Kohtuasi C-346/05

Monique Chateignier

versus

Office national de l’emploi (ONEM)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour du travail de Liège)

Eelotsusetaotlus – EÜ artikkel 39 ja määruse (EMÜ) nr 1408/71 artiklid 3 ja 67 – Töötu toetuse maksmise sõltumine töötamisperioodi täitumisest pädevas liikmesriigis

Kohtuotsuse kokkuvõte

Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Võrdne kohtlemine

(EÜ artikli 39 lõige 2; nõukogu määrus nr 1408/71, artikli 3 lõige 1)

EÜ artikli 39 lõikes 2 ja määruse nr 1408/71 artikli 3 lõikes 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille alusel elukohaliikmesriigi pädev ametiasutus keeldub teise liikmesriigi kodanikule maksmast töötu toetust põhjusel, et toetusetaotluse esitamise ajal ei olnud asjaomane isik täitnud nimetatud elukohaliikmesriigi territooriumil teatud töötamisperioodi, samas kui nimetatud liikmesriigi kodanikele sellist nõuet ei esitata.

(vt punktid 29, 36 ja resolutiivosa)

EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)

9. november 2006 (*)

Eelotsusetaotlus –EÜ artikkel 39 ja määruse nr 1408/71 artiklid 3 ja 67 – Töötu toetuse maksmise sõltumine töötamisperioodi täitumisest pädevas liikmesriigis

Kohtuasjas C‑346/05,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Cour du travail de Liège’i (Belgia) 6. septembri 2005. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 22. septembril 2005, menetluses

Monique Chateignier

versus

Office national de l’emploi (ONEM),

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: seitsmenda koja esimees J. Klučka viienda koja esimehe ülesannetes, kohtunikud R. Silva de Lapuerta (ettekandja) ja J. Makarczyk,

kohtujurist: C. Stix-Hackl,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Office national de l’emploi (ONEM), esindaja: advokaat R. Joly,

–        Belgia valitsus, esindaja M. Wimmer,

–        Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello stato G. Aiello,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad V. Kreuschitz ja J.‑P. Keppenne,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada EÜ artikli 39 lõiget 2 ja EÜ artikli 3 lõiget 1 ning nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes (muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97, EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3; edaspidi „määrus nr 1408/71”) artikli 67 lõikeid 2 ja 3.

2        Nimetatud taotlus esitati M. Chateignier’ ja Office national de l’emploi (edaspidi „ONEM”) vahelise vaidluse raames seoses viimase keeldumisega maksta hagejale töötu toetust, kuna ta ei ole Belgias, kus ta toetusetaotluse esitamise ajal elas, töötanud vähemalt ühte päeva.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigusnormid

3        Määruse nr 1408/71 artikli 3 lõige 1 näeb ette:

„Liikmesriigi territooriumil elavatel isikutel, kelle suhtes on kohaldatav käesolev määrus, on liikmesriigi õigusaktide alusel samasugused kohustused ja õigus saada samasuguseid hüvitisi kui kõnealuse liikmesriigi kodanikel, arvestades käesoleva määruse erisätteid.”

4        Määruse nr 1408/71 artikli 67 lõiked 2 ja 3 sätestavad:

„2.      Selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusaktid seavad hüvitise saamise õiguse omandamise, säilitamise või ennistamise sõltuvusse töötamisperioodide täitumisest, võtab vajalikul määral arvesse kõigi teiste liikmesriikide õigusaktide alusel täitunud kindlustus- või töötamisperioode, nii nagu oleksid need tema poolt kohaldatavate õigusaktide alusel täitunud töötamisperioodid.

3.      Välja arvatud artikli 71 lõike 1 punkti a alapunktis ii ja punkti b alapunktis ii osutatud juhud, sõltub lõigete 1 ja 2 kohaldamine tingimusest, et asjaomase isiku puhul peaks olema viimati täitunud:

–        lõike 1 korral kindlustusperiood,

–        lõike 2 korral töötamisperiood,

vastavalt nende õigusaktide sätetele, mille alusel hüvitist taotletakse.”

 Siseriiklikud õigusnormid

5        Ajal, mil ONEM keeldus M. Chateignier’le töötu toetust maksmast, oli kehtivaks siseriiklikuks õigusnormiks kuninga 25. novembri 1991. aasta dekreet, mis käsitleb tööpuudust (Moniteur Belge, 31.12.1991, lk 29888; edaspidi „kuninga dekreet”).

6        Kuninga dekreedi artikli 37 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Välismaal tehtud töö võetakse [töötu toetuse saamise õiguse omandamiseks] arvesse juhul, kui tegemist on tööga, mille puhul peetakse Belgias kinni sotsiaalkindlustusmaksed, s.h töötuskindlustusmaksed”.

7        Kuninga dekreedi artikli 43 lõike 1 kolmas lõik sätestab:

„Artikleid 35, 36, artikli 37 lõiget 2 ja artikli 38 lõiget 2 kohaldatakse üksnes rahvusvahelise konventsiooniga seatud piirides. Siiski kohaldatakse artikleid 35 ja 36 ka 13. detsembri 1976. aasta seaduses (mis käsitleb välismaalaste Belgias töötamist reguleerivate kahepoolsete lepingute heakskiitmist) loetletud riikide kodanike suhtes.”

8        Nimetatud artikli 43 vastavus põhiseadusele vaidlustati Cour de cassationis (Belgia), kes tegi 25. märtsil 2002 otsuse nimetatud sätte kohaldamata jätmise kohta.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

9        Prantsuse kodanik M. Chateignier abiellus 8. oktoobril 1994 Belgia kodanikuga ja asus elama Belgiasse.

10      17. oktoobril 1994 esitas M. Chateignier töötu toetuse taotluse, milles märkis, et ta on Prantsuse kodanik. Järgmisel päeval esitas ta uue taotluse, milles märkis, et ta on abielu kaudu omandanud Belgia kodakondsuse. Nimetatud teine avaldus edastati 9. detsembril 1994 koos lisadega pädevale piirkondlikule asutusele. 1. veebruari 1995. aasta otsusega tunnustati asjaomase isiku õigust saada kõnealust toetust alates taotluse esitamise päevast.

11      Pärast kolimist esitas M. Chateignier 2. oktoobril 1995 pädevale asutusele uue dokumendi, milles märkis, et ta on jätkuvalt Prantsuse kodanik. Selle põhjal alustati juurdlust, milles selgus, et ta on säilitanud Prantsuse kodakondsuse.

12      15. detsembri 1995. aasta otsusega jättis ONEM M. Chateignier’ töötu toetusest ilma alates 18. detsembrist 1995 põhjusel, et tal ei ole sellele õigust oma kodakondsuse tõttu ja kuna ta ei ole ühtegi päeva Belgias töötanud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kuna kuninga dekreedi artikkel 43 tuleb eespool viidatud Cour de cassationi 25. märtsi 2002. aasta otsuse tõttu kohaldamata jätta, siis saab ONEM töötamisperioodi täitumist nõuda üksnes määruse nr 1408/71 artikli 67 lõike 3 alusel.

13      M. Chateignier esitas 21. detsembril 1995 uue taotluse töötu toetuse saamiseks pärast seda, kui ta oli Belgias ühe päeva töötanud. Selle tõttu tühistati ONEM‑i 15. detsembri 1995. aasta otsus ning tunnustati asjaomase isiku õigust saada töötu toetust alates 21. detsembrist 1995, mis oli uue taotluse kuupäev.

14      Lisaks leidis ONEM 10. mai 1996. aasta otsuse alusel, et M. Chateignier ei täitnud esimese taotluse esitamise ajal kõnealuse toetuse saamise tingimusi ning seetõttu tuleb ajavahemikul 11. oktoobrist 1994 kuni 10. detsembrini 1995 alusetult saadud summad tagastada.

15      Selle otsuse kinnitas esimeses kohtuastmes oma otsusega Tribunal du travail de Namur (Belgia) ja selle kohtuotsuse peale esitas M. Chateignier eelotsusetaotluse esitanud kohtule apellatsioonkaebuse.

16      Neil asjaoludel otsustas Cour du travail de Liège menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [EÜ] artikli 39 [lõige] 2 ja määruse nr 1408/71 artikli 3 [lõige] 1, mis tagavad liikmesriikide töötajate võrdse kohtlemise, samuti isikute – sealhulgas töötajate – vaba liikumise, lubavad tõlgendada määruse nr 1408/711 artikli 67 [lõiget] 3 selliselt, et see nõuab liikmesriigi kodanikust töötajalt töötu toetuse saamiseks teatava tööstaaži olemasolu tema elukohariigis ja seda isegi juhul, kui selle liikmesriigi õigusnormid ei nõua seda välismaalasest töötajalt olenemata sellest, kas ta on kolmanda riigi või liikmesriigi kodanik?”

 Eelotsuse küsimus

 Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

17      Kõigepealt esitas ONEM eelotsusetaotluse vastuvõetamatuse vastuväite, tuginedes neljale argumendile. Esiteks ei ole Euroopa Kohus pädev hindama Belgia õiguse kooskõla ühenduse õigusega. Teiseks ei saa viimane eelotsusetaotluse raames, mis puudutab ühenduse teisese õiguse normi tõlgendamist, teha otsust selle normi õiguspärasuse kohta. Kolmandaks ei ole ühenduse õigus kohaldatav olukorras, mille on eelotsusetaotluse esitanud kohus võtnud võrdluseks, s.o nende riikide kodanike suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu liikmed. Neljandaks väidab ONEM, et eeldus, millele eelotsusetaotlus tugineb ja mille kohaselt kehtib väljastpoolt ühendust pärit töötajate suhtes soodsam režiim kui liikmesriikide kodanikest töötajate suhtes, ei ole õige.

18      Kuigi on tõsi, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ei ole sel kohtul EÜ artikli 234 kohaldamise raames pädevust otsustada siseriikliku õiguse normi kooskõla üle ühenduse õigusega, võib ta siiski siseriikliku kohtu esitatud küsimuste sõnastusest viimase poolt esitatud andmeid arvestades välja tuua, millised elemendid on seotud ühenduse õiguse tõlgendamisega, et aidata siseriiklikul kohtul talle antud kohtuasi lahendada. (vt 28. jaanuari 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑330/90 ja C‑331/90: López Brea ja Hidalgo Palacios, EKL 1992, lk I‑323, punkt 5, ja 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑224/01: Köbler, EKL 2003, lk I‑10239, punkt 60).

19      Lisaks tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale on sel kohtul ebasobivalt sõnastatud või talle EÜ artikliga 234 antud ülesannete raamest väljuvate küsimuste korral samuti õigus võtta eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt esitatud aspektide kogumist ja eriti eelotsusetaotluse põhjendustest välja need ühenduse õiguse aspektid, mida peab vaidluse eset silmas pidades tõlgendama või mille kehtivust on vaja hinnata (vt 29. novembri 1978. aasta otsus kohtuasjas 83/78: Pigs Marketing Board, EKL 1978, lk 2347, punkt 26, ja 18. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑107/98: Teckal, EKL 1999, lk I‑8121, punkt 34).

20      Selles osas nähtub eelotsusetaotlusest, et ONEM‑i 15. detsembri 1995. aasta otsus M. Chateignier’le töötu toetust mitte maksta põhineb üksnes asjaolul, et asjaomane isik teavitas toetust maksvat asutust, et vastupidiselt sellele, mida ta märkis oma esimeses toetusetaotluses, ei olnud tal Belgia kodakondsust, vaid et ta oli säilitanud Prantsuse kodakondsuse.

21      Neil asjaoludel nähtub eelotsusetaotlusest, et selline olukord, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võib mõjutada võrdse kohtlemise põhimõtet ning kuulub seetõttu Euroopa Kohtu pädevusse, kui selle kohtu poole on EÜ artikli 234 alusel pöördutud.

22      Viimaks, mis puudutab ONEM‑i argumenti, mille kohaselt põhineb esitatud küsimus ebaõigel eeldusel, siis tuleb märkida, et olukorras, kus esineb või näib esinevat erinevus liikmesriigi ametiasutuste ja kohtute analüüsi vahel siseriikliku õigusnormi korrektse tõlgendamise osas, eelkõige selles, mis puudutab normi täpset ulatust, ei ole Euroopa Kohtu ülesanne otsustada, milline neist tõlgendustest on rohkem ühenduse õigusega kooskõlas. Seevastu on Euroopa Kohtul õigus tõlgendada ühenduse õigust seoses sellise faktilise ja õigusliku olukorraga nagu eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt kirjeldatu, et anda viimasele vajalik teave kohtuasja lahendamiseks, millega tema poole pöörduti (vt 1. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑108/96: Mac Quen jt, EKL 2001, lk I‑837, punkt 18).

23      Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

 Põhiküsimus

24      Kuigi formaalselt küsis eelotsusetaotluse esitanud kohus oma taotluses määruse nr 1408/71 artikli 3 lõike 1 ja artikli 67 lõigete 2 ja 3 tõlgendamist, võrreldes põhikohtuasja hageja olukorda väljastpoolt ühendust pärit töötajate olukorraga, ei takista see Euroopa Kohtul esitamast siseriiklikule kohtule kõiki vajalikke ühenduse õiguse tõlgendamise juhtnööre, mida saab siseriikliku kohtu menetluses oleva kohtuasja lahendamisel kasutada, olenemata sellest, kas siseriiklik kohus neile oma küsimustes viitas või mitte (vt eelkõige 12. detsembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑241/89: SARPP, EKL 1990, lk I‑4695, punkt 8, ja 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑456/02: Trojani, EKL 2004, lk I‑7573, punkt 38).

25      Selles osas tuleb asuda seisukohale, et ühenduse õiguse osa, mida tuleb põhikohtuasjas tõlgendada, on ühenduse töötajate võrdse kohtlemise põhimõte, kuna eelotsusetaotlusest ilmneb selgelt, et töötu toetuse maksmisel ei kohelda liikmesriigi kodanikust töötajat, kes ei ole Belgia kodanik, ja Belgia kodanikku võrdselt, isegi kui nad on sarnases olukorras.

26      Kuna eelotsusetaotluse kohaselt loetakse „välismaal töötanud Belgia kodaniku töö selle töö hulka, mille puhul peetakse Belgias kinni sotsiaalkindlustusmaksed, s.h töötuskindlustusmaksed, samas kui [liikmesriigi kodaniku puhul, kes ei ole Belgia kodanik] jäetakse arvestamata kogu välismaal tehtud töö, välja arvatud Euroopa Liidu kodanikele ette nähtud erinormide kohaldamisel”, siis tuleb uurida, kas ühenduse töötajate võrdse kohtlemise põhimõtet arvestades on selline tagajärg ühenduse õigusega kooskõlas.

27      Selles osas nähtub eelotsusetaotlusest, et oma esimese taotluse esitamise ajal oli M. Chateignier prantsuse kodanik ja et tal oli Euroopa Ühenduse liikmesriigi kodanikule väljastatav elamisluba.

28      Lisaks oli selles taotluses märgitud, et selle esitaja on töötuna arvele võetud. Samuti on kindel, et põhikohtuasjas vaidluse all olevad hüvitised olid töötushüvitised määruse nr 1408/71 artiklite 67–71 tähenduses.

29      Sellest tuleneb, et liikmesriigi kodanikuna, kes otsib tööd teises liikmesriigis, kuulub M. Chateignier EÜ artikli 39 kohaldamisalasse ning seetõttu on tal õigus selle sätte lõikes 2 ettenähtud võrdsele kohtlemisele. Sotsiaalkindlustuse osas on selline õigus otseselt sätestatud määruse nr 1408/71 artikli 3 lõikes 1.

30      Mis puudutab selle õiguse ulatust, siis on Euroopa Kohus selles osas juba öelnud, et EÜ artikli 39 taoliste sätete eesmärk on kõrvaldada kõik meetmed, mis kehtestavad töötajate vaba liikumise valdkonnas teise liikmesriigi kodanikust töötajate suhtes rangema kohtlemise või asetavad nad võrreldes selle liikmesriigi kodanikuga ebasoodsamasse õiguslikku või faktilisse olukorda (vt 13. detsembri 1984. aasta otsus kohtuasjas 251/83: Haug-Adrion, EKL 1984, lk 4277, punkt 14).

31      Põhikohtuasjas ei ole kahtlust, et ONEM‑i poolt määruse nr 1408/71 normide kohaldamine toob kaasa Belgia kodanike ja teiste liikmesriikide kodanike erineva kohtlemise.

32      Selline erinev kohtlemine on põhjendatud üksnes juhul, kui see põhineb objektiivsetel, asjaomaste isikute kodakondsusest sõltumatutel ja siseriikliku õigusega taotletava õigusliku eesmärgiga proportsionaalsetel kaalutlustel (23. mai 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑237/94: O’Flynn, EKL 1996, lk I‑2617, punkt 19, ja 23. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑138/02: Collins, EKL 2004, lk I‑2703, punkt 66).

33      Põhikohtuasjas ei ole ONEM ega Belgia valitsus nimetanud Euroopa Kohtule esitatud märkustes selliseid kaalutlusi, millega oleks eelmises punktis nimetatud tingimustele vastavalt põhjendatud kõrvalekaldumine võrdse kohtlemise põhimõttest.

34      Määruse nr 1408/71 artikli 67 lõigete 2 ja 3 sõnastus lubab liikmesriikidel seada hüvitise saamise õiguse omandamine, säilitamine või ennistamine sõltuvusse töötamisperioodide täitumisest vastavalt õigusnormidele, mille alusel hüvitisi taotletakse.

35      Siiski ei nähtu eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt Euroopa Kohtule esitatud toimikust Belgia valitsuse märkusi selle kohta, et siseriiklikud õigusnormid nõuaksid selliste töötamisperioodide täitmist Belgia töötajatelt, kes on need perioodid täitnud teises liikmesriigis.

36      Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esitatud küsimusele vastata, et EÜ artikli 39 lõiget 2 ja määruse nr 1408/71 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada selliselt, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille alusel elukohaliikmesriigi pädev ametiasutus keeldub teise liikmesriigi kodanikule maksmast töötu toetust põhjusel, et toetusetaotluse esitamise ajal ei olnud asjaomane isik täitnud nimetatud elukohaliikmesriigi territooriumil teatud töötamisperioodi, samas kui nimetatud liikmesriigi kodanikele sellist nõuet ei esitata.

 Kohtukulud

37      Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

EÜ artikli 39 lõiget 2 ja nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes (muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97) artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada selliselt, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mille alusel elukohaliikmesriigi pädev ametiasutus keeldub teise liikmesriigi kodanikule maksmast töötu toetust põhjusel, et toetusetaotluse esitamise ajal ei olnud asjaomane isik täitnud nimetatud elukohaliikmesriigi territooriumil teatud töötamisperioodi, samas kui nimetatud liikmesriigi kodanikele sellist nõuet ei esitata.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.