Kohtuasi C-406/04

Gérald De Cuyper

versus

Office national de l'emploi

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal du travail de Bruxelles)

Vabadus liikuda ja elada Euroopa Liidu territooriumil – Töötushüvitised – Riigi territooriumil tegelikult elamise tingimus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Ühenduse õigusnormid – Esemeline kohaldamisala – Hõlmatud ja välja jäävad hüvitised

(Nõukogu määrus nr 1408/71)

2.        Euroopa Liidu kodakondsus – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Sotsiaalsed soodustused

(EÜ artikkel 18)

1.        Hüvitist saab pidada sotsiaalkindlustushüvitiseks, kui seda antakse hüvitisesaajatele seaduses määratletud olukorra alusel, isiku vajadusi konkreetselt hindamata, ning kui see on seotud määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 1 otseselt loetletud riskiga.

Üle 50-aastastele töötutele antavat toetust, mille andmine ei sõltu kaalutlusotsusest ja mis on mõeldud katma riski kaotada tahtmatult töö, kuigi toetusesaaja on jätkuvalt töövõimeline, ning mille saajate suhtes kehtivad samasugused tingimused nagu teiste töötustoetust taotlevate töötajate puhul, tuleb pidada töötushüvitiseks, mis kuulub määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse, isegi kui siseriikliku meetmega on toetusesaaja vabastatud kohustusest võtta ennast tööotsijana arvele.

(vt punktid 22, 29 ja 34)

2.        Kõikidele Euroopa Liidu kodanikele EÜ artikliga 18 antud liikumis- ja elukohavaliku vabadusega ei ole vastuolus elukohatingimus, mis töötustoetuse saamise õiguse säilitamise eeltingimusena on kehtestatud üle 50-aastase töötu suhtes, kes on vabastatud kohustusest tõendada oma kättesaadavust tööturul. Kuigi selline meede kujutab endast EÜ artikliga 18 kõigi liidu kodanike puhul tunnustatud vabaduste piirangut, õigustab seda vajadus kontrollida töötute tööalast ja perekondlikku olukorda. Nimetatud tingimus võimaldab siseriiklikel järelevalvetalitustel kontrollida, kas töötustoetuse saaja olukorras ei ole toimunud selliseid muutusi, millel võiks olla mõju antavale toetusele. Järelikult põhineb see õigustus asjaomaste isikute kodakondsusest sõltumatutel üldise huviga seotud objektiivsetel kaalutlustel. Vähem piiravad meetmed, nagu dokumentide või tõendite esitamine, võtaksid kontrollimiselt ootamatuse ja järelikult muudaksid selle vähem tõhusaks, seega on kõnesolev meede taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ega lähe kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik.

(vt punktid 39, 41–43, 45–48 ja resolutiivosa)

EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

18. juuli 2006(*)

Vabadus liikuda ja elada Euroopa Liidu territooriumil – Töötushüvitised – Riigi territooriumil tegelikult elamise tingimus

Kohtuasjas C‑406/04,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Tribunal du travail de Bruxelles’i (Belgia) 8. septembri 2004. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 23. septembril 2004, menetluses

Gérald De Cuyper

versus

Office national de l’emploi,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans, A. Rosas ja J. Malenovský, kohtunikud N. Colneric, S. von Bahr, J. N. Cunha Rodrigues, R. Silva de Lapuerta (ettekandja), G. Arestis, A. Borg Barthet, M. Ilešič ja J. Klučka,

kohtujurist: L. A. Geelhoed,

kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,

arvestades kirjalikus menetluses ja 23. novembri 2005. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        G. De Cuyper, esindajad: advokaadid A. de le Court ja N. Dugardin,

–        Office national de l’emploi, esindajad: advokaadid R. Dupont ja M. Willemet,

–        Belgia valitsus, esindajad: E. Dominkovits ja M. Wimmer,

–        Saksamaa valitsus, esindaja: C. Schulze-Bahr,

–        Prantsuse valitsus, esindajad: G. De Bergues ja O. Christmann,

–        Madalmaade valitsus, esindaja: C. Wissels,

–        Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: barrister S. Moore,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: D. Martin ja M. Condou,

olles 2. veebruari 2006. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ artiklite 17 ja 18 ning nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) ning muudetud nõukogu 29. juuni 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 1606/98 (EÜT L 209, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 308; edaspidi „määrus nr 1408/71”).

2        Kõnealune taotlus esitati G. De Cuyper’i ja Office national de l’emploi (edaspidi „ONEM”) vahelise kohtuvaidluse raames, mis puudutas asjaomase isiku töötustoetustest ilmajätmist alates 1. aprillist 1999.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigusnormid

3        Määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti a alapunkt i sätestab:

„[Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:]

a)      töötaja ja füüsilisest isikust ettevõtja:

i) isik, kes on kohustuslikult või vabatahtlikult jätkuvalt kindlustatud ühe või mitme riski suhtes, mida hõlmavad töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkindlustusskeemide liigid või avalike teenistujate eriskeem”.

4        Nimetatud määruse artikli 2 lõige 1 sätestab:

„Käesolevat määrust kohaldatakse töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes, kelle suhtes kehtivad või on kehtinud ühe või mitme liikmesriigi õigusaktid ning kes on mõne liikmesriigi kodanikud või mõne liikmesriigi territooriumil elavad kodakondsuseta isikud või pagulased, samuti nende pereliikmete ja nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes.”

5        Määruse nr 1408/71 artikli 10 lõige 1 sätestab:

„Välja arvatud juhul, kui käesolevas määruses on sätestatud teisiti, ei tohi ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide alusel saadavaid rahalisi invaliidsus-, vanadus- või toitjakaotushüvitisi, tööõnnetus- ja kutsehaiguspensione ning matusetoetusi mingil viisil vähendada, muuta, peatada, tühistada või konfiskeerida seetõttu, et nende saaja elab liikmesriigi territooriumil, mis ei ole see liikmesriik, kus asub hüvitiste maksmise eest vastutav asutus.”

6        Kõnealuse määruse artikli 69 lõige 1 sätestab:

„1.      Töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja, kes on täielikult töötu ja kes vastab liikmesriigi õigusaktide tingimustele hüvitise saamise kohta ning kes läheb ühte või mitmesse liikmesriiki, selleks et leida seal tööd, säilitab õiguse saada kõnealust hüvitist järgmistel tingimustel ja järgmistes piirides:

a)      enne lahkumist peab ta olema tööotsijana registreeritud ja olnud kättesaadav pädeva riigi tööhõivetalitustele vähemalt nelja nädala jooksul pärast töötuks jäämist. Pädevad talitused või asutused võivad siiski anda talle loa lahkuda enne nimetatud tähtaja möödumist;

b)      igas liikmesriigis, kuhu ta läheb, peab ta end tööotsijana registreerima ning alluma seal kehtivale kontrollimiskorrale. Nimetatud tingimus loetakse registreerimisele eelnenud perioodi suhtes täidetuks, kui asjaomane isik registreerib end seitsme päeva jooksul alates kuupäevast, mil ta ei ole enam kättesaadav selle riigi tööhõivetalitustele, kust ta lahkus. Erandjuhul võivad nimetatud tähtaega pikendada pädevad talitused või asutused;

c)      õigus saada hüvitist jätkub maksimaalselt kolm kuud alates kuupäevast, mil asjaomane isik ei olnud enam kättesaadav selle riigi tööhõivetalitustele, kust ta lahkus, tingimusel et hüvitise saamise kogukestus ei ületa hüvitise saamise kestust, milleks tal oli õigus kõnealuse riigi õigusaktide järgi. Hooajatöötaja puhul on selline kestus piiratud ajaga, mis jääb selle hooaja lõpuni, milleks ta tööle võetud oli.”

7        Kõnealuse määruse artikli 71 lõige 1 sätestab:

„1.      Töötu, kes on varem töötanud ja kes oma viimase töötamise ajal elas muus liikmesriigis kui pädev riik, saab hüvitist vastavalt järgmistele sätetele:

a) i) piirialatöötaja, kes on teda palganud ettevõttes osaliselt või aeg-ajalt töötu, saab hüvitist vastavalt pädeva riigi õigusaktidele, nii nagu elaks ta selle riigi territooriumil; nimetatud hüvitist maksab pädev asutus;

ii)      piirialatöötaja, kes on täielikult töötu, saab hüvitist vastavalt selle liikmesriigi õigusaktide sätetele, mille territooriumil ta elab, nii nagu oleksid need õigusaktid kehtinud tema suhtes tema viimase töötamise ajal; nimetatud hüvitist maksab elukohajärgne asutus oma arvel;

b) i) töötaja, kes ei ole piirialatöötaja ning kes on osaliselt, aeg-ajalt või täielikult töötu ning kes on jätkuvalt kättesaadav oma tööandjale või tööhõivetalitustele pädeva riigi territooriumil, saab hüvitist vastavalt selle riigi õigusaktide sätetele, nii nagu elaks ta selle riigi territooriumil; nimetatud hüvitist maksab pädev asutus;

ii)      töötaja, kes ei ole piirialatöötaja ning kes on täielikult töötu ja on kättesaadav tööhõivetalitustele liikmesriigi territooriumil, kus ta elab, või kes naaseb nimetatud territooriumile, saab hüvitist vastavalt selle riigi õigusaktidele, nii nagu oleks ta seal viimati töötanud; nimetatud hüvitist maksab elukohajärgne asutus oma arvel. Kui aga sellisel töötajal on tekkinud õigus saada hüvitist selle liikmesriigi pädeva asutuse arvel, kelle õigusaktid tema suhtes viimati kehtisid, saab ta hüvitist artikli 69 alusel. Hüvitise saamine elukohariigi õigusaktide alusel peatatakse ajavahemikuks, mille jooksul töötu võib artikli 69 sätete alusel esitada taotluse hüvitise saamiseks selle riigi õigusaktide alusel, mis tema suhtes viimati kehtisid.”

 Siseriiklikud õigusnormid

8        Kuninga 25. novembri 1991. aasta dekreedi, mis käsitleb töötuse reguleerimist (Arrêté royal portant réglementation du chômage, Moniteur belge, 31.12.1991, lk 29888), artikkel 44 sätestas põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud versioonis, et „toetuste saamiseks peab töötaja olema jäänud tööst ja töötasust ilma asjaolude tõttu, mis ei sõltu tema tahtest”. Nimetatud dekreedi artiklid 45 ja 46 täpsustasid tööks peetavaid tegevusi ning töötasu mõistet.

9        Kuninga dekreedi artikkel 66 sätestas:

„Toetuste saamiseks peab töötu elukoht olema Belgias ning ta peab ka tegelikult Belgias elama.”

10      Kuninga dekreedi artikli 89 lõiked 1 ja 3, muudetud kuninga 22. novembri 1995. aasta dekreedi artikliga 25 (Moniteur belge, 8.12.1995, lk 33144), sätestasid:

„1.      Vähemalt 50-aastase täielikult töötu suhtes võidakse tema taotlusel mitte kohaldada artikli 48 lõike 1 punkti 2, artikli 51 lõike 1 teise lõigu punkte 3–6 ning artikleid 56 ja 58, kui ta on kahe taotlusele eelnenud aasta jooksul saanud täielikult töötuna toetust vähemalt 312 korda […]

[…]

3.      Erandina artikli 45 esimese lõigu punktist 1 võib töötu, kellele on antud lõikes 1 või lõikes 2 ette nähtud vabastus, teha oma varaga kõiki toiminguid omaenda arvel ja ilma kasusaamise eesmärgita.”

11      Selle regulatsiooni raames ei olnud töötul, kes oli saanud vabastuse registreerimisest, enam kohustust olla tööturul kättesaadav ja võtta vastu iga sobiv töö, kohustust ilmuda tööhõivetalitusse ega kohustust osaleda seirekavas. Veel oli ta vabastatud kohustusest end tööotsijana registreerida. Kuid kõnealuse toetuse saamine ei olnud ühitatav töötamisega ning oli ajutist laadi.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

12      1942. aastal sündinud Belgia kodanik Gérald De Cuyper oli töötanud Belgias. 19. märtsil 1997 anti talle õigus saada töötustoetusi.

13      1. aprillil 1998 sai ta sel ajal kehtinud siseriiklike õigusnormide alusel vabastuse kohustusest alluda omavalitsuse kontrollile, mis oli kuninga 25. novembri 1991. aasta dekreediga töötutele üldjuhul pandud.

14      9. detsembril 1999 esitas ta töötustoetuste maksmise eest vastutavale asutusele avalduse, milles ta märkis enda kohta, et ta on „üksik” ning elab tegelikult Belgias.

15      ONEM-i talitused viisid 2000. aasta aprillikuus läbi rutiinse kontrolli asjaomaste isikute avaldustes esitatud andmete täpsuse kontrollimiseks. Selle kontrolli käigus tunnistas G. De Cuyper, et alates 1999. aasta jaanuarist ei ela ta enam tegelikult Belgias, vaid Prantsusmaal. Ta täpsustas, et käib Belgias umbes kord kolme kuu jooksul, tal on Belgia omavalitsusüksuses möbleeritud tuba ja ta ei ole elukohamuutusest teatanud töötustoetuste maksmise eest vastutavale asutusele.

16      Selle kontrolli põhjal tegi ONEM 25. oktoobril 2000 G. De Cuyperile teatavaks otsuse, millega ta jäeti töötustoetuse saamise õigusest ilma alates 1. jaanuarist 1999, tuues põhjenduseks, et sellest kuupäevast saadik ei vastanud ta enam tegeliku elukoha tingimusele, mis oli ette nähtud kuninga 25. novembri 1991. aasta dekreedi artiklis 66. Ühtlasi nõudis ONEM asjaomaselt isikult, et ta maksaks tagasi pärast nimetatud kuupäeva saadud toetused ehk 12 452,78 eurole vastava summa Belgia frankides.

17      G. De Cuyper kaebas selle otsuse eelotsusetaotluse esitanud kohtusse.

18      Neil asjaoludel otsustas Tribunal du travail de Bruxelles menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuseküsimuse:

„Kas Belgias tegelikult elamise kohustus, millele kuninga 25. novembri 1991. aasta dekreedi, mis käsitleb töötuse reguleerimist, artikkel 66 allutab toetuse maksmise üle 50-aastasele töötule, kelle suhtes kohaldatakse kuninga dekreedi artikli 89 alusel registreerimisest vabastust, mis hõlmab tööturul kättesaadav olemise tingimusest vabastamist, ei kujuta endast takistust kõikidele Euroopa Liidu kodanikele [EÜ] artiklitega 17 ja 18 antud liikumis- ja elukohavaliku vabaduse suhtes?

Kas töötushüvitiste maksmiseks pädeva liikmesriigi territooriumil elamise kohustus, mida siseriiklikus õiguses põhjendatakse vajadusega kontrollida töötutele hüvitiste maksmiseks seaduses määratletud tingimustest kinnipidamist, vastab proportsionaalsuse nõudele, mis peab olema täidetud sellise üldisele huvile vastava eesmärgi taotlemisel, kuivõrd see kohustus kujutab endast piirangut kõikidele Euroopa Liidu kodanikele [EÜ] artiklitega 17 ja 18 antud liikumis- ja elukohavaliku vabaduse suhtes?

Kas selline elukohta käsitlev kohustus ei tekita oma takistava mõju tõttu diskrimineerimist Euroopa Liidu kodanike vahel, kes on töötushüvitiste maksmiseks pädeva liikmesriigi kodanikud, tunnustades töötushüvitiste saamise õigust nende osas, kes ei kasuta neile [EÜ] artiklitega 17 ja 18 antud õigust vabalt liikuda ja elukohta valida, ning keeldudes seda tunnustamast nende osas, kes nimetatud õigust kasutada kavatsevad?”

 Eelotsuse küsimus

19      Esitatud küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas EÜ artiklitega 17 ja 18, milles on tunnustatud Euroopa Liidu kodanike õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, on vastuolus siseriikliku õiguse säte, mille kohaselt on põhikohtuasjas käsitletava toetusega sarnase toetuse saamise tingimuseks asjaomases liikmesriigis tegelikult elamine, võttes arvesse asjaolu, et kõnealust toetust antakse üle 50-aastastele töötutele, kes on vabastatud kohustusest end tööotsijana registreerida.

20      Sellega seoses määratleb eelotsusetaotluse esitanud kohus kõnealuse toetuse kui „töötushüvitise” ja põhikohtuasja hageja kui „töötaja” määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti a mõttes. Kuid Euroopa Ühenduste Komisjon väidab, et kõnealuse toetuse näol võib tegemist olla mitte määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse kuuluva töötushüvitisega, vaid eelpensionihüvitisega, mida käsitleti 11. juuli 1996. aasta otsuses kohtuasjas C‑25/95: Otte (EKL 1996, lk I‑3745), ehk hüvitisega sui generis. Niisugusel juhul kuulub see kui „sotsiaalne soodustus” nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15) kohaldamisalasse.

21      Seega on vaja kõigepealt kindlaks määrata kõnealuse toetuse olemus, et tuvastada, kas tegemist on sotsiaalkindlustushüvitisega, mille suhtes on kohaldatav määrus nr 1408/71.

 Toetuse olemus

22      Sotsiaalkindlustushüvitiste valdkonnas on Euroopa Kohus korduvalt sedastanud, milliseid tegureid tuleb nimetatud hüvitiste õigusliku olemuse kindlaksmääramisel arvesse võtta. Euroopa Kohus on täpsustanud, et hüvitist saab pidada sotsiaalkindlustushüvitiseks, kui seda antakse hüvitisesaajatele seaduses määratletud olukorra alusel, isiku vajadusi konkreetselt hindamata, ning kui see on seotud määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 1 otseselt loetletud riskiga (vt eelkõige 27. märtsi 1985. aasta otsus kohtuasjas 249/83: Hoeckx, EKL 1985, lk 973, punktid 12–14, ja 16. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑78/91: Hughes, EKL 1992, lk I‑4839, punkt 15).

23      Mis puudutab põhikohtuasjas hüvitise andmist isiku vajadusi konkreetselt hindamata, siis tuleb märkida, et kõnealuse toetuse andmine sõltub tingimuste täitmisest, mis on ammendavalt loetletud kuninga 25. novembri 1991. aasta dekreedi artiklis 44 ja sellele järgnevates artiklites, ilma et pädevatel võimuorganitel oleks toetuse andmisel kaalutlusõigust. On tõsi, et toetusesumma võib vastavalt töötu isiklikule olukorrale varieeruda. Kuid hoolimata asjaolust, et see tegur seostub kõnealuse toetuse arvutusmeetoditega, on tegemist objektiivse ja seaduses määratletud kriteeriumiga, mis annab õiguse saada nimetatud toetust, ilma et pädev võimuorgan võiks muid isiklikke asjaolusid arvesse võtta. Seega ei sõltu kõnealuse toetuse andmine isiku vajaduste konkreetsest hindamisest, mis on iseloomulik sotsiaalabile (vt 2. augusti 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑66/92: Acciardi, EKL 1993, lk I‑4567, punkt 15).

24      Tingimust, et asjaomane hüvitis peab olema seotud määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 1 otseselt loetletud riskiga, tuleb pidada täidetuks, kuna kõnealune toetus katab riski kaotada tahtmatult töö, kuigi töötaja on veel töövõimeline.

25      Euroopa Kohus on otsustanud, et sotsiaalkindlustushüvitistena määratlemiseks tuleb erinevate siseriiklike õigusaktide erijoontest hoolimata käsitada hüvitisi olemuselt samana, kui nende objekt ja eesmärk ning nende arvutusalus ja andmise tingimused on samasugused. Seevastu ei või hüvitiste liigitamisel pidada olulisteks tunnusteks puhtformaalseid tunnuseid (vt selle kohta 5. juuli 1983. aasta otsus kohtuasjas 171/82: Valentini, EKL 1983, lk 2157, punkt 13).

26      Eeltoodut silmas pidades tuleb uurida põhikohtuasjas käsitletavat toetust, et teha kindlaks, kas seda tuleks pidada töötushüvitiseks.

27      Kõnealuse toetuse eesmärk on võimaldada asjassepuutuvatel töötajatel hoolitseda oma vajaduste eest töökoha tahtmatu kaotamise järel, juhul kui nad on veel töövõimelised. Sellega seoses tuleb sotsiaalkindlustushüvitiste eri liikide eristamiseks võtta arvesse iga hüvitisega kaetud riski. Töötushüvitis katab riski, mis on seotud sissetuleku kaotusega, kui töötaja jääb ilma oma töökohast, kuigi ta on veel töövõimeline. Selle riski – s.o töö kaotamise – realiseerumise tõttu antavat hüvitist, mis kõnesoleva olukorra lõppemisel asjaomase isiku töötamise tõttu ei kuulu enam maksmisele, tuleb pidada töötushüvitiseks.

28      G. De Cuyperile makstud toetuse summa kindlaksmääramise kohta tuleb märkida, et Belgia tööhõivetalituse kasutatud arvutusalus on samasugune nagu kõigi töötute puhul, kuna see toetus arvutati vastavalt kuninga 25. novembri 1991. aasta dekreedi artiklis 114 ja sellele järgnevates artiklites sätestatud reeglitele. Need reeglid näevad ette põhisumma – 40% keskmisest päevapalgast –, mida suurendatakse kohanduslisa võrra, mis on 15% nimetatud palgast. See summa peab arvestama töötu isiklikke asjaolusid, mis on ette nähtud seadusega.

29      Hüvitise andmise tingimuste kohta tuleb märkida, nagu ONEM kohtuistungil rõhutas, et G. De Cuyperi suhtes kehtivad samasugused tingimused nagu teiste töötustoetust taotlevate töötajate puhul. Nimetatud toetuse saamiseks on vaja, et lisaks tema tahtest sõltumatute asjaolude tõttu tööst ja töötasust ilmajäämisele peab töötaja tõendama 624 tööpäeva või samaväärseks loetava päeva olemasolu toetusetaotlusele eelneva 36 kuu jooksul ning kõnealuse toetuse summa arvutamisel arvessevõtmiseks peab tema tegevus olema andnud alust sotsiaalkindlustusmaksete tasumiseks.

30      Veel tuleb märkida, et põhikohtuasjas käsitletav toetus on toetus, mille suhtes kehtib töötushüvitisi reguleeriv Belgia õiguslik režiim. Asjaolu, et G. De Cuyperi olukorras olev töötu on vabastatud kohustusest end tööotsijana registreerida ning seega ka kohustusest olla tööturul kättesaadav, ei mõjuta kuidagi selliseid toetuse põhijooni, mis on loetletud käesoleva otsuse punktides 27 ja 28.

31      Pealegi ei tähenda kõnealuse vabastuse saamine seda, et töötu oleks vabastatud kohustusest olla tööhõivetalitusele kättesaadav, kuigi ta on vabastatud kohustusest registreerida end tööotsijana ja võtta vastu iga sobiv töökoht – ta peab olema nimetatud talitusele alati kättesaadav tema tööalase ja perekondliku olukorra kontrollimise eesmärgil.

32      Neil asjaoludel ei saa nõustuda komisjoni seisukohaga, et G. De Cuyperi saadud toetus kujutab endast eespool viidatud Otte otsuse aluseks olnud kohtuasjas käsitletud hüvitise sarnast eelpensionihüvitist või hüvitist sui generis.

33      Eespool viidatud Otte otsuse aluseks olnud kohtuasjas oli tegemist ümberkorralduspreemiaga, mida anti mittekohustusliku toetuse vormis teatud vanuses kaevuritele, kes olid kaotanud töö Saksamaa mäetööstuse ümberkorraldamise tagajärjel, alates nende vallandamise kuupäevast kuni pensioniea saabumiseni, kusjuures nimetatud toetuse saamine oli ühitatav töötamisega.

34      Seega tuleb järeldada, et sellist hüvitist nagu G. De Cuyperi saadav hüvitis, mille andmine ei sõltu kaalutlusotsusest ja mis on mõeldud katma riski kaotada tahtmatult töö, kuigi toetusesaaja on jätkuvalt töövõimeline, tuleb pidada töötushüvitiseks, mis kuulub määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse, isegi kui siseriikliku meetmega on toetusesaaja vabastatud kohustusest võtta ennast tööotsijana arvele.

 EÜ artikkel 18

35      EÜ artikkel 18 näeb ette, et „igal liidu kodanikul on õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kui käesoleva lepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti.”

36      EÜ artikliga 18 igale liidu kodanikule antud õigus liikmesriikide territooriumil elada ei ole tingimusteta. Seda õigust tunnustatakse üksnes asutamislepingus ja selle rakendamiseks vastuvõetud sätetes ette nähtud piiranguid ja tingimusi arvestades (7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑456/02: Trojani, EKL 2004, lk I‑7573, punktid 31 ja 32).

37      Selles mõttes tuleb kõigepealt uurida määrust nr 1408/71. Nimetatud määruse artikli 10 kohaselt – välja arvatud juhul, kui määruses on sätestatud teisiti – „ei tohi ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide alusel saadavaid rahalisi invaliidsus-, vanadus- või toitjakaotushüvitisi, tööõnnetus- ja kutsehaiguspensione ning matusetoetusi mingil viisil vähendada, muuta, peatada, tühistada või konfiskeerida seetõttu, et nende saaja elab liikmesriigi territooriumil, mis ei ole see liikmesriik, kus asub hüvitiste maksmise eest vastutav asutus”. Kõnealuse artikli loetelu ei sisalda töötushüvitisi. Järelikult ei keela see säte, et liikmesriigi õigusaktidega kehtestatakse töötustoetuse saamise tingimuseks selle riigi territooriumil elamine.

38      Sellega seoses näeb määrus nr 1408/71 ette ainult kaks olukorda, kus pädev liikmesriik peab lubama töötustoetuse saajatel elada teise liikmesriigi territooriumil, säilitades seejuures õiguse kõnealusele toetusele. Esiteks on selline olukord ette nähtud määruse artiklis 69, mis lubab töötutel, kes lähevad muusse liikmesriiki kui pädev liikmesriik, „selleks et leida seal tööd”, säilitada oma õiguse töötushüvitisele. Teiseks on selline olukord ette nähtud määruse artiklis 71, mis käsitleb töötuid, kes oma viimase töötamise ajal elasid muu liikmesriigi territooriumil kui pädev riik. Eelotsusetaotlusest nähtub selgelt, et G. De Cuyperi olukord ei seostu kummagi artikliga.

39      Vaidlust ei ole selles, et põhikohtuasjas käsitletav siseriiklik õigusnorm, mis seab teatavad kodanikud ebasoodsamasse olukorda pelgalt asjaolu tõttu, et nad on kasutanud oma vabadust liikuda ja elada teises liikmesriigis, kujutab endast EÜ artikliga 18 kõigi liidu kodanike puhul tunnustatud vabaduste piirangut (vt selle kohta 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑224/98: D’Hoop, EKL 2002, lk I‑6191, punkt 31, ja 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑224/02: Pusa, EKL 2004, lk I‑5763, punkt 19).

40      Selline piirang on ühenduse õiguse seisukohalt õigustatud üksnes juhul, kui see põhineb objektiivsetel, asjaomaste isikute kodakondsusest sõltumatutel üldise huviga seotud kaalutlustel ja on proportsionaalne siseriikliku õigusega taotletava legitiimse eesmärgi suhtes.

41      Antud juhul vastab elukohatingimuse kehtestamine vajadusele kontrollida töötute tööalast ja perekondlikku olukorda. Nimetatud tingimus võimaldab ONEM-i järelevalvetalitustel kontrollida, kas töötustoetuse saaja olukorras ei ole toimunud selliseid muutusi, millel võiks olla mõju antavale toetusele. Järelikult põhineb see õigustus asjaomaste isikute kodakondsusest sõltumatutel üldise huviga seotud objektiivsetel kaalutlustel.

42      Meede on proportsionaalne, kui see on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ega lähe kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik.

43      Antud juhul on Belgia ametiasutused õigustanud elukohatingimuse kehtimist ONEM-i talituste vajadusega kontrollida, kas täidetakse seaduses määratletud tingimusi, mille puhul säilib õigus saada töötustoetust. Eelkõige peab elukohatingimus võimaldama nimetatud talitustel kontrollida, kas isiku olukorras, kes on teatanud enda olevat üksiku ja ilma tööta, ei ole toimunud selliseid muutusi, millel võiks olla mõju antavale toetusele.

44      Mis puudutab põhikohtuasjas selliste sätete võimalikku olemasolu, mis näeksid ette vähem piiravad kontrollimeetmed, näiteks need, millele viitab G. De Cuyper, siis ei ole tuvastatud, et need oleksid olnud sellised, mis tagavad taotletava eesmärgi saavutamise.

45      Käesolevas asjas käsitletavate kontrollimehhanismide – mille eesmärk on kontrollida asjaomase töötu perekondlikku olukorda ja võimalike tuluallikate olemasolu, mida asjaomane isik ei ole avaldanud – tõhusus sõltub suurel määral kontrolli ootamatusest ja kohapealse kontrolli võimalusest, kuna pädevad talitused peavad saama kontrollida töötu esitatud andmete vastavust tegelikkusele. Sellega seoses tuleb märkida, et töötustoetuste valdkonnas teostatava kontrolli eripära õigustab mehhanismide kehtestamist, mis on piiravamad kui muid hüvitisi puudutava kontrolli puhul kasutatavad mehhanismid.

46      Sellest järeldub, et vähem piiravad meetmed, nagu dokumentide või tõendite esitamine, võtaksid kontrollimiselt ootamatuse ja järelikult muudaksid selle vähem tõhusaks.

47      Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et kohustus elada liikmesriigis, kus asub hüvitise maksmise eest vastutav asutus, mida siseriiklikus õiguses põhjendatakse vajadusega kontrollida töötutele hüvitiste maksmiseks seaduses määratletud tingimustest kinnipidamist, vastab proportsionaalsuse nõudele.

48      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et kõikidele Euroopa Liidu kodanikele EÜ artikliga 18 antud liikumis- ja elukohavaliku vabadusega ei ole vastuolus selline elukohatingimus nagu põhikohtuasjas kohaldatav tingimus, mis töötustoetuse saamise õiguse säilitamise eeltingimusena on kehtestatud üle 50-aastase töötu suhtes, kes on vabastatud kohustusest tõendada oma kättesaadavust tööturul.

 Kohtukulud

49      Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus otsustab:

Kõikidele Euroopa Liidu kodanikele EÜ artikliga 18 antud liikumis- ja elukohavaliku vabadusega ei ole vastuolus selline elukohatingimus nagu põhikohtuasjas kohaldatav tingimus, mis töötustoetuse saamise õiguse säilitamise eeltingimusena on kehtestatud üle 50-aastase töötu suhtes, kes on vabastatud kohustusest tõendada oma kättesaadavust tööturul.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.