Kohtuasi C‑3/04

Poseidon Chartering BV

versus

Marianne Zeeschip VOF jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rechtbank Utrecht)

Direktiiv 86/653/EMÜ – Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad kaubandusagendid – Mõiste „kaubandusagent“ – Ühe lepingu sõlmimine ja pikendamine mitme aasta jooksul

Kohtujurist L. A. Geelhoedi ettepanek, esitatud 28. aprillil 2005 

Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 16. märts 2006 

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.     Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid

(EÜ artikkel 234)

2.     Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad kaubandusagendid – Direktiiv 86/653

(Nõukogu direktiiv 86/653, artikli 1 lõige 2)

1.     EÜ artikli 234 sõnastusest ega selle artikliga kehtestatud menetluse eesmärgist ei tulene, et asutamislepingu autorid soovisid jätta Euroopa Kohtu pädevusest välja eelotsusetaotlused ühenduse õigusnormi kohta juhul, kui liikmesriigi siseriiklik õigus viitab sellele õigusnormile, et määratleda selle riigi puhtalt siseriiklikku laadi olukorrale kohaldatavad eeskirjad.

Juhul kui siseriiklikus õiguses järgitakse puhtalt siseriiklikku laadi olukordade reguleerimisel ühenduse õiguses sätestatut selleks, et vältida eelkõige diskrimineerimist või mis tahes konkurentsimoonutusi, siis on lahknevate tõlgenduste vältimiseks tulevikus ilmselt ühenduse huvides ühenduse õigusest tulenevate sätete ja mõistete ühetaoline tõlgendamine, olenemata sellest, millistel asjaoludel neid kohaldatakse.

(vt punktid 15 ja 16)

2.     Direktiivi 86/653 füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseval vahendajal on volitus sõlmida ainult üks leping, mida hiljem mitme aasta jooksul pikendatakse, siis selles sättes ette nähtud püsiva volituse tingimuse kohaselt peab sellel vahendajal olema käsundiandja volitus pidada läbirääkimisi selle lepingu järgneva pikendamise üle, välja arvatud juhul, kui teised asjaolud viitavad läbirääkimiste pidamiseks püsiva volituse olemasolule.

(vt punktid 26 ja 27 ning resolutiivosa)

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

16. märts 2006(*)

Direktiiv 86/653/EMÜ – Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad kaubandusagendid – Mõiste „kaubandusagent“ – Ühe lepingu sõlmimine ja pikendamine mitme aasta jooksul

Kohtuasjas C‑3/04,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Rechtbank Utrecht’i (Madalmaad) 10. detsembri 2003. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 5. jaanuaril 2004, menetluses

Poseidon Chartering BV

versus

Marianne Zeeschip VOF,

Albert Mooij,

Sjoerdtje Sijswerda,

Gerrit Schram,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees P. Jann (ettekandja), kohtunikud K. Schiemann, K. Lenaerts, E. Juhász ja M. Ilešič,

kohtujurist: L. A. Geelhoed,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–       Poseidon Chartering BV, esindaja: advocaat H. Boonk,

–       Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: H. Støvlbæk ja W. Wils,

olles 28. aprilli 2005. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1       Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/653/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 382, lk 17, edaspidi „direktiiv”) artikli 1 lõike 2, artikli 7 lõike 1 ja artikli 17 tõlgendamist.

2       Kõnealune taotlus esitati kohtumenetluses, mille algatas Poseidon Chartering BV (edaspidi „Poseidon”) äriühingu Marianne Zeeschip VOF ning A. Mooij, G. Schram ja S. Sijswerda (edaspidi ühise nimega „Marianne Zeeschip”) vastu ja milles nõutakse kahjutasu, maksmata vahendustasu ja lepingu lõppemisega tekitatud kahju hüvitamist.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigusnormid

3       Direktiivi artikli 1 lõike 2 kohaselt on „kaubandusagent füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vahendaja, kellel on püsiv volitus pidada läbirääkimisi kaupade müügi või ostu üle teise isiku nimel, edaspidi [„käsundiandja”], või pidada läbirääkimisi niisuguste tehingute üle või neid sõlmida selle [käsundiandja] nimel”. [täpsustatud tõlge]

4       Agendi töötasu kohta sätestab direktiivi artikli 7 lõige 1:

„1.      Kaubandusagendil on õigus saada vahendustasu äritehingutelt, mis on sõlmitud [agendilepingu kehtivuse ajal]:

a)      kui tehing on sõlmitud tema tegevuse tulemusena; või

b)      kui tehing on sõlmitud kolmanda isikuga, [kellega ta on eelnevalt sõlminud samalaadseid tehinguid].” [täpsustatud tõlge]

5       Lepingu lõppemisel agendile tekkivate finantstagajärgede kohta sätestab direktiivi artikkel 17:

„1.      Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada kaubandusagentidele pärast agendilepingu lõppemist lõike 2 kohase hüvitise või lõike 3 kohase kahjutasu maksmine.

2.      a)     Kaubandusagendil on õigus saada hüvitist ainult siis ja ulatuses, kui:

–       ta on hankinud [käsundiandjale] uued kliendid või märkimisväärselt suurendanud äritegevuse mahtu olemasolevate klientidega ja [käsundiandja] saab äritegevusest nende klientidega jätkuvalt olulist kasu ja

–       selle hüvitise maksmine on õiglane, arvesse võttes kõiki asjaolusid ja eelkõige vahendustasu, mille kaubandusagent on kaotanud nende klientidega tehtavate äritehingute pealt. Liikmesriigid võivad ette näha, et niisuguseks asjaoluks loetakse ka artikli 20 tähenduses konkurentsipiirangu kasutamist;

b)      Hüvitise summa ei või ületada määra, mis on võrdne kaubaagendi ühe aasta hüvitisega, mis on arvutatud tema viie viimase aasta keskmise [agenditasu] alusel ja kui leping on olnud kehtiv vähem kui viis aastat, arvutatakse hüvitis kogu kõnealuse aja jooksul makstud keskmise [agenditasu] alusel.

c)      Niisuguse hüvitise saamine ei takista kaubandusagendil kahjutasu taotlemist.

[…]” [täpsustatud tõlge]

 Siseriiklikud õigusnormid

6       Direktiiv võeti Hollandi õigusesse üle tsiviilseadustiku (Burgerlijk Wetboek) artiklitega 428−445. Need artiklid on sisuliselt analoogsed direktiivi sätetega, välja arvatud direktiivi artikli 1 lõige 2, mis sätestab, et direktiivi kohaldatakse „kaupade müügi või ostuga” seotud tehingutele, samas kui Hollandi õigusnorme kohaldatakse ka teenuse osutamisega seotud tehingutele. Tsiviilseadustiku artikli 7:428 lõikes 1, millega võetakse üle direktiivi artikli 1 lõige 2, on sätestatud:

„Agendileping on leping, millega üks pool (käsundiandja) volitab teist poolt (kaubandusagent) määratud või määramata ajavahemiku jooksul tasu eest tegutsema vahendajana lepingute üle peetavatel läbirääkimistel, ta võib neid lepinguid ka käsundiandja nimel ja arvel sõlmida, ilma et ta seejuures käsundiandjale alluks.”

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

7       Eelotsusetaotlusest selgub, et Poseidon tegutses vahendajana Marianne Zeeschipi ja äriühingu Maritramp vahel sõlmitud laeva prahtimise lepingu raames. Ajavahemikus 1994−2000 pikendati nimetatud lepingut igal aastal. Sel ajavahemikul kandis Poseidon kõnealuse lepingu lisasse prahtimise pikendamise üle peetud iga-aastaste läbirääkimiste tulemused. Aastast 1994 kuni aastani 2000 sai Poseidon vahendustasu 2,5% prahtimistasust.

8       Pärast lepinguliste suhete lõppemist Marianne Zeeschipi ja Poseidoni vahel nõudis viimane Marianne Zeeschipilt kahjutasu lepingu ülesütlemistähtaja rikkumise eest, maksmata vahendustasu summas 14 229,89 eurot ning klientide kaotamise eest hüvitist summas 14 471,29 eurot.

9       Marianne Zeeschip keeldus maksmisest põhjusel, et Poseidon ei ole kaubandusagent, kuna ta oli vahendanud ainult ühe lepingu. Tema sõnul iseloomustab kaubandusagendi lepingut see, et agent tegutseb rohkem kui ühe lepingu raames.

10     Neil asjaoludel otsustas põhikohtuasja läbivaatav Rechtbank Utrecht menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1)      Kas kaubandusagendiks direktiivi 86/653 […] tähenduses võib pidada füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevat vahendajat, kes on sõlminud (mitte rohkem kui) ühe lepingu (laeva prahtimine), mida pikendati igal aastal laeva omaniku ja kolmanda isiku vahel (aastatel 1994−2000, v.a aastal 1999) peetud läbirääkimistel, mille tulemused on vahendaja kandnud lisasse?

2)      Kui on tegemist agendilepinguga, kas vastust esimesele küsimusele võib muuta asjaolu, et mitme aasta jooksul on makstud (vahendus)tasu summas 2,5% prahtimistasust ja/või et direktiivi artikli 7 lõikes 1 viidatakse „sõlmitud tehingutele” ja õigusele vahendustasule, „kui tehing on sõlmitud kolmanda isikuga, [kellega vahendaja on eelnevalt sõlminud samalaadseid tehinguid]”?

3)      Kas vastust esimesele küsimusele muudab asjaolu, et direktiivi artikkel 17 viitab „klientidele”, mitte aga „kliendile”?”

 Euroopa Kohtu pädevus

11     Euroopa Kohtu kantselei juhtis 2. septembri 2004. aasta kirjaga eelotsusetaotluse esitanud kohtu tähelepanu sellele, et direktiiv peab artikli 1 lõikest 2 tulenevalt silmas ainult füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevaid vahendajaid, kellel on volitus pidada läbirääkimisi kaupasid puudutavate lepingute üle, mitte aga füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevaid vahendajaid, kellel on volitus pidada läbirääkimisi teenuse osutamise lepingute üle (vt 6. märtsi 2003. aasta määrus kohtuasjas C‑449/01: Abbey Life Assurance, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata). Kohtukantselei küsis nimetatud kohtult, kas ta jääb sellisel juhul oma eelotsusetaotluse juurde.

12     Eelotsusetaotluse esitanud kohus kinnitas oma vastuses soovi jääda oma eelotsusetaotluse juurde. Ta selgitas sealjuures, et Hollandi seadusandja laiendas direktiivi siseriiklikusse õigusesse ülevõtmisel mõistet „kaubandusagent” teenuse osutamise lepingutele. Rechtbank toonitas, et ta soovib eelkõige teatud direktiivi mõistete tõlgendust, nagu direktiivi artikli 1 lõikes 2 kasutatud mõiste „püsiv volitus” ja direktiivi artiklis 17 kasutatud mõiste „hüvitis klientide kaotamise eest”. Asjaolu, et direktiivi sätetele tuginevad agendilepingut reguleerivad Hollandi õigusnormid määratlevad seda lepingut võrreldes direktiiviga laiemalt, ei tähenda seda, et teatud direktiivist tulenevate mõistete tõlgendamiseks peab eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olema kohtuasi, milles käsitletakse kaubandusagendi/agendilepingu mõistet kitsamas tähenduses.

13     Neil asjaoludel palusid Poseidon ja komisjon Euroopa Kohtul esitatud küsimustele vastata.

14     Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö raames EÜ artikli 234 alusel on vaid siseriiklikul kohtul pädevus hinnata kohtuasja eripära arvestades, kas kohtuotsuse tegemiseks on vaja eelotsust ja kas Euroopa Kohtule esitatud küsimused on asjakohased. Viimase poolt siseriikliku kohtu esitatud taotluse läbi vaatamata jätmine on võimalik üksnes siis, kui on ilmselge, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendamisel puudub igasugune seos põhikohtuasja asjaoludega või esemega, või kui küsimus on üldine või hüpoteetiline (vt eelkõige 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman, EKL 1995, lk I‑4921, punktid 59−61; 27. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑369/95: Somalfruit ja Camar, EKL 1997, lk I‑6619, punktid 40−41, 13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑36/99: Idéal tourisme, EKL 2000, lk I‑6049, punkt 20; 7. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑306/99: BIAO, EKL 2003, lk I‑1, punkt 88, ja 7. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑17/03: VEMW jt, EKL 2005, lk I‑4983, punkt 34).

15     Järelikult, kui siseriiklike kohtute esitatud küsimused puudutavad ühenduse õigusnormi tõlgendamist, siis peab Euroopa Kohus põhimõtteliselt otsuse tegema. EÜ artikli 234 sõnastusest ega selle artikliga kehtestatud menetluse eesmärgist ei tulene, et asutamislepingu autorid soovisid jätta Euroopa Kohtu pädevusest välja eelotsusetaotlused ühenduse õigusnormi kohta juhul, kui liikmesriigi siseriiklik õigus viitab sellele õigusnormile, et määratleda selle riigi puhtalt siseriiklikku laadi olukorrale kohaldatavad eeskirjad (17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑130/95: Giloy, EKL 1997, lk I‑4291, punkt 21, ja 11. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑1/99: Kofisa Italia,EKL 2001, lk I‑207, punkt 21).

16     Juhul kui siseriiklikus õiguses järgitakse puhtalt siseriiklikku laadi olukordade reguleerimisel ühenduse õiguses sätestatut selleks, et vältida eelkõige diskrimineerimist või mis tahes konkurentsimoonutusi, siis on lahknevate tõlgenduste vältimiseks tulevikus ilmselt ühenduse huvides ühenduse õigusest tulenevate sätete ja mõistete ühetaoline tõlgendamine, olenemata sellest, millistel asjaoludel neid kohaldatakse (vt 17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑28/95: Leur‑Bloem,EKL 1997, lk I‑4161, punkt 32; eespool viidatud kohtuotsus Giloy, punkt 28 ja eespool viidatud kohtuotsus Kofisa Italia, punkt 32).

17     Kuigi käesolevas asjas puudutavad küsimused lepingut, mis on sõlmitud vahendajaga, kellel on volitus pidada läbirääkimisi teenuse osutamise lepingu, kuid mitte kaupade müügi‑ või ostulepingu üle, ning seega direktiiv kõnealust olukorda otseselt ei reguleeri, on siseriiklik seadusandja sellele vaatamata direktiivi sätete siseriiklikusse õigusesse ülevõtmisel otsustanud kohelda mõlemat nimetatud juhtumit identselt.

18     Kohtutoimikust ei nähtu mingil viisil, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul oleks õigust kalduda kõrvale Euroopa Kohtu antud tõlgendusest direktiivi sätete kohta.

19     Sellisel juhul peab Euroopa Kohus esitatud küsimustele vastama, nagu on märkinud ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 13−16.

 Eelotsuse küsimused

20     Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimustega, mida on sobilik koos analüüsida, teada sisuliselt seda, kas füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vahendaja, kellel on volitus sõlmida üks laeva prahtimise leping, mida seejärel mitme aasta jooksul pikendatakse, on kaubandusagent direktiivi tähenduses.

21     Nii põhikohtuasja hageja kui ka komisjon on seisukohal, et eriline asjaolu, mis seisneb ühe lepingu olemasolus, ei ole määrav, kui vahendaja tegutseb püsivalt. Kui võtta käesolevas asjas arvesse lepingu pikendamist mitme aasta jooksul, siis ei tohiks tekkida kahtlust, et vahendaja tegevus oli püsiv.

22     Komisjon märgib lisaks, et ettepaneku:, nõukogu direktiiv (füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate) kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusnormide ühtlustamise kohta, mille ta esitas 17. detsembril 1976 (EÜT 1977, C 13, lk 2), artiklis 2 toodud kaubandusagendi mõiste sisaldas selgesõnaliselt „määramatu hulga” äritehingute sõlmimist, kuid direktiivi artikli 1 lõike 2 lõppversiooni seda tingimust üle ei võetud.

23     Komisjon lisab, et sama ettepaneku artiklis 3 oli ette nähtud, et direktiivi ei kohaldata „kaubandusagentide suhtes, kelle ülesandeks on vaid sõlmida kindlaksmääratud tehing või tehingud või pidada nende üle läbirääkimisi käsundiandja nimel”. Seda sätet direktiivi lõppversioonis ei ole, mis tähendab komisjoni arvates seda, et ühenduse seadusandja otsustas teadlikult jätta ettepanekus esitatud piirangu kehtestamata.

24     Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi artikli 1 lõikest 2 tulenevalt iseloomustab kaubandusagendi lepingut eelkõige asjaolu, et nimetatud agendile, keda määratletakse kui füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsev vahendaja, on käsundiandja andnud püsiva volituse läbirääkimiste pidamiseks. Seda on võimalik järeldada direktiivi mitmetest sätetest, eriti artiklitest 3 ja 4 lepingupoolte kohustuse kohta tegutseda kohusetundlikult ja heas usus, artiklist 6 jj agendi töötasu kohta lepingu kehtimise ajal ning artiklist 17 jj agendi õiguste kohta pärast lepingu lõppemist.

25     Vahendaja poolt sõlmitud tehingute arv käsundiandja jaoks või käsundiandja nimel ja arvel viitab tavaliselt volituste püsivusele. Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis, kasutab direktiivi artikli 17 lõike 2 punkt a mõistet „klient” mitmuses. Siiski, nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 24 rõhutanud, ei ole tehingute arv ainus määrav asjaolu hindamaks, kas käsundiandja on andnud vahendajale püsiva volituse või mitte.

26     Juhul kui vahendajal on volitus sõlmida käsundiandja jaoks või käsundiandja nimel ja arvel ainult üks leping, mida seejärel mitme aasta jooksul pikendatakse, siis direktiivi artikli 1 lõikes 2 sätestatud püsiva volituse tingimuse kohaselt peab sellel vahendajal olema käsundiandja püsiv volitus pidada läbirääkimisi selle lepingu järgneva pikendamise üle, välja arvatud juhul, kui teised asjaolud viitavad läbirääkimiste pidamiseks püsiva volituse olemasolule. Siseriiklik kohus peab tegema selles osas vajalikud järeldused. Pelk asjaolu, et vahendajal säilisid käsundiandjaga suhted kogu lepingu kehtimise ajal, ei ole iseenesest piisav sellise volituse olemasolu tõendamiseks.

27     Seega tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseval vahendajal on volitus sõlmida ainult üks leping, mida hiljem mitme aasta jooksul pikendatakse, siis selles sättes ette nähtud püsiva volituse tingimuse kohaselt peab sellel vahendajal olema käsundiandja volitus pidada läbirääkimisi selle lepingu järgneva pikendamise üle.

 Kohtukulud

28     Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisel tekkinud kohtukulusid, mis ei ole poolte kulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/653/EMÜ füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 1 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et juhul kui füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseval vahendajal on volitus sõlmida ainult üks leping, mida hiljem mitme aasta jooksul pikendatakse, siis selles sättes ette nähtud püsiva volituse tingimuse kohaselt peab sellel vahendajal olema käsundiandja volitus pidada läbirääkimisi selle lepingu järgneva pikendamise üle.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: hollandi.