—

Ikea Wholesale Ltd, esindajad: advokaadid B. Servais ja Y. Melin,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: M. Bethell, keda abistas R. Thompson, QC,

—

Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: J.-P. Hix, keda abistas Rechtsanwalt G. Berrisch,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: E. Righini ja K. Talaber-Ricz ning C. Brown,

1

Eelotsusetaotlus puudutab esiteks nõukogu 28. novembri 1997. aasta määruse (EÜ) nr 2398/97 (millega kehtestatakse Egiptusest, Indiast ja Pakistanist pärit puuvillase voodipesu impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks; EÜT L 332, lk 1) kehtivust ning teiseks küsimust, kas ühenduse õigusega on kooskõlas nõukogu 7. augusti 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1644/2001, millega muudetakse määrust nr 2398/97 ja peatatakse selle kohaldamine Indiast pärit impordi suhtes (EÜT L 219, lk 1); nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 160/2002, millega muudetakse määrust nr 2398/97 ning lõpetatakse menetlus Pakistanist pärit impordi suhtes (EÜT L 26, lk 1), ning nõukogu 22. aprilli 2002. aasta määrus (EÜ) nr 696/2002, millega kinnitatakse määrusega nr 2398/97 Indiast pärit puuvillase voodipesu impordi suhtes kehtestatud lõplik dumpinguvastane tollimaks, mida muudeti ja mille kohaldamine peatati määrusega nr 1644/2001 (EÜT L 109, lk 3; edaspidi kõik koos „asjaomased määrused”).

2

Kõnealune taotlus esitati menetluse raames, mis sai alguse Commissioners of Customs & Excise’i (edaspidi: „Commissioners”) keeldumisest maksta tagasi Ikea Wholesale Ltd (edaspidi „Ikea”) poolt Pakistanist ja Indiast pärit puuvillase voodipesu impordil tasutud dumpinguvastased tollimaksud.

3

Euroopa Ühenduse dumpinguvastaste meetmete kohaldamist puudutavad sätted sisalduvad nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruses (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45; edaspidi „algmäärus”).

4

Algmääruse artikli 1 lõige 1 sätestab, et dumpinguvastast tollimaksu võib kohaldada dumpingtoote suhtes, mille vabasse ringlusse lubamine ühenduses tekitab kahju.

5

Algmääruse artikli 2 lõiked 6 ja 11 näevad ette, et:

„6.   Müügi-, üld- ja halduskulud ning kasumisummad põhinevad tegelikel andmetel, mis uurimisalune eksportija või tootja esitab samasuguse toote valmistamise ja tavapärase kaubandustegevuse käigus toimunud müügi kohta. Kui nimetatud summasid ei saa kindlaks määrata nimetatud alusel, siis määratakse need kindlaks, võttes aluseks:

[…]

11.   Vastavalt asjakohastele õiglast võrdlust reguleerivatele sätetele määratakse dumpingumarginaalide olemasolu uurimisperioodi jooksul harilikult kindlaks kõigi ühendusse suunatud ekspordi tehingute kaalutud keskmise normaalväärtuse võrdlemisel nende tehingute kaalutud keskmiste hindadega või normaalväärtuste ja ühendusse suunatud ekspordi üksikute hindade tehingupõhisel võrdlemisel [(edaspidi „sümmeetriline meetod”)]. Kaalutud keskmise põhjal määratud normaalväärtust võib siiski võrrelda kõigi ühendusse suunatud ekspordi üksiktehingute hindadega, kui ekspordihindade struktuuris esinevad olulised erinevused seoses eri ostjate, piirkondade või ajavahemikega ning kui käesoleva lõike esimeses lauses märgitud meetodid ei kajasta täiel määral kasutatava dumpingu tegelikku ulatust [(edaspidi „asümmeetriline meetod”)]. Käesolev lõige ei välista artikli 17 kohase väljavõttelise uuringu kasutamist.”

6

Kõnealuse määruse artikli 3 lõige 5 sätestab:

„Uurides dumpinguhinnaga impordi mõju asjaomasele ühenduse tootmisharule, hinnatakse kõiki asjakohaseid tootmisharu seisundit mõjutavaid majandustegureid ja -näitajaid, sh asjaolu, et tootmisharu on veel toibumas varasema dumpingu või subsideerimise mõjudest, tegeliku dumpingumarginaali suurusjärku, müügi, kasumi, toodangu, turuosa, tootlikkuse, investeeringutasuvuse ja tootmisvõimsuse rakendusastme tegelikku ja võimalikku vähenemist, ühenduse hindu mõjutavaid tegureid ning tegelikku ja võimalikku negatiivset mõju rahakäibele, laovarudele, tööhõivele, töötasudele, kasvule, kapitali kaasamise võimele ja investeeringutele. See loend ei ole ammendav, samuti ei saa otsustamisel tingimata määravaks üks või mitu loetletud tegureist.”

7

Ühenduse tollivaldkonna õigusaktide aluseks on nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307). Käesolevas menetluses on kohaldatavad nimetatud määruse artiklid 236 ja 239.

8

Nõukogu 23. juuli 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1515/2001 meetmete kohta, mida ühendus võib võtta pärast WTO vaidluste lahendamise organi aruannet dumpingu- ja subsiidiumivastaste meetmete kohta (EÜT L 201, lk10; ELT eriväljaanne 11/38, lk 50) sätestab oma kuuendas põhjenduses:

„[K]äsitusleppe kohaldamiseks ei ole seatud tähtaegu. [Vaidluste lahendamise organi (edaspidi „VLO”)] ettekannetes sätestatud soovitustel ei ole tagasiulatuvat mõju. Seega on otstarbekas täpsustada, et kui ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse kõik käesoleva määruse kohaselt võetud meetmed alates nende jõustumise kuupäevast ja seega ei saa nende põhjal [tagasi maksta] enne kõnealust kuupäeva sisse nõutud tollimakse.” [täpsustatud tõlge]

9

Mainitud määruse artikli 1 lõige 1 sätestab:

„Kui VLO võtab vastu ettekande, mis käsitleb [algmääruse], määruse (EÜ) nr 2026/97 [nõukogu 6. oktoobri 1997. aasta määrus kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT L 288, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 78)] või käesoleva määruse kohast ühenduse meedet (edaspidi „vaidlustatud meede”), võib nõukogu lihthäälteenamusega ja komisjoni ettepaneku põhjal, mis on esitatud pärast määruse (EÜ) nr 384/96 artikli 15 või määruse (EÜ) nr 2026/97 artikli 25 kohaselt loodud nõuandekomiteega (edaspidi „nõuandekomitee”) konsulteerimist, võtta vajaduse korral ühe või mitu järgmist meedet:

10

Määruse nr 1515/2001 artikli 2 lõige 1 näeb ette, et:

„Lisaks sellele võib nõukogu võtta kõiki artikli 1 lõikes 1 nimetatud meetmeid, et vajaduse korral arvestada VLO ettekandes esitatud vaidlustamata meetmeid käsitlevate juriidiliste tõlgendustega.”

11

Sama määruse artikkel 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Kõiki käesoleva määruse kohaselt kehtestatud meetmeid kohaldatakse alates nende jõustumise kuupäevast ja nende põhjal ei saa [tagasi maksta] enne kõnealust kuupäeva sisse nõutud tollimakse, kui ei ole sätestatud teisiti.” [täpsustatud tõlge]

12

Komisjoni 12. juuni 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 1069/97 (EÜT L 156, lk 11; edaspidi „ajutine määrus”) kehtestati Egiptusest, Indiast ja Pakistanist pärit puuvillase voodipesu impordi suhtes ajutine dumpinguvastane tollimaks. Määrusega nr 2398/97 kehtestas nõukogu kõnealuse impordi suhtes lõpliku dumpinguvastase tollimaksu.

13

Võttes arvesse VLO soovitusi asjaomase impordi ja määruse nr 1515/2001 sätete kohta, võttis komisjon 7. augustil 2001 vastu määruse (EÜ) nr 1644/2001. 28. jaanuaril 2002 võttis komisjon vastu määruse nr 160/2002 ja 22. aprillil 2002 määruse nr 696/2002. Ükski kolmest eelnimetatud määrusest ei näe ette määruse nr 2398/97 kohaldamisel tasutud summade tagasimaksmist.

14

1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (EÜT 1994, L 336, lk 103; edaspidi „dumpinguvastane leping”) VI artikli rakendamist käsitlev leping, mis on esitatud 15. aprillil 1994. aastal Marrakechis sõlmitud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu lisas 1 A, kiideti heaks nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80). WTO asutamislepingu lisas 2 sisaldub vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade ja protseduuride käsituslepe (edaspidi „käsituslepe”). Vastavalt käsitusleppele loodi vaidluste lahendamise organ.

15

Käsitusleppe artikli 3 lõige 2 sätestab:

„[…] Liikmed tõdevad, et [WTO vaidluste lahendamise süsteemi] eesmärk on kaitsta liikmete loendilepingute järgseid õigusi ja kohustusi ning selgitada kõnesolevate lepingute sätteid rahvusvahelise avaliku õiguse tõlgendamise tavareeglite kohaselt. VLO soovituste ja otsustega ei või suurendada ega vähendada loendilepingutes ette nähtud õigusi ega kohustusi.”

16

Vaekogu leidis oma 30. oktoobri 2000. aasta ettekandes, et Euroopa Ühendused olid rikkunud dumpinguvastase lepingu artiklitest 2.4.2, 3.4 ja 15 tulenevaid kohustusi määruse nr 2398/97 vastuvõtmise aluseks olnud uuringu meetodi osas.

17

Ühendus vaidlustas vaekogu teatud järeldused. WTO apellatsioonikogu (edaspidi „apellatsioonikogu”) kinnitas oma 1. märtsi 2001. aasta ettekandes, et ühenduse kasutatud „nullimismeetod” oli vastuolus dumpinguvastase lepingu artikliga 2.4.2 ning et ühendus toimis dumpinguvastase uurimise käigus haldus-, turustamis- ning üldkuludele vastavate summade ning kasumi väljaarvutamisel dumpinguvastase lepingu artikli 2.2.2. alapunkti ii vastaselt. Eeltoodud tõdemusi arvestades andis apellatsioonikogu VLO-le soovituse nõuda ühenduselt vajalike meetmete võtmist, tagamaks määruse nr 2398/97 kooskõla dumpinguvastasest lepingust tulenevate kohustustega.

18

VLO võttis 12. märtsil 2001 vastu apellatsioonikogu ettekande ning vaekogu ettekande apellatsioonikogu poolt muudetud kujul.

19

Ikea tegeleb Ühendkuningriigis kodukaupade tootmise ning jaemüügiga.

20

Ikea taotles Commissionersilt 10. juuni 2002. aasta kirjaga Pakistanist ja Indiast pärit puuvillase voodipesu impordil tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmist vastavalt määrusele nr 2398/97. Ikea taotles tagasimaksmist summas 230301,74 Inglise naela, mis vastab Pakistanist pärit puuvillase voodipesu impordil ajavahemikus märtsist 2000 kuni 29. jaanuarini 2002 tasutud tollimaksudele, ning summas 69902,29 Inglise naela, mis vastab osale Indiast pärit puuvillase voodipesu impordil ajavahemikus märtsist 2000 kuni 8. augustini 2001 tasutud tollimaksudest. Kõnealune taotlus tugines määruse nr 2913/92 artiklitele 236 ja 239.

21

Ikea väitis, et dumpinguvastaste tollimaksude arvutamine määruse nr 2398/97 alusel ja ka nimetatud määrus ise on õigusvastased. Ikea tugines eelkõige VLO poolt 1. märtsil 2001. aastal heakskiidetud ettekannetele, otsustele ning järeldustele. Commissioners lükkas 26. juuni 2002. aasta kirjaga Ikea tagasimaksmise taotluse tagasi.

22

Pärast seda, kui Ikea oli esitanud taotluse Commissionersi tagasilükkava otsuse uuesti halduskorras läbivaatamiseks, kinnitas asja läbivaadanud ametnik asjaomase otsuse 27. novembri 2002. aasta kirjaga.

23

Ikea esitas VAT and Duties Tribunal of London’isse hagi Commissionersi otsuse uuel läbivaatamisel vastuvõetud otsuse peale. VAT and Duties Tribunal jättis 8. septembril 2003 Ikea hagi rahuldamata, leides, et kuigi Ikeal oli võimalus vaidlustada määruse nr 2398/97 õiguspärasus EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel, ei teinud ta seda ettenähtud tähtaja jooksul. Sellest tulenevalt märkis VAT and Duties Tribunal, et Ikeal ei olnud võimalik minna mööda EÜ artiklis 230 sätestatud tähtajast, vaidlustades määrused nr 2398/97, 1644/2001 ja 160/2002 eelotsusetaotluse raames.

24

Ikea esitas 31. oktoobril 2003 mainitud otsuse peale apellatsiooni High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division’ile, tuginedes 1994. aasta rahandusseaduse (Finance Act 1994) artiklitele 14 ja 15. Oma nõuete toetuseks väidab Ikea sisuliselt, et esiteks tegi VAT and Duties Tribunal vea, leides, et määrused nr 2398/97, 1644/2001 ja 160/2002 puudutavad Ikeat otseselt ja isiklikult, ning teiseks, et nimetatud määrused on kas täielikult või osaliselt õigusvastased. 17. veebruaril 2004 anti Ikeale luba muuta oma nõudeid selliselt, et apellatsioon puudutaks ka määrust nr 696/2002.

25

High Court of Justice (England & Wales), Chancery Division tõdes, et Ikeal puudus pädevus määruse nr 2398/97 vaidlustamiseks EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel ja ta tühistas VAT and Duties Tribunali otsuse, misjärel otsustas nimetatud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma esimese küsimusega Euroopa Kohtul hinnata määruse nr 2398/97 kehtivust, arvestades dumpinguvastast lepingut, nii nagu seda on hiljem tõlgendatud VLO soovitustes ja otsustes, ja võttes arvesse algmäärust.

27

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik väidab, et VLO soovitused ja otsused moodustavad selgelt hagi ainsa aluse, kuna määruse nr 2398/97 kehtivust ei olnud enne kõnealuste nõuete esitamist vaidlustatud üheski iseseisvas hagis. Mainitud riigi arvates on see, kui Euroopa Kohus teeb tagasiulatuvalt otsuse ühenduse õiguse õiguspärasuse kohta, võttes arvesse VLO edasiulatuva mõjuga soovitusi või otsuseid, millel need soovitused tuginevad, vastuolus põhimõtetega, mis moodustavad määruse nr 1515/2001 aluse.

28

Nõukogu ja komisjon tõdevad, et kõnealused soovitused ja otsused puuvillase voodipesu impordi kohta ei ole Euroopa Kohtule siduvad ning et määrus nr 2398/97 ei ole ühenduse õigusega vastuolus üksnes seetõttu, et VLO hinnangul on kõnealuse määruse vastuvõtmine vastuolus ühendusele dumpinguvastasest lepingust tulenevate kohustustega.

29

Siinkohal tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kuulu WTO lepingud oma iseloomu ja ülesehituse tõttu üldiselt nende normide hulka, mille alusel Euroopa Kohus kontrollib ühenduse institutsioonide aktide õiguspärasust (30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-93/02 P: Biret International vs. nõukogu, EKL 2003, lk I-10497, punkt 52, ja 1. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-377/02: Van Parys, EKL 2005, lk I-1465, punkt 39 ning viidatud kohtupraktika).

30

Euroopa Kohus peab kontrollima kõnealuse ühenduse akti õiguspärasust WTO eeskirjade alusel vaid siis, kui ühendus soovib täita WTO raames võetud teatud kohustust, või olukorras, kus ühenduse õigusakt viitab sõnaselgelt WTO lepingute konkreetsetele sätetele (vt 23. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-149/96: Portugal vs. nõukogu, EKL 1999, lk I-8395, punkt 49, ning eespool viidatud kohtuotsused Biret International vs. nõukogu, punkt 53, ja Van Parys, punkt 40 ning viidatud kohtupraktika).

31

Määruse nr 1515/2001 artikli 1 kohaselt võib nõukogu pärast seda, kui VLO võtab vastu ettekande, sõltuvalt olukorrast kas tühistada vaidlustatud meetme või seda muuta, võttes vastavas olukorras vajalikuks peetavad erimeetmed.

32

Vastavalt määruse nr 1515/2001 artiklile 4 kohaldatakse seda määrust VLO ettekannete suhtes, mis on vastu võetud pärast 1. jaanuari 2001. Käesolevas asjas võttis VLO 12. märtsil 2001 vastu apellatsioonikogu ettekande ning vaekogu ettekande apellatsioonikogu poolt muudetud kujul.

33

Vastavalt määruse nr 1515/2001 artiklile 3 kohaldatakse selle määruse kohaselt kehtestatud meedet alates selle jõustumise kuupäevast ja sellele ei saa tugineda enne kõnealust kuupäeva sissenõutud tollimaksude tagasimaksmisel, kui ei ole sätestatud teisiti. Sama määruse kuues põhjendus sätestab kõnealuses küsimuses, et VLO poolt vastuvõetud ettekannetel on üksnes edasiulatuv mõju. Järelikult „kohaldatakse kõik[i] […] määruse [nr 1515/2001] kohaselt võetud meetme[i]d alates nende jõustumise kuupäevast ja seega ei saa nende põhjal [tagasi maksta] enne kõnealust kuupäeva sisse nõutud tollimakse”.

34

Lähtudes määruse nr 1515/2001 sätetest ja VLO soovitustest, võttis nõukogu esmalt 7. augustil 2001 vastu määruse nr 1644/2001. Seejärel võttis nõukogu 28. jaanuaril 2002 vastu määruse nr 160/2002 ja lõpuks 22. aprillil 2002 määruse nr 696/2002, millega kinnitatakse määrusega nr 2398/97 kehtestatud lõplik dumpinguvastane tollimaks, mida muudeti ja mille kohaldamine peatati määrusega nr 1644/2001.

35

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et põhikohtuasja asjaolude puhul ei saa kontrollida määruse nr 2398/97 õiguspärasust, arvestades dumpinguvastast lepingut, nii nagu seda lepingut on hiljem tõlgendatud VLO soovitustes, sest hilisematest määrustest tuleneb selgelt, et kuna ühendus on välistanud määruse nr 2398/97 alusel tasutud tollimaksu tagasimaksmise, ei kavatse ta mingil juhul rakendada WTO raames võetud erikohustust.

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab lisaks küsimuse määruse nr 2398/97 kehtivuse kohta algmäärust arvestades. Nimetatud kohus küsib sisuliselt, kas komisjon tegi asjaomase toote „arvestusliku” normaalväärtuse ja dumpingumarginaali kindlaksmääramisel ja ühenduse tootmisharule tekitatud kahju tuvastamisel ilmse hindamisvea.

37

Põhikohtuasja hageja tugineb algmääruse artikli 2 lõikele 6, mis puudutab toote normaalväärtuse kindlaksmääramist, artikli 2 lõikele 11, mis puudutab dumpingumarginaali kindlaksmääramist, ja sama määruse artikli 3 lõikele 5, mis puudutab ühenduse tootmisharule tekitatud kahju tuvastamist.

38

Ikea väidab sellega seoses, et kuna VLO otsustes esitatud dumpinguvastase lepingu asjaomaste artiklite tõlgendused kinnitavad asjaolu, et asjaomaste ühenduse institutsioonide poolt dumpingumarginaali kindlaksmääramisel ja tekitatud kahju tuvastamisel kasutatud meetodid on väärad, siis on alust tõdeda, et asjaomased meetodid on ka algmäärusega vastuolus.

39

Komisjon ja nõukogu leiavad seevastu, et määrus nr 2398/97 on ühenduse õigust arvestades jätkuvalt kehtiv. Komisjon leiab nõukogu toetusel, et määruse nr 2398/97 sätted, mis on vaidlustatud algmäärusele viidates, kajastavad pikaajalist praktikat, mida ühenduse kohtud pole seni vääraks tunnistanud.

40

Sellega seoses tuleb meenutada – nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 102 –, et ühenduse institutsioonidel on ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad (vt selle kohta 4. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 191/82: Fediol vs. Komisjon, EKL 1983, lk 2913, punkt 26, ja 7. mai 1987. aasta otsus kohtuasjas 255/84: Nachi Fujikoshi vs. nõukogu, EKL 1987, lk 1861, punkt 21).

41

Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et nii valiku tegemine selliste erinevate dumpingumarginaali arvutamise meetodite vahel nagu need, mis on ära toodud algmääruse artikli 2 lõikes 11, kui ka toote normaalväärtuse hindamine või kahju tuvastamine eeldavad keerulise majandusliku olukorra hindamist ning et kohtulik kontroll sellise hinnangu üle peab piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormidest kinnipidamist, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate asjaolude sisulist õigsust, ilmsete vigade puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel ja võimu kuritarvitamise puudumist (vt selle kohta 7. mai 1987. aasta otsus kohtuasjas 240/84: NTN Toyo Bearing jt vs. nõukogu, EKL 1987, lk 1809, punkt 19; 14. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C-156/87: Gestetner Holdings vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1990, lk I-781, punkt 63, ja 19. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-150/94: Ühendkuningriik vs. nõukogu, EKL 1998, lk I-7235, punkt 54).

42

Järelikult tuleb uurida, kas ühenduse institutsioonid tegid asjaomase toote „arvestusliku” normaalväärtuse ja dumpingumarginaali kindlaksmääramisel ning ühenduse tootmisharule tekitatud kahju tuvastamisel ilmse hindamisvea ühenduse õigust arvestades.

43

Normaalväärtus arvutatakse kõigi äriühingute poolt ühendusse eksporditud iga liiki toodete osas vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 3. Normaalväärtus määratakse kindlaks, lisades iga äriühingu eksporditud tooteliikide tootmiskuludele mõistliku summa, mis vastab müügi-, haldus- ja üldkuludele ning kasumile.

44

Indiast pärit impordi puhul tuleb tõdeda, et kuna vaid üks äriühing teostas üleüldse tüüpilist omamaist müüki ning et kasumiga müüdavate mudelite omamaine müük moodustas vähem kui 80%, kuid enam kui 10% kogu omamaisest müügist, loeti kõnesolev müük toimunuks tavapärase kaubandustegevuse käigus. Järelikult on müügi-, haldus- ja üldkuludele ning kasumile vastav summa, mida kasutati normaalväärtuse kindlaksmääramisel kõigi uurimisaluste äriühingute puhul, vastavuses asjaomaste äriühingute kulude ja tuludega, nagu näeb ette algmääruse artikli 2 lõige 6. Sama leiti Pakistanist pärit impordi puhul.

45

Üheainsa ettevõtte kasumimarginaali kasutamise küsimuses märgib määruse nr 2398/97 põhjendus 18, et uuring piirdus tootjate/eksportijate valimiga vastavalt algmääruse artiklile 17 ning et valdav enamus koostööd teinud India äriühingutest on eksportijad, kes ei müü samasuguseid tooteid oma siseturul. Komisjoni valimisse kuulus viis India tootjat/eksportijat, kellest kaks deklareerisid valiku tegemise ajal, et nad on mainitud turul samasuguseid tooteid müünud.

46

Ent nagu täpsustab vaatlusaluse määruse põhjendus 23, selgus uuringu käigus, et uuringu toimumise ajal teostas samasuguste toodete tüüpilist omamaist müüki vaid üks asjaomane tootja/eksportija. Pealegi ei välista alusmääruse artikli 2 lõike 6 punktis a sisalduv viide teiste uurimisaluste eksportijate või tootjate puhul kindlaksmääratud tegelikele kaalutud keskmistele kasumisummadele, et nimetatud summat ei võiks kindlaks määrata ainult ühe eksportija või tootja tehingute ja/või tooteliikide kaalutud keskmisele tuginedes.

47

Sellega seoses tuleb märkida, nagu tõdes ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 132–142, et nõukogu ei teinud ilmset hindamisviga, leides, et müügi-, haldus- ja üldkuludele ning kasumile vastavate summade kindlaksmääramisel võib kohaldada algmääruse artikli 2 lõike 6 punkti a, kui kättesaadav informatsioon puudutab vaid üht tootjat ja võimaldab jätta kõrvale sellist müüki puudutava informatsiooni, mis ei ole toimunud tavapärase kaubandustegevuse käigus.

48

Esiteks ei välista mitmuse vormi kasutamine algmääruse artikli 2 lõike 6 punktis a toodud väljendis „teised eksportijad või tootjad” võimalust võtta arvesse üht sellist ettevõtjat puudutavaid andmeid, kes teostas uurimisaluste ettevõtjate hulgast ainsana samasuguse toote tüüpilist omamaist müüki asukohariigi turul. Teiseks kujutab teiste eksportijate või tootjate väljaspool tavapärast kaubandustegevust toimunud müügi kõrvalejätmine kasumimarginaali kindlaksmääramisel endast normaalväärtuse leidmise adekvaatset meetodit, mis on kooskõlas algmääruse artikli 1 lõikes 2 ja artikli 2 lõikes 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt normaalväärtuse aluseks tuleb reeglina võtta tavapärase kaubandustegevuse käigus toimuv müük.

49

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et nõukogu ei teinud asjaomase toote „arvestusliku” normaalväärtuse arvutamisel ilmset hindamisviga.

50

Dumpingumarginaali lõpliku kindlaksmääramise osas soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas üldise dumpingumarginaali kindlaksmääramisel kasutatud „nullimismeetod”, nii nagu seda kohaldati põhikohtuasjas toimunud dumpinguvastases uurimises, on kooskõlas algmääruse artikli 2 lõikega 11.

51

Alustuseks tuleb meenutada, et müügi-, haldus- ja muude kulude ning kasumi arvutamisel väidetavalt tehtud vead ning „nullimismeetodi” kasutamine puudutavad dumpingumarginaali kindlaksmääramist. Dumpingu tuvastamise raames tehtud kohandamise õigusvastasus mõjutab dumpinguvastase tollimaksu kohaldamise õiguspärasust üksnes sedavõrd, kuivõrd dumpinguvastane tollimaks ületab tollimaksu, mis kuulub kohaldamisele nimetatud täpsustuse puudumisel.

52

Algmääruse artikli 2 lõike 12 kohaselt on dumpingumarginaal summa, mille võrra normaalväärtus ületab ekspordihinna. Uuringu läbiviimise eest vastutavad asutused määravad kõnealuse marginaali kindlaks vastavalt mainitud artikli lõikele 10 samalaadse toote normaalväärtuse ja ühendusse eksportimisel kohaldatava ekspordihinna õiglase võrdluse alusel.

53

Põhikohtuasjas ei vaidlustatud asjaolu, et dumpingumarginaal arvutati, võrreldes tooteliikide kaalutud keskmist „arvestuslikku” normaalväärtust tooteliikide kaalutud keskmise ekspordihinnaga. Asjaomased asutused märkisid esiteks ära uurimisaluse toote eri mudelid. Siis arvutasid nimetatud asutused iga asjaomase mudeli kaalutud keskmise „arvestusliku” normaalväärtuse ja kaalutud keskmise ekspordihinna ning võrdlesid neid omavahel. Teatud mudelite puhul, mille ekspordihind oli normaalväärtusest madalam, tuvastati dumpingu olemasolu. Teiste mudelite puhul, mille ekspordihind ületas normaalväärtuse, tõdeti seevastu, et eksisteerib negatiivne dumpingumarginaal.

54

Uurimisaluse toote dumpingu kogusumma leidmiseks liitsid asjaomased asutused seejärel kõigi nende mudelite dumpingusummad, mille puhul tuvastati dumpingu olemasolu. Seevastu võrdsustasid asjaomased asutused kõik negatiivsed dumpingumarginaalid nulliga. Dumpingu kogusumma väljendati seejärel protsendina kõigi mudelite kõigi eksporditehingute kumulatiivsest väärtusest sõltumata sellest, kas vastava mudeli osas eksisteeris dumping või mitte.

55

Selles osas tuleb märkida, et algmääruse artikkel 2 ei viita üldse „nullimismeetodile”. Seevastu asetab asjaomane määrus ühenduse institutsioonidele sõnaselgelt kohustuse teostada ekspordihinna ja normaalväärtuse õiglane võrdlus vastavalt selle määruse artikli 2 lõigetele 10 ja 11.

56

Algmääruse artikli 2 lõige 11 täpsustab, et kaalutud keskmist normaalväärtust võrreldakse „kõigi ühendusse suunatud ekspordi tehingute […] kaalutud keskmiste hindadega”. Kõnealuses asjas väljendus nimetatud võrdluse käigus negatiivsete dumpingumarginaalide puhul „nullimismeetodi” kasutamine eksporditehingute hindade muutusena. Sellist meetodit kasutades ei arvutanud nõukogu välja dumpingu kogusummat võrdluste alusel, mis kajastavad täies ulatuses kõiki võrreldavaid ekspordihindu, ja kuna ta arvutas asjaomase marginaali ülalkirjeldatud viisil, tegi nõukogu ühenduse õigust arvestades ilmse hindamisvea.

57

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et ühenduse institutsioonid toimisid algmääruse artikli 2 lõike 11 vastaselt, kohaldades uurimisaluse toote dumpingumarginaali arvutamise raames iga kõnealuse tooteliigi osas negatiivsete dumpingumarginaalide „nullimismeetodit”.

58

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul hinnata määruse nr 2398/97 kehtivust seoses sellega, et selles määruses ei ole võetud kahju hindamisel arvesse kõiki ühenduse tootmisharu olukorda mõjutavaid asjakohaseid kahjuga seonduvaid tegureid, ning seoses sellega, et seal on kahju tuvastamisel ekslikult tuginetud ühenduse tootmisharusse mittekuuluvate äriühingutega seotud asjaoludele, mis on vastuolus algmääruse artikli 3 lõikega 5.

59

Tuleb meenutada, et vastavalt algmääruse artikli 1 lõikele 1 võib dumpinguvastast tollimaksu dumpingtoote suhtes kohaldada vaid siis, kui selle toote vabasse ringlusse lubamine ühenduses tekitab kahju, kusjuures mõiste „kahju” tähendab sama määruse artikli 3 lõike 1 kohaselt ühenduse tootmisharule tekitatud olulist kahju, ühenduse tootmisharule olulise kahju tekitamise ohtu või ühenduse tootmisharu rajamise olulist pidurdamist.

60

Sellega seoses tuleb tõdeda, et määruse nr 2398/97 põhjenduse 34 kohaselt esindavad komisjonile kaebuse esitanud 35 äriühingut suurt osa ühenduse kogutoodangust algmääruse artikli 5 lõike 4 tähenduses, moodustades seega ühenduse tootmisharu sama määruse artikli 4 lõike 1 mõistes. Määruse nr 2398/97 põhjendusest 41 tuleneb siiski, et ühenduse tootmisharule tekitatud kahju uurimine tugineb kogu ühendust puudutavatele andmetele ning et ühenduse tootmisharule tekitatud kahju ei käsitleta üksnes ühenduse tootmisharu tasandil, nii nagu see on määratletud asjaomase määruse artikli 4 lõikes 1.

61

Mis puutub küsimusse, kas ühenduse ametivõimud tegid ilmse hindamisvea, jättes kogumis hindamata kõiki ühenduse tootmisharu olukorda mõjutavad asjakohased kahjuga seonduvad tegureid, mis on loetletud algmääruse artikli 3 lõikes 5, siis tuleb täpsustada, et mainitud säte annab asjaomastele ametivõimudele kaalutlusõiguse erinevate näitajate uurimiseks ja hindamiseks.

62

Nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 193 ja 194, nõuab kõnesolev säte üksnes, et hinnataks kõiki „asjakohaseid [ühenduse tootmisharu] seisundit mõjutavaid” majandustegureid ja -näitajaid, ning teiseks tuleneb selle sätte sõnastusest, et esitatud majandustegurite ja -näitajate „loend ei ole ammendav”.

63

Järelikult tuleb tõdeda, et kui asjaomased institutsioonid võtsid dumpingu objektiks oleva impordi mõju uurimisel arvesse üksnes ühenduse tootmisharu olukorda mõjutavaid asjakohaseid tegureid, ei ületanud nad keeruliste majanduslike olukordade hindamiseks neile antud kaalutlusõigust. Lisaks ei mõjutanud määruse nr 1644/2001 raames läbiviidud uue hindamise käigus väidetavalt tehtud vead ühenduse tootmisharule tekitatud kahju tuvastamist.

64

Eeltoodud kaalutlustel tuleb nentida, et ühenduse institutsioonid ei teinud asjaomase kahju olemasolu ja ulatuse tuvastamisel ilmset hindamisviga.

65

Eeltoodud sedastust arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 2398/97 artikkel 1 on kehtetu, kuna nõukogu kohaldas uurimisaluse toote dumpingumarginaalide kindlaksmääramisel iga asjassepuutuva tooteliigi osas negatiivsete dumpingumarginaalide „nullimismeetodit”.

66

Sellest tulenevalt ja ilma et oleks vaja vastata teistele asjaomaste määruste kehtivust puudutavatele küsimustele, on kohane käsitleda viiendat küsimust, mis puudutab määruse nr 2398/97 artikli 1 kehtetuse tuvastamisega kaasnevaid tagajärgi, mis seonduvad põhikohtuasja importija õigusega kõnesoleva määruse rakendamisel tasutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmisele.

67

Kehtivuse hindamist puudutava eelotsusetaotluse raames kuulub liikmesriigi ametivõimude pädevusse välja selgitada, millised on kehtetuks tunnistamise tagajärjed siseriiklikus õiguskorras (vt 30. oktoobri 1975. aasta otsus kohtuasjas 23/75: Rey Soda, EKL 1975, lk 1279, punkt 51); sellest tuleneb, et kuna määruse nr 2398/97 kohaselt tasutud dumpinguvastased tollimaksud ei tulenenud seadusest määruse nr 2913/92 artikli 236 lõike 1 tähenduses, peaks toll need põhimõtteliselt selle sätte alusel tagasi maksma, kui sellise tagasimaksmise tingimused – muu hulgas mainitud artiklis 2 sätestatu – on täidetud, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

68

Järgmiseks tuleb sedastada, et üksnes siseriiklikud kohtud on pädevad lahendama selliste summade tagasinõudmist puudutava hagi, mille siseriiklik asutus on õigusvastaselt sisse nõudnud hiljem kehtetuks tunnistatud ühenduse õigusnormide alusel (vt selle kohta 30. mai 1989. aasta otsus kohtuasjas 20/88: Roquette vs. komisjon, EKL 1989, lk 1553, punkt 14, ja 13. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C-282/90: Vreugdenhil vs. komisjon, EKL I-1937, punkt 12).

69

Eeltoodud kaalutlustel tuleb viiendale küsimusele vastata, et põhikohtuasjas kõne all oleval importijal, kes esitas siseriiklikus kohtus hagi otsuste peale, millega nõuti dumpinguvastaste tollimaksude tasumist vastavalt määrusele nr 2398/97, mis tunnistatakse käesoleva otsusega kehtetuks, on põhimõtteliselt õigus tugineda põhikohtuasjas asjaomase akti kehtetusele, et nõuda tasutud tollimaksude tagasimaksmist vastavalt määruse nr 2913/92 artikli 236 lõikele 1.

70

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a põhikohtuasja poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: