1. 

Kas olukorras, kus

võib apellatsioonikoda jätta arvesse võtmata uue materjali, mis on talle esitatud vastulause toetuseks, ent mitte vastulausete osakonna kehtestatud tähtaja jooksul? Või kas vastulause esitajal on automaatselt õigus vastulause uuele sisulisele hindamisele kõigi selleks ajaks esitatud materjalide põhjal?

2. 

Need on küsimused, millele tuleb ennekõike vastata Esimese Astme Kohtu otsuse ( 2 ) peale esitatud kaebuse lahendamisel. Üldisemalt puudutab tõstatatud küsimus apellatsioonikoja rolli ja ülesandeid apellatsioonimenetluses.

3.

Õiguslik raamistik, milles on sätestatud vastulausemenetluse ja apellatsioonimenetluse kord, koosneb nõukogu määrusest (EÜ) nr 40/94 ( 3 ) (edaspidi ka „kaubamärgimäärus”) ja komisjoni määrusest (EÜ) nr 2868/95 ( 4 ) (edaspidi ka „rakendusmäärus”).

4.

Kaubamärgimääruse artikli 8 („Suhtelised keeldumispõhjused”) järgi tuleb ühenduse kaubamärgi registreerimise taotlus tagasi lükata, kui varasema kaubamärgi omanik tõendab, et asjaomased kaks kaubamärki ning nendega kaitstud kaubad või teenused on identsed või sarnased, mistõttu on tõenäoline, et territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, võib avalikkus need omavahel segi ajada (artikli 8 lõike 1 punkt b). „Varasemateks kaubamärkideks” peetakse muu hulgas neid kaubamärke, mis on liikmesriigis „üldtuntud” ( 5 ) (artikli 8 lõike 2 punkt c), isegi siis, kui need ei ole registreeritud.

5.

Artikli 42 lõige 1 sätestab, et varasemate kaubamärkide omanikud võivad kolme kuu jooksul pärast ühenduse kaubamärgi taotluse avaldamist esitada vastulause kaubamärgi registreerimisele põhjendusega, et kaubamärki ei tohiks registreerida artikli 8 kohaselt. ( 6 )

6.

Artikli 42 lõike 3 kohaselt tuleb vastulause esitada kirjalikult ja see peab olema põhjendatud. Vastulause loetakse nõuetekohaselt esitatuks alles pärast vastulause esitamise lõivu tasumist. Ühtlustamisameti määratud aja jooksul võib vastulause esitaja esitada oma vastulause toetuseks fakte, tõendeid ja seisukohti.

7.

Artikli 43 lõige 1 sätestab: „Vastulause menetlemise käigus kutsub [ühtlustamisamet] pooli nii sageli kui vajalik ning [ühtlustamisameti] määratud tähtaja jooksul esitama märkused teiste poolte või [ühtlustamisameti] enese edastatud teadete kohta.”

8.

Artikli 57 kohaselt võib ühtlustamisameti esimeses astmes otsuse teinud üksuste (s.t peamiselt kontrollija, vastulausete osakonna ja tühistamisosakonna) otsuste peale esitada kaebuse. Artikkel 59 sätestab, et teade kaebuse esitamise kohta tuleb esitada kirjalikult kahe kuu jooksul alates otsuse teatavaks tegemisest, mille peale kaevatakse, ent teadet ei loeta esitatuks enne, kui on tasutud lõiv kaebuse esitamise eest. Nelja kuu jooksul alates otsuse teatavaks tegemisest tuleb esitada kirjalik selgitus edasikaebuse aluste kohta.

9.

Artikli 60 kohaselt võib esimeses astmes otsuse teinud üksus ühe kuu jooksul oma otsust parandada, kui ta leiab, et parandamine on põhjendatud. Kui otsust ei muudeta ühe kuu jooksul või kui teine menetluspool esitab kaebusele vastuväiteid, antakse kaebus üle apellatsioonikojale.

10.

Artikli 61 lõige 2 sätestab, et apellatsioonikoda kutsub „pooli nii sageli kui vajalik ning nõukogu määratud tähtaja jooksul esitama märkusi teate kohta, mille on esitanud teine osapool või apellatsioonikoda”.

11.

Artikli 62 lõige 1 sätestab, et pärast kaebuse põhjendatuse ( 7 ) kontrollimist teeb apellatsioonikoda kaebuse kohta otsuse, kusjuures ta „kas tegutseb edasikaevatud otsuse teinud üksuse pädevuse piires või saadab asja nimetatud üksusele edasiseks menetlemiseks”.

12.

Artikli 63 kohaselt võib sellise otsuse peale esitada kahe kuu jooksul kaebuse Euroopa Kohtule (s.t kõigepealt Esimese Astme Kohtule ( 8 )) ning kaebuse aluseks võib olla pädevuse puudumine, olulise menetlusnormi rikkumine, mis tahes asjakohase õigusnormi rikkumine või võimu kuritarvitamine. Euroopa Kohus võib vaidlustatud otsuse tühistada või seda muuta. (Ja EÜ artikli 225 lõike 1 teise lõigu kohaselt peab Esimese Astme Kohtu otsuse peale Euroopa Kohtule esitatud apellatsioonkaebus piirduma õigusküsimustega.)

13.

Kaubamärgimääruse artiklid 73–80 sisaldavad menetlust puudutavaid üldsätteid.

14.

Artikkel 73 sätestab: „[ühtlustamisameti] otsustes märgitakse põhjused, millel need rajanevad. Otsuste aluseks võivad olla üksnes põhjused või tõendid, mille kohta huvitatud isikutel on olnud võimalik esitada oma seisukoht.”

15.

Artikkel 74 sätestab:

„1.   Asju menetledes kontrollib [ühtlustamisamet] fakte omal algatusel; registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega seotud menetlustes piirdub [ühtlustamisamet] siiski kontrollimisel osaliste esitatud faktide, tõendite ja väidetega ning esitatud nõudmistega.

2.   [Ühtlustamisamet] võib mitte arvesse võtta fakte ja tõendeid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult.”

16.

Artikli 76 lõikes 1 on sätestatud, et „[ühtlustamisametis] toimuvate menetluste puhul” kuuluvad tõendite esitamise või saamise viiside hulka: poolte ärakuulamine; teabe taotlemine; dokumentide või tõendite esitamine; tunnistajate ülekuulamine; eksperdiarvamuste esitamine; kirjalikud, vande all antud ütlused või samaväärsed muud ütlused.

17.

Käesoleva kohtuasja asjaolude asetleidmise ajal sisaldas rakendusmääruse II jaotis („Vastulausemenetlus ja kasutamise tõendamine”) järgnevaid asjakohaseid eeskirju.

18.

Eeskirja 15 lõike 2 punkti d kohaselt peab vastulauses sisalduma „selgitus aluste kohta, millele vastulause tugineb”.

19.

Eeskirja 16 lõige 1 sätestab, et vastulause „võib sisaldada vastulause toetuseks esitatud faktide, tõendite ja argumentide üksikasju, millele tuleb lisada tõendavad dokumendid”. Eeskirja 16 lõike 3 kohaselt võib need üksikasjad ja tõendavad dokumendid „esitada pärast vastulausemenetluse alustamist tähtaja jooksul, mille [ühtlustamisamet] määrab eeskirja 20 lõike 2 kohaselt”.

20.

Eeskirja 20 lõige 2 sätestab, et „[k]ui vastulause ei sisalda eeskirja 16 lõigetes 1 ja 2 nimetatud faktide, tõendite ja argumentide üksikasju, teeb [ühtlustamisamet] vastulause esitajale ettepaneku esitada need [ühtlustamisameti] määratud tähtaja jooksul. […]”

21.

Rakendusmääruse X jaotis puudutab kaebusi. Käesolevas kohtuasjas käsitlevate asjaolude asetleidmise ajal sätestas eeskirja 50 lõige 1, et „[k]ui ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse kaebuse menetlusele mutatis mutandis sätteid, mis kehtivad menetluste puhul osakonnas, kelle otsuse peale kaevatakse.”

22.

II ja X jaotist on pärast käesoleva kohtuasja asjaolude asetleidmist muudetud. ( 9 )

23.

Ehkki II jaotis kujundati täielikult ümber, on asjakohased eeskirjad jäänud sisuliselt samaks. Siiski on eeskirja 19 lõikes 4 nüüd täpsustatud, et „[ühtlustamisamet] ei arvesta kirjalikult esitatud materjale või dokumente või nende osi, mis pole esitatud […] [ühtlustamisameti] poolt määratud tähtajaks.”

24.

Muutmisel lisati X jaotises oleva eeskirja 50 lõikesse 1 kaks punkti, millest teine kõlab järgmiselt:

„Kui vaidlustatakse vastulausete osakonna otsus, piirdub apellatsioonikoda kaebuse läbivaatamisel nende faktide ja tõenditega, mis on esitatud [ ( 10 )] vastulausete läbivaatustalituse poolt määruse ja käesolevate eeskirjade alusel määratud või täpsustatud tähtaegade jooksul, välja arvatud juhud, kui apellatsioonikoda leiab, et tuleks arvestada [kaubamärgimääruse] artikli 74 lõike 2 kohaseid lisa- või täiendavaid fakte ja tõendeid.”

25.

Käesoleva kohtuasjaga sarnaste kohtuasjade ( 11 ) menetlemisel ei ole Esimese Astme Kohtu käsitus alati olnud järjepidev. Ühtlustamisamet on kinnitanud, et tema apellatsioonkaebuse üheks põhjuseks on soov saada teada, millist kohtupraktikas leiduvat käsitust tuleks õigeks pidada. Seetõttu on asjakohane neid käsitusi kirjeldada.

26.

Kõikide kohtuasjade puhul on lähtepunktiks olnud ühtlustamisameti esimeses astmes otsuseid tegevate üksuste (eriti kontrollijate ja vastulausete osakonna) ja apellatsioonikoja „funktsionaalse järjepidevuse ( 12 ) põhimõte”.

27.

Esimese Astme Kohus võttis selle mõiste kasutusele BABY-DRY kohtuasjas ( 13 ), mis oli esimene ühenduse kaubamärki puudutav Esimese Astme Kohtu kohtuasi. Selles märgiti, et kaubamärgimääruse kohaldamise kohustus lasub ühtlustamisametil kui tervikul ja apellatsioonikoda on selle terviku üks osa. Kaubamärgimääruse süsteemist ning eriti artiklitest 59 ja 60 ning artikli 61 lõikest 2 ja artikli 62 lõikest 1 ilmneb, et kontrollija ja apellatsioonikoja ülesanded on omavahel tihedalt seotud.

28.

Seega ei võinud apellatsioonikoda lükata argumente tagasi üksnes seetõttu, et neid ei olnud kontrollijale esitatud. Apellatsioonikoda oleks pärast kaebuse hindamist pidanud kas küsimuse sisu kohta otsuse tegema või asja kontrollijale tagasi saatma. See ei keelanud apellatsioonikojal jätta arvesse võtmata fakte ja tõendeid, mis olid apellatsioonikojale endale esitatud hilinenult, ( 14 ) kuid see järeldus ei hõlma olukorda, kus kaebuse esitaja on kirjalikus selgituses edasikaebuse aluste kohta märkinud, millisele sättele ta kavatseb tugineda, ja talle ei ole tõendite esitamise tähtaega määratud.

29.

BABY-DRY kohtuasi puudutas ex parte menetlust (kaebus kontrollija otsuse peale, millega keelduti kaubamärgi registreerimisest ning mille puhul puudus menetluses vastaspool). Funktsionaalse järjepidevuse mõistet on kasutatud ka käesoleva menetlusega sarnastes inter partes menetlustes (vastulausete osakonna otsuse peale esitatud kaebus, mille puhul on olemas kaks menetluspoolt – kaubamärgi registreerimise taotleja ja vastulause esitaja).

30.

Esimene selline juhtum oli Kleencare’i kohtuasi. ( 15 ) Selles kohtuasjas asus Esimese Astme Kohus seisukohale, et kuna apellatsioonikoda kontrollib esimeses astmes otsuse teinud üksuste otsuseid, siis ei sõltu kontrollimise ulatus põhimõtteliselt mitte asjaomase menetluspoole esitatud kaebuse alustest, vaid küsimusest, kas apellatsioonimenetluses on õiguspärane võtta vastu uus otsus, mille resolutsioon on sama, mis otsuses, mille peale kaebus on esitatud, arvestades kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mille see menetluspool on esitanud kas esimeses astmes või (arvestades ka kaubamärgimääruse artikli 74 lõiget 2 ( 16 )) apellatsioonimenetluses. Kaubamärgimääruse artikli 74 lõikes 1, millega registreerimisest keeldumise suhteliste põhjustega seotud menetluses piiratakse kontrolli „osaliste esitatud faktide, tõendite ja väidete” kontrollile, osutatakse ühtlustamisameti otsuse aluseks olevatele faktilistele ja õiguslikele asjaoludele – ehk nendele faktidele ja tõenditele, millel ühtlustamisameti otsus võib õiguspäraselt rajaneda, ning sätetele, mida tuleb kohaldada. Samas ei tulene artikli 74 lõikest 1, et sellised materjalid peavad olema selgelt ära märgitud või neid peab olema käsitletud esimeses astmes otsuse teinud üksuses.

31.

Nagu ühtlustamisamet kohtuistungil märkis, on Esimese Astme Kohtu praktika alates BABY-DRY ja Kleencare’i kohtuasjades tehtud otsustest jagunenud kolmeks. Mõnes kohtuotsuses on asutud seisukohale, et kui materjalide esitamise tähtajad on määranud esimeses astmes otsuse teinud üksus, siis ei saa neist tähtaegadest mööda minna, esitades materjalid hilisemas staadiumis. Teistes kohtuotsustes on leitud, et selle küsimuse üle on õigus otsustada asjaomasel üksusel või apellatsioonikojal. Kohtupraktika kolmas haru põhineb käsitusel, et põhimõtteliselt „nullitakse” tähtajad apellatsioonikojale kaebuse esitamisel automaatselt.

32.

Esimese käsituse üheks näiteks on ILS-I kohtuasjas tehtud otsus. ( 17 ) Esimese Astme Kohus märkis, et rakendusmääruse eeskirja 22 lõike 1 (mille kohaselt ühtlustamisamet määrab vastulause esitajale varasema kaubamärgi kasutamise kohta tõendite esitamiseks tähtaja) ja kaubamärgimääruse artikli 43 lõike 2 kohaselt tuleb vastulause tagasi lükata, kui kasutamise tõendeid ei esitata määratud tähtaja jooksul. Selle tähtaja kohustuslik iseloom tähendab seda, et ühtlustamisamet ei saa hilinenult esitatud tõendeid arvesse võtta. Kui vastulause esitaja esitab dokumendid pärast määratud tähtaja lõppu, siis asjaolu, et taotleja neid tõendeid vaidlustab, ei tähenda seda, et nimetatud tähtaeg hakkab uuesti kulgema, sest see tähendaks vastulause esitaja poolt esitatud täiendavate tõendite tagasiulatuvalt lubamist. Ühtlustamisamet võib arvesse võtta üksnes määratud tähtaja jooksul esitatud dokumente. Kõik pärast sellise tähtaja lõppu esitatud täiendavad tõendid tuleb jätta tähelepanuta.

33.

Teise käsituse näiteks on Marienfelde kohtuasjas tehtud otsus, ( 18 ) milles Esimese Astme Kohus asus seisukohale, et rakendusmääruse eeskirja 22 lõiget 1 ei saa tõlgendada nii, et täiendavate tõendite arvesse võtmine on välistatud, kui tulevad esile uued asjaolud, isegi juhul, kui sellised tõendid esitatakse pärast tähtaja lõppu, ning et kaubamärgimääruse artikli 74 lõige 2 annab ühtlustamisameti üksustele kaalutlusõiguse, kas pärast tähtaja lõppu esitatud tõendeid arvesse võtta või mitte.

34.

Kolmanda käsituse näiteks on käesolevas menetluses käsitletav vaidlustatud kohtuotsus. Selle käsituse kohaselt, mida on järgitud teistegi hiljutiste kohtuasjade puhul, ei loeta dokumenti kaubamärgimääruse artikli 74 lõike 2 tähenduses hilinenult esitatuks, kui see on apellatsioonikojale esitatud sama määruse artiklis 59 ettenähtud neljakuise tähtaja jooksul, mistõttu apellatsioonikoda ei saa keelduda seda dokumenti arvesse võtmast. ( 19 )

35.

Apellatsioonikoda on aga korduvalt asunud seisukohale, et ühtlustamisameti menetluspooled ei või tähtaegu lihtsalt eirata ja esitada tõendeid, mida oleks saanud ja oleks pidanud esitama õigel ajal, välja arvatud juhul, kui apellatsioonikoda leiab, et kaubamärgimääruse artikli 74 lõike 2 alusel tuleks täiendavaid fakte ja tõendeid arvesse võtta. ( 20 )

36.

Enne vaidlustatud kohtuotsuse juurde pöördumist oleks huvitav lühidalt käsitleda Euroopa Patendiameti praktikat võrreldavates asjades. Euroopa patendikonventsiooni alusel ( 21 ) loodud patendiameti struktuur on väga sarnane Siseturu Ühtlustamise Ameti struktuuriga ja kaubamärgimääruse mitmed asjakohased sätted ( 22 ) on kas identsed ( 23 ) või väga sarnased selle konventsiooni sätetega. Ka komisjoni esialgse ettepaneku seletuskirjas, mis puudutas ühenduse kaubamärgi määruse vastuvõtmist, kinnitati, et menetlust käsitlevate üldsätete aluseks on Euroopa patendikonventsiooni vastavad sätted.

37.

Lisaks on Euroopa Patendiameti apellatsioonikoda käsitlenud Euroopa Kohtule esitatud kohtuasjaga sarnaseid küsimusi.

38.

Patendiamet tundub lähtuvat eelkõige laiendatud apellatsioonikoja otsustest liidetud asjades G 9/91 ja G 10/91. ( 24 ) Selle otsuse punktis 18 on märgitud:

„Inter partes apellatsioonimenetluse peamine eesmärk on anda kaotanud poolele võimalus vaidlustada vastulausete osakonna otsuse põhjendatust. Selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas, kui arvesse võetaks neid vastulause aluseid, mida vastulausete osakonna otsuses ei ole arvesse võetud. Erinevalt vastulausemenetlusest, mis on olemuslikult pelgalt haldusmenetlus, tuleb apellatsioonimenetlust pidada kohtumenetluseks. […] See menetlus on juba oma olemuse tõttu haldusmenetlusega võrreldes vähem uuriv. Ehkki Euroopa patendikonventsiooni artikli 114 lõige 1[ ( 25 )] hõlmab formaalselt ka apellatsioonimenetlust, on üldiselt põhjendatud kohaldada seda sätet apellatsioonimenetluses vastulausemenetlusega võrreldes piiravamalt. Vastulause uute aluste osas on laiendatud apellatsioonikoda asunud eeltoodud põhjustel seisukohale, et põhimõtteliselt ei või apellatsioonimenetluses selliseid aluseid enam esitada. Selline käsitus vähendab ka menetlusega seotud ebakindlust patendiomanike jaoks, kes vastasel juhul peaksid menetluse hilises staadiumis seisma silmitsi ettenägematute raskustega ja kandma patendi tühistamise ehk õiguste lõpliku kaotamise riski. Vastulause esitajad on selles mõttes paremas olukorras, sest neil on alati võimalus algatada tühistamismenetlus siseriiklikus kohtus, kui Euroopa Patendiamet nende vastulauset ei rahulda. Eeltoodud põhimõtte suhtes võib teha erandi, kui patendiomanik nõustub vastulause uute aluste käsitlemisega: volenti non fit injuria. Mõnel juhul võib selliste aluste arvessevõtmine Euroopa Patendiameti tsentraliseeritud menetluses olla patendiomaniku enda huvides. Samas on ilmselge, et selliseid aluseid võib esitada üksnes apellatsioonikoda ja – kui sellise aluse on esitanud vastulause esitaja – võib neid käsitleda üksnes juhul, kui apellatsioonikoja arvates on need juba esmapilgul väga asjakohased. Kui uusi aluseid peetakse vastuvõetavaks, siis apellatsioonimenetluse eespool esitatud eesmärki arvestades tuleks asjaomane juhtum saata tagasi esimeses astmes otsuse teinud üksusele, kui ei ilmne erilisi asjaolusid, mis põhjendavad teistsugust käitumist. Tuleb lisada, et kui patendiomanik ei nõustu vastulause uute aluste arvessevõtmisega, siis ei või neid aluseid apellatsioonikoja otsuses sisuliselt üldse käsitleda. Otsuses võib vaid mainida, et sellisele asjaolule on viidatud.”

39.

Need seisukohad on käesoleva apellatsioonkaebuse puhul kahtlemata huvipakkuvad. Samas tuleks neisse mitmel põhjusel ettevaatusega suhtuda.

40.

Ehkki esiteks tuleks Euroopa intellektuaalomandiõiguse identselt või sarnaselt sõnastatud sätteid võimalusel ühesuguselt tõlgendada, ei ole Euroopa patendikonventsioon ühenduse õigusakt ning Euroopa Patendiamet ei ole ühenduse organ. Euroopa Patendiameti apellatsioonikoja praktikal puudub ühenduse õiguses siduv õiguslik mõju.

41.

Teiseks kontrollivad Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikoja otsuseid Esimese Astme Kohus ja Euroopa Kohus, kuid Euroopa Patendiameti otsuseid edasi kaevata ei saa. Seega on üldised menetluseeskirjad erinevad.

42.

Lähemal vaatlusel ilmneb, et Euroopa patentide puhul algatatakse vastulausemenetlus alles patendi andmise järel, mistõttu see menetlus sarnaneb pigem ühenduse kaubamärgi tühistamise menetlusega. Lisaks eeldatakse erinevalt rakendusmääruse eeskirja 15 lõike 2 punktist d ja eeskirja 16 lõikest 1 (käesoleva kohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud sõnastuses) Euroopa patendikonventsiooni rakendusmääruste eeskirja 55 punktis c, et vastulausele lisatakse vastulause alused koos neid aluseid toetavate faktide, tõendite ja argumentidega.

43.

Äriühing Atlantic Richfield esitas 1996. aastal taotluse sõna ARCOL registreerimiseks ühenduse kaubamärgina muu hulgas kaupadele „keemilised toidukonservandid”. ( 26 )

44.

Kaul GmbH (edaspidi „Kaul”) esitas kaubamärgi registreerimisele vastulause, põhjendades seda tõenäosusega, et nimetatud kaubamärki ja talle endale kuuluvat kaupadele „keemilised toidukonservandid, s.o toorained valmis toiduainete, eelkõige maiustuste, tarretamiseks ja konserveerimiseks” registreeritud varasemat ühenduse kaubamärki CAPOL aetakse kaubamärgimääruse artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses segi.

45.

Vastulause lükati tagasi põhjendusel, et nende kaubamärkide visuaalsete ja foneetiliste erinevuste tõttu saab välistada tõenäosuse, et neid aetakse ühenduses segi.

46.

Kaul esitas tagasilükkamise peale kaebuse, ent kaebus jäeti rahuldamata. ( 27 )

47.

Vaidlustatud otsuse kohaselt ( 28 ) väitis Kaul, et varasemal kaubamärgil on tugev eristusvõime kahel põhjusel. Esiteks ei sisalda see kirjeldavat viidet asjaomasele kaubale. Teiseks on Kaul glasuurainete ja kleepumisvastaste ainete suurim tarnija (1,4 tonni maiustusi enam kui 60 riigis) ning maailma suurim MCT õli tarbija, mida kasutatakse asjaomase registreeritud kaubamärgi all müüdavates kaupades. Viimase väite tõendamiseks esitas Kaul apellatsioonikojale oma tegevdirektori poolt vande all antud kirjaliku tunnistuse ja peamiste klientide nimekirja. Vastulausete osakonnale esitas Kaul vaid voldiku, milles kirjeldati tema kaubamärgi all müüdavaid tooteid.

48.

Vaidlustatud otsuse punktides 10–14 alapealkirjaga „Uued tõendid ja argumendid” märgiti järgmist:

49.

Kaul taotles Esimese Astme Kohtult kõnealuse otsuse tühistamist, viidates tema poolt apellatsioonikojale esitatud tõendite kontrollimise kohustuse rikkumisele, kaubamärgimääruse artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumisele, liikmesriikide menetlusõiguse põhimõtete ja ühtlustamisametis kohaldatavate menetluseeskirjade rikkumisele ning põhjendamiskohustuse rikkumisele.

50.

Esimese Astme Kohus analüüsis esimest väidet, leidis, et see on põhjendatud ning tühistas apellatsioonikoja otsuse teisi väiteid analüüsimata. Esimese Astme Kohtu otsuse vastavates punktides märgitakse:

51.

Esimese Astme Kohus lükkas tagasi ka apellatsioonikoja otsuse punktis 13 teise võimalusena esitatud argumendi, mille kohaselt Kaul „üritas tegelikult tõendada, et tema kaubamärgil on maine või see on üldtuntud” ning „asendas oma vastulause õigusliku aluse, milleks oli määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkt b, selle määruse artikli 8 lõike 2 punktiga c”.

52.

Esimese Astme Kohus nentis, et õiguslik alus oli kogu menetluse vältel artikli 8 lõike 1 punkt b. Seega ei saanud apellatsioonikoda määruse nr 40/94 artiklit 74 rikkumata keelduda uue faktilise teabe kontrollimisest, mille Kaul esitas selleks, et tõendada varasema kaubamärgi tugevat eristusvõimet, mis tulenes selle kaubamärgi kasutamisest turul. Kuna apellatsioonikoda tuvastas, et kõnealused kaubad on identsed ja et nende tähiste vahel esineb sarnasusi, ei oleks ta tohtinud teha otsust segiajamise tõenäosuse kohta, nagu ta seda tegi, arvestamata kõiki asjakohaseid tegureid, sealhulgas uusi tõendeid, mis esitati varasema kaubamärgi tugeva eristusvõime kohta. Kuna apellatsioonikoda jättis need tõendid arvesse võtmata, on ta rikkunud oma kohustusi, mis on seotud määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktis b viidatud segiajamise tõenäosuse hindamisega. ( 29 )

53.

Ühtlustamisamet palub Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsus tühistada, saata kohtuasi teiste õiguslike aluste kohta otsuse tegemiseks tagasi Esimese Astme Kohtusse ja jätta apellatsioonimenetluse kohtukulud Kauli kanda.

54.

Ühtlustamisamet väidab, et Esimese Astme Kohus on eriti oma otsuse punktides 29 ja 30 valesti tõlgendanud ja/või valesti kohaldanud

55.

Seega on apellatsioonkaebusel kaks alust. Esiteks vaidlustab ühtlustamisamet seisukoha, millele Esimese Astme Kohus asus vastulauset toetavate materjalide esitamise tähtaegade olemuse suhtes (kaubamärgimääruse artikli 42 lõige 3 ning rakendusmääruse eeskirja 16 lõige 3 ja eeskirja 20 lõige 2) ning selle suhtes, kuidas need tähtajad mõjutavad apellatsioonikoja pädevust kaubamärgimääruse artikli 62 lõike 1 alusel. Teiseks vaidleb ühtlustamisamet kaubamärgimääruse artikli 74 lõike 2 sellise tõlgendamise vastu, mille kohaselt apellatsioonikoda on kohustatud arvesse võtma materjale, mis on esitatud pärast vastulausete osakonna poolt kõnealuste materjalide esitamiseks kehtestatud tähtaja möödumist.

56.

Need argumendid võib lühidalt kokku võtta järgnevalt.

57.

Esimeste sätetega seoses väidab ühtlustamisamet, et ta on järjepidevalt käsitanud pärast vastulausete osakonna kehtestatud kohustusliku tähtaja („Ausschlussfrist”) möödumist esitatud tõendeid apellatsioonikojas vastuvõetamatutena. Selline praktika tuleneb igasuguse apellatsioonimenetluse olemusest, aga ka osutatud sätetest, ja selle õigsust kinnitab rakendusmääruse eeskirja 50 lõikele 1 lisatud osa – ehkki see muudatus ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Funktsionaalne järjepidevus on seotud apellatsioonikoja otsustuspädevusega, kuid see ei mõjuta menetlusega seoses kehtestatud tähtaegu.

58.

Kaul märgib, et kaubamärgimääruse kohaselt on apellatsioonikojal samasugune pädevus kui esimeses astmes otsuse teinud üksusel, kelle otsuse peale kaebus esitatakse. Kaul leiab, et seetõttu peab apellatsioonikoda talle esitatud sisulisi küsimusi uuesti samas ulatuses uurima. Seda seisukohta kinnitab apellatsioonikoja (sui generis, kvaasikohtulik) roll neile esitatud juhtumite põhjendatuse sisulisel uurimisel, mis erineb Esimese Astme Kohtu ja Euroopa Kohtu puhtalt õiguslikust kontrollist. Tõendite kogumist käsitlevas artikli 76 lõikes 1 viidatakse ühtlustamisametis toimuvatele menetlustele üldiselt ja selles on selgelt ette nähtud, et apellatsioonikoda peab uusi tõendeid arvesse võtma. Üksnes siis, kui juhtum jõuab kohtusse, peab kaebus piirduma selgelt õigusküsimustega. Erinevalt kaubamärgimääruses endas sätestatud tähtaegadest ei ole ühtlustamisameti poolt kaubamärgimääruse artikli 42 lõike 3 ja artikli 61 lõike 2 alusel kehtestatud tähtajad kohustuslikud. Rakendusmäärus, mis asub normihierarhias kaubamärgimäärusest allpool, ei saa olla nende sätete suhtes ülimuslik.

59.

Seoses kaubamärgimääruse artikli 74 lõikega 2 väidab ühtlustamisamet, et apellatsioonikoda ei saa kohustada võtma arvesse tõendeid, mis on esitatud pärast nende tõendite esitamiseks vastulausete osakonna poolt seatud kohustusliku tähtaja möödumist. Kui õigusaktides on sätestatud konkreetne tähtaeg või kui tähtaja kehtestamine on ette nähtud ja tähtaeg on nõuetekohaselt kehtestatud, siis tuleb seda tähtaega alati pidada kohustuslikuks. Artikli 74 lõige 2 ei ole selliste juhtumite korral kohaldatav, sest materjale, mis esitatakse pärast kohustusliku tähtaja möödumist, ei saa juba sellise tähtaja olemusest tulenevalt mingil juhul vastuvõetavaks pidada. Artikli 74 lõikes 2 kasutatud sõnaga „hilinenult” viidatakse teistsugustele olukordadele, mille puhul võib rakendada teatavat kaalutlusõigust ja osapooled ei ole käitunud piisavalt hoolsalt.

60.

Kaul väidab, et vaidlustatud kohtuotsuses märgiti üksnes seda, et uued tõendid esitati kaebuse esitamiseks kehtestatud ajavahemiku jooksul, mistõttu artikli 74 lõige 2 ei olnud kohaldatav. Vastulause ulatus määratletakse menetluse esimeses staadiumis, kuid tõendeid võib esitada ka pärast seda staadiumi. Võib juhtuda, et vajadus teatud tõendite järele ilmneb alles pärast seda, kui vastulausete osakond on oma otsuse teinud. Nõue esitada kõik tõendid menetluse varases staadiumis ainuüksi seetõttu, et neid võib vaja minna, ei ole menetlusökonoomia huvides.

61.

Kaubamärgimäärus ja rakendusmäärus näevad vastulausemenetluses materjalide esitamiseks ette kahte liiki tähtajad: õigusaktides endis sätestatud tähtajad ja ühtlustamisameti poolt igal konkreetsel juhul kehtestatavad tähtajad.

62.

Need kahte liiki tähtajad on seotud kahte liiki materjalide esitamisega. Esimest liiki tähtajad on kehtestatud vastulause või kaebuse ja nende vastavate aluste selgituse esitamiseks ning asjaomase lõivu maksmiseks. Teist liiki tähtajad on seotud tõendavate materjalide esitamisega ning nende materjalide puhul kasutatakse selliseid mõisteid nagu „faktid”, „tõendid”, „argumendid”, „märkused” ja „tõendavad dokumendid”.

63.

Pean märkima, et kaubamärgimääruse ja rakendusmääruse erinevad keeleversioonid ei ole kuigi ühtsed, eriti „faktide”, „tõendite” ja „argumentide” osas. Erinevused tulenevad osaliselt Euroopa patendikonventsioonist, mille artikli 114 sõnastus kopeeriti kaubamärgimääruse artikli 74 inglis-, prantsus- ja saksakeelsesse versiooni.

64.

Seepärast ei saa kasutatud mõistete vahel minu arvates väga täpselt vahet teha. Pigem tuleks eristada ühelt poolt formaalse vastulause või kaebuse ning selle õiguslike aluste esitamiseks õigusaktides sõnaselgelt sätestatud tähtaja jooksul ning teiselt poolt (faktilisi või õiguslikke asjaolusid) tõendavate materjalide esitamist, mille eesmärk on tõendada vastulause või kaebuse aluste põhjendatust ühtlustamisameti kehtestatud või pikendatud tähtaja jooksul.

65.

Vaidlustatud otsuses kirjeldatakse kõnealuseid materjale kõigepealt „uute tõendite ja argumentidena”, kuid edaspidi märgitakse, et tegelikult ei ole esitatud „uut argumenti”, vaid et pigem on muudetud „vastulause õiguslikku alust”.

66.

Vaidlustatud kohtuotsuses viidatakse „[faktilistele] asjaoludele” ja „uutele faktilistele asjaoludele”. Punktis 25 märgib Esimese Astme Kohus, et ta käsitab „teabena” vande all antud ütlusi ja klientide nimekirja. Punktis 32 jj ei nõustu Esimese Astme Kohus väitega, nagu oleks muudetud vastulause õiguslikku alust.

67.

Arvestades nende kaht liiki tähtaegade olemuse erinevust, tundub siinkohal olevat asjakohane otsustada, kas see, mida apellatsioonikoda keeldus arvesse võtmast, oli vastulause uus alus (õigusliku aluse muutus) või uus argument või uus tõend, mis kinnitas juba esitatud alust.

68.

Ma nõustun Esimese Astme Kohtu järeldusega, et tegemist ei olnud katsega asendada vastulause õiguslikku alust, milleks oli kaubamärgimääruse artikli 8 lõike 1 punkt b, selle määruse artikli 8 lõike 2 punktiga c, mistõttu tegemist ei olnud katsega esitada vastulause uut alust.

69.

Vastulause aluseks oli varasema identse või sarnase kaubamärgi olemasolu, mis hõlmas identseid või sarnaseid kaupu ning mille tõttu on tõenäoline, et avalikkus võib need omavahel segi ajada (artikli 8 lõike 1 punkt b).

70.

Artikli 8 lõike 2 punkti c järgi peetakse „varasemateks kaubamärkideks” lisaks asjaomasel territooriumil registreeritud kaubamärkidele (artikli 8 lõike 2 punkt a) ja kaubamärkidele, mille registreerimise taotlused on juba esitatud (artikli 8 lõike 2 punkt b), ka neid kaubamärke, millel on õigus kaitsele mitte nende registreerimise tõttu, vaid seetõttu, et need on „üldtuntud” selle sõna Pariisi konventsiooni artiklis 6bis sätestatud tähenduses.

71.

Kuna antud juhul on varasem kaubamärk, millel vastulause põhineb, ühenduse registreeritud kaubamärk, siis ei ole artikli 8 lõike 2 punkt c asjakohane. Registreeritud kaubamärgi „üldtuntuse” tõendamine on tarbetu. Seega ei saanud vande all antud ütluste ja klientide nimekirja esitamise eesmärk seisneda sellele sättele tuginemises. Pigem, nagu ilmneb Esimese Astme Kohtule esitatud taotluse punktist 33 jj, soovis Kaul tugineda kohtupraktikale, mille kohaselt segiajamise tõenäosust tuleb hinnata igakülgselt, arvestades kõiki asjakohaseid tegureid, ning segiajamise tõenäosus on seda suurem, mida tugevam on varasema kaubamärgi eristusvõime, nii et kaubamärkidel, millel on tugev eristusvõime (tulenevalt nende olemusest või nende tuntusest turul), on palju ulatuslikum kaitse kui kaubamärkidel, mille eristusvõime ei ole nii tugev. ( 30 )

72.

Seega on küsimus selles, kas Esimese Astme Kohus otsustas õigesti, et apellatsioonikoda oleks pidanud arvesse võtma vastulause alusega seotud argumente ja tõendeid, kui vastulause alusest oli teatatud kaubamärgimääruse artiklis 42 sätestatud kolmekuulise tähtaja jooksul, kuid neid argumente ja tõendeid vastulausete osakonna poolt artikli 42 lõike 3 ja artikli 43 lõike 1 alusel kehtestatud tähtaegade jooksul ei esitatud.

73.

Ühtlustamisamet väidab, et Esimese Astme Kohus on valesti tõlgendanud ja/või valesti kohaldanud ühelt poolt kaubamärgimääruse artikli 42 lõiget 3 ja artikli 62 lõiget 1 ning rakendusmääruse eeskirja 16 lõiget 3 ja eeskirja 20 lõiget 2 ning teiselt poolt kaubamärgimääruse artikli 74 lõiget 2.

74.

Minu arvates on käesoleval juhul otsustav tähtsus viimati nimetatud sättel. See lubab ühtlustamisametil „mitte arvesse võtta fakte ja tõendeid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult”.

75.

Lubades ühtlustamisametil mitte arvesse võtta fakte ja tõendeid (mis, nagu ma mainisin, hõlmavad ka argumente varem esitatud vastulause või kaebuse aluse toetuseks), mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult, on selge ja paratamatu, et artikli 74 lõige 2 lubab ühtlustamisametil selliseid materjale samas ka arvesse võtta. Teisisõnu annab kõnealune säte ühtlustamisametile valiku tegemisel kaalutlusõiguse. ( 31 )

76.

See kaalutlusõigus on kohaldatav aga üksnes materjalide puhul, mis toetavad juba esitatud vastulause või kaebuse õiguslikku alust, mitte aga õigusliku aluse enda puhul, sest õigusliku aluse esitamiseks on sätestatud tähtajad ja nendele kaalutlusõigus ei laiene. Seega peab sõna „hilinenult” viitama mitte õigusaktides sätestatud tähtaegadele, vaid ühtlustamisameti kehtestatud tähtaegadele. (Lisaks on muidugi ilmselge, et kui materjalid on esitatud õigel ajal, siis puudub ühtlustamisametil õigus otsustada neid materjale mitte arvesse võtta.)

77.

Ka ei saa kaalutlusõigus olla piiramatu. Kuna vastulausete osakond või apellatsioonikoda peab kutsuma pooli esitama märkusi „nii sageli kui vajalik” teate kohta, mille on esitanud teine osapool või apellatsioonikoda ise ( 32 ), peab asjaomasel osapoolel olema võimalik faktide, tõendite ja seisukohtade arvessevõtmisest keeldumist vaidlustada, kui talle ei antud selliste märkuste esitamiseks piisavat võimalust.

78.

Seetõttu järeldan, et põhimõtteliselt võib apellatsioonikoja otsuse hilinenult esitatud faktide, tõendite ja seisukohtade arvessevõtmise või sellest keeldumise kohta tühistada juhul, kui kõnealune otsus ei ole selliste materjalide esitamiseks antud võimalusi arvestades põhjendatud. Muudel juhtudel ja muude õiguslike vigade puudumisel laieneb sellisele otsusele aga apellatsioonikoja kaalutlusõigus, kui tähtaeg, mida ei järgitud, on samuti hõlmatud apellatsioonikoja kaalutlusõigusega.

79.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 30 asus Esimese Astme Kohus seisukohale, et kõnealused materjalid esitati õigel ajal, s.o kaubamärgimääruse artiklis 59 kehtestatud neljakuulise tähtaja jooksul (mis on ette nähtud edasikaebuse aluste kohta kirjaliku selgituse esitamiseks). Järelikult ei võinud apellatsioonikoda neid materjale arvesse võtmast keelduda.

80.

Esimese Astme Kohus võttis aluseks Kleencare’i kohtuotsuses ( 33 ) esitatud käsituse, mille kohaselt apellatsioonikoja ülesanne on otsustada, kas apellatsioonimenetluses on kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid arvestades õiguspärane võtta vastu uus otsus, mille resolutsioon on sama, mis edasikaevatud otsuse resolutsioon. Seejuures ei piirdu „asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud” vastulausemenetluses esitatud asjaoludega, vaid hõlmavad ka kõiki neid asjaolusid, mis esitati apellatsioonikojale kaebuse tähtaegade piires. Seega ei anna artikli 74 lõige 2 apellatsioonikojale kaalutlusõigust valida, kas võtta viimati nimetatud tähtaja jooksul esitatud materjale arvesse või mitte.

81.

Kõnealune seisukoht omakorda põhineb ühtlustamisameti esimeses astmes otsuseid tegevate üksuste ja apellatsioonikoja funktsionaalsel järjepidevusel, mille aluseks on eelkõige apellatsioonikoja õigus tegutseda kaubamärgimääruse artikli 62 lõike 1 alusel selle pädevuse piires, mis on esimeses astmes otsuseid tegevatel üksustel.

82.

Kui ma õigesti aru saan, siis väidab ühtlustamisamet, et kõnealused materjalid ei ole seotud mitte kaebuse alusega, vaid vastulause alusega. Järelikult oleks need materjalid tulnud esitada tähtaja või tähtaegade jooksul, mille vastulausete osakond kehtestas kaubamärgimääruse artikli 42 lõike 3 ja/või artikli 43 lõike 1 alusel vastulause toetuseks faktide, tõendite ja seisukohtade ning märkuste esitamiseks. Kuna seda ei tehtud, ei olnud apellatsioonikoda kohustatud neid arvesse võtma. Lisaks tundub ühtlustamisamet väitvat, et apellatsioonikojal polnud õigustki neid materjale arvesse võtta.

83.

Märgin siinkohal, et rakendusmääruse eeskirja 50 lõike 1 uus kolmas punkt kinnitab seda seisukohta, olles samal ajal ühemõtteliselt vastuolus vaidlustatud kohtuotsuses esitatud käsitusega. See punkt sätestab, et kui vaidlustatakse vastulausete osakonna otsus, peab apellatsioonikoda kaebuse läbivaatamisel piirduma nende faktide ja tõenditega, mis on esitatud kaubamärgimääruses sätestatud või vastulausete osakonna kehtestatud tähtaegade jooksul, välja arvatud juhul, kui apellatsioonikoda artikli 74 lõike 2 alusel leiab, et täiendavaid materjale tuleks arvesse võtta.

84.

On tõsi, et kõnealust sätet ei olnud käesoleva kohtuasja asjaolude asetleidmise ajaks vastu võetud ja see jõustus alles 25. juulil 2005. Samuti on Kaulil õigus, märkides, et see säte ei saa olla ülimuslik ühegi kaubamärgimääruses esitatud või kaubamärgimäärusest vältimatult tuleneva õigusnormi suhtes ega sellist õigusnormi asendada. Samas järeldan uue punkti kehtestanud määruse nr 1041/2005 ( 34 ) preambuli põhjendusest 7, et komisjoni eesmärk oli täpsemalt selgitada ja piiritleda menetlusreeglite mitmesuguste rikkumiste õiguslikke tagajärgi puudutavaid õigusnorme, mitte aga neid muuta. Seega näib, et komisjoni arusaam olukorrast langes kaubamärgimääruse aspektist vaadatuna kokku ühtlustamisameti arusaamaga.

85.

Niisiis on Euroopa Kohtu otsustada, kumb apellatsioonimenetluse käsitus on õige.

86.

Kui vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on õiged, siis on raske mõista, kuidas saadi rakendusmääruse eeskirja 50 lõike 1 uus punkt vastu võtta. Ja vastupidi – kui komisjoni seisukohalt oli selle sätte vastuvõtmine põhjendatud, siis tundub, et Esimese Astme Kohus pidi kaubamärgimäärust valesti tõlgendama.

87.

Tundub, et ükski kaubamärgimääruse säte ei kinnita sõnaselgelt kumbagi seisukohta ega lükka kumbagi neist ka ümber (sama kehtib ka rakendusmääruse sõnastuse kohta, mis kehtis käesoleva kohtuasja asjaolude asetleidmise ajal). Kummagi seisukoha aluseks on selle määruse süsteem.

88.

Samas tundub mulle, et käsitus, millest Esimese Astme Kohus on vähemalt osa kohtupraktika puhul lähtunud, ja otsus, mille ta kõnealuses asjas tegi, ei ole kooskõlas apellatsioonimenetluse – mille üheks näiteks on kaubamärgimääruses ettenähtud ametisisene apellatsioonimenetlus – kui sellise olemusega.

89.

On tõsi, et apellatsioonimenetlused võivad üksikasjade ja vormi poolest märkimisväärselt erineda. Samas on neile kõigile omane kahestaadiumiline ülesehitus. Esimeses staadiumis ( 35 ) tehakse kindlaks, kas otsuses, mille peale kaebus on esitatud, on tehtud viga. Üksnes ja ainult siis, kui mõni selline viga leidub (ja see võib muu hulgas seisneda asjaolus, et tõendeid ja argumente võeti ebapiisavalt arvesse), hinnatakse menetluse järgmises staadiumis (mida võib osaliselt või täielikult teostada esimeses staadiumis otsuse teinud organ või siis teine organ – mõnikord organ, kes tegi esimese otsuse), milline otsus tulnuks või tuleks nüüd teha. Sellise hindamise käigus võib olla võimalik või võimatu – olenevalt menetluse eeskirjadest ja asjaoludest – võtta arvesse tõendeid ja argumente, mida esialgse otsuse tegemisel mis tahes põhjusel arvesse ei võetud.

90.

Samuti on tõsi, et võib olla menetlusi, mille puhul asjaolu, et otsus tehti teatud tõendite ja argumentide põhjal, ei välista võimalust esitada uus taotlus samas asjas teistsuguse otsuse tegemiseks uute tõendite ja argumentide või muutunud asjaolude põhjal. Neid menetlusi ei saa aga pidada apellatsioonimenetlusteks. Sellised menetlused erinevad vormiliselt menetlustest, mis on seotud mis tahes varasemate otsustega. Kuigi sellises menetluses võidakse varasem otsus tühistada, ei kontrollita selle menetluse käigus varasema otsuseni jõudmise õiguspärasust ega avaldata sellele otsusele mõju. Lisaks puuduvad selliste menetluste algatamiseks üldjuhul ranged tähtajad, sest ei ole põhjust eeldada, et ilmnevad uued tõendid või mingi konkreetse ajavahemiku jooksul pärast eelmise otsuse tegemist asjaolud muutuvad.

91.

Kaubamärgimääruse artiklitest 57–62 ilmneb täiesti selgelt, et silmas on peetud esimesena kirjeldatud apellatsioonimenetluse liiki, hoolimata eri keeleversioonides kasutatud mõistete erinevustest. ( 36 ) Kahekuuline tähtaeg, mille jooksul tuleb esitada otsuse peale kaebuse esitamise teade ja mis hakkab kulgema alates otsuse teatavakstegemisest, tundub selgesti osutavat sellele, et silmas ei ole peetud otsuse uuesti läbivaatamist seoses muutunud asjaoludega. Lisaks tundub, et sellise tähtaja kehtestamisega ei ole silmas peetud võimalust esitada uusi tõendeid või argumente juhul, kui esimeses astmes otsuse teinud üksuse arvates olid esitatud tõendid või argumendid ebapiisavad. Selline võimalus peaks olemas olema juba säärase üksuse menetluse vältel, arvestades ühtlustamisameti kohustust kutsuda osapooli esimeses astmes märkusi esitama nii sageli kui vajalik. ( 37 )

92.

Lisaks tundub mulle, et iga sellelaadse apellatsioonimenetluse puhul tuleb kirjeldatud kahte staadiumi käsitleda eraldi ning teine staadium – kus hinnatakse, milline otsus tulnuks või tuleks nüüd teha, – ei ole vajalik ja seega tohi selle juurde asuda, kui esialgse otsuse täieliku või osalise tühistamise põhjused ei ole tuvastatud.

93.

Kuna apellatsioonimenetlus koosneb kahest staadiumist, siis esitatakse kahte liiki materjale.

94.

Esimeses staadiumis peab kaebusega tegelev organ (käesoleval juhul apellatsioonikoda) hindama, kas esialgse otsuse tegemise viisi ja asjaolude tõttu tuleb seda otsust pidada vääraks. Hinnata tuleb kaebuse aluseid (mis kaubamärgimääruse artikli 59 järgi tuleb esitada nelja kuu jooksul alates vaidlustatud otsuse kuupäevast) ning kõiki muid täiendavaid materjale, mis esitatakse nende aluste toetuseks (apellatsioonikoja poolt kaubamärgimääruse artikli 61 lõike 2 ja rakendusmääruse asjaomaste sätete alusel kehtestatud tähtaegade jooksul).

95.

Kui esimeses staadiumis jõutakse järeldusele, et läbivaadatav otsus tuleb täielikult või osaliselt tühistada, siis teises staadiumis tuleks hinnata õige otsuse tegemise seisukohalt asjakohaseid materjale (mille hulka võivad kuuluda uued materjalid).

96.

Esialgse taotluse lahendamise seisukohalt asjakohased faktid, tõendid ja väited on kahtlemata asjakohased ka apellatsioonikoja apellatsioonimenetluse teises staadiumis, kui selle staadiumini jõutakse. Neid fakte, tõendeid ja väiteid võib hinnata apellatsioonikoda ise ja/või esimeses astmes otsuse teinud üksus, olenevalt sellest, kui vajalik apellatsioonikoja arvates on saata asi nimetatud üksusele edasiseks menetlemiseks tagasi.

97.

Need faktid, tõendid ja väited võivad olla asjakohased ka esimeses staadiumis, näiteks juhul, kui väidetakse, et esimeses astmes esitatud materjalid jäeti põhjendamatult arvesse võtmata või et neid hinnati ebaõigesti.

98.

Kui aga uutel faktidel, tõenditel ja väidetel puudub säärane seos väitega, et esialgse otsuse tegemise viisi ja asjaolude tõttu tuleb seda otsust pidada vääraks, peaks selliste faktide, tõendite ja väidete hindamine piirduma kaebuse käsitlemise teise staadiumiga, kui sellegagi. ( 38 )

99.

Esimese Astme Kohtu käsitus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 29 ja 30 ei tee vahet apellatsioonimenetluse kahel staadiumil, nagu mina neid piiritlesin. Minu arvates on see antud kohtuasja puhul viinud ebaõige tulemuseni.

100.

Vaidlusalune materjal puudutab Kauli kaubamärgi tuntuse asjakohasust vastulause esemeks oleva kaubamärgiga segiajamise tõenäosuse hindamisel. ( 39 ) Kui kõnealune materjal oleks vastulausete osakonnale õigel ajal esitatud, oleks see osakond pidanud seda arvesse võtma. Kui see oleks esitatud samale osakonnale, ent hilinenult, oleks see osakond saanud kaubamärgimääruse artikli 74 lõike 2 alusel rakendada kaalutlusõigust ja otsustada, kas seda materjali arvesse võtta või mitte. Minu arvates oleks seesama kaalutlusõigus laienenud apellatsioonikojale, kui viimane oleks kõigepealt tuvastanud vaidlustatud otsuse tühistamise põhjused (milleks oleks näiteks võinud olla asjaolu, et vastulausete osakond pidanuks oma kaalutlusõiguse rakendamisel tegema positiivse mitte negatiivse otsuse).

101.

Kuna aga kõnealust materjali vastulausete osakonnale üldse ei esitatud, siis ei näe ma põhjust, miks oleks apellatsioonikoda pidanud seda arvesse võtma kaebuse menetlemise esimeses staadiumis, v.a juhul, kui see materjal oli asjakohane ka vaidlustatud otsuse tühistamise põhjuste seisukohalt, s.t selliste esialgse otsuse tegemise viisi ja asjaolude seisukohalt, mille tõttu tuleb seda otsust pidada vääraks. Minu arvates ei viita vaidlustatud otsuses ega vaidlustatud kohtuotsuses miski sellele, et see oli nii.

102.

Käsitus, millest Esimese Astme Kohus antud kohtuasjas lähtus, viitab sellele, et kui esialgse taotluse või vastulause toetuseks esitatakse uusi tõendeid või argumente kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul, peab apellatsioonikoda – olenemata sellest, kas esialgse otsuse tegemise viisi ja asjaolude tõttu tuleb seda otsust vääraks pidada – selle üle otsustamisel, kas esimeses astmes otsuse teinud üksus oleks juhul, kui need materjalid oleksid siis tema käsutuses olnud, pidanud jõudma teistsuguse otsuseni, neid materjale arvesse võtma.

103.

Asjaomane käsitus muudab tegelikult menetluse olemust selliselt, et apellatsioonimenetlusest saab taotluse esitamise menetlus või vastulausemenetlus, mida varasem otsus kuidagi ei piira. Minu arvates läheb see vastuollu ka menetlusökonoomia nõuetega.

104.

See tähendaks, et esialgse taotluse või vastulause toetuseks uute tõendite ja argumentide esitamise tähtaegadel, mis on kehtestatud kaubamärgimäärusega või selle alusel, puudub sisuliselt igasugune siduv mõju.

105.

Kui vastulause esitaja teab, et kõikide tõendite ja argumentide esitamise lõpptähtaeg on tegelikult kaebuse aluste esitamise tähtaeg (ja et kaubamärki, mille suhtes ta vastulause esitab, ei registreerita ühelgi juhul enne kaebuse lõplikku lahendamist), siis puudub tal igasugune motivatsioon esitatavaid materjale juba esimesele astmele täies ulatuses ette valmistada ja esitada. Talle võib tunduda taktikaliselt soodsam mõningaid asjaolusid enda teada hoida. Isegi kui see nii ei ole, puudub tal tarvidus oma dokumente kohe alguses hoolsalt ette valmistada.

106.

Kui paljude vastulause esitajate suhtumine oleks selline, tooks see tõenäoliselt kaasa kahesuguseid tagajärgi. Ühest küljeks tuleks apellatsioonikodadel tegeleda liialt suures mahus küsimustega, millega oleks kõigepealt pidanud tegelema, kuid ei tegelenud vastulausete osakond. Teiseks peaksid vastulausete osakonnad liiga sageli tegelema küsimustega, mille näol ei ole tegemist vastulause arvestatavate alustega, jõudes oma otsusteni ebapiisavate asjakohaste materjalide põhjal, mis toob kaasa kõnealuste otsuste tühistamise apellatsioonimenetluses.

107.

Selline olukord ei näi kooskõlas viisiga, kuidas vastulausete ja kaebustega tegelemine ühtlustamisametis on ette nähtud ja korraldatud. Seetõttu järeldan, et kõigi vastulausete sisu tuleb ennekõike ja võimalusel lõplikult hinnata vastulausete osakondades. ( 40 )

108.

Eespool nimetatud põhjustel olen seisukohal, et Esimese Astme Kohus järeldas käesoleval juhul ekslikult, et apellatsioonikoda oli kohustatud vastulause aluseid puudutavaid tõendeid ja argumente arvesse võtma, hindamata kõigepealt, kas vaidlustatud otsuse tegemise viisi ja asjaolude tõttu tuleb seda otsust pidada vääraks, kusjuures kõnealuseid tõendeid ja argumente ei esitatud vastulausemenetluses õigel ajal, vaid alles kaebuse aluste kohta kirjaliku selgituse esitamise tähtaja jooksul.

109.

Samas ei arva ma, et minu seisukoht oleks täielikult vastuolus kohtupraktikaga, millele Esimese Astme Kohus oma otsuse rajas.

110.

Näiteks ei sea ma kahtluse alla seisukohta, et apellatsioonikoja ülesanne on hinnata, kas apellatsioonimenetluses on kõiki kas esimeses astmes või apellatsioonimenetluses osapoolte esitatud asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid arvestades õiguspärane võtta vastu uus otsus, mille resolutsioon on sama, mis edasikaevatud otsuse resolutsioon. Leian vaid, et see ülesanne muutub asjakohaseks alles teises staadiumis, s.t siis, kui on esitatud põhjused, miks tuleb leida, et esialgse otsuse tegemise viis ja asjaolud on väärad. Kui sellised faktilised ja õiguslikud asjaolud on esialgse otsuse seisukohalt asjakohased, ent neid ei ole esitatud sellele otsusele eelnenud menetluses kehtestatud tähtajaks, võib apellatsioonikoda kaubamärgimääruse artikli 74 lõikest 2 tuleneva kaalutlusõiguse alusel neid arvesse võtta. Seda kaalutlusõigust tuleb rakendada kaubamärgimääruses apellatsioonimenetluse suhtes kehtestatud piirides ja kaalutlusõiguse rakendamist peab saama vajadusel vaidlustada Euroopa Kohtus.

111.

Samuti ei vaidlusta ma ühtlustamisameti sisest funktsionaalset järjepidevust esimeses astmes otsuseid tegevate üksuste ja apellatsioonikodade vahel. Minu arvates ei saa aga kõnealuse järjepidevuse alusel näha ette, et apellatsioonikoda on kohustatud võtma arvesse materjale, mille esimeses astmes otsuse teinud üksus oleks võinud õiguspäraselt tähelepanuta jätta, kuna neid ei esitatud talle õigel ajal. Vastupidi, „järjepidevus” peab kindlasti tähendama järjepidevust samade reeglite kohaldamisel. Võib märkida, et Esimese Astme Kohtu ja Euroopa Kohtu vahel eksisteerib apellatsioonimenetluste osas teatav funktsionaalne järjepidevus, mis mitmes punktis sarnaneb ühtlustamisameti sisese funktsionaalse järjepidevusega, kuid kindlasti ei ole seda kunagi tõlgendatud nii, et Euroopa Kohus peab Esimese Astme Kohtu otsuse tühistamiseks võtma arvesse materjale, mida Esimese Astme Kohtule õigel ajal ei esitatud.

112.

Esimeses astmes otsuse teinud üksuse ja apellatsioonikoja vaheline funktsionaalne järjepidevus, koostoimes kaubamärgimääruse artikli 74 lõikes 2 sätestatud kaalutlusõigusega, tähendab minu arvates seda, et apellatsioonikojal on õigus, kuid mitte mingil juhul kohustus võtta käesoleva kohtuasjaga sarnastel asjaoludel materjale arvesse. Nimetatud kaalutlusõiguse rakendamine peab olema põhjendatud. Näiteks ei tohi apellatsioonikoda võtta materjale arvesse kaebuse hindamise sellises staadiumis, milles need ei ole asjakohased.

113.

Lõpetuseks leian, et minu seisukoht apellatsioonimenetluse olemuse kohta ei piira ühegi poole võimalust esitada selliseid tõendeid või argumente, mis esialgu ei tundunud ehk asjakohased või vajalikud.

114.

Kaubamärgimääruse sätetest ilmneb selgelt, et enne kaubamärgi registreerimistaotluse absoluutsetel keeldumispõhjustel tagasilükkamist tuleb taotlejale anda võimalus võtta taotlus tagasi, seda muuta või esitada oma märkused ning arvamus kolmandate isikute vastuväidete kohta. ( 41 ) Kui taotluse suhtes on esitatud vastulause või kui pärast kaubamärgi registreerimist esitatakse tühistamistaotlus, tuleb pooli kutsuda esitama märkusi „nii sageli kui vajalik”. ( 42 )

115.

Kui esimeses astmes otsuse teinud üksus ei ole andnud piisavat võimalust uute argumentide või tõendite esitamiseks vastavalt nimetatud sätetele, võib apellatsioonikoda kõnealusele asjaolule tuginedes esimeses astmes tehtud otsuse tühistada ja asjaomaseid materjale arvesse võtta.

116.

Üldjuhul aga ei ole uute materjalide esitamine apellatsioonikojale olukorras, kui nende materjalide esitamiseks oli piisav võimalus juba esialgses menetluses, iseenesest sellise tegevuse alus. Artikli 74 lõikes 2 sätestatud kaalutlusõigus annab apellatsioonikojale õiguse erakorralistel asjaoludel nii toimida, kuid oleks keeruline ette ära määrata, millised need erakorralised asjaolud võivad olla.

117.

Kõike eeltoodut arvestades leian, et Esimese Astme Kohtu otsus tuleb tühistada, kuna kõnealuse otsuse punktides 29 ja 30 esitatud ebaõigete põhjenduste tõttu jõuti järeldusele, et apellatsioonikoda oli kohustatud vaidlusaluseid materjale arvesse võtma.

118.

Põhimõtteliselt jääb endiselt lahtiseks, kas apellatsioonikoda rakendas talle kaubamärgimääruse artikli 74 lõikega 2 antud kaalutlusõigust õigesti, kui ta keeldus asjaomaseid materjale arvesse võtmast. ( 43 ) Sellega seoses ei ole Euroopa Kohtule ega ilmselt ka Esimese Astme Kohtule esitatud mingeid argumente. Kuid hoolimata sellest, kas kõnealuse küsimuse suhtes tuleb seisukoht võtta või mitte, peab möönma, et Kaul on esitanud mitmeid muid väiteid, mida ei ole üldse analüüsitud. Seega ei võimalda menetluse staadium Euroopa Kohtul teha asjas lõplikku otsust ja ühtlustamisamet ei ole seda ka taotlenud. Seetõttu tuleb kohtuasi saata Esimese Astme Kohtule otsuse tegemiseks tagasi.

119.

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Ühtlustamisamet on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Kaul on minu arvates kohtuvaidluse kaotanud. Kuna aga Esimese Astme Kohus peab veel lahendama mitu lahtist küsimust, tuleks otsus Esimese Astme Kohtu kulude kohta teha hiljem.

120.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku: