1

Nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40) näeb ette komisjoni poolt kontrolli teostamise süsteemi ettevõtjate koondumiste üle, mis on ühenduse seisukohalt olulised määruse artiklite 1 ja 3 tähenduses. Nendest koondumistest teatatakse komisjonile enne nende läbiviimist (määruse nr 139/2004 artikkel 4). Komisjon uurib nende kokkusobivust ühisturuga (määruse nr 139/2004 artikkel 2).

2

Määruse nr 139/2004 artikkel 2 sätestab:

„1.   Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate koondumiste ühisturuga kokkusobivuse väljaselgitamiseks hinnatakse neid kooskõlas käesoleva määruse eesmärkide ja alljärgnevate sätetega.

[…]

2.   Koondumine, mis eelkõige turgu valitseva seisundi tekitamise või tugevdamise kaudu ei takistaks märkimisväärselt konkurentsi ühisturul või selle olulises osas, kuulutatakse ühisturuga kokkusobivaks.

3.   Koondumine, mis eelkõige turgu valitseva seisundi tekitamise või tugevdamise kaudu takistaks märkimisväärselt konkurentsi ühisturul või selle olulises osas, kuulutatakse ühisturuga kokkusobimatuks.

[…]”

3

Koondumiste kontrolli menetlus toimub kahes etapis. Esimene etapp, milles toimub kavandatava koondumise esialgne uurimine, lõpeb otsusega määruse nr 139/2004 artikli 6 tähenduses.

4

Määruse nr 139/2004 artikli 6 lõiked 1 ja 3 sätestavad:

„1.   Komisjon vaatab teatise läbi niipea, kui on selle kätte saanud.

[…]

3.   Komisjon võib vastavalt lõike 1 punktile a või b tehtud otsuse tühistada, kui:

[…]”

5

Vaid siis, kui esimeses etapis asetleidnud esialgse uurimise käigus tekivad tõsised kahtlused koondumise ühisturuga kokkusobivuse osas, algatab komisjon määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c alusel põhjaliku uurimise (teine etapp).

6

Komisjoni otsustusõigus põhjaliku uurimise menetluses on määratletud määruse nr 139/2004 artiklis 8, mis sätestab:

„1.   Kui komisjon leiab, et teatatud koondumine vastab artikli 2 lõikes 2 sätestatud kriteeriumile […], teeb ta otsuse, millega kuulutatakse koondumine ühisturuga kokkusobivaks.

[…]

2.   Kui komisjon leiab, et pärast asjaomaste ettevõtjate ümberkujundamist vastab teatatud koondumine artikli 2 lõikes 2 sätestatud kriteeriumile […], teeb ta otsuse, millega kuulutatakse koondumine ühisturuga kokkusobivaks.

[…]

3.   Kui komisjon leiab, et koondumine vastab artikli 2 lõikes 3 määratletud kriteeriumidele […], teeb ta otsuse, millega kuulutatakse koondumine ühisturuga kokkusobimatuks.

[…]

6.   Komisjon võib vastavalt lõikele 1 või 2 tehtud otsuse tühistada, kui:

7

Määruse nr 139/2004 artikli 14 lõige 1 sätestab:

„1.   Komisjon võib oma otsusega määrata […] ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele rahatrahve, mille suurus ei ületa 1% ettevõtja või ettevõtjate ühenduse […] kogukäibest, kui nad tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

[…]”

8

Määruse nr 139/2004 artikli 18 lõige 4 sätestab, et „[k]ui komisjon või liikmesriikide pädevad asutused peavad seda vajalikuks, võivad nad ära kuulata ka teisi füüsilisi või juriidilisi isikuid”, ning et „[p]iisavat huvi väljendavatel füüsilistel ja juriidilistel isikutel […] on õigus vastava taotluse korral esitada oma selgitused”.

9

Komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 802/2004, millega rakendatakse nõukogu määrust nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle, (EÜT L 133, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 88) põhjenduses 5 on sätestatud, et„[t]eatist esitavad osalised peavad ausalt ja täies ulatuses avaldama komisjonile kõik asjaolud, mis on olulised koondumise suhtes otsuse langetamisel”. Selles osas sätestab määruse artikkel 4:

„1.   Teatised sisaldavad andmeid, sealhulgas dokumente, mida nõutakse lisades kehtestatud vormides. Andmed peavad olema täpsed ja täielikud.

[…]”

10

Määruse nr 802/2004 artikli 6 lõige 2 sätestab:

„Käesoleva määruse […] artiklit 4 […] kohaldatakse mutatis mutandis […] teatise täienduste […] suhtes.”

11

Määruse nr 802/2004 artikkel 16 „Kolmandate isikute ärakuulamine” sätestab:

„1.   Kui kolmandad isikud taotlevad kirjalikult ärakuulamist vastavalt määruse […] nr 139/2004 artikli 18 lõike 4 teisele lausele, teatab komisjon neile kirjalikult menetluse laadi ja sisu ning kehtestab seisukohtade esitamise tähtaja.

2.   Lõikes 1 osutatud kolmandad isikud esitavad oma seisukohad kirjalikult kehtestatud tähtaja jooksul. Komisjon võib vajaduse korral anda kõnealustele kolmandatele isikutele, kes seda oma kirjalikes märkustes taotlesid, võimaluse osaleda ametlikus arutelus. Ta võib ka muudel juhtudel anda sellistele kolmandatele isikutele võimaluse esitada oma seisukohad suuliselt.

3.   Samuti võib komisjon kutsuda kõiki teisi füüsilisi või juriidilisi isikuid väljendama oma seisukohti kirjalikult või suuliselt, sealhulgas ametlikul suulisel arutelul.”

12

Käesoleva hagi on esitanud Nederlandse Vakbond Varkenshouders (NVV), Marius Schep ja Nederlandse Bond van Handelaren in Vee (NBHV) (edaspidi koos „hagejad”) ühiselt.

13

NVV on seakasvatajate huvide esindamiseks ja kaitsmiseks Madalmaades asutatud liit. Liidul on ligikaudu 3000 liiget ning see esindab ligikaudu 50% kogu seakasvatusest Madalmaades.

14

Marius Schep on seakasvataja ja NVV liige.

15

NBHV on ühendus, mis esindab ja kaitseb elusloomadega, sealhulgas sealihaga kauplejate huve. Selle liikmed on elusloomadega kauplejate piirkondlikud ühendused. NBHV esindab ligikaudu 70% Madalmaades registreeritud sealihaga kauplejatest.

16

Sovion NV on Madalmaade ettevõtja, kes tegutseb loomade, sealhulgas sigade tapmise valdkonnas, lihatoodete tootmise, töötlemise ja müügiga ning loomsete kõrvalsaaduste töötlemisega.

17

Hendrix Meat Group (HMG) on samuti sigade tapmise valdkonnas ja lihatoodete tootmise, töötlemise ja müügi sektoris peamiselt Madalmaades tegutsev ettevõtja.

18

Komisjon sai 18. novembril 2004 määruse nr 139/2004 artikli 4 lõike 1 kohase teate kavandatavast koondumisest (edaspidi „koondumine”), mille kohaselt Sovion kavatses omandada ainukontrolli kogu HMG üle (edaspidi koos „koondumise osalised”).

19

Komisjon saatis 24. novembril 2004 asjaomastele turuosalistele (konkurendid, ostjad, tarnijad, selles sektoris tegutsevad ühendused) erinevates Euroopa riikides üksikasjaliku küsimustiku, et välja selgitada koondumise mõju konkurentsile.

20

NVV sai 25. novembril 2004 kõnealuse küsimustiku inglise keeles. Pärast seda, kui ta oli esitanud sõnaselge taotluse, sai ta sama küsimustiku hollandikeelse versiooni.

21

Euroopa Liidu Teatajas 26. novembril 2004 avaldatud teatises palus komisjon kolmandatel huvitatud isikutel esitada 10 päeva jooksul oma seisukoht koondumise kohta.

22

30. novembri 2004. aasta kirjaga esitas NBHV koondumise kohta oma reservatsioonid.

23

Vastuses talle komisjoni poolt saadetud küsimustikule teatas NVV 2. detsembril 2004, et koondumise ühisturuga kokkusobivaks tunnistamise otsus tooks kaasa selle, et Sovionil tekib turgu valitsev seisund Madalmaade territooriumiga piirneval kõnealusel geograafilisel turul.

24

10. detsembril 2004 toimus komisjoni ning NVV ja NBHV vaheline koosolek, mille käigus esitasid NVV ja NBHV uuesti oma tingimused koondumise kohta. Pärast seda koosolekut saatis komisjon samal päeval küsimused koondumise osaliste esindajatele punktide kohta, mis olid NVV ja NBHV-ga toimunud arutelu esemed.

25

NBHV saatis 16. detsembril 2004 komisjonile kirja, milles ta esitas kokkuvõtte oma seisukohtadest ja vastuväidetest koondumise osas.

26

21. detsembri 2004. aasta kirjadega vaidlustasid NVV ja NBHV neist dokumentidest, mille koondumise osalised olid komisjonile saatnud haldusmenetluses, ühe dokumendi sisu, nimelt avalduse, mille oli teinud S. B. M. J. (edaspidi „S. B.M. J.”), kes oli Productschappen Vee, Vlees en Eieren’i (looma-, liha- ja munaturu avalik-õiguslik organisatsioon, edaspidi „PVVE”) peasekretär.

27

Määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punkti b alusel 21. detsembril 2004 tehtud otsusega, millega koondumine tunnistati ühisturuga kokkusobivaks (toimik COMP/M. 3605 – Sovion/HMG) (ELT C 28, lk 2; edaspidi „vaidlustatud otsus”), andis komisjon koondumiseks loa, alustamata menetluse teist etappi.

28

Hagejate esitatud hagi jõudis Esimese Astme Kohtu kantseleisse 14. aprillil 2005.

29

13. juuli 2005. aasta kirjas palusid hagejad Esimese Astme Kohtul vastavalt viimase kodukorra artikli 64 lõike 3 punkti d alusel menetlust korraldavate meetmete raames nõuda komisjonilt kõik käesoleva kohtuasjaga seotud dokumendid või teised kirjalikud materjalid ning esitada hagejatele nendest ärakiri.

30

Komisjon esitas 5. augustil 2005 kostja vastuse ning eraldi dokumendina oma seisukoha taotluse kohta menetlust korraldavate meetmete võtmiseks.

31

Esimese Astme Kohtu kantseleisse 30. augustil 2005 jõudnud dokumendiga esitas Sovion avaluse käesolevasse menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks.

32

13. oktoobri 2005. aasta määrusega andis Esimese Astme Kohtu kolmanda koja esimees Sovionile loa menetlusse astumiseks, Sovion esitas oma menetlusse astuja seisukohad Komisjon ja hagejad esitasid oma märkused menetlusse astuja seisukohtadele vastavalt 30. märtsil ja

33

10. mai 2006. aasta faksis märkis komisjon, et hagejate märkused menetlusse astuja seisukohtade kohta ei piirdunud selle dokumendi sisuga, vaid need puudutasid ka vasturepliiki. Seetõttu palus komisjon Esimese Astme Kohtul kas mitte võtta toimikusse vasturepliiki puudutavaid märkusi või anda komisjonile võimalus esitada nende märkuste kohta kirjalikult oma seisukoht.

34

Olenemata kõnealuste punktide vastuvõetavusest nendes märkustes, palus Esimese Astme Kohtu kantselei 9. juuni 2006. aasta kirjas, et komisjon esitaks kirjalikult oma märkused.

35

Kirjalik menetlus lõpetati komisjoni märkuste esitamisega 30. juunil 2006.

36

1. aprillil 2008 võetud menetlust korraldava meetmega palus Esimese Astme Kohus komisjonil esitada nimekiri majandusüksustest, kellele saadeti aasta üksikasjalik küsimustik, nimekiri majandusüksustest, kes sellele küsimustikule vastasid, ning koopia kõigist vastustest, mis anti selle küsimustiku punktis 8 asunud küsimustele. Komisjon esitas Esimese Astme Kohtule nõutud dokumendid.

37

Poolte kohtukõned ja nende vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 22. mai 2008. aasta kohtuistungil. Kohtuistungil menetlusse astuja esitatud dokumente kohtutoimikusse ei võetud.

38

Hagejad paluvad Esimese Astme Kohtul:

39

Komisjon ja menetlusse astuja paluvad Esimese Astme Kohtul:

40

Komisjon esitab kaks vastuvõetamatuse vastuväidet, mis puudutavad vastavalt Marius Schepi õiguse puudumist esitada hagi ning NBHV hagi hilinenult esitamist. Siiski analüüsib komisjon kõigepealt küsimust, kas sellisel juhul nagu käesolevas asjas, kui hagi on esitanud mitu hagejat ja neist ühe hagi on vastuvõetav, on üldse vaja kontrollida teiste hagejate õigust esitada hagi.

41

Komisjon leiab, et kui sama hagi on esitanud mitu poolt, võib neist ühega seoses lugeda hagi vastuvõetamatuks (Esimese Astme Kohtu 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T-131/99: Shaw ja Falla vs. komisjon, EKL 2002, lk II-2023, punkt 12). Siiski möönab komisjon, et aasta otsuses kohtuasjas T-374/00: Verband der freien Rohrwerken jt (EKL 2003, lk II-2275, punkt 57), kus mitu hagejat olid esitanud hagi komisjoni otsuse peale, mis oli tehtud määruse nr 139/2004 alusel, leidis Esimese Astme Kohus, olles tuvastanud, et nimetatud otsus puudutas hagejaid otseselt ja isikulikult, et teiste hagejate õigust esitada hagi ei ole vaja kontrollida.

42

Komisjon on seisukohal, et isegi kui NVV hagi on tõenäoliselt vastuvõetav, tuleb õigust esitada hagi käesolevas asjas iga hageja puhul isiklikult kontrollida. Selle seisukoha toetuseks viitab ta esiteks teises väites sisalduva etteheite ilmtingimata subjektiivsele laadile, mis tuleneb sellest, et hagejatel ei olnud haldusmenetluses võimalik piisavalt avaldada oma seisukohti, teiseks asjaolule, et hagejate hagi esitamise õiguse isiklik hindamine võimaldab nõuetekohaselt lahendada kohtukulude jaotamist, ning kolmandaks vajadusele vältida olukorda, et kui võimaliku apellatsiooni esitab üks hagejatest, kellel puudus hagi esitamise õigus, ei oleks komisjonil võimalik esimest korda väita, et sellel isikul puudub hagi esitamise õigus.

43

Hagejad vaidlevad vastu, et nõutav ei ole isiklikult tuvastada neist iga õigust esitada hagi ning et igal juhul on käesolevas menetluses nii kõigil hagejatel koos kui igal neist õigus esitada hagi.

44

Esmalt tuleb märkida, et NVV õigust esitada hagi ei ole käesoleva hagi raames vaidlustatud. Nagu komisjon möönab oma dokumentides, puudutab vaidlustatud otsus otseselt ja isiklikult NVV-d, kuna viimane esindab ettevõtjaid, kes tarnivad koondumise osalistele tapaloomadeks ette nähtud elussigu, ning kuna ta osales aktiivselt haldusmenetluses. Tema hagi vastuvõetavuses ei teki seega kahtlust.

45

Kui aga tegemist on ühe ja sama hagiga, mille on esitanud mitu hagejat, ei ole väljakujunenud kohtupraktika kohaselt siis, kui see on vastuvõetav vähemalt neist ühe hageja puhul, tarvis kontrollida teiste hagejate õigust esitada hagi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 24. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C-313/90: CIRFS jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I-1125, punkt 31; eespool punktis 41 viidatud Esimese Astme Kohtu otsus Verband der freien Rohrwerke jt vs. komisjon, punkt 57, ja Esimese Astme Kohtu aasta otsus kohtuasjas T-282/06: Sun Chemical Group jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II-2149, punktid 49 jj).

46

See kohtupraktika põhineb menetlusökonoomia kaalutlustel ning asjaolul, et Esimese Astme Kohus peab üldiselt ühe ja sama hagi puhul, mille on esitanud mitu hagejat, isegi kui mõnel neist hagejatest puudub õigus hagi esitada, siiski sisuliselt uurima tühistamise väiteid ja esitatud argumente kogumis (vt selle kohta eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Sun Chemical Group jt vs. komisjon, punktid 51 ja 52).

47

Kuigi on tõsi, et teatavates kohtuasjades eristas Esimese Astme Kohus hagejaid hagi vastuvõetavuse poolest (vt selle kohta eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Shaw ja Falla vs. komisjon, punkt 12; Esimese Astme Kohtu 10. märtsi 2005. aasta määrus liidetud kohtuasjades T-228/00, T-229/00, T-242/00, T-243/00, T-245/00–T-248/00, T-250/00, T-252/00, T-256/00–T-259/00, T-265/00, T-267/00, T-268/00, T-271/00, T-274/00–T-276/00, T-281/00, T-287/00 ja T-296/00: Gruppo ormeggiatori del porto di Venezia jt vs. komisjon, EKL 2005, lk II-787, punkt 38), tuginesid need eristamised, nagu ka eespool punktis 45 viidatud kohtupraktika, menetlusökonoomia kaalutlustele (eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Sun Chemical Group jt vs. komisjon, punkt 51).

48

Käesolevas kohtuasjas läheks aga nende kaalutlustega vastuollu see, kui hagi vastuvõetavust uuritaks iga hageja puhul eraldi. Nimelt tuleb märkida, et NVV, Marius Schepi ja NBHV poolt ühiselt esitatud hagi ei sisalda väiteid või argumente, mis puudutaksid neist eranditult ühte, nii et kui hagi loetakse neist ühe hageja puhul vastuvõetamatuks, ei saaks analüüsida üht või mitut väidet või argumenti. Kuna hagi on NVV osas vastuvõetav, peab Esimese Astme Kohus igal juhul kontrollima kõiki käesolevas kohtuasjas esitatud väiteid ja argumente, isegi kui hagi tuleks Marius Schepi ja NBHV osas lugeda vastuvõetamatuks. Neid kaalutlusi arvestades ei ole vaja kontrollida hagi vastuvõetavust NBHV ja Marius Schepi puhul.

49

Oma hagi toetuseks esitavad hagejad kaks väidet, millest esimene puudutab määruse nr 139/2004 artiklite 2, 6 ja 8 rikkumist ning teine asjaolu, et komisjon on rikkunud oma põhjendamiskohustust (EÜ artikkel 253) ja hoolsuskohustust.

50

Esimene väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 139/2004 artikleid 2, 6 ja 8, on jagatud neljaks osaks, millest esimest ja neljandat osa tuleb vähemalt hagejate endi arvates analüüsida koos. Teises ja kolmandas osas seavad hagejad kahtluse alla asjaomase geograafilise turu mõiste vaidlustatud otsuses, mille kohaselt vastab kõnealuste toodete kahe turu, st sigade ostuturu ja tapaloomadeks ette nähtud elusemiste ostuturu geograafiline ulatus territooriumile, mis ümbritseb Madalmaade kolme peamist seakasvatuspiirkonda (Twente, Achterhoek ja Brabant septentrional) 150 km raadiuses, kusjuures nende kolme ringi keskusteks on kolme piirkonna südames asuvad kolm linna, nimelt Enschede, Doetinchem ja Eindhoven (vaidlustatud otsuse punktid 25 ja 44). Esimeses ja neljandas osas väidavad hagejad, et geograafilise turu väära mõiste tõttu tegi komisjon vaidlustatud otsuses vale konkurentsiõigusliku analüüsi, mille tõttu jõudis ta ekslikule järeldusele, et puudub turgu valitsev seisund ning et koondumine on ühisturuga kokkusobiv.

51

Selles osas tuleb kõigepealt meenutada, et kõnealuse turu kohane määratlemine on koondumiste kontrolli reguleerivate ühenduse eeskirjade kohaldamisel oluline eeltingimus, et hinnata teatatud koondumise mõju konkurentsile (vt selle kohta Euroopa Kohtu 31. märtsi 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-68/94 ja C-30/95: Prantsusmaa jt vs. komisjon, nn Kali & Salzi kohtuasi, EKL 1998, lk I-1375, punkt 143, ja Esimese Astme Kohtu aasta otsus kohtuasjas T-342/99: Airtours vs. komisjon, EKL 2002, lk II-2585, punkt 19).

52

Nagu tuleneb nii määruse nr 139/2004 artikli 9 lõikest 7 kui ka komisjoni teatise asjaomase turu mõiste kohta ühenduse konkurentsiõiguses (EÜT 1997, C 372, lk 5; edaspidi „teatis asjaomase turu mõiste kohta”) punktist 8, hõlmab asjaomane geograafiline turg territooriumi, kus kõnealused ettevõtjad pakuvad konkreetseid kaupu ja teenuseid, kus konkurentsitingimused on piisavalt ühtlased ning mida võib eristada naaberterritooriumidest eeskätt märkimisväärselt erinevate konkurentsitingimuste poolest. Geograafilise turu määratlemisel tuleb arvesse võtta erinevaid asjaolusid, nagu asjaomaste kaupade või teenuste laad ja omadused, turule sisenemise takistuste olemasolu, tarbijate eelistused ning ettevõtjate turuosade või hindade olulised erinevused asjaomase territooriumi ja naaberterritooriumide vahel (Esimese Astme Kohtu 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-346/02 ja T-347/02: Cableuropa jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II-4251, punkt 115).

53

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt annavad koondumiste kontrolli puudutavad ühenduse materiaalõigusnormid, iseäranis need, mis reguleerivad koondumiste hindamist, nagu määruse nr 139/2004 artikkel 2, komisjonile teatava kaalutlusõiguse eelkõige majanduslike asjaolude hindamisel. Järelikult tuleb ühenduste kohtul sellise kaalutlusõiguse üle kontrolli teostamisel, mis on oluline koondumise valdkonna õigusnormide määratlemisel, arvesse võtta kaalutlusruumi, mis on antud koondumist reguleerivate eeskirjade osaks olevate majandusliku sisuga õigusnormidega (eespool punktis 51 viidatud Euroopa Kohtu otsus Kali & Salz, punktid 223 ja 224, ning 15. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-12/03 P: komisjon vs. Tetra Laval, EKL 2005, lk I-987, punkt 38; Esimese Astme Kohtu aasta otsus kohtuasjas T-102/96: Gencor vs. komisjon, EKL 1999, lk II-753, punktid 164 ja 165; eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Airtours vs. komisjon, punkt 64, ja aasta otsus kohtuasjas T-210/01: General Electric vs. komisjon, EKL 2005, lk II-5575, punkt 60). Niivõrd kui kõnealuse turu määratlus hõlmab komisjoni keerukaid majandushinnanguid, kuulub see ühenduste kohtu poolt kontrollimisele ainult piiratud ulatuses (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu aasta otsus kohtuasjas T-201/04: Microsoft vs. komisjon, EKL 2007, lk II-3601, punkt 482).

54

Isegi kui komisjonil on kaalutlusruum majandusküsimustes, ei tähenda see, et ühenduste kohus peaks hoiduma kontrollimast, kuidas komisjon on tõlgendanud majandusandmeid. Lisaks sellele, et ühenduste kohus peab muu hulgas kontrollima esitatud tõendite tegelikkusele vastavust, usaldusväärsust ja sidusust, peab ta ka kontrollima, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Tetra Laval, punkt 39).

55

Nende kaalutluste alusel tulebki hagejate esitatud argumente analüüsida.

56

Kõigepealt leiab komisjon, keda toetab menetlusse astuja, et käesolev väide ei ole selge.

57

Selles osas väidab komisjon esmalt sellele, et hagiavalduses viitavad hagejad väga üldsõnaliselt esiteks „nende kirjavahetusele [temaga]” kui ka selles esitatud asjaoludele ja argumentidele (lisad A.6–A.24) ning teiseks teatavatele „täiendavatele dokumentidele” (lisad A.26–A.39), mis pidid „lähemalt selgitama” juba haldusmenetluses sõnastatud seisukohta. Need viited ei ole kooskõlas kodukorra artikli 44 lõike 1 punktiga c, mis nõuab, et hagiavalduses tuleb märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Esimese Astme Kohus ei tohiks seega neid viiteid arvesse võtta.

58

Edasi väidab komisjon, et lisad A.26–A.38 ning lisad C.4–C.7 tuleb samuti tagasi lükata, kuna need ei ole esitatud haldusmenetluses. Komisjoni arvates tuleneb kohtupraktikast, et otsuse seaduslikkust tuleb hinnata teabe alusel, mis oli komisjonil otsuse tegemise hetkel (Euroopa Kohtu 7. veebruari 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 15/76 ja 16/76: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1979, lk 321, punkt 7, ja Esimese Astme Kohtu aasta otsus liidetud kohtuasjades T-79/95 ja T-80/95: SNCF ja British Railways vs. komisjon, EKL 1996, lk II-1491, punkt 48), ning et hageja ei saa seega ühenduste kohtus tugineda asjaoludele, millest komisjoni haldusmenetluses ei teavitatud (Euroopa Kohtu aasta otsus liidetud kohtuasjades C-278/92–C-280/92: Hispaania vs. komisjon, EKL 1994, lk I-4103, punkt 31, ja aasta otsus kohtuasjas C-382/99: Madalmaad vs. komisjon, EKL 2002, lk I-5163, punktid 49 ja 76).

59

Hagejad vaidlevad vastu, et olulisi faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millele nende hagi tugineb, esitasid nad oma hagis rohkem selgemalt kui kokkuvõtlikult, samuti seostatult ja arusaadavalt. Lisaks väidavad nad, et komisjon oli teadlik seisukohtadest, mis nad esitasid haldusmenetluses. Midagi ei muuda asjaolu, et komisjon ei olnud vaidlustatud otsuse tegemise hetkel teatavatest dokumentidest teadlik. Seega on Esimese Astme Kohus kohustatud kõiki lisasid uurima.

60

Esiteks tuleb viidete osas lisadele meenutada, et Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 ja kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c kohaselt tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad selleks, et hagi oleks vastuvõetav, selle aluseks olevad peamised õiguslikud ja faktilised asjaolud vähemalt kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse tekstist. Kuigi hagiavalduse konkreetseid punkte võib toetada ning täiendada viidetega sellele lisatud dokumentide väljavõtetele, ei saa üldine viide teistele dokumentidele, isegi kui need on hagi lisad, asendada peamisi õiguslikke argumente, mis peavad eespool viidatud sätete kohaselt sisalduma hagiavalduses (Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-189/02 P, C-202/02 P, C-205/02 P – C-208/02 P ja C-213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I-5425, punktid 93–100; vt koondumiste kontrolli osas ka Esimese Astme Kohtu aasta otsus kohtuasjas T-87/05: EDP vs. komisjon, EKL 2005, lk II-3745, punkt 155, ja aasta otsus kohtuasjas T-209/01: Honeywell vs. komisjon, EKL 2005, lk II-5527, punktid 56 ja 57 ning viidatud kohtupraktika).

61

Lisaks ei ole Esimese Astme Kohtu ülesanne lisasid uurida ja nende põhjal kindlaks teha need väited, mida võib lugeda hagi aluseks olevaks, kuna lisadel on üksnes tõenduslik ja abistav ülesanne (eespool punktis 60 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 97, ja eespool punktis 60 viidatud kohtuotsus Honeywell vs. komisjon, punkt 57). Lisade puhtalt tõenduslik ja abistav ülesanne tähendab seda, et kui lisa sisaldab õiguslikke asjaolusid, millele tuginevad teatavad hagiavalduses esitatud väited, peavad need asjaolud esinema repliigi enda tekstis, millele õiguslik arvamus on lisatud, või peavad vähemalt olema selles repliigis piisavalt identifitseeritud (eespool punktis 60 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 99).

62

Lähtudes eespool viidatud kohtupraktikast, võtab Esimese Astme Kohus viiteid lisadele arvesse ainult niivõrd, kui need esiteks toetavad või täiendavad argumente, mida hagejad on oma menetlusdokumentides sõnaselgelt väljendanud, ja teiseks võimaldavad Esimese Astme Kohtul täpselt kindlaks teha asjaolud, millele tuginevad koondumise kohta hagejate esitatud etteheited või argumendid, mis täiendavad hagejate märkustes esitatud väiteid (vt selle kohta eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus Microsoft vs. komisjon, punkt 99).

63

Teiseks, mis puudutab lisasid, mida ei esitatud haldusmenetluse käigus, siis leiab Esimese Astme Kohus, et komisjon ei saa lisade kogumi puhul üldiselt viidata eespool punktis 58 toodud kohtupraktikale. Tuleb märkida, et kuna lisa esitamine ei kujuta endast püüet moonutada nimetatud otsuse vastuvõtmiseks komisjonile varem esitatud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, vaid on argumentatsiooni koostamine pelgalt kaitseõiguste teostamisel, tuleb see lisa lugeda vastuvõetavaks (vt selle kohta eespool punktis 60 viidatud kohtuotsus EDP vs. komisjon, punkt 158).

64

Nende kaalutluste tõttu võtab Esimese Astme Kohus vajaduse korral arvesse ka lisasid, mida ei esitatud haldusmenetluse käigus.

65

Edasi väidab komisjon, et esimene väide on määruse nr 139/2004 artikli 8 rikkumise osas ilmselgelt põhjendamata, kuna vaidlustatud otsus tehti eranditult määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punkti b alusel. Hagejad vaidlevad vastu, et määruse nr 139/2004 artiklile 8 tuginemine on õigustatud, kuna komisjon oleks pidanud algatama menetluse teise etapi, mis viib otsuse tegemiseni määruse nr 139/2004 artikli 8 lõike 3 tähenduses.

66

Selles osas tuleb meenutada, nagu on märgitud eespool punktis 3 ja järgnevates punktides, et koondumiste kontrolli menetlus toimub vastavalt määrusele nr 139/2004 kahes etapis. Esimene etapp päädib otsusega, mis tehakse määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punkti a, b või c kohaselt vastavalt erinevatele järeldustele, milleni komisjon selle etapi lõpuks jõuab. Vaid juhul, kui komisjon tuvastab, et teatatud koondumine jääb selle määruse reguleerimisalasse ja tekitab tõsiseid kahtlusi ühisturuga kokkusobivuse osas, alustab ta menetluse teist etappi, mis määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punkti c tähenduses „lõpetatakse […] artikli 8 lõigetes 1–4 sätestatud otsusega, kui asjaomased ettevõtjad ei ole komisjonile piisavalt tõendanud, et nad on koondumisest loobunud”.

67

Seega tuleb märkida, et määruse nr 139/2004 süsteemis on menetluse esimese etapi raames komisjoni tehtava otsuse õiguslikuks aluseks määruse nr 139/2004 artikkel 6, samas kui menetluse teises etapis tehtud otsuse õiguslik alus on määruse artikkel 8, kusjuures mõlemat artiklit tuleb tõlgendada määruse artiklis 2 sätestatud kriteeriumidest lähtudes.

68

Käesolevas asjas tugines komisjon õigesti oma loa andmise otsust tehes määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punktile b, kuna ta leidis esimese etapi lõpus, et koondumine ei tekita tõsiseid kahtlusi ühisturuga kokkusobivuse osas. Isegi kui komisjon oleks jõudnud vastupidisele seisukohale ning oleks otsustanud alustada menetluse teist etappi, oleks ta samuti pidanud tegema otsuse selle määruse artikli 6, eeskätt artikli 6 lõike 1 punkti c, mitte aga artikli 8 alusel. Seega ei oleks ta mingil juhul saanud menetluse esimese etapi lõpus teha otsust määruse nr 139/2004 artikli 8 alusel. Järelikult ei ole käesolevas kontekstis sellele artiklile viitamine asjakohane. Seetõttu tuleb tuvastada, et esimene väide on ilmselgelt põhjendamatu osas, mis puudutab määruse nr 139/2004 artikli 8 rikkumist.

69

Esimese väite teises osas leiavad hagejad kõigepealt, et kõnealuste toodete turu määratlemisel eristas komisjon vaidlustatud otsuses õigesti tapaloomadeks ette nähtud elussigade ostuturgu samuti tapaloomadeks ette nähtud elusemiste ostuturust. Sellegipoolest tegi komisjon ilmse hindamisvea, kuna ta võttis emiseid nõuetevastaselt arvesse sigade geograafilise ostuturu määratlemisel ning koondumise mõju analüüsil konkurentsile samal turul.

70

Hagejad on arvamusel, et pärast seda, kui komisjon määras kindlaks asjaomaste toodete turud, oleks ta pidanud asjaomast geograafilist turgu uurima eraldi iga toote turu kaupa. Seega oleks komisjon pidanud uurima eraldi emiste geograafilist ostuturgu ning tapaloomadeks ette nähtud sigade geograafilist ostuturgu, kuna neid kahte toodet ei saa omavahel vahetada. Oma väite toetuseks viitavad hagejad vaidlustatud otsuse punktidele 44 ja 53, samuti selle otsuse leheküljel 4 asuvale 6. joonealusele märkusele.

71

Komisjon leiab, et käesolev etteheide põhineb vaidlustatud otsuse vääral tõlgendusel ning tuleb seetõttu tagasi lükata.

72

Kõigepealt tuleb analüüsida, millised vaidlustatud otsuse osad on asjakohased. Selle otsuse punktides 13–16 toodete turgude mõistet puudutavas osas kinnitab komisjon seoses turu-uuringuga ning vastupidi koondumise osaliste arvamusele, et sigade ostmine ja tapaloomadeks ette nähtud emiste ostmine kujutasid endast kahte erinevat toodete turgu.

73

Edasi kinnitab komisjon geograafilise turu mõiste osas, et „geograafilise turu määratlemisel vaadeldakse sigu ja emiseid koos, kuna sama analüüsi võib kohaldada mõlemale toodete turule” (vt vaidlustatud otsuse leheküljel 4 asuv 6. joonealune märkus). Tuginedes sellele kaalutlusele, esitas komisjon vaidlustatud otsuse punktides 17–43 oma analüüsi geograafilise turu mõiste kohta eranditult sigade ostuturu osas. Viidates sõnaselgelt sellele 6. joonealusele märkusele, jõuab komisjon analüüsi lõpus vaidlustatud otsuse punktis 44 järeldusele, et sigade geograafilise ostuturu puhul aluseks võetud mõiste on kohaldatav ka emiste ostuturule.

74

Seevastu osas, mis puudutab koondumise mõju uurimist konkurentsile, analüüsis komisjon mõlemat turgu eraldi, eristades ühelt poolt sigade ostuturgu puudutava konkurentsi analüüsimist (vaidlustatud otsuse punktid 46–51) ja teiselt poolt emiste ostuturgu puudutava konkurentsi analüüsimist (vaidlustatud otsuse punktid 52 ja 53). Selle analüüsi lõpus jõudis ta järeldusele, et koondumine ei tekita ühelgi neist turgudest konkurentsiprobleeme (vaidlustatud otsuse punkt 54).

75

Vaidlustatud otsuse asjaomaste osade analüüs näitab, et komisjon ei ajanud segamini – olgu see siis geograafilise turu määratlemisel või koondumise mõju analüüsimisel konkurentsile – sigade ostuturgu ja emiste ostuturgu ning et ta ei käsitlenud ka emiste ostuturgu sigade ostuturu koostisosana.

76

Mis puudutab geograafilise turu määratlemist kaalutluse alusel, et analüüs võib mõlema toodete turu puhul olla sama, esitas komisjon sõnaselgelt kaalutlused sigade ostuturu geograafilise ulatuse kohta ning kohaldas neid seejärel emiste ostuturule. Selles osas tuleb märkida, et hagejad ei ole tõendanud, et komisjon tegi sel viisil tegutsedes ilmse hindamisvea. Samuti ei ole hagejad ka selgitanud, kuidas komisjon võttis emiste ostu arvesse sigade geograafilise ostuturu määratlemisel, ega ka seda, kuidas see muutis vigaseks tema järelduse nimetatud geograafiliste turgude mõiste osas.

77

Mis puudutab asjaolu, et uurides koondumise mõju konkurentsile, ajas komisjon väidetavalt segamini kaks asjaomaste toodete turgu, siis tuleneb vaidlustatud otsusest väga selgelt, et komisjon tegi kaks analüüsi, mis mõlema turu puhul on täiesti erinevad. Seega ei saa hagejad komisjonile ette heita, et komisjon ajas selles osas omavahel segamini kaks turgu. Tõsi on see, et vaidlustatud otsuse punktis 53 oleks lause „sigade turu konkurentsianalüüs on seega kohaldatav eeskätt emiste turule” olnud võinud olla paremini sõnastatud. Siiski tuleneb selle lause kontekstist, et komisjon leidis, et arvestades koondumise osaliste väga väikest turuosa kõnealustel turgudel – alla 20% – ning võttes arvesse asjaolu, et koondumine ei takistanud seetõttu tõhusat konkurentsi (määruse nr 139/2004 põhjendus 32), ei ole vaja teha sellist konkurentsianalüüsi, nagu see, mis tehti vaidlustatud otsuse punktides 48–51 sigade ostuturu osas.

78

Eespool toodut arvesse võttes tuleb esimese väite teine osa tagasi lükata.

79

Hagejad heidavad komisjonile ette, et viimane tegi eespool punktis 50 kirjeldatud geograafilise turu määratlemisel mitu ilmset hindamisviga, kuna ta ei võtnud arvesse teatavaid asjaolusid, millele nad viitasid haldusmenetluses, või kuna vähemalt tegi ta neist vääraid järeldusi. Hagejad leiavad, et need asjaolud olid geograafilise turu määratlemisel siiski olulised ning võimaldasid tõendada kõnealuste toodete turgude siseriiklikku ulatust, mis vastab Madalmaade territooriumile. Need asjaolud, mida vaadeldakse üksikasjalikult allpool, on esiteks Saksa ja Madalmaade sigade omavahelise asendatavuse puudumine, teiseks seose puudumine Saksamaal ja Madalmaades sigade ostuhindade erinevuse kõikumise ja nende kahe maa vahelise ekspordi vahel, kolmandaks loomataudi tagajärjed, mis tõid kaasa turu natsionaliseerimise, neljandaks täiendavad veterinaarnõuded ning muud eksporditakistused, viiendaks transpordiks üldiselt lühem vahemaa kui komisjoni poolt arvesse võetud 150-kilomeetrine raadius, kuuendaks poliitiline surve ning seitsmendaks Nederlandse Mededingingsautoriteit’i (Madalmaade konkurentsiameti) varasem otsustuspraktika.

80

Selles osas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab võrdlusturgude määratlemisel komisjoni antud hinnangu kohtulik kontroll küsimust, kas tegemist on ilmse hindamisveaga (eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus Cableuropa jt vs. komisjon, punkt 119; vt selle kohta samuti eespool punktis 51 viidatud kohtuotsus Airtours vs. komisjon, punktid 26 ja 32). Lisaks on nõudluse asendamine majanduslikust aspektist asjaomase turu määratlemise suhtes kõige vahetum ja tõhusam distsiplineeriv jõud (Esimese Astme Kohtu 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T-177/04: easyJet vs. komisjon, EKL 2006, lk II-1931, punkt 99; teatise asjaomase turu mõiste kohta punkt 13).

81

Enne kui asuda analüüsima hagejate etteheiteid iga eespool punktis 79 nimetatud asjaolu kohta, tuleb vaadelda komisjoni argumenti, et kuna hagejad viitasid oma kirjalikes seisukohtades üksnes sigade geograafilisele ostuturule, puudutavad nende etteheited üksnes seda turgu, mitte aga emiste ostuturgu. Selles osas leiab Esimese Astme Kohus, et hagejate etteheited puudutasid vaidlustatud otsuses toodud geograafilise turu mõiste analüüsi, mida komisjon, nagu nähtub käesoleva väite teisest osast, kohaldas mõlemale toodete turule. Hagejate kirjalikest märkustest ei tulene, et nad kavatsesid piirduda oma etteheidetes ühega neist toodete turgudest. Seega tuleb komisjoni argument tagasi lükata.

82

Hagejad on arvamusel, et komisjon tegi vea, kuna ta ei võtnud geograafilise turu määratlemisel arvesse asjaolu, et Saksa turule ette nähtud tapasead ja Madalmaade turule ette nähtud tapasead ei ole omavahel asendatavad. Asendatavuse puudumine on tingitud Madalmaade ja Saksa sigade erinevast kaalust ning sigade liigi või tõu erinevustest. Nende erinevuste tõttu eelistavad Saksa tapamajad Saksa sigu välismaistele sigadele. Nii ei saa Madalmaade seakasvataja asendada Saksa tapamaja Madalmaade tapamajaga ning tegelikult impordivad Saksa tapamajad vaid väga väikese osa Madalmaade sigadest.

83

Selleks et saada parim hinnaerinevus Saksamaal müüdavatelt Madalmaade sigadelt, peavad need sead täielikult vastama Saksa tapamajade nõuetele ning olema seega spetsiaalselt kasvatatud geneetilise valiku teel, et täita Saksa turu nõudeid. Kui need sead ei vasta Saksa turu nõuetele, on Madalmaade seakasvatajatel majanduslikult kasulikum müüa oma sigu Saksa turul, kui hinnaerinevus Madalmaade ja Saksamaa vahel on keskmisest kõrgem. Madalmaade sead ei ole seega asendatavad Saksa sigadega, vaid need üksnes täiendavad viimaseid. Madalmaade sigade erinevad spetsiifilised tunnused olid ära toodud hagiavalduse lisaks olnud artiklites, milles kinnitati, et Saksamaal tapmiseks ette nähtud tapasead peavad vastama konkreetsetele tunnustele, samas kui Madalmaade turul võivad neil sigadel olla teistsugused tunnused.

84

Lisaks vaidlevad hagejad vastu kolmandate isikute avaldustele, millele komisjon rajas oma analüüsi vaidlustatud otsuses. Esiteks seavad hagejad kahtluse alla nende avalduste usaldusväärsuse, mis pärinesid „peaaegu ilma igasuguse kahtluseta pooltelt, kes olid otseselt või kaudselt Sovioni ja/või HMG mõjupiirkonnas”. Eeskätt S. B. M. J. avalduse osas leiavad hagejad, et ta koostas märgukirja isiklikel põhjustel, mitte aga PVVE seisukoha edastamiseks, ning et hiljem kahetses ta oma avaldusi, nagu nähtub kostja vastuse lisaks olevast pressiteatest.

85

Teiseks väidavad hagejad, et mitu avaldust, eeskätt need, mis asuvad lisades B.4 d, B.6 a ja B.6 b, ei toeta komisjoni järeldusi, vaid kinnitavad pigem hagejate väidet, et Saksa tapamajad importisid Madalmaade sigu vaid väga väikeses mahus.

86

Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb vastu hageja argumentidele. Komisjon väidab eelkõige, et neist avaldustest vaid üks, nimelt Hypor BV oma pärineb koondumise osalistega seotud ettevõtjalt.

87

Vaidlustatud otsuse punktides 31 ja 32 uuris komisjon Saksa ja Madalmaade sigade väidetavate kaalu- ja geneetiliste erinevuste küsimusi. Kaaluerinevuse osas tuleneb vaidlustatud otsusest, et koondumise osalised väitsid komisjoni poolt nimetatud „täiendava uurimise” (vaidlustatud otsuse punkt 30) raames, et ainus erinevus Saksamaal ja Madalmaades tapetud sigade vahel oli kaal, kusjuures Madalmaade sead kaalusid 2 kilogrammi vähem kui Saksa sead, siiski ei takista see Madalmaade sigade eksporti Saksa turule, kuna Madalmaade seakasvatajad peavad ootama vaid ligikaudu kaks päeva, kuni nende sead saavutavad ideaalkaalu Saksa tapamajade jaoks. Seda kinnitasid nii seakasvatajad kui tapamajad. Geneetiliste erinevuste osas tuleneb vaidlustatud otsuse punktist 32, et koondumise osalised väitsid, et geneetiliselt puudusid olulised erinevused Madalmaades ja Saksamaal tapetud sigade vahel, mida kinnitasid samuti kolmandad isikud.

88

Tuleb sedastada, et toimikust nähtub tõepoolest, et haldusmenetluses taotles komisjon pärast hagejate esitatud argumente sõnaselgelt täiendavat teavet konkreetselt Saksamaal tapetud sigade ja Madalmaades tapetud sigade liigi vaheliste erinevuste kohta. Koondumise osalised väitsid, et Saksa ja Madalmaade sigade vahel puudusid erinevused, et Saksa ja Madalmaade tapamajades tapetud sigade keskmine kaal oli vastavalt 93 ja 90–91 kilogrammi, mis viitab väga väikesele erinevusele, ning et kuna siga võtab nuumaperioodi lõpus päevas juurde ligikaudu 750 grammi, peab Madalmaade seakasvataja ootama vaid kaks või kolm päeva, et tal oleks Saksa tapamajale võimalik tarnida parima kaaluga siga.

89

Toimikust nähtub, et paljudes avaldustes kinnitasid kolmandad isikud koondumise osaliste väiteid. Nii kinnitasid Saksa tapamajadest üks, et „Madalmaadest pärit tapetud sigade ja Saksamaalt pärit tapetud sigade vahel puudus igasugune erinevus” ja isegi, et „viimasel ajal olid Madalmaadest pärit sead sobilikumad tema klientuuri jaoks” (lisa B.6. a), ning teine, et „[tema] arvates [olid] Madalmaadest ning Saksamaalt pärit tapasead kvaliteedilt võrdsed” (lisa B.6. b). Lisaks kinnitas ka üks Madalmaade seakaupmees, et ekspordiks Saksamaale ei sea ta seakasvatajatele „ühtegi täiendavat nõuet”, täpsustades, et seakasvatajad võivad „piirduda tavaliste geneetiliste tõugude, tavalise sööda ning tavalise loomapidamissüsteemi kasutamisega”, ning seda isegi siis, kui neil palutakse vahetevahel „nuumata sigu mõne kilogrammi võrra rohkem” (lisa B.4. e). Teine Madalmaade seakaupmees kinnitas samuti, et ta ekspordib Madalmaades kasvatatud sigu, esitamata Saksamaale ekspordiks ette nähtud sigadele ühtegi täiendavat nõuet (lisa B.4. d). Lõpuks kinnitas Madalmaade ettevõtjate ühing, et „Madalmaade jaoks ideaalne siga ei näi palju erinevat Saksamaa jaoks ideaalsest seast”, mida leidis ka S. B.M. J. avalduses, mille kohaselt „Madalmaade ja Saksa (tapmiseks ette nähtud) põrsaste ja sigade asendatavust kinnitavad eeskätt nende suures osas ühesugused geneetilised tunnused”.

90

Hagejad seavad kahtluse alla esiteks nende kolmandate isikute sõltumatuse, kes esitasid need avaldused, ning teiseks komisjoni tõlgenduse nende avalduste sisu kohta, mis hagejate arvates kinnitab pigem hagejate kui komisjoni käsitlust.

91

Selles osas leiab Esimese Astme Kohus esiteks, et hagejad ei ole tõendanud oma väidet, et kõik avaldused pärinesid peaaegu eranditult pooltelt, kes olid otseselt või kaudselt Sovioni või HMG mõjupiirkonnas. Neist nelja, nimelt lisades B.4. b, B.4. d, B.6. a ja B.6. b asuvate avalduste puhul piirdusid hagejad kinnitusega, et nende avalduste päritolu nad „ei kommenteeri”. Mis puudutab kahe Madalmaade ettevõtjate ühenduse avaldusi lisades B.4. a ja B.6. c, siis viitavad hagejad väidetavale „huvide põimumisele” koondumise osalistega, esitamata siiski oma väidete kohta tõendeid. Lisas B.4. e asuva avalduse puhul piirdusid hagejad repliigi lisas pressiteate esitamisega, mis kõige enam võiks tõendada – ja seda ka vaid pärast koondumise heakskiitmist – kaubandussuhete olemasolu avalduse autori ja HMG vahel, kuna see dokument viitas kuupäevale 13. juuni 2005. Ainus avaldus, mille puhul selgus, et see pärineb koondumise osalistega seotud ettevõtjalt, on Hypor BV oma. Isegi kui hagejad ei ole selle asjaolu kohta esitanud ühtegi tõendit, möönis komisjon selle ettevõtja kuulumist Nutreco kontserni, kuhu kuulus ka HMG.

92

Lõpuks leiab Esimese Astme Kohus S. B.M. J. avalduse osas, et kuna märgukiri oli koostatud PVVE päisega kirjapaberil ning PVVE ei olnud kunagi komisjoni teavitanud sellest, et S. B. M. J. tegutses isiklikel põhjustel, ei olnud komisjonil alust oletada, et kõnealust märgukirja ei koostatud PVVE nimel. Peale selle ei nähtu hagejate esitatud materjalist, et S. B. M. J. distantseerus selle avalduse sisust ning pidas seda ebaõigeks.

93

Teiseks ei ole komisjon nende avalduste sisu tõlgendamisel teinud hindamisvigu. Nagu nähtub eespool punktist 89, kinnitavad need avaldused täielikult komisjoni järeldusi. Seevastu vastupidi hagejate väidetele ei tulene Saksa tapamajade avaldustest kuidagi, et„väga piiratud osa nende sigadest pärineb Madalmaadest”, ega Madalmaade kaupmeeste avaldustest, et „üksnes „väga piiratud” osa sigadest eksporditi Saksamaale”.

94

Seega tuleb jõuda järeldusele, et hagejad ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kuna ta ei võtnud geograafilise turu määratlemisel arvesse asjaolu, et Saksa ja Madalmaade turule ette nähtud tapasead ei ole omavahel asendatavad eksporti takistavate väidetavate geneetiliste ja kaaluerinevuste poolest.

95

Seda järeldust ei lükka ümber ka hagiavalduse lisana hagejate esitatud dokumendid. Tuleb märkida, et nendest materjalidest ei saa tuletada seda, et Saksamaal või Madalmaades kasvatatud sead ei ole omavahel asendatavad kaalu- või geneetiliste erinevuste tõttu, ega seda, et selle asjaolu tõttu ei saa Saksa tapamajad avaldada konkurentsisurvet Madalmaade tapamajadele. Peale selle tuleb lisade A.34 ja A.35 osas eraldi märkida, et hagejad piirdusid väga üldiste viidetega neis lisades sisalduvatele materjalidele. Seega tuleb sedastada, et hagejate esitatud seisukohad ei võimalda kahtluse alla seada vaidlustatud otsuses sisalduvat analüüsi, mis tugineb komisjoni uurimise tulemustele (vt eespool punktid 60 jj).

96

Eespool toodut tervikuna arvesse võttes tuleb järeldada, et komisjon ei ole selles osas teinud ilmset hindamisviga.

97

Hagejad leiavad, et sigade ostuhindade kõikumised Saksamaal ja Madalmaades, isegi kui need oleksid märkimisväärsed, ei too kaasa Madalmaade sigade Saksamaale importimise suurenemist. Oma argumentide toetuseks väidavad hagejad esiteks, et – nagu nähtub hagiavalduse lisaks olevast PVVE aruandest pealkirjaga „Madalmaade, Saksamaa ja Belgia sealihahindade võrdlus” – Madalmaades ja Saksamaal jooksevhindade tõhusaks võrdlemiseks on vaja teha teatavad parandused rahvusvahelisel tasandil kehtivates erinevates hindades, selleks et võtta arvesse kulud ja erinevad kohaldatud lisad ning erinevused määratluses.

98

Teiseks on hagejad arvamusel, et PVVE esitatud ning repliigi lisas asuvad teatavad andmed sigade ja põrsaste iganädalase ekspordi kohta Madalmaadest Saksamaale 2004. aastal ning baashindade kohta, mida kohaldas kumbki liikmesriik asjaomastel nädalatel, tõendavad samuti, et seos hindade kõikumiste ja ekspordi vahel on väga väike. Hagejad viitavad siinkohal andmetele, mis puudutavad 3., 4., 9. ja 10. nädalat ning lõpuks 49. ja 50. nädalat.

99

Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb hageja argumentidele vastu.

100

Küsimust, kas esiteks esineb seos Saksa ja Madalmaade sigade hindade vahel ning teiseks seos nende kahe hinna kõikumise ja nende kahe maa vahelise ekspordi vahel, käsitletakse vaidlustatud otsuse punktides 37 ja 38. Isegi kui Saksa elussigade ostuhind on tavapäraselt kõrgem kui Madalmaades, on vaidlustatud otsuse kohaselt need kaks hinda tugevasti seotud, kuna need hinnad arenevad paralleelselt keskmises ja pikas perspektiivis. Lisaks nähtub sellest otsusest, et turu-uuring kinnitas koondumise osaliste väiteid ja tõendeid, et Madalmaade ja Saksa sigade hindade kõikumise ja sigade ekspordi vahel on otsene seos, kuna kahe hinna vahelise erinevuse suurendamine (või vähendamine) toob endaga kaasa sigade ekspordi suurenemise (või vähenemise) Madalmaadest Saksamaale.

101

Hagejad ei vaidle vastu sellele, et Saksamaa ja Madalmaade hinnad on erinevad, ega ka sellele, et nende kahe hinna vahel on seos. Nad vaidlevad vastu asjaolule, et esineb seos Madalmaades ja Saksamaal hindade kõikumiste ja nende kahe maa vahelise ekspordi vahel. Nende arvates ei mõjuta sigade erinevad ostuhinnad Madalmaades ja Saksamaal – isegi kui see erinevus on oluline – sigade ekspordi suurenemist Madalmaadest Saksamaale.

102

Kõigepealt tuleb märkida, et toimikust tuleneb, et koondumise osalised esitasid haldusmenetluses tõepoolest andmeid, mis kinnitavad elussigade ostuhindade paralleelset arengut Saksamaal ja Madalmaades. Koondumise osalised esitasid ka andmeid, millest nähtub, et paralleelne areng esineb ühelt poolt Saksamaa ja Madalmaade vahelise hinnaerinevuse suurendamise või vähendamise ning teiselt poolt nende kahe maa vahelise seaekspordi suurenemise või vähenemise vahel.

103

Ka kolmandad isikud kinnitasid haldusmenetluses tegelikult sellise seose olemasolu. Nii kinnitas Madalmaade seakaupmees, et „kui sigade hind [oli] Saksamaal kõrgem kui Madalmaades, [tõusis] Saksamaale eksporditavate loomade arv” (lisa B.4. e). Viidates Madalmaade tapasigade ostutehingutele, kinnitas Saksa tapamaja, et „kui Madalmaade sigade hind [oli] madalam Saksamaa vastavast hinnast, [tõusis] Madalmaade sigade arv”, ning et „seega puhtalt majanduslikel kaalutlustel [oli] huvi osta rohkem Madalmaade sigu” (lisa B.6. b). S. B. M. J. kinnitas samuti, et „väikesed erinevused hindades [oleksid] tõepoolest endaga kaasa toonud ekspordi suurenemise Madalmaadest” (lisa B.5. b).

104

Lisaks möönavad hagejad ise, et hinnaerinevuste kõikumise ja ekspordimahu vahel esineb selline seos, märkides repliigis, et „selliste sigade müügi suhtes Saksa tapamajale, mis ei vasta 100% Saksa nõuetele, tekib huvi vaid siis, kui hinnaerinevus Madalmaade ja Saksamaa vahel on keskmisest kõrgem” (vt eespool punkt 83).

105

Isegi PVEE edastatud ning oma argumentide toetuseks repliigi lisas hagejate esitatud andmed kinnitavad, et hinnaerinevuste kõikumise ja ekspordimahtude vahel mitte ei puudu, vaid on otsene seos, ning seega toetavad komisjoni järeldusi. Ka hagejate viidatud nädalad tõendavad pigem sellise seose olemasolu, kuna hagejate mainitud kolmest juhust kahel Saksamaal ja Madalmaades kehtinud hindade vahe suurendamine (9. ja 10. nädal) või vähendamine (49. ja 50. nädal) tõi endaga kaasa vastavalt ekspordi suurenemise või vähenemise. Kuigi hinnaerinevuste kõikumiste ja ekspordimahtude paralleelset arengut ei saa üheselt kontrollida kõigi nädalate lõikes, ei piisa sellest iseenesest, et ümber lükata komisjoni järeldus, mille kohaselt on need kaks asjaolu teineteisega otseselt seotud. Äärmisel juhul näitab see, et seos ei ole täiesti lineaarne.

106

Seega tuleb järeldada, et hagejad ei ole tõendanud, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea, leides, et Saksa ja Madalmaade seahindade erinevuse ja nende kahe maa vahelise seaekspordi mahu vahel on vastastikune seos. Komisjoni järeldust ei lükka ümber hagejate argument, et jooksevhindade tõhusaks võrdlemiseks Madalmaades ja Saksamaal on vaja teha teatavaid parandusi rahvusvahelisel tasandil kehtivates erinevates hindades, selleks et võtta arvesse erinevad kulud ja erinevad kohaldatud lisad ning erinevused määratluses. Siinkohal leiab Esimese Astme Kohus, et piisab, kui tuvastada, et hagejad ei ole kuidagi selgitanud, kuidas vajadus teha need väidetavad parandused võiks kaasa tuua selle, et küsitavaks muutuks komisjoni järeldus, mille kohaselt esineb vastastikune seos Madalmaades ja Saksamaal hindade erinevuse ja nende kahe maa vahelise ekspordimahu vahel.

107

Eespool toodut tervikuna arvesse võttes tuleb tagasi lükata hagejate argument, mille kohaselt tegi komisjon ilmse hindamisvea, leides geograafilise turu määratlemisel, et Madalmaade ja Saksamaa seahindade erinevuse kõikumise ja nende kahe maa vahelise seaekspordi mahu vahel on vastastikune seos.

108

Hagejad väidavad, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kuna ta ei võtnud arvesse asjaolu, et pärast loomataudi võetud veterinaarmeetmed tõid kaasa turgude piirkondlikuks muutumise või natsionaliseerimise. Hagejad leiavad, et veterinaarmeetmete võtmise tagajärjed loomataudi puhul on nimelt kogu riigi territooriumil tuntavad ning peegelduvad kaubavahetuses välisriikidega, sõltumata asjaolust, et tavaliselt on eksport keelatud vaid teatavates piirkondades. Kuna seakaubandus Madalmaades on koondunud kolme põhipiirkonda, mis on keskendunud sigade tapmisele, toob loomataudi avastamine ühes neist kolmest piirkonnast endaga kaasa selle piirkonna kohese sulgemise, takistades selle piirkonna seakasvatajatel vedada oma loomi teistesse piirkondadesse. See aga mõjutab kogu riigi turgu.

109

Eelkõige ekspordi osas märgivad hagejad, et kui loomataud avastatakse riigi territooriumi ühes osas, peatatakse tavaliselt ajutiselt kaubavahetus välisriikidega, mis võib tekitada väga suurt kahju nendele seakasvatajatele, kelle toodang on mõeldud ekspordiks. See asjaolu selgitab hagejate arvates, miks seakasvatajad ja -kaupmehed suunavad oma toodangut eksporti vastumeelselt.

110

Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb hageja argumentidele vastu.

111

Nagu tuleneb vaidlustatud otsuse punktist 43, võttis komisjon arvesse loomataudi mõju ekspordile ja leidis, et kuna ekspordiandmed näitasid, et loomataudist tingitud ekspordi peatamine ei takistanud suure hulga sigade eksportimist Madalmaadest Saksamaale ning kuna riiklikul tasandil võetud veterinaarmeetmed mõjutasid nii kaubandust Madalmaades kui eksporti Madalmaadest, ei saa geograafilise turu määratlemisel lugeda neid meetmeid määravaks teguriks.

112

Esimese Astme Kohus märgib, et toimikus asuvate erinevate andmete analüüs kinnitab, et loomataudi tõttu ekspordi peatamisel oli üldiselt mõju, mis avaldus vaid piiratud ajal, ning et pärast iga loomataudist tingitud kriisi taastus eksport kiiresti, jõudes kiiresti tagasi normaalväärtusteni. Neid seisukohti arvestades ei ole kuidagi tõendatud, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea oma järelduses, et loomataudist tingitud ekspordi peatamine või ajutine piiramine ei toonud asjaomasel turul kaasa natsionaliseerimist või turu piirkondlikuks muutumist ning et geograafilise turu määratlemisel ei ole see seega määrav tegur.

113

Järelikult tuleb ka see etteheide tagasi lükata.

114

Hagiavalduses väidavad hagejad, et Madalmaade ja Saksa turu eristamine on ka nõutav rahaliste või muude takistuste olemasolu tõttu. Nendeks takistusteks loevad nad täiendavat veterinaarkontrolli Madalmaade sigadele, mis on ette nähtud müügiks Saksa turul, samuti ekspordiga seotud teatavaid „täiendavaid kulusid”. Repliigis leiavad hagejad, et NVV selgitas neid ekspordiga seotud täiendavaid kulusid haldusmenetluses oma vastuses komisjoni saadetud küsimustikule, ning täpsustavad, et need kulud on seotud nimelt takistustega, mis puudutavad seahinda, käitise tootlikkust, konkurentsi Euroopa lihaturul, sealihatoodete kvaliteedinõudeid, täiendavaid veokulusid, ekspordilube ja vereanalüüsi kulusid (Aujeszky haiguse tõttu).

115

Eelkõige „takistuste osas, mis puudutavad seahinda”, leiavad hagejad, et NVV vastusest komisjoni küsimustikule ning PVVE aruandest (vt eespool punkt 97) nähtub, et pärast kogu parandustegurite rea arvessevõtmist tekkis Saksa ja Madalmaade seahindades vahe, mis on 0,08 euro kilogrammi kohta suurune ja mis loob sea kohta 7,20 euro suuruse takistuse, kuna tapetud tapasea keskmine kaal on ligikaudu 90 kilogrammi.

116

Komisjon väidab, et hagiavalduses piirdusid hagejad käesoleva argumendi puhul viitega, et Saksamaale ekspordiks ette nähtud sigadele on ette nähtud täiendav veterinaarkontroll. Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb seega vastu asjaolule, et lubatav on viidata muudele väidetavatele eksporditakistustele, kuna esiteks nende muude takistuste olemasolu tõstatati hilinenult repliigi staadiumis ning teiseks, jättes kõrvale transpordikulud, ei selgitatud neid enam üksikasjalikult vastuses küsimustikule, millele hagejad viitasid. Igal juhul vaidleb komisjon, keda toetab menetlusse astuja, sisuliselt vastu hagejate kõikidele argumentidele.

117

Esmalt tuleb analüüsida täiendavat veterinaarkontrolli puututavat argumenti, et Saksamaale ekspordiks ette nähtud sead peavad läbima selle kontrolli. Komisjon märgib vaidlustatud otsuse punktides 33 ja 34, et koondumise osalised kinnitasid – mida tegid paljud kolmandad isikud –, et kõiki tapaloomadeks ette nähtud elussigu tuleb kontrollida sõltumata sellest, kus nad tapeti, kusjuures ainsaks ekspordiga seotud lisanõudeks on veterinaararsti kohalolek käitises või kogumispunktis, mis toob endaga kaasa lisakulu ligikaudu 1–1,25 eurot sea kohta, kusjuures selle kulu katab tavalisest kõrgem müügihind Saksamaal.

118

Selles osas sedastab Esimese Astme Kohus, et hagejad ei ole oma kirjalikes materjalides ega kohtuistungil kuidagi põhistanud arvamust, et väidetavalt peavad Saksamaale ekspordiks ette nähtud sead läbima täiendava veterinaarkontrolli, mis erineb vaidlustatud otsuses mainitust. Seega tuleb see etteheide tagasi lükata.

119

Muude väidetavate eksporditakistuste osas tuleb märkida, et need toodi tõepoolest välja ainult repliigis ning et hagiavalduses puudub selles osas igasugune konkreetne või üldine viide NVV vastusele komisjoni küsimustikule. Sellegipoolest tuleb meenutada, et kuigi kodukorra artikli 48 lõike 2 kohaselt ei või menetluse käigus esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus, tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tunnistada vastuvõetavaks väide, millega otseselt või kaudselt täiendatakse varem hagiavalduses esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (vt Esimese Astme Kohtu 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T-252/97: Dürbeck vs. komisjon, EKL 2000, lk II-3031, punkt 39, ja eespool punktis 52 viidatud kohtuotsus Cableuropa jt vs. komisjon, punktid 109 ja 111 ning viidatud kohtupraktika).

120

Tuleb märkida, et hagiavalduses heitsid hagejad komisjonile mitu korda ette, et viimane jättis tähelepanuta asjaolud, mille nad olid toonud välja haldusmenetluses, ja viitasid – küll üldsõnaliselt – argumentidele, mis olid esitatud selle menetluse käigus kirjalikes seisukohtades. Tuleb lisada, et hagiavalduses mainisid hagejad „rahalisi või muid takistusi” ja „ekspordiga seotud täiendavaid kulusid”, mis eristavad Madalmaade ja Saksa tapasigade ostuturgusid. Järelikult võib repliigis sisalduvaid hagejate täpsustusi käsitleda kui hagiavalduses juba märgitud argumentide täiendust. Arvestades eespool viidatud kohtupraktikat, tuleb need täpsustused lugeda vastuvõetavaks (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 17. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas T-118/96: Thai Bicycle vs. nõukogu, EKL 1998, lk II-2991, punktid 144 ja 145).

121

Sellegipoolest on hagejate vastavad argumendid alusetud.

122

Esiteks tuleb väidetavate „takistuste, mis puudutavad seahinda”, osas meenutada, et turu, st nii toote- kui ka geograafilise turu mõiste peamine ülesanne on teha süstemaatiliselt kindlaks need konkurentsipiirangud, millega asjaomased ettevõtjad kokku puutuvad, ning määrata kindlaks asjaomaste ettevõtjate tegelikud konkurendid, kellel on võimalik piirata nende ettevõtjate tegevust või takistada nende tegelikust konkurentsisurvest vaba tegevust. Geograafilise turu määratlemisel käesolevas asjas oli seega põhiküsimus, kas asjaomastes piirkondades sigade või emiste ostuhindade väikese, kuid püsiva languse tõttu võtaksid koondumise osaliste kliendid, eeskätt seakasvatajad kasutusele mujal asuvad tapamajad (vt eespool punkt 80 ja teatise asjaomase turu mõiste kohta punktid 2 ja 17).

123

Siiski tuleb märkida, et mitu toimikus asuvat materjali toetavad komisjoni seisukohta, et mitte üksnes Madalmaades asuvad tapamajad, vaid ka teatavad tapamajad Saksamaal kujutavad endast konkurentsipiiranguid, mis võivad mõjutada koondumise osaliste tegevust (vt eespool punktid 102–104). PVEE edastatud ning repliigi lisas hagejate endi esitatud andmed seaekspordi kohta Madalmaadest Saksamaale (vt eespool punkt 105) kinnitavad lisaks, et kahe riigi vahel toimus pidev eksport mitte just väikeses mahus ning seda isegi siis, kui Saksamaa ja Madalmaade hindade vahe oli madalam kui 7,20 eurot sea kohta. Need andmed tõendavad, et võimalikud „takistused, mis puudutavad seahinda” – isegi kui oletada, et need esinesid, mis ei ole siiski piisavalt tõendatud – kujutavad sellistena endast üksnes väikest eksporditakistust ning et komisjon ei ole seega oma hinnangu andmisel teinud viga. Järelikult tuleb see etteheide tagasi lükata.

124

Teiseks, mis puudutab oletatavate täiendavate transpordikuludega seotud väidetavat takistust, siis komisjon kinnitab vaidlustatud otsuse punktis 20, et koondumise osaliste andmete ning turu-uuringu tulemuste kohaselt ei ole transpordikulud määravad, kuna neil on üksnes marginaalne mõju tapasigade hinnale. Hagejad ei vaidle sellele järeldusele vastu ei hagiavalduses ega repliigis. Oma väidete toetuseks piirduvad nad väga üldise viitega NVV vastusele komisjoni küsimustikule. Isegi kui selles vastuses on tõepoolest mainitud transpordikulusid, ei saa see kuidagi toetada hagejate väiteid ning sellega ei ole isegi võimalik hagejate väiteid põhjendada ega tõendada komisjoni vastavat ilmset hindamisviga (vt eespool punktid 60 jj). Seega tuleb ka see etteheide tagasi lükata.

125

Lõpuks, mis kolmandaks puudutab eespool punktis 114 nimetatud muid väidetavaid eksporditakistusi, siis ei ole neid selgitatud hagiavalduses ega ka NVV vastuses komisjoni küsimustikule ning nende kohta ei ole esitatud ühtegi tõendit. Lisaks ei selgita hagejad, kuidas käitiste tootlikkus ja konkurents Euroopa lihaturul võivad kujutada endast eksporditakistusi või kaasa tuua ekspordiga seotud täiendavaid kulusid.

126

Eespool toodut tervikuna arvesse võttes tuleb järeldada, et komisjon ei ole geograafilise turu määratlemisel seoses hagejate mainitud väidetavate muude eksporditakistustega teinud ilmset hindamisviga.

127

Hagejad leiavad, et üle 70% sealihatranspordist tapamajadesse toimub lühemal distantsil kui 50 km, 85% lühemal distantsil kui 70 km ja 95% lühemal distantsil kui 95 km. Sellest tuleneb, et enamik tapasigadest transporditakse tapamajadesse distantsil, mis on palju lühem kui 150-kilomeetrine raadius, mis võeti vaidlustatud otsuses asjaomase geograafilise turu määratlemisel aluseks. Selle raadiuse määras komisjon seega kindlaks suvaliselt. Olemasolevate eksporditakistuste tõttu on käesolevas asjas väga ebatõenäoline või isegi kujuteldamatu, et tapaloomadeks ette nähtud elussigade tarnijad oleksid koondumise tulemusel tekkinud üksuse poolt kohaldatava püsiva, kuid väikese ostuhinnalanguse tõttu pidanud transportima oma loomi 150 km konkureerivatesse tapamajadesse.

128

Lisaks väidavad hagejad, et kasvav poliitiline surve vähendada elusloomade transpordi kestust kinnitab samuti, et kohane on piirata kõnealust geograafilist turgu käesolevas asjas Madalmaade enda territooriumiga.

129

Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

130

Kõigepealt tuleb märkida, et nagu on rõhutatud eespool punktis 122, on käesolevas asjas geograafilise turu määratlemisel otsustavaks küsimuseks see, kas tapasigade tarnijad on sigade ostuhindade oletuslikult väikese, kuid püsiva languse tõttu valmis transportima oma loomi 150 km konkureerivatesse tapamajadesse nii, et selline hindade langus ei ole tulus koondumisel tekkinud üksusele. Asjaolu, et enamik tapasigu transporditakse tavaliselt lühema distantsi jooksul kui 150 km, ei ole seega kõnealuse turu määratlemisel iseenesest otsustav.

131

Lisaks kinnitavad komisjoni läbiviidud turu-uuring ning toimikus asuvad eespool käsitletud tõendid, et 150 km raadiuses asuvad tapamajad võivad kujutada endast alternatiivset lahendust sigade ostuhindade langusele koondumise tulemusel (vt eespool punktid 102 jj). Seetõttu tuleb järeldada, et komisjon ei ole selles osas teinud ilmset hindamisviga.

132

Väidetava poliitilise surve osas tuleb märkida, et hagejad ise tunnistavad, et see on täiendav argument, mis ei ole seega geograafilise turu määratlemisel iseenesest otsustav. Igal juhul on hagejad jätnud oma sellekohased väited tõendamata.

133

Neil põhjendustel tuleb ka need etteheited tagasi lükata.

134

Hagejad heidavad komisjonile ette seda, et viimane kaldus piisava aluseta kõrvale oma varasemast otsustuspraktikast tapaloomadeks ette nähtud elussigade geograafilise ostuturu määratlemise valdkonnas, samuti Madalmaade konkurentsiameti otsustuspraktikast. Hagejad leiavad, et kuigi on tõsi, et komisjon peab määratlema geograafilise turu igal üksikjuhtumil asjassepuutuvate tegurite alusel, on samuti tõsi see, et ta ei saa ootamatult ning piisava aluseta kõrvale kalduda oma varasemast praktikast. Lisaks kujutavad endast pretsedenti ka komisjoni otsused, mis puudutavad teistes liikmesriikides tapaloomadeks ette nähtud elussigade geograafilist ostuturgu.

135

Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

136

Kõigepealt tuleb meenutada, et kuigi kohtupraktika kohaselt on komisjon kohustatud sõnaselgelt esitama oma arutluskäigu, kui otsus läheb tema varasemast otsustuspraktikast märgatavalt kaugemale (Euroopa Kohtu 26. novembri 1975. aasta otsus kohtuasjas 73/74: Groupement des fabricants de papiers peints de Belgique jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1491, punkt 31), ei saa ettevõtjad rajada oma õiguspärast ootust sellele, et säilib varasem otsustuspraktika, kuna seda võivad ühenduse institutsioonid oma kaalutlusõiguse teostamisel muuta (vt eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus General Electric vs. komisjon, punkt 512 ja viidatud kohtupraktika). Iseäranis ei saa hagejad tugineda õiguspärasele ootusele seetõttu, et kuna komisjon on varasemas otsuses määratlenud turud teatud erilisel viisil, siis sellises otsuses võetud seisukohad ei ole siduvad komisjonile ega a fortiori ka Esimese Astme Kohtule (vt selle kohta eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus General Electric vs. komisjon, punkt 514).

137

Selles osas tuleb kõigepealt sedastada, et hagejad ei viidanud ühelegi kohtuasjale, milles komisjon uuris Madalmaades tapmiseks ette nähtud elussigade ja -emiste ostuturge. Seega ei saa hagejad väita, et komisjon kaldus vaidlustatud otsuses kõrvale oma varasemast otsustuspraktikast. Kuigi on tõsi, et teatavates otsustes uuris komisjon selliste elussigade ostuturgu, mis olid ette nähtud tapmiseks teistes liikmesriikides, nagu Taanis (vt komisjoni 9. märtsi 1999. aasta otsus 2000/42/EÜ nõukogu määruse (EMÜ) nr 4064/89 kohaldamise menetluse kohta (juhtum IV/M.1313 Danish Crown/Vestjyske Slagterier) (EÜT 2000 L 20, lk 1) ja aasta otsus määruse nr 4064/89 kohaldamise menetluse kohta (juhtum COMP/M.2662 Danish Crown/Steff-Houlberg)) ning Saksamaal (komisjoni aasta otsus määruse nr 4064/89 kohaldamise menetluse kohta (juhtum COMP/M.3337 Best Agrifund/Nordfleisch)), siis nendes otsustes tehtud analüüs ei ole ilmtingimata kohaldatav teiste geograafiliste turgude suhtes, kuna konkurentsitingimused erinevates liikmesriikides võivad olla täiesti erinevad.

138

Mis puudutab Taani turgu, siis kuigi on tõsi, et komisjon on oma eelmistes otsustes leidnud, et tapaloomadeks ette nähtud elussigade turg oli siseriikliku ulatusega, nähtub otsuste võrdlemisel siiski, et Madalmaade ja Taani turu tingimused olid täiesti erinevad. Esiteks iseloomustab Taani turgu erinevalt Madalmaade turust sellise koostööstruktuuriga tapamajade ühing, mis seob seakasvatajad ainuõiguslike tarnekohustuste, pikkade ülesütlemistähtaegade ning osamaksete abil tapamajadega. Teiseks on Madalmaade seaeksport Saksamaale palju olulisem Taani seaekspordist, samas kui Taani ja Saksa hindade vahe on palju suurem kui vahe Madalmaade ja Saksa hindadel. Lisaks, mis puudutab Saksa turgu hagejate mainitud juhtumis Best Agrifund/Nordfleisch, siis seal jättis komisjon lahtiseks küsimuse geograafilise turu määratlemise kohta.

139

Mis puudutab komisjoni poolt vaidlustatud otsuses ja Madalmaade konkurentsiameti antud hinnangute erinevust, siis tuleb kõigepealt meenutada, et määruse nr 139/2004 aluseks olevat täpset pädevuste jaotust arvestades ei saa siseriiklike ametiasutuste otsused komisjonile koondumiste kontrolli menetluses siduvad olla (vt nõukogu 21. detsembri 1989. aasta määruse (EMÜ) nr 4064/89 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜT 1990, L 257, lk 13; ELT eriväljaanne 08/01, lk 31) kohta Euroopa Kohtu aasta otsus kohtuasjas C-202/06 P: Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon, EKL 2007, lk I-12129, punkt 56). Peale selle tegid komisjon ja Madalmaade konkurentsiamet otsuse oma vastavate pädevuste raames erinevate kriteeriumide alusel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon, punkt 57). Igal juhul on hagejad ise möönnud, et Madalmaade konkurentsiamet võttis geograafilise turu määratlemisel arvesse konkurentsisurvet, mida avaldasid piiriäärsetel aladel asuvad välismaised tapamajad.

140

Eespool toodut arvestades tuleb ka see etteheide tagasi lükata.

141

Eespool toodut tervikuna arvestades tuleb järeldada, et kuna hagejad ei ole tõendanud, et komisjon tegi vaidlustatud otsuses geograafilise turu määratlemisel ilmse hindamisvea, tuleb esimese väite kolmas osa tagasi lükata.

142

Hagejad väidavad, et vastupidi analüüsi tulemusele, milleni jõudis komisjon vaidlustatud otsuses, tekitab koondumine uuel üksusel turgu valitseva seisundi tapaloomadeks ette nähtud elussigade ja -emiste ostuturgudel ning takistab tõhusat konkurentsi, mistõttu tulnuks koondumine lugeda ühisturuga kokkusobimatuks.

143

Esiteks põhineb komisjoni majandusanalüüs hagejate arvates ekslikul eeldusel, mis on seotud kõnealuste geograafiliste turgude vale määratlemisega. Nimelt kui komisjon oleks lähtunud kõnealuste geograafiliste turgude siseriiklikust ulatusest, oleks ta jõudnud teistsugusele järeldusele, nimelt järeldusele, et koondumine tekitab neil turgudel „turgu iseäranis valitseva seisundi”. Hagejad väidavad, et käesolevas asjas on koondumise osalistel pärast vaidlusalust tehingut 65% suurune turuosa tapaloomadeks ette nähtud elussigade ostuturul Madalmaades, samas kui – nagu ilmneb NVV esitatud andmetest – teistel tapamajadel on igaühel maksimaalselt 8% suurune turuosa.

144

Teiseks kritiseerivad hagejad vaidlustatud otsuse punktis 50 asuvat järeldust, mille kohaselt sigade tapamaja keskmine ülevõimsus Madalmaades ulatub 12%-ni. Hagejad leiavad vastupidi, et käesolevas asjas puudub ülemäärane võimsus, kuna ettevõtte nõuetekohase haldamise tagamiseks ei kasutata tapamaja võimsust kunagi täielikult. Alati jäetakse kasutamata ligikaudu 10% tapamaja võimsusest, et oleks nõuetekohaselt võimalik vastata tapasigade pakkumise kõikumistele. Tapamaja võimsuse 100% kasutamise tulemuseks on seevastu turg, kus seakasvatajatel või -kaupmeestel ei ole enam vaba valikut pöörduda konkreetse tapamaja poole, see võib põhjustada turuhäireid.

145

Kolmandaks heidavad hagejad komisjonile ette, et viimane jättis koondumise konkurentsimõju analüüsimisel tähelepanuta mitu asjaolu, nimelt esiteks selle, et tapasigade eksport Madalmaadest Saksamaale ei ületa kunagi 10–15% kogutoodangust, teiseks asjaolu, et eksporditurg on täiendavat laadi, kuna Madalmaade turu vajadused neelavad ligikaudu 85–90% tootmisvõimsusest, kolmandaks asjaolu, et imporditurg on täiendav turg Saksamaal, neljandaks asjaolu, et sigade import Madalmaadest Saksamaale konkureerib impordiga Taanist, ning lõpuks viiendaks asjaolu, et kõiki neid asjaolusid tugevdasid rahalised takistused ja muud eksporditakistused, mida on mainitud esimese väite kolmandas osas.

146

Neljandaks väidavad hagejad, et vaidlusaluse tehingu tõttu tekkinud turgu valitsev seisund ei tulene mitte üksnes koondumise osaliste väga suurtest turuosadest, vaid ka „huvide märkimisväärsest põimumisest erinevates organisatsioonides, kellel on teatav võim kõnealusel turul”, nagu Centrale Organisatie voor de Vleessector (COV), PVVE, Land- en Tuinbouw Organisatie Nederland (LTO), Zuidelijke Land- en Tuinbouw Organisatie (ZLTO) ja Noord-Brabantse Christelijke Boerenbond (NCB).

147

Komisjon, keda toetab menetlusse astuja, vaidleb hagejate esitatud argumentidele vastu.

148

Tuleb meenutada, et määruse nr 139/2004 artikli 2 lõike 2 kohaselt kuulutatakse ühisturuga kokkusobivaks koondumine, mis eelkõige turgu valitseva seisundi tekitamise või tugevdamise kaudu ei takistaks märkimisväärselt konkurentsi ühisturul või selle olulises osas.

149

Samuti tuleb meenutada, et kuna turgu valitseva seisundi olemasolu peab kontrollima igas kohtuasjas eraldi, lähtudes antud asjaoludest (vt selle kohta eespool punktis 45 viidatud kohtuotsus Sun Chemical Group jt vs. komisjon, punkt 136), siis määruse nr 139/2004 põhjenduse 32 kohaselt võib koondumiste puhul, mis asjaomaste ettevõtjate piiratud turuosa tõttu tõenäoliselt ei takista tõhusat konkurentsi, eeldada, et need sobivad ühisturuga kokku. See kehtib eelkõige juhul, kui asjaomaste ettevõtjate turuosad ei ole ühisturul ega selle olulises osas suuremad kui 25%.

150

Käesolevas asjas leidis komisjon, et mis puudutab tapasigade ostuturgu pärast koondumist, siis kuulub turuosalistele kokku alla 30% suurune turuosa igal kolmest asjaomasest turust (vaidlustatud otsuse punkt 47). Jõudes selle järelduseni, esitas komisjon vaidlustatud otsuse punktides 48–51 oma konkurentsianalüüsi, märkides, et koondumise tulemusel jäävad turud piisavalt killustatuks, turul on mitu konkurenti turuosadega 4–16% (vaidlustatud otsuse punkt 49) ning tapamajade ülemäärane võimsus on ligikaudu 12% Madalmaades, 14% Belgias ja 28% Saksamaa läänepiirkondades.

151

Tapaemiste ostuturgude osas märkis komisjon vaidlustatud otsuses, et pärast koondumist on turuosad veel suuremad, jäädes alla 20% igal kolmest asjaomasest turust (vaidlustatud otsuse punkt 52). Arvestades omatavate turuosade väiksust, nimelt jäid turuosad märkimisväärselt alla määruse nr 139/2004 põhjenduses 32 sätestatud määra, ei pidanud komisjon vajalikuks konkurentsianalüüsi jätkata (vaidlustatud otsuse punkt 53).

152

Selle analüüsi lõpus jõudis komisjon seega seisukohale, et koondumine ei tekita konkurentsiprobleeme tapaloomadeks ette nähtud elussigade ja -emiste ostuturgudel (vaidlustatud otsuse punkt 54).

153

Esimese Astme Kohus leiab, et hagejate argumendid ei sea kahtluse alla vaidlustatud otsuses sisalduvat komisjoni konkurentsianalüüsi.

154

Esiteks tuleb meenutada, et argumendid asjaomaste turgude ebaõige määratlemise kohta lükati juba tagasi esimese väite teise ja kolmanda osa uurimise käigus (vt vastavalt punktid 69 jj ning punktid 79 jj).

155

Teiseks tuleb vaidlustatud otsuse punktis 50 asuva järelduse osas, mis puudutab Madalmaade tapamajade ligikaudu 12% suurust ülemäärast võimsust, märkida, et hagejad ise tunnistasid hagiavalduses ja repliigis selle ülemäärase võimsuse olemasolu, kinnitades, et „teatav ülevõimsus (ligikaudu 10%) on vajalik, et oleks võimalik neelata tapasigade piisavalt kõikuv pakkumine”. Igal juhul on konkurentsianalüüsis sellise ülemäärase võimsuse võimalik olemasolu turul –olgugi oluline – üksnes täiendav tegur, mis võib aidata hinnata koondumise osaliste seisundit turul pärast koondumist.

156

Kolmandaks, mis puudutab eespool punktis 145 nimetatud asjaolusid, mille komisjon jättis oma konkurentsianalüüsis tähelepanuta, siis tuleb sedastada, arutamata isegi komisjoni tõstatatud küsimust nende asjaolude vastuvõetavuse kohta, et hagejad ei ole selgitanud seda, millistel põhjustel ja mil viisil oleks nende asjaolude analüüs pidanud komisjoni viima järelduseni, et koondumine takistab märkimisväärselt tõhusat konkurentsi ühisturul või selle olulises osas, ega ka seda, millisel muul viisil tegi komisjon koondumise konkurentsianalüüsis hindamisvea põhjusel, et ta ei võtnud neid asjaolusid arvesse. Lisaks ei ole hagejad kuidagi toetanud oma väiteid, arvestades asjaolu, et nende mainitud väidetavate eksporditakistuste olemasolu välistati juba esimese väite kolmanda osa läbivaatamisel.

157

Lõpuks, mis puudutab etteheidet „huvide põimumise” kohta erinevates organisatsioonides, kellel on teatav võim kõnealusel turul, siis tuleb märkida, et hagejad ei ole seda millegagi tõendanud, ning seetõttu tuleb see etteheide tagasi lükata.

158

Kuna hagejad ei ole tõendanud, et komisjon tegi vea oma analüüsis koondumise mõju kohta konkurentsile, tuleb eespool toodut arvesse võttes esimese väite esimene ja neljas osa tagasi lükata.

159

Eespool toodut kogumis arvesse võttes tuleb esimene väide tervikuna tagasi lükata.

160

Teise väite, et komisjon on rikkunud oma põhjendamiskohustust (EÜ artikkel 253) ja oma hoolsuskohustust, võib jagada kolme ossa.

161

Esiteks heidavad hagejad komisjonile ette seda, et viimane rikkus oma hoolsuskohustust, jättes tähelepanuta argumendid ja teabe, mille hagejad esitasid oma argumentide toetuseks haldusmenetluses, jättes need täielikult välja või vähemalt jättes need lisamata oma analüüsi, kuigi tegemist on teguritega, millel peab põhinema asjaomase geograafilise turu määratlemine. Teiseks heidavad hagejad komisjonile ette seda, et viimane tugines vaidlustatud otsuses teabele, mille esitasid koondumise osalised või viimastega seotud kolmandad isikud või sellised kolmandad isikud, kellel puudusid piisavad erialateadmised või kes ei esinda piisavalt seda valdkonda, või tugines oma otsuses isiklikele oletustele, mille kohta puudusid kohased tõendid, viimata läbi sõltumatut turu-uuringut tulenevalt hagejate esitatud argumentidest ning komisjoni valduses oleva teabe vastuolulisusest. Selle tulemusel jõudis komisjon ebaõigete tulemuste ning järeldusteni. Eeskätt seoses S. B. M. J. avaldusega heidavad hagejad komisjonile ette, et viimane ei nõudnud neilt teavet avalduse sisu kohta ning ei võtnud arvesse nende 21. detsembri 2004. aasta kirju (vt eespool punkt 26).

162

Komisjon vaidleb hagejate kõigile vastavatele argumentidele vastu.

163

Kõigepealt tuleb meenutada, et kui väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on institutsioonidel oma ülesannete täitmisel kaalutlusõigus, nagu koondumiste kontrolli valdkonnas (vt eespool punktis 53 viidatud kohtupraktika), siis on ühenduse õiguskorraga haldusmenetlustes antud tagatiste järgimine veelgi tähtsam. Nende tagatiste hulka kuuluvad eelkõige pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki antud juhtumi puhul tähtsust omavaid asjaolusid, huvitatud isiku õigus teha teatavaks oma seisukoht ning saada piisavalt põhjendatud otsus (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München, EKL 1991, lk I-5469, punkt 14; Esimese Astme Kohtu aasta otsus kohtuasjas T-167/94: Nölle vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1995, lk II-2589, punkt 73, ja aasta otsus liidetud kohtuasjades T-528/93, T-542/93, T-543/93 ja T-546/93: Métropole télévision jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II-649, punkt 93 ja viidatud kohtupraktika).

164

Koondumiste kontrolli valdkonnas on komisjonil vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kaalutlusruum eelkõige majanduslike asjaolude hindamisel (vt eespool punktis 53 viidatud kohtupraktika). See, et komisjon järgiks ühenduse õiguskorraga haldusmenetlustes antud tagatisi, sh hoolsuskohustust, mis nõuab komisjonilt kõikide antud juhtumi puhul tähtsust omavate asjaolude hoolikat ja erapooletut uurimist, on seega selles valdkonnas veelgi suurema tähtsusega (ühenduse õiguskorraga koondumiste kontrolli valdkonnas antud tagatiste järgimise tähtsuse kohta vt kohtujurist Kokotti ettepanek kohtuasjas C-413/06 P: Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 10. juulil 2008, EKL 2008, lk I-4951, punkt 126).

165

Kuna komisjon peab selles valdkonnas järgima oma tegevuses hoolsuskohustust, peab ta nõutava hoolsusega määrama kindlaks need faktilised ja õiguslikud asjaolud, millest sõltub tema kaalutluspädevus, kogudes kokku oma kaalutlusõiguse teostamisega lahutamatult seotud faktilised asjaolud, mis võivad märkimisväärselt mõjutada otsustusprotsessi tulemust. See kohustus tähendab esiteks, et komisjon peab võtma arvesse neid faktilisi asjaolusid ja seda teavet, mida talle edastasid nii teate esitanud pooled kui ka kõik aktiivselt menetluses osalenud kolmandad isikud, ning teiseks, et vajaduse korral on ta kohustatud neid asjaolusid uurima turu-uuringute teel või turuosalistele esitatud teabetaotluste abil.

166

Sellegipoolest tuleb märkida, et nõuet, mille kohaselt komisjon peab koondumiste kontrolli valdkonnas järgima ühenduse õiguskorraga haldusmenetlustes antud tagatisi, sh hoolsuskohustust, tuleb nagu põhjendamiskohustuse järgimise nõuet (vt allpool punkt 192) tõlgendada kooskõlas kiire menetlemise nõudega, mis iseloomustab määruse nr 139/2004 üldist ülesehitust ning kohustab komisjoni järgima oma kaalutlusõiguse teostamisel rangeid tähtaegu (vt määruse nr 4064/89 osas eespool punktis 139 viidatud kohtuotsus Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon, punkt 39).

167

Nende põhimõtete alusel tuleb uurida hagejate tehtud kriitikat komisjoni hoolsuskohustuse väidetavate rikkumiste kohta.

168

Hagejad väidavad sisuliselt, et komisjon rikkus oma hoolsuskohustust esiteks sellega, et ta ei võtnud arvesse haldusmenetluses talle esitatud argumente ja teavet, ning teiseks sellega, et ta tugines vaidlustatud otsuses teabele, mis pärines põhiliselt koondumise osalistelt või viimastega seotud kolmandatelt isikutelt, seega igal juhul teabele, mida ei olnud piisavalt kontrollitud nõuetekohase ja sõltumatu turu-uuringu käigus.

169

Selle osa esimese alajaotise kohta tuleb kõigepealt märkida, et teise väite raames piirdusid hagejad üldsõnalise etteheitega, et komisjon ei ole võtnud arvesse talle haldusmenetluses hagejate esitatud asjaolusid ja teavet, täpsustamata lähemalt, millised käesoleva asjaga seotud asjaolud või millise teabe jättis komisjon vajaliku hoolsuse ja erapooletusega analüüsimata.

170

Lisaks kinnitab – vastupidi hagejate väidetule – nii toimiku analüüs kui ka eespool punktis 79 ja järgnevates punktides esitatud järeldused esimese väite kolmanda osa kohta, et komisjon ei ole tähelepanuta jätnud haldusmenetluses hagejate esitatud asjaolusid ja teavet, vaid ta on vastupidi need oma analüüsi kaasates arvesse võtnud. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et vaidlustatud otsuses analüüsis komisjon sõnaselgelt sisuliselt kõiki neid asjaolusid, mille osas hagejad väidavad käesolevas hagiavalduses, et nad viitasid neile haldusmenetluses, ning mida komisjon ei võtnud hagejate arvates oma analüüsis arvesse.

171

Nii analüüsiti vaidlustatud otsuses Saksa ja Madalmaade sigade omavahelise asendatavuse puudumise etteheidet punktis 27 (esimene taane) ning punktides 31 ja 32; etteheidet seose puudumise kohta ostuhindade erinevuse kõikumise ja ekspordimahu vahel uuriti punktides 36–38; loomataudi tagajärgi analüüsiti punktides 27 (kolmas taane) ja 43; väidetavaid veterinaarnõudeid ja muid väidetavaid täiendavaid kulusid ekspordiks analüüsiti punktis 27 (teine taane) ja punktides 33–35; vahemaade küsimust transpordil uuriti punktis 26; kõnealuses sektoris komisjoni tehtud varasemaid otsuseid uuriti punktis 17; ülemäärase võimsuse küsimust käsitleti punktis 50 osas, mis puudutas koondumise mõju konkurentsianalüüsi. Lõpuks, vaidlustatud otsuse punktides 29, 39 ja 40 uuris komisjon argumenti tarnelepingute kestuse kohta, mida hagejad mainisid 10. detsembri 2004. aasta koosolekul, kusjuures seda argumenti käesolevas kohtuasjas ei esitatud. Seevastu ei tulene toimikust ega hagejate väidetest, et nad oleksid sõnaselgelt haldusmenetluses esitanud etteheiteid transpordiks lühema vahemaa kui komisjoni poolt arvesse võetud 150-kilomeetrine raadius kohta ning poliitilise surve kohta, mille eesmärk oli vähendada elusloomade transpordi kestust.

172

Seega tuleb selles osas hagejate etteheited tagasi lükata.

173

Selle osa teise alajaotise osas tuleb märkida, et hagejad seavad kahtluse alla nii esimese „turu-uuringu”, mida on mainitud vaidlustatud otsuse punktis 26 ning mille tegi komisjon, saates paljudele turuosalistele küsimustiku, kui ka uuringu, mida komisjon nimetab vaidlustatud otsuse punktis 30 ja järgnevates punktides „täiendavaks uurimiseks” ja mis viidi läbi selleks, et hinnata hagejate väljatoodud asjaolude ja argumentide asjakohasust. Eelkõige on täiendav uurimine hagejate arvates „vigane” ja „valdkonda mitte esindav”, kuna uurimine viidi läbi üksnes avalduste alusel, mille olid esitanud koondumise pooled või nendega seotud kolmandad isikud.

174

„Esimese turu-uuringu” osas tuleb kõigepealt märkida, et koondumiste kontrolli menetlustes viib komisjon määrusega nr 139/2004 talle antud pädevuse alusel pärast teadet tavaliselt läbi uurimise, et paremini mõista kõnealuste turgude toimimist ning saada teavet konkurentsiolukorra kohta neil turgudel. Niisugune uurimine võib nimelt seisneda küsimustiku saatmises ettevõtjatele või teistele üksustele, nagu ettevõtjate ühendused või kutseühendused, kellel on kõnealustest turgudest põhjalikud teadmised.

175

Toimikust aga nähtub, et käesolevas asjas oli komisjoni läbiviidud uurimisel märkimisväärne ulatus, kuna uurimine hõlmas ligikaudu 200 turuosalist. Lisaks sisaldas erinevatele turuosalistele saadetud küsimustik 36 väga üksikasjalikku küsimust kõnealuste turgude ja koondumise mõju konkurentsianalüüsi kohta. Neist 14 küsimust olid esitatud tapaloomadeks ette nähtud elussigade ostuturu kohta ning 6 järgmist küsimust puudutasid spetsiaalselt geograafilise turu ulatust ning eelkõige küsimusi transpordi vahemaa, turu siseriikliku ulatuse, koondumise osaliste poolt 150 km pikkuse raadiuse keskpunktina väljapakutud piirkondade ning transpordikulude kohta. NVV sai selle küsimustiku ja vastas sellele.

176

Neid asjaolusid arvesse võttes ei saa hagejad väita, et komisjon ei ole nõuetekohast uurimist läbi viinud, et tuvastada käesolevas asjas tähtsust omavad asjaolud seoses eeskätt geograafilise turu määratlemisega tapasigade ja -emiste ostuturgude puhul. Mis puudutab hagejate väidet, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, milliseid asjaolusid turu-uuring puudutas, siis tuleb märkida esiteks, et komisjon viitas otsuse mitmes punktis täpselt turuosalistele, kes vastavad andmed esitasid (vt eeskätt vaidlustatud otsuse punktid 32, 38 ja 42), ning teiseks, et igal juhul ei ole komisjon määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punkti b alusel tehtava otsuse raames kohustatud üksikasjalikult ära tooma dokumente ja allikaid, millel põhineb tema analüüs, tingimusel et tema arutluskäigu selgeks ja ühetimõistetavaks esitamiseks ei ole eraldi viited vajalikud (vt määruse nr 4064/89 osas eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Verband der freien Rohrwerke jt vs. komisjon, punkt 185).

177

Hagejate argumendid puudutavad peale selle ka vaidlustatud otsuse punktis 30 nimetatud „täiendavat uurimist”, mille komisjon viis läbi selleks, et hinnata nende argumentide ja asjaolude kehtivust ja asjakohasust, mille hagejad menetluses ise esitasid.

178

Selles osas nähtub toimikust, et pärast vastuseid küsimustikule ja koosolekut hagejatega viis komisjon läbi täiendava uurimise, mis puudutas konkreetselt hagejate välja toodud argumente ja asjaolusid. Samuti nähtub toimikust, et „täiendava uurimise” käigus piirdus komisjon tegelikkuses sellega, et ta saatis hagejatega peetud koosoleku toimumise päeval koondumise osalistele elektronkirja, mis sisaldas teabenõuet koosoleku käigus hagejate viidatud faktiliste asjaolude kohta, mis hagejate arvates kujutasid endast eksporditakistusi. Arvestades äärmiselt lühikeste menetlustähtaegade nõudeid, andis komisjon koondumise osalistele vastamiseks väga range tähtaja (kaks päeva nädalavahetusel).

179

Selle teabenõude saatmisele järgneval päeval saatsid koondumise osaliste esindajad märgukirja, milles nad vastasid komisjoni küsimustele punkthaaval ja esitasid oma väidete toetuseks täiendavaid dokumente. Lisaks saatsid kaks päeva hiljem koondumise osaliste esindajad oma argumentide toetuseks mitu avaldust, milles „kolmandad isikud” kinnitasid märgukirjas sisalduvaid hagejate väiteid. Selle teabe ning avalduste põhjal leidis komisjon, et puudub vajadus viia läbi edasisi kontrolle.

180

Hagejad vaidlevad siiski vastu selle „täiendava uurimise” käigule ning leiavad, et komisjon tugines eranditult teabele, mis pärineb sisuliselt koondumise osalistelt. Seega peab Esimese Astme Kohus kontrollima, kas komisjon, viies läbi täiendava uurimise eespool kirjeldatud kujul, rikkus oma hoolsuskohustust tuvastada hoolikalt ja erapooletult faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud tema kaalutlusõiguse teostamiseks.

181

Siinkohal tuleb märkida, et kuigi käesolevas asjas piirdus komisjon oma „täiendavas uurimises” tõepoolest koondumise osalistele täiendava teabetaotluse saatmisega, puudutas see uurimine siiski vaid ühtainust küsimust – geograafilise turu määratlemist –, mille osas oli komisjon juba läbi viinud põhjaliku turu-uuringu, mis, nagu nähtub toimikust, viis esialgsete tulemusteni, mis olid sisuliselt kooskõlas koondumise osaliste pakutud määratlusega ning mis hiljem lisati vaidlustatud otsusesse. Just seetõttu, et teatavad konkreetsed kolmandad isikud, eeskätt hagejad olid komisjonist erinevatel seisukohtadel, oli vaja läbi viia täiendav uurimine, et hinnata nende kolmandate isikute esitatud asjaolude asjakohasust.

182

Asjaolu, et komisjon pöördus koondumise osaliste poole, et saada nende arvamus märgitud punktide kohta, ei ole selles kontekstis üllatav, kuna neil ei olnud üksnes põhjalikud teadmised turgude kohta, vaid kõnealune koondumine puudutas esmajoones neid ning igal juhul pidi neil oma kaitseõiguste raames olema võimalik avaldada seisukoht asjakohaste küsimuste kohta, mille olid menetluses tõstatanud kolmandad isikud.

183

Käesolevas asjas ei piirdunud koondumise osalised üksnes hageja argumentide ümberlükkamisega, vaid nad esitasid oma argumentide toetuseks selliste kolmandate isikute avaldusi, kes tegutsevad kõnealuses sektoris ning kes tõenäoliselt olid asjaomaste turgude olukorrast teadlikud. Selles osas tuleb sedastada, et toimikust ei nähtu, et komisjon kontrollis nende kolmandate isikute sõltumatust, kes esitasid teavet koondumise osaliste seisukohtade toetuseks. Siiski, mis puudutab küsimust, kas komisjon rikkus sel põhjusel oma hoolsuskohustust, nagu see on kirjeldatud eespool punktis 163 ja järgnevates punktides, siis tuleb esitada järgmised kaalutlused.

184

Esmalt tuleb märkida, et võttes arvesse kiire menetlemise nõuet ning rangeid tähtaegu, mida komisjon peab järgima koondumiste kontrolli menetluses, ei saa esitatud teabe ebatäpsusele viitavate märkide puudumisel olla komisjon kohustatud kontrollima kogu talle esitatud teavet. Kuigi hoolika ja erapooletu uurimise kohustus, mis lasub komisjonil sellises menetluses, ei võimalda tal tugineda asjaoludele või teabele, mida ei saa pidada tõeseks, eeldab kõnealune kiire menetlemise nõue siiski, et komisjon ei saa ise üksikasjalikult kontrollida kogu talle esitatud teabe autentsust ja usaldusväärsust, kuna ühinemiste kontrolli menetlus põhineb kindlasti teataval määral usaldusel.

185

Selles osas tuleb märkida, et koondumiste kontrolli reguleerivad õigusnormid sätestavad erinevaid meetmeid, et ära hoida ebatäpse või eksitava teabe esitamist ja selle eest karistada. Nagu märkis õigesti komisjon, siis lisaks sellele, et teatist esitavad osalised peavad ausalt ja täies ulatuses avaldama komisjonile kõik asjaolud, mis on olulised otsuse langetamisel (määruse nr 802/2004 põhjendus 5, artikli 4 lõige 1 ning artikli 6 lõige 2), kusjuures seda kohustust tagab määruse nr 139/2004 artiklis 14 sätestatud karistus, võib ka komisjon otsuse kokkusobivuse kohta tühistada, kui otsus põhineb valeandmetel, mille eest vastutab üks ettevõtjatest, või see on saadud pettusega (vt määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 3 punkt a ja artikli 8 lõike 6 punkt a).

186

Igal juhul tuleb sedastada, et käesolevas asjas – nagu nähtub eespool punktis 91 ja järgnevates punktides sõnastatud järeldustest – ei ole hagejad kuidagi tõendanud oma väiteid, et „täiendava uurimise” jooksul esitatud avaldused pärinevad peaaegu eranditult pooltelt, kes on otseselt või kaudselt koondumise osaliste mõjualas, ning seetõttu jääb täielikult tõendamata, et komisjon rikkus sellega, et ta ei kontrollinud eraldi nende kolmandate isikute sõltumatust, oma hoolsuskohustust, mille kohaselt peab ta hoolsalt ning erapooletult kontrollima kõiki käesolevas asjas olulisi asjaolusid.

187

Eraldi S. B. M. J. avalduse osas tuleb märkida, et esiteks, nagu nähtub nimelt eespool punktis 92 esitatud järeldustest, puudus komisjonil kohustus hagejad PVVE sekretäri avalduse suhtes ära kuulata ning teiseks ei olnud 21. detsembri 2004. aasta kirjad kui sellised igal juhul ette nähtud komisjoni analüüsi kahtluse alla seadmiseks, kuna S. B. M. J. avaldus kujutas endast üksnes üht paljudest tõenditest, millele komisjon oma järeldustes toetus, ning selle avalduse sisu on muu hulgas kooskõlas teiste tõenditega.

188

Eespool toodut arvesse võttes tuleb järeldada, et komisjon ei ole käesolevas asjas rikkunud oma hoolsuskohustust, ning järelikult tuleb teise väite käesolev osa tagasi lükata.

189

Hagejad väidavad ka, et komisjon ei ole piisavalt põhjendanud vaidlustatud otsust ega seda, miks ta lükkas haldusmenetluses tagasi hagejate esitatud argumendid ja väljatoodud asjaolud. Viimase osas heidavad hagejad komisjonile täpsemalt ette esiteks seda, et ta esitas vaidlustatud otsuse punktides 27–29 oma argumendid liiga lühidalt ja ebapiisavalt, ning teiseks seda, et ta ei toonud selgelt, arusaadavalt ja piisavalt üksikasjalikult välja põhjusi nende argumentide tagasilükkamise kohta või vähemalt põhjusi, millele ta selles otsuses tugines.

190

Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

191

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad EÜ artikliga 253 nõutud põhjendused vastama asjaomase akti olemusele ning nendest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtuasutusel järelevalvet teostada. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata koos asjaoludega, nimelt akti sisu, põhjenduste olemuse ja huviga, mis võib olla akti adressaatidel või teistel otseselt ja isiklikult aktiga seotud isikutel selgituste saamiseks. Ei ole nõutav, et põhjendused täpsustaksid kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduste vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult otsuse sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomast valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I-1719, punkt 63, ja aasta otsus kohtuasjas C-42/01: Portugal vs. komisjon, EKL 2004, lk I-6079, punkt 66).

192

Sellise akti vastuvõtja ei ole siiski kohustatud võtma seisukohta selgelt teisejärguliste asjaolude suhtes ega ennetama võimalikke vastuväiteid (Euroopa Kohtu 25. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-465/02 ja C-466/02: Saksamaa ja Taani vs. komisjon, nn Feta kohtuasi, EKL 2005, lk I-9115, punkt 106). Veelgi enam, otsuse põhjenduste täpsuse aste peab olema proportsionaalne materiaalsete võimaluste ja tehniliste tingimuste või tähtaegadega, millest kinni pidades see tuleb teha (Euroopa Kohtu aasta otsus kohtuasjas C-350/88: Delacre jt vs. komisjon, EKL 1990, lk I-395, punkt 16; vt selle kohta samuti Euroopa Kohtu aasta otsus kohtuasjas 16/65: Schwarze, EKL 1965, lk 1081, 1096 ja 1097). Seega ei riku komisjon oma põhjendamiskohustust, kui ta koondumiste kontrolli pädevuse kasutamisel ei lisa otsusesse koondumise selliste aspektide hindamise täpset põhjendust, mis tunduvad talle ilmselgelt asjassepuutumatud, tähtsusetud või selgelt teisese tähtsusega selle hindamise seisukohast (vt selle kohta eespool punktis 191 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 64). Sellist nõuet oleks ka raske koondumiste kontrolli pädevuse teostamisel ühitada kiire menetlemise kohustuse ja komisjonile kehtestatud lühikeste menetlustähtaegadega, mis on osa koondumiste kontrolli menetluse erakorralistest asjaoludest (eespool punktis 139 viidatud kohtuotsus Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon, punkt 39, ja eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Verband der freien Rohrwerke jt vs. komisjon, punkt 186).

193

Sellest tuleneb, et kui komisjon kuulutab määruse nr 139/2004 artikli 6 lõike 1 punkti b alusel koondumise ühisturuga kokkusobivaks, siis on põhjendamiskohustus täidetud, kui selles otsuses märgitakse selgelt põhjused, miks kõnealune koondumine vajaduse korral pärast asjaomaste ettevõtjate tehtud parandusi ei tekita komisjoni arvates tõsiseid kahtlusi koondumise kokkusobivuses ühisturuga (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Verband der freien Rohrwerke jt vs. komisjon, punkt 185).

194

Kuigi on tõsi, et komisjonil ei ole kohustust määruse nr 139/2004 alusel vastuvõetud otsuste põhjendustes võtta seisukoht kõigi talle esitatud asjaolude ja argumentide suhtes, sh antava hinnangu seisukohalt selgelt teisejärguliste asjaolude ja argumentide suhtes, on ka tõsi see, et komisjon peab välja tooma otsuse ülesehitusel keskse tähendusega faktid ja õiguslikud kaalutlused (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 18. mai 1962. aasta otsus kohtuasjas 13/60: Geitling jt vs. Ülemamet, EKL 1962, lk 165, 221; aasta otsus kohtuasjas 41/69: ACF Chemiefarma vs. komisjon, EKL 1970, lk 661, punkt 78, ja aasta otsus kohtuasjas 158/80: Rewe-Handelsgesellschaft Nord ja Rewe-Markt Steffen, EKL 1981, lk 1805, punkt 26).

195

Käesolevas asjas tuleb sedastada, et vaidlustatud otsuse punktidest 12–54 tulenevad tapasigade ja -emiste ostuturgude osas selgelt ja ühetimõistetavalt põhjused, miks komisjon leidis, et koondumine ei tekita neil turgudel tõsiseid kahtlusi selle kokkusobivuses ühisturuga. Need punktid võimaldavad Esimese Astme Kohtul teostada kontrolli seoses erinevate asjaolude vaidlustamisega hagejate poolt käesoleva hagi raames.

196

Lisaks tuleb märkida, et nagu tuleneb eespool punktist 171, esitas komisjon vaidlustatud otsuse punktides 26–43 kõik haldusmenetluses hagejate viidatud asjaolud ja argumendid ning võttis nende kohta sisuliselt üksikasjaliku seisukoha, selgitades neist argumentidest iga puhul nende sisu ning tuues ära nende tagasilükkamise põhjused.

197

Seega tuleb põhjendamiskohustuse rikkumist puudutav osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

198

Teise väite raames kinnitavad hagejad korduvalt, et komisjon ei võimaldanud neil haldusmenetluses piisavalt oma seisukohta selgitada. Hagejad leiavad nimelt, et 10. detsembri 2004. aasta koosolekul ei kuulatud neid piisava tähelepanuga, et neil puudus tegelikult võimalus väljendada oma seisukohti, et komisjoni esindajad suhtlesid vaid inglise keeles ning et seetõttu ei saanud nad täielikult ja arusaadavalt oma seisukohta kaitsta.

199

Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

200

Tuleb märkida, et heites ette seda, et komisjon ei andnud neile haldusmenetluses võimalust esitada piisavalt oma argumente, leiavad hagejad sisuliselt, et rikutud on nende õigust olla ära kuulatud.

201

Selles osas tuleb meenutada, et ühenduse koondumiste kontrolli menetluses tagavad sõnaselgelt määruse nr 139/2004 artikli 18 lõige 4 ja määruse nr 802/2004 artikli 16 lõige 1 kolmandatele isikutele, nagu hagejad, kes väljendavad piisavat huvi, õiguse olla ära kuulatud.

202

Neil kolmandatel isikutel on õigus olla nende taotlusel komisjoni poolt ära kuulatud, et esitada oma seisukohad teatatud kavandatava koondumise mõju suhtes, mis võib neid kahjustada, kusjuures selline õigus peab siiski olema kooskõlas esiteks koondumise osaliste kaitseõiguste järgimisega ning teiseks määruse põhieesmärgiga, milleks on tagada tõhus kontroll ning õiguskindlus määruse reguleerimisalasse kuuluvatele ettevõtjatele. Seega tuleb huvitatud isikute ja kolmandate isikute vastavate õiguste kaitse süsteemi raames otsustada, kas käesolevas asjas on rikutud hagejate õigusi (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 27. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T-290/94: Kayserberg vs. komisjon, EKL 1997, lk II-2137, punktid 109 ja 110).

203

Selles osas tuleneb toimikust, et NVV ja NBHV kasutasid täielikult kolmandatele isikutele kuuluvat võimalust osaleda haldusmenetluses ja teha teatavaks oma seisukohad koondumise kohta.

204

Nimelt sai NVV komisjonilt turu-uuringu käigus küsimustiku, mille komisjon NVV taotlusel väljastas ka hollandikeelses versioonis. NVV saatis 2. detsembril 2004 oma vastuse kõnealusele küsimustikule, tuues põhjalikult välja oma argumendid ning esitades hulga neid argumente toetavaid lisasid. Lisaks osales ta koosolekul, kuhu komisjon oli ta kutsunud, koos NBHV-ga, et esitada suuliselt oma argumendid. Lõpuks, saatis ta komisjonile veel ühe kirja, milles ta vaidles vastu S. B. M. J. avalduse sisule.

205

NBHV saatis pärast Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teatist, millega komisjon palus kolmandatel huvitatud isikutel esitada koondumise kohta oma seisukoht (vt eespool punkt 21), 30. novembri 2004. aasta kirjaga esimese kaebuse. Seejärel osales ta komisjoniga aastal peetud koosolekul, mille tulemusel saatis ta järgmise kirja, et lähemalt selgitada neid vastuväiteid koondumisele, mis ta oli esitanud haldusmenetluses ning eeskätt sellel koosolekul. Lõpuks saatis NBHV ka kirja komisjonile, et vastu vaielda S. B. M. J. avalduse sisule.

206

Neil asjaoludel ei saa NVV ja NBHV komisjonile ette heita seda, et viimane ei võimaldanud neil haldusmenetluses piisavalt oma seisukohta selgitada.

207

Hagejad seavad siiski eraldi kahtluse alla 10. detsembri 2004. aasta koosoleku käigu. Nad väidavad, et sel koosolekul ei kuulatud neid ära piisava tähelepanuga ning et neil ei olnud tegelikult võimalik täielikult ja arusaadavalt oma seisukohti selgitada, seda ka seetõttu, et komisjoni esindajad rääkisid vaid inglise keelt.

208

Selles osas leiab Esimese Astme Kohus esiteks, et hagejate väited on liiga üldised ning et nad ei ole oma väiteid õiguslikult piisavalt tõendanud, näiteks täpsustanud, millised on argumendid, mida komisjon ei kuulanud nõuetekohaselt ära, ning milliseid argumente ei olnud neil võimalik piisavalt lahti seletada.

209

Teiseks nähtub toimiku põhjalikust analüüsist, et komisjon võttis siiski arvesse neid argumente, mille hagejad esitasid 10. detsembri 2004. aasta koosolekul. Nagu ilmneb eespool punktidest 25 ja 205, saatis NBHV pärast kõnealust koosolekut kirja, mis oli ette nähtud just nende vastuväidete selgitamiseks, mille ta esitas koondumise peale haldusmenetluses, eelkõige sellel koosolekul.

210

Siiski tuleb märkida, et selles kirjas käsitletud teemad vastavad suures osas teemadele, mille kohta palus komisjon täiendavat teavet elektronkirjas, mille ta saatis koondumise osalistele 10. detsembri 2004. aasta koosolekuga samal päeval, et saada selgust hagejate kirjades tõstatatud küsimustes ning sellel koosolekul suuliselt selgitatud punktides (vt eespool punktid 24, 204 ja 205). Lisaks vastavad need teemad suures osas ka asjaoludele, mida komisjon ei võtnud hagejate arvates oma analüüsis arvesse.

211

Asjaolu osas, et 10. detsembri 2004. aasta koosolek peeti pigem inglise kui hollandi keeles, tuleb märkida, et hagejad ei suutnud oma kirjalikes materjalides ega oma vastustes mitmele küsimusele, mis Esimese Astme Kohus kohtuistungil esitas, täpsustada argumente ja asjaolusid, mida neil ei õnnestunud sel koosolekul välja tuua põhjusel, et koosolek peeti inglise keeles, ning mida komisjon ei võtnud sel põhjusel oma analüüsis arvesse. Lisaks ei nähtu aasta kirjast, mille NBHV saatis pärast kõnealust koosolekut, et hagejad vaidlustasid selle koosoleku käigu. Seega isegi kui on kahetsusväärne, et komisjon ei võimaldanud hagejatel end sel koosolekul väljendada hollandi keeles, tuleb eespool toodud kaalutluste alusel järeldada, et sellel asjaolul ei ole selliseid kahjulikke tagajärgi, mis võiksid mõjutada haldusmenetlust (vt selle kohta eespool punktis 194 viidatud kohtuotsus ACF Chemiefarma vs. komisjon, punkt 52).

212

Eespool toodust tervikuna tuleneb, et NVV ja NBHV ei saa komisjonile ette heita seda, et neid ei kuulatud ära piisava tähelepanuga või neile ei antud võimalust kaitsta täielikult ja arusaadavalt oma seisukohta.

213

Lõpuks, mis puudutab Marius Schepi, kes on igal juhul NVV liige, siis ei reageerinud ta erinevalt NBHV-st Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teatisele (vt eespool punkt 21) ega taotlenud ka enda ärakuulamist määruse nr 139/2004 artikli 18 lõike 4 ja määruse nr 802/2004 artikli 16 lõike 1 tähenduses. Seega ei saa komisjonile ette heita seda, et ta ei andnud talle võimalust haldusmenetluses oma argumente piisavalt lahti seletada.

214

Eelpool toodud põhjendusi arvesse võttes tuleb järeldada, et teise väite käesolev osa tuleb samuti tagasi lükata.

215

Järelikult tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.

216

Hagejad palusid 13. juuli 2005. aasta kirjaga määrata Esimese Astme Kohtul vastavalt kodukorra artikli 64 lõike 3 punktile d, et komisjon esitaks kõik kohtuasjaga seotud dokumendid või teised kirjalikud materjalid ning et komisjon saadaks neile ärakirja neist dokumentidest või materjalidest. Komisjon leiab, et see taotlus tuleb jätta rahuldamata.

217

Mõjutamata 1. aprillil 2008 määratud menetlust korraldavat meedet (vt eespool punkt 36), tuleb selles osas kõigepealt meenutada, et kodukorra artikli 49 kohaselt võib Esimese Astme Kohus pärast igas menetluse staadiumis ette näha mis tahes menetlust korraldava meetme või artiklites 64 ja 65 sätestatud menetlustoimingu. Dokumentide esitamise nõue kuulub nende hulka.

218

Selleks et võimaldada Esimese Astme Kohtul otsustada, kas see on menetluse nõuetekohase kulgemise jaoks tarvilik, peab taotluse esitanud menetlusosaline määratlema nõutavad dokumendid ja esitama Esimese Astme Kohtule vähemalt mingilgi määral tõendeid selle kohta, et taotletavast meetmest võiks vastavas kohtuastmes kasu olla (Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I-8417, punkt 93). Pealegi, isegi kui on tõsi, et komisjon ei saa tugineda sellistele dokumentidele, millele puudub juurdepääs nii Esimese Astme Kohtul kui hagejatel, tuleb siiski märkida, et üksnes nimetatud asjaolu kui selline ei õigusta, et Esimese Astme Kohus määrab kodukorra artikli 64 alusel meetmena dokumentide esitamise. Üksnes siis, kui hagejad väidavad usutavalt, et need dokumendid on vajalikud ja asjakohased kohtuasjas lahendi tegemiseks, saab Esimese Astme Kohus määrata sellise menetlust korraldava meetme võtmise (eespool punktis 41 viidatud kohtuotsus Verband der freien Rohrwerke jt vs. komisjon, punkt 201).

219

Seega tuleb sedastada, et hagejate sõnastatud menetlust korraldavate meetmete taotluses ei ole soovitud dokumendid identifitseeritud piisavalt täpselt, mis võimaldaks Esimese Astme Kohtul hinnata nende kasulikkust asja menetlemise seisukohast, samuti ei ole märgitud usutavalt, mille poolest on need dokumendid vajalikud ja asjakohased kohtuasjas lahendi tegemiseks. Seega tuleb taotlus menetlust korraldavate meetmete võtmiseks jätta rahuldamata.

220

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejatelt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda)

otsustab:

Õiguslik raamistik

Vaidluse taust

I . Pooled menetluses ja koondumise osalised

II . Haldusmenetlus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

I . Vastuvõetavus

A . Poolte argumendid

B . Esimese Astme Kohtu hinnang

II . Põhiküsimus

A . Esimene väide, et rikutud on määruse nr 139/2004 artikleid 2, 6 ja 8

1. Esimese väite ebaselgus

a) Poolte argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

2. Määruse nr 139/2004 artikli 8 rikkumine

3. Esimese väite teine osa, mille kohaselt on emised väidetavalt arvatud tapaloomadeks ette nähtud elussigade geograafilise ostuturu mõiste hulka

a) Poolte argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

4. Esimese väite kolmas osa, mille kohaselt ei võetud geograafilise turu määratlemisel arvesse olulisi asjaolusid või tehti neist vääraid järeldusi

a) Saksa turule ette nähtud sigade ja Madalmaade turule ette nähtud sigade omavahelise asendatavuse puudumine

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

b) Seose puudumine Saksamaal ja Madalmaades sigade ostuhindade kõikumiste ja nende kahe maa vahelise ekspordimahu vahel

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

c) Pärast loomataudi võetud veterinaarmeetmete mõju ekspordile

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

d) Muud eksporditakistused

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

e) Transpordiks lühem vahemaa kui komisjoni poolt arvesse võetud 150-kilomeetrine raadius ning poliitiline surve

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

f) Varasem otsustuspraktika

Poolte argumendid

Esimese Astme Kohtu hinnang

5. Esimene ja neljas osa, mis puudutavad koondumise konkurentsiõiguslikku analüüsi

a) Poolte argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

B . Teine väide, et rikutud on põhjendamiskohustust ja hoolsuskohustust

1. Teise väite esimene osa, mis puudutab hoolsuskohustuse rikkumist

a) Poolte argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

Hoolsuskohustus

Hoolsuskohustuse väidetavad rikkumised

2. Teise väite teine osa, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist

a) Poolte argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

3. Teise väite kolmas osa, mis puudutab seda, et rikutud on õigust olla ära kuulatud

a) Poolte argumendid

b) Esimese Astme Kohtu hinnang

Hagejate taotlus menetlust korraldavate meetmete võtmiseks

Kohtukulud