1. 

Käesoleva kohtuasja ese on apellatsioonkaebus, mille on esitanud äriühing Britannia Alloys & Chemicals Ltd (edaspidi „Britannia” või „apellant”) Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 29. novembri 2005. aasta otsuse peale kohtuasjas T-33/02: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”) ( 2 ).

2. 

Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Esimese Astme Kohus rahuldamata tühistamishagi, mille hageja esitas komisjoni otsuse 2003/437/EÜ ( 3 ) peale, millega karistati Britanniat EÜ artikli 81 lõike 1 ja 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3; edaspidi „EMP leping”) artikli 53 alusel selle eest, et ta osales vältavas kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses tsinkfosfaadi sektoris. Tolle hagi põhjendamiseks väitis Britannia, et rikuti nõukogu määruse nr 17 ( 4 ) artikli 15 lõiget 2 ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtet. Britannia heitis komisjonile ette, et ta võttis aluseks vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastast erineva aasta käibe, et määrata kindlaks Britanniale määratud trahvi ülempiir.

3. 

Käsitletavas apellatsioonkaebuses heidab apellant Esimese Astme Kohtule sisuliselt ette, et ta on erinevaid õigusnorme rikkunud, kui ta leidis, et komisjon võis sellist arvutusmeetodit kasutada. Apellant palub Euroopa Kohtul teha otsus selle kohta, kas nii toimides rikkus Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuses määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2 ning võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtet.

4. 

Käesolevas ettepanekus väidan, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud ühtegi õigusnormi, kui ta leidis, et komisjonil oli apellandile kohaldatava trahvi ülempiiri arvutamisel õigus võtta aluseks vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastast erinev aasta.

5. 

Seevastu tõden, et Esimese Astme Kohus ei täitnud tal Euroopa Kohtu põhikirja artiklite 36 ja 53 alusel lasuvat põhjendamiskohustust, kuna ta jättis vastamata ühele apellandi argumendile, mis sisaldus kohtule esitatud tühistamishagis. Sellest tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku tühistada vaidlustatud kohtuotsus selles osas. Kuna menetlusstaadium võimaldab asjas otsuse teha, teen Euroopa Kohtule ettepaneku kasutada seda võimalust ja teha lõplik otsus esimeses kohtuastmes esitatud tühistamisväite kohta. Ma leian, et see väide ei ole põhjendatud ning võttes arvesse Esimese Astme Kohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuses juba tuvastatud asjaolusid, teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta Britannia esitatud tühistamishagi rahuldamata.

6.

EÜ artikli 81 kohaselt on keelatud „kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires”.

7.

Selle sätte rikkumise korral võib komisjon määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 kohaselt „määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 1000–1000000 [eurot], tingimusel et see summa ei ületa 10% iga rikkumises osalenud ettevõtte eelneva aasta käibest”.

8.

Selleks et tagada oma otsuste läbipaistvus ja objektiivsus nii ettevõtjate kui ühenduste kohtu jaoks, avaldas komisjon 1998. aastal suunised, milles ta tegi teatavaks määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi. ( 5 )

9.

Suuniste punktis 1 on sätestatud, et trahvisumma arvutamisel määratakse põhisumma kindlaks selles sättes osutatud kriteeriumide, st rikkumise raskusastme ja kestuse põhjal.

10.

Rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta selle laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust (suuniste punkti 1 A esimene lõik). Selles kontekstis jagunevad rikkumised kolme kategooriasse, st „kerged rikkumised”, mille puhul võimalik trahvisumma on 1000–1000000 eurot; „rasked rikkumised”, mille puhul võib see summa olla 1–20 miljonit eurot, ning „väga rasked rikkumised”, mille puhul on kõnealune summa suurem kui 20 miljonit eurot (punkt 1 A, teise lõigu esimene kuni kolmas taane). Igas kategoorias ning eeskätt raskete ja väga raskete rikkumiste puhul võimaldab väljapakutud trahviastmik rakendada ettevõtjate suhtes erinevat kohtlemist vastavalt toimepandud rikkumise laadile (punkti 1 A kolmas lõik). Samuti on vaja arvesse võtta rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele, eeskätt tarbijatele, ja määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju (punkti 1 A neljas lõik).

11.

Arvesse võib võtta ka asjaolu, et suurtel ettevõtjatel on tavaliselt olemas õigus- ja majandusteadmised ning infrastruktuurid, mis võimaldavad neil hõlpsamini kindlaks teha, et nende tegevus kujutab endast rikkumist, ja olla teadlikud rikkumise tagajärgedest, mis tulenevad konkurentsiõigusest (punkti 1 A viies lõik).

12.

Komisjon võib kõigis kolmes eespool nimetatud kategoorias teatud juhtudel kasutada kindlaksmääratud summa puhul kaalutegureid, et võtta arvesse iga ettevõtja rikkumise konkreetset kaalu ja seega tegelikku mõju konkurentsile, eeskätt juhul, kui samalaadseid rikkumisi toime pannud ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt, ning sellest tulenevalt kohandada põhisummat vastavalt iga ettevõtja spetsiifilistele tunnustele (punkti 1 A kuues lõik).

13.

Mis puudutab rikkumise kestusega seotud tegurit, siis eristatakse suunistes „lühiajalisi rikkumisi” (üldiselt lühemad kui üks aasta), mille puhul rikkumise raskusastme põhjal määratud trahvisummat ei suurendata, „keskmise kestusega rikkumisi” (üldiselt kestavad ühe aasta kuni viis aastat), mille puhul võib seda summat suurendada kuni 50%, ning „pikaajalisi rikkumisi” (üldiselt pikemad kui viis aastat), mille puhul võib seda summat suurendada 10% aasta kohta (punkti 1 B esimese lõigu esimene kuni kolmas taane).

14.

Edasi on suunistes näidetena loetletud raskendavad ja kergendavad asjaolud, mida võidakse arvesse võtta põhisumma suurendamisel või vähendamisel, ning seejärel on suunistes viidatud komisjoni 18. juuli 1996. aasta teatisele, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või nende vähendamist kartellidega seotud juhtumite puhul. ( 6 )

15.

Üldise märkusena on suuniste punkti 5 alapunkti a esimeses lõigus täpsustatud, et selle meetodiga leitud lõppsumma (põhisumma, mida on suurendatud või vähendatud teatava protsendimääraga) ei või ühelgi juhul ületada 10% ettevõtjate ülemaailmsest käibest, nagu on sätestatud määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2. Suuniste punkti 5 alapunkti a teise lõigu kohaselt peab aruandeaasta, mille ülemaailmset käivet arvesse võetakse, võimalust mööda olema otsuse tegemisele eelnev aruandeaasta või, kui selle aruandeaasta kohta ei ole näitajaid saadaval, siis sellele vahetult eelnenud aruandeaasta.

16.

Lisaks on suuniste punkti 5 alapunktis b ette nähtud, et sõltuvalt asjaoludest tuleks pärast eespool kirjeldatud arvutuste tegemist arvesse võtta selliseid objektiivseid tegureid nagu näiteks majanduskeskkonna eripära, rikkujate saadud majanduslik või rahaline kasu, asjaomaste ettevõtjate tunnusjooned ja nende tegelik maksevõime vastavates ühiskondlikes oludes, ning trahvisummasid tuleks vastavalt kohandada.

17.

Sellest tulenevalt toimub trahvisummade arvutamine vastavalt suunistes sätestatud meetodile määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 nimetatud kahe kriteeriumi, st rikkumise raskuse ja kestuse alusel, järgides ühtlasi samas sättes kehtestatud ülempiiri, mis lähtub iga ettevõtja käibest.

18.

Asjaolud, nagu need nähtuvad vaidlustatud kohtuotsusest, võib kokku võtta järgmiselt.

19.

Inglise õiguse alusel asutatud äriühing Britannia on Austraalia õiguse alusel asutatud äriühingu M. I. M. Holdings Ltd (edaspidi „MIM”) tütarettevõtja. Britannia tootis ja müüs tsingipõhiseid tooteid, k.a tsinkfosfaati. Märtsis 1997 ostis Britannia juhtkonna poolt asutatud eraldiseisev äriühing Trident Alloys Ltd (edaspidi „Trident”) Britannia tegevuse tsingisektoris hinnaga 14359072 Inglise naela. Britannia on endiselt MIM-i tütarettevõtjana olemas, ent ta ei tegele mingi majandustegevusega ning tal puudub seega igasugune käive.

20.

2001. aastal kuulus suurim osa maailma tsinkfosfaadi turust viiele Euroopa tootjale, st Dr Hans Heubach GmbH & Co. KG-le (edaspidi „Heubach”), James M. Brown Ltd-le (edaspidi „James Brown”), Société Nouvelle des Couleurs Zinciques SA-le (edaspidi „SNCZ”), Trident’ile (varem Britannia) ja Union Pigments AS-ile (varem Waardals AS) (edaspidi „Union Pigments”).

21.

Komisjon teostas 13. ja 14. mail 1998 samaaegselt ja ilma ette teatamata määruse nr 17 artikli 14 lõike 2 alusel uurimised Heubachi, SNCZ ja Tridenti äriruumides.

22.

Komisjon võttis 11. detsembril 2001 vastu vaidlusaluse otsuse, milles ta määras apellandile EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 rikkumise eest trahvi summas 3,37 miljonit eurot.

23.

Selles otsuses märgib komisjon, et ajavahemikus 24. märtsist 1994 kuni 13. maini 1998 eksisteeris Britannia (alates 15. märtsist 1997 Trident), Heubachi, James Browni, SNCZ ja Union Pigmentsi vahel kartellikokkulepe. Kartellikokkulepe puudutas üksnes tavalist tsinkfosfaati. Kartelli liikmed olid kõigepealt sõlminud turu jagamise kokkuleppe, milles olid määratud tootjatele müügikogused. Teiseks olid nad igal kohtumisel kindlaks määranud „madalaimad” või „soovituslikud” hinnad ning neist üldiselt kinni pidanud. Kolmandaks oli toimunud ka teatav klientide jagamine.

24.

Vaidlusaluse otsuse resolutsioonis on märgitud:

„Artikkel 1

Britannia […], Heubach […], James […] Brown, [SNCZ], Trident […] ja [Union Pigments] on rikkunud asutamislepingu artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 sätteid, osaledes vältavas kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses tsinkfosfaadi sektoris.

Rikkumise kestus oli järgmine:

[…]

[…]

Artikkel 3

Artiklis 1 märgitud rikkumise eest määratakse järgmised trahvid:

[…]”

25.

Trahvide põhisumma kindlaksmääramisel võttis komisjon suunistes esitatud metodoloogia kohaselt arvesse kõiki asjakohaseid faktilisi asjaolusid, eeskätt rikkumise raskust ja kestust.

26.

Komisjon kvalifitseeris rikkumise vaidlusaluses otsuses „väga raskeks”. Tsinkfosfaadi tootjad olid tahtlikult loonud kartelli, mille eesmärk oli piirata konkurentsi asjaomasel turul nende klientide ja laiema avalikkuse kahjuks, ning seda kartelli juhtinud ja julgustanud. Kõnealuse otsuse kohaselt mõjutas rikkumine ka kogu Euroopa Majanduspiirkonna ala. Kokkuvõtteks ja arvestades apellandi suhtelist suurust asjaomasel turul, leidis komisjon, et 3 miljonit eurot on sobiv põhisumma, mille alusel trahv määrata.

27.

Komisjon leidis, et rikkumine kestis kaks aastat ja üksteist kuud (24. märtsist 1994 kuni 15. märtsini 1997), mis tähendab, et tegemist oli keskmise kestusega rikkumisega. Seetõttu leidis komisjon, et on põhjendatud kohaldada kindlaksmääratud põhisummale 25-protsendilist suurendust, mis tegi trahvisumma suuruseks 3,75 miljonit eurot. ( 7 )

28.

Komisjon meenutas seejärel, et vastavalt määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2 ei või ühelegi ettevõtjale määratud trahv mingil juhul ületada 10% tema ülemaailmsest käibest. Apellandi trahvi ülempiiri arvutamisel võttis komisjon „arvesse 30. juunil 1996 lõppenud majandusaasta kogukäibe, mis kujutab endast viimaseid kättesaadavaid andmeid tavapärast majandustegevust kajastava terve majandusaasta kohta”. ( 8 ) Kuna see käive oli 55713550 eurot ( 9 ), määrati trahvi ülempiiriks ligikaudu 5,5 miljonit eurot. Kuna enne koostööteatise kohaldamist oli komisjoni määratud trahvisumma sellest ülempiirist väiksem, ei vähendanud komisjon summat sellel alusel.

29.

Lõpuks vähendas komisjon Britannia trahvi koostööteatise alusel 10% võrra. ( 10 )

30.

Seega oli hagejale määratud trahvi lõppsumma 3,37 miljonit eurot. ( 11 )

31.

Britannia esitas 21. veebruaril 2002 Esimese Astme Kohtu kantseleisse saabunud hagi, milles ta palus vaidlusaluse otsuse osaliselt tühistada ja teise võimalusena vähendada selle otsusega määratud trahvi suurust.

32.

Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 16 on sõnastatud järgmiselt:

„Hageja esitab üheainsa väite. See koosneb kolmest osast, milles hageja väidab, et kasutades 30. juunil 1996 lõppenud majandusaasta käivet 10% käibe ülempiiri arvutamiseks, rikkus komisjon:

33.

Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Esimese Astme Kohus hagi rahuldamata.

34.

Britannia palub 7. veebruaril 2006 esitatud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

35.

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

36.

Ma saan aru, et apellant esitab neli väidet, mille kohaselt on esiteks rikutud määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2, teiseks võrdse kohtlemise põhimõtet, kolmandaks õiguskindluse põhimõtet ning neljandaks on vaidlustatud kohtuotsust puudulikult põhjendatud.

37.

Ma käsitlen neid väiteid järjekorras.

38.

Enne kui teha otsus selle väite põhjendatuse kohta, soovin esitada kaks sissejuhatavat märkust.

39.

Esimene märkus puudutab Euroopa Kohtu poolt apellatsioonimenetluses teostatava kohtuliku kontrolli piire.

40.

EÜ artiklist 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust tuleneb, et apellatsioonkaebus võib puudutada üksnes õigusküsimusi.

41.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on seega ainult Esimese Astme Kohus pädev esiteks fakte tuvastama, välja arvatud juhul, kui tema poolt tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimikumaterjalidest, ja teiseks neid fakte hindama. Seega ei ole faktide hindamine – välja arvatud juhul, kui Esimese Astme Kohtule esitatud tõendeid on moonutatud – õigusküsimus, mida saaks sellisena Euroopa Kohtu apellatsioonimenetluses kontrollida. ( 12 )

42.

Seevastu on selge, et kui Esimese Astme Kohus on fakte tuvastanud või hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt EÜ artiklile 225 pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja Esimese Astme Kohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi. ( 13 )

43.

EÜ artikli 81 ja määruse nr 17 artikli 15 rakendamise osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et Euroopa Kohus peab kontrollima, kas Esimese Astme Kohus vastas õiguslikult piisavalt kõigile hageja esitatud argumentidele, millega taotleti trahvi tühistamist või vähendamist. Seevastu ei saa Euroopa Kohus asendada Esimese Astme Kohtu hinnangut õigluse kaalutlustel enda hinnanguga, kui Esimese Astme Kohus andis oma hinnangu täieliku pädevuse raames nende trahvide suurusele, mis määrati ettevõtjatele ühenduse õiguse rikkumise eest. ( 14 )

44.

Teine märkus on seotud selle hindamisruumi ulatusega, mis komisjonil on määruse nr 17 artikli 15 alusel trahvi määrates.

45.

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et komisjonil on trahvide arvutamise meetodi osas ulatuslik kaalutlusõigus. Ta võib sellega seoses arvesse võtta mitmeid asjaolusid, jäädes siiski määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 piiridesse. ( 15 )

46.

Selle kaalutlusõiguse teostamist piiravad siiski käitumisreeglid, mis komisjon on suuniste vastuvõtmisega endale ise kehtestanud. Kuigi need reeglid ei kujuta endast õigusnorme, mida haldusasutused on kohustatud järgima, leiab Euroopa Kohus siiski, et komisjon ei saa neist normidest kõrvale kalduda, ilma et tema suhtes rakendataks sanktsioone selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse. ( 16 )

47.

Neid kaalutlusi silmas pidades tuleb kontrollida, kas Esimese Astme Kohus hindas nõuetekohaselt seda, kuidas komisjon nimetatud kaalutlusõigust teostas.

48.

Meenutagem, et selle väitega soovib apellant öelda, et Esimese Astme Kohus rikkus määruse nr 17 artikli 15 lõiget 2, kui ta leidis, et komisjonil oli trahvi ülempiiri kindlaksmääramisel õigus viidata vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastast erineva aasta käibele.

49.

Apellatsioonkaebuse lugemisel selgub, et Britannia esitab selle väite põhjendamiseks mitu argumenti.

50.

Enne nende põhjendatuse kaalumist tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2 võib komisjon määrata ettevõtjale EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise eest trahvi 1000–1 miljon eurot, tingimusel et see summa ei ületa 10% asjaomase ettevõtja eelneva aasta käibest.

51.

Esiteks heidab apellant Esimese Astme Kohtule ette, et viimane kaldus kõrvale määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 sõnastusest ja ühenduste kohtu väljakujundatud praktikast, kui ta leidis, et komisjon võib erandlike asjaolude korral aluseks võtta vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastast erineva aasta käibe. Kõnealuses sättes sisalduv mõiste „eelnev aasta” viitab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt komisjoni otsuse vastuvõtmise ajal kõige hilisemale tervele majandusaastale. ( 17 ) Britannia sõnul rikkus Esimese Astme Kohus seega õigusnormi, kui ta ei võtnud arvesse 30. juunil 2001 lõppenud majandusaasta käivet.

52.

Nõustun komisjoniga, et see argument ei ole põhjendatud.

53.

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et ühenduse õiguse sätte tõlgendamisel tuleb arvestada mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on. ( 18 )

54.

Mulle tundub, et vaidlustatud kohtuotsuses tugines Esimese Astme Kohus õigesti eesmärkidele, mida ühenduse seadusandja taotleb konkurentsieeskirjade rikkumiste eest karistuste määramisel, ning ühenduste kohtu poolt määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 tõlgendamisel välja arendatud praktikale.

55.

Kõigepealt on sobiv märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 viitas Esimese Astme Kohus eespool viidatud kohtuotsusele Cimenteries CBR jt vs. komisjon ja Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsusele kohtuasjas Sarrió vs. komisjon ( 19 ), et täpsustada, et määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 sisalduv mõiste „eelnev aasta” peab põhimõtteliselt silmas iga asjaomase ettevõtja viimast tervet majandusaastat vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal.

56.

Seejärel tugines Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 35 ja 35 läbi viidud analüüsis määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 eesmärgile. Ta meenutab, et selle sättega tahetakse „anda komisjonile pädevus määrata trahve, et ta saaks täita talle ühenduse õigusega pandud järelevalveülesannet”. ( 20 ) Meenutagem, et nimetatud sättes ette nähtud karistused kujutavad endast olulisimat vahendit, mis on komisjonil selleks, et vastavalt EÜ artikli 3 lõike 1 punktile g jälgida, et Euroopa Ühenduses rakendatakse „süsteemi, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata”. Rahalistel karistustel, mida kohaldatakse tegevuse eest, mille puhul on vajalikud ranged sanktsioonid, on kaks eesmärki. Need peavad võimaldama esiteks karistada ettevõtjaid toimepandud rikkumise eest ning teiseks hoiatada neid, kes võivad soovida sellist rikkumist toime panna, selleks et reguleerida tulevast tegevust suurema majandusliku tõhususe suunas. ( 21 )

57.

Trahvisummade kindlaksmääramisel peab komisjon, kellel lasub ülesanne kaitsta majanduses avalikku korda, tagama oma tegevuse hoiatavuse. Selleks võib ta otsustada üldiselt suurendada ettevõtjatele määratavate trahvide summat. Komisjon võib samuti igal konkreetsel juhul trahvisummat kohandada, et võtta arvesse taotletavat mõju ettevõtjale, kellele trahv määratakse.

58.

Tagamaks piisavalt hoiatav mõju, ei tohi see summa olla eelkõige asjaomase ettevõtja rahalise võimsuse seisukohast tühine ega ka vastupidi liiga suur. Seega on minu meelest oluline, et komisjon saaks arvutuse tegemisel aluseks võtta käibe, mis kajastab ettevõtja tegelikku rahalist olukorda.

59.

Neid eesmärke silmas pidades leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 38 minu arvates õigesti, et trahvi seadusliku ülempiiri arvutamine eeldab mitte ainult seda, et komisjonile on teada vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisele eelnenud viimase majandusaasta käive, vaid ka seda, et need andmed väljendavad tervet majandusaastat tavapärase majandustegevusega kaheteistkümne kuu jooksul.

60.

Leian, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 selline tõlgendus ei ole vale. Minu arvates väldib see liigset normatiivset jäikust, mis kahjustaks karistuste tõhusust ja EÜ artikli 81 kasulikku mõju. Nagu edaspidi näeme, võib iga ettevõtja rahaline olukord olla eripärane ja eeldada teatud juhtudel komisjoni poolt kõrgendatud valvsust. Minu meelest peab karistuse seadusliku ülempiiri arvutamise meetod neid eripärasid arvesse võtma, selleks et säilitada trahvi hoiatav mõju.

61.

Esimese Astme Kohus käsitleb vaidlustatud kohtuotsuses minu meelest kolme liiki olukordi.

62.

Esimene on sellise ettevõtja olukord, kelle käive komisjoni otsuse vastuvõtmisele eelnenud aastal kajastab tervet tavapärase majandustegevusega majandusaastat. Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49 märgib, on komisjon sel juhul trahvi ülempiiri kindlaksmääramisel kohustatud aluseks võtma selle käibe, vaatamata sellele, et ettevõtja koguressursid on varasemate aastatega võrreldes keerulise majandusliku olukorra, õnnetuse või streigi tõttu vähenenud.

63.

Teises olukorras ei võimalda üksnes komisjoni otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaasta arvessevõtmine komisjonil ettevõtja vahendeid nõuetekohaselt hinnata. Nagu Esimese Astme Kohus märgib vaidlustatud kohtuotsuse punktis 39, võib sellise juhtumiga olla tegemist siis, kui ettevõtja ei ole raamatupidamisandmeid enne otsuse vastuvõtmist veel koostanud või komisjonile edastanud. Sellise olukorraga võib olla tegemist ka juhul, kui ettevõtja, kes oma raamatupidamismeetodite muutmise tõttu esitab aruande majandusaasta kohta, mis on lühem kui kaksteist kuud. Neil juhtudel ja kooskõlas suuniste punkti 5 alapunkti a teise lõiguga on komisjonil õigus aluseks võtta vahetult eelnev majandusaasta, mis hõlmab kaheteistkuulist perioodi.

64.

Kolmas on lõpuks sellise ettevõtja olukord, kellel komisjoni otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastal käive puudus. Selline olukord võib tuleneda näiteks sellest, kui ettevõte on ümber korraldatud nii, et ta jäi juriidiliselt alles, kuid loovutas oma äritegevuse. Kui ettevõtja ei tegelenud otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastal majandustegevusega, ei võimalda selle perioodi käive vastupidi kohtupraktikas nõutule komisjonil kõnealuse ettevõtja suurust kindlaks teha. ( 22 ) See olukord võib tuleneda ka ettevõtjapoolsest pettusest, kui ta selleks, et vältida oma õigusvastase tegevuse eest trahvi saamist, otsustab oma käivet moonutada.

65.

Tuleb tõdeda, et sellist liiki olukorras ei võimalda üksnes otsusele eelnenud majandusaasta aluseks võtmine komisjonil ettevõtja vahendeid õigesti hinnata ja tagada trahvi piisavalt hoiatavat mõju.

66.

Nõustun seega täielikult Esimese Astme Kohtu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 48 esitatud analüüsiga, mille kohaselt peab komisjonile määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 ette nähtud ülempiiri kindlaksmääramisel „teada olema käive, mis väljendab tervet majandusaastat normaalse majandustegevusega kaheteistkümne kuu jooksul”. See analüüs on täielikult kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga ( 23 ) ja taotleb konkurentsieeskirjade rikkumiste eest karistamise ja hoiatamise eesmärki.

67.

Sellest tulenevalt leian, et Esimese Astme Kohus ei rikkunud ühtegi õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon võis määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 alusel lähtuda vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisele eelnenud viimasest tervest majandusaastast, st aastast, mis lõppes 30. juunil 1996.

68.

Teiseks heidab Britannia Esimese Astme Kohtule sisuliselt ette, et viimane ei kohaldanud määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 esimeses osas kehtestatud „alternatiivset rahalist künnist”.

69.

Apellant väidab esiteks, et käibe puudumise korral oli komisjonil võimalik talle alternatiivse meetmena määrata trahv vahemikus 1000 eurot kuni 1 miljon eurot. See tõlgendus on kooskõlas artikli 15 lõike 2 eesmärgiga, milleks on vältida olukorda, kus trahvid on ettevõtja suurusega ebaproportsionaalsed. ( 24 ) Pealegi, kuigi 10% ülempiir on kehtestatud lähtuvalt käibest, ei näe määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 esimene osa sõnaselgelt ette ega eelda, et käive on olemas.

70.

Teiseks heidab Britannia Esimese Astme Kohtule ette, et viimane võttis komisjoni määratud trahvi ülempiiri hindamisel arvesse määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 silmas peetud hoiatuseesmärki. Apellandi sõnul taotlevad trahvi põhisumma (mis on kindlaks määratud rikkumise raskuse ja kestuse alusel) arvutamine ja trahvi ülempiiri määramine kahte erinevat eesmärki. Eespool viidatud kohtuotsusest Dansk Rørindustri jt vs. komisjon nähtub, et määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 kehtestatud ülempiiriga soovitakse „vältida ülemäära suuri ja ebaproportsionaalseid trahve” ning sellel on seega „eripärane ja iseseisev eesmärk, võrreldes rikkumise raskusastme ja kestuse kriteeriumide eesmärgiga”. ( 25 ) Esimese Astme Kohus rikkus seega õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 44, et komisjon võis järeldada, et 1 miljoni euro suurune trahv ei olnud kõnealusel juhul piisav.

71.

Esiteks on sobiv märkida, et Britannia argument, mis puudutab Esimese Astme Kohtu hinnangut 1 miljoni euro suuruse trahvi hoiatava mõju kohta, ei ole minu meelest vastuvõetav.

72.

Sarnaselt komisjoniga leian, et selle argumendi analüüsimine kuulub faktide hindamise valdkonda, mida Euroopa Kohus ei saa vastavalt käesoleva ettepaneku punktides 40 ja 41 väljendatule apellatsioonimenetluses kontrollida.

73.

Teiseks leian, et alternatiivse rahalise künnise kohaldamist puudutavad argumendid ei ole põhjendatud.

74.

Ma leian, et karistuse ülemmäära kindlaksmääramine ei kujuta endast üksnes valikut 1 miljoni euro suuruse maksimumtrahvi ja lähtuvalt ettevõtja käibest kehtestatud ülempiiri vahel. On selge, et trahvide arvutamise meetodite puhul peab komisjon järgima määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 kehtestatud ülempiiri, mis lähtub käibest. Sellegipoolest on komisjonil nimetatud sättes kehtestatud piirides ulatuslik kaalutlusruum ja nagu Euroopa Kohus on meenutanud, võib ta arvesse võtta „mitmeid asjaolusid”. ( 26 ) Vastupidi apellandi väidetule leian ma, et hoiatuseesmärki taotletakse nii trahvi põhisumma arvutamisel kui ka trahvi ülempiiri kindlaksmääramisel. See eesmärk on määruse nr 17 vastuvõtmise enda lahutamatu osa ( 27 ) ja on ülimuslik määruse artikli 15 lõike 2 sõnastuse suhtes. Neil asjaoludel ja kuna trahvi tase jääb allapoole määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 kehtestatud maksimummäära, võib komisjon minu meelest oma kaalutlusõigust teostades kõnealuse arvutuse tegemisel hoiatuseesmärki arvesse võtta.

75.

Seega olen seisukohal, et Esimese Astme Kohus leidis õigesti, et komisjon võis määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 silmas peetud hoiatuseesmärki apellandile kohaldatava trahvi ülempiiri hindamisel arvesse võtta.

76.

Neist kaalutlustest lähtudes leian, et apellandi teine argument tuleb tunnistada osaliselt vastuvõetamatuks ja osaliselt põhjendamatuks.

77.

Ma teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku lükata esimene väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi.

78.

Apellatsioonkaebuse lugemisel selgub, et apellant esitab selle väite põhjendamiseks kolm argumenti.

79.

Enne nende argumentide põhjendatuse analüüsimist tuleb meenutada, et võrdse kohtlemise põhimõte on õiguse üldpõhimõte, mida komisjon on kohustatud EÜ artikli 81 alusel algatatud menetluses järgima.

80.

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, millele Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 õigesti viitas, keelab see põhimõte sarnaste olukordade erineva käsitlemise ja erinevate olukordade ühetaolise käsitlemise, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt õigustatud. ( 28 )

81.

Esiteks väidab apellant, et Esimese Astme Kohus rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta leidis, et komisjon võis teda kohelda erinevalt ettevõtjatest SNCZ ja Union Pigments, kes samuti kartellis osalesid.

82.

Ma leian, et see argument ei ole põhjendatud.

83.

Vaidlustatud kohtuotsusest nähtub tegelikult selgelt, et vastupidi apellandile oli neil ettevõtjatel tsinkfosfaadi turul veel äritegevus, kui komisjon vaidlusaluse otsuse vastu võttis. Nende käive selle otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastal võimaldas komisjonil seega hinnata nende ettevõtjate rahalisi vahendeid ja sel viisil kindlaks teha nende majandusliku tähtsuse, kuid Britannia puhul tal seda võimalust ei olnud.

84.

Nendest asjaoludest piisab, et järeldada, et apellant oli tõepoolest SNCZ-st ja Union Pigmentsist erinevas olukorras.

85.

Neil asjaoludel leian ma, et Esimese Astme Kohus leidis õigesti, et komisjon võis apellanti kohelda nimetatud ettevõtjatest erinevalt.

86.

Lisaks olgu märgitud, et ühenduste kohus on möönnud, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 alusel määratavate trahvide arvutamisel kaasneb suunistes valitud meetodi kohaldamisega lahutamatult nende ettevõtjate erinev kohtlemine, keda komisjoni otsus puudutab. ( 29 ) Suunised võimaldavad komisjonil määrata individuaalse karistuse vastavalt ettevõtjate tegevusele ja nende iseloomulikele tunnustele, et tagada ühenduse konkurentsieeskirjade tõhusus.

87.

Sellest tulenevalt näib mulle, et selle argumendi võib põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

88.

Teiseks väidab apellant, et Esimese Astme Kohus rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta leidis, et komisjon võis teda kohelda erinevalt ettevõtjatest Anic SpA, DSM ja UCAR International Inc, keda komisjoni varasemad otsused puudutavad. ( 30 ) Apellandi sõnul leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 valesti, et apellandi olukord ei ole nende ettevõtjate omaga võrreldav.

89.

Apellant lisab, et komisjon on trahvi ülempiiri arvutamisel alati kasutanud eelnevat majandusaastat, sõltumata sellest, kas kartelliga seotud tegevus on üle antud ja kas selle aasta käive vähenes, võrreldes enne selle tegevuse üleandmist saadud käibega. Nii määras komisjon „grafiitelektroodide” otsuses kohaldatava trahvi maksimumsumma UCAR International Inc. eelneva majandusaasta käibe põhjal, mis oli 841 miljonit eurot, kuigi see käive oli oluliselt väiksem kui rikkumise viimasel aastal, mil tema käive oli 1022 miljonit eurot.

90.

Komisjon väidab, et see argument on vastuvõetamatu, kuna see kuulub faktide hindamise valdkonda, mida Euroopa Kohus ei saa apellatsioonimenetluses kontrollida. ( 31 )

91.

Ma ei nõustu selle analüüsiga. Kuigi on tõsi, et Esimese Astme Kohus on ainsana pädev fakte tuvastama ja hindama, nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et Euroopa Kohus on pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja Esimese Astme Kohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi. ( 32 )

92.

Seda argumenti esitades palub Britannia Euroopa Kohtul kontrollida õiguslikke tagajärgi, mida Esimese Astme Kohus võis tuletada Britannia viidatud otsustes tuvastatud faktidest ettevõtjate olukordade võrreldavuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise osas.

93.

Kuna apellant ei väida, et Esimese Astme Kohtu käsitletud fakte oleks mingil viisil moonutatud, on Euroopa Kohtu ülesanne seega hinnata, kas Esimese Astme Kohus sai õiguspäraselt leida, et Britannia olukord ei ole võrreldav ettevõtjate Anic SpA ja DSM omaga ning et järelikult ei saa ta nõuda, et teda koheldaks vastavalt võrdse kohtlemise põhimõttele nendega ühtemoodi.

94.

Vastupidi komisjoni seisukohale teen ma seega Euroopa Kohtule ettepaneku käsitleda seda argumenti vastuvõetavana.

95.

Nagu ma juba märkisin, leiab apellant, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnorme, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 leidis, et tema olukord ei ole nimetatud ettevõtjate omaga võrreldav.

96.

Pelgalt punkti 61 lugemisest piisab, et mõista, et see argument ei ole põhjendatud. Punkt 61 on sõnastatud järgmiselt:

„Hageja esimene argument, milles märgitakse, et komisjon muutis oma varasemat praktikat, on põhjendamata. Ta ei ole sugugi sarnases olukorras, kui [polüpropüleeni ja PVC otsustes käsitletud] ettevõtjad, kuna tal puudus igasugune käive vaidlustatud otsusele eelnenud aastal. Seega ei saa ta ka nõuda, et teda koheldaks samaväärselt kui varasemate juhtumite ettevõtjaid.”

97.

Esimese Astme Kohtu põhjendus võimaldab mõista apellandi esitatud argumendi tagasilükkamise põhjuseid. ( 33 ) Nagu kohus märkis, puudus viimasel käive vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud aastal. See on aga määrav asjaolu, mis minu meelest võimaldas Esimese Astme Kohtul järeldada, et apellant oli ettevõtjatest Anic SpA ja DSM erinevas olukorras. Neil asjaoludel olen seisukohal, et Esimese Astme Kohus leidis õigesti, et komisjon võis Britanniat kohelda nimetatud ettevõtjatest erinevalt.

98.

Igal juhul näib mulle, et võimalikele järeldustele, mida võib teha polüpropüleeni, PVC ja grafiitelektroodide otsustest, ei saa käesolevas kohtuasjas tugineda ning seda kahel põhjusel.

99.

Esiteks nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, mida Euroopa Kohus meenutas oma eespool viidatud otsuses kohtuasjas JCB Service vs. komisjon, et „komisjoni eelnev otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku ja teisi juhtumeid käsitlevad otsused on diskrimineerimise olemasolu küsimuses üksnes soovituslikud”. ( 34 ) Nagu Euroopa Kohus täpsustab, on sellest praktikast tehtavad järeldused „oma olemuselt üksnes soovituslikud, kuna juhtumite tehiolud nagu turg, tooted, riigid, ettevõtjad ja asjaomased ajavahemikud ei ole ühesugused”. ( 35 ) Lisaks tuleb märkida, et polüpropüleeni ja PVC otsused, millele apellant viitab, tehti juba enne suuniste avaldamist.

100.

Teiseks on Euroopa Kohus korduvalt leidnud, et asjaolu, et komisjon on minevikus kohaldanud teatava tasemega trahve erinevat liiki rikkumistele, ei saa temalt veel võtta võimalust seda taset tõsta määruses nr 17 kehtestatud piirides, kui see on vajalik ühenduse konkurentsieeskirjade tõhususe tagamiseks. ( 36 ) Neil asjaoludel tundub, et EÜ artikli 81 alusel algatatud haldusmenetlusega seotud ettevõtjal ei saa tekkida õiguspärast ootust, et komisjon kohtleb teda ühtemoodi ettevõtjaga, kes on võrreldavas olukorras.

101.

Neil asjaoludel teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata see argument põhjendamatuse tõttu tagasi.

102.

Kolmandaks heidab apellant Esimese Astme Kohtule ette, et viimane leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63, et kui komisjon ei oleks võtnud aluseks varasema majandusaasta käivet, oleks Tridentiga võrreldes esinenud põhjendamatu diskrimineerimine apellandi kasuks.

103.

See argument on ilmselgelt tulemusetu.

104.

Selleks et lükata tagasi võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist puudutava väite teine osa, tugineb vaidlustatud kohtuotsus ainult asjaolule, et apellant on erinevas olukorras kui kartelliosalised Union Pigments ja SNCZ ning ettevõtjad, kelle suhtes toimus komisjoni varasem menetlus, st Anic SpA ja DSM.

105.

Sellest tulenevalt olen seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63 sisalduv Esimese Astme Kohtu järeldus seda küsimust ei mõjuta.

106.

Kuna see põhjendus on minu meelest üleliigne, ei saa selle järelduse vastu suunatud apellandi kriitika kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist ja on järelikult tulemusetu. ( 37 )

107.

Neil asjaoludel teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku lükata teine väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi.

108.

Apellant väidab, et Esimese Astme Kohus rikkus õiguskindluse põhimõtet, kui ta leidis, et komisjon ei rikkunud õigusnorme, kui ta võttis aluseks vaidlusalusele otsusele eelnenud majandusaastast erineva aasta käibe, et määrata kindlaks käibest lähtuv 10% ülempiir.

109.

Britannia tuletab meelde, et see põhimõte on sätestatud 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 7 lõikes 1. Apellant märgib, et nimetatud põhimõtet on tunnustatud ka inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 11 ja 7. detsembril 2000 Nice’is välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõikes 1. ( 38 )

110.

Britannia rõhutab, et määrusega nr 17 kehtestatud trahvisüsteem on „karistusõiguslikku laadi” ( 39 ) ja selle suhtes kehtib EIÕK artikli 7 lõige 1 ning et selles suhtes on olemas õiguse üldpõhimõte, mille kohaselt ei tohi süütegusid ja karistusi puudutavaid sätteid tõlgendada laiendavalt süüdistatava kahjuks. ( 40 )

111.

Lisaks on Esimese Astme Kohus leidnud, et „ettevõtjale konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud karistused vastavad nendele, mis kehtisid ajal, mil rikkumine pandi toime”. ( 41 ) Ta on samuti leidnud, et „komisjonil ei ole pädevust määrust nr 17 muuta ega sellest kõrvale kalduda, isegi mitte üldnormidega, mis ta iseendale kehtestab”. ( 42 )

112.

Peale selle on Euroopa Kohus leidnud, et õiguskindluse põhimõtet tuleb eriti rangelt järgida, kui tegemist on õigusnormidega, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi. ( 43 )

113.

Sellest tulenevalt väidab apellant, et komisjon ei tohtinud ületada määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 kehtestatud piire. Tema sõnul ei olnud selle sätte selget sõnastust arvestades ootuspärane, et komisjon võtab aluseks eelnevast majandusaastast erineva aasta. Vastupidi, õiguskindluse põhimõte kohustas komisjoni määrama apellandile trahvi vahemikus 1000 eurot kuni 1 miljon eurot, nagu on ette nähtud nimetatud sätte esimeses osas.

114.

Britannia meelest lõi Esimese Astme Kohus olukorra, kus ettevõtjatel on võimatu kindlaks teha kohaldatava ülempiiri arvutamise seisukohast asjakohast viiteaastat ning seega neile määrata võidava trahvi selget ja täpset ülempiiri. ( 44 )

115.

Apellant rõhutab, et ettevõtja „tavapärase majandustegevuse” esinemist puudutava hinnangu andmine on subjektiivne ja et „erandlike asjaolude” alla kuuluvate olukordade osas valitseb suur ebakindlus. Ta väidab ka, et komisjonil ei tohiks olla lubatud selliste kriteeriumide alusel meelevaldselt viiteaastat valida.

116.

Komisjon leiab, et see väide tuleb tagasi lükata, kuna selles üksnes sõnastatakse ümber argumendid, mille Britannia esitas esimeses väites.

117.

Komisjon märgib igal juhul, et määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 tõlgendus oli täiesti etteaimatav, kuna selle sättega kehtestatud ülempiir on kohaldatav eelneva majandusaasta käibe suhtes ja apellandil selline käive puudus. Komisjon rõhutab, et trahvide ootuspärasuse põhimõte tähendab, et ettevõtjad peavad olema võimelised hindama oma tegude tagajärgi enne nende toimepanemist. Ta märgib, et käesolevas asjas ei olnud Britannia käive ajal, mil ta otsustas rikkumise toime panna, väga erinev käibest, mida kasutati trahvi maksimumsumma arvutamisel (55,7 miljonit eurot 30. juunil 1996 lõppenud majandusaastal). Komisjoni sõnul võis apellant seega rikkumise toimepanemise hetkel hinnata trahvisummat, mille ta peaks tasuma, kui kartell avastataks ja selle eest määrataks karistus. Lisaks märgib komisjon, et Britannia eriline olukord, st jätkuv õiguslik eksisteerimine, kuid nullkäive, tekitas spetsiifilise probleemi, mis ei saanud Britanniale teadmata olla. Sellegipoolest hoidus apellant seda küsimust tõstatamast oma vastuses talle saadetud vastuväiteteatisele.

118.

Ma leian, et see väide ei ole põhjendatud.

119.

Mulle tundub tegelikult, et Britannia argumendid kujutavad endast ümbersõnastatud vormis argumente, mille ta esitas juba määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 rikkumist puudutava esimese väite põhjenduseks. Kuna leidsin, et need ei olnud põhjendatud, olen seisukohal, et ka need argumendid ei ole põhjendatud, mille apellant esitas kolmanda väite põhjenduseks.

120.

Sellegipoolest, eeldusel et Euroopa Kohus ei jaga seda seisukohta, analüüsin neid argumente täiendavalt.

121.

Britannia väidab sisuliselt, et arvutusmeetod, mida komisjon kasutas määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 kohaldamisel, ei olnud rikkumise toimepanemise ajal ootuspärane.

122.

Enne selle argumendi põhjendatuse kaalumist soovin meenutada õiguskindluse põhimõttest tulenevaid nõudeid.

123.

See põhimõte kuulub seaduslikkuse põhimõtte juurde ja kujutab endast ühenduse õiguse aluspõhimõtet. Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69 märkis, „nõuab [see põhimõte], et õigusnormid oleksid selged ja täpsed, ja soovib tagada ühenduse õigusesse puutuvate õiguslike olukordade ja suhete ettenähtavust”. ( 45 ) Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et „seda õiguskindluse nõuet tuleb eriti rangelt järgida siis, kui tegemist on õigusnormidega, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi”. ( 46 )

124.

Nagu apellant märkis, on nimetatud põhimõte sätestatud EIÕK artikli 7 lõikes 1 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõikes 1, millel, meenutagem, puudub igasugune siduv õiguslik jõud. ( 47 )

125.

EIÕK artikli 7 lõige 1, milles on üle võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 11 lõike 2 sõnastus, kõlab järgmiselt:

„Kedagi ei või tunnistada süüdi kuriteos – teos või tegevusetuses, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu. Samuti ei või kohaldada raskemat karistust kui kuriteo toimepanemise ajal ettenähtu.”

126.

Ma rõhutan, et ühenduste kohtul ei ole pädevust hinnata komisjoni kasutatud arvutusmeetodi seaduslikkust EIÕK artikli 7 lõike 1 seisukohast, kuna selle konventsiooni sätted ei ole sellistena ühenduse õiguse osa. ( 48 )

127.

Euroopa Kohus on siiski korduvalt leidnud, et põhiõigused on lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimist ta peab tagama. ( 49 ) Selle ülesande täitmisel juhindub Euroopa Kohus mitte ainult liikmesriikide ühistest riigiõiguslikest tavadest, vaid ka suunistest, mis tulenevad rahvusvahelistest inimõiguste kaitse instrumentidest, millega liikmesriigid on koostööd teinud või ühinenud. ( 50 ) Euroopa Kohus on leidnud, et EIÕK-il on seejuures eriline tähendus. ( 51 )

128.

Euroopa Inimõiguste Kohtu ja ühenduste kohtu praktikat silmas pidades peab karistust määraval normil – karistusõigusnormil või haldusnormil, mis kehtestab halduskaristuse – olema hulk teatud tunnuseid.

129.

Kõigepealt peab iga õigusnorm, eriti kui sellega kehtestatakse või võimaldatakse kehtestada karistusi, põhinema selgel ja üheselt mõistetaval õiguslikul alusel. ( 52 )

130.

Edasi peab see norm olema selge ja täpne. ( 53 )

131.

Ühenduste kohus leiab, et isikutel, keda asjaomane õigusnorm puudutab, peab olema võimalik sellest normist tulenevatest õigustest ja kohustustest üheselt aru saada ja vastavalt olukorrale tegutseda. ( 54 ) Euroopa Kohtu sõnul kehtib see nõue mitte ainult normide suhtes, milles sätestatakse rikkumise koosseisu tunnused, vaid ka selliste normide suhtes, milles määratletakse õigusnormide rikkumisest tulenevad tagajärjed. ( 55 ) Seadus peab seega selgelt määratlema rikkumised ja nende eest määratavad karistused.

132.

Euroopa Inimõiguste Kohus on seisukohal, et seaduse selgust tuleb hinnata mitte ainult asjakohase sätte sõnastuse põhjal, vaid ka olemasolevas ja avaldatud kohtupraktikas esitatud täpsustusi silmas pidades. ( 56 )

133.

Lõpuks peab õigusnorm olema kättesaadav ja ootuspärane. ( 57 )

134.

Euroopa Inimõiguste Kohus leiab, et asjaomasel isikul peab olema võimalik juhtumi asjaoludel mõistlikus ulatuses ette näha tagajärgi, mis võivad konkreetsest teost tuleneda. ( 58 )

135.

Seaduse ootuspärasus ei välista, et see isik peab selliste tagajärgede hindamiseks kasutama kvalifitseeritud nõustajaid. ( 59 ) See ei välista ka, et seadus võib haldusasutusele anda hindamispädevuse. Sellisel juhul tähendab ootuspärasuse nõue, et selle pädevuse ulatus ja teostamise kord peavad olema määratletud täpselt, võttes arvesse asjassepuutuvat õiguspärast eesmärki, et isikut piisavalt omavoli eest kaitsta. ( 60 )

136.

Lisaks ei nõua EIÕK artikli 7 lõige 1, et asjaomase sätte sõnastus oleks nii täpne, et selle sätte rikkumisest tuleneda võivaid tagajärgi saaks absoluutse kindlusega ette näha. ( 61 ) Euroopa Inimõiguste Kohtu sõnul tuleb vältida liigset normatiivset jäikust, et võimaldada haldusasutustel ennast olukorra muutustega kohandada. See võimaldab ka kohaldatavat karistust individualiseerida. Kuigi seaduslikkuse põhimõte nõuab teo ranget ja objektiivset kvalifitseerimist, nõuab individualiseerimise põhimõte, et karistuse valimine toimuks igale isikule omaste asjaolude põhjal.

137.

Need tunnused, st õigusnormide selgus, karistuste ootuspärasus ja individualiseerimine on samavõrd vajalikud tagatised, et kindlustada ühenduse seadusandja järgitava poliitika tõhusus.

138.

Pärast nende tunnuste meenutamist tuleb kontrollida, kas arvutusmeetod, mida komisjon käesoleval juhul kasutas, oli mõistlikult ootuspärane.

139.

Selle kohta leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73, et apellandil oli täiesti võimalik ette näha, et talle määratakse trahv, kuna konkurentsieeskirjade rikkumine, mille ta oli toime pannud, oli ilmne. Kohus leidis ka, et samuti oli ootuspärane, et see trahv määratakse kindlaks mitte ainult rikkumise raskusastmest ja kestusest sõltuvalt, vaid ka lähtuvalt ettevõtja konkreetsest olukorrast.

140.

Nõustun täielikult selle analüüsiga ning seda järgmistel põhjustel.

141.

Esiteks, kuigi määruse nr 17 artikli 15 lõige 2 jätab komisjonile ulatusliku kaalutlusruumi, tundub mulle, et see säte siiski piirab selle teostamist, kehtestades objektiivsed kriteeriumid, mida komisjon peab järgima. Tuginedes nimetatud sätte sõnastusele, on määrataval trahvil arvuliselt mõõdetav ja absoluutne ülempiir, mis arvutatakse iga ettevõtja iga rikkumise puhul, mistõttu on konkreetsele ettevõtjale määrata võidava trahvi maksimumsumma minu meelest ette kindlakstehtav.

142.

Teiseks on komisjoni hindamispädevus piiratud käitumisnormidega, mis ta ise on endale suunistes kehtestanud. Kuigi suuniseid ei saa lugeda õigusaktiks, mida ametiasutus peab igal juhul järgima, on ühenduste kohus leidnud, et need sätestavad siiski käitumisnormi, mida komisjon ei või eirata ilma, et tema suhtes rakendataks sanktsioone, olenevalt olukorrast selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine, õiguspärase ootuse kaitse või õiguskindlus. ( 62 )

143.

Nagu Euroopa Kohus leidis eespool viidatud kohtuotsuses Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, tagavad suunised asjaomaste ettevõtjate õiguskindluse ja võimaldavad neil teada saada, milliseid arvutamismeetodeid komisjon määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 rakendamisel kasutab. ( 63 ) Kui komisjoni kritiseeriti paljude aastate vältel selle eest, et trahvide arvutamine oli läbipaistmatu, võimaldas suuniste avaldamine suurendada tema otsuste läbipaistvust. ( 64 )

144.

Kolmandaks tuleb meenutada, et EÜ artikli 229 ja määruse nr 17 artikli 17 alusel on Euroopa Kohtul ja Esimese Astme Kohtul täielik pädevus lahendada hagisid, mis on esitatud trahve määravate komisjoni otsuste peale. Nad võivad seega mitte üksnes tühistada komisjoni otsuseid, vaid ka määratud trahvi tühistada, vähendada või suurendada. Sel viisil on komisjoni halduspraktika allutatud ühenduste kohtu täielikule kontrollile. Ühenduste kohtu teostatav kontroll on võimaldanud väljakujunenud ja avaldatud kohtupraktika abil selgitada kriteeriume ja arvutusmeetodit, mida komisjon peab trahvisummade kindlaksmääramisel kohaldama. Ühenduste kohus on täpsustanud oma väljakujunenud praktikas, millele viitab ka apellant, et mõiste „eelnev majandusaasta” peab põhimõtteliselt silmas iga asjaomase ettevõtja viimast tervet majandusaastat vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal.

145.

Vastupidi Britannia väidetule ei leia ma seega, et komisjonil on piiramatu kaalutlusruum, mis võimaldab tal valida „meelevaldselt” majandusaasta, mis võtta aluseks trahvi ülempiiri arvutamisel. ( 65 )

146.

Meenutatud asjaolusid silmas pidades tundub mulle, et apellandil oli võimalik komisjoni kasutatud arvutusmeetodit mõistlikult ette näha, kasutades vajaduse korral õigusabi.

147.

Igal juhul soovin lisada, et minu meelest õigustavad ühenduse seadusandja taotletavad karistamis- ja hoiatuseesmärk vajadust vältida seda, et ettevõtjad saaksid neile määrata võidava trahvi suurust täpselt ette teada, ning seda kahel põhjusel.

148.

Esiteks näib mulle oluline, et ettevõtjatel ei oleks võimalik sellise trahvi suurust arvesse võttes hinnata kasu, mida nad võivad saada osalemisest rikkumises.

149.

Teiseks leian, et tuleb vältida olukordi, kus ettevõtjatel tekib ahvatlus oma kapitali kuritarvitada, leides, et käibe puudumise korral määratakse neile väiksem trahv või jäetakse trahv üldse määramata.

150.

Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 õigesti kinnitas, ei andnud õiguskindluse põhimõte käesolevas asjas apellandile tagatist, et oma äritegevuse loovutamisega väldib ta trahvi.

151.

Neid asjaolusid arvesse võttes leian seega, et asjaolu, et Britannial ei olnud võimalik „absoluutse kindlusega” ette teada kohaldatava trahvi ülempiiri arvutamiseks asjakohast viiteaastat ja sellest tulenevalt ka maksimumtrahvi, mis võidi talle määrata, ei kujuta endast õiguskindluse põhimõtte rikkumist.

152.

Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku lükata kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi.

153.

Apellant väidab, et vaidlustatud kohtuotsuses on jäetud vastamata tema argumendile, mis puudutab tema ebavõrdset kohtlemist võrreldes Karageorgis’ega, kes on üks ettevõtjatest, keda puudutab komisjoni otsus 1999/271/EÜ. ( 66 ) Apellant esitas selle argumendi sõnaselgelt Esimese Astme Kohtus ja viimane isegi märkis seda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55.

154.

Britannia mainib, et Kreeka praamide otsuses lahkus Karageorgis turult enne seda, kui komisjon oma otsuse vastu võttis. Kuna selle ettevõtja eelneva majandusaasta käive ei olnud kättesaadav, tugines komisjon määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 esimesele osale, et määrata talle 1 miljoni euro suurune trahv. Apellandi sõnul on tema olukord käesolevas asjas väga sarnane nimetatud ettevõtja omaga. Sellest tulenevalt leiab ta, et ta ei tohiks olla vähem soodsas olukorras kui Karageorgis ning teda tuleks igal juhul kohelda samamoodi.

155.

Britannia väide puudutab formaalset põhjendamiskohustust. Selle eesmärk on saavutada sanktsioonide rakendamine vaidlustatud kohtuotsuse puudulike põhjenduste eest. Väide on vastuvõetav, kuna vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on küsimus, kas Esimese Astme Kohus vastas poolte väidetele ja põhjendas nõuetekohaselt oma otsust, õigusküsimus, mida saab sellisena apellatsioonimenetluses tõstatada. ( 67 )

156.

Meenutagem kõigepealt, et Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 36, mis on põhikirja artikli 53 alusel kohaldatav ka Esimese Astme Kohtule, on sätestatud, et „[k]ohtuotsustes sedastatakse põhjused, millel need rajanevad”.

157.

Vastavalt Euroopa Kohtu seisukohale peab kohtuotsuse põhjendusest selgelt ja üheselt nähtuma Esimese Astme Kohtu arutluskäik, et huvitatud isikud mõistaksid vastuvõetud otsuse põhjendusi ja Euroopa Kohus saaks kohtulikku kontrolli teostada. ( 68 ) Mis puudutab EÜ artiklil 230 põhinevat hagi, siis eeldab põhjendamise nõue ilmselgelt, et Esimese Astme Kohus uuriks hageja esitatud tühistamisväiteid ja esitaks põhjused, mille tõttu ta väite tagasi lükkab või vaidlustatud akti tühistab. Euroopa Kohus leiab, et täpsemalt EÜ artikli 81 ja määruse nr 17 artikli 15 rakendamisel on tema ülesanne kontrollida, kas Esimese Astme Kohus vastas õiguslikult piisavalt kõigile apellandi argumentidele, mille eesmärk oli trahvi tühistamine või vähendamine. ( 69 )

158.

Euroopa Kohus seadis siiski piirid esitatud väidetele vastamise kohustusele 6. märtsi 2001. aasta otsuses kohtuasjas C-274/99 P: Connolly vs. komisjon. ( 70 ). Ta leidis, et kohtuotsuse põhjendusi tuleb hinnata juhtumi asjaolusid silmas pidades ( 71 ) ja põhjendamiskohustus ei saa nõuda, et Esimese Astme Kohtul tuleb „üksikasjalikult vastata hageja igale argumendile, eriti kui argument ei ole piisavalt selge ja täpne ega põhine üksikasjalikel tõenditel”. ( 72 )

159.

Pärast nende asjaolude meenutamist tuleb uurida, kas Esimese Astme Kohus jättis vastamata kõnealusele apellandi argumendile, ning vajaduse korral analüüsida, kas ta oli kohustatud sellele argumendile vastama.

160.

Esimeses kohtuastmes väitis apellant, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna komisjon kohtles teda erinevalt esiteks ettevõtjatest polüpropüleeni ja PVC otsustes käsitletud ettevõtjatest, ning teiseks Kreeka praamide otsuses käsitletud ettevõtjast Karageorgis. Britannia heitis komisjonile ka ette, et viimane kohtles teda erinevalt ettevõtjatest SNCZ ja Union Pigments, kes samuti osalesid kartellis.

161.

Esimese Astme Kohus märkis apellandi argumendid ära vaidlustatud kohtuotsuse punktides 54, 55 ja 56. Nimetatud kohtuotsuse punktis 54 on kokku võetud polüpropüleeni ja PVC otsustes puudutavad argumendid ning punktis 55 on esitatud apellandi arutluskäik, mis põhineb Kreeka praamide otsuse analüüsil. Punktis 56 on kokku võetud Britannia argumendid, mis puudutavad seda, kuidas komisjon kohtles ettevõtjaid SNCZ ja Union Pigments.

162.

Esimese Astme Kohus lükkas need argumendid tagasi järgmistel põhjustel:

[…]

163.

Lihtsast lugemisest piisab, et tuvastada, et Esimese Astme Kohus jättis vastamata apellandi argumendile, mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte väidetavat rikkumist, võrreldes ettevõtja Karageorgise olukorraga. Britannia esitas aga selle argumendi sõnaselgelt esimeses kohtuastmes esitatud hagi punktides 3.3.3–3.3.6 ja Esimese Astme Kohus märkis selle ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55 ära.

164.

Euroopa Kohus on küll leidnud, et Esimese Astme Kohus ei ole kohustatud vastama argumentidele, mis ei ole „piisavalt selged ja täpsed”. ( 73 )

165.

Siiski tundub mulle käesolevas asjas, et kõnealusel argumendil olid need omadused, mistõttu oli Esimese Astme Kohtul võimalik seisukoht võtta.

166.

Esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduses märkis Britannia selgelt põhjused, miks ta leiab, et tema olukord on võrreldav Kreeka praamide otsuses käsitletud ettevõtja Karageorgise omaga. ( 74 ) Lisaks näitas ta oma argumentide toetuseks täpselt ära nimetatud otsuse põhjendused, milles komisjon esitas arvutusmeetodi, mida ta kasutas ettevõtjale Karageorgis kohaldatava trahvi ülempiiri kindlaksmääramisel. ( 75 )

167.

Sellest tulenevalt leian, et kuna Esimese Astme Kohus jättis vastamata apellandi esitatud argumendile, rikkus ta põhjendamiskohustust, mis tal lasub vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklitele 36 ja 53.

168.

Sel põhjusel teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada see väide põhjendatuks ja tühistada vaidlustatud kohtuotsus.

169.

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimene lõik näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, tühistab Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse. Sellisel juhul võib ta ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Esimese Astme Kohtusse otsustamiseks.

170.

Käesolevas asjas leian, et asi on menetlusstaadiumis, mis lubab teha kohtuotsuse küsimuses, mille osas tegin ettepaneku kohtuotsus tühistada. ( 76 ) Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku, et ta käsitleks asja ise ja teeks lõpliku kohtuotsuse Britannia poolt esimeses kohtuastmes esitatud väite kohta.

171.

Britannia palub vaidlusaluse otsuse tühistada ja esitab mitu väidet, millest üks puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

172.

Selle väitega tahab apellant öelda, et komisjon ei järginud seda põhimõtet, kui ta kohtles apellanti erinevalt Kreeka praamide otsuses käsitletud ettevõtjast Karageorgis.

173.

Britannia väidab, et tema olukord oli tegelikult võrreldav nimetatud ettevõtja omaga, kuna mõlemad olid mõni aasta enne komisjoni otsuse vastuvõtmist turult lahkunud. Sellegipoolest, olles Kreeka praamide otsuses tuvastanud, et tal ei ole mingit teavet ettevõtja Karageorgise käibe kohta otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastal, määras komisjon vastavalt määruse (EMÜ) nr 4056/86 ( 77 ) artikli 19 lõikele 2 nimetatud ettevõtjale trahvi summas 1 miljon eküüd. ( 78 )

174.

Järelikult, kuna komisjon võttis apellandile kohaldatava trahvi maksimummäära arvutamisel aluseks vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaastast erineva aasta käibe, kaldus ta kõrvale oma varasemast praktikast ning rikkus käesoleval juhul võrdse kohtlemise põhimõtet.

175.

Leian, et see väide ei ole põhjendatud.

176.

Olen tegelikult arvamusel, et järeldustele, mida võib teha Kreeka praamide otsusest, ei saa käesolevas asjas tugineda, ning seda põhjustel, mida ma juba nimetasin käesoleva ettepaneku punktides 99 ja 100.

177.

Kuigi ettevõtja Karageorgise olukord on Britannia omale lähedane ( 79 ), nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et komisjoni varasem otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku. Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et teisi juhtumeid käsitlevad otsused on diskrimineerimise olemasolu küsimuses üksnes soovituslikud, kuna juhtumitele omased tunnused, nagu turud, tooted, ettevõtjad ning ajavahemikud, ei ole samad. Selline on olukord ka apellandi mainitud juhtumi puhul.

178.

Lisaks on Euroopa Kohus ka leidnud, et komisjon ei ole seotud asjaoluga, et ta on minevikus kohaldanud teatava tasemega trahve erinevat liiki rikkumistele, ning ta võib seda taset tõsta määruses nr 17 kehtestatud piirides, kui see on vajalik ühenduse konkurentsieeskirjade tõhususe tagamiseks. ( 80 ) Euroopa Kohus on selles suhtes täpsustanud, et trahviga lõppeda võiva haldusmenetlusega seotud ettevõtjatel ei saa tekkida õiguspärast ootust, et komisjon ei ületa varasema praktika käigus määratud trahvide taset või et kasutatakse sama trahvide arvutamise meetodit. ( 81 ) Vastavalt Euroopa Kohtu seisukohale peavad nimetatud ettevõtjad seega „arvestama võimalusega, et komisjon võib igal hetkel otsustada tõsta trahvisummasid, võrreldes minevikus kohaldatud trahvisummadega”. ( 82 )

179.

Neil asjaoludel tundub mulle, et sellisel ettevõtjal nagu apellant, kes on seotud EÜ artikli 81 alusel algatatud haldusmenetlusega, ei saa tekkida õiguspärast ootust, et komisjon kohtleb teda samamoodi nagu ettevõtjat Karageorgis, keda puudutab üks varasem otsus.

180.

Neid asjaolusid arvesse võttes leian, et komisjon ei rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.

181.

Sellest tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata see tühistamisväide tagasi.

182.

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse ka apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellant on kohtuvaidluse põhiosas kaotanud, tuleb käesoleva apellatsioonimenetluse kulud minu arvates välja mõista apellandilt.

183.

Lisaks näeb kodukorra artikkel 122 ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab kohus kohtukulude jaotuse. Käesolevas asjas ei ilmnenud selle väite läbivaatamisel, mille apellant esitas esimeses kohtuastmes selle kohta, et võrdse kohtlemise põhimõtet on rikutud võrreldes ettevõtjaga Karageorgis (keda puudutab Kreeka praamide otsus), ühtegi põhjust, mis võiks kaasa tuua vaidlusaluse otsuse tühistamise. Seetõttu ei näe ma põhjust muuta vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni.

184.

Neil asjaoludel tuleb apellandilt välja mõista nii käesoleva menetlusega kui ka Esimese Astme Kohtu menetlusega kaasnenud kohtukulud.

185.

Eelnevaid kaalutlusi silmas pidades teen Euroopa Kohtule seega ettepaneku otsustada: