1.

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust sellest, kas nõukogu 1. veebruari 1993. aasta määruses (EMÜ) nr 259/93 jäätmesaadetiste järelevalve ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduses, ühendusse sisseveo ning ühendusest väljaveo korral ( 2 ) (edaspidi „määrus nr 259/93”) sätestatud teatamiskohustus kehtib kondijahu suhtes.

2.

Põhikohtuasja ese on umbes 300000 euro suurune kahjunõue. Kahjunõue tuleneb sellest, et Austria ametiasutused takistasid ajavahemikul 6. juunist 2003 kuni 19. septembrini 2003 kondijahu transportiva laeva väljumist Viin/Hainburg’i jõesadamast Saksamaa suunas. Nad nõudsid, et enne sõidu jätkamist tuleb kondijahu deklareerida jäätmetena ja esitada vastavalt määrusele nr 259/93 teade jäätmesaadetise kohta. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et hagi tulemus oleneb sellest, kas kondijahu tuleb liigitada jäätmeteks või jäetakse see jäätmete mõiste kohaldamisalast välja.

3.

Õiguslik raamistik põhineb eelkõige määruse nr 259/93 ja nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta ( 3 ) (edaspidi „direktiiv 75/442”) koosmõjul.

4.

Määruse nr 259/93 artikli 1 lõike 1 kohaselt kohaldatakse seda määrust jäätmesaadetiste suhtes. Määruse artikli 2 punktis a esitatud jäätmete määratluses viidatakse direktiivi 75/442 artikli 1 punkti a alapunktile 1. Viimases on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

5.

Direktiivi 75/442 I lisa sisaldab muu hulgas kategooriat Q16, mis hõlmab kõiki materjale, aineid või tooteid, mis ei kuulu teistesse kategooriatesse.

6.

Määruse nr 259/93 artikli 1 lõike 2 punktis d on sätestatud, et selle määruse reguleerimisalasse ei kuulu jäätmesaadetised, mis on direktiivi 75/442 artikli 2 lõike 1 punktiga b selle direktiivi reguleerimisalast välja jäetud, kui nende kohta kehtib juba teine asjakohane õigusakt. Sellised jäätmed on alapunkti iii kohaselt muu hulgas:

„loomakorjused ja järgmised põllumajandusjäätmed: sõnnik ja muud põllumajanduses kasutatavad loodusomased ja mitteohtlikud ained”.

7.

Määruse nr 259/93 nõudeid ei tule üldiselt kohaldada ka juhul, kui asjaomased jäätmed on loetletud määruse II lisas ehk nn rohelises nimekirjas. Peale selle on veel olemas kollane nimekiri (III lisa) ja punane nimekiri (IV lisa), millele kohaldatakse rangemaid nõudeid. Määruse nr 259/93 artikkel 10 näeb ette, et teatamiskohustus kehtib jäätmete suhtes, mis ei kuulu nimetatud nimekirjadesse:

„Kui saadetakse taaskasutatavaid jäätmeid, mis on loetletud IV lisas või mida pole veel liigitatud II, III või IV lisasse, kohaldatakse sedasama korda, millele on osutatud artiklites 6–8, välja arvatud see, et asjaomased pädevad ametiasutused peavad enne jäätmete väljasaatmist andma oma kirjaliku nõusoleku.”

8.

Määruse nr 259/93 artikli 1 lõike 3 punkt a näeb rohelises nimekirjas loetletud jäätmete saadetiste puhul ette:

„Selliste jäätmete saadetised, mis on mõeldud ainult taaskasutamiseks ja loetletud II lisas, ei kuulu samuti käesolevas määruse reguleerimisalasse, välja arvatud alapunktides b, c, d ja e, artiklis 11 ning artikli 17 lõigetes 1, 2 ja 3 ettenähtud juhud.”

9.

Punktid c ja d sisaldavad erandite erandeid, mis ei ole käesolevas asjas asjakohased. Punktis b on sätestatud, et selliseid jäätmeid võib saata üksnes selleks direktiivi 75/442 alusel loa saanud rajatistesse. Lisaks kohaldatakse direktiivi 75/442 artikleid 8, 12, 13 ja 14, milles määratakse kindlaks kõnealuste rajatiste käitajate ja selliste ettevõtjate kohustused, kes tegelevad edasimüüjate või vahendajatena jäätmete kogumise või veoga või korraldavad jäätmete kogumist või vedu. Punktis e on sätestatud, et kui asjaomased jäätmed on saadetud vastuolus selle määruse või direktiiviga 75/442, tuleb kohaldada määruse artiklite 25 ja 26 sätteid.

10.

Määruse nr 259/93 artiklis 11 on sätestatud, et rohelises nimekirjas loetletud jäätmete saadetistega peab kaasas olema teatud teave.

11.

Määruse nr 259/93 artikli 17 lõigetes 1, 2 ja 3 on sätestatud eeskirjad, mida kohaldatakse rohelises nimekirjas loetletud jäätmete saadetistele riikides, mille suhtes ei kohaldata OECD (Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni) nõukogu 30. märtsi 1992. aasta otsust järelevalve kohta taaskasutusse minevate jäätmete üle piiri toimetamisel. Lõikes 2 on eelkõige sätestatud, et rajatis peab saama importivas riigis vastavalt siseriiklikule õigusele tegutsemisloa.

12.

Roheline nimekiri sisaldab järgmist sissejuhatavat osa:

„Sõltumata nende nimekirja kandmisest ei tohi jäätmeid transportida rohelisse nimekirja kantutena, kui need jäätmed on teiste materjalidega sel määral saastunud, et a) jäätmetega seotud võimalik oht kasvab piisavalt, et õigustada nende kandmist kollasesse või punasesse nimekirja, või b) neid jäätmeid ei ole võimalik mõistlikul viisil keskkonnale ohutult taaskasutada.”

13.

Roheline nimekiri sisaldab järgmist kategooriat:

„GM 130 põllumajandus- ja toiduainetööstuse jäätmed, välja arvatud inimeste ja loomade tarbeks mõeldud kõrvalsaadused, mis vastavad riiklikele ja rahvusvahelistele nõuetele ja standarditele”.

14.

Määruse nr 259/93 artikkel 25 sisaldab eeskirju selliste jäätmete tagasitoomiseks, mida ei saa kohale viia:

„1.   Kui jäätmesaadetist, millega asjaomased pädevad ametiasutused on nõustunud, ei saa kohale viia vastavalt saatekirja või artiklites 3 ja 6 nimetatud lepingu tingimustele, peab lähtekoha pädev ametiasutus 90 päeva jooksul pärast sellekohase teate saamist hoolitsema selle eest, et teataja toob jäätmed tagasi oma jurisdiktsioonile alluvasse piirkonda või mujale lähteriiki, kui ta pole veendunud, et jäätmeid saab kõrvaldada või taaskasutada alternatiivsel ja keskkonnaohutul viisil.

2.   Lõikes 1 nimetatud juhtudel saadetakse täiendav teade. […]”

15.

Nõukogu 27. novembri 1990. aasta direktiiv 90/667/EMÜ, millega kehtestatakse veterinaareeskirjad loomsete jäätmete kõrvaldamise, ümbertöötamise ja turuleviimise kohta ning haigustekitajate vältimise kohta loomset päritolu või kalast valmistatud loomasöötades ning muudetakse direktiivi 90/425/EMÜ, ( 4 ) kehtis 1. maini 2003.

16.

Direktiiv 90/667 asendati 1. maist 2003 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. oktoobri 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 1774/2002, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste sanitaareeskirjad. ( 5 ) Viimast muudeti komisjoni 12. mai 2003. aasta määrusega nr 808/2003, ( 6 ) mis jõustus 1. mail 2003. Seetõttu kasutan edaspidi seda muudetud redaktsiooni.

17.

Määruse nr 1774/2002 põhjendus 4 käsitleb määruse ja teiste keskkonnaalaste õigusaktide vahelist suhet:

„Viimastel aastatel saadud kogemusi silmas pidades oleks asjakohane selgitada direktiivi 90/667/EMÜ ja ühenduse keskkonnaalaste õigusaktide vahelist suhet. Käesolev määrus ei tohiks mõjutada olemasolevate keskkonnaalaste õigusaktide kohaldamist või takistada uute keskkonnakaitse-eeskirjade väljatöötamist, eriti biolagunevate jäätmete osas. Sellega seoses on tehtud komisjonile kohustuseks valmistada 2004. aasta lõpuks ette direktiiv biojäätmete kohta, kaasa arvatud toidujäätmed, eesmärgiga kõnealuseid jäätmeid ohutult kasutada, taaskasutada, ringlusse võtta ja kõrvaldada ning vältida võimalikku saastamist.”

18.

Kõnealuse määruse artikli 1 lõikes 1 on sätestatud määruse kohaldamisala kohta eelkõige järgmist:

„Käesoleva määrusega sätestatakse loomade ja inimeste tervishoiu eeskirjad:

19.

Määruses nr 1774/2002 on loomsed kõrvalsaadused liigitatud kolme kategooriasse ja sellega kehtestatakse erinevad normid nende töötlemise ja kasutamise kohta.

20.

Artikli 4 lõike 1 punkti b alapunkt i kohaselt hõlmab 1. kategooria materjal muu hulgas määratletud riskiteguriga materjali ja seda sisaldavaid mis tahes materjale:

„1.   1. kategooria materjal hõlmab järgmisi loomseid kõrvalsaadusi või kõnealuseid kõrvalsaadusi sisaldavaid mis tahes materjale:

21.

Artikli 5 lõike 1 punkti g kohaselt kuulub 2. kategooria materjali hulka muu hulgas täiendav rubriik „muud loomsed kõrvalsaadused kui 1. või 3. kategooria materjal”. 3. kategooria hõlmab potentsiaalselt kõige vähemohtlikumat materjali.

22.

Artikli 4 lõike 2 kohaselt kõrvaldatakse 1. kategooria materjal kasutuselt põletamise või ladestamise teel põhimõtteliselt kas kohe või pärast töötlemist:

„2.   1. kategooria materjal kogutakse, transporditakse ja identifitseeritakse asjatu viivituseta vastavalt artiklile 7 ning, kui artiklites 23 ja 24 ei ole sätestatud teisiti, kõrvaldatakse järgmiselt:

23.

Mõlema teise materjalikategooria puhul on seevastu lubatud ka teatavad muud kasutusviisid.

24.

Määruse nr 1774/2002 VII lisa II peatüki lõikes 1 on määruse nr 808/2003 redaktsioonis sätestatud:

25.

Eeltoodud sätteid täpsustatakse määruse nr 808/2003 põhjenduses 6:

26.

Söödakeeld sätestati algselt nõukogu 4. detsembri 2000. aasta otsuse 2000/766/EÜ, mis käsitleb teatavaid transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vastaseid kaitsemeetmeid ja loomse söödavalgu kasutamist, ( 7 ) artiklis 2. Selle õigusnormiga keelati töödeldud loomse valgu söötmine põllumajandusloomadele, keda peetakse, nuumatakse või aretatakse toidu tootmiseks.

27.

Alates 1. septembrist 2003 kohaldatakse selle asemel Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 999/2001, millega sätestatakse teatavate transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad, ( 8 ) artikli 7 lõiget 2; ( 9 ) selle õigusnormiga koostoimes IV lisa punktiga 1 – komisjoni 10. juuli 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1234/2003 ( 10 ) redaktsioonis – keelatakse imetajatelt pärit valkude kasutamine põllumajandusloomade söödas.

28.

Käesolevas asjas olulises osas määratleti määratletud riskiteguriga materjal algselt komisjoni 29. juuni 2000. aasta otsuse 2000/418/EÜ, millega reguleeritakse teatud loomse materjali kasutamist seoses transmissiivse spongioosse entsefalopaatiaga nakatumise riskiga ja muudetakse otsust 94/474/EÜ, ( 11 ) artikli 2 punktis 7:

„I lisas nimetatud koed; see ei hõlma selliseid kudesid sisaldavaid või neist saadud tooteid, kui ei ole sätestatud teisiti.” [mitteametlik tõlge]

29.

I lisas on nimetatud eri tüüpi koed. Komisjoni 27. detsembri 2000. aasta otsusega 2001/2/EÜ, millega muudetakse otsust 2000/418/EÜ, millega reguleeritakse teatud loomse materjali kasutamist seoses transmissiivse spongioosse entsefalopaatiaga nakatumise riskiga, ( 12 ) lisati nimekirja igas vanuses veiste sooled kaksteistsõrmikust kuni pärasooleni.

30.

Otsuse 2000/418 artikli 3 lõike 1 kohaselt tuleb määratletud riskiteguriga materjal teatud viisil eemaldada ja hävitada.

31.

Määratletud riskiteguriga materjali käitlemist reguleeriti kõnealusel ajal määrusega nr 999/2001. Jäätmesaadetise transpordi ajal tuli kohaldada komisjoni määruse (EÜ) nr 260/2003 12. veebruari 2003. aasta redaktsiooni. ( 13 )

32.

Määruse nr 999/2001 artikli 3 lõike 1 punktiga g ja XI lisa A osa punkti 1 alapunkti a alapunktiga i, mis on artikli 22 kohaselt üleminekumeede, kuid mida kohaldatakse tänaseni, võeti üle otsuse 2001/418 kohane määratlus. Ka selle määruse kohaselt tuleb määratletud riskiteguriga materjal põhimõtteliselt eemaldada ja hävitada.

33.

Menetlus puudutab umbes 1111 tonni kondijahu transporti. Kondijahu omanik oli geoloog Rainer Krenski, kes kasutas äritegevuses nime PGI Umwelttechnik. Transpordi tellis KVZ.

34.

Kondijahu laaditi 24. aprillil 2003 Straubing’i sadamas (Saksamaa) kaubalaeva pardale, et transportida see piki Doonaud Bulgaariasse. See oli ette nähtud taaskasutamiseks termilise töötlemise (põletamise) teel selleks ümberehitatud soojuselektrijaamas Bulgaarias. Kondijahu kütteväärtus on oluliselt kõrgem kui Bulgaarias kättesaadaval pruunsöel. Bulgaarias on kondijahu lubatud kütteaine energiatootmiseks selleks eraldi loa saanud elektrijaamades.

35.

Bezdani toll Serbias peatas 28. aprillil 2003 kaubalaeva edasiliikumise. Serbia õigusnormide kohaselt on veetava kondijahu puhul tegemist jäätmetega. Omanik keeldus liigitamast laevalasti vabatahtlikult jäätmeteks, kuna see oleks tähendanud, et seda ei oleks lubatud importida Bulgaaria territooriumile. Selleks et tuvastada, kas veetava kondijahu puhul on tegemist jäätmetega, suunati last tagasi Straubingi sadamasse.

36.

Tagasiteel peatas toll kaubalaeva 1. juunil 2003 Viin/Hainburgi jõesadamas ja tõkestas selle edasise teekonna Straubingi suunas. Tollimeetmete rakendamine lõpetati 17. juunil 2003, kuid juba 6. juunil 2003 oli keskkonnaküsimustega tegelev ametiasutus võtnud vastu otsuse kehtestada veo jätkamise tingimusteks 250000 euro suuruse tagatisraha maksmine ja teatamiskohustuse täitmine vastavalt määrusele nr 259/93. Kõnealuse otsuse aluseks oli kondijahu liigitamine jäätmeteks vastavalt Euroopa jäätmeloendi koodile 020202 (loomsete kudede jäätmed). Austria ametiasutused on arvamusel, et nii Bulgaariasse transportimisel kui ka tagasitoomisel oleks tulnud järgida määrusest nr 259/93 tulenevat teatamiskohustust.

37.

Kaubalaev lahkus Viin/Hainburgi jõesadamast Saksamaa suunas alles 19. septembril 2003 pärast seda, kui Austria ametiasutused olid loobunud tingimuste täitmise nõudmisest.

38.

Seejärel sedastas Austria Verwaltungsgerichtshof, et otsus oli suunatud olematule adressaadile, mistõttu seda otsust tegelikult ei olnud. Nüüd nõuab KVZ nõude loovutamise teel saadud õiguse alusel kahjuhüvitist laeva seisuaja eest.

39.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 alusel esitanud Euroopa Kohtule menetlustoimiku, mille kohaselt KVZ väitis siseriikliku kohtu menetluses, et kondijahu toodeti Saksamaal vastavates loomakorjuste käitlemiseks ette nähtud rajatistes ja lihajahuvabrikutes. PGI-Umwelttechnik ostis selle kondijahu ajavahemikul 2000. aasta lõpust kuni 2001. aasta maini. ( 14 ) Seejärel ladustas ta selle kuni laevale laadimiseni 2003. aasta aprillis. ( 15 )

40.

Väited selle kohta, kas kondijahu tuleb liigitada määratletud riskiteguriga materjaliks või mitte, on vastuolulised. ( 16 ) R. Krenski, kondijahu omanik transpordi ajal, väitis, et tal on olemas tõendid, mille kohaselt on kondijahu madala riskiastmega aine direktiivi 90/667 tähenduses. Sellekohased tõendid aastast 2002 on menetlustoimikus.

41.

Baieri ametiasutuse tunnistaja märkis seevastu, et veiste sooled liigitati määratletud riskiteguriga materjaliks esmakordselt alles alates 1. jaanuarist 2001. ( 17 ) Seega tuleb eeldada, et enne kõnealust kuupäeva toodetud kondijahu – nagu ilmselt ka käesolevas kohtuasjas kõne all olev kondijahu – sisaldab muu hulgas veiste sooli ja seega määratletud riskiteguriga materjali. ( 18 )

42.

Tundub, et pooled on üksmeelel selles, et teaduslike kontrollimeetmete abil ei ole võimalik tuvastada, kas kondijahu sisaldab määratletud riskiteguriga materjali.

43.

Menetlustoimikus on ka Verwaltungsgericht Regensburg’i 22. augusti 2003. aasta määrus, ( 19 ) milles on muu hulgas märgitud, et laev viibis enne tagasiteele asumist Serbias viis nädalat, st kuni 2003. aasta maikuu lõpuni.

44.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub sellest, et õige adressaadi valiku korral oleks Austria keskkonnaküsimustega tegelev ametiasutus toiminud õiguspäraselt ja nende vastutus oleks seetõttu välistatud, kui transpordist tulnuks määruse nr 259/93 kohaselt teatada. Seetõttu esitab ta järgmised küsimused:

„1.

Kas kondijahu kui jäätmete veo (transiidi või täpsemalt tagasiveo) suhtes kehtib määruses nr 259/93 […] sätestatud teatamiskohustus, sõltumata sellest, kas kondijahu sisaldab määratletud riskiteguriga materjali?

Teise võimalusena:

2.

kas kondijahu vedu, sõltumata sellest, kas kondijahu sisaldab määratletud riskiteguriga materjali, ei kuulu määruse nr 259/93 reguleerimisalasse vastavalt nimetatud määruse artikli 1 lõike 2 punktile d?

Kui vastus teisele küsimusele on eitav, siis:

3.

kas kondijahu,

vedu (transiit või täpsemalt tagasivedu) ilma asjaomastele ametiasutustele teatamise ning nende nõusolekuta on ebaseaduslik vastavalt määruse nr 259/93 artikli 26 lõike 1 punktidele a ja b, kuna kondijahu kujutab endast jäätmeid määruse nr 259/93 tähenduses?”

45.

Euroopa Kohtu menetluses osalesid KVZ, Finanzprokuratur, Austria, Prantsuse ja Ühendkuningriigi valitsus ning komisjon.

46.

Landesgericht für Zivilrechtssachen Wien soovib oma küsimustega selgitada, kas Serbiast Austriasse ja Austriast Saksamaale transporditud kondijahusaadetise suhtes kehtis määruses nr 259/93 sätestatud teatamiskohustus.

47.

Selle küsimuse hindamiseks tuleb ühelt poolt võtta arvesse jäätmeõigust, teiselt poolt aga ka loomsete kõrvalsaaduste käitlemist reguleerivaid norme ja eelkõige nn määratletud riskiteguriga materjali reguleerivaid norme. Nimetatud materjali puhul on tegemist loomakorjuse osadega, milles on transmissiivsete spongioossete entsefalopaatiate võimalike tekitajate sisaldus väga tõenäoline. Üldiselt arvatakse, et need võivad põhjustada inimestel Creutzfeldt-Jakobi tõve uue vormi.

48.

Kuna käesoleva vaidluse asjaolude toimumise ajal tühistati määrusega nr 1774/2002 loomsete kõrvalsaaduste käitlemist puudutav varasem direktiiv 90/667 ja ühtlasi tehti palju muudatusi ka määratletud riskiteguriga materjali käitlemist reguleerivasse määrusesse nr 999/2001, siis tuleb kõigepealt teha kindlaks õigusliku hinnangu seisukohast otsustav ajahetk (vt selle kohta punkt A).

49.

Lisaks sellele tuleb uurida määruse nr 259/93 kohaldatavust. Kohaldamise eelduseks on esiteks see, et kondijahu tuleb liigitada jäätmeteks (vt selle kohta punkt B). Kondijahu jäätmeteks liigitamise aluseks võib olla valdaja kohustus või kavatsus see kasutuselt kõrvaldada. Jäätmeõigusnormid ei sisalda kondijahu kasutuselt kõrvaldamise kohustust ega määra kindlaks, millisel juhul tuleb eeldada kavatsust see kasutuselt kõrvaldada. Kasutuselt kõrvaldamise kohustused on siiski sätestatud loomsete kõrvalsaaduste ja määratletud riskiteguriga materjali käitlemist reguleerivates normides. Kõnealused normid avaldavad mõju ka juhul, kui uuritakse, kas võib eeldada kavatsust materjal kasutuselt kõrvaldada.

50.

Kui sellise uurimise tulemusel selgub, et kondijahu tuleb liigitada jäätmeteks, siis ei tulene sellest siiski veel tingimata teatamiskohustust. Pigem näeb jäätmeõigus ette võimaluse kehtestada erikord selliste loomakorjuste suhtes, mis on jäätmeõiguse kohaldamisalast välja jäetud, kui erinormidega tagatakse vähemalt sama tõhus kaitse kui üldise jäätmeõigusega (vt selle kohta punkt C). Määrus nr 1774/2002 võiks luua sellise erikorra, mis hõlmab ka kondijahu. Sellega seoses tuleb ühest küljest uurida seda, kas sellise erikorra kohaldamisalasse võib kuuluda ka kondijahu, ja teisest küljest seda, kas määrusega nr 1774/2002 saavutatav kaitse on vähemalt sama tõhus kui määruse nr 259/93 kohane kaitse. Kaitse tõhususe hindamisel pööratakse tähelepanu eelkõige sellele, kas ilma määruse nr 1774/2002 erinormideta tuleks kondijahu suhtes kohaldada määruse nr 259/93 kohast üldkorda või nn rohelisse nimekirja kantud jäätmetele kohaldatavat leebemat korda.

51.

Kõigepealt tuleb tuvastada otsustav ajahetk, et määrata kindlaks need õigusnormid, mille alusel tuleks hinnata võimalikku teatamiskohustust.

52.

Ametiasutuste otsuste õiguspärasust tuleb põhimõtteliselt hinnata otsuse tegemise ajal kehtinud õigusnormide alusel; käesoleval juhul on see kuupäev 6. juuni 2003. Austria ametiasutuste vaidlusaluse otsuse ese on siiski saadetis, mille kohta oleks teatamiskohustuse puhul pidanud määruse nr 259/93 artikli 5 lõike 1 või artikli 8 lõike 1 alusel esitama teate enne saadetise teeleasumist, st enne 24. aprilli 2003, ja artikli 25 lõike 2 esimese lause kohaselt uuesti enne tagasiveo algust. ( 20 ) Eelneva teatamise nõude eesmärk ei ole siiski määrata lõplikult kindlaks kohaldatava õiguse seisukohast otsustav ajahetk. Eelneva teatamisega püütakse pigem anda teavitatavatele ametiasutustele võimalus saadetist eelnevalt uurida ning tagada vastava loa kaudu saadetise eest vastutavatele isikutele minimaalne õiguskindlus, säästes neid seega tarbetutest kulutustest.

53.

Eelnev teatamine ei muuda siiski mingil moel põhimõtet, mille kohaselt peetakse otsustavaks ametiasutuste otsuse tegemise ajal valitsenud õiguslikku olukorda. Määruse nr 259/93 artikli 7 lõike 5 teisest lõigust tuleneb pigem see, et teatamise abil saavutatav õiguskindlus on piiratud. Selle sätte kohaselt tuleb nimelt saata uus teade, kui saatmistingimusi oluliselt muudetakse. Asjaomases sättes on ilmselgelt silmas peetud eelkõige muudatusi faktilistes asjaoludes, kuid ka õigusliku olukorra muudatused võivad tähendada saatmistingimuste olulist muutumist, näiteks kui kasutuselt kõrvaldamise kohustuse kehtestamise tõttu tuleb kõnealune materjal esmakordselt liigitada jäätmeteks. Seega on põhiküsimuse hindamisel otsustava tähtsusega ametiasutuste otsuse tegemise ajal kehtinud õigusnormid.

54.

Käesolevas asjas tähendab eeltoodu seda, et Austria keskkonnaküsimustega tegeleva ametiasutuse 6. juuni 2003. aasta otsuse õiguspärasust tuleb hinnata sel ajal kehtinud õigusnormide alusel.

55.

Kondijahu transportimisega seotud teatamiskohustus eeldab eelkõige kondijahu liigitamist jäätmeteks. Jäätmete määratlemisel viitatakse määruse nr 259/93 artikli 2 punktis a direktiivi 75/442 artikli 1 punktis a esitatud määratlusele. Selle kohaselt hõlmab mõiste „jäätmed” I lisas loetletud kategooriatesse kuuluvaid mis tahes aineid või esemeid, mille valdaja kasutuselt kõrvaldab, kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama.

56.

Kõnealune lisa ja Euroopa jäätmenimistu selgitavad ja täpsustavad seda määratlust, tuues ära nimekirja jäätmetena liigitatavatest ainetest ja esemetest. Lisa ja nimistu on ette nähtud siiski üksnes juhiseks, sest lisa sisaldab ka käesoleva asja seisukohast olulist kategooriat Q16, kuhu kuuluvad „kõik materjalid, ained või tooted, mis ei kuulu eespool loetletud kategooriatesse” ( 21 ).

57.

Seetõttu on otsustava tähtsusega see, kas valdaja kõrvaldab aine kasutuselt, kavatseb selle kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud selle kasutuselt kõrvaldama. Käesolevas asjas ei ole küsimus lõplikus kõrvaldamises, kuna kondijahu alles transporditi eesmärgiga see hiljem põletada. Mõeldavad oleks siiski kohustus kasutuselt kõrvaldada või kavatsus seda teha.

58.

Kasutuselt kõrvaldamise kohustus võib tuleneda mitmest eri õigusnormist. Austria ja Ühendkuningriigi valitsus väidavad, et kondijahu kasutuselt kõrvaldamise kohustus tuleneb määruse nr 1774/2002 VII lisa II peatüki punktist 1. Komisjon väidab, et asjaomane kohustus kehtib vähemalt niivõrd, kuivõrd kondijahu on toodetud muu hulgas määratletud riskiteguriga materjalist. Sellisel juhul võiks ühelt poolt kohaldada määratletud riskiteguriga materjali käsitlevaid norme, teiselt poolt aga ka määruse nr 1774/2002 artikli 4 lõiget 2, milles käsitletakse nn 1. kategooria materjali käitlemist.

59.

Määruse nr 1774/2002 VII lisa II peatüki lõike 1 teises lõigus on sätestatud, et söödaga seotud keelu kehtimise ajal võib imetajatelt pärit loomseid valke, mida kasutatakse kondijahu valmistamiseks, töödelda mitme erineva töötlusviisiga enne, kui see tuleb märgistada ja jäätmetena kasutuselt kõrvaldada. Austria ja Ühendkuningriigi valitsus leiavad, et eeltoodust tuleneb kondijahu kasutuselt kõrvaldamise kohustus.

60.

Nad tuginevad ka määruse nr 808/2003 põhjendusele 6, mille kohaselt saab imetajatelt pärit töödeldud loomseid valke liigitada söödaga seotud keelu tõttu ainult jäätmetena. Selle määrusega lisati määrusesse nr 1774/2002 VII lisa II peatüki lõike 1 teine lõik.

61.

Määruse nr 1774/2002 VII lisa II peatüki lõikes 1 on ka esimene ja kolmas lõik, mis sisaldavad teistsuguseid norme. Esimese lõigu kohaselt peab imetajatelt saadud töödeldud loomne valk olema läbinud teatava töötlemisviisi, kuid sellega ei kaasne kohustus jäätmed kasutuselt kõrvaldada. Kolmandas lõigus lubatakse ka muid töötlemisviise, kui aine on ette nähtud kasutamiseks lemmikloomade toidus, kes ei kuulu toitumisahelasse. Kummastki viidatud sättest ei tulene kasutuselt kõrvaldamise kohustust. Jäätmetena kasutuselt kõrvaldamise kohustus tuleneb seega üksnes teisest lõigust ja mitte ülejäänud kahest lõigust.

62.

Samuti ei anna määruse nr 808/2003 põhjendus 6 lähemal uurimisel alust teistsuguseks tõlgenduseks. Kondijahu kui jäätmete kasutuselt kõrvaldamise nimetamine ei väljenda kõnealuse õigusakti eesmärki, vaid see on üksnes kondijahu võimaliku kasutuseesmärgi hinnang söödakeelu kehtivuse ajal. Sellega põhjendatakse selliste töötlemisviiside lubamist, mis ei ole võimaliku nakkusohu ennetamisel nii tõhusad, kuna asjaomane risk on jäätmetena kasutamiselt kõrvaldamise korral väiksem.

63.

Määruse nr 1774/2002 VII lisa II peatüki lõiget 1 tuleb seega mõista nii, et imetajatelt pärit loomseid valke võib töödelda kas teataval kindlaksmääratud viisil, kusjuures toodet võib kasutada mis tahes lubatud eesmärgiks, või mõnel muul nimetatud viisil eesmärgiga see kasutuselt kõrvaldada või kasutada üksnes lemmikloomatoidus. Sellest ei saa tuletada üldist kohustust kondijahu igal juhul kasutuselt kõrvaldada.

64.

Kasutuselt kõrvaldamise kohustus võib siiski esineda juhul, kui kondijahu tuleb pidada määratletud riskiteguriga materjaliks, kuna selle tootmisel on kasutatud sellist materjali. Tundub, et kondijahu puhul on seda tõepoolest võimatu teaduslikel alustel kindlaks määrata, ( 22 ) kuid ei saa välistada, et siseriiklik kohus teeb sellise järelduse muude tõendite või tõendamiskoormist puudutavate õigusnormide alusel.

65.

Määratletud riskiteguriga materjal tuleb tapetud või hukkunud loomast eemaldada ja turvaliselt hävitada. See tuleneb määruse nr 999/2001 XI lisast koostoimes artikliga 22. Seega kehtib määratletud riskiteguriga materjali kasutuselt kõrvaldamise kohustus, mistõttu seda tuleb pidada jäätmeteks.

66.

Kondijahuks ümbertöödeldud määratletud riskiteguriga materjali ei saa siiski enam pidada selliseks materjaliks. Määratletud riskiteguriga materjal määruse nr 999/2001 tähenduses on määratletud selle määruse artikli 3 lõike 1 punktis g koostoimes XI lisaga. ( 23 ) Selle kohaselt peetakse määratletud riskiteguriga materjaliks XI lisas nimetatud kudesid; määratlus ei hõlma neid kudesid sisaldavaid või nendest saadud tooteid, kui ei ole sätestatud teisiti. ( 24 ) Kondijahu on toode. Määratletud riskiteguriga materjali kasutuselt kõrvaldamise kohustusega ei kaasne seega otseselt kohustus kõrvaldada kasutuselt saastunud kondijahu.

67.

Määratletud riskiteguriga materjalist toodete kasutuselt kõrvaldamise kohustus tuleneb määruse nr 1774/2002 artiklist 4, milles käsitletakse 1. kategooria materjali käitlemist.

68.

Määrus nr 1774/2002 reguleerib üldiselt loomsete kõrvalsaaduste ja seega ka kondijahu käitlemist. Loomsed kõrvalsaadused on nendega seotud riskide alusel jaotatud kolme kategooriasse. Iga kategooria suhtes kohaldatakse erinevaid edasist käitlemist reguleerivaid norme.

69.

Artikli 4 lõike 1 punkti b alapunkti i määratluse kohaselt hõlmab kõige kõrgema riskitasemega 1. kategooria materjal muu hulgas määratletud riskiteguriga materjali ja kõiki seda sisaldavaid materjale. Juhul kui kondijahu on toodetud muu hulgas määratletud riskiteguriga materjalist, sisaldab see sellist riskiteguriga materjali ja liigitatakse 1. kategooria materjaliks.

70.

Määruse nr 1774/2002 artikli 4 lõike 2 kohaselt tuleb 1. kategooria materjal kui jäätmed kõrvaldada kasutuselt põletamise või jäätmeladestuskohas ladestamise teel. Seega on tegemist kohustusega selline materjal kasutuselt kõrvaldada.

71.

KVZ väitis küll kohtuistungil, et kõnealune kohustus ei kehti kondijahu eraisikust valdaja suhtes, kuna teda ei ole adressaadina nimetatud. Selline seisukoht ei ole veenev. Kuigi määruse nr 1774/2002 artikli 4 lõikes 2 ei ole sätestatud isikut, kellele kõrvaldamise kohustus on adresseeritud, ei saa seda siiski käsitada asjaomaste isikute ringi piiramisena. Pealegi omavad EÜ artikli 249 teise lõigu kohaselt määruses sisalduvad normid õigusmõju põhimõtteliselt kõigi isikute suhtes.

72.

Järelikult tuli kasutuselt kõrvaldamise kohustuse tõttu pidada kondijahu jäätmeteks juhul, kui selle tootmisel kasutati ka määratletud riskiteguriga materjali; selle tuvastamine on siseriikliku kohtu ülesanne.

73.

Kui siiski ei ole võimalik tuvastada, et kondijahu toomiseks kasutati ka määratletud riskiteguriga materjali, siis võib seda pidada jäätmeteks vaid juhul, kui valdaja kavatses selle kasutuselt kõrvaldada. Kuigi valdaja kavatsus on põhimõtteliselt subjektiivset laadi, ei või kuritarvituste takistamiseks pidada otsustavaks tema väiteid oma võimaliku kavatsuse kohta, vaid üksnes objektiivseid asjaolusid, mille alusel võib järeldada objektiivset kavatsust.

74.

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et kondijahu ettenähtud põletamisprotsessi ei saa tingimata samastada kasutuselt kõrvaldamisega, mille alusel võib järeldada kasutamiselt kõrvaldamise kavatsust. Materjalide põletamine võib tõepoolest olla kas kõrvaldamis- või taaskasutustoiming direktiivi 75/442 II lisa tähenduses, kuid üksnes siis, kui asjaomased ained on jäätmed. Erinevalt Finanzprokuraturi seisukohast ei saa kõiki materjale, mis põletatakse, selle tõttu veel jäätmeteks pidada. Kütusena (direktiivi 75/442 II B lisa punkt R 1) kasutatakse eelkõige sütt, naftat ja maagaasi, kuid need toorained ei muutu seepärast veel jäätmeteks. ( 25 )

75.

Lisaks sellele ei ole direktiivis 75/442 toodud ühtegi kriteeriumi, mille alusel teha kindlaks valdaja tahe konkreetse aine või asja kõrvaldamiseks. ( 26 ) Käesolevas asjas ei ole võimalik täheldada ka siseriiklikke õigusnorme, mis täpsustaksid asjaomast mõistet kooskõlas ühenduse õigusega. ( 27 )

76.

Kohtuotsusest ARCO tuleneb seetõttu, et kõiki asjaolusid arvesse võttes tuleb uurida, kas valdaja kavatses kondijahu kasutuselt kõrvaldada. Seejuures tuleb arvesse võtta direktiivi eesmärki ning hoiduda piiramast selle toimet. ( 28 ) Direktiivi 75/442 põhjenduse 3 kohaselt on direktiivi eesmärk inimeste tervise ja keskkonna kaitse jäätmete kogumise, vedamise, töötlemise, hoidmise ja ladestamisega seotud kahjulike mõjude eest. EÜ artikli 174 lõike 2 kohaselt on ühenduse keskkonnapoliitika eesmärk kaitstuse kõrge tase ning see rajaneb ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid. Eeltoodu põhjal sedastas Euroopa Kohus, et jäätmete mõistet ei saa tõlgendada kitsalt. ( 29 )

77.

Euroopa Kohus on korduvalt käsitlenud tootmisjääkide valdkonda ja pidanud jäätmeteks liigitamise puhul oluliseks hindamiskriteeriumiks eelkõige materjali korduskasutamise võimalust ilma selle eelneva ümbertöötlemiseta. Kui peale lihtsa korduskasutamise võimaluse on valdajal ka majanduslikult soodus seda teha, on niisuguse korduskasutamise tõenäosus suur. Sellisel juhul ei saa kõnealust ainet käsitada mitte koormana, mida valdaja üritab „kõrvaldada”, vaid tegeliku tootena. ( 30 )

78.

Seda kohtupraktikat võib ka käesolevas asjas laialt kohaldada, sest kondijahu tootmiseks kasutatav lähtematerjal on vähemalt osaliselt sama, mis inimtoiduks mõeldud lihatoodete puhul. Need on seega kõrvalsaadused ( 31 ) või tootmisjäägid.

79.

Nagu väidab eelkõige Ühendkuningriigi valitsus, keelati kondijahu loomasöödana kasutamine lihatootmises alates 1. jaanuarist 2001. ( 32 ) Sellega langes ära kondijahu majandusliku kasutamise olulisim võimalus. Kui kondijahul ei oleks pärast seda enam majanduslikku väärtust, nagu viidatakse ka määruse nr 808/2003 põhjenduses 6, siis oleks see tõepoolest koormus, mille alusel võib järeldada kõrvaldamise kavatsust.

80.

KVZ väidab siiski, et kondijahu saab endiselt kasutada kütuse, lemmikloomade toidu või väetisena. Kostja esindaja Finanzprokuratur väidab seevastu, et majandusliku korduskasutamise võimalus ei takista kõnealuse materjali liigitamist jäätmeteks. See väide on põhimõtteliselt õige, ( 33 ) kuid selle alusel ei saa siiski järeldada, et tegemist on jäätmetega.

81.

Otsustava tähtsusega on pigem see, kas kondijahu ka edaspidi lubatud kasutusviise tuli konkreetsel juhul pidada tõenäoliseks või küsitavaks. Seejuures on otsustav see, kas asjaomane kasutusviis on majanduslikult tulus või tuleb kondijahu siiski pidada koormuseks. ( 34 )

82.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on eeltoodut hinnata. Tal tuleb seejuures uurida, kas viidatud kasutusotstarve on majanduslikult kahjulik. Siseriiklik kohus peab majandusliku tasuvuse hindamisel arvesse võtma ka seaduslikku kasutamist välismaal, mitte piirduma üksnes kõnealuse liikmesriigi turuga, kus – eelkõige Austria valitsuse sõnul – näib kondijahu põletamine olevat lubatud üksnes tasu eest. ( 35 )

83.

Vaidlusaluse kondijahu puhul tuleb arvesse võtta teatavaid põhikohtuasja toimikust ilmnevaid erilisi asjaolusid: kõnealust kondijahu ladustati pärast selle omandamist teadmata hinna eest ilmselt kõigepealt kaks aastat, transporditi seejärel umbes 20000 euro eest Bulgaariasse ja müüdi seal ära hinnaga umbes viis eurot tonni kohta, st kokku 5500 euro eest. Isegi kui kondijahu ostja kandis transpordikulud, näib kaheldav, kas saadud summa oleks üldse katnud ladustamise ja esialgse ostuga seotud kulud. Suhteliselt pikk ladustamisaeg annab samuti alust kahelda, kas kondijahu tulus kasutamine kütusena oli üldse mingil ajavahemikul olnud tõenäoline. Pigem on võimalik, et kondijahu oli selle valdajale koormus, millest ta kavatses lahti saada, müües selle kahjumiga Bulgaariasse.

84.

Teisest küljest ei saa sellega välistada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastab oma uurimise käigus, et kõnealune müügitehing oli osa alginvesteeringust pikas perspektiivis tulutoovasse ärisuhtesse.

85.

Järelikult tuleb kondijahu liigitada jäätmeteks, olenemata määratletud riskiteguriga materjali sisaldusest juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastab asjaolusid põhjalikult hinnates, et see oli valdajale koormus, millest ta soovis lahti saada.

86.

Isegi kui eelotsusetaotluse esitanud kohus sedastab, et vaidlusalune kondijahu tuleb liigitada jäätmeteks, ei kehti määrusest nr 259/93 tulenev teatamiskohustus, kui kohaldatakse loomakorjuste suhtes kehtivat erikorda, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma teise võimalusena esitatud küsimuses.

87.

Direktiivi 75/442 artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkti iii kohaselt ei kuulu loomakorjused direktiivi reguleerimisalasse, kui need kuuluvad muude õigusaktide reguleerimisalasse. Määruse nr 259/93 artikli 1 lõike 2 punkti d alusel laienevad viidatud erandid ka jäätmesaadetistele. Määrus nr 1774/2002 võib olla selline loomakorjuste suhtes kohaldatav erikord.

88.

Eeltoodut kinnitab seadusandja hinnang määruse nr 259/93 uue redaktsiooni puhul. ( 36 ) Ta rõhutas põhjenduses 11, et tuleb vältida määruse nr 1774/2002 dubleerimist, kuna see juba sisaldab õigusnorme lähetamise, suunamise ja liikumise kohta. Määruse nr 1013/2006 artikli 1 lõike 3 punkt d jätab määruse reguleerimisalast sõnaselgelt välja need jäätmesaadetised, mille suhtes kohaldatakse määruse nr 1774/2002 kohaseid heakskiidunõudeid. Kõnealusel seadusandja otsusel on siiski vaid edasiulatuv mõju ja see ei saa üksi olla otsustav tegur käesolevas asjas kohaldatavate normide tõlgendamisel.

89.

Seetõttu tuleb uurida, kas määrus nr 1774/2002 on loomakorjuste suhtes kehtiv erikord määruse nr 259/93 artikli 1 lõike 2 punkti d tähenduses koostoimes direktiivi 75/442 artikli 2 lõike 1 punkti b alapunktiga iii, olles kord, mis hõlmab ka kondijahu.

90.

Komisjon ei poolda loomakorjuseid puudutava erandi kohaldamist kondijahu suhtes. Komisjon väidab, et see hõlmab üksnes loomade, eelkõige hukkunud loomade terveid kehasid. See ei hõlma loomakorjuste käitlusprotsessi, näiteks tapmisega seotud aineid. Komisjon viitab sellega seoses loomakorjuse mõiste tavapärasele kasutusele. Kui erandid pidid hõlmama loomakorjuste osi, oleks neid sõnaselgelt nimetatud.

91.

Nagu märgivad ka Austria, Prantsuse ja Ühendkuningriigi valitsus, ei ole komisjoni eeltoodud seisukoht siiski veenev. Ühendkuningriigi valitsus väidab loomakorjuste osade kohta veenvalt, et loomakorjused tükeldatakse sageli töötlemiseks – ja küllap ka transportimiseks – ning oleks meelevaldne sellest järeldada, et sel juhul tuleks kohaldada jäätmeõigust.

92.

Kondijahu erineb oma laadilt siiski loomakorjustest või nende osadest. Kondijahu ei ole töötlemise lähtematerjal, vaid selle saadus. Selle alusel väidavad eespool nimetatud valitsused – ja sellega nõustub ka komisjon –, et loomakorjuse mõiste ei hõlma kondijahu.

93.

Ühendkuningriigi näitest tuleneb siiski, et loomakorjuseid puudutavat erandit ei saa mõistlikult piirata vaid lähtematerjaliks olevate loomakorjuste või nende osadega. Samuti ei ole mõistlik kohaldada jälle jäätmeõigust pärast loomakorjuste töötlemise esimest etappi, st nende tükeldamist töö hõlbustamise eesmärgil, ega ka järgnevatel etappidel. KVZ väidab, et erand peaks tõepoolest laienema sellistele töötlemisprotsessi tulemusel tekkivatele toodetele, mis on nimetatud muudes õigusaktides direktiivi 75/442 artikli 2 lõike 1 punkti b tähenduses. Oleks vastuoluline esmalt välistada jäätmeõiguse kohaldamine suhteliselt kõrge riskiteguriga lähtematerjalide suhtes ja seejärel lubada ettenähtud töötlemisviiside käigus selle kohaldamist toodete suhtes, mille edasist töötlemist ja kasutamist reguleerib erikord.

94.

Varem kehtinud direktiivis 90/667 on sätestatud loomsete kõrvalsaaduste ja jäätmete käitlemine üksnes kuni kondijahu tootmiseni. Pärast kondijahu tootmist ei oleks jäätmeõiguse kohaldamine seega olnud välistatud.

95.

Määrusega nr 1774/2002 reguleeritakse peale kondijahu tootmise siiski ka selle käitlemist pärast tootmist. Kondijahu saadakse V lisas ette nähtud töötlemisviise rakendades ja seda tuleb kasutada teatavatel, ammendavalt loetletud viisidel. Lubatud kasutusviisid sõltuvad materjalikategooriast, mille alla tuleb kondijahu liigitada. Seetõttu on jäätmeõiguse kohaldamine välistatud seni, kuni selline kasutamine on lõppenud.

96.

Austria valitsus märgib siiski, et määruse nr 1774/2002 sätted jäätmetena kõrvaldamise kohta kinnitavad, et loomakorjuseid puudutavat erandit ei kohaldata kondijahu suhtes. Viide jäätmeõigusele piirdub siiski vaid kõrvaldamise toiminguga. Kui kondijahu kuulub kõrvaldamisele, tuleb kohaldada jäätmeõigust, kuna see on sõnaselgelt sätestatud määruses nr 1774/2002. Kui kondijahu kasutatakse siiski muul lubatud viisil, siis määrusega nr 1774/2002 ei ole ette nähtud jäätmeõiguse kohaldamist.

97.

Loomakorjuseid puudutavat erandit koostoimes määrusega nr 1774/2002 kohaldatakse seega ka kondijahu suhtes.

98.

Lisaks tuleb uurida, kas määrus nr 1774/2002 täidab loomakorjuseid puudutava erandi kohta antud muu õigusakti tingimused. Direktiivi 75/442 artikli 2 lõike 1 punkti b kohaldamisala kohaselt ei piisa erandi kohaldamiseks sellest, kui sellised õigusnormid puudutavad kõnealuseid materjale või esemeid üksnes näiteks tootmise seisukohalt, vaid need peavad sisaldama täpseid sätteid selliste materjalide või esemete jäätmetena käitlemise kohta direktiivi 75/442 artikli 1 punkti d tähenduses. ( 37 ) Need õigusnormid peavad tagama ka vähemalt direktiiviga 75/442 ette nähtud tasemega võrdse keskkonna kaitsmise taseme. ( 38 ) Muul juhul oleks ohustatud EÜ artiklis 174 sätestatud ühenduse keskkonnapoliitika eesmärkide, eelkõige aga direktiivi 75/442 eesmärkide saavutamine. Need tingimused peavad kehtima ka siis, kui määruse nr 259/93 artikli 1 lõike 2 punkti d erandit kohaldatakse jäätmesaadetiste valdkonnas.

99.

Määruse nr 1774/2002 põhjendus 4 annab alust kahelda, kas see määrus on muu õigusakt eeltoodud tähenduses. Kõnealuses põhjenduses viidatakse vajadusele selgitada määruse ja keskkonnaalaste õigusaktide vahelist suhet. Määrus ei tohtinud mõjutada olemasolevaid keskkonnaalaseid õigusakte ja komisjon pidi esitama eelkõige biolagunevate jäätmete osas täiendavaid ettepanekuid. Määruses ei ole artikli 1 lõike 1 kohaselt sätestatud mitte jäätmeõigusalased eeskirjad, vaid loomade ja inimeste tervishoiu eeskirjad.

100.

Määruse nr 1774/2002 tunnistamine muuks õigusaktiks direktiivi 75/442 artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkti iii tähenduses ei avaldaks siiski jäätmeõigusele mingit mõju, mida soovitatakse ka määruse nr 1774/2002 põhjenduses 4 välistada. Pigem kaasneks sellise tunnustamisega sõnaselgelt ette nähtud erandi täpsustamine ja see suurendaks erandi kasulikku mõju.

101.

Miski ei takistaks seadusandjal töötada biolagunevate jäätmete puhul välja veelgi rangemaid õigusnorme. Kui nendega ei reguleeritaks sõnaselgelt suhet määrusega nr 1774/2002, põhjustaks see olukorra, kus see määrus ei saaks olla nende suhtes muu õigusaktina prioriteetne, kuna sellega ei saavutata keskkonnakaitse vajalikku taset.

102.

Pealegi on Euroopa Kohus juba sedastanud, et loomakorjuste käitlemist ja eelkõige nende lõplikku kõrvaldamist reguleeris määrusele nr 1774/2002 ajaliselt eelnenud direktiiv 90/667 kui muu õigusakt direktiivi 75/442 artikli 2 lõike 1 punkti b tähenduses. Ta laiendas selle hinnangu obiter dictum ajaliselt järgnenud õigusaktile, st määrusele nr 1774/2002, ja märkis, et see määrus sisaldab veelgi konkreetsemaid norme. ( 39 ) Seda ei saa vaidlustada eelkõige määruses nr 1774/2002 sätestatud kõrvaldamise viiside osas, sest selles määruses nõutakse kõrvaldamist jäätmetena, st jäätmeõiguses sätestatud kaitsetaseme järgimist. Ka taaskasutamise kohta ei ole ilmselt olemas jäätmeõigusnorme, mis näeksid loomakorjuste puhul sõnaselgelt ette veel kõrgema kaitsetaseme.

103.

Loomakorjuste kõrvaldamist ja taaskasutamist reguleerivate õigusnormide võrdväärsus jäätmeõigusega ei näita siiski seda, kas nendega saavutatakse jäätmesaadetiste piisav kaitsetase. Selleks tuleb määruse nr 1774/2002 kohast kaitsetaset võrrelda tasemega, mis saavutataks määruse nr 259/93 kohaldamisel kondijahusaadetistele.

104.

Määrus nr 1774/2002 sisaldab kondijahusaadetisi reguleerivaid norme. Määrust kohaldatakse artikli 1 lõike 1 punkti a kohaselt loomsete kõrvalsaaduste transpordile, et välistada kõnealustest toodetest tekkivat ohtu loomade või inimeste tervisele, ning punkti b kohaselt loomsete kõrvalsaaduste ning nendest saadud, VII ja VIII lisas osutatud toodete turustamisele ning teatavatele määratletud ekspordi ja transiidi erijuhtudele. Määruse nr 1774/2002 VII lisa II peatükk hõlmab töödeldud loomset valku, see tähendab ka kondijahu.

105.

Transporti reguleeritakse üksikasjalikult eelkõige määruse nr 1774/2002 artiklites 7 ja 9 ning II lisas. Transpordi ajal peab toodetega olema kaasas veodokument ja kõik saadetised tuleb dokumenteerida. Lisaks sellele on olemas hulk tehnilisi nõudeid.

106.

Liikmesriikidevaheliste saadetiste puhul näeb määruse nr 1774/2002 artikkel 8 ette, et kui lähetatakse 1. kategooria materjali, 2. kategooria materjali, 1. või 2. kategooria materjalist saadud töödeldud tooteid ning töödeldud loomset valku, teavitab lähteriigi pädev asutus sihtriigi pädevat asutust igast saadetisest. Sihtliikmesriik peab saadetise heaks kiitma. Ilmselt puuduvad normid, mis reguleeriksid sellega seoses transiiti läbi teise liikmesriigi. Niivõrd kui määruses nr 1774/2002 kasutatakse mõistet „transiit”, mõeldakse sellega artikli 2 lõike 1 punkti l määratluse kohaselt liikumist läbi ühenduse territooriumi ühest kolmandast riigist teise.

107.

Kolmandatesse riikidesse eksportimine on reguleeritud üksnes teatud toodete puhul. Määruse nr 1774/2002 artikliga 19 reguleeritakse töödeldud loomsete valkude ja muude söödatoorainena kasutatavate töödeldud toodete eksporti. See ei sisalda siiski erinorme saadetiste kohta, vaid üksnes nõudeid eksporditava materjali töötlemisele. Seetõttu kehtivad saadetiste ekspordi suhtes eelkõige materjali transportimist reguleerivad normid.

108.

Määruse nr 1774/2002 VII lisa II peatüki C osa käsitleb muu hulgas töödeldud loomsete valkude, sealhulgas kondijahu importi kolmandatest riikidest. Sellist importi tuleb lubada, kui on täidetud teatavad tingimused.

109.

Määruse nr 259/93 kohane kaitsetase seoses kondijahusaadetistega sõltub sellest, kas tuleb kohaldada üldnorme või rohelisse nimekirja kuuluvate jäätmete saadetistele kehtivat leebemat kaitsekorda.

110.

Määruse nr 259/93 artikli 1 lõike 3 punkti a kohaselt kuuluvad nimelt selliste jäätmete saadetised, mis on mõeldud ainult taaskasutamiseks ja loetletud II lisas, see tähendab rohelises nimekirjas, vaid üksikute sama määruse sätete reguleerimisalasse. ( 40 ) Transpordi ajal peab olema kaasas dokument, mis sisaldab teatavat minimaalset teavet, sihtriigi taaskasutusrajatis peab olema heaks kiidetud ja transpordiettevõtjal peab olema luba, kui ta transpordib jäätmeid kaubanduslikul eesmärgil.

111.

Käesolevas asjas näib, et kondijahu ettenähtud põletamine tuli liigitada taaskasutamiseks, kuna selle eesmärk oli energiatootmine ja kondijahu kavatseti põletada muu kütuse asemel. ( 41 )

112.

Seega tuleb uurida, kas kondijahu tuleks liigitada rohelisse nimekirja. Prantsuse valitsus on arvamusel, et see kuulub kategooriasse GM 130 kui põllumajandus- ja toiduainetööstuse jäätmed. Austria ametiasutused käsitasid kondijahu siiski jäätmetena, mida ei ole nimetatud II, III ega IV lisas, st mis ei kuulu rohelisse, kollasesse ega punasesse nimekirja. Selliseid jäätmeid võib transportida alles pärast seda, kui pädevatele ametiasutustele on saadetud teade ja need on andnud sõnaselge kirjaliku loa.

113.

Austria ametiasutuste seisukoht ei ole veenev, kuna kategooria GM 130 sõnastus on küll avatud, kuid selle kujunemislugu arvestades hõlmab see igal juhul kondijahu.

114.

Kirjeldus „põllumajandus- ja toiduainetööstuse jäätmed” on piisavalt lai, et hõlmata ka kondijahu. Erandit „inimeste ja loomade tarbeks mõeldud kõrvalsaadused, mis vastavad riiklikele ja rahvusvahelistele nõuetele ja standarditele” võiks küll põhimõtteliselt kohaldada kondijahule ja selle rohelisest nimekirjast välja jätta, kuid ainult tingimusel, et kondijahu on kõrvalsaadus ja mitte jääde.

115.

Kondijahu kuulumine asjaomasesse kirjeldusse saab selgemaks kategooria GM 130 kujunemislugu arvesse võttes. Nimetatud kategooria lisati komisjoni otsusega 94/721. ( 42 ) Sellega asendati muu hulgas varasem kategooria (GM 010), mis sisaldas sõnaselgelt kondijahu, mis oli inimtoiduks sobimatu, kuid kõlblik loomasöödaks või muuks otstarbeks. ( 43 )

116.

Otsusega 94/721 rakendati OECD nõukogu muudatused rohelises, kollases ja punases nimekirjas. OECD nõukogu lisas kategooria GM 130, et asendada kuus üksikut kategooriat ühe üldise põllumajandus- ja toiduainetööstuse jäätmete kategooriaga. ( 44 )

117.

Kategooriat GM 130 tuleks seega käsitada üldkategooriana, mis hõlmab varasemaid kategooriaid ja on neist võib-olla isegi laiem, mitte varasemaid kategooriaid piiravana. Kondijahu kuulub seega põhimõtteliselt rohelise nimekirja põllumajandus- ja toiduainetööstuse jäätmete hulka.

118.

Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et kondijahu söötmine põllumajandusloomadele on ühenduses nüüdseks keelatud. Varasemas kategoorias GM 010 märgiti küll sõnaselgelt söötmist, kuid lubati ühtlasi ka teisi kasutusviise. Käesolevas asjas on küsimus eelkõige energiatootmises.

119.

Rohelise nimekirja sissejuhatava osa kohaselt tuleb jäätmete suhtes kohaldada kollase või punase nimekirja rangemaid kriteeriume, kui need jäätmed on teiste materjalidega sel määral saastunud, et a) jäätmetega seotud võimalik oht kasvab piisavalt, et õigustada nende kandmist kollasesse või punasesse nimekirja, või b) neid jäätmeid ei ole võimalik mõistlikul viisil keskkonnale ohutult taaskasutada. Austria valitsus järeldab sellest, et määratletud riskiteguriga materjalist tulenev saastumine takistab kondijahu liigitamist rohelisse nimekirja.

120.

Keskkonnasäästlik taaskasutamine – põletamine selleks ettenähtud elektrijaamas – oleks siiski endiselt võimalik. Variant b ei ole seega käesoleval juhul asjakohane.

121.

Määratletud riskiteguriga materjalist tulenev võimalik saastumine võib variandi a tähenduses suurendada kondijahuga seotud ohtu nii palju, et see materjal tuleb liigitada kollasesse või punasesse nimekirja.

122.

Määruse nr 259/93 põhjenduses 14 viidatakse riski suurenemise võimalikele viisidele. Selle kohaselt põhineb jäätmete liigitamine rohelisse nimekirja kaalutlusel, et sellised sihtriigis korralikult ümbertöötatud jäätmed ei tohiks üldjuhul kujutada endast ohtu keskkonnale.

123.

Käesolevas asjas ei ole alust arvata, et kondijahu kütusena taaskasutamise käigus toob kondijahu saastumine määratletud riskiteguriga materjaliga – võrreldes saastumata kondijahuga – endaga kaasa märgatavalt kõrgema ohu keskkonnale. Inimeste tervisele võib ohtlik olla vaid mittesihipärane kasutamine, näiteks saastunud kondijahu söötmine põllumajandusloomadele. Määruse nr 259/93 põhjenduse 14 kohaselt ei ole väärkasutamine siiski määrava tähtsusega jäätmete nimekirjadesse liigitamisel. Järelikult ei takista määratletud riskiteguriga materjaliga saastumine kondijahu liigitamist rohelisse nimekirja.

124.

Kui kondijahusaadetistele tuleb kohaldada määrust nr 259/93, siis tuleb kohaldada rohelisse nimekirja kantud jäätmetele kehtivaid norme olenemata sellest, kas kondijahu on saastunud määratletud riskiteguriga materjaliga või mitte. Sellise saadetise puhul teatamiskohustus seega ei kehtiks.

125.

Kui võrrelda mõlemat kaitset sätestavat eeskirja, siis ei osutu määruses nr 1774/2002 sätestatud keskkonnakaitse tase rohelisse nimekirja kantud jäätmetele kehtivate normide tasemest madalamaks, vaid on teatud juhtudel isegi kõrgem, näiteks selliste jäätmesaadetiste korral liikmesriikide vahel, mille puhul on vajalik sihtriigi luba.

126.

Järelikult on määrus nr 1774/2002 ka taaskasutuseks mõeldud kondijahu saadetiste puhul muu õigusakt direktiivi 75/442 artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkti iii ja määruse nr 259/93 artikli 1 lõike 2 punkti d tähenduses.

127.

Isegi kui põhikohtuasjas kõne alla olev kondijahu tuleb liigitada jäätmeteks, ei olnud määrus nr 259/93 vastavalt selle artikli 1 lõike 2 punktile d koostoimes direktiivi 75/442 artikli 2 lõike 1 punkti b alapunktiga iii taaskasutuseks mõeldud kondijahu saadetistele 6. juunil 2003 kohaldatav, sest see toiming kuulus määruse nr 1774/2002 kohaldamisalasse.

128.

Eeltoodust lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Isegi kui põhikohtuasjas kõne all olev kondijahu tuleb liigitada jäätmeteks, ei olnud nõukogu 1. veebruari 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 259/93 jäätmesaadetiste järelevalve ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduses, ühendusse sisseveo ning ühendusest väljaveo korral vastavalt selle artikli 1 lõike 2 punktile d koostoimes nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta artikli 2 lõike 1 punkti b alapunktiga iii taaskasutuseks mõeldud kondijahu saadetistele 6. juunil 2003 kohaldatav, sest see toiming kuulus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. oktoobri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1774/2002, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste sanitaareeskirjad, kohaldamisalasse.