AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

2. mai 2007

Kohtuasi F‑23/05

Jean-Louis Giraudy

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise nõue – Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlus – Teisele ametikohale määramine – Määrus (EÜ) nr 1073/1999 – Otsus 1999/396/EÜ, ESTÜ, Euratom – Eksimus – Kahju – Kutsehaigus – Personalieeskirjade artikli 73 alusel makstud hüvitiste arvestamine

Ese:      EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi, milles J.‑L. Giraudy palub tühistada 21. veebruari 2005. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema 22. septembri 2004. aasta kaebus, ning mõista komisjonilt välja hageja väidetav varaline kahju hinnanguliselt summas 264 000 eurot ja mittevaraline kahju summas 500 000 eurot.

Otsus: Mõista komisjonilt hageja kasuks tema maine ja au kahjustamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitisena välja 15 000 eurot. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata. Mõista kaks kolmandikku hageja kohtukuludest välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud. Hageja kannab kolmandiku oma kohtukuludest ise.

Kokkuvõte

1.      Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) – Määrus nr 1073/1999 OLAF‑i juurdluste kohta – Ühenduse institutsioonide kehtestatud sisejuurdluste tingimused

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1073/1999, artikli 5 teine lõik; komisjoni otsus 1999/396, artikli 2 esimene ja teine lõik)

2.      Ametnikud – Institutsioonide lepinguväline vastutus – Tingimused

3.      Ametnikud – Talituste töö korraldus – Töötajate ametisse nimetamine

(Personalieeskirjad, artikli 7 lõige 1)

4.      Ametnikud – Haldusorgani hoolitsemiskohustus

(Personalieeskirjad, artikli 7 lõike 1 esimene lõik ja artikli 25 teine lõik)

5.      Ametnikud – Haldusorgani hoolitsemiskohustus – Hea halduse põhimõte

(Personalieeskirjad, artikkel 73; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1073/1999, põhjendus 10 ja artikli 8 lõige 2)

6.      Ametnikud – Haldusorgani hoolitsemiskohustus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1073/1999, artikli 8 lõige 2)

7.      Ametnikud – Kahju hüvitamise hagi – Nõuded hüvitada hageja haiguse ja tema töövõimetuks tunnistamise tõttu tekkinud kahju, mille on põhjustanud administratsiooni ametialane eksimus

(Personalieeskirjad, artikkel 73; ühiseeskirjad õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta, artiklid 19 ja 23)

1.      Otsuse 1999/396 pettuste, korruptsiooni ja muu ühenduste huve kahjustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamisega seotud sisejuurdluse tingimuste kohta artikli 2 teise lõigu imperatiivsest redaktsioonist, mis viitab selles küsimuses sama artikli esimesele lõigule, selgub, et komisjoni peasekretäril, peadirektoritel ja teenistuste juhtidel on alates vastavate asjaolude teatavaks saamisest kohustus edastada Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF) viivitamata „kõik neile teadaolevad tõendid, mille alusel võib eeldada võimalikke pettuse-, korruptsiooni- või muu ühenduste huve kahjustava ebaseadusliku tegevuse juhtumeid või raskeid olukordi seoses ametikohustuste täitmisega, mis võivad endast kujutada ühenduste ametnike ja teenistujate kohustuste täitmata jätmist, mis võib kaasa tuua distsiplinaar‑ või vajaduse korral kriminaalmenetluse”. Mõiste „eeldama” kasutamine seadusandja poolt tähendab tingimata, et selles sättes silmas peetud ametikandjatel on seoses võimaliku eeskirjade eiramisega teadaolevate tõendite asjakohasuse osas minimaalne kaalutlusõigus, mis annab neile seega teatava kaalutluspädevuse.

(vt punkt 98)

2.      Institutsiooni sisesuhtluses tekkinud tõrked − mis võisid Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) kahtlusi ametniku suhtes põhjendamatult suurendada, kuid millel ei olnud määravat põhjuslikku seost nimetatud isiku suhtes juurdluse alustamisega, arvestades, et eksisteeris hulk teisi olulisi ja kokkulangevaid asjaolusid, mis omaette võetuna õigustasid sellist juurdlust − ei näi olevat aluseks selle institutsiooni lepinguvälise vastutuse tekkimisele ametialase eksimuse tõttu.

(vt punktid 109 ja 111)

3.      Teenistuse huvidele vastab kaitsemeetmena tehtud otsus, millega määratakse teisele ametikohale haldusüksust juhtiv ametnik sisejuurdluse ajaks, mille Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) on alustanud seoses võimaliku eeskirjade eiramisega kõnealuses üksuses, ning mille aluseks on OLAF-i peadirektori ettepanek keelata asjaomasele ametnikule osutatud ajavahemikuks igasugune juurdepääs kõnealuse üksuse tööruumidele, et tagada juurdluse nõuetekohane toimimine. Arvestades administratsiooni ulatuslikku kaalutluspädevust teenistuse huvide hindamisel, ei ole niisugune otsus ilmselgelt ebaproportsionaalne meetme eesmärgiga vältida mis tahes huvide konflikti ja tagada juurdluse nõuetekohane toimimine. Asjaolu, et teised variandid – näiteks rahuldada ametniku puhkuseavaldus või määrata ta lähetusse – oleksid võinud olla samavõrd teenistuse huvides kui teisele ametikohale määramine, respekteerides samas palju enam asjassepuutuva isiku huve, ei muuda iseenesest teisele ametikohale määramise meedet ebaproportsionaalseks. Samuti ei rikuta selle otsusega süütuse presumptsiooni põhimõtet, kui võtta esiteks arvesse, et see ei olnud mõeldud teisele ametikohale määratud ametniku karistamiseks, vaid pelga kaitsemeetmena, mille kestus oli piiratud juurdluse läbiviimise ajaga, ning teiseks, et teenistuse huvid õigustavad juurdluse erapooletu läbiviimise tagamiseks võetud meedet ja seda ka siis, kui pole kindlaks tehtud teisele ametikohale määratud ametniku vähimatki vastutust seoses juurdluse esemeks olevate küsimustega.

Kuna üksikakti õiguspärasust tuleb hinnata akti vastuvõtmise kuupäeva faktilisi ja õiguslikke asjaolusid arvestades, ei mõjuta teisele ametikohale määramise otsuse õiguspärasust juurdluse käigus hiljem selgunud üksikasjad, mis asetasid asjassepuutuva isiku väljapoole kahtlust.

(vt punktid 139–146)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 16. aprill 2002, kohtuasi T‑51/01: Fronia vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑43 ja II‑187, punkt 55); 4. juuni 2003, liidetud kohtuasjad T‑124/01 ja T‑320/01: Del Vaglio vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑157 ja II‑767, punkt 77); 7. veebruar 2007, kohtuasi T‑339/03: Clotuche vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 69, 71 ja 76); 7. veebruar 2007, liidetud kohtuasjad T‑118/04 ja T‑134/04: Caló vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 109, 113 ja 114)

4.      See, et administratsioon teeb pressikonverentsil enne asjaomasele isikule – endisele teenistuse juhile – personaalselt teabe edastamist avalikult teatavaks, et miski ei takista enam tema suhtes kaitsemeetmena võetud teisele ametikohale määramise lõpetamist, et tagada Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) sisejuurdluse nõuetekohane toimimine seoses eeskirjade võimaliku eiramisega vastavas teenistuses, eirab ametniku õigustatud huvi saada oma teenistusalase olukorra otsustava muutuse kohta teavet otse administratsioonilt, mitte aga pressi vahendusel. Selline käitumine rikub vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu, mille personalieeskirjad on kehtestanud ametiasutuse ja avalike teenistujate vahelistes suhetes, ja kujutab endast järelikult administratsioonipoolset hoolitsemiskohustuse rikkumist ametniku suhtes ja ametialast eksimust, mis toob kaasa administratsiooni vastutuse.

(vt punktid 148, 149 ja 183)

5.      Määruse nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta artikli 8 lõikes 2 üldsõnaliselt määratletud juurdluste konfidentsiaalsuse reeglit tuleb tõlgendada selle kontekstist ja iseäranis sama määruse põhjendusest 10 lähtudes, mille kohaselt tuleb juurdlusi toimetada kooskõlas põhivabadustega. Niisiis ei tule seda reeglit tõlgendada üksnes tõe väljaselgitamisel kogutud teabe konfidentsiaalsust tagavana, vaid selle eesmärgiks tuleb pidada ka juurdlusest mõjutatud ametnike või muude teenistujate süütuse presumptsioonist kinnipidamist ja seega nende maine kaitset. Lisaks nimetatud sättes ette nähtud erikaitsele nõuavad hea halduse põhimõte ja hoolitsemiskohustus ning vajadus respekteerida sellisele sõltumatule asutusele nagu OLAF juurdluse teostamiseks antud õigusi, et institutsioon, kelle töötajat juurdlus puudutab, kajastaks väidetavat või kahtlustatavat pettust suurima võimaliku ettevaatusega ja vaoshoitult. Eelnimetatud nõuded on seda olulisemad, kui arvestada eriti iga isiku õigust süütuse presumptsioonile, kuni OLAF-i juurdlus pole tulemusteni jõudnud.

Ametniku väärikust ohustavate tõsiste süüdistuste olemasolul peab administratsioon vältima süüdistuste avaldamist, kui see pole hädavajalik, ning ametniku sattumist selliste avalduste objektiks, mis võivad kahjustada viimase tööalast väärikust. Järelikult peab administratsioon üldreeglina esiteks vältima asjaomast ametnikku kahjustada võiva teabe andmist ajakirjandusele, ja teiseks võtma kõik vajalikud meetmed, et ennetada ametnikku kahjustada võiva teabe institutsioonisisest levitamist mis tahes vormis. Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et ühenduse institutsioonides on juurdunud teatav vastutuse kultuur, seda eeskätt vastusena avalikkuse huvile olla informeeritud ning kindel, et tõrked ja pettused tuvastatakse ning kõrvaldatakse ja need saavad karistatud vastavalt eeskirjadele. Selle nõudmise tõttu peavad ühenduse administratsioonis vastutaval kohal töötavad ametnikud ja teenistujad arvestama võimalikku põhjendatud vajadust teatava teabe edastamiseks avalikkusele.

Arvestades, et selline vajadus võib esineda, tuleb tõsta administratsioonile oma teenistujate suhtes kehtiva hoolitsemiskohustuse määra. Hoolitsemiskohustuse määra selline tõstmine on seda enam vajalik konkreetse juurdluse puhul olukorras, kus meedia võib seada avalikult küsimuse alla isikute tööalase väärikuse ja maine, suurendades nii viimastele juba tekkinud kahju, kuni selle hüvitamatuks muutmiseni.

Pettuse kahtlusel alustatud juurdluse puhul satub maine arvatavasti teataval määral ohtu, eriti kui see juurdlus leiab kajastamist väljaspool institutsiooni. Huvitatud isiku süütukstunnistamisest selliselt kajastatud juurdluse tulemustes piisab harva selleks, et muuta mainele tekitatud kahju täiesti olematuks. Ühenduse lepinguvälise vastutuse raames kuulub juurdluse alustamise ja läbiviimisega tekitatud kahju hüvitamisele üksnes siis, kui institutsioon on sooritanud tema vastutuse kaasa toova eksimuse, vaatamata sellele, kuivõrd see juurdluse tulemusena süütuks tunnistatud isikut kahjustas. Kui lisaks mittevaralisele kahjule on juurdlus põhjustanud kutsehaiguse personalieeskirjade artikli 73 tähenduses, võimaldab see säte ametnikul saada ühekordses summas makstava hüvitise, ilma et ta peaks tõendama mingit institutsiooni eksimust.

(vt punktid 161–167)

Viited:

Euroopa Kohus: 11. juuli 1974, kohtuasi 53/72: Guillot vs. komisjon (EKL 1974, lk 791, punktid 3−5)

Esimese Astme Kohus: 12. detsember 1995, kohtuasi T‑203/95 R: Connolly vs. komisjon (EKL 1995, lk II‑2919, punkt 35); 17. detsember 2003, kohtuasi T‑133/02: Chawdhry vs. komisjon (EKL AT 2003, lk I‑A‑329 ja II‑1617, punkt 107); 3. märts 2004, kohtuasi T‑48/01: Vainker vs. parlament (EKL AT 2004, lk I‑A‑51 ja II‑197, punkt 125)

6.      Institutsiooni võetud avalikkust teavitavad meetmed, mis puudutavad haldusüksuse juhi teisele ametikohale määramist, et tagada Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) sisejuurdluse nõuetekohane toimimine seoses eeskirjade võimaliku eiramisega vastavas teenistuses, ei riku OLAF-i juurdluste imperatiivseid konfidentsiaalsusnõudeid ning on teenistuse huvidega õigustatud, kui käsitletava juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades on konfidentsiaalsusest loobumine mitte ainult teisele ametikohale määramise meetme, vaid ka teisele ametikohale määratud ametniku isiku osas tingitud mitte üksnes institutsiooni tahtest, vaid on vältimatu, võttes arvesse asjassepuutuva isiku ametikohta, mis hõlmab ametikohustuste tõttu pidevat suhtlemist pressiga, ja ajakirjanike poolt kahtlustatavate eeskirjade eiramiste osas varem üles näidatud huvi, mistõttu oleks teabe puudumine andnud alust erinevatele spekulatsioonidele, mis võinuks kahjustada nii ametniku kui ka institutsiooni huve.

Kõnealune institutsioon rikub siiski oma teenistujate suhtes kehtivat hoolitsemiskohustust, kui ta teeb tavapäratu otsuse avaldada omal algatusel lisaks OLAF‑i juurdluse alustamise pressiteatele ka oma vastava pressiteate, mille sisust võib lugeda välja, et teisele ametikohale määratud ametnik oli isiklikult seotud eeskirjade eeldatavate eiramistega, ning kui ta jätab pärast asjaomase isiku süütukstunnistamist võtmata pressiteate levitamisega tekitatud negatiivset kajastust tasakaalustavad vastumeetmed, jättes seega oma huvidega võrreldes ametniku huvid piisavalt arvesse võtmata ega vii rangelt miinimumi ametnikule juurdluse alustamisega tekitatud kahju.

Selline käitumine kujutab endast ametialast eksimust, mis toob kaasa institutsiooni vastutuse. Siinjuures eksisteerib otsene ja kindel põhjuslik seos kõnesoleva ametialase eksimuse ja selle kahju vahel, mis ametnikul tekkis seoses tema au ja maine kahjustamisega ja mis on laiaulatuslikum sellest kahjust, kui on vältimatu OLAF-i juurdluse objektiks oleva ametniku puhul.

(vt punktid 169, 170, 173, 180, 183 ja 206)

7.      Rahuldamisele ei kuulu ametniku nõuded hüvitada varaline ja mittevaraline kahju, mis ametnikul tema haiguse ja sellest tingitud töövõimetuse tõttu on tekkinud ja mille on tema väitel põhjustanud administratsiooni ametialane eksimus, ning eelkõige mittevaraline kahju, mis tuleneb hoolitsemiskohustuse rikkumisest, mis on tekitanud asjaomasele isikule stressi ja ärevust ning põhjustanud või suurendanud tema haigusega seonduvat kahju. Ühenduste kohus ei ole pädev otsustama ametniku teenistustingimuste ja tema väidetava haiguse vahelise põhjusliku seose olemasolu üle, sest ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjade artikkel 19 näeb ette, et otsused haiguse kutsehaiguseks tunnistamise kohta teeb ametisse nimetav asutus institutsioonide määratud arsti(de) uuringutulemuste alusel ja pärast konsulteerimist ühiseeskirjade artiklis 23 ette nähtud arstliku komisjoniga, kui ametnik seda nõuab. Personalieeskirjade artikli 73 rakendamise kord näeb õnnetusjuhtumi või kutsehaiguse korral ette ühekordses summas makstava hüvitise, mis katab nii varalise kui mittevaralise kahju, ilma et asjassepuutuv isik peaks tõendama mingisugust institutsiooni eksimust, ning ametnik võib taotleda täiendavat hüvitist üksnes juhul, kui personalieeskirjades sätestatud kord ei võimalda kantud kahju sobivat hüvitamist.

See järeldus peab paika ka siis, kui hageja on lõpetanud personalieeskirjade artikli 73 alusel alustatud menetluse, et tunnistada oma haigus kutsehaiguseks, kuna menetluse niisugune lõpetamine ei mõjuta kuidagi selle õigusnormi kohaldamist, mille kohaselt haiguse tunnistamine kutsehaiguseks kuulub ametisse nimetava asutuse pädevusse.

Seevastu peab kohus läbi vaatama nõuded hüvitada hageja au ja maine kahjustamise tõttu tekkinud mittevaraline kahju, kuna selline asjassepuutuva isiku haigusega mitteseotud kahju ei ole personalieeskirjade artiklis 73 sätestatud viisil ühekordses summas hüvitatav.

(vt punktid 193–196 ja 198–201)

Viited:

Euroopa Kohus: 8. oktoober 1986, liidetud kohtuasjad 169/83 ja 136/84: Leussink jt vs. komisjon (EKL 1986, lk 2801, punkt 13); 9. september 1999, kohtuasi C‑257/98 P: Lucaccioni vs. komisjon (EKL 1999, lk I‑5251, punkt 22)

Esimese Astme Kohus: 14. mai 1998, kohtuasi T‑165/95: Lucaccioni vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑203 ja II‑627, punkt 74); 15. detsember 1999, kohtuasi T‑300/97: Latino vs. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑259 ja II‑1263, punkt 95)

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (kolmas koda)

2. mai 2007(*)

Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise hagi – Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlus – Teisele ametikohale määramine – Määrus (EÜ) nr 1073/1999 – Otsus 1999/396/EÜ, ESTÜ, Euratom – Eksimus – Kahju – Kutsehaigus – Personalieeskirjade artikli 73 alusel makstud hüvitiste arvestamine

Kohtuasjas F‑23/05,

mille ese on EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagi,

Jean‑Louis Giraudy, Euroopa Ühenduste Komisjoni endine ametnik, elukoht Pariis (Prantsusmaa), esindaja: advokaat D. Voillemot,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J. Currall ja G. Berscheid,

kostja,

ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees P. Mahoney (ettekandja), kohtunikud H. Kanninen ja S. Gervasoni,

kohtusekretär: ametnik S. Boni,

arvestades kirjalikus menetluses ja 11. juuli 2006. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Esimese Astme Kohtu kantseleisse 20. aprillil 2005 saabunud hagis esitas J‑L. Giraudy järgmised nõuded:

–        tühistada 21. veebruari 2005. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema 22. septembri 2004. aasta kaebus;

–        mõista Euroopa Ühenduste Komisjonilt välja hageja väidetav varaline kahju hinnanguliselt summas 264 000 eurot ja mittevaraline kahju summas 500 000 eurot.

 Õiguslik raamistik

A –  Pettusevastaseid juurdlusi käsitlevad sätted

2        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta (EÜT L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 91) põhjendus 10 sätestab järgmist:

„kõnealuseid juurdlusi tuleb toimetada kooskõlas asutamislepingu ning eriti Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolliga, võttes arvesse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirju ning ühenduste muude teenistujate teenistustingimusi [käesolevas määruses edaspidi „personalieeskirjad”], samuti inimõigusi ja põhivabadusi, eelkõige õigluspõhimõtet, asjaomaste isikute õigust esitada oma seisukohti neid puudutavate asjaolude kohta ning põhimõtet, et juurdlustulemused võivad tugineda ainult tõendi väärtust omavatele üksikasjadele; […]”

3        Selle määruse artikli 4 lõige 1 pealkirjaga „Sisejuurdlus” on sõnastatud järgmiselt:

„[Euroopa Pettustevastane] Amet teostab artiklis 1 nimetatud valdkondades haldusjuurdlust institutsioonides ja asutustes [käesolevas määruses edaspidi „sisejuurdlus”].

Kõnealune sisejuurdlus toimub vastavalt asutamislepingute eeskirjadele ning eriti Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokollile ning personalieeskirjadele käesolevas määruses ja kõikide institutsioonide ja asutuste otsustes ettenähtud tingimuste ja korra kohaselt. Institutsioonid konsulteerivad kõnealuste otsustega kehtestatavate eeskirjade üle.”

4        Kõnesoleva määruse artikli 5 teine lõik pealkirjaga „Juurdluse algatamine” sätestab:

”Sisejuurdlusi otsustab [Euroopa Pettustevastase] [A]meti direktor alustada kas omal algatusel või selle institutsiooni või asutuse taotlusel, kus kõnealune juurdlus peab toimuma.”

5        Sama määruse artikli 8 lõiked 1 ja 2 pealkirjaga „Konfidentsiaalsus ja andmekaitse” on sõnastatud järgmiselt:

„1. Välisjuurdluste käigus mis tahes vormis saadud informatsiooni kaitstakse asjakohaste sätetega.

2. Sisejuurdluste käigus mis tahes vormis edastatud või saadud informatsioon on ametisaladus ning seda kaitstakse Euroopa ühenduste institutsioonide suhtes kohaldatavate sätetega.

Sellist informatsiooni võib edastada ainult nendele isikutele, kelle ülesanded Euroopa ühenduste institutsioonides või liikmesriikides nõuavad neilt selle teadmist, samuti võib seda kasutada üksnes pettuste, korruptsiooni või muu ebaseadusliku tegevuse ennetamiseks.”

6        Komisjoni 2. juuni 1999. aasta otsuse 1999/396/EÜ, ESTÜ, Euratom pettuste, korruptsiooni ja muu ühenduste huve kahjustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamisega seotud sisejuurdluse tingimuste kohta (EÜT L 149, lk 57; ELT eriväljaanne 01/03, lk 118) artikkel 2 pealkirjaga „Kohustus esitada teavet” sätestab oma esimeses ja teises lõigus, et:

„Komisjoni ametnik või teenistuja, kes saab teada tõenditest, mille alusel võib eeldada võimalikke pettuse-, korruptsiooni- või muu ühenduste huve kahjustava ebaseadusliku tegevuse juhtumeid või raskeid olukordi seoses ametikohustuste täitmisega, mis võivad endast kujutada ühenduste ametnike ja teenistujate kohustuste täitmata jätmist, mis võib kaasa tuua distsiplinaar- või vajaduse korral kriminaalmenetluse, või personalieeskirjadega reguleerimata komisjoni liikmete või komisjoni töötajate samalaadsete kohustuste täitmata jätmist, teatab sellest viivitamata oma teenistuse juhile või peadirektorile või juhul, kui ta peab seda vajalikuks, komisjoni peasekretärile või otse [Euroopa Pettustevastasele] [A]metile.

Komisjoni peasekretär, peadirektorid ja teenistuste juhid edastavad viivitamata [Euroopa Pettustevastasele] [A]metile kõik neile teadaolevad tõendid, mille alusel võib eeldada esimeses lõigus nimetatud eeskirjade eiramist.”

7        Otsuse 1999/396 artikkel 4 pealkirjaga „Huvitatud poolele teatamine” sätestab oma esimeses lõigus järgmist:

„Kui kahtluse alla satub komisjoni liige, ametnik või teenistuja, teatatakse huvitatud poolele kiiresti, kui see ei kahjusta juurdlust. Mingil juhul ei tohi pärast juurdluse lõppemist teha nimeliselt komisjoni liikmele, ametnikule või teenistujale osutavat järeldust, ilma et huvitatud poolele oleks antud võimalust väljendada oma seisukohti kõigi temaga seotud asjaolude kohta.”

B –  Kutsehaiguse vastu kindlustamist käsitlevad sätted

8        Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artikli 73 lõike 1 esimene lõik näeb ette, et „[a]metnik on teenistusse asumise päevast alates kindlustatud kutsehaiguse- ja tööõnnetuseriski vastu vastavalt eeskirjadele, mille ühenduste institutsioonid on koostanud ühisel kokkuleppel pärast nõupidamist personalieeskirjade komiteega. […]”

9        Personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punkt b sätestab, et ametnikule makstakse püsiva täieliku töövõimetuse korral ühekordne summa, mis võrdub tema kaheksakordse aasta põhipalgaga, mis arvutatakse 12 kuu jooksul enne õnnetust saadud igakuiste palgasummade põhjal.

10      Ühiseeskirjad Euroopa ühenduste ametnike õnnetusjuhtumi- ja kutsehaiguskindlustuse kohta (edaspidi „õnnetusjuhtumi- ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjad”) sätestavad personalieeskirjade artikli 73 rakendusena tingimused, mille puhul on ametnik kindlustatud õnnetusjuhtumite ja kutsehaiguse vastu.

11      Õnnetusjuhtumi- ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjade artikli 12 lõige 1 sätestab, et kui ametnikul tekib õnnetusjuhtumi või kutsehaiguse tagajärjel püsiv invaliidsus, tehakse talle personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punktis b sätestatud ühekordne summeeritud väljamakse.

12      Õnnetusjuhtumi- ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjade artikli 17 lõike 2 esimene ja kolmas lõik sätestavad, et administratsioon peab korraldama uurimise, et tuvastada kõik üksikasjad, mis on vajalikud, et teha kindlaks haiguse iseloom, kas haiguse on põhjustanud kindlustatud isiku amet ja samuti haiguse tekkimise asjaolud. Pärast uurimist koostatud ettekande nägemist peab (peavad) institutsioonide määratud arst(id) teatama uuringutulemused vastavalt kõnesolevate ühiseeskirjade artiklis 19 sätestatule.

13      Õnnetusjuhtumi- ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjade artikli 19 kohaselt teeb otsused haiguse kutsealaseks tunnistamise kohta ametisse nimetav asutus artiklis 21 kehtestatud menetluse korras institutsioonide määratud arsti(de) uuringutulemuste alusel ja pärast konsulteerimist artiklis 23 ette nähtud arstliku komisjoniga, kui kindlustatud isik seda nõuab.

C –  Invaliidsuspensioni käsitlevad sätted

14      Personalieeskirjade artikli 78 esimene lõik sätestab, et ametnikul on õigus invaliidsustoetusele püsiva täieliku invaliidsuse korral, mille tõttu ametnikul ei ole võimalik täita oma tegevusüksuse ametikohale vastavaid kohustusi. Sama artikli neljas ja viies lõik sätestavad, et kui invaliidsus on tekkinud kutsehaiguse tagajärjel, tehakse sissemakseid pensioniskeemi täies mahus institutsiooni eelarvest, vastavalt pensioniskeemile, millele invaliidsustoetus allub.

D –  Personalieeskirjade üldsätted

15      Personalieeskirjade artikli 7 lõike 1 esimene lõik, käesoleva menetluse asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis, sätestab:

„Ametisse nimetav asutus või ametiisik määrab üksnes teenistusüksuse huvides tegutsedes ja kodakondsust arvestamata iga ametniku ametissenimetamise või üleviimise teel selle kategooria või teenistusüksuse ametikohale, mis vastab selle ametniku palgaastmele.”

16      Personalieeskirjade artikli 25 teine lõik näeb ette, et:

„Igast käesolevate personalieeskirjade kohaselt tehtud konkreetsest otsusest teatatakse kohe kirjalikult asjaomasele töötajale. Igas ametniku kahjuks tehtud otsuses peab sisalduma põhjendus.”

17      Personalieeskirjade artikli 62 esimese ja teise lõigu kohaselt:

„Vastavalt VII lisale on nõuetekohaselt ametisse nimetatud ametnikul õigus oma palgaastmele ja -järgule vastavale töötasule, välja arvatud juhul, kui selgesõnaliselt on sätestatud teisiti.

Ametnik ei tohi oma õigust töötasule loovutada.”

 Kohtuasja aluseks olevad asjaolud

18      Hageja oli 2002. aastal palgaastme A 3 ametnik pressi‑ ja teabepeadirektoraadis, töötades komisjoni esinduse juhina Prantsusmaal, Pariisis.

19      Hariduse ja kultuuri peadirektoraadi teenistused viisid 2000. aasta teisel poolel läbi auditi Avignon’i ja Vaucluse’i Euroopa Liidu Maja hallatavas Euroopa Liidu Avignoni infopunktis. Selle tagajärjel koostatud 27. novembri 2000. aasta aruanne juhtis tähelepanu puudustele selle Euroopa Liidu infopunkti raamatupidamises. Vastav aruanne esitati 12. detsembril 2000 hariduse ja kultuuri peadirektoraadi peadirektorile, kes edastas selle 8. veebruaril 2001 pressi ja teabeteenistuse (nüüd pressi‑ ja teabepeadirektoraat) juhile, kuna teatavad hariduse ja kultuuri peadirektoraadi tegevused viidi üle pressi ja teabeteenistuse haldusalasse. Kõnealune aruanne esitati ka komisjoni Pariisi esindusele.

20      Avignoni ja Vaucluse’i Euroopa Liidu Maja tegevuse peale esitatud kaebuse järel viidi eelmainitud auditi raames läbi täiendav kontroll. Selle kontrolli alusel esitati 6. detsembri 2000. aasta teatis, mille kohaselt oli võimalik fiktiivsete projektide olemasolu. Fiktiivsete projektide olemasolu sai hiljem kinnitust Avignoni ja Vaucluse’i Euroopa Liidu Maja kohta läbi viidud OLAF-i välisjuurdluse IO/2001/4086 käigus. Brüsselis asuv pressi‑ ja teabeteenistus jättis eespool mainitud täiendava kontrolli teatise komisjoni Pariisi esindusele esitamata. Kui komisjoni esindajalt küsiti Avaliku Teenistuse Kohtu istungil selle teatise edastamata jätmise põhjenduste kohta, vastas viimane, et ta „ei saa […] anda täpset vastust, ning et [tuleb] asuda seisukohale, et tegemist ei olnud enama kui haldusliku tegematajätmisega”.

21      Hariduse ja kultuuri peadirektoraadi peadirektor M. V. ning pressi‑ ja teabeteenistuse juht M. F. edastasid ühiselt allkirjastatud 21. märtsi 2001. aasta teatisega OLAF-ile 27. novembri 2000. aasta auditiaruande ja 6. detsembri 2000. aasta täiendava kontrolli teatise otsuse 1999/396 artikli 2 teise lõigu alusel. Allakirjutanud viitavad kõnealuses edastamisteatises eelkõige sellele, et paralleelselt OLAF-i peadirektorile esitatud teabega esitati komisjoni Prantsusmaa esinduse juhile ja Euroopa Liidu majade ning Euroopa Liidu infopunktide eest vastutava üksuse juhatajale üleskutse „anda aru” asjaoludest, millest viimased võisid olla teadlikud ning mis võisid asja selgust tuua. Hageja kinnitab, et tema ei ole sellist üleskutset saanud.

22      Pressi‑ ja teabepeadirektoraadi peadirektor M. F. sai 2002. aasta novembri algul oma peadirektoraadi anonüümseks jääda soovivatelt ametnikelt, keda peadirektor oma sõnul hästi tundis, täpse ja üksikasjaliku süüdistuse eeskirjade eiramiste kohta, mis puudutas muu hulgas hageja ning Avignoni ja Vaucluse’i Euroopa Liidu maja juhi suhteid, toetuste andmist fiktiivsetele projektidele kõnealuses Euroopa Liidu majas, majandushuviühingu Sources d’Europe haldust ja hankemenetluse raames toimunud eelistamise juhtumeid. Vastavalt otsuse 1999/396 artikli 2 teisele lõigule teatas pressi‑ ja teabepeadirektoraadi peadirektor talle teatavaks saanud asjaoludest OLAF‑ile 6. novembri 2002. aasta kirjas, mille lisades sisaldusid talle teadaolevad tõendid.

23      OLAF alustas 15. novembril 2002 sisejuurdlust eeskirjade võimalike eiramiste kohta pressi‑ ja teabepeadirektoraadis, täpsemalt komisjoni Pariisi esinduses (juurdlus OF/2002/0513). OLAF avaldas pressiteate nimetatud juurdluse alustamise kohta.

24      Reede, 15. novembri 2002. aasta meilis – mille hageja sai enda kinnitusel kätte järgmise esmaspäeva hommikul, 18. novembril – teatas pressi‑ ja teabepeadirektoraadi peadirektor hagejale, et OLAF alustas juurdlust eeskirjade eiramise kahtluse tõttu, mis tugines komisjoni Pariisi esindusele teadaolevatele tõenditele, ning nõudis, et hageja ilmuks viivitamatult Brüsselisse, et temaga kokku saada.

25      Vastav kohtumine toimus 18. novembril 2002 Brüsselis.

26      Samal päeval, 18. novembril 2002, alustas OLAF uurimist komisjoni Pariisi esinduse tööruumides.

27      Saanud telefoni teel teavet selle kohta, et hageja oli 18. novembril 2002, pärast pressi‑ ja teabepeadirektoraadi direktoriga toimunud kohtumist komisjoni Pariisi esindusse tagasi jõudes küsitlenud esinduse personali OLAF-i poolt päeval teostatud uurimise kohta, soovitas OLAF-i peadirektor pressi‑ ja teabepeadirektoraadil keelata hagejal ja tema abil igasugune juurdepääs esinduse tööruumidele kogu juurdluse ajaks, et tagada juurdluse nõuetekohane toimimine. Hageja eitab samas oma tagasipöördumist esindusse 18. novembril 2002 ning katseid personali küsitleda ning kinnitab, et jõudis tagasi alles järgmise päeva hommikul.

28      Pressi‑ ja teabepeadirektoraadi peadirektor võttis 19. novembril 2002 ametisse nimetava asutuse pädevuses tegutsedes vastu samal kuupäeval jõustunud otsuse muuta teenistuse huvides hageja teenistuskohta ja määrata hageja „[pressi‑ ja teabe]peadirektoraadi peadirektori nõuniku ametikohale Brüsselis”.

29      See otsus tehti hagejale teatavaks pressi‑ ja teabepeadirektoraadi peadirektori 19. novembri 2002. aasta teatisega, mille kohaselt: „selleks, et soodustada OLAF-i poolt [äsja] komisjoni Pariisi esinduse tegutsemise kohta alustatud juurdluse nõuetekohast toimimist, otsustas peadirektor teenistuse huvides viia [hageja] alates otsuse kuupäevast üle [pressi‑ ja teabe]peadirektoraati Brüsselis, [ning et hageja] täpne teenistuskoht tehakse [talle] teatavaks [ühel järgnevaist päevadest]”.

30      Ka hageja abi määrati viivitamatult Pariisist teisele ametikohale Brüsselis.

31      Pressi‑ ja teabepeadirektoraadi peadirektor teatas 20. novembri 2002. aasta teatisega komisjoni Pariisi esinduse personalile, et esinduses alustatud juurdlus kestab ligikaudu kuu aega.

32      Hageja väljendas protesti enda teisele ametikohale määramise vastu erinevates pressi‑ ja teabepeadirektoraadi peadirektorile suunatud teatistes 21., 22. ja 27. novembril 2002. Hageja tegi 21. ja 22. novembri 2002. aasta teatises ettepaneku, et ta võtab OLAF-i poolt komisjoni Pariisi esinduses läbiviidava juurdluse ajaks puhkuse. Pressi‑ ja teabepeadirektoraadi peadirektor vastas hagejale 27. novembril 2002 lühikese teatisega, milles kinnitas oma otsust määrata hagejale direktoraadi siseselt uued töökohustused, „et tagada juurdluse nõuetekohane toimimine ja vältida mis tahes võimalikku huvide konflikti”.

33      Hageja ning pressi‑ ja teabepeadirektoraadi peadirektori vahel leidis 21. novembril 2002 aset uus kohtumine, mille käigus viimane teavitas huvitatud isikut, et tema teisele ametikohale määramine kujutas endast pelka kaitsemeedet.

34      Samal päeval – 21. novembril 2002 – avaldas komisjon pressiteate, mille kohaselt „pressi‑ ja teabepeadirektoraat esitas [OLAF-ile] taotluse uurida võimalust alustada juurdlust teatavate kahtluste osas eeskirjade eiramiste kohta Prantsusmaal teabe- ja kommunikatsioonipoliitika raames antud toetuste haldamisel[;] [s]elleks et tagada nimetatud juurdluse nõuetekohane toimimine ja vältida mis tahes huvide konflikti, otsustati teenistuse huvides määrata Brüsselisse teisele ametikohale kaks komisjoni Pariisi esinduse ametnikku[;] tegemist on haldusotsustega, mis ei mõjuta kuidagi juurdluse tulemust”. Vahetult enne pressiteate avaldamist helistas pressi‑ ja teabepeadirektoraadi peadirektor hagejale, et viimast sellest teavitada.

35      M. F., seekord komisjoni pressiesindaja rollis, pidas 21. novembril 2002 oma tavapärase pressikonverentsi, mille käigus ajakirjanikud küsitlesid teda OLAF-i juurdluse ning kahe komisjoni Pariisi esinduse ametniku teisele ametikohale määramise kohta. Ajakirjanike küsimustele vastamisel ta kahe kõnesoleva ametniku nime ei nimetanud. M. F. rõhutas, et kellelegi ei ole süüdistust esitatud ning et otsused teisele ametikohale – sama peadirektoraadi teise teenistusse – määramise kohta võeti vastu, et vältida mis tahes huvide konflikti ja tagada juurdluse nõuetekohane toimimine. Sama pressikonverentsi käigus küsis ajakirjanik muu hulgas, kas M. F. saaks „öelda, kas Pariisi esinduse juht vastutab kõigi Prantsusmaal tehtud kulutuste ning seega ka Avignoni [ja Vaucluse’i] Euroopa Liidu maja kulutuste eest, arvestades, et viimane näib olevat küsimuse all[;] ning kas kõnealune juht vastutas selle Euroopa Liidu maja halduse eest […]”, millele komisjoni pressiesindaja vastas muu hulgas, et „asi on märgatavalt keerulisem[, et] nende toetuste haldamine hõlmas mitut osapoolt[, et] Brüsselis eksisteerib Euroopa Liidu majade rahvusvaheline föderatsioon, ning et arvatavasti puudutab küsimus ka [komisjoni] esindusi teistes asjassepuutuvates liikmesriikides […]”.

36      23. novembril 2002 pühendas ajaleht Le Monde OLAF-i juurdlusele ning kahe ametniku teisele ametikohale määramisele artikli, milles olid mainitud ka hageja ja tema abi nimed.

37      Pressi‑ ja teabepeadirektoraadi peadirektor täpsustas hagejale 28. novembri 2002. aasta teatises, mida hõlmab tema amet „[pressi‑ ja teabe]peadirektoraadi peadirektori nõunikuna Brüsselis”. Peadirektor kinnitas hagejale, et viimase Brüsselisse teisele ametikohale määramine kujutab endast kaitsemeedet, mille eesmärk on tagada juurdluse nõuetekohane toimimine ja vältida mis tahes huvide konflikti”.

38      20. detsembril 2002 andis komisjoni pressiesindaja ning pressi‑ ja teabepeadirektoraadi peadirektor ühes isikus pressikonverentsi, milles kuulutas, et enam ei takista miski kahe ametniku suhtes kohaldatud kaitsemeetme lõpetamist, ning et ta asub peatselt viimastega arutama kaitsemeetme lõpetamisele järgnevaid üksikasju.

39      Prantsuse press kajastas kahe ametniku suhtes kohaldatud kaitsemeetme lõpetamist artiklites, mis ilmusid ajalehtedes Le Monde (22. ja 23. detsembril 2002), Le Figaro (21. ja 22. detsembril 2002) ja Libération (21. ja 22. detsembril 2002).

40      6. jaanuaril 2003 toimus hageja ning pressi‑ ja teabepeadirektoraadi peadirektori vahel uus kohtumine, mille käigus arutati hageja uuesti ametisseasumist komisjoni Pariisi esinduse juhina.

41      OLAF-i uurijad kuulasid hageja vastavalt otsuse 1999/396 artikli 4 esimesele lõigule üle 16. jaanuaril 2003.

42      Ametisse nimetav asutus määras 21. jaanuari 2003. aasta otsusega, mis jõustus tagasiulatuvalt 19. detsembrist 2002, hageja uuesti komisjoni Pariisi esinduse juhi ametikohale. Hageja kinnitusel sai ta selle otsuse kätte alles 12. veebruaril 2003. Tegelikkuses ei asunud hageja haiguse tõttu enam kunagi komisjoni Pariisi esinduse juhi ametikohale.

43      Parlamendiliige C. Flesch esitas 21. jaanuaril 2003 komisjonile küsimuse kahe kõnesoleva ametniku uuesti ametisse asumise kohta Pariisis (kirjalik küsimus E‑0036/03). Sama aasta 5. märtsil vastas esitatud küsimusele komisjoni nimel komisjoni president R. Prodi, väljendades kahetsust eelkõige selle üle, et meedias avaldati huvitatud isikute nimed.

44      Pressi‑ ja teabepeadirektoraadi peadirektor teavitas hagejat 5. märtsil 2003 sellest, et teatavate komisjoni esinduste juhtide, sh komisjoni Prantsusmaa esinduse juhi ametikoha kohta avaldatakse lähitulevikus vaba ametikoha teadaanne.

45      OLAF esitas 6. mail 2003 juurdluse lõpparuande. Mis puutub juurdluse alustamise põhjustanud väidetesse, siis OLAF-i järeldused välistavad hageja vastutuse ning täpsustavad, et pressi‑ ja teabepeadirektoraadi teenistused ei saatnud komisjoni Pariisi esindusse asjas tähtsust omavat täiendava kontrolli teatist, mille sisu oleks võimaldanud hagejal ja tema abil hinnata kriitilisemalt Avignoni ja Vaucluse’i Euroopa Liidu maja tegevust. Vastavalt OLAF-i aruandele „aitas asjaolu, et peakorter ei edastanud esindusele 6. detsembri 2000. aasta täiendava kontrolli teatist, kaudselt kaasa OLAF-i kahtluste suurendamisele [hageja ja tema abi suhtes]”.

46      Komisjoni uus pressiesindaja M. K. väljendas 17. juuni 2003. aasta pressikonverentsil vastusena ajakirjaniku küsimusele hageja suhtes nii isiklikku kui ka institutsiooni poolehoidu.

47      Ajalehe La Tribune 23. oktoobri 2003. aasta numbris ilmunud artikkel viitab „skandaalsele juhtumile” komisjoni Pariisi esinduses, mis viis esinduse juhatuse heitmiseni meedia hammaste vahele enne, kui […] OLAF oleks jõudnud diskreetselt välja selgitada, et esitatud süüdistused on alusetud”.

48      Töövõimetuskomitee konstateeris 22. märtsil 2004, et hageja on püsivalt töövõimetu, mis tähendab, et ta oli püsivalt võimetu täitma oma kohuseid. Töövõimetuskomitee ei võtnud vastu otsust töövõimetuse võimaliku seotuse kohta kutsetegevusega, leides, et on mõistlik oodata ära personalieeskirjade artiklile 73 tuginedes alustatud menetluse lõpetamine. Personalieeskirjade artikli 53 alusel kinnitati hageja õigust invaliidsustoetusele alates 1. maist 2004.

49      Hageja esitas 10. detsembri 2004. aasta kirjas taotluse tunnistada tema haigus kutsehaiguseks vastavalt personalieeskirjade artiklile 73.

50      2. märtsi 2004. aasta kirjas, mida täiendas 17. juuni 2004. aasta kiri, oli hageja esitanud ametisse nimetavale asutusele personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel nõude hüvitada talle OLAF-i juurdluse tõttu ning selle käigus väidetavalt tekkinud kahju.

51      Ametisse nimetav asutus jättis selle kaebuse 8. juuli 2004. aasta otsusega rahuldamata.

52      Hageja esitas 22. septembril 2004 kaebuse nimetatud otsuse vastu, tuginedes personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 esimesele lõigule. Kaebus jõudis komisjoni sama aasta 19. oktoobril.

53      Ametisse nimetav asutus jättis hageja kaebuse 21. veebruari 2005. aasta otsusega rahuldamata.

 Menetlus ja poolte nõuded

54      Kõnesolev hagi registreeriti algselt Esimese Astme Kohtu kantseleis numbri all T‑169/05.

55      Nõukogu 2. novembri 2004. aasta otsuse 2004/752/EÜ, Euratom, millega asutatakse Euroopa Liidu avaliku teenistuse kohus (ELT L 333, lk 7), artikli 3 lõike 3 alusel otsustas Esimese Astme Kohus 15. detsembri 2005. aasta määrusega suunata kohtuasja Avaliku Teenistuse Kohtule. Hagi registreeriti nimetatud kohtu kantseleis numbri all F‑23/05.

56      Menetlust korraldavate meetmete raames palus Avaliku Teenistuse Kohus 22. märtsi ja 7. juuni 2006. aasta kirjas komisjonilt teatavate dokumentide, täpsemalt OLAF-i 6. mai 2003. aasta aruande esitamist. Komisjon täitis Avaliku Teenistuse Kohtu nõude tähtajaks. Avaliku Teenistuse Kohus kutsus hagejat 22. märtsi 2006. aasta kirjaga üles teatama personalieeskirjade artikli 73 alusel alustatud menetluse võimalikust lõpust.

57      Hageja edastas 25. septembril 2006 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse saabunud faksiga Avaliku Teenistuse Kohtule kirja, mille ta oli saatnud komisjonile 18. augustil 2006 ja milles ta loobus nõudest tunnistada tema haigus kutsehaiguseks.

58      Avaliku Teenistuse Kohus otsustas, et erandkorras tuleb lubada pärast suulise menetluse lõppu esitatud dokumendi lisamist toimikusse, kuna esiteks kajastab see pärast kohtuistungit toimunud asjaolu, ja teiseks on võimalik, et see avaldab mõju vaidluse lahendamisele.

59      Leides, et vastavalt võistlevuse printsiibile tuleb komisjonile anda võimalus esitada kõnesoleva dokumendi kohta oma märkused, otsustas Avaliku Teenistuse Kohus 17. oktoobri 2006. aasta määrusega suulise menetluse taasavada vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklile 62, mis oli vastavalt otsuse 2004/752 artikli 3 lõikele 4 kohaldatav mutatis mutandis Avaliku Teenistuse Kohtule kuni selle kodukorra jõustumiseni.

60      Komisjon edastas nimetatud dokumendi kohta oma märkused 10. novembril 2006 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse saabunud faksiga (originaal saabus 13. novembril 2006).

61      Avaliku Teenistuse Kohus palus 16. novembri 2006. aasta kirjaga hagejal esitada võimalikud märkused komisjoni viimase kirja kohta.

62      Hageja edastas oma märkused 29. novembril 2006 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse saabunud faksiga (originaal saabus 4. detsembril 2006).

63      Avaliku Teenistuse Kohus teavitas pooli 11. detsembri 2006. aasta kirjaga suulise menetluse lõppemisest.

64      Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

–        tühistada 21. veebruari 2005. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema 22. septembri 2004. aasta kaebus;

–        tuvastada, et komisjoni eksimused tõid kaasa konkreetse ja hinnatava kahju ning et nende eksimuste ja kahju vahel eksisteerib põhjuslik seos;

–        tunnistada õiguspäraseks rahaline hüvitis hageja kantud kahju eest;

–        kinnitada hageja varalise kahju summaks 264 000 eurot ning mittevaralise kahju summaks 500 000 eurot;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

65      Komisjon palub Esimese Astme Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        määrata kohtukulude jaotus vastavalt kehtivale korrale.

 Õiguslik käsitlus

A –  Vastuvõetavus

66      Komisjon esitab kolm vastuvõetamatuse vastuväidet, mille kohaselt puudus nõuetekohane kohtueelne menetlus, puudus menetluse algatamise huvi ning hagi esitati enneaegu.

1.     Nõuetekohase kohtueelse menetluse puudumine

a)     Poolte argumendid

67      Komisjon väljendab kahtlusi hagi vastuvõetavuse suhtes, kuna hageja nõuab 19. novembri 2002. aasta teisele ametikohale määramise otsusega tekitatud kahju hüvitamist, samas kui seda otsust ei vaidlustatud personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 sätestatud korras.

68      Hageja väidab, et tema kahjuhüvitusnõue ei tugine üksnes selle otsuse vaidlustamisele, vaid erinevatele väidetele, mis seonduvad komisjoni eksimustega muu hulgas seoses pressiteate edastamisega 21. novembril 2002, pressiesindaja sõnavõttudega sama päeva pressikonverentsil ja dokumentide esitamisega OLAF‑ile. Seega on käesolev kahju hüvitamise hagi, mida tuleb käsitleda tervikuna, vastuvõetav.

b)     Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

69      Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on kahju hüvitamise hagi – mis kujutab endast personalieeskirjade artiklitega 90 ja 91 kehtestatud õiguskaitsevahendite süsteemi kuuluvat, tühistamishagist sõltumatut õiguskaitsevahendit – vastuvõetav üksnes juhul, kui selle esitamisele eelnes personalieeskirjade sätetele vastav kohtueelne menetlus. See menetlus erineb vastavalt sellele, kas nõutav kahju tekkis isikut kahjustava meetme tõttu personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 mõttes või administratsiooni toimingute tõttu, millel puuduvad otsusele iseloomulikud tunnused. Esimesel juhul tuleb huvitatud isikul esitada ametisse nimetavale asutusele selleks ette nähtud tähtaja jooksul kaebus teda kahjustava meetme kohta. Teisel juhul tuleb menetluse alustamiseks esitada personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses taotlus, milles nõutakse kahju hüvitamist. Üksnes sellise taotluse otsene või kaudne tagasilükkamine kujutab endast isikut kahjustavat otsust, mille vastu saab esitada kaebuse, ning üksnes pärast sellise kaebuse otsest või kaudset rahuldamata jätmist saab esitada kahju hüvitamise hagi Avaliku Teenistuse Kohtule (Esimese Astme Kohtu 25. septembri 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑5/90: Marcato vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑731, punktid 49 ja 50, ja 28. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑500/93: Y vs. Euroopa Kohus, EKL AT 1996, lk I‑A‑335 ja II‑977, punktid 64 ja 66).

70      Kõnesolevas asjas esitas hageja – enne hagi esitamist Avaliku Teenistuse Kohtule – kahju hüvitamise nõude personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel, vastavalt 2. märtsil 2004, ning kaebuse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 esimese lõigu alusel, vastavalt 22. septembril 2004, mis oli suunatud 8. juuli 2004. aasta otsuse vastu, millega jäeti tema kahjuhüvitusnõue rahuldamata. Enne hagi esitamist Avaliku Teenistuse Kohtule järgis hageja seega kohtueelse menetluse korda, mida kohaldatakse administratsiooni selliste toimingute tõttu tekkinud kahju hüvitamise nõudele, millel puuduvad otsusele iseloomulikud tunnused.

71      Selleks et teha kindlaks, kas kohtueelne menetlus oli nõuetekohane, tuleb uurida, kas kahju, mille hüvitamist nõutakse, tekkis muu hulgas administratsiooni toimingute tõttu, millel puuduvad otsusele iseloomulikud tunnused.

72      Kõnesolevas hagis arvustab hageja erinevaid administratsiooni akte, mis põhjustasid väidetavalt talle tekkinud kahju: esiteks ametisse nimetava astutuse 19. novembri 2002. aasta otsus hageja teisele ametikohale määramise kohta, teiseks komisjoni 21. novembri 2002. aasta pressiteade ja komisjoni pressiesindaja sõnavõtud sama päeva pressikonverentsil ning viimaks pressi‑ ja teabepeadirektoraadi peadirektori poolt OLAF-ile saadetud teatis tõendite kohta, mille alusel võis eeldada võimalikke eeskirjade eiramisi komisjoni Pariisi esinduses. Hageja vaidlustab – tuginedes komisjoni 21. novembri 2002. aasta pressiteatele, komisjoni pressiesindaja sama päeva pressikonverentsil esitatud sõnavõttudele ja tõendite edastamise kohta OLAF-ile esitatud kriitikale – muu hulgas administratsiooni toimingud, millel puuduvad otsusele iseloomulikud tunnused.

73      Eeltoodust tuleneb, et vastuvõetamatuse vastuväide, mille kohaselt puudus nõuetekohane kohtueelne menetlus, tuleb tagasi lükata.

2.     Menetluse algatamise huvi puudumine

a)     Poolte argumendid

74      Komisjon väljendab kahtlusi hageja menetluse algatamise huvi olemasolu kohta, tuues välja, et hagi esitamise hetkel oli 19. novembril 2002 langetatud teisele ametikohale määramise otsus tagasi võetud enam kui aasta tagasi.

75      Hageja ei võta selle vastuvõetamatuse vastuväite osas seisukohta, ent palub üldsõnaliselt Avaliku Teenistuse Kohtul jätta komisjoni menetluslikud vastuväited tähelepanuta.

b)     Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

76      Tuleb märkida, et komisjoni argumentatsiooni aluseks olev väide, mille kohaselt hagi esitamise hetkel oli 19. novembril 2002 langetatud teisele ametikohale määramise otsuse „tagasivõtmisest” möödunud enam kui aasta, on ebatäpne. 21. jaanuari 2003. aasta otsus hageja uuesti Pariisi esinduse juhi ametikohale määramise kohta, mis jõustus tagasiulatuvalt alates 19. detsembrist 2002, ei asendanud tegelikult 19. novembri 2002. aasta teisele ametikohale määramise otsust, mis tõi õiguslikke tagajärgi kaasa ajavahemikul 19. novembrist 2002 kuni 19. detsembrini 2002.

77      Lisaks ei tule hageja huvi olemasolu menetluse algatamiseks uurida mitte arvestades ühtainsat väidet 19. novembril 2002 langetatud teisele ametikohale määramise otsuse kohta, vaid võttes arvesse hageja poolt kahju hüvitamise kohta esitatud väiteid.

78      Seega tuleb tagasi lükata vastuvõetamatuse vastuväide hageja menetluse algatamise huvi puudumise kohta.

3.     Hagi enneaegsus

a)     Poolte argumendid

79      Komisjon väitis kostja vastuses, et hagejale tekkinud kahju tuleb hinnata, arvestades personalieeskirjade artikli 73 alusel makstud hüvitisi vastavalt Esimese Astme Kohtu 14. mai 1998. aasta otsuses T‑165/95: Lucaccioni vs. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑203 ja II‑627) esitatud põhjendustele. Komisjon järeldas sellest, et kuna hageja poolt vastava artikli alusel algatatud menetlus veel kestis, ei saa Avaliku Teenistuse Kohus veel hagejale tekitatud kahju hinnata, ning järelikult on hagi enneaegne. Kohtuistungil pöördus komisjon selle väite juurde tagasi ja märkis, et arvestades võimalust, et personalieeskirjade artikli 73 alusel algatatud menetlus võib kesta palju aastaid, võib hagi enneaegseks kuulutamine tekitada teatud juhtudel kohtualusele raskusi viieaastasest tähtajast kinnipidamisel, mille jooksul tuleb kahju hüvitamise hagi esitada.

80      Hageja esitas repliigis vastuväite, mille kohaselt personalieeskirjade artikli 73 alusel esitatud taotlus tunnistada haigus kutsehaiguseks, ei keela tal rakendada õigust kantud mittevaralise kahju hüvitamisele. Kohtuistungi jooksul muutis hageja selles küsimuses oma seisukohta ja palus kanda protokolli, et ta on valmis personalieeskirjade artikli 73 alusel esitatud taotluse tagasi võtma. Hageja rõhutas, et tema soov on, et Avaliku Teenistuse Kohus langetaks kogu menetluses otsuse nii kiiresti kui võimalik, ja iseäranis, et kohus tuvastaks tema kahju tekkimise komisjoni eksimuste tõttu, kuna üksnes eelnimetatu konstateerimine võiks taastada tema au ja maine ning teha lõpu kauakestnud ebakindlale olukorrale, milles ta on olnud alates vaidlusaluste asjaolude toimumisest. 25. septembril 2006 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse saabunud faksiga teavitas hageja kohut personalieeskirjade artikli 73 alusel esitatud taotluse tagasivõtmisest.

b)     Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

81      Kuna komisjon võttis hagi enneaegsust puudutava vastuvõetamatuse vastuväite kohtuistungil tagasi, leiab Avaliku Teenistuse Kohus, et vajadus selle üle otsustada on ära langenud.

82      Sellest tuleneb, et hagi tuleb tunnistada vastuvõetavaks.

B –  Menetluse peatamise taotlus

1.     Poolte argumendid

83      Kostja vastuses leidis komisjon, et hagejale väidetavalt tekkinud kahju tuleb hinnata, arvestades personalieeskirjade artikli 73 alusel makstud hüvitisi. Kuna nimetatud artikli alusel alustatud menetlus hetkel, mil komisjon kostja vastuse esitas, kestis, väitis komisjon, et Avaliku Teenistuse Kohus ei saa kõnealust kahju hinnata. Komisjon järeldas sellest, et kui mitte muud, siis tuleks käesolevas asjas menetlus peatada kuni otsuse tegemiseni personalieeskirjade artikli 73 alustatud menetluses, ning et pärast sellise otsuse langetamist tuleks paluda hagejal esitada oma märkused järelduste kohta, mis tuleks teha ametisse nimetava asutuse otsusest hageja haiguse tunnistamise kohta kutsehaiguseks.

84      Repliigis väitis hageja vastu, et personalieeskirjade artikli 73 alusel esitatud taotlus tema haiguse tunnistamise kohta kutsehaiguseks ei keela tal rakendada õigust kantud mittevaralise kahju hüvitamisele; samuti väljendas hageja oma vastuseisu menetluse peatamisele, kvalifitseerides selle komisjonipoolseks edasilükkavaks meetmeks. Kohtuistungil palus ta kanda protokolli, et on valmis kõnealuse taotluse tagasi võtma. 25. septembril 2006 Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse saabunud faksiga teavitas hageja kohut kõnealuse taotluse tagasivõtmisest.

2.     Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

85      Kuna hageja võttis personalieeskirjade artikli 73 alusel esitatud taotluse tagasi, on komisjoni taotlus menetluse peatamiseks jäänud esemeta.

86      Seega pole vaja menetluse peatamise taotluse üle otsustada.

87      Igal juhul tuleb sedastada, et ka siis, kui hageja ei oleks personalieeskirjade artikli 73 alusel esitatud taotlust tagasi võtnud ning kui Avaliku Teenistuse Kohtul oleks seega tulnud komisjoni taotluse üle otsustada, ei oleks ta saanud seda rahuldada. Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 77 punkt c näeb menetluse peatamise ette üksnes poolte ühise taotluse korral.

C –  Põhiküsimus

88      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab ühenduse vastutus teatud tingimuste koosesinemist, milleks on institutsioonidele ette heidetava käitumise õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ja põhjusliku seose olemasolu käitumise ja väidetava kahju vahel (Esimese Astme Kohtu 9. veebruari 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑82/91: Latham vs. komisjon, EKL AT 1994, lk I‑A‑15 ja II‑61, punkt 72, ja 21. veebruari 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑506/93: Moat vs. komisjon, EKL AT 1995, lk I‑A‑43 ja II‑147, punkt 46).

89      Kõigepealt tuleb – käsitledes hageja erinevaid väiteid nende aluseks olevate asjaolude toimumise kronoloogilises järjekorras – teha kindlaks, kas komisjon pani toime vastutust kaasa toova õigusvastase teo.

1.     Komisjonile ette heidetavad eksimused

a)     Kolmas väide, mis puudutab hagejale tehtud etteheidete alusetust ja ametihierarhias temast kõrgemal asuvate isikute eksimusi

 Poolte argumendid

90      Kolmanda väite raames märgib hageja, et pressi- ja teabepeadirektoraadi peadirektori poolt OLAF-ile komisjoni Pariisi esinduse vastu suunatud „süüdistuste toimiku” esitamine, ehkki otsuse 1999/396 artikli 2 teise lõigu tingimused ei olnud täidetud, kujutas endast iseäranis rasket eksimust.

91      Hageja hinnangul ei olnud pressi- ja teabepeadirektoraadi peadirektori käsutuses piisavaid tõendeid, et OLAF-ile eelnimetatud artikli alusel teavet edastada. Hageja märgib, et nimetatud artiklist tuleneb tõendatuse nõue, et vältida põhjendamata süüdistuste ekslikku esitamist ametnike vastu, kes ei ole otseselt või on üksnes kaudselt pettusesse kaasatud.

92      Hageja väidab lisaks, et esiteks esitas pressi- ja teabepeadirektoraat OLAF-ile valeinformatsiooni, mis puutus komisjoni Pariisi esinduse järelevalvealasesse vastutusse Euroopa Liidu Avignoni infopunktis aset leidnud väidatavate eeskirjade eiramiste osas, ning teiseks varjas tahtlikult või hooletuse tõttu hageja vastu kasutatud dokumente. Kontekstis, milles pressi- ja teabepeadirektoraat oma väited esitas, olid need hageja sõnul halvustavad ja laimavad.

93      Komisjon on seisukohal, et tema otsus teatada OLAF-ile eeldatavast eeskirjade eiramisest Euroopa Liidu Avignoni infopunktis oli õiguspärane ja vajalik. Komisjon rõhutab, et selle otsuse hindamisel tuleb asetada end selle langetamise ajahetke ning vältida otsuse kritiseerimist juurdluse lõpptulemust arvestades.

94      Komisjon väidab, et otsuse 1999/396 artikli 2 teine lõik ei aseta komisjoni peasekretärile, peadirektoritele ja teenistuste juhtidele kohustust hinnata neile teadaolevate tõendite asjakohasust ning tõenduslikku väärtust enne nende edastamist OLAF-ile, vastupidi, osundatud sättest tuleneb nimetatud isikutele absoluutne edastamiskohustus. Ainus olukord, mille puhul on võimalik näha kõnealuse sätte rakendamisel kahju hüvitamisele alust anda võivat ametialast eksimust, on institutsiooni tahe ametnikku või teenistujat kahjustada. Komisjon leiab, et hageja ei ole sellise tahte esinemist kuidagi tõendanud ning vaidlustab formaalselt sellise tahte olemasolu.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

95      Hinnates kolmandat väidet, mis puudutab komisjoni käitumist asja OLAF-ile üleandmisel, tuleb käsitleda kahte küsimust. Esiteks tuleb teha kindlaks, kas pressi- ja teabepeadirektoraadi peadirektor sooritas 6. novembri 2002. aasta teatisega OLAF-ile talle teadaolevaid tõendeid edastades ametialase eksimuse. Teiseks tuleb uurida, kas mõned väidetavad tõrked komisjoni sisesuhtluses, millel võis olla osa OLAF-i poole pöördumises ja juurdluse alustamises, kujutavad endast ametialast eksimust, mis toob kaasa institutsiooni vastutuse. Ühenduse lepinguvälist vastutust ei too kaasa mitte üksnes tema teenistujate – näiteks peadirektori – toimingud, vaid ka tema teenistuste puudulik korraldus (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. detsembri 1959. aasta otsus kohtuasjas 23/59: F.E.R.A.M. vs. Ülemamet, EKL 1959, lk 501, 517).

–       OLAF-i teavitamine

96      Hageja ja komisjoni seisukohad erinevad, mis puudutab otsuse 1999/396 artikli 2 teises lõigus silmas peetud komisjoni peasekretäri, peadirektorite ja teenistuste juhtide kaalutluspädevuse ulatust. Hageja leiab, et OLAF-ile esitamiseks peavad nende ametikandjate käsutuses olema piisavad tõendid. Vastasel juhul toob nende tegevus ametialase eksimuse tõttu kaasa institutsiooni vastutuse. Komisjon seevastu väidab, et OLAF-i teavitamise kohustus on absoluutne, ning et ainus olukord, mille puhul on võimalik näha kõnealuse sätte rakendamisel kahju hüvitamisele alust anda võivat ametialast eksimust, on institutsiooni tahe ametnikku kahjustada.

97      Alustuseks tuleb seega määrata kindlaks otsuse 1999/396 artikli 2 teises lõigus silmas peetud peasekretäri, peadirektorite ja teenistuste juhtide kaalutluspädevuse ulatus.

98      Otsuse 1999/396 artikli 2 teise lõigu imperatiivsest redaktsioonist, mis viitab selles küsimuses sama artikli esimesele lõigule, selgub, et komisjoni peasekretäril, peadirektoritel ja teenistuste juhtidel on alates vastavate asjaolude teatavaks saamisest kohustus edastada OLAF-ile viivitamatult „kõik neile teadaolevad tõendid, mille alusel võib eeldada võimalikke pettuse-, korruptsiooni- või muu ühenduste huve kahjustava ebaseadusliku tegevuse juhtumeid või raskeid olukordi seoses ametikohustuste täitmisega, mis võivad endast kujutada ühenduste ametnike ja teenistujate kohustuste täitmata jätmist, mis võib kaasa tuua distsiplinaar- või vajaduse korral kriminaalmenetluse […]”. Mõiste „eeldama” kasutamine tähendab tingimata, et selles sättes silmas peetud ametikandjatel on seoses võimaliku eeskirjade eiramisega teada olevate tõendite asjakohasuse osas minimaalne kaalutlusõigus, mis annab neile seega teatava kaalutluspädevuse.

99      Selleks, et otsustada ühenduse võimaliku lepinguvälise vastutuse üle, tuleb teha kindlaks, kas edastades OLAF-ile talle teadaolevad tõendid, mille alusel võis eeldada võimalikke eeskirjade eiramisi, mida on silmas peetud otsuse 1999/396 artikli 2 esimeses lõigus, ületas pressi- ja teabepeadirektoraadi peadirektor ilmselt ja raskelt talle kuuluva kaalutluspädevuse piire (vt analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑309/03: Camós Grau vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1173, punkt 104).

100    Käesolevas asjas tuleb märkida, et sellal, kui pressi- ja teabepeadirektoraadi peadirektor edastas OLAF-ile talle teadaoleva teabe, eksisteeris terve hulk edastamist õigustavaid asjaolusid.

101    Esiteks tõid 27. novembri 2000. aasta auditiaruanne ja sama aasta 6. detsembri täiendava kontrolli teatis esile fiktiivsete projektide eksisteerimise võimaluse Avignoni ja Vaucluse’i Euroopa Liidu majas.

102    Teiseks olid uurimist väärt ametialased suhted hageja ning Avignoni ja Vaucluse’i Euroopa Liidu maja direktori M. P. vahel, keda kahtlustati selle Euroopa Liidu maja haldamisel aset leidnud pettuste korraldamises; sellega seoses tuleb meenutada hageja kahtlast reaktsiooni komisjoni Marseille’ esindusest tulnud hoiatustele ning iseäranis hageja väiteid, mille kohaselt Avignoni ja Vaucluse’i Euroopa Liidu maja „oli tuntud oma professionaalsuse poolest”, omas „vastavas piirkonnas vaieldamatut autoriteeti ning ta [oli] võimeline edukalt juhtima olulisi projekte, mida on tunnistanud ka mitu komisjoni liiget” (vt M. C. 4. märtsi 2002. aasta märkus, mis on hageja poolt allkirjastatud, ja M. C. 19. aprilli 2002. aasta allkirjastamata märkus komisjoni Prantsusmaa esinduse päisega paberil, mõlemad esitatud komisjoni poolt Avaliku Teenistuse Kohtu taotlusel menetlust korraldavate meetmete raames).

103    Samuti sai pressi- ja teabepeadirektoraadi peadirektor oma peadirektoraadi anonüümseks jääda soovivatelt ametnikelt, keda peadirektor oma sõnul hästi tundis, täpse ja üksikasjaliku süüdistuse eeskirjade eiramiste kohta, mis puudutas muu hulgas hageja ning Avignoni ja Vaucluse’i Euroopa Liidu maja juhi suheteid, toetuste andmist fiktiivsetele projektidele kõnealuses Euroopa Liidu majas, majandushuviühingu Sources d’Europe haldust ja hankemenetluse raames toimunud eelistamise juhtumeid.

104    Arvestades kõiki eelnimetatud asjaolusid, võis pressi- ja teabepeadirektoraadi peadirektor põhjendatult leida, et ta on kohustatud teatama OLAF-ile viivitamata talle teadaolevatest tõenditest, et viimane viiks läbi juurdluse, mis oli ainus viis kontrollida pettusi puudutavate väidete põhjendatust.

105    Seega ei ole pressi- ja teabepeadirektoraadi peadirektor ületanud oma kaalutluspädevuse piire, edastades 6. novembri 2002. aasta teatisega OLAF‑ile talle teadaolevad tõendid, mille alusel võis eeldada otsuse 1999/396 artikli 2 esimeses lõigus sätestatud eeskirjade eiramisi.

–       Komisjoni sisesuhtluses täheldatud tõrked

106    OLAF-i juurdlus juhtis tähelepanu tõrgetele komisjoni sisesuhtluses, millel võisid olla hagejale ebasoodsad tagajärjed.

107    Nimelt ei edastanud pressi- ja teabepeadirektoraadi teenistused Brüsselis komisjoni Pariisi esindusele 6. detsembri 2000. aasta teatist 27. novembri 2000. aasta auditit täiendava kontrolli läbiviimise kohta, kusjuures selles teatises oli mainitud fiktiivsete projektide eksisteerimise võimalust Avignoni ja Vaucluse’i Euroopa Liidu majas. OLAF-i aruande kohaselt „aitas asjaolu, et [p]eakontor ei edastanud [e]sindusele 6. detsembri 2000. aasta täiendava kontrolli teatist, kaudselt kaasa OLAF-i kahtluste suurenemisele [hageja ja tema abi] suhtes”.

108    Lisaks märkisid hariduse ja kultuuri peadirektoraadi peadirektor ning pressi- ja teabeteenistuse juht ühiselt allkirjastatud 21. märtsi 2001. aasta teatises, et paralleelselt OLAF-i peadirektorile kõnealuses teatises esitatud teabega esitati komisjoni Prantsusmaa esinduse juhile ja Euroopa Liidu majade ning Euroopa Liidu infopunktide eest vastutava üksuse juhatajale üleskutse „anda aru” asjaoludest, millest viimased võisid olla teadlikud ning mis võisid asja selgust tuua. Põhjustel, mida komisjon ei ole selgitanud, ei jõudnud selline üleskutse kunagi hagejani. OLAF-i juurdluse lõpparuanne rõhutab, et „selle ühise teadaande asemel, mida OLAF ootas kui olulist täiendavat teavet välisjuurdluse jätkamiseks, edastas pressi- ja teabepeadirektoraat [talle] 2001. aasta novembris kaks [komisjoni] Pariisi esinduse poolt koostatud ja allkirjastatud konfidentsiaalset teatist, mis väljendasid ka [kõnealuse direktoraadi] pressiüksuse seisukohta.

109    Isegi kui komisjoni sisesuhtluses tekkinud tõrked võisid algselt OLAF-i kahtlusi põhjendamatult suurendada, eksisteeris sellel ajal hulk teisi olulisi ja kokkulangevaid asjaolusid, mis omaette võetuna õigustasid juurdluse alustamist.

110    Esiteks sisaldasid pressi- ja teabedirektoraadi peadirektorini jõudnud, teatavatelt ametnikelt pärinevad otsesed süüdistused täpseid ja üksikasjalikke väiteid pettuste toimumise kohta. Teiseks tõid 27. novembri 2000. aasta auditiaruanne ja sama aasta 6. detsembri täiendava kontrolli teatis esile puudused raamatupidamises ja fiktiivsete projektide eksisteerimise võimaluse Euroopa Liidu Avignoni ja Vaucluse’i majas.

111    Komisjoni sisesuhtluses täheldatud tõrgetel ei olnud järelikult määravat põhjuslikku seost OLAF-i juurdluse alustamisega. Seega ei näi nende alusel tekkivat komisjoni lepinguvälist vastutust ametialase eksimuse tõttu.

112    Järelikult tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

b)     Esimene väide, mille kohaselt Brüsselisse teisele ametikohale määramise otsus on ebaõiglane ja põhjendamatu

 Poolte argumendid

113    Selle väite raames kritiseerib hageja 19. novembri 2002. aasta viivitamatu Brüsselisse teisele ametikohale määramise otsuse vastuvõtmist ja rakendamist. Hageja sõnul sooritas komisjon raske eksimuse, võttes vastu otsuse, mis on eeskirjade vastane mitmel alusel: otsus ei ole piisavalt põhjendatud, ei ole vastu võetud teenistuse huvides, on väidetavalt toimunud asjaolude suhtes ebaproportsionaalne ning kujutab endast sanktsiooni, mis omakorda rikub süütuse presumptsiooni. Lisaks väidab hageja, et komisjon ei täitnud oma kohustust hoolitseda tema heaolu eest seoses 21. jaanuari 2003. aasta otsusega, mis määras hageja tagasi tema ametikohale Pariisi esinduses. Hageja märkis oma repliigis, et toimikus sisalduvad asjaolud langevad kokku, tõendades komisjoni tahet teda kahjustada, esitades selle väite vastusena komisjoni argumendile, mille kohaselt ainus olukord, mille puhul on võimalik näha kahju hüvitamisele alust anda võivat ametialast eksimust, on institutsiooni tahe ametnikku või teenistujat kahjustada, mille olemasolu on kõnesolevas asjas vaidlustatud. Kohtuistungil täpsustas hageja siiski, et võtab kahjustamise tahet puudutavad väited tagasi, ent jääb seisukohale, et teisele ametikohale määramise otsuse rakendamisel sooritati raske eksimus.

114    Esiteks väidab hageja, et Brüsselisse teisele ametikohale määramise otsus kujutab endast teda kahjustavat meedet ja järelikult oleks see pidanud vastavalt personalieeskirjade artikli 25 teisele lõigule olema põhjendatud. 19. novembri 2002. aasta teisele ametikohale määramise otsuses sisaldunud ainus märge, mille kohaselt otsustati vastav teisele ametikohale viimine selleks, et „soodustada juurdluse nõuetekohast toimimist”, ei ole piisav põhjendus. Komisjoni argument, mille kohaselt selle otsuse vastuvõtmise taust oli hagejale teada, ei ole kõnealuses asjas asjakohane, kuna OLAF-i juurdluse lõpparuande kohaselt hoidsid Brüsselis asuvad pressi- ja teabepeadirektoraadi teenistused hagejat teadmatuses teatavate Euroopa Liidu Avignoni infopunktis täheldatud asjaolude osas.

115    Teiseks rõhutab hageja, et tema suhtes rakendatud teisele ametikohale määramise meede oli tavapäraste rotatsioonireeglite suhtes erandlik ega ole seega samastatav tavalise teisele ametikohale määramisega teenistuse huvides.

116    Kolmandaks väidab hageja, et teisele ametikohale määramise meede oli väidetavalt toimunud asjaolude suhtes ebaproportsionaalne. Hageja rõhutab, et tema poolt komisjonile tehtud ettepanek puhkusele minna oli samavõrd teenistuse huvides kui teisele ametikohale määramine, respekteerides samas palju enam hageja huve.

117    Neljandaks tõdeb hageja, et üksnes pettusesse kaasatuse eeldusel põhinev teisele ametikohale määramine ei ole kooskõlas süütuse presumptsiooni ega määrusega nr 1073/1999, mille põhjendus 10 sätestab, et juurdlusi tuleb toimetada „võttes arvesse […] personalieeskirju […], samuti inimõigusi ja põhivabadusi, eelkõige õigluspõhimõtet, asjaomaste isikute õigust esitada oma seisukohti neid puudutavate asjaolude kohta”. Hageja väidab, et järsk teisele ametikohale määramine oli väidetavalt toimunud asjaoludega ebaproportsionaalne sanktsioon, kuna seda esitleti alles hiljem kaitsemeetmena.

118    Viimaks väidab hageja, et komisjon ei täitnud talle hageja suhtes kehtivat hoolitsuskohustust viimase uuesti ametisse asumisel Pariisis ning OLAF-i juurdluse lõpparuande esitamise ajal. Hageja märgib, et pressi- ja teabepeadirektoraadi peadirektor allkirjastas alles 20. jaanuaril 2003 tema uuesti ametisse määramise otsuse komisjoni Pariisi esinduse juhi kohale, olgugi et komisjoni pressiesindaja kuulutas selle avalikult välja juba 20. detsembril 2002. aastal toimunud pressikonverentsil. Lisaks ei kajastatud uuesti ametisse määramist adekvaatselt, kuna komisjoni pressiesindaja pidas mainitud pressikonverentsil vajalikuks rõhutada, et juurdlus ei ole veel lõppenud ja soovitas ajakirjanikel ettevaatlikuks jääda. Lõpuks väidab hageja, et komisjoni pressiesindaja põgus poolehoiuavaldus 17. juunil 2003, mis oli tehtud juhuslikult ajakirjaniku küsimuse peale, ei korva pressiteate levitamata jätmist pärast OLAF-i juurdluse lõpparuande esitamist, mis oleks olnud õiglane vastukaal 21. novembri 2002. aasta pressiteatele.

119    Komisjon vaidlustab mis tahes eksimuse ning tõdeb, et hageja Brüsselisse teisele ametikohale määramise otsus oli piisavalt põhjendatud, see oli vastu võetud teenistuse huvides, oli proportsionaalne väidetavalt toimunud asjaolude suhtes, kujutas endast juurdluse nõuetekohase toimimise tagamiseks võetud kaitsemeedet ega rikkunud süütuse presumptsiooni.

120    Komisjon väidab, et see otsus võeti vastu personalieeskirjade kõnesoleva menetluse asjaoludele kohaldatava redaktsiooni artikli 7 lõike 1 esimese lõigu alusel, mis näeb ametisse nimetavale asutusele ette võimaluse määrata iga ametnik ametissenimetamise või üleviimise teel selle kategooria või teenistusüksuse ametikohale, mis vastab selle ametniku palgaastmele. Mis puudutab argumenti, mille kohaselt hageja teisele ametikohale nimetamine oli tavapäraste rotatsioonireeglite suhtes erandlik, väidab komisjon vastu, et tegemist ei olnudki tavalise rotatsiooniga. Antud juhul õigustas erandlik olukord erandlikke meetmeid.

121    Mis puudutab etteheidet, mille kohaselt hageja Brüsselisse teisele ametikohale määramine rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, märkis komisjon kohtuistungil, et käesolevas asjas ei olnud ükski teine meede mõeldav. Väite osas, mille kohaselt hageja ettepanek juurdluse ajaks „palgata puhkusele minna” oli samavõrd teenistuse huvides kui teisele ametikohale määramine, respekteerides samas palju enam hageja huve, tõdes komisjon kohtuistungil, et personalieeskirjade artikli 62 kohaselt ei tohi ametnik loovutada õigust oma palgaastmele ja -järgule vastavale töötasule. Komisjon lisas veel, et hageja Brüsselisse lähetusse saatmine ei oleks olnud kõnesolevas asjas mõeldav lahendus. Lähetust iseloomustab selle lühiajalisus. Hageja Brüsselisse teisele ametikohale määramise otsuse vastuvõtmise ajal oli võimatu hinnata OLAF-i juurdluse kestust. Lisaks oleks lähetuse puuduseks olnud täiendavate kulutuste tekitamine institutsioonile.

122    Süütuse presumptsiooni rikkumise kohta väidab komisjon, et hageja väide on tõendamata, kuna pressi- ja teabepeadirektoraadi peadirektor ja pressiesindaja viitasid korduvalt sellele, et hagejale kohaldatakse jätkuvalt kõnealust põhimõtet. Komisjon väidab samuti, et see väide ei ole õiguslikult põhjendatud, viidates personalieeskirjade IX lisa artiklile 23, mis näeb ette võimaluse kõrvaldada ametnik ametist kuni distsiplinaarasja lahendamiseni. Selline ametist kõrvaldamine ei ole sanktsioon vaid pelk kaitsemeede, mis ei riku süütuse presumptsiooni. See, mis kehtib ametist kõrvaldamise kohta, on a fortiori kohaldatav juurdluse läbiviimise piiratud ajavahemikuks teisele ametikohale määramise korral, kõrvaldamist rakendamata. Komisjoni sõnul ei takista süütuse presumptsioon juurdluse erapooletuse, objektiivsuse ja tõhususe tagamisele suunatud kaitsemeetmete rakendamist.

123    Üldisemalt märgib komisjon veel, et haldusotsust tuleb hinnata üksnes selle vastuvõtmise ajal teada olnud asjaolusid arvestades. Vaidlusaluste asjaolude toimumise ajal ei olnud pressi- ja teabepeadirektoraadi peadirektoril mingit põhjust mitte järgida OLAF-i soovitust eemaldada hageja juurdluse toimumise ajaks komisjoni Pariisi esindusest.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

124    Esimese väite raames esitas hageja üldjoontes kolm etteheidet. Neist kaks esimest on suunatud 19. novembri 2002. aasta teisele ametikohale määramise otsuse vastu, väites esiteks, et selle otsuse põhjendus on puudulik ja teiseks, et see otsus eirab teenistuse huve, rikub proportsionaalsuse põhimõtet ning süütuse presumptsioonist kinnipidamise põhimõtet. Kolmanda etteheite raames väidab hageja, et komisjon rikkus oma hoolitsuskohustust esiteks hageja uuesti samale ametikohale määramisel Pariisi ja teiseks OLAF-i juurdluse lõpparuande esitlemisel. OLAF-i juurdluse lõpparuande esitlemisel hoolitsuskohustuse rikkumist puudutav etteheide tuleb käsitlemisele teise väite raames.

–       Brüsselisse teisele ametikohale määramise otsuse puudulik põhjendus

125    Komisjoni poolt väljendatud kahtlusi kahju hüvitamise hagi vastuvõetavuse osas tervikuna – põhjusel, et hageja ei vaidlustanud teda kahjustavat teisele ametikohale määramise otsust personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud tähtaja jooksul – tuleb tõlgendada kõnealuse teisele ametikohale määramise otsuse vastu esitatud etteheidete vaidlustamisena.

126    Vaatamata eespool toodud asjaolule pole käesolevas asjas vaja otsustada kõnesoleva otsuse põhjenduse puudulikkusele tugineva etteheite vastuvõetavuse üle, kuna see etteheide on igal juhul alusetu.

127    Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on personalieeskirjade artikli 25 teises lõigus sätestatud põhjendamiskohustuse – mis üksnes kordab EÜ artiklis 253 sätestatud põhjendamiskohustust – eesmärk ühelt poolt pakkuda huvitatud isikule piisav selgitus, võimaldamaks isikul hinnata tema huve kahjustava meetme põhjendatust ja esitada hagi Esimese Astme Kohtule, ning teiselt poolt võimaldada viimasel kontrollida selle meetme õiguspärasust. Selliselt sätestatud põhjendamiskohustus kujutab endast ühenduse õiguse aluspõhimõtet, millest võib teha erandeid üksnes ülekaalukatel põhjustel (Esimese Astme Kohtu 20. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑1/90: Pérez‑Mínguez Casariego vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑143, punkt 73, ja 6. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑281/01: Huygens vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I‑A‑203 ja II‑903, punkt 105).

128    Põhjendamiskohustuse ulatust tuleb iga juhtumi puhul hinnata, arvestades konkreetseid asjaolusid, eelkõige meetme sisu, nende põhjenduste laadi, millele tuginetakse, ning huvi, mis asjaomasel isikul võib põhjenduste suhtes olla (Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑135/00: Morello vs. komisjon, EKL AT 2002, lk I‑A‑265 ja II‑1313, punkt 28). Täpsemalt on otsus piisavalt põhjendatud juhul, kui see on tehtud ametnikule teadaolevail asjaoludel, mis võimaldab tal mõista teda puudutava meetme ulatust (Esimese Astme Kohtu 6. juuli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑36/93: Ojha vs. komisjon, EKL AT 1995, lk I‑A‑161 ja II‑497, punkt 60, ja 1. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑198/02: N vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I‑A‑115 ja II‑507, punkt 70).

129    Kohtupraktika kohaselt on otsus, millega viiakse ametnik tema tahte vastaselt teisele ametikohale, ametniku huve kahjustav meede personalieeskirjade artikli 25 teise lõigu mõttes ning peab seega olema põhjendatud (eespool viidatud kohtuotsus Ojha vs. komisjon, punkt 42, ja Esimese Astme Kohtu 23. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑129/98: Sabbioni vs. komisjon, EKL AT 1999, lk I‑A‑223 ja II‑1139, punkt 28).

130    Käesolevas asjas oli 19. novembri 2002. aasta teatises, millega hagejat tema Brüsselisse teisele ametikohale määramisest teavitati, märgitud, et vastav otsus võeti vastu teenistuse huvides ja OLAF-i poolt komisjoni Pariisi esinduse töökorralduse suhtes alustatud juurdluse nõuetekohase toimimise tagamiseks. Teatis täpsustas veel, et hageja täpne teenistuskoht tehakse talle teatavaks ühel järgnevaist päevadest.

131    Enne 19. novembri 2002. aasta otsusest teatamist oli pressi- ja teabepeadirektoraadi peadirektor teavitanud hagejat 15. novembri 2002. aasta teatisega OLAF-i juurdluse alustamisest, samuti olid peadirektor ja hageja 18. novembril Brüsselis kohtunud.

132    Siit järeldub, et täpsustades 19. novembri 2002. aasta teatises, et teisele ametikohale määramise otsus võeti vastu, soodustamaks juurdluse nõuetekohast toimimist – ja seda kontekstis, millest oli hagejat teavitatud ning mida oli temaga kohtumisel arutatud –, oli ametisse nimetava asutuse selgitus piisav, et võimaldada hagejal hinnata selle otsuse põhjendatust ning teiselt poolt võimaldada ühenduse kohtul kontrollida selle meetme õiguspärasust.

133    Järelikult on etteheide 19. novembri 2002. aasta teisele ametikohale määramise otsuse puuduliku põhjenduse kohta alusetu.

–       Etteheide, mis puudutab teenistuse huvide eiramist, proportsionaalsuse põhimõtte ja süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist

134    Sarnaselt etteheitega, mis puudutab 19. novembri 2002. aasta otsuse põhjenduse puudumist, ei ole vaja otsustada komisjoni kaudsete vastuväidete üle nende etteheidete vastuvõetavuse kohta, kuna need etteheited on igal juhul aluseta.

135    Kõigepealt tuleb meenutada, et ehkki administratsiooni huvides on igati arvestada ametnike ametikohale määramisel nende võimete ja teenistusalaste eelistustega, ei tulene sellest ametnikele õigust konkreetsete teenistusülesannete täitmisele või säilitamisele (Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑100/00: Campoli vs. komisjon, EKL AT 2001, lk I‑A‑71 ja II‑347, punkt 71). Niisiis, vaatamata sellele, et personalieeskirjad, eriti nende artikkel 7, ei näe sõnaselgelt ette võimalust „määrata ametnik teisele ametikohale”, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et ühenduse institutsioonidele kuulub ulatuslik kaalutlusõigus oma teenistuste korraldamisel vastavalt neile antud ülesannetele, ning sellest lähtudes nende käsutuses oleva personali ametisse nimetamisel, ent seda tingimusel, et ametisse nimetamine toimub teenistuse huvides ja ametikohtade võrdväärsusest kinni pidades (Euroopa Kohtu 23. märtsi 1988. aasta otsus kohtuasjas 19/87: Hecq vs. komisjon, EKL 1988, lk 1681, ja 12. novembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑294/95 P: Ojha vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑5863).

136    Arvestades institutsioonide kaalutlusõiguse ulatust teenistusüksuse huvide hindamisel, piirdub ühenduse kohtu kontroll uurimisega, kas ametisse nimetav asutus on jäänud mõistlikkuse piiridesse ega ole kasutanud oma kaalutlusõigust ilmselgelt ebaõigesti (Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑223/99: Dejaiffe vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL AT 2000, lk I‑A‑277 ja II‑1267, punkt 53, ja 21. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑325/02: Soubies vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I‑A‑241 ja II‑1067, punkt 50).

137    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on selge, et administratsiooni kohustus hoolitseda oma teenistujate eest peegeldab vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu, mille personalieeskirjad on kehtestanud ametiasutuse ja avalike teenistujate vahelistes suhetes, kuid selle kohustuse tingimused ei takista ametisse nimetavat asutust võtmast meetmeid, mida ta peab vajalikuks teenistuse huvides, sest iga ametikoha täitmine peab eeskätt rajanema teenistuse huvil (Esimese Astme Kohtu 16. detsembri 1993. aasta otsus kohtuasjas T‑80/92: Turner vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑1465, punkt 77, ja 24. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑236/02: Marcuccio vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I‑A‑365 ja II‑1621, punkt 129).

138    Teenistuse huvide eiramist ja proportsionaalsuse põhimõtte ning süütuse presumptsiooni rikkumist puudutavaid etteheiteid tuleb käsitleda, arvestades eeltoodud põhimõtteid ja Avaliku Teenistuse Kohtu pädevusse kuuluva kontrolli piiratust.

139    Etteheite osas, mille kohaselt 19. novembri 2002. aasta teisele ametikohale määramise otsus on vastuolus teenistuse huvidega, tuleb meenutada – mis puudutab kohtuasja faktilisi asjaolusid –, et OLAF-i alustatud sisejuurdlus käsitles eeldatavaid eeskirjade eiramisi pressi- ja teabepeadirektoraadis, täpsemalt komisjoni Pariisi esinduses, ning et hageja oli selle esinduse juht. Lisaks määrati ta juurdluse ajal teisele ametikohale OLAF-i peadirektori ettepaneku tõttu keelata talle ja ta abile kõnesolevaks ajavahemikuks igasugune juurdepääs esinduse tööruumidele, et tagada selle juurdluse nõuetekohane toimimine.

140    Vastavalt kohtupraktikale võib seda tüüpi juurdluste erapooletu ja nõuetekohase toimimise nõue õigustada – kuni juurdluse tulemuste selgumiseni – teisele ametikohale määramise otsuse langetamist (Esimese Astme Kohtu 7. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑339/03: Clotuche vs. komisjon, EKL AT 2007, lk I‑A‑297 ja II‑1423, punkt 69, ja otsus liidetud kohtuasjades T‑118/04 ja T‑134/04: Caló vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 113).

141    Hageja vaidlustatud meetme eesmärk vastab seega teenistuse huvidele. Tuleb siiski kindlaks määrata, kas nimetatud legitiimse eesmärgi saavutamiseks kasutatud vahendid on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttest tulenevate nõuetega.

142    Selles küsimuses tuleb märkida, arvestades institutsiooni ulatuslikku kaalutluspädevust teenistuse huvide hindamisel, et hageja Brüsselisse teisele ametikohale määramine komisjoni Pariisi esinduses toimunud OLAF-i juurdluse ajaks ei ole ilmselgelt ebaproportsionaalne meetme eesmärgiga vältida mis tahes huvide konflikti ja tagada juurdluse nõuetekohane toimimine. Asjaolu, et teised variandid – nimelt rahuldada hageja puhkuseavaldus või määrata ta lähetusse – oleksid võinud olla samavõrd teenistuse huvides kui teisele ametikohale määramine, respekteerides samas palju enam hageja huve, ei muuda iseenesest teisele ametikohale määramise meedet ebaproportsionaalseks.

143    Süütuse presumptsiooni rikkumise kohta esitatud etteheite kohta tuleb märkida, et hageja Brüsselisse teisele ametikohale määramine ei olnud mõeldud hageja karistamiseks, vaid pelga kaitsemeetmena, mille kestus oli piiratud OLAF-i juurdluse läbiviimise ajaga komisjoni Pariisi esinduse tööruumides.

144    Lisaks tuleb meenutada, et kohtupraktika näeb ette, et kui raskused sise- või välissuhtluses tekitavad teenistuse nõuetekohast toimimist kahjustavaid pingeid, võivad need õigustada ametniku teisele ametikohale määramist teenistuse huvides. Sellise meetme võib võtta isegi sõltumata sellest, kes kõnealuste intsidentide eest vastutab (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 12. juuli 1979. aasta otsus kohtuasjas 124/78: List vs. komisjon, EKL 1979, lk 2499, punkt 13, ja eespool viidatud kohtuotsus Ojha vs. komisjon, punkt 41). Tuleb sedastada, et kui teenistuse huvid õigustavad ametniku üleviimist teenistuse nõuetekohast toimimist takistava sisekonflikti lõpetamiseks ning seda ilma teisele ametikohale määratud ametniku vähimatki vastutust tõendamata, õigustavad need huvid ka juurdluse erapooletu läbiviimise tagamiseks võetud meedet ja seda ka siis, kui pole kindlaks tehtud teisele ametikohale määratud ametniku vähimatki vastutust seoses juurdluse esemeks olevate küsimustega (eespool viidatud kohtuotsus Clotuche vs. komisjon, punkt 71, ja eespool viidatud kohtuotsus Caló vs. komisjon, punkt 109).

145    Lõpuks tuleb rõhutada, et üksikakti õiguspärasust tuleb hinnata akti vastuvõtmise kuupäeva faktilisi ja õiguslikke asjaolusid arvestades (Esimese Astme Kohtu 4. juuni 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑124/01 ja T‑320/01: Del Vaglio vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I‑A‑157 ja II‑767, punkt 77). Niisiis kõnesoleva otsuse õiguspärasust ei mõjutanud pärast selle otsuse vastuvõtmist juurdluse käigus selgunud üksikasjad, mis asetasid hageja väljapoole kahtlust, kuna nii juurdluse ese kui ka juurdluse erapooletu ja nõuetekohase toimimise tagamiseks võetud meetmete eesmärk oli teha kindlaks, kas algsed kahtlused olid põhjendatud.

146    Neil asjaoludel tuleb sedastada, et komisjon ei ületanud talle vastavas valdkonnas kuuluvat ulatuslikku kaalutluspädevust, leides, et OLAF-i juurdluse erapooletu ja nõuetekohase toimimise ja eeskätt komisjoni Pariisi esinduse personali ülekuulamise huvides on, et hageja ei täida selle juurdluse ajal oma ametiülesandeid vastavas esinduses. Teinud kindlaks, et tekkinud olukord võib kahjustada OLAF-i otsustatud juurdluse nõuetekohast toimimist, oli komisjonil õigus oma ulatusliku kaalutluspädevuse raames otsustada, et teenistuse huvid õigustavad hageja teisele ametikohale määramist (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 16. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑51/01: Fronia vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑A‑43 ja II‑187, punkt 55; eespool viidatud kohtuotsus Clotuche vs. komisjon, punkt 76, ja eespool viidatud kohtuotsus Caló vs. komisjon, punkt 114).

147    Teenistuse huvide eiramist, proportsionaalsuse põhimõtte ja süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist puudutavad etteheited on seega alusetud.

–       Etteheide, mis puudutab hoolitsuskohustuse rikkumist hageja uuesti Pariisi ametisse määramisel

148    Hageja uuesti Pariisi esinduses ametisse määramisega seonduvate komisjoni toimingute kohta, millel puuduvad otsusele iseloomulikud tunnused, tuleb märkida, et hageja esialgne teave tema suhtes kohaldatud kaitsemeetme lõpetamise kohta pärines ajakirjandusest. Selle asjaolu, et enam ei takistanud miski kaitsemeetme lõpetamist, tegi komisjoni pressiesindaja ülesannetes tegutsenud M. F. avalikult teatavaks 20. detsembri 2002. aasta pressikonverentsil, mis oli enne selle teabe personaalset edastamist hagejale 6. jaanuaril 2003 hageja ja seekord pressi- ja teabepeadirektoraadi peadirektori pädevuses tegutseva M. F.-i vahel toimunud kohtumisel. Vahepeal oli prantsuse press jõudnud kaitsemeetme lõpetamist kajastada. Ning alles 20. jaanuaril 2003 allkirjastas pressi- ja teabepeadirektoraadi peadirektor otsuse hageja uuesti komisjoni Pariisi esinduse juhi ametikohale määramise kohta, mis jõustus tagasiulatuvalt alates 19. detsembrist 2002. Komisjoni õigustuste kohaselt piisas hagejal ajalehtede lugemisest, et saada teada, et enam ei takista miski tema suhtes kohaldatud kaitsemeetme lõpetamist ametisse nimetava asutuse poolt.

149    Eelnimetatud käitumisega eiras komisjon hageja õigustatud huvi saada oma teenistusalase olukorra otsustava muutuse kohta teavet ametisse nimetavalt asutuselt otse ja mitte pressi vahendusel. Niisiis rikkus selline käitumine vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu, mille personalieeskirjad on kehtestanud ametiasutuse ja avalike teenistujate vahelistes suhetes, ja kujutab endast järelikult komisjonipoolset hoolitsuskohustuse rikkumist hageja suhtes.

150    Neil kaalutlustel tuleb nõustuda esimese väitega etteheite osas, mis puudutab hoolitsuskohustuse rikkumist hageja uuesti ametisse määramisel Pariisi, ning ülejäänud osas tuleb kõnealune väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

c)     Teine väide, mille kohaselt on rikutud juurdluse konfidentsiaalsuse nõuet

 Poolte argumendid

151    Hageja leiab, et komisjon rikkus OLAF-i juurdluste konfidentsiaalsuse põhimõtet, kajastades hageja teisele ametikohale määramist sobimatult oma 21. novembri 2002. aasta pressiteates ja pressiesindaja sõnavõttudes samal kuupäeval toimunud pressikonverentsil. Lisaks väidab hageja, et pressiesindaja esines avalikkuse ees tema mainet kahjustavate märkustega.

152    Hageja väitel oli 21. novembril 2002 sadadele ajakirjanikele laiali saadetud pressiteade pretsedenditu ja võimaldas selle adressaatidel väga kiiresti välja selgitada asjaomased ametnikud, arvestades nende avalikkusele nähtavaid ametikohti. Kõnealune meediakajastus ületas tavapärase piirid ja rikkus määruse nr 1073/1999 artikli 8 lõikes 2 ette nähtud põhimõtet, mille kohaselt OLAF-i juurdlused on konfidentsiaalsed.

153    Hageja väidab samuti, et kinnitades 21. novembri 2002. aasta pressikonverentsil ekslikult Euroopa Liidu maja vaidlusaluste toetuste haldamise sõltumist esindustest, levitas komisjoni pressiesindaja halvustavat ja laimavat väidet, mis andis alust uskuda, et hageja kui komisjoni Pariisi esinduse juht on vaidlusaluste pettuste eest vastutav, kui mitte neis kaasosaline.

154    Hageja sõnul ajendasid eelnimetatud infokatked tema suhtes hävitava artikli avaldamist ajalehes Le Monde 23. novembril 2002.

155    Komisjon vaidlustab OLAF-i juurdluste konfidentsiaalsuse põhimõtte rikkumise, väites et ükski tema esindaja ei maininud kordagi hageja nime, vaid asja võtsid üles ajakirjanikud. Komisjon täpsustab, et 21. novembri 2002. aasta pressiteade avaldati just hageja huvides, et peatada eos võimalikud spekulatsioonid ja kuulujutud, millele oleks võinud anda alust ajakirjanike suur huvi vaidlusaluste asjaolude vastu.

156    Lisaks eitab komisjon hageja mainet kahjustavate kommentaaride tegemist ja täpsustab, et tema pressiesindaja ei esitanud 21. novembri 2002. aasta pressikonverentsil kordagi ebaõiget väidet, et hageja vastutab kõigi Prantsusmaal tehtud kulutuste, iseäranis Avignoni ja Vaucluse’i Euroopa Liidu maja tehtud kulutuste eest.

157    Üldisemalt väidab komisjon, et tema esindajad ei saa avaliku teabe väljaütlemisega tuua kaasa institutsiooni vastutust seni, kuni nad peavad sealjuures kinni kõigist piirangutest, mida 2002. aasta novembris ja detsembris toimunud pressikonverentsidel ka tehti.

158    Viimaks rõhutab komisjon, et nii hageja uuesti Pariisi määramine kui ka OLAF-i lõpparuanne said sobiliku meediakajastuse osalisteks vastavalt 20. detsembri 2002. aasta ja 17. juuni 2003. aasta pressikonverentsidel.

 Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

159    Teise väite raames esitatud argumentatsioonis toob hageja sisuliselt välja kolm etteheidet, milleks on vastavalt OLAF-i juurdluste konfidentsiaalsuskohustuse rikkumine, hageja teisele ametikohale määramise sobimatu meediakajastus ning hageja suhtes halvustavate ja laimavate väidete esitamine komisjoni pressiesindaja poolt 21. novembri 2002. aasta pressikonverentsil. Esimese väite raames väidab hageja lisaks, et komisjon rikkus OLAF-i juurdluse lõpparuande esitlemisel oma hoolitsuskohustust.

160    Järgnevalt tuleb uurida koos etteheiteid, mis puudutavad OLAF-i juurdluste konfidentsiaalsuskohustuse rikkumist, hageja teisele ametikohale määramise sobimatut meediakajastust ja hoolitsuskohustuse rikkumist OLAF-i juurdluse lõpparuande esitlemisel, kuna need kolm on omavahel tihedalt seotud.

–       Etteheited, mis puudutavad OLAF-i juurdluste konfidentsiaalsuskohustuse rikkumist, hageja teisele ametikohale määramise sobimatut meediakajastust ja hoolitsuskohustuse rikkumist OLAF-i juurdluse lõpparuande esitlemisel

161    Määruse nr 1073/1999 artikli 8 lõige 2 märgib üldsõnaliselt, et reeglina on OLAF-i juurdlused konfidentsiaalsed. Seda reeglit tuleb tõlgendada, arvestades konteksti ja iseäranis sama määruse põhjendust 10, mille kohaselt tuleb juurdlusi toimetada kooskõlas põhivabadustega. Niisiis ei tule seda reeglit tõlgendada üksnes tõe väljaselgitamisel kogutud teabe konfidentsiaalsust tagavana, vaid selle eesmärgiks tuleb pidada ka juurdlusest mõjutatud ametnike süütuse presumptsioonist kinnipidamist ja seega nende maine kaitset.

162    Lisaks tuleb rõhutada, et juurdluse nõuetekohane toimimine võib tähendada, et selle üksikasjad jäävad konfidentsiaalseks või isegi, et selle toimumist hoitakse juurdluse objektiks olevate isikute eest salajas. Otsuse 1999/396 artikli 4 esimene lõik näeb ette, et ametnikule võib temaga seotud juurdlusest mitte teatada, kui see võib juurdlust kahjustada. Lisaks määruse nr 1073/1999 artikli 8 lõikes 2 ette nähtud erikaitsele nõuavad hea halduse põhimõte ja hoolitsuskohustus ning vajadus respekteerida sellisele sõltumatule asutusele nagu OLAF juurdluse teostamiseks antud õigusi, et institutsioon, kelle töötajat juurdlus puudutab, kajastaks väidetavat või kahtlustatavat pettust suurima võimaliku ettevaatusega ja vaoshoitult. Eelnimetatud nõuded on seda olulisemad, arvestades iga isiku õigust süütuse presumptsioonile, kuni OLAF-i juurdlus pole tulemusteni jõudnud.

163    Hoolitsuskohustus tähendab, et võttes vastu konkreetset ametnikku puudutava otsuse, võtab ametiasutus arvesse kõiki otsust mõjutavaid asjaolusid, arvestades sealjuures mitte ainult teenistuse, vaid ka asjaomase ametniku huve (Esimese Astme Kohtu 17. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑133/02: Chawdhry vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I‑A‑329 ja II‑1617, punkt 107, ning 3. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑48/01: Vainker vs. parlament, EKL AT 2004, lk I‑A‑51 ja II‑197, punkt 125).

164    Kohtupraktikas on täpsustatud, et ametniku väärikust ohustavate süüdistuste olemasolul peab administratsioon vältima süüdistuste avaldamist, kui see pole hädavajalik (Euroopa Kohtu 11. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 53/72: Guillot vs. komisjon, EKL 1974, lk 791, punktid 3–5). Kohtupraktika kohaselt on asjaomane institutsioon vastavalt hoolitsuskohustusele ja hea halduse põhimõttele kohustatud vältima ametniku sattumist selliste avalduste objektiks, mis võivad kahjustada viimase tööalast väärikust. Järelikult peab administratsioon üldreeglina esiteks vältima asjaomast ametnikku kahjustada võiva teabe andmist ajakirjandusele, ja teiseks võtma kõik vajalikud meetmed, et ennetada ametnikku kahjustada võiva teabe institutsioonisisest levitamist mis tahes vormis (vt Esimese Astme Kohtu presidendi 12. detsembri 1995. aasta määrus kohtuasjas T‑203/95 R: Connolly vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑2919, punkt 35).

165    Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et ühenduse institutsioonides on juurdunud teatav vastutuse kultuur, seda eeskätt vastusena avalikkuse huvile olla informeeritud ning kindel, et tõrked ja pettused tuvastatakse ning kõrvaldatakse ja need saavad karistatud vastavalt eeskirjadele. Selle nõudmise tõttu peavad administratsioonis – näiteks komisjonis – vastutaval kohal töötavad ametnikud ja teenistujad arvestama võimalikku põhjendatud vajadust teatava teabe edastamiseks avalikkusele.

166    Samuti tuleb rõhutada, et pettuse kahtlusel alustatud juurdluse puhul satub maine arvatavasti teataval määral ohtu, eriti kui see juurdlus leiab kajastamist väljaspool institutsiooni. Huvitatud isiku süütukstunnistamisest selliselt kajastatud juurdluse tulemustes piisab harva selleks, et muuta mainele tekitatud kahju täiesti olematuks. Ühenduse lepinguvälise vastutuse raames kuulub juurdluse alustamise ja läbiviimisega tekitatud kahju hüvitamisele üksnes siis, kui institutsioon on sooritanud tema vastutuse kaasa toova eksimuse, vaatamata sellele, kuivõrd see juurdluse tulemusena süütuks tunnistatud isikut kahjustas. Kui lisaks mittevaralisele kahjule on juurdlus põhjustanud kutsehaiguse personalieeskirjade artikli 73 tähenduses, võimaldab see säte ametnikule ühekordses summas makstava hüvitise, ilma et ta peaks tõendama mingit institutsiooni eksimust.

167    Arvestades võimalikku põhjendatud vajadust teatava teabe avalikkusele edastamiseks, tuleb tõsta administratsioonile oma teenistujate suhtes kehtiva hoolitsuskohustuse määra. Hoolitsuskohustuse määra selline tõstmine on seda enam vajalik konkreetse juurdluse puhul olukorras, kus meedia võib seada avalikult küsimuse alla isikute tööalase väärikuse ja maine, suurendades nii viimastele juba tekkinud kahju, kuni selle hüvitamatuks muutmiseni.

168    Eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb uurida komisjoni poolt OLAF-i juurdluse alustamise ning hageja teisele ametikohale määramise avalikustamisel kasutatud meetmeid.

169    Kuna kõnesolevas asjas otsustas ametisse nimetav asutus õiguspäraselt oma kaalutluspädevust rakendades määrata hageja juurdluse ajaks Brüsselisse teisele ametikohale, oli institutsioonil ka õigus leida, et teenistuse huvid õigustavad sellest teisele ametikohale määramisest avalikkust teavitavate meetmete võtmist. Arvestades esiteks, et hageja suhtles pidevalt pressiga komisjoni Pariisi esinduse juhi ametikohustuste tõttu, ja teiseks juba Avignoni ja Vaucluse’i Euroopa Liidu maja suhtes ajakirjanike poolt kahtlustatavate eeskirjade eiramiste osas üles näidatud huvi, oleksid mõned nende ajakirjanike hulgast kindlasti märganud hageja puudumist esindusest, kui institutsioon ei oleks mingisugust teavet andnud. Puudumise ilmsikstulek oleks andnud alust erinevatele spekulatsioonidele pressis, mis võinuksid kahjustada nii hageja kui ka komisjoni huve.

170    Vältimatu loobumine konfidentsiaalsusest mitte ainult teisele ametikohale määramise meetme, vaid ka hageja – kes oli ilmselgelt üks kahest ametnikust, keda nimetatud meede puudutas – isiku osas, oli tingitud hageja ametikohast ja mitte komisjoni tahtest ning oli ilmselgelt teenistuse huvides, et saada sobiv kajastus, vältimaks nii kaht ametnikku kui ka institutsiooni kahjustavate kuulujuttude levikut. Nii ei saa käesoleva asja konkreetseid asjaolusid arvestades pressi teavitamist OLAF-i juurdluse olemasolust ega ka kahe ametniku teisele ametikohale määramisest iseenesest käsitleda OLAF-i juurdluste imperatiivsete konfidentsiaalsusnõuete rikkumisena.

171    Samas tuleb siiski kindlaks teha, kas vastav komisjonipoolne kajastus jäi teenistuse huvidega õigustatud piiridesse.

172    Tuleb märkida, et komisjoni poolt OLAF-i juurdluse ajal pressile edastatud teabe puhul ei valitsenud hageja ja institutsiooni huvide vahel õiglast tasakaalu. Olgugi et komisjoni algne eesmärk – peatada eos võimalikud kuulujutud ja spekulatsioonid, mis oleksid tekkinud igasuguse teabe puudumise korral hageja teisele ametikohale määramise kohta – oli legitiimne, näib komisjoni poolt viimasele antud kajastus alates OLAF-i juurdluse alustamisest kuni juurdluse lõpparuande esitamiseni mitmes aspektis vaieldav.

173    Esiteks asjaolu, et komisjon otsustas lisaks OLAF-i juurdluse alustamise pressiteatele avaldada ka oma vastava pressiteate, kujutab endast küllalt erandlikku praktikat, nagu täpsustas komisjon kohtuistungil, vastusena Avaliku Teenistuse Kohtu küsimusele. See tavapäratu valik, mis üksnes tõmbas tähelepanu vaidlusalustele asjaoludele, kohustas seega komisjoni pöörama kõrgendatud tähelepanu hageja huvidele ja võtma tarvitusele spetsiaalsed tagatised hageja huvide kaitseks.

174    Teiseks lubas komisjoni avaldatud pressiteade eeldada, et kaks huvitatud isikut, kes määrati Brüsselisse teisele ametikohale, olid isiklikult seotud eeskirjade eeldatavate eiramistega, mis olid OLAF-i juurdluse esemeks. Ehkki pressiteates kõnealuste ametnike nimesid ei nimetatud, võimaldas kontekst need igal mõistlikul määral informeeritud ajakirjanikul kergesti kindlaks teha. Nii ei ole komisjoni väide, mille kohaselt ta asjaomaste ametnike nimesid ei nimetanud, siinkohal asjakohane.

175    Lõpuks sisaldab see pressiteade ka ühte ebatäpsust. Pressiteates on märgitud, et komisjon taotles OLAF-ilt juurdluse alustamise võimaluse uurimist, samas kui selle teate avaldamiskuupäeval, 21. novembril 2002, teadis komisjon kindlasti juurdluse toimumisest, kuna seda alustati juba 15. novembril 2002.

176    Loomulikult jäi komisjoni pressiesindaja 21. novembril 2002 toimunud pressikonverentsil oma sõnavõttudes piiratuks. Nii rõhutas ta ettevaatuse mõttes, et kellegi vastu ei ole süüdistust esitatud ning et otsused määrata teatavad isikud teisele ametikohale sama peadirektoraadi teises teenistuses võeti vastu, et vältida mis tahes huvide konflikti ja tagada juurdluse nõuetekohane toimimine. Siiski ei piisanud teatavast ettevaatusest, millega pressiesindaja end pressikonverentsil väljendas, et kõrvaldada kahju, mis tekkis hagejale 21. novembri 2002. aasta pressiteate avaldamisel, mis tekitas kahtlusi kahe ametniku suhtes ja põhjustas ajakirjanike hilisemaid küsimusi.

177    Samuti tuleb märkida, et komisjon ei kajastanud oma algatusel kuidagi OLAF-i juurdluse 6. mai 2003. aasta lõpparuannet, mille järeldused asetasid hageja juurdluse alustamist põhjustanud väidete suhtes väljapoole kahtlust. Komisjoni ainus avalik seisukohavõtt lõpparuande järel leidis aset 17. juunil 2003 toimunud tavapärasel pressikonverentsil, mil komisjoni pressiesindaja väljendas vastusena ajakirjaniku küsimusele omaenda ning ka institutsiooni poolehoidu hageja suhtes.

178    See suhteliselt hiline seisukohavõtt ei ole vahendite ega intensiivsuse poolest võrreldav hageja teisele ametikohale määramisele antud kajastusega juurdluse alustamise raames. Nii on hageja juurdluse alustamise tõttu teisele ametikohale määramisele ja OLAF-i lõpparuande esitamisele antud kajastus selgelt tasakaalust väljas. Komisjon ei tasakaalustanud hageja teisele ametikohale määramise aja märkimisväärset kajastust pärast OLAF-i lõpparuande avaldamist ühegi vastumeetmega.

179    Eeltoodud järelduse olulisust ei vähenda komisjoni väide, mille kohaselt hageja rehabiliteeriti 20. detsembri 2002. aasta pressikonverentsil, mil komisjoni pressiesindaja tegi avalikult teatavaks kaitsemeetme ehk teisele ametikohale määramise lõpetamise hageja suhtes. Sel kuupäeval juurdlus alles kestis ja seega olid endiselt õhus pettusekahtlused, millest teavitati pressi 21. novembri 2002. aasta pressiteates. Vastupidi komisjoni väidetele ei saa hageja suhtes rakendatud kaitsemeetme lõpetamise väljakuulutamist järelikult pidada hagejat rehabiliteerivaks.

180    Niisiis, avaldades omal algatusel pressiteate, mille sisust võis lugeda välja, et Brüsselisse teisele ametikohale määratud hageja oli isiklikult seotud eeskirjade eeldatavate eiramistega, mis olid OLAF-i juurdluse esemeks, ning jättes võtmata pressiteate levitamisega tekitatud negatiivset kajastust tasakaalustavad vastumeetmed, arvestas komisjon oma huvidega võrreldes ebapiisavalt hageja huve ega viinud rangelt miinimumi hagejale juurdluse alustamisega tekitatud kahju. Järelikult rikkus komisjon talle oma teenistujate suhtes kehtivat hoolitsuskohustust.

–       Etteheide, mille kohaselt märkused olid halvustavad ja laimavad

181    Etteheite osas, mille kohaselt komisjoni pressiesindaja levitas halvustavat ning laimavat väidet, kinnitades 21. novembri 2002. aasta pressikonverentsil, et Euroopa Liidu majadele antud komisjoni toetuste haldamine sõltus esindustest, tuleb tõdeda, et kuigi see kinnitus ei olnud igas mõttes kõige täpsem, oli see välja öeldud suhtelise ettevaatusega, mainides muu hulgas, et toetuste haldamine hõlmas mitmeid osapooli. Lisaks tuleb arvestada, et need sõnavõtud olid suulised, mistõttu ei saa neilt nõuda sama täpsuse ja nüansseerituse astet kui kirjalikelt väidetelt. Nimetatud sõnavõttudel puudus seega ulatus, mille hageja neile oma väidetes omistas.

182    Järelikult on aluseta etteheide, mille kohaselt pressiesindaja esines halvustavate ja laimavate märkustega.

d)     Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang, mis puudutab komisjoni eksimuse olemasolu

183    Avaliku Teenistuse Kohus järeldab seega, et esiteks, eirates hageja õigustatud huvi saada Pariisi ametisse tagasi määramise kohta teavet ametisse nimetavalt asutuselt otse ja mitte pressi vahendusel, ning teiseks, kajastades hageja OLAF-i juurdluse raames teisele ametikohale määramist tavalisest enam, kõrvaldamata sealjuures sobival viisil hagejale sellise ebatavalise kajastusega tekitatud kahju, rikkus komisjon oma teenistujate suhtes kehtivat hoolitsuskohustust ja sooritas vastutust kaasa toovaid ametialaseid eksimusi.

184    Seega tuleb uurida väidetava kahju tegelikku tekkimist ning põhjusliku seose olemasolu Avaliku Teenistuse Kohtu poolt tuvastatud eksimuste ja kantud kahju vahel.

2.     Kahju

a)     Poolte argumendid

185    Hageja sõnul tekkis tal komisjoni eksimuste tõttu tõsine trauma, millest sai alguse 1. mail 2004 hageja töövõimetuks tunnistamiseni viinud sügav ja raske depressioon. Töövõimetuks tunnistamise tõttu kandis hageja varalist kahju, mis moodustus hageja põhipalga ja invaliidsuspensioni vahest ajavahemikul töövõimetuks jäämisest vanaduspensioni õiguse tekkimiseni ehk 55 kuu jooksul. Hageja varalise kahju summa ulatub seega 264 000 euroni.

186    Lisaks kahjustasid komisjoni eksimused tõsiselt hageja väärikust ja rikkusid tema teenistuskäigu lõpu. Nii kandis hageja mittevaralist kahju – mida oluliselt suurendas ametisse nimetava asutuse keeldumine oma vigu tunnistada – hinnanguliselt summas 500 000 eurot.

187    Kirjaliku menetluse staadiumis märkis komisjon, et hageja kahju ja väidetavate eksimuste vahelist põhjuslikku seost ei ole võimalik uurida, kuna personalieeskirjade artikli 73 alusel alustatud menetlus ei ole lõppenud. Komisjon rõhutas iseäranis, et hagejale tekkinud kahju tuleb hinnata vastavalt eespool viidatud kohtuotsusele Lucaccioni vs. komisjon, arvestades eelnimetatud sätte alusel makstud hüvitisi.

188    Komisjon tõdes 10. novembri 2006. aasta faksiga Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse saabunud märkustes (originaal saabus 13. novembril 2006), mis järgnesid personalieeskirjade artikli 73 alusel alustatud menetluse lõpetamisele hageja poolt, et viimati nimetatud asjaolu ei muuda kohtuvaidluse ulatust. Komisjoni väitel tuleb kahju määrata kindlaks objektiivselt ja seda ei saa teha kohtumenetluse pooled. Seega ei saa hageja eespool nimetatud menetluse lõpetamisega suurendada summat, mida ta nõuab talle tekkinud kahju hüvitamiseks. Lisaks leiab komisjon, et hageja huvides oleks menetluse lõpetamise taotlus tagasi võtta ning taotleda personalieeskirjade artikli 73 alusel alustatud menetluse jätkamist.

189    Kostja vastuses rõhutab komisjon lisaks hageja nõutud mittevaralise kahju summa ülemäärast suurust.

b)     Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

190    Kõigepealt tuleb täpsustada, et varaline ja mittevaraline kahju, mis tekkis hageja väitel aset leidnud eksimuste tõttu – täpsemalt OLAF-i komisjonipoolse teavitamise tõttu Euroopa Liidu Avignoni infopunktis toimunud eeldatavatest eeskirjade eiramistest ja hageja Brüsselisse teisele ametikohale määramise otsuse tõttu – ei kuulu käsitlemisele, sest Avaliku Teenistuse Kohus nimetatud eksimusi ei tuvastanud.

191    Ülejäänud osas tuleb käsitleda eraldi hageja väidetavat varalist ja mittevaralist kahju.

 Varaline kahju

192    Hageja väitel on talle tekkinud varaline kahju, mille moodustub palgakadu hageja töövõimetuks tunnistamise tõttu haiguse tagajärjel, mille hageja väitis olevat kutsehaiguse, algatades vastava menetluse personalieeskirjade artikli 73 alusel.

193    Tuleb meenutada, et Avaliku Teenistuse Kohus ei ole pädev otsustama ametniku teenistustingimuste ja tema väidetava haiguse vahel põhjusliku seose olemasolu üle. Õnnetusjuhtumi- ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjade artikkel 19 näeb ette, et otsused haiguse kutsealaseks tunnistamise kohta teeb ametisse nimetav asutus institutsioonide määratud arsti(de) uuringutulemuste alusel ja pärast konsulteerimist ühiseeskirjade artiklis 23 ette nähtud arstliku komisjoniga, kui kindlustatud isik seda nõuab. Õnnetusjuhtumi- ja kutsehaiguskindlustuse ühiseeskirjade artikli 12 lõige 1 sätestab, et kui ametnikul tekib õnnetusjuhtumi või kutsehaiguse tagajärjel püsiv invaliidsus, tehakse talle personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punktis b sätestatud ühekordne summeeritud väljamakse, mis võrdub tema kaheksakordse aasta põhipalgaga, mis arvutatakse 12 kuu jooksul enne õnnetust saadud igakuiste palgasummade põhjal.

194    Personalieeskirjade artikli 73 rakendamise kord näeb seega õnnetusjuhtumi või kutsehaiguse korral ette ühekordses summas makstava hüvitise, ilma et ametnik peaks tõendama mingisugust institutsiooni eksimust. Kohtupraktikas on täpsustatud, et ametnik võib taotleda täiendavat hüvitist üksnes juhul, kui personalieeskirjades sätestatud kord ei võimalda kantud kahju sobivat hüvitamist (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. oktoobri 1986. aasta otsus liidetud kohtuasjades 169/83 ja 136/84: Leussink jt vs. komisjon, lk 2801, punkt 13, ja 9. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑257/98 P: Lucaccioni vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑5251, punkt 22; samuti Esimese Astme Kohtu eespool viidatud kohtuotsus Lucaccioni vs. komisjon, punkt 74, ja 15. detsembri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑300/97: Latino vs. komisjon, EKL AT 1999, lk I‑A‑259 ja II‑1263, punkt 95).

195    Eeltoodust tuleneb, et hageja nõuded töövõimetusega päädinud haiguse tõttu väidetavalt tekkinud varalise kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata.

196    Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et hageja lõpetas personalieeskirjade artikli 73 alusel alustatud menetluse. Menetluse niisugune lõpetamine ei mõjuta kuidagi selle õigusnormi kohaldamist, mille kohaselt haiguse tunnistamine kutsehaiguseks kuulub ametisse nimetava asutuse pädevusse.

 Mittevaraline kahju

197    Hageja väidab, et talle tekkis komisjoni eksimuste tõttu mittevaraline kahju, mis moodustub tema aule ja tööalasele mainele põhjustatud kahjust ning tervise kestvast kahjustamisest.

198    Alustuseks tuleb meenutada, et personalieeskirjade artikli 73 rakendamiseks ette nähtud menetluse eesmärk on hüvitada ühekordses summas kutsehaiguse tagajärjel tekkinud varaline ja mittevaraline kahju.

199    Sellest järeldub, et ka need hageja nõuded, mis puudutavad töövõimetusega päädinud haiguse tõttu väidetavalt tekkinud varalise kahju hüvitamist, tuleb jätta rahuldamata.

200    Asjaomase kahju hüvitamise hagi raames ei kuulu hüvitamisele käesoleva kohtuotsuse punktis 163 sedastatud kahju, mille komisjon tekitas hagejale hoolitsuskohustuse põhimõtte rikkumisega viimase uuesti Pariisi ametisse määramisel. Tuleb tõdeda, et hoolitsuskohustuse selline rikkumine võis selle laadist tulenevalt tekitada hagejale üksnes stressi ja ärevust, mis võis põhjustada või suurendada hageja haigusega seonduvat kahju. Ent sellise kahju hüvitamine on reeglina võimalik personalieeskirjade artikli 73 rakendamiseks ette nähtud menetluse alusel.

201    Seevastu ei ole hageja haigusega seotud tema au ja maine kahjustamise tõttu tekkinud mittevaraline kahju ja seega ei hüvitata seda personalieeskirjade artiklis 73 sätestatud viisil ühekordses summas.

202    Järelikult tuleb siinkohal käsitleda mittevaralise kahju eespool nimetatud aspekti.

203    Sellega seoses tuleb meenutada, et OLAF-i juurdluse alustamisele järgnenud kajastus lubas eeldada, et hagejat kahtlustatakse seotuses selle juurdluse esemeks olevate eeskirjade eiramiste ja pettustega. Kuna Prantsuse pressis ilmus palju artikleid, kus mainiti nimeliselt hagejat, käsitleti tema teisele ametikohale määramist juurdluse raames ning Avignoni ja Vaucluse’i Euroopa Liidu majas toimunud pettuste tausta laiemalt, tekitati kahju hageja aule ja tööalasele mainele mitte ainult institutsioonisiseselt, vaid ka laiema avalikkuse silmis. Seda kahju ei kõrvaldanud komisjoni teade hageja suhtes kohaldatud kaitsemeetme lõpetamise kohta ega komisjoni pressiesindaja poolehoiuavaldus 17. juuni 2003. aasta pressikonverentsil.

204    Seega tuleb Avaliku Teenistuse Kohtul uurida, kas tuvastatud ametialaste eksimuste ja hageja mittevaralise kahju eelnimetatud osa vahel eksisteerib põhjuslik seos.

3.     Põhjuslik seos

205    Põhjusliku seose olemasolu tunnistamine eeldab, et hageja tõendab otsese ja kindla põhjusliku seose olemasolu asjaomase institutsiooni ametialase eksimuse ja väidetava kahju vahel (Esimese Astme Kohtu 28. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑140/97: Hautem vs. EIP, EKL AT 1999, lk I‑A‑171 ja II‑897, punkt 85).

206    Käesolevas asjas võimaldas komisjonipoolne kajastus hageja Brüsselisse teisele ametikohale määramisele 21. novembri 2002. aasta pressiteates igal mõistlikul määral informeeritud ajakirjanikul kergesti kindlaks teha hageja isiku ja veelgi enam, eeldada, et hageja on seotud juurdluse aluseks olevate pettustega. Selle pressiteate otsene ja ettenähtav tulemus oli, et Prantsuse pressis ja iseäranis ajalehes Le Monde avaldatud artiklis kajastati raha kõrvaldamise kahtlusi hageja suhtes, mis kahjustas tema au ja mainet enam kui on vältimatu OLAF-i juurdluse objektiks oleva ametniku puhul. Hageja mainele ning aule selliselt tekitatud kahju komisjon hiljem ei hüvitanud. Viimane ei kajastanud ka OLAF-i juurdluse lõpparuannet – mis asetas hageja juurdluse alustamise põhjustanud väidete tõttu väljapoole kahtlust – samaväärselt huvitatud isiku teisele ametikohale määramisega selle juurdluse alustamise raames. Järelikult eksisteerib otsene ja kindel põhjuslik seos institutsiooni ametialaste eksimuste, mis on tuvastatud käesoleva kohtuotsuse punktis 183, ja hagejale tekkinud mittevaralise kahju vahel, mis moodustub tema aule ja mainele tekitatud kahjust.

207    Neil kaalutlustel tuleb mõista komisjonilt hageja kasuks välja hüvitis selle osa mittevaralise kahju eest, mis tekkis Avaliku Teenistuse Kohtu tuvastatud ametialaste eksimuste tõttu. Kohtuasja asjaolusid arvestades kinnitab Avaliku Teenistuse Kohus ex aequo et bono hüvitise summaks 15 000 eurot.

 Kohtukulud

208    Nagu sedastas Avaliku Teenistuse Kohus 26. aprilli 2006. aasta otsuses kohtuasjas F‑16/05: Falcione vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 77–86), tuleb Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra, ja konkreetsemalt selle kohtukulusid käsitlevate sätete jõustumiseni kohaldada Esimese Astme Kohtu kodukorra vastavaid sätteid.

209    Kodukorra artikli 87 lõike 3 esimese lõigu alusel võib Esimese Astme Kohus otsustada kulude jaotuse, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, arvestades, et vastavalt kodukorra artiklile 88 kannavad institutsioonid ühenduste ja nende teenistujate vahelistes vaidlustes ise oma kohtukulud.

210    Kuna antud asjas rahuldati hagi osaliselt, tuleb asjaolusid õiglaselt hinnates otsustada, et komisjon kannab lisaks enda kohtukuludele kaks kolmandikku hageja kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda)

otsustab:

1.      Mõista Euroopa Ühenduste Komisjonilt J.‑L. Giraudy kasuks tema maine ja au kahjustamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitisena välja 15 000 eurot.

2.      Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.

3.      Mõista kaks kolmandikku J.‑L. Giraudy kohtukuludest välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

4.      J.‑L. Giraudy kannab kolmandiku oma kohtukuludest ise.

Mahoney

Kanninen

Gervasoni

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 2. mail 2007 Luxembourgis.

Kohtusekretär

Koja esimees

W. Hakenberg

P. Mahoney

Sisukord

Õiguslik raamistik

A –  Pettusevastaseid juurdlusi käsitlevad sätted

B –  Kutsehaiguse vastu kindlustamist käsitlevad sätted

C –  Invaliidsuspensioni käsitlevad sätted

D –  Personalieeskirjade üldsätted

Kohtuasja aluseks olevad asjaolud

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

A –  Vastuvõetavus

1.  Nõuetekohase kohtueelse menetluse puudumine

a)  Poolte argumendid

b)  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

2.  Menetluse algatamise huvi puudumine

a)  Poolte argumendid

b)  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

3.  Hagi enneaegsus

a)  Poolte argumendid

b)  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

B –  Menetluse peatamise taotlus

1.  Poolte argumendid

2.  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

C –  Põhiküsimus

1.  Komisjonile ette heidetavad eksimused

a)  Kolmas väide, mis puudutab hagejale tehtud etteheidete alusetust ja ametihierarhias temast kõrgemal asuvate isikute eksimusi

Poolte argumendid

Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

–  OLAF-i teavitamine

–  Komisjoni sisesuhtluses täheldatud tõrked

b)  Esimene väide, mille kohaselt Brüsselisse teisele ametikohale määramise otsus on ebaõiglane ja põhjendamatu

Poolte argumendid

Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

–  Brüsselisse teisele ametikohale määramise otsuse puudulik põhjendus

–  Etteheide, mis puudutab teenistuse huvide eiramist, proportsionaalsuse põhimõtte ja süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist

–  Etteheide, mis puudutab hoolitsuskohustuse rikkumist hageja uuesti Pariisi ametisse määramisel

c)  Teine väide, mille kohaselt on rikutud juurdluse konfidentsiaalsuse nõuet

Poolte argumendid

Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

–  Etteheited, mis puudutavad OLAF-i juurdluste konfidentsiaalsuskohustuse rikkumist, hageja teisele ametikohale määramise sobimatut meediakajastust ja hoolitsuskohustuse rikkumist OLAF-i juurdluse lõpparuande esitlemisel

–  Etteheide, mille kohaselt märkused olid halvustavad ja laimavad

d)  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang, mis puudutab komisjoni eksimuse olemasolu

2.  Kahju

a)  Poolte argumendid

b)  Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang

Varaline kahju

Mittevaraline kahju

3.  Põhjuslik seos

Kohtukulud

---

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.