Pooled
Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa

Pooled

Kohtuasjas C‑486/04,

mille esemeks on EÜ artikli 226 alusel 25. novembril 2004 esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: M. van Beek, keda abistasid advokaadid F. Louis ja A. Capobianco, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Itaalia Vabariik, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato M. Fiorilli ja avvocato dello Stato G. Fiengo, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud R. Schintgen, P. Kūris, J. Makarczyk (ettekandja) ja L. Bay Larsen,

kohtujurist: D. Ruiz-Jarabo Colomer,

kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikus menetluses ja 25. aprilli 2006. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 30. mai 2006. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Kohtuotsuse põhistus

1. Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik:

– ei hinnanud nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 175, lk 40; ELT eriväljaanne 15/01, lk 248), mida on muudetud nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiiviga 97/11/EÜ (EÜT L 73, lk 5; ELT eriväljaanne 15/03, lk 151) (edaspidi „direktiiv 85/337”), I lisa kohaldamisalasse kuuluva Massafra jäätmetest saadud kütuse ja biomassipõletustehase keskkonnamõju vastavalt direktiivi 85/337 artiklitele 5–10,

– võttis vastu õigusakti (ministrite nõukogu esimehe 3. septembri 1999. aasta dekreedi pealkirjaga „22. veebruari 1994. aasta seaduse nr 146 keskkonnamõju hindamise kohta artikli 40 lõike 1 rakendusakti muutmise ja täiendamise akt” ( Gazzetta Ufficiale della Repubblica Italiana (edaspidi „ GURI ”) nr 302, 27.12.1999, lk 17; edaspidi „teine rakendusakt”), millega muudeti vabariigi presidendi 12. aprilli 1996. aasta dekreedi pealkirjaga „22. veebruari 1994. aasta seaduse nr 146 keskkonnamõju hindamise kohta artikli 40 lõike 1 rakendusakt” ( GURI nr 210, lk 28; edaspidi „esimene rakendusakt”) A lisa punkte i ja 1), mille kohaselt ei tule keskkonnamõju hindamise menetlust läbi viia osade direktiivi 85/337 I lisas loetletud projektide (selliste ohtlike jäätmete ja tavajäätmete taaskasutamisrajatiste projektid, mille päevavõimsus on üle 100 tonni) puhul, kui nende suhtes rakendatakse nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta (EÜT L 194, lk 39; ELT eriväljaanne 15/01, lk 23), mida on muudetud nõukogu 18. märtsi 1991. aasta direktiiviga 91/156/EMÜ (EÜT L 78, lk 32; ELT eriväljaanne 15/02, lk 3) ja komisjoni 24. mai 1996. aasta otsusega 96/350/EÜ (EÜT L 135, lk 32; ELT eriväljaanne 15/03, lk 59) artiklis 11 sätestatud loa andmise lihtsustatud menetlust, ja

– võttis vastu õigusakti (teise rakendusakti artikli 3 lõike 1, millega muudeti esimese rakendusakti lisa A punkte i ja 1), mis kehtestab sobimatu tingimuse selleks, et teha kindlaks, kas direktiivi 85/337 II lisas nimetatud projekti keskkonnamõju tuleb hinnata, kuna selle tingimuse tõttu võib mõne olulise keskkonnamõjuga projekti mõju jääda hindamata,

siis on ta rikkunud direktiivi 85/337 artikli 2 lõikest 1 ning artikli 4 lõigetest 1, 2 ja 3 tulenevaid kohustusi.

Õiguslik raamistik

Ühenduse õigusnormid

Direktiiv 75/442

2. Direktiivi 75/442 artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) jäätmed — I lisas loetletud kategooriatesse kuuluvad mis tahes ained või esemed, mille valdaja kasutuselt kõrvaldab, kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama.

[…]

d) käitlus — jäätmete kogumine, vedu, taaskasutamine ja kõrvaldamine, kaasa arvatud nende tegevuste järelevalve ning kõrvaldamiskohtade järelhooldus;

e) kõrvaldamine — kõik toimingud, mis on ette nähtud direktiivi IIA lisas;

f) taaskasutamine — kõik toimingud, mis on ette nähtud direktiivi IIB lisas;

[…]”.

3. Selle direktiivi artikli 4 kohaselt:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada jäätmete taaskasutamine ja kõrvaldamine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist, mille käigus ei kasutata keskkonda ohustavaid protsesse ja menetlusi ning millega eelkõige:

– ei ohustata vett, õhku, pinnast, taimi ega loomi,

– ei tekitata mürast või haisust põhjustatud häiringuid,

– ei kahjustata maapiirkondi ega erihuvi pakkuvaid kohti.

[…]”.

4. Kõnesoleva direktiivi artikli 9 lõike 1 kohaselt:

„Artiklite 4, 5 ja 7 rakendamise eesmärgil peab iga rajatis või ettevõte, kes teeb IIA lisas nimetatud toiminguid, saama loa artiklis 6 osutatud pädevalt asutuselt.

[…]”.

5. Sama direktiivi artikli 10 kohaselt:

„Artikli 4 rakendamise eesmärgil peab iga rajatis või ettevõte, kes teeb IIB lisas nimetatud toiminguid, saama selleks loa.”

6. Direktiivi 75/442 artikli 11 lõige 1 näeb ette, et:

„Ilma et see piiraks […] direktiivi 78/319/EMÜ […] kohaldamist, võib artiklis 9 ja 10 sätestatud loa taotlemisest vabastada:

[…]

b) rajatised ja ettevõtted, kes tegelevad jäätmete taaskasutamisega.

See vabastus kehtib ainult juhul, kui:

– pädevad asutused on vastu võtnud üldeeskirjad iga tegevuse kohta, milles nähakse ette jäätmete liigid ja kogused ning tingimused, mille täitmisel võidakse tegevus loa nõudest vabastada,

ja

– kui jäätmete liik ja kogus ning kõrvaldamis- ja taaskasutamismeetodid vastavad artiklis 4 sätestatud tingimustele.”

7. Direktiivi 75/442 IIA lisa „Kõrvaldamistoimingud” eesmärk on loetleda kõrvaldamistoimingud nii, nagu neid praktikas kasutatakse. Seal on märgitud, et vastavalt artiklile 4 tuleb jäätmed kõrvaldada nii, et ei seata ohtu inimeste tervist ega kasutata tõenäoliselt keskkonda kahjustavaid protsesse ja menetlusi.

8. Sama direktiivi IIB lisa „Taaskasutamisele suunatud toimingud” eesmärk on loetleda taaskasutamistoimingud nii, nagu neid praktikas kasutatakse. Ka seal on märgitud, et vastavalt artiklile 4 tuleb jäätmeid taaskasutada nii, et ei seata ohtu inimeste tervist ega kasutata tõenäoliselt keskkonda kahjustavaid protsesse ja menetlusi.

Direktiiv 85/337

9. Direktiivi 85/337 artikli 1 lõiked 2 ja 3 on sõnastatud järgmiselt:

„2. Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

projekt –

– ehitiste või muude käitiste püstitamine või kavade teostamine,

– muu sekkumine looduskeskkonda ja maastikku, kaasa arvatud maavarade kaevandamine;

arendaja –

eraprojekti loa taotleja või projekti algatav riigiasutus;

teostusluba –

pädeva asutuse või pädevate asutuste otsus, mis annab arendajale õiguse projekti teostamiseks.

3. Pädev asutus või pädevad asutused on need asutused, mille liikmesriigid on määranud vastutavaks käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmise eest.”

10. Selle direktiivi artikli 2 lõigete 1 ja 2 ning lõike 3 esimese lõigu kohaselt:

„1. Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, tagamaks, et enne loa andmist nõutakse keskkonda muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu oluliselt mõjutada võivatelt töödelt teostusluba ja hinnatakse nende mõju. Sellised tööd on piiritletud artiklis 4.

2. Keskkonnamõju hindamise võib lisada liikmesriikide projektide loamenetlusse või kui see ei ole võimalik, muudesse menetlustesse või käesoleva direktiivi eesmärkide täitmiseks kehtestatud menetlustesse.

[…]

3. Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võivad liikmesriigid erandjuhul teha teatava [projekti] puhul täieliku või osalise erandi käesoleva direktiivi sätetest.” [täpsustatud tõlge]

11. Direktiivi artikkel 3 sätestab:

„Keskkonnamõju hindamisel piiritletakse [projekti] otsene ja kaudne mõju järgmiste teguritega ja kirjeldatakse ja hinnatakse seda sobival viisil ning asjaolude ja artiklite 4–11 kohaselt:

– inimesed, loomad ja taimed,

– pinnas, vesi, õhk, ilmastik ja maastik,

– aineline vara ja kultuuripärand,

– esimeses, teises ja kolmandas taandes nimetatud tegurite vastastikune mõju.”

12. Sama direktiivi artikkel 4 sätestab:

„1. Kui artikli 2 lõikest 3 ei tulene teisiti, hinnatakse I lisas loetletud [projekte] artiklite 5–10 kohaselt.

2. Kui artikli 2 lõikest 3 ei tulene teisiti, teevad liikmesriigid II lisas loetletud [projektide] puhul:

a) üksikjuhtumite uurimise

või

b) endi kehtestatud künniste või tingimuste

abil kindlaks, kas [projekti] hinnatakse artiklite 5–10 kohaselt.

Liikmesriigid võivad teha otsuse kohaldada mõlemaid alapunktides a ja b nimetatud võimalusi.

3. Lõike 2 alusel üksikjuhtumeid uurides või künniseid või tingimusi kehtestades võetakse arvesse asjakohaseid III lisas sätestatud valikutingimusi.

4. Liikmesriigid tagavad, et pädevate asutuste lõike 2 kohane otsus avalikustatakse.”

13. Direktiivi 85/337 I lisa punkt 9 nimetab rajatisi ohtlike jäätmete (s.o jäätmed, mille suhtes kohaldatakse nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/689/EMÜ ohtlike jäätmete kohta (EÜT L 337, lk 20; ELT eriväljaanne 15/02, lk 78)) kõrvaldamiseks põletamise, keemilise töötlemise, nagu see on määratletud direktiivi 75/442/EMÜ IIA lisa rubriigis D9, või lõppladustamise teel.

14. Mainitud I lisa punkt 10 nimetab üle 100-tonnise päevavõimsusega rajatisi tavajäätmete kõrvaldamiseks põletamise või keemilise töötlemise teel, nagu on määratletud direktiivi 75/442 IIA lisa rubriigis D9.

15. Direktiivi 85/337 II lisa punkti 11 alapunkt b nimetab jäätmekõrvaldusrajatisi (I lisaga hõlmamata projekte).

16. Sama direktiivi III lisa loetleb artikli 4 lõikes 3 osutatud valikutingimused:

„1. [Projektide] laad

[Projektide] laadi hindamisel tuleb eelkõige silmas pidada:

– [projekti] mahtu,

– koosmõju muude [projektidega],

– loodusvarade kasutamist,

– jäätmeteket,

– saastavust ja häiringuid,

– õnnetusohtu, pidades eelkõige silmas kasutatavaid aineid või menetlusi.

2. [Projektide] asukoht

Nende geograafiliste alade keskkonnatundlikkuse hindamisel, mida [projektid] tõenäoliselt mõjutavad, tuleb eelkõige silmas pidada:

– praegust maakasutust,

– ala loodusvarade suhtelist küllust, omadusi ja taastumisvõimet,

– looduskeskkonna vastuvõtuvõimet, pöörates erilist tähelepanu järgmistele aladele:

[…]

3. Võimaliku mõju laad

[Projektide] võimalikku olulist mõju tuleb hinnata punktides 1 ja 2 sätestatud tingimuste põhjal, pidades eelkõige silmas:

– mõju ulatust (geograafiline ala ja mõjutatavate elanike arv),

[…]”.

Siseriiklikud õigusnormid

17. Direktiiv 85/337 võeti Itaalia õigusesse üle 8. juuli 1986. aasta seaduse nr 349 keskkonnaministeeriumi asutamise kohta ( GURI nr 59, 15.7.1986) artikliga 6. 22. veebruari 1994. aasta seaduse nr 146 keskkonnamõju hindamise kohta ( GURI nr 52 regulaarne lisa, 4.3.1994; edaspidi „seadus nr 146/1994”) artikkel 40 kohustas Itaalia valitsust määratlema rakendusaktiga tingimused, kriteeriumid ja tehnilised normid, et kohaldada keskkonnamõju hindamise menetlust mainitud direktiivi II lisas loetletud projektidele.

18. Esimene rakendusakt kehtestatigi seaduse nr 146/1994 artikli 40 lõike 1 rakendamiseks.

19. Esimese rakendusakti artikli 1 lõige 3 täpsustab:

„A lisas loetletud projektide puhul viiakse läbi keskkonnamõju hindamise menetlus.”

20. Teise rakendusakti artikli 3 lõige 1, millega muudeti esimese rakendusakti A lisa algset versiooni, on sõnastatud järgmiselt:

„12. aprilli 1996. aasta […]A lisas asendatakse punktid i ja l järgmiste punktidega:

i) ohtlike jäätmete kõrvaldamise ja taaskasutamise rajatised, milles kasutatakse 5. veebruari 1997. aasta dekreedi nr 22 [edaspidi „dekreet nr 22/1997”] B lisas ja C lisa punktides R1–R9 loetletud töötlemistoiminguid, v.a taaskasutamisrajatised, mille suhtes kohaldatakse sama dekreedi artiklites 31 ja 33 sätestatud lihtsustatud menetlusi […].

l) tavajäätmete kõrvaldamise ja taaskasutamise rajatised, mille päevavõimsus on üle 100 tonni ning milles kasutatakse põletamist või dekreedi nr 22[1997] B lisa punktides D2 ja D8–D11 ning C lisa punktides R1–R9 loetletud töötlemistoiminguid, v.a taaskasutamisrajatised, mille suhtes kohaldatakse sama dekreedi artiklites 31 ja 33 sätestatud lihtsustatud menetlusi […]”.

21. Dekreedi nr 22/1997 sätted, mis kirjeldavad nende jäätmete omadusi ja tegevusi, mille suhtes võib kohaldada lihtsustatud menetlust, võeti vastu direktiivi 75/442 artikli 11 ülevõtmiseks. Samade sätete rakendamiseks võttis keskkonnaminister 5. veebruaril 1998 vastu dekreedi nende tavajäätmete kohta, mille suhtes kohaldatakse taaskasutamise lihtsustatud menetlusi 5. veebruari 1997. aasta dekreedi nr 22 artiklite 31 ja 33 tähenduses ( GURI nr 88 regulaarne lisa, 16.4.1998).

Kohtueelne menetlus

22. Komisjon palus 22. augusti ja 12. novembri 2001. aasta kirjades Itaalia ametiasutustelt teavet direktiivis 85/337 sätestatud menetluste kohaldamise kohta kahe Massafra omavalitsusüksuse territooriumile kavandatava tööstusrajatise suhtes, täpsemalt jäätmetest saadud kütuse ja biomassi põletamise teel elektrienergia tootmise rajatise suhtes ja tahkete olmejäätmete eelselekteerimise ja jäätmetest saadud kütuse tootmise rajatise suhtes.

23. Itaalia ametiasutused andsid teada, et nad jätsid nende projektide puhul keskkonnamõju hindamise menetluse läbi viimata, kuna nende suhtes kehtis erand, mis on sätestatud esimese rakendusakti A lisa punktis l, mida on muudetud teise rakendusakti artikli 3 lõikega 1.

24. Kuna komisjon pidas Itaalia valitsuse niisugust vastust mitterahuldavaks, alustas ta kohtueelset menetlust, esitades 18. oktoobril 2002. aastal esialgse märgukirja, mida ta täiendas 11. juuli 2003. aasta kirjaga, käsitledes neis liikmesriigi kohustuste rikkumisi seoses Massafra tööstusrajatiste ehitamisega ja siseriiklike õigusnormidega.

25. Seejärel kutsus komisjon 16. detsembri 2003. aasta põhjendatud arvamuses Itaalia Vabariiki võtma direktiivist 85/337 tulenevate kohustuste täitmiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul arvamuse kättesaamisest.

26. Kuna komisjon ei jäänud rahule Itaalia valitsuse 22. aprilli 2004. aasta kirjas väljendatud seisukohaga, esitas ta EÜ artikli 226 teise lõigu alusel käesoleva hagi.

Hagi

Poolte argumendid

27. Komisjoni hinnangul on Massafra põletustehas, mille võimsus on üle 100 tonni jäätmeid päevas, direktiivi 85/337 I lisa punktis 10 nimetatud projekt ning selle kohta oleks enne loa andmist pidanud läbi viima keskkonnamõju hindamise menetluse.

28. Komisjon väidab üldisemalt, et kuna vaidlusaluste Itaalia õigusnormide alusel kohaldatakse osadele jäätmete taaskasutamisrajatistele dekreedi nr 22/1997 artikleis 31 ja 33 sätestatud erimenetlusi, siis selle tulemusena välditakse direktiivi 85/337 I lisas loetletud rajatistele kõnesoleva direktiivi artikli 4 lõigetes 1 ja 2 nõutava menetluse kohaldamist.

29. Komisjon väidab ka seda, et direktiivi 85/337 II lisaga hõlmatud rajatiste ja eelkõige selle punkti 11 alapunktis b nimetatud rajatiste puhul, kui nendes toimub jäätmete kõrvaldamine või taaskasutamine, tuleb läbi viia vähemalt selle direktiivi artikli 4 lõikes 2 nõutav sõelumine.

30. Komisjon märgib, et direktiivi 75/442 algversiooni kohaselt hõlmas „kõrvaldamine” nii lõpliku kõrvaldamise toiminguid kui ka taaskasutamistoiminguid. Ta rõhutab direktiivide 75/442 ja 85/337 algversioonides kasutatud mõistete samasust ja järeldab sellest, et viimase direktiivi vastuvõtmisega soovis ühenduse seadusandja ilmselgelt kohaldada jäätmete teatud taaskasutamistoimingutele sätteid, mis reguleerivad keskkonnamõju hindamise menetlust.

31. Komisjoni arvates hõlmab direktiivi 85/337 I lisa punktides 9 ja 10 ja II lisa punkti 11 alapunktis b kasutatud mõiste „kõrvaldamine” endiselt nii kõrvaldamist selle mõiste kitsas tähenduses kui ka taaskasutamistegevusi.

32. Komisjon lisab, et ta ei mõista, kuidas võiksid oma keskkonnamõjult erineda piiritletud maa-alale jäätmete taaskasutusega tegeleva rajatise ehitamine ja jäätmete kõrvaldamisega tegeleva rajatise ehitamine. Ta tuletab selle kohta meelde, et direktiivi 75/442 eesmärk on kontrollida inimeste tervise ja keskkonna kaitse tagamiseks nii kõrvaldamis- kui ka taaskasutamistegevusi, kuid seda mõistagi teatud erinevustega.

33. Itaalia Vabariik rikkumist ei tunnista, kuna vaidlusalused rajatised tegelevad jäätmete taaskasutamisega ja nende suhtes kohaldatakse dekreediga nr 22/1997 kehtestatud lihtsustatud menetlusi. Itaalia Vabariik leiab esiteks, et direktiiv 85/337 ja direktiiv 75/442 on jäätmeid puudutavate tehniliste terminite osas omavahel seotud ning teiseks, viidates direktiivi 85/337 I lisa punktidele 9 ja 10 ja II lisa punkti 11 alapunktile b, milles on kasutatud üksnes jäätmete kõrvaldamise mõistet, et viimati nimetatud direktiiv on kohaldatav üksnes rajatistele, milles tegeletakse jäätmete kõrvaldamisega ja arvab seega oma kohaldamisalast välja rajatised, milles tegeletakse jäätmete taaskasutamisega.

34. Itaalia Vabariik väidab ka seda, et direktiiviga 91/156 direktiivi 75/442 tehtud muudatuste eesmärk oli luua ühtne terminoloogia ja ühtlustada jäätmete mõiste, mis võimaldaks ühtlustada erinevaid liikmesriikide ja ühenduse tasandil jäätmeid käsitlevaid sätteid. Sellest järeldub, et kui direktiivis 97/11 on kasutatud jäätmete mõistet, siis tulenevad selles kasutatud mõisted ja definitsioonid antud valdkonda reguleerivaist õigusaktidest ehk direktiivist 91/156.

35. Itaalia Vabariik väidab lisaks, et kui heitmed ei ületa jäätmete taaskasutamise valdkonnas ühenduse õigusega lubatud piire, siis ei ole vaja hindamismenetlust läbi viia, kuna jäätmete taaskasutamise eesmärk on juba iseenesest keskkonna kaitsmine.

Euroopa Kohtu hinnang

36. Direktiivi 85/337 rakendamine peab liikmesriikides täielikult vastama selles esitatud nõuetele ja arvestama direktiivi peamist eesmärki, milleks on, nagu nähtub selle artikli 2 lõikest 1, oma laadi, mahu või asukoha tõttu keskkonda oluliselt mõjutada võivate projektide mõju hindamine enne neile loa andmist (vt selle kohta 19. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑287/98: Linster, EKL 2000, lk I‑6917, punkt 52).

37. Lisaks tuleb rõhutada, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et direktiivi 85/337 kohaldamisala on ulatuslik ja eesmärk väga lai (vt 24. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑72/95: Kraaijeveld jt, EKL 1996, lk I‑5403, punktid 31 ja 39, ja 16. septembri 2004. aasta kohtuasi C‑227/01: komisjon vs . Hispaania, EKL 2004, lk I‑8253, punkt 46).

Väide, mis käsitleb Massafra jäätmetest saadud kütuse ja biomassi põletamise teel elektrienergia tootmise rajatise keskkonnamõju hindamata jätmist

38. Itaalia õiguse kohaselt on Massafra jäätme- ja biomassipõletusrajatis tavajäätmete taaskasutamise rajatis, mille päevavõimsus on üle 100 tonni ning mille suhtes kohaldatakse lihtsustatud menetlusi tulenevalt dekreedist nr 22/1997, mis võtab üle direktiivi 75/442. Komisjoni arvates on direktiivi 85/337 liigitusest lähtuvalt tegemist üle 100-tonnise päevavõimsusega rajatisega tavajäätmete kõrvaldamiseks põletamise või keemilise töötlemise teel direktiivi 85/337 I lisa punkti 10 tähenduses.

39. Selle väite põhjendatuse hindamiseks tuleb esmalt langetada otsus jäätmete kõrvaldamise mõiste õigusliku mahu kohta direktiivi 85/337 tähenduses ning pidades silmas seda sama mõistet, nagu see on sätestatud direktiivis 75/442.

40. On tõsi, et direktiivis 85/337 ei ole jäätmete kõrvaldamist mingil moel defineeritud – selle I ja II lisa mainivad vaid teatud jäätmete kõrvaldamise rajatisi. Samuti on tõsi, et ka direktiiv 75/442 ei sisalda jäätmete kõrvaldamise ja taaskasutamise mõistete üldist definitsiooni ning piirdub viitega IIA ja IIB lisadele, milles on loetletud erinevaid toiminguid, mis kuuluvad neist mõistetest ühe või teise hulka (27. veebruari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑6/00: ASA, EKL 2002, lk I‑1961, punkt 58).

41. Samas seisneb jäätmete taaskasutamistoimingu põhitunnus, nagu see nähtub direktiivi 75/442 artikli 3 lõike 1 punktist b ja direktiivi neljandast põhjendusest, selles, et tema peamine eesmärk on jäätmetele kasuliku funktsiooni andmine, asendades jäätmetega muid materjale, mida oleks selle funktsiooni täitmiseks tulnud kasutada, mis võimaldab säästa loodusressursse (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus ASA, punkt 69; 13. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑458/00: komisjon vs . Luksemburg, EKL 2003, lk I‑1553, punkt 36, ja 7. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑103/02: komisjon vs. Itaalia, EKL 2004, lk I‑9127, punkt 62).

42. See omadus on täiesti kõrvaline võrreldes tagajärgedega, mida võivad keskkonnale avaldada jäätmete taaskasutamistoimingud kui sellised. Nagu on märkinud ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 54–56, võivad need toimingud, nagu ka jäätmete kõrvaldamise toimingud, avaldada keskkonnale olulist mõju. Ühtlasi kohustab direktiiv 75/442 artiklis 4 liikmesriike võtma vajalikke meetmeid, et tagada jäätmete taaskasutamine ja kõrvaldamine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist ning mille käigus ei kasutata keskkonda ohustavaid protsesse ja menetlusi.

43. Lõpuks tuleb märkida, et kui ühenduse seadusandja pidas direktiivis 85/337 vajalikuks viidata direktiivile 75/442, siis tegi ta seda otsesõnu. Nii on sellise olukorraga tegemist näiteks mainitud direktiivi I lisa punktides 9 ja 10, kus on viidatud keemilisele töötlemisele, nagu see on määratletud direktiivi 75/442 IIA lisa rubriigis D9. Jäätmete kõrvaldamise kohta ei ole aga ühtegi sellist viidet tehtud.

44. Seega tuleb sedastada, et jäätmete kõrvaldamise mõiste direktiivi 85/337 tähenduses on iseseisev mõiste, millele tuleb anda tähendus, mis peab täielikult vastama selle teksti eesmärgile, mida on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 37. Järelikult tuleb seda mõistet, mis ei vasta direktiivis 75/442 sätestatud jäätmete kõrvaldamise mõistele, mõista laialt ehk selliselt, et see hõlmab kõiki tegevusi, mille tulemuseks on kas jäätmete kõrvaldamine selle kitsas tähenduses või nende taaskasutamine.

45. Seega kuulub Massafras asuv rajatis, mis toodab biomassi ja jäätmetest saadud kütuse põletamise teel elektrit ja mille päevavõimsus on üle 100 tonni, direktiivi 85/337 I lisa punktis 10 nimetatud põletamise või keemilise töötlemise teel tavajäätmete kõrvaldamisega tegelevate rajatiste hulka. Niisuguse rajatisena oleks enne sellele loa andmist tulnud hinnata selle keskkonnamõju, kuna I lisas nimetatud projektide puhul tuleb läbi viia mainitud direktiivi artikli 2 lõikes 1 ja artikli 4 lõikes 1 sätestatud süsteemne hindamine (vt selle kohta 11. augusti 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑431/92: komisjon vs. Saksamaa, EKL 1995, lk I‑2189, punkt 35).

46. Eelnevat arvestades tuleb sedastada, et kuna Itaalia Vabariik on jätnud keskkonnamõju hindamise menetluse läbi viimata Massafras asuva jäätmetest saadud kütuse ja biomassi põletamise rajatise puhul, mille päevavõimsus üle 100 tonni ja mis kuulub direktiivi 85/337 I lisa punktis 10 nimetatud rajatiste hulka, siis on ta rikkunud direktiivi 85/337 artikli 2 lõikest 1 ning artikli 4 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

Väide, mis käsitleb teise rakendusakti artikli 3 lõike 1 vastuvõtmist, millega muudeti esimese rakendusakti A lisa punkt  i ja l ning mille kohaselt ei tule keskkonnamõju hindamise menetlust läbi viia osade direktiivi 85/337 I lisas loetletud projektide (selliste ohtlike jäätmete ja tavajäätmete taaskasutamisrajatiste projektid, mille päevavõimsus on üle 100 tonni) puhul, kui nende suhtes rakendatakse direktiivi 75/442 artiklis 11 sätestatud loa andmise lihtsustatud korda

47. Esimese rakendusakti A lisa punktidest i ja l nähtub, et keskkonnamõju hindamise menetlust ei viida läbi nii ohtlike jäätmete taaskasutamiseks mõeldud rajatiste puhul, milles kasutatakse dekreedi nr 22/1997 B lisas ja C lisa punktides R1–R9 loetletud töötlemistoiminguid, kui ka tavajäätmete taaskasutamiseks mõeldud rajatiste puhul, mille päevavõimsus on üle 100 tonni ning milles kasutatakse põletamist või mainitud dekreedi lisa B punktides D2 ja D8–D11 ning C lisa punktides R1–R9 loetletud töötlemistoiminguid, ning mille suhtes rakendatakse lihtsustatud menetlust.

48. Kui võtta arvesse direktiivis 85/337 kasutatud jäätmete kõrvaldamise mõiste mahtu, nagu seda on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 44, siis on selge, et projektide seas, millele kohaldatakse siseriiklike õigusnormide alusel lihtsustatud menetlust, võib esineda rajatisi, mis tegeledes küll jäätmete taaskasutamisega, kuuluvad siiski kõnesoleva direktiivi I lisa punktis 9 nimetatud põletamise ja keemilise töötlemise teel ohtlikke jäätmeid kõrvaldavate rajatiste või sama direktiivi I lisa punktis 10 nimetatud põletamise või keemilise töötlemise teel tavajäätmeid kõrvaldavate rajatiste hulka.

49. Niisuguste rajatiste puhul ei saa seega keskkonnamõju hindamise menetlust läbi viimata jätta, kuna nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 46, on selline hindamine direktiivi 85/337 I lisas loetletud projektide puhul kohustuslik, kuivõrd need võivad keskkonda oluliselt mõjutada.

50. Järelikult tuleb sedastada, et kuna Itaalia Vabariik on vastu võtnud teise rakendusakti artikli 3 lõike 1, millega muudeti esimese rakendusakti A lisa punkte i ja l, mis võimaldab direktiivi 85/337 I lisa kohaldamisalasse kuuluvate ohtlike jäätmete ja tavajäätmete taaskasutamise projektide puhul, mille päevavõimsus on üle 100 tonni, jätta läbi viimata keskkonnamõju hindamise menetluse, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 2 lõikes 1 ja artikli 4 lõikes 1, siis on Itaalia Vabariik rikkunud sellest direktiivist tulenevaid kohustusi.

Väide, mis käsitleb teise rakendusakti artikli 3 lõike 1 vastuvõtmist, millega muudeti esimese rakendusakti A lisa punkte i ja l ning mis kehtestab sobimatu tingimuse selleks, et teha kindlaks, kas direktiiv 85/337 II lisas nimetatud projekti keskkonnamõju tuleb hinnata

51. Vaidlusalustest liikmesriigi õigusnormidest nähtub, nagu on märgitud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 48, et nende ohtlike jäätmete või tavajäätmete taaskasutamise projektide puhul, mille suhtes kohaldatakse lihtsustatud menetlust, ei viida läbi mitte mingit keskkonnamõju hindamise menetlust. Nimetatud projektide seas võib esineda ka direktiivi 85/337 II lisa punkti 11 lõikega b hõlmatud jäätmete taaskasutamisrajatisi.

52. Komisjoni hinnangul ei ole kohane niisugune tingimus, mille Itaalia ametiasutused on kehtestanud, et jätta mainitud II lisaga hõlmatud jäätmete taaskasutamisrajatiste puhul keskkonnamõju hindamine läbi viimata ehk nende puhul dekreedis nr 22/1997 ette nähtud lihtsustatud menetluse nõudmine, kuna selle põhjal võib selline hindamine jääda läbi viimata ka projektide puhul, millel on oluline mõju keskkonnale.

53. Euroopa Kohus on selle kohta juba sedastanud, et liikmesriikidel on võimalik kehtestada tingimusi ja/või künniseid, et määrata kindlaks, milliste direktiivi 85/337 II lisa algversioonis loetletud projektide keskkonnamõju tuleb hinnata. Samas on liikmesriikidele antud kaalutlusruum piiratud kõnesoleva direktiivi artikli 2 lõikes 1 sätestatud kohustusega hinnata kõigi muu hulgas oma laadi, mahu või asukoha tõttu keskkonda oluliselt mõjutada võivate projektide keskkonnamõju (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Kraaijeveld jt, punkt 50, ja 16. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑332/04: komisjon vs. Hispaania, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 76). Järelikult peavad liikmesriigid nende kriteeriumide ja/või künniste kehtestamisel arvestama mitte üksnes projektide mahtu, vaid ka nende laadi ja asukohta (vt selle kohta 21. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑392/96: komisjon vs. Iirimaa, EKL 1999, lk I‑5901, punkt 65, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, punkt 76).

54. Lisaks peavad liikmesriigid direktiivi 85/337 artikli 4 lõikest 3 tulenevalt arvestama künniste või tingimuste kehtestamisel direktiivi III lisas sätestatud asjakohaseid valikutingimusi (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, punkt 79).

55. Direktiivi 85/337 III lisa eristab artikli 4 lõikes 3 osutatud valikutingimuste hulgas esiteks projektide laadi, mida hinnates tuleb silmas pidada projekti mahtu, koosmõju muude projektidega, loodusvarade kasutamist, jäätmeteket, saastavust ja häiringuid ning õnnetusohtu; teiseks projektide asukohta, mida tuleb hinnata lähtuvalt nende geograafiliste alade keskkonnatundlikkusest, mida projektid tõenäoliselt mõjutavad ja pidades silmas olemasolevat maakasutust ja looduskeskkonna vastuvõtuvõimet, ning kolmandaks võimaliku mõju laadi, lähtuvalt selle mõju geograafilisest ulatusest ja mõjutatavate elanike arvust.

56. Lihtsustatud menetluste kohta, mis on ette nähtud direktiivi 75/442 artikli 11 ülevõtmiseks kehtestatud dekreedis nr 22/1997, tuleb märkida, et asjaomaseid rajatisi või ettevõtjaid võib sellise loa taotlemisest, mis on selle direktiivi artiklist 10 tulenevalt põhimõtteliselt nõutav jäätmete töötlemisega alustamisel, vabastada vaid siis, kui on täidetud kõnesoleva direktiivi artiklis 4 ja artikli 11 lõikes 1 täpsustatud tingimused.

57. Viimati mainitud sätteist nähtub, et esiteks peavad pädevad asutused olema vastu võtnud üldeeskirjad iga tegevuse kohta, milles nähakse ette jäätmete liigid ja kogused ning tingimused, mille täitmisel võidakse tegevus loa nõudest vabastada. Teiseks peavad jäätmete liigid ja kogused ning taaskasutamise viisid olema sellised, mis ei sea ohtu inimeste tervist, mille käigus ei kasutata keskkonda ohustavaid protsesse ja menetlusi ning millega eelkõige ei ohustata vett, õhku, pinnast, taimi ega loomi, ei tekitata mürast või haisust põhjustatud häiringuid ega kahjustata maapiirkondi ega erihuvi pakkuvaid kohti.

58. Järelikult, kuna keskkonnamõju hindamine, mis peab toimuma enne pädeva asutuse või pädevate asutuste otsuse tegemist, mis annab arendajale õiguse projekti teostamiseks, on välistatud nende rajatiste puhul, mis tegelevad jäätmete taaskasutamistoimingutega lihtsustatud menetluse alusel, siis ei võta Itaalia õigusnormid arvesse kõiki direktiivi 85/337 III lisas ette nähtud valikutingimusi.

59. Sellest tulenevalt ei vasta Itaalia õigusnormides sätestatud tingimus, mis seob direktiivi 85/337 II lisa punkti 11 alapunkti b kohaldamisalasse kuuluvate taaskasutamisrajatiste keskkonnamõju hindamata jätmise üksnes lihtsustatud menetluste rakendamisega, käesoleva kohtuotsuse punktides 54–56 loetletud tingimustele, kuna selle tulemusena võib keskkonda oma mahu või asukoha tõttu oluliselt mõjutada võivate projektide mõju keskkonnale jääda hindamata. Järelikult seavad vaidlusalused õigusnormid ohtu direktiivi 85/337 eesmärgi, nagu seda on täpsustatud käesoleva kohtuotsuse punktis 37.

60. Neil põhjendustel tuleb sedastada, et kuna Itaalia Vabariik on vastu võtnud teise rakendusakti artikli 3 lõike 1, millega muudeti esimese rakendusakti A lisa punkte i ja l ning mis kehtestab sobimatu tingimuse selleks, et teha kindlaks, kas direktiivi 85/337 II lisas nimetatud projekti keskkonnamõju tuleb hinnata, kuna selle tingimuse tõttu võib mõne olulise keskkonnamõjuga projekti mõju jääda hindamata, siis on ta rikkunud direktiivi 85/337 artikli 2 lõikest 1 ning artikli 4 lõigetest 1 ja 2 tulenevaid kohustusi.

Kohtukulud

61. Kodukorra artikli 69 lõike 2 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Itaalia Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Itaalia Vabariigilt.

Resolutiivosa

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

1. – Kuna Itaalia Vabariik on jätnud läbi viimata keskkonnamõju hindamise menetluse Massafras asuva jäätmetest saadud kütuse ja biomassi põletamise rajatise puhul, mille päevavõimsus on üle 100 tonni ja mis kuulub nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/33/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (mida on muudetud nõukogu 3. märtsi 1997. aasta direktiiviga 97/11/EÜ) I lisa punktis 10 nimetatud rajatiste hulka,

– kuna Itaalia Vabariik on vastu võtnud ministrite nõukogu esimehe 3. septembri 1999. aasta dekreedi pealkirjaga „22. veebruari 1994. aasta seaduse nr 146 keskkonnamõju hindamise kohta artikli 40 lõike 1 rakendusakti muutmise ja täiendamise akt” artikli 3 lõike 1, millega muudeti vabariigi presidendi 12. aprilli 1996. aasta dekreedi pealkirjaga „22. veebruari 1994. aasta seaduse nr 146 keskkonnamõju hindamise kohta artikli 40 lõike 1 rakendusakt” A lisa punkte i ja l, ning mis võimaldab direktiivi 85/337 (mida on muudetud direktiiviga 97/11) I lisa kohaldamisalasse kuuluvate ohtlike jäätmete ja tavajäätmete taaskasutamise projektide puhul, mille päevavõimsus on üle 100 tonni, jätta läbi viimata keskkonnamõju hindamise menetluse, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 2 lõikes 1 ja artikli 4 lõikes 1 ja

– kuna Itaalia Vabariik on vastu võtnud ministrite nõukogu esimehe 3. septembri 1999. aasta dekreedi artikli 3 lõike 1, mis kehtestab sobimatu tingimuse selleks, et teha kindlaks, kas direktiivi 85/337, mida on muudetud direktiiviga 97/11, II lisas nimetatud projekti keskkonnamõju tuleb hinnata, kuna selle tingimuse tõttu võib mõne olulise keskkonnamõjuga projekti mõju jääda hindamata,

siis on Itaalia Vabariik rikkunud kõnesoleva direktiivi artikli 2 lõikest 1 ning artikli 4 lõigetest 1, 2 ja 3 tulenevaid kohustusi.

2. Mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.