AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(esimene koda)

16. jaanuar 2007

Kohtuasi F‑92/05

Emmanuel Genette

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Ametnikud – Pension – Enne ühenduste teenistusse asumist omandatud pensioniõigused – Ülekandmine ühenduse skeemi – Ülekandmistaotluse tagasivõtmine eesmärgiga toetuda uutele soodsamatele sätetele

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles E. Genette palub tühistada komisjoni 25. jaanuari 2005. aasta otsus, millega esiteks keelduti lubamast tal võtta tagasi Belgia pensioniskeemides omandatud pensioniõiguste ülekandmise taotlus, mille ta oli esitanud 2001. aastal, ning teiseks esitada uut taotlust nimetatud õiguste ülekandmiseks.

Otsus: Tühistada komisjoni 25. jaanuari 2005. aasta otsus. Mõista hageja kohtukulud välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud. Belgia Kuningriik kannab ise oma kohtukulud.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Pension – Enne ühenduste teenistusse asumist omandatud pensioniõigused – Ülekandmine ühenduse skeemi

(Personalieeskirjad, VIII lisa artikli 11 lõige 2)

2.      Ametnikud – Pension – Enne ühenduste teenistusse asumist omandatud pensioniõigused – Ülekandmine ühenduse skeemi

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91; VIII lisa artikli 11 lõige 2)

3.      Ametnikud – Pension – Enne ühenduste teenistusse asumist omandatud pensioniõigused – Ülekandmine ühenduse skeemi

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91; VIII lisa artikli 11 lõige 2 ja XIII lisa artikli 26 lõige 3; nõukogu määrus nr 723/2004)

4.      Ametnikud – Pension – Enne ühenduste teenistusse asumist omandatud pensioniõigused – Ülekandmine ühenduse skeemi

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91; XIII lisa artikli 26 lõige 3; nõukogu määrus nr 723/2004)

5.      Ametnikud – Pension – Enne ühenduste teenistusse asumist omandatud pensioniõigus – Ülekandmine ühenduse skeemi

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91; VIII lisa artikli 11 lõige 2; nõukogu määrus nr 723/2004)

1.      Tühistamisnõudeid, mis on esitatud otsuse peale, millega keeldutakse lubamast hagejal võtta tagasi taotlus kanda riiklikus pensioniskeemis omandatud pensioniõigused üle ühenduse skeemi, tuleb tõlgendada nii, et neis palutakse tühistada keeldumine võtta tagasi otsus, millega määratakse nende õiguste osas kindlaks ühenduse pensioniskeemis arvessevõetav pensioniõigusliku staaži aastate arv. Pensioniõiguste ülekandmine kujutab endast toimingut, mis hõlmab kahte järjestikust ühepoolset otsust, mille teevad piiratud pädevuse alusel huvitatud isiku taotlusel ühelt poolt riikliku pensioniskeemi haldamise eest vastutav asutus, kes on kohustatud arvutama tema juures omandatud õigused, ja teisalt ühenduse institutsioon, kes peab määrama nende õiguste alusel kindlaks pensioniõigusliku staaži aastate arvu, mille ta võtab varasema teenistusaja osas ühenduse pensioniskeemis arvesse. Järelikult toimub riiklikus skeemis omandatud pensioniõiguste ülekandmise tagasivõtmine samadel tingimustel, mille täitmisel on võimalik tühistada ülekandmise toimingu aluseks olevad eespool mainitud otsused.

(vt punktid 42, 45–47 ja 50)

2.      Kui administratsioon saadab ametnikule, kes on esitanud enne ühenduse teenistusse asumist omandatud pensioniõiguste ülekandmistaotluse, teatise, milles näidatakse talle ühenduse skeemis arvessevõetava pensioniõigusliku staaži aastate arv, ei saa seda vaadelda kui asjaomasele isikule saadetud ettepanekut kokkuleppe või lepingu sõlmimiseks. Tegemist on ühepoolse otsuse eelnõuga, mille administratsioon on koostanud piiratud pädevuse alusel ametniku taotlusel ning millest saab sisuliselt institutsiooni otsus ja mis jõustub alles seejärel, kui asjaomane isik on ülekandmistaotluse kinnitanud. See, et vaadeldav dokument on koostatud ja et see on jõustunud ebaharilikul viisil, sõltudes asjaomase isiku nõusolekust, ei mõjuta selle ühepoolset olemust. Ühepoolse otsuse lõplikkus ei saa tuleneda asjaomase isiku sõnaselgest nõusolekust ning järelikult ei saa seda tema vastu kasutada. Ametnikke puudutavad institutsiooni ühepoolsed otsused muutuvad lõplikuks ja neid ei saa seega kohtulikult vaidlustada, kui personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 sätestatud kaebuse ja hagi esitamise tähtajad on möödunud.

(vt punktid 55, 56, 104 ja 109)

3.      Uue õigusakti vastuvõtmine on uus oluline asjaolu ka selle kohaldamisalasse mittekuuluvate ametnike suhtes, kui see õigusakt toob kaasa õigustamatu ebavõrdse kohtlemise nimetatud ametnike ja kohaldamisalasse kuuluvate isikute vahel. Hageja suhtes, kelle Belgias omandatud pensioniõigused on üle kantud vastavalt Belgia 21. mai 1991. aasta seadusele, mis käsitleb Belgia ja rahvusvahelise avaliku õiguse alusel loodud institutsioonide pensioniskeemide vahekorda, tuleneb selline uus asjaolu tõigast, et jõustus Belgia 10. veebruari 2003. aasta seadus, mis reguleerib pensioniõiguste ülekandmist Belgia ja rahvusvahelise avaliku õiguse alusel loodud institutsioonide pensioniskeemide vahel, ning hiljem personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõige 3, mis on kehtestatud määrusega nr 723/2004, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja muude teenistujate teenistustingimusi.

Ühest küljest võimaldavad personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõike 3 sätted ametnikel, kes ei ole veel taotlenud enne ühenduste teenistusse asumist omandatud pensioniõiguste ülekandmist või ei ole saanud neid õiguseid veel üle kanda, taotleda nende õiguste ühenduse skeemi ülekandmist personalieeskirjades ette nähtud tingimustel. Kõnealused sätted võimaldavad eeskätt ametnikel, kes on omandanud varem pensioniõigused Belgias ja kes ei ole alaliselt ametisse nimetamisel taotlenud nende õiguste ühenduse skeemi ülekandmist Belgia 1991. aasta seaduses sätestatud tingimustel ega ole saanud neid üle kanda, kõnesolevad pensioniõigused üle kanda Belgia 2003. aasta seaduse soodsamatel tingimustel. Ametnik, kes on saanud Belgias omandatud pensioniõigused üle kanda Belgia 1991. aasta seaduse alusel, kuid ei ole saanud neid pensioniõigusi üle kanda personalieeskirjade mõttes ja nendes sätestatud tingimustel, on personalieeskirju silmas pidades samas olukorras, nagu personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõikes 3 osutatud ametnikud.

Teisest küljest tekib õiguskindluse põhimõttest ja õiguspärase ootuse põhimõttest lähtuvalt kahtlus, kas kõnesoleva ametniku ja personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõikes 3 osutatud ametnike kategooria ebavõrdne kohtlemine on seaduslik. Niisugune ebavõrdne kohtlemine ei olnud ettenähtav siis, kui asjaomased ametnikud tegid alaliselt ametisse nimetamise ajal valiku, kas esitada ülekandmistaotlus või mitte. Õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte ja õiguskindluse põhimõtte kohaselt ei saa ametnikku jätta soodsama õigusakti kohaldamisalast välja sellise valiku alusel, mille tagajärgi ei olnud võimalik selle tegemisel ette näha.

(vt punktid 69, 70, 72, 73, 79, 83 ja 84)

Viited:

Euroopa Kohus: 6. oktoober 1982, kohtuasi 9/81: Williams vs. kontrollikoda (EKL 1981, lk 3301, punkt 14); 15. veebruar 1996, kohtuasi C‑63/93: Duff jt (EKL 1996, lk I‑569, punkt 20); 18. mai 2000, kohtuasi C‑107/97: Rombi ja Arkopharma (EKL 2000, lk I‑3367, punkt 66); 11. jaanuar 2001, kohtuasi C‑389/98 P: Gevaert vs. komisjon (EKL 2001, lk I‑65, punkt 49).

Esimese Astme Kohus: 16. september 1999, kohtuasi T‑182/96: Partex vs. komisjon (EKL 1999, lk II‑2673, punkt 191).

4.      Kuna uus oluline asjaolu, mis õigustab taotlust vaadata uuesti läbi ametisse nimetava asutuse 2002. aastal tehtud otsused ametniku Belgias omandatud pensioniõiguste ühenduse skeemi ülekandmise kohta, tulenes Belgia 10. veebruari 2003. aasta seaduse ja hiljem personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõike 3 jõustumisest, hakkas mõistlik aeg, mille jooksul oli asjaomasel isikul õigus sellele uuele asjaolule tugineda, kulgema alles personalieeskirjade jõustumisest, s.o 1. maist 2004.

Asjaomase isiku hoolsust tuleb hinnata lähtudes tõsiasjast, et ülekantud pensioniõiguste arvutamise eeskirjad on niivõrd keerulised, et ametnikul on endal raske kindlaks teha, kas Belgia uus õigusakt muudab tema õiguslikku olukorda soodsamaks või mitte. Veel tuleb märkida, et hageja esitas oma taotluse eespool nimetatud otsuste uuesti läbivaatamiseks kuue kuu jooksul, mille ühenduse seadusandja on ametnikele, kelle pensioniõigusi ei ole üle kantud, personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõikes 3 nende õiguste ülekandmise taotluse esitamiseks määranud.

(vt punktid 88, 90 ja 91)

5.      Nii enne määruse nr 723/2004, millega muudetakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ja muude teenistujate teenistustingimusi, jõustumist kehtinud kui ka pärast selle määruse jõustumist kehtivate personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 sätteid ega ühtegi teist personalieeskirjade sätet ei saa tõlgendada nii, et nende kohaselt on välistatud tagasi võtta enne ühenduste teenistusse asumist omandatud pensioniõiguste ülekandmise otsus, mis on tehtud enne määruse nr 723/2004 jõustumist.

Esiteks, ehkki enne määruse nr 723/2004 jõustumist kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 sätted lubasid ametnikul taotleda pensioniõiguste ülekandmist ainult tema alaliselt ametisse nimetamise perioodil, ei kehtestanud need aga mingeid piiranguid võimalusele taotleda pensioniõiguste ülekandmise tagasivõtmist.

Teiseks, juhul kui selline otsus oleks tagasi võetud, oleks olnud võimalik esitada uus ülekandmistaotlus ettenähtud tähtaja jooksul, mis nüüd on pikenenud kümne aastani, ja tingimustel, mis tulenevad määruse nr 723/2004 redaktsioonis kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 sätetest.

Kolmandaks, tuginedes sellele, et määruse nr 723/2004 redaktsioonis kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 sätted lubavad ametnikul varem omandatud pensioniõiguste ülekandmist nõuda vaid üks kord, ei saa väita, et nende sätetega keelatakse ülekandmistaotluse tagasivõtmine. Ühest küljest ei tähenda teise ülekandmistaotluse esitamise võimalus seda, et esimesena esitatud taotluse saab tagasi võtta. Teisest küljest ei saa eespool mainitud sätteid, mis jõustusid 1. mail 2004, kohaldada enne seda kuupäeva esitatud ülekandmistaotlusele ja järelikult ei saa need sätted juhul, kui see taotlus tagasi võetakse, takistada taotluse esitajal esitada uut taotlust praegu kehtivatel tingimustel.

Ühenduse õiguses erisäte puudumisel on pensioniõiguste ülekandmise kohta tehtud otsuse, mis vastu võetud enne määruse nr 723/2004 jõustumist, tagasivõtmise tingimusteks üldised tingimused, mis kehtivad õigusi tekitavate üksikotsuste suhtes. Selliste otsuste tegija ei saa neid ühepoolselt tühistada, kui need on õiguspärased. Vajadus tagada kindlus sel viisil loodud olukorra püsimiseks keelab administratsioonil sellisel juhul otsust tagasi võtta.

Kuna niisuguse keelu eesmärk on kaitsta haldusakti adressaadi õigusi, ei saa seda antud eesmärgist lähtudes siiski tema suhtes kohaldada. Haldusasutus, kes on teinud õigusi tekitava otsuse, võib sellise otsuse adressaadi taotlusel tühistada ja asendada selle taotluse esitaja jaoks soodsama otsusega tingimusel, et tagasivõtmine ei kahjusta kolmandate isikute õigusi. Kuigi haldusakti tagasivõtmine on üldjoontes lubatud, peab tagasivõtmisel järgima rangelt õiguskindluse põhimõtte nõudeid.

Sellisel juhul ei saa otsuse, millega kanti Belgias omandatud pensioniõigused üle vastavalt Belgia 21. mai 1991. aasta seadusele, mis käsitleb Belgia ja rahvusvahelise avaliku õiguse alusel loodud institutsioonide pensioniskeemide vahekorda, tagasivõtmine mõjutada Belgia pensioniskeemidest tulenevaid õigusi.

Esiteks ei muutnud ametniku teenistusse võtnud ühenduse institutsioonile õiguste ülemineku mehhanism, mis nimetatud seadusega kehtestati, kõnealuste skeemide õigusi ega kohustusi ülekandmise ajal, kuivõrd selle käigus ei tasutud nendest skeemidest ühenduse pensioniskeemi mingeid summasid ning kõnealused skeemid jäävad ametniku pensioniõiguste eest vastutavaks ja nende kohustus on – nagu varemgi – maksta igakuiste osamaksetena vastavat pensioni alates kuupäevast, mil ametnik hakkab saama ühenduse pensioni. Ainus muudatus puudutab suhteid ametniku ja institutsiooni vahel, kes määrab ametnikule ühenduse skeemis Belgia pensioniõiguste kindlustusmatemaatilise väärtuse ja selle eest lähevad talle üle pensioniõigused, mis ametnik on Belgia pensioniskeemides omandanud. Kuna õiguste ülemineku mehhanismi alusel toimuv pensioniõiguste üleminek Belgia pensioniskeemidest tulenevaid õigusi ei mõjuta, ei avalda neile mõju ka ülemineku tagamiseks tehtud otsuste tagasivõtmine.

Teiseks oli Belgia 1991. aasta seaduse artikli 9 alusel lubatud veel see, et ühenduse ametnik võis üleminekutaotluse tagasi võtta, kuivõrd õiguste üleminek ei olnud veel jõustunud, ja mille ainus tingimus oli institutsiooni nõusolek.

(vt punktid 120–122, 124–126 ja 128–130)

Viited:

Euroopa Kohus: 12. juuli 1957, liidetud kohtuasjad 7/56, 3/57−7/57: Algera jt vs. ESTÜ ühisassamblee (EKL 1957, lk 81, 114 ja 115).

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (esimene koda)

16. jaanuar 2007(*)

Ametnikud – Pension – Enne ühenduste teenistusse asumist omandatud pensioniõigused – Ülekandmine ühenduse skeemi – Ülekandmistaotluse tagasivõtmine eesmärgiga toetuda uutele soodsamatele sätetele

Kohtuasjas F‑92/05,

mille ese on EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi,

Emmanuel Genette, Euroopa Ühenduste Komisjoni ametnik, elukoht Gorze (Prantsusmaa), esindaja: advokaat M.‑A. Lucas,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Joris ja D. Martin, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja,

keda toetab

Belgia Kuningriik, esindaja: L. Van den Broeck, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

menetlusse astuja,

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda)

koosseisus: koja esimees H. Kreppel, kohtunikud H. Tagaras ja S. Gervasoni (ettekandja),

kohtusekretär: W. Hakenberg,

arvestades kirjalikus menetluses ja 20. septembri 2006. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        26. septembril 2005 Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu kantseleisse faksi teel saabunud hagiavalduses (mille originaaleksemplar esitati 28. septembril 2005) palub E. Genette eelkõige tühistada Euroopa Ühenduste Komisjoni 25. jaanuari 2005. aasta otsus, millega esiteks keelduti lubamast hagejal võtta tagasi Belgia pensioniskeemides omandatud pensioniõiguste ülekandmise taotlus, mille ta oli esitanud 2001. aastal, ning teiseks esitada uut taotlust nimetatud õiguste ülekandmiseks.

 Õiguslik raamistik

2        Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”), mis kehtisid enne nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega muudetakse personalieeskirju (EÜT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130) (edaspidi „22. märtsi 2004. aasta määrus”), jõustumist, VIII lisa artikli 11 lõige 2 sätestab:

„Ametnikul, kes asub ühenduste teenistusse:

–        pärast lahkumist valitsusasutuse või riikliku või rahvusvahelise organisatsiooni teenistusest või

–        pärast tegutsemist töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana,

on õigus pärast ametissenimetamist tasuda ühendustele seoses sellise teenistuse või sellise tegevusega omandatud vanaduspensioniõiguse kindlustusmatemaatiline väärtus või selle kindlasummaline tagasiostmisväärtus.

Sellisel juhul määrab institutsioon, mille teenistuses ametnik on, kindlaks ametniku endisest teenistusajast tuleneva pensioniõigusliku staaži aastate arvu oma pensioniskeemi raames, arvestades ametniku palgaastet ja teenistusjärku tööleasumisel ning võttes aluseks eelpool nimetatud kindlustusmatemaatilise väärtuse või tagasimaksesumma.”

3        22. märtsi 2004. aasta määrusega, mis artikli 2 kohaselt jõustus 1. mail 2004, muudetud redaktsioonis personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 2 sätestab nüüd:

„Ametnikul, kes asub ühenduste teenistusse:

–        pärast lahkumist valitsusasutuse või riikliku või rahvusvahelise organisatsiooni teenistusest või

–        pärast tegutsemist töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana,

on õigus pärast ametissenimetamist, kuid enne personalieeskirjade artiklis 77 nimetatud vanaduspensioni maksmise õiguse saamist, tasuda ühendustele tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt sellise teenistuse või tegevustega omandatud pensioniõiguste kogumaksumus.

Sellisel juhul määrab institutsioon, mille teenistuses ametnik on, kindlaks ametniku endisest teenistusajast tuleneva pensioniõigusliku staaži aastate arvu oma pensioniskeemi raames üldiste rakendussätetena, arvestades ametniku põhipalka, vanust ja ülekande tegemise päeval kehtivat vahetuskurssi ja võttes aluseks ülekantud kapitali, pärast ülekande tegemise kuupäeva ja tegeliku ülekandekuupäeva vahel kapitalikasvu näitava summa mahaarvamist.

Ametnikud võivad kasutada käesolevat korda üksnes üks kord iga liikmesriigi ja asjaomase pensionifondi puhul.”

4        Vastavalt personalieeskirjade artiklile 107a, mis on lisatud 22. märtsi 2004. aasta määrusega, on „üleminekusätted” sätestatud personalieeskirjade XIII lisas. Selle lisa artikli 26 lõike 3 kohaselt:

„Ametnikud, kes on esitanud ülekandmistaotluse tähtaja jooksul, kuid kes ei ole neile tehtud pakkumist vastu võtnud, või kes ei ole esitanud ülekandmistaotlust eespool sätestatud tähtaja jooksul või kelle taotlused lükati tagasi seetõttu, et need on esitatud pärast kõnealuseid tähtaegu, võivad veel selliseid taotlusi esitada või uuesti esitada hiljemalt 31. oktoobril 2004.”

5        Belgia 21. mai 1991. aasta seaduse, mis käsitleb Belgia ja rahvusvahelise avaliku õiguse alusel loodud institutsioonide pensioniskeemide vahekorda (avaldatud Moniteur belge, 20.6.1991, lk 13871; edaspidi „1991. aasta seadus”), artikkel 3 sätestas, et „[a]metnikul on institutsiooni nõusolekul õigus taotleda, et institutsioonile kantaks üle institutsiooni teenistusse asumisele eelnenud teenistuse ajal kogutud vanaduspension”. Juhul kui ametnik oli taotlenud Belgia pensioniskeemis omandatud pensioniõiguste ülekandmist ja see taotlus rahuldati, läksid ametniku õigused ja kohustused sama seaduse artikli 11 kohaselt üle ühenduse institutsioonile. Sellise õiguste ülemineku mehhanismi alusel ei tehtud Belgia pensioniskeemist institutsioonile mingeid makseid enne asjaomasele ametnikule ühenduse pensioni maksmist. 1991. aasta seaduse artikkel 9 sätestab, et „[k]uni artiklis 11 ette nähtud õiguste ülemineku jõustumiseni võib ametnik institutsiooni nõusolekul ülekandmistaotluse tagasi võtta. Selline tagasivõtmine on lõplik.”

6        Belgia 10. veebruari 2003. aasta seadusega, mis reguleerib pensioniõiguste ülekandmist Belgia ja rahvusvahelise avaliku õiguse alusel loodud institutsioonide pensioniskeemide vahel (avaldatud Moniteur belge, 27.3.2003, lk 14747; edaspidi „2003. aasta seadus”), muudeti Belgia õigust seoses Belgia skeemides omandatud pensioniõiguste ühendustele ülekandmisega. Nimetatud seadusega, mida kohaldatakse artikli 29 alusel alates 1. jaanuarist 2002 esitatud ülekandmistaotlustele, luuakse Belgia pensioniskeemi tehtud sissemaksete koos liitintressiga tagasimaksmise süsteem. Artikkel 4 sätestab, et „[a]metnik või ajutine teenistuja, kes pärast õiguste omandamist ühele või mitmele artikli 3 [lõike] 1 punktides 1−4 sätestatud pensionile, on asunud institutsiooni teenistusse, võib viimase nõusolekul taotleda, et asjaomasele institutsioonile või tema pensionifondile kantaks üle nendes pensioniskeemides osalemise alusel enne institutsiooni teenistusse asumist artikli 7 kohaselt määratud summad. […]”. Uue seaduse järgi annab pensioniõiguste ülekandmine aluse maksta kohe kogusumma ühenduse skeemi. 2003. aasta seaduse artikli 9 lõige 1 sätestab, et „[ü]lekandmise taotlus muutub tagasivõtmatuks kuupäeval, mil [riiklik pensioniamet] saab institutsioonilt ametniku või ajutise teenistuja esitatud ülekandmistaotluse kohta lõpliku kinnituse”.

7        Belgia 20. juuli 2006. aasta seadusega mitmesuguste sätete kohta (avaldatud Moniteur belge, 28.7.2006, lk 36940; edaspidi „2006. aasta seadus”) muudeti 1991. aasta seaduse artiklit 9, mis jõustus tagasiulatuvalt 1. maist 2004. Kõnealune artikkel sätestab nüüd, et „[k]uni artiklis 11 ette nähtud õiguste ülemineku jõustumiseni võib ametnik, kes lahkub institutsioonist, ilma et tal tekiks õigus vanaduspensionile, institutsiooni nõusolekul ülekandmistaotluse tagasi võtta. Selline tagasivõtmine on lõplik”.

 Vaidluse taust

8        Enne kui 1968. aastal sündinud hageja asus 1. aprillil 2000 komisjoni teenistusse palgaastme B 5 järku 3, oli ta töötanud Belgia erasektoris füüsilisest isikust ettevõtjana aastatel 1992−1996 ning palgatöötajana aastatel 1996−2000.

9        Sellest tulenevalt oli ta alguses kindlustatud füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkindlustusameti (Institut national d’assurance sociale des travailleurs indépendants, edaspidi „INASTI”) ja hiljem riikliku pensioniameti (Office national des pensions, edaspidi „ONP”) juures ning tegi nende pensioniskeemidesse sissemakseid ja omandas seega pensioniõigused mainitud asutuste juures.

10      Pärast ühenduse ametnikuna alaliselt ametisse nimetamist 1. jaanuaril 2001, palus hageja 13. juuli 2001. aasta kirjas komisjonil kanda ühenduse pensioniskeemi üle õigused, mis ta oli omandanud Belgia füüsilisest isikust ettevõtjate ja töötajate pensioniskeemis. Taotluse aluseks oli enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 2 ja 1991. aasta seaduse eespool viidatud artikkel 3.

11      Komisjoni personali ja halduse peadirektoraadi alla kuuluva direktoraadi B üksus „Pensionid ja suhted endiste ametnikega” saatis 11. juunil 2002 hagejale teatise, milles näidati pensioniõigusliku staaži täiendavate aastate arv, mis võetakse arvesse ühenduse skeemis komisjoni arvutatud kindlustusmatemaatilise väärtusena siseriiklikust pensionist, mis on omandatud Belgia füüsilisest isikust ettevõtjate pensioniskeemi raames. Kui hageja jääks 65‑aastaselt pensionile, oleks INASTI arvutatud 1431,29 euro suuruse aastase pensionisumma kindlustusmatemaatiline väärtus 8139,33 eurot ning ühenduse skeemis arvessevõetav staažilisa üks aasta ja 19 kuud. Ühtlasi andis komisjon talle teada, et 1991. aasta seaduse artikli 11 järgi lähevad tema Belgias omandatud pensioniõigused komisjonile üle ühenduse pensioni maksmisest alates.

12      Sama talitus saatis 26. augustil 2002 hagejale samasisulise teatise pensioniõiguste kohta, mis ta oli omandanud palgatöötajana, ning talle tehti teatavaks, et hageja 65‑aastaseks saamisel oleks ONP arvutatud 1952,48 euro suuruse aastase pensionisumma kindlustusmatemaatiline väärtus 11 102,79 eurot ning et vastav staažilisa ühenduse skeemis üks aasta, viis kuud ja viis päeva.

13      Hagejat informeeriti nendes teatistes sellest, et pärast teatistes sisalduvate ettepanekute kohta antud nõusoleku kättesaamist ei saa tema ülekandmistaotlust enam tühistada. Samas oli kõnealustes teatistes täpsustatud, et taotluse võib erandkorras tühistada juhul, kui tema teenistus komisjonis on lõppenud enne personalieeskirjade artikli 77 kohase ühenduse pensioni saamiseks vajalike tingimuste täitmist.

14      Hageja tegi 17. juulil ja 29. augustil 2002 teatavaks nõusoleku komisjoni 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta ettepanekute kohta.

15      Nagu eespool punktis 6 märgitud, muudeti 2003. aasta seadusega Belgia pensioniskeemides omandatud õiguste ühendustele ülekandmise tingimusi nende taotluste osas, mis on esitatud alates 1. jaanuarist 2002.

16      Hagejale oli saanud vahetult enne 2004. aasta oktoobrit teatavaks, et ühe talle tuttava isiku puhul, kes oli asunud komisjoni teenistusse 2003. aastal ja kes oli sarnaselt hagejaga palunud enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud personalieeskirjade alusel kanda Belgia palgatöötajate skeemis omandatud pensioniõigused üle ühenduse skeemi, oli Belgia kandnud üle kogusumma, mis vastab hageja kindlustusperioodi ja palgaga võrreldavale kindlustusperioodile ja palgale, kuid mille tulemusena saadav täiendav staažilisa ühenduse skeemis oli oluliselt suurem sellest, millele hagejal endal oli õigus.

17      Hageja esitas 31. oktoobril 2004 komisjonile personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel taotluse, et komisjon:

–        otsustaks lubada tal 1991. aasta seaduse artiklis 9 sätestatu kohaselt võtta tagasi taotlus, mille ta 13. juulil 2001 nimetatud seaduse alusel oli esitanud ja milles ta oli taotlenud Belgia füüsilisest isikust ettevõtjate ja palgatöötajate pensioniskeemis omandatud pensioniõiguste ühenduse skeemi ülekandmist;

–        otsustaks lubada tal 2003. aasta seaduse artikli 4 lõikes 1 sätestatu kohaselt taotleda oma pensioniõiguste ülekandmist nimetatud seaduse alusel.

18      Hagejale tehti 2. veebruaril 2005 teatavaks pensionide osakonna juhataja 25. jaanuari 2005. aasta otsus, millega jäeti hageja 31. oktoobri 2004. aasta taotlus rahuldamata (edaspidi „vaidlusalune otsus”) ja mis on sõnastatud järgmiselt:

19      „[…] Te palute […] esiteks luba võtta tagasi [personalieeskirjade] VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaselt esitatud taotlus Belgia skeemide INASTI ja ONP juures omandatud pensioniõiguste ülekandmiseks, mis nende skeemide osas on 1991. aasta seaduse sätete kohaselt juba täidetud, ning teiseks esitada uus taotlus, mis nende skeemide osas tuleb 2003. aasta seaduse sätete kohaselt täita.

20      Ettepanekutes, mis komisjoni administratsioon Teile 11. juunil 2002 ja 26. augustil 2002 pärast INASTI ja ONP poolt ülekantava pensionisumma teatamist edastas, on selgelt märgitud, et ülekandmine muutub tagasivõtmatuks, kui asjaomane talitus on teie nõusoleku ettepanekute kohta kätte saanud. Nõusoleku tulemusena on Teie õiguste ülekandmine ellu viidud ning [ametisse nimetav asutus] on ONP ja INASTI toimikud lõplikult sulgenud.

21      Kuigi 1991. aasta seadus näeb ette võimaluse „institutsiooni nõusolekul ülekandmistaotluse tagasi võtta” (1991. aasta seaduse artikkel 9), on selline võimalus praktikas institutsiooni tasandil ette nähtud vaid erandjuhtudel, mida on mainitud ka asjaomasele isikule saadetud ettepanekus: „Taotluse võib erandkorras tühistada juhul, kui asjaomase isiku teenistus on lõppenud enne personalieeskirjade artikli 77 kohase ühenduse pensioni saamiseks vajalike tingimuste täitmist”. Antud juhul ei ole küsimuse all mitte taotluse tagasivõtmise, vaid toimingu tühistamise võimalus väga erandlikul juhtumil.

22      Euroopa Ühenduste Kohus on 9. novembri 1989. aasta otsuses liidetud kohtuasjades 75/88, 146/88 ja 147/88 teinud selget vahet kahel erineval õiguskorral, kuhu kuuluvad vastavalt otsused, mis ühelt poolt puudutavad ülekantava summa arvutamist ja teisalt sellise summa pensioniõiguslikuks staažiks ümberarvestamist ning mis mõlemad alluvad kohtulikule kontrollile vastavas õiguskorras. Sellest järeldub, et Belgia seaduses sätestatud teoreetilisel võimalusel ülekandmistaotlus tagasi võtta puudub õiguslik tagajärg, kuna ühenduse normid sellist võimalust ei sätesta. Käesolevas asjas on see nii.

23      Neil kaalutlustel ei saa ma anda Teile luba võtta tagasi juba täidetud taotlus ja esitada uut taotlust ülekandmiseks, mis on nõuetekohaselt lõpule viidud.”

24      Hageja esitas 22. aprillil 2005 oma esindaja kaudu personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel vaidlusaluse otsuse peale kaebuse.

25      Personali ja halduse peadirektoraadi peadirektor tegi 10. juunil 2005 ametisse nimetava asutusena „vastuseks mitmete ametnike taotlustele ja kaebustele, mis puudutasid Belgia skeemis omandatud pensioniõiguste ülekandmist ühenduse skeemi” otsuse, mis tehti hagejale 14. juunil 2005 elektronposti ja faksi teel teatavaks (edaspidi „10. juuni 2005. aasta otsus”).

 Menetlus ja poolte nõuded

26      Käesolev hagi registreeriti esialgu Esimese Astme Kohtu kantseleis numbri all T‑361/05.

27      Esimese Astme Kohus saatis 15. detsembri 2005. aasta määrusega nõukogu 2. novembri 2004. aasta otsuse 2004/752/EÜ, Euratom, millega asutatakse Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohus (ELT L 333, lk 7), artikli 3 lõike 3 alusel käesoleva kohtuasja Avaliku Teenistuse Kohtule. Hagi registreeriti Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleis numbri all F‑92/05.

28      Belgia Kuningriik esitas 8. mail 2006 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse avalduse menetlusse astumiseks kostja nõuete toetuseks. Esimese Astme Kohtu kodukorra, mida kohaldatakse otsuse 2004/752 artikli 3 lõike 4 alusel Avaliku Teenistuse Kohtule kuni selle kohtu kodukorra jõustumiseni mutatis mutandis, artikli 115 lõike 1 ja artikli 116 lõike 6 kohaselt andis Avaliku Teenistuse Kohtu esimese koja esimees kohtuistungil 29. juuni 2006. aasta määrusega menetlusse astumise loa. Belgia Kuningriigile saadeti kohtuistungi ettekanne.

29      Avaliku Teenistuse Kohus palus Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames komisjonil edastada talle hageja pensioniõiguste ülekandmise ajal ja praegu kehtivad personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 üldised rakendussätted (edaspidi „üldised rakendussätted”), mille institutsioon on vastu võtnud vastavalt 1993. aastal ja 2004. aastal, ning palus pooltel ja menetlusse astujal vastata kirjalikele küsimustele. Need taotlused täideti.

30      Hageja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        tühistada vaidlusalune otsus;

–        tühistada 10. juuni 2005. aasta otsus;

–        mõista kohtukulud välja kostjalt.

31      Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        tunnistada hagi vastuvõetamatuks;

–        teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        määrata kohtukulude jaotus kehtiva korra kohaselt.

32      Belgia Kuningriik toetab komisjoni nõudeid ja palub Avaliku Teenistuse Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

 Hagi vastuvõetavus

 Poolte argumendid

33      Komisjon leiab, et hagi on vastuvõetamatu, kuna hagiavaldus ei ole esitatud personalieeskirjade artikli 91 lõikes 3 sätestatud tähtaega järgides. Ta väidab, et hageja on vääralt leidnud, et 10. juuni 2005. aasta otsuse vaidlustamise tähtaeg hakkas kulgema alles 18. augustil 2005, mil ametisse nimetav asutus andis talle kirja teel kinnituse tema kaebuse rahuldamata jätmise kohta. Järelikult on hagi esitatud hilinemisega ja tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

34      Hageja esitas 22. aprillil 2005 vaidlusaluse otsuse vastu kaebuse. Ametisse nimetav asutus jättis selle kaebuse 10. juuni 2005. aasta otsusega rahuldamata, mis tehti hagejale 14. juunil 2005 elektronposti ja faksi teel teatavaks. 18. augusti 2005. aasta kirjas ametisse nimetav asutus üksnes kinnitas, et ta on 10. juuni 2005. aasta otsuses andnud − „enda arvates täieliku” − vastuse hageja kaebusele. Järelikult väidab komisjon õigesti, et kolmekuuline kaebetähtaeg, mille jooksul võis personalieeskirjade artikli 91 lõike 3 kohaselt esitada 25. jaanuari 2005. aasta otsuse peale hagi, hakkas kulgema kaebuse rahuldamata jätmise otsuse teatavakstegemisest, s.o 14. juunist 2005.

35      Kolmekuuline tähtaeg lõppes seega 14. septembril 2005. Võttes aga arvesse Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 102 lõikes 2 sätestatud menetlustähtaegade pikendamist seoses suurte vahemaadega kümne päeva võrra, peaks hagi esitamise tähtaeg käesoleval juhul lõppema 24. septembri 2005. aasta keskööl.

36      Samas on eelnimetatud kodukorra artikli 101 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud, et „[k]ui tähtaja lõpp langeb laupäevale, pühapäevale või ametlikule puhkepäevale, pikeneb see tähtaeg kuni esimese järgneva tööpäeva lõpuni”. 24. september 2005 oli laupäev. Eespool mainitud sätete kohaselt pikendati seega hagi esitamise tähtaega käesoleval juhul kuni 26. septembrini 2005 k.a.

37      Järelikult on käesolev hagi, mis kannab kuupäeva 26. september 2005 ja mis saadeti samal päeval faksi teel Esimese Astme Kohtu kantseleisse, esitatud kaebetähtaja jooksul. Sellega seoses tuleb hagi aegumisel põhinev vastuvõetamatuse väide tagasi lükata.

 10. juuni 2005. aasta otsuse tühistamiseks esitatud nõuded

38      Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on kaebuse rahuldamata jätmise vastu suunatud nõuete eesmärk esitada kohtu menetlusse haldusakt, mille peale kaebus esitati, ning neil puudub autonoomne sisu (Euroopa Kohtu 17. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas 293/87: Vainker vs. parlament, EKL 1989, lk 23, punkt 8). Seega taotletakse eespool mainitud nõuetega, mis on esitatud 10. juuni 2005. aasta otsuse vastu kaebuse rahuldamata jätmise kohta, üksnes vaidlusaluse otsuse tühistamist (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 23. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑310/02: Theodorakis vs. nõukogu, EKL AT 2004, lk I‑A‑95 ja II‑427, punkt 19).

 Nõuded, mis on esitatud vaidlusaluse otsuse vastu osas, millega keelduti lubamast hagejal võtta tagasi taotlus kanda Belgia füüsilisest isikust ettevõtjate ja palgatöötajate pensioniskeemides omandatud pensioniõigused üle ühenduse skeemi

 1. Nõuete tõlgendamine

–       Poolte argumendid

39      Komisjon leiab, et hageja vaidlustab tegelikult 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsused, milles komisjon määras pensioniõigusliku staaži aastate arvu, mis võetakse ühenduse skeemis arvesse pensioniõiguste alusel, mis hageja on omandatud Belgia füüsilisest isikust ettevõtjate ja palgatöötajate pensioniskeemides.

40      Hageja väidab, et kuigi tema eesmärk on see, et komisjon võtaks tagasi 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsused ning asendaks need uute otsustega, ei ole tema taotlus suunatud nende otsuste tühistamiseks, vaid on esitatud selleks, et komisjon lubaks tal Belgia skeemides omandatud pensioniõiguste ülekandmiseks 2001. aastal esitatud taotluse tagasi võtta.

41      11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsused jääksid iseenesest alles, isegi kui komisjon tema taotluse rahuldaks, ning komisjonil tuleks neid otsuseid muuta vaid mitme täiendava tingimuse täitumisel. Selline tulemus saavutataks vaid juhul, kui Belgia ametiasutused – võimalik, et pärast Belgia kohtusse hagi esitamist – nõustuksid esiteks hageja 13. juulil 2001 esitatud ülekandmistaotluse tagasivõtmisega 1991. aasta seaduse alusel, teiseks aktsepteeriksid uue ülekandmistaotluse esitamist 2003. aasta seaduse alusel ning kolmandaks teeksid uued otsused ühenduse pensioniskeemi kantavate summade kohta, mida komisjonil tuleb võtta arvesse 22. märtsi 2004. aasta määruse redaktsioonis kehtivate personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaselt, muutmaks oma otsuseid pensioniõigusliku staaži täiendavate aastate arvu kohta, mis hagejale ühenduse skeemis antakse.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

42      Eespool mainitud nõuete tõlgendamise raames tekkinud küsimus seisneb selles, kas hageja taotlus saada pensioniõiguste ülekandmise taotluse tagasivõtmiseks luba, erineb taotlusest võtta tagasi otsused, millega määratakse varem omandatud pensioniõiguste osas kindlaks ühenduse pensioniskeemis arvessevõetav pensioniõigusliku staaži aastate arv.

43      Alustuseks tuleb meelde tuletada tingimused, mis peavad olema pensioniõiguste ühenduse pensioniskeemi ülekandmiseks täidetud.

44      Euroopa Kohtu 20. oktoobri 1981. aasta otsusest kohtuasjas 137/80: komisjon vs. Belgia (EKL 1981, lk 2393, punkt 13) ilmneb, et enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 ametnikule antud võimalusega kanda alaliselt ametisse nimetamisel ühenduse pensioniskeemi seoses varasema töötamisega valitsusasutuses, riiklikus või rahvusvahelises organisatsioonis või äriühingus omandatud pensioniõiguse kindlustusmatemaatiline väärtus või selle tagasimaksesumma, antakse ametnikule õigus, mille kasutamine sõltub vaid tema enda tahtest.

45      Kuivõrd nii enne kui ka pärast 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 alusel esitatud taotlus vastab selles sättes esitatud tingimustele, peab kõigepealt selle pensioniskeemi haldamise eest vastutav asutus, mille raames on ametnik varem pensioniõigused omandanud, arvutama omandatud õigused ning seejärel peab ühenduse institutsioon määrama eelnimetatud õiguste alusel kindlaks pensioniõigusliku staaži aastate arvu, mille ta võtab varasema teenistusaja osas ühenduse pensioniskeemis arvesse.

46      Seega kujutab pensioniõiguste ülekandmine endast toimingut, mis hõlmab kahte järjestikust ühepoolset otsust, mille teevad piiratud pädevuse alusel huvitatud isiku taotlusel ühelt poolt riikliku pensioniskeemi haldamise eest vastutav asutus ja teisalt ühenduse institutsioon.

47      Järelikult toimub Belgia skeemides omandatud pensioniõiguste ülekandmise tagasivõtmine samadel tingimustel, mille täitmisel on võimalik tühistada ülekandmise toimingu aluseks olevad eespool mainitud otsused.

48      1991. aasta seadus, mille alusel hageja esitas 13. juulil 2001 Belgia skeemides omandatud pensioniõiguste ülekandmise taotluse, kehtestab mehhanismi, mille kohaselt lähevad Belgias omandatud pensioniõigused üle ühenduse institutsioonile alates päevast, mil tekib õigus ühenduse pensionile. Sama seaduse artikkel 9 sätestab, et „[k]uni artiklis 11 ette nähtud õiguste ülemineku jõustumiseni võib ametnik institutsiooni nõusolekul ülekandmistaotluse tagasi võtta. Selline tagasivõtmine on lõplik”.

49      1991. aasta seaduse eelmainitud sätete sõnastuse alusel on võimalik selgitada, miks hageja palus komisjonilt luba võtta ülekandmistaotlus tagasi. Kuna nendes sätetes on ette nähtud, et kuni õiguste ülemineku jõustumiseni on asjaomasel isikul õigus nõuda Belgia pensioniskeemide haldamise eest vastutavate asutuste tehtud ülekandmise otsuste tagasivõtmist, tühistatakse õiguste ülekandmine täielikult, kui võetakse tagasi ka institutsiooni otsus, millega määratakse teenistusaastatele vastav staažilisa ühenduse skeemis. Järelikult saab 1991. aasta seaduse eelmainitud sätetes osutatud „institutsiooni nõusolek” tähendada vaid pensioniõiguste ülekandmisel tehtud institutsiooni otsuse tagasivõtmist.

50      Eelnevast nähtuvalt, nagu väidab komisjon, tuleb eespool mainitud nõudeid tõlgendada nii, et neis taotletakse nende pensioniõiguste, mis asjaomane isik oli kahes Belgia pensioniskeemis omandanud, ühenduse skeemi ülekandmisel tehtud komisjoni 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmisest keeldumise tühistamist.

 2. Nõuete vastuvõetavus

–       Poolte argumendid

51      Komisjon väidab, et 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsused on lõplikud ja seega ei saa neid enam vaidlustada.

52      Komisjoni arvates on hageja ekslikult leidnud, et need kaks otsust on ajutised, kuna 1991. aasta seaduse artikli 11 lõike 1 kohaselt sõltub pensioni arvutamiseks institutsiooni poolt lõplikult arvessevõetav staažilisa vanusest, mil isik hakkab pensioni saama, ning tarbijahinnaindeksist antud kuupäeval. 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsused on lõplikud, kuivõrd need annavad kinnitust hageja nõusoleku kohta pensioniõiguste ülekandmist käsitlevate komisjoni ettepanekute ja neile lisatud arvutuste suhtes. Asjaolu, et pensioni reaalsel arvutamisel arvessevõetava staažilisa saab mõistetavalt kindlaks määrata alles vanuses, mil asjaomane isik tegelikult pensionile jääb, ei ole komisjoni arvates siinjuures asjassepuutuv.

53      Kuna hageja on komisjoni ettepanekute suhtes oma nõusolekut sõnaselgelt väljendanud, siis muudab see ettepanekud lõplikuks.

54      Lõpliku otsuse saaks vaidlustada vaid uue olulise asjaolu ilmnemisel, tingimusel et uuele asjaolule on tuginetud mõistliku aja jooksul. Isegi kui oletada, et 27. märtsil 2003 Moniteur belge’is avaldatud 2003. aasta seaduse jõustumist saaks käsitada kohtupraktika tähenduses uue asjaoluna, oli hageja 31. oktoobri 2004. aasta taotlus esitatud selgelt pärast mõistliku aja möödumist. Hageja subjektiivne arvamus, et ametnikke koheldakse 2003. aasta seaduse jõustumise tulemusena erinevalt, ei saa olla uus asjaolu, mida saaks käsitada kõnealuse seaduse jõustumisest eraldiseisvana.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

55      Eespool punktides 45−47 toodust nähtub, et 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta kirju ei saa vaadelda komisjonilt hagejale saadetud ettepanekutena kokkuleppe või lepingu sõlmimiseks. Tegemist on ühepoolsete otsuste eelnõudega, mis komisjon on koostanud piiratud pädevuse alusel ametniku taotlusel ning millest saavad sisuliselt institutsiooni otsused ja mis jõustuvad alles seejärel, kui asjaomane isik on ülekandmistaotlused kinnitanud. Käesolevas asjas kinnitas hageja oma taotlusi 17. juulil ja 29. augustil 2002. See, et need dokumendid on koostatud ja et need on jõustunud ebaharilikul viisil, sõltudes asjaomase isiku nõusolekust, ei mõjuta nende ühepoolset olemust. Ühepoolsete otsuste lõplikkus ei saa tuleneda hageja sõnaselgest nõusolekust ning järelikult ei saa seda tema vastu kasutada. 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuseid ei muutnud lõplikuks komisjoni ettepanekutele antud hageja nõusolek.

56      Ametnikke puudutavad institutsiooni ühepoolsed otsused muutuvad lõplikuks ja neid ei saa seega kohtulikult vaidlustada, kui personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 sätestatud kaebuse ja hagi esitamise tähtajad on möödunud. Hageja vaidlustas 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsused komisjonile taotluse esitamisega alles 31. oktoobril 2004, mil kõnealused tähtajad olid möödunud.

57      Hageja ei saa õiguspäraselt väita, et need otsused, milles ei ole tegelikult toodud kõiki elemente, mis võimaldaksid lõplikult arvutada pensioniõigustest tulenevat staažilisa, on kõigest orienteeruvad ja ajutised ning seetõttu ei saanud hagi esitamise tähtaja möödumine neid lõplikuks muuta. Tegelikult oli nende eesmärk ja tagajärg määrata tingimused, kuidas võtta ühenduse pensioniskeemis arvesse hageja poolt Belgias omandanud õigusi, toetudes juba teadaolevatele asjaoludele.

58      Eelnevast tuleneb, et 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsused muutusid lõplikuks neis sisalduva teabe osas pärast seda, kui möödus nende vaidlustamiseks määratud hagi esitamise tähtaeg.

59      Ühenduse kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kuna personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 sätestatud tähtajad on kehtestatud õiguskindluse tagamiseks, on tegemist kohustuslike õigusnormidega, mis on siduvad nii pooltele kui kohtule. Seega ei saa ametnik, kes pöördub personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 kohase taotlusega ametisse nimetava asutuse poole, kasutada uuesti õigust esitada hagi otsuse vastu, mis on hagi esitamise tähtaja möödumisega lõplikuks muutunud (Esimese Astme Kohtu 22. septembri 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑495/93: Carrer jt vs. Euroopa Kohus, EKL AT 1994, lk I‑A‑201 ja II‑651, punkt 20, ja 14. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑42/97: Lebedef vs. komisjon, EKL AT 1998, lk I‑A‑371 ja II‑1071, punkt 25).

60      Uue olulise asjaolu esinemine võib siiski õigustada taotluse esitamist sellise otsuse uuesti läbivaatamiseks (vt eelkõige Euroopa Kohtu 26. septembri 1985. aasta otsus kohtuasjas 231/84: Valentini vs. komisjon, EKL 1985, lk 3027, punkt 14).

61      Kohtupraktikast tulenevate nõuete kohaselt peab kõnealune asjaolu muutma oluliselt isiku olukorda, kes taotleb lõplikuks muutunud otsuse uuesti läbivaatamist (vt selle kohta Euroopa Kohtu 13. novembri 1986. aasta otsus kohtuasjas 232/85: Becker vs. komisjon, EKL 1986, lk 3401, punkt 10; Esimese Astme Kohtu 7. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑186/98: Inpesca vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑557, punkt 51).

62      Lisaks peab ametnik uuele olulisele asjaolule tuginedes esitama halduskaebuse mõistliku aja jooksul. Hageja huvi nõuda oma haldusliku olukorra uute õigusnormidega kohandamist tuleb tasakaalustada kohustusliku õiguskindluse nõudega (Esimese Astme Kohtu 25. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑202/97: Koopman vs. komisjon, EKL AT 1998, lk I‑A‑163 ja II‑511, punkt 24; vt samuti selle kohta Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑192/99: Dunnett jt vs. EIP, EKL 2001, lk II‑813, punkt 52).

63      Niisiis on esiteks vaja uurida, kas hageja nõuete toetuseks esitatud asjaolud on käsitatavad uue olulise asjaoluna, mis õigustavad 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste uuesti läbivaatamist, ja teiseks hinnata, kas taotlus nende otsuste uuesti läbivaatamiseks on esitatud mõistliku aja jooksul.

 Uue olulise asjaolu esinemine

64      Käesolevas asjas on 2003. aasta seaduse tagasiulatuv jõustumine 1. jaanuaril 2002 Belgia pensioniskeemides omandatud pensioniõiguste Euroopa ühenduste skeemi ülekandmise tingimusi põhjalikult muutnud.

65      1991. aasta seadus, mida kohaldatakse kuni 31. detsembrini 2001 esitatud ülekandmistaotlustele, põhines mehhanismil, mille kohaselt läksid institutsioonile üle asjaomase isiku Belgia skeemis omandatud pensioniõigused, kuid õiguste üleminek jõustus alles asjaomasele isikule pensioni maksmisest alates. Õiguste üleminek ei hõlmanud varem Belgias omandatud pensioniõiguste kogusumma tasumist ühenduse pensioniskeemi. Ajal, mil ametnikul tekkis õigus saada ühenduse pensionit, tasusid Belgia pädevad asutused ametniku Belgias omandatud pensioniõigused ühendustele igakuiste osamaksetena samal viisil, nagu need oleksid tasutud ametnikule, kui õiguste üleminekut ei toimuks.

66      2003. aasta seadus kehtestas hoopis teistsuguse ülekandmise mehhanismi. Esiteks toimub Belgias omandatud pensioniõiguste ülekandmine nüüd automaatselt kogusumma tasumisega ühenduse skeemi. Teiseks asendab 2003. aasta seadus Belgiale omase sui generis õiguste ülemineku mehhanismi enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 sätetele vastava ülekandmise mehhanismiga, s.o tagasimaksesumma ülekandmisega. Samuti muudeti ülekantavate õiguste arvutamise viisi. Kui õiguste üleminek põhineb pensioniõiguste kindlustusmatemaatilise väärtuse arvutamisel, siis tagasimaksesumma ülekandmine toimub nii, et Belgia pensioniskeemi tehtud sissemaksed tasutakse koos liitintressiga ühenduse pensioniskeemi.

67      Siinkohal nõustuvad pooled sellega, et Belgia seaduses tehtud muudatus toob kaasa ühe isiku kohta ülekantavate pensioniõiguste summa üldise suurenemise, kui seda võrrelda 1991. aasta seaduse alusel arvutatud summaga. Belgia valitsus tõi küll Avaliku Teenistuse Kohtu kirjalikele küsimustele antud vastustes välja mõned erijuhud, mille esinemisel võivad 2003. aasta seadusega sätestatud tingimused olla 1991. aasta seaduses toodud tingimustest ebasoodsamad. Sellised reservatsioonid ei ole aga piisavad kahtlemaks selles, et uus Belgia seadus on paljudel juhtudel soodsam ja seda eriti hageja olukorra osas. Hageja väitis kohtuistungil, ilma et talle oleks vastu vaieldud, et nende ülekantavate õiguste summa, mis ta on Belgias omandanud, oleks ligi 300% suurem, kui uus ülekandmine toimuks 2003. aasta seaduses sätestatud tingimustel.

68      Ehkki 2003. aasta seadus muutis põhjalikult Belgias omandatud pensioniõiguste ühenduse skeemi ülekandmise tingimusi, on Belgia valitsus Avaliku Teenistuse Kohtu küsimustele antud kirjalikes vastustes siiski märkinud, et nimetatud seadus, mida kohaldatakse ainult alates 1. jaanuarist 2002 esitatud ülekandmistaotlustele, ei muutnud sugugi ühenduse nende ametnike ja teenistujate õiguslikku olukorda, kes sarnaselt hagejaga olid taotlenud õiguste ülekandmist enne seda kuupäeva, ning seega ei saa kõnealust seadust pidada uueks asjaoluks, millele mainitud ametnikud ja teenistujad saaksid tugineda.

69      Kohtupraktikast, iseäranis 6. oktoobri 1982. aasta otsusest kohtuasjas 9/81: Williams vs. kontrollikoda (EKL 1982, lk 3301, punkt 14) ja 11. jaanuari 2001. aasta otsusest kohtuasjas C‑389/98 P: Gevaert vs. komisjon (EKL 2001, lk I‑65, punkt 49), mis Euroopa Kohus tegi töötajate palgaastmete määramise eeskirju muutnud üldiste otsuste kohta, ilmneb siiski, et uue õigusakti vastuvõtmine on uus oluline asjaolu ka selle kohaldamisalasse mittekuuluvate ametnike suhtes, kui see õigusakt toob kaasa õigustamatu ebavõrdse kohtlemise nimetatud ametniku ja kohaldamisalasse kuuluvate isikute vahel.

70      Hageja suhtes tuleneb selline uus asjaolu 2003. aasta seaduse ja hiljem personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõike 3 jõustumisest.

71      Personalieeskirjades sätestatud üleminekumeetmete raames andis personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõige 3 võimaluse esitada personalieeskirjade jõustumisest kuue kuu jooksul ülekandmistaotluse või uue taotluse ametnike kolmele grupile: ametnikud, kes olid esitanud ülekandmistaotluse varem sätestatud tähtaja jooksul, kuid kes lükkasid neile tehtud pakkumise tagasi; ametnikud, kes ei olnud esitanud ülekandmistaotlust varem sätestatud tähtaja jooksul; ning ametnikud, kelle taotlus lükati tagasi seetõttu, et see oli esitatud pärast kõnealuseid tähtaegasid.

72      Need sätted võimaldavad 2003. aasta seaduse soodsamate tingimuste kohaldamist nendele ametnikele, kellele oleks saanud kohaldada vaid 1991. aasta seadust, kui nende õigused oleksid nende alaliselt ametisse nimetamisel üle kantud enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 alusel. Seega koheldakse ametnikke, kes on omandanud pensioniõigused Belgias ja kes on asunud ühenduste teenistusse samal ajal, pensioniõiguste ülekandmise tingimuste osas erinevalt sel põhjusel, et ühed on saanud pensioniõigused üle kanda, teised aga mitte.

73      Esiteks ei erine hageja olukord selles osas oluliselt personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõikes 3 silmas peetud ametnike olukorrast. Kuigi hageja suhtes kohaldati 1991. aasta seadusega ette nähtud õiguste ülemineku mehhanismi, ei ole eespool mainitud ametnike kolme grupiga sarnaselt tema pensioniõigusi üle kantud enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 alusel, kuna ei rakendatud ühtegi nimetatud sättes konkreetselt sätestatud menetlust.

74      Need sätted annavad nii oma praeguses kui ka endises redaktsioonis ametnikule õiguse tasuda ühenduse skeemi varem teistes pensioniskeemides omandatud pensioniõiguste kogusumma. Nagu eespool punktis 66 öeldud, ei olnud 1991. aasta seadusega kehtestatud õiguste ülemineku mehhanismi kohaselt sellise kogusumma tasumist ette nähtud. Alles 2003. aasta seadusega anti esimest korda ametnikele, kes on omandanud pensioniõigused Belgias, võimalus kasutada neile personalieeskirjades antud õigust tingimustel, mis on sätestatud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 nii selles redaktsioonis, mis kehtis enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist, kui ka selle määruse jõustumise järgses redaktsioonis.

75      Seega päeval, mil hageja taotles oma pensioniõiguste ülekandmist, oli tal võimalik 1991. aasta seaduse kohaselt saavutada vaid see tagajärg, et komisjonile lähevad üle tema Belgias omandatud pensioniõigused. 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste sõnastusest endast ilmneb, et komisjon kohaldas tema ülekandmistaotlusele 1991. aasta seadusest tulenevat õiguste ülemineku mehhanismi, mitte aga enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 sätestatud ülekandmise korda.

76      Personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõike 3 sõnastusest endast ilmneb selgelt, et antud sätted on kehtestatud just selleks, et ametnikele, kelle pensioniõigusi ei ole enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 sätestatud tingimustel veel üle kantud, saaks kohaldada vastavaid uusi sätteid. Järelikult on hageja personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõike 3 eesmärki silmas pidades samas olukorras, nagu kõnealuses artiklis osutatud ametnike kolm gruppi.

77      Kuna ametnik ei saanud kasutada ka personalieeskirjadest tulenevat õigust personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 sätestatud tingimustel, võib tekkida küsimus, kas ta kuulub personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõike 3 kohaldamisalasse. Personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõike 3 tõlgendus, mis jätab hageja selle kohaldamisalast välja, võib põhjustada Belgias omandatud pensioniõiguste osas ebavõrdse kohtlemise, mis ei ole personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 alusel õigustatud.

78      Teiseks on sellist ebavõrdset kohtlemist raske õigustada, eriti juhul, kui vastavalt personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõikes 3 sätestatud kolmandale juhtumile ei ole pensioniõigusi taotluse hilinenud esitamise ehk taotleja hooletuse tõttu üle kantud. Nagu komisjoni esindaja kohtuistungil möönis, võib ametnik, kes on ametnikuga samal päeval alaliselt ametisse nimetatud ja kes, olles ametnikust vähem hoolsam, esitab oma ülekandmistaotluse tähtaegu ületades 1991. aasta seaduse alusel, saaks erinevalt hagejast 2003. aasta seaduse soodsamate tingimuste kohaselt uue ülekandmise võimaluse. Lisaks on personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõike 3 eesmärk ja tagajärg võimaldada ametnikel, kelle ülekandmistaotlus on enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 alusel lõplikult tagasi lükatud (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 17. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑27/99: Drabbe vs. komisjon, EKL AT 2000, lk I‑A‑213 ja II‑955), esitada artikli 11 lõike 2 muudetud sätete kohaselt uus taotlus, kuigi hageja toimikut ei ole tänase päevani läbi vaadatud ei enne 1. maid 2004 kehtinud ega pärast seda kehtivate personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 sätestatud tingimustele tuginedes.

79      Kolmandaks on raske uskuda, et valik, mille asjaomased ametnikud on alaliselt ametisse nimetamisel ülekandmistaotluse esitamise või esitamata jätmise kohta langetanud, saab õigustada erinevat kohtlemist tulevikus ja mida neil on seega võimatu oma valiku tegemise ajal ette näha.

80      Personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõige 3 tegi kaks muudatust nende ametnike olukorra osas, kes olid otsustanud ülekandmist mitte taotleda või oma taotlust mitte kinnitada, muutes seeläbi tehtud valiku tagajärjed küsitavaks. Ühelt poolt antakse selle artikliga kõnealustele ametnikele võimalus alaliselt ametisse nimetamisel oma valikust taganeda, mille lõplikkus tuleneb enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikest 2 (vt eespool viidatud kohtuotsus Drabbe vs. komisjon). Teisalt on neile ametnikele tagatud personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõikes 3 otseselt võimalus Belgias omandanud pensioniõiguste ülekandmiseks 2003. aasta seaduse soodsamatel tingimustel.

81      Kuna 2003. aasta seadus koostoimes personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõikega 3 muutis oluliselt õiguslikke tagajärgi, mis ametnikule enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaselt alaliselt ametisse nimetamisel oli antud ühe valikuvõimaluse osas, s.o jätta õigused üle kandmata, muudeti märkimisväärselt selle valiku tingimusi.

82      Peale selle tehti see muudatus tagasiulatuvalt ja seega ei saanud ametnikud, kes olid varem otsustanud taotleda pensioniõiguste ülekandmist, seda ette näha. Niisiis sel päeval, kui ametnik otsustas taotleda pensioniõiguste ülekandmist, ei võinud ta teada, et personalieeskirjade hilisemad sätted muudavad ülekandmata jätmise lõplikuks ega a fortiori, et nendega antakse ametnikele, kelle Belgias omandatud pensioniõigusi ei ole üle kantud, võimalus selliseks ülekandmiseks soodsamatel tingimustel.

83      Ühenduse kohtu tunnustatud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete kohaselt peavad ühenduse õigusnormid olema kindlad ja nende kohaldamine õigussubjektidele ettenähtav (Euroopa Kohtu 15. veebruari 1996. aasta otsus C‑63/93: Duff jt, EKL 1996, lk I‑569, punkt 20, ja 18. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑107/97: Rombi ja Arkopharma, EKL 2000, lk I‑3367, punkt 66; Esimese Astme Kohtu 16. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑182/96: Partex vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑2673, punkt 191). Nende põhimõtete kohaselt ei saa ametnikku jätta soodsama õigusakti kohaldamisalast välja sellise valiku alusel, mille tagajärgi ei olnud võimalik selle tegemisel ette näha.

84      Viies eelnevas punktis esitatud kaalutlused panevad õiguspärase ootuse põhimõttest lähtuvalt kahtlema, kas personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõikest 3 tulenev ebavõrdne kohtlemine hageja ja nimetatud sättes silmas peetud ametnike kategooriate vahel on seaduslik.

85      Eelnevast tuleneb, et 2003. aasta seaduse ja hiljem personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõike 3 jõustumine muutis hageja õiguslikku olukorda tema Belgias omandatud pensioniõiguste ülekandmise osas ja kujutab endast seega uut olulist asjaolu, mis õigustab 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste uuesti läbivaatamist.

86      Peale selle on komisjon nädalal 11.−17. märts 2005 Commission en direct’is nr 357 avaldatud personaliteates ise teada andnud, et 2003. aasta seaduse jõustumise järel vaatavad Belgia ametiasutused uuesti üle nende ametnike pensioniõigusi puudutava summa arvutamise, kes on taotlenud oma õiguste ülekandmist 1991. aasta seaduse alusel, ning märkis ühtlasi, et sellisel juhul vaadatakse kõik toimikud uuesti läbi.

 Mõistlik aeg

87      Kostja väidab, et 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste uuesti läbivaatamise taotlus ei ole esitatud mõistliku aja jooksul, arvates 2003. aasta seaduse avaldamisest.

88      Samas on eespool tõdetud, et uus oluline asjaolu, mis õigustab 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste uuesti läbivaatamise taotlust, tulenes 2003. aasta seaduse ja hiljem personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõike 3 jõustumisest. Järelikult hakkas mõistlik aeg, mille jooksul oli hagejal õigus sellele uuele asjaolule tugineda, kulgema alles personalieeskirjade jõustumisest, s.o 1. maist 2004.

89      Sellele vaatamata on vaja uurida, kas hageja ületas taotluse koostamiseks ja selle ametisse nimetavale asutusele esitamiseks vajaliku mõistliku aja, kui ta esitas 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste uuesti läbivaatamise taotlused 31. oktoobril 2004 ehk täpselt kuus kuud pärast personalieeskirjade jõustumist.

90      Hageja hoolsust tuleb hinnata alates päevast, mil tal oli võimalik tema poolt osutatavast uuest asjaolust teada saada. Sellega seoses tuleb hageja kasuks sedastada, et ametnikele 2003. aasta seadusega kehtestatud tagasimaksmise süsteemist tulenev eelis, võrreldes 1991. aasta seadusega loodud õiguste ülemineku süsteemiga, ei ole 2003. aasta seaduse sõnastuse kohaselt ilmselge. Peale selle, nagu komisjon on eespool mainitud personaliteates märkinud, tingib Belgia õigusakti muutmine vaid „üldiselt” isiku pensioniõiguste ülekantava summa suurenemise. Ülekantud pensioniõiguste arvutamise eeskirjad on niivõrd keerulised, et ametnikul on endal raske kindlaks teha, kas Belgia uus õigusakt muudab tema õiguslikku olukorda soodsamaks või mitte. Siinjuures väidab hageja, ilma et talle oleks tõsiselt vastu vaieldud, et ta veendus tagasimaksmise süsteemi eelises võrreldes varasema süsteemiga alles mitme asjaolu tulemusena: 1991. aasta seadusest tuleneva staažilisa võrdlus ühele tema kolleegile 2003. aasta seaduse alusel antud staažilisaga, ametiühingule esitatud taotlus saada informatsiooni erineva kohtlemise põhjuste ja seaduslikkuse kohta ning õiguslik analüüs, mille ametiühing oli palunud antud küsimuses oma juristil koostada ja mis edastati ametiühingule 20. oktoobril 2004.

91      Ennekõike tuleb märkida, et hageja esitas oma taotluse 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste uuesti läbivaatamiseks 31. oktoobril 2004 ehk kuue kuu jooksul, mille seadusandja on personalieeskirjade XIII lisa artikli 26 lõikes 3 määranud ametnikele, kelle pensioniõigusi ei ole üle kantud, nende õiguste ülekandmise taotluse esitamiseks. Kuna ta esitas oma taotluse tähtaja jooksul, mis on selles artiklis määratud ametnikele, kellega võrreldes on teda oma sõnul diskrimineeritud, siis ei saa asuda seisukohale, et ta tugines uuesti läbivaatamise taotluse toetuseks sellele artiklile ebamõistliku aja jooksul.

92      Kõigest eelnevast tuleneb, et 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmise taotlus, mis saadeti komisjonile 31. oktoobril 2004, oli uue olulise asjaolu alusel õigustatud ja et see oli esitatud mõistliku aja jooksul alates hetkest, mil hageja sellest asjaolust täpselt teada sai.

93      Järelikult on nõuded, mis on esitatud komisjoni keeldumise peale vaadata lõplikud otsused uuesti läbi, vastuvõetavad.

 3. Põhiküsimus

94      Hageja esitab tühistamisnõuete toetuseks seitse väidet:

–        esimene väide põhineb õigusnormi rikkumisel, mis puudutab vaidlusaluse otsuse põhjendust, et ülekandmise tagasivõtmatuse alus on hageja enda nõusolek;

–        teine väide põhineb õigusnormi rikkumisel, mis puudutab vaidlusaluse otsuse põhjendust, et pensioniõiguse ülekandmine on tagasivõtmatu seetõttu, et see on juba täide viidud ja et hageja toimikud on INASTI ja ONP osas lõplikult suletud;

–        kolmas väide põhineb õigusnormi rikkumisel, mis puudutab vaidlusaluse otsuse põhjendust, et pensioniõiguste ülekandmist ei saa tühistada, kuna ühenduse õiguses puudub seda lubav säte;

–        neljas väide põhineb sellel, et vaidlusalune otsus riivab hageja õigust vaidlustada Belgia kohtus nende Belgia ametiasutuste otsuste ühenduse õigusele vastavus, kes kohaldasid tema suhtes 1991. aasta seadust, ning eirab seega tõhusa kohtuliku kaitse õiguse põhimõtet;

–        viies väide põhineb sellel, et vaidlusalune otsus eirab personalieeskirjade artiklis 24 sätestatud abistamiskohustust, mida komisjon oleks pidanud hageja arvates omal algatusel järgima;

–        kuues ja seitsmes väide põhinevad sellel, et 1991. aasta seadus on vastuolus ühenduse õigusega, esiteks enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikega 2 ja teiseks võrdse kohtlemise põhimõttega.

95      Kaebusele antud vastusest nähtub, et vaidlusaluse otsuse aluseks on kaks õiguslikku põhjendust: pensioniõiguste ülekandmise tagasivõtmatus, mille aluseks oli komisjoni ettepanekutele antud hageja sõnaselge nõusolek, ning ühenduse õiguses sätte puudumine, mille alusel saaks komisjon ülekandmisest taganeda.

96      Seetõttu tuleb esmalt uurida esimest ja kolmandat väidet, mis eelnimetatud põhjendustega haakuvad.

 Väide, mis põhineb õigusnormi rikkumisel, mis puudutab vaidlusaluse otsuse põhjendust, et ülekandmise tagasivõtmatuse alus on hageja enda nõusolek

–       Poolte argumendid

97      Hageja väidab, et ei personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 rakendussätted, mis kehtisid tema pensioniõiguste ülekandmise ajal ja mis on avaldatud 16. aprillil 1993. aasta Informations administratives nr 789, ega need, mis kehtivad käesoleval ajal ja mis on avaldatud 9. juuni 2004. aasta Informations administratives nr 60, ei näe ette ülemineku lõplikuks ja tagasivõtmatuks muutumist, kui asjaomane isik annab oma nõusoleku staažilisa kohta, mille institutsioon on siseriiklike asutuste määratud ülekantava summa alusel välja pakkunud.

98      Komisjoni 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta ettepanekud on järelikult personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 üldiste rakendussätetega, mis kehtisid hageja pensioniõiguste ülekandmise ajal, vastuolus osas, milles neis on märgitud, et „pärast seda, kui administratsioon on Teie nõusoleku kätte saanud, ei saa Teie taotlust pensioniõiguste ülekandmiseks enam tagasi võtta”.

99      Seega ei saanud vaidlusaluses otsuses neile ettepanekutele hageja vastu tugineda.

100    Isegi kui oletada, et kõnesoleval ajal oleks kehtinud ühenduse normid, mis sätestavad ülemineku tagasivõtmatuse, kui asjaomane isik on andnud komisjoni ettepanekute kohta nõusoleku, oleksid sellised normid enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikega 2 ja võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus.

101    Seega keeldudes 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuseid tagasi võtmast põhjusel, et need olid hageja nõusoleku tagajärjel tagasivõtmatuks muutunud, rikkus ametisse nimetav asutus vaidlusaluste otsuste tegemisel õigusnormi.

102    Komisjon rõhutab, et hageja väljendas sõnaselgelt oma nõusolekut ettepanekute kohta, mis komisjoni oli talle esitatud, ja selline sõnaselge nõusolek muutis need lõplikuks. Kui väita, et need otsused ei ole lõplikud ja ametnikul on õigus igal ajal antud sõnaselge nõusolek vaidlustada, moonutaks see täielikult enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 sätestatud korra sisu ja ulatust ning võtaks ametniku vabalt väljendatud nõusolekult igasuguse õigusliku tähenduse.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

103    Nagu eespool punktides 46−48 ja punktis 56 märgitud, on 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta haldusaktid, mille tagasivõtmist hageja taotleb, ühepoolsed otsused, mis jõustusid pärast seda, kui hageja oli need 17. juulil ja 29. augustil 2002 kinnitanud.

104    Ühepoolsed otsused muutuvad reeglina pärast personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 sätestatud tähtaegade möödumist lõplikuks.

105    Nimetatud sätetest saab kõrvale kalduda vaid erisätte olemasolul, mis näeb ette konkreetsed tingimused, mil institutsiooni otsused, mis on tehtud nii enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud kui ka pärast selle määruse jõustumist kehtivate personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 alusel, muutuvad lõplikuks.

106    Avaliku Teenistuse Kohtu küsimustele vastates ei maininud komisjon, millise sätte alusel saab ta asuda seisukohale, et 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsused muutusid hageja sõnaselge nõusoleku tagajärjel lõplikuks.

107    On tõsi, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 üldiste rakendussätete, mida kohaldati 2002. aastal, artikli 1 lõige 2 sätestas, et „[v]alik muutub lõplikuks ja tagasivõtmatuks, kui ametnik on nõusoleku andnud […]”.

108    Üldiseid rakendussätteid ei saanud siiski kohaldada sellisel juhtumil nagu käesolevas asjas, mis puudutab pensioniõiguste ülekandmist ühenduse skeemi, vaid vastupidisel juhtumil, kui ühenduses omandatud pensioniõigused kantakse üle teise pensioniskeemi. Samas väärib märkimist, et personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 üldised rakendussätted, mis kehtisid hageja pensioniõiguste ülekandmise ajal, ei maini ametniku nõusolekut institutsiooni ettepanekutele ega a fortiori sellise nõusoleku lõplikkust.

109    Eelnevast tuleneb, et kuigi hageja 17. juulil ja 29. augustil 2002 antud sõnaselge nõusolek 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta ühepoolsetele otsustele tegi võimalikuks nende jõustumise, ei muutnud see neid siiski lõplikuks.

110    Järelikult, keeldudes 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmisest põhjusel, et hageja sõnaselge nõusolek oli need lõplikuks muutnud, rikkus ametisse nimetav asutus vaidlusaluse otsuse tegemisel õigusnormi.

 Väide, mis põhineb õigusnormi rikkumisel, mis puudutab vaidlusaluse otsuse põhjendust, et pensioniõiguste ülekandmist ei saa tühistada, kuna ühenduse õiguses puudub seda lubav säte

–       Poolte argumendid

111    Hageja väidab, et vastupidi pensionide osakonna juhataja arvamusele vaidlusaluses otsuses, ei rajane pensioniõiguste ülekandmise taotluse institutsiooni nõusolekul tagasivõtmise võimalus käesoleval juhul ainult 1991. aasta seaduse artiklil 9, vaid ka ühenduse õigusel.

112    31. oktoobri 2004. aasta taotluse aluseks ei ole 1991. aasta seaduse artikkel 9 ega 2003. aasta seaduse artikkel 4, vaid personalieeskirjade artikli 90 lõige 1, milles antakse ametnikule võimalus esitada ametisse nimetavale asutusele taotlus teda käsitleva otsuse tegemiseks.

113    Esimese Astme Kohus on 30. septembri 1998. aasta otsuses kohtuasjas T‑154/96: Chvatal jt vs. Euroopa Kohus (EKL AT 1998, lk I‑A‑527 ja II‑1579, punkt 52) leidnud, et personalieeskirjade artikli 90 lõikes 1 igale isikule, kelle suhtes personalieeskirju kohaldatakse, antud õiguse – esitada ametisse nimetavale asutusele taotlus teda käsitleva otsuse tegemiseks – kasutamine ei sõltu kehtiva õigusliku aluse olemasolust, millele tuginedes saaks administratsioon taotletud otsuse teha, ning sellise õiguse kasutamist ei takista ka asjaolu, et administratsioonil puudub otsuste tegemiseks igasugune kaalutlusõigus.

114    Lisaks tuleneb komisjoni pädevus pensioniõiguste ülekandmise taotluse tagasivõtmise lubamiseks nii enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud kui ka pärast selle määruse jõustumist kehtivate personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikest 2, ilma et see piiraks tema õigust keelduda tagasivõtmisest õiguskindluse, hea halduse ja eelarvehaldusega seotud kaalukatel põhjustel, millega käesoleval juhul siiski ilmselgelt tegemist ei ole.

115    Komisjon väidab, et ta ei saanud 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuseid tagasi võtta, kuna ühenduse õiguses ei ole pensioniõiguste ülekandmise taotluse tagasivõtmist sätestatud. Vastupidi hageja väitele, ei tulene nii enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud kui ka pärast selle määruse jõustumist kehtivate personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 sõnastusest, et institutsioonidele oleks antud pädevus pensioniõiguste ülekandmise taotlus tagasi võtta.

116    Personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 varasemas ega praeguses sõnastuses ei anta ametnikule võimalust esitada siseriiklikus skeemis omandatud pensioniõiguste ülekandmiseks mitu taotlust asjaomase liikmesriigi asjassepuutuva õiguse arengust lähtudes. Enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 2 sätestas, et ülekandmistaotluse võis esitada vaid alaliselt ametisse nimetamisel. Kõnealuse määruse redaktsioonis kehtivate personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 2 kinnitab ülekandmistaotluse kohta tehtud otsuse lõplikkust, sätestades, et „[a]metnikud võivad kasutada käesolevat korda üksnes üks kord”.

117    Sellist tõlgendust toetab Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu praktika, mis käsitleb siseriiklikus pensioniskeemis omandatud pensioniõiguste ülekandmise taotluste vastuvõetamatust, kui asjaomase ametniku alaliselt ametisse nimetamisest on möödunud teatav ajavahemik. Kui ametnik saaks oma karjääri jooksul ülekandmistaotluse igal ajal tagasi võtta, muudaks see kohtupraktika sisutuks. Leides eespool viidatud kohtuotsuses Drabbe vs. komisjon (punkt 74), et ülekandmistaotlus tuleb kehtiva korra kohaselt esitada vaid lühikese ajavahemiku jooksul alates alaliselt ametisse nimetamisest, kinnitas Esimese Astme Kohus, et enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 kohaselt võib sellise taotluse esitada ainult alaliselt ametisse nimetamisel, ja kuivõrd taotlus oli kinnitatud, muutus see lõplikuks.

–       Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

118    Kõigepealt tuleb uurida, kas nii enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud kui ka pärast selle määruse jõustumist kehtivate personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 sätteid saab kostja väidete kohaselt tõlgendada nii, et nende kohaselt on pensioniõiguste ülekandmise tagasivõtmine välistatud.

119    Esimese Astme Kohus leidis eespool viidatud kohtuotsuses Drabbe vs. komisjon, et hageja pensioniõiguste ülekandmise ajal kehtinud kõnealuste sätete kohaselt oli lubatud ametnikul varem omandatud pensioniõigused ühendustele üle kanda ainult alaliselt ametisse nimetamisel. 22. märtsi 2004. aasta määruse redaktsioonis sätestas personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 2 varem omandatud pensioniõiguste ühendustele ülekandmise võimaluse osas selgelt, et „[a]metnikud võivad kasutada käesolevat korda üksnes üks kord iga liikmesriigi ja asjaomase pensionifondi puhul”.

120    Esiteks, ehkki enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 sätted, mida on eespool mainitud kohtupraktikas selgitatud, lubasid ametnikul taotleda pensioniõiguste ülekandmist ainult tema alaliselt ametisse nimetamise perioodil, ei kehtestanud need aga mingeid piiranguid võimalusele taotleda pensioniõiguste ülekandmise tagasivõtmist.

121    Teiseks, juhul kui 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsused oleks tagasi võetud, oleks olnud võimalik esitada uus ülekandmistaotlus ettenähtud tähtaja jooksul, mis nüüd on pikenenud kümne aastani, ja tingimustel, mis tulenevad 22. märtsi 2004. aasta määruse redaktsioonis kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 sätetest. Järelikult ei saa enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 sätted, eriti osas, milles need lubasid ülekandmistaotluse esitada vaid alaliselt ametisse nimetamisel, takistada ülekandmistaotluse esitamist pärast nende tühistamist.

122    Kolmandaks, tuginedes sellele, et 22. märtsi 2004. aasta määruse redaktsioonis kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 sätted lubavad ametnikul varem omandatud pensioniõiguste ülekandmist nõuda vaid üks kord, ei saa väita, et nende sätetega keelatakse ülekandmistaotluse tagasivõtmine. Ühest küljest ei tähenda teise ülekandmistaotluse esitamise võimalus seda, et esimesena esitatud taotluse saab tagasi võtta. Teisest küljest ei saa eespool mainitud sätteid, mis jõustusid 1. mail 2004, kohaldada enne seda kuupäeva esitatud ülekandmistaotlusele ja järelikult ei saa need sätted juhul, kui see taotlus tagasi võetakse, takistada taotluse esitajal esitada uut taotlust praegu kehtivatel tingimustel.

123    11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste sõnastusest endast nähtub, et need baseeruvad pensioniõiguste ühenduse pensioniskeemis arvestamise mehhanismil, mis erineb sellest, mis on enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikega 2 selliste õiguste ülekandmiseks sõnaselgelt ette nähtud. Seega, isegi kui oletada, et personalieeskirju ja iseäranis nimetatud sätet saab tõlgendada nii, et need takistavad ülekandmise tagasivõtmist, ei saa need sätted ise reguleerida tingimusi sellise otsuse tagasivõtmiseks, mis on tehtud sui generis õiguste ülemineku mehhanismi alusel, mis tuleneb 1991. aasta seadusest ja mida kohaldati hagejale 2002. aastal.

124    Eelnevast tuleneb, et nii enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud kui ka pärast selle määruse jõustumist kehtivate personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 sätteid ega ühtegi teist personalieeskirjade sätet ei saa tõlgendada nii, et nende kohaselt on 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmine välistatud.

125    Kuna ühenduse õiguses puudub erisäte, mis reguleeriks 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmist, on nende tagasivõtmise tingimusteks Euroopa Kohtu praktikas määratud üldised tingimused, mis kehtivad õigusi tekitavate üksikotsuste suhtes. Selliste otsuste tegija ei saa neid ühepoolselt tühistada, kui need on õiguspärased (Euroopa Kohtu 12. juuli 1957. aasta otsus liidetud kohtuasjades 7/56, 3/57−7/57: Algera jt vs. ESTÜ ühisassamblee, EKL 1957, lk 81, 114 ja 115). Vajadus tagada kindlus sel viisil loodud olukorra püsimiseks keelab administratsioonil sellisel juhul otsust tagasi võtta.

126    Kuna niisuguse keelu eesmärk on kaitsta haldusakti adressaadi õigusi, ei saa seda antud eesmärgist lähtudes siiski tema suhtes kohaldada. Haldusasutus, kes on teinud õigusi tekitava otsuse, võib sellise otsuse adressaadi taotlusel tühistada ja asendada selle taotluse esitaja jaoks soodsama otsusega tingimusel, et tagasivõtmine ei kahjusta kolmandate isikute õigusi. Kuigi haldusakti tagasivõtmine on üldjoontes lubatud, peab tagasivõtmisel järgima rangelt õiguskindluse põhimõtte nõudeid.

127    Käesoleval juhul on vaja uurida, kas komisjoni 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmine võib mõjutada Belgia pensioniskeemidest tulenevaid õigusi.

128    Esiteks tuleb märkida, et 1991. aasta seadusega kehtestatud mehhanismi eripära on see, et sellega ei muudeta Belgia pensioniskeemide õigusi ega kohustusi sel ajal, kui ühenduse pensioniskeemi kantakse üle ametniku õigused, mis ta on nimetatud skeemides omandanud. Ülekandmisel ei tasuta nendest skeemidest ühenduse pensioniskeemi mingeid summasid. Kõnealused skeemid jäävad ametniku pensioniõiguste eest vastutavaks ja nende kohustus on – nagu varemgi – maksta igakuiste osamaksetena vastavat pensioni alates kuupäevast, mil ametnik hakkab saama ühenduse pensioni. Ainus muudatus puudutab suhteid ametniku ja institutsiooni vahel, kes määrab ametnikule ühenduse skeemis Belgia pensioniõiguste kindlustusmatemaatilise väärtuse ja selle eest lähevad talle üle pensioniõigused, mis ametnik on Belgia pensioniskeemides omandanud.

129    Kuna õiguste ülemineku mehhanismi alusel toimuv pensioniõiguste üleminek Belgia pensioniskeemidest tulenevaid õigusi ei mõjuta, ei avalda neile mõju ka ülemineku tagamiseks tehtud otsuste tagasivõtmine.

130    Teiseks oli vaidlusaluse otsuse tegemise päeval 1991. aasta seaduse artikli 9 alusel lubatud veel see, et ühenduse ametnik võis üleminekutaotluse tagasi võtta, kuivõrd õiguste üleminek ei olnud veel jõustunud, ja mille ainus tingimus oli institutsiooni nõusolek. Kuna 1991. aasta seadus andis ametnikule õiguse üleminekutaotlus enne õiguste ülemineku jõustumist tagasi võtta, ei saa komisjon väita, et selle seaduse alusel tehtud otsuste tagasivõtmine enne õiguste ülemineku jõustumist mõjutab Belgia pensioniskeemidest tulenevaid õigusi. Pealegi, nagu on märgitud eelmises punktis, oli 1991. aasta seaduse artiklis 9 ametnikule antud laiaulatuslik õigus taotluse tagasivõtmiseks just seetõttu, et pensioniõiguste ühenduse skeemi ülekandmine õiguste ülemineku mehhanismi alusel ei toonud kohe kaasa pensioni või selle kogusumma maksmist.

131    Belgia Kuningriik küll väitis nii kohtuistungil kui ka Avaliku Teenistuse Kohtu küsimustele antud kirjalikes vastustes, et 1991. aasta seaduse artiklis 9 sätestatud ülekandmise võimalus oli Belgia seadusandja poolt sisse viidud vaid selleks, et ühenduste teenistusest lahkuv ametnik saaks enne ühenduse skeemi raames vanaduspensioni saamise õiguse tekkimist säilitada pensioniõigused, mis ta on omandanud Belgia skeemis. 2006. aasta seaduse artikliga 194 kõnealuse artikli 9 muutmine, mis jõustus tagasiulatuvalt 1. maist 2004, kinnitab seadusandja sellist tahet 1991. aastal. Selle argumendiga ei saa siiski nõustuda. Artikli 9 sõnastus 1991. aasta seaduse esialgses redaktsioonis ei toeta sugugi niisugust tõlgendust. Belgia Kuningriigi esile toodud asjaolu, et komisjon tegi 1991. aasta seaduse väljatöötamisel Belgia ametiasutustele ettepaneku piirata ülekandmistaotluse tagasivõtmise võimalust, sunnib iseenesest arvama, et Belgia seadusandja jättis selle ettepaneku 1991. aasta seaduse artikli 9 sõnastuse puhul teadlikult arvestamata, lubades ametnikel ülekandmistaotluse tagasi võtta vaid institutsiooni nõusolekul. Lisaks on Belgia seadusandja 2006. aasta seaduse artikli 194 tagasiulatuvat jõudu 1. maini 2004 piirates otsesõnu möönnud, et sellel artiklil ei ole tõlgendamise, vaid muutmise eesmärk, ja et seetõttu ei piiranud 1991. aasta seaduse artikli 9 varasem redaktsioon tagasivõtmist ainult selle juhtumiga, kus ametnikul ei olnud õigust ühenduse vanaduspensionile.

132    Kolmandaks, isegi kui oletada, et 1991. aasta seaduse artikli 9 uut redaktsiooni tuleks arvesse võtta, selleks et hinnata, kas 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmine võis vaidlusaluse otsuse tegemise päeval Belgia pensioniskeemidest tulenevaid õigusi mõjutada, tuleb märkida, et juhul kui 2006. aasta seaduse artikli 194 sätted võivad tekitada vaidlusi pädevates kohtutes, takistab 1991. aasta seaduse artikkel 9 uues redaktsioonis – nagu märgib Belgia valitsus – hagejal saamast luba otsuste tagasivõtmiseks, millega Belgia skeemid on määranud kindlaks ülekantavate pensioniõiguste summa.

133    Eelnevast tuleneb, et 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmine iseenesest ei saa mõjutada Belgia pensioniskeemis omandatud õigusi ning järelikult ei olnud komisjonil vastupidi oma väidetele kohustust nimetatud otsuste tagasivõtmise taotlus rahuldamata jätta, mille otsuste adressaat oli talle esitanud.

134    Neil asjaoludel ei takistanud haldusaktide tagasivõtmisele kohaldatavad üldised eeskirjad komisjonil nimetatud otsuseid tühistada.

135    Seega leides, et ühenduse õiguses sellist tühistamist lubavate sõnaselgete sätete puudumise tõttu ei saanud ta 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuseid nende adressaadi taotlusel tagasi võtta, hindas komisjon valesti pädevuse ulatust, mis talle nii enne 22. märtsi 2004. aasta määruse jõustumist kehtinud kui ka pärast selle määruse jõustumist kehtivate personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 alusel on antud, ning rikkus vaidlusaluse otsuse tegemisel õigusnormi.

136    Eeltoodust tuleneb, et komisjoni keeldumine võtta vaidlusaluses otsuses 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsused hageja suhtes tagasi, tuleb tühistada, kuna kõnealuse keeldumise aluseks olevad kaks põhjendust rikuvad õigusnormi, ilma et oleks vaja teha otsust teiste hagi aluseks olevate väidete kohta.

 Nõuded tühistada komisjoni keeldumine lubada hagejal esitada uus ülekandmistaotlus

137    Kuna hageja ei ole eespool nimetatud otsuse vastu ühtegi konkreetset väidet esitanud, tuleb asuda seisukohale, et ta eesmärk on olnud saavutada selle otsuse tühistamine 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmisest keeldumise tühistamise tulemusena.

138    Komisjon jättis hageja taotluse esitada uus pensioniõiguste ülekandmise taotlus rahuldamata samadel põhjustel, mille alusel ta jättis rahuldamata 11. juuni ja 26. augusti 2002. aasta otsuste tagasivõtmise taotluse. Käesolevast otsusest selgub, et kirjeldatud põhjenduste puhul on rikutud õigusnormi. Sellest järeldub, et komisjoni keeldumine lubada hagejal esitada uus ülekandmistaotlus tuleb samuti tühistada.

 Kohtukulud

139    Nagu Avaliku Teenistuse Kohus märkis 26. aprilli 2006. aasta otsuses kohtuasjas F‑16/05: Falcione vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 77−86), saab seni, kuni ei ole jõustunud Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord ja sealhulgas kohtukulusid reguleerivad erisätted, kohaldada ainult Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu kodukorda.

140    Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud komisjoni kahjuks, tuleb kohtukulud mõista välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab oma kohtukulud ise.

141    Sama kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega kannab menetlusse astunud Belgia Kuningriik oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (esimene koda)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Ühenduste Komisjoni 25. jaanuari 2005. aasta otsus.

2.      Mõista E. Genette’i kohtukulud välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt, kes ühtlasi kannab oma kohtukulud ise.

3.      Belgia Kuningriik kannab oma kohtukulud ise.

Kreppel

Tagaras

Gervasoni

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. jaanuaril 2007 Luxembourgis.

Kohtusekretär

Koja esimees

W. Hakenberg

H. Kreppel

---

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.