Kohtuasi C-441/04

A-Punkt Schmuckhandels GmbH

versus

Claudia Schmidt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landesgericht Klagenfurt)

Kaupade vaba liikumine – EÜ artiklid 28 ja 30 – Samaväärse toimega meetmed – Koduukseleping – Hõbeehete müük – Keeld

Kohtuotsuse kokkuvõte

Kaupade vaba liikumine – Koguselised piirangud – Samaväärse toimega meetmed – Turustamisviisid

(EÜ artiklid 28 ja 30)

EÜ artikliga 28 ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, millega liikmesriik keelab oma territooriumil hõbeehete müügi ja neile tellimuste kogumise koduukselepingu vormis, tingimusel et selline õigusnorm kehtib kõigi asjaomaste ettevõtjate suhtes ning mõjutab omamaiste toodete ja teistest liikmesriikidest pärit toodete turustamist õiguslikult ja faktiliselt ühtemoodi. Siseriiklikul kohtul tuleb kontrollida, kas siseriikliku õigusnormi kohaldamine võib takistada teistest liikmesriikidest pärit toodete turulepääsu või häirida seda turulepääsu rohkem kui omamaiste toodete turulepääsu, ning kui see nii on, siis kontrollida, kas asjaomast meedet õigustab üldisest huvist lähtuv eesmärk või EÜ artiklis 30 loetletud eesmärk ning kas kõnealune meede on sellise eesmärgiga proportsionaalne.

(vt punkt 30 ja resolutiivosa)

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

23. veebruar 2006(*)

Kaupade vaba liikumine – EÜ artiklid 28 ja 30 – Samaväärse toimega meetmed – Koduukseleping – Hõbeehete müük – Keeld

Kohtuasjas C‑441/04,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Landesgericht Klagenfurt’i (Austria) 13. augusti 2004. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 20. oktoobril 2004, menetluses

A-Punkt Schmuckhandels GmbH

versus

Claudia Schmidt,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees A. Rosas, kohtunikud J.‑P. Puissochet ja U. Lõhmus (ettekandja),

kohtujurist: P. Léger,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Claudia Schmidt, esindaja: Rechtsanwalt A. Seebacher,

–        Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: B. Schima,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ artiklite 28 ja 30 tõlgendamist.

2        Eelotsusetaotlus esitati äriühingu A-Punkt Schmuckhandels GmbH (edaspidi „A‑Punkt”) ja Claudia Schmidti vahelise kohtuvaidluse raames, kus taotleti, et C. Schmidt lõpetaks hõbeehete koduuksemüügi.

 Siseriiklik õiguslik raamistik

3        Käsitööndus-, äri- ja tööstustegevust reguleeriva Austria seaduse (Gewerbeordnung, BGBl. 194/1994, edaspidi „GewO”) § 57 lõige 1 keelab teatud kaupade, sealhulgas hõbeehete tellimuste kogumise ja nende müügi väljaspool äriruume:

„Keelatud on külastada eraisikuid eesmärgiga saada neilt tellimusi toidulisandite, mürkide, ravimite, meditsiinitarvete, väärismetallist kellade, kuld-, hõbe- või plaatinaesemete, juveelide ja vääriskivide, relvade ja laskemoona, pürotehniliste toodete, kosmeetikatoodete, hauakivide, hauasammaste ja nende lisandite, samuti pärgade ja muude hauakaunistuste müügiks. Keelatud on ka sellise kaubaga seotud reklaamiüritused, sealhulgas reklaami- ja nõustamiskohtumised, mida korraldatakse kodudes ja mis on suunatud eraisikutele, olenemata sellest, kas reklaamiüritusi korraldab ettevõtja ise või kolmas isik. […]”

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

4        C. Schmidt juhib ettevõtet, mille asukoht on Saksamaal. Ta tegeleb vääriskivide rändkaubandusega Euroopa Liidu territooriumil, külastades eraisikuid nende kodudes. Seal pakub ta müüa hõbeehteid ja kogub tellimusi sellistele ehetele. Nende ehete ühikuhind ei ületa 40 eurot.

5        18. detsembril 2003 korraldas C. Schmidt Klagenfurtis, Austrias, eraisiku kodus „ehetekoosoleku”. Selle koosoleku järel esitas konkureeriva majandustegevusega tegelev A-Punkt hagi C. Schmidti vastu Landesgericht Klagenfurt’ile, taotledes C. Schmidti tegevuse lõpetamist, kuna selline tegevus on GewO § 57 lõikega 1 keelatud.

