Kohtuasi C-255/04

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Prantsuse Vabariik

Vastuvõetavus – Kohtuasja aluseks oleva hagi põhjenduste ja esitatud nõuete lahknevus – Eeskiri, mille kohaselt kohus ei või otsustada ultra petita – EÜ artikkel 49 – Siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt litsentsi väljastamine sõltub turuvajadustest – Siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette palgalise töösuhte eelduse – Ümberpööratud tõendamiskoormis – Menetlust reguleerivate sätete puudumine Peterbroecki kohtupraktika tähenduses – Sotsiaalkaitse – Kohaldatavate õigusaktide koordineerimine määruse (EMÜ) nr 1408/71 abil – Võitlus varjatud töösuhetega

Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 15. juuni 2006 

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.     Liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise hagi – Hagiavaldus – Etteheidete ja väidete esitamine – Vorminõuded

(EÜ artikkel 226; Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 21; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 38 lõike 1 punkt c)

2.     Isikute vaba liikumine – Teenuste osutamise vabadus – Piirangud

(EÜ artikkel 49)

3.     Isikute vaba liikumine – Teenuste osutamise vabadus – Piirangud

(EÜ artikkel 49)

1.     Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 ning kodukorra artikli 38 lõike 1 punkti c kohaselt on komisjon kohustatud EÜ artikli 226 alusel esitatud hagis esitatud nõuetes ära märkima etteheited, mille osas Euroopa Kohtult seisukohta oodatakse. Nõuded peavad olema esitatud ühemõtteliselt, et Euroopa Kohus ei saaks otsustamisel tegutseda ultra petita või jätta etteheite kohta seisukoht võtmata.

(vt punkt 24)

2.     Liikmesriik rikub EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi, nähes mõnes teises liikmesriigis registreeritud artistide vahendajatele litsentsi väljastamise jaoks tingimusena ette vajaduse artistide palkamise järele, kuivõrd ei ole esitanud ühtegi põhjendust, mis võiks sellist takistust õigustada.

(vt punktid 29, 55 ja resolutiivosa)

3.     Liikmesriik rikub EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi, kehtestades tasulise töösuhte eelduse artistide suhtes, keda tunnustatakse teenuseosutajatena nende päritoluliikmesriigis, kus nad tavaliselt analoogseid teenuseid osutavad – eeldus, mis toob ühtlasi kaasa töötajate suhtes kehtiva sotsiaalkindlustussüsteemi ja iga-aastase tasulise puhkuse skeemi kohaldamise.

Teenuseosutajate sotsiaalne kaitse võib põhimõtteliselt kujutada endast ülekaalukast avalikust huvist tulenevat põhjust, mis võib olla õigustuseks teenuste osutamise vabaduse suhtes kehtestatud piirangule. Sellegipoolest kuulub teenuseosutajate sotsiaalkindlustuse valdkonnas kehtivate õigusaktidega seonduv problemaatika ühenduse õiguse reguleerimisalasse, mille alusel kehtib kõnealuste artistide suhtes nende asukohaliikmesriigi sotsiaalkindlustus, mistõttu kõnealusel liikmesriigil ei ole alust nende suhtes riigi enda sotsiaalkindlustussüsteemi kehtestada. Teenuseosutajate õigust tasulisele puhkusele on raske füüsilisest isikust ettevõtjana töötamisega kokku sobitada.

Pealegi ei saa kõnealust meedet õigustada ka võitlusega varjatud töösuhete vastu, kuivõrd asjaolu, et mitmesuguste ürituste korraldajad palkavad artiste tavaliselt ajutiselt ja lühikesteks ajavahemikeks, ei ole iseenesest piisav alus varjatud töösuhete tõendamiseks. Seda toetab asjaolu, et kõnealuseid artiste tunnustatakse teenuseosutajatena nende asukohariigis, kus nad tavaliselt analoogseid teenuseid osutavad.

(vt punktid 45, 47–49, 51, 52, 55 ja resolutiivosa)

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

15. juuni 2006(*)

Vastuvõetavus – Kohtuasja aluseks oleva hagi põhjenduste ja esitatud nõuete lahknevus – Eeskiri, mille kohaselt kohus ei või otsustada ultra petita – EÜ artikkel 49 – Siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt litsentsi väljastamine sõltub turuvajadustest – Siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette palgalise töösuhte eelduse – Ümberpööratud tõendamiskoormis – Menetlust reguleerivate sätete puudumine Peterbroeck’i kohtupraktika tähenduses – Sotsiaalkaitse – Kohaldatavate õigusaktide koordineerimine määruse (EMÜ) nr 1408/71 abil – Võitlus varjatud töösuhetega

Kohtuasjas C-255/04,

mille esemeks on 14. juunil 2004 EÜ artikli 226 alusel esitatud liikmesriigi kohustuse rikkumise hagi,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: A.-M. Rouchaud-Joët ja E. Traversa, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Prantsuse Vabariik, esindajad: G. de Bergues ja A. Hare,

kostja,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees P. Jann (ettekandja) ning kohtunikud N. Colneric, J. N. Cunha Rodrigues, M. Ilešič ja E. Levits,

kohtujurist: M. Poiares Maduro,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1       Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagis Euroopa Kohtul tuvastada, et:

–       kuna Prantsuse Vabariik on näinud mõnes teises liikmesriigis asutatud agentuurile, mis tegeleb artistide vahendamisega, litsentsi väljastamise jaoks ette tingimuse, et artistide palkamise vajadust silmas pidades peab vahendustegevus olema kasumlik,

–       on kehtestanud palgalise töösuhte eelduse artistide suhtes, keda tunnustatakse teenuseosutajatena nende päritoluliikmesriigis, kus nad tavaliselt analoogseid teenuseid osutavad,

siis on Prantsuse Vabariik rikkunud EÜ artiklist 43 ja EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigusnormid

2       Käesolevas kohtuasjas tõusetuvad lisaks EÜ artikli 49 tõlgendamisele küsimused ka seoses ühenduse sotsiaalkindlustusalaste õigusnormidega.

3       Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustussüsteemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3), mida on muudetud nõukogu 29. juuni 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 1606/98 (EÜT L 209, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 308) (edaspidi „määrus nr 1408/71”), artikli 4 lõige 1 sätestab:

„Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

a)      hüvitised haiguse ning raseduse ja sünnituse korral;

b)      invaliidsushüvitised, sealhulgas hüvitised, mis on mõeldud töövõime säilitamiseks või parandamiseks;

c)      vanadushüvitised;

d)      toitjakaotushüvitised;

e)      tööõnnetus- ja kutsehaigushüvitised;

f)      matusetoetused;

g)      töötushüvitised;

h)      perehüvitised.”

4       Sama määruse artikli 13 lõige 1 sätestab:

„Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluva töötaja suhtes kohaldatakse ainult ühe liikmesriigi õigusakte. Kõnealused õigusaktid määratakse kindlaks vastavalt käesoleva jaotise sätetele.”

5       Määruse nr 1408/71 artikli 14a lõike 1 punkti a kohaselt „[t]avaliselt ühe liikmesriigi territooriumil füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva isiku suhtes, kes töötab ka teise liikmesriigi territooriumil, jäävad kohaldatavaks esimesena nimetatud liikmesriigi õigusaktid, tingimusel et eeldatavad tööd ei kesta kauem kui 12 kuud.”

 Siseriiklikud õigusnormid

6       Käesolevas asjas kohaldatavad Prantsuse õigusnormid puudutavad esiteks artistide vahendamist ja teiseks artistina tegutsemist.

 Artistide palkamist puudutav kord Prantsusmaal

–       Litsentsi väljastamine sõltuvalt turuvajadustest

7       Töökoodeksi (2. jaanuari 1973. aasta seadus nr 73-4 (JORF 3.1.1973, lk 52) põhjendatud arvamuses ette nähtud perioodi lõpus kehtinud versiooni artikkel L. 762‑3 sätestab:

„Artistide vahendajale litsentsi väljastamise, uuendamise ja tagasivõtmise tingimused määratakse kindlaks Conseil d’Etat’ dekreediga.

Nimetatud tingimused puudutavad artistide vahendaja moraali, tegutsemisviisi ja seda, kas vahendustegevus on artistide palkamise vajadust silmas pidades vajalik.”

8       Töökoodeksi põhjendatud arvamuses ette nähtud perioodi lõpus kehtinud versiooni artikkel R. 762-6 nägi ette, et „kõik dokumendid ja kogu teave huvitatud isikute iseloomu, moraali ja kutsealase tegevuse, samuti konkreetsete tingimuste kohta artistide vahendajana tegutsemise osas (seda ka varem) ning artistide palkamise vajaduse kohta edastatakse [töövaldkonna ministri poolt töökoodeksi artikli R. 762-3 alusel loodud nõuandva komisjoni] liikmetele, kes on kohustatud hoidma neile edastatud teabe konfidentsiaalsena”.

9       Töökoodeksi artiklit L. 762‑3 muudeti hiljem 18. jaanuari 2005. aasta seadusega nr 2005‑32 sotsiaalse ühtekuuluvuse programmi vastuvõtmise kohta (JORF 19.1.2005, lk 864) ning see ei sisalda enam viidet turuvajadustele.

–       Nõue, mille kohaselt tuleb kasutada Prantsuse agenti

10     Töökoodeksi artikkel L. 762‑9 (versioonis, mis kehtis põhjendatud arvamuses ette nähtud perioodi lõpus) nägi ette, et „välisriigi vahendajad ei või Prantsusmaal artiste palgata ilma Prantsuse agendi vahendusteenuseta, välja arvatud juhul, kui Prantsusmaa ja asjassepuutuva riigi vahel on sõlmitud vastav kokkulepe”.

11     Viidatud sätet muudeti 22. veebruari 2001. aasta määrusega nr 2001‑177, mis võeti vastu Euroopa ühenduste asutamislepingu artiklite 43 ja 49 kohaldamiseks artisti kutsetegevusele (JORF 24.2.2001, lk 3024). Alates selle muudatuse kehtestamisest ei ole teises liikmesriigis tegutsevad artistide vahendajad enam kohustatud kasutama Prantsuse agendi vahendusteenust, vaid neile peab üksnes teatud juhtudel olema väljastatud litsents.

–       Litsentsi olemasolu nõue

12     Alates määruse nr 2001‑177 jõustumisest näeb töökoodeksi artikkel L. 762‑9 ette, et „Euroopa Ühenduse liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga liitunud riigi artistide vahendajad […] võivad tegutseda Prantsusmaal tingimusel, et neile on väljastatud litsents artiklis L. 762‑3 ettenähtud tingimustel, või juhul, kui nad esitavad litsentsi, mis on neile võrreldavatel tingimustel väljastatud mõnes eelnimetatud riigis”.

–       Prantsusmaal registreerimise nõue

13     Töökoodeksi artikkel R. 762‑12 (versioonis, mis kehtis põhjendatud arvamuses ette nähtud perioodi lõpus) sätestab:

„Isik, kellele on väljastatud litsents, peab ühe kuu jooksul teatama agentuuri asukohajärgse departemangu töö- ja käsitöövaldkonna departemangu tasandi direktorile kõigist juhtudest, kus artiste vahendav agentuur on palganud tööd otsiva kliendi […]”.

14     Sama koodeksi artikkel R. 762‑13 (versioonis, mis kehtis põhjendatud arvamuses ette nähtud perioodi lõpus) sätestab:

„Artiste vahendav agentuur on kohustatud iga kuu edastama agentuuri asukohajärgse departemangu töö- ja käsitöövaldkonna departemangu tasandi juhatusele statistika palgatud artistide kohta. […]

[…]”.

15     Alates 8. märtsi 2004. aasta dekreedist nr 2004‑206, mis puudutas Euroopa Ühenduse liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga liitunud riigi kodanike tegutsemist artistide vahendajana ja millega muudeti töökoodeksit (II osa: Conseil d’Etat’ dekreedid) (JORF 10.3.2004, lk 4685), sätestavad artiklid R. 762‑15 ja R. 762‑17 üksnes selle, et artistide vahendaja, kes on pärit mõnest teisest liikmesriigist, peab „vajadusel” täpsustama „Prantsusmaal avatava kontori või filiaali asukoha”.

 Artistina tegutsemist reguleeriv kord Prantsusmaal

16     Töökoodeksi artikkel L. 762‑1 (versioonis, mis kehtis põhjendatud arvamuses ette nähtud perioodi lõpus) nägi ette palgalise töösuhte eelduse. Artikkel sätestab:

 „Lepingud, mille alusel füüsiline või juriidiline isik võtab tasu eest tööle artisti, et seeläbi kasu teenida, käsitletakse eelduslikult töölepinguna, tingimusel et artist ei tegutse sellisel lepingu esemena märgitud alal tingimustel, mille puhul on nõutav tema kandmine äriregistrisse.

 See eeldus kehtib sõltumata sellest, milline on tasu maksmise viis ja summa ning kuidas pooled on lepingut nimetanud. Eeldust ei kummuta ka asjaolu, et artist säilitab oma kunstilise väljendusvabaduse, et talle kuuluvad kõik materjalid, mida ta kasutab, või osa neist, või et ta ise on palganud assistendiks ühe või mitu inimest, kui ta osaleb etenduses isiklikult.

[…]”

 Asjaolud ja kohtueelne menetlus

17     Pärast seda, kui komisjon oli andnud Prantsuse Vabariigile võimaluse esitada oma seisukoht, saatis ta 26. jaanuaril 2000 põhjendatud arvamuse, milles teavitas liikmesriiki sellest, et teatud siseriiklikud õigusnormid, mis käsitlevad artistide vahendamist ja tegutsemist artistina, tunduvad olevalt vastuolus EÜ artiklitega 43 ja 49. Seejärel kutsus ta liikmesriiki võtma EÜ asutamislepingust tulenevate kohustuste täitmiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul põhjendatud arvamuse kättesaamisest. Kuna komisjon ei olnud rahul Prantsuse ametiasutuste 28. aprilli 2000. aasta vastusega ning teabega, mis edastati talle 29. detsembril 2000, 13. märtsil 2002, 20. veebruaril 2003 ja 4. septembril 2003, otsustas ta esitada käesoleva hagi.

 Hagi

18     Komisjon esitab hagi põhjendustes kaks etteheidet, mis puudutavad artistide palkamist ja artistina tegutsemist reguleerivat korda Prantsusmaal, ning millest esimene jaguneb neljaks osaks.

19     Esimese etteheite neli osa tulenevad järgnevast:

–       EÜ artiklitega 43 ja 49 on vastuolus Prantsuse õigusakt, mis kehtis põhjendatud arvamuses ette nähtud perioodi lõpus ja millega nähti ette, et artistide vahendajad, kes on registreeritud mõnes teises liikmesriigis, kasutavad Prantsuse agendi vahendusteenust;

–       EÜ artikliga 49 on vastuolus Prantsuse õigusakt, mis kehtis põhjendatud arvamuses ette nähtud perioodi lõpus ja millega nähti ette, et mõnes teises liikmesriigis registreeritud artistide vahendajate peamine või püsiv tegevuskoht peab olema Prantsusmaal;

–       EÜ artikliga 49 on vastuolus Prantsuse õigusakt, mis võeti vastu pärast põhjendatud arvamuses ette nähtud perioodi möödumist ja millega nähti ette, et mõnes teises liikmesriigis registreeritud artistide vahendajatele peab teatud juhtudel olema Prantsuse ametiasutuste poolt väljastatud litsents, ilma et võetaks arvesse päritoluliikmesriigis juba varem esitatud tõendeid ja tagatisi, ja

–       EÜ artikliga 49 on vastuolus Prantsuse õigusakt, mis kehtis põhjendatud arvamuses ette nähtud perioodi lõpus ja millega nähti ette, et litsentsi väljastamine mõnes teises liikmesriigis registreeritud artistide vahendajatele sõltub artistide palkamise vajadusest.

20     Teine etteheide tulenes asjaolust, et EÜ artikliga 49 on vastuolus Prantsuse õigusakt, mis kehtis põhjendatud arvamuses ette nähtud perioodi lõpus ja millega nähti ette, et lepingud, mille alusel füüsiline või juriidiline isik võtab tasu eest tööle artisti, et seeläbi kasu teenida, käsitletakse eelduslikult töölepinguna, ning seda selles osas, milles seda õigusakti kohaldatakse artistidele, kes osutavad teenuseid, olles pärit mõnest teisest liikmesriigist (edaspidi „palgalise töösuhte eeldus”).

21     Komisjon võttis kirjaliku menetluse käigus tagasi esimese etteheite esimese ja teise osa.

22     Seega tuleb käesoleva hagi puhul piirduda sellega, et EÜ artiklist 49 lähtudes uurida esimese etteheite kolmandat ja neljandat osa ning teist etteheidet.

 Esimese etteheite kolmas osa, mis käsitleb asjaolu, et teatud juhtudel on nõutav Prantsuse ametiasutuste poolt väljastatud litsents, ilma et oleks arvestatud päritoluliikmesriigis juba varem esitatud tõendeid ja tagatisi

23     Prantsuse valitsus väidab, et hagi põhjenduste ja hageja nõuete lahknevuse tõttu on hagi vastuvõetamatu. Ta leiab, et esimese etteheite kolmandat osa hagis esitatud nõuete hulgas ära toodud ei ole.

24     Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 ning kodukorra artikli 38 lõike 1 punkti c kohaselt on komisjon kohustatud EÜ artikli 226 alusel esitatud hagis esitatud nõuetes ära märkima etteheited, mille osas Euroopa Kohtult seisukohta oodatakse (vt selle kohta 13. detsembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑347/88: komisjon v. Kreeka, EKL 1990, lk I‑4747, punkt 28, ja 31. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑52/90: komisjon v. Taani, EKL 1992, lk I‑2187, punkt 17). Nõuded peavad olema esitatud ühemõtteliselt, et Euroopa Kohus ei saaks otsustamisel tegutseda ultra petita või jätta etteheite kohta seisukoht võtmata (vt selle kohta 14. detsembri 1962. aasta otsus liidetud kohtuasjades 46/59 ja 47/59: Meroni v. ülemamet, EKL 1962, lk 783, 801 ja 20.  novembri 2003.  aasta otsus kohtuasjas C‑296/01: komisjon v. Prantsusmaa, EKL 2003, lk I‑13909, punkt 121).

25     Seega tuleb käesoleval juhul nentida, et kuigi komisjon on kõnesolevat etteheidet nimetanud hagi põhjendustes, ei ole ta seda esitanud oma nõuetes. Kuna etteheidet nõude esemeks olevate etteheidete hulgas mainitud pole, siis tuleb seda pidada vastuvõetamatuks.

26     Eeltoodut arvestades on esimese etteheite kolmas osa vastuvõetamatu.

 Esimese etteheite neljas osa, mis seab litsentsi väljastamise puhul tingimuseks turuvajaduse

 Poolte argumendid

27     Komisjon väidab, et siseriiklik õigusakt, mis näeb mõnes teises liikmesriigis registreeritud artistide vahendajatele litsentsi väljastamise tingimusena ette artistide palkamise vajaduse, kujutab endast ebaseaduslikku piirangut EÜ artiklis 49 sätestatud teenuste osutamise vabaduse suhtes.

28     Prantsuse valitsus nendib, et mõnes teises liikmesriigis registreeritud artistide vahendajate poolt teenuste osutamine oli piiratud, nagu komisjon on seda väitnud, kuid täpsustab, et kõne all olevat sätet muudeti vahepeal seadusega nr 2005‑32.

 Euroopa Kohtu hinnang

29     Sellega seoses piisab, kui märkida – nagu Prantsuse valitsus on seda ka tunnistanud –, et siseriiklik õigusakt, mis näeb sellise tegevuse puhul nagu artistide palkamine litsentsi väljastamise tingimusena ette vajaduse artistide palkamise järele, kujutab endast takistust, kuna sellega püütakse teenuseosutajate arvu piirata. Prantsuse valitsus ei ole esitanud ühtegi põhjendust, mis võiks sellist takistust õigustada.

30     Mis puudutab Prantsuse valitsuse argumenti, mis tuleneb vahepeal vastu võetud seadusemuudatusest, siis tuleb meenutada, et EÜ artikli 226 alusel esitatud hagi korral tuleb rikkumise olemasolu hindamisel võtta aluseks olukord liikmesriigis põhjendatud arvamuses ette nähtud tähtaja lõpus (vt eelkõige 19.  märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑13/00: komisjon v. Iirimaa, EKL 2002, lk I‑2943, punkt 21).

31     Käesoleval juhul ei olnud Prantsuse õigusakti, mis nägi mõnes teises liikmesriigis registreeritud vahendajatele litsentsi väljastamise tingimusena ette vajaduse artistide palkamise järele, kõnealuse tähtaja lõpus, st 26.  märtsil 2000 veel muudatusi sisse viidud.

32     Järelikult on esimese etteheite neljas osa põhjendatud.

 Teine etteheide, mis puudutab palgalise töösuhte eeldust

 Poolte argumendid

33     Komisjon väidab, et palgalise töösuhte olemasolu eeldus, mida on raske ümber lükata, takistab teenuste vaba liikumist, kuna mõnes teises liikmesriigis tegutsevad artistid peavad selleks, et vältida olukorda, kus nende lepingut käsitletaks töölepinguna, mis tooks omakorda kaasa selle, et nende suhtes kohaldataks töötajate sotsiaalkindlustussüsteemi ning neil oleks õigus iga-aastasele palgalisele puhkusele, tõendama, et nende töösuhe ei ole tööandjast sõltuv, vaid et nad töötavad „sõltumatuna” (füüsilisest isikust ettevõtjana). Selline takistus ei ole proportsionaalne taotletavate eesmärkidega.

34     Prantsuse valitsus väidab vastu, et kõnealune tingimus ei kujuta endast piirangut teenuste osutamise vabadusele ning et pealegi on seda lihtne ümber lükata. Alates töö- ja solidaarsusministri 18. jaanuari 2001. aasta ringkirjast DSS/DACI nr 2001/34 Euroopa Ühenduste Kohtu praktika kohta, mis käsitleb määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikli 14 lõike 1 punktis a, artikli 14a lõike 1 punktis a ja artiklis 14b sisalduvaid õiguslikke mõisteid, piisab palgalise töösuhte eelduse kummutamiseks vormi E 101 esitamisest.

35     Valitsus lisab, et palgalise töösuhte eeldus on põhjendatud avaliku huvi kaitsest tulenevatel kaalutlustel, mis seonduvad artistide sotsiaalse kaitse ning võitlusega varjatud töötamise vastu.

 Euroopa Kohtu hinnang

36     Esmalt tuleb täpsustada, et käesolevas hagis käsitletakse üksnes artiste, kes on tunnustatud teenuste osutajana oma päritoluliikmesriigis, kus nad osutavad tavaliselt analoogseid teenuseid (edaspidi „kõnealused artistid”). Pealegi on tegemist isikutega, kes tegutsevad Prantsusmaal ajutiselt ja sõltumatult (füüsilisest isikust ettevõtjana). Seega ei puudutata hagis ei artiste, kes on registreeritud Prantsusmaal (vt selle kohta 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑171/02: komisjon v. Portugal, EKL 2004, lk I‑5645, punkt 24), ega artiste, kes tegutsevad Prantsusmaal palgalise töösuhte alusel, seega „töötajatena” ühenduse õiguse mõttes (vt selle kohta 27. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑107/94: Asscher, EKL 1996, lk I‑3089, punkt 25). Siit nähtub, et komisjon vaidlustab oma hagis Prantsuse õigusnormid vaid osas, milles neid kohaldatakse artistidele, kes osutavad teenuseid ja on pärit mõnest teisest liikmesriigist.

37     Kõigepealt tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei nõua EÜ artikkel 49 mitte ainult kogu riikkondsusel põhineva diskrimineerimise keelamist teise liikmesriigi teenuseosutaja suhtes, vaid ka kõigi piirangute kaotamist, isegi juhul, kui need laienevad nii selle riigi kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajatele, kui need võivad keelata, takistada või muuta vähem soodsaks selle teenuseosutaja tegevuse, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis, kus ta osutab seaduslikult sarnaseid teenuseid (vt eelkõige 25. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑76/90: Säger, EKL 1991, lk I‑4221, punkt 12, ja 25. oktoobri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑49/98, C‑50/98, C‑52/98–C‑54/98 ja C‑68/98–C‑71/98: Finalarte jt, EKL 2001, lk I‑7831, punkt 28). Sellisele vabadusele on õigus nii teenuste osutajatel kui tarbijatel (vt 31. jaanuari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 286/82 ja 26/83: Luisi ja Carbone, EKL 1984, lk 377, punkt 16, ja 13. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑262/02: komisjon v. Prantsusmaa, EKL 2004, lk I‑6569, punkt 22).

38     Käesoleval juhul tuleb nentida, et palgalise töösuhte eeldus kujutab sõltumata sellest, kuivõrd lihtne või keeruline on seda ümber lükata, takistust teenuste osutamise vabadusele EÜ artikli 49 mõttes. Isegi kui sellega stricto sensu ei võeta kõnealustelt artistidelt võimalust Prantsusmaal füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseda, tekitatakse sellega neile ikkagi ebamugavusi, mis takistavad nende kui teenuseosutajate tegevust. Et vältida olukorda, kus nende lepingut käsitletakse töölepinguna, mis tooks neile kaasa täiendavaid kulutusi, kuna nad on sel juhul Prantsusmaal kohustatud maksma töötajate sotsiaalkindlustusskeemiga liitunutele kohustuslikke makseid ning neile muutub kohustuslikuks iga-aastase tasulise puhkuse skeem, peavad nad tõendama, et nende puhul ei ole tegemist tööandjast sõltuva töösuhtega, vaid vastupidi, nad töötavad füüsilisest isikust ettevõtjana. Seega, ühelt poolt ei julgusta palgalise töösuhte eeldus kõnealuseid artiste Prantsusmaal teenuseid osutama ning teiselt poolt ei julgusta see ka Prantsuse lavastajaid jm ürituste korraldajaid niisuguseid artiste palkama.

39     Prantsuse valitsus väidab, et palgalise töösuhte eeldus ei kujuta endast teenuste osutamise vabaduse takistust, kuna tegemist on menetlusliku abinõuga, mille puhul on järgitud Euroopa Kohtu praktikas tunnustatud efektiivsuse põhimõtet.

40     Kuigi on tõsi, et palgalise töösuhte eeldus, nagu kõik muudki eeldused, kujutab endast menetluslikku laadi sätet, tuleb nentida, et Prantsuse valitsuse poolt osutatud kohtupraktika ei kohaldu automaatselt kõikidele siseriiklikele menetluslikele õigusnormidele, vaid puudutab üksnes neid kohtumenetlust reguleerivaid sätteid, mille eesmärk on tagada üksikisikutele ühenduse õiguse vahetust õigusmõjust tulenevate õiguste kaitse (vt eelkõige 14. detsembri 1995. aasta otsus C‑312/93: Peterbroeck, EKL 1995, lk I‑4599, punkt 12). Käesolevas asjas ei ole palgalise töösuhte eelduse eesmärk mitte tagada ühenduse õigusest tulenevaid õigusi, vaid vastupidi, see hoopis takistab nende õiguste kohaldamist.

41     Prantsuse valitsus lisab, et alates ringkirjast DSS/DACI nr 2001/34 piisab kõnealuste artistide puhul palgalise töösuhte eelduse kummutamiseks vormi E 101 esitamisest.

42     Isegi kui eeldada, et viidatud ringkirja tagajärg on selline, et muudab kõnesoleva töösuhte eelduse automaatselt kohaldamatuks nende artistide suhtes, kel on õigus esitada E 101 vormis tõend, tuleb siiski nentida, et ringkiri võeti vastu 18. jaanuaril 2001, st pärast põhjendatud arvamuses ette nähtud tähtaja möödumist. Seega ei saa ringkiri kuidagi muuta käesoleva kohtuotsuse punktis 38 esitatud hinnangut.

43     Teenuste vaba osutamist võib siseriiklike õigusnormidega piirata põhjustel, mis on nimetatud EÜ artikli 46 lõikes 1 koostoimes EÜ artikliga 55, või ülekaaluka avaliku huvi puhul (vt selle kohta eespool viidatud 13. juuli 2004. aasta kohtuotsus komisjon v. Prantsusmaa, punkt 23), kui ei ole olemas ühenduse ühtlustamismeedet, millega oleks ette nähtud nende huvide kaitseks vajalikud meetmed (vt selle kohta kaupade vaba liikumisega seonduvalt 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑323/93: Centre d’insémination de la Crespelle, EKL 1994, lk I‑5077, punkt 31 ja viidatud kohtupraktika).

44     Põhimõtteliselt kuulub liikmesriikide pädevusse otsustada, millisel tasemel nad seesuguseid õigustatud huve kaitsevad, samuti see, kuidas seda saavutada. Seevastu võivad nad tegutseda vaid asutamislepinguga etteantud piirides, arvestades eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet, mis nõuab, et võetavad meetmed oleksid taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt eelkõige eespool viidatud otsused Säger, punkt 15, ja 13. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas komisjon v. Prantsusmaa, punkt 24).

45     Seega tuleb käesolevas asjas komisjoni teise etteheite põhjendatuse hindamiseks uurida, kas palgalise töösuhte eeldus, mis toob ühtlasi kaasa töötajate suhtes kehtiva sotsiaalkindlustussüsteemi ja iga-aastase tasulise puhkuse skeemi kohaldamise, võib olla õigustatud mõne käeoleva kohtuotsuse punktis 43 nimetatud põhjusega ning kas see meede on taotletavate eesmärkide osas proportsionaalne, või on olemas ühenduse ühtlustamismeetmed, mis välistavad olukorra, kus see on õigustatud.

46     Prantsuse valitsus väidab, et kõnealuse eelduse õigustuseks võib tuua kaks ülekaalukast avalikust huvist tulenevat nõuet, esiteks kõnealuste artistide sotsiaalse kaitse ja teiseks võitluse varjatud töösuhetega.

47     Mis puudutab esmalt kõnealuste artistide sotsiaalset kaitset, siis pole välistatud, et füüsilisest isikust ettevõtjatest teenuseosutajad võivad vajada erimeetmeid selleks, et neile oleks tagatud teatav sotsiaalne kaitse (vt selle kohta asutamisvabaduse osas 15. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑53/95: Kemmler, EKL 1996, lk I‑703, punkt 13). Seega võib teenuseosutajate sotsiaalne kaitse põhimõtteliselt kujutada endast ülekaalukast avalikust huvist tulenevat põhjust, mis võib olla õigustuseks teenuste osutamise vabaduse suhtes kehtestatud piirangule.

48     Sellegipoolest tuleb sotsiaalkindlustuse tagatuse osas esmalt meenutada, et teenuseosutajate sotsiaalkindlustuse valdkonnas kehtivate õigusaktidega seonduv problemaatika kuulub ühenduse õiguse reguleerimisalasse. Määruse nr 1408/71 artikli 13 lõikest 1 selle koostoimes sama määruse artikliga 4 ning artikli 14a punkti 1 alapunktiga a nähtub, et nende isikute suhtes, kes tavaliselt tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjana mõne liikmesriigi territooriumil ja kes töötavad ajutiselt mõne teise liikmesriigi territooriumil, jäävad kohaldatavaks esimesena nimetatud liikmesriigi õigusaktid. Määrusega kehtestatud korra alusel kehtib kõnealuste artistide suhtes seega nende asukohaliikmesriigi sotsiaalkindlustus, mitte aga see, mille näeb ette sihtriik, st kaitse, mida nad saavad tõendada tüüpsertifikaadi, st „E 101 tunnistuse” esitamisega (vt selle kohta 30. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑178/97: Banks jt, EKL 2000, lk I‑2005, punktid 33 ja 34).

49     Neil asjaoludel ei ole Prantsuse Vabariigil alust kõnealuste artistide suhtes riigi enda sotsiaalkindlustussüsteemi kehtestada (vt selle kohta eespool viidatud otsus kohtuasjas Banks jt, punktid 41 ja 42).

50     Mis puudutab teisalt õigust tasulisele puhkusele, siis tuleb märkida, et tasulise puhkuse valdkonda reguleerib nõukogu 23. novembri 1993. aasta direktiiv 93/104/EÜ, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte (EÜT L 307, lk 18; ELT eriväljaanne 05/02, lk 197). Siiski puudutavad direktiivi eeskirjad vaid töötajaid, mitte aga teenuseosutajaid.

51     Kuigi kõnealuste artistide tasulise puhkuse küsimus ei ole ühenduse tasandil ühtlustatud ning Prantsuse Vabariigil on seega põhimõtteliselt õigus seesugune kaitse ette näha, tuleb siiski nentida, et teenuseosutajate õigust tasulisele puhkusele (mis on kehtestatud kas kaudselt, st palgalise töösuhte eelduse kaudu, või siis otseselt) on raske füüsilisest isikust ettevõtjana töötamisega kokku sobitada. Õigus tasulisele puhkusele, mille hüvitab tööandja, kujutab endast ühte töösuhte kõige olulisemat ja iseloomulikumat joont. Seevastu füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist iseloomustab just see, et õigus tasulisele puhkusele puudub.

52     Seonduvalt võitlusega varjatud töösuhete vastu tuleb nentida, et asjaolu, et mitmesuguste ürituste korraldajad palkavad artiste tavaliselt ajutiselt ja lühikesteks ajavahemikeks, ei ole iseenesest piisav alus varjatud töösuhete tõendamiseks. Seda toetab asjaolu, et kõnealuseid artiste tunnustatakse teenuseosutajatena nende asukohariigis, kus nad tavaliselt analoogseid teenuseid osutavad.

53     Neil asjaoludel, nagu ka komisjon on öelnud, piisab varjatud töösuhete vastu tõhusaks võitlemiseks sellest, kui kehtestada a posteriori kontrollimehhanism, millega ühtlasi nähakse ette hoiatava toimega sanktsioonid, eesmärgiga ennetada ja kindlaks teha sellised üksikjuhtumid, kus on kasutatud kas amatööri või vabatahtliku töö vormi.

54     Eeltoodut arvestades on teine etteheide põhjendatud.

55     Järelikult tuleb nentida, et kuna Prantsuse Vabariik on:

–       näinud mõnes teises liikmesriigis registreeritud agentuurile, mis tegeleb artistide vahendamisega, litsentsi väljastamise tingimusena ette vajaduse artistide palkamise järele, ja

–       kehtestanud tasulise töösuhte eelduse artistide suhtes, keda tunnustatakse teenuseosutajatena nende päritoluliikmesriigis, kus nad tavaliselt analoogseid teenuseid osutavad,

siis on Prantsuse Vabariik rikkunud EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi.

 Kohtukulud

56     Kuna kodukorra artikli 69 lõikes 3 sätestatakse, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, võib Euroopa Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kuna osa nõudeid rahuldati ühe poole, osa teise poole kasuks, tuleb kummagi poole kohtukulud jätta nende endi kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

1.      Kuna Prantsuse Vabariik on:

–       näinud mõnes teises liikmesriigis registreeritud agentuurile, mis tegeleb artistide vahendamisega, litsentsi väljastamise tingimusena ette vajaduse artistide palkamise järele, ja

–       kehtestanud tasulise töösuhte eelduse artistide suhtes, keda tunnustatakse teenuseosutajatena nende päritoluliikmesriigis, kus nad tavaliselt analoogseid teenuseid osutavad,

siis on Prantsuse Vabariik on rikkunud EÜ artiklist 49 tulenevaid kohustusi.

2.      Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.

3.      Jätta Euroopa Ühenduste Komisjoni ja Prantsuse Vabariigi kohtukulud nende endi kanda.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.