määrama hoolsuse kriteeriumi, mis on vajalik õnnetusest tingitud reostuse vältimiseks. Kui iga riik määraks kindlaks oma süükriteeriumi ja kui need standardid kehtiksid avamerel koguni samaaegselt, oleks laevandusel raske hinnata oma igakordset vastutust.

89.

Seevastu ei ole võimalik tuvastada konventsiooni MARPOL 73/78 ühtki eesmärki, mis nõuaks või ka ainult selgitaks, miks eranditult kapten või reeder peavad vältima õnnetusest tingitud reostust. Mõlemad isikud kannavad küll vastutust laeva eest tervikuna. Siiski ei saa põhimõtteliselt välistada, et ka teised isikud kannavad vastutust ja põhjustavad kahjustusi, mille tagajärjeks on merreheitmine.

90.

Mereõiguse konventsiooni määravad sätted peavad võimaldama ka merekeskkonna tõhusat kaitset. See tuleb saavutada ühiste rahvusvaheliste standardite alusel, et kehtestada meresõidule ootuspärased nõuded. Selleks ei ole vaja piirduda kapteni ja reederi vastutusega.

91.

Muude isikute mis tahes vastutuse välistamine lubaks pealegi jõuda hoopis teistsugusele järeldusele, kui on sätestatud 29. novembri 1969. aasta rahvusvahelise konventsiooni naftareostusest tingitud kahjustuste tsiviilvastutuse kohta ( 59 ) III artikli lõike 4 teises lauses 1992. aasta protokolli redaktsioonis. ( 60 ) Erinevalt konventsioonist MARPOL 73/78 näeb nimetatud säte sõnaselgelt ette, et tsiviilõiguslikult vastutab laeva eest põhimõtteliselt ainult reeder, aga mitte teised isikud, nagu laevapere, prahtija või teenuste osutajad. Nimetatud isikud vastutavad siiski juhul, kui nad tegutsesid tahtlikult või kergemeelselt, olles teadlikud tõenäolise kahju tekkimisest.

92.

Siin tuleb ilmsiks kaks asjaolu. Esiteks saab teatud isikute vastutuse välistamist naftareostuse eest eeldada ainult siis, kui see on sõnaselgelt sätestatud, ja teiseks ei piirdu vastutus tahtlikult või kergemeelselt toime pandud teo eest, mille puhul ollakse teadlik kahju tekkimise tõenäosusest, reederi ega kapteniga.

93.

Järelikult tuleb I lisa 11. reegli punkti b alapunkti ii ja II lisa 6. reegli punkti b alapunkti ii mõista nii, et kaptenit ja reederit nimetatakse seal ainult näitena. Kui erandjuhul on avariist tingitud merreheitmise eest vastutavad ka teised isikud, siis kehtivad nende suhtes samad tingimused nagu kapteni ja reederi suhtes.

94.

Seega ei ole direktiiv 2005/35 vastuolus MARPOL 73/78 konventsiooni ega mereõiguse konventsiooniga, tehes avariist tingitud merreheitmise eest vastutavaks ka teised isikud peale kapteni ja reederi.

95.

Direktiivi 2005/35 artikli 5 lõike 2 eesmärk näib siiski olevat see, et teisi isikuid peale reederi ja kapteni või kapteni vastutusel tegutseva laevapere ei hinnata selle alusel, kas nad tegutsesid kahju tekitamise tahtlusega või kergemeelselt, olles teadlikud kahju tekkimise tõenäosusest, mis viis merreheitmiseni. Pigem hinnatakse nende vastutust direktiivi artikli 4 kohaselt selle alusel, kas nad põhjustasid merreheitmise tahtluse, kergemeelsuse või raske hooletuse tõttu. See vastutuse kriteerium on hagejate ja mõne liikmesriigi käsitluse kohaselt rangem kui MARPOL 73/78.

96.

Nagu juba näidatud, ( 61 ) keelab mereõiguse konventsioon ühendusel kehtestada asjaomastes merepiirkondades rangemaid vastutuse kriteeriume, kui on ette nähtud konventsiooniga MARPOL 73/78. See kehtib eeskätt muude isikute kui kapteni ja reederi suhtes. Viimased kannavad erilist vastutust, vältimaks laevas avariisid, mis võivad põhjustada saasteainete merreheitmist. Kui nad vastutavad üksnes tahtliku ja kergemeelse tegutsemise eest, olles teadlikud kahju tekkimise tõenäosusest, siis ei saa MARPOL 73/78 sõnastust silmas pidades kehtestada teiste isikute suhtes rangemat vastutust.

Kergemeelsuse mõiste direktiivi 2005/35 artiklis 4

97.

Juba direktiivi 2005/35 artiklis 4 sätestatud vastutus kergemeelsuse eest võiks olla rangem kui MARPOL 73/78, sest artiklis 4 ei nimetata teadlikkust kahju tekkimise tõenäosusest. Liiatigi ei lange direktiivi eri keeleversioonid selle mõiste osas kokku. Kreeka-, malta- ja portugalikeelses versioonis on juttu lihtsast hooletusest ( 62 ), st väiksemast süü vormist kui raske hooletus. Pealegi ei ole kergemeelsuse kohta kasutatavad mõisted igakordsetes õiguskordades alati täpselt määratletud. Hoolimata keeleversioonide lahknevusest tuleb direktiivi 2005/35 artiklit 4 tõlgendada kõikides liikmesriikides vastavalt õigusakti üldisele ülesehitusele ja eesmärgile ühetaoliselt. ( 63 )

98.

Kuna direktiivi 2005/35 artikkel 4 võtab MARPOL 73/78 terminoloogia üle vähemalt inglise-, prantsuse- ja hispaaniakeelses versioonis, st kolmes ühenduse keeles, milles MARPOL 73/78 on siduv, siis tuleb lähtuda sellest, et kergemeelsuse mõiste peab hõlmama MARPOL 73/78 vastutuse kriteeriumi tahtluseta käitumise eest.

99.

Selline käsitlusviis vastab ka kohustusele tõlgendada ühenduse teisese õiguse sätteid võimaluse korral kooskõlas ühenduse rahvusvaheliste lepingutega. ( 64 ) Kui direktiiv kasutab teistes keeleversioonides teisi mõisteid, tuleb ka neid tõlgendada samamoodi.

100.

Vastutust tahtluseta põhjustatud merreheitmise eest iseloomustavad MARPOL 73/78 kohaselt kaks tunnust, esiteks teadlikkus kahju tekkimise tõenäosusest ja teiseks kergemeelsus. Teadlikkuse eeldamine näitab selgelt, et teo toimepanija – nagu on tavaks vastutuse kriteeriumi „kergemeelsus” (recklessly) kohaldamisel anglo-ameerika õigusruumis – oli teadlik oma käitumisega kaasnevatest riskidest. Sellest, et isik oleks pidanud oma riskidest teadlik olema, ei piisa. ( 65 )

101.

Seega tuleb direktiivi 2005/35 artiklis 4 sätestatud kergemeelsuse mõistet tõlgendada nii, et kergemeelne käitumine eeldab teadlikkust kahju tekkimise tõenäosusest. Niisuguses tõlgenduses ei ole see vastuolus MARPOL 73/78 konventsiooniga ega mereõiguse konventsiooniga.

Raske hooletuse mõiste direktiivi 2005/35 artiklis 4

102.

Vastuolu MARPOL 73/78 konventsiooniga võib siiski esineda osas, milles direktiivi 2005/35 artikkel 4 näeb ette vastutuse raske hooletuse eest.

103.

Mõistel „raske hooletus” võib eri liikmesriikide õigussüsteemides olla väga erinev tähendus. ( 66 ) Ühenduse õiguse kohasest määratlusest ei ole ma teadlik. Euroopa Kohus on siiski välja töötanud kriteeriumid mõiste „ilmne hooletus” kohaldamiseks tollikoodeksi artikli 239 lõike 1 teise taande ( 67 )tähenduses. Need hõlmavad keerukate eeskirjade kogumit, mille täitmata jätmine põhjustab tollivõla tekkimise, ning ka ettevõtja kogemust ja hoolsust. ( 68 )

104.

Ettevõtja kogemus on subjektiivne kriteerium, samas kui hoolsus kirjeldab kriteeriumi, mida peavad arvesse võtma kõik ettevõtjad. ( 69 ) Raske hooletus kirjeldab seega hoolsuskohustuste eriti rasket rikkumist. Teadlikkus kahju tekkimise tõenäosusest ei ole raske hooletuse puhul seevastu tingimata nõutav. Sellise käsitluse kohaselt oleks see vastutuse kriteerium rangem kui MARPOL 73/78.

105.

Tuleb eeldada, et selline tõlgendamine rangema kriteeriumi tähenduses vastab seadusandja eesmärgile direktiivi 2005/35 andmisel. Kuna seadusandja võttis lisaks MARPOL 73/78 konventsioonis nimetatud kahele vastutuse kriteeriumile kasutusele raske hooletuse mõiste, peaks sellega olema loodud veel üks vastutuse alus. ( 70 )

106.

Karmistamise kasuks räägib ka direktiivi 2005/35 artikli 5 lõike 2 erand vastutusest, mis viitab konventsioonile MARPOL 73/78. Nimetatud erandil on praktiline toime ainult siis, kui sellega hõlmatud isikute gruppide suhtes kehtib põhimõtteliselt teistsugune ja rangem vastutuse kriteerium, kui on sätestatud konventsioonis MARPOL 73/78.

107.

Ühenduse teisese õiguse norme tuleb võimaluse korral tõlgendada siiski kooskõlas ühenduse rahvusvaheliste lepingutega. EÜ artikli 300 lõike 7 kohaselt on nimetatud lepingud ühenduse institutsioonidele siduvad. Teisene õigus ei tohi olla lepingutega vastuolus; need on teisese õiguse suhtes ülimuslikud. ( 71 )

108.

Seega tuleb rahvusvahelise õigusega kooskõlas olevat tõlgendamist eelistada muudele tõlgendamismeetoditele. Seda kohustust piiravad ainult reeglid ja põhimõtted, mis seisavad ühenduse rahvusvahelistest kohustustest kõrgemal. Need on näiteks õiguse üldpõhimõtted ja eriti õiguskindluse põhimõte. Seega on contra legem tõlgendamine välistatud. ( 72 )

109.

Raske hooletuse mõistet võib sellises tähenduses tõlgendada kitsendavalt nii, ( 73 ) et see ei lähe konventsioonist MARPOL 73/78 kaugemale. Nagu näitab Euroopa Kohtu teadustalituse uuring, käsitletakse kergemeelset käitumist, mille puhul ollakse teadlik kahju tekkimise tõenäosusest, nagu eeldab MARPOL 73/78, paljudes õiguskordades direktiivis 2005/35 sätestatud vastutuse aluseks oleva raske hooletuse ühe vormina. Saksamaal räägitaks ilmselt küll teadlikust raskest hooletusest. ( 74 ) Raske hooletuse aluseks olevat hoolsuskohustuse eriti rasket rikkumist saab seega MARPOL 73/78 konventsiooni I lisa 11. reegli punkti b alapunkti ii ja II lisa 6. reegli punkti b alapunkti ii tähenduses piirata kergemeelse käitumisega, mille puhul ollakse teadlik kahju tekkimise tõenäosusest.

110.

Selline tõlgendamine ei ammendaks küll täielikult direktiivi sõnastust, kuna raske hooletuse puhul ei ole teadlikkus kahju tekkimise tõenäosusest tavaliselt nõutav. See ei ületaks aga mingil juhul sõnastuse piiri. Ühtlasi oleks raske hooletuse ulatus palju täpsemalt määratletav, sest kahjutekitaja isikust väljapoole jäävatel asjaoludel oleks teadlikkuse kui subjektiivse asjaoluga võrreldes tunduvalt väiksem tähtsus.

111.

Sellises ühenduse rahvusvahelistest kohustustest tulenevas tõlgenduses ei lähe direktiivi 2005/35 artikkel 4 koosmõjus artikli 5 lõikega 2 konventsioonist MARPOL 73/78 kaugemale ega ole seetõttu väinades, majandusvööndites ning avamerel toimunud juhtumitele kohaldamisel vastuolus ka mereõiguse konventsiooniga.

112.

Järelikult ei ilmnenud esimese eelotsuse küsimuse uurimisel mitte ühtegi asjaolu, mis seaks kahtluse alla direktiivi 2005/35 sätete kehtivuse.

113.

Teine ja kolmas küsimus puudutavad vastutuse kriteeriumi „raske hooletus” territoriaalmeres ning neid tuleks seetõttu käsitleda üheskoos.

114.

Küsimused põhinevad sellel, et direktiivi 2005/35 artikli 4 ja artikli 5 kohaselt kohaldatakse territoriaalmeres vastutuse aluseks olevat kriteeriumi „raske hooletus”kõikide isikute, st ka reederi, kapteni ja laevapere suhtes. Direktiivi 2005/35 artikli 5 lõikes 2 sätestatud erandit kohaldatakse nimelt ainult artikli 3 lõike 1 punktides c, d ja e nimetatud piirkondadele, st väinadele, majandusvöönditele ja avamerele, kuid mitte territoriaalmerele, mida nimetatakse punktis b.

115.

Küsimused oleksid lahendatud, kui raske hooletuse mõiste sisul oleks territoriaalmere juhtumite osas sama tähendus nagu väinades, majandusvööndites ja avamerel toimuvate juhtumite puhul. Sellisel juhul eeldaks raskest hooletusest tingitud merreheitmine seniste kaalutluste põhjal nimelt kergemeelsust ja teadlikkust kahju tekkimise tõenäosusest. Niisugune tõlgendus tagab, et raske hooletuse mõistet tõlgendatakse direktiivis 2005/35 ühetaoliselt, ning ühtlasi välistatakse igasugune vastuolu konventsiooniga MARPOL 73/78.

116.

Raske hooletuse mõiste kitsas tõlgendus väljaspool territoriaalmerd tuleneb siiski ainult püüdest takistada ühenduse rahvusvaheliste kohustuste rikkumist. Sõnastus, süstemaatiline seos ja seadusandja tegevusel põhinevad tõendid räägivad seevastu selle kasuks, et rasket hooletust tuleb mõista laias tähenduses, ( 75 ) nimelt hoolsuskohustuste raske rikkumisena, siiski ilma et oleks nõutav teadlikkus kahju tekkimise tõenäosusest.

117.

Järelikult saab raske hooletuse mõiste sellise kitsa tõlgenduse ülekandmist territoriaalmerele õigustada ainult siis, kui seda nõuavad ühenduse rahvusvahelised kohustused.

118.

Mereõiguse konventsiooni artikkel 2 sätestab, et rannikuriigi suveräänsus laieneb territoriaalmerele (lõige 1) ja et seda tuleb teostada kooskõlas konventsiooni ja teiste rahvusvahelise õiguse normidega (lõige 3). Artikli 211 lõike 4 kohaselt võivad rannikuriigid oma territoriaalmeres suveräänsust teostades võtta vastu õigusakte, et vältida, vähendada ja kontrollida merereostust, mis pärineb välisriikide laevadelt. See kehtib sõnaselgelt ka laevade suhtes, mis kasutavad rahumeelse läbisõidu õigust. Need õigusaktid ei tohi kooskõlas mereõiguse konventsiooni II osa 3. jaoga takistada välisriikide laevade rahumeelset läbisõitu. Erinevalt väljaspool territoriaalmerd kehtivatest sätetest puudub igasugune viitamine üldtunnustatud rahvusvahelistele standarditele.

119.

Hagejad Malta, Kreeka ja Küpros on seisukohal, et vastutus raske hooletuse eest rikub rahumeelse läbisõidu õigust. Nad tuginevad eeskätt mereõiguse konventsiooni artikli 19 lõike 2 punktile h. Selle kohaselt ei loeta läbisõitu enam rahumeelseks, kui laev tekitab konventsiooni rikkudes tahtlikult ulatusliku reostuse. Seega on vastutus raske hooletuse eest välistatud.

120.

Selle argumendi esitajad ei mõista, et ka rahumeelse läbisõidu puhul on lubatud õigusaktid keskkonna kaitsmiseks. Nagu rõhutavad näiteks Taani ja Eesti, sätestab mereõiguse konventsiooni artikli 21 lõike 1 punkt f sõnaselgelt, et rannikuriik võib kooskõlas käesoleva konventsiooni ja muude rahvusvahelise õiguse normidega vastu võtta oma territoriaalmerest rahumeelset läbisõitu reguleerivaid õigusakte, mis käsitlevad rannikuriigi keskkonna kaitsmist ning selle reostamise vältimist, vähendamist ja kontrollimist. Artikli 21 lõike 4 kohaselt peavad välisriikide laevad rahumeelse läbisõidu ajal neid õigusakte järgima. Üldtunnustatud rahvusvaheliste standardite siduvust ei ole ka siin põhimõtteliselt ette nähtud. Artikli 21 lõike 2 kohaselt kohaldatakse neid ainult välisriikide laevade konstruktsiooni, ehituse, meeskonna ja varustuse suhtes.

121.

Siinkohal võib jääda lahtiseks küsimus, kui kaugele ulatub rannikuriikide õigusaktide andmise pädevus. Võimalik, et see ei hõlma keskkonnakaitsesätteid, kui need rahumeelset läbisõitu täielikult takistaksid. Rannikuriikide suveräänsuse piirangud võiksid puudutada ka karistuste kohaldamist merel olevate laevade suhtes. Nii kaugele direktiivi 2005/35 artikkel 4 siiski ei lähe, eeskätt ei takistata läbisõitu ega nõuta ka sanktsioonide kohaldamist sõitvate laevade suhtes. Pigem peavad rannikuriigid keelama üksnes kindlad tegutsemisviisid, mis ei ole läbisõiduks vajalikud. Selles osas karmistatakse MARPOL 73/78 võrdlemisi leebet hoolsuskriteeriumi üksnes tähtsusetul määral. See peab olema võimalik kooskõlas mereõiguse konventsiooni artikli 21 lõike 1 punktis f sisalduvate keskkonnareostuse vältimise ja vähendamise eeskirjadega.

122.

Erinevalt Küprose väitest ei vii ka osutamine teistele rahvusvahelise õiguse normidele mereõiguse konventsiooni artikli 2 lõikes 3 ja artikli 21 lõike 1 punktis f selleni, et MARPOL 73/78 oleks ühendusele territoriaalmeres siduv. Kuna ühendus ei ole selle konventsiooniga liitunud ja mereõiguse konventsioon ei viita territoriaalmere osas MARPOL 73/78 konventsioonile, ei sisalda see ühenduse jaoks teisi rahvusvahelise õiguse norme. ( 76 )

123.

Seega on Eesti, Taani, Hispaania, Prantsusmaa, Rootsi, Ühendkuningriik, parlament, nõukogu ja komisjon õigusega seisukohal, et erinevalt esimesele küsimusele vastamiseks uuritud merepiirkondadest ei piira mereõiguse konventsioon keskkonnakaitseks ette nähtud õigusaktide andmise pädevust territoriaalmere puhul rahvusvaheliselt tunnustatud standardite kohaldamisega, eeskätt MARPOL 73/78 rakendamisega. Selline tulemus on asjakohane juba seepärast, et territoriaalmeri kuulub rannikuriigi territooriumi juurde ning rannikuriik ei vaja seda reguleerivate õigusaktide andmiseks mereõiguse konventsioonist tulenevat volitust.

124.

Hagejad Malta, Kreeka ja Küpros väidavad lisaks, et MARPOL 73/78 takistab konventsiooni osalisriikidel kehtestada rangemaid norme ka rannikumere suhtes. MARPOL 73/78 on ammendav kompromiss laevade põhjustatud keskkonnareostuse uurimise valdkonnas. Nimetatud menetlusosalised lähtuvad ilmselt sellest, et MARPOL 73/78 lubab konventsioonis keelustamata merreheitmisi.

125.

See argument ei saa siin esitatud arvamuse kohaselt ( 77 ) seada direktiivi 2005/35 kehtivust juba seetõttu kahtluse alla, et selle kohaselt ei ole MARPOL 73/78 ilma mereõiguse konventsioonis sisalduva viiteta ühendusele siduv. Üksnes teise võimalusena juhuks, kui Euroopa Kohus peaks – tuginedes otsusele kohtuasjas Madalmaad vs. parlament ja nõukogu – jõudma teistsugusele järeldusele, kontrollitakse, kas MARPOL 73/78 nõuab väljaspool territoriaalmerd toimuvatele juhtumitele kohaldavat kitsendavat tõlgendust ka territoriaalmere osas.

126.

MARPOL 73/78 tekstist ei nähtu, et see konventsioon ammendavalt reguleeriks keelatud merreheitmisi laevadelt ka territoriaalmeres. MARPOL 73/78 nõuab, et teatavaid merreheitmisi keelataks ja kontrollitaks ning et nende suhtes teostataks uurimine. Asjaomaseid sätteid sisaldavad konventsiooni artiklid 1, 4 ja 6, samuti I lisa 9. reegel ning II lisa 5. reegel. Nagu on esitatud eelotsusetaotluses ning väitnud hagejad Malta ja Küpros, on artikli 14 lõike 1 kohaselt I ja II lisa osalisriikidele tervikuna siduvad.

127.

Nimetatud sätted määratlevad MARPOL 73/78 osalisriikidele kaitsenormide kohustusliku miinimumstandardi saasteainete laevadelt merreheitmise osas. Nagu juba näidatud, saab see miinimumstandard koostoimes mereõiguse konventsiooni sätetega majandusvööndites, väinades ja avamerel ainsaks lubatud kaitsestandardiks.

128.

MARPOL 73/78 konventsiooni nimetatud sätete hulgas leidub siiski ainult üks, nimelt nafta merreheitmise keeld I lisa 9. reeglis, mida oleks võimalik mõista teatud merreheitmiste selge lubamisena. Nimelt on selles sätestatud, et mis tahes merreheitmine on keelatud, „välja arvatud juhul, kui kõik järgmised tingimused on täidetud”. Kõnealused tingimused puudutavad väikeste naftakoguste merreheitmist laeva käitamise ajal. Seda ei keela ka direktiiv 2005/35, sest artikli 5 lõige 1 võtab selle erandi täielikult üle. Seega ei pea käesoleval juhul otsustama selle üle, kas MARPOL 73/78 selliseid merreheitmisi tõesti lubab.

129.

MARPOL 73/78 I lisa 11. reegli punkti b alapunkti ii kohasel vastutuse kriteeriumil on õigusnormi eesmärgist lähtudes seevastu hoopis teistsugune ülesanne kui 9. reeglis sisalduval erandil. Nimelt ei kohaldata 9. reeglit, kui reeder või kapten ei tegutsenud kahju tekitamise tahtlusega või kergemeelselt, olles teadlik kahju tekkimise tõenäosusest. Sama kehtib ka II lisa 5. reegli kohta koosmõjus 6. reegli punkti b alapunktiga ii. Seega ei sisalda MARPOL 73/78 sellistel tingimustel avariist tingitud merreheitmise suhtes üldse mitte mingit normi. Normi puudumist ei saa üldjuhul tõlgendada loana.

130.

Samal ajal kui loa olemasolu ei nähtu, leidub MARPOL 73/78 tekstis pigem pidepunkte selle kohta, et teatud asjaoludel peavad olema lubatud rangemad normid. Näiteks sätestab artikli 9 lõige 2 sõnaselgelt, et MARPOL 73/78 ei mõjuta rannikuriikide jurisdiktsiooni (jurisdiction), nagu see on sätestatud mereõiguse konventsioonis. Nagu juba näidatud, lubab mereõiguse konventsioon territoriaalmeres siiski rangemaid kaitsenorme.

131.

Lisaks sellele on MARPOL 73/78 preambula teises lõigus märgitud, et muu hulgas on hooletusest ja õnnetusest tingitud merreheitmine raske reostuse allikas. Seega oleks üllatav, kui MARPOL 73/78 neid merreheitmise vorme kõikidel asjaoludel lubaks.

132.

Hagejate rõhutatud universaalne kohaldatavus preambula viienda lõigu tähenduses ei ole sellega vastuolus. See puudutab ainult hõlmatud aineid, nimelt naftareostuse kohta käivate normide täiendamist kemikaalide merreheitmise normidega. Seda, kas vastutuse standardid on ammendavad ja universaalsed, ei saa nimetatud lõikest seevastu välja lugeda.

133.

Nõuda koos Kreekaga seda, et rangemaid kaitsenorme võib kehtestada üksnes siis, kui MARPOL 73/78 need sõnaselgelt ette näeb, läheks seetõttu liiga kaugele. Isegi kui osalisriigid ei suutnud niisuguste rangemate normide osas üksmeelt saavutada, nagu väidavad Kreeka ja hagejad, ei järeldu sellest kaugeltki, et nad leppisid MARPOL 73/78 näol kokku ammendavas kaitsestandardis kõigi merepiirkondade tarvis.

134.

Hagejate väitel lükati omal ajal küll tagasi Kanada ettepanek sätestada konventsioonis MARPOL 73/78 volitus rangemate normide vastuvõtmiseks, kuid komisjon rõhutab õigusega, et juba hagejate esitatud materjal MARPOL 73/78 tekkeloo kohta räägib pigem selle kasuks, et paljude läbirääkimistes osalejate arvates pidi rangemate kaitsestandardite küsimuse reguleerima mereõiguse konventsioon. ( 78 )

135.

Rangemate standardite üle peetavatel läbirääkimistel oli riikide jaoks kõige olulisem tagada, et konventsioonis MARPOL 73/78 sätestatud nõudeid laevadele ei karmistataks ühepoolselt. Selle tagab praegu territoriaalmere osas mereõiguse konventsiooni artikli 21 lõikes 2 sisalduv viide rahvusvahelistele merestandarditele, st eeskätt konventsioonile MARPOL 73/78. ( 79 ) Vastutuse standardite osas selline viide seevastu puudub.

136.

Järelikult räägib ka konventsiooni MARPOL 73/78 tekkelugu selle vastu, et konventsioonis MARPOL 73/78 on sätestatud ammendavad normid. Pigem tuleb lähtuda sellest, et rannikuriikide pädevused tulenevad mereõiguse konventsioonist, mis ei näe ette, et MARPOL 73/78 on territoriaalmere suhtes siduv.

137.

Seega ei nõua mereõiguse konventsioon ega MARPOL 73/78 territoriaalmere piirkonnas raske hooletuse mõiste kitsast tõlgendust kooskõlas MARPOL 73/78 I lisa 11. reegli punkti b alapunkti ii ja II lisa 6. reegli punkti b alapunkti ii kohase vastutuse standardiga.

138.

Kokkuvõttes tuleb seega sedastada, et teise ja kolmanda eelotsuse küsimuse uurimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks seada kahtluse alla direktiivi 2005/35 sätete kehtivuse.

139.

Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas raske hooletuse mõiste kasutamine direktiivi 2005/35 artiklis 4 on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Ta peab seejuures silmas eeskätt riski, et liikmesriigid ei võta seda mõistet üle ega kohalda seda ühetaoliselt. Tema arvates on liikmesriikide juhendamiseks tarvis uusi, selgitavaid elemente.

140.

Ükski menetlusosaline ei näi vaidlustavat raske hooletuse mõistet, kui seda tõlgendatakse – nagu käesolevas asjas avamere, väinade ja majandusvööndite puhul – kooskõlas konventsiooniga MARPOL 73/78 kergemeelsusena, mille puhul ollakse teadlik kahju tekkimise tõenäosusest. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul ei tohiks olla vastuväiteid, kuivõrd niisugune tõlgendus täpsustab selgelt raske hooletuse mõiste tähendust.

141.

See seisukoht on märkimisväärne, kuna ka MARPOL 73/78 terminoloogia ei taga ühetaolist ühendusesisest kohaldamist. Euroopa Kohtu teadustalituse uuring näitab tõepoolest, et kõikides ühenduse õiguskordades ei tunta kergemeelsuse mõistet. Osaliselt antakse seda edasi mõistega „raske hooletus”. Saksamaa kasutab MARPOL 73/78 rakendamisel mõistet „lihtne hooletus”, kuigi Saksa karistusõigusele ei ole kergemeelsuse kriteerium võõras. Niisuguse vastuolulise olukorra taustal aitab direktiiv 2005/35 selle kolmanda põhjenduse kohaselt kaasa MARPOL 73/78 ühetaolisele kohaldamisele ühenduses.

142.

Siin on aga oluline üksnes see, kas raske hooletuse mõiste on territoriaalmere juhtumite osas, kus selle tõlgendamist ei piira MARPOL 73/78 vastutuse kriteerium, kooskõlas õiguskindluse põhimõttega.

143.

Õiguskindluse põhimõte nõuab, et õigusnorm oleks selge ja täpne, selleks et õigussubjektid saaksid selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning võtta arvesse nende tagajärgi. ( 80 ) Seoses kuritegude ja karistustega täpsustab seda põhimõtet seaduslikkuse põhimõte (nullum crimen, nulla poena sine lege), mis on eelkõige sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIK) artikli 7 lõikes 1. ( 81 ) Sellest põhimõttest tuleneb, et seadus peab selgelt määratlema kuriteod ja nende eest määratavad karistused. See tingimus on täidetud, kui puudutatud isik saab asjaomase sätte sõnastusest ja vajaduse korral kohtute poolt sellele antud tõlgendusest aru, millised teod või tegevusetused toovad kaasa kriminaalvastutuse. ( 82 )

144.

Direktiiv 2005/35 ei pea sellele kriteeriumile siiski vastama, sest direktiivina ei saa see sisaldada vahetult kohaldatavaid karistusnorme. ( 83 ) Need tuleb kehtestada pigem liikmesriikidel. Kuivõrd direktiivi sätted ei ole piisavalt täpsed, et vastata seaduslikkuse nõuetele, on liikmesriigi seadusandja ülesanne siseriiklikku õiguskorda arvesse võttes rakendamisele kaasa aidata. ( 84 ) See ei sea kahtluse alla direktiivi kehtivust, vaid äärmisel juhul üksnes selle ühtlustavat toimet.

145.

Aga isegi siis, kui seaduslikkuse põhimõtet ei soovita kohaldada direktiivi vahetult kohaldatavatele sätetele, vastaks direktiivi 2005/35 artikkel 4 sellele põhimõttele. Nimetatud põhimõte nõuab raske hooletuse kui vastutuse kriteeriumi sätestamist ja kohaldamist territoriaalmere suhtes. On vaieldamatu, et vähemalt hooletuse mõiste on õigussüsteemides tuntud ja võib oma eri ilmingutes kaasa tuua ka kriminaalvastutuse. Otsustav on ka hagejate poolt esile toodud hoolsuskohustuste rikkumine. Nagu Euroopa Kohus on ilmse hooletuse kohta sedastanud, tuleb hoolsuskohustused kahekordselt põhjendada, esiteks objektiivse kriteeriumi alusel, mis kehtib asjaomase grupi kõigi isikute suhtes, ja teiseks selle alusel, mida võib tegutsejalt subjektiivselt oodata, eelkõige tema kogemuse alusel. ( 85 )

146.

Meretranspordis, eeskätt ohtlike ainete veol, tuleb selliste hoolsuskohustuste eeldamisel olla kindlasti väga ettevaatlik. Põhimõtteliselt arvestab ühendus legaalse meretranspordiga seotud riskidega. Seega kui hoolsuskohustused ei ole eraldi õigusaktides sõnaselgelt sätestatud, peavad need olema asjaomastes transpordiringkondades võimalikult üksmeelselt tunnustatud (lege artis), enne kui need muutuvad karistusõiguslikult oluliseks. See kehtib eriti direktiivi 2005/35 artikli 4 raames, kuna selles vastutuse kriteeriumina sätestatud raske hooletus eeldab lihtsa hooletusega võrreldes kohustuste rikkumist suuremal määral.

147.

Seega ei piisa kohaldatavate hoolsuskohustuste kindlaksmääramiseks direktiiviga tutvumisest. Ootuspärasuse nõudele vastamiseks ei ole see ka vajalik. Selle mõiste tähendus sõltub suurel määral asjaomase teksti sisust, hõlmatavast ainevaldkonnast ning normi adressaatide arvust ja staatusest. Seaduse ootuspärasuse põhimõttega ei ole vastuolus see, kui asjaomane isik peab pöörduma õigusnõustaja poole, et konkreetsetel asjaoludel mõistlikult hinnata kindla teo tagajärgi. See on nii eelkõige kutseala esindajate, nt kutseliste meretransporditöötajate puhul, kes on harjunud oma kutsetegevuses suuremat hoolsust üles näitama. Neilt võib ka oodata suuremat hoolt sellise tegevusega kaasnevate riskide hindamisel. ( 86 )

148.

Seetõttu tuleb küll lähtuda sellest, et hoolsuskohustusi võivad viimase instantsina täpselt piiritleda ainult kohtud, kuid see on EIK artikliga 7 siiski kooskõlas. Nimetatud normi ei saa mõista nii, et see välistab kriminaalvastutust käsitlevate sätete samm-sammulise selgitamise, kaasa arvatud karistusõiguse edasiarendamise kohtu poolt iga üksikjuhtumi tõlgendamise teel, eeldusel et edasiarendamise tulemus on kooskõlas kuriteokoosseisu olemusega ja piisavalt ootuspärane. ( 87 ) Mulle ei ole teada ühtki juhtumit, mil Euroopa Inimõiguste Kohus oleks vaidlustanud mõistete „hooletus” või „raske hooletus” kohaldamise karistusõiguses.

149.

Meremeestelt võib pealegi oodata, et nad ei juhindu oma käitumises sellest, et nad lähevad välja karistusõiguses lubatud piirini, vaid nad näitavad pigem üles rohkem hoolsust, kui seda nõuab karistusõigus. Selle kasuks räägivad juba meresõiduga seotud ja kohtuistungil rõhutatud ohud tervisele ja elule, laevale ja nende kätte usaldatud lastile. Samuti on vähemalt naftareostusest tingitud kahjude korral olemas olulised ja suures osas süüst sõltuvad tsiviilõigusliku vastutuse riskid, mille aluseks on rahvusvaheline konventsioon naftareostusest tingitud kahjustuste tsiviilvastutuse kohta. ( 88 )

150.

Kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus kardab ebaühtlast ülevõtmist ja kohaldamist liikmesriikides, siis tuleb esmalt meenutada, et direktiivi 2005/35 artikli 1 lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid võtta rahvusvahelise õigusega kooskõlas olevaid rangemaid kaitsenorme. Seega ei näe direktiiv ette mitte lõplikku, ühetaolist standardit, vaid üksnes miinimumnõudeid, mida ei tule liikmesriikides kohaldada ühetaoliselt.

151.

Lisaks aitab käesolev menetlus täpsustada direktiivi 2005/35 artiklis 4 sätestatud raske hooletuse mõistet. Kui Euroopa Kohus järgib siin esitatud seisukohta, saab eelkõige selgeks, et nimetatud mõistel võib territoriaalmere suhtes olla teistsugune tähendus kui teiste merepiirkondade suhtes, kus seda tuleb tõlgendada kooskõlas konventsiooniga MARPOL 73/78.

152.

EÜ artikli 234 kohaselt võivad liikmesriikide kohtud pöörduda kahtluste korral Euroopa Kohtu poole. Teatud asjaoludel on viimase astme kohtud selleks isegi kohustatud, näiteks kui liikmesriigi kõrgemate kohtute praktika lahkneb. ( 89 )

153.

Seda direktiivi 2005/35 ühetaolise ülevõtmise ja kohaldamise kohtulikku tagamist täiendab komisjoni ülesanne teostada EÜ artikli 211 kohaselt järelevalvet teisese õiguse järgimise üle ja algatada EÜ artikli 226 kohaselt vajaduse korral liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus.

154.

Lõpuks ei tõenda ka hagejate ja Kreeka esitatud argument, et raskete õnnetuste korral võidakse vastutust raske hooletuse eest kuritarvitada, õiguskindluse või karistusõiguse seaduslikkuse põhimõtte rikkumist. Kuritarvitamist ei saa kunagi täie kindlusega välistada. Tõestuseks toodud viimased juhtumid Prantsusmaalt ja Hispaaniast näitavad, et meremeeste suhtes uurimise alustamiseks – mida nad ise peavad ülepingutatuks – ei ole tarvis direktiivi 2005/35.

155.

Hagejate väiteid puuduliku põhjenduse kohta ei ole vaja kontrollida, kuna juba eelotsusetaotluse esitanud kohus lükkas need kahtlused tagasi. ( 90 ) Kuna direktiivi 2005/35 puhul on tegemist üldkohaldatava õigusaktiga, võib põhjendus piirduda viitamisega ühelt poolt direktiivi vastuvõtmist tinginud olukorrale tervikuna ja teiselt poolt direktiivi üldistele eesmärkidele, ( 91 ) mistõttu tundub, et käesolevas asjas ei saa rääkida puudulikust põhjendusest.

156.

Seega ei ilmnenud ka neljanda eelotsuse küsimuse uurimisel ühtegi asjaolu, mis seaks kahtluse alla direktiivi 2005/35 sätete kehtivuse.

157.

Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Esitatud küsimuste uurimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis seaks kahtluse alla Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/35/EÜ (mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud rikkumiste eest) kehtivuse.