6        C. Schmidt vaidleb põhikohtuasja hageja nõuetele vastu, väites, et GewO § 57 on vastuolus EÜ artiklis 28 sätestatud kaupade vaba liikumisega. Eelkõige rõhutab ta asjaolu, et hõbeehete koduuksemüük on lubatud nii Saksamaal kui ka Itaalias ja Ühendkuningriigis.

7        Neil asjaoludel otsustas Landesgericht Klagenfurt menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas EÜ artikleid 28 ja 30 tuleb tõlgendada nii, et tagatud on kostja vabadus turustada oma majandustegevuse raames hõbeehteid selliselt, et neid müüakse ja tellimusi kogutakse eraisikuid külastades?

2.      Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas liikmesriigi õigusnorm, millega keelatakse hõbeehete turustamine selliselt, et neid müüakse ja tellimusi kogutakse eraisikuid külastades, kujutab endast kaupade vaba liikumise piirangut EÜ artiklite 28 ja 30 mõttes?

3.      Kui vastus ka teisele küsimusele on jaatav, siis kas siseriiklik õigusnorm, mis EÜ artikleid 28 ja 30 rikkudes keelab hõbeehete turustamise selliselt, et neid müüakse ja tellimusi kogutakse eraisikuid külastades, on vastuolus ka isiku õigusega turustada hõbeehteid selliselt, et neid müüakse ja tellimusi kogutakse eraisikuid külastades?”

 Eelotsuse küsimused

8        Nende kolme küsimusega, mida tuleb vaadelda koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas EÜ artikliga 28 on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm nagu GewO § 57, mis keelab hõbeehete müügi ja neile tellimuste kogumise koduukselepingu vormis.

9        Kõigepealt tuleb märkida, et GewO § 57 eesmärk on välistada seda liiki ehete teatav turustamisviis. Põhikohtuasja aluseks on olukord, kus Saksamaal asuvat ettevõtet juhtiv isik korraldas ehete koduuksemüüki Austrias. Neil asjaoludel kuulub ehete koduuksemüüki keelav siseriiklik kord kaupade vaba liikumise kohaldamisalasse.

10      Nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiivi 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral (EÜT L 372, lk 31) eesmärk on tarbijakaitse valdkonnas õigusnormide osaline ühtlustamine teatud turustamisviiside, sealhulgas müügilepingute puhul, mis sõlmitakse ettevõtja külastuse ajal eraisiku koju.

11      Ilma et oleks vaja põhjalikult analüüsida selle direktiiviga saavutatud ühtlustamise astet, on selge, et direktiivi artikli 8 alusel on liikmesriikidel pädevus võtta vastu või säilitada sätteid, mille eesmärk on tagada ulatuslikum tarbijakaitse kui direktiiviga ette nähtud kaitse.

12      Euroopa Kohtu praktika kohaselt võivad liikmesriigid selle alusel kehtestada või säilitada täieliku või osalise keelu sõlmida lepinguid väljaspool äriruume (vt 16. mai 1989. aasta otsus kohtuasjas 382/87: Buet ja EBS, EKL 1989, lk 1235, punkt 16, ja 14. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑361/89: Di Pinto, EKL 1991, lk I‑1189, punkt 21). Selle pädevuse teostamisel peab siiski järgima kaupade vaba liikumise aluspõhimõtet, mis väljendub EÜ artiklis 28, millega keelatakse liikmesriikidevahelised koguselised ekspordipiirangud ja kõik samaväärse toimega meetmed (vt selle kohta 25. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑71/02, EKL 2004, lk I‑3025, punkt 34).

13      Euroopa Kohus on juba võtnud seisukoha turustamisviise reguleerivate mitmesuguste siseriiklike õigusnormide kooskõla kohta EÜ artikliga 28 (vt eelkõige 26. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑20/03: Burmanjer jt, EKL 2005, lk I‑4133, punkt 22).

14      Nagu Euroopa Kohus on korduvalt sedastanud, tuleb kõiki liikmesriikide kaubanduseeskirju, mis võivad otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada ühendusesisest kaubandust, vaadelda koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmetena ning seetõttu on need kõnealuse artikliga keelatud (vt eelkõige 11. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 8/74: Dassonville, EKL 1974, lk 837, punkt 5; 19. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑420/01: komisjon vs. Itaalia, EKL 2003, lk I‑6445, punkt 25, ja eespool viidatud Karneri kohtuotsus, punkt 36).

15      Euroopa Kohus on Kecki ja Mithouardi asjas tehtud 24. novembri 1993. aasta otsuses (liidetud kohtuasjad C‑267/91 ja C‑268/91, EKL 1993, lk I-6097, punkt 16) siiski täpsustanud, et teatud müügitingimusi piiravad või keelavad siseriiklikud sätted ei ole eespool viidatud Dassonville’i kohtuasjas tehtud otsuse mõttes ühendusesisese kaubanduse takistamine, tingimusel et neid sätteid kohaldatakse kõikidele asjaomastele ettevõtjatele, kes tegutsevad riigi territooriumil, ning et need puudutavad õiguslikult ja faktiliselt ühtemoodi kodumaiste ja teistest liikmesriikidest pärit toodete turustamist (vt samuti 13. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑254/98: TK-Heimdienst, EKL 2000, lk I‑151, punkt 23; 11. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑322/01: Deutscher Apothekerverband, EKL 2003, lk I‑14887, punkt 68; eespool viidatud Karneri kohtuotsus, punkt 37, ja eespool viidatud Burmanjeri jt kohtuotsus, punkt 24).

16      Hiljem käsitas Euroopa Kohus müügitingimusi reguleerivaid sätteid eespool viidatud Kecki ja Mithouard’i kohtuotsuse mõttes sätetena, mis käsitlevad teatud turustamisviise (vt eelkõige 2. juuni 1994. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑401/92 ja C‑402/92: Tankstation ’t Heukske ja Boermans, EKL 1994, lk I‑2199, punktid 12–14; eespool viidatud TK-Heimdiensti kohtuotsus, punkt 24, ning eespool viidatud Burmanjeri jt kohtuotsus, punktid 25 ja 26).

17      Nagu nähtub käesoleva otsuse punktist 9, puudutab vaadeldav siseriiklik kord, millega keelatakse koduuksemüük, teatavat turustamisviisi. On selge, et selle eesmärk ei ole reguleerida liikmesriikidevahelist kaubavahetust. Kuid EÜ artiklis 28 sätestatud keelu alla ei kuulu see ainult juhul, kui vastab käesoleva otsuse punktis 15 nimetatud kahele tingimusele.

18      Esimese tingimuse osas nähtub, et GewO § 57 kehtib kõigi Austria territooriumil tegutsevate asjaomaste ettevõtjate suhtes, olenemata nende kodakondsusest. Seega on eespool viidatud Kecki ja Mithouard’i otsuses ettenähtud esimene tingimus täidetud.

19      Teise tingimuse osas on selge, et kord, mis keelab müüa ehteid koduuksetehingu teel, ei tee kõnealustel toodetel vahet nende päritolu alusel.

20      Seejärel tuleb veenduda, et üldine keeld müüa hõbeehteid ja koguda neile tellimusi koduukselepingu vormis faktiliselt ei takista teistest liikmesriikidest pärit samasuguste toodete turulepääsu suuremal määral kui omamaiste toodete turulepääsu.

21      Põhimõtteliselt võib niisugune õigusnorm nagu põhikohtuasjas kõnesolev õigusnorm vastavate toodete kogumüüki asjaomases liikmesriigis vähendada ja järelikult mõjutada ka teistest liikmesriikidest pärit toodete müügikoguseid. Siiski ei ole selline tõdemus piisav selleks, et kvalifitseerida vaatluse all olev õigusnorm meetmeks, millel on koguselise impordipiiranguga samaväärne toime (vt eelkõige eespool viidatud Kecki ja Mithouard’i kohtuotsus, punkt 13, ja 20. juuni 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑418/93–C‑421/93, C‑460/93–C‑462/93, C‑464/93, C‑9/94–C‑11/94, C‑14/94 ja C‑15/94, C‑23/94 ja C‑24/94 ning C‑332/94: Semeraro Casa Uno jt, EKL 1996, lk I‑2975, punkt 24).

22      On tõsi, nagu märgib Euroopa Ühenduste Komisjon, et odavate ehete koduuksemüük võib olla sobivam ja tõhusam kui müük kindlaksmääratud kaubandusstruktuuri raames. Sellise hinnaga ehetele spetsialiseerunud ettevõtjate jaoks võib müük kindlaksmääratud kaubandusstruktuuri raames tuua kaasa ebaproportsionaalselt suuri kulusid.

23      Kuid asjaolu, et teatav turustamisviis on tõhusam ja majanduslikult soodsam, ei ole piisav tegur kinnitamaks, et seda keelavale siseriiklikule õigusnormile laieneb EÜ artiklis 28 sätestatud keeld. Selline õigusnorm kujutab endast koguseliste piirangutega samaväärse toimega meedet ainult juhul, kui vastava turustamisviisi välistamine mõjutab teistest liikmesriikidest pärit tooteid rohkem kui omamaiseid tooteid.

24      Selles suhtes on selge, et põhikohtuasjas vaadeldav keeld ei puuduta asjaomaste kaupade kõiki turustamisvorme, vaid ainult üht nendest, ning ei välista seega võimalust müüa kõnealuseid kaupu riigi territooriumil muul viisil.

25      Kuid Euroopa Kohtu käsutuses olevad materjalid ei võimalda täpselt kindlaks teha, kas GewO §‑s 57 sätestatud koduuksemüügi keeld mõjutab muudest liikmesriikidest pärit toodete müüki suuremal määral kui Austriast pärit toodete turustamist. Sellistes tingimustes tuleb seega eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida, kas see tingimus on täidetud, arvestades seejuures muu hulgas käesoleva otsuse punktides 20–24 esitatud kaalutlusi.

26      Kui nimetatud kohus tuvastab sellise kontrollimise tulemusel, et GewO §-s 57 sätestatud keeld mõjutab siseriiklikule turule juurdepääsu osas teistest liikmesriikidest pärit tooteid rohkem kui omamaiseid tooteid, tuleb tal kindlaks teha, kas keeldu ei õigusta üldisest huvist lähtuv eesmärk – kohtupraktika mõttes, mis sõnastati 20. veebruari 1979. aasta otsuses kohtuasjas 120/78: Rewe-Zentral (Cassis de Dijoni kohtuotsus) (EKL 1979, lk 649) – või artiklis 30 loetletud eesmärk ning kas keeld on sellise eesmärgi saavutamiseks vajalik ja sellega proportsionaalne.

27      Tarbijate kaitsmine võib olla põhikohtuasjas käsitletava keelu õigustuseks tingimusel, et see keeld on taotletava eesmärgi saavutamise tagamiseks sobiv ega lähe kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik.

28      Hindamisel tuleks arvesse võtta kaitsetaset, mille kõnealuste toodete müügi ja neile tellimuste kogumise korral tagab tarbijatele direktiiv 85/577.

29      Selle kontrollimise raames tuleb arvesse võtta ka hõbeehete koduuksemüügi eripära, eelkõige suuremat tarbijate petmise ohtu, mis tuleneb infopuudusest, võimatusest võrrelda hindu või ebapiisavatest garantiidest ehete ehtsuse kohta, samuti psühholoogilisest ostusurvest, mis on eravaldustes korraldatud müügi puhul suurem.

30      Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimustele vastata, et kaupade vaba liikumise osas ei ole EÜ artikliga 28 vastuolus siseriiklik õigusnorm, millega liikmesriik keelab oma territooriumil hõbeehete müügi ja neile tellimuste kogumise koduukselepingu vormis, tingimusel et selline õigusnorm kehtib kõigi asjaomaste ettevõtjate suhtes ning mõjutab omamaiste toodete ja teistest liikmesriikidest pärit toodete turustamist õiguslikult ja faktiliselt ühtemoodi. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb kontrollida, kas põhikohtuasja asjaolusid arvestades võib siseriikliku õigusnormi kohaldamine takistada teistest liikmesriikidest pärit toodete turulepääsu või häirida seda turulepääsu rohkem kui omamaiste toodete turulepääsu, ning kui see nii on, siis kontrollida, kas asjaomast meedet õigustab üldisest huvist lähtuv eesmärk, sellises tähenduses nagu Euroopa Kohus on sellele mõistele oma praktikas andnud, või EÜ artiklis 30 loetletud eesmärk, ning kas kõnealune meede on sellise eesmärgiga proportsionaalne.

 Kohtukulud

31      Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

EÜ artikliga 28 ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, millega liikmesriik keelab oma territooriumil hõbeehete müügi ja neile tellimuste kogumise koduukselepingu vormis, tingimusel et selline õigusnorm kehtib kõigi asjaomaste ettevõtjate suhtes ning mõjutab omamaiste toodete ja teistest liikmesriikidest pärit toodete turustamist õiguslikult ja faktiliselt ühtemoodi. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb kontrollida, kas põhikohtuasja asjaolusid arvestades võib siseriikliku õigusnormi kohaldamine takistada teistest liikmesriikidest pärit toodete turulepääsu või häirida seda turulepääsu rohkem kui omamaiste toodete turulepääsu, ning kui see nii on, siis kontrollida, kas asjaomast meedet õigustab üldisest huvist lähtuv eesmärk, sellises tähenduses nagu Euroopa Kohus on sellele mõistele oma praktikas andnud, või EÜ artiklis 30 loetletud eesmärk, ning kas kõnealune meede on sellise eesmärgiga proportsionaalne.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: saksa.