Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62005CJ0141

Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 8. november 2007.
Hispaania Kuningriik versus Euroopa Liidu Nõukogu.
Kalandus - Määrus (EÜ) nr 27/2005 - Kalapüügikvootide jaotamine liikmesriikide vahel - Hispaania Kuningriigi ühinemisakt - Üleminekuperioodi lõpp - Suhtelise stabiilsuse nõue - Mittediskrimineerimise põhimõte - Uued kalapüügivõimalused - Vastuvõetavus.
Kohtuasi C-141/05.

Kohtulahendite kogumik 2007 I-09485

ECLI identifier: ECLI:EU:C:2007:653

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

8. november 2007 ( *1 )

„Kalandus — Määrus (EÜ) nr 27/2005 — Kalapüügikvootide jaotamine liikmesriikide vahel — Hispaania Kuningriigi ühinemisakt — Üleminekuperioodi lõpp — Suhtelise stabiilsuse nõue — Diskrimineerimiskeelu põhimõte — Uued kalapüügivõimalused — Vastuvõetavus”

Kohtuasjas C-141/05,

mille esemeks on EÜ artikli 230 alusel 29. märtsil 2005 esitatud tühistamishagi,

Hispaania Kuningriik, esindajad: E. Braquehais Conesa ja M. A. Sampol Pucurull, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: F. Florindo Gijón ja A. de Gregorio Merino,

kostja,

keda toetab:

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: F. Jimeno Fernández ja T. van Rijn, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

menetlusse astujad,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees A. Rosas, kohtunikud: U. Lõhmus, J. N. Cunha Rodrigues, A. Ó Caoimh ja P. Lindh (ettekandja),

kohtujurist: Y. Bot,

kohtusekretär: ametnik J. Swedenborg,

arvestades kirjalikus menetluses ja 6. juuni 2007. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1

Oma hagis palub Hispaania Kuningriik tühistada nõukogu 22. detsembri 2004. aasta määrus (EÜ) nr 27/2005, millega määratakse 2005. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügivõimalused ning tingimused, mida kohaldatakse ühenduse vetes ning ühenduse kalalaevade suhtes püügipiirangutega vetes (ELT 2005, L 12, lk 1), niivõrd, kuivõrd selle määrusega ei antud talle teatavaid kvoote ühenduse vetes Põhjameres ja Läänemeres.

Õiguslik raamistik

Akt Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemistingimuste ja asutamislepingutesse tehtavate muudatuste kohta

2

Akti Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemistingimuste ja asutamislepingutesse tehtavate muudatuste kohta (EÜT 1985, L 302, lk 23; edaspidi „ühinemisakt”) artiklites 156–166 on sätestatud Hispaania kalalaevadele juurdepääs ühenduse vetele ja nende ressurssidele. Nimetatud artikli 166 sätetest tulenevalt kehtib selliselt määratletud režiim ajavahemikul, mis lõpeb 31. detsembril 2002 (edaspidi „üleminekuperiood”).

Määrused (EMÜ) nr 170/83 ja nr 172/83

3

Nõukogu 25. jaanuari 1983. aasta määrusega (EMÜ) nr 170/83, millega luuakse ühenduse kalavarude kaitse ja majandamise süsteem (EÜT L 24, lk 1), kehtestas seadusandja väljapüügi kogumahtude liikmesriikide vahel jaotamise eeskirjad. Euroopa Liidu Nõukogu eesmärk oli eelkõige tagada kalandustegevuse suhteline stabiilsus. Selle määruse põhjenduste 5-7 kohaselt on suhtelise stabiilsuse eesmärk kaitsta kalandusest ja sellega seotud tegevusaladest suuresti sõltuvate piirkondade kohaliku elanikkonna erivajadusi, arvestades varude bioloogilise seisundi ajutisust.

4

Esmakordselt sekkuti ühenduse vetes kasutada olevate kalavarude jaotamisse (edaspidi „esialgne jaotus”) nõukogu 25. jaanuari 1983. aasta määrusega (EMÜ) nr 172/83, millega kehtestatakse 1982. aastaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade suhtes lubatav kogupüük ühenduse kalastusvööndis, ühendusele kasutada olev osa sellest kogupüügist, selle osa jaotus liikmesriikide vahel ning püügitingimused lubatud kogupüügile (EÜT L 24, lk 30).

5

Kasutada olevate varude õiglase jaotamise tarvis on nõukogu määruse nr 172/83 põhjenduse 4 kohaselt eriti arvestanud traditsioonilist kalandustegevust ning kalandusest ja sellega seotud tegevusaladest suuresti sõltuvate piirkondade kohaliku elanikkonna erivajadusi ja kalapüügi võimaluste vähenemist kolmandate riikide vetes.

6

Selles jaotuses aluseks võetav viiteperiood jäi ajavahemikku 1973-1978 (edaspidi „esialgne viiteperiood”).

Määrus (EMÜ) nr 3760/92

7

Nõukogu 20. detsembri 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 3760/92, millega luuakse ühenduse kalanduse ja akvakultuurisüsteem (EÜT L 389, lk 1), tunnistati kehtetuks määrus nr 170/83. Selles määratletakse suhtelise stabiilsuse mõiste, mis sisuliselt kordab määruses nr 170/83 esinenud definitsiooni, ja väljapüügi jaotamist puudutavaid sätteid, mis on toodud eelkõige selle artikli 8 lõikes 4.

8

Selle lõike punkti iii kohaselt:

„määrab [nõukogu] kõikide liikmesriikide huvisid arvestades jaotusmeetodi, juhul kui ühendus kehtestab püügipiirkonna või püügipiirkondade rühma jaoks uued püügivõimalused, mida ühenduse kalanduspoliitika raames varem ei ole rakendatud”.

Määrus (EÜ) nr 2371/2002

9

Määrus nr 3760/92 tunnistati kehtetuks ja asendati nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta (EÜT L 358, lk 59; ELT eriväljaanne 04/05, lk 460). Määruse nr 2371/2002 artikli 17 lõige 1 sätestab, et ühenduse kalalaevadel on võrdne vetele ja kalavarudele juurdepääsu õigus kõigis selles artiklis määratletud ühenduse vetes, välja arvatud liikide kaitseks ja säästvuseks võetud meetmete korral.

10

Nimetatud määruse artikli 20 pealkirjaga „Kalapüügivõimaluste jaotamine” lõige 1 sätestab, et nõukogu otsustab püügipiirangute ja/või püügikoormuse piirangute ning kalapüügivõimaluste jaotamise üle liikmesriikide vahel ning kõnealuste piirangutega seotud tingimuste üle. Püügivõimalused jaotatakse liikmesriikide vahel nii, et igaühele oleks tagatud kõikide varude ja kalastustegevuse suhteline stabiilsus.

11

Suhtelise stabiilsuse põhimõte on defineeritud nimetatud määruse põhjendustes 16-18, kus osutatakse eelkõige varude bioloogilise seisundi ajutisusele ning kalandusest ja sellega seotud tegevusaladest suuresti sõltuvate piirkondade elanikkonna vajadustele.

12

Määruse nr 2371/2002 artikli 20 lõikes 2 on sätestatud, et kui ühendus määrab kindlaks uued kalapüügivõimalused, otsustab nõukogu iga liikmesriigi huvisid arvesse võttes nende võimaluste jaotamise üle.

Määrus nr 27/2005

13

Nõukogu võttis 22. detsembril 2004 vastu käesoleva hagi esemeks oleva määruse nr 27/2005, tuginedes eelkõige määruse nr 2371/2002 artikli 20 sätetele.

Vaidluse taust ja menetlus

14

Kuna Hispaania Kuningriik leidis, et tal on alates üleminekuperioodi lõpust õigus osaleda liikide jaotamises, millele on Põhjameres ja Läänemeres seatud püügipiirangud, esitas ta nõukogule taotluse talle neis meredes püügikvoodi eraldamiseks.

15

See liikmesriik väitis, et pärast tema ühinemist Euroopa Ühendusega neis püügipiirkondades jaotatud kvoodid, millele ei olnud Hispaania laevastikul üleminekuperioodi kestel juurdepääsu, tuleks ümber vaadata, võttes esiteks arvesse võimatust puht õiguslikult osaleda selles jaotamises ning teiseks nimetatud laevastiku väljapüüki Põhjameres esialgse viiteperioodi jooksul.

16

Nõukogu jättis Hispaania Kuningriigi taotluse rahuldamata.

17

Selle otsuse peale esitas Hispaania Kuningriik Euroopa Kohtule kaks esimest hagi seoses jaotamistega 2003. aastal (mis olid aluseks 30. märtsi 2006. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C-87/03 ja C-100/03: Hispaania vs. nõukogu, EKL 2006, lk I-2915), kaks hagi seoses jaotamistega 2004. aastal (mis olid aluseks Euroopa Kohtu presidendi . aasta määrusele kohtuasjas C-133/04: Hispaania vs. nõukogu (kohtulahendite kogumikus ei avaldata), mis anti pärast seda, kui Hispaania Kuningriik oli oma hagist loobunud, ning . aasta otsusele kohtuasjas C-134/04: Hispaania vs. nõukogu (EKL 2007, lk I-54)) ning käesoleva hagi 2005. aasta kohta.

18

Hispaania Kuningriik väidab, et kuna määrusega nr 27/2005 ei eraldatud talle teatud kalapüügikvoote Põhjameres ja Läänemeres, siis ei ole Hispaania laevastikul vaatamata üleminekuperioodi lõppemisele praktiliselt võimalik püüda enamikku kalaliike, millele on neis meredes seatud kvoodid. Hispaania Kuningriik esitab oma hagi toetuseks kolm väidet. Esimene väide tugineb mittediskrimineerimise põhimõtte, teine väide ühinemisakti ja kolmas väide määruse nr 2371/2002 artikli 20 lõike 2 rikkumisele.

19

Kolmanda väite raames selgitab Hispaania Kuningriik oma hagiavalduse punktis 27, et see puudutab järgmisi kalaliike: tobias (püügipiirkonnad IIa ja IV), merikurat (püügipiirkonnad IIa ja IV), Atlandi merilest ja harilik soomuslest (püügipiirkonnad IIa ja IV), soomuskammeljas (püügipiirkonnad IIa ja IV), pikklest (püügipiirkonnad IIa ja IV), Norra salehomaar (püügipiirkonnad IIa ja IV), putassuu (püügipiirkonnad IIa ja IV), krevett (püügipiirkonnad IIa, IIIa ja IV), harilik kammeljas ja kammeljas (püügipiirkonnad IIa ja IV), rai (püügipiirkonnad IIa ja IV), ogahai (püügipiirkonnad IIa ja IV) ja stauriid (püügipiirkonnad IIa ja IV).

20

Euroopa Kohtu presidendi 21. juuni 2005. aasta määrusega lubati Euroopa Ühenduste Komisjonil astuda nõukogu nõuete toetuseks menetlusse.

21

Euroopa Kohtu presidendi 10. mai 2005. aasta otsusega peatati menetlus käesolevas kohtuasjas kuni eespool viidatud . aasta kohtuotsuse Hispaania vs. nõukogu kuulutamiseni, millega Euroopa Kohus lahendas kaks esimest hagi.

22

Selle otsuse järel küsiti Hispaania Kuningriigilt, kas ta soovib käesolevat menetlust jätkata. Hispaania Kuningriik andis 27. aprilli 2006. aasta kirjas jaatava vastuse.

23

Tuginedes nimetatud kohtuotsusele, väitis see liikmesriik oma kirjas, et uusi kalapüügivõimalusi kujutavad endast need liigid, mida jaotati kvootide alusel tema arvates esimest korda määruses nr 27/2005, nimelt:

i)

meriluts, püügipiirkond IV (Norra veed)

ii)

merikurat, püügipiirkond IIa (ühenduse veed) ja vöönd IV (ühenduse veed)

iii)

putassuu, püügipiirkond IV (Norra veed)

iv)

molva, püügipiirkond IV (Norra veed)

v)

Norra salehomaar, püügipiirkond IV (Norra veed).

24

Hispaania Kuningriigi väitel on nõukogu rikkunud määruse nr 2371/2002 artikli 20 lõikest 2 tulenevaid kohustusi, andmata talle ühtki kvooti nendele liikidele.

Hagi vastuvõetavus

25

Menetlusse astuja seisukohtades väidab komisjon, et Hispaania Kuningriigi hagi on vastuvõetamatu, kuna oma 27. aprilli 2006. aasta kirjas oli ta muutnud oma hagi eset, keskendudes üksnes kolmandale väitele ja viidates 2004. aasta detsembris vastu võetud määrusega nr 27/2005 esmakordselt jaotatud liikidele, mida algses hagiavalduses ei olnud mainitud. Pealegi, kuigi esialgset menetlust jätkati, on hagi ese eespool viidatud . aasta otsuse Hispaania vs. nõukogu järgselt igal juhul ära langenud.

26

Siiski tuleb märkida, et nõukogu – kostja, kelle toetuseks lubati komisjonil menetlusse astuda – ei ole Hispaania Kuningriigi hagi suhtes esitanud ühtki vastuvõetamatuse vastuväidet.

27

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 40 neljanda lõigu kohaselt piirdub menetlusse astumise avaldus ühe poole nõuete toetamisega. Lisaks, kodukorra artikli 93 lõike 4 kohaselt peab menetlusse astuja nõustuma kohtuasja staadiumiga menetlusse astumise ajal.

28

Siit järeldub, et komisjonil kui menetlusse astujal puudus pädevus vastuvõetamatuse vastuväite esitamiseks (vt 30. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-107/99: Itaalia vs. komisjon, EKL 2002, lk I-1091, punkt 29).

29

Siiski peab Euroopa Kohus tulenevalt kodukorra artikli 92 lõikest 2 omal algatusel uurima, ega Hispaania Kuningriik ei ole menetluse käigus – vastupidiselt kodukorra artikli 38 nõuetele – vaidluse eset muutnud ja ega hagi ese ei ole eespool viidatud 30. märtsi 2006. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. nõukogu järgselt ära langenud.

30

Esimese punkti kohta tuleb märkida, et Hispaania Kuningriik andis oma 27. aprilli 2006. aasta kirjas jaatava vastuse Euroopa Kohtu küsimusele, kas selle kohtuotsuse järgses õiguslikus kontekstis kavatseb ta menetlust jätkata. Ta kinnitas oma vastuse sisu ka Euroopa Kohtu istungil.

31

Vastab tõele, et oma kirjas mainis Hispaania Kuningriik seda, kui oluline on selle kohtuotsuse kuulutamise järgselt uurida, kas teatud kalaliigid kujutavad endast määruse nr 2371/2002 artikli 20 lõike 2 tähenduses uusi kalapüügivõimalusi, mis on hagiavalduses tõstatatud kolmanda väite esemeks. Järelikult tuleb selle väite analüüsimise raames vajadusel kontrollida, kas nende liikide mainimine jääb esialgse hagi eseme raamidesse või laiendab ta seda lubamatult.

32

Mis puudutab küsimust, kas käesoleva hagi ese on eespool viidatud 30. märtsi 2006. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. nõukogu järgses õiguslikus kontekstis ära langenud, siis tuleb märkida, et määrus, mille osalist tühistamist Hispaania Kuningriik selle kohtuotsuse aluseks olevas vaidluses nõudis, on erinev sellest, mis on vaidlustatud käesolevas kohtuasjas. Tegelikult viidati nimetatud kohtuotsuses nõukogu . aasta määrusele (EÜ) nr 2341/2002, millega määratakse 2003. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügivõimalused ning tingimused, mida kohaldatakse ühenduse vetes ning ühenduse kalalaevade suhtes püügipiirangutega vetes (EÜT L 356, lk 12), samas kui vaidlustatud määrus käesolevas hagis on määrus nr 27/2005, millega määratakse kindlaks püügivõimalused 2005. aastaks. Nendel kahel kohtuasjal on järelikult erinevad esemed.

33

Järelikult on käesolev vaidlus vastuvõetav.

Põhiküsimus

Kolmas väide mittediskrimineerimise põhimõtte rikkumise kohta

Poolte argumendid

34

Hispaania Kuningriik väidab, et alates üleminekuperioodi lõpust peaks Hispaania laevadel olema mitte üksnes võrdne juurdepääs ühenduse vetele, mille üle vaidlust ei ole, vaid ka juurdepääs nende ressurssidele, mis eeldaks talle kalapüügikvootide eraldamist Põhjameres ja Läänemeres. Määrusega nr 27/2005 ei ole aga Hispaania Kuningriigile nendes meredes praktiliselt mingeid kvoote eraldatud. Selle määrusega ei ole järgitud võrdse kohtlemise tingimusi ning sellega diskrimineeritakse Hispaania kalureid.

35

Sellist diskrimineerimist ei õigusta ükski objektiivne põhjus. Alates ühinemisest peab kõigi uute liikmesriikide suhtes üldreeglina olema tagatud kogu ühenduse õiguse kohaldamine. Ühinemisaktis sätestatud erandid sellest reeglist on ajutised ja neid tuleb tõlgendada kitsalt.

36

Selle liikmesriigi arvates on mõiste „juurdepääs ühenduse vetele” ja mõiste „juurdepääs nende ressurssidele” omavahel lahutamatult seotud. Määruses nr 27/2005 ei tehta nende vahel mingit vahet ning seega tuleb nõukogul võtta kohaseid meetmeid jaotusmeetodi muutmiseks.

37

Ressurssidele juurdepääsu puudumine muudab vetele juurdepääsu õiguse praktikas sisutühjaks. Kvoodid on seatud vaid majanduslikku väärtust omavatele liikidele. Pealegi põhjustab keskkonnale kahju kohustus visata kvootide puudumise korral nende liikide väljapüük – isegi surnult – tagasi merre. Lõpuks, kuna Hispaania Kuningriigil ei ole nendes vetes praktiliselt mingeid kvoote, ei saa ta määruse nr 2371/2002 artikli 20 lõikes 5 ette nähtud kalapüügivõimalusi vahetada.

38

Hispaania Kuningriik väidab, et tema olukord erineb nende liikmesriikide omast, kes samuti pole saanud kvoote määruse nr 27/2005 alusel. Tegelikult ei ole viimaste laevad tingimata huvitatud kalapüügist kõnealustes vetes, vastupidiselt laevadele Hispaania Kuningriigis – liikmesriigis, kus elanikkond sõltub suuresti kalandusest, eelkõige Galicias ja Baski provintsides. Hispaania Kuningriik väidab, et üleminekusätete puudumisel osales ta esimeses kvootide jaotamises pärast ühendusega ühinemist 1986. aastal ning on seega õigustatud saama kvoote aastal 2003.

39

Nõukogu arvates ei ole määrus nr 27/2005 Hispaania Kuningriigi suhtes diskrimineeriv. Viimast koheldakse tegelikult samuti kui teisi liikmesriike, kes ei saanud kvoote, kuna nad ei tegelenud püügitegevusega, mille stabiilsust oleks nõukogu võinud otsustada tagada, ja kes moodustavad peaaegu poole nimetatud riikidest. Nõukogu rõhutab, et Hispaania valitsus ei näe erinevust mõiste „juurdepääs ühenduse vetele” ja mõiste „juurdepääs nende ressurssidele” vahel.

Euroopa Kohtu hinnang

40

Võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et võrreldavaid olukordi ei tohi kohelda erineval viisil ja et erinevaid olukordi ei tohi kohelda võrdväärsetena, välja arvatud need juhtumid, kui teatud kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt eelkõige 17. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-44/94: Fishermen’s Organisations jt, EKL 1995, lk I-3115, punkt 46; eespool viidatud . aasta otsus kohtuasjas Hispaania vs. nõukogu, punkt 48 ja eespool viidatud . aasta otsus kohtuasjas Hispaania vs. nõukogu, punkt 28).

41

Seega on küsimus selles, kas Hispaania Kuningriigi olukord on võrreldav nende liikmesriikide olukorraga, kellele eraldati määrusega nr 27/2005 püügikvoodid Põhjameres ja Läänemeres.

42

Nagu eespool viidatud 30. märtsi 2006. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. nõukogu punktis 50 märgitakse, on Euroopa Kohus varem juba uurinud küsimust nende liikmesriikide võimaliku diskrimineerimise kohta, kellele ei ole pärast ühendusega ühinemist kalapüügikvoote eraldatud.

43

Nagu 13. oktoobri 1992. aasta otsusest liidetud kohtuasjades C-63/90 ja C-67/90: Portugal ja Hispaania vs. nõukogu (EKL 1992, lk I-5073) punktist 41 nähtub, väidab Portugali Vabariik, et Portugali laevastik teostas püügitegevust Gröönimaa vetes aastatel 1973–1977, s.o osa esialgse viiteperioodi kestel. Ta rõhutas, et Portugali laevastiku püügikogused olid võrreldavad Saksamaa laevastiku püügikogustega ja pisut suuremad, kui Ühendkuningriigi laevastiku püügikogused.

44

Siiski leidis Euroopa Kohus, et Portugali Vabariigi olukord ei olnud võrreldav nende liikmesriikide olukorraga, kes jaotamises osalesid. Kohus ütles, et kuna ühinemisaktiga ei ole olemasolevat olukorda seoses välisvarude jaotamisega muudetud, siis kohaldub ühenduse õigustik, ning et seetõttu ei saa uued liikmesriigid kõnealuste normide kohaldamisest hoidumiseks tugineda ühinemise eelsetele asjaoludele, mille hulka kuulub ka püügitegevus viiteperioodil. Alates ühinemisest on nad samas olukorras, milles on liikmesriigid, kes ei osale jaotamises vastavalt püügitegevuse suhtelise stabiilsuse põhimõttele, mis ilmnes 1983. aastal toimunud jaotamise raames seoses enne ühinemist saavutatud kokkulepetega (vt eespool viidatud kohtuotsus Portugal ja Hispaania vs. nõukogu, punktid 43 ja 44; 30. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, punkt 52 ja . aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, punkt 32).

45

Selline mõttekäik on üle kantav ka käesolevasse kohtuasja. Sellest järeldub, et Hispaania Kuningriik ei ole nende liikmesriikidega võrreldavas olukorras, kes saavad kasutada esialgse jaotamise käigus eraldatud kvoote, ning et seetõttu ei saa Hispaania Kuningriik tugineda Hispaania laevade püügitegevusele Põhjameres esialgse viiteperioodi jooksul aastatel 1973–1976. Tema olukord on hoopis võrreldav nende liikmesriikide olukorraga, kelle laevadele ei ole kõnealuseid kvoote eraldatud, olenemata sellest, kas need liikmesriigid on Põhjamere ja/või Läänemere vetes selle perioodi jooksul püügitegevust teostanud (vt eespool viidatud 30. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, punkt 53 ja . aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, punkt 33).

46

Üleminekuperioodi lõpp ei muuda selles olukorras midagi.

47

Nõukogu on õigesti väitnud, et vetele juurdepääsu mõistet tuleb eristada juurdepääsust selle ressurssidele. Kuigi Hispaania Kuningriigil on pärast üleminekuperioodi lõppemist jälle juurdepääs Põhjamere ja Läänemere vetele, ei tähenda see, et Hispaania laevadel on esialgses jaotamises või hilisemates jaotamistes osalenud liikmesriikidega võrdne juurdepääs nende kahe mere ressurssidele (vt eespool viidatud 30. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, punkt 55 ja . aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, punkt 35).

48

Nõukogu leidis, et kuna Hispaania laevad ei olnud Põhjameres ja Läänemeres enam kui 20 aasta jooksul kalastanud, siis ei riku neile kvootide eraldamata jätmine suhtelise stabiilsuse põhimõtet seoses asjaomase elanikkonna püügitegevusega. Seetõttu leidis nõukogu, et Hispaania Kuningriik ei olnud nende liikmesriikidega, kelle laevad asjaomasel viiteperioodil neis vetes kalastasid, võrdväärses olukorras (vt eespool viidatud 30. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, punkt 56 ja . aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, punkt 36).

49

Tuleb lisada, et Põhjamere ja Läänemere vetele juurdepääsu puhtalt ajutisest õiguslikust keelust tulenev olukord, kus Hispaania Kuningriigil on võimatu üleminekuperioodi jooksul osaleda kvootide uues jaotamises, ei muuda seda järeldust mingil moel. Sellest ei tulene, et nõukogu oleks selle perioodi lõpus pidanud muutma jaotusmeetodit, et Hispaania Kuningriigi huvisid arvesse võtta. Vastupidiselt selle liikmesriigi poolt kirjalikus menetluses ja kohtuistungil esitatud väidetele, ei ole tegelikult mingil moel tõendatud, et kui kahe asjaomase mere vetele juurdepääsukeeldu üleminekuperioodi jooksul ei oleks olnud, oleks see liikmesriik saanud teatud kvoote nendele liikidele, mida nimetatud perioodi jooksul uuesti jaotati.

50

Pealegi ei saa Hispaania Kuningriigi teised argumendid, mis on märgitud käesoleva otsuse punktis 37, muuta siinse otsuse punktis 47 tehtud järeldust. Seega fakt, et liigid, millele kvoodid on seatud, on väärtuslikumad kui muud liigid, ei tähenda seda, et liikmesriigile tuleb teatud kvoodid eraldada. Väidetav ökoloogiline risk ei ole tõendamist leidnud. Teatud kvootide vahetamise võimatus tuleneb sellest, et viimaseid pole eraldatudki. Tegelikult näeb määruse nr 2371/2002 artikli 20 lõige 5 ette lihtsalt võimaluse liikmesriikidel oma kvoote vahetada. See ei anna siiski õigust kvoote saada.

51

Sellest järeldub, et kohtlemata Hispaania Kuningriiki määruses nr 27/2005 samal viisil, kui enne tema ühendusega ühinemist kalapüügikvootide esialgses jaotamises või üleminekuperioodi jooksul kvootide hilisemas jaotamises osalenud liikmesriike, ei diskrimineerinud nõukogu Hispaania Kuningriiki.

52

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb väide mittediskrimineerimise põhimõtte rikkumise kohta tagasi lükata.

Väide ühinemisakti rikkumise kohta

Poolte argumendid

53

Hispaania valitsus leiab, et kuna määrusega nr 27/2005 ei eraldatud Hispaania Kuningriigile teatud kalapüügikvoote pärast tema ühendusega ühinemist toimunud kvootide jaotamisel ühenduse vetes Põhjameres ja Läänemeres, siis pikendatakse selle määrusega ühinemisaktis talle ettenähtud üleminekuperioodi ning rikutakse seetõttu nimetatud akti sätteid.

54

Hispaania Kuningriik leiab, et ühinemisaktis ette nähtud erandite pikendamine selles aktis sätestatud üleminekuperioodi järgsesse aega rikub nende erandlikku, üleminekulist ja piiratud iseloomu.

55

See liikmesriik lisab, et kuigi Euroopa Kohus on eespool viidatud 30. märtsi 2006. aasta kohtuotsuses Hispaania vs. nõukogu juba uurinud ühinemisakti rikkumist, on käesolev kohtuasi siiski erinev selles osas, et vastupidiselt selles otsuses uuritud määrusele puudutab määrus nr 27/2005 eelkõige 2005. aastal määratud kvoote, mis kujutavad endast uusi kalapüügivõimalusi.

56

Nõukogu väidab omalt poolt, et ühinemisakti sätted ei kuulu pärast üleminekuperioodi lõppu kohaldamisele ning seetõttu ei saa need enam olla kriteeriumiks nõukogu poolt võetud meetmete õiguspärasuse hindamisel.

57

Lisaks sellele ei käsitle ega sätesta ühinemisakt kvootide jaotamise süsteemi ümbervaatamist.

58

Nõukogu lisab, et ühinemisakti artiklid 156-164, mis sisaldavad üleminekusätteid, ei anna juhiseid selle kohta, kuidas nõukogu peaks jätkama uute püügivõimaluste jaotamist 2005. aastal, st nende sätete kehtivuse lõppemisest aastaid hiljem.

Euroopa Kohtu hinnang

59

Nagu ka nõukogu on märkinud, tuleb meenutada, et ühinemisakti artiklid 156–164 sätestavad kalanduse sektoris kohaldatava süsteemi üksnes üleminekuperioodi ajaks. Seetõttu ei saa need artiklid põhimõtteliselt olla aluseks sellist ajavahemikku puudutavatele nõuetele, mis hakkab kulgema pärast üleminekuperioodi lõppu (vt eespool viidatud 30. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, punkt 64 ja . aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, punkt 44).

60

Lisaks sellele ei tulene ühinemisaktist nõukogule mingit kohustust muuta tulevikus kalapüügivõimaluste jaotusmeetodit, mis on vastu võetud üleminekuperioodi kestel pärast Hispaania Kuningriigi ühinemist.

61

Kuigi üleminekuperioodi kestel kohaldamisele kuuluv režiim on oma olemuselt ajutine, ei tähenda see, et selle perioodi lõppedes kaoksid automaatselt kõik selles sätestatud piirangud, kui need tulenevad ka antud liikmesriigile kohaldatavast ühenduse õigustikust. Nagu eespool viidatud 30. märtsi 2006. aasta kohtuotsuse Hispaania vs. nõukogu punktis 29 märgitud, sisaldub ühenduse õigustikus kvootide jaotusmeetod, mis on kehtestatud Hispaania Kuningriigi ühendusega ühinemise hetkel kehtivate õigusnormidega. See jaotusmeetod on põhimõtteliselt kehtiv seni, kuni seda ei ole nõukogu aktiga muudetud.

62

Üleminekuperioodil kvootide jaotamine ei ole reguleeritud mitte ühinemisaktiga, vaid asjaomased kvoodid on kehtestatud määrustega ja suhtelise stabiilsuse põhimõttega (vt eespool viidatud 30. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, punkt 66 ja . aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, punkt 47). Mis puudutab esmakordselt määruse nr 27/2005 alusel tehtud jaotamisi, siis ühinemisakti sätted nende suhtes enam ei laienenud.

63

Seetõttu ei ole nõukogu määrusega nr 27/2005 Hispaania Kuningriigile Põhjameres ja Läänemeres teatud kalapüügikvootide eraldamata jätmisega ühinemisakti kuidagi rikkunud.

64

Sellest lähtuvalt tuleb väide ühinemisakti rikkumise kohta tagasi lükata.

Väide määruse nr 2371/2002 artikli 20 lõike 2 rikkumise kohta

Poolte argumendid

65

Hispaania Kuningriik leiab, et tema 27. aprilli 2006. aasta kirjas mainitud ja käesoleva kohtuotsuse punktis 23 märgitud viis liiki kujutavad endast uusi kalapüügivõimalusi. Eraldamata talle nende liikide alusel mingeid kvoote, on nõukogu jätnud arvesse võtmata selle liikmesriigi huvisid ja järelikult rikkunud määruse nr 2371/2002 artikli 20 lõike 2 sätteid.

66

Nõukogu tunnistab, et määruse nr 27/2005 kohase esimese jaotamise esemeks olnud liigid kujutavad endast uusi kalapüügivõimalusi. Siiski kujutavad Hispaania ametiasutuste mainitud viiest liigist uusi kalapüügivõimalusi vaid järgmised liigid, mida jaotati konkreetsetes püügipiirkondades esimest korda 2005. aastal:

i)

meriluts, püügipiirkond IV (Norra veed)

ii)

merikurat, püügipiirkond IV (Norra veed)

iii)

molva, püügipiirkond IV (Norra veed)

iv)

Norra salehomaar, püügipiirkond IV (Norra veed).

67

Seevastu käesoleva kohtuotsuse punktis 23 mainitud merikurat, püügipiirkond IIa (ühenduse veed) ja püügipiirkond IV (ühenduse veed), jaotati esimest korda 1998. aastal. Nimetatud punktis 23 mainitud putassuu, püügipiirkond IV (Norra veed) oli varem 2002. aastal juba jaotatud. Hispaania Kuningriik on seega vääralt viidanud neile liikidele kui uutele kalapüügivõimalustele.

68

Nelja uue määratletud kalapüügivõimaluse osas märgib nõukogu, et ta võttis arvesse kõikide liikmesriikide, seal hulgas Hispaania Kuningriigi huvisid, kuid uute kalapüügivõimaluste arvesse võtmine ei tähenda, et kvoote peaksid saama kõik liikmesriigid. Nõukogu oli määranud viiteperioodi aastateks 1999-2003. Kuna Hispaania laevad asjaomases piirkonnas kõnealuseid liike selle ajavahemiku jooksul ei püüdnud, kuigi neil oli selleks võimalus, siis sellele liikmesriigile mingeid kvoote ei antud. Nõukogu järeldab, et ta ei ole ületanud kaalutlusõiguse piire ega ole seega rikkunud määruse nr 2371/2002 artikli 20 lõiget 2.

69

Hispaania Kuningriik tunnistas oma repliigis, et oli uuteks kalapüügivõimalusteks olevate liikide määratlemisel teinud vea ning nentis, et ainult neli nõukogu nimetatud liiki teatavates püügipiirkondades vastavad kõnealusele mõistele. Samas jääb ta seisukohale, et nende nelja liigi puhul rikkus nõukogu nimetatud artikli 20 lõiget 2.

70

Komisjon omakorda leiab, et kuna nõukogu nimetatud neli liiki jäävad kategooriasse „teised kalaliigid”, millele 2005. aastast varasemate määruste alusel on ühenduses antud üldine kvoot, ei kujuta nad endast uusi kalapüügivõimalusi. Seda mõistet kohaldatakse ainult nendele kalaliikidele, mis on ühenduse kasutuses uutele vetele või uutele liikidele juurdepääsu tõttu.

71

Komisjon lisab, et kui Euroopa Kohus ei nõustu mõiste „uued kalapüügivõimalused” sellise tõlgendusega ja otsustab, et nõukogu nimetatud neli kalaliiki kuuluvad selle mõiste alla, siis tuleb igal juhul järeldada, et nõukogu ei ole ületanud oma kaalutlusõiguse piire ega ole seega rikkunud määruse nr 2371/2002 artikli 20 lõiget 2.

Euroopa Kohtu hinnang

– Esialgsed märkused

72

Hispaania Kuningriik, nõukogu ja komisjon on üksmeelel, et ainult need neli nõukogu nimetatud ja käesoleva kohtuotsuse punktis 66 märgitud kalaliiki on need, mille osas toimus määruse nr 27/2005 alusel esimene jaotamine ning millele viidatakse käesoleva hagi kolmandas väites.

73

Siiski kerkib selle väite vastuvõetavuse osas üks probleem.

74

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 31 märgitud, tuleb kontrollida, ega Hispaania Kuningriik neid nelja kalaliiki mainides ei ole muutnud vaidluse eset kodukorra artikli 38 nõuete vastaselt.

75

Tuleb märkida, et nelja vaadeldava kalaliigi hulgas on Hispaania Kuningriigi hagiavalduse punktis 27 mainitud merikuradit seoses püügipiirkonnaga IV, ilma et täpsustataks, kas tegemist on ühenduse vetega, Norra vetega või nende vetega tervikuna. Oma 27. aprilli 2006. aasta kirjas mainib Hispaania valitsus merikuradit püügipiirkonnas IV (ühenduse veed), kuid parandab seda viidet oma repliigis ja väidab, et pidas silmas Norra vesi.

76

Võttes arvesse püügipiirkonna IV üldist nimetamist hagiavalduses, tuleb sedastada, et viidatud on selle püügipiirkonna vetele tervikuna ja järelikult on kolmas väide osas, mis käsitleb merikuradit püügipiirkonnas IV (Norra veed), vastuvõetav.

77

Seevastu, mis puudutab kolme ülejäänud kalaliiki, siis merilutsu ja molvat hagiavalduse punktis 27 ei esine ning püügipiirkonnas IV Norra salehomaari ei mainita. Järelikult tuleb sedastada, et hagiavalduses ei viidata ei merilutsule ega molvale ning Norra salehomaarile viidatakse üksnes püügipiirkonnas III. 27. aprilli 2006. aasta kirjas ja repliigis neile kolmele kalaliigile püügipiirkonnas IV (Norra veed) osutamine kujutab endast vaidluse eseme laiendamist, mis tuleb vastuvõetamatuse tõttu kõrvale jätta. Asjaolust, et need liigid esinevad käesoleva vaidluse esemeks oleva määruse nr 27/2005 I lisas, ei piisa, kuna Hispaania Kuningriik palub määruse tühistada üksnes osas, milles Hispaania laevastikule ei antud teatavaid kvoote, ning kuna ta on hagiavalduse punktis 27 täpsustanud vaid kolmandas väites osutatud liike.

– Väide

78

Hispaania Kuningriik väidab, et määrusega nr 27/2005 merikuradi jaotamine püügipiirkonnas IV (Norra veed) kujutab endast uut kalapüügivõimalust ning et nõukogu ei ole võtnud arvesse tema huvisid, andmata talle selle kalaliigi osas määruse nr 2371/2002 artikli 20 lõiget 2 rikkudes ühtki kvooti.

79

Tuleb hinnata, kas merikuradi jaotamine püügipiirkonnas IV (Norra veed) kujutab endast uut kalapüügivõimalust selle artikli 20 lõike 2 tähenduses, ja vajadusel ka seda, kas nõukogu on Hispaania Kuningriigi huvisid arvesse võtnud.

80

Esimeses küsimuses on selge, et määrusega nr 27/2005 toimunud jaotamine on esimene selle kalaliigi kvootide jaotamine liikmesriikide vahel.

81

Komisjoni arvates ei kujuta merikurat püügipiirkonnas IV (Norra veed) endast siiski uut kalapüügivõimalust, vaid tegemist on olemasoleva püügivõimalusega, kuna see ei puuduta kalaliiki, mida määruse nr 3760/92 artikli 8 lõike 4 punkti iii kohaselt ühenduse kalanduspoliitikas esimest korda kasutatakse. Määruse nr 2371/2002 artikli 20 lõikega 2 asendati selle artikli 8 lõike 4 punkt iii ning seda tuleb lugeda viimast silmas pidades. Siit järeldub, et selle kalaliigi kvoote oleks pidanud jaotama vastavalt määruse nr 2371/2002 artikli 20 lõikes 1 mainitud suhtelise stabiilsuse põhimõttele, mitte aga artikli 20 lõike 2 kohaselt liikmesriigi huvisid arvesse võttes.

82

Siiski tuleb märkida, et määrus nr 2371/2002 erineb määrusest nr 3760/92.

83

Määruses nr 2371/2002 täpsustatakse mõistet „kalapüügivõimalus”, mis artikli 3 punkti q kohaselt on koguseliselt kindlaksmääratud kalapüügiõigus. Mis puudutab selle määruse artikli 20 lõiget 2, siis selle tekst erineb nimetatud artikli 8 lõike 4 punkti iii omast ning selles nähakse lihtsalt ette, et kui ühendus määrab kindlaks uued kalapüügivõimalused, otsustab nõukogu iga liikmesriigi huvisid arvesse võttes nende võimaluste jaotamise üle.

84

Seega tuleb mõistet „uued kalapüügivõimalused” tõlgendada määruse nr 2371/2002 artikli 20 lõigete 1 ja 2 ülesehitust ja eesmärki arvesse võttes ning kohtupraktikat silmas pidades (vt 16. juuni 1987. aasta otsus kohtuasjas 46/86: Romkes, EKL 1987, lk 2671; . aasta otsused kohtuasjas C-70/90: Hispaania vs. nõukogu, EKL 1992, lk I-5159; kohtuasjas C-71/90: Hispaania vs. nõukogu, EKL 1992, lk I-5175; kohtuasjas C-73/90: Hispaania vs. nõukogu, EKL 1992, lk I-5191 ja eespool viidatud . aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu).

85

Nende artikli 20 kahe lõigu hindamisel nähtub, et esimene neist käsitleb olemasolevaid kalapüügivõimalusi, samas kui teine puudutab uusi kalapüügivõimalusi. Olemasolevad kalapüügivõimalused jaotatakse liikmesriikide vahel suhtelise stabiilsuse põhimõtet rakendades.

86

Euroopa Kohus on öelnud, et suhtelise stabiilsuse nõuet tuleb mõista selliselt, et see tähistab igale liikmesriigile kehtestatud suhtarvu säilitamist ning esialgselt kehtestatud jaotusmeetod jääb kehtima, kuni ei ole võetud vastu uut määrust, millega eelmist muudetakse (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Romkes, punkt 17 ja 30. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, punkt 27).

87

Kuivõrd suhtelise stabiilsuse põhimõtte rakendamine olemasolevatele kalapüügivõimalustele hõlmab liikmesriikide vahel juba kinnitatud jaotusmeetodi säilitamist, siis tuleb sedastada, et esimese jaotusmeetodi sisseviimine liikmesriikide vahel tähendab uute kalapüügivõimaluste andmist ning uut jaotust, mis võtab arvesse iga liikmesriigi huvisid. Huvide mõiste võib tähendada vajadust tagada kalandustegevuse suhteline stabiilsus, kuid ei ole selle vajadusega piiratud.

88

Niisiis, vastupidiselt komisjoni väljendatud seisukohale, kui esimene jaotusmeetod on liikmesriikide vahel kindlaks määratud (eelkõige pärast seda, kui nad on kasutanud oma kalapüügiõigust selles piirkonnas ja nende kalaliikide suhtes, millele ühendus on kehtestanud üldise kvoodi), teeb nõukogu otsuse, võttes iga liikmesriigi huvisid arvesse vastavalt määruse nr 2371/2002 artikli 20 lõikele 2. Kuna määratluse kohaselt ei saa ühtki jaotusmeetodit niisugusel puhul säilitada, puudub vajadus selle määruse artikli 20 lõike 1 sätete kohaldamiseks.

89

Tuleb lisada, et komisjoni pakutud tõlgendus viiks paradoksaalse olukorrani, kus liikmesriikide juurdepääsu õigust uutele vetele ja uutele kalaliikidele ei saaks kunagi käsitleda uute kalapüügivõimalustena, ja järelikult ei saaks kunagi arvesse võtta nende liikmesriikide huvisid määruse nr 2371/2002 artikli 20 lõike 2 tähenduses. Nii oleks see iga kord, kui käesoleva juhtumiga sarnaselt oleks uus juurdepääsuõigus esialgu üldiseks kvoodiks ühenduse kasuks, enne kui see antakse hiljem liikmesriikidele individuaalselt. Määrusest nr 2371/2002 ei tulene, et seadusandja oleks soovinud niiviisi piirata liikmesriikide huvide arvesse võtmist.

90

Eelnenud kaalutlusi arvesse võttes tuleb märkida, et liikmesriikidele esimene merikuradi jaotamine püügipiirkonnas IV (Norra veed), võttes aluseks selle kalaliigi tarbeks asjaomastes vetes esimese jaotusmeetodi rakendamise, kujutab endast uut kalapüügivõimalust.

91

Seega tuleb hinnata, kas nõukogu on Hispaania Kuningriigi huvisid nõuetekohaselt arvesse võtnud.

92

Mis puudutab määrust kalanduse kohta ühise põllumajanduspoliitika raames, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ühenduse seadusandjal selles valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus, mis vastab talle EÜ artiklitega 34–37 antud poliitilisele vastutusele (vt eelkõige 23. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-535/03: Unitymark ja North Sea Fishermen’s Organisation, EKL 2006, lk I-2689, punkt 55).

93

Siiski tuleb uurida, kas ühenduse seadusandja ei ole oma kaalutlusõiguse piire ületanud.

94

Hispaania Kuningriik väidab, et nõukogu valitud viiteperioodi jooksul, see tähendab aastatel 1999-2003 keelasid ühinemisakti artiklid 156-164 talle juurdepääsu asjaomastele vetele. Otsustades anda kvoodid üksnes neile liikmesriikidele, kelle laevastik oli püüdnud selle perioodi jooksul asjaomaseid kalaliike – eelkõige merikuradit –, ning andmata Hispaania Kuningriigile ühtki kvooti, samas kui Hispaania laevade puudumine kõnealusest piirkonnast oli tingitud puhtalt õiguslikust keelust, ei ole nõukogu võtnud arvesse tema huvisid.

95

Siiski tuleb märkida, et nagu ka nõukogu on kostja vastuses ja vasturepliigis väitnud, puudutavad ühinemisakti artiklid 156-164 üksnes juurdepääsu ühenduse vetele, mitte aga Norra vetele, ning järelikult ei ole Hispaania Kuningriigi argument asjakohane.

96

Kohtuistungil üritas Hispaania Kuningriik tulla välja teiste argumentidega, et näidata Hispaania laevade võimatust kalastada Norra vetes. Kõigepealt väitis ta, et alati ei ole lihtne asjaomases püügipiirkonnas määratleda neid vesi, milles laevad kalastavad, ning hiljem kinnitas, et talle ei antud Norra vetes ühtki kvooti.

97

Need argumendid ei ole siiski määravad, kuna merikuradit, mille suhtes ei ole liikmesriigiti kohaldatud ühtki kindlat kvooti, võivad liikmesriikide erinevad laevastikud vabalt püüda, kui peetakse kinni üldisest kvoodist, mida ühenduses kohaldatakse erinevatele kalaliikidele, mille osaks ta on.

98

Tuleb tõdeda, et Hispaania Kuningriigile või mõnele teisele liikmesriigile merikuradi kvootide andmata jätmine ei tähenda, et nõukogu ei oleks nende liikmesriikide huvisid arvesse võtnud.

99

Mis puutub viiteperioodi valikusse, siis on Euroopa Kohus juba sedastanud, et nõukogul on siinkohal teatav paindlikkus (vt selle kohta 25. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-120/99: Itaalia vs. nõukogu, EKL 2001, lk I-7997, punkt 42). Viieaastane periood, mis kestis 1999-2003, on hiljutine ja piisavalt pikk periood selleks, et seda arvustada.

100

Andes merikuradi kvoote üksnes nendele liikmesriikidele, kelle laevad olid püüdnud selle perioodi jooksul asjaomaseid kalaliike ning andmata Hispaania Kuningriigile ühtki kvooti, kuna Hispaania laevad asjaomasele püügipiirkonnale juurdepääsuõiguse olemasolust hoolimata sealse püügiga ei tegelenud, ei ole nõukogu ületanud kaalutlusõiguse piire.

101

Järelikult tuleb kolmas väide tagasi lükata.

102

Kuna ühtegi kõnesoleva liikmesriigi esitatud väidetest ei saa heaks kiita, siis tuleb Hispaania Kuningriigi hagi jätta rahuldamata.

Kohtukulud

103

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna nõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Hispaania Kuningriik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud jätta Hispaania Kuningriigi kanda. Sama artikli lõike 4 esimese lõigu alusel kannab komisjon oma kohtukulud ise.

 

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

 

1.

Jätta hagi rahuldamata.

 

2.

Mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.

 

3.

Jätta Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.

 

Allkirjad


( *1 ) Kohtumenetluse keel: hispaania.

Top