1.

Euroopa Kohus, kelle poole komisjon EÜ asutamislepingu artikli 169 (nüüd EÜ artikkel 226) alusel pöördus, kuulutas 5. novembril 2002 kaheksa kohtuotsust vastavalt Austria ( 2 ), Belgia, ( 3 ) Taani, ( 4 ) Soome, ( 5 ) Saksamaa, ( 6 ) Luksemburgi, ( 7 ) Ühendkuningriigi ( 8 ) ja Rootsi ( 9 ) suhtes, milles tuvastas, et pidades Ameerika Ühendriikidega läbirääkimisi teatavate rahvusvaheliste kohustuste üle lennutranspordi valdkonnas, kohaldades neid kohustusi ja/või jättes need jõusse, rikkusid need liikmesriigid kohustusi, mis tulenevad EÜ asutamislepingu artiklist 5 (nüüd EÜ artikkel 10) ja EÜ asutamislepingu artiklist 52 (muudetuna EÜ artikkel 43) ning nõukogu 23. juuli 1992. aasta määrusest (EMÜ) nr 2409/92 piletihindade ja lastitariifide kohta ( 10 ) ja nõukogu 24. juuli 1989. aasta määrusest (EMÜ) nr 2299/89 toimimisjuhendi kohta arvutipõhiste ettetellimissüsteemide puhul, ( 11 ) mida on muudetud nõukogu 29. oktoobri 1993. aasta määrusega (EMÜ) nr 3089/93 ( 12 ) (edaspidi „5. novembri 2002. aasta kohtuotsused”) ( 13 ).

2.

Käesoleva kohtuasja esemeks oleva hagiga püüab komisjon saavutada samasuguse rikkumise tuvastava kohtuotsuse tegemist Madalmaade suhtes.

3.

Etteheidetes, mis komisjon Madalmaadele teeb, piirdutakse rikkumistega, mis Euroopa Kohus viidatud 5. novembri 2002. aasta kohtuotsustes tuvastas.

4.

Peale EÜ asutamislepingu artiklite 5 ja 52 rikkumise heidab komisjon Madalmaade Kuningriigile ette nende kohustuste rikkumist, mis tulenevad mõnest lennutranspordi sektoris vastu võetud nõukogu määrusest. Tuleb meenutada lühidalt õiguslikku raamistikku, millesse need õigusaktid asetuvad.

5.

Et luua järk-järgult lennutranspordi siseturg, võttis nõukogu 1987., 1990. ja 1992. aastal EÜ asutamislepingu artikli 84 lõike 2 (nüüd EÜ artikli 80 lõige 2) alusel ( 14 ) vastu kolm õigusnormide „paketti”, mille eesmärk oli tagada esiteks lennutransporditeenuste osutamise vabadus ja teiseks ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamine selles sektoris.

6.

Määrus nr 2409/92, mis võeti vastu „kolmanda paketi” raames ja mille eesmärk oli ühendusesisese lennutranspordi täielik liberaliseerimine, ( 15 ) määratleb kriteeriumid ja menetlused, mida kohaldatakse piletihindade ja lastitariifide kehtestamisel lennuettevõtjate poolt üksnes ühendusesisestel liinidel (artikli 1 lõige 1).

7.

Selle määruse artikli 1 lõike 2 punkti a kohaselt ei kohaldata seda nende lennuettevõtjate piletihindade ja lastitariifide suhtes, kes ei ole ühenduse lennuettevõtjad, ilma et see piiraks artikli 1 lõike 3 kohaldamist, milles on täpsustatud, et „[a]inult ühenduse lennuettevõtjatel on õigus pakkuda uusi tooteid või piletihindu, mis on madalamad kui identsete toodete puhul”. Nagu tagapool täpsemalt näeme, leidis Euroopa Kohus oma5. novembri 2002. aasta otsustes, olles tõlgendanud neid õigusnorme koostoimes, et määrusega nr 2409/92 on ühenduses tegutsevatel kolmandate riikide lennuettevõtjatel kaudselt, kuid üheselt keelatud pakkuda uusi tooteid või piletihindu, mis on madalamad kui identsete toodete puhul, ning nii toimides piiras ühenduse seadusandja nende lennuettevõtjate hinna määramise vabadust, kui nad teenindavad ühendusesiseseid lennuliine neile antud viienda vabaduse õiguste alusel. Järelikult tekkis ühendusel Euroopa Kohtu arvates määruse nr 2409/92 artikli 1 lõikega 3 kaetud ulatuses ainupädevus võtta kolmandate riikide ees lepingulisi kohustusi, mis on seotud muude kui ühenduse lennuettevõtjate hindade määramise vabaduse piiranguga. ( 16 )

8.

Määruse nr 2409/92 artikli 12 kohaselt jõustus see määrus 1. jaanuaril 1993.

9.

Peale viidatud õigusaktide „pakettides” sisalduvate õigusaktide võttis ühenduse seadusandja vastu mitu määrust, mille eesmärk oli reguleerida lennutranspordisektori konkreetseid aspekte.

10.

Eelkõige määrusega nr 2299/89 kehtestatakse toimimisjuhend arvutipõhiste ettetellimissüsteemide puhul. Selle artikli 1 kohaselt kohaldatakse seda arvutipõhiste ettetellimissüsteemide suhtes (Computerised reservation system), mis hõlmavad õhuveotooteid, kui neid süsteeme pakutakse kasutamiseks ja/või kasutatakse ühenduse territooriumil, olenemata süsteemi tarnija positsioonist või riikkondsusest, kasutatavast informatsiooniallikast või vastava keskse andmetöötlusseadme asukohast ning asjakohase õhuveotoote geograafilisest asukohast.

11.

Oma 5. novembri 2002. aasta otsustes leidis Euroopa Kohus – nagu tagapool näeme –, et seda määrust kohaldatakse selle artiklite 1 ja 7 kohaselt vastastikkuse tingimusel ka kolmandate riikide kodanike suhtes, kui nad pakuvad kasutamiseks või kasutavad ühenduse territooriumil arvutipõhist ettetellimissüsteemi, ning selle määruse alusel tekkis ühendusel seega ainupädevus võtta kolmandate riikide ees kohustusi, mis puudutavad ühenduse territooriumil kasutamiseks pakutavaid või kasutatavaid arvutipõhiseid ettetellimissüsteeme. ( 17 )

12.

Madalmaade ja Ameerika Ühendriikide suhteid lennutranspordi valdkonnas reguleerib 3. aprillil 1957 allkirjastatud kahepoolne leping (edaspidi „1957. aasta leping”). Seda lepingut on hiljem muudetud ja täiendatud: kõigepealt 25. novembril 1969 vahetatud kirjadega ja seejärel kolme eraldi protokolliga, mis pärinevad 1978., 1987. ja 1991. aastast.

13.

Kohtutoimikust ilmneb, et 1992. aastal otsustasid Ameerika Ühendriigid teha mitmele Euroopa riigile ettepaneku sõlmida „avatud taeva” tüüpi kahepoolne leping. Seda tüüpi lepingu eesmärk oli esiteks hõlbustada liitude loomist Ameerika ja Euroopa lennundusettevõtjate vahel ning teiseks järgida mitut Ühendriikide valitsuse määratletud kriteeriumi, näiteks vaba juurdepääs kõikidele liinidele, piiramatute liini- ja liiklusõiguste andmine, lepingupoolte vahelistel lennuliinidel hindade kindlaksmääramine „vastastikuse mittenõustumise” süsteemi kohaselt ja võimalus jagada koode.

14.

Madalmaad ja Ameerika Ühendriigid vahetasid 14. oktoobril 1992 noote Washingtonis 1. septembrist kuni 4. septembrini 1992 toimunud konsultatsioonide teemal (edaspidi „1992. aasta nootide vahetamine”), mille käigus jõuti kokkuleppele muudatuste osas, mis 1957. aasta lepingus ja 1978. aasta protokollis tuleks teha.

15.

1993. ja 1994. aasta jooksul tugevdasid Ameerika Ühendriigid „avatud taeva” poliitika kohaselt jõupingutusi kahepoolsete lepingute sõlmimiseks lennutranspordi valdkonnas nii paljude Euroopa riikidega kui võimalik.

16.

Komisjon juhtis 17. novembril 1994 liikmesriikidele saadetud kirjas liikmesriikide tähelepanu negatiivsele mõjule, mis nendel kahepoolsetel lepingutel võib ühendusele olla, ning võttis seisukoha, et see lepingute tüüp võib mõjutada ühendusesisest õiguskorda. Komisjon lisas, et läbirääkimisi niisuguste lepingute üle saab tõhusalt ja õiguslikult kehtivalt pidada ainult ühenduse tasandil.

17.

Tuleb lühidalt meenutada põhimõtteid, mis Euroopa Kohus on sedastanud oma 5. novembri 2002. aasta otsustes, sest tegemist on kohtupretsedendiga, millega komisjon oma hagi põhjendab.

18.

Kaheksa eraldi hagiga, mis esitati kõik 18. detsembril 1998, kaebas komisjon Euroopa Kohtusse Ühendkuningriigi, Taani, Rootsi, Soome, Belgia, Luksemburgi, Austria ja Saksamaa. Nendes hagides heideti nendele riikidele EÜ asutamislepingu artikli 169 alusel ette mitut ühenduse õiguse rikkumist, mis nad panid väidetavalt toime sellega, et sõlmisid Ameerika Ühendriikidega kahepoolsed lepingud lennutranspordi valdkonnas. Eelkõige heitis ta teistele kostjaks olevatele liikmesriikidele peale Ühendkuningriigi ette:

19.

Lisaks heitis komisjon kõikidele liikmesriikidele ette seda, et need:

20.

Tuleb meenutada, et Madalmaad astusid menetlusse kõigis kaheksas kohtuasjas.

21.

Esimese etteheite kohta, mille komisjon tegi seitsmele kaheksast kostjaks olevast liikmesriigist ja mille kohaselt rikuti ühenduse välispädevust, märkis Euroopa Kohus esiteks, et kuigi nõukogu võib EÜ artikli 80 lõiget 2 kasutada õigusliku alusena, et anda ühendusele pädevus sõlmida mingil konkreetsel juhul rahvusvaheline leping lennutranspordi valdkonnas, ei saa see siiski olla üksi ühenduse välispädevuse aluseks selles valdkonnas. ( 18 )

22.

Teiseks meenutas Euroopa Kohus, et oma arvamuses 1/76 ( 19 ) sedastas ta, et pädevuse võtta ühendusele kolmandate riikide suhtes kohustusi võib kaudselt tuletada asutamislepingu sätetest, mis kehtestavad ühendusesisese pädevuse, kui ühenduse osalemine rahvusvahelises lepingus on vajalik mõne tema eesmärgi saavutamiseks, ning täpsustas seejärel oma arvamuses 1/94 ( 20 ), et nii on see siis, kui ühendusesisest pädevust saab kasutada tõhusalt üksnes samaaegselt välispädevusega, s.t kui rahvusvahelise lepingu sõlmimine on vajalik, et saavutada asutamislepingus määratletud eesmärgid, mida ei saa saavutada iseseisvate õigusnormide kehtestamisega. Euroopa Kohus välistas siiski, et see võiks nii olla vaadeldavatel juhtumitel. ( 21 )

23.

Kolmandaks märkis Euroopa Kohus, et pädevus sõlmida lepinguid kolmandate riikidega lennuliikluse sektoris võib ühendusel olla põhimõtete alusel, mille Euroopa Kohus on määratlenud kohtuotsuses AETS ( 22 ).

24.

Nagu teada, sedastas Euroopa Kohus selles kohtuotsuses, et iga kord, kui ühendus on asutamislepinguga ette nähtud ühise poliitika elluviimiseks vastu võtnud õigusnormid, millega kehtestatakse ükskõik missuguses vormis ühised eeskirjad, ei ole liikmesriikidel enam õigust võtta üksikult ega kollegiaalselt kolmandate riikide suhtes kohustusi, mis neid õigusnorme mõjutavad või muudavad nende ulatust, ning sedamööda, kuidas võetakse vastu need ühiseeskirjad, on veel ainult ühendusel õigus võtta ja täita – nii, et see mõjutab kogu valdkonda, kus ühenduse õiguskord kehtib – lepingulisi kohustusi kolmandate riikide suhtes. ( 23 ) Euroopa Kohtu arvates tuleb neid põhimõtteid kohaldada ka vaadeldavatel juhtumitel, sest kui liikmesriikidel oleks olnud vabadus võtta rahvusvahelisi kohustusi, mis võivad mõjutada EÜ artikli 80 lõike 2 alusel vastu võetud ühiseid eeskirju, oleks see kahjustanud selle eesmärgi elluviimist, mida nimetatud eeskirjadega püütakse saavutada, ning takistanud seega ühendusel täita oma ülesannet ühiste huvide kaitsmisel. ( 24 )

25.

Euroopa Kohus analüüsis niisiis, kas kostjaks olevate liikmesriikide võetud rahvusvahelised kohustused võisid mõjutada ühiseid eeskirju, mis olid vastu võetud lennutranspordi valdkonnas ja millele komisjon tugines. Selle analüüsi tulemusena leidis ta, et niisugune mõju on olemas ainult seoses määrustes nr 2409/92 ja nr 2299/89 sätestatud õigusnormidega ning alates nende õigusaktide jõustumisest ei võinud liikmesriigid vaidlusaluste lepingute muutmisest hoolimata enam võtta või jätta jõusse rahvusvahelisi kohustusi, mis puudutasid esiteks piletihindu, mida kolmandate riikide lennuettevõtjad kohaldavad ühendusesisestel lennuliinidel, ja teiseks arvutipõhiseid ettetellimissüsteeme, mida pakutakse kasutamiseks ja kasutatakse vastavatel siseriiklikel territooriumidel. ( 25 )

26.

Seepärast tuvastas Euroopa Kohus, et võttes ja jättes jõusse need kohustused Ameerika Ühendriikide suhtes, rikkusid Taani, Rootsi, Soome, Belgia, Luksemburg, Austria ja Saksamaa ühenduse välispädevust.

27.

Teise etteheite osas, mille komisjon tegi kõikidele kostjaks olevatele liikmesriikidele ja mille kohaselt rikuti väidetavalt asutamisõigust käsitlevaid õigusnorme, tuvastas Euroopa Kohus, et vaidlusalustesse lepingutesse lisatud klauslid, millega Ameerika Ühendriikidele anti õigus lõpetada, peatada või piirata liiklusõigusi, kui kostjaks oleva liikmesriigi määratud lennuettevõtjad ei kuulunud sellele liikmesriigile või tema kodanikele, on vastuolus EÜ asutamislepingu artikliga 52, sest nende klauslite tõttu oli nendes liikmesriikides asutatud ühenduse lennuettevõtjatel, mille omanik oli ja mida kontrollis tegelikult kas mõni teine liikmesriik kui see, milles nad olid asutatud, või selle teise liikmesriigi kodanikud, takistatud võrdväärne kohtlemine selle liikmesriigi kodanikega. ( 26 )

28.

Seepärast tuvastas Euroopa Kohus, et lisades vaidlusalustesse lepingutesse need klauslid, rikkusid nimetatud kaheksa kostjaks olevat liikmesriiki kohustusi, mis tulenevad EÜ asutamislepingu artiklist 52.

29.

Komisjon avaldas 19. novembril 2002 teatise 5. novembri 2002. aasta kohtuotsuste tagajärgede kohta Euroopa lennutranspordipoliitikale. ( 27 ) Selles teatises tegi komisjon kokkuvõtte ühenduse välissuhetest lennutranspordi valdkonnas, esitas järeldused, mis tuleb tema meelest mainitud kohtuotsustest teha, ning suunised ja põhimõtted, millel põhineb ühenduse välispoliitika kõnesolevas sektoris. Eelkõige selle teatise punktis 38 kinnitas komisjon:

„Kui teised kahepoolsed lepingud käsitlevad kõnesolevate „avatud taeva” kokkulepete samu aspekte, ei ole ka need ühenduse õigusega kooskõlas. See ei käi ainult teiste lepingute kohta, mis allkirjastati Ameerika Ühendriikidega ja mille osas ei ole veel Euroopa Kohtu poole pöördutud, vaid kõigi kahepoolsete lennuliikluse lepingute kohta, milles on nähtud ette samalaadne riikkondsuse klausel nagu kirjeldatud klauslid või millega rikutakse ühenduse ainuvälispädevust.” [mitteametlik tõlge]

30.

Kohtutoimikust ilmneb, et samaaegselt 19. novembri 2002. aasta teatisega saatis komisjon kõikidele liikmesriikidele kirja, milles palus neil kasutada lepingu lõpetamise klauslit, mida nende Ameerika Ühendriikidega sõlmitud lepingud sisaldasid. See kiri saadeti Madalmaadele 25. novembril 2002. Komisjon kordas palvet lõpetada leping Madalmaade ja Ameerika Ühendriikide vahel kahes järjestikuses kirjas, mis saadeti Madalmaade valitsusele 30. juulil 2004 ja 10. märtsil 2005.

31.

26. veebruaril 2003 võttis komisjon vastu uue teatise ühenduse ja kolmandate riikide suhete kohta lennutranspordisektoris, ( 28 ) milles rõhutas vajadust viia „liikmesriikide ja Ameerika Ühendriikide suhted vastavusse ühenduse õigusega”.

32.

5. novembri 2002. aasta kohtuotsuste järgimiseks lepiti nõukogu 5. ja 6. juunil 2003 toimunud istungitel kokku ühenduse lennundusalast välispoliitikat käsitlevate meetmete paketi vastuvõtmises. See pakett hõlmas järgmist:

33.

Sellele viimasele meetmele järgnes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 847/2004 lennuliikluse lepingute läbirääkimise ja rakendamise kohta liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel vastuvõtmine. ( 30 ) Ühe eesmärgina, mida selle määrusega taotletakse, mainib põhjendus 16 eelkõige „kolmandate riikidega lennuliikluse lepingute sõlmimiseks läbirääkimiste koordineerimist, vajadust tagada ühtlustatud lähenemine nende lepingute rakendamisel ja kohaldamisel ning nende ühenduse õigusaktidele vastavuse kontrollimisel”. Selleks kehtestatakse määrusega liikmesriikide ja komisjoni vahelise koostöö menetlus, mida tuleb artikli 1 lõike 1 kohaselt kasutada iga kord, kui mõni liikmesriik otsustab asuda läbirääkimistesse kolmanda riigiga uue lennuliikluse lepingu või olemasoleva lennuliikluse lepingu, selle lisade või muude seotud kahe- või mitmepoolsete kokkulepete muutmise osas, mille sisu on osaliselt ühenduse pädevuses. Tuleb märkida, et nimetatud määruse põhjendustes 2 ja 3 on meenutatud põhimõtteid, mille Euroopa Kohus on määratlenud 5. novembri 2002. aasta kohtuotsustes, samal ajal kui põhjenduses 5 on märgitud, et „määrusega kehtestatud koostöökord liikmesriikide ja ühenduse vahel ei peaks piirama pädevuste jaotamist ühenduse ja liikmesriikide vahel kooskõlas ühenduse õigusega Euroopa Kohtu tõlgenduses”.

34.

Komisjon saatis 19. jaanuaril 1999 Madalmaade valitsusele märgukirja, milles heitis Madalmaadele Euroopa Kohtu arvamuses 1/76 määratletud põhimõtete alusel ette, et Madalmaad on rikkunud ühenduse ainupädevust, EÜ asutamislepingu artiklit 5 koostoimes määrustes nr 2407/92, nr 2408/92, nr 2409/92 ja nr 2299/89 toodud teisese õiguse sätetega ning EÜ asutamislepingu artiklit 52. Need rikkumised olid komisjoni sõnul tingitud sellest, et 1992. aastal sõlmiti Ameerika Ühendriikidega „avatud taeva” tüüpi leping ning seejärel kohaldati seda.

35.

Madalmaad vastasid märgukirjale 1. juunil 1999, väljendades kahtlust, kas komisjoni otsus algatada rikkumise tuvastamise menetlus faktiliste asjaolude tõttu, mis olid leidnud aset üle kuue aasta tagasi ja mille kohta ei olnud siiani esitatud ühtegi vastuväidet, on õiguspärane, kuigi 1995. aastal oli rikkumise tuvastamise menetlus algatatud samalaadsete faktiliste asjaolude pärast kaheksa teise liikmesriigi suhtes. Madalmaad vaidlustasid ka komisjoni analüüsi, mis puudutab 1992. aasta protokollis tehtud muudatuste ulatust, ühenduse ainupädevust lennutranspordi sektoris ja EÜ asutamislepingu artikli 5 väidetavat rikkumist – sest vaidlusalustes muudatustes lepiti kokku enne kolmandasse „paketti” kuuluvate õigusaktide jõustumist – ning EÜ asutamislepingu artikli 52 väidetavat rikkumist.

36.

Komisjon, keda saadud vastused ei rahuldanud, võttis 24. oktoobril 2000 vastu põhjendatud arvamuse, milles kinnitas Madalmaade valitsusele 19. jaanuari 1999. aasta kirjas tehtud etteheiteid. Madalmaade Kuningriik saatis oma seisukoha põhjendatud arvamuse kohta 23. veebruaril 2001, kinnitades omakorda 1. juuni 1999. aasta kirjas võetud seisukohta.

37.

Komisjon esitas 20. jaanuaril 2004 käesoleva kohtuasja esemeks oleva hagi.

38.

Euroopa Kohtu presidendi 6. juuni 2005. aasta määrusega anti Prantsusmaale luba astuda menetlusse Madalmaade nõuete toetuseks.

39.

Komisjon palub Euroopa Kohtul tuvastada, et võttes ja jättes jõusse, vaatamata Madalmaade ja Ameerika Ühendriikide vahel 3. aprillil 1957 sõlmitud lennutranspordilepingu muutmisele, rahvusvahelised kohustused,

on Madalmaade Kuningriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad EÜ asutamislepingu artiklitest 5 ja 52 ning määrustest nr 2409/92 ja nr 2299/89.

40.

Madalmaad paluvad Euroopa Kohtul esimese võimalusena jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja teise võimalusena jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

41.

Prantsusmaa palub Euroopa Kohtul jätta hagi rahuldamata.

42.

Madalmaade Kuningriik märgib, et läbirääkimiste pidamisest vaidlusaluste kohustuste üle kuni menetluse alustamiseni märgukirja saatmisega EÜ artikli 226 alusel kulus üle kuue aasta ning põhjendatud arvamuse vastuvõtmisest kuni hagi esitamiseni käesolevas kohtuasjas üle nelja aasta. Madalmaade Kuningriik mainib ka, et kui komisjon algatas rikkumismenetluse ülejäänud kaheksa liikmesriigi suhtes juba 1995. aastal, siis tema suhtes ei võetud ühtegi meedet kuni 1999. aasta jaanuarikuuni, mil talle saadeti märgukiri. Nõnda toimides asetas komisjon ta „niivõrd ebasoodsasse olukorda, et komisjonil ei olnud enam õigust pöörduda Euroopa Kohtusse” käesolevas kohtuasjas etteheidetavate rikkumiste tuvastamiseks.

43.

Kostjaks olev liikmesriik väidab esiteks, et komisjoni kestev tegevusetus koos asjaoluga, et ülejäänud kaheksa liikmesriigi vastu algatati rikkumismenetlus seoses nende sõlmitud lepingutega, tekitas Madalmaade ametiasutustele õiguspärase ootuse, et Madalmaade seisukoht on õige, lastes neil uskuda, et komisjon peab seda seisukohta nende teiste riikide omast erinevaks. Seda veendumust tugevdas asjaolu, et pärast Euroopa Kohtu 5. novembri 2002. aasta otsuste kuulutamist ootas komisjon üle kahe aasta enne, kui esitas hagi Madalmaade vastu.

44.

Madalmaade Kuningriik tugineb ka asjaomaste ettevõtjate õiguspärasele ootusele ning märgib selles küsimuses, et vaidlusalused kohustused annavad Madalmaade ettevõtjatele ligipääsu Ameerika Ühendriikide lennuliinidele, mis ei oleks enam tagatud juhul, kui Madalmaade Kuningriik peaks Euroopa Kohtu otsuse tulemusena neid kohustusi muutma. Komisjoni argumendile, mille kohaselt on see juurdepääs ikkagi tagatud viisakuse põhimõtte alusel, vastab Madalmaade Kuningriik, et nimetatud põhimõttest ei piisa nende kahe riigi vahelise lennuliikluse vajaliku stabiilsuse tagamiseks.

45.

Madalmaade valitsus rõhutab lisaks, et vaidlusaluste kohustuste tõttu peavad Ameerika Ühendriikide ametiasutused andma Madalmaade lennuettevõtjatele trustidevastase immuniteedi ning selline immuniteet oli üks eeltingimusi, mis pidi olema täidetud, et luua KLM-i ja Northwest Airlines’i vaheline liit, mille komisjon kohtueelses menetluses heaks kiitis.

46.

Madalmaade Kuningriik väidab teiseks, et komisjonile EÜ artiklitega 211 ja 226 antud kaalutlusõigus ei saa lubada tegutseda tal nii, et ta rikub hea halduse ja õiguskindluse põhimõtteid lisaks EÜ artikliga 10 kehtestatud lojaalse koostöö põhimõttele, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus määruses Zwartveld. ( 31 ) Nende põhimõtete kohaselt on komisjon kohustatud järgima mõistlikku tähtaega.

47.

Kolmandaks väidab Madalmaade valitsus, et hagi vastuvõetamatus on põhjendatud lisaks sellega, et komisjon ei võtnud üldse arvesse muutusi, mis on toimunud pärast Euroopa Kohtu 5. novembri 2002. aasta otsuste kuulutamist, ning eelkõige asjaolu, et komisjonile anti nõukogu eespool nimetatud 5. ja 6. juuni 2003. aasta istungil tehtud otsusega ( 32 ) volitused pidada läbirääkimisi rahvusvaheliste lepingute üle, mis sõlmitakse lennutranspordi valdkonnas kolmandate riikide ja Ameerika Ühendriikidega, võeti vastu määrus nr 847/2004 ja üldse määratleti ühenduse eesmärgid lennuliikluse sektoris, mille poole püüdlemises on Madalmaad pealegi aktiivselt osalenud.

48.

Madalmaade valitsus rõhutab lõpuks, et Euroopa Kohtu võimalik otsus, mis kinnitab komisjoni poolt ette heidetavaid rikkumisi, paneks Madalmaade Kuningriigi võimatusse olukorda, sundides teda pidama Ameerika Ühendriikidega läbirääkimisi kahepoolse lepingu muutmise üle, millega ta rikub ühenduse ainupädevust ja riskib sellega, et seab ohtu ühenduse tasandil käimasolevate läbirääkimiste eesmärkide saavutamise. Vastates komisjoni argumendile, mille kohaselt piisab Euroopa Kohtu võimaliku hagi rahuldava otsuse järgimiseks lepingu lõpetamisest, rõhutab Madalmaade Kuningriik, et niisuguse meetme kasutamine tekitaks ühenduse tasandil sõlmitud lepingu puudumise korral lubamatu õigusliku vaakumi, mis kahjustaks sektoris tegutsevaid selle riigi ettevõtjaid.

49.

Komisjon väidab esiteks, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole ta EÜ artikli 226 alusel algatatavate menetluste puhul kohustatud järgima eelnevalt kindlaks määratud tähtaegu ning kohtueelse menetluse võimalik liiga pikk kestus võib muuta hagi vastuvõetamatuks üksnes juhul, kui on rikutud liikmesriigi kaitseõigust. Käesoleval juhul ei ole Madalmaade Kuningriik esitanud ühtegi argumenti, mis tõendaks, et selle menetluse kestus mõjutas tema kaitseõiguse kasutamist.

50.

Teiseks märgib komisjon ainult teadmiseks oma repliigis, et põhjuseks, miks ta algatas 1995. aastal menetluse kaheksa teise liikmesriigi, aga mitte Madalmaade vastu, on asjaolu, et tookord pidas ta takistuseks seda, et erinevalt kaheksast teisest juhtumist olid Madalmaad vaidlusaluse lepingu sõlminud enne „kolmandasse paketti” kuuluvate õigusaktide jõustumist, ehkki pärast nende vastuvõtmist. Seetõttu algatas ta menetluse Madalmaade vastu alles pärast seda, kui kuulutati Euroopa Kohtu 18. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas Inter-Environnement Wallonie. ( 33 ) Lisaks avastas ta alles repliigi ettevalmistamise ajal, et Madalmaade parlament oli lepingu ratifitseerinud 26. aprillil 1993, s.t pärast „kolmanda paketi” jõustumist.

51.

Kolmandaks väidab komisjon, et asjaolu, et ta algatas kohtueelse menetluse hilinemisega võrreldes ülejäänud kaheksa liikmesriigiga, ei asetanud Madalmaade Kuningriiki kuidagi ebasoodsamasse olukorda, sest viimasel oli rohkem aega Euroopa Kohtu 5. novembri 2002. aasta otsuste järgimiseks. Mis puudutab põhjendatud arvamuse vastuvõtmisest kuni käesoleva kohtuasja esemeks oleva hagi esitamiseni kulunud aega, siis komisjon märgib, et ta ootas nende kohtuotsuste kuulutamist ning selgitas oma seisukohta pärast nende kuulutamist juba oma 19. novembri 2002. aasta teatises ja seejärel Madalmaade valitsusele 25. novembril 2002, 30. juulil 2004 ja 10. märtsil 2005 saadetud kirjades. Pealegi palus komisjon nendes kirjades Madalmaadel järgida Euroopa Kohtu 5. novembri 2002. aasta otsuseid ning vaidlusaluse lepingu lõpetada, mis välistas võimaluse seda muuta. Lõpetamise korral kohaldatakse kõnesolevat lepingut aga edasi veel kaks aastat ning isegi kui ühenduse tasandil ei sõlmita selle aja jooksul mingit lepingut, tagatakse lennuühendus Ameerika Ühendriikidega viisakuse põhimõtte alusel.

52.

Madalmaade valitsus peab hagi vastuvõetamatuks, tuginedes õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtete rikkumisele, mis on väidetavalt tingitud komisjoni viivitamisest menetluse algatamisega tema suhtes, kasutades pädevust, mis on talle antud EÜ artikliga 226. Õigel ajal mitte tegutsedes rikkus komisjon EÜ asutamislepingu artiklit 5, mis nõnda, nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud viidatud määruses Zwartveld, kohustab ühenduse institutsioone järgima oma tegevuses nõudeid, mille kohaselt peavad nad tegema liikmesriikidega lojaalset koostööd.

53.

Madalmaade Kuningriik heidab lisaks komisjonile ette kohtueelse menetluse liiga pikka kestust. Selle liikmesriigi arvates on komisjon talle EÜ artikliga 226 antud volitusi kasutades kohustatud tegutsema mõistliku tähtaja jooksul. Peale selle, et see kohustus kujutab endast hea halduse põhimõttest tulenevat nõuet, kuulub see ka õiguskindluse põhimõtte juurde.

54.

Ütlen kohe, et Madalmaade argumendid ei ole sugugi ennekuulmatud. Nagu tagapool näeme, on Euroopa Kohus juba esimestest liikmesriigi kohustuste rikkumise hagide raames tehtud otsustest peale pidanud analüüsima väiteid, mis kostjaks olevad liikmesriigid on esitanud hagi vastuvõetamatuse põhjendamiseks ning mille eesmärk on tõendada esiteks, et komisjon on meetmete võtmisega viivitanud, ja teiseks, et kohtueelne menetlus oli liiga pikk.

55.

Käesolevat juhtumit iseloomustavad siiski asjaolud, mis on mõneti eripärased, näiteks eelkõige see, et komisjon algatas ülejäänud kaheksa liikmesriigi suhtes menetluse samalaadsete rikkumiste pärast, kuid lükkas edasi Madalmaade vastu hagi esitamist, et Euroopa Kohus tegi vastavad otsused, milles need rikkumised tuvastati, et nende kohtuotsuste järel toimusid muutused, et komisjoni algatatud ja lõpuleviidud menetlused olid poliitiliselt tundlikud, ning lõpuks asjaolu, et asjas esinenud majandushuvid olid tähtsad. Lisaks oli käesoleval juhul komisjoni passiivsus märgatavalt suurem kui teistel Euroopa Kohtu analüüsitud juhtumitel.

56.

Seepärast pean vajalikuks peatuda käesolevas ettepanekus põhjalikumalt kesksel küsimusel, mille esitas Madalmaade valitsus oma vastuvõetamatust põhjendavate väidete hulgas, s.o kas EÜ artikli 226 alusel algatatavate rikkumismenetluste puhul tuleb asuda seisukohale, et komisjonil on kohustus tegutseda mõistliku tähtaja jooksul.

57.

Kohe alguses tuleb märkida, et on olemas ulatuslik ühenduse kohtupraktika, milles kasutatakse mõistet „mõistlik tähtaeg”.

58.

Käesolevas analüüsis piisab, kui märkida, et mõistliku tähtaja järgimist on ühenduse kohus käsitlenud eelkõige kriteeriumina, mille alusel hinnata, kas mõnda ühenduse õiguse üldpõhimõtet on rikutud, näiteks eelkõige õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, õiguskindluse põhimõtet, kaitseõiguse järgimise põhimõtet ja õigust õiglasele kohtupidamisele, samuti kriteeriumina, mille alusel hinnata ühenduse institutsioonide ja asutuste tegevuse vastavust hea halduse nõudele. Esimese Astme Kohus on alates kohtuotsusest SCK ja FNK vs. komisjon ( 34 ) ning Euroopa Kohus hiljutises kohtuotsuses Technische Unie vs. komisjon ( 35 ) sedastanud, et mõistliku tähtaja komisjonipoolne järgimine konkurentsipoliitika valdkonnas läbiviidavates haldusmenetlustes on ühenduse õiguse üldpõhimõte.

59.

Sõltumata sellest, kas see on määratletud ühenduse õiguse üldpõhimõttena või lihtsalt niisuguste põhimõtetena määratletud põhimõtete komponendina, on ühenduse ametiasutused kohustatud järgima mõistlikku tähtaega kui nõuet, mille alusel hinnatakse tema tegevuse õiguspärasust. ( 36 )

60.

Lisaks tuleb selgitada, et niisugune nõue ei ole mitte ainult kriteerium, mis võimaldab hinnata haldusmenetluse kestuse õiguspärasust, vaid sellega kehtestatakse institutsioonidele üldisemalt neile antud volituste kasutamise ajaline piir. Nagu tagapool täpsemalt näeme, on Euroopa Kohus selles osas mitu korda selgitanud – kuigi ei ole spetsiaalselt maininud mõistet „mõistlik tähtaeg” – et õiguskindluse põhimõte ei luba institutsioonil oma volituste kasutamisega lõputult viivitada.

61.

Eeltoodust lähtuvalt analüüsin nüüd, kas komisjon peab seda nõuet järgima ka siis, kui kasutab volitusi, mis on talle antud EÜ artikliga 226.

62.

Seda küsimust käsitledes ei saa jätta analüüsimata rikkumismenetluse laadi. Nimetatud menetluse eristav tunnus näib seisnevat peamiselt selles, et komisjonile antud volitused kujutavad endast kaalutlusõigust.

63.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on komisjon see, kes hindab, kas rikkumise tuvastamiseks tuleb algatada menetlus ning missuguse asjaomasele liikmesriigile süükspandava teo või tegevusetuse tõttu see menetlus tuleb algatada. ( 37 ) Kui menetlus on algatatud ning asjaomane liikmesriik ei järgi määratud tähtaja jooksul seisukohta, mille komisjon põhjendatud arvamuses võttis, hindab seda, kas oletatava rikkumise tuvastamiseks tuleks pöörduda Euroopa Kohtu poole, samuti komisjon. Komisjoni kaalutlusõigus välistab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt lisaks isikute õiguse nõuda sellelt institutsioonilt menetluse algatamist EÜ artikli 226 alusel. ( 38 ) Võttes arvesse seda kaalutlusõigust, on Euroopa Kohus, kelle poole on pöördutud EÜ artikli 226 alusel, pidevalt hoidunud hindamast hagi asjakohasust, kui kostjaks olev liikmesriik on selle asjakohasuse vaidlustanud. ( 39 )

64.

Tehes otsuse kostjaks olevate liikmesriikide etteheidete kohta, mille kohaselt komisjon algatas kohtueelse menetluse liiga hilja või see kestis liiga kaua, on Euroopa Kohus tunnistanud selle institutsiooni kaalutlusõigust ka osas, mis puudutab hinnanguid nendele tähtaegadele, mille jooksul ta võib kasutada talle EÜ artikliga 226 antud eesõigusi.

65.

Juba alates 1970. aastatest on Euroopa Kohtu praktikas pandud rõhku kaalutlusõigusele, mis komisjonil on, kui ta hindab, millal algatada menetlus liikmesriigi suhtes, keda arvatakse olevat oma kohustusi rikkunud. Kohtuotsuses komisjon vs. Prantsusmaa, ( 40 ) mille esemeks oli hagi, mille komisjon esitas Prantsusmaa vastu ESTÜ asutamislepingu artikli 141 alusel – õigusnorm, mille sõnastus on sama nagu EÜ artiklis 226 – tegi Euroopa Kohus otsuse Prantsuse valitsuse esitatud hagi vastuvõetamatuse vastuväite kohta, milles komisjonile heideti ette, et ta algatas menetluse liiga hilja, kuigi etteheidetav käitumine oli talle ammu teada, sedastades, et ESTÜ asutamislepingu artikli 141 alusel esitatavat hagi „ei pea esitama eelnevalt kindlaks määratud tähtaja jooksul, sest selle menetluse puhul on komisjonil selle laadi ja eesmärgi tõttu õigus hinnata, missugused vahendid ja tähtajad on võimalike rikkumiste lõpetamiseks kõige sobivamad”.

66.

Seda põhimõtet on kinnitatud hilisemates kohtuotsustes seoses EÜ artikliga 226. Eelkõige kohtuotsuses komisjon vs. Belgia ( 41 ) heitis komisjon Belgia Kuningriigile ette, et viimane on rikkunud kohustusi, mis tulenevad käibemaksu käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kuuendast direktiivist. Kostjaks olev liikmesriik teavitas nimetatud direktiivi artikli 27 lõike 5 kohaselt komisjoni vaidlusalustest õigusnormidest 1977. aastal. Komisjon edastas oma vastuväited nende õigusnormide vastavuse kohta direktiivile esimest korda 1979. aastal ning algatas rikkumismenetluse EÜ artikli 226 alusel 1981. aastal. Kui Belgia valitsus kaevati Euroopa Kohtusse, väitis ta, et hagi on vastuvõetamatu, sest komisjoni hilinenud reageerimine oli tekitanud õiguslikult ebakindla olukorra, mis kahjustas tema huve, ning kuna kuuenda direktiivi artikli 27 lõikes 5 ei ole nähtud ette tähtaega selleks, et esitada vastuväiteid liikmesriigi nõuetekohaselt teatatud õigusakti kohta, oli komisjon kohustatud järgima mõistlikku tähtaega. Kostjaks olev valitsus palus Euroopa Kohtul muu hulgas kohaldada selles kohtuasjas põhimõtet, mille ta sedastas kohtuotsuses Lorenz ( 42 ) seoses EÜ asutamislepingu artikli 93 lõike 3 (nüüd EÜ artikli 88 lõige 3) alusel algatatud menetlusega. Olles välistanud kohtuotsuse Lorenz asjakohasuse, sest see käsitleb „menetlust, millega kalduti osaliselt sõnaselgelt kõrvale EÜ […] artiklist [226]”, sedastas Euroopa Kohus, et seda artiklit kohaldatakse, „ilma et komisjon oleks kohustatud järgima konkreetset tähtaega” ( 43 ).

67.

Kohtuasjas komisjon vs. Madalmaad ( 44 ) heitis Madalmaade valitsus komisjonile ette tervet rida viivitusi kohtueelses menetluses. Eelkõige märkis kostjaks olev valitsus, et esimesed etteheited, mis komisjon vaidlusaluste asjaolude kohta tegi, ulatusid 1984. aastasse, samal ajal kui hagi Euroopa Kohtule esitati alles viis aastat hiljem. Komisjoni hooletus kujutas Madalmaade valitsuse arvates endast kaitseõiguse rikkumist ja tõi kaasa lubamatud rahalised tagajärjed. Meenutades eelmises punktis viidatud kohtuotsust komisjon vs. Belgia, kinnitas Euroopa Kohus, et „EÜ […] artiklit [226] kohaldatakse, ilma et komisjon oleks kohustatud järgima eelnevalt kindlaks määratud tähtaega” ( 45 ).

68.

Eeltoodust lähtuvalt tuleb vastata küsimusele, kas esiteks asjaolu, et komisjonile EÜ artikliga 226 antud volitused kujutavad endast kaalutlusõigust, ja teiseks see, et puuduvad eelnevalt kindlaks määratud tähtajad, mille jooksul ta peab menetluse algatama, ei võimalda tõesti kinnitada, et komisjonil on kohustus järgida mõistlikku tähtaega ka siis, kui ta kasutab talle selle artikliga antud volitusi.

69.

Mis puudutab esiteks seda, et komisjoni volitused kujutavad endast kaalutlusõigust, siis ütlen kõigepealt, et sellele institutsioonile suurema või väiksema kaalutlusõiguse jätmine muudes menetlustes kui rikkumismenetlus ei ole takistanud ühenduse kohtul asumast seisukohale, et komisjon on vastavalt hea halduse nõudele ikkagi kohustatud algatama menetluse mõistliku tähtaja jooksul, ( 46 ) või sedastamast, et komisjonil on keelatud viivitada oma volituste kasutamisega lõputult, rikkudes nii õiguskindluse põhimõtet. ( 47 )

70.

Muidugi on EÜ artikli 226 alusel algatatud rikkumismenetlus vaieldamatult eriline. Selle eesmärk on liikmesriigi kohustuste rikkumise objektiivne tuvastamine selle lõpetamise eesmärgil ja mitte karistavate meetmete võtmine. ( 48 ) Lisaks on just selle eesmärkide ja ka poliitiliste kaalutluste tõttu, mis võivad selle igas etapis mängu tulla, tegemist vahendiga, millele tuleb jätta teatav paindlikkus.

71.

Arvan siiski, et niisugused kaalutlused ja komisjonile selles menetluses antud laialdane kaalutlusõigus ei takista tunnustamast võimalust kontrollida, kuidas see institutsioon kasutab volitusi, mis tal nimetatud artikli alusel on, kuid ma piirdun käesolevas kohtuasjas kerkinud probleemidega, s.t komisjoni sekkumise ajaliste piirangutega. ( 49 )

72.

Teiseks näib mulle, et isegi asjaolu, et EÜ artikliga 226 ei kehtestata menetluse erinevatele etappidele eelnevalt kindlaks määratud tähtaegu, ei kujuta endast takistust, mille tõttu ei saa asuda seisukohale, et komisjonil on põhimõtteline kohustus algatada menetlus nii, et ta järgib talle selle artikliga antud volituste kasutamisel mõistlikku tähtaega.

73.

Selles küsimuses tuleb kõigepealt märkida, et niisuguse kohustuse olemasolu tunnistamine ei puuduta küsimust, millised tagajärjed selle võimaliku rikkumisega kaasnevad, mida nüüd analüüsin. Siinkohal piisab, kui märkida, et mõistliku tähtaja järgimata jätmine ei too tingimata kaasa samu tagajärgi nagu aegumistähtaja või lõppemise tähtaja rikkumine.

74.

Lisaks tuleb märkida, et vaatamata sellele, et EÜ artiklis 226 ei ole rikkumismenetluse läbiviimiseks sõnaselgelt ette nähtud mingit tähtaega, on kohtupraktikas sedastatud, et komisjon peab asjaomasele liikmesriigile märgukirjale vastamiseks või põhjendatud arvamuse järgimiseks tähtaja määramisel arvestama mõistlikkuse kriteeriume ning on kohustatud andma vajadusel sellele liikmesriigile mõistliku tähtaja oma kaitse ettevalmistamiseks. ( 50 ) Niisugused kohustused on selgelt põhjendatud esiteks rikkumismenetluse eesmärgiga, milleks on tuvastatud rikkumise lõpetamine, ning teiseks nõudega võimaldada asjaomasel liikmesriigil oma kaitseõigust tõesti kasutada. Sellesama kaitseõiguse austamise eesmärgil on Euroopa Kohus – nagu näeme – jätnud endale õiguse arvustada kohtueelse menetluse liiga pikka kestust.

75.

Lõpuks tuleb täpsustada, et kuigi ühenduse kohus on tõesti üldiselt välistanud võimaluse määrata kohtupraktikas kindlaks aegumistähtajad, lähtudes kaalutlusest, et „selleks, et aegumistähtaeg täidaks oma otstarbe, tuleb see määrata kindlaks eelnevalt” ning et „nimetatud tähtaja ja selle kohaldamise üksikasjalike eeskirjade kehtestamine kuulub ühenduse seadusandja pädevusse”, ( 51 ) ei ole seadusega ette nähtud aegumise puudumine siiski takistanud Euroopa Kohtul ja Esimese Astme Kohtul tuginemast õiguskindluse põhimõttele, et kinnitada, et komisjonil on kohustus algatada menetlus mõistliku tähtaja jooksul või mitte viivitada oma volituste kasutamisega lõputult. ( 52 )

76.

Esitatud põhjendustest lähtudes arvan, et EÜ artikli 226 alusel algatatava menetluse iseärasused ei takista asumast seisukohale, et komisjonil on ka selle menetluse puhul kohustus arvestada oma tegevuses mõistliku tähtaja järgimise põhimõtet.

77.

Lisaks tuleb märkida, et nõue teostada kas või piiratud kontrolli viisi üle, kuidas komisjon kasutab kaalutlusõigust, mis tal rikkumismenetluse puhul on, eelkõige mis puudutab selle õiguse kasutamise ajaliste piirangute kindlaksmääramist, ilmneb – kuigi sellega kaasnevad kinnitused, et komisjonil on kaalutlusõigus – samast Euroopa Kohtu praktikast, millele on viidatud eespool punktides 65–67.

78.

Näiteks eespool punktis 65 viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Prantsusmaa vastas Euroopa Kohus kostjaks oleva Prantsuse valitsuse etteheitele, et komisjon algatas menetluse ESTÜ asutamislepingu artikli 141 alusel viivitusega, kuigi oletatav rikkumine oli talle teada juba alates 1965. aastast, nii, et täpsustas kõigepealt, et selle artikli kohaselt ei olnud komisjon kohustatud algatama menetlust eelnevalt kindlaks määratud tähtaja jooksul, ning märkis siis sellegipoolest, et asjaomane rikkumine tuli täielikult päevavalgele alles 1968. aastal, s.t hiljem ning 1969. aastal astus komisjon mõned esialgsed sammud menetluse ametlikuks algatamiseks. ( 53 )

79.

Võimalust kontrollida komisjonipoolset kaalutlusõiguse kasutamist tunnustas sõnaselgelt kohtujurist K. Roemer, ( 54 ) kes märkis oma eespool viidatud kohtuasjas esitatud ettepanekus, et vaadeldaval juhtumil hoidus komisjon rikkumismenetluse algatamisest varem mitmesuguste kaalutluste tõttu, ning järeldas, et lähtudes nendest asjaoludest, tuleb nõustuda, et komisjon on „kasutanud oma volitusi õigesti”, ning heita kõrvale väide, et menetluse algatamist iseloomustas „õigusvastane viivitamine”. ( 55 )

80.

Nõue, mille kohaselt tuleb igal konkreetsel juhul ja põhimõttelistele kinnitustele vaatamata komisjoni tegevuse tähtaegu põhjendada, on sõnaselgemalt väljendatud eespool punktis 66 viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Belgia ja eespool punktis 67 viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Madalmaad.

81.

Esimeses kohtuasjas lükkas Euroopa Kohus tagasi Belgia valitsuse argumendi, mille kohaselt oli komisjon kohustatud järgima sellel juhul mõistlikku tähtaega, kinnitades seega, et komisjonil on kaalutlusõigus selles osas, millal algatada EÜ artikli 226 alusel menetlus, ning märkis siis, et „kasutades talle EÜ […] artikliga [226] antud kaalutlusõigust, pidas [komisjon] vajalikuks oodata asjaomaste Belgia meetmete ühenduse õigusele vastavuse analüüsimisega hetkeni, mil direktiiv on jõustunud kõikides liikmesriikides”, ning nii toimides „ei kasutanud komisjon seda kaalutlusõigust viisil, mis oleks vastuolus asutamislepinguga”.

82.

Teises kohtuotsuses täpsustas Euroopa Kohus, et kuna „komisjon oli otsustanud oodata ära Euroopa Kohtu 15. jaanuari 1987. aasta otsuse Krohn ja Madalmaade valitsuse reaktsioonid sellele kohtuotsusele enne, kui esitab käesoleva hagi”, ei ole ta „kasutanud talle EÜ […] artikliga [226] antud kaalutlusõigust viisil, mis oleks vastuolus asutamislepinguga”. ( 56 )

83.

Lõpuks tuleb rõhutada, et seoses eelkõige menetluse kohtueelse etapi kestusega on Euroopa Kohus täpsustanud, et selle liiga pika kestuse tõttu võib liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi muutuda vastuvõetamatuks, selgitades siiski, et „niisugune järeldus tuleb teha ainult sellistel juhtudel, kui komisjoni käitumine on raskendanud vastuvaidlemist argumentidele [millele kostjaks oleva liikmesriigi suhtes tugineti], ning seega rikkunud kaitseõigust”. ( 57 )

84.

Siinkohal tuleb selgitada – kuigi see ilmneb juba kõikidest eelnevatest kaalutlustest –, et mõistliku tähtaja järgimine on kohustuslik mitte ainult kui kriteerium, mille põhjal hinnatakse EÜ artikli 226 alusel algatatud menetluse kohtueelse etapi kestuse õiguspärasust, vaid ka kui takistus, mille tõttu komisjon ei saa kasutada talle selle õigusnormiga antud volitusi liiga hilja. Teiste sõnadega eeldab komisjoni kohustus järgida mõistlikku tähtaega esiteks, et see institutsioon ei saa alates hetkest, mil oletatav rikkumine talle teatavaks sai, talle EÜ artikliga 226 antud volituste kasutamisega lõputult viivitada, ning teiseks, et kui menetluse kohtueelne etapp on juba selle õigusnormi alusel algatatud, peab ta selle kestuse osas järgima mõistlikkuse kriteeriume.

85.

On selge, et konkreetne hinnang tähtaja mõistlikkusele varieerub sõltuvalt sellest, kas hinnatakse märgukirjaga menetluse algatamisele eelnevat ajavahemikku või selle menetluse kestust.

86.

Esimesel juhul tuleb pidada meeles, et komisjon võtab tavaliselt asjaomase liikmesriigiga mitteametlikult ühendust, et saada teave, mis on vajalik faktilise ja õigusliku olukorra väljaselgitamiseks ja esmase ettekujutuse saamiseks sellest, kas ühenduse õigust rikuti ja millises ulatuses ning missugused meetmed tuleks rikkumise lõpetamiseks võtta, kusjuures nende hulgas on võimalus algatada ametlik menetlus EÜ artikli 226 alusel. Selles esimeses etapis, mille puhul tuleb arvestada komisjonile EÜ artiklitega 211 ja 226 antud volituste kasutamisel jäetud ulatuslikku kaalutlusõigust, peab tal olema piisavalt aega analüüsida võimalust jõuda vastastikusele kokkuleppele ja viia selleks asjaomase liikmesriigiga läbi vajalikud läbirääkimised. Lisaks tuleb komisjonil võimaldada tegutseda tähtsuse järjekorras, mille puhul võetakse arvesse rikkumiste laadi ja raskusastet ning nendega kaasnevate tagajärgede ulatust. Nendest eesmärkidest lähtudes on põhjendatud, kui selle ajavahemiku kestuse mõistlikkuse hindamisel kohaldatakse paindlikke kriteeriume.

87.

Hetkel, mil komisjon algatab märgukirja saatmisega menetluse, on tal seevastu olemas kogu teave, mis on vajalik asjaomase liikmesriigi käitumise hindamiseks. Otsus saata asjaomasele liikmesriigile märgukiri eeldab, et komisjon on kvalifitseerinud selle käitumise rikkumiseks ning peab selle lõpetamiseks vajalikuks kasutada EÜ artiklis 226 ette nähtud vahendit. Kriteeriumid, mille põhjal hinnatakse, kas tähtaeg, mille jooksul tehakse erinevad toimingud, millest menetlus koosneb, kuni võimaliku otsuseni pöörduda Euroopa Kohtusse, on mõistlik, peavad järelikult olema jäigemad.

88.

Et komisjoni kohustus järgida ka rikkumismenetluste puhul mõistlikku tähtaega, mida tuleb mõista nii talle selles antud volituste liiga hilja kasutamise piirangu kui ka menetluse kestuse õiguspärasuse hindamise kriteeriumina, on leidnud kinnitust, tuleb selgitada välja, missugused võivad olla selle kohustuse võimaliku rikkumise tagajärjed.

89.

Et EÜ artikkel 226 näeb ette vahendi ühenduse õiguse praeguse rikkumise tuvastamiseks, tuleb minu arvates põhimõtteliselt välistada, et komisjoni põhjendamatul viivitamisel menetluse algatamisega alates hetkest, mil ta oletatavast rikkumisest teada sai, või selle menetluse ebamõistlikul kestusel, kui see on juba algatatud, võiks olla niisugune tagajärg, et komisjon kaotab õiguse pöörduda rikkumise tuvastamiseks Euroopa Kohtu poole. ( 58 )

90.

Siiski ei saa niisugust tagajärge juba ette välistada siis, kui komisjoni hilinenud sekkumine või menetluse liiga pikk kestus on parandamatult kahjustanud asjaomase liikmesriigi kaitseõiguse kasutamist. Mulle näib, et see järeldus tuleneb loogiliselt võimalikust seosest komisjoni sekkumise tähtaegade ja kaitseõiguse kasutamise vahel ning kohtupraktikast, mis põhineb sellel tõdemusel ja milles nõustutakse, et EÜ artikli 226 alusel esitatud hagi on vastuvõetamatu juhul, kui menetluse liiga pikk kestus on mõjutanud kostjaks oleva liikmesriigi kaitseõiguse kasutamist. ( 59 ) Kui uue menetluse algatamine ei võimalda seda viga parandada, kaotab komisjon faktiliselt õiguse pöörduda rikkumise tuvastamiseks Euroopa Kohtusse.

91.

See, et välistatakse põhimõtteliselt komisjoni volituste kaotamine tema hilinenud sekkumise või menetluse liiga pika kestuse tõttu, on veelgi enam põhjendatud, kui arvestada, et EÜ artikli 226 alusel algatatud menetluse kohtulik etapp seisneb lihtsalt tuvastamishagis.

92.

Tuleb siiski meenutada, et kuigi Euroopa Kohtul ei ole niisuguse hagi raames lubatud kohustada rikkumise toime pannud liikmesriiki seda rikkumist lõpetama, on viimane siiski kohustatud järgima Euroopa Kohtu rikkumise tuvastavat kohtuotsust, võttes kõik meetmed, mis on vajalikud, et lõpetada rikkumine ja taastada rikutud ühenduse õigusnormidele vastav olukord.

93.

Ei saa aga välistada, et erilistel juhtumitel on aja möödumisel koos komisjoni tegevusetusega niisugune tagajärg, et see piirab tema õigust nõuda, et asjaomane liikmesriik võtaks rikkumise lõpetamiseks vajalikud meetmed, jättes põhimõtteliselt puutumata õiguse pöörduda selle rikkumise tuvastamiseks Euroopa Kohtusse.

94.

Üks seda tüüpi juhtum tuli ette kohtuasjas komisjon vs. Iirimaa. ( 60 ) Komisjon oli algatanud Iirimaa suhtes kaks eraldi rikkumismenetlust, mille esemeks olid esiteks kuuenda käibemaksudirektiivi rikkumine sellega, et käibemaksu ei võetud sildade ja teede kasutamise eest sissenõutud teemaksudelt, ning teiseks nende kohustuste rikkumine, mis tulenevad ühenduse omavahendite süsteemi käsitlevatest õigusnormidest, sellega, et komisjoni käsutusse ei antud käibemaksust saadud omavahenditena selle käibemaksu summasid, mis oleks tulnud võtta nendelt teemaksudelt, ja lisaks vastavat viivist.

95.

Olles tuvastanud, et käibemaksu võtmata jätmine vaidlusalustelt teemaksudelt kujutab endast käibemaksu käsitlevate õigusnormide rikkumist, tegi Euroopa Kohus kindlaks, kuidas komisjoni pikaajaline tegevusetus (põhjendatud arvamuse teatavakstegemisest kuni hagi esitamiseni kulus rohkem kui seitse aastat) mõjutas Iirimaa selle kohustuse ulatust, mille tõttu pidi ta ühenduse omavahendeid käsitlevate õigusnormide kohaselt maksta tulevad summad tasuma tagantjärele. Nimetatud otsuse punktis 71 kinnitas Euroopa Kohus, et „isegi kui käibemaksu sissenõudmise puhul ei ole ette nähtud aegumistähtaega ei kuuendas direktiivis […] ega ühenduse omavahendeid käsitlevates õigusnormides, võib õiguskindluse aluspõhimõte olla takistuseks, mis ei võimalda komisjonil rikkumismenetluse raames, mille eesmärk on omavahendite tagantjärele sissenõudmine, lõputult viivitada otsusega algatada menetluse kohtulik etapp”. Kohaldades analoogia alusel määruse nr 1553/89 käibemaksust laekuvate omavahendite kogumise kindla ühtse korra kohta artikli 9 lõiget 2, millega välistati võimalus parandada liikmesriikide edastatavaid väljavõtteid, millel on näidatud käibemaksust tulenevate omavahendite summa, kui on möödunud neli eelarveaastat, välistas Euroopa Kohus komisjoni õiguse nõuda Iirimaal tasuda tuleva maksu tagantjärele tasumist 1994. aastale eelnevate eelarveaastate eest.

96.

Kuigi mõistliku tähtaja järgimata jätmise tagajärg ei saa põhimõtteliselt olla see, et komisjon jääb ilma õigusest võtta liikmesriigi kohustuste rikkumise korral meetmeid ja pöörduda selleks Euroopa Kohtusse, on viimane eelkõige kohtueelse menetluse kestuse osas sedastanud, ( 61 ) et selle liiga pikk kestus kujutab endast menetlusnormi rikkumist, mis võib muuta hagi vastuvõetamatuks. ( 62 ) Euroopa Kohus on siiski tunnistanud niisugust võimalust ainult juhul, kui menetluse liiga pikk kestus on mõjutanud kostjaks oleva liikmesriigi kaitseõigust.

97.

Näib aga, et kerkib küsimus, kas ka sõltumata asjaomase liikmesriigi kaitseõiguse rikkumisest tuleks hagi tunnistada vastuvõetamatuks erilistel juhtudel, mil komisjon ei pöördu Euroopa Kohtu poole pärast liikmesriigile põhjendatud arvamuse järgimiseks määratud tähtaja lõppu mõistliku tähtaja jooksul, mida tuleb hinnata, võttes arvesse kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid ja komisjoni esitatud põhjendusi ning ulatuslikku kaalutlusõigust, mis tal on EÜ artiklitega 211 ja 226 antud volituste kasutamisel.

98.

Kuigi niisugune lahendus võib näida liiga formalistlikuna, on see kooskõlas nõudega tagada tulevase võimaliku rikkumise tuvastava kohtuotsuse tõhusus, vältides seda, et Euroopa Kohus, kes on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohustatud analüüsima põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpul valitsevat olukorda, ( 63 ) teeb otsuse, lähtudes õiguslikust ja faktilisest kontekstist, mis ei ole enam aktuaalne, sest on aja jooksul muutunud.

99.

Selles küsimuses tuleb meenutada, et kohtueelse menetluse eesmärk ei ole mitte ainult anda asjaomasele liikmesriigile võimalus ennast kaitsta, vastates etteheidetele, mis komisjon on talle teinud, vaid ka – nagu Euroopa Kohus on mitu korda kinnitanud – piirata tulevase vaidluse eset ühenduse kohtus. Kohtueelse menetluse nõuetekohasus kujutab seega endast – kui kasutada Euroopa Kohtu väljendust – „põhilist garantiid, mis on asutamislepingus ette nähtud mitte ainult liikmesriigi õiguste kaitsmiseks, vaid ka selle tagamiseks, et võimaliku kohtumenetluse vaidlusese oleks täpselt määratletud”. ( 64 )

100.

Kui põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpu ja hagi esitamise vahelisel perioodil on põhjendatud arvamuses kirjeldatud vaidluse õiguslikud ja faktilised asjaolud muutunud, muutes Euroopa Kohtu otsuse, milles ei võeta neid muutusi arvesse, sisuliselt kasutuks, võib küsida, kas võttes arvesse muutunud asjaolusid ja komisjoni võimalikku põhjendamatut tegevusetust, mis on kestnud üle mõistliku tähtaja, ei võiks Euroopa Kohus tunnistada hagi vastuvõetamatuks.

101.

Niisugusel juhul on komisjon kohustatud esitama uue põhjendatud arvamuse, mis võimaldab tal pöörduda uuesti Euroopa Kohtu poole. Selline kohustus võib näida kooskõlas eesmärgiga tagada EÜ artiklis 226 ette nähtud menetluse kohtuliku etapi korrektne algatamine ning võimaliku Euroopa Kohtu rikkumise tuvastava kohtuotsuse ajakohasus ja tõhusus.

102.

Selles küsimuses märgin, et Euroopa Kohus on juba näidanud, et pooldab niisugust lahendust. Eespool punktis 64 viidatud kohtuasjas C-177/03 kaebas komisjon EÜ artikli 226 alusel esitatud hagi raames Prantsusmaa kohtusse kaks aastat ja kuus kuud pärast põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist. Selle aja jooksul oli Prantsusmaa võtnud „vaatluse all olevas valdkonnas mitu olulist meedet”. ( 65 ) Arutelu poolte vahel Euroopa Kohtus keskendus sisuliselt nende meetmete ulatusele ja sobivusele selle direktiivi ülevõtmiseks, mille ebaõiget ülevõtmist Prantsuse valitsusele ette heideti. Olles täpsustanud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa niisugust arutelu ilmselgelt kohtumenetluses arvesse võtta, märkis Euroopa Kohus, et „kui asjaomaseid siseriiklikke õigusakte on põhjendatud arvamuse täitmiseks sätestatud tähtaja möödumise ning liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esitamise vahelisel perioodil oluliselt muudetud, siis võib see muutunud olukord muuta Euroopa Kohtu poolt tehtud otsuse olulises osas kasutuks. Sellises olukorras võiks olla soovitatav, et komisjon ei esitaks mitte hagi, vaid uue põhjendatud arvamuse, milles ta täpsustaks neid etteheiteid, mida ta muutunud olukorras soovib jätkuvalt esitada”. ( 66 ) Ta leidis siiski, et juhtumi asjaolud ei õigusta hagi tunnistamist vastuvõetamatuks. ( 67 )

103.

Lisaks tuleb märkida, et kohustus pöörduda Euroopa Kohtusse mõistliku tähtaja jooksul alates liikmesriigile põhjendatud arvamuse järgimiseks määratud tähtaja lõppemisest või vastasel juhul on hagi vastuvõetamatu - kohustus, mis komisjonil on, kui ta peab vajalikuks algatada menetluse kohtuliku etapi - ei mõjuta kuidagi talle EÜ artikliga 226 antud kaalutlusõiguse sisu, vaid kujutab endast ainult selle õiguse õige kasutamise tingimust.

104.

Niisugustel juhtudel on komisjon kohustatud siis, kui peab seda vajalikuks, algatama uue menetluse või vähemalt väljastama uue põhjendatud arvamuse. Hetkel, mil ta otsustab, kas algatada uuesti kohtueelne menetlus, peab komisjon jällegi hindama, kas menetlus algatada, ning vajadusel sõnastama uuesti etteheited, mis ta asjaomasele liikmesriigile esitas, et võtta arvesse muutunud asjaolusid.

105.

Analüüsin nüüd väiteid, mis Madalmaade Kuningriik käesolevas kohtuasjas esitas.

106.

Mis puudutab esiteks väidet, mille kohaselt algatas komisjon menetluse liiga hilja, siis esitatud kaalutlustest ilmneb, et isegi kui see etteheide oleks põhjendatud, ei oleks see põhjendatuse tuvastamine käesoleva juhtumi puhul niisugune, mis mõjutaks komisjoni õigust pöörduda väidetava rikkumise tuvastamiseks Euroopa Kohtu poole, nagu väidab Madalmaade valitsus.

107.

Käesoleval juhul võimaldaks see, kui komisjonilt võetakse võimalus algatada menetlus eesmärgiga tuvastada Madalmaade Kuningriigi poolne nende kohustuste rikkumine, mis tal on vastavalt pädevuse jaotusele ühenduse ja liikmesriikide vahel lennutranspordi valdkonnas rahvusvaheliste lepingute sõlmimise ja kohaldamise osas niisugusena, nagu selle pädevuse on määratlenud Euroopa Kohus oma 5. novembri 2002. aasta otsustes, Madalmaade Kuningriigil ainult jätta jõusse rahvusvahelised kohustused, mis seda jaotust rikuvad, asetades selle riigi nõnda põhjendamatult eelisseisundisse võrreldes teiste liikmesriikidega ja kahjustades Euroopa Kohtu nimetatud kohtuotsustes sedastatud põhimõtete ühetaolist kohaldamist.

108.

Nagu eespool märgitud, võib mõju, mille tulemusena komisjon kaotab oma volitused, esineda siis, kui tuvastatakse, et komisjoni viivitamine põhjendamata juhtumil menetluse algatamisega EÜ artikli 226 alusel kahjustas pöördumatult kostjaks oleva liikmesriigi kaitseõigust selles menetluses. Käesoleval juhul ei ole Madalmaad siiski sõnaselgelt tuginenud kaitseõiguse rikkumisele ja isegi kui sellise väite saab tuletada nimetatud riigi esitatud argumentidest, ei ole niisugust rikkumist tõendatud.

109.

Küsimuses, kas see, kui tuvastatakse, et komisjon viivitas põhjendamatult menetluse algatamisega EÜ artikli 226 alusel, mõjutab hagi rahuldamise korral selle kohustuse ulatust, mis tuleneb Madalmaadele vajadusest järgida Euroopa Kohtu rikkumise tuvastavat otsust, ( 68 ) tuleb kõigepealt märkida, et nimetatud kohustuse tõttu tuleb vaidlusalused rahvusvahelised kokkulepped tulevikus tühistada. Võttes arvesse selle kohustuse laadi, ei saa aga asuda seisukohale, et möödunud aeg mõjutas selle ulatust.

110.

Madalmaade Kuningriik märgib veel, et võttes arvesse ühenduse välispädevust lennutranspordi valdkonnas, mida Euroopa Kohus on oma 5. novembri 2002. aasta otsustes tunnustanud, ja lähtudes õigusnormide muudatustest nende kohtuotsuste järel, ei ole tal enam lubatud alustada Ameerika Ühendriikidega läbirääkimisi, et muuta vaidlusaluse lepingu klausleid, mida Euroopa Kohus võib pidada õigusvastaseks. Nimetatud liikmesriigi arvates tuleneb sellest, et komisjoni viivitamine menetluse algatamisega tema suhtes muudab tal võimatuks järgida võimalikku kohtuotsust, millega hagi rahuldatakse.

111.

Minu meelest ei saa selle argumendiga nõustuda. Nagu rõhutas komisjon, näeb vaidlusalune leping lepinguosalistele ette võimaluse käivitada lepingu lõpetamise mehhanism. Madalmaade Kuningriigi käsutuses on seega – vastupidi tema enda väitele – õiguslik vahend, mis võimaldab tal vajadusel järgida Euroopa Kohtu otsust, mis on talle ebasoodus.

112.

Mis puudutab Madalmaade argumenti, mida toetab menetlusse astunud Prantsuse valitsus ja mille kohaselt tekitaks vaidlusaluse lepingu lõpetamine suhetes Ameerika Ühendriikidega lennutranspordi valdkonnas õigusliku vaakumi, mis kahjustaks siseriiklikke selles sektoris tegutsevaid ettevõtjaid, siis tuleb märkida, et samasugused negatiivsed tagajärjed ähvardavad pärast Euroopa Kohtu 5. novembri 2002. aasta otsuseid ka nende liikmesriikide lennuettevõtjaid, kelle suhtes algatas komisjon menetluse üheksa aastat varem. Sellest vaatevinklist näib mulle, et aja möödumine on Madalmaade lennuettevõtjatele pigem kasuks kui kahjuks tulnud.

113.

Kõrvalmärkusena tuleb mainida, et argumentidega, mille esitavad selles küsimuses nii Madalmaad kui ka Prantsusmaa valitsus, püütakse kokkuvõttes tõstatada küsimus, mis on asjaomaste ühenduse lennuettevõtjate huvide seisukohast keskse tähtsusega, nimelt missuguste meetmete abil peavad liikmesriigid, kes on süüdi Euroopa Kohtu 5. novembri 2002. aasta otsustes tuvastatud ühenduse õiguse rikkumistes, ja vajadusel ka Madalmaad, kui nad käesoleva kohtuasja kaotavad, nendes kohtuotsustes sedastatud põhimõtted ellu viima. Selles osas on üsna mõistetav, et lahendus, mille komisjon eespool viidatud 25. novembri 2002. aasta, 30. juuli 2004. aasta ja 10. märtsi 2005. aasta kirjades välja pakub ning mille kohaselt on ainsaks teeks õigusvastaseid klausleid sisaldavate lepingute lõpetamine – ühenduse ainuvälispädevuse tõttu tuleb välistada nende klauslite muutmine siseriiklikul tasandil – põrkub asjaomaste liikmesriikide üksmeelsele vastuseisule. Õiguslikul vaakumil, mille niisugune lahendus tekitaks ja mida vastupidi komisjoni väitele ei täidaks tegelikult, isegi mitte esialgu, viisakuse põhimõtte kohaldamine, võib olla olulisi majanduslikke tagajärgi asjaomastele ühenduse ettevõtjatele nii liiklusõiguste kaotamise näol liinidel Ameerika Ühendriikidesse ja tagasi või ebakindluse tõttu selles osas, kas need õigused säilivad aja jooksul, kui ka seetõttu – nagu rõhutavad Madalmaade ja Prantsuse valitsus – et see seaks ohtu olemasolevad liidud ühenduse ja Ameerika Ühendriikide lennuettevõtjate vahel (liidud KLM/Northwest ja Skyteam).

114.

Nagu juba märgitud, ( 69 ) ei määra üksikasjalikke eeskirju, mille kohaselt peab asjaomane liikmesriik järgima kohtuotsust, millega ta tunnistatakse kohustust rikkunuks, ( 70 ) kindlaks mitte Euroopa Kohus EÜ artikli 226 alusel esitatud hagi kohta otsust tehes, kuigi Euroopa Kohus võib selgitada selle kohustuse ulatust. ( 71 ) Sellest järeldub, et kuna käesoleval juhul ( 72 ) ei oleks kostjaks oleval liikmesriigil juhul, kui hagi rahuldatakse, materiaalselt ja õiguslikult võimatu Euroopa Kohtu otsust järgida, on selle liikmesriigi ja komisjoni ülesanne püüda leida ühenduse institutsioonide ja liikmesriikide suhteid juhtiva lojaalse ja vastastikuse koostöö põhimõtte kohaselt lahendus probleemidele, mis kerkivad selle võimaliku kohtuotsuse täitmisel, millega rahuldatakse käesolev hagi. ( 73 )

115.

Menetluse kestuse osas vaidlustavad Madalmaad komisjonile süükspandud viivituse vaid osas, mis puudutab põhjendatud arvamuse vastuvõtmisest kuni hagi esitamiseni kulunud aega.

116.

Et põhjendatud arvamus võeti vastu 2000. aasta oktoobris ja hagi esitati 2004. aasta detsembris, on ajavahemik, mida tuleb selle analüüsi puhul arvesse võtta, umbes neli aastat pikk.

117.

Kohtupraktikast ilmneb, et haldusmenetluse kestuse mõistlikkust tuleb hinnata iga konkreetse juhtumi asjaolude põhjal, arvestades eelkõige konteksti, komisjoni menetluse erinevaid etappe, asjaosaliste käitumist menetluse ajal, asja keerukust ning selle tähendust erinevatele osapooltele. ( 74 )

118.

Käesoleval juhul ei arva ma, et komisjonile saaks heita ette, et ta ootas, kuni Euroopa Kohus teeb otsuse 1998. aastal esitatud hagide kohta, mille ese oli sisuliselt sama nagu käesolevas kohtuasjas esitatud hagil.

119.

Komisjon ootas pärast 5. novembri 2002. aasta kohtuotsuste kuulutamist siiski veel kaks aastat enne, kui esitas hagi käesolevas kohtuasjas. Seega tuleb hinnata, kas seda tähtaega võib juhtumi kõiki olulisi asjaolusid arvestades pidada ebamõistlikuks.

120.

Selles küsimuses tuleb kõigepealt märkida, et hagid, mis komisjon esitas 1998. aastal ja mille puhul ei saanud tulemuses sugugi kindel olla – nagu näitab lisaks asjaolu, et Euroopa Kohus rahuldas need üksnes osaliselt – tõstatasid esimest korda küsimuse, kuidas välispädevus lennutranspordi valdkonnas ühenduse ja liikmesriikide vahel jaotub. Nagu juba eespool öeldud, tõstatasid 5. novembri 2002. aasta kohtuotsused lisaks delikaatse küsimuse, missugused meetmed tuleb võtta, et täita õiguslik vaakum, mille tekitab nende rahvusvaheliste kohustuste tühistamine, mis asjaomased liikmesriigid on võtnud, rikkudes sellega ühenduse ainuvälispädevust.

121.

Seepärast tekkis pärast nende kohtuotsuste kuulutamist nõukogus arutelu, missugused peaksid olema üksikasjalikud eeskirjad, et tagada Euroopa Kohtu sedastatud põhimõtete õige kohaldamine, arutelu, mis – nagu me mäletame – viis selleni, et nõukogu 5. ja 6. juuni 2003. aasta istungil võeti vastu õigusnormide pakett, mille eesmärk oli muu hulgas anda komisjonile volitused pidada Ameerika Ühendriikidega läbirääkimisi lennuliiklust käsitleva rahvusvahelise lepingu üle.

122.

Lisaks tuleb meenutada, et kaks nädalat pärast 5. novembri 2002. aasta kohtuotsuste kuulutamist võttis komisjon vastu eespool viidatud 19. novembri 2002. aasta teatise, milles võttis seisukoha, missugused järeldused tuleks nendest kohtuotsustest teha lepingute osas, mida ei olnud nendes otseselt käsitletud, ning 25. novembril 2002 saatis ta Madalmaadele kirja, milles palus sellel liikmesriigil vaidlusalune leping lõpetada.

123.

Selles olukorras ei saa minu arvates komisjonile ette heita, et ta ootas enne käesoleva kohtuasja esemeks oleva hagi esitamist 5. novembri 2002. aasta kohtuotsuste kuulutamise tagajärjel algatatud arutelu tulemust, ega saa talle ka ette heita seda, et ta jättis Madalmaadele piisavalt aega nende kohtuotsuste järgimiseks, eriti kui arvestada, et komisjoni sõnul eeldas see paratamatult, et nimetatud liikmesriik tühistab oma Ameerika Ühendriikide suhtes võetud kohustused, meede, millel – nagu Madalmaade valitsus isegi rõhutab – oleks olnud oluline mõju kahe riigi vahelistele suhetele lennutranspordi valdkonnas ja konkreetsemalt Madalmaade lennuettevõtjate huvidele.

124.

Esitatud põhjendustest järeldub, et komisjonile ei saa heita ette, et ta algatas menetluse siis, kui mõistlik tähtaeg oli juba möödunud, sest ta ootas pärast põhjendatud arvamuse vastuvõtmist neli aastat enne, kui esitas käesoleva kohtuasja esemeks oleva hagi.

125.

Madalmaade Kuningriigi sellesisuline väide tuleb seega minu meelest tagasi lükata.

126.

Esitatud põhjendustest lähtudes arvan, et Madalmaade Kuningriigi esitatud hagi vastuvõetamatuse vastuväide tuleb tagasi lükata ja hagi tuleb tunnistada vastuvõetavaks.

127.

Nagu eespool punktis 25 meenutatud, sedastas Euroopa Kohus oma 5. novembri 2002. aasta otsustes, et määruse nr 2409/92 artikli 1 lõike 3 ja määruse nr 2299/89 artiklite 1 ja 7 alusel tekkis ühendusel ainupädevus võtta kolmandate riikide ees kohustusi, mis puudutavad esiteks ühenduseväliste lennuettevõtjate vabadust määrata hinnad ühendusesisestel liinidel ja teiseks ühenduse territooriumil kasutamiseks pakutavaid või kasutatavaid arvutipõhiseid ettetellimissüsteeme.

128.

Euroopa Kohtu väite kohaselt ei võinud liikmesriigid alates nende õigusaktide jõustumisest enam võtta või jätta jõusse rahvusvahelisi kohustusi, kuigi neid kohustusi muudeti.

129.

Käesoleval juhul palub komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et rahvusvahelised kohustused, mis Madalmaad on Ameerika Ühendriikide suhtes seoses Ühendriikide ühendusesisestel vedudel kasutatavate piletihindade ja lastitariifidega ning selle liikmesriigi territooriumil kasutamiseks pakutavate või kasutatavate arvutipõhiste ettetellimissüsteemidega võtnud, võeti ühenduse ainuvälispädevust rikkudes.

130.

Seega tuleb analüüsida, kas vahetades 1992. aastal Ameerika Ühendriikidega noote, rikkus Madalmaade Kuningriik ühenduse ainupädevust, mis puudutab kolmandate riikide lennuettevõtjate vabadust määrata piletihinnad ja lastitariifid ühendusesisestel liinidel ning ühenduse territooriumil kasutamiseks pakutavaid või kasutatavaid arvutipõhiseid ettetellimissüsteeme, ning mida Euroopa Kohus oma 5. novembri 2002. aasta otsustes tunnustas.

131.

Komisjon väidab, et muudatused, mis tehti 1957. aasta lepingu tekstis 1992. aasta nootide vahetamisega, muutsid põhjalikult selle lepingu laadi, kujundades selle ümber „avatud taeva” tüüpi lepinguks. Teiste sõnadega loodi 1992. aasta nootide vahetamisega uus leping, millega asendati 1957. aasta leping.

132.

Madalmaade valitsus väidab, et juba enne 1992. aasta nootide vahetamisega tehtud muudatusi sisaldas 1957. aasta leping mõningaid „avatud taeva” tüüpi lepingu olulisi elemente ja 1992. aastal tehtud muudatused kujutasid endast viimast etappi kahe riigi vahelise lennutranspordi liberaliseerimise protsessis, mis oli alguse saanud juba 1957. aasta lepingus 1978. ja 1991. aastal tehtud muudatustega. Eelkõige oli 1992. aasta nootide vahetamise eesmärk tagada Madalmaade lennuettevõtjatele täielik juurdepääs Ühendriikide turule, kõrvaldades nii tasakaalustamatuse, mis oli tekitatud Ameerika lennuettevõtjate kasuks 1957. aasta lepingus tehtud eelmiste muudatustega. See viimane leping on veel kehtiv ja kuulub EÜ artikli 307 esimese lõigu kohaldamisalasse, mille kohaselt ei mõjuta „[asutamis]lepingu sätted […] õigusi ja kohustusi, mis tulenevad enne 1. jaanuari 1958 või ühinevate riikide puhul enne nende ühinemise kuupäeva sõlmitud lepingutest ühe või mitme liikmesriigi ja ühe või mitme kolmanda riigi vahel”.

133.

Vaatamata sellele, et pooled on selle kohta esitanud vähe teavet, tundub mulle, et kohtutoimikust ilmneb piisavalt selgelt, et arvutipõhiseid ettetellimissüsteeme käsitlevad sätted lisati 1991. aastal ( 75 ) ning neid ei muudetud hiljem 1992. aasta nootide vahetamisega.

134.

Samuti peeti piletihindu ja lastitariife käsitlevate sätete üle, millega antakse mõlema lepinguosalise lennuettevõtjatele hindade määramise vabadus ja kehtestatakse vastastikuse keeldumise süsteem, läbirääkimisi 1991. aastal, ( 76 ) kuid ühtegi vastavat sätet ei käsitletud 1992. aasta nootide vahetamise käigus.

135.

Pealegi nõustub komisjon ka ise hagiavalduse punktis 29, et 1992. aasta läbirääkimiste käigus muudeti varem muudetud 1957. aasta lepingut küll põhjalikult, kuid jäeti muutmata piletihindu ja lastitariife ning arvutipõhiseid ettetellimissüsteeme käsitlevad sätted. ( 77 )

136.

Võttes arvesse, et komisjoni väitega, mille kohaselt lõid 1992. aastal toimunud läbirääkimiste käigus 1957. aasta lepingus tehtud muudatused uue lepingu, ei saa nõustuda, sest see väide on vastuolus lepinguosaliste sõnaselge tahtega, millest ilmneb, et neil ei olnud kavatsust eelnevat lepingut asendada, vaid ainult muuta mõnda sätet, mis olid küll olulised, näib selles olukorras põhjendatud esitada küsimus, kas jättes kõrvale EÜ artiklil 307 põhineva kaitseväite, rikuti konkreetselt ühenduse ainupädevust, millele komisjon käesolevas kohtuasjas piletihindu ja lastitariife käsitlevate klauslitega seoses tugineb, sest see määrusel nr 2409/92 rajanev pädevus tekkis pärast nende klauslite vaidlusalustesse lepingutesse lisamist, mis leidis aset 1991. aastal, nagu eespool nägime.

137.

Eeltoodust lähtuvalt ei pea ma vajalikuks seda küsimust põhjalikumalt käsitleda, sest lähenemine, mille Euroopa Kohus oma 5. novembri 2002. aasta otsustes valis, võimaldab kõrvaldada takistuse, mis seisneb selles, et mõned vaidlusalustest rahvusvahelistest kohustustest võeti enne, kui tekkis ühenduse välispädevus, mida peetakse rikutuks.

138.

Selles küsimuses tuleb meenutada, et Euroopa Kohus leidis nendes kohtuotsustes, et komisjoni esimese võimalusena esitatud nõude sisu analüüsimiseks ei ole vaja võtta seisukohta poolte vahelise arutelu esemeks olevas küsimuses, kas muudatuste tulemusena kujundati varem eksisteerinud lepingud ümber uueks lepinguks.

139.

Euroopa Kohtu meelest liberaliseeriti vaidlusaluste muudatustega kogu lennutransport Ameerika Ühendriikide ja Madalmaade Kuningriigi vahel, andes vaba juurdepääsu kõikidele liinidele nende kahe riigi mis tahes punktide vahel, piiramata mahtusid ja lennutihedust, vahemaandumispunkte ja neid, mis asuvad lähemal või kaugemal (behind, between and beyond rights), koos lennuvahendite mis tahes soovitud kombineerimisega (change of gauge).

140.

Sellest järeldub, et vaidlustatud muudatustega loodi Ameerika Ühendriikide ja asjaomaste liikmesriikide vahel tihedam koostöö raamistik, mis tekitas viimaste jaoks uusi ja olulisi rahvusvahelisi kohustusi.

141.

Euroopa Kohus leidis lisaks, et need muudatused annavad tunnistust varasemate lepingute uuendamisest terves ulatuses. Sellest järeldub Euroopa Kohtu arvates, et isegi kui selle lepingu teatud sätteid ei muudetud formaalselt või muudeti vähesel määral vaid nende sõnastust, kinnitati selle uuendamise käigus siiski nendest sätetest tulenevaid kohustusi. Viidates 4. juuli 2000. aasta kohtuotsustele komisjon vs. Portugal, ( 78 ) täpsustas Euroopa Kohus, et „sellises olukorras ei tohi liikmesriigid mitte ainult võtta uusi rahvusvahelisi kohustusi, vaid nad ei tohi selliseid kohustusi ka jõusse jätta, kui need rikuvad ühenduse õigust”. ( 79 )

142.

Euroopa Kohus arvas lõpuks, et varasematesse lepingutesse tehtud vaidlusalused muudatused mõjutavad oma kogumis nende teatud sätete ulatust, mida formaalselt ei muudetud või mida muudeti vaid vähesel määral.

143.

Euroopa Kohus järeldas, et komisjoni esimese võimalusena esitatud nõudes vaidlustatud rahvusvahelisi lepinguid tuleb hinnata nendest ühenduse õiguse sätetest lähtudes, millele komisjon oma nõude toetuseks viitab. ( 80 )

144.

Ma ei arva, et kohtutoimikus oleks teavet, mis ei võimalda valida eespool esitatud lähenemist, sest eespool punktis 139 mainitud asjaolud esinevad ka käesoleval juhul.

145.

Lõpuks tuleb märkida, et see lähenemine muudab põhjendamatuks Madalmaade valitsuse argumendi, mis põhineb EÜ artikli 307 esimesel lõigul. ( 81 )

146.

Võrreldes juhtumitega, mida Euroopa Kohus analüüsis kohtuasjades, milles tehti 5. novembri 2002. aasta kohtuotsused, kerkib käesolevas kohtuasjas teistsugune probleem.

147.

Nii läbirääkimised Madalmaade ja Ameerika Ühendriikide vahel Washingtonis 1. septembrist 1992 kuni 4. septembrini 1992 kui ka 14. oktoobri 1992. aasta nootide vahetamine, millega muudeti nende läbirääkimiste tulemused ametlikuks, toimusid enne määruse nr 2409/92 jõustumist 1. jaanuaril 1993, ent pärast selle määruse vastuvõtmist 23. juulil 1992.

148.

Tuginedes sellele asjaolule, arvab Madalmaade valitsus, keda toetab menetlusse astunud Prantsuse valitsus, et talle ei saa ette heita mingit ühenduse välispädevuse rikkumist, sest see pädevus eksisteerib alles alates ühendusesiseste õigusnormide jõustumisest, mis käesoleval juhul toimus pärast vaidlusaluste rahvusvaheliste kohustuste võtmist.

149.

Komisjon vastab, viidates kohtuasjas Inter-Environnement Wallonie tehtud kohtuotsusele, millele on viidatud eespool punktis 50 ja milles Euroopa Kohus täpsustas, et kuigi liikmesriigid ei ole kohustatud võtma ühenduse direktiivis ette nähtud meetmeid enne selle ülevõtmise tähtaja möödumist, tuleneb EÜ artikli 10 teisest lõigust koostoimes EÜ artikli 249 kolmanda lõiguga, et selle tähtaja jooksul peavad nad hoiduma õigusnormide kehtestamisest, mis võivad direktiivis sätestatud eesmärki tõsiselt kahjustada. ( 82 ) Komisjoni arvates on põhimõte, mille Euroopa Kohus sedastas kohtuotsuses Inter-Environnement Wallonie, analoogia alusel kohaldatav ka käesoleval juhul, mil vaidlusaluse lepingu üle peeti läbirääkimisi ja see sõlmiti pärast määruse nr 2409/92 vastuvõtmist ja selle jõustumiseks ette nähtud tähtaja jooksul.

150.

Ma ei arva, et käesoleval juhul oleks tarvis teha otsust komisjoni esitatud argumentatsiooni põhjendatuse ega järelikult selle vastuvõetavuse kohta, mille kostjaks olev ja menetlusse astunud valitsus on vaidlustanud. Mulle näib ka, et käesoleva vaidluse lahendamiseks ei ole tarvis analüüsida üldisemalