Kohtuasi T-19/05

Boliden AB jt

versus

Euroopa Komisjon

Konkurents – Kartellikokkulepped – Sanitaartehniliste vasktorude sektor – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Vältav ja mitmetahuline rikkumine – Trahvid – Aegumine – Koostöö

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Konkurents – Kartellikokkulepped – Ettevõtjad, kellele võidakse ette heita rikkumist, mis seisneb osalemises ülemaailmses kartellis

(EÜ artikkel 81 lõige 1)

2.      Konkurents – Trahvid – Suunised konkurentsieeskirjade rikkumise korral määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta – Arvutamise meetod, mis võtab arvesse erinevaid paindlikke elemente

(EÜ artikkel 229; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2, ja nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teadaanne 98/C 9/03)

3.      Menetlus – Uute väidete esitamine menetluse käigus – Tingimused – Uus väide

(Üldkohtu kodukord, artikli 44 lõige 1 ja artikli 48 lõige 2)

4.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise kestus – Pikaajalised rikkumised – Lähtesumma suurendamine 10% iga aasta eest

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2 ja nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teadaanne 98/C 9/03, punkt 1 B)

5.      Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Trahvisumma vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest – Tingimused

(Nõukogu määrus nr 17 ja nõukogu määrus nr 1/2003; komisjoni teadaanne 96/C 207/04)

1.      Ettevõtjat võib pidada vastutavaks kartellikokkuleppe eest tervikuna, isegi kui on tõendatud, et ta on otseselt osalenud vaid kartellikokkuleppe ühes või mitmes osas, kui ühelt poolt ta teadis või pidi kindlasti teadma, et kokkumäng, milles ta osales, kuulus tervikplaani, ja kui teiselt poolt hõlmas see tervikplaan kartellikokkuleppe kõiki osi.

(vt punkt 61)

2.      Kuigi suuniseid määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta ei saa lugeda õigusnormiks, kujutavad need endast käitumisnormi, mis sisaldab viidet järgimisele kuuluvale praktikale ning mida komisjon ei või konkreetsel juhul eirata, esitamata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi. Seega peab Üldkohus komisjoni otsusega määratud trahvide seaduslikkuse kontrollimise raames kindlaks tegema, kas komisjon teostas oma kaalutlusõigust vastavalt suunistes sätestatud meetodile, ja kui kohus tuvastab, et komisjon ei ole meetodit järginud, peab kohus kontrollima, kas see kõrvalekaldumine on õigustatud ja õiguslikult piisavalt põhjendatud.

Suuniste vastuvõtmisest tulenev komisjoni kaalutlusõiguse piiramine ei ole tegelikult vastuolus komisjonile sisulise kaalutlusruumi säilitamisega. Suunistes on erinevaid paindlikke elemente, mis võimaldavad komisjonil oma kaalutlusõigust kasutada kooskõlas määruste nr 17 ja nr 1/2003 sätetega, nagu Euroopa Kohus neid on tõlgendanud. Seega sellistes valdkondades, kus komisjonil on kaalutlusruum näiteks osas, mis puudutab lähtesummat või suurendamismäära kestuse alusel, piirdub nende hinnangute seaduslikkuse kontroll ilmse hindamisvea puudumise kontrollimisega. Komisjoni kaalutlusõigus ja selle piirid ei mõjuta ka põhimõtteliselt seda, kuidas kohus teostab oma täielikku pädevust, mis annab talle õiguse komisjoni määratud trahvisumma tühistada, seda vähendada või suurendada.

(vt punktid 74–78)

3.      Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c selle koostoimes artikli 48 lõikega 2 ilmneb, et menetluse aluseks olevas hagiavalduses tuleb esitada hagi ese ning ülevaade fakti- ja õigusväidetest ning et menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Siiski tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide, millega täiendatakse otseselt või kaudselt varem menetluse aluseks olevas hagiavalduses esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos. Sarnane lahendus kehtib ka väite toetuseks esitatud etteheite kohta.

Komisjoni otsusega ettevõtjale konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratud trahvi tühistamise või selle vähendamise hagiavalduse puhul tuleb vastuvõetamatuks tunnistada selline väide, mis on esimest korda esitatud repliigis ja mis puudutab asjaomase ettevõtja rikkumises osalemise raskuse hindamist, kui hagis sisaldub vaid väide, mis puudutab määratud trahvi väidetavat ebaproportsionaalsust ning mis hõlmab üksnes lähtesumma suurendamist kestuse alusel. Seda etteheidet ei saa lugeda siiski selliseks, et see laiendaks hagiavalduse väidet. Kui vaidlustatakse otsuse oluline element, nagu käesolevas asjas hinnang kõnealuse rikkumise raskuse kohta, siis tuleb see Üldkohtu jaoks eraldi sõnastada alates hagi esitamise staadiumist.

(vt punktid 90–92)

4.      Suunistest määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta tuleneb, et komisjon ei ole ette näinud rikkumise raskuse ja kestuse hindamise kattumist ega omavahelist sõltuvust. Asjaolu, et komisjon jättis endale võimaluse suurendada iga rikkumise aasta eest trahvi pikaajaliste rikkumiste puhul kuni 10% summast, mis määrati rikkumise raskuse eest, ei kohusta teda kuidagi kinnitama seda määra kartelli tegevuse intensiivsuse, selle tagajärgede või isegi rikkumise raskuse alusel. Tema ülesanne on otsustada oma kaalutlusruumi piires, millist suurendamismäära ta kavatseb rikkumise kestuse alusel kohaldada.

(vt punktid 95, 96 ja 98)

5.      Kartelliliikmete osutatud koostöö hindamise raames on komisjonil ulatuslik hindamisruum ettevõtja koostöö kvaliteedi ja kasu hindamisel, eeskätt teiste ettevõtjate panusega võrreldes. Vaidluse aluseks saab olla üksnes komisjoni ilmselge hindamisviga. Siiski ei tohi komisjon selle hindamise raames rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet.

(vt punkt 105)

ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

19. mai 2010(*)

Konkurents – Kartellikokkulepped – Sanitaartehniliste vasktorude sektor – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Vältav ja mitmetahuline rikkumine – Trahvid – Aegumine – Koostöö

Kohtuasjas T‑19/05,

Boliden AB, asukoht Stockholm (Rootsi),

Outokumpu Copper Fabrication AB, varem Boliden Fabrication AB, asukoht Västerås (Rootsi),

Outokumpu Copper BCZ SA, varem Boliden Cuivre & Zinc SA, asukoht Liège (Belgia),

esindajad: advokaadid C. Wetter ja O. Rislund, hiljem C. Wetter ja M. Johansson,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: É. Gippini Fournier ja S. Noë,

kostja,

mille ese on esiteks nõue tühistada komisjoni 3. septembri 2004. aasta otsuse K(2004) 2826 [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/E-1/38.069 – Sanitaartehnilised vasktorud) artikli 1 punktid a–c osas, milles tuvastati, et hagejad osalesid rikkumises ajavahemikus 1. juulist 1995 kuni 27. augustini 1998 ning 10. detsembrist 1998 kuni 7. oktoobrini 1999, teiseks nõue vähendada selle otsusega hagejatele määratud trahvi summat ning kolmandaks komisjoni vastunõue suurendada nimetatud trahvi summat,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja esimees E. Martins Ribeiro, kohtunikud S. Papasavvas ja N. Wahl (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik C. Kantza,

arvestades kirjalikus menetluses ja 4. novembri 2008. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hagejad Outokumpu Copper Fabrication AB (varem Boliden Fabrication AB), Outokumpu Copper BCZ SA (varem Boliden Cuivre & Zinc SA) ja Boliden AB kuuluvad Bolideni kontserni, kelle emaettevõtja Boliden on Rootsi õiguse alusel asutatud äriühing, mis on noteeritud Stockholmi väärtpaberibörsil (Rootsi) ning millel on esindused Euroopas ja Kanadas. Kontsern on spetsialiseerunud eelkõige metallide ja mineraaltoodete, peamiselt vase ja tsingi kaevandamisele, töötlemisele ja müügile.

1.     Haldusmenetlus

2        Pärast seda, kui Mueller Industries Inc. (edaspidi „Mueller”) oli esitanud jaanuaris 2001 Euroopa Ühenduste Komisjonile teabe, teostas viimane nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 14 alusel paljude vasktorude sektoris tegutsevate ettevõtjate ruumides märtsis 2001 etteteatamata uurimised.

3        9. ja 10. aprillil 2001 teostati täiendavad uurimised KME Germany AG (varem KM Europa Metal AG) ning Outokumpu Oyj ja Luvata Oy (varem Outokumpu Copper Products Oy) (edaspidi koos „Outokumpu kontsern”) ruumides. 9. aprillil 2001 tegi Outokumpu komisjonile ettepaneku teha koostööd vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4; edaspidi „1996. aasta koostööteatis”), nii tööstuslike torude kui sanitaartehniliste torude osas. Täiendavate uurimiste tulemusel jagas komisjon vasktorusid puudutava uurimise kolme eraldi menetlusse, nimelt juhtum COMP/E‑1/38.069 (Sanitaartehnilised vasktorud), juhtum COMP/E‑1/38.121 (Toruliitmikud) ja juhtum COMP/E‑1/38.240 (Tööstuslikud torud).

4        30. mai 2001. aasta kirjaga esitas Outokumpu kontsern komisjonile memorandumi, millega oli kaasas teatud hulk lisasid ning mis kirjeldas vasktorude sektorit ja viimast hõlmavaid salajasi kokkuleppeid.

5        Komisjoni algatusel leidis juhtumi COMP/E‑1/38.240 (Tööstuslikud torud) raames 5. juunil 2002 aset Outokumpu kontserni koostööpakkumist puudutav arutelu selle ettevõtja esindajatega. Outokumpu kontsern teatas ka, et ta on valmis selleks, et komisjon küsitleb tema töötajaid, kes olid seotud juhtumit COMP/E‑1/38.069 (Sanitaartehnilised vasktorud) puudutavate kokkulepetega.

6        Juhtumi COMP/E‑1/38.240 (Tööstuslikud torud) raames saatis komisjon juulis 2002 lähtudes määruse nr 17 artiklist 11 esiteks informatsiooninõuded Wieland-Werke AG‑le (edaspidi „Wieland”) ja KME kontsernile (mille moodustasid KME Germany, KME France SAS (varem Tréfimétaux SA) ja KME Italy SpA (varem Europa Metalli SpA)) ning teiseks palus Outokumpu kontsernil esitada talle täiendavat teavet. KME kontsern vastas sellele informatsiooninõudele 15. oktoobril 2002. Tema vastus sisaldas ka avaldust ja taotlust kohaldada 1996. aasta koostööteatist juhtumi COMP/E‑1/38.069 (Sanitaartehnilised vasktorud) raames. Lisaks võimaldas KME kontsern komisjonil kasutada juhtumi COMP/E‑1/38.240 (Tööstuslikud torud) ja juhtumi COMP/E‑1/38.069 (Sanitaartehnilised vasktorud) raames esitatud kogu teavet.

7        23. jaanuaril 2003 esitas Wieland komisjonile avalduse, mis sisaldas taotlust kohaldada juhtumi COMP/E‑1/38.069 (Sanitaartehnilised vasktorud) raames 1996. aasta koostööteatist.

8        Juhtumi COMP/E‑1/38.069 (Sanitaartehnilised vasktorud) raames saatis komisjon 3. märtsil 2003 informatsiooninõuded Bolideni kontsernile, HME Nederland BV‑le (edaspidi „HME”) ja Chalkor AE Epexergasias Metallonile (edaspidi „Chalkor”) ning 20. märtsil 2003 IMI kontsernile (mille moodustasid IMI plc, IMI Kynoch Ltd ja Yorkshire Copper Tube).

9        9. aprillil kohtusid Chalkori esindajad komisjoni esindajatega ja palusid juhtumi COMP/E‑1/38.069 (Sanitaartehnilised vasktorud) raames kohaldada 1996. aasta koostööteatist.

10      29. augustil 2003 võttis komisjon juhtumi COMP/E‑1/38.069 (Sanitaartehnilised vasktorud) raames vastu vastuväiteteatise, mille adressaadid olid asjaomased äriühingud. Pärast seda, kui nimetatud äriühingud tutvusid elektroonilise toimikuga ning esitasid oma kirjalikud märkused, kuulati nad, välja arvatud HME, ära 28. novembril 2003.

11      16. detsembril 2003 võttis komisjon vastu otsuse K(2003) 4820 (lõplik), mis käsitleb [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetlust (juhtum COMP/E‑1/38.240 – Tööstuslikud torud), mille kokkuvõte avaldati 28. aprilli 2004. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT L 125, lk 50).

2.     Vaidlustatud otsus

12      3. septembril 2004 võttis komisjon vastu otsuse K(2004) 2826 (lõplik), mis käsitleb [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetlust (juhtum COMP/E‑1/38.069 – Sanitaartehnilised vasktorud) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille kokkuvõte avaldati 13. juuli 2006. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT L 192, lk 21).

13      Vaidlustatud otsus sisaldab eelkõige järgmisi sätteid:

„Artikkel 1

Järgmised ettevõtjad rikkusid [EÜ] artikli 81 lõike 1 ja alates 1. jaanuarist 1994 EMP lepingu artikli 53 lõike 1 sätteid, osaledes märgitud ajavahemikel kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevustes, mis seisnesid hindade kindlaksmääramises ja turgude jagamises sanitaartehniliste vasktorude sektoris:

a)      Boliden […], koos [Outokumpu Copper Fabricationi] ja [Outokumpu Copper BCZ‑ga], 3. juunist 1988 kuni 22. märtsini 2001;

b)      [Outokumpu Copper Fabrication], koos Bolideni […] ja [Outokumpu Copper BCZ‑ga], 3. juunist 1988 kuni 22. märtsini 2001;

c)      [Outokumpu Copper BCZ], koos Bolideni […] ja [Outokumpu Copper Fabricationiga], 3. juunist 1988 kuni 22. märtsini 2001;

d)      Austria Buntmetall AG:

i)      koos Buntmetall Amstetten’iga [GmbH], 29. augustist 1998 vähemalt kuni 8. juulini 1999, ja

ii)      koos [Wielandi] ja Buntmetall Amstetteniga […], 9. juulist 1999 kuni 22. märtsini 2001;

e)      Buntmetall Amstetten […]:

i)      koos Austria Buntmetall’iga […], 29. augustist 1998 vähemalt kuni 8. juulini 1999, ja

ii)      koos [Wielandi] ja Austria Buntmetalliga […], 9. juulist 1999 kuni 22. märtsini 2001;

f)      [Chalkor], vähemalt 29. augustist 1998 kuni vähemalt septembri alguseni 1999;

g)      [HME] vähemalt 29. augustist 1998 kuni 22. märtsini 2001;

h)      IMI […], koos IMI Kynoch’i […] ja Yorkshire Copper Tube’iga […], 29. septembrist 1989 kuni 22. märtsini 2001;

i)      IMI Kynoch […], koos IMI […] ja Yorkshire Copper Tube’iga […], 29. septembrist 1989 kuni 22. märtsini 2001;

j)      Yorkshire Copper Tube […], koos IMI […] ja IMI Kynochiga […], 29. septembrist 1989 kuni 22. märtsini 2001;

k)      [KME Germany]:

i)      üksinda, 3. juunist 1988 kuni 19. juunini 1995, ja

ii)      koos [KME France’i] ja [KME Italy’ga], 20. juunist 1995 kuni 22. märtsini 2001;

l)      [KME Italy]:

i)      koos [KME France’iga], 29. septembrist 1989 kuni 19. juunini 1995, ja

ii)      koos [KME Germany] ja [KME France’iga], 20. juunist 1995 kuni 22. märtsini 2001;

m)      [KME France]:

i)      koos [KME Italyga], 29. septembrist 1989 kuni 19. juunini 1995, ja

ii)      koos [KME Germany] ja [KME Italyga], 20. juunist 1995 kuni 22. märtsini 2001;

[…]

s)      Outokumpu […], koos [Luvataga], 29. septembrist 1989 kuni 22. märtsini 2001;

t)      [Luvata], koos Outokumpuga […], 29. septembrist 1989 kuni 22. märtsini 2001;

u)      [Wieland]:

i)      üksinda 29. septembrist 1989 kuni 8. juulini 1999, ja

ii)      koos Austria Buntmetalli […] ja Buntmetall Amstetteniga […], 9. juulist 1999 kuni 22. märtsini 2001.

Artikkel 2

Artiklis 1 nimetatud rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

a)      Boliden […], [Outokumpu Copper Fabrication] ja [Outokumpu Copper BCZ], solidaarselt: 32,6 miljonit eurot;

b)      Austria Buntmetall […] ja Buntmetall Amstetten […], solidaarselt: 0,6695 miljonit eurot;

c)      Austria Buntmetall […], Buntmetall Amstetten […] ja [Wieland], solidaarselt: 2,43 miljonit eurot;

d)      [Chalkor]: 9,16 miljonit eurot;

e)      [HME]: 4,49 miljonit eurot;

f)      IMI […], IMI Kynoch […] ja Yorkshire Copper Tube […], solidaarselt: 44,98 miljonit eurot;

g)      [KME Germany]: 17,96 miljonit eurot;

h)      [KME Germany], [KME France] ja [KME Italy], solidaarselt: 32,75 miljonit eurot;

i)      [KME Italy] ja [KME France], solidaarselt: 16,37 miljonit eurot;

j)      Outokumpu […] ja [Luvata], solidaarselt: 36,14 miljonit eurot;

k)      [Wieland], üksinda: 24,7416 miljonit eurot.

[…]”

14      Komisjon leidis, et kõnealused ettevõtjad osalesid rikkumises (edaspidi „kartellikokkulepe” või „kõnealune rikkumine”), mis oli üks, vältav, keeruline ning Bolideni kontserni, KME kontserni ja Wielandi puhul mitmetahuline. Komisjon täpsustas, et vaidlustatud otsuses siseriiklikele kokkulepetele kui sellistele ei viidatud (vaidlustatud otsuse põhjendused 2 ja 106).

 Kõnealused tooted ja turud

15      Kõnealune vasktorude tootmise sektor koosneb kahest tooterühmast, nimelt esiteks tööstuslikud torud, mis jagunevad erinevateks alarühmadeks lõpptarbimise järgi (õhu konditsioneerimis- ja külmutusseadmed, toruliitmikud, gaasikütteseadmed, filterkuivatid ja telekommunikatsiooniseadmed), ning teiseks sanitaartehnilised torud (nimetatakse ka paigaldustorudeks), mida kasutatakse ehitustööstuses vee-, gaasi-, õli- ja küttetorustike jaoks (vaidlustatud otsuse põhjendus 3).

16      Komisjon leidis, et juhtumite COMP/E-1/38.069 (Sanitaartehnilised vasktorud) ja COMP/E-1/38.240 (Tööstuslikud torud) puhul on tegemist kahe eraldi rikkumisega. Selles osas tugines komisjon peamiselt asjaolule, et „need olid erinevad ettevõtjad (ja nende ettevõtjate erinevad töötajad), kes olid seotud esiteks sanitaartehnilisi torusid ja teiseks tööstuslikke torusid puudutavate kokkulepetega, mille korraldus oli ka erinev”. Lisaks oli komisjon seisukohal, et sanitaartehniliste torude sektor erines tööstuslike torude omast vastava klientuuri, lõppkasutuse ja toodete tehniliste omaduste poolest (vaidlustatud otsuse põhjendused 4 ja 5).

17      Sanitaartehniliste vasktorude osas kinnitas komisjon vaidlustatud otsuses, et see tooterühm koosneb kahest alarühmast: esiteks puhtast vasest sanitaartehnilised torud ja teiseks plastkattega sanitaartehnilised vasktorud. Komisjon märkis, et „puhtast vasest sanitaartehnilised torud ja plastkattega sanitaartehnilised vasktorud ei ole ilmtingimata omavahel vahetatavad ning et need võivad kujutada endast eraldi tooteturge komisjoni teatise asjaomase turu mõiste kohta ühenduse konkurentsiõiguses tähenduses” (EÜT 1997, C 372, lk 5; ELT eriväljaanne 08/01, lk 155). Vaidlustatud otsuses leidis komisjon siiski, et toodete need kaks „alarühma” tuli siiski lugeda „üheks ja samaks tooterühmaks […], kuna need on peamiselt samad ettevõtjad (ja nende ettevõtjate samad töötajad), kes olid seotud toodete mõlemat alarühma puudutavate kokkulepetega, ning et kokkulepete korraldus oli sarnane” (vaidlustatud otsuse põhjendused 13 ja 459).

18      Vaidlustatud otsuses märkis komisjon samuti, et asjaomane geograafiline turg oli Euroopa Majanduspiirkond (EMP). Ta leidis, et 2000. aastal oli EMP‑s puhtast vasest sanitaartehniliste torude turu maht ligikaudu 970,1 miljonit eurot ning plastkattega sanitaartehniliste vasktorude turu maht 180,9 miljonit eurot. Järelikult oli nende kahe turu kogumaht 2000. aastal EMP‑s 1151 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse põhjendused 17 ja 23).

 Kõnealuse rikkumise koostisosad

19      Komisjon leidis, et kõnealune rikkumine avaldus kolmel erineval, kuid seotud kujul (vaidlustatud otsuse põhjendused 458 ja 459). Kartellikokkuleppe esimene osa, nimelt SANCO kokkulepped seisnesid „SANCO‑tootjate” vahel sõlmitud kokkulepetes, kuna SANCO on KME kontserni, Wielandi ja Bolideni kontserni toodetavate puhtast vasest sanitaartehniliste torude kaubamärk (vaidlustatud otsuse põhjendused 115–118, 125–146 ja 456).

20      Kõnealuse rikkumise teine osa, nimelt WICU ja Cuprothermi kokkulepped hõlmasid kokkuleppeid, mis olid sõlmitud „WICU ja Cuprotherm’i tootjate” vahel, kuna WICU ja Cuprotherm on KME kontserni ja Wielandi toodetavate plastkattega sanitaartehniliste vasktorude kaubamärgid (vaidlustatud otsuse põhjendused 121 ja 149).

21      Kartellikokkuleppe kolmas osa, nimelt laiendatud Euroopa kokkulepped hõlmasid kokkuleppeid, mis olid sõlmitud puhtast vasest sanitaartehniliste torude tootjatest koosneva suurema rühma piires. See kolmas osa puudutas eespool punktides 19 ja 20 nimetatud ettevõtjaid ning Buntmetalli kontserni (mille moodustasid Austria Buntmetall ja Buntmetall Amstetten), Chalkor, HME, IMI kontsern, Mueller ja Outokumpu kontsern (vaidlustatud otsuse põhjendused 147, 148, 192 ja 459–462).

 Kõnealuse rikkumise kestus ja vältav laad

22      Komisjon märkis vaidlustatud otsuses, et kõnealune rikkumine algas KME kontserni ja Bolideni kontserni puhul 3. juunil 1988, IMI kontserni, Outokumpu kontserni ja Wielandi puhul 29. septembril 1989, Muelleri puhul 21. oktoobril 1997 ning Chalkori, Buntmetalli kontserni ja HME puhul hiljemalt 29. augustil 1998. Rikkumise lõppemise kuupäevaks luges komisjon 22. märtsi 2001, seda aga välja arvatud Muelleri ja Chalkori puhul, kes komisjoni kohaselt lõpetasid kartellikokkuleppes osalemise vastavalt 8. jaanuaril 2001 ja septembris 1999 (vaidlustatud otsuse põhjendus 597).

23      Kõnealuse rikkumise vältava laadi osas märkis komisjon vaidlustatud otsuses seoses Bolideni kontserni, IMI kontserni, KME kontserni, Outokumpu kontserni ja Wielandiga, et kuigi kartellil oli esiteks 1990. aasta ja 1992. aasta detsembri ning teiseks 1994. aasta juuli ja 1997. aasta juuli vahel vähem aktiivseid perioode, ei raugenud rikkumist sisaldav tegevus täielikult kunagi, nii et kõnealune rikkumine kujutab tõepoolest endast üht rikkumist, mis ei ole aegunud (vaidlustatud otsuse põhjendused 466, 471, 476, 477 ja 592).

 Trahvide summa kindlaksmääramine

24      Vaidlustatud otsuses määras komisjon nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 23 lõike 2 ning määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 alusel trahvid Bolideni kontsernile, Buntmetalli kontsernile, Chalkorile, HME‑le, IMI kontsernile, KME kontsernile, Outokumpu kontsernile ja Wielandile (vaidlustatud otsuse põhjendus 842 ja artikkel 2).

25      Trahvide summad määras komisjon kindlaks kõnealuse rikkumise raskuse ja kestuse alusel, mis on kaks kriteeriumi, mis olid sõnaselgelt nimetatud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 ning määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2, mis oli vaidlustatud otsuse kohaselt kohaldatav kõnealuse rikkumise hetkel (vaidlustatud otsuse põhjendused 601–603).

26      Selleks et teha kindlaks igale ettevõtjale määratava trahvi summa, kohaldas komisjon meetodit, mis on määratletud suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171), isegi kui komisjon sellele otsuses süstemaatiliselt ei viidanud. Vaidlustatud otsuses hindas komisjon samuti seda, kas ja mil määral vastavad asjaomased ettevõtjad 1996. aasta koostööteatises toodud tingimustele.

 Trahvide lähtesumma

–       Rikkumise raskus

27      Kõnealuse rikkumise raskuse hindamisel võttis komisjon arvesse rikkumise laadi, tegelikku mõju turule, asjakohase geograafilise turu ulatust ning selle turu suurust (vaidlustatud otsuse põhjendused 605 ja 678).

28      Komisjon väitis, et turgude jagamine ja hindade kindlaksmääramine, nagu toimus käesolevas asjas, kujutas oma laadilt väga rasket rikkumist, ning leidis, et kartellikokkuleppega hõlmatud geograafiline turg vastas EMP territooriumi turule. Komisjon võttis arvesse ka asjaolu, et sanitaartehniliste vasktorude turg oli väga oluline tööstussektor, mille mahtu hinnati 1151 miljonile eurole EMP‑s 2000. aastal, mis oli kartellikokkuleppe viimane täisaasta (vaidlustatud otsuse põhjendused 606 ja 674–678).

29      Rikkumise tegeliku mõju osas turule märkis komisjon, et oli piisavalt tõendeid, et tuvastada, et kartellikokkulepe mõjutas üldiselt kogu asjaomast turgu, eelkõige hindu, isegi kui oli võimatu selle mõju mahtu täpselt määratleda (vaidlustatud otsuse põhjendused 670 ja 673). Sellele järeldusele jõudmiseks tugines ta nimelt mitmele asjaolule. Esiteks lähtus ta kartellikokkuleppe rakendamisest, märkides, et selle pooled vahetasid teavet müügimahtude ja hinnatasemete kohta (vaidlustatud otsuse põhjendused 629 ja 630).

30      Teiseks võttis ta arvesse asjaolu, et kartelliosalistel oli EMP‑s oluline turuosa, nimelt 84,6% (vaidlustatud otsuse põhjendus 635).

31      Kolmandaks juhindus komisjon tabelitest, memorandumitest ja märkmetest, mille kartelliosalised olid kartelli koosolekutel koostanud. Need dokumendid kinnitavad, et hinnad tõusid kartellikokkuleppe teatavatel ajavahemikel ning et kartelliosalised said täiendavaid sissetulekuid võrreldes eelnevate perioodidega. Osa neist dokumentidest viitavad sellele, et kartellikokkuleppega seotud isikud leidsid, et asjaomastel ettevõtjatel oli lubatud saavutada oma hinnasuunad. Komisjon lähtus ka Bolideni kontserni ühe äriühingu direktor M.‑i, samuti Wielandi, Bolideni kontserni ja Muelleri avaldustest, mis tehti nende vastava koostöö raames (vaidlustatud otsuse põhjendused 637–654).

32      Viimaks tõdes komisjon, et kartellikokkuleppe poolte vastavad turuosad jäid kartellikokkuleppe kogu kestuse ajal suhteliselt stabiilseks, isegi kui nende kliendid mõnikord vahetusid (vaidlustatud otsuse põhjendus 671).

33      Komisjon järeldas sellest, et asjaomased ettevõtjad panid toime väga raske rikkumise (vaidlustatud otsuse põhjendus 680).

–       Erinev kohtlemine

34      Komisjon tuvastas vaidlustatud otsuses neli rühma, mis tema arvates peegeldavad ettevõtjate olulisust kõnealuses rikkumises. Komisjon jagas kartelliosalised erinevatesse kategooriatesse turuosade alusel, mis neil oli seoses kõnealuste toodete müügiga EMP‑s 2000. aasta jooksul. Selle tulemusel loeti KME kontsern peamiseks ettevõtjaks asjaomasel turul ning ta liigitati esimesse kategooriasse. Wielandi kontsern (mis koosnes Wielandist ja Buntmetalli kontsernist, mille kontrolli võttis Wieland üle juulis 1999), IMI ja Outokumpu loeti keskmise suurusega ettevõtjaks sellel turul ning nad liigitati teise kategooriasse. Bolideni kontsern liigitati kolmandasse kategooriasse. Neljandasse kategooriasse kuuluvad HME ja Chalkor (vaidlustatud otsuse põhjendused 681–692).

35      Turuosad määrati kindlaks iga rikkuja käibe alusel, mis saadi sanitaartehniliste torude müügist puhtast vasest sanitaartehniliste torude ja plastkattega sanitaartehniliste vasktorude turul. Nii arvutati nende ettevõtjate turuosasid, kes ei müünud WICU ja Cuprothermi torusid, sel viisil, et nende käive, mis saadi puhtast vasest sanitaartehnilistelt torudelt, jagati puhtast vasest sanitaartehniliste torude ja plastkattega sanitaartehniliste vasktorude turu kogusuurusega (vaidlustatud otsuse põhjendused 683 ja 692).

36      Selle tulemusel määras komisjon trahvi lähtesummaks 70 miljonit eurot KME kontsernile, 23,8 miljonit eurot Wielandi, IMI ja Outokumpu kontsernidele, 16,1 miljonit eurot Bolideni kontsernile ja 9,8 miljonit eurot Chalkorile ja HME‑le (vaidlustatud otsuse põhjendus 693).

37      Arvestades asjaolu, et Wieland ja Buntmetalli kontsern olid üks ettevõtja pärast juulit 1999 ning et kuni juunini 1995 olid KME France ja KME Italy koos üks ettevõtja, mis oli eraldi KME Germanyst, kujunesid neile vastavalt määratud trahvi lähtesummad järgmisteks: 35 miljonit eurot KME kontsernile (KME Germany, KME France ja KME Italy solidaarselt); 17,5 miljonit eurot KME Germanyle; 17,5 miljonit eurot KME Italyle ja KME France’ile solidaarselt; 3,25 miljonit eurot Wielandi kontsernile; 19,52 miljonit eurot Wielandile ja 1,03 miljonit eurot Buntmetalli kontsernile (vaidlustatud otsuse põhjendused 694–696).

38      Selleks et arvestada vajadust määrata trahv tasemel, mis tagaks trahvi hoiatava mõju, suurendas komisjon Outokumpule määratud trahvi lähtesummat 50% võrra, mis tegi trahvisummaks 35,7 miljonit eurot, leides, et Outokumpu ülemaailmne käive, mis ületas 5 miljardit eurot, näitas, et tema suurus ja majanduslik võim lubavad nimetatud suurendamist (vaidlustatud otsuse põhjendus 703).

 Trahvide põhisumma

39      Vaidlustatud otsusest tuleneb, et komisjon suurendas trahvide lähtesummasid 10% rikkumise täisaasta kohta ning 5% kogu ülejäänud ajavahemiku eest, mis on kuus kuud või rohkem, kuid vähem kui üks aasta. Sel viisil jõudis ta järelduseni, et:

–        kuna IMI kontsern osales kartellikokkuleppes üksteist aastat ja viis kuud, tuleb selle kontserni trahvi lähtesummat 23,8 miljonit eurot suurendada 110%;

–        kuna Outokumpu kontsern osales kartellikokkuleppes üksteist aastat ja viis kuud, tuleb selle kontserni trahvi lähtesummat, mis pärast suurendamist hoiatava mõju eesmärgil oli 35,7 miljonit eurot, suurendada 110%;

–        kuna Bolideni kontsern osales kartellikokkuleppes kaksteist aastat ja üheksa kuud, tuleb selle kontserni trahvi lähtesummat 16,1 miljonit eurot suurendada 125%;

–        kuna Chalkor osales kartellikokkuleppes kaksteist kuud, tuleb selle ettevõtja trahvi lähtesummat 9,8 miljonit eurot suurendada 10%;

–        kuna HME osales kartellikokkuleppes kaks aastat ja kuus kuud, tuleb selle ettevõtja trahvi lähtesummat 9,8 miljonit eurot suurendada 25%;

–        kuna KME kontsern osales kartellikokkuleppes viis aastat ja seitse kuud, tuleb selle kontserni trahvi lähtesummat 35 miljonit eurot suurendada 55%;

–        kuna KME Germany osales kartellikokkuleppes seitse aastat ja kaks kuud, tuleb selle ettevõtja trahvi lähtesummat 17,5 miljonit eurot suurendada 70%;

–        kuna KME France ja KME Italy osalesid kartellikokkuleppes viis aastat ja kümme kuud, tuleb nende ettevõtjate trahvi lähtesummat 17,5 miljonit eurot suurendada 55%;

–        kuna Wieland tunnistati esiteks isiklikult vastutavaks nelja aasta ja nelja kuu pikkuse ajavahemiku ning teiseks solidaarselt Buntmetalli kontserniga vastutavaks ühe aasta ja kaheksa kuu pikkuse lisaajavahemiku eest, tuleb trahvi lähtesummat 19,52 miljonit eurot suurendada 95%, mille eest vastutab Wieland isiklikult, ning trahvi lähtesummat 3,25 miljonit eurot suurendada 15%, mille eest vastutavad Wieland ja Buntmetalli kontsern solidaarselt (vaidlustatud otsuse põhjendused 706–714).

40      Seega on kõnealustele ettevõtjatele määratud trahvide põhisummad järgmised:

–        KME kontsern: 54,25 miljonit eurot;

–        KME Germany: 29,75 miljonit eurot;

–        KME France ja KME Italy (solidaarselt): 27,13 miljonit eurot;

–        Buntmetalli kontsern: 1,03 miljonit eurot;

–        Wielandi kontsern: 3,74 miljonit eurot;

–        Wieland: 38,06 miljonit eurot;

–        IMI kontsern: 49,98 miljonit eurot;

–        Outokumpu kontsern: 74,97 miljonit eurot;

–        Chalkor: 10,78 miljonit eurot;

–        HME: 12,25 miljonit eurot;

–        Bolideni kontsern: 36,225 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 719).

 Raskendavad ja kergendavad asjaolud

41      Outokumpu kontsernile määratud trahvi põhisummat suurendati 50% korduvuse tõttu, kuna selle kontserni suhtes oli tehtud komisjoni 18. juuli 1990. aasta otsus 90/417/ESTÜ [ST] artikli 65 kohaldamise menetluses seoses külmvaltsitud roostevabast terasest toodete Euroopa tootjate kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevusega (EÜT L 220, lk 28) (vaidlustatud otsuse põhjendused 720–726).

42      Kergendavate asjaoludena võttis komisjon arvesse asjaolu, et KME ja Outokumpu kontsernid esitasid talle nende vastastikuse koostöö raames sellist teavet, mis ei olnud seotud 1996. aasta koostööteatisega.

43      Seetõttu vähendas komisjon Outokumpu kontsernile määratud trahvi põhisummat 40,17 miljoni euro võrra, mis vastab trahvile, mis oleks talle määratud perioodil septembrist 1989 kuni juulini 1997 toime pandud rikkumise eest, mille tuvastamise tegi võimalikuks tema poolt komisjonile edastatud teave (vaidlustatud otsuse põhjendused 758 ja 759).

44      KME kontserni puhul vähendati talle määratud trahvi põhisummat 7,93 miljoni euro võrra koostöö alusel, mis võimaldas komisjonil tuvastada, et kõnealune rikkumine hõlmas plastkattega sanitaartehnilisi vasktorusid (vaidlustatud otsuse põhjendused 760 ja 761).

 1996. aasta koostööteatise kohaldamine

45      Komisjon vähendas 1996. aasta koostööteatise punkti D alusel Outokumpu kontserni trahvisummat 50%, Wielandi kontserni trahvisummat 35%, Chalkori trahvisummat 15%, Bolideni kontserni ja IMI kontserni trahvisummat 10% ja KME kontserni trahvisummat 35%. HME trahvisummat selle koostööteatise alusel ei vähendatud (vaidlustatud otsuse põhjendus 815).

 Trahvide lõppsumma

46      Määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ning määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel määras komisjon vaidlustatud otsuse adressaatideks olevatele ettevõtjatele määratavate trahvide summad kindlaks järgmiselt:

–        Bolideni kontsern: 32,6 miljonit eurot;

–        Buntmetalli kontsern: 0,6695 miljonit eurot;

–        Chalkor: 9,16 miljonit eurot;

–        HME: 4,49 miljonit eurot;

–        IMI kontsern: 44,98 miljonit eurot;

–        KME kontsern: 32,75 miljonit eurot;

–        KME Germany: 17,96 miljonit eurot;

–        KME France ja KME Italy (solidaarselt): 16,37 miljonit eurot;

–        Outokumpu kontsern: 36,14 miljonit eurot;

–        Wielandi kontsern: 2,43 miljonit eurot;

–        Wieland: 24,7416 miljonit eurot (vaidlustatud otsuse põhjendus 842).

 Menetlus ja poolte nõuded

47      Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. jaanuaril 2005.

48      Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd kaheksanda koja koosseisu, mistõttu käesolev kohtuasi määrati sellele kojale.

49      Hagejad paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 punktid a–c osas, mis puudutavad ajavahemikke 1. juulist 1995 kuni 27. augustini 1998 ning 10. detsembrist 1998 kuni 7. oktoobrini 1999;

–        vähendada neile määratud trahvi summat;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

50      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        suurendada hagejatele määratud trahvi summat;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

51      Oma hagiavalduses paluvad hagejad esiteks osaliselt tühistada vaidlustatud otsus ning teiseks vähendada neile määratud trahvi summat.

1.     Nõue osaliselt tühistada vaidlustatud otsus

 Poolte argumendid

52      Oma nõude toetuseks esitavad hagejad üheainsa väite, et tuvastades nende osalemise ühes ja vältavas rikkumises, on rikutud õigusnormi.

53      Hagejad leiavad, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt ning kooskõlas kohtupraktikaga tõendanud, et nad mõistsid, et nende tegevus ajavahemikus 1. juulist 1995 kuni 27. augustini 1998 ning 10. detsembrist 1998 kuni 7. oktoobrini 1999 aitas kaasa kõigi kartellikokkuleppe poolte ühiste eesmärkide saavutamisele ning et nad olid teadlikud teiste rikkujate poolt kavatsetud või ellu viidud sisulistest tegudest nende samade eesmärkide taotlemisel või et nad võisid neid mõistlikult ette näha ning olid valmis nendega kaasnevat riski aktsepteerima.

54      Ajavahemiku 1. juulist 1995 kuni 27. augustini 1998 osas väidavad hagejad sisuliselt, et alates 1. juulist 1995 ei olnud SANCO kokkulepped enam kartellikokkuleppe osa. Seega koosnes kartellikokkulepe vaid kahest osast, nimelt WICU ja Cuprothermi kokkulepetest ja laiendatud Euroopa kokkulepetest.

55      Arvestades asjaolu, et puudus vaidlus, et hagejad ei osalenud kunagi WICU ja Cuprothermi kokkulepetes ning et nad lõpetasid ajavahemikus 1. juulist 1995 kuni 27. augustini 1998 osalemise laiendatud Euroopa kokkulepete raames peetud koosolekutel, ei olnud hagejatele ette heidetud rikkumine vältav, vaid oli katkenud.

56      Hagejate arvates ei mõjuta asjaolu, et nad jätkasid pärast 1. juulit 1995 osalemist „SANCO‑tootjate” vahel teabe vahetamise võrgus, kuidagi küsimust, kas nende osalemine kartellikokkuleppes oli katkenud või mitte. Alates ühe nende toonase tegevdirektori M.‑i lahkumisest 1995. aasta keskel jätsid nad tahtlikult tähelepanuta kartellikokkuleppe koosolekute olemasolu või isegi kartelli kui sellise olemasolu. Hagejad sai laiendatud Euroopa kokkulepete olemasolust teada alles 21. novembril 1997, kui KME kontsern kutsus neid osalema selles koostöös, millest nad keeldusid.

57      Lisaks oli alates 1988. aastast „SANCO‑tootjate” vahel käigus olnud teabevahetussüsteem õiguspäraste litsentsilepingute rakendamise tulemus. Järelikult oli selle süsteemi algne ja peamine eesmärk seaduslik. Kohtuistungil möönsid hagejad siiski, et ajavahemikus 1988. aastast kuni 1995. aasta keskpaigani oli see teabevahetussüsteem ka vahendiks kartellis. Nad kinnitavad, et kuna nad ei olnud teadlikud koosolekute ning salajaste kontaktide jätkumisest kartellis pärast 1995. aasta keskpaika, ei kujutanud nende osalemine teabevahetussüsteemis enam osalemist kartellis, vaid pelgalt õiguspäraste litsentsilepingute rakendamist.

58      Ajavahemiku kohta 10. detsembrist 1998 kuni 7. oktoobrini 1999 väidavad hagejad, et 10. detsembri 1998. aasta koosolekul teatasid nad selgelt ja üheselt oma koostöö lõpetamisest laiendatud Euroopa kokkulepete raames. Hagejad osalesid uuesti kartellis alles 8. oktoobril 1999 korraldatud koosolekul.

59      Komisjon palub väite tagasi lükata.

 Üldkohtu hinnang

60      Kõigepealt tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on otsustanud, et EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine võib seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka mitmes teos või koguni vältavas tegevuses. Seda tõlgendust ei saa vaidlustada põhjendusega, et üks või enam nendest tegudest või tegevusest võib ka iseenesest ja iseseisvalt endast selle sätte rikkumist kujutada (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 81). Kui erinevad teod kuuluvad ühtsesse plaani nende identse eesmärgi tõttu, mis rikub konkurentsitingimusi ühisturul, siis on komisjonil õigus nende tegude eest vastutusele võtta rikkumises kui tervikus osalemise eest (Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 258).

61      Lisaks võib ettevõtjat pidada vastutavaks kartellikokkuleppe eest tervikuna, isegi kui on tõendatud, et ta on otseselt osalenud vaid kartellikokkuleppe ühes või mitmes osas, kui ühelt poolt ta teadis või pidi kindlasti teadma, et kokkumäng, milles ta osales, kuulus tervikplaani, ja kui teiselt poolt hõlmas see tervikplaan kartellikokkuleppe kõiki osi (Üldkohtu 20. aprilli 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑931, punkt 773, ning 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑9/99: HFB jt vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑1487, punkt 231).

62      Käesoleval juhul puudub vaidlus, et hagejad osalesid laiendatud Euroopa kokkulepetes 3. juunist 1988 kuni 30. juunini 1995, 27. augustist 1998 kuni 10. detsembrini 1998 ja 8. oktoobrist 1999 kuni 22. märtsini 2001. Samuti on selge, et nad vahetasid sageli ja pidevalt KME kontserni ja Wielandiga üksikasjalikke andmeid SANCO kaubamärki kandvate sanitaartehniliste torude müügi mahtude kohta kartellikokkuleppe kogu kestuse jooksul, nimelt 3. juunist 1988 kuni 22. märtsini 2001.

63      Järelikult tuleb kindlaks teha, kas kõnealune andmevahetus kujutas endast kartellikokkuleppe tervikplaani üht osa ning kas hagejad oleksid pidanud olema teadlikud kartelli olemasolust ning selle toimimisest ajavahemikes 1. juulist 1995 kuni 27. augustini 1998 ning 10. detsembrist 1998 kuni 7. oktoobrini 1999.

64      Vaidlustatud otsuses (põhjendused 449–457) kinnitas komisjon, et kartellikokkuleppe tervikplaani osad hõlmasid:

–        vastavate turuosade külmutamist müügimahtude jagamise teel riikide kaupa;

–        kokkulepet hindade tõstmise või kooskõlastatud hindade kohta ning hinnatõusude kohaldamist või nende kooskõlastatud hindade kohaldamist;

–        turgude jagamise ning hindade kooskõlastamise rakendamist sellise järelevalvemehhanismi abil, mis põhineb eestvedajate määramisel Euroopa erinevate alade kohta ning konfidentsiaalse teabe korrapärasel vahetamisel kaubandusstrateegia, müügimahtude ja -eesmärkide ning samuti täpsemalt hindade ja allahindluste kohta.

65      Komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 143 täpsemalt SANCO torusid puudutava teabe vahetamise kohta, et teabevahetus võimaldas kontrollida müügimahtusid. Samuti tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 138 kinnitas komisjon, et müügimahtude jagamist kooskõlastati korrapäraselt „SANCO‑tootjate” ning laiendatud Euroopa kokkulepete poolte vahel. Viimaks rõhutas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 486, et kartellikokkulepe „seisnes peamiselt müügimahtude kohta teabe vahetamises ning nende mahtude alusel kvootide jagamises”.

66      Hagejad ei ole vastu vaielnud nendele järeldustele perioodi 3. juuni 1988 kuni 1. juuli 1995 osas. Ajavahemiku 1. juuli 1995 kuni 22. märts 2001 osas väidavad nad, et nad ei saanud mõistlikult ette näha, et nende osalemine teabevahetussüsteemis 1995. aasta keskpaigas aitas kaasa kartelli toimimisele.

67      Hagejate argumendid ei ole siiski veenvad. Kuna hagejad osalesid mitu aastat SANCO kokkulepetes ning laiendatud Euroopa kokkulepetes, mis hõlmasid tootmise jagamist ning selle jagamise rakendamise jälgimist teabe sagedase ja üksikasjaliku vahetamise teel müügimahtude kohta, ei saa nad väita, et M.‑i lahkumine 1995. aasta keskpaiku tõi ettevõtte sees endaga kaasa tugeva mälukaotuse kartelli olemasolu või toimimisviisi osas.

68      Pealegi ei väida hagejad, et M. oli ainus töötaja või juhtivtöötaja, kes nende osalemisest kartellis ajavahemikus 1988–1995 teadis.

69      Tuleb tõdeda, et teabevahetussüsteemis kogu nende osalemise jooksul toetasid hagejad kartellis kokku lepitud konkurentsivastast mehhanismi. Nende seotus selle teabevahetussüsteemiga kujutas endast seega jätku nende osalemisele kartellis (vt selle kohta eespool punktis 60 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 281). Eespool punktides 64–68 nimetatud põhjustel pidid hagejad tingimata olema teadlikud, et nende osalemine teabevahetussüsteemis kuulus kartelli tervikplaani.

70      Viimaks tuleb märkida, et tulemusetu on hagejate argument, et SANCO kokkulepped ei olnud pärast 1995. aasta keskpaika enam kartelli osa. Nagu on märgitud eespool punktis 69, on hagejate vältav osalemine kartellis tuvastatud asjaoluga, et nad pidid kindlasti olema teadlikud, et see süsteem oli osa kõnealuse rikkumise tervikplaanist.

71      Sellest tuleneb, et hagejate esitatud osalise tühistamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

2.     Nõue vähendada trahvi summat

72      Selle nõude toetuseks esitavad hagejad kolm väidet, mis puudutavad vastavalt õigusnormi rikkumist aegumistähtaegu puudutavate sätete kohaldamisel, trahvi lähtesumma vale suurendamist rikkumise kestuse alusel ning 1996. aasta koostööteatise vale kohaldamist.

73      Enne kui uurida hagejate esitatud väiteid, tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjendustest 601 ja 842 tuleneb, et komisjon määras rikkumise eest trahvid määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ning määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel. Lisaks määras komisjon kindlaks trahvisumma suunistes ja 1996. aasta koostööteatises määratletud metodoloogia alusel (vt eespool punkt 26).

74      Kuigi suuniseid ei saa lugeda õigusnormiks, kujutavad need endast käitumisnormi, mis sisaldab viidet järgimisele kuuluvale praktikale ning mida komisjon ei või konkreetsel juhul eirata, esitamata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi (vt Euroopa Kohtu 18. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑397/03 P: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2006, lk I‑4429, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).

75      Seega peab Üldkohus vaidlustatud otsusega määratud trahvide seaduslikkuse kontrollimise raames kindlaks tegema, kas komisjon teostas oma kaalutlusõigust vastavalt suunistes sätestatud meetodile, ja kui kohus tuvastab, et komisjon ei ole meetodit järginud, peab kohus kontrollima, kas see kõrvalekaldumine on õigustatud ja õiguslikult piisavalt põhjendatud. Siinkohal tuleb märkida, et Euroopa Kohus on kinnitanud esiteks suuniste enda põhimõtte ja teiseks neis kehtestatud meetodi kehtivust (Euroopa Kohtu 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P – C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punktid 252–255, 266, 267, 312 ja 313).

76      Suuniste vastuvõtmisest tulenev komisjoni kaalutlusõiguse piiramine ei ole tegelikult vastuolus komisjonile sisulise kaalutlusruumi säilitamisega. Suunistes on erinevaid paindlikke elemente, mis võimaldavad komisjonil oma kaalutlusõigust kasutada kooskõlas määruste nr 17 ja nr 1/2003 sätetega, nagu Euroopa Kohus neid on tõlgendanud (eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 267).

77      Seega, sellistes valdkondades, kus komisjonil on kaalutlusruum näiteks osas, mis puudutab lähtesummat või suurendamismäära kestuse alusel, piirdub nende hinnangute seaduslikkuse kontroll ilmse hindamisvea puudumise kontrollimisega (vt selle kohta Üldkohtu 18. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑241/01: Scandinavian Airlines System vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑2917, punktid 64 ja 79).

78      Komisjoni kaalutlusõigus ja selle piirid ei mõjuta ka põhimõtteliselt seda, kuidas kohus teostab oma täielikku pädevust (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2501, punkt 538), mis annab talle õiguse komisjoni määratud trahvisumma tühistada, seda vähendada või suurendada (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑1331, punktid 60–62, ja Üldkohtu 21. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑368/00: General Motors Nederland ja Opel Nederland vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4491, punkt 181).

 Väide, et aegumistähtaegu reguleerivate sätete kohaldamisel on rikutud õigusnormi

 Poolte argumendid

79      Hagejad väidavad, et kuna nad ei osalenud ühes ja vältavas rikkumises, on komisjon rikkunud aegumistähtaegade suhtes kohaldatavaid sätteid, määrates trahvi 22. märtsile 1996 eelnenud perioodi eest, kuna tema uurimine algas alles 22. märtsil 2001. Selles osas rõhutavad hagejad, et SANCO litsentside kohaldamisel müügimahtusid puudutava teabe vahetamine pärast 1995. aasta keskpaika ei ole kartelli osa ning et kartell, millega nad liitusid 27. augustil 1998, ei vasta kartellile, millest nad lahkusid 1995. aasta keskel.

80      Hagejad väidavad samuti, et neid oleks tulnud kohelda sarnaselt HME, Muelleri, Buntmetalli kontserni ja Chalkoriga aegumistähtaegade puhul vastavalt võrdse kohtlemise põhimõttele.

81      Komisjon palub käesoleva väite tagasi lükata.

 Üldkohtu hinnang

82      Kõigepealt tuleb meenutada, et eespool punktidest 60–71 tuleneb, et komisjon tuvastas vaidlustatud otsuses õigesti, et hagejad osalesid ühes ja vältavas rikkumises ajavahemikul 3. juuni 1988 kuni 22. märts 2001. Nende katkematust osalemisest teabevahetussüsteemis piisas nimelt selleks, et tuvastada nende vältav osalemine kartellis.

83      Sellest tuleneb, et sõltumata komisjoni tõdemusest HME, Muelleri, Buntmetalli kontserni ning Chalkori puhul, ei ole määruse nr 1/2003 artikli 25 tähenduses aegumine kohaldatav hagejate suhtes.

84      Igal juhul tuleb täiendavalt tõdeda, et vaidlustatud otsuse põhjendustest 216, 449 ja 450 ning selle artiklist 1 tuleneb, et HME‑d, Muellerit, Buntmetalli kontserni ning Chalkorit peeti vastutavateks nende vastava osalemise eest kartellis alates 1997. või 1998. aastast, samas kui hagejaid peeti vastutavateks alates 1988. aastast.

85      Seega tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet

 Poolte argumendid

86      Hagejad väidavad, et komisjon on rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, kuna ta ei võtnud trahvi lähtesumma suurendamisel kestuse alusel arvesse nende vähenenud osalemist kartellis pika ajavahemiku jooksul. Selles osas nad väidavad, et kartellis nende osalemise katkestamise kahel perioodil nad üksnes andsid ja said teavet SANCO litsentsilepingu alusel müügimahtude kohta.

87      Oma kostja vastuses leiavad hagejad, et trahvisumma kindlaksmääramisel lähtus komisjon üksnes kartelli raskusastmest kui sellisest, jättes nende rolli kõnealuses rikkumises õigesti arvesse võtmata. Selles osas väidavad hagejad kohtupraktikale viidates, et rikkumise raskust ei hinnata üksnes sõltuvalt rikkumise endaga seotud asjaoludest, vaid ka lähtuvalt asjaomast ettevõtjat puudutavatest asjaoludest.

88      Seega isegi kui otsustada, et komisjon ei peaks arvesse võtma hagejate osalemise vähendatud intensiivsust, et suurendada määratud trahvi lähtesummat kestuse alusel, on ta siiski kohustatud seda asjaolu arvestama trahvisumma kindlaksmääramisel raskusastme alusel.

89      Komisjon palub käesolev väide tagasi lükata ning esitab vastuvõetamatuse väite etteheite osas, et rikkumise raskuse hindamisel jättis ta arvesse võtmata hagejate rolli kartellis. Komisjoni arvates on see etteheide uus väide, mida ei esitatud hagiavalduses ning mis tuleb seetõttu vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

 Üldkohtu hinnang

90      Komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väite osas tuleb meenutada, et Üldkohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punktist c selle koostoimes artikli 48 lõikega 2 ilmneb, et menetluse aluseks olevas hagiavalduses tuleb esitada hagi ese ning ülevaade fakti- ja õigusväidetest ning et menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Siiski tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide, millega täiendatakse otseselt või kaudselt varem menetluse aluseks olevas hagiavalduses esitatud väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (Üldkohtu 5. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑207/95: Ibarra Gil vs. komisjon, EKL AT 1997, lk I‑A‑13 ja II‑31, punkt 51; vt samuti selle kohta Euroopa Kohtu 19. mai 1983. aasta otsus kohtuasjas 306/81: Verros vs. parlament, EKL 1983, lk 1755, punktid 9 ja 10). Sarnane lahendus kehtib ka väite toetuseks esitatud etteheite kohta (Üldkohtu 21. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑231/99: Joynson vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2085, punkt 156, ja 15. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑345/05: Mote vs. parlament, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 85).

91      Tuleb tõdeda, et oma hagiavalduses tõid hagejad esile asjaolu, et komisjon ei võtnud neile määratud trahvi summa arvutamisel arvesse nende väidetavalt vähendatud osalemist kartellis. Hagiavaldusest ilmneb, et nende väide puudutab määratud trahvi väidetavat ebaproportsionaalsust. Siiski hõlmab hagiavalduses hagejate esitatud etteheide üksnes lähtesumma suurendamist kestuse alusel.

92      Oma kostja vastuses ei viita hagejad uutele faktilistele asjaoludele, vaid püüavad laiendada oma väite ulatust, et kaasata ka etteheide kartellis nende osalemise raskusastme hindamise kohta. Viimati nimetatud etteheite puhul ei saa siiski leida, et see laiendaks määratud trahvi väidetavat ebaproportsionaalsust puudutavat väidet, nagu see oli esitatud hagiavalduses, ja et sellel oleks nimetatud väitega tihe seos. Kui vaidlustatakse otsuse oluline element, nagu käesolevas asjas hinnang kõnealuse rikkumise raskuse kohta, siis tuleb see Üldkohtu jaoks eraldi sõnastada alates hagi esitamise staadiumist.

93      Järelikult tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata hagejate etteheide kartellis nende osalemise raskusastme hindamise kohta.

94      Väite põhjendatuse osas tuleb tõdeda, et väide puudutab asjaolu, mille suhtes on komisjonile suuniste kohaselt jäetud kaalutlusruum. See väide on tulemuslik üksnes oletusel, et Üldkohus tuvastab komisjonipoolse ilmse hindamisvea (vt eespool punkt 77).

95      Selles osas tuleb meenutada, et trahvi lähtesumma suurendamine kestuse alusel ei ole piiratud olukorraga, kus kestuse ja konkurentsinormides sätestatud eesmärkidele põhjustatud suure kahju vahel esineb otsene seos (vt selle kohta Üldkohtu 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑203/01: Michelin vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑4071, punkt 278 ja seal viidatud kohtupraktika).

96      Lisaks tuleneb suunistest, et komisjon ei ole ette näinud rikkumise raskuse ja kestuse hindamise kattumist ega omavahelist sõltuvust.

97      Vastupidi, esiteks tuleneb suuniste mõttest, et need näevad ette rikkumise raskuse hindamise selleks, et määrata kindlaks trahvi lähtesumma. Teiseks analüüsitakse rikkumise raskust seoses asjaomase ettevõtja iseloomulike tunnustusega, eelkõige seoses tema suuruse ja positsiooniga vastaval turul, mis võib kaasa tuua lähtesumma kaalumise, ettevõtjate jaotamise kategooriatesse ja konkreetse lähtesumma kindlaksmääramise. Kolmandaks võetakse rikkumise kestust arvesse selleks, et määrata kindlaks põhisumma ja neljandaks näevad suunised ette raskendavate ja kergendavate asjaolude arvessevõtmise, mis võimaldab trahvisummat kohandada, lähtudes eelkõige asjaomaste ettevõtjate aktiivsest või passiivsest rollist rikkumise toimepanemisel.

98      Sellest järeldub, et pelk asjaolu, et komisjon jättis endale võimaluse suurendada iga rikkumise aasta eest trahvi pikaajaliste rikkumiste puhul kuni 10% summast, mis määrati rikkumise raskuse eest, ei kohusta teda kuidagi kinnitama seda määra kartelli tegevuse intensiivsuse, selle tagajärgede või isegi rikkumise raskuse alusel. Komisjoni ülesanne on otsustada oma kaalutlusruumi piires (vt eespool punkt 77), millist suurendamismäära ta kavatseb rikkumise kestuse alusel kohaldada.

99      Käesolevas asjas tuvastas komisjon eelkõige vaidlustatud otsuse põhjenduses 706, et hagejad osalesid rikkumises 12 aasta ja 9 kuu jooksul (vt selle kohta eespool punktid 60–71), st suuniste tähenduses pikaajaliselt. Seega suurendas ta hagejatele määratud trahvi lähtesummat 125% võrra. Nii toimides ei eiranud komisjon eeskirju, mille ta endale suunistega on kehtestanud.

100    Lisaks leiab Üldkohus, et kõnealuse rikkumise kestust arvestades ei ole suurendamine 125% antud juhul ilmselgelt ebaproportsionaalne.

 Väide, et trahvisummat on vähendatud ebapiisavalt, arvestades 1996. aasta koostööteatise raames hagejate koostööd

 Poolte argumendid

101    Hagejad väidavad, et nende koostöö oleks väärinud nende trahvisumma suuremat vähendamist, kuna nad kinnitasid M.‑i esitatud teabe õigsust ning oma vastuses vastuväiteteatisele esitasid nad komisjonile SANCO lepingute üksikasjaliku kirjelduse.

102    Lisaks leiavad hagejad, et komisjon rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna ta vähendas nende trahvisummat samas ulatuses kui IMI kontserni puhul, samas kui nad tegid komisjoniga enam koostööd kui see kontsern. IMI kontsernile määratud trahvi summa vähendamist põhjendati pelgalt asjaoluga, et kontsern möönis rikkumist ning ei vaidlustanud asjaolusid, millele komisjon tugines. Lisaks edastasid hagejad komisjonile teavet ning selgitasid või kinnitasid uurimist hõlbustanud olulisi fakte, millele komisjon vaidlustatud otsuses tugines.

103    Komisjon palub selle väite tagasi lükata.

 Üldkohtu hinnang

104    Kõigepealt tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kaalutakse trahvi vähendamist koostöö eest haldusmenetluses siis, kui selline koostöö kergendab komisjoni ülesannet rikkumine tuvastada (Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑311/94: BPB de Eendracht vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1129, punkt 325, ning 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑338/94: Finnboard vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1617, punkt 363).

105    Samuti tuleb rõhutada, et kartelliliikmete osutatud koostöö hindamise raames saab vaidluse aluseks olla üksnes komisjoni ilmselge hindamisviga, kuna komisjonil on ulatuslik hindamisruum ettevõtja koostöö kvaliteedi ja kasu hindamisel, eeskätt teiste ettevõtjate panusega võrreldes (Euroopa Kohtu 10. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑328/05 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑3921, punkt 88). Siiski ei tohi komisjon selle hindamise raames rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet.

106    Lisaks tuleb tõdeda, et 1996. aasta koostööteatise punktist D 2 ilmneb, et ettevõtjale on selle teatise kohaldamine kasulik, kui enne vastuväiteteatise saatmist esitab ta komisjonile informatsiooni, mis aitab toimepandud rikkumise olemasolu tuvastada, või kui pärast vastuväiteteatise saamist teavitab ta komisjoni, et ta ei vaidle vastu komisjoni süüdistuste aluseks olevate faktide sisulisele õigsusele.

107    Käesolevas asjas alustasid nii IMI kontsern kui hagejad koostööd pärast vastuväiteteatise saatmist. Järelikult ei saa hagejad nõuda suuremat vähendamist kui see, mis tehti IMI kontsernile, välja arvatud siis, kui nende koostöö rikkumise tuvastamisel hõlbustas komisjoni ülesande täitmist rohkem kui IMI kontserni koostöö.

108    Selles osas tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsusest tuleneb, et hagejate koostöö erineb IMI kontserni koostööst üksnes selle poolest, et vaid hagejad „selgitasid teatavaid faktilisi üksikasju” (vaidlustatud otsuse põhjendused 809 ja 812). Lisaks tuleneb vaidlustatud otsusest kaudselt, et komisjon leidis, et IMI kontserni ja hagejate vastava koostöö tulemuslikkus oli sarnane, kuna kõik nad alustasid koostööd staadiumis, kus komisjon oli just tänu Muelleri, Outokumpu ja KME kontserni, Wielandi ja Chalkori koostööle juba võimeline tuvastama kogu kõnealuse rikkumise olemasolu. Hagejad ei väida ka, et komisjon ei suutnud nende koostöö ajal tuvastada kogu kartelli olemasolu.

109    Samuti tuleb toonitada, et eespool punktis 102 viidatuga sarnane avaldus, mis piirdub mõne teise ettevõtja poolt varasemas uurimisstaadiumis komisjonile edastatud teabe kinnitamisega, ei lihtsusta komisjoni ülesannet märkimisväärselt ega ole seega piisav, et õigustada trahvisumma vähendamist koostöö alusel (vt selle kohta Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑44/00: Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑2223, punkt 301, ning 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II‑4407, punkt 455).

110    Eespool toodut arvesse võttes tuleb tõdeda, et komisjon ei ole hagejate koostöö tulemuslikkuse hindamisel teinud ilmset hindamisviga ega ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, kohaldades 1996. aasta koostööteatise raames sama suurt vähendamise määra hagejatele ja IMI kontsernile. Järelikult ei ole ka see väide põhjendatud.

111    Seega tuleb hagi rahuldamata jätta.

3.     Vastuhagi, mis põhineb hagejate väidetaval sooduskohtlemisel võrreldes Chalkori ja IMI kontserniga

 Poolte argumendid

112    Komisjon leiab, et IMI kontsern ja Chalkor leidsid vastavalt oma hagiavaldustes kohtuasjades T‑18/05 ja T‑21/05, et trahvide summa kindlaksmääramisel ei võtnud ta arvesse asjaolu, et nad ei olnud seotud SANCO kokkulepete ning WICU ja Cuprothermi kokkulepetega ning et nad panid seega toime vähem raske rikkumise kui hagejad, Wieland ja KME kontsern. IMI kontserni ja Chalkori argumendid tõstatavad küsimuse, kas väidetavalt on kartelliosalisi diskrimineeritud osas, milles rikkumine loeti üheks rikkumiseks.

113    Komisjon märgib, et kui Üldkohus peaks nõustuma IMI kontserni ja Chalkori argumentidega selles küsimuses, peaks ta oma täieliku pädevuse raames suurendama pigem KME kontsernile, hagejatele ja Wielandile määratud trahvide summat kui vähendama IMI kontsernile ja Chalkorile määratud trahvide summat.

114    Hagejad paluvad selle nõude rahuldamata jätta.

 Üldkohtu hinnang

115    Tuleb tõdeda, et Üldkohus on oma tänastes otsustes kohtuasjas T‑18/05: IMI jt vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) ning kohtuasjas T‑21/05: Chalkor vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) märkinud, et IMI kontsern ja Chalkor panid toime vähem raske rikkumise kui Bolideni kontsern, KME kontsern ja Wieland ning et komisjon tegi vea, jättes trahvide summade arvutamisel selle elemendi arvesse võtmata.

116    Üldkohus leidis oma täieliku pädevuse teostamisel ka, et trahvide lähtesumma, mille komisjon kindlaks määras, oli rikkumise – mille moodustasid kartelli kolm osa kokku – raskusastmega võrreldes kohane ning et vähendada tuleb IMI kontsernile ja Chalkorile määratud trahvide lähtesummasid, selleks et arvesse võtta asjaolu, et SANCO kokkulepete puhul ei pidanud komisjon neid vastutavateks (eespool punktis 115 viidatud kohtuotsus IMI jt vs. komisjon, punktid 166, 167 ja 189, ning eespool punktis 115 viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punktid 104, 105 ja 185).

117    Järelikult tuleb komisjoni nõue jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

118    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Vastavalt kodukorra artikli 87 lõike 3 esimesele lõigule võib Üldkohus siiski juhul, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega, otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

119    Käesolevas asjas on hagejad kohtuasja kaotanud poolteks, samas kui komisjon on kohtuasja kaotanud oma vastuhagi osas. Siiski tuleb tõdeda, et kohtuasja on kaotanud peamiselt hagejad. Neil asjaoludel tuleb hagejate kanda jätta nende endi kohtukulud ning mõista neilt välja 90% komisjoni kohtukuludest, komisjoni kanda jääb aga 10% tema enda kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Euroopa Komisjoni vastuhagi rahuldamata.

3.      Jätta Boliden AB, Outokumpu Copper Fabrication AB ja Outokumpu Copper BCZ SA kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt välja 90% komisjoni kohtukuludest.

4.      Jätta komisjoni kohtukuludest 90% tema enda kanda.

Martins Ribeiro

Papasavvas

Wahl

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 19. mail 2010 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

1.  Haldusmenetlus

2.  Vaidlustatud otsus

Kõnealused tooted ja turud

Kõnealuse rikkumise koostisosad

Kõnealuse rikkumise kestus ja vältav laad

Trahvide summa kindlaksmääramine

Trahvide lähtesumma

–  Rikkumise raskus

–  Erinev kohtlemine

Trahvide põhisumma

Raskendavad ja kergendavad asjaolud

1996. aasta koostööteatise kohaldamine

Trahvide lõppsumma

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1.  Nõue osaliselt tühistada vaidlustatud otsus

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

2.  Nõue vähendada trahvi summat

Väide, et aegumistähtaegu reguleerivate sätete kohaldamisel on rikutud õigusnormi

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Väide, et trahvisummat on vähendatud ebapiisavalt, arvestades 1996. aasta koostööteatise raames hagejate koostööd

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

3.  Vastuhagi, mis põhineb hagejate väidetaval sooduskohtlemisel võrreldes Chalkori ja IMI kontserniga

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Kohtukulud

---

* Kohtumenetluse keel: inglise.