I — Vaidlusalune otsus

A — Kartellikokkulepe

B — Kartellikokkuleppe kestus

C — Trahvid

D – Vaidlusaluse otsuse resolutiivosa

II — Menetlus Esimese Astme Kohus ja vaidlustatud kohtuotsus

III — Menetlus Euroopa Kohtus

IV — Apellatsioonkaebus

A — Esimene väide, mis puudutab uurimise käigus komisjoni esitatud küsimuste ebaseaduslikkust

1. Poolte argumendid

2. Euroopa Kohtu hinnang

B — Teine väide, mis puudutab teatavate tõendite lubamatust

1. Jagamispõhimõtete dokument

a) Poolte argumendid

b) Euroopa Kohtu hinnang

2. Dalmine endiste juhtide ülekuulamisprotokollid

a) Poolte argumendid

b) Euroopa Kohtu hinnang

C — Kolmas väide, mis puudutab vaidlusalusesse otsusesse selliste põhjenduste lisamist, millel puudub seos hagejale esitatud etteheidetega

1. Poolte argumendid

2. Euroopa Kohtu hinnang

D — Neljas väide, mis puudutab asjaolude moonutamist ja põhjendamata jätmist seoses vaidlusaluse otsuse artiklis 1 viidatud rikkumisega

1. Poolte argumendid

2. Euroopa Kohtu hinnang

E — Viies väide, mis puudutab õigusnormi rikkumist, tõendite moonutamist ning põhjendamata jätmist rikkumise mõju osas liikmesriikidevahelisele kaubandusele

1. Poolte argumendid

2. Euroopa Kohtu hinnang

F — Kuues väide, mis puudutab võimu kuritarvitamist, õigusnormi rikkumist ja asjaolude moonutamist vaidlusaluse otsuse artiklis 2 viidatud rikkumise osas

1. Poolte argumendid

2. Euroopa Kohtu hinnang

G — Seitsmes väide, mis puudutab võimu kuritarvitamist, õigusnormide rikkumist ja asjaolude moonutamist vaidlusaluse otsuse artiklis 2 viidatud rikkumise mõju osas

1. Poolte argumendid

2. Euroopa Kohtu hinnang

H — Kaheksas väide, mis puudutab õigusnormide rikkumisi ja asjaolude moonutamist Dalmine ja Coruse vahel sõlmitud tarnelepingu majandusliku konteksti osas

1. Poolte argumendid

2. Euroopa Kohtu hinnang

I — Üheksas väide, mis puudutab õigusnormi rikkumisi ja rikkumise raskuse osas põhjenduse puudumist

1. Poolte argumendid

2. Euroopa Kohtu hinnang

J — Kümnes väide, mis puudutab õigusnormide rikkumist ning põhjenduse puudumist rikkumise kestuse ja kergendavate asjaolude osas

1. Poolte argumendid

2. Euroopa Kohtu hinnang

V — Kohtukulud

1

Apellatsioonkaebusega palub äriühing Dalmine SpA (edaspidi „Dalmine” või „hageja”) tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T-50/00: Dalmine vs. komisjon (EKL 2004, lk II-2395; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”) osas, milles jäeti rahuldamata hageja hagi komisjoni 8. detsembri 1999. aasta otsuse 2003/382/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 kohaldamise menetluses (juhtum IV/E-1/35.860-B — Õmbluseta terastorud; ELT 2003, L 140, lk 1; edaspidi „vaidlusalune otsus”) peale.

2

Euroopa Ühenduste Komisjon tegi kaheksa õmbluseta terastorusid tootva ettevõtja kohta vaidlustatud otsuse. Asjaomaste ettevõtjate hulgas oli neli Euroopa äriühingut (edaspidi „ühenduse tootjad”): Mannesmannröhren-Werke AG (edaspidi „Mannesmann”), Vallourec SA (edaspidi „Vallourec”), Corus UK Ltd (varem British Steel Ltd, edaspidi „Corus”) ja Dalmine. Ülejäänud neli vaidlustatud otsuse adressaati on Jaapani äriühingud (edaspidi „Jaapani tootjad”): NKK Corp., Nippon Steel Corp., Kawasaki Steel Corp. ja Sumitomo Metal Industries Ltd (edaspidi „Sumitomo”).

3

Õmbluseta terastorusid kasutatakse nafta- ja gaasitööstuses ning need jagunevad kahte suurde tooterühma.

4

Neist esimene hõlmab puuraugutorusid, mille puhul kasutatakse üldist nimetust „Oil Country Tubular Goods” või „OCTG-torud”. Neid torusid võib müüa ilma keermestamata („siledad torud”) või keermestatult. Keermestamise eesmärk on võimaldada OCTG-torude ühendamist üksteisega. Keermestamine võib toimuda vastavalt American Petroleum Institute’i (API) standarditele, selliselt keermestatud torusid nimetatakse edaspidi „OCTG-standardtorudeks”, või erimenetlusega, mis on üldiselt kaitstud patentidega. Viimasel juhul on keermestus või käesoleval juhul „toruliited”„esmaklassilised” või „kõrge kvaliteediga”, selle meetodiga keermestatud torusid nimetatakse edaspidi „OCTG-eritorud”.

5

Teine tooterühm hõlmab nafta- ning gaasimagistraaltorusid (line pipe), mille hulgas on esiteks standardite kohaselt valmistatud torud ja teiseks tellimustööna eriprojektide raames valmistatud torud (edaspidi „projektikohased magistraaltorud”).

6

Novembris 1994 otsustas Euroopa Ühenduste Komisjon algatada uurimise seoses neid tooteid puudutava konkurentsivastase tegevusega. Sama aasta detsembris viis ta läbi uurimised mitmes ettevõtjas. Komisjon viis Vallourecis, Dalmines ja Mannesmannis läbi täiendavaid uurimisi 1996. aasta septembrist kuni 1997. aasta detsembrini. 17. septembril 1996 Vallourecis läbi viidud uurimise ajal tegi Vallourec Oil & Gas’i tegevjuht Verluca teatavad avaldused (edaspidi „Verluca avaldused”). 1997. aasta aprillis Mannesmannis läbi viidud uurimise käigus tegi ka selle ettevõtja juhataja Becher avaldusi (edaspidi „Becheri avaldused”).

7

Samuti esitas komisjon nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 11 alusel teabenõuded teatavatele ettevõtjatele. Kuna Dalmine keeldus esitamast teatavat taotletud informatsiooni, tegi komisjon Dalmine suhtes 6. oktoobril 1997 otsuse nõukogu määruse nr 17 artikli 11 lõikele 5 vastava menetluse kohaldamise kohta (edaspidi „6. oktoobri 1997. aasta otsus”). Dalmine esitas selle otsuse tühistamiseks hagi, mis loeti Esimese Astme Kohtu 24. juuni 1998. aasta määrusega kohtuasjas T-596/97: Dalmine vs. komisjon (EKL 1998, lk II-2383) ilmselgelt vastuvõetamatuks.

8

Võttes arvesse Verluca ja Becheri avaldusi ning teisi tõendeid, sedastas komisjon vaidlusaluses otsuses, et kaheksa ettevõtjat, kes on asjaomase otsuse adressaadid, olid sõlminud lepingu, mille eesmärk on muu hulgas ettevõtjate siseriiklike turgude vastastikune austamine. Nimetatud lepingu kohaselt kohustus iga ettevõtja keelduma OCTG-standardtorude ja projektikohaste magistraaltorude müümisest teise lepingupoole siseriiklikul turul.

9

Leping sõlmiti ühenduse ja Jaapani tootjate vahelistel koosolekutel, mida kutsuti „Euroopa-Jaapani klubiks”.

10

Siseriiklike turgude austamise põhimõte on määratletud mõistega „põhireeglid” (fundamentals). Komisjon rõhutas, et põhireegleid täideti tõhusalt ja seetõttu avaldas kõnealune leping ühisturule konkurentsivastast mõju.

11

Leping koosnes kolmest osast, millest esimene kujutab eespool kirjeldatud siseriiklike turgude austamise põhireegleid, mis moodustavad vaidlusaluse otsuse artiklis 1 sedastatud rikkumise, teine sisaldab hindade määramist hangetele ja miinimumhindade määramist „eriturgudele” (special markets) ning kolmas sisaldab jagamispõhimõtete (sharing keys) alusel muude maailmaturgude jagamist, välja arvatud Kanada ja Ameerika Ühendriigid.

12

Komisjon põhjendab oma järeldust põhireeglite olemasolu kohta vaidlusaluse otsuse põhjendustes 62–67 loetletud dokumentaalsete tõenditega ja selle otsuse põhjenduses 68 esitatud tabeliga. Sellest tabelist nähtub, et siseriikliku tootja osa oli vaidlusaluse otsuse adressaatideks olevate äriühingute poolsetes tarnetes Jaapanis ja kõigi nelja ühenduse tootja kodumaisel turul väga kõrge. Sellest järeldas komisjon, et tervikuna võetult austasid lepingupooled siseriiklikke turge tõhusalt.

13

Euroopa-Jaapani klubi liikmed kogunesid 5. novembril 1993 Tokios, et üritada sõlmida Ladina-Ameerika tootjatega uut turgude jagamise lepingut. Sellel kohtumisel sõlmitud lepingu sisu esineb dokumendis, mille andis komisjonile üle menetlusega mitteseotud teavitaja 12. novembril 1997 ja mis sisaldab muu hulgas „jagamispõhimõtteid” (sharing key) (edaspidi „jagamispõhimõtete dokument”).

14

Euroopa-Jaapani klubi kogunes alates 1977. aastast kuni 1994. aastani umbes kaks korda aastas.

15

Komisjon tõdes siiski, et trahvide kindlaksmääramise eesmärgil tuleb pidada kartellikokkuleppe alguseks 1990. aastat, kui arvestada Euroopa Ühenduse ja Jaapani vahel ajavahemikus 1977–1990 sõlmitud lepinguid ekspordi vabatahtliku piiramise kohta. Komisjoni arvates lõppes rikkumine 1995. aastal

16

Trahvide kindlaksmääramisel luges komisjon rikkumise väga raskeks sel põhjusel, et lepingu eesmärk oli siseriiklike turgude austamine ja seega kahjustati siseturu nõuetekohast toimimist. Siiski märkis komisjon, et vaidlusaluse otsuse adressaatideks olevate ettevõtjate terasest õmbluseta torude müük ulatus asjaomases neljas liikmesriigis vaid umbes 73 miljoni euroni aastas.

17

Neid asjaolusid silmas pidades ning rikkumise raskusest lähtudes määras komisjon igale neist kaheksast ettevõtjast trahvi summas 10 miljonit eurot. Kuna kõik asjaomased ettevõtjad on suured, leidis komisjon, et puudus alus erineva suurusega trahvide määramiseks.

18

Kuna komisjon leidis, et rikkumine oli keskmise kestusega, siis selleks, et määrata igale asjaomasele ettevõtjale trahvi põhisumma, suurendas ta iga kartellikokkuleppes osalemise aasta eest trahvi 10% võrra rikkumise raskuse alusel määratud summast. Kuid arvestades seda, et terastorude sektor oli kriisiolukorras pikka aega ja et olukord halvenes alates 1991. aastast, vähendas komisjon kergendavate asjaolude tõttu neid põhisummasid 10% võrra.

19

Selleks et võtta arvesse asjaolu, et mõlemad asjaomased ettevõtjad tegid haldusmenetluses komisjoniga koostööd, vähendas komisjon teatise trahvide määramata jätmise või vähendamise kohta kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4; edaspidi „koostööteatis”) punkti D.2 alusel lõpuks Vallourecile määratud trahvi summat 40% võrra ja ka Dalminele määratud trahvi 20% võrra.

20

Komisjon leidis vaidlusaluse otsuse artiklis 2, et ühenduse tootjate vahel Ühendkuningriigi turul siledate torude müüki puudutavate lepingute sõlmimine kujutas endast rikkumist. Sellegipoolest ei määranud ta nimetatud rikkumise alusel täiendavat trahvi, kuna kõnealused lepingud olid vaid vahend, millega Euroopa-Jaapani klubi raames kokkulepitud siseriiklike turgude austamise põhimõte ellu viidi.

21

Vastavalt vaidlusaluse otsuse artikli 1 lõikele 1 on kaheksa kõnealuse otsuse adressaadiks olevat ettevõtjat „rikkunud EÜ asutamislepingu artikli 81 lõiget 1, osaledes […] lepingus, millega nähakse ette muu hulgas ettevõtjate siseriiklike turgude austamine õmbluseta OCTG […] standardtorude ja [projektikohaste magistraaltorude] puhul”.

22

Selle otsuse artikli 1 lõige 2 sedastab, et rikkumine on toimunud alates 1990. aastast kuni 1995. aastani Mannesmanni, Valloureci, Dalmine, Sumitomo, Nippon Steel Corp.-i, Kawasaki Steel Corp.-i ja NKK Corp.-i osas. Coruse osas on märgitud, et rikkumine kestis 1990. aastast kuni 1994. aasta veebruarini.

23

Muud asjakohased vaidlusaluse otsuse resolutiivosa sätted on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 2

1.   [Mannesmann], Vallourec […], [Corus] ja Dalmine […] rikkusid EÜ asutamislepingu artikli 81 lõiget 1 artiklis 1 nimetatud rikkumise raames lepingute sõlmimisega, mille tulemusel jagati siledate OCTG-torude tarned [Corusele] (Vallourecile […] alates 1994. aastast).

2.   [Coruse] rikkumine kestis 24. juulist 1991 kuni 1994. aasta veebruarini. Valloureci […] rikkumine kestis 24. juulist 1991 kuni 30. märtsini 1999. Dalmine […] rikkumine kestis 4. detsembrist 1991 kuni 30. märtsini 1999. [Mannesmanni] rikkumine kestis 9. augustist 1993 kuni 24. aprillini 1997.

[…]

Artikkel 4

Artiklis 1 loetletud ettevõtjatele määratakse nimetatud artiklis sedastatud rikkumise eest järgmised trahvid:

24

Vaidlusaluse otsusega karistatud kaheksast ettevõtjast seitse, sh Dalmine, esitasid Esimese Astme Kohtule hagid, milles kõik palusid selle otsuse täielikku või osalist tühistamist ja teise võimalusena neile määratud trahvi tühistamist või trahvisumma vähendamist.

25

Vaidlustatud kohtuotsusega Esimese Astme Kohus:

26

Apellatsioonkaebuses palub Dalmine Euroopa Kohtul:

27

Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta hagi rahuldamata, kuna hagi on osaliselt vastuvõetamatu ja täielikult põhjendamatu, ning mõista kohtukulud välja hagejalt.

28

Vaidlustatud kohtuotsuse ja vaidlusaluse otsuse tühistamiseks esitab Dalmine sisuliselt kaheksa väidet, millest kolm väidet puudutavad menetlusnormide rikkumist, kaks väidet puudutavad vigu vaidlusaluse otsuse artiklis 1 viidatud rikkumise tuvastamisel ning kolm viimast väidet puudutavad vigu selle otsuse artiklis 2 viidatud rikkumise tuvastamisel.

29

Peale selle esitab Dalmine kaks väidet trahvi summa kohta.

30

Dalmine leiab, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi ja kaitseõigusi, kuna ta leidis, et uurimise käigus komisjoni esitatud küsimused on õiguspärased. Sellest tuleneb, et rikutud on õigust keelduda enda vastu ütluste andmisest.

31

Dalmine keskendub selle väite puhul 6. oktoobri 1997. aasta otsuse lisas 1 asuva esimese küsimuse punktile d, mis on sõnastatud järgmiselt: „Koosolekute osas, mille kohta Teil ei õnnestu leida asjassepuutuvaid dokumente, palume Teil iseloomustada koosolekute sisu, vastuvõetud otsuseid, dokumente, mis Te saite enne ja pärast kõnealuseid koosolekuid, arutatud ja/või kokkulepitud kvoote geograafilistele sektoritele ning nende kvootide kehtivuse kestust, arutatud ja/või kokkulepitud hindu geograafilistele sektoritele ning nende hindade kehtivuse kestust, määratledes kvootide ja hindade liigid (Target Price, Winning Price — WP, Proposal Price — PP, Rock Bottom Prices — RBP)”.

32

Komisjon märgib, et õigus keelduda enda vastu ütluste andmisest kehtib üksnes teabenõuete suhtes, mis kohustavad selle saajat karistusmakse ähvardusel vastama. Esimese küsimuse punkt d ei kuulu aga nende küsimuste hulka, millele nõuti 6. oktoobri 1997. aasta otsusega vastamist karistusmaksega ähvardamisega.

33

Selleks et tuvastada, kas Esimese Astme Kohus on teinud etteheidetud vigu, tuleb viidata Euroopa Kohtu praktikale, mis puudutab komisjoni pädevuse ulatust eelnevas uurimismenetluses ja haldusmenetluses, lähtudes kaitseõigustest.

34

Vastavalt nimetatud kohtupraktikale võib komisjon käesoleval juhul otsusega kohustada ettevõtjat talle esitama kogu vajalikku teavet, mida see ettevõtja võib omada, kuid ta ei saa kohustada ettevõtjat andma vastuseid, mis tooks talle kaasa rikkumise olemasolu tunnistamise, kuna selle tõendamine on komisjoni kohustus (18. oktoobri 1989. aasta otsus kohtuasjas 374/87: Orkem vs. komisjon, EKL 1989, lk 3283, punktid 34 ja 35; 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00 P, C-217/00 P ja C-219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I-123, punktid 61 ja 65, ning 14. juuli 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-65/02 P ja C-73/02 P: ThyssenKrupp vs. komisjon, EKL 2005, lk I-6773, punkt 49).

35

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 29, tuleneb käesolevas asjas 6. oktoobri 1997. aasta otsuse resolutiivosast, et Dalmine ei olnud kohustatud vastama käesoleva kohtuotsuse punktis 31 osundatud esimese küsimuse punktile d. Nagu sedastas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 45 ja 46, ei saa Dalmine neil asjaoludel kasutada tulemuslikult oma õigust keelduda komisjonile enda vastu ütluste andmisest.

36

Järelikult tuleb esimene väide tagasi lükata.

37

Dalmine on seisukohal, et Esimese Astme Kohus on leidnud ekslikult, et jagamispõhimõtete dokument on süüdistava tõendina lubatav, ning seetõttu on kohus rikkunud ühenduse õigust, nimelt kaitseõigusi. Kuna see dokument edastati komisjonile tundmatu kolmanda isiku poolt, ei olnud võimalik selle dokumendi ehtsust kontrollida. Lisaks sellele ei ole komisjonile teada ka kõnealuse dokumendi autor.

38

Dalmine märgib, et selleks, et anonüümne dokument oleks tõendina lubatav, tuleb tõendi usaldusväärsust ja asjakohasust tõendada asjaomasele süüdistatavale. Hageja leiab, et vajaduse korral võivad anonüümsed dokumendid õigustada uurimise algatamist, kuid nad ei saa olla süüdistuse aluseks.

39

Dalmine väidab samuti, et vaidlustatud kohtuotsus on vastuoluline, kuna Esimese Astme Kohus kinnitas ühelt poolt, et Dalmine argumendid võivad olla asjakohased kõnealuse dokumendi usaldusväärsuse hindamisel, teiselt poolt jättis aga nimetatud usaldusväärsuse uurimata.

40

Lõpuks leiab Dalmine, et Esimese Astme Kohus oleks pidanud kontrollima, kas komisjonil olid mõjuvad põhjused teavitaja isikuandmete avaldamata jätmiseks.

41

Komisjon leiab kõigepealt, et kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte. Komisjoni arvates ei saa kahtluse alla seada dokumendi lubatavust ega kasutamist. Üksnes dokumendi usaldusväärsuse võib kahtluse alla seada. Dalmine ei vaidlustanud Esimese Astme Kohtus aga konkreetselt jagamispõhimõtete dokumendi usaldusväärsust. Hageja piirdus väitega, et kõnealune dokument ei ole lubatav ning kasutatav, ning isegi möönis, et teised tõendid toetavad selle dokumendi teatavaid osasid.

42

Komisjon märgib lisaks, et kui keegi palub komisjonilt oma isikuandmeid mitte avaldada, on komisjon kohustatud selles osas saladust hoidma.

43

Lõpuks väidab komisjon, et isegi kui möönda, et jagamispõhimõtete dokumenti ei tohi kasutada, ei saa vaidlusaluse otsuse kehtivust sel põhjusel kahtluse alla seda, kuna nimetatud dokument on otsuse üldise ülesehituse suhtes vähetähtis.

44

Kaitseõiguste tagamiseks on nõutav, et asjaomane ettevõtja saaks haldusmenetluses esitada tõhusalt oma seisukoha nende väidetavate faktiliste asjaolude ja dokumentide tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, millele viitab komisjon, et toetada oma väidet rikkumise olemasolu kohta (7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 10; 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas C-310/93 P: BPB Industries ja British Gypsum vs. komisjon, EKL 1995, lk I-865, punkt 21, ning eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 66).

45

Esmalt tuleb sedastada, et Dalminel oli võimalik võtta seisukoht jagamispõhimõtete dokumendi suhtes ning esitada oma argumendid selle dokumendi tõendusliku väärtuse kohta, arvestades dokumendi anonüümset päritolu.

46

Kuna hageja väidab peamiselt, et kaitseõigusi ei järgitud, sest nimetatud dokumendi päritolu ei olnud teada ja komisjon ei tõendanud hagejale dokumendi usaldusväärsust, tuleb sedastada, et kaitseõiguste niisugune tõlgendamine võib kahjustada tõendite esitamist ühenduse konkurentsiõiguse rikkumise tuvastamiseks.

47

Tõendite esitamist ühenduse konkurentsiõigusega seotud kohtuasjades iseloomustab eeskätt asjaolu, et uuritavates dokumentides esineb tihti ärisaladusi või muid andmeid, mida ei tohi avaldada või mida võib avaldada üksnes oluliste piirangutega.

48

Neil põhjustel ei saa kaitseõigusi mõista sellises tähenduses, et sarnaselt tõenditele, mille puhul peavad teatavad andmed jääma konfidentsiaalseks, tuleb automaatselt välistada süüdistavaid tõendeid sisaldavad dokumendid. See konfidentsiaalsus võib samuti puudutada dokumendi autori isikuandmeid kui ka dokumendi komisjonile edastanud isikut.

49

Esimese Astme Kohus otsustas seega õigesti, et:

50

Peale selle selgitas Esimese Astme Kohus eespool viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73, et jagamispõhimõtete dokumendi usaldusväärsuse hindamisel võib olla vajalik võtta arvesse dokumendi anonüümset päritolu.

51

Seega tuleb järeldada, et kõnealuse dokumendi kui tõendi lubatavuse ja tarvilikkuse hindamisel ei ole rikutud ühtegi õigusnormi.

52

Lõpuks ei saa hageja Esimese Astme Kohtule ette heita seda, et viimane ei ole põhjalikult uurinud kõnealuse dokumendi usaldusväärsust ega kontrollinud, kas komisjonil olid mõjuvad põhjused teavitaja isikuandmete avaldamata jätmiseks. Kuna Dalmine argumendid puudutasid selle dokumendi tõendina lubamatust, võis Esimese Astme Kohus piirduda ainult nendele argumentidele vastamisega.

53

Eespool toodut arvesse võttes tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata.

54

Dalmine väidab, et lugedes lubatavaks hageja endiste juhtide teatavad ülekuulamisprotokollid, mis koostati Bergamo (Itaalia) prokuröri läbiviidud uurimiste raames, rikkus Esimese Astme Kohus kaitseõigusi ning Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 lõike 1 alusel Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt tunnustatud õigust õiglasele kohtulikule arutamisele.

55

Esiteks oleks komisjon pidanud varem — igal juhul aga enne vastuväiteteatise edastamist — teavitama Dalminet asjaolust, et need ülekuulamisprotokollid on komisjoni valduses.

56

Teiseks oleks komisjon tohtinud neid dokumente kasutada üksnes menetluse algatamise üle otsustamisel. Dalmine rõhutab, et kõnealused dokumendid olid kriminaalmenetluse raames esialgsed ning et nende usaldusväärsust ei olnud seega veel tuvastatud.

57

Komisjon leiab, et kuna ta võib määruse nr 17 artikli 11 lõike 1 alusel „hankida vajalikku informatsiooni liikmesriikide valitsustelt ja pädevatelt asutustelt”, võib ta loogiliselt järeldades ka seda informatsiooni kasutada. Komisjon märgib, et Esimese Astme Kohus leidis õigesti, et ta ise ega komisjon ei ole pädev otsustama informatsiooni õiguspärase päritolu üle siseriiklike õigusnormide alusel, mis reguleerivad Itaalia ametivõimude teostatavaid uurimisi.

58

Mis puudutab küsimust, kas komisjon oleks pidanud varem, st isegi enne vastuväiteteatise edastamist teavitama Dalminet asjaolust, et komisjoni valduses on kõnealused ülekuulamisprotokollid, tuleb meenutada, et esiteks just vastuväiteteatise saatmine ning teiseks komisjoni toimikus asuvate tõenditega tutvumise eesmärgil vastuväiteteatise adressaadile toimikule juurdepääsu võimaldamine tagavad hageja poolt käesoleva väite raames viidatud kaitseõigused ning õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele.

59

Eeskätt vastuväiteteatisega teavitatakse asjaomast ettevõtjat kõikidest olulistest asjaoludest, millele komisjon selles menetlusstaadiumis tugineb (15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-238/99 P, C-244/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, C-250/99 P–C-252/99 P ja C-254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I-8375, punktid 315 ja 316, ning eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 66 ja 67). Järelikult saab asjaomane ettevõtja kaitseõigusi täielikult kasutada alles pärast vastuväiteteatise saatmist (21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-105/04 P: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, EKL 2006, lk I-8725, punktid 47 ja 50).

60

Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 83 õigesti sedastas, kahjustataks siis, kui eespool mainitud õigused laienevad hageja väljapakutud tähenduses vastuväiteteatise saatmisele eelnevale ajavahemikule, komisjoni läbiviidava uurimise tulemuslikkust, kuna ettevõtjal oleks juba komisjoni läbiviidava uurimise esimeses faasis võimalik kindlaks teha, milline teave on komisjonile juba teada ja järelikult millist teavet oleks võimalik tema eest veel varjata.

61

Peale selle ei ole ühtegi kaudset tõendit, et asjaolu, et komisjon ei ole teavitanud uurimise käigus Dalminet tema valduses olevatest kõnealustest protokollidest, oleks võinud mõjutada hageja hilisemaid kaitsevõimalusi vastuväiteteatise saatmisega algatatud haldusmenetluse faasis (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon, punktid 48–50 ja 56).

62

Edasi tuleb nende protokollide kui tõendite lubatavuse osas sedastada, nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86 leidis, et siseriikliku prokuröri või pädeva konkurentsiameti poolt siseriikliku kriminaalõiguse alusel saadud teabe komisjonile saatmise seaduslikkus kuulub siseriikliku õiguse valdkonda. Nagu Esimese Astme Kohus samas punktis lisaks märkis, ei ole ühenduse kohus pädev kontrollima siseriikliku ametiasutuse võetud meetme seaduslikkust siseriikliku õiguse alusel (3. detsembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C-97/91: Oleificio Borelli vs. komisjon, EKL 1992, lk I-6313, punkt 9).

63

Kõnealuse teabe komisjoni poolt kasutamise osas on Esimese Astme Kohus õigesti vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 sedastanud, et Dalmine argumendid võivad puudutada üksnes „tema juhtide ütluste usaldusväärsust ja järelikult tõendusjõudu, mitte aga asjaomaste tõendite lubatavust menetluses”. Nagu on märgitud käesoleva väite esimese osa hindamise raames, kehtib ühenduse õiguses tõendite vaba hindamise põhimõte ning ainus asjakohane kriteerium esitatud tõendite hindamisel on nende usaldusväärsus. Kuna Itaalia kohus ei lugenud kõnealuste protokollide edastamist ebaseaduslikuks, puudub seega alus sedastada, et need dokumendid olid lubamatud tõendid, mis tuleb toimikust kõrvaldada.

64

Seega tuleb teise väite teine osa samuti tagasi lükata.

65

Seega tuleb teine väide tervikuna tagasi lükata.

66

Dalmine meenutab, et ta heitis komisjonile ette, et viimane viitas vaidlustatud otsuses rikkumistega mitteseotud asjaoludele, mis aga võib hagejale kahju tekitada, kuna sel viisil avaldatud andmeid võivad kolmandad isikud kasutada. Hageja viitab eeskätt komisjoni sedastusele, mis on seotud väljaspool ühendust asuvaid turge puudutavate kartellikokkulepetega ning hindade kindlaksmääramisega.

67

Lükates tagasi tema argumendid selle küsimuse kohta, jättis Esimese Astme Kohus tähelepanuta määruse nr 17 artikli 21, mille kohaselt peab komisjon arvestama ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi.

68

Komisjon leiab, et Esimese Astme Kohus on õigesti otsustanud, et otsuse adressaat ei saa tühistamishagiga vaidlustada otsuse teatavaid põhjendusi, kui asjaomased põhjendused ei tekita kohustuslikke õiguslikke tagajärgi, mis võiksid tema huve mõjutada. Dalmine ei ole käesoleval juhul tõendanud, kuidas tekitavad vaidlustatud põhjendused selliseid tagajärgi.

69

Dalmine esitatud nõude osas tühistada vaidlusaluse otsuse ülearused põhjendused otsustas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 134 õigesti, et „on piisav sedastada, et pole olemas õigusnormi, mis võimaldab otsuse adressaadil EÜ artikli 230 alusel esitatud tühistamishagiga vaidlustada otsuse teatavaid põhjendusi, kui asjaomased põhjendused ei tekita kohustuslikke õiguslikke tagajärgi, mis mõjutavad tema huve (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 22. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-125/97 ja T-127/97: Coca-Cola vs. komisjon, EKL 2000, lk II-1733, punktid 77 ja 80–85). Põhimõtteliselt ei tekita otsuse põhjendused sääraseid tagajärgi. Hageja ei ole käesoleval juhul tõendanud, kuidas vaidlustatud põhjendused tekitavad tema õiguslikku olukorda muutvaid tagajärgi”.

70

Kui osutub tõeks, et Esimese Astme Kohus ei kontrollinud, kas komisjonil oli õigus avaldada vaidlusaluses otsuses andmeid väljaspool ühendust asuvaid turge puudutavate kartellikokkulepete ning hindade kindlaksmääramise kohta, tuleb sedastada, et isegi kui eeldada, et nimetatud andmete avaldamisega rikkus komisjon oma kohustust hoida Dalmine ärisaladust, võib selline rikkumine tuua endaga kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise vaid siis, kui oleks tõendatud, et selle rikkumiseta oleks kõnealuse otsuse sisu olnud teistsugune (16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1663, punkt 91, ning 18. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-338/00 P: Volkswagen vs. komisjon, EKL 2003, lk I-9189, punktid 163 ja 164). Kuigi hageja luges vaidlusaluses otsuses esitatud sedastused väljaspool ühendust asuvaid turge puudutavate kartellikokkulepete ning hindade kindlaksmääramise kohta ülearusteks põhjendusteks, ei saa hageja mingil juhul väita, et vaidlusaluse otsuse sisu oleks ilma nende sedastusteta olnud oluliselt teistsugune.

71

Kolmas väide tuleb seega samuti tagasi lükata.

72

Dalmine heidab Esimese Astme Kohtule ette asjaolude moonutamist ja põhjendamata jätmist seoses vaidlustatud otsuse artiklis 1 viidatud rikkumise eseme määratlemisega, rikkumise mõju tuvastamisega ning võimaliku toimepanemata rikkumise või konkurentsile igasuguse märgatava kahjuliku mõjuta rikkumise samastamisega täies ulatuses toime pandud rikkumisega.

73

Dalmine meenutab, et ta väitis Esimese Astme Kohtus, et kõnealune kartellikokkulepe ei puuduta siseriiklike turgude jagamist. Esimese Astme Kohus leidis ebaõigesti, et Dalmine tahtis viidata üksnes sellele, et puudub märgatav mõju konkurentsile. Kohtuotsus on seega põhjendamata.

74

Esimese Astme Kohus on samuti moonutanud asjaolusid, kuna ta ei ole kontrollinud komisjoni tõendeid kartellikokkuleppe eseme kohta, seda eeskätt Dalmine väiteid arvesse võttes. Iseäranis moonutas Esimese Astme Kohus Valloureci, Mannesmanni, Dalmine ja Coruse poolt uurimise käigus tehtud avaldusi ning vaidlustatud otsuse põhjenduses 68 asuvat tabelit Jaapani klubi liikmete tarnete kohta.

75

Komisjon väidab, et Esimese Astme Kohtus Dalmine esitatud argumendid ei puudutanud küsimust, kas ta tõendas lepingu olemasolu, mille eesmärk on konkurentsi piiramine, vaid pigem küsimust, kas ta tõendas nimetatud lepingu rakendamist ning selle mõju konkurentsile ja turule.

76

Komisjon rõhutab lisaks, et Esimese Astme Kohtus vaidlustas Dalmine üksnes jagamispõhimõtete dokumendi ning ühe oma varasema juhi Biasizzo avalduste, mitte aga teiste komisjoni kasutatud tõendite tõendusliku jõu. Seega ei saa Dalmine väita, et Esimese Astme Kohus on moonutanud neid tõendeid, kuna kohut ei ole palutud nende tõendite osas seisukohta võtta. Järelikult tuleb asjaolude väidetavat moonutamist puudutavad etteheited lugeda vastuvõetamatuks.

77

Hageja ei saa väita, et Esimese Astme Kohus ei ole vastanud tema argumentidele, mille kohaselt leping ei hõlmanud siseriiklike turgude jagamist.

78

Selles osas tuleb eeskätt sedastada, et Esimese Astme Kohus pidas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 136 silmas seda, et Dalmine leidis, et vaidlusaluse otsuse adressaatide vaheline leping „ei puudutanud ühenduse kodumaiseid turge”. Selle kohtuotsuse järgnevatest punktidest nähtub, et Esimese Astme Kohus on korduvalt lähemalt käsitlenud kõnealuseid hageja argumente. Nii kinnitas kohus nimetatud kohtuotsuse punktides 138 ja 139 komisjoni järeldusi, mille kohaselt „õmbluseta torude tootjad austasid teineteise siseriiklikke turge”, ja selgitas, et „Dalmine väidab, et komisjon oleks jõudnud hoopis teistsugusele järeldusele, kui ta oleks piirdunud asjaomaste toodete turul esineva seisundi uurimisega”.

79

Seejärel märkis Esimese Astme Kohus selgelt, et leping oli tema hinnangul ette nähtud ühenduse tootjate siseriiklike turgude jagamiseks. Nii märkis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 152, et „komisjon tugineb inkrimineeritud lepingu eesmärgi suhtes [vaidlusaluses] otsuses hulgale tõenditele, mille asjakohasust Dalmine ei vaidlusta, eelkõige Verluca lühikestele, kuid otsestele avaldustele”. Mis puudutab eelkõige Biasizzo ütlusi, mille tõendusliku väärtuse seadis Dalmine kahtluse alla (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 76), siis pärast seda, kui Esimese Astme Kohus oli vaidlustatud kohtuotsuse punktis 153 viidanud teisele tõendile, st Jachia ütlustele, mille kohaselt oli olemas leping „erinevatele tarnijatele kuuluvate piirkondade austamiseks”, sedastas Esimese Astme Kohus sama kohtuotsuse punktis 155, et Biasizzo ütlused kinnitavad „Verluca avaldusi tema poolt kirjeldatud kodumaiste turgude jagamise lepingu olemasolust (vt selle kohta [Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2004. aasta] otsus kohtuasjas [T-67/00, T-68/00, T-71/00 ja T-78/00:] JFE Engineering jt vs. komisjon, [EKL 2004, lk II-2501,] punktid 309 jj)”.

80

Oma 17. septembri 1996. aasta avaldustes, mida analüüsis Esimese Astme Kohus eespool viidatud kohtuotsuses JFE Engineering jt vs. komisjon, kinnitas Verluca, et lepingupoolte siseriiklikke turge „kaitsti” OCTG-standardtorude ja projektikohaste magistraaltorude osas (erandina Ühendkuningriigi offshore-turust, mis oli „pooleldi kaitstud”). Uue uurimise käigus 18. detsembril 1997 asetleidnud ülekuulamisel avaldas Verluca, et „kodumaiste turgudena käsitleti Prantsuse, Saksa ja Itaalia turgu. [Ühendkuningriigil] oli eriline seisund (vt minu 17.9.1996 selgitus)”.

81

Eespool toodust tuleneb, et vaidlustatud kohtuotsus ei ole põhjendamata, nagu hageja väitis.

82

Võttes arvesse eespool viidatud tõendeid, millele tugines ka Esimese Astme Kohus oma sedastuses, mille kohaselt oli kartellikokkuleppe eesmärk siseriiklike turgude jagamine, ei saa nõustuda hageja argumendiga asjaolude moonutamise kohta. Hageja on jätnud eelkõige selgitamata, mis osas on Esimese Astme Kohus valesti hinnanud Verluca ja Jachia sõnaselgeid avaldusi selle kohta, et lepingu eesmärk oli paljude ühenduse siseriiklike turgude jagamine.

83

Lõpuks ei saa nõustuda ka hageja argumendiga, et EÜ artiklit 81 ei saa tõlgendada nii, et võimalikku toimepanemata või konkurentsile igasuguse märgatava kahjuliku mõjuta rikkumist võiks samastada täies ulatuses toime pandud rikkumisega.

84

Seega on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt EÜ artikli 81 lõike 1 rakendamisel üleliigne võtta arvesse lepingu konkreetset mõju, kui ilmneb, et selle eesmärk on piirata, takistada või kahjustada konkurentsitingimusi (8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I-4125, punktid 122 ja 123, ning eespool viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 491). Eeskätt konkurentsivastaste lepingute osas, mis avalduvad — nagu käesolevas asjas — konkureerivate ettevõtjate vaheliste koosolekute käigus, on Euroopa Kohus juba otsustanud, et EÜ artikli 81 lõiget 1 on rikutud siis, kui nende koosolekute eesmärk on piirata, takistada või kahjustada konkurentsitingimusi ning koosolekutel soovitakse kunstlikult turu toimimist korraldada (eespool viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punktid 508 ja 509). Kohtujuristi ettepaneku punktides 134–137 esitatud põhjustel ei oleks asjakohane varjundada seda kohtupraktikat hageja väljapakutud tähenduses.

85

Eespool toodust tuleneb, et neljas väide tuleb tagasi lükata.

86

Dalmine leiab, et tõendatud ei ole vaidlusaluse otsuse artiklis 1 karistatud kartellikokkuleppe ühendusesisest kaubandust kahjustavat mõju. Hageja väidab, et komisjon ei ole tõendanud ning Esimese Astme Kohus ei ole kontrollinud, et kartellikokkuleppe eesmärk oli siseriiklike turgude jagamine, ning et isegi kui oleks tõendatud, et kartellikokkulepe puudutas sellist jagamist, oli turgude omavahelise põimumise tase nii kõrge, et turge ei saanud isoleerida. Esimese Astme Kohtu teistsugune seisukoht ei ole piisavalt põhjendatud ning peale selle ei sisalda ühisturu olukorra kohta mingisugust hinnangut.

87

Komisjon leiab, et Esimese Astme Kohus tugines õigesti kohtupraktikale, mille kohaselt ei ole EÜ artikli 81 kohaldamiseks vaja tõendada ühendusesisese kaubanduse tegelikku kahjustamist, vaid piisab, kui tõendada, et leping võib olla sellise mõjuga.

88

Dalmine argumendid vastavad suures osas neljanda väite raames esitatutele, milles heidetakse Esimese Astme Kohtule ette seda, et viimane ei ole uurinud, kas leping puudutab siseriiklike turgude jagamist, ning et kohus on samastanud toimepanemata või konkurentsile igasuguse märgatava kahjuliku mõjuta rikkumise täies ulatuses toime pandud rikkumisega.

89

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et eelkõige tuleb liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamist puudutava ja EÜ artiklites 81 ja 82 sätestatud nõude tõlgendamisel ja kohaldamisel lähtuda selle tingimuse eesmärgist, mis seisneb selles, et konkurentsinormide raames soovitakse kindlaks määrata ühenduse õiguse kohaldumisala võrreldes liikmesriikide asjakohaste normidega. Seetõttu kohaldatakse ühenduse õigust igale kartellikokkuleppele ja tegevusele, mis võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust viisil, mis võib takistada liikmesriikidevahelise ühisturu loomist, nimelt isoleerides siseriiklikke turge või muutes ühisturul konkurentsi struktuuri (31. mai 1979. aasta otsus kohtuasjas 22/78: Hugin vs. komisjon, EKL 1979, lk 1869, punkt 17, ning 25. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-475/99: Ambulanz Glöckner, EKL 2001, lk I-8089, punkt 47).

90

Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamiseks peab otsusest, kokkuleppest või tegevusest kõigi faktiliste või õiguslike asjaolude põhjal olema piisavalt suure tõenäosusega võimalik järeldada, et see otsus, kokkulepe või tegevus mõjutab või võib mõjutada otseselt või kaudselt liikmesriikidevahelist kaubandust ja seda viisil, mis annab alust arvata, et see võib takistada liikmesriikidevahelise ühisturu loomist. Lisaks ei tohi see mõju olla väike (28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-306/96: Javico, EKL 1998, lk I-1983, punkt 16; 21. jaanuari 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-215/96 ja C-216/96: Bagnasco jt, EKL 1999, lk I-135, punkt 47, ning eespool viidatud kohtuotsus Ambulanz Glöckner, punkt 48).

91

Olles seega sedastanud, et lepingu eesmärk oli ühenduses siseriiklike turgude jagamine, järeldas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157 õigesti, et leping võis mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Euroopa Kohus on samuti juba otsustanud, et ühenduses siseriiklike turgude jagamine võib märkimisväärselt mõjutada liikmesriikidevahelist kaubavahetust (vt eespool viidatud kohtuotsus Ambulanz Glöckner, punktid 48 ja 49).

92

Viies väide tuleb seega samuti tagasi lükata.

93

Dalmine heidab Esimese Astme Kohtule ette, et viimane ei ole korrakohaselt kirjeldanud vaidlusaluse otsuse artiklis 2 viidatud õigusvastast tegevust. Esimese Astme Kohus tõlgendas nimetatud otsust teisiti, püüdes muuta seda õiguspäraseks, tuginedes vähese tähtsusega asjaolule, st Coruse ja vastavalt Dalmine, Valloureci ja Mannesmanni vaheliste tarnelepingute väidetavale õigusvastasusele.

94

Esimese Astme Kohus oleks muu hulgas pidanud käsitlema vaidlusaluse otsuse artiklis 2 nimetatud õigusvastast tegevust EÜ artikli 81 iseseisva rikkumisena, kuigi selle tegevuse eesmärk oli pelgalt põhinormide rakendamine. Vaidlusaluse otsuse teksti niisugune tõlgendamine kujutab võimu kuritarvitamist või võimupiiride ületamist ning selle otsuse moonutamist. Lisaks tugineb ta asjaomaste kaupade turu ekslikule esitlemisele.

95

Dalmine leiab lisaks, et Esimese Astme Kohus viitas sõnaselgelt, et vaidlusaluse otsuse punktis 164 asuv komisjoni kinnitus oli väär. Selle asemel et tühistada vaidlusaluse otsuse nimetatud punkt, sõnastas Esimese Astme Kohus selle punkti ümber, mis kujutab endast samuti võimu kuritarvitamist.

96

Dalmine rõhutab, et lõpuks oli vaidlusaluse otsuse artiklite 1 ja 2 vahelise suhte tõlgendamisel, mida tegi Esimese Astme Kohus, soodsad tagajärjed Jaapani tootjatele, kelle trahvi vähendati, kuna neid ei peetud vastutavaks selle otsuse artiklis 2 viidatud väidetava eraldiseisva rikkumise eest.

97

Komisjon väidab, et Coruse ja vastavalt Dalmine, Valloureci ja Mannesmanni vahelisi tarnelepinguid käsitleti vaidlusaluses otsuses EÜ artikli 81 eraldiseisva rikkumisena ning et neid käsitleti seetõttu nimetatud otsuse resolutiivosas eraldi artiklis. Kohustades otsuse adressaatideks olevaid ettevõtjaid lõpetama „märgitud rikkumised”, tuleneb peale selle ka nimetatud otsuse artiklist 3 selgelt, et tegemist on eraldiseisvate rikkumistega.

98

Komisjon jõuab järeldusele, et Esimese Astme Kohus ei ole oma võimupiire ületanud ega vaidlusalust otsust moonutanud. Samuti ei ole kohus ümber sõnastanud ka asjaomaste kaupade turu mõistet. Lisaks märgib komisjon, et isegi kui Esimese Astme Kohus oleks mingil viisil tühistanud selle otsuse punkti 164, ei oleks sellel olnud mingisuguseid tagajärgi kõnealuse otsuse artikli 2 kehtivusele.

99

Kuna hageja heidab Esimese Astme Kohtule ette võimu kuritarvitamist, tuleb meenutada, et võimu kuritarvitamisega on tegemist siis, kui institutsioon teostab oma pädevust eranditult või peamiselt teiste eesmärkide saavutamiseks kui need, millele toetuti, või asutamislepingus spetsiaalselt antud juhtumi asjaolude ärahoidmiseks ette nähtud menetluse vältimiseks (14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-48/96 P: Windpark Groothusen vs. komisjon, EKL 1998, lk I-2873, punkt 52, ning 10. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-342/03: Hispaania vs. nõukogu, EKL 2005, lk I-1975, punkt 64).

100

Hageja ei ole aga esitanud ühtegi tõendit, mis võiks kinnitada väidet, et Esimese Astme Kohus teostas oma pädevust teiste eesmärkide saavutamiseks kui EÜ artiklis 220 sätestatud eesmärk tagada, et asutamislepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel peetakse kinni seadusest.

101

Peale selle põhineb käesolev väide eeldusel, et Esimese Astme Kohus moonutas vaidlusalust otsust, lugedes otsuse artiklis 2 viidatud rikkumise eraldiseisvaks rikkumiseks, mitte aga selle otsuse artiklis 1 nimetatud rikkumise lihtsaks rakendamiseks.

102

Esimese Astme Kohus ei ole siiski vaidlusalust otsust moonutanud. Nagu komisjon märkis, siis ainuüksi asjaolu, et asjaomaste tarnelepingute sõlmimises seisnevat rikkumist käsitleti vaidlusaluse otsuse resolutiivosa eraldi artiklis, tõendab, et käesoleva otsusega loeti kõnealune rikkumine EÜ artikli 81 eraldiseisvaks rikkumiseks. Peale selle kohustatakse vaidlusaluse otsuse artikliga 3 artiklites 1 ja 2 nimetatud ettevõtjaid lõpetama „nendes artiklites viidatud rikkumised”, mis näitab selgelt, et tegemist on eraldiseisvate rikkumistega.

103

Lõpuks ei oleks Esimese Astme Kohus vastupidi hageja väidetule pidanud jõudma oma järeldustes vaidlusaluse otsuse punkti 164 kohta teistsugustele seisukohtadele.

104

Selle punkti osas leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 244 ja 245 järgmist:

105

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 213–216, kujutas Esimese Astme Kohtu sedastus endast vaidlustatud kohtuotsuse punktis 244 üksnes seda, et komisjon leidis ekslikult, et vaidlusaluse otsuse artiklis 2 nimetatud rikkumise tõttu ei tule määrata täiendavat trahvi, kuna need lepingud kujutavad endast vaid Euroopa-Jaapani klubi raames kokkulepitud siseriiklike turgude austamise põhimõtte rakendamist (vt käesoleva kohtuotsuse punkt 20). Kõnealune Esimese Astme Kohtu hinnang ei mõjuta seega isegi vaidlusaluse otsuse artiklis 2 nimetatud rikkumise tuvastamist ning ei õigusta mingilgi määral nimetatud artikli tühistamist.

106

Eespool toodud kaalutlusi kogumis arvesse võttes tuleb kuues väide tagasi lükata.

107

Dalmine leiab, et Esimese Astme Kohus on moonutanud asjaolusid, leides, et Dalmine ja Coruse vahel sõlmitud tarneleping piiras konkurentsi siledate torude ja keermestatud torude turul Ühendkuningriigis. Esimese Astme Kohus sedastas ebaõigesti, et selle lepingu sõlmimisega lõikas Dalmine end praktiliselt ära siledate torude ja keermestatud torude turult Ühendkuningriigis. Dalmine rõhutab selles osas, et igal juhul puudus tal juurdepääs OCTG-eritorude turule Ühendkuningriigis, kuna tal puudus nõutav luba.

108

Dalmine rõhutab, et Corusega sõlmitud tarneleping puudutas siledaid torusid, st asjaomasel turul võõrast kaupa. Järelikult ei saa seda lepingut käsitleda siseriiklike turgude jagamist puudutava ja vaidlusaluse otsuse artiklis 1 viidatud väidetava lepingu rakendamise viisina. Nimetatud leping tugines vastupidi seaduslikule kaubanduslikule loogikale.

109

Komisjon leiab, et Esimese Astme Kohus sedastas õigesti, et Dalmine oleks võinud saada loa OCTG-eritorude turustamiseks Ühendkuningriigi turul, kui tal oleks vastav huvi olnud, kuid kõnealuse tarnelepingu sõlmimisega välistati selline huvi ning kõrvaldati Dalmine kui võimalik konkurent.

110

Komisjon lisab, et ka ilma selle tarnelepinguta oleks Dalmine võinud olla huvitatud suurema hulga OCTG-standardtorude müügist sel turul. Lisaks täpsustab komisjon, et Dalmine müüs juba Ühendkuningriigis OCTG-standardtorusid, milleks tal ei olnud luba tarvis, mistõttu on alusetu tema argument Ühendkuningriigi turule juurdepääsu puudumise kohta.

111

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 179 jõudis Esimese Astme Kohus vaidlusaluse otsuse artiklis 2 viidatud tarnelepingute suhtes seisukohale, mida iseenesest ei vaidlustatud ka hageja ja mis on järgmine:

„[…] Tervikuna võetult jagavad asjaomased lepingud vähemalt alates 9. augustist 1993 Coruse siledate torude vajaduse kolme teise Euroopa tootja vahel (40% Vallourecile, 30% Dalminele ja 30% Mannesmannile). Lisaks näeb iga leping ette Coruse poolt siledate torude eest makstava hinna kinnitamise matemaatilise valemi alusel, milles võetakse arvesse Coruse poolt keermestatud torude eest saadud hinda.”

112

Tarnelepingute nende tingimuste osas ei saa nõustuda põhjendustega, mille esitas hageja, kes tegelikult püüdis tõendada igasuguse seose puudumist ühelt poolt siledate torude ja teiselt poolt keermestatud torude vahel, arvestades viidatud lepingute mõju konkurentsile. Seega ei moonutanud Esimese Astme Kohus tõendeid, vaid tõi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 181 veenvalt välja tarnelepingute konkurentsivastase mõju mitte üksnes siledate torude, vaid ka keermestatud torude turule järgmiselt:

„Corus sidus kolm ühenduse konkurenti iga tarnelepinguga nii, et kadus nendepoolne mis tahes tõhus või potentsiaalne konkurents kodumaisel turul, mille hind oli tarnete saamise vabaduse ohverdamine. Viimati nimetatud kaotasid siledate torude müügis, kui Coruse keermestatud torude müük vähenes. Kasumimarginaal siledate torude müügist, mida kolm tarnijat kohustusid tegema, vähenes samuti Coruse keermestatud torude eest saadava hinna alusel ja võis muutuda isegi kahjumiks. Seetõttu on praktiliselt mõeldamatu, et kolm asjaomast tootjat üritasid Ühendkuningriigi keermestatud torude turul Corusega tõhusalt konkureerida, eriti hindade osas […]”.

113

Kuna hageja käsitleb Corusega tarnelepingu sõlmimist loogilise ja õiguspärase kaubandustegevusena, on piisav, kui sedastada, et Esimese Astme Kohus lükkas selle argumendi ümber eespool viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 181 ning sama kohtuotsuse punktis 185, leides, „et kui tarnelepinguid ei oleks olnud olemas, oleks teistel asjaomastel Euroopa tootjatel peale Coruse olnud normaalses olukorras, kus põhireegleid ei arvestata, tõeline või vähemalt potentsiaalne kaubanduslik huvi konkureerida Corusega Ühendkuningriigi keermestatud torude turul tõhusalt ning konkureerida omavahel siledate torude tarnimisel Corusele”.

114

Lõpuks on hageja argumendi osas, mille kohaselt tal puudus juurdepääs Ühendkuningriigi turule eeskätt seetõttu, et tal puudus OCTG-eritorude müügiks luba, piisav meenutada vaidlustatud kohtuotsuse punktis 186 Esimese Astme Kohtu esitatud asjakohast analüüsi:

„Seoses Dalmine nende argumentidega, mis puudutavad praktilisi takistusi, mis takistavad OCTG-eri- ja -standardtorude otsemüüki Ühendkuningriigi turul, tuleb märkida, et need ei ole piisavad tõendamaks, et ta ei oleks saanud kunagi müüa neid tooteid asjaomasel turul Coruse ja seejärel Valloureciga sõlmitud tarnelepingu puudumisel. Kui oletada, et Ühendkuningriigi OCTG-torude turul arenesid tingimused positiivselt, ei saa välistada, et Dalmine oleks võinud saada loa sellel turul keermestatud eritorudega kauplemiseks või suurendada OCTG-standardtorude tootmist, et neid seal müüa. Sellest järeldub, et asjaomase tarnelepingu allakirjutamisega nõustus ta tegelikult kaubanduspoliitika piirangutega […].”

115

Eespool toodut arvesse võttes tuleb seitsmes väide tagasi lükata.

116

Dalmine vaidleb vastu Esimese Astme Kohtu hinnangule, mille kohaselt on Corusega sõlmitud tarnelepingu tingimused ebaseaduslikud.

117

Siinkohal selgitab Dalmine muu hulgas kõnealuse lepingu majanduslikku loogikat, viitab Coruse läbirääkimisjõu tähtsusele võrreldes võimalike tarnijate omaga ning kordab, et OCTG-standardtorusid müüs ta Ühendkuningriigi turul vaid väga piiratud kogustes ning OCTG-eritorusid ei müünud ta seal üldse.

118

Komisjon leiab, et see väide kordab argumente, mis esitati Esimese Astme Kohtule, selleks et vaidlustada Dalmine ja Coruse vahel sõlmitud tarnelepingu teatavate tingimuste konkurentsivastast iseloomu, ning ei ole seetõttu vastuvõetav.

119

Igal juhul on hageja argumendid alusetud. Komisjon leiab, et iseäranis majanduslikud huvid ja ühe poole läbirääkimisjõud ei saanud mõjutada EÜ artikliga 81 vastuolus oleva lepingu ebaseaduslikku iseloomu.

120

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 111–113, sedastas Esimese Astme Kohus piisavalt põhjendatult, õigesti ning asjaolusid moonutamata, et vaidlusaluse otsuse artiklis 2 viidatud tarnelepingud võisid mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning piirata, takistada või kahjustada konkurentsitingimusi ühisturul. Seega ei saa hageja vaidlustada Esimese Astme Kohtu hinnangut, mille kohaselt olid nende lepingute tingimused ebaseaduslikud.

121

Kuna hageja viitas teatavatele majanduslikele huvidele ning nende lepingute ühe poole läbirääkimisjõule, tuleb märkida, nagu leidis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 229 ja 230, et neid etteheiteid ei esitatud vahetult Esimese Astme Kohtus ning seetõttu tuleb need lugeda käesoleva apellatsioonkaebuse raames vastuvõetamatuks (vt selle kohta 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C-136/92 P: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt, EKL 1994, lk I-1981, punkt 59, ning 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-51/92 P: Hercules Chemicals vs. komisjon, EKL 1999, lk I-4235, punkt 58). Peale selle ei saa nende etteheidetega igal juhul nõustuda. Käitumise vastavust EÜ artikli 81 lõikele 1 tuleb küll hinnata selle majanduslikus kontekstis (vt selle kohta 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-551/03 P: General Motors vs. komisjon, EKL 2006, lk I-3173, punkt 66, ning 13. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-74/04 P: komisjon vs. Volkswagen, EKL 2006, lk I-6585, punkt 45). Siiski ei tõenda hageja väited — isegi kui eeldada, et need on põhjendatud —, et majanduslik kontekst välistas tõhusa konkurentsi igasuguse võimalikkuse (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-235/92 P: Montecatini vs. komisjon, EKL 1999, lk I-4539, punkt 127).

122

Järelikult tuleb kaheksas väide samuti tagasi lükata.

123

Dalmine väidab, et etteheidetava rikkumise raskust tuleb hinnata asjaomase turu suurusest lähtuvalt, kuna turu suurus on ainus rangelt objektiivne parameeter. Selle objektiivse kriteeriumi kõrvalejätmine rikkumise raskuse hindamisel oleks ebaloogiline ja põhineks seisukohtadel, mis ei kajastu kohtupraktikas, määruses nr 17 ning suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „suunised trahvide arvutamise meetodi kohta”). Järelikult sedastas Esimese Astme Kohus ebaõigesti, et asjaomase turu suurus oli trahvi arvutamisel vaid üks asjakohastest teguritest.

124

Dalmine esitab lisaks argumendid, mis peaksid tõendama, et komisjon ei võtnud vastupidi Esimese Astme Kohtu väidetule arvesse suunistes trahvide arvutamise meetodi kohta sätestatud kriteeriume: rikkumise laadi, tegelikku mõju turule ja asjakohase geograafilise turu suurust. Hageja järeldab sellest, et väidetavat rikkumist ei oleks saanud liigitada „väga raskeks”. Esimese Astme Kohus ei ole rikkumise sellist liigitamist muu hulgas korrakohaselt põhjendanud. Kohus piirdus sellega, et ta võttis komisjoni hinnangud teadmiseks, võtmata nende asjakohasuse ja põhjendatuse suhtes seisukohta.

125

Lõpuks heidab Dalmine Esimese Astme Kohtule ette seda, et viimane ei ole arvesse võtnud vaidlusaluse otsuse adressaadiks oleva iga ettevõtja suurust. Hageja leiab, et igasuguste õiguse ja õigluse kriteeriumidega on vastuolus määrata talle sama suur trahv kui näiteks Nippon Steelile, kelle aastakäive oli märkimisväärselt suurem kui hagejal. Hagejale määratud trahvi ebaproportsionaalsust kinnitab muu hulgas ka see, et trahvi põhisumma on võrdne 16%-ga käibest, mis saadi asjaomaste kaupade müügist 1998. aastal ülemaailmsel turul, 38%-ga käibest, mis saadi asjaomaste kaupade müügist ühisturul, ning 95%-ga käibest, mis saadi asjaomaste kaupade müügist rikkumise kestuse jooksul Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias ja Ühendkuningriigis.

126

Komisjon viitab esmalt sellele, et vastavalt suunistele trahvide arvutamise meetodi kohta kujutab asjaomase turu suurus endast vaid ühte teguritest, mida tuleb arvesse võtta rikkumise raskuse hindamisel.

127

Lisaks väidab komisjon, et suunistes sätestatud kriteeriume rakendati korrakohaselt. Komisjon selgitab nimelt, et kartellikokkuleppe võib rikkumise laadi või ühisturu olulise osa mõjutamise tõttu lugeda „väga raskeks rikkumiseks” isegi siis, kui kokkulepe puudutab ühte kaupa, mille müügist saadud käive ei ole sel turul eriti suur.

128

Komisjon rõhutab lõpuks, et suunistest trahvide arvutamise meetodi kohta tuleneb, et rikkumises osalenud ettevõtjate käivete alusel trahvide diferentseerimine ei kujuta endast mitte kohustust, vaid võimalust.

129

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb ühenduse konkurentsiõiguse rikkumiste raskusaste kindlaks määrata seoses mitme asjaoluga, nagu konkreetse juhtumi eripärased seigad, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, isegi kui kohustuslikult arvesse võetavatest tingimustest ei ole kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu (eespool viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 465, ning 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-189/02 P, C-202/02 P, C-205/02 P–C-208/02 P ja C-213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I-5425, punkt 241).

130

Rikkumiste raskusastme hindamise asjaoludena võetakse arvesse iga ettevõtja käitumist, iga ettevõtja rolli kooskõlastatud tegevuse kehtestamisel, tegevusest saada võidavat kasumit, nende ettevõtjate suurust ja asjaomaste kaupade väärtust ning ohtu, mida seda tüüpi rikkumised ühenduse eesmärkidele kujutavad (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Musique Diffusion française jt vs. komisjon, punkt 129, ning kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 242).

131

Suuniste trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 1 alapunkt A täpsustab, et „rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta selle laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust”.

132

Seega vastupidi hageja väidetule leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 259 õigesti, et asjaomase turu suurus oli rikkumise raskuse hindamisel ja trahvi suuruse kindlaksmääramisel vaid üks asjakohastest teguritest.

133

Mis puudutab seejärel Dalmine argumente, mille kohaselt Esimese Astme Kohus jättis ekslikult ja piisavalt põhjendamata jõusse komisjoni poolt trahvide arvutamisel suuniste kohaldamise ning rikkumise lugemise „väga raskeks”, tuleb meenutada, et komisjonil on lai kaalutlusõigus ning et suunistes trahvide arvutamise meetodi kohta sätestatud trahvi arvutamise meetod sisaldab erinevaid paindlikkust võimaldavaid elemente (29. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C-308/04 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2006, lk I-5977, punktid 46 ja 47).

134

Siiski peab Euroopa Kohus kontrollima, kas Esimese Astme Kohus on seda komisjoni kaalutlusõiguse teostamist õigesti hinnanud (eespool viidatud kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punkt 48).

135

Selles osas tuleb kõigepealt meenutada, et Esimese Astme Kohus võttis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 263–265 õigesti kokku suunistes trahvide arvutamise meetodi kohta sätestatud kriteeriumide kohaldamise komisjoni poolt:

136

Komisjoni koostatud ja eespool kokku võetud analüüsist ilmneb, et rikkumise raskuse kindlaksmääramisel võeti arvesse suuniste trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 1 alapunktis A loetletud kolme kriteeriumi. Esimese Astme Kohus märkis nimelt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 260 õigesti, „et kuigi komisjon ei ole [vaidlusaluses] otsuses viidanud otseselt trahvide arvutamise suunistele, on ta hagejale määratud trahvide suuruse määratlemisel kohaldanud siiski suunistes kehtestatud arvutusmeetodit”.

137

Esimese Astme Kohus uuris vaidlustatud kohtuotsuse punktides 266–271, „kas [sama kohtuotsuse punktides 263–265] esitatud komisjoni seisukoht on ebaseaduslik argumentide taustal, mille Dalmine on esitanud”:

138

Tuleb sedastada, et oma kaalutlustes võttis Esimese Astme Kohus mõistliku ja loogilise seisukoha oluliste tegurite kohta, millele viidati rikkumise raskusastme hindamisel, ning et Esimese Astme Kohus vastas õiguslikult piisavalt Dalmine esitatud argumentidele. Vastupidi hageja väidetule ei piirdunud Esimese Astme Kohus komisjoni hinnangute teadmiseks võtmisega, vaid uuris üksikasjalikult Dalmine tõstatatud küsimust, kas komisjon rikkumise raskusastme kindlaksmääramisel hindas korrakohaselt rikkumise mõju asjaomasele turule. Oma hinnanguga, mille kohaselt oli vaidlusaluse otsuse artiklis 1 viidatud rikkumine igal juhul „väga raske”, kuna selle eesmärk — mille rikkumine vähemalt mingilgi määral ka saavutas — oli hoida vaidlusaluse otsuse kõik kaheksa adressaati eemal teiste ettevõtjate siseriiklikest turgudest, rõhutas Esimese Astme Kohus lisaks õigesti, et rikkumised, mis seisnesid siseriiklike turgude jagamises ühenduses, olid olemuslikult väga rasked.

139

Nagu Esimese Astme Kohus samuti õigesti märkis, oli rikkumise piiratud mõju turule käesolevas asjas juba piisavalt arvesse võetud, kuna komisjon määras rikkumise raskusastme alusel trahvi summaks üksnes 10 miljonit eurot.

140

Käesoleva väite raames heidab hageja oma viimase etteheitega Esimese Astme Kohtule ette, et viimane ei võtnud arvesse vaidlusaluse otsuse adressaadiks oleva iga ettevõtja suurust.

141

Nagu Esimese Astme Kohus on juba leidnud, ei olnud komisjonil trahvisummade kindlaksmääramisel vastavalt konkreetse rikkumise raskusastmele ja kestusele kohustust arvutada trahv lähtuvalt asjaomaste ettevõtjate käibest tulenevast põhisummast. Küll oleks komisjonil mõistlik võtta arvesse asjaomase ettevõtja käivet, ent siiski ei tule sellele käibele omistada ebaproportsionaalset tähtsust teiste hinnanguelementidega võrreldes (eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 255 ja 257).

142

Suuniste trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 1 alapunkti A kuues lõik vastab sellele kohtupraktikale. Nimetatud lõigus nähakse ette, et „võib mõnel juhul osutuda vajalikuks kasutada […] kindlaksmääratud summade puhul kaalutegureid, et võtta arvesse konkreetse juhtumi kaalu ja seega rikkumise tegelikku mõju igale konkureerivale ettevõtjale, eeskätt juhul, kui samalaadseid rikkumisi toimepanevate ettevõtjate suurus erineb üksteisest oluliselt”.

143

Esimese Astme Kohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 282 õigesti, et sellest, et suunistes trahvide arvutamise meetodi kohta kasutatakse väljendit „mõnel juhul” ja „eeskätt”, nähtub, et iga ettevõtja suuruse põhjal hindamine ei ole süstemaatiline arvutamise staadium, mille komisjon on endale kehtestanud, vaid üks hindamisvõimalus, mida ta lubab endale kohtuasjades, kus see on vajalik, eelkõige üksikjuhtumi asjaolude alusel. See hindamispädevus väljendub muu hulgas ka samas lõigus kasutatud sõnas „võib”.

144

Esimese Astme Kohus leidis oma järeldustes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 283 õigesti, et „komisjonil säilis kaalutlusõigus seoses võimalusega kaaluda trahve ettevõtjate suuruse alusel. Seetõttu ei ole komisjonil kohustust trahvisummade kindlaksmääramise ajal tagada olukorras, kus trahvid määratakse mitmele samas rikkumises osalenud ettevõtjale, et trahvide lõplikud summad väljendaksid kõiki ettevõtjate kogukäivete vahelisi erinevusi […]”.

145

See hinnang oli seda enam kohane, et kõik vaidlusaluse otsuse adressaadid olid suurettevõtjad, mille tõttu komisjon jõudis otsusele mitte diferentseerida trahvide summasid (vt vaidlusaluse otsuse punkt 165). Selles osas sedastas Esimese Astme Kohus asjakohaselt:

146

Kuna selleks, et tõendada trahvi ebaproportsionaalsust, viitas hageja asjaolule, et trahvi põhisumma on võrdne 16%-ga käibest, mis saadi asjaomaste kaupade müügist 1998. aastal ülemaailmsel turul, 38%-ga käibest, mis saadi asjaomaste kaupade müügist ühisturul, ning 95%-ga käibest, mis saadi asjaomaste kaupade müügist rikkumise kestuse jooksul Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias ja Ühendkuningriigis, tuleb meenutada, et määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 viidatud 10% piirmäär vastas asjaomase ettevõtja ülemaailmsele käibele ning et see piirmäär kehtib vaid trahvi lõppsumma suhtes (eespool viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkt 278, ning kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punkt 82). Kuna Dalmine ei ole vastu vaielnud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 287 toodud järeldusele, mille kohaselt vaidlusaluses otsuses Dalminele määratud trahv ehk 10,8 miljonit eurot on vaid 1,62% tema ülemaailmsest käibest, mis oli 1998. aastal 667 miljonit eurot, siis ei saa Dalmine tugineda selle trahvi ja nimetatud ettevõtja suuruse vahelisele ilmselgele ebaproportsionaalsusele.

147

Kuna mitte ükski hageja esitatud etteheidetest ei ole vastuvõetav, tuleb üheksas väide tagasi lükata.

148

Dalmine väidab, et arvesse oleks tulnud võtta teatavaid kergendavaid asjaolusid, nagu tema vähene ja passiivne roll vaidlusaluse otsuse artiklis 1 sedastatud rikkumises ning asjaolu, et rikkumine lõpetati juba pärast komisjoni esimest sekkumist. Isegi kui neid asjaolusid ei tule automaatselt arvesse võtta, oleks komisjon pidanud viitama põhjustele, miks ta ei vähendanud sel alusel trahvi summat. Esimese Astme Kohus oleks pidanud tuvastama põhjenduse puudumise ning selle eest karistama.

149

Lisaks tuleneb teisest viidatud kergendavast asjaolust, et Dalmine toimepandud rikkumine oli väiksem ning et vaidlustatud kohtuotsuses on esitatud selles suhtes vastuväited.

150

Lõpuks tugineb Dalmine võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele, kuna tema koostööd haldusmenetluses ei hinnatud samaväärselt kui Valloureci oma.

151

Komisjon leiab, et trahvide valdkonnas on Esimese Astme Kohtul kaalutluspädevus ning et käesolevas asjas kasutas kohus seda pädevust õigesti, esitades vaidlustatud kohtuotsuses üksikasjalikult põhjused, miks Dalmine väljatoodud kergendavaid asjaolusid ei saa arvesse võtta. Kõnealuse kohtuotsuse asjaomastes punktides sedastas Esimese Astme Kohus muu hulgas õigesti, et Dalmine ei lõpetanud rikkumist pärast komisjoni sekkumist ning et Dalmine ja Valloureci koostöö ei olnud samaväärne.

152

Kõigepealt tuleb trahvi määramisel Dalmine ja Valloureci väidetava ebavõrdse kohtlemise osas meenutada, et apellatsioonimenetluses ei saa Euroopa Kohus asendada õigluse põhjendustel Esimese Astme Kohtu täieliku pädevuse raames antud hinnangut ettevõtjatele ühenduse õiguse rikkumise eest määratud trahvisummade kohta oma hinnanguga; seevastu ei saa selline pädevus trahvisummade kindlaksmääramisel kaasa tuua EÜ artikli 81 lõikega 1 vastuolus olevas kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses osalenud ettevõtjate diskrimineerimist (16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-291/98 P: Sarrió vs. komisjon, EKL 2000, lk I-9991, punktid 96 ja 97, ning eespool viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 617).

153

Sellele vaatamata peab apellatsioonkaebus viitama õiguslikele argumentidele, mis toetavad konkreetselt võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist käsitlevat väidet, sest vastasel juhul on selline väide vastuvõetamatu (eespool viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 618).

154

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 19, siis selleks, et võtta arvesse asjaolu, et mõlemad asjaomased ettevõtjad tegid haldusmenetluses komisjoniga koostööd, vähendas käesolevas asjas komisjon Vallourecile määratud trahvi 40% võrra ja Dalminele määratud trahvi 20% võrra.

155

Tuleb sedastada, et kuna hageja vaidlustas Esimese Astme Kohtu hinnangu, mis asub vaidlustatud kohtuotsuse punktis 344, mille kohaselt „[k]uigi Dalmine vastused küsimustele olid teataval määral komisjonile kasulikud, kinnitasid need üksnes, kusjuures vähem täpselt ning selgelt, Valloureci poolt juba Verluca avalduste alusel esitatud teatavat infot”, siis on tema argumendid faktilist laadi ning tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Seetõttu ei pea Euroopa Kohus käesoleva apellatsioonkaebuse raames kontrollima Esimese Astme Kohtu järeldusi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 345, mille kohaselt „teavet, mille Dalmine komisjonile esitas enne vastuväiteteatise saatmist, ei saa võrrelda Valloureci poolt esitatud teabega. Igal juhul ei piisa sellest teabest, et õigustada Dalminele määratud trahvi vähendamist üle 20%, mida tema suhtes kohaldati faktiliste asjaolude õigsuse vaidlustamata jätmise eest. Kuigi vaidlustamata jätmine võis kergendada komisjoni tööd märkimisväärselt, ei saa seda öelda Dalmine poolt esitatud teabe kohta enne [vastuväiteteatise] saatmist”.

156

Hageja argumentide osas, mis puudutavad tema vähest ja passiivset rolli vaidlusaluse otsuse artiklis 1 sedastatud rikkumise toimepanemisel, viitas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 327 sama kohtuotsuse punktides 280–297 esitatud analüüsile:

[…]

[…]

157

Kuna selles analüüsis ei ole ühtegi õigusnormi rikutud, on Esimese Astme Kohus märkinud õigesti, et Dalmine roll vaidlusaluse otsuse artiklis 1 sedastatud rikkumise toimepanemisel ei olnud vähene ega puhtalt passiivne või käsutäitjale iseloomulik ning et mitte ühtegi kergendavat asjaolu ei tulnud seega selles osas arvesse võtta.

158

Mis puudutab lõpuks rikkumise väidetavat lõpetamist komisjoni esimesel sekkumisel, märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 328 ja 329 õigesti, „et trahvide arvutamise suuniste punktis 3 nimetatud „rikkumise lõpetamine kohe, kui komisjon sekkub” võib loogiliselt olla kergendav asjaolu vaid siis, kui on põhjust oletada, et asjaomane sekkumine on pannud asjaomaseid ettevõtjaid oma konkurentsivastast tegevust lõpetama” ning „et trahvi vähendamist ei kohaldata, kui rikkumine on juba lõppenud enne komisjoni esimest sekkumist või kui asjaomased ettevõtjad on juba teinud kindla otsuse selle lõpetamiseks enne vastavat kuupäeva”.

159

Nagu eespool käesoleva kohtuotsuse punktis 6 märgitud, otsustas komisjon käesolevas asjas alustada novembris 1994 uurimist ja viis esimesed kontrollid läbi detsembris 1994.

160

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 331 ja 332 sedastas Esimese Astme Kohus, et rikkumine, mille tõttu määrati Dalminele trahv, st vaidlusaluse otsuse artiklis 1 tuvastatud rikkumine, oli lõppenud või et vähemalt oli see lõppemas, kui komisjon 1. ja 2. detsembril 1994 kontrollid läbi viis. Seega sedastas Esimese Astme Kohus õigesti, et rikkumise lõpetamine ei saa endast trahvisumma kindlaksmääramisel kujutada kergendavat asjaolu.

161

Eespool toodut arvesse võtte tuleb kümnes väide tagasi lükata.

162

Kuna ükski Dalmine esitatud väidetest ei olnud vastuvõetav, tuleb apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

163

Kodukorra artikli 122 esimene lõige sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on Dalminelt kohtukulude hüvitamist nõudnud ja hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud mõista välja hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: