1. 

Kas riigi aktsiaseltsile võib otse anda reserveeritud ja reserveerimata postiteenuste osutamise, ilma et sellega rikutaks ühenduse riigihankelepingute sõlmimise eeskirju ning EÜ artikli 86 lõiget 1 koostoimes EÜ artiklitega 43 ja 49? Niisugune on sisuliselt küsimus, mille esitas Euroopa Kohtule Audiencia Nacional (Hispaania).

2. 

Käesolevas ettepanekus teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et riigihankelepingute sõlmimise eeskirjadega, samuti EÜ artikli 86 lõikega 1 koostoimes EÜ artiklitega 43 ja 49, on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, millega reserveeritud või reserveerimata postiteenuste osutamine antakse otse universaalteenuse osutajale.

3.

EÜ artikkel 43 keelab piirangud, mis kitsendavad liikmesriigi kodaniku asutamisvabadust teise liikmesriigi territooriumil. EÜ artikkel 49 keelab ühenduse piires teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises ühenduse riigis, kui see isik, kellele teenuseid pakutakse.

4.

EÜ artikli 86 lõige 1 sätestab, et „[r]iigi osalusega äriühingute ja nende ettevõtjate puhul, kellele liikmesriigid annavad eri- või ainuõigused, ei jõusta ega säilita liikmesriigid mingeid meetmeid, mis on vastuolus käesoleva lepingu eeskirjadega, eelkõige nendega, mis on sätestatud artiklis 12 ja artiklites 81–89”.

5.

EÜ artikli 86 lõige 2 näeb ette erandi keelust jõustada või säilitada teatavate ettevõtjate eri- ja ainuõigused juhtudel, kui asutamislepingu eeskirjade kohaldamine takistab juriidiliselt või faktiliselt riigi osalusega ettevõtjale, kellele on antud üldist huvi esindava teenuse osutamine, määratud eriülesannete täitmist.

6.

Et välja kujundada siseturg, kus on eelkõige tagatud teenuste osutamise vabadus, ning võttes arvesse vajadust tagada ühenduse majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus, ( 2 ) kehtestas ühendus minimaalse postiteenuse toimimise ühise raamistiku, võttes vastu direktiivi 97/67.

7.

See direktiiv tagab minimaalse universaalse postiteenuse olemasolu ning täpsustab selle ulatust, andes liikmesriikidele võimaluse reserveerida teatud teenused ühele ainsale teenuseosutajale, mistõttu need teenused võivad jääda monopoolselt pakutavateks.

8.

Viimati nimetatud direktiivi eesmärk on seega avada postisektor järk-järgult ja kontrollitult konkurentsile. ( 3 )

9.

Direktiivi 97/67 artikli 2 punkti 1 kohaselt on postiteenused postisaadetiste kogumine, sorteerimine, transportimine ja kättetoimetamine.

10.

Selle direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt mõistetakse „universaalteenuse” all õigust „kindlaksmääratud kvaliteediga postiteenuse pideva[le] osutamis[ele] nende territooriumi igas punktis kõikidele kasutajatele sobiva hinnaga”.

11.

Viimati nimetatud direktiivi artikli 3 lõige 4 sätestab:

„Iga liikmesriik võtab vastu vajalikud meetmed tagamaks, et universaalteenus hõlmab vähemalt järgmisi teenuseid:

12.

Selles osas näeb direktiiv 97/67 ette teenuste loetelu, mis võidakse reserveerida iga liikmesriigi universaalteenuse osutaja(te)le. Tegemist on siseriikliku kirjavahetuse ja sissetuleva rahvusvahelise kirjavahetuse kogumise, sorteerimise, transportimise ja kättetoimetamisega, olenemata sellest, kas tegemist on kiirendatud kättetoimetamisega või mitte, selle direktiiviga kindlaksmääratud hindade ja kaalu piires. ( 4 )

13.

Nimelt kohaldatakse seda postiteenuste liberaliseerimise erandit üksnes posti suhtes, mille kaal on alla 350 g ja hind on väiksem kui võimaliku kiireima standardikategooria esimese kaaluastme kirjasaadetise viiekordne üldhind. ( 5 )

14.

Direktiivi 97/67 artikli 7 lõike 2 kohaselt on liikmesriikidel selleks, et tagada universaalteenuse säilimine vajalikul määral, võimalus jätta rahvusvaheline post ja otsepost reserveerituks ( 6 ) vastavalt samadele hinna- ja kaalupiirangutele, mis on kehtestatud nende teenuste puhul, mis võidakse reserveerida.

15.

Direktiivi 97/67 muudeti seejärel direktiiviga 2002/39/EÜ ( 7 ).

16.

Direktiiv 2002/39 jõustus siiski päeval, mil see avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas, s.o 5. juulil 2002. Põhikohtuasjas olulised asjaolud leidsid aga aset enne seda kuupäeva. Direktiiv 2002/39 ei ole seega käesolevas asjas kohaldatav.

17.

Kuna riigihangete mitteavamine konkurentsile on siseturu lõpuleviimise takistus ja pidurdab Euroopa konkurentsivõimeliste ettevõtjate arengut maailmaturgudel, otsustas ühendus kehtestada teenuste riigihangetele konkurentsieeskirjad.

18.

Nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiiv 92/50/EMÜ, millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord, ( 8 ) määratleb riiklikke teenuslepinguid artikli 1 punktis a kui teenuseosutaja ja tellija vahel kirjalikult sõlmitud rahaliste huvidega seotud lepinguid.

19.

Viimati nimetatud direktiivi artikli 6 kohaselt ei kohaldata seda „teenuslepingute suhtes, mida sõlmitakse ettevõtjaga, kes on ise […] tellija ja kellel on ainuõigus vastavalt asutamislepinguga kooskõlas olevatele õigusnormidele”.

20.

Direktiivi 92/50 artikli 7 lõike 1 punkti a teise taande alapunkti ii kohaselt kohaldatakse seda riiklike teenuslepingute suhtes, mille esemeks on eelkõige postivedu maantee- ja õhutranspordiga ja mida sõlmivad tellijad, ning kui eeldatav maksumus käibemaksuta ei ole väiksem kui 200000 Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikut (edaspidi „SDR”). ( 9 )

21.

Direktiiv 97/67 võeti Hispaania õiguskorda üle 13. juuli 1998. aasta Ley 24/1998 del Servicio Postal Universal y de Liberalización de los Servicios Postales’iga (seadus 24/1998 universaalse postiteenuse ja postiteenuste liberaliseerimise kohta). ( 10 )

22.

Selle seaduse artiklite 1 ja 2 kohaselt peetakse postiteenuseid üldist huvi esindavateks teenusteks ning universaalse postiteenuse suhtes on kehtestatud avaliku teenuse kohustused.

23.

Viimati nimetatud seaduse artikkel 18 reserveerib teatud teenused ettevõtjale, kellele on antud universaalne postiteenuse osutamine. Need reserveeritud teenused on:

24.

16. juuni 2000. aasta Ley de Contratos de las Administraciones Públicas’e (riigihangete seadus, mille tekst kodifitseeriti ja kiideti heaks Real Decreto Legislativo 2/2000-ga (kuninglik dekreet nr 2/2000)) ( 11 ) artikli 11 kohaselt kehtib riigiasutuste sõlmitavate riigihankelepingute suhtes reklaami- ja konkurentsipõhimõte, arvestades selles seaduses ette nähtud erandeid, ning võrdsuse ja mittediskrimineerimise põhimõte.

25.

Riigihangete seaduse artikli 206 lõike 4 kohaselt peetakse postivedu maantee- või õhutranspordiga kõnealuse seaduse artikli 11 tähenduses riigihankeks ning selle suhtes kehtivad seega konkurentsieeskirjad.

26.

Riigihangete seaduse kohaldamisalast on selle artikli 3 lõike 1 punktiga d välja arvatud koostöökokkulepped, mille ametiasutus on sõlminud füüsiliste isikute ja eraõiguslike juriidiliste isikutega, kui nende kokkulepete ese ei puuduta sellesama seaduse või haldusnormidega reguleeritud riigihankeid.

27.

29. detsembri 2000. aasta Ley 14/2000 de Medidas Fiscales, Administrativas y del Orden Social’i (seadus nr 14/2000 maksu-, haldus- ja sotsiaalmeetmete kohta) ( 12 ) artikli 58 alusel loodi Sociedad Estatal Correos y Telégrafos, Sociedad Anónima (edaspidi „Correos”). See õigusnorm täpsustab, et Correose kapital kuulub riigile. Lisaks on selle sätte kohaselt igasuguseks selle äriühingu kapitali käsutamise või riigist eraldiseisvate isikute või asutuste poolt äriühingus otsese või kaudse osaluse omandamise toiminguks tarvis luba, mis antakse seaduse jõudu omava aktiga.

28.

Sama artikli 58 kohaselt võib riigiasutus sõlmida kuningliku dekreedi 2/2000 artiklis 3 ette nähtud koostöökokkuleppeid Correosega tema tegevusalade hulka kuuluvate tegevuste pakkumiseks, nimelt postiteenuste osutamiseks.

29.

Hispaania haridus-, kultuuri- ja spordiministeeriumi (edaspidi „ministeerium”) ja Correose vahel sõlmitud koostöökokkuleppega, mis allkirjastati 6. juunil 2002 (edaspidi „koostöökokkulepe”), anti viimasele posti- ja telegraafiteenuste osutamine.

30.

Selle kokkuleppe artikli 1 kohaselt kohustub Correos osutama järgmisi postiteenuseid:

31.

Nimetatud kokkuleppes on täpsustatud, et rahaline tasu teenuste osutamise eest sõltub käibest. Igal juhul arvab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selle tasu aastasumma on üle 12020,42 euro.

32.

Koostöökokkulepe sõlmiti ilma riigihanketa.

33.

Seepärast esitaski Asociación Profesional de Empresas de Reparto y Manipulado de Correspondencia (posti kättetoimetamise ja käitlemise ettevõtete kutseühing; edaspidi „Asociación Profesional”) ministeeriumi tehnika peasekretärile kaebuse haldusotsuse peale, mille alusel otsustati sõlmida riigihankeleping Correosega.

34.

Ministeeriumi tehnika peasekretär jättis 20. märtsi 2003. aasta otsusega selle kaebuse rahuldamata. Asociación Profesional esitas seejärel selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Audiencia Nationalile.

35.

Audiencia Nacional otsustas menetluse peatada ja esitas Euroopa Kohtule järgmise küsimuse:

„Kas EÜ artikleid 43 ja 49 koostoimes EÜ artikliga 86 tuleb nende kohaldamisel direktiividega 97/67 ja 2002/39 kehtestatud postiteenuste liberaliseerimise ja ad hoc direktiividega kehtestatud riigihankelepingute sõlmimise eeskirjade raames tõlgendada nii, et keelatud on riigi ametiasutuse organi ja riigi äriühingu vahel, kes lisaks sellele on universaalpostiteenuse osutaja, sõlmitud kokkulepe, mille esemeks on muuhulgas nii reserveeritud kui ka reserveerimata ja seega liberaliseeritud postiteenuste osutamine?”

36.

Hispaania valitsus vaidlustab esitatud küsimuse vastuvõetavuse. Ta on seisukohal, et sellega palutakse tegelikult tõlgendada siseriiklikku valdkonda kuuluva kokkuleppe seaduslikkust.

37.

Hispaania valitsus väidab oma märkustes, et Euroopa Kohtule tegelikult esitatud küsimus nähtub selgelt eelotsusetaotlusest. Tegelikult ei palunud Audiencia Nacional Euroopa Kohtul tõlgendada mitte direktiive 97/67 ja 92/50, vaid küsis, kas koostöökokkulepe on ühenduse õigusnormidega kooskõlas.

38.

Kuigi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole Euroopa Kohus pädev EÜ artikli 234 alusel alustatud menetluse raames otsustama, kas siseriiklikud õigusnormid on ühenduse õigusnormidega kooskõlas, kuna nende normide tõlgendamine kuulub siseriiklike kohtute pädevusse, on Euroopa Kohus pädev andma nimetatud kohtutele kõik ühenduse õiguse tõlgendamiseks vajalikud juhtnöörid, mille alusel neil on võimalik hinnata selliste siseriiklike õigusnormide kooskõla ühenduse õigusega. ( 13 )

39.

Euroopa Kohus ei saa põhikohtuasjas otsustada, kas seadus 14/2000 on ühenduse õigusega kooskõlas, kuid ta võib anda ühenduse õiguse tõlgendamiseks vajalikud juhtnöörid, mis võimaldavad eelotsusetaotluse esitanud kohtul ise selle kooskõla üle otsustada.

40.

Järelikult olen seisukohal, et küsimus on vastuvõetav.

41.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimuses sisuliselt teada, kas direktiive 97/67 ja 92/50, samuti EÜ artiklit 86 koostoimes EÜ artiklitega 43 ja 49 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis võimaldavad riigiasutustel anda reserveeritud ja reserveerimata postiteenuste osutamise isikule, mille kapital kuulub täielikult riigile, kohaldamata sellise lepingu sõlmimisel teenuste riigihankelepingute sõlmimise eeskirju.

42.

Siin tuleb teha kindlaks, kas ühenduse õigust tuleb tõlgendada nii, et ühenduse õigusega on vastuolus seadus, mis võtab potentsiaalsetelt teenuseosutajatelt võimaluse teha pakkumine reserveeritud ja reserveerimata postiteenuste riigihankele ning seeläbi võimaluse sõlmida viimati nimetatud leping.

43.

Selle analüüsimiseks vaatan kõigepealt, kas direktiivi 97/67 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et Correose osutatud teenused on reserveeritud teenused.

44.

Juhul, kui põhikohtuasjas käsitletavad teenused on reserveerimata teenused ja nende suhtes kehtivad seega konkurentsieeskirjad, teen kindlaks, kas Correosega sõlmitud teenuste riigihankelepingule kohaldatakse direktiivi 92/50. Nimelt on Euroopa Kohus sedastanud, et asutamislepingu liikumisvabadust puudutavad sätted reguleerivad neid riigihankeid, mis jäävad selle direktiivi kohaldamisalast väljapoole. ( 14 ) Kõigepealt tuleb seega kontrollida, kas nimetatud direktiivi kohaldatakse põhikohtuasja olukorras. Kui see nii ei ole, tuleb seda olukorda analüüsida esmastest õigusaktidest lähtudes.

45.

Juhul, kui direktiivi 92/50 ei kohaldata, analüüsin lõpuks põhikohtuasjas käsitletavat olukorda, lähtudes esmastest õigusaktidest ja täpsemalt asutamislepinguga ette nähtud aluspõhimõtetest.

46.

Euroopa Kohus ei pea direktiivi 97/67 artikli 7 tõlgendamise kohta otsust tegema esimest korda. Nimelt tõlgendas Euroopa Kohus juba 11. märtsi 2004. aasta otsuses kohtuasjas C-240/02: Asempre ja Asociación Nacional de Empresas de Externalización y Gestión de Envíos y Pequeña Paquetería ( 15 ). seda õigusnormi kitsalt. Euroopa Kohus asus seisukohale, et lähtudes selle direktiivi eesmärgist, nimelt postiteenuste liberaliseerimisest, ei ole liikmesriikidel vaba voli kehtestada postiteenuste osutamise suhtes lisatingimusi, laiendades universaalteenuse osutajatele reserveeritud teenuste spektrit. ( 16 )

47.

Reserveeritud teenuste loetelu tuleb seega pidada ammendavaks loeteluks. Nõnda võib reserveeritud teenusteks pidada siseriiklike saadetiste kogumist, sorteerimist, transportimist ja kättetoimetamist, samuti otseposti ja väljaminevat rahvusvahelist posti, kui see on viimaste puhul vajalik universaalteenuse säilitamiseks.

48.

Nagu eespool näidatud, puudutavad reserveeritud teenused siiski ainult saadetisi, mille kaal on alla 350 grammi ja hind on väiksem kui viiekordne üldhind.

49.

Käesolevas asjas on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul koostöökokkuleppe esemeks postiteenuste osutamine, mis ületavad reserveerituks peetavaid teenuseid.

50.

Nimelt nähtub toimikus sisalduvatest dokumentidest, et seaduse 14/2000 artikli 58 lõike 2 kohaselt laieneb Correose tegevusala kogu postiteenuse haldamisele ja käitamisele. Seega ei tehta mingit vahet reserveeritud ja reserveerimata teenustel. Correosele reserveeritud postiteenuste osutamine puudutab selle seaduse alusel koostöökokkuleppe artikli 1 kohaselt kõiki kirju ja pakke ilma mingi kaalu- või mahupiiranguta.

51.

Nagu eespool osutatud, võib aga direktiivi 97/67 artikli 7 kohaselt ühele ainsale teenuseosutajale reserveerida üksnes siseriikliku kirjavahetuse kogumise, sorteerimise, transportimise ja kättetoimetamise vastavalt selles direktiivis sätestatud hinna- ja kaalupiirangutele. Ühele ainsale teenuseosutajale võib anda otse ilma pakkumismenetluseta ainult nende teenuste osutamise. Teiste postiteenuste suhtes selle direktiivi artikli 2 tähenduses peavad seega kehtima konkurentsieeskirjad.

52.

Direktiivi 97/67 artikli 7 lõiget 1 tuleb seega tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, millega postiteenuste osutamine reserveeritakse ainult ühele teenuseosutajale, tegemata vahet reserveeritud ja reserveerimata teenustel.

53.

Nüüd tuleb teha kindlaks, kas niisuguste seaduse nr 14/2000 artiklis 58 sätestatud reserveerimata postiteenuste osutamise andmine ilma eelneva pakkumismenetluse ja konkursita on vastuolus direktiiviga 92/50.

54.

Direktiivi 92/50 puhul on selge, et seda kohaldatakse teenuste riigihangete suhtes, mille maksumus käibemaksuta ei ole väiksem kui 200000 SDR-i. ( 17 )

55.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on koostöökokkuleppe maksumus üle 12020,42 euro. Kohtuistungil ei suutnud ükski pool selle lepingu täpset maksumust kindlaks määrata. Seega on siseriikliku kohtu ülesandeks see summa kindlaks teha, et teada, kas põhikohtuasjas käsitletavas olukorras kohaldatakse direktiivi 92/50.

56.

Esialgu võiks oletada, et koostöökokkuleppe maksumus ei ole väiksem kui 200000 SDR-i.

57.

Sel juhul on selge, et direktiivi 92/50 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad riigiasutustel anda reserveerimata postiteenuste osutamise isikule, mille kapital kuulub täielikult riigile, ning seda järgmistel põhjustel.

58.

Direktiivi 92/50 artikli 1 punkti a kohaselt on riiklikud teenuslepingud „teenuseosutaja ja tellija vahel kirjalikult sõlmitud rahaliste huvidega seotud lepingud”.

59.

Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa lepingu määratlust otsida liikmesriikide õigusest. ( 18 ) Riiklik lepingu mõistet tuleb seega pidada ühenduse mõisteks. Seejärel tuleb analüüsida, kas nimetatud artikli 1 punktis a kindlaks määratud kriteeriumid on täidetud, et teada, kas tegemist on riikliku lepinguga.

60.

Direktiivi 92/50 kohaldamiseks peab olema täidetud kaks tingimust. Tegemist peab olema rahaliste huvidega seotud lepinguga ja leping peab olema sõlmitud kahe eraldiseisva üksuse, nimelt tellija ja teenuseosutaja vahel.

61.

Esimene tingimus tundub olevat täidetud, sest antud juhul näeb seadus 14/2000 ette, et riigiasutused võivad sõlmida Correosega koostöökokkuleppeid postiteenuste osutamiseks. Lisaks sõlmiti selle seaduse alusel koostöökokkulepe ministeeriumi ja Correose vahel rahalise tasu eest, mille summa sõltub käibest. See on tõesti leping, mis on seotud rahaliste huvidega.

62.

Teine tingimus, nimelt tellija ja teenuseosutaja olemasolu, on direktiivis 92/50 määratletud. Nimelt täpsustab artikli 1 punkt b, et tellijateks peetakse „riik[i], piirkondlik[ke] või kohalik[ke] omavalitsus[i], avalik-õiguslik[ke] isiku[i]d ning ühest või mitmest kõnealusest organist või avalik-õiguslikust isikust koosneva[i]d ühendus[i]”. Nimetatud direktiivi artikli 1 punktis c on teenuseosutajat määratletud kui „mis tahes füüsili[st] või juriidili[st] isik[ut], sealhulgas avalik-õiguslik[ku] isik[ut], kes osutab teenuseid”.

63.

Käesolevas asjas näib, et ministeerium on tõesti tellija ja Correos on teenuseosutaja.

64.

Kuna Correos kuulub täielikult riigile, on siin siiski tegemist küsimusega, kas kohaldatakse direktiivi 92/50 artiklis 6 ette nähtud erandit. Selle sätte kohaselt ei kohaldata seda direktiivi teenuste riiklike teenuslepingute suhtes, mis sõlmitakse ettevõtjaga, kes on ise artikli 1 punkti b tähenduses tellija ja kellel on ainuõigus vastavalt asutamislepinguga kooskõlas olevatele haldus- ja õigusnormidele.

65.

Käesolevas asjas on selge, et Correosel on ainuõigused, mis on antud talle seadusega 14/2000.

66.

Minu arvates tuleb seega kindlaks teha, kas kaks asjaomast isikut, nimelt tellija ja teenuseosutaja, on tegelikult üks ja sama isik. Jaatava vastuse korral ei saa olla tegemist rahaliste huvidega seotud lepinguga, mis on sõlmitud tellijast eraldiseisva juriidilise isikuga, ning direktiivi 92/50 artiklis 1 kehtestatud tingimused ei ole täidetud. Seetõttu ei tule kohaldada kehtivaid ühenduse konkurentsieeskirju riigihangete valdkonnas.

67.

Minu arvates võib vastuse leida Euroopa Kohtu praktikast.

68.

Euroopa Kohus kohaldas 11. jaanuari 2005. aasta otsuses kohtuasjas C-26/03: Stadt Halle ja RPL Lochau ( 19 ), direktiivi 92/50 raames tingimusi, mis tulenevad . aasta otsusest kohtuasjas C-107/98: Teckal ( 20 ), mis käsitleb nõukogu direktiivi 93/36/EMÜ ( 21 ). Kuna direktiiv 93/36 ei sisalda erandit, mis oleks võrreldav direktiivi 92/50 artiklis 6 ette nähtud erandiga, sedastas Euroopa Kohus, et kui leping on olemas, peab siseriiklik kohus kontrollima, kas leping sõlmiti kahe eraldiseisva isiku vahel.

69.

Euroopa Kohtu sõnul ei ole see nii, kui tellija teostab teenuseosutaja üle „analoogset kontrolli sellele, mida ta teostab oma üksuste üle” ja see „[teenusteosutaja] tegutseb põhiliselt [sama ametiasutuse või samade ametiasutuste huvides, kellele ta kuulub]”. ( 22 )

70.

Need kaks tingimust, mille võib leida nn in house suhte puhul, on kaks kumulatiivset tingimust, mis peavad olema täidetud, et riigiasutused võiksid sõlmida riigihankelepingu ainult ühe teenuseosutajaga, kohaldamata selle hanke suhtes konkurentsieeskirju. Kuna tegemist on erandiga ühenduse õiguse üldnormidest, tuleb neid siiski tõlgendada kitsalt. ( 23 )

71.

Tingimuse osas, mille kohaselt tellija teostab analoogset kontrolli sellele, mida ta teostab oma üksuste üle, täpsustas Euroopa Kohus selle tingimuse sisu oma 13. oktoobri 2005. aasta otsuses kohtuasjas C-458/03: Parking Brixen ( 24 ). Et teha kindlaks, kas tellija teostab teenuseosutaja üle niisugust kontrolli, tuleb analüüsida, kas õigusnormidest ja asjakohastest asjaoludest nähtub, et kõnesolev teenuseosutaja on allutatud niisugusele kontrollile, mis võimaldab tellijal tema otsuseid mõjutada. Euroopa Kohus lisab, et tegemist peab olema võimalusega avaldada otsustavat mõju nii strateegilistele eesmärkidele kui ka tähtsatele otsustele. ( 25 )

72.

Lisaks ei ole Euroopa Kohtu sõnul otsustav asjaolu, et teenuseid osutava ettevõtja kapital kuulub täielikult tellijale. ( 26 )

73.

Seevastu on Euroopa Kohus seisukohal, et see, kui konkreetne ettevõtja kujundatakse ümber aktsiaseltsiks, kaldub tõendama, et äriühing sai turusuunitluse, mis teeb riigiasutuse kontrolli keeruliseks. ( 27 )

74.

Lisaks on Euroopa Kohus võtnud arvesse asjaolu, et teenuste osutaja nõukogule on antud märkimisväärne pädevus, ilma et riigiasutus juhtimist kontrolliks, ning et selle ettevõtja tegevusala võidi laiendada. ( 28 ) Need kaks asjaolu kinnitavad, et puudus tellija analoogne kontroll teenuseosutajast ettevõtja üle.

75.

Et analoogse kontrolli tingimust tuleb tõlgendada kitsalt, olen seisukohal, et see tingimus lubab aimata, et teenuseosutajast ettevõtjal ei ole mingit tegevusvabadust ja et riigiasutus on ainus, kes teeb seda äriühingut puudutavad otsused. Väljendi in house kasutamine tõendab hästi, et tahetakse eristada tegevusi, mida ametiasutus pakub otse, sisemise, „asutuse osaks oleva” struktuuri vahendusel, ning neid, mille ta usaldab kolmandale ettevõtjale.

76.

Käesolevas asjas kaldub mitu asjaolu tõendama, et Correosel, mille kapital kuulub riigile, on säilinud tegutsemisvabadus otsuste osas, mida ta peab vastu võtma.

77.

Kuigi on tõsi, et seaduse 14/2000 artikli 58 lõike 2 punkti g kohaselt peab Correos, kes on universaalteenuse osutaja, koostöökokkuleppega tingimata nõustuma, nähtub toimikus sisalduvatest dokumentidest, et viimasel on õigus lõpetada leping, mis teda tellijaga seob, teavitades viimast sellest kirjalikult kuu aega ette.

78.

Lisaks kujundati sellesama seaduse kohaselt riigi osalusega ettevõte Correos ümber aktsiaseltsiks, kes pakub teenuseid tasu eest. Samuti on selge, et Correost võib suunata tegelema ükskõik mille muuga või osutama ükskõik missugust täiendavat teenust kui neid, mis on vajalikud tema tegevusalal tegutsemiseks. ( 29 ) Tundub, et see nähtub ka tema 2005. aasta majandusaasta aruandest, milles on märgitud, et tugevneva konkurentsi tõttu selles sektoris oli vältimatu laiendada teenuste pakkumist ja suunduda teistele turgudele. ( 30 )

79.

Kuna temast sai aktsiaselts ning ta võis laiendada oma tegevusala ja lõpetada lepingu, mis seob teda riigiasutusega, olen ma seisukohal, et Correos sai niisuguse turusuunitluse, mis teeb riigiasutuse kontrolli keeruliseks.

80.

Võttes arvesse neid asjaolusid, leian, et riigiasutus, kes on tellija, ei teosta Correose üle analoogset kontrolli eespool viidatud kohtupraktika tähenduses. Siiski on siseriikliku kohtu ülesanne analüüsida, kas see tingimus on käesolevas asjas tõesti täidetud.

81.

Mis puudutab teist tingimust, nimelt seda, et teenuseosutaja peab tegutsema põhiliselt sama tellija või samade tellijate huvides, kellele ta kuulub, siis on Euroopa Kohtul olnud võimalus täpsustada selle tingimuse sisu 11. mai 2006. aasta otsuses kohtuasjas C-340/04: Carbotermo ja Consorzio Alisei ( 31 ), mille esemeks oli direktiivi 93/36 tõlgendamine.

82.

Euroopa Kohtu sõnul on see teine tingimus täidetud ainult juhul, kui teenuseid osutava ettevõtja tegevus on põhimõtteliselt allutatud tellijale, kellele ta kuulub, ja kogu muu tegevus on tähtsusetu. ( 32 ) Teisisõnu peab Correose tegevus olema peaaegu täielikult allutatud riigile, kellele ta kuulub.

83.

Et teha kindlaks, kas see nii on, peab siseriiklik kohus võtma arvesse kõiki käesoleva asjas asjaolusid, nii kvalitatiivseid kui ka kvantitatiivseid.

84.

Käesolevas asjas on Correosel seaduse 14/2000 kohaselt õigus sõlmida koostöökokkuleppeid kõikide riigiasutustega. Audiencia Nacional täpsustab isegi oma eelotsusetaotluses, et Correos sõlmis tõesti mitu koostöökokkulepet erinevate avalik-õiguslike isikutega.

85.

Lisaks kinnitab Hispaania valitsus oma Euroopa Kohtule esitatud märkustes, et Correos haldab universaalpostiteenust, mille põhilised adressaadid on kolmandad isikud kogu Hispaania territooriumil.

86.

Riigiasutused ei ole seega Correose osutatud teenuste põhilised ega ainsad adressaadid.

87.

Seetõttu – tingimusel et seda kontrollib siseriiklik kohus – tundub mulle, et ka teine tingimus ei ole täidetud.

88.

Järelikult juhul, kui põhikohtuasjas käsitletava lepingu maksumus ei ole väiksem kui 200000 SDR-i, olen seisukohal, et direktiivi 92/50 tuleb käesolevas asjas kohaldada.

89.

Seega olen seisukohal, et selle direktiivi artikli 8 kohaselt oleks Correosega sõlmitud postiteenuste riigihankelepingu pidanud sõlmima vastavalt viimati nimetatud direktiivi III–VI jaotise ja eelkõige artikli 11 lõike 1 sätetele. Niisiis leian, et selle lepingu suhtes oleks pidanud kohaldama riigihankemenetlust ning avaldama piisavalt teavet selle kohta.

90.

Hispaania valitsus on oma märkustes seisukohal, et kui ta peaks kohaldama reserveerimata teenuste suhtes konkurentsieeskirju, kutsuks see esile rahalise ebastabiilsuse ja Correos ei saaks seega enam tagada talle antud minimaalse universaalteenuse osutamist.

91.

Esitades niisuguse argumendi, tugineb Hispaania valitsus tegelikult EÜ artikli 86 lõikega 2 kehtestatud erandile.

92.

Siiski ei ole see argument käesolevas asjas asjakohane järgmistel põhjustel.

93.

EÜ artikli 86 lõike 2 järgi alluvad ettevõtjad, kellele on antud üldist majandushuvi esindava teenuse osutamine, asutamislepingu eeskirjadele, eriti konkurentsieeskirjadele niivõrd, kui nende kohaldamine ei takistada nendele määratud eriülesannete täitmist.

94.

Käesolevas asjas on Correose tegevusalaks postiteenuste osutamine, mis ei piirdu universaalteenusega, vaid laieneb kogu postiteenistuse haldamisele ja käitamisele.

95.

Ma arvan, et ühenduse seadusandja soov liberaliseerida postisektor, tehes vahet reserveeritud ja reserveerimata teenustel, tõendab, et reserveerimata teenuste osas konkurentsiolukorra loomine ei takista sellistele teenusteosutajatele nagu Correos antud eriülesannete täitmist.

96.

Nimelt kehtestas direktiiv 97/67 postisektori õigusliku raamistiku. Direktiiv näeb eelkõige ette universaalteenuse tagamise selles sektoris, andes liikmesriikidele võimaluse reserveerida mõned postiteenused. Konkurentsile peab olema avatud kõikide muude teenuste osutamine, mida ei saa reserveerida.

97.

Kui liikmesriikidel oleks võimalus sõlmida reserveerimata postiteenuste riigihankeleping ainult ühe teenuseosutajaga ilma eelneva pakkumismenetluseta, mindaks vastuollu direktiivi 97/67 eesmärgiga, milleks on postisektori liberaliseerimine.

98.

Lisan veel, et komisjon on täpsustanud, et reserveeritud teenuste puhul eeldatakse, et need on EÜ artikli 86 lõike 2 kohaselt õigustatud. ( 33 )

99.

Tehes vahet reserveeritud ja reserveerimata teenustel ning andes liikmesriigile võimaluse anda reserveeritud teenused ainult ühele teenuseosutajale, rakendab direktiiv 97/67 minu arvates EÜ artikli 86 lõiget 2.

100.

Lähtudes kõikidest nendest kaalutlustest, olen seisukohal, et juhul, kui riikliku teenuslepingu maksumus on vähemalt 200000 SDR-i, tuleb direktiivi 92/50 tõlgendada nii, et selle direktiiviga on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad riigiasutustel anda reserveerimata postiteenuste osutamine riigi aktsiaseltsile, kui tellija ei teosta teenuseosutaja üle analoogset kontrolli sellele, mida ta teostab oma üksuste üle, ja kui teenuseosutaja ei tegutse ühtlasi põhiliselt teda kontrolliva ametiasutuse või kontrollivate ametiasutuste huvides.

101.

Juhul, kui 200000 SDR-i piirmäär ei ole saavutatud, kehtivad ühenduse direktiivide kohaldamisalasse mittekuuluvate riigihankelepingute sõlmimisel sellegipoolest EÜ asutamislepingu aluspõhimõtted. Seepärast tuleb põhikohtuasjas käsitletavat olukorda analüüsida ka nendest põhimõtetest lähtudes.

102.

Nagu märgitud eespool käesoleva ettepaneku punktis 44, on Euroopa Kohus otsustanud, et kui riikliku teenuslepingu maksumus ei ületa direktiiviga 92/50 kehtestatud piirmäära, on tellijad siiski kohustatud järgima EÜ asutamislepingu aluspõhimõtteid.

103.

Seega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas EÜ artikli 86 lõikega 1 koostoimes EÜ artiklitega 43 ja 49 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad anda reserveerimata postiteenuste osutamise otse riigi aktsiaseltsile.

104.

Riigi osalusega äriühingute puhul, kellele liikmesriigid annavad eri- või ainuõigused, ei jõusta ega säilita liikmesriigid EÜ artikli 86 lõike 1 kohaselt mingeid meetmeid, mis on vastuolus asutamislepingu eeskirjadega.

105.

Käesolevas asjas kohaldatakse EÜ artikli 86 lõiget 1 tõesti põhikohtuasjas käsitletava olukorra suhtes, sest Correos on riigi osalusega äriühing selle sätte tähenduses, kuna tema kapital kuulub täielikult riigile. Lisaks nähtub toimikust, et Correosele anti ainuõigus tagada postiteenuste osutamine, mis ületavad reserveerituks peetud teenused, nagu eespool märgitud.

106.

Kuna EÜ artikli 86 lõikel 1 ei ole iseseisvat kohaldamisala ja seda tuleb tõlgendada koostoimes asutamislepingu vastavate normidega, ( 34 ) olen seisukohal, et EÜ artiklid 43 ja 49 on käesolevas asjas asjakohased normid.

107.

Kuna kõnesolev postiteenuste riigihankeleping võib huvitada teises liikmesriigis asutatud ettevõtteid, võtab selle otse sõlmimine ilma riigihankemenetluseta viimati nimetatutelt igasuguse võimaluse oma pakkumist esitada. Lisaks ei julge Correose teenustega analoogseid teenuseid pakkuvad ettevõtjad tulla asjaomasesse liikmesriiki ettevõtet asutama, sest neil puudub pakkumise esitamise võimalus.

108.

EÜ artikli 43 esimese lõiguga on keelatud piirangud, mis kitsendavad liikmesriigi kodaniku asutamisvabadust teise liikmesriigi territooriumil. EÜ artikli 49 esimene lõik keelab ühenduse piires teenuste osutamise vabaduse piirangud liikmesriikide kodanike suhtes, kes asuvad mõnes teises ühenduse riigis kui isik, kellele teenuseid pakutakse.

109.

EÜ artiklid 43 ja 49 on võrdse kohtlemise põhimõtte eriline väljendus, mis tähendab omakorda kodakondsusel põhinevat mittediskrimineerimise põhimõtet, mis on kehtestatud EÜ artikliga 12. ( 35 )

110.

Euroopa Kohus on riigihankeid käsitlevas kohtupraktikas juba sedastanud, et pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtte eesmärk on see, et kõikidel pakkujatel oleksid oma pakkumiste koostamisel samad võimalused sõltumata nende kodakondsusest. ( 36 )

111.

Järelikult on Euroopa Kohus seisukohal, et võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtted eeldavad riigihangete valdkonnas seda, et tellija järgib läbipaistvuse põhimõtet, tagades riigihanke puhul teatava avalikustatuse taseme. Niiviisi saavad potentsiaalsed pakkujad sellisest hankest teada ja võivad seega hanketeatele vastata. ( 37 )

112.

Teisisõnu seisneb diskrimineerimine riigihangete valdkonnas selles, et hanke puhul ei järgita avalikustamisnõudeid ja võetakse niiviisi teises liikmesriigis asutatud ettevõtjatelt pakkumise esitamise võimalus.

113.

Nagu eespool märgitud, on Correosega sõlmitud riigihankelepingu eesmärk esiteks reserveeritud teenuste osutamine, mille võib seega anda otse ainult ühele teenuseosutajale, ning teiseks reserveerimata teenuste osutamine, mille puhul tuleb järgida konkurentsieeskirju.

114.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kinnitas aga, et postiteenuste riigihanget ei avalikustatud ega kutsutud osalema teisi kodumaistel ja välismaistel turgudel tegutsevaid teenuseosutajaid, vaid leping sõlmiti otse Correosega.

115.

Niiviisi tegutsedes ei võtnud tellija mitte ainult teises liikmesriigis asutatud ettevõtjatelt kõnealuses liikmesriigis pakkumise esitamise ja oma teenuste osutamise õigust, vaid takistas ka teisi sama tegevusala ettevõtjaid tulemast sellesse liikmesriiki ettevõtet asutama, mis kujutab endast EÜ artiklitega 43 ja 49 vastuolus olevat asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piirangut.

116.

Võimalik on esitada siiski kaks vastuväidet.

117.

Esiteks, kuigi on tõsi, et EÜ artikli 86 lõike 1 kohaselt ei tohi riigi osalusega ettevõtjaid kohelda paremini kui eraettevõtjaid, on olukord teistsugune, kui tellija sõlmib riigihankelepingu ettevõtjaga, keda ta kontrollib. ( 38 )

118.

Siiski märkisin eespool käesoleva ettepaneku punktides 69–88, et käesolevas asjas ei saa tellija ja Correose vahelist suhet pidada in house suhteks. See vastuväide tuleb seega tagasi lükata.

119.

Teiseks on EÜ artikli 86 lõike 2 kohaselt olemas erand sama artikli lõikega 1 kehtestatud keelust.

120.

Nagu eespool märgitud, ei saa Hispaania valitsus sellegipoolest tugineda direktiivi 97/67 raames EÜ artikli 86 lõikele 2.

121.

Teine vastuväide tuleb seega samuti tagasi lükata.

122.

Järelikult olen seisukohal, et EÜ artikli 86 lõiget 1 koostoimes EÜ artiklitega 43 ja 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad riigiasutustel anda reserveerimata postiteenuste osutamine isikule, mille kapital kuulub täielikult riigile, järgimata niisuguse lepingu sõlmimisel teenuste riigihankelepingute sõlmimist reguleerivaid aluspõhimõtteid.

123.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Audiencia Nationali esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Juhul, kui teenuse riigihankelepingu maksumus on vähemalt 200000 Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikut, tuleb nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiivi 92/50, millega kooskõlastatakse riiklike teenuslepingute sõlmimise kord ja mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu . aasta direktiiviga 97/52, tõlgendada nii, et selle direktiiviga on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad riigiasutustel anda reserveerimata postiteenuste osutamine isikule, mille kapital kuulub täielikult riigile, kohaldamata niisuguse lepingu sõlmimisel teenuste riigihankelepingute sõlmimisel kehtivaid eeskirju, kui tellija ei teosta teenuseosutaja üle analoogset kontrolli sellele, mida ta teostab oma üksuste üle, ja kui teenuseosutaja ei tegutse ühtlasi põhiliselt sama tellija või samade tellijate huvides, kellele ta kuulub.

Juhul, kui teenuse riigihankelepingu maksumus on alla 200000 Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikut, tuleb EÜ artikli 86 lõiget 1 koostoimes EÜ artiklitega 43 ja 49 tõlgendada nii, et selle artikliga on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad riigiasutustel anda reserveerimata postiteenuste osutamine isikule, mille kapital kuulub täielikult riigile, järgimata niisuguse lepingu sõlmimisel riigihankelepingute sõlmimisel kehtivaid aluspõhimõtteid, kui tellija ei teosta teenuseosutaja üle analoogset kontrolli sellele, mida ta teostab oma üksuste üle, ja kui teenuseosutaja ei tegutse ühtlasi põhiliselt sama tellija või samade tellijate huvides, kellele ta kuulub.