Kohtuasi C‑83/05

Bernd Voigti

algatatud menetlus

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Freiburg)

Siseturu toimimine – Õigusaktide ühtlustamine – Mootorsõidukid – Ühenduse kinnitusmenetlus – Direktiiv 70/156/EMÜ – Ulatus – Sõidukitüüpide tehniliste omaduste alusel klassifitseerimine – Liikluse nõudeid reguleerivate siseriiklike õigusnormide mõju sõidukite klassifitseerimisele

Kohtuotsuse kokkuvõte

Õigusaktide ühtlustamine – Mootorsõidukid – Ühenduse kinnitusmenetlus – Direktiiv 70/156

(Nõukogu direktiiv 70/156)

Direktiivi 70/156 liikmesriikide mootorsõidukite ja nende haagiste tüübikinnitusega seotud õigusaktide ühtlustamise kohta, muudetud direktiiviga 92/53, tuleb tõlgendada selliselt, et sellega ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt ei kohaldata sõidukile sõiduautodele kehtivaid kiirust reguleerivaid siseriiklikke norme, vaid raskeveokitele kehtivaid norme, vaatamata sellele, et asjaomane sõiduk on nimetatud direktiivi kohaselt väljastatud ühenduse tüübikinnituse alusel registreeritud sõiduautona.

Direktiiv 70/156 puudutab sõidukitüübi tehnilisi omadusi. Ei direktiivi sõnastusest, selle esemest ega eesmärgist ei ilmne, et ühenduse seadusandja oleks tahtnud sõidukite ühenduse tüübikinnitusega, mis kehtestati nimetatud direktiiviga ja mille eesmärk on kõrvaldada siseturu toimimise takistused, siduda siseriiklikke liiklusnorme, mis reguleerivad erinevate kategooriate mootorsõidukite kiirusepiiranguid.

(vt punktid 18, 20, 21 ja resolutiivosa)

EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)

13. juuli 2006(*)

Siseturu toimimine – Õigusaktide ühtlustamine – Mootorsõidukid – Ühenduse tüübikinnitusmenetlus – Direktiiv 70/156/EMÜ – Ulatus – Sõidukitüüpide tehniliste omaduste alusel klassifitseerimine – Liikluse nõudeid reguleerivate siseriiklike õigusnormide mõju sõidukite klassifitseerimisele

Kohtuasjas C‑83/05,

mille ese on EÜ asutamislepingu artikli 234 alusel Amtsgericht Freiburg’i (Saksamaa) 14. jaanuari 2005. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 18. veebruaril 2005, menetluses, mille algatas

Bernd Voigt,

EUROOPA KOHUS (kuues koda),

koosseisus: koja esimees J. Malenovský, kohtunikud J.‑P. Puissochet ja A. Borg Barthet (ettekandja),

kohtujurist: A. Tizzano,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Saksamaa valitsus, esindaja: U. Forsthoff,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: X. Lewis ja M. Heller,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 6. veebruari 1970. aasta direktiivi 70/156/EMÜ liikmesriikide mootorsõidukite ja nende haagiste tüübikinnitusega seotud õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 42, lk 1; ELT eriväljaanne 13/01, lk 44), muudetud nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiiviga 92/53/EMÜ (EÜT L 225, lk 1; ELT eriväljaanne 13/11, lk 205; edaspidi „direktiiv 70/156”) tõlgendamist.

2        Nimetatud taotlus esitati B. Voigti algatatud kohtuasja raames, seoses Regierungspräsidium Karlsruhe-Bretten’i (Karlsruhe-Bretteni regionaalne omavalitsus) poolt asjaomasele isikule haldusmenetluses rahatrahvi määramisega.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigusnormid

3        Ühenduse seadusandja võttis vastu direktiivi 70/156 põhjustel, mis on nimetatud selle põhjendustes järgmiselt:

„kõigis liikmesriikides peavad kaupade ja reisijate veoks ettenähtud mootorsõidukid vastama teatud kohustuslikele tehnilistele nõuetele; […] need nõuded on liikmesriigiti erinevad ja takistavad seetõttu kaubandust Euroopa Majandusühenduse sees;

selliseid ühisturu loomist ja nõuetekohast toimimist mõjutavaid takistusi saab vähendada ning isegi kõrvaldada, kui kõik liikmesriigid võtavad vastu ühesugused nõuded, mis nende olemasolevaid õigusakte kas täiendavad või asendavad;

liikmesriikides on kehtestatud kord, et enne turulelaskmist kontrollitakse sõidukite vastavust asjakohastele tehnilistele nõuetele; […] seda kontrolli teostatakse sõidukitüüpide osas;

[...]

ühenduse tasandil on vaja iga sõidukitüübi suhtes rakendada ühenduse tüübikinnitusmenetlust, et oleks võimalik kontrollida vastavust eelnimetatud nõuetele ja et liikmesriigid võiksid tunnustada teistes liikmesriikides tehtud katseid;

kõnesoleva menetlusega peab liikmesriikidel olema võimalik kindlaks teha, kas mingi sõidukitüüp on läbinud üksikdirektiivides sätestatud ja tüübikinnitustunnistuses märgitud katsed; […] selle menetluse alusel peab tootjatel olema võimalik täita vastavustunnistus kõigi kinnitatud tüübile vastavate sõidukite kohta; […] kõik liikmesriigid peavad sellise tunnistusega sõidukit pidama oma riigi seadustega vastavuses olevaks; […] iga liikmesriik peab teistele liikmesriikidele oma uurimistulemustest teatama, saates neile iga kinnitatud sõidukitüübi kohta koostatud tüübikinnitustunnistuse koopia;

[...]”

4        Direktiivi 70/156 artikli 1 esimene lõik sätestab:

„Käesolev direktiiv kehtib ühes või mitmes etapis valmistatud mootorsõidukite ja nende haagiste ning nende jaoks ette nähtud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike tüübikinnituse kohta.”

5        Nimetatud direktiivi artikli 2 kohaselt on:

–        „tüübikinnitus – menetlus, millega liikmesriik tõendab, et sõiduki, süsteemi, osa või eraldi seadmestiku tüüp vastab asjakohastele tehnilistele nõuetele, mis sisalduvad käesolevas direktiivis või üksikdirektiivides, mis on loetletud IV või XI lisas sätestatud täielikus loendis;

–        sõiduk – teedel kasutamiseks mõeldud, komplektne või mittekomplektne, vähemalt neljarattaline mootorsõiduk, mille maksimaalne valmistajakiirus on üle 25 km/h, ja selle haagised, välja arvatud rööbastel liikuvad sõidukid, põllumajandus- ja metsatraktorid ning kõik liikurmasinad;

–        sõidukitüüp – samasse kategooriasse kuuluvad sõidukid, mis ei erine üksteisest vähemalt nendes olulistes aspektides, mis on kindlaks määratud II lisa B osas. Sõidukitüüp võib sisaldada variante ja versioone (vt II lisa B osa)”.

6        Vastavalt direktiivi 70/156 II lisale kuuluvad „M1” kategooriasse reisijateveoks ettenähtud mootorsõidukid, millel on lisaks juhiistmele kõige rohkem kaheksa istekohta.

 Siseriiklikud õigusnormid

7        Saksa liiklusalased õigusnormid sisalduvad erinevates seadustes ja määrustes. Põhikohtuasjas on asjakohased Strassenverkehrsgesetz (liiklusseadus, edaspidi „StVG”), Strassenverkehrsordnung (liikluseeskiri, edaspidi „StVO”) ja Personenbeforderungsgesetz (reisijate vedu käsitlev seadus, edaspidi „PBefG”). Direktiiv 70/156 võeti Saksa õiguskorda üle Verordnung über die EG-Typgenehmigung für Fahrzeuge und Fahrzeugteile’ga (määrus sõidukite ja sõidukiosade ühenduse tüübikinnitamise kohta, 9. detsember 1994, viimati muudetud 7. veebruaril 2004). Sõidukite registrisse kandmise ja kohustusliku kindlustuse menetlust reguleerib siiski ainult Strassenverkehrszulassungsordnung (liiklusregistrisse kandmise kord, edaspidi „StVZO”), mis sisaldab ka sõidukite ehitamisele ja kasutamisele kohaldatavaid norme.

8        StVO määratleb mootorsõiduki juhtimisega seotud nõuded. Sõiduautode kiiruse kohta kehtestab see võrreldes muude mootorsõidukitega erinevad reeglid. See erinevus tuleneb käesolevas kohtuasjas asjaomasest StVO artikli 18 lõike 5 teise lause punktist 1, millega kehtestatakse sõidukite, mis ei ole sõiduautod, suurimaks lubatud kiiruseks kiirteel 80 km/h. Sõiduautodele ei ole seatud ühtegi üldist kiirusepiirangut.

9        Mõiste „sõiduauto” definitsiooni StVO‑s antud ei ole. PBefG artikli 4 lõike 4 kohaselt on sõiduauto mootorsõiduk, mis on „arvestades selle ehitusmeetodit ja seadmeid mõeldud maksimaalselt üheksa inimese (sh juht) transpordiks”.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

10      21. oktoobril 2003 kontrolliti B. Voigti, kui ta juhtis riiklikul kiirteel väljaspool asustust „Sprinter”‑tüüpi mootorsõidukit, mille tootja on äriühing DaimlerChrysler AG ja mille lubatud kogumass on 4,6 tonni. Nimetatud sõiduki kiirus, millest on maha arvestatud lubatud kõrvalekalle, oli 134 km/h, ning seetõttu määras Regierungspräsidium Karlsruhe‑Bretten 18. novembri 2003. aasta otsusega B. Voigtile 275 euro suuruse rahatrahvi, kuna ta ületas kiirust 54 km/h võrreldes lubatud suurima kiirusega 80 km/h, mis kehtib muuhulgas raskeveokitele. Lisaks peatati asjaomase isiku juhtimisõigus kaheks kuuks ning liikluse keskregistrisse kanti tema arvele neli punkti. B. Voigti juhitud sõiduk, mis on saanud ühenduse tüübikinnituse kategoorias „M1”, on registridokumentide põhjal registreeritud sõiduautona.

11      27. novembril 2003 vaidlustas B. Voigt need meetmed. Viidates asjaomase sõiduki registreerimistunnistusele, mille kohaselt on see klassifitseeritud sõiduautona, leidis ta, et muuhulgas rasketele veokitele väljaspool asulat kiirteel kehtiv kiirusepiirang 80 km/h nimetatud sõidukit, mille suhtes kehtivad sõiduautode piirangud, ei puuduta.

12      10. märtsi 2004. aasta otsusega saatis Staatsanwaltschaft Freiburg B. Voigti toimiku kohase trahvi määramiseks Amtsgericht Freiburg’ile. 29. aprillil tegi see kohus õigeksmõistva otsuse. Staatsanwaltschaft Freiburg kaebas selle otsuse edasi Oberlandsgericht Karlsruhe’sse. 26. augustil 2004 tühistas Oberlandesgericht Karlsruhe õigeksmõistva otsuse. Ta leidis, et põhikohtuasjas on vaja täiendavalt tuvastada B. Voigti juhitud „Sprinter”‑tüüpi sõiduki täpset versiooni puudutavaid faktilisi asjaolusid, võttes arvesse selle sõiduki erinevate versioonide erinevusi, nagu on märgitud ühes varasemas sarnases kohtuasjas tehtud otsuses, kus leiti, et registreerimisdokumentides sõiduki määratlemine „sõiduautona” ei ole asjakohane.

13      Neil asjaoludel otsustas Amtsgericht Freiburg menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas […] direktiivi 70/156 […], mis on Saksa õigusesse üle võetud EG-TypV‑ga (Verordnung über die EG-Typgenehmigung für Fahrzeuge und Fahrzeugteile, 9. detsember 1994, viimati muudetud 7. veebruaril 2004), tuleb tõlgendada selliselt, et mootorsõiduki juhil, kelle sõiduk on ühenduse tüübikinnitusmenetluse alusel antud tüübikinnitustunnistuse kohaselt registreeritud sõiduautona, on õigus võtta see sõiduk liikluses kasutusele kinnitatud tüüpi mootorsõidukina, ja eelkõige, kas asjaomase mootorsõiduki juht on kohustatud järgima ainult sõiduautodele kehtestatud kiirusepiiranguid?

2.      Kas liikluseeskirjade rikkumiste üle järelevalvet teostavad ametiasutused võivad tunnistada sõidukitüübi määramisel ebaoluliseks ühenduse tüübikinnituse alusel riikliku liiklusameti poolt väljaantavaid ühenduse tüübikinnitusi ja nendele ühenduse tüübikinnitustele tuginevate Saksa registriasutuste poolt teostatud sõidukite registreerimisi, juhul kui asi puudutab kiirusepiirangute tuvastamist, mida sellist tüüpi mootorsõiduki juht on kohustatud järgima?”

 Eelotsuse küsimused

14      Kahe küsimusega, mida on otstarbekas vaadelda koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas direktiivi 70/156 tuleb tõlgendada selliselt, et sellega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt ei kohaldata sellisele sõidukile, nagu põhikohtuasjas käsitletud sõiduk, sõiduautodele kehtivaid kiirust reguleerivaid siseriiklikke norme, vaid raskeveokitele kehtivaid norme, vaatamata sellele, et asjaomane sõiduk on nimetatud direktiivi kohaselt väljastatud ühenduse tüübikinnituse alusel registreeritud sõiduautona.

15      Kõigepealt tuleb ühest küljest märkida, et direktiivis 70/156, mis hõlmab otseselt üksnes M, N ja O kategooria mootorsõidukite rahvusvahelist klassifikatsiooni, mis on toodud selle II lisas, ei ole ühtegi sätet „sõiduautode” kategooriasse kuuluvate sõidukite kohta. Teisest küljest, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kuigi põhikohtuasjas kõnealuse sõiduki tootjal on selle sõiduki kohta ühenduse tüübikinnitus „M1”, kvalifitseerisid Saksa ametiasutused selle sõiduki sõiduautona alles selle registreerimisel.

16      Direktiivis 70/156 on sätted, mille eesmärk vastavalt nende põhjendustele on luua liikmesriikides varem kehtinud vastava menetluse asemele ühenduse tüübikinnitusmenetlus. Sellise ühenduse kinnituse ulatust saab määratleda ainult direktiivi 70/156 kohaldamisalas.

17      Selle direktiiviga kehtestatakse kronoloogilises järjekorras tüübikinnituse menetlus, sellele järgnev menetlus tüübikinnitustunnistuse väljastamiseks, vastavustunnistuse koostamine tootja poolt ning liikmesriikide kohustus kontrollida registreerimisel toote vastavust kinnitatud tüübile. Nimetatud direktiivi sätete eesmärk on kõrvaldada kaupade vaba liikumise takistused. Tehniliste nõuete ja omaduste ühtlustamine on vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Seevastu ei sisalda direktiiv 70/156 ühtegi sätet, mis ulatuks sellest ühtlustamisest kaugemale. Täpsemalt ei ole selles ühtegi ettekirjutust, mis puudutaks liikmesriikides kehtivaid kiirusepiiranguid erinevate kategooriate mootorsõidukitele, millele on antud ühenduse tüübikinnitus.

18      Seetõttu tuleb märkida, et direktiiv 70/156 puudutab sõidukitüübi tehnilisi omadusi ega puuduta ühtegi muud liiklusega seotud tingimust, mida mootorsõidukite juhid peavad järgima.

19      Veel tuleb märkida, et direktiiv 70/156 põhineb EMÜ asutamislepingu artiklil 100 (hiljem EÜ asutamislepingu artikkel 100, nüüd EÜ artikkel 94) ja EMÜ asutamislepingu artiklil 100 A (hiljem EÜ asutamislepingu artikkel 100 A, nüüd EÜ artikkel 95), reguleerivad ühisturu või siseturu toimimisega seotud ühtlustamise alast pädevust.

20      Neil asjaoludel ei ilmne ei direktiivi 70/156 sõnastusest, selle esemest ega eesmärgist, et ühenduse seadusandja oleks tahtnud sõidukite ühenduse tüübikinnitusega, mis kehtestati nimetatud direktiiviga ja mille eesmärk on kõrvaldada siseturu toimimise takistused, siduda siseriiklikke liiklusnorme, mis reguleerivad erinevate kategooriate mootorsõidukite kiirusepiiranguid.

21      Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb Amtsgericht Freiburg’i esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 70/156 tuleb tõlgendada selliselt, et sellega ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt ei kohaldata sellisele sõidukile, nagu põhikohtuasjas käsitletud sõiduk, sõiduautodele kehtivaid kiirust reguleerivaid siseriiklikke norme, vaid raskeveokitele kehtivaid norme, vaatamata sellele, et asjaomane sõiduk on nimetatud direktiivi kohaselt väljastatud ühenduse tüübikinnituse alusel registreeritud sõiduautona.

 Kohtukulud

22      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega kaasnenud kohtukulusid, v.a põhikohtuasja poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

1.      Nõukogu 6. veebruari 1970. aasta direktiivi 70/156/EMÜ liikmesriikide mootorsõidukite ja nende haagiste tüübikinnitusega seotud õigusaktide ühtlustamise kohta, muudetud nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiiviga 92/53/EMÜ, tuleb tõlgendada selliselt, et sellega ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt ei kohaldata sellisele sõidukile, nagu põhikohtuasjas käsitletud sõiduk, sõiduautodele kehtivaid kiirust reguleerivaid siseriiklikke norme, vaid raskeveokitele kehtivaid norme, vaatamata sellele, et asjaomane sõiduk on nimetatud direktiivi kohaselt väljastatud ühenduse tüübikinnituse alusel registreeritud sõiduautona.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: saksa.