1.

Les connaissances sur les règles les plus sûres que l’on puisse tenir dans les jugements criminels intéressent le genre humain plus qu’aucune chose qu’il y ait au monde. [Teadmised kõige kindlamatest reeglitest, mis võivad kehtida kriminaalasjades tehtud kohtuotsustes, on inimkonnale olulisemad kui miski muu maailmas.] ( 2 )

2.

Belgia Arbitragehof ehk Cour d’arbitrage (põhiseaduslikkuse järelevalve kohus) palub EL artikli 35 ( 3 ) alusel Euroopa Kohtul otsustada nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta ( 4 ) kehtivuse üle.

3.

Ta kahtleb, kas see raamotsus on kooskõlas Euroopa Liidu lepinguga kahes aspektis: vormi ja sisu poolest. Esimeses, mille taustaks on EL artikli 34 lõike 2 punkt b, vaidlustab ta nõukogu valitud õigusliku aluse ja kahtleb, kas valitud meede on sobilik.

4.

See kahtlus sunnib Euroopa Kohut kontrollima liidu kolmanda samba allikate süsteemi analüüsides ühenduse samba direktiive jäljendavate raamotsuste olemust. Selle välja selgitamiseks on õige lähtuda kohtuotsusest Pupino ( 5 ).

5.

Teises, sisulises aspektis kahtleb ta selle liikmesriikidevahelise isikute kinnipidamise ja üleandmise alase abi meetodi ühes vahest kõige olulisemas uuenduses: keeld teatavatel juhtudel seada Euroopa vahistamismääruse täitmise tingimuseks, et selle aluseks olevad asjaolud peavad kujutama vahistamismäärust täitvas liikmesriigis süütegu. Arbitragehof soovib teada, kas selline uuendus vastab võrdõiguslikkuse põhimõttele ja seaduslikkuse põhimõttele kriminaalõiguses ning kas see on seega kooskõlas EL artikli 6 lõikega 2.

6.

Selle küsimuse lahendamiseks tuleb kindlalt välja selgitada, millist rolli mängivad põhiõigused nii delikaatses sektoris, nagu seda on politseikoostöö ja õigusalane koostöö kriminaalasjades, pärast Euroopa Liidu põhiõiguste harta väljakuulutamist. ( 6 )

7.

See ettevõtmine ei ole just kergete killast, sest mõnes liikmesriigis on jäetud raamotsus üle võtmata, kuna see on vastuolus kodanikuõiguste tagatistega. Poolas kuulutas põhiseaduslikkuse järelevalvet teostav Trybunał Konstytucyjny (põhiseaduslikkuse järelevalve kohus) 27. aprilli 2005. aasta kohtuotsuses, ( 7 ) et kriminaalmenetluse seadustiku § 607t lõige 1 on vastuolus põhiseaduse § 55 lõikega 1, ( 8 ) kuna see lubab kodanikku Euroopa vahistamismääruse alusel teise liikmesriigi ametivõimudele üle anda. Vaid kolm kuud hiljem väljendus sarnastel kaalutlustel ( 9 ) Saksa Bundesverfassungsgericht (Saksamaa põhiseaduslikkuse järelevalve kohus) samamoodi ( 10 ) raamotsuse rakendusseaduse suhtes. ( 11 ) Küprose Ülemkohus järgis sama joont, ( 12 ) sest vahistamist Euroopa vahistamismääruse täitmiseks ei ole põhiseaduse artiklis 11 ette nähtud. Seevastu Tšehhi Ústavní soud (põhiseaduslikkuse järelevalve kohus) jättis 3. mai 2006. aasta kohtuotsuses ( 13 ) rahuldamata senaatorite ja saadikute rühma esitatud taotluse tunnistada raamotsust ülevõttev seadus põhiseadusega vastuolus olevaks, milles nad väitsid, et ülevõttev seadus rikub põhiseadust, kuna see lubab kodanikke üle anda ja kaotada topeltkaristatavuse kriteeriumist tuleneva kontrollimise.

8.

Seega on tegemist laiaulatusliku aruteluga põhiseaduste ja Euroopa Liidu õiguse võimalike kokkupõrgete üle, milles Euroopa Kohus peab asuma oma põhirolli selleks, et viia liidu õiguskorda moodustavate väärtuste ja põhimõtete tõlgendus sarnastele alustele riikide struktuurides kehtivate väärtuste ja põhimõtetega. ( 14 )

9.

Liit, mis kehastab uut etappi integratsioonimenetluses Euroopa rahvaste vaheliste sidemete tugevdamiseks, rajaneb ühendustel, millele ta lisab lepingus (EL artikkel 1) kavandatud koostööpoliitikad ja -vormid. Liit on rajatud eurooplaste ühistele väärtustele, nagu vabadus, demokraatia, õigusriik ning inimõiguste ja põhivabaduste austamine (EL artikli 6 lõige 1).

10.

Täpsemalt on need 4. novembri 1950. aasta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (edaspidi „Rooma konventsioon”) tagatud õigused, nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest, sätestatud ühenduse õiguskorra üldpõhimõteteks, mille kaitsmises on Euroopa ühenduste asutamislepingute ja Euroopa Liidu lepingu alusel pädev Euroopa Kohus (EL artikli 6 lõige 2 koostoimes EL artikli 46 punktiga d)).

11.

Üks liidu eesmärkidest on säilitada ja arendada liitu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alana, kus on tagatud isikute vaba liikumine, võttes vastu kuritegevuse ennetamise ja selle vastu võitlemise meetmeid (EL artikli 2 lõike 1 neljas taane) niinimetatud kolmanda samba raames, mis puudutab politseikoostööd ja õigusalast koostööd kriminaalasjades (EL VI jaotis).

12.

Selle kolmanda sambaga püütakse tagada kodanikele kõrgetasemeline turvalisus, töötades kohtute tihedama koostöö ja vajadusel riikide karistusõiguse normide lähendamise teel välja kuritegevuse ennetamise ja selle vastu võitlemise poliitikad (EL artiklid 31 ja 32).

13.

Õigusalased meetmed hõlmavad näiteks a) kriminaalasjade menetlemisel ja kohtuotsuste täitmisel vastastikuse abi tugevdamist, b) isikute väljaandmise hõlbustamist, c) liikmesriikides kohaldatavate eeskirjade kokkusobivuse tagamist, d) kohtualluvuskonfliktide ärahoidmist ja e) organiseeritud kuritegevuse, terrorismi ja ebaseadusliku uimastikaubanduse valdkonnas kuriteokoosseisu tunnuste ja karistuste kohta miinimumeeskirjade järkjärgulist kehtestamist (EL artikli 31 lõige 1).

14.

Selleks võib nõukogu ühehäälselt vastu võtta (EL artikli 34 lõike 2 punktid a–c):

15.

Ta võib samuti sõlmida rahvusvahelisi konventsioone, millega ta soovitab liikmesriikidel ühineda ja mis jõustuvad, kui vähemalt pooled liikmesriigid on need ratifitseerinud (EL artikli 34 lõike 2 punkt d).

16.

Selle raamotsusega tahetakse EL artikli 31 lõike 1 punktide a ja b ning EL artikli 34 lõike 2 punkti b alusel kaotada liidus formaalne väljaandmismenetlus, ( 15 ) asendades selle süüdimõistetute kriminaalkaristuste täitmiseks või kahtlustatavatele süüdistuse esitamiseks lihtsustatud kohtuliku üleandmissüsteemiga (põhjendused 1 ja 5). Selle kavaga kooskõlas asendab raamotsus liikmesriikidevahelistes suhetes varasemaid või hilisemaid rahvusvahelisi õigusakte (artikli 31 lõige 1), ( 16 ) mis on sellegipoolest jätkuvalt kohaldatavad, kui need võimaldavad laiendada raamotsuse eesmärke või aitavad kaasa Euroopa vahistamismääruse täitmise lihtsustamisele või hõlbustamisele (artikli 31 lõige 2).

17.

Järelikult lõpetatakse liikmesriikidevaheline abistamine ning kehtestatakse kohtuotsuste vaba liikumise kord, mis põhineb vastastikusel usaldusel ja tunnustamisel (põhjendused 5, 6 ja 10; artikli 1 lõige 2).

18.

Euroopa Liidu Nõukogu kiitis raamotsuse heaks kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega ning soovist järgida põhiõigusi ja EL artiklit 6 (põhjendused 7 ja 12; artikli 1 lõige 3), nii et isiku üleandmisest tuleb keelduda, ( 17 ) kui on objektiivselt alust arvata, et vahistamismäärus on antud isiku kohtu alla andmiseks või karistamiseks kõnealuse isiku soo, rassilise või etnilise kuuluvuse, rahvuse, keele, poliitiliste vaadete või seksuaalse sättumuse alusel või et see kahjustaks selle isiku olukorda mis tahes eeltoodud põhjusel, ning kui on suur oht, et isik võidakse surma mõista, teda võidakse piinata või kohelda muul ebainimlikul või alandaval moel. Veelgi enam õhutab raamotsus liikmesriike kohaldama oma põhiseaduse norme õiglase menetluse ( 18 ) ja ühinemisvabaduse, ajakirjandusvabaduse ja sõnavabaduse kohta (põhjendused 12 ja 13). Raamotsuses sätestatakse ka raamotsuse rakendamisel töödeldavate isikuandmete kaitse kohustus (põhjendus 14).

19.

Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi kohtu otsus, mis edastatakse teise liikmesriigi ametiasutustele, et nad võtaksid isiku vahi alla ja annaksid ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks (artikli 1 lõige 1).

20.

Vahistamismäärus on rangelt kohtulik dokument. See on kohtutevahelise koostöö vahend (artikkel 1 ja artiklid 3–6), ilma et see piiraks pelgalt praktilist ja haldusabi, mida palutakse osutada täitevvõimul (põhjendus 9 ja artikkel 7).

21.

Vahistamismäärus antakse süütegude eest, mis on selle andnud riigi seaduste järgi karistatavad vabadusekaotusega või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt 12 kuud, ning seda liiki karistusotsuste täitmise puhul vähemalt neli kuud (artikli 2 lõige 1). Määruse adressaadiks olev riik võib üleandmise suhtes kohaldada tingimust, et teod on karistatavad ka tema õiguskorras (artikli 2 lõige 4).

22.

Seda nn „topeltkaristatavuse” nõuet ei kohaldata artikli 2 lõike 2 alusel 32 teoliigi puhul, tingimusel et vahistamismääruse andnud riigis on need karistatavad vähemalt kuni kolme aasta pikkuse vangistusega. Loetellu kuuluvad järgmised teod:

23.

Artiklis 3 käsitletakse vahistamismääruse kohustusliku täitmata jätmise kolme põhjust ja artiklis 4 veel seitset vabatahtlikku põhjust. Sellesse rühma kuuluvad juhud, kus vahistamismääruse saanud riik, kelle kodanik või elanik süüdimõistetu on, kohustub karistuse või julgeolekumeetme täitmisele pöörama vastavalt oma siseriiklikule õigusele (artikli 4 punkt 6). Samas mõtteliinis on artikli 5 punktis 3 sellistel asjaoludel lubatud, et kui isikut tahetakse kriminaalkorras kohtu alla anda, siis on üleandmise tingimuseks, et asjaomane isik tuuakse pärast ülekuulamist tagasi oma liikmesriiki, kus ta kannab ära karistuse, mis võidakse talle määrata.

24.

Menetluses, mis viiakse läbi viivitamatult ning ettenähtud tähtaegade jooksul (artiklid 17 ja 23), on asjaomasel isikul õigus ärakuulamisele (artiklid 14 ja 19), õigusnõustaja ja tõlgi abile (artikli 11 lõige 2) ning õigus kasutada kõiki kinnipeetavatele ette nähtud tagatisi ja, kui on ette nähtud, saada tingimisi vabadusse vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusele (artikkel 12).

25.

Vahistamismäärus peab sisaldama selle täitmiseks vajalikku teavet, konkreetselt: tagaotsitava isikuandmeid, süüteo olemust ja õiguslikku kvalifikatsiooni (artikli 8 lõige 1). Vahistamismääruse menetlemisel esinevad raskused lahendatakse asjaomaste õigusasutuste otsekontaktide teel või, kui see on kohane, haldusasutuste abiks kaasamisega (artikli 10 lõige 5).

26.

Raamotsuse siseriiklikusse õigusesse ülevõtmise tähtaeg lõppes 31. detsembril 2003 (artikli 34 lõige 1).

27.

Mittetulundusühing Advocaten voor de Wereld esitas Arbitragehofile taotluse seoses raamotsuse siseriiklikusse õigusesse üle võtnud 19. detsembri 2003. aasta Wet betreffende het Europees aanhoudingsbevel’iga (Euroopa vahistamismääruse seadus) ( 19 ), leides, et see seadus rikub Grondwet’i (Belgia põhiseadus) artikleid 10 ja 11 koostoimes artikli 36, artikli 167 lõikega 2 ja artikliga 168. Ta väidab, et Euroopa vahistamismäärust pidi reguleerima rahvusvahelise konventsiooniga ja et seaduse artikli 5 lõige 5, millega võeti siseriiklikusse õigusesse üle raamotsuse artikli 2 lõige 2, rikub võrdõiguslikkuse põhimõtet, samuti lex certa nõuet kriminaalõiguses.

28.

Nimetatud põhiseaduslikkuse järelevalve kohus otsustas ( 20 ) kohtuvaidluse asjaolusid arvestades esitada enne asja lahendamist Euroopa Kohtule järgmised küsimused:

29.

Arbitragehofi saadetud eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 2. augustil 2005. Advocaten voor de Wereld, komisjon, Euroopa Liidu Nõukogu ning Belgia, Tšehhi, Hispaania, Soome, Prantsuse, Ühendkuningriigi, Läti, Leedu, Madalmaade ja Poola valitsus esitasid kirjalikke märkusi ning 11. juulil 2006 toimunud kohtuistungil esitasid suulisi märkusi Advocaten voor de Wereldi, Belgia, Tšehhi, Hispaania, Prantsuse, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsuse ning Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjoni esindajad.

30.

Ei vaidlustata, et raamotsus käsitleb Euroopa Liidu kolmanda samba alla kuuluvat valdkonda ega lõpuks nõukogu pädevust seda valdkonda reguleerida. ( 21 ) Vaidluse keskmes on kasutatud õigusallikas, sest põhikohtuasjas kaheldakse, kas raamotsus on sobiv õigusakt kahel põhjusel. Ühelt poolt seetõttu, et tegemist ei ole riikide olemasolevate õigusaktide lähendamisega, arvestades, et Euroopa vahistamismäärus on vastloodud instrument; teiselt poolt seetõttu, et raamotsusega ei saa varasematest isikute väljaandmist käsitlevatest rahvusvahelistest lepingutest erandit teha.

31.

Kui vaidlus on selliselt piiritletud, tuleb kõigepealt süveneda Euroopa vahistamismäärusse, et välja selgitada selle olemus ja kontrollida, kas selle suhtes on võimalik kohaldada raamotsusele ühtlustavaid sätteid. Jaatava vastuse korral tuleb välja selgitada, kas selles valdkonnas on seda liiki aktid contrarius actus põhimõtte alusel keelatud, sest minevikus reguleeriti seda valdkonda riikidevaheliste lepingutega.

32.

Enne selle juurde asumist pean aga lahendama Tšehhi valitsuse väite, et see esimene küsimus ei ole vastuvõetav.

33.

Nimetatud valitsus väidab, et Euroopa Kohus peab selleks, et analüüsida, kas raamotsus on Euroopa vahistamismääruse reguleerimiseks õige akt, kontrollima ühte esmase õiguse sätet (EL artikli 34 lõike 2 punkti b), „mis ei kuulu tema kontrolli alla” ning mille üle otsustamine ei ole seega tema pädevuses. Selline lähenemine on algusest peale ekslik, sest selle institutsiooni põhipädevus just seisnebki asutamislepingute tõlgendamises ja nende kaitsmises teisese õiguse suhtes, mis on sisuliselt põhiseaduslikkuse järelevalve ülesanded. ( 22 )

34.

Kõik liidu volitused on seotud „Euroopa asutaja” antud eeskirjadega ja sõltuvad nendest, aga Euroopa Kohtu ülesanne on ühtlasi säilitada nende volituste terviklikkus ja tagada nende tõhusus, kaitstes neid teiste ühenduse institutsioonide eksimuste eest. Arbitragehof ei palu temalt midagi erilist, vaid et ta hindaks oma pädevust teostades, kas liidu seadusandja ettekirjutus on liidu lepingu sättega kooskõlas, ( 23 ) mille hindamiseks peab ta kõigepealt ja vältimatult vaidlusalust õigusnormi tõlgendama ja määrama kindlaks selle ulatuse.

35.

Nimetatud liikmesriik on aga kindel, et see esimene küsimus on vastuvõetamatu, väites, et eelotsusetaotlusest ei selgu, mis põhjustel oleks raamotsus kehtetu. Ta selgitab, et kuivõrd taotluse esitanud ühing taotleb Belgia ülevõtva seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist põhjendusel, et kõnealune raamotsus ei ole riikide õigusnormide ühtlustamiseks sobiv õigusakt, pidi ta oma nõuet põhjendama asjakohase arutluskäiguga ja eelotsusetaotluse esitanud kohus pidi need ära märkima eelotsusetaotluses.

36.

Siseriiklike kohtute antud teave peab võimaldama käesolevasse eelotsusemenetlusse astujatel esitada märkusi, mis annavad Euroopa Kohtule tarviliku vastuse andmiseks vajalikud elemendid. ( 24 ) See eesmärk on käesoleval juhul täidetud, sest on selge, et vaidluse keskmes on küsimus, kas raamotsusega saab Euroopa vahistamismäärust korraldada siseriiklike õiguskordade lähendamise teel. Nii on sellest aru saanud teised kaksteist käesolevas õiguskoostöös osalejat ja Tšehhi valitsus ise, kes vaatamata sellele, et ta avaldab kahetsust Arbitragehofi taotluse selgusetuse pärast, ei näinud mingit takistust küsimusse sekkumiseks. ( 25 )

37.

Pärast sisulise küsimuseni viiva tee puhastamist tuleb seega analüüsida seda uut liikmesriikidevahelise koostöö kriminaalasjades instrumenti.

38.

On väidetud, et Euroopa vahistamismäärus on teatud liiki väljaandmine. Õigusteoorias on raamotsust määratletud kui katset „lihtsustada” isikute väljaandmist liikmesriikide vahel, ( 26 ) selle modernset, ( 27 )sui generis, ( 28 ) teise nimega versiooni. ( 29 ) Ühenduse seadusandja on EL artikli 31 lõike 1 punktile b tuginemisega segadust veelgi suurendanud. Mõni liikmesriigi kõrgeim kohus, nagu Trybunał Konstytucyjny aitab samuti eksitusele kaasa, nimetades isikute üleandmist Euroopa vahistamismääruse täitmisel üheks väljaandmise variandiks, ( 30 ) ehkki ta tegi seda püüdest kohaldada selle suhtes samu tingimusi kõnealuse liikmesriigi põhiseadusega tagatud põhiõiguste kaitse seisukohast. Midagi sarnast tegi Bundesverfassungsgericht, kes neid kahte instrumenti vaikimisi samastab. ( 31 )

39.

Sellegipoolest on välja toodud ka erinevusi nii seadusandlikul tasandil, ( 32 ) õigusteoorias ( 33 ) kui ka kohtupraktikas. ( 34 )

40.

Aga seisukohad ei ole nii lahknevad, sest need sõltuvad valitud vaatenurgast. Kui tähelepanu pöörata tulemusele, on valdavad sarnasused, erinevused aga tulevad esile siis, kui lähtuda selle koostöömeetodi alustest ja sellest, kuidas see toimub.

41.

Üleminek väljaandmiselt Euroopa vahistamismäärusele eeldab koperniklikku pööret. On ilmne, et mõlemad teenivad sama eesmärki – anda süüdistatav või süüdimõistetu teise riigi ametivõimusele üle, tema kohtu alla andmiseks või karistamiseks; ent sellega sarnasused piirduvadki.

42.

Väljaandmisel võtavad ühendust kaks sõltumatut riiki: taotluse esitaja ja taotluse saaja, kes tegutsevad sõltumatutel positsioonidel: üks palub koostööd teiselt, kes otsustab igal üksikjuhul eraldi, kas ta seda teeb, arvestades põhjusi, mis väljuvad rangelt õigusalastest piiridest ja kanduvad rahvusvaheliste suhete alale, kus mängib väga suurt rolli sobilikkuse põhimõte. Just seetõttu ongi poliitiliste vastutajate viimases järgus sekkumine ja sellised kriteeriumid nagu vastastikkus või topeltkaristamine õigustatud sellega, et need on pärit eri sfääridest.

43.

Asi on teine, kui abi taotletakse ja antakse riikideülese ühtlustatud õigussüsteemi raames, milles riigid annavad osaliselt oma suveräänsusest loobudes pädevused üle õigusloomevolitustega välisinstantsidele. See liidu esimesele sambale omane lähendamine ( 35 ) toimib ka kolmandas sambas, mis on valitsustevaheline, aga ilmse „ühenduse” mõõtmega, nagu seda näitas kohtuotsus Pupino, ( 36 ) milles kanti raamotsustele üle mõned esimesele sambale omased aspektid ja osa direktiivile iseloomulikke parameetreid. ( 37 )

44.

Seda seost ei looda täiesti läbilaskmatute ruumide vahele ning vaja on ad casum kontrollimist, et kindlaks teha, et sellise abistamisega ei eirataks ühiskondliku korralduse aluseid. Vastupidi, abi tahetakse anda kellelegi, kellega jagatakse ühiseid põhimõtteid, väärtusi ja kohustusi, ( 38 ) luues spetsiaalsete eri jõu, aga lõppeks siduvate õigusallikatega institutsioonilise võrgu, millega kavatsetakse kuritegevust ennetada ja selle vastu võidelda vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval ühisel alal, hõlbustades liikmesriikidevahelist koostööd või ühtlustades nende kriminaalõigust.

45.

Sellega seoses ei tulene vastastikusest usaldusest kantud toetus koostööle mitte eri poolte soovide ühitamisest, vaid ühisest õigusnormist – raamotsusest –, kus kirjeldatakse koostööks ajendavaid käitumisviise. Nii osutuvad iganenuks käsitused, mille alusel nõutakse vastastikkuse nimel eraldi kontrollimist ( 39 ) või omistatakse topeltkaristatavusele absoluutne väärtus, sest võimalike osapoolte seas loetakse taotluse aluseks olevat käitumist ühtemoodi hukkamõistetavaks ja et vastupidist taotlust võetaks samuti arvesse. Selles mõttes osutub igasugune sobilikkuse hindamine mõttetuks, sest kontroll taandub rangelt õiguslikuks; teisisõnu, poliitilised ametivõimud peavad jätma põhirolli õigusasutustele ja igal üksikjuhul eraldi hindamine peab maad andma teisele, üldisemale hindamisele, sest see ühine õigusnorm annab riikide kohtutele pädevuse selles normis loetletud süütegude eest vastutusele võtmiseks. Kokkuvõttes ei ole enam tegemist suveräänsete riikidega, kes võiksid üksikjuhtudel koostööd teha, vaid need on Euroopa Liidu liikmed, kes on kohustatud üksteist abistama, tingimusel et toime pandud süütegude vastutusele võtmine on ühistes huvides. ( 40 )

46.

Usun seega, et väljaandmine ning Euroopa vahistamismäärus ja üleandmine on väärtushinnangutel põhinevad skeemid, mis on ühtelangevad ainult eesmärkide poolest. Raamotsus kuulub sellesse kategooriasse, kaotades väljaandmise, asendades selle õigusasutustevahelise üleandmissüsteemiga, mis põhineb kohtuotsuste vastastikusel tunnustamisel ( 41 ) ja nende otsuste vabal liikumisel, mis on liikmesriikidevahelise suure usalduse vili (põhjendused 1, 5, 6 ja 10). Nimetatud põhjustel eeldatakse teatavate kõige enim etteheiteid väärivateks loetavate tegude puhul vastastikkust ja topeltkaristatavust, ning piiratakse abist keeldumise põhjused, jätmata vähimatki poliitilist kaalutlusruumi (artiklid 3 ja 4). ( 42 )

47.

Paistab, et see lahendus kinnitab nende teesi, kes väidavad, et kuna tegemist on uue toimimisviisiga, ei olnud midagi ühtlustada, mistõttu ei saanud Euroopa vahistamismäärust reguleerida raamotsuses. Aga kuna see järeldus on liiga lihtsustav, eirab see selle õigusallika olemust ja selle mehhanismi põhiolemust.

48.

See käsitus ei pea paika oma põhieelduse tõttu, sest asjaolu, et Euroopa vahistamis- ja üleandmismäärus erineb – välja arvatud eesmärgi osas – väljaandmisest, ei tähenda, et esimene on tekkinud tühja koha peale ja sellel ei ole eelkäijaid riikide õiguskordades, mida tuleks ühtlustada.

49.

Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala asutamiseks hädavajalik vahend Euroopa vahistamismäärus (EL artiklid 2 ja 29) on õigusabi avaldus. See on kohtu tehtud otsus selleks, et välisriigi õigusasutused võtaksid teatud isiku vahi alla ja annaksid ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmiseks või kriminaalkaristuse täitmiseks (raamotsuse artikli 1 lõige 1). See on seega väljaandja liikmesriigi menetlusõiguse reguleeritud otsus, mis vastavalt vastastikkuse tunnustamise põhimõttele samastatakse teistes liikmesriikides tehtud kohtuotsustega, mistõttu osutub normatiivne kooskõlastamine hädavajalikuks. Vahistamismäärused on riikide kriminaalkohtumenetluse seadustes traditsioonilised ja raamotsus annab neile teatud asjaoludel ja teatavatel tingimustel piiriülese ulatuse, mille jaoks on nõutav riikides kehtivate õiguskordade kooskõla. Raamotsuse artiklid täidavad seda eesmärki, ühitades otsuse vormi ja sisu, üleandmise ja täitmise viisi ja tähtajad, täitmata jätmise põhjused ning tagatised, mis kaitsevad kinnipeetavat kogu menetluse lõikes, ja üleandmise õigusmõju.

50.

Seega ei mõelda välja institutsiooni, mida varem ei olnud olemas, ega ei lähendata erinevaid väljaandmist käsitlevaid õigusnorme; ühtlustatakse igas liikmesriigis kehtivad vahistamis- ja üleandmiseeskirjad õigusasutuste vastastikuseks abistamiseks. ( 43 )

51.

Selles eelotsusetaotluses ei vaielda raamotsuse ühtlustamisvõime üle, vaid raamotsuse loomejõu üle, aga siingi on eksitus, sest nagu ma just märkisin, ei ole Euroopa vahistamismäärus – kuigi see erineb väljaandmisest – uus leiutis, millel ei oleks riikide õigussüsteemis võrreldavat vastet. ( 44 ) Igal juhul, kui nii väidetaks, ei takistaks miski kasutada seda liiki õigusnormi õigusaktide ühtlustamise vajaduse korral, sest EL leping ei keela selle kasutamist sellistel asjaoludel.

52.

EL artikli 32 lõikes 2 on nimetatud neli õigusallikat kolmandas sambas ja – nagu rõhutavad nõukogu, komisjon, Madalmaad ja Belgia – need ei ole seal hierarhiliselt järjestatud ega liigitatud, reserveerides iga õigusnormiklassi teatava valdkonna jaoks. Põhimõtteliselt kehtib igaüks kõige jaoks, ilma et see piiraks instrumendi laadist ja seatud eesmärgist tingitud piiranguid, mille piires on seadusandjal vabadus valida.

53.

See kaalutlusõiguslik piirang ei kuulu kohtulikule kontrollimisele, nii et otsus, mis neid piire ei ületa, on sisust olenemata juriidiliselt õige.

54.

Nõukogu otsustas käesoleval juhul raamotsuse kasuks, mistõttu tuleks analüüsi alustada sellega, et välja selgitada, kas taotletava eesmärgi ja selle saavutamiseks valitud meetodi seisukohast oleks võinud kasutada teist liiki õigusakti. Ei oleks mõeldav kasutada ühist seisukohta, mis on tarvilik liidu ja liikmesriikide rahvusvahelistes suhetes oma arvamuse väljendamiseks konkreetses küsimuses (EL artikkel 37), mille võimalusi kasutatakse täiesti loomulikult ka teises sambas, koos ühismeetmega (EL artikkel 12). ( 45 )

55.

Ülejäänud allikad – raamotsused, otsused ja konventsioonid – on asjakohased meetmete jaoks, mis nõuavad ülevõtmist siseriiklikusse õigusesse, ( 46 ) aga käesolevas kohtuasjas ei tule arvestada otsustega, mida on nimetatud artikli 34 lõike 2 punktis c, sest nende vastuvõtmine on Euroopa vahistamismääruse toimimiseks hädavajaliku ühtlustamise eesmärgil välistatud.

56.

Seega oleks ainus alternatiiv raamotsusele konventsioon. Kaalutlusruum omandab kõige suurema ulatuse nende kahe liigi vahel valimisel, nii et tuleb tagasi lükata tees, mis väidab, et kuna liikmesriikidevahelist väljaandmist on traditsiooniliselt reguleeritud rahvusvaheliste lepingutega, siis tuleb selle „järeltulijat” Euroopa vahistamismäärust reguleerida samamoodi, põhjendusel, et contrarius actus põhimõttel on tegemist n-ö „külmutatud” õigusnormi järguga.

57.

Reegel, et kui valdkonda on juba ühes allikas käsitletud, käsitletakse seda alati sama järgu allikates, ilma et oleks võimalik sellest tasemest allapoole minna, ei ole absoluutne, sest see kajastab kodanikuõiguste tagatist suveräänse – seadusandliku – võimu ja teise peamiselt allutatud võimu – täitevvõimu – vahelistes suhetes, ja nende vastavates „toodetes” – seaduses ja määruses. Kui parlament tegeleb ühe sektoriga, peab valitsus kõrvale hoidma ja sekkuma ainult niivõrd, kuivõrd esindajate koda seda lubab, et täiendada või lisada sellesse oma otsustused, ilma et mingi valitsuse akt võiks sellesse sekkuda ja asendada „võimukandja” tahte, välja arvatud juhul, et pärast „seaduse tühistamist” viimane teda volitab ja ei ole põhiseaduslikku piirangut, et asjaomast valdkonda peab reguleerima seadus. ( 47 )

58.

Sel teemal ei ole seega mõtet vaielda, sest allikad on sama päritoluga ja järgivad sama menetlust – nii raamotsused kui ka rahvusvahelised konventsioonid võetakse nõukogus vastu ühehäälselt, liikmesriigi või komisjoni algatusel pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga (EL artikli 34 lõige 2 koostoimes EL artikli 39 lõikega 1). ( 48 )

59.

Praktika analüüs annab samasuguse tulemuse nagu teoreetiline analüüs, sest liikmesriigid on sageli asendanud konventsioonilaadsed vahendid teiste asjakohaste integreerivate struktuuridega. Üks paradigmaatiline näide on 27. septembri 1968. aasta konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, ( 49 ) mida tuntakse „Brüsseli konventsioonina”, asendatud nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 (artikkel 68). ( 50 )

60.

Nendel asjaoludel tuleks lahendada küsimus, kas rahvusvahelise konventsiooni vorm hõlbustab subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete järgimist ja kas ühenduse seadusandja on kohustatud seda kasutama.

61.

Need kaks EÜ artiklis 5 sätestatud põhimõtet kehtivad kolmandas sambas: subsidiaarsuse põhimõte EL artikli 2 in fine alusel ja proportsionaalsuse põhimõte subsidiaarsuse teenistuses oleva vahendina. ( 51 )

62.

Raamotsuse põhjenduses 7 kuulutatakse välja, et see respekteerib neid põhimõtteid, ja seda õigusega, sest kuna tegemist on välisriigi vahistamismääruste täitmisega oma territooriumil, vastastikusel usaldusel ja kohtuotsuste vastastikusel tunnustamisel põhinevas ühises ruumis on seda ülesannet targem täita terviknägemusega liidu struktuuride kaudu kui iga liikmesriigi poolt eraldi, ehkki koordineeritult, milleks oli seega vajalik ühine sekkumine ning seega järgiti subsidiaarsust.

63.

See oleks olnud nii ka siis, kui oleks kasutatud rahvusvahelist lepingut, aga liidu seadusandja kaalutlusõigus võimaldaks tal otsustada raamotsuse kasuks, ilma et möödapääsmatu proportsionaalsus nõuaks teist vormi, sest nagu ma järgnevalt selgitan, tingis selle otsuse minevikus sõlmitud lepingute ebaõnnestumise kogemus. Kui eesmärkide ja vahendite sobivus nõuab, et liidu sekkumine piirduks seatud eesmärkide saavutamisega, näib hädavajalik kasutada instrumenti, mis kohustaks liikmesriike saavutama tulemusi teatud kindlaks tähtajaks.

64.

See tähendab, et õigusnormi järgu „külmutamine”, mis on traditsiooniliselt reguleerinud kodaniku üleandmist ühelt riigilt teisele tema kohtu alla andmiseks või karistamiseks, ega subsidiaarsuse põhimõte ei vähenda Euroopa seadusandja tegutsemisruumi; aga, isegi kui tunnistada, et sellel tegutsemisruumil on piirangud, oleks raamotsus ikkagi sobiv vahend juba nimetatud proportsionaalsuse põhimõtte ja Euroopa õiguse kasuliku mõju alusel, mis on kehtivad ka kolmandas sambas, nagu järeldub nimetatud kohtuotsusest Pupino.

65.

Vaidlusalune raamotsus ei ole esimene püüe parandada liidus õigusalast koostööd kriminaalasjades. 1995. ja 1996. aasta konventsioonid on selle vahetud eelkäijad, kuigi need ebaõnnestusid. Mõlemad võeti vastu Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel, aga tänini ei ole need kohaldatavad kõikides liikmesriikides, sest mõned ei ole neid ikka veel ratifitseerinud. ( 52 )

66.

Just rahvusvahelistele lepingutele omased piirangud ajendasid võtma õigusallikate nimistusse uut liiki, mis võimaldaks ületada riikide ratifitseerimisvabadusest tingitud raskused. ( 53 ) Tampere ülemkogul öeldi väga selgelt välja eesmärk muuta liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks, „kasutades täielikult ära Amsterdami lepingus pakutud võimalusi”; ( 54 ) väga tähenduslik on komisjoni ettepanek, milles on märgitud, et tõhususe huvides otsustati varasemate konventsioonide kesiseid tulemusi arvestades raamotsuse kasuks. ( 55 )

67.

Liikmesriigid ja institutsioonid peavad täitma EL artikli 2 eesmärke ja lõpuks, säilitama ja arendama juba nimetatud vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, olles kohustatud kasutama selleks kõige sobivamaid vahendeid. Ühenduse õiguse tõhusus on üldiselt siduv nende mõlema jaoks ( 56 ) ja eriti liidu õiguse tõhusus, ( 57 ) mistõttu nõukogu mitte ainult ei võinud, vaid ka pidi kehtestama Euroopa vahistamis- ja üleandmismääruse mehhanismi raamotsuse abil, ( 58 ) mistõttu ei saa valitud teed talle ette heita. ( 59 )

68.

Soovitan seega Euroopa Kohtul vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et raamotsus 2002/584 ei riku EL artikli 34 lõike 2 punkti b.

69.

See raamotsus kannab hoolt selle isiku tagatiste eest, kelle vastu vahistamismäärus on adresseeritud, märkides sõnaselgelt, et eesmärk on isiku põhiõiguste kaitse. Käesoleva ettepaneku punktides 18 ja 24 kajastasin ma õigusnormi seda taotlust, mis reedab lähenemist koostööle kriminaalasjades, mis läheb kaugemale pelgalt riikide kahepoolsest suhtest, et võtta arvesse kolmandat mõõdet, asjaomase isiku vääramatuid õigusi. ( 60 )

70.

Artikli 1 lõige 3 sisaldab selle kohta pühalikku deklaratsiooni, mida oleks juhul, kui seda ei oleks sisse võetud, tulnud mõista ridade vahelt, sest üks liidu alustalasid seisneb inimõiguste ja põhivabaduste austamises (EL artikli 6 lõige 1), mis on seatud ühenduse õiguse üldpõhimõteteks ulatuses, mis tuleneb Rooma konventsioonist ja liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest (EL artikli 6 lõige 2). ( 61 )

71.

See arutluskäik viib selliste õiguste kaitsele liidus ja Euroopa Kohtu rollini.

72.

Põhiõiguste loetelu puudumine aluslepingutes ei tähendanud nende õiguskorrast välja jätmist. Demokraatlikus süsteemis struktureeritud riikide vahelise lepingu vili – ühendused sündisid selleks, et tõusta organisatsioonideks, kus valitseb õigus. Seeme pandi viljakasse mulda ja ajaga saabus subjektiivsete põhiõiguste õitseng, seda tänu Euroopa Kohtu praktikale.

73.

See kohtutöö on vilja kandnud sõnaselgelt tunnustatud õiguste näol, samuti palga osas soolise diskrimineerimise keelu näol, mis on sätestatud praeguses EÜ artiklis 141, ( 62 ) aga ka teiste õiguste näol, mis ei haaku otseselt ühenduse korraga, nagu kodu puutumatus, ( 63 ) sõnavabadus ( 64 ) või, käesoleva eelotsusetaotluse esemele kõige lähedasem, põhimõte nullum crimen, nulla poena sine lege [õigusnormita pole kuritegu ega karistust]. ( 65 )

74.

Euroopa Kohus kasutas lihtsat ja loogilist süllogismi: riikide õigussüsteemidele ühised eeskirjad on ühenduse õiguskorra üldpõhimõtted ja väärivad sellisena järgimist, mistõttu kuuluvad kõikidele ühised tagatised, põhiõigused nimetatud põhimõtete hulka ja neid tuleb kaitsta. ( 66 ) Integreeriv ülesanne selles aspektis näib vaieldamatu, tuginedes ühenduse õiguse välistele allikatele: ( 67 ) liikmesriikide ühised üldpõhimõtted, ( 68 ) nende riigiõiguslike tavade ühised elemendid ( 69 ) ja õiguste kaitset käsitlevad rahvusvahelised õigusaktid, ( 70 ) eelkõige Rooma konventsioon. ( 71 )

75.

Ühenduse asutaja võttis tõendeid arvesse ja integreeris selle kohtupraktika alates Amsterdami lepingust EL artiklisse 6 ja määras põhiõiguste kaitse Euroopa Kohtu ülesandeks (EL artikli 46 punkt d).

76.

2000. aastal leidis aset sündmus, millest on raske vaikides mööda minna: kuulutati välja Euroopa Liidu põhiõiguste harta. Sellel dokumendil ei ole siduvat jõudu, kuna ei ole sätet, mis kohustaks selle sisu järgima. ( 72 ) See väljakuulutamine on pelgalt poliitiline avaldus, ilma igasuguse juriidilise väärtuseta. ( 73 )

77.

Aga see tõik ei pane mõtlema, et miski ei ole muutunud, nagu oleks see harta tühi paber. Esiteks ei tekkinud harta tühjale kohale ega kontekstiväliselt – vastupidi, see kuulub arenguprotsessi järku, mida ma kirjeldasin, ja kodifitseerib ning kinnitab, nagu on väljendatud selle preambulis, ( 74 ) õigused, mis tulenevad liikmesriikide ühisest õigustikust, riikide ja rahvusvahelisel tasandil, ( 75 ) mistõttu peab liit neid järgima ja Euroopa Kohus neid kaitsma, nagu sätestavad EL artikkel 6 ja artikli 46 punkt d, olenemata sellest, milline on 2000. aasta detsembris heaks kiidetud teksti õiguslik olemus ja õigusjõud. ( 76 )

78.

Teiseks on harta olemas Euroopa Kohtu kohtupraktikas, sest kohtujuristid on seda tõlgendanud, minnes kaugemale selle pelgalt programmilisest ja deklaratiivsest aspektist; ( 77 ) lisaks on Esimese Astme Kohus seda kasutanud mõnes oma kohtuotsuses. ( 78 ) Sellegipoolest ilmub harta Euroopa Kohtu otsustesse harvadel juhtudel, ( 79 ) isegi mitte oma kohtujuristide seisukoha ümber lükkamiseks, ja alles väga hiljuti, ainult kaks kuud tagasi, kuulutati kohtuotsuses parlament vs. nõukogu ( 80 ) välja kursimuutus, otsustades, et kuigi harta ei ole siduv õigusakt, tuleb selle tähtsust arvesse võtta (punkt 38).

79.

Seega tuleb see vaikimine lõpetada ja hartat mõista kui esmast tõlgendusvahendit liikmesriikide pärandisse kuuluvate kodanikuõiguste kaitsmisel. Sellele väljakutsele tuleb ettevaatlikult, kuid jõuliselt vastu minna, olles veendunud, et kui põhiõiguste kaitse on ühenduse sambas keskse tähtsusega, ei ole sellest võimalik loobuda ka kolmandas sambas, kuna selle sisu laadi tõttu võib see mõjutada isikliku vabaduse tuuma, mis on kõigi teiste õiguste eelduseks.

80.

Vahest välditakse nii varasemate arusaamatuste kordumist riikide instantsidega, kes on suhtunud tõrjuvalt ühenduse institutsioonide volitustesse põhiõiguseid kaitsta. ( 81 )

81.

See kaitseülesanne täidetakse kolmel eri tasandil: ( 82 ) riigi, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu tasandil, aga osaliselt korraga ja, mis kõige tähtsam, läbivalt ühesuguste väärtustega. Ristumispunkte ja võimalikke kattuvusi on palju, aga ei ole ületamatuid raskusi, kui respekteeritakse täie usaldusega teiste pädevusi, et kõik teostavad oma pädevusi kõigi tagatistega kooseksisteerimise süsteemi jaoks. Põhiseaduslikkuse järelevalve kõrgemate kohtute vaheline dialoog Euroopas võimaldab kindlustada ühise keele.

82.

Nii peab seega Euroopa Kohus käesolevas kohtuasjas vastama harta artiklite 20 ja 49 vaimus, mis kuulutavad välja liikmesriikide põhiseaduste piires üldtunnustatud vastavalt seaduse ees võrdsuse ja süütegude seaduses sätestatuse põhimõtted, kasutades selleks, kui oleks vajadust, riikide kohtupraktikat ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid Rooma konventsiooni artiklite 14 ja 7 kohta.

83.

Arbitragehof soovib teada, kas säte, mille alusel ei ole raamotsuse artikli 2 lõikes 2 nimetatud tegudega seoses antud Euroopa vahistamismääruse täitmiseks vaja kontrollida – erinevalt sellest, mis on ette nähtud ülejäänud õigusrikkumiste puhul –, kas tegu on mõlemas asjaomases liikmesriigis karistatav, järgib seda põhiõigust.

84.

Eelotsusetaotluse selle aspekti analüüsimiseks tuleb peatuda raamotsuse artikli 2 ülesehitusel, et selgitada eksitust, mida on aimata nii eelotsusetaotluses endas kui ka mõnedes käesolevas eelotsusemenetluses esitatud märkustes. Euroopa vahistamismääruse toimimiseks piisab sellest, et tegu on karistatav määruse andnud liikmesriigis teatava pikkusega karistusega (lõige 1), kuigi üleandmise tingimuseks võib seada, et seda tegu loetaks süüteoks ka määruse adressaadiks olevas riigis (lõige 4). Seda võimalust aga ei ole lõikes 2 loetletud 32 süüteoliigi puhul. ( 83 )

85.

Järelikult pean ebaõigeks väita, et Euroopa vahistamismääruse süsteem põhineb topeltkaristatavuse põhimõttel, välja arvatud artikli 2 lõikes 2 loetletud süütegude puhul. Vastupidi, ainus nõutav eeldus on, et teod kuuluks vastutusele võtmisele määruse andnud riigis, kuigi liikmesriikidel on lubatud raamotsuse ülevõtmisel ( 84 ) või nende kohtutel konkreetse vahistamismääruse täitmisel, ( 85 ) seada määruse täitmise tingimuseks, et tegu oleks karistatav ka nende õiguskorras – valikuvõimalus, mida lõikes 2 loetletud süütegude puhul ei ole. ( 86 )

86.

Selles ristumispunktis on Arbitragehofi küsimus suunatud valele selgeltnägijale, sest ebavõrdses kohtlemises, mille üle kaevatakse, ei tule süüdistada mitte liidu seadusandjat, vaid siseriiklikku õigusnormi või siseriiklikku kohtuotsust, olenevalt juhust, mille kontrollimine ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse.

87.

Kui mõista nii, et igal juhul seisneb õigusrikkumise kaudne põhjus raamotsuses, kuivõrd sellega kehtestatakse erinev kord olenevalt tegude olemusest, oleks küsimus samuti seosetu.

88.

Selliselt sõnastatult piirdub kahtlus abstraktse võrdsusega seaduse ees, ning jääb hetkel välja vaidlusest, mis puudutab selle kohaldamist, samuti nagu isiklike või sotsiaalsete asjaolude alusel diskrimineerimise keeld. ( 87 )

89.

Seadus peab kohtlema kodanikke võrdselt, ning on keelatud käsitleda võrreldavaid olukordi erinevalt ja kohaldada eri olukordadele ühesugust korda. Sellegipoolest on ulatuslikud võimalused sarnaste asjaolude eristamiseks, tingimusel et selleks on objektiivne ja põhjalik seletus. Selleks vastab põhjendatus nõuetele, kui eesmärk ja taotletavad tagajärjed on õiguspärased, need on üksteise suhtes proportsionaalsed, mis välistab eriti rängad või ülemäärased tagajärjed. ( 88 )

90.

Seega leian, et käesolevas kohtuasjas ei ole olukorrad võrreldavad. Ühelt poolt võrreldakse asjaolusid; ei käsitleta isiklikku staatust, vaid õigusrikkumise olemust, mistõttu ei ole subjektiivset diskrimineerimist. Teiselt poolt ei ole võrdlust kriminaalvastutusele võetavuses isikute vahel, kes panevad toime erineva raskusastmega ja erineva süüdistatavusega erinevaid tegusid; õigusrikkumise erinev raskusaste ei võimalda tegude toimepanijaid samastada.

91.

Minu arvamust ei muuda see, kui Euroopa vahistamismääruse täitmise tagajärgi hinnates (vahistamine, üleandmine, kriminaalkohtumenetluse algatamine, kohtuotsuse täitmine) leitakse, et asjaomased isikud on sarnases olukorras, olenemata sellest, milline on õigusrikkumine, mille pärast isik kinni peetakse, sest eristamine on objektiivne, mõistlik, õiglane ja proportsionaalne.

92.

See on objektiivne, sest see vastab isikust olenematutele, sõltumatutele, abstraktsete ja üldiste parameetritega mõõdetavatele kriteeriumidele, välistades igasuguse valikulise tahtlikkuse: õigusrikkumise olemus ja määratud karistus.

93.

See on ka mõistlik ja õigustatud, sest see on kooskõlas ühe Euroopa Liidu eesmärgiga: võitlus kuritegevuse vastu turvalisusel, õigusel ja vabadusel rajaneval alal (EL artikli 2 neljas taane koostoimes EL artikliga 29). Raamotsuse artikli 2 lõikes 2 esitatud loetelu sisaldab süütegusid, mis – nagu märgib Hispaania valitsus oma märkimisväärsetes menetlusse astuja seisukohtades (punkt 121) – kahjustavad rängalt õiguslikke väärtusi, mis vajavad Euroopas erilist kaitset, ning on nõutav, et vahistamismääruse andnud riigis karistataks neid teatava tugevusega karistusega. ( 89 ) Need on teod, milles topeltkaristatavuse kontrollimine osutub ülearuseks, sest need on karistatavad kõikides liikmesriikides. ( 90 )

94.

Lõpetuseks on meetme proportsionaalsus vaieldamatu, sest erinev kord üksnes tagab ränga süüteo tõttu tagaotsitava või süüdimõistetu üleandmise omaenda kohtusüsteemiga võrreldava kohtusüsteemi asutustele, milles järgitakse õigusriigi põhimõtteid ja tagatakse asjaomasele isikule tema põhiõigused, sealhulgas tema õigused kriminaalmenetluse käigus.

95.

Lõpetan selle ettepaneku peatüki seal, kus põhikohtuasjas taotluse esitanud ühing alustab oma märkusi, viidates nendele tõeliselt ebatavalistele juhtudele, ( 91 ) kus liikmesriik annab isiku raamotsuse artikli 2 lõike 2 alusel üle teo eest, mis ei ole tema territooriumil karistatav. ( 92 ) See olukord ei kuulu võrdõiguslikkuse põhimõtte alla, sest ei saa olla diskrimineerimist iseenda suhtes, mistõttu tuleks korrata, et selle põhimõtte seisukohast täidetaks iga Euroopa vahistamismäärus, mis on väljastatud kahtlustatava või ühes liidu riigis nimetatud artikli 2 lõikes 2 ette nähtud ühes õigusrikkumises süüdi mõistetud ja samas sättes nimetatud raskusastmega karistusega karistatava isiku vahistamiseks, olenemata isiku isiklikest ja sotsiaalsetest asjaoludest.

96.

Eelotsusetaotlusesse sattus sisse selle etteheite üks teine mõõde, mis näitab, et raamotsuse artikli 2 lõiget 2 võidakse tõlgendada valesti selles sisalduvate määratluste ebatäpsuse tõttu.

97.

Kui küsimus on selliselt tõstatatud, näib ilmne, et see risk ei või seada kahtluse alla õigusnormi õigsust, mis ei vastuta tulevaste ja oletuslike diskrimineerimiste eest selle kohaldamisel. Siin on aluseks segadus seaduse ees võrdsuse ja seaduse täitmisel järgitava võrdsuse vahel. Esimene on sisulist laadi ja mõeldud tagama võrdsete ühesuguse kohtlemise ja seda rikutakse, kui õigusnormiga kohaldatakse nende suhtes ilma mõistliku põhjenduseta erinevat korda; samas kui teist, vormilist laadi võrdsuse põhimõtet rikutakse juhul, kui õigusnormi rakendav organ käsitab seda konkreetsel juhul erinevalt sellest, kuidas ta on seda varem käsitanud samasugustes olukordades. Ei ole seega ebavõrdsust seaduse kohaldamises, kui erinevad kohtuotsused pärinevad erinevatelt kohtutelt, kes tegutsevad oma õigusemõistmisvolituste õiguspärasel teostamisel; võrdsus ei nõua, et sõltumatud organid järgiksid ühtelangevat tõlgendamist. Oleks sarkastiline pidada seadust diskrimineerivaks sellepärast, et seda võidakse tõlgendada erinevalt, mida saab ühtlustada asjaomaste õiguskaitsevahendite teel.

98.

Igal juhul tuleb oodata, et näha, kas eeldatavaid ebakõlasid esineb vaatamata ettevaatusabinõudele, mis süsteem nende vältimiseks kehtestab. Raamotsuses endas on antud selleks tarvilikud vahendid, sest see näeb ette täpse teabevahetuse ja asjaomaste kohtute vahelise otsese konsulteerimise; ( 93 ) lisaks, kui püsib kahtlus raamotsuse artikli 2 lõikes 2 kasutatud mõistete tähenduses, annab liidu territooriumil ühetaoliseks mõistmiseks õige abivahendi EL artiklis 35 ette nähtud eelotsuse küsimus.

99.

Kuna riski on ette aimatud, ei puuduta siseriiklike kriminaalõiguste ühtlustamise puudumisest tingitud takistus võrdõiguslikkuse põhimõtet ja on seotud õiguskindluse nõudega õigussuhetes, eriti nendes, mis luuakse sunniviisiliselt riigivõimu ja kodanike vahel. See kinnitus suunab mind teise eelotsuse küsimuse ühe teise aspekti juurde.

100.

See põhimõte, ( 94 ) väljendatud ladinakeelses aforismis nullum crimen, nulla poena sine lege ja sätestatud Rooma konventsiooni artikli 7 lõikes 1, samuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõikes 1, kätkeb endas Hispaania Tribunal Constitucionali juba klassikalises sõnastuses ( 95 ) topelttagatist: esimene on sisulist laadi ja absoluutse ulatusega ja väljendub ülekaalukas nõudes, et õigusvastased teod ja vastavad karistused peavad olema eelnevalt kindlaks määratud; teine on vormilist laadi ja puudutab õigusnormide kategooriat, mis kodifitseerivad need teod ja reguleerivad karistusi, mis Hispaania süsteemis, ( 96 ) nagu enamikus liikmesriikides, identifitseeritakse seaduses, mille on vastu võtnud seadusandlik võim, riigi sõltumatuse hoidja.

101.

Vastates põhikohtuasjas taotluse esitanud ühingu teesile soovib Arbitragehof välja selgitada, kas raamotsuse artikli 2 lõikes 2 esitatud tegude loetletu vastab sisulisele tagatisele, arvestades selle üldsõnalisust ja ebatäpsust.

102.

See tagatis kajastab õiguskindlust kriminaalõiguses ( 97 ) ja omandab suurema tähtsuse, sest see puudutab selliseid põhiväärtusi nagu isiklik vabadus. Selle eesmärk seisneb selles, et kodanikud teaksid ette, millistest tegudest tuleb hoiduda ja mis tagajärjed nende toime panemisega kaasnevad (lex previa), ( 98 ) mis sisaldab ranget ja ühest süüteo määratlust (lex certa), nii et kodanikud teaksid selle sõnastuse põhjal ja vajadusel kohtute abiga ( 99 ) mõistlikult ettearvatavalt, mis tegude või tegevusetusega kaasneb kriminaalvastutus, ning välistab analoogsed ja ulatuslikud tõlgendamised in peius, samuti tagantjärele kohaldamise. ( 100 )

103.

Seega sekkub seaduslikkuse põhimõte sisulisse kriminaalõigusesse seadusandjale adresseeritud korraldusena süütegude ja karistuste kirjeldamise ajal, ja kohtule nende kriminaalmenetluses analüüsimise ja kohaldamise ajal. ( 101 ) Teisisõnu toimib see riigi poolt ius puniendi teostamisel või tõeliselt karistava tähendusega otsuste täitmisel, mistõttu saab raamotsus seda vaevalt rikkuda, sest selles ei kehtestata mingeid karistusi ( 102 ) ega isegi püüta ühtlustada liikmesriikide karistussüsteeme, vaid piirdutakse eri riikide kohtute vahelise abimehhanismi struktureerimisega menetluses, et kindlaks määrata, keda süüteo toime panemises süüdistada või karistuse täitmiseks. Selle koostöövahendi suhtes kehtivad teatud tingimused, sest määratavad karistused või meetmed peavad olema teatud tugevusega, ning lisaks võib nõuda, et need oleks abi osutava kohtu riigis kuritegudeks kvalifitseeritud, välja arvatud artikli 2 lõikes 2 osutatud süütegudes, „nagu need on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusaktides määratletud”.

104.

Seega kindluse, mida see põhimõte nõuab, peab tagama määruse andnud riigi materiaalne kriminaalõigus ja lõpuks tema seadusandja ja kohus, et algatada kriminaalprotsess ja see lahendada, kui vajalik, süüdimõistmisega. On ilmne, et õigesti antud Euroopa vahistamismäärus põhineb selles riigis seaduslikult süütegudeks peetavatel tegudel. Vahistamismäärust täitva riigi kriminaalõiguses tuleb ainult teha asjaomast koostööd ja, kui raamotsuse üle võtnud õigusnorm näeb ette, seada üleandmise tingimuseks, et teod on kriminaalkorras karistatavad ka tema enda õigusaktides, välja arvatud nimetatud artikli 2 lõige 2, mille puhul seaduslikkuse põhimõtte järgimine teda samuti puudutab.

105.

Eelöeldule vaatamata tuleb lisada, et vahistamine ja üleandmine, milles Euroopa vahistamismääruse täitmine väljendub, ei ole olemuselt karistused. Määrust täitev kohus kontrollib, et on täidetud tingimused tema kohtualluvuses asuva isiku üleandmiseks määruse väljastanud kohtule, aga ta loobub asjas sisulist otsust tegemast, välja arvatud selles, mis on väljaandmismenetluse jaoks vajalik, loobudes hindamast tõendeid ja tegemast otsust süü olemasolu kohta. Nii otsustas Euroopa Inimõiguste Komisjon väljaandmise suhtes, jättes selle Rooma konventsiooni artikli 7 kohasest süüdimõistmise mõistest välja. ( 103 )

106.

Arbitragehofi küsimusel on vähe seost seaduslikkuse põhimõttega kriminaalõiguses ja palju kartusega, et igas liikmesriigis käsitatakse raamotsuse artikli 2 lõike 2 mõisteid erinevas tähenduses, mis võib põhjustada erinevat kohaldamist. Seda igale abstraktsele ja üldisele õigusnormile omast võimalust ma juba nimetasin käesoleva ettepaneku punktides 96–99. Nüüd jääb ainult lisada, et kui pärast raamotsuses raskuste lahendamiseks ja ühetaolise tõlgendamise saamiseks eelotsusemenetluse korras ette nähtud meetmete kasutamist on kohtul, kes täidab Euroopa vahistamismäärust, kahtlused määruse aluseks olevate tegude õigusliku kvalifitseerimise suhtes ja nende kuulumise suhtes mõnda nimetatud artikli 2 lõikes 2 loetletud 32 teost, tuleb kasutada artikli 2 lõigetes 1 ja 4 sätestatut.

107.

Leian kokkuvõttes, et raamotsuse artikli 2 lõige 2 ei riku EL artikli 6 lõiget 2, sest see vastab võrdõiguslikkuse põhimõttele ja seaduslikkuse põhimõttele kriminaalõiguses.

108.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Arbitragehofi eelotsuse küsimustele, et: