—

Benelux-Merkenbureau, esindajad: advocate L. de Gryse ja advocate B. Dauwe,

—

Saksamaa valitsus, esindaja: M. Lumma,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: N. Rasmussen ja H. van Vliet,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 1989, L 40, lk 1, ELT eriväljaanne 17/01, lk 92; edaspidi „direktiiv”) tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlus esitati BVBA Management, Training en Consultancy (edaspidi „MT & C”) ja Benelux-Merkenbureau (edaspidi „Beneluxi kaubamärgiamet”) vahelises kohtuvaidluses selle üle, et Beneluxi kaubamärgiamet keeldus kaubamärgina registreerimast MT & C taotletavat sõnamärki „The Kitchen Company” mitmesuguste kaupade ja teenuste jaoks.

3

Direktiivi esimese põhjenduse kohaselt on direktiivi eesmärgiks liikmesriikide kaubamärki käsitlevate õigusaktide ühtlustamine, et kõrvaldada olemasolevad erinevused, mis võivad takistada kaupade vaba liikumist ja teenuste osutamise vabadust ning moonutada konkurentsi ühisturul.

4

Siiski ei ole direktiivi kolmandast põhjendusest tulenevalt direktiivi eesmärgiks liikmesriikide kaubamärki käsitlevate õigusaktide täiemahuline ühtlustamine ja direktiiv piirdub nende siseriikliku õiguse sätete ühtlustamisega, mis mõjutavad siseturu toimimist kõige otsesemalt.

5

Direktiivi viies põhjendus rõhutab, et liikmesriikidele jääb vabadus määratleda kaubamärgi registreerimise kord ja et eelkõige võivad liikmesriigid määrata kindlaks registreerimise vormi.

6

Direktiivi seitsmes põhjendus täpsustab, et liikmesriikide kaubamärki käsitlevate õigusaktide ühtlustamise eesmärkide saavutamine eeldab, et registreeritud kaubamärkide omandamise ja valdamise tingimused oleksid üldiselt kõigis liikmesriikides identsed ja et kaubamärgi registreerimisest keeldumise või kaubamärgi tühistamise põhjused, mis on seotud kaubamärgi endaga, näiteks eristusvõime puudumine, peavad olema loetletud ammendavalt.

7

Direktiivi artikkel 3 „Kaubamärgi andmisest keeldumise või kaubamärgi tühistamise põhjused” sätestab:

„1.   Järgmisi ei registreerita kaubamärgina ja kui nad on registreeritud, võib need kehtetuks tunnistada:

[…]

[…]

3.   Kaubamärgi registreerimisest ei keelduta ja seda ei tunnistata kehtetuks vastavalt lõike 1 punktile b, c või d, kui kaubamärk on enne registreerimistaotluse esitamise kuupäeva ja pärast selle kasutamist omandanud [eristusvõime]. Lisaks sellele võivad liikmesriigid näha ette, et seda sätet kohaldatakse siis, kui [eristusvõime] tekkis pärast registreerimistaotluse esitamise kuupäeva või pärast registreerimiskuupäeva.

[…]” [täpsustatud tõlge]

8

Direktiivi artikkel 13 „Kaubamärgi andmisest keeldumise või kaubamärgi tühistamise või kehtetuks tunnistamise põhjused, mis on seotud ainult mõningate kaupade või teenustega” sätestab:

„Kui kaubamärgi andmisest keeldumise või kaubamärgi tühistamise või kehtetuks tunnistamise põhjused on olemas vaid mõningate kaupade või teenuste puhul, mille jaoks on esitatud kaubamärgi registreerimise taotlus või mille jaoks kaubamärk on registreeritud, hõlmab kaubamärgi registreerimisest keeldumine või kaubamärgi tühistamine või kehtetuks tunnistamine ainult neid kaupu või teenuseid.”

9

Beneluxi ühtsesse kaubamärgiseadusse tehti 2. detsembri 1992. aasta protokolliga selle seaduse muutmise kohta (Moniteur belge,12. märts 1996, lk 5317; edaspidi „Beneluxi kaubamärgiseadus”) muudatus, mis jõustus 1. jaanuaril 1996 ja mille eesmärk oli direktiivi ülevõtmine kolme Beneluxi liikmesriigi õigusesse.

10

Beneluxi kaubamärgiseaduse artikkel 1 sätestab:

„Kaubamärk võib olla nimetus, kujutis, jäljend, pitser, kirjatäht, number, kauba või selle pakendi kuju ning mis tahes muu tähis, mis eristab äriühingu kaupu.

[…]”

11

Beneluxi kaubamärgiseaduse artikkel 6a sätestab:

„1.   Beneluxi kaubamärgiamet keeldub taotletava kaubamärgi registreerimisest kui:

[…]

2.   Kaubamärgi registreerimisest keeldumine peab hõlmama kaubamärgi moodustava tähise tervikuna. Registreerimisest võidakse keelduda seoses ühe või mitme sellise kaubaga, mida kaubamärgiga soovitakse tähistada.

3.   Beneluxi kaubamärgiamet peab registreerimistaotluse esitajale viivitamatult kirjalikult teatama kavatsusest keelduda registreerimisest täielikult või osaliselt ja esitama keeldumise põhjendused ning andma registreerimistaotluse esitajale võimaluse vastata teatele rakendusmääruses ette nähtud tähtaja jooksul.

4.   Kui Beneluxi kaubamärgiameti vastuväiteid registreerimisele ettenähtud tähtaja jooksul ei kummutata, keeldutakse taotletava kaubamärgi registreerimisest kas täielikult või osaliselt. Beneluxi kaubamärgamet teatab sellest registreerimistaotluse esitajale viivitamatult kirjalikult ja esitab keeldumise põhjendused ning viitab võimalusele esitada otsuse peale artiklis 6b ette nähtud kaebus.

[…]”

12

Beneluxi kaubamärgiseaduse artikli 6b kohaselt:

„Registreerimistaotluse esitaja võib kahe kuu jooksul artikli 6a [lõikes 4] ette nähtud teatise saamisest esitada Cour d’appel de Bruxelles’i, Gerechtshof de La Haye’sse või Cour d’appel de Luxembourg’i hagi, et kohus annaks korralduse taotletav kaubamärk registreerida. […]”

13

Kaubamärkide või teenuste kaubamärkide registreerimisel järgib Beneluxi kaubamärgiamet 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkulepet (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul; edaspidi „Nizza kokkulepe”), mille poolteks Beneluxi riigid on.

14

Põhikohtuasja hageja MT & C esitas 7. aprillil 2000 Beneluxi kaubamärgiametile taotluse sõnamärgi „The Kitchen Company” kaubamärgina registreerimiseks Nizza kokkuleppe klassidesse 11, 20 ja 21 kuuluvate teatavate kaupade ning klassidesse 37 ja 42 kuuluvate teenuste jaoks.

15

Kaubad ja teenused, mille jaoks sooviti kaubamärki kaitsta, olid loetletud klasside kaupa. Klassi 21 osas hõlmas taotlus köögiriistu ning klaasist, portselanist, metallist (v.a väärismetallist), sünteetilisest materjalist ja fajansist laua- ja kööginõusid.

16

Beneluxi kaubamärgiamet tegi 24. aprillil 2001 teatavaks esialgse ja 25. veebruaril 2002 lõpliku keeldumise sõnamärgi „The Kitchen Company” registreerimisest, kuna sel puudub eristusvõime Beneluxi kaubamärgiseaduse artikli 6b lõike 1 punkti a tähenduses.

17

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et Beneluxi kaubamärgiamet ei sõnastanud eraldi põhjendust iga kauba ja teenuse kohta, millega seoses kaitset taotleti, vaid otsustas, et taotletaval tähisel puudub eristusvõime kogu taotletava kaitsega seoses.

18

MT & C esitas hof van beroep te Brussel’ile (Brüsseli apellatsioonikohus) kaebuse, milles palus kohtul tühistada vaidlustatud otsus ja kohustada Beneluxi kaubamärgiametit registreerima kaubamärgi esimese võimalusena kõigi taotletavate klasside jaoks või teise võimalusena nende klasside jaoks, millega seoses on taotletaval kaubamärgil eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates eristusvõime.

19

Hof van beroep te Brussel kinnitas Beneluxi kaubamärgiameti otsust, mille kohaselt puudub sõnamärgil „The Kitchen Company” eristusvõime kõigi registreerimistaotluses loetletud kaupade ja teenustega seoses, v.a teatavad klassi 21 kuuluvad kaubad.

20

Hof van beroep te Brussel märkis, et sellesse klassi kuuluvate kaupade puhul on kaubamärk kirjeldav üksnes köögiriistade liigi ja otstarbega seoses. Teiste kaupade kohta leidis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et sõnakombinatsioon „The Kitchen Company” ei tekita keskmise tarbija tajus spontaanset lingvistilist seost kaupade otstarbega. Seega leiab hof van beroep te Brussel vastupidi Beneluxi kaubamärgiameti arvamusele, et kuna kaubamärk ei ole kirjeldav ja kuna Beneluxi kaubamärgiamet ei ole esitanud muid registreerimisest keeldumise põhjusi ning selles ametiasutuses ei ole neid põhjusi arutatud, on kaubamärk tõepoolest neid kaupu eristav.

21

Beneluxi kaubamärgiamet viitab siiski Cour de justice Benelux’i 15. detsembri 2003. aasta otsusele kohtuasjas BBM vs. Vlaamse Toeristenbond (kohtuasi A 2002/2) ja väidab, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei saa MT & C poolt teise võimalusena esitatud nõuet läbi vaadata, kuna MT & C ei taotlenud registreerimist üksnes teatavate kaupade jaoks ei oma esialgses taotluses ega ka Beneluxi kaubamärgiametile esitatud vastuväites ja et see kohus ei saa läbi vaadata nõudeid, mis väljuvad Beneluxi kaubamärgiameti otsuse raamest või mida ei ole sellele ametiasutusele esitatud.

22

Hof van beroep te Brussel leiab eelkõige, et Euroopa Kohtu 12. veebruari 2004. aasta otsuse kohtuasjas C-363/99: Koninklijke KPN Nederland (EKL 2004, lk I-1619, edaspidi „kohtuotsus Koninklijke KPN Nederland”) kohaselt peab pädev ametiasutus registreerimistaotluse läbi vaatama iga kauba ja teenuse osas, mille jaoks kaitset taotletakse ja et see ametiasutus võib teha vaadeldud kaupade või teenuste osas erinevad järeldused. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvamuse kohaselt tuleneb eelnevast loogiliselt, et seda laadi juhtudel peab see ametiasutus esitama oma järeldused esialgses keeldumisotsuses ja vajadusel lõplikus otsuses.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib samuti, et ei saa välistada, et asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud ja tingimused muutuvad ajavahemiku jooksul, mis jääb pädeva ametiasutuse otsuse ja selle otsuse tegemise vahele, mille tegi kohus ametiasutuse selle otsuse peale esitatud kaebuse kohta.

24

Hof van Beroep te Brussel leiab, et sellises õiguslikus raamistikus, mis tuleneb Beneluxi kaubamärgiseaduse artiklitest 6a ja 6b, võib pädeva asutuse järjekindel tava otsustada sarnaselt käesoleva juhtumiga, et taotletaval tähisel puudub eristusvõime kogu taotletava kaitsega seoses, takistada kohtul, kellele on sellise otsuse peale esitatud kaebus, arvestamast kõigi asjas tähtsust omavate faktiliste asjaoludega ja tingimustega. Kui ühe registreerimistaotluses nimetatud kauba osas puudub keeldumispõhjus, kuid teiste puhul mitte, võib see olla selle taotluse hindamise seisukohalt tähtsust omav faktiline asjaolu. Kui iga kauba või teenuse kohta eraldi ei ole lõplikku järeldust esitatud, ei saa nimetatud kohus teostada täies ulatuses kontrolli, kui siseriiklik õigus sätestab, et kohus võib otsuse teha üksnes pädeva ametiasutuse poolt käsitletud küsimuse ja selle asutuse tehtud otsuse piires.

25

Seetõttu otsustas hof van beroep te Brussel menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi tuleb tõlgendada nii, et kui pädev ametiasutus keeldub kaubamärki registreerimast, peab ta oma otsuses esitama põhjenduse iga registreerimistaotluses märgitud kauba ja teenuse kohta eraldi, sõltumata sellest, kuidas see taotlus on sõnastatud.

27

Beneluxi kaubamärgiameti arvates ei tähenda see, et absoluutse keeldumispõhjuse olemasolu tuleb hinnata seoses nende kaupade ja teenustega, mille jaoks kaubamärk soovitakse registreerida, et iga taotluses nimetatud kauba ja teenuse kohta tuleb alati esitada eraldi põhjendus registreerimisest keeldumise kohta.

28

Saksamaa valitsus märgib seevastu, et pädev ametiasutus peab põhimõtteliselt oma otsuses esitama põhjenduse eraldi iga kauba ja teenuse kohta, mille suhtes taotletakse kaubamärgikaitset. Pädev ametiasutus ei pea siiski esitama põhjendust konkreetselt iga kõnealuse kauba ja teenuse kohta, kui mõned neist kaupadest ja teenustest võib rühmitada nii, et seda, kas tähist saab nende osas kaitsta, on võimalik hinnata sarnaselt.

29

Euroopa Ühenduste Komisjoni arvates peab pädev asutus põhjendama kaubamärgi registreerimisest keeldumise otsust kõigi kaupade ja teenuste osas, mille jaoks registreerimist taotletakse. Pädev asutus võib siiski piirduda üldise põhjendusega, kui tema arvates kehtib see kõigi asjaomaste kaupade ja teenuste kohta.

30

Kõigepealt tuleb meenutada, et registreerimistaotluse puhul peab eelkõige direktiivi artiklis 3 loetletud keeldumispõhjuste hindamine olema põhjalik ja täielik, et vältida kaubamärkide põhjendamatut registreerimist (eespool viidatud kohtuotsus Koninklijke KPN Nederland, punkt 123 ja viidatud kohtupraktika).

31

Peale selle on Euroopa Kohus otsustanud, et kuna kaubamärgi registreerimist taotletakse alati registreerimistaotluses nimetatud kaupade või teenuste jaoks, peab seda, kas kaubamärgi puhul esineb direktiivi artiklis 3 ette nähtud keeldumispõhjus või mitte, hindama konkreetselt seoses nende kaupade või teenustega (eespool viidatud kohtuotsus Koninklijke KPN Nederland, punkt 33).

32

Samuti on Euroopa Kohus otsustanud, et kui kaubamärki soovitakse registreerida mitmesuguste kaupade või teenuste jaoks, peab pädev ametiasutus kontrollima, et kaubamärgi puhul ei esineks ühtki direktiivi artikli 3 lõikes 1 sätestatud registreerimisest keeldumise põhjustest seoses ühegagi neist kaupadest ja teenustest ja ametiasutus võib iga vaadeldud kauba või teenuse osas jõuda erinevale järeldusele (eespool viidatud kohtuotsus Koninklijke KPN Nederland, punkt 73).

33

Lisaks sellele näeb direktiivi artikkel 13 ette, et kui kaubamärgi registreerimisest keeldumise või kaubamärgi tühistamise või kehtetuks tunnistamise põhjused on olemas vaid mõningate kaupade või teenuste puhul, mille jaoks on esitatud kaubamärgi registreerimise taotlus, hõlmab kaubamärgi registreerimisest keeldumine ainult neid kaupu või teenuseid.

34

Seega peab esiteks direktiivi artiklis 3 ette nähtud keeldumispõhjuste kontrollimine puudutama iga kaupa või teenust, mille jaoks kaubamärki soovitakse registreerida, ja teiseks peab otsus, millega pädev asutus kaubamärgi registreerimisest keeldub, olema põhimõtteliselt põhjendatud iga sellise kauba või teenuse osas.

35

Järeldus ei oleks erinev ka juhul, kui pädevale ametiasutusele esitatud taotlus teatava kaupade ja teenuste grupi kohta ei sisalda teise võimalusena esitatud taotlust asjaomase kaubamärgi registreerimiseks konkreetsete kaupade ja teenuste klasside jaoks või kaupade ja teenuste jaoks eraldi.

36

Pädeva ametiasutuse kohustus põhjendada kaubamärgi registreerimisest keeldumist iga kauba või teenuse osas, mille jaoks registreerimist taotletakse, tuleneb samuti põhinõudest, et kõigile siseriikliku ametiasutuse otsustele, millega keeldutakse andmast ühenduse õiguses tunnustatud õigust, kohaldatakse selle õiguse tõhusa kaitse tagamise eesmärgil kohtulikku kontrolli, ja et see kontroll peab hõlmama põhjenduste õiguspärasust (vt selle kohta 15. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 222/86: Heylens jt, EKL 1986, lk 4097, punktid 14 ja 15).

37

Kui aga sama keeldumispõhjus esitatakse kaupade või teenuste kategooria või rühma kohta, võib pädev ametiasutus piirduda üldise põhjendusega, mis hõlmab kõiki asjaomaseid kaupu või teenuseid.

38

Kõigist eespool esitatud põhjendustest lähtuvalt tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi tuleb tõlgendada nii, et kui pädev ametiasutus keeldub kaubamärgi registreerimisest, peab ta sõltumata sellest, kuidas registreerimistaotlus on sõnastatud, esitama oma otsuses põhjenduse iga registreerimistaotluses nimetatud kauba või teenuse kohta eraldi. Kui aga sama keeldumispõhjus esitatakse kaupade või teenuste kategooria või rühma kohta, võib pädev ametiasutus piirduda üldise põhjendusega, mis hõlmab kõiki asjaomaseid kaupu või teenuseid.

39

Kolmanda küsimuse teises osas, mida tuleb vaadelda järgmiseks, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis takistavad kohtul, kellele on esitatud kaebus pädeva ametiasutuse otsuse peale, otsustamast, kas kaubamärgil on eristusvõime seoses iga kauba ja teenusega eraldi võetuina.

40

Beneluxi kaubamärgiamet väidab, et kuna küsimus seondub kohtu pädevusega teha otsus kaubamärgi eristusvõime kohta „iga kauba ja teenuse osas [eraldi]”, kattub see küsimus esimese küsimusega ja sellele tuleb anda sama vastus. Arvestades lisaks seda, et küsimus viitab võimalikule vastuolule eespool viidatud kohtuotsuse Koninklijke KPN Nederland ja „[siseriikliku ametiasutuse otsuse peale kaebuse esitamise korral] kohtu pädevust reguleerivate siseriiklikke õigusnormide tõlgendamise” vahel, puudub kolmanda küsimuse teisel osal faktiline alus. Mainitud kohtuotsusest nähtub, et siseriiklike kohtute pädevuse piirid on sätestatud siseriiklikus õiguses.

41

Saksamaa valitsus rõhutab seevastu, et kohtuliku kontrolli piiramine siseriiklikus õiguses on välistatud juhtudel, kui on tegemist kaubamärgi eristusvõime hindamisega seoses konkreetse kauba või teenusega. Kui direktiivi tõlgendada lähtudes eespool viidatud kohtuotsusest Koninklijke KPN Nederland, näeb direktiiv pädevatele ametiasutustele tehtavate otsuste jaoks ette kohustuslikud juhised. Saksamaa valitsuse sõnul võivad ja peavad need kohtud, kelle pädevuses siseriikliku õiguse alusel on üksnes selliste otsuste õiguspärasuse kontrollimine, tegema otsuseid samuti kaupade ja teenuste kohta, st iga klassi kohta eraldi. Saksamaa valitsus lisab siiski, et pädev ametiasutus ei pea mainima iga kaupa ja teenust eraldi, kui on võimalik esitada terviklik põhjendus nende kaupade ja teenuste kohta, mille puhul seda, kas tähist saab nende osas kaitsta, on võimalik hinnata sarnaselt.

42

Komisjoni arvates ei ole direktiiviga vastuolus, kui siseriiklikke õigusnorme, mis reguleerivad kohtu pädevust, kellele on esitatud kaebus pädeva ametiasutuse otsuse peale, tõlgendatakse nii, et kui kaubamärgi taotluse esitaja ei ole esitanud teise võimalusena registreerimistaotlust nende kaupade ja teenuste jaoks, mille puhul see ametiasutus ei ole esile toonud ühtki keeldumispõhjust, siis takistavad need õigusnormid sel kohtul andmast mainitud ametiasutusele korraldust registreerida kaubamärk osa kaupade ja teenuste jaoks. Komisjoni sõnul vastab Beneluxi kaubamägiseadus direktiivi artiklile 3 ja eelkõige direktiivi artiklile 13, mis jätab liikmesriikidele suure vabaduse kaubamärgi valdkonnas siseriiklike menetluste reguleerimiseks.

43

Kõigepealt tuleb meenutada, et kolmanda põhjenduse kohaselt ei võeta direktiiviga ette liikmesriikide kaubamärke käsitlevate õigusaktide täiemahulist ühtlustamist, vaid piirdutakse nende siseriikliku õiguse sätete ühtlustamisega, mis mõjutavad siseturu toimimist kõige otsesemalt.

44

Lisaks sellele jätab direktiiv viienda põhjenduse kohaselt liikmesriikidele vabaduse määratleda muu hulgas kaubamärgi registreerimise korda ja eelkõige registreerimise vormi.

45

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb juhul, kui ühenduse õiguse valdkonda kuuluva küsimuse teatava aspekti osas ühenduse õigusnormid puuduvad, iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga kindlaks määrata pädevad kohtud ja vastavate hagide menetlemise kord, tagades õigussubjektidele ühenduse õigusega antud õiguste kaitse ning selle, et esiteks ei oleks selline kord ebasoodsam kui analoogiliste siseriiklikul õigusel põhinevate hagide puhul (võrdväärsuse põhimõte) ning teiseks, et see ei muudaks ühenduse õiguskorra alusel antud subjektiivsete õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt selle kohta Euroopa Kohtu 6. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-472/99: Clean Car Autoservice, EKL 2001, lk I-9687, punkt 28 ja viidatud kohtupraktika).

46

Kui tegemist on põhikohtuasjas käsitletavatega sarnaste siseriiklike õigusnormidega, mis takistavad kohtul, kellele on esitatud kaebus pädeva ametiasutuse otsuse peale, tegemast otsust kaubamärgi eristusvõime kohta iga selle kaubamärgi registreerimise taotluses loetletud kauba ja teenuse osas eraldi sellisel juhul, kui ei taotlus ega ka kõnealuse ametiasutuse otsus ei käsitle kaupade või teenuste kategooriaid või kaupu või teenuseid eraldi võetuina, ei saa kohtu pädevuse sellist piiramist pidada tõhususe põhimõttega vastuolus olevaks eelkõige seetõttu, et asjast huvitatud isik võib pärast seda, kui otsus on tehtud täielikult või osaliselt tema kahjuks, esitada uue kaubamärgi registreerimise taotluse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab siiski kontrollima, kas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid on järgitud.

47

Samuti tuleneb kohtupraktikast, et kohus, kellele on esitatud kaebus kaubamärgi registreerimise taotluse kohta tehtud otsuse peale, peab asjaomastes siseriiklikes õigusaktides ette nähtud pädevuse teostamisel arvestama kõigi asjas tähtsust omavate faktiliste asjaolude ja tingimustega (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Koninklijke KPN Nederland, punkt 36).

48

Eeltoodud põhjendustest lähtuvalt tuleb kolmanda küsimuse teisele osale vastata, et direktiivi tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis takistavad kohtul, kellele on esitatud kaebus pädeva ametiasutuse otsuse peale, tegemast otsust kaubamärgi eristusvõime kohta iga registreerimistaotluses loetletud kauba ja teenuse osas eraldi sellisel juhul, kui ei taotlus ega ka kõnealuse ametiasutuse otsus ei käsitle kaupade või teenuste kategooriaid või kaupu või teenuseid eraldi võetuina.

49

Teise küsimusega ning kolmanda küsimuse esimese osaga, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis takistavad kohtul, kellele on esitatud kaebus pädeva ametiasutuse otsuse peale, arvestamast faktiliste asjaoludega ja tingimustega, mis on esile kerkinud pärast selle otsuse vastuvõtmist.

50

Beneluxi kaubamärgiamet esitab oma märkustes peamise argumendina nende küsimuste osas vastuvõetamatuse vastuväite.

51

Beneluxi kaubamärgiameti arvates põhinevad need küsimused arusaamal, et „asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud ja tingimused”, millega tuleb arvestada, on erinevad ajavahemiku tõttu, mis jääb Beneluxi kaubamärgiameti otsuse ja selle otsuse tegemise vahele, mille kohus on teinud selle otsuse peale esitatud kaebuse kohta. Eelotsusetaotlusest aga ei nähtu, et selline muutus oleks tegelikult aset leidnud. Seetõttu on need küsimused puhtalt teoreetilised või hüpoteetilised ja seega vastuvõetamatud.

52

Sellega seoses tuleb märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale saab Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute EÜ artiklis 234 ette nähtud koostöö raames ainult siseriiklik kohus, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, kohtuasja eripära arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Euroopa Kohus ei saa vastata siseriikliku kohtu esitatud eelotsuse küsimusele, kui on ilmselge, et siseriikliku kohtu taotletud ühenduse õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja tegelike asjaoludega või selle esemega või kui tegemist on hüpoteetilise probleemiga (vt 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-350/03: Schulte, EKL 2003, lk I-9215, punkt 43 ja viidatud kohtupraktika).

53

Käesolevate eelotsuse küsimuste puhul olukord selline ei ole. Nimelt juhib eelotsusetaotluse esitanud kohus tähelepanu sellele, et kui ta peab tegema otsuse pädeva ametiasutuse otsuse peale esitatud kaebuse kohta, siis on põhikohtuasja asjaolude puhul võimalik, et siseriiklikud õigusnormid takistavad tal arvestamast kõigi asjas tähtsust omavate faktiliste asjaolude ja tingimustega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et registreerimistaotluse kontrollimise puhul võib selline asjas tähtsust omav faktiline asjaolu olla see, et selle taotlusega hõlmatud teatavate kaupade puhul keeldumispõhjus puudub, samas kui teiste kaupade puhul on keeldumispõhjus olemas.

54

Sellest tulenevalt on ilmne, et teine küsimus ja kolmanda küsimuse esimene osa ei ole teoreetilised ega hüpoteetilised ning on seega vastuvõetavad.

55

Beneluxi kaubamärgiamet väidab, et direktiivi artikkel 3 ei anna teisele küsimusele vastust.

56

Tuginedes eespool viidatud kohtuotsusele Koninklijke KPN Nederland ning direktiivi artikli 3 lõike 3 teisele lausele, väidab Saksamaa valitsus, et nende faktiliste asjaoludega ja tingimustega, mis tekivad või tulevad ilmsiks alles pärast pädeva ametiasutuse poolt kaubamärgi registreerimise taotluse kohta otsuse tegemist, arvestamise piiramine kuulub liikmesriikide pädevusse.

57

Komisjon jagab seda seisukohta ja lisab, et siseriikliku õiguse sätted, mis takistavad kohtul tunnistamast ebaseaduslikuks pädeva ametiasutuse otsust selliste faktiliste asjaolude ja tingimuse põhjal, mis on sellisest otsusest hilisemad, peavad olema kooskõlas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega.

58

Euroopa Kohus on varem otsustanud, et esiteks peab pädev ametiasutus enne kaubamärgi registreerimise taotluse kohta lõpliku otsuse tegemist arvestama kõigi asjas tähtsust omavate faktiliste asjaolude ja tingimustega ja et teiseks peab kohus, kellele on esitatud kaebus selle otsuse peale, siseriiklikes õigusaktides ette nähtud pädevuse teostamisel arvestama kõigi asjas tähtsust omavate faktiliste asjaolude ja tingimustega (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Koninklijke KPN Nederland, punkt 36).

59

Nagu komisjon on põhjendatult märkinud, peab selliste vaidluste puhul pädeva ametiasutuse poolt tehtud otsuse õiguspärasust kontrollima siseriiklik kohus. Selle otsuse saab teha ainult nende faktiliste asjaolude ja tingimuste põhjal, mis olid sellele ametiasutusele otsuse tegemise ajal teada.

60

Seega võib siseriiklik õiguskord takistada kohtul, kellele on esitatud kaebus pädeva ametiasutuse otsuse peale, selle otsuse õiguspärasuse hindamisel arvestamast nende faktiliste asjaolude ja tingimustega, mis on kõnealusest otsusest hilisemad.

61

Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele ja kolmanda küsimuse esimesele osale vastata, et direktiivi tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis takistavad kohtul, kellele on esitatud kaebus pädeva ametiasutuse otsuse peale, arvestamast nende faktiliste asjaolude ja tingimustega, mis on kõnealusest otsuse tegemise päevast hilisemad.

62

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimest direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta tuleb tõlgendada nii, et: