1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavaldusega Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Hispaania Kuningriik ei ole klassifitseerinud lindude erikaitsealadena (edaspidi „erikaitsealad”) arvuliselt ja suuruselt piisavaid alasid kõikide nõukogu 2. aprilli 1979. aasta direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (EÜT L 103, lk 1; ELT eriväljaanne 15/01, lk 98), mida on muudetud komisjoni 29. juuli 1997. aasta direktiiviga 97/49/EÜ (EÜT L 223, lk 9; ELT eriväljaanne 15/03, lk 344; edaspidi „direktiiv 79/409”), I lisas nimetatud liikide ja I lisas nimetamata rändliikide kaitseks, on Hispaania Kuningriik rikkunud direktiivi 79/409 artikli 4 lõigetest 1 ja 2 tulenevaid kohustusi.

2

Direktiivi 79/409 artikli 1 lõige 1 sätestab:

„Käesolev direktiiv käsitleb kõikide looduslikult esinevate linnuliikide kaitset nende liikmesriikide Euroopa territooriumil, mille suhtes kohaldatakse asutamislepingut. See hõlmab nende liikide kaitset, hoidmist ja kontrolli ning kehtestab nende kasutamise eeskirjad.”

3

Sama direktiivi artikkel 2 näeb ette:

„Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid artiklis 1 nimetatud liikide arvukuse hoidmiseks tasemel, mis vastab eelkõige ökoloogilistele, teaduslikele ja kultuurilistele nõuetele, arvestades samal ajal majanduslikke ja puhkeaja veetmisega seotud vajadusi, või nende liikide arvukuse kohandamiseks vastavalt sellele tasemele.”

4

Sama direktiivi artikli 4 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   I lisas nimetatud liikide elupaikade kaitseks tuleb rakendada erimeetmeid, et kindlustada nende liikide säilimine ja paljunemine levikualal.

Sellega seoses võetakse arvesse järgmist:

Hindamisel võetakse arvesse arvukuse arengutendentse ja muutumist.

Liikmesriigid klassifitseerivad erikaitsealadena nende liikide kaitseks eelkõige arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamad alad, võttes arvesse nende liikide kaitsenõudeid geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse.

2.   Liikmesriigid võtavad samalaadseid meetmeid I lisas nimetamata, kuid reeglipäraselt esinevate rändliikide ja nende pesitsus-, sulgimis- ja talvitusalade ning rändepeatuspaikade suhtes, pidades silmas nende kaitsmise vajadust geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse. Sel eesmärgil pööravad liikmesriigid erilist tähelepanu märgalade ja eelkõige rahvusvahelise tähtsusega märgalade kaitsele.”

5

Pärast mitme kaebuse saamist saatis komisjon 26. jaanuaril 2000 Hispaania Kuningriigile märgukirja liikmesriigi poolt direktiivi 79/409 ebakorrektse kohaldamise kohta, kuna ei ole klassifitseeritud erikaitsealadena arvuliselt ja suuruselt piisavaid alasid.

6

Kuna komisjon asus seisukohale, et Hispaania ametiasutuste vastused ja informatsioon ning ettepanekud uute erikaitsealade klassifitseerimiseks, mis saadeti ajavahemikul 18. mai 2000 kuni 10. jaanuar 2001, ei olnud veenvad, esitas ta 31. jaanuaril 2001 põhjendatud arvamuse, millega kutsus Hispaania Kuningriiki võtma arvamuse järgmiseks vajalikke meetmeid kahekuulise tähtaja jooksul selle arvamuse kättesaamisest, mis möödus 3. mail 2001.

7

Hispaania ametiasutused vastasid põhjendatud arvamusele 17. aprilli ja 15. mai 2001. aasta kirjadega ning saatsid ajavahemikul 28. mai 2001 kuni 25. oktoober 2002 täiendavat informatsiooni erikaitsealade klassifitseerimise ja laiendamise kohta.

8

Olles analüüsinud kõiki neid vastuseid ja asunud seisukohale, et Andaluusia, Baleaaride, Kanaari saarte, Castilla-Leóni, Castilla-La Mancha ja Madridi autonoomsed piirkonnad ei ole veel täitnud kõiki direktiivi 79/409 artikli 4 lõigetest 1 ja 2 tulenevaid kohustusi ja et Astuuria, Kataloonia, Estremadura, Galicia ja Valencia autonoomsed piirkonnad klassifitseerisid erikaitsealad täiesti ebasobivalt ja mitterahuldavalt, otsustas komisjon 2003. aasta jaanuarikuu jooksul esitada hagi Euroopa Kohtusse.

9

Hispaania ametiasutused saatsid ajavahemikul 13. jaanuar 2003 kuni 5. aprill 2004 komisjonile jätkuvalt ettepanekuid erikaitsealade klassifitseerimiseks ning erikaitsealade võrgustiku ümbermääratlemist ja laiendamist puudutavaid toimikuid, mis sisaldasid erinevaid ajakohastatud ja kartograafiliste dokumentidega varustatud andmeid ja informatsiooni linnuliikide kohta.

10

Olles analüüsinud vastuseid kogumis, leidis komisjon, et direktiivist 79/409 tulenevate liikmesriigi kohustuste rikkumine jätkub, ja esitas 4. juunil 2004 käesoleva hagi.

11

Komisjon väidab oma hagiavalduses, et Hispaania Kuningriik ei ole klassifitseerinud erikaitsealadena arvuliselt ja suuruselt piisavaid alasid, võttes arvesse direktiivi eesmärki kaitsta direktiivi 79/409 I lisas nimetatud linnuliike ja selles lisas nimetamata rändliike.

12

Kuna kohtuistungil loobus komisjon hagist seoses Estremadura autonoomse piirkonnaga, puudutab käesolev liikmesriigi kohustuste rikkumist käsitlev kohtuasi Andaluusia, Baleaaride, Kanaari saarte, Castilla-La Mancha, Kataloonia, Galicia ja Valencia autonoomseid piirkondi.

13

Komisjon on seisukohal, et Hispaania Kuningriik ei ole klassifitseerinud erikaitsealadena arvuliselt ja suuruselt piisavaid alasid, pidades silmas 1998. aastal avaldatud ornitoloogilises nimekirjas (edaspidi „IBA 98”) identifitseeritud lindude kaitseks tähtsaid alasid.

14

Hispaania valitsus on IBA 98 kasutamise vastu. Ta väidab, et see nimekiri ei ole samaväärne 1989. aastal avaldatud Inventory of Important Bird Areas in the European Community’ga (Euroopa Ühenduste tähtsate linnualade nimekiri, edaspidi „IBA 89”), sest komisjon ei ole seda tellinud ega ole teostanud selle üle ka järelevalvet, mistõttu ei ole garanteeritud selle tulemuste täpsus.

15

IBA 98 koostati üksnes Sociedad Española de Ornitología (Hispaania ornitoloogiaühing, edaspidi „SEO/Birdlife”) algatusel, kes otsustas ühepoolselt muuta IBA 89-t eesmärgiga suurendada Hispaania linnukaitsealade arvu ja suurust. Ükski keskkonnakaitsealaselt pädev ametiasutus ei teostanud järelevalvet selle nimekirja koostamise üle, et kindlustada selles esinevate andmete täpsus. IBA 98-ga kaitstavate uute alade arvulist ja ennekõike pindalalist suurendamist võrreldes IBA 89-ga ei ole seetõttu võimalik põhjendada või kontrollida.

16

Vastavalt Hispaania valitsuse seisukohale ei võimalda IBA 98-s sisalduva mittetäieliku informatsiooni kasutamine korrektselt määratleda lindude kaitseks tähtsaid alasid. Kriteeriumid, mida kasutatakse erikaitsealade määratlemiseks, ei ole samuti korrektsed, neil on madal ornitoloogiline väärtus ja nad ei ole kooskõlas direktiiviga 79/409.

17

Hispaania valitsus märgib ka, et lindude kaitseks tähtsatel aladel teostatud vaatlusi ja rikkalikke asurkonna hinnanguid ei toeta ükski bibliograafiline viide, mis takistab igasugust kontrollimist või andmete võrdlust. Liiatigi tunnistab SEO/Birdlife otsesõnu, et iga sellise ala jaoks ei ole ornitoloogiliste andmete allikaid esitatud.

18

Niisiis on Hispaania valitsuse väitel SEO/Birdlife’i kaitsealade määratluses tõsiseid lünki bibliograafiliste viidete puudumise ja kasutatud informatsiooni madala kvaliteedi tõttu. IBA 98 ei täida järelikult teadustöö miinimumkvalteedi nõuet kasutatud andmete ja kriteeriumide täpsuse osas.

19

Lõpuks väidab Hispaania valitsus, et SEO/Birdlife keelas lindude kaitseks tähtsate alade kindlaksmääramisel ja määratlemisel tema poolt kasutatud informatsiooni esitamise autonoomsetele piirkondadele, kellel on keskkonnakaitsealane haldusjurisdiktsioon, välja arvatud siis, kui selleks on tema sõnaselge luba.

20

Vastavalt komisjoni seisukohale tugineb IBA 98 kättesaadavatel viidetel, mis on kõige paremini dokumenteeritud ja kõige täpsemad selleks, et määratleda linnuliikide säilimiseks ja paljunemiseks sobivaid alasid kooskõlas direktiivi 79/409 artikli 4 lõigetega 1 ja 2. IBA 98 põhineb tasakaalustatud ornitoloogilistel kriteeriumidel, nagu asurkondade tähtsus, lindude mitmekesisus ja ohud, millega linnuliigid rahvusvahelisel tasandil kokku puutuvad, võimaldades kindlaks määrata paiku, mis kindlustavad suurema tõenäosusega direktiivi 79/409 I lisas nimetatud liikide ja ka selles lisas nimetamata rändliikide kaitse.

21

Komisjon täpsustab, et Hispaania Kuningriigi poolt klassifitseeritud erikaitsealade võrgustiku hindamist ei teostatud mitte ainult IBA 98, vaid ka kahe muu kriteeriumi baasil, mis tuginesid esiteks direktiivi 79/409 I lisas igal alal nimetatud liikide olemasolu analüüsil ja teiseks märgalade arvestamisel.

22

Komisjoni väitel ei lükka SEO/Birdlife’i poolt kasutatud andmebaasile ligipääsu puudumine ümber uurimuse teaduslikku olemust ega takista erinevatel Hispaania haldusasutustel oma uurimuste väljatöötamist või tellimist, et täita neile direktiiviga 79/409 pandud kohustusi.

23

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et direktiivi 79/409 artikkel 4 näeb ette kaitsekorra, mis on iseäranis suunatud nii I lisas mainitud liikide kui ka rändliikide kaitsele ja mida on tugevdatud neid liike silmas pidades ning mis on õigustatud seetõttu, et tegemist on vastavalt ohustatud liikidega ja ühenduse looduspärandi moodustavate liikidega (13. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-191/05: komisjon vs. Portugal, EKL 2006, lk I-6853, punkt 9 ja viidatud kohtupraktika). Selle direktiivi põhjendusest 9 tuleneb pealegi, et elupaikade piisava mitmekesisuse ja suuruse säilitamine, hoidmine või taastamine on oluline kõikide linnuliikide kaitsel. Liikmesriikidel on järelikult kohustus võtta vajalikke meetmeid nende alade kaitseks.

24

Teaduslike andmete uuendamine on vajalik selleks, et määratleda enim ohustatud liikide seisukord ja nende liikide seisukord, mis moodustavad ühenduse ühise pärandi, eesmärgiga klassifitseerida erikaitsealadena selleks kõige sobivamad alad. Järelikult on tähtis kasutada kõige hilisemaid teaduslikke andmeid, mis olid kättesaadavad põhjendatud arvamusega määratud tähtaja lõpuks.

25

Selle kohta tuleb meenutada, et siseriiklike nimekirjade, sealhulgas SEO/Birdlife’i poolt välja töötatud IBA 98 raames vaadati üle IBA 89 raames teostatud üleeuroopalised uuringud ning esitati täpsemad ja uuendatud teaduslikud andmed.

26

Võttes arvesse IBA 89 teaduslikku olemust ja seda, et liikmesriik ei esitanud ühtegi teaduslikku tõendit, mis kinnitaks, et direktiivi 79/409 artikli 4 lõigetest 1 ja 2 tulenevad kohustused oleksid täidetud muude kohtade kui nende, mis sisalduvad selles loendis ja katavad väiksema üldala, erikaitsealadena klassifitseerimisega, on Euroopa Kohus leidnud, et seda loendit, kuigi õiguslikult mittesiduvat, võib kasutada viiteelemendina, mis võimaldab hinnata, kas liikmesriik on klassifitseerinud erikaitsealadena arvuliselt ja suuruselt piisavad alad eespool viidatud direktiivi 79/409 tähenduses (vt selle kohta 19. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-3/96: komisjon vs. Madalmaad, EKL 1998, lk I-3031, punktid 68–70, ja 20. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C-378/01: komisjon vs. Itaalia, EKL 2003, lk I-2857, punkt 18).

27

Tuleb tõdeda, et IBA 98 esitab Hispaanias lindude kaitseks oluliste alade uuendatud loendi, mis vastupidise teadusliku tõenduse puudumisel kujutab endast viiteelementi, mis võimaldab hinnata, kas liikmesriik on klassifitseerinud erikaitsealadena arvuliselt ja suuruselt piisavad alad kõikidele direktiivi 79/409 I lisas nimetatud linnuliikidele ja ka selles lisas nimetamata rändliikidele.

28

Sellega seoses tuleb märkida, et Castilla-La Mancha, Kataloonia, Galicia ja Valencia autonoomsed piirkonnad kasutasid IBA 98-t ja et Aragoni, Kantaabria, Estremadura, Madridi, Murcia, Baskimaa autonoomsete piirkondade ja Ceuta autonoomse linna osas nõustus komisjon uuendatud teadusliku informatsiooniga, mille nad esitasid IBA 98-s registreeritud linnustiku jaoks tähtsatesse aladesse puutuvate andmete asemel.

29

Seejärel tuleb uurida Hispaania valitsuse argumente selles loendis kasutatud kriteeriumide C.1 ja C.2 kohta.

30

IBA 98 kohaselt tähistab kriteerium C.1 ala, mida regulaarselt külastab märkimisväärne arv linde kogu maailmas ohustatud liigist või liigist, mille kaitsmine on rahvusvahelise tähtsusega. Kriteerium C.6 tähistab ala, mis moodustab ühe Euroopa iga piirkonna viiest kõige tähtsamast alast direktiivi 79/409 I lisas nimetatud liigi või alaliigi jaoks.

31

Kriteeriumi C.1 kohta märgib Hispaania valitsus, et erikaitsealade identifitseerimislävi ei või olla madalam kui 1% samas lisas nimetatud liikide rahvuslikust taastuvast asurkonnast.

32

See argument eirab selle kriteeriumi määratlust ega ole seetõttu vastuvõetav. Kuna kriteerium C.1 puudutab kogu maailmas ohustatud liike, on küllalt, kui asjassepuutuv ala pakub elupaika märkimisväärsele arvule selle liigi isenditest. Kriteerium C.1 ei näe ette 1% künnist ja seda ei ole ka kehtestatud direktiiviga 79/409.

33

Kriteeriumi C.6 kohta väidab Hispaania valitsus, et nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivis 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102) määratletud bio-geograafilisi piirkondi tuleb käsitada samaväärsetena direktiivi 79/409 rakendussätetes määratletud aladega. Erineva metoodika kasutamine elupaikade ja lindude kaitseks tähtsate alade määratlemisel võib põhjustada märkimisväärse ja õigustamatu ebavõrdsuse, pidades silmas liikmesriikide paljusid erinevaid haldus-territoriaalseid üksusi.

34

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 90, ei teinud Hispaania Kuningriik katset jaotada Hispaania territooriumi ornitoloogilisel alusel, mis võimaldaks erikaitsealade kindlaksmääramist, vaid piirdus viitega bio-geograafiliste piirkondade olemasolule, mis ei kujuta endast autonoomsete piirkondadega võrreldavat alust selleks, et rajada piirkonda enam-vähem ühetaoliselt kattev võrgustik, mis on vajalik selleks, et saavutada kriteeriumi C.6 kohaldamiseks kõikides liikmesriikides võrreldav uurimuste ulatus.

35

Arvestades eeltoodut kogumis, tuleb märkida, et niisuguste teaduslike uurimuste puudumise korral, mis võivad ümber lükata IBA 98 tulemused, kujutab see loend kõige enam uuendatud ja täpsemat informatsiooni lindude kaitseks arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamate alade kohta.

36

Seda järeldust ei saa vaidlustada argumendiga, et SEO/Birdlife’i andmebaasile ei olnud võimalik saada juurdepääsu.

37

Sellega seoses tuleb märkida, nagu kinnitas ka Hispaania valitsus, et juurdepääsukeeld ei kehtinud talle, vaid keelatud oli edastada teavet autonoomsetele piirkondadele.

38

Pealegi on teada, et komisjon sõlmis 1991. aastal lepingu SEO/Birdlife’iga täpse teadusliku uuringu läbiviimiseks, mis võimaldaks kaardistada lindude kaitseks tähtsaid alasid, milles kirjeldatakse kõige täiuslikumat saadaolevat informatsiooni kasutades iga ala, lähtudes tema ornitoloogilisest väärtusest.

39

Sellele lisandub asjaolu, et IBA 98 teostati paljude valitsusväliste organisatsioonide, kohalike SEO/Birdlife’i rühmade, kolme rahvuspargi, kuue ülikooli, 12 autonoomse piirkonna keskkonnaameti, keskkonnaministeeriumi looduskaitse peadirektoraadi ja sama ministeeriumi iseseisva rahvusparkide asutuse osalusel, mis on piisavad näitajad selleks, et otsustada, et vastupidiste teaduslike tõendite puudumisel on IBA 98 kasutamine alusmaterjalina põhjendatud.

40

Nendel asjaoludel ei saa arvestada Hispaania valitsuse argumentidega, millega tuginetakse esiteks IBA 98 ettevalmistamise üle pädeva avaliku asutuse kontrolli puudumisele ja teiseks juurdepääsu puudumisele SEO/Birdlife’i poolt kasutatud andmebaasile.

41

Komisjon väidab, et IBA 98 määrab kindlaks 391 lindude kaitseks tähtsat ala Hispaanias, mis katab 15862567 hektari suuruse maa-ala, mis on ligikaudu 31,5% riigi pindalast. Hispaania Kuningriigi 427 klassifitseeritud erikaitseala kontrollimine, mis vastab kogumahus ligikaudu 7977789 hektarile, mis on 15,8% rahvuslikust territooriumist, näitab, et rohkem kui 75% 148-st lindude kaitseks tähtsast alast on klassifitseeritud erikaitsealadena (2730612 hektarit 2967119 hektarilisest kogupinnast), vähem kui 75% 194-st lindude kaitseks tähtsast alast on klassifitseeritud erikaitsealadena (4388748 hektarit 10739054 hektarilisest kogupinnast) ja 99 lindude kaitseks tähtsat ala ei ole erikaitsealadena klassifitseeritud (2684713 hektarit). Erikaitsealade võrgustik ei ole järelikult piisav.

42

Hispaania valitsus väidab, et Hispaania erikaitsealade võrgustiku pindala on proportsionaalselt rahvusliku territooriumi suhtes kaks ja pool korda suurem kui ühenduse keskmine (15,51% võrreldes 6,89%-ga) ja kuni 10 korda suurem kui mõne naaberliikmesriigi territooriumi vastavad proportsioonid. Lisaks rõhutab nimetatud valitsus, et ajavahemikul aprillist 2000 kuni maini 2004 kasvas Hispaania erikaitsealade võrgustik 179-lt 416-ni, s.o 237 uue ala võrra, mis moodustab 132,4% ja 35%-lise tõusu võrreldes kõikide liikmesriikide poolt deklareeritud uute erikaitsealadega. Mis puudutab erikaitsealadena klassifitseeritud alade pindala suurenemist, siis Hispaania osalus uutes deklareerimistes moodustab 43% ühendustes deklareeritud kogupindalast. Hispaania panus üksi vastab 35%-le ühenduste erikaitsealade koguarvust, kuna Hispaania Kuningriigi territoorium moodustab vaid 16% ühenduse territooriumist. Need andmed näitavad, et Hispaania Kuningriik on teinud jõupingutusi, mis ületavad esiteks ühenduse keskmise ja teiseks iga liikmesriigi individuaalse panuse direktiivist 79/409 tulenevate kohustuste täitmisel.

43

Mis puudutab alasid, mis on klassifitseeritud erikaitsealadena osaliselt või sobimatult, märgib komisjon, et silmas pidades IBA 98-t, on praegune lindude kaitseks tähtsate Hispaania alade erikaitsealadega kaetuse tase väga madal, mis kujutab täiendavat ohtu nende linnuliikide säilimisele, kelle elupaigad need on, niikaua kuni ei ole vastu võetud vajalikke meetmeid nende elupaikade kaitseks.

44

Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagiga palub komisjon tuvastada, et suuruselt ja arvult piisavad alad kaitsmaks kõiki direktiivi 79/409 I lisas nimetatud linnuliike ja lisas nimetamata kaht rändlinnuliiki ei ole klassifitseeritud erikaitsealadena Andaluusia, Baleaaride, Kanaari saarte, Castilla-La Mancha, Kataloonia, Galicia ja Valencia autonoomses piirkonnas.

45

Kõigepealt tuleb rõhutada, et liikmesriik ei või selleks, et end erikaitsealade klassifitseerimise kohustusest vabastada, tugineda teiste liikmesriikide olukorrale. Ainult ornitoloogilised kriteeriumid, nagu on sätestatud direktiivi 79/409 artikli 4 lõigetes 1 ja 2, lubavad määratleda erikaitsealadena klassifitseerimiseks kõige sobivamad alad.

46

Tuleb märkida, et komisjon väidab ühelt poolt, et kõik autonoomsed piirkonnad määratlesid erikaitsealad ebapiisavas suuruses võrreldes IBA 98-s toodutega, teiselt poolt aktsepteerib ta ajakohastatud teaduslikke argumente, mis näitasid, et erikaitsealade klassifitseerimise olemasolevad piirid Castilla-La Mancha, Kataloonia, Galicia ja Valencia autonoomses piirkonnas on piisavad, et pidada neid direktiiviga 79/409 kooskõlas olevaiks.

47

Selline vastuolu komisjoni esitatud väidetes oma liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi toetuseks ei vasta Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 ja kodukorra artikli 38 lõike 1 punkti c nõuetele.

48

Euroopa Kohus on sedastanud, et komisjon on kohustatud nõuetes, mis on esitatud EÜ artikli 226 alusel esitatud hagis, ära märkima etteheited, mille osas Euroopa Kohtult seisukohta oodatakse. Nõuded peavad olema esitatud ühemõtteliselt, et Euroopa Kohus ei tegutseks otsustamisel ultra petita ega jätaks etteheite kohta seisukohta võtmata (vt 15. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C-255/04: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2006, lk I-5251, punkt 24 ja viidatud kohtupraktika).

49

Siit tuleneb, et väide, et erikaitsealadena on klassifitseeritud suuruselt ja arvult ebapiisavad lindude kaitseks tähtsad alad Castilla-La Mancha, Kataloonia, Galicia ja Valencia autonoomses piirkonnas, on vastuvõetamatu.

50

Seega tuleb uurida sama väidet järjestikku ainult Andaluusia, Baleaaride ja Kanaari saarte autonoomse piirkonna kohta.

51

Esiteks, Andaluusia autonoomse piirkonna kohta esitas Hispaania valitsus pärast põhjendatud arvamusega määratud tähtaega teadaande 39 uue erikaitseala klassifitseerimise ja teiste piirkondade suurendamise kohta, mis moodustab kaitstud pindala kasvu 560000 hektari võrra. Teiseks märkis valitsus, et toimub deklareerimismenetlus uutele erikaitsealadele, mille peamine väärtus seisneb stepilindude kaitses.

52

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist hinnata liikmesriigile põhjendatud arvamusega määratud tähtaja lõppemisel esineva olukorra alusel ning Euroopa Kohus ei saa arvestada hiljem toimunud muutusi (vt eelkõige 14. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-168/03: komisjon vs. Hispaania, EKL 2004, lk I-8227, punkt 24). Seega tuleb komisjoni väidet Andaluusia autonoomse piirkonna kohta aktsepteerida.

53

Edasi, mis puudutab Baleaaride autonoomset piirkonda, siis kuigi on teada, et 40 erikaitseala kogupindalaga 121015 hektarit, mis katavad täiesti või osaliselt 20 lindude kaitseks tähtsat ala ja peaaegu 54% kaitstud alade võrgustiku kogupindalast, olid klassifitseeritud enne põhjendatud arvamusega määratud tähtaega, on siiski fakt, et need alad ei kata puna-harksaba (Milvus milvus) – direktiivi 79/409 I lisas nimetatud liigi, mis sai kaitse pärast tähtaja möödumist – elualasid. Seega tuleb komisjoni väidet Baleaaride autonoomse piirkonna kohta aktsepteerida.

54

Lõpuks, mis puudutab Kanaari saarte autonoomset piirkonda, siis määrab IBA 98 kindlaks 65 piirkonda, mis katavad 133443 hektari suuruse pindala lindude kaitseks tähtsatest aladest. Enne põhjendatud arvamusega määratud tähtaja möödumist katsid 28 erikaitseala, mille kogupindala on 211598 hektarit, osaliselt 41 lindude kaitseks tähtsat ala ligikaudu 59,5% ulatuses kaitsmisele kuuluvate alade võrgustiku pindalast. Komisjon märgib seega, et kaetus ei ole piisav, eriti niisuguste liikide jaoks nagu kraetrapp (Chlamydotis undulata), raipekotkas (Neophron percnopterus), kanaari kaelustäks (Saxicola dacotiae), kõrbejooksur (Cursorius cursor) ja nõgi-tormilind (Bulweria bulwerii).

55

Kuigi Hispaania valitsus väidab, et tal oli sisemisi raskusi teatavate erikaitsealade klassifitseerimisega, tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa liikmesriik toetuda oma õiguskorras eksisteerivatele sätetele, valitsevale praktikale või olukorrale, et õigustada direktiiviga kehtestatud kohustuste ja tähtaegade järgimata jätmist (vt eelkõige 7. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-374/98: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2000, lk I-10799, punkt 13).

56

Ometi möönab Hispaania valitsus, et teatud erikaitsealasid tuleb laiendada. Seega tuleb komisjoni väidet Kanaari saarte autonoomse piirkonna kohta aktsepteerida.

57

Neil asjaoludel peab tõdema, et väidet selle kohta, et Andaluusia, Baleaaride ja Kanaari saarte autonoomses piirkonnas ei ole erikaitsealadena klassifitseeritud arvuliselt piisavaid lindude kaitseks tähtsaid alasid, tuleb toetada.

58

Lõpuks väidab komisjon, et Hispaania Kuningriik ei ole klassifitseerinud erikaitsealadena arvuliselt piisavaid lindude kaitseks tähtsaid alasid Andaluusia, Baleaaride, Kanaari saarte, Castilla-La Mancha, Kataloonia, Galicia ja Valencia autonoomses piirkonnas.

59

Andaluusia ja Galicia autonoomse piirkonna ametiasutused klassifitseerisid pärast põhjendatud arvamusega määratud tähtaja möödumist uusi erikaitsealasid ja laiendasid osaliselt olemasolevaid. Ometi tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 52 viidatud kohtupraktikast, et liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist tuleb hinnata põhjendatud arvamusega määratud tähtaja lõppemisel esineva olukorra alusel ning Euroopa Kohus ei saa arvestada hiljem toimunud muutusi. Komisjoni sellekohast väidet tuleb seega aktsepteerida.

60

Mis puudutab Baleaaride autonoomset piirkonda, siis kuigi selle piirkonna ametiasutused deklareerisid põhjendatud arvamusega määratud tähtaja jooksul tõepoolest uusi erikaitsealasid eriti just puna-harksaba kaitse eesmärgil ja uute erikaitsealade loomist on kavandatud Mallorcal ja Menorcal, kaitsmaks selle liigi pesitsusalasid, tuleb tõdeda, et kuna liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist tuleb hinnata ainult põhjendatud arvamusega määratud tähtaja lõppemisel esineva olukorra alusel, siis leidis liikmesriigi kohustuste rikkumine aset.

61

Mis puudutab Kanaari saarte autonoomset piirkonda, siis 23 lindude kaitseks tähtsat ala ei olnud põhjendatud arvamuses ettenähtud tähtaja jooksul erikaitsealadega üldse kaetud. Kuigi Hispaania valitsus möönis, et uute erikaitsealade klassifitseerimine on vajalik, esitas ta oma kostja vastuse toetuseks lindude kaitseks tähtsate erikaitsealadega veel katmata alade detailse uuringu. Kuna komisjon ei ole seda uuringut vaidlustanud, tuleb selle sisu pidada aktsepteerituks ja see kujutab endast klassifitseerimise jätkuvat rikkumist silmas pidades aktuaalsemat ja täpsemat tõendit kui IBA 98, nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 106.

62

See väide kehtib ainult nende erikaitsealade suhtes, mis pidid olema klassifitseeritud enne põhjendatud arvamusega määratud tähtaja lõppemist.

63

Mis puudutab Valencia autonoomset piirkonda, siis isegi kui erikaitsealad klassifitseeriti enne põhjendatud arvamusega ettenähtud tähtaja möödumist, esineb veel ometi klassifitseerimata alasid, mis, nagu möönavad Hispaania ametiasutused, on osa käimasolevast erikaitsealade võrgustiku laiendamisprotsessist.

64

Nendel asjaoludel tuleb tõdeda, et väidet, mis puudutab lindude kaitseks tähtsate alade ebarahuldavat klassifitseerimist erikaitsealadena Andaluusia, Baleaaride, Kanaari saarte, Galicia ja Valencia autonoomses piirkonnas, tuleb aktsepteerida.

65

Mis puudutab Castilla-La Mancha autonoomset piirkonda, siis märgib komisjon, et erikaitsealadena ei ole klassifitseeritud 10 lindude kaitseks tähtsat ala. Hispaania valitsus tunnistab vajadust klassifitseerida erikaitsealana ala nr 183 (Hoces del Río Mundo y del Río Segura). Ala nr 189 (Parameras de Embid-Molina) kohta möönab Hispaania valitsus selle ala osalise klassifitseerimise vajadust, tunnistades hinnanguliselt pujulõokese (Chersophilus duponti) 1250 isendi koloonia olemasolu 1800 hektari suurusel pindalal.

66

Siiski vaidleb Hispaania valitsus vastu vajadusele klassifitseerida alad nr 70 (El Escorial – San Martín de Valdeiglesias), 72 (Carrizales y Sotos de Aranjuez), 157 (Hoces del Turia y Los Serranos), 210 (Sierras de Cazorla y Segura) ja 305 (Bajo Tietar y Rampa de la Vera), kuna need alad on ühised teiste autonoomsete piirkondadega ja kõnealusesse autonoomsesse piirkonda jääva territooriumi pindala on väga väike.

67

Seda argumenti ei saa arvesse võtta. Sellise ala tähtsuse ja ühtsuse tõttu, mida saab pidada kõige sobivamaks teatud liikide kaitseks, näiteks ülemaailmselt ohustatud liik ibeeria kääpakotkas (Aquila adalberti), must toonekurg (Ciconia nigra), haugaskotkas (Hieraaetus fasciatus), kaljukotkas (maakotkas) (Aquila chrysaetos), kaeluskotkas (Gyps fulvus), raipekotkas ja rabapistrik (Falco peregrinus), ei saa asjaolu, et see ala laieneb mitmele piirkonnale, olla põhjenduseks, millele liikmesriigid võivad tugineda, et vabastada end direktiivi 79/409 artikli 4 lõigetest 1 ja  2 tulenevate kohustuste täitmisest.

68

Hispaania valitsus vaidlustab ka ala nr 185 (San Clemente-Villarrobledo) klassifitseerimise erikaitsealana, millel on IBA 98-s märgitud stepi-tuuletallaja (Falco naumanni), väiketrapi (Tetrax tetrax) ja valgekõht-vurili (Pterocles alchata) asurkondade suhtes väike tähtsus ja millel nad moodustavad ainult vastavalt 6%, 4% ja 4% kogu Castilla-La Mancha autonoomse piirkonna asurkonnast. Lisaks sellele ei ole see ala linnustiku jaoks oluline, sest seal asuvad elamu- ja tööstusrajoonid, viinamarjaistandused või isegi ulatuslikud intensiivseks põlluharimiseks mõeldud niisutatud maa-alad.

69

Seda argumenti ei saa samuti arvesse võtta. Sel alal asuvad olulised maailma ja Euroopa tasandil ohustatud liikide asurkonnad ja see moodustab ühe nende liikide peamistest toitumisaladest.

70

Siiski vaidleb Hispaania valitsus vastu vajadusele klassifitseerida ala nr 78 (Puebla de Beleña) laguunide hooajalise iseloomu ja sookurgede (Grus grus) ebaregulaarse viibimise tõttu, esitamata teaduslikke andmeid, mis lükkaksid ümber IBA 98 tulemused. Seega tuleb komisjoni väidet selle kohta aktsepteerida.

71

Samuti ei saa nõustuda Hispaania valitsuse seisukohaga, et teatud liikide asurkonnad ei ole märkimisväärsed ja ei vaja kaitset ala nr 199 (Torrijos) erikaitsealana klassifitseerimise läbi. Tuleb rõhutada, et esiteks ületab 150–200 suurtrapi (Otis tarda) asurkond kehtiva ülemaailmse väärtuskünnise, mis on 50 isendit. Teiseks tuleb märkida, et väiketrapp esineb koguarvus kuni 1200 isendit, kuigi väärtuskünnis on 200 isendit. Need asjaolud muudavad vajalikuks teostada uusi erikaitsealade klassifitseerimisi nende liikide kaitseks.

72

Vastavalt komisjoni seisukohale ei ole teised liigid, näiteks stepi-tuuletallaja, ikka veel piisavalt kaitstud ja komisjon rõhutab, et põhjendatud arvamusega määratud tähtaja lõppemisest alates ei ole Castilla-La Mancha autonoomne piirkond klassifitseerinud ühtegi uut erikaitseala.

73

Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Liikide kaitseks on klassifitseerimine erikaitsealana vajalik siis, kui ala kujutab endast erilist pesitsusala, nagu see on stepi-tuuletallaja puhul. Nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 118, kui linnaarengu meetmed tõrjuvad kõrvale nende liikide kaitse huvi, tuleks lisaks kohaldada direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 4 sätteid, see tähendab alternatiivide puudumisel ja kohaldades asendusmeetmeid. See ei ole antud juhul nii.

74

Järelikult tuleb komisjoni hagi lindude kaitseks tähtsate alade ebarahuldava klassifitseerimise kohta erikaitsealadena Castilla-La Mancha autonoomses piirkonnas rahuldada.

75

Kataloonia autonoomse piirkonna kohta märgib komisjon, et 10 lindude kaitseks tähtsat ala ei ole klassifitseeritud erikaitsealadena. Seega 62-st direktiivi 79/409 I lisas nimetatud paljunevast liigist ei ole piisavalt kaitstud mustlauk-õgija (Lanius minor), metsis (mõtus) (Tetrao urogallus), karikormoran (karikarbas) (Phalacrocorax aristotelis), väiketrapp, stepilõoke (Melanocorypha calandra), pujulõoke, siniraag (Coracias garrulus), välja-väikelõoke (Calandrella brachydactyla) ja kõnnu-pääsujooksur (Glareola pratincola).

76

Nagu leiab kohtujurist oma ettepaneku punktis 121, ei nimeta IBA 98 siiski ei mustlauk-õgijat, metsist, pujulõokest ega kõnnu-pääsujooksurit. Seega ei saa Hispaania Kuningriigile ette heita erikaitsealadena klassifitseerimata jätmist selle nelja liigi olemasolu tõttu.

77

Hispaania valitsuse seisukohta, et hagi on vastuvõetamatu ebatäpsuste tõttu direktiivi 79/409 I lisas nimetatud 62 liigi osas, millele tuleks uued erikaitsealad klassifitseerida, ei saa arvestada. Nagu nähtub eelmisest punktist, on komisjon täpsustanud liigid, mis ei ole piisavalt kaitstud ja millele tuleb täiendavalt klassifitseerida erikaitsealasid.

78

Hispaania valitsus väidab, et paljud elupaigad, mis ei ole veel klassifitseeritud erikaitsealadena, on kaitstud direktiivi 92/43 kohaselt Natura 2000 võrgustiku kontekstis.

79

Niisuguse seisukohaga ei saa nõustuda. Tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on sedastanud, et direktiivi 79/409 ja direktiivi 92/43 õiguslik kord on erinev (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, punktid 50–57). Siit tuleneb, et liikmesriik ei saa jätta täitmata kohustust, mis on talle direktiivi 79/409 artikli 4 lõigetega 1 ja 2 pandud, tuginedes muudele meetmetele kui need, mis on sätestatud selles direktiivis.

80

Seega tuleb komisjoni hagi lindude kaitseks tähtsate alade ebarahuldava klassifitseerimise kohta erikaitsealadena Kataloonia autonoomses piirkonnas lugeda põhjendatuks.

81

Mis puudutab märgalasid, siis tuleneb direktiivi 79/409 artikli 4 lõikest 2, et liikmesriigid pööravad erilist tähelepanu märgalade ja eelkõige rahvusvahelise tähtsusega märgalade kaitsele.

82

Komisjoni väitel ei olnud rahvusvahelise tähtsusega märgalad Albufera de Adra ja Embalses de Cordobilla y Malpasillo Andaluusias ja Complejo húmedo de Corrubedo Galicias, mis on määratletud kui lindude kaitseks tähtsad alad, põhjendatud arvamusega määratud tähtajaks klassifitseeritud erikaitsealadena.

83

Menetlusest tulenevalt on ilmne, et Andaluusia ja Galicia rahvusvahelise tähtsusega märgalade klassifitseerimine erikaitsealadena leidis aset pärast põhjendatud arvamusega määratud tähtaja möödumist. Järelikult tuleb komisjoni hagi selles osas lugeda põhjendatuks.

84

Siit tuleneb, et Hispaania Kuningriik ei klassifitseerinud erikaitsealadena kõiki alasid, mis oleksid vastavalt ornitoloogilistele kriteeriumidele kõnealuste liikide kaitseks kõige sobivamad.

85

Eeltoodut arvesse võttes tuleb tuvastada, et kuna Hispaania Kuningriik ei ole klassifitseerinud erikaitsealadena suuruselt piisavaid alasid Andaluusia, Baleaaride, Kanaari saarte autonoomses piirkonnas ja arvult piisavaid alasid Andaluusia, Baleaaride, Kanaari saarte, Castilla-La Mancha, Kataloonia, Galicia ja Valencia autonoomses piirkonnas kõikide direktiivi 79/409 I lisas nimetatud liikide ja lisas nimetamata rändliikide kaitseks, on Hispaania Kuningriik rikkunud direktiivi 79/409 artikli 4 lõigetest 1 ja 2 tulenevaid kohustusi.

86

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Hispaania Kuningriigilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: