1.

Käesoleva kohtuasja keskmes on taas küsimus kohtuotsuse seadusjõu puutumatusest. Seekord on tegemist Itaalia tsiviilkohtu seadusjõustunud otsusega, mis kohustas Itaalia riiki maksma siseriikliku õiguse alusel välja tagasinõudmise õigusega antud riigiabi ja mis on vastuolus enne kõnealuse kohtuotsuse tegemist vastu võetud komisjoni otsusega, milles tunnistati asjaomane abi ühisturuga kokkusobimatuks. Sellele järgnenud menetluses, mis käsitleb ühenduse õiguse vastaselt antud riigiabi tagasinõudmist, tugineb riigiabi saaja Itaalia ametiasutuste vastu esitatud hagis Itaalia kohtu seadusjõustunud otsusele. Keskne küsimus on sisuliselt see, kas siseriikliku kohtu otsus saab takistada komisjoni teostamast oma ainupädevust hinnata abi kokkusobivust ühisturuga ja vajaduse korral algatada õigusvastaselt antud abi tagasinõudmine.

2.

ESTÜ asutamislepingu artikli 4 punkt c keelab liikmesriikide poolt mis tahes vormis antavad toetused või abi söe- ja terasetööstuse sektoris.

3.

Seistes silmitsi Euroopa terasesektori terava kriisiga, võeti alates 1980. aastast vastu eelnimetatud absoluutse keelu rida erandeid. Need erandid põhinevad ESTÜ asutamislepingu artikli 95 esimesel ja teisel lõigul.

4.

1981. aasta keskpaigast kuni 1985. aasta lõpuni kehtis otsus nr 2320/81/ESTÜ ( 2 ) (nn teine abikoodeks), muudetud otsusega nr 1018/85/ESTÜ ( 3 ). Teise abikoodeksi eesmärk oli lubada abi andmist kõnealuse sektori olukorra parendamiseks ja tootmisvõimsuse vähendamiseks nõudluse tasemeni. Abi andmine pidi olema tähtajaliselt piiratud ja selleks oli vaja komisjoni eelnevat heakskiitu. Teine abikoodeks nägi ette asjaomase heakskiitmismenetluse.

5.

Teise abikoodeksi artikli 8 lõige 1 sätestab:

„Komisjoni teavitatakse aegsasti abi andmise või muutmise kavadest, et ta jõuaks esitada oma seisukoha […]. Asjassepuutuv liikmesriik võib rakendada kavandatud meetmeid üksnes komisjoni heakskiidul ning kooskõlas komisjoni poolt kindlaksmääratud tingimustega.” [mitteametlik tõlge]

6.

1. jaanuaril 1986 asendati otsusega nr 3484/85/ESTÜ ( 4 ) teine abikoodeks ja kehtestati kolmas abikoodeks, mida kohaldati ajavahemikul 1. jaanuarist 1986 kuni 31. detsembrini 1988. Kolmas abikoodeks kehtestas terasesektoris abi andmise keelu piiratuma erandi. Kolmanda abikoodeksi artikli 3 kohaselt võis anda abi tehaste vastavusse viimiseks uute keskkonnakaitsealaste õigusnormidega. Asjaomane abisumma ei võinud ületada 15% asjaomase keskkonnakaitsemeetmega otseselt seotud investeerimiskulude toetuse netoekvivalendist.

7.

Kolmanda abikoodeksi artikli 1 lõige 3 täpsustab, et abi võis anda üksnes artiklis 6 sätestatud korra kohaselt ning seda ei saanud välja maksta pärast 31. detsembrit 1988.

8.

Kolmanda abikoodeksi artikli 6 lõiked 1, 2 ja 4 sätestavad järgmist:

„1.   Komisjoni teavitatakse aegsasti abi andmise või muutmise kavadest, et ta jõuaks esitada oma seisukoha […]. Samuti teavitatakse teda kõigist kavadest kohaldada terasesektorile abikorda, mille kohta ta on juba võtnud seisukoha EMÜ asutamislepingu alusel. Komisjoni tuleb käesolevas artiklis nimetatud abikavadest teavitada hiljemalt 30. juunil 1988.

2.   Komisjoni teavitatakse liikmesriikide, kohalike omavalitsuste või muude üksuste mis tahes majandusliku sekkumise kavadest (osaluse omandamine, kapitalitoetused või sarnased meetmed), mis hõlmavad riigi vahendite eraldamist terasetööstusettevõtetele, aegsasti – ja hiljemalt 30. juunil 1988 –, et ta jõuaks esitada oma seisukoha.

Komisjon teeb kindlaks, kas nimetatud sekkumised sisaldavad abi elemente […], ning juhul kui sisaldavad, hindab nende vastavust artiklitele 2–5.

[…]

4.   Kui komisjon leiab pärast asjassepuutuvatelt isikutelt selgituste saamist, et abi ei vasta käesoleva otsuse sätetele, teavitab ta huvitatud liikmesriiki oma otsusest. Komisjon võtab vastava otsuse vastu hiljemalt kolm kuud pärast asjaomase abi hindamiseks vajaliku teabe saamist. ESTÜ asutamislepingu artikli 88 sätteid kohaldatakse juhul, kui liikmesriik ei täida kõnealust otsust. Huvitatud liikmesriik võib lõigetes 1 ja 2 silmas peetud, kavandatud meetmed ellu rakendada ainult komisjoni nõusolekul ja viimase poolt määratud tingimustel.” [mitteametlik tõlge]

9.

Kolmas abikoodeks asendati neljanda abikoodeksiga, mis võeti vastu otsusega nr 322/89/ESTÜ ( 5 ). Neljas abikoodeks kehtis ajavahemikul 1. jaanuarist 1989 kuni 31. detsembrini 1991. Neljanda abikoodeksi artikkel 3 oli identne kolmanda abikoodeksi artikliga 3.

10.

Alates ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest 23. juulil 2002 kohaldatakse EÜ asutamislepingus ette nähtud korda ka terasesektori riigiabile.

11.

2. mai 1976. aasta seadus nr 183 (edaspidi „seadus nr 183/1976”) ( 6 ) näeb ette võimaluse anda otsetoetusi nii kapitali- kui ka intressitoetustena kuni 30% ulatuses investeerimiskuludest tööstusprojektide teostamiseks Mezzogiornos.

12.

Codice civile (Itaalia tsiviilseadustik) artikli 2909 kohaselt ei saa esitada nõudeid, mis on jõustunud kohtuotsuses lõplikult käsitletud, mistõttu välistab kõnealune säte menetluslikus mõttes igasuguse võimaluse pöörduda kohtusse vaidluses, mille kohta on olemas teise kohtu jõustunud otsus. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõdemusel hõlmab see säte lisaks varasemas kohtumenetluses esitatud nõuetele ka neid nõudeid, mis oleksid võinud olla esitatud.

13.

Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtuvad (kronoloogilises järjestuses) järgmised asjaolud:

14.

Consiglio di Stato (kuues koda) esitas kohtuna tegutsedes Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

15.

Kirjalikud märkused esitasid Lucchini, Itaalia valitsus, Tšehhi valitsus, Madalmaade valitsus ja komisjon. Kõik huvitatud isikud esitasid oma seisukohad 6. juuni 2006. aasta kohtuistungil.

16.

Võttes arvesse, et tegemist on äärmiselt ebatavalise kohtuasjaga, milles tuleb uurida ja hinnata ühenduse õiguse ühe keskse sätte – nimelt EÜ artikli 88 – ja põhimõtte res iudicata vahelist suhet, on otstarbekas kajastada põhikohtuasja poolte, menetluses osalenud liikmesriikide ja komisjoni seisukohti tavalisest põhjalikumalt.

17.

Lucchini ja Tšehhi valitsus esindavad sisuliselt seisukohta, et jõustunud kohtuotsus on ülimuslik ühenduse huvi ees nõuda tagasi ühenduse õiguse vastaselt antud riigiabi. Nad tuginevad Euroopa Kohtu otsustele kohtuasjades Eco Swiss ( 11 ), Köbler ( 12 ), Kühne & Heitz ( 13 ) ja Kapferer ( 14 ). Ka Itaalia valitsus, Madalmaade valitsus ja komisjon tunnustavad kohtuotsuse seadusjõu põhimõtet, nagu see väljendub nimetatud kohtupraktikas, kuid leiavad siiski, et käesolevas kohtuasjas ei ole see põhimõte kohaldatav või et sellest tuleb teha erand.

18.

Lucchini vaidlustab kõigepealt eelotsusetaotluse vastuvõetavuse. Lucchini märgib, et puudub tõlgendatav ühenduse õiguse säte, et puudub lahendamist vajav kohtuvaidlus ja et esitatud küsimused on oletuslikud. Teise võimalusena vaidlustab Lucchini otsuse nr 90/555/ESTÜ kehtivuse oletatava menetlusnormide rikkumise tõttu.

19.

Põhjendatuse osas viitab Lucchini väljakujunenud kohtupraktikale, mille kohaselt saab liikmesriik komisjoni poolt EÜ artikli 88 lõike 2 alusel tema otsuse täitmata jätmise korral esitatud hagile ainukese vastuväitena esitada komisjoni otsuse täitmise võimatuse vastuväite. Otsuse täitmise muudab võimatuks Corte d’appello di Roma seadusjõustunud ja täitmisele kuuluv otsus.

20.

Lucchini möönab, et on olemas põhimõte, mille kohaselt ei saa abi anda, kui komisjon on võtnud vastu otsuse, milles ta on tunnistanud abi andmise ühisturuga kokkusobimatuks. Siiski leiab Lucchini, et on olemas ülimuslik põhimõte, mis lubab kõikidel majanduselus osalejatel olla kindel selles, et neid kaitseb kohtuotsuse seadusjõud, mis põhineb õiguskindluse aluspõhimõttel.

21.

Lisaks eespool nimetatud kohtuotsustele viitavad Tšehhi valitsus ja Lucchini ka määruse (EÜ) nr 659/1999 ( 15 ) artikli 14 lõikele 1. Selle kohaselt ei nõua komisjon abi tagastamist, kui see on vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega. Tšehhi valitsuse arvates on sellega tegemist res iudicata puhul.

22.

Itaalia valitsuse arvates ei ole kohtuotsuse seadusjõu põhimõte kohaldatav, kuna kõnealune põhimõte seab tingimuseks sellise pooltele siduva kohtuotsuse olemasolu, millel on sama ese ja mis põhineb samal õiguslikul alusel. ( 16 )

23.

Nimetatud kolmas tingimus ei ole täidetud esiteks erinevuste tõttu tsiviilkohtumenetluse – mille tulemusel võeti vastu Corte d’appello di Roma otsus – ja eelotsusetaotluse esitanud kohtus praegu poolelioleva halduskohtumenetluse vahel ning teiseks asjaolu tõttu, et Corte d’appello di Roma otsus ei põhine kolmandal abikoodeksil ega võta arvesse komisjoni otsust nr 90/555/ESTÜ.

24.

Lisaks viitab Itaalia valitsus sellele, et Lucchini ei saa tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele. Ettevõtjale peab olema teada, et õigus abi väljamaksmisele on üksnes juhul, kui asjaomane abikava on heaks kiidetud nii siseriiklikul kui ka ühenduse tasandil. Isegi siis, kui on olemas siseriikliku kohtu jõustunud otsus, ei tähenda see, et ettevõtjal on õigus abi saada. Ettevõtja peab kõigepealt ära ootama komisjoni otsuse. Komisjonile ei ole nimelt siseriikliku kohtu otsus siduv. Seega ei saa mingil juhul tegemist olla kaitset vääriva õiguspärase ootusega, mis välistaks riigiabi tagasimaksmise. Pealegi oleks Lucchini saanud esitada komisjoni otsuse peale hagi. Lisaks on siseriikliku kohtu pädevus ühenduse õigusega reguleeritavas riigiabi andmise valdkonnas piiratud. Siseriiklikul kohtul puudub pädevus otsustada selle üle, kas abi andmine on ühenduse õiguse kohaselt lubatud; seetõttu on jõustunud kohtuotsuse seadusjõud käesolevas asjas piiratud ulatusega.

25.

Madalmaade valitsus leiab, et käesoleval juhul on tegemist erilise olukorraga, mille puhul võib teha erandi kohtuotsuse seadusjõu ja siseriikliku menetlusautonoomia põhimõtetest. Kohtuotsusele Kapferer tugineva Madalmaade valitsuse arvates tuleb lähtuda sellest, et kohtuotsuselt seadusjõu võtmisega ei saa leppida. Kui pöörduda kohtusse vaidluses, mille kohta on olemas teise kohtu jõustunud otsus, tähendaks see õiguskindluse ja õigussuhete stabiilsuse põhimõtete rasket rikkumist ja kahjustaks lõppkokkuvõttes tõsiselt kohtuvõimu kui sellist. Teiseks tuleb viidata menetlusautonoomia põhimõttele. See lubab kohtuotsuselt, mis on vastuolus ühenduse õigusega, võtta seadusjõu üksnes juhul, kui see on kooskõlas siseriiklike menetlusnormidega.

26.

Madalmaade valitsus leiab siiski, et arvestades käesolevas asjas esinevaid äärmiselt kaalukaid asjaolusid, on erandi tegemine õigustatud. Madalmaade valitsuse arvates on käesolevas asjas tegemist esiteks kohtuotsusega riigiabi valdkonnas, st valdkonnas, mis kuulub komisjoni ainupädevusse, teiseks on ühemõtteliselt tegemist komisjoni varasema otsusega, millest tuleneb, et hiljem tehtud kohtuotsus on vastuolus ühenduse õigusega – sellega seoses tuleb märkida, et komisjoni otsus on siduv kõigile siseriiklikele ametiasutustele, ka siseriiklikele kohtutele –, ja kolmandaks oli või oleks pidanud olema siseriiklikule kohtule ja põhikohtuasja pooltele teada, et asjaomane abi oli juba tunnistatud ühisturuga kokkusobimatuks. Kui aktsepteerida käesoleval juhul esinevas erandlikus olukorras seisukohta, et abi ei või mingil juhul tagasi nõuda, kaotaksid riigiabi andmist reguleerivad EÜ asutamislepingu sätted oma kasuliku mõju.

27.

Komisjoni arvates tuleb eristada selliste kohtuotsuste seadusjõudu, millega otsustatakse selle üle, milliseid nõudeid võivad pooled esitada võistlevas kohtumenetluses, ja siseriiklike kohtute otsuste seadusjõudu riigiabi valdkonnas, kus siseriiklike ametiasutuste ja riigiabi saajate huvid on tihti paralleelsed ja mõlemale poolele tähtsust omava riigiabi seaduslikkuse küsimuse üle otsustatakse ühenduse õiguse imperatiivsete sätete alusel.

28.

Komisjon viitab kõigepealt ühenduse õigusest tulenevale kohustusele, mille kohaselt tuleb komisjonile abi andmise kavadest teatada. Eelneva teavitamise kohustus on pandud liikmesriigile, võtmata arvesse ametiasutust, kes asjaomase abi määrab. Seega hõlmab see ka kohtuid. Asjaolu, et abi antakse siseriikliku kohtu vastavasisulise otsuse alusel, ei vabasta liikmesriiki kohustusest teavitada komisjoni eelnevalt abi andmise kavast ja hoiduda abi andmisest seni, kuni komisjon on selle heaks kiitnud. Lisaks on abi määrava ametiasutuse ja komisjoni abi andmise kavast teavitama pidava ametiasutuse omavaheline suhe siseriikliku õiguskorra küsimus, mis ei või aga välistada ühenduse õiguse kehtivust.

29.

Väite esitamisega, et riigiabi tagasinõudmine võib olla vastuolus tsiviilkohtu otsusega, aetakse komisjoni arvates omavahel segi kaks erinevat tasandit: menetlus siseriiklikus kohtus (iseäranis haldusasutuse pädevust käsitleva siseriikliku kohtu otsuse tagajärjed) ja abi andmise menetlus, mis ei hõlma mitte ainult siseriikliku menetluse läbiviimist, vaid ka – ajani, mil komisjon on kavandatud abi heaks kiitnud – ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi.

30.

Käesolevas asjas teavitas asjaomane Itaalia ametiasutus komisjoni vastavalt kolmandale abikoodeksile abi andmise kavast. Siseriikliku ametiasutuse otsus Lucchini esitatud riigiabitaotluse kohta sisaldas tingimust, et abi antakse ainult komisjoni nõusolekul. Komisjon jõudis siiski arusaamale, et asjaomane riigiabi on ühisturuga kokkusobimatu. Seetõttu puudub siseriikliku ametiasutuse otsusel igasugune mõju.

31.

Oluliselt hiljem tunnustasid Itaalia kohtud (esmalt Tribunale civile e penale di Roma ja hiljem Corte d’appello di Roma) Lucchini subjektiivset õigust kõnealuse abi väljamaksmisele. Sellele tuginedes võttis Itaalia ametiasutus tagantjärele vastu dekreedi abi andmise kohta, olgugi et asjaomane dekreet sisaldas abi tagasinõudmise reservatsiooni.

32.

Komisjon käsitleb kahte oletust, nimelt oletust, mille kohaselt on asjaomane abi identne komisjoni poolt hinnatud, seega juba keelatud abiga, ja oletust, mille kohaselt ei ole tegemist kõnealuse teatatud ja hinnatud abiga. Mõlemal juhul tuleneb kohtupraktikast siiski täie selgusega, mida on kohus kohustatud tegema. Esimesel juhul on talle siduv otsus, millega on asjaomane abi tunnistatud ühisturuga kokkusobimatuks; ta peab tegema sellest järeldused. Teisel juhul kehtib EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud vahetult kohaldatav meetmetest hoidumise kohustus sellele Euroopa Kohtus antud tõlgendust arvestades.

33.

Tegemist on ühenduse tasandil vastu võetud jõustunud otsusega. Sellist laadi otsuse seadusjõu puutumatuses väljendub ka õiguskindluse nõue; seega on see siduv kõigile Itaalia riigiorganitele. Itaalia kohtu jõustunud otsus kehtib pealegi ainult siseriiklikul tasandil; ühenduse tasandil ei ole sellel mingit tähendust.

34.

Komisjon viitab ka kohtupraktikale ( 17 ), mille kohaselt tuleb siseriikliku õiguse sätteid kohaldada sellisel viisil, et ühenduse õiguses ette nähtud abi tagastamine ei ole praktiliselt võimatu ja et ühenduse huvid oleksid täielikult arvesse võetud, ning kohtupraktikale ( 18 ), mille kohaselt tuleb õiguskindluse põhimõtet mõnikord piirata, juhindudes ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõttest.

35.

Lõpuks märgib komisjon, et ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõtet arvestades peavad vastuolu korral ühenduse õigusega kohaldamata jääma kõik siseriiklike ametiasutuste haldus- ja seadusandlikud aktid. Siinkohal ei nähtu, miks ei võiks olla asi nii jõustunud kohtuotsuse puhul, mis on vastuolus ühenduse õigusega.

36.

Kõigi liikmesriikide siseriiklikus õiguskorras kehtib res iudicata, kohtuotsuse seadusjõu põhimõte. Õiguskindluse tagamise huvides on, et kohtuotsused, mille peale ei saa siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, omandavad isikutevahelistes suhetes lõpliku iseloomu, muutudes seega õiguslikuks asjaoluks. Selle õigusliku asjaoluga tuleb arvestada. See välistab uue hagi esitamise samade poolte vahel sama hagi eseme kohta samal alusel.

37.

Võrdlevast uuringust nähtub siiski, et olenemata kohtuotsuse seadusjõu suurest tähtsusest, ei ole selle mõju absoluutne. Erinevates siseriiklikes õiguskordades on, olgugi et rangetel tingimustel, lubatud erandid kohtuotsuse seadusjõu põhimõttest. ( 19 ) See on nii nt juhul, kui on tegemist pettusega või kui jõustunud kohtuotsus on ilmselgelt vastuolus põhiõigustega. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tuleneb, et kohtuotsuse seadusjõud ei saa õigustada (ühenduse) põhiõiguste ilmselget rikkumist. ( 20 )

38.

Ka ühenduse õiguskord tunnustab kohtuotsuse seadusjõudu. ( 21 ) Selle kohta esitatud kaalutlused kattuvad siseriiklikes õiguskordades esitatud kaalutlustega. Lisaks on oluline, et kõnealust põhimõtet tunnustatakse ka ühenduse õiguse ja siseriikliku õiguse vahelises suhtes. Seda kinnitavad eespool viidatud kohtuotsused Eco Swiss, Köbler, Kühne & Heitz ja Kapferer.

39.

Tuleb siiski märkida, et üheski nimetatud kohtuotsuses ei käsitletud ühenduse pädevuse teostamist.

40.

Kohtuasjas Köbler kohaldas viimase astme kohus ühenduse õigust vääralt. Teatud tingimustel võis sellest tuleneda kahju hüvitamise hagi esitamise võimalus. Kõnealune kohtuotsus ei avaldanud siiski otsest mõju ühenduse pädevuse teostamisele.

41.

Ka kohtuasjas Kühne & Heitz tõlgendas kohus ühenduse õigust vääralt. Taas ei mõjutanud see ühenduse pädevuse teostamist.

42.

Sama kehtib kohtuasjade Eco Swiss ja Kapferer kohta. Nende kohtuasjade puhul olid muuseas olemas edasikaebevõimalused, kuid pooled lasid selleks sätestatud tähtajad mööda.

43.

Kohtuasjas Eco Swiss vaidlustati hilinenult vahekohtu vaheotsus, millel oli lõpliku vahekohtu otsuse iseloom. Edasikaebamiseks sätestatud tähtajad ei muutnud ühenduse õiguskorraga antud õiguste kasutamist ülemäära raskeks ega praktiliselt võimatuks. Neil asjaoludel ei kohusta ühenduse õigus siseriiklikku kohut jätma siseriiklikud menetlusnormid kohaldamata, seda isegi siis mitte, kui see võimaldaks uurida ühenduse õiguse võimalikku rikkumist. ( 22 )

44.

Kohtuasjas Kapferer esitati kõigepealt määruse nr 44/2001 ( 23 ) alusel vastuväide asja lahendava kohtu kohtualluvuse kohta. Kõnealune vastuväide lükati tagasi, õigus anti hageja Kapfereri vastaspoolele, kaugmüügiga tegelevale ettevõtjale. Seetõttu ei esitanud kaugmüügiga tegelev ettevõtja Kapfereri apellatsioonkaebuse peale seda vastuväidet uuesti. Sellest tulenevalt omandas kohtuotsuse see osa seadusjõu. Ka selle olukorra kohta leidis Euroopa Kohus, et ühenduse õigus ei kohusta siseriiklikku kohut jätma kohaldamata siseriiklikud menetlusnormid, mille alusel on kohtuotsus seadusjõustunud.

45.

Kohtuasju Köbler ja Kühne & Heitz ühendas asjaolu, et nende puhul oli tegemist kodanikega, kes olid ammendanud kõik edasikaebevõimalused. Mõlemal juhul lasi viimase instantsi kohus mööda võimaluse küsida eelotsust Euroopa Kohtult, mille tagajärjel tõlgendati ühenduse õigust vääralt. Kohtuasjas Köbler heastati viimase instantsi kohtu poolt ühenduse õiguse rikkumine kahju hüvitamisega. Kohtuasjas Kühne & Heitz heastati ühenduse õiguse rikkumine sellega, et kohtuotsuselt võeti seadusjõud (mille asjaomase haldusasutuse otsus oli omandanud kohtuotsusega), tõlgendades asjaomase asutuse pädevust tühistada varasemaid otsuseid nii, et asutus oli kõnealusel juhul kohustatud asjaomase varasema otsuse tühistama.

46.

Viidatud kohtupraktikast tuleneb, et pooltel endil on kohustus esitada nende käsutuses olevaid nõudeid (Kapferer) või ühenduse õigusest tulenevaid nõudeid (Köbler, Kühne & Heitz). Kui pooled lasevad edasikaebetähtajad ( 24 ) mööda, ei pea edasikaebuse esitamist otstarbekaks või jätavad menetluse üldse alustamata, peavad nad vastutama sellest tulenevate tagajärgede eest, mis tähendab, et ühenduse õigusest tulenevaid nõudeid ei saa esitada tagantjärele. Kui pooled astuvad oma õiguslike huvide kaitseks siiski õiguslikult aktiivselt välja, ammendades seejuures siseriikliku menetlusõiguse poolt pakutavad võimalused, saavad nad kasutada siseriiklikus õiguses ette nähtud võimalusi esitada ühenduse õiguse alusel tekkivast liikmesriigi vastutusest, st asjaomase haldusorgani ja/või kohtu ühenduse õigusega vastuolus olevast tegevusest (Köbler) tulenevaid kahju hüvitamise nõudeid või on neil – juhul kui siseriiklik õigus näeb asjaomast võimalust ette – õigus nõuda vaidlustatud haldusakti uut läbivaatamist (Kühne & Heitz). Kohtupraktika, mis seab esikohale õiguspõhimõtte, mille kohaselt peavad pooled järgima kohtuotsuse seadusjõudu, ei välista siiski täielikult kohtuotsuselt seadusjõu võtmise võimalust; erandi tegemine on lubatud aga üksnes väga erilistel juhtudel, kui asjassepuutuvate poolte jaoks kehtiv põhimõte res iudicata pro veritate habetur peab taanduma suuremat kaalu omava õigusliku huvi ees.

47.

Käesolevas kohtuasjas ei avalda Corte d’appello di Roma seadusjõustunud otsus, mis tehti vastavalt Itaalia õigusele, mõju mitte ainult riigiabi saaja ja Itaalia riigi vahelistele õiguslikele suhetele, vaid see kahjustab ka ühenduse õigusega ette nähtud komisjoni ainupädevust hinnata asjaomaste abimeetmete ühisturuga kokkusobivust ja on vastuolus ühenduse õigusest tulenevate kohustustega, mida Itaalia peab riigiabi andmisel täitma.

48.

Käesoleval juhul ei ole tegemist siseriikliku haldusasutuse ja eraõigusliku isiku vahelise kohtuvaidlusega, mille saab lahendada üksnes siseriikliku õiguskorra raames, vaid kohtuvaidlusega, mis tuleb lahendada esmajoones ühenduse õigusnormidele tuginedes ja mille puhul on erilise tähtsusega ühenduse õiguskorra ja siseriikliku õiguskorra – ja seega ka siseriikliku kohtu jaoks mõlemast õiguskorrast tulenevate kohustuste – piiritlemine.

49.

Eelnevat arvesse võttes käsitlen ma järgnevalt kõigepealt siseriikliku kohtu kohustusi käesolevas asjas oluliste ühenduse õigusnormide kohaldamise ja järgimise raames.

Esmalt viitan ma sellele, et riigiabi andmist reguleerivate ühenduse õigusnormide kohaldamisel nähakse ette pädevuste selge jaotus ühelt poolt komisjoni ja teiselt poolt siseriiklike kohtute vahel.

50.

Komisjonil, haldusorganil, kes vastutab üldistes huvides ühenduse konkurentsipoliitika teostamise ja kujundamise eest, on ainupädevus hinnata kõigi EÜ artikli 87 lõike 1 ja ESTÜ asutamislepingu alusel kehtestatud, käesolevas asjas tähtsust omava abikoodeksi alla kuuluvate abimeetmete kokkusobivust ühisturuga. ( 25 )

51.

Seetõttu peavad liikmesriigid komisjoni kavandatavatest abikavadest teavitama (teatamiskohustus) ja abimeetme rakendamisest hoiduma, kuni komisjon esitab oma seisukoha (meetmetest hoidumise kohustus). Komisjoni „positiivse” otsuse korral võib liikmesriik asuda abimeedet rakendama, „negatiivse” otsuse korral muutub meetmetest hoidumise kohustus lõplikuks riigiabi andmise keeluks. ( 26 )

52.

Abi, mis makstakse välja enne abi andmisest teatamist, või abi, mis on makstud välja, hoolimata sellest, et esialgse kontrolli menetlus on pooleli, tuleb tagasi nõuda. Põhireegel on kokkuvõtlikult järgmine: liikmesriigid ei tohi anda abi, kuni komisjon ei ole sõnaselgelt tunnistanud abi ühisturuga kokkusobivaks.

53.

Seetõttu puudub siseriiklikel kohtutel pädevus otsustada selle üle, kas abi on ühenduse õiguse seisukohast ühisturuga kokkusobiv. ( 27 ) Siseriiklikel kohtutel on seevastu ühenduse õiguskorras oluline ülesanne tagada riigiabi andmist reguleerivate ühenduse õigusnormide järgimine, iseäranis eespool sõnastatud põhimõttest kinnipidamine, mille kohaselt ei tohi abi anda, kui komisjon ei ole seda eelnevalt sõnaselgelt heaks kiitnud, ning selliste otsuste täitmine ja kohaldamine, mille on teinud komisjon oma pädevuse raames.

54.

EÜ artikli 88 lõike 3 puhul on tegemist imperatiivse, vahetult kohaldatava asutamislepingu sättega, mis keelab ükskõik missugusel kujul abi andmise, enne kui komisjon on võtnud meetme või asjaomase abi heaks kiitnud. Käesolevas asjas kohaldatava kolmanda abikoodeksi artikli 6 kohaselt ei ole asi teisiti. Seega peab siseriiklik kohus, kellele tehakse ülesandeks hinnata siseriiklikku abi andmise otsust, järjekindlalt kontrollima, kas on kinni peetud EÜ artikli 88 lõikes 3 või sellega võrdväärses ESTÜ asutamislepingu alusel kehtestatud abikoodeksis sätestatud tingimustest.

55.

Kõnealused põhireeglid on välja kujundatud paljudes kohtuotsustes, milles Euroopa Kohus on leidnud, et siseriiklike ametiasutuste poolt eespool nimetatud põhimõtte rikkumise korral kuulub õigustatud isikute õiguste kaitse siseriikliku kohtu pädevusse, kes peab tegema siseriikliku õiguse alusel kõik asjassepuutuvad järeldused, mis puudutavad nii abimeetme rakendamist käsitleva õigusakti kehtivust kui ka määratud abi tagasinõudmist. ( 28 )

56.

Teiseks peab siseriikliku kohtu tegevus tuginema vahetut õigusmõju omavatele komisjoni otsustele, mis on vastu võetud EÜ artikli 88 lõike 2 alusel. Kohtuasjas Capolongo ( 29 ) tuvastas Euroopa Kohus juba, et komisjoni otsustel, mis on vastu võetud EÜ artikli 88 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud kontrollimenetluse raames, on vahetu õigusmõju. Seega peab siseriiklik kohus tegema järeldused ka komisjoni negatiivsest otsusest, st otsusest, milles on EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud riigiabi andmise keeldu täpsustatud. ( 30 )

57.

Kolmandaks võivad siseriiklikule kohtule langeda kohustused seoses komisjoni poolt tehtud riigiabi tagasinõudmise otsusega. Sellised otsused on vastavalt EÜ artiklile 249 koosmõjus EÜ artikliga 10 siduvad liikmesriikide kõikidele asutustele, sealhulgas siseriiklikele kohtutele. Seega peab siseriiklik kohus tegema sellest vajalikud järeldused.

58.

Lisaks panevad viidatud kohtuotsused asjaomasele liikmesriigile sõnaselged ja tingimusteta kohustused, mille täitmisest ei või liikmesriik kõrvale hoida. Need kohustused kehtivad ka asjassepuutuvate eraõiguslikest isikutest poolte suhtes, esiteks isikute suhtes, kellele anti abi õigusvastaselt ja kes peavad abi tagasi maksma; teiseks asjassepuutuvate kolmandate isikute suhtes, kes võivad juhul, kui liikmesriik jätab riigiabi tagasinõudmise kohustuse selleks sätestatud tähtaja jooksul täitmata, pöörduda selle täitmiseks siseriiklikusse kohtusse. ( 31 ), ( 32 )

59.

Riigiabi tagasinõudmise range kohustuse kehtestamisega tuleb tagada, et EÜ artikli 87 lõikes 1 sätestatud põhireeglil, nimelt nõudel, et liikmesriigi poolt antav abi ei tohi kahjustada konkurentsi ühisturul, on asutamislepingu osalisriikide taotletud mõju.

60.

Lõpetuseks juhin tähelepanu ka sellele, et abi tuleb tagasi nõuda vastavalt siseriikliku menetlusõiguse normidele, arvestades, et ühenduse õiguses ette nähtud abi tagasinõudmine ei ole praktiliselt võimatu (tõhususe põhimõte). ( 33 )

61.

Eeltoodust nähtub, et siseriiklik kohus, kes peab riigiabi andmise üle otsustama siseriikliku õiguse alusel, on kohustatud alati kontrollima, kas on täidetud EÜ artikli 88 lõikest 3 või – nagu käesolevas asjas – sellega võrdväärsest ESTÜ asutamislepingu alusel kehtestatud asjaomasest abikoodeksist tulenevad kohustused ja kas on olemas komisjoni otsused, mis keelavad abisummade väljamaksmise või kehtestavad selle suhtes piirangud või eritingimused.

62.

Seega tähendab ühenduse õiguskorra ja liikmesriigi õiguskorra paralleelsus, et siseriiklik kohus peab siseriikliku õiguse kohaldamisel konkreetsel juhul alati kontrollima, kas ühenduse õiguskorras kehtestatud nõuded on täidetud ja kas siseriikliku õiguse kohaldamine ei ole vastuolus komisjoni pädevusega tagada riigiabi andmist reguleerivate õigusnormide täitmine, mis on üks ühenduse õiguskorra alustalasid. Sellega seoses viitan ma kohtuotsusele Eco Swiss ( 34 ), milles Euroopa Kohus on sõnaselgelt tuvastanud, et ühenduse asutamislepingute konkurentsieeskirjad on avaliku korra osa. See kehtib ka nende konkurentsieeskirjade kohta, mida kohaldatakse ühenduse ja liikmesriikide vahelise suhte osas, käesolevas asjas seega EÜ artiklite 87 ja 88 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 4 kohta.

63.

Lisaks juhin tähelepanu sellele, et Itaalia riik täitis või vähemalt püüdis põhikohtuasja aluseks olevas menetluses täita kolmanda abikoodeksi artiklist 6 tulenevaid kohustusi. Ta edastas komisjonile teatise, milles teavitas komisjoni Lucchini kasuks koostatud abikavast. Lisaks sellele ei tahtnud ta abi välja maksta, enne kui komisjon teeb selle kohta otsuse, ja ka siis, kui Corte d’appello di Roma otsus kohustas teda abi välja maksma, maksis ta abi sõnaselgelt välja üksnes tingimusel, et seda on õigus tagasi nõuda.

64.

Komisjon hindas seejärel abi andmise kava, millest oli teatatud. Komisjon järgis hindamisel kõiki kehtivaid menetlusnorme, avaldades ka asjaomase teatise, mistõttu oli asjassepuutuvatel isikutel ja asjassepuutuvatel kolmandatel isikutel võimalik esitada selle kohta oma seisukohad. Ka otsusest, milles komisjon andis abikavale lõpliku negatiivse hinnangu, teavitati Itaalia valitsust nõuetekohaselt ja seejärel see avaldati.

65.

Seda arvesse võttes tuleb tuvastada, et kas teadmatusest või tähelepanematusest on asjaomased Itaalia tsiviilkohtud, nii esimese astme kohus kui ka apellatsioonikohus, teinud tõsiseid vigu.

66.

Esimese astme kohus ei täitnud eespool kirjeldatud kohustust järjekindlalt kontrollida, kas on kinni peetud EÜ artikli 88 lõikes 3 või kolmanda abikoodeksi artiklis 6 sätestatud tingimustest ja kas on olemas otsus, millega komisjon abikava sõnaselgelt heaks kiidab. Veelgi enam, apellatsioonimenetluses ei tahtnud Corte d’appello di Roma pöörata tähelepanu vahepeal komisjoni poolt vastu võetud negatiivsele otsusele. Piirdun siinkohal selle tuvastusega. Jätan käsitlemata viimati nimetatud kohtu esitatud väite, millega kohus põhjendas ühenduse õiguse kohaldamata jätmist. Nii ilmse eksimuse puhul ei pea ma otstarbekaks anda järele pedagoogilisele kiusatusele selgitada, miks ei ole see põhjendus õiguslikult paikapidav.

67.

Sellega seoses tuleb muu hulgas tõdeda, et siinkohal tegid vea ka Itaalia ametiasutused. Nad juhtisid küll apellatsioonimenetluses kohtu tähelepanu sellele, et vaidlusalust abi ei tohi välja maksta, enne kui komisjon on selle sõnaselgelt ühisturuga kokkusobivaks tunnistanud; ilmselt unustasid nad aga siiski teatada, et komisjon oli vahepeal vastu võtnud otsuse, millega oli taotletud abi sõnaselgelt ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud.

68.

Lõpuks oli või pidi olema Itaalia tsiviilkohtule hagi esitanud Lucchinile – tegemist on Itaalia ühe suurima terasetootjaga, kes tundis hästi ESTÜ asutamislepingu artiklit 4 ja asjaomaseid abikoodekseid – teada, et Itaalia valitsus võis kavandatud abimeetmeid rakendada tõepoolest üksnes komisjoni heakskiidul. Lisaks sellele jättis ta pärast seda, kui komisjon oli vastu võtnud negatiivse otsuse, kasutamata ühenduse õiguses ettenähtud võimaluse nimetatud otsus vaidlustada. Mulle jääb paratamatult mulje, et Lucchini otsis käesolevas asjas kohtusüsteemi nõrgimat lüli, kelle poole pöörduda, et lasta otsustada riigiabi andmise õiguspärasuse üle.

69.

Eeltoodu tagajärjel anti riigiabi ja ühisturu asjaomases sektoris moonutati konkurentsi. Nimetatud materiaalsest tagajärjest, mis kujutab endast nagunii ühenduse õiguskorra tõsist kaasnevat kahjustamist, võib aga olla veelgi tähtsam asjaolu, et selle kohtuotsusega võetakse tähendus pädevuselt, mida komisjon ühenduses teostab. Seega kahjustab Corte d’appello di Roma jõustunud otsus ühenduse ja liikmesriikide vahelise pädevuse jaotust riigiabi valdkonnas.

70.

Kokkuvõttes seisneb keskne küsimus selles, kas jõustunud kohtuotsuselt, mis tehti eespool kirjeldatud tingimustel ja millel, nagu nähtub käesoleva ettepaneku eelmisest punktist, võivad olla tõsised tagajärjed asutamislepingus sätestatud ühenduse ja liikmesriikide vahelisele pädevuse jaotusele ja mis võib lisaks muuta võimatuks komisjonile antud pädevuse teostamise, ei tohi tõepoolest võtta seadusjõudu.

71.

Minu arvates ei ole asi nii.

72.

Seejuures on tähtis osa järgmistel kaalutlustel: On oluline, et siseriiklik kohus ei või siseriikliku õiguse tõlgendamisel teha otsuseid, mis hiilivad mööda asutamislepingutes sätestatud ühenduse ja liikmesriikide vahelisest pädevuse jaotusest. See kehtib ka siis, kui asjaomased otsused on jõustunud.

73.

See kehtib iseäranis juhul, kui tegemist on ühenduse materiaalõiguse aluspõhimõtteid väljendavate asutamislepingute sätete ja nende kohaldamisega, nagu käesoleval juhul EÜ artiklid 87 ja 88. Veelgi enam kehtib see juhtudel, kui siseriikliku kohtu õiguslik kohustus on ühemõtteliselt sätestatud asutamislepingus ja kohaldatavas kohtupraktikas, teisisõnu, nagu sellega on tegemist EÜ artikli 88 lõike 3 ja Euroopa Kohtu eespool viidatud väljakujunenud praktika puhul.

74.

Neil juhtudel ei tohi jõustunud kohtuotsus, mis põhineb üksnes siseriikliku õiguse tõlgendamisel ja milles on asjakohane ühenduse õigus silmanähtavalt kohaldamata jäetud, takistada ühenduse õigusnormidega komisjonile antud pädevuse teostamist.

75.

Asjaolu, et Lucchini ei saa käesolevas asjas mingil juhul tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, on minu arvates äärmisel juhul täiendav argument.

76.

Selle käsitusviisi kinnituseks leian ühetähenduslikke pidepunkte Euroopa Kohtu praktikast. Sellega seoses viitan veel kord kohtuotsusele Eco Swiss, milles Euroopa Kohus sedastab, et EÜ artikkel 81 on põhimõttelise tähtsusega säte, mis on hädavajalik ühenduse ülesannete täitmise ja eeskätt ühisturu toimimise tagamiseks. Nimetatud kohtuotsuse kohaselt nõuab ühenduse õigus veel, et siseriiklik kohus, kes peab otsustama vahekohtu otsuse kehtivuse üle, peab omal algatusel kontrollima, kas EÜ artikkel 81 kuulub kohaldamisele.

77.

Analoogia alusel on pidepunkt ka kohtuotsus Masterfoods ( 35 ). Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et komisjonile, kes täidab talle asutamislepinguga pandud ülesannet, ei ole siduv otsus, mille on teinud siseriiklik kohus EÜ artikli 85 lõike 1 ja EÜ artikli 86 alusel. Euroopa Kohus tegi sellest järelduse, et komisjon on pädev tegema igal ajal otsuseid EÜ artikli 85 ja EÜ artikli 86 kohaldamise kohta, seda isegi juhul, kui teatud kokkulepete või tegevuse kohta on olemas siseriikliku kohtu otsus, mis on vastuolus otsusega, mille komisjon kavatseb teha enda algatatud menetluse raames.

78.

Samas kohtuotsuses sedastab Euroopa Kohus, et kui siseriiklikud kohtud teevad otsuseid kokkulepete või tegevuse kohta, mille kohta on juba olemas komisjoni otsus, ei tohi nende otsused olla vastuolus komisjoni otsusega, isegi kui need on vastuolus siseriikliku esimese astme kohtu otsusega. See kohtupraktika on kodifitseeritud määruses (EÜ) nr 1/2003 ( 36 ).

79.

Viidatud kohtupraktikat tuleb arvesse võtta ka riigiabi andmist reguleerivate ühenduse õigusnormide puhul. Sama vähe kui saab piirata komisjoni pädevuse teostamist eraõiguslike isikute suhtes kehtivate konkurentsieeskirjade valdkonnas, saab selline piirang kehtida juhul, kui on tegemist liikmesriikide suhtes kehtivate konkurentsieeskirjadega. See, et siseriiklik kohus ei tohi teha komisjoni otsusega vastuolus olevat otsust, tuleneb pealegi juba asjaolust, et komisjoni otsus on adresseeritud liikmesriigile, ja kohtule, mis on selle liikmesriigi organ, on see otsus siduv. ( 37 )

80.

Otsuse adressaatideosas on siiski oluline erinevus EÜ artiklite 81 ja 82 alusel vastu võetud otsuste ja EÜ artikli 88 või ESTÜ asutamislepingule tuginedes kehtestatud abikoodeksite alusel vastu võetud otsuste vahel. Samamoodi nagu siseriikliku kohtu otsus ei saa isegi juhul, kui see on omandanud seadusjõu, seada horisontaalses eraõiguslikus suhtes kahtluse alla komisjoni otsustuspädevust, kehtib see ka vertikaalse suhte korral liikmesriigi ja eraõigusliku isiku vahel riigiabi valdkonnas. Ka sellega seoses tehtud siseriiklike kohtute otsused ei saa seada kahtluse alla komisjoni ainupädevust selles valdkonnas.

81.

Siinkohal olgu veel märgitud, et olenemata sellest, et riigiabi andmist reguleerivad ühenduse õigusnormid on adresseeritud esmajoones liikmesriikidele, on asjassepuutuvatel eraõiguslikel isikutel õigus astuda asjaomases menetluses või asjaomastes menetlustes välja oma huvide eest. See kehtib juba komisjoni otsusele eelneva haldusmenetluse kohta, milles nii võimalikud riigiabi saajad kui ka asjassepuutuvad kolmandad isikud võivad esitada oma seisukohad. ( 38 ) See kehtib ka pärast seda, kui komisjon on oma otsuse vastu võtnud. Asjassepuutuvatel riigiabi saajatel on põhimõtteliselt võimalik esitada tühistamishagi EÜ artikli 230 alusel, see on võimalus, mida saavad enamasti kasutada ka asjassepuutuvad kolmandad isikud, kuna Euroopa Kohus on tõlgendanud „otseselt” asjassepuutuvat isikut puudutavat piiravat kriteeriumi laialt. ( 39 )

82.

Järelikult ei pea võimalik riigiabi saaja seetõttu, et ühenduse õiguskorras puuduvad kohased õiguskaitset käsitlevad sätted, pöörduma tingimata siseriiklikku kohtusse. Pigem vastupidi – Euroopa Kohus tegi sellest, et eraõiguslikele isikutele on tagatud kohane õiguskaitse komisjoni otsuste vastu riigiabi valdkonnas, järelduse, et eraõiguslik isik ei saa vaidlustada komisjoni otsuseid siseriiklikus kohtus, kui ta on jätnud kasutamata võimaluse esitada hagi ühenduse kohtule. ( 40 )

83.

Sellele vastavalt ei tagata asjassepuutuvale isikule õiguskaitset, kui ta jätab järjekindlalt kasutamata talle ühenduse õigusega antud edasikaebevõimaluse ja pöördub siseriiklikku kohtusse, mis ei ole pädev otsustama ühenduse õiguse alusel selle abimeetme õiguspärasuse üle, mille rakendamist asjassepuutuv isik nõuab. Selles osas ei muuda midagi asjaolu, et siseriikliku kohtu sel viisil tehtud otsus, mis on – nagu eespool kirjeldatud – ilmses vastuolus ühenduse õiguskorraga, on siseriikliku õiguse kohaselt jõustunud.

84.

Järelikult ei tähenda asjaolu, et riigiabi andmist reguleerivate ühenduse õigusnormide kohaldamise raames avaldab komisjoni otsus abi tagasinõudmise kohta tagantjärele mõju liikmesriigi ja abisaaja vahelisele suhtele, et käesolevas asjas tuleb leevendada nõuet hoiduda komisjoni pädevuse piiramisest.

85.

Kuigi see ei ole käesolevas kontekstis määrav, viitan siinkohal veel kohtupraktikale, mille kohaselt ei või õiguskindluse põhimõte olla vastuolus abi tagasinõudmisega. See on nii nt juhul, kui siseriiklikus õiguskorras on kehtestatud tähtajad siseriikliku ametiasutuse sellise otsuse vaidlustamiseks, mis käsitleb abi andmist. ( 41 ) Kuna siseriiklike ametiasutuste roll piirdub ühisturuga kokkusobimatuks tunnistatud abi puhul komisjoni otsuse rakendamisega – neil puudub kaalutlusõigus teha teistsugune otsus –, ei ole majanduselus osalejad alates ajast, mil komisjon on otsuse vastu võtnud, enam teadmatuses selle kohta, kas õigusvastaselt välja makstud abi võib tagasi nõuda. Selles osas ei saa seega esitada ka vastuväidet, et õiguskindluse huvides on sätestatud aegumistähtajad.

86.

Eeltoodust järeldub, et Corte d’appello di Roma jõustunud otsus ei saa takistada nõudmast tagasi abi, mis on välja makstud ühenduse materiaalõigusnorme rikkudes. Selle kohtuotsusega toime pandud ühenduse õiguse rikkumine tuleb heastada.

87.

Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Consiglio di Stato esitatud küsimustele järgmiselt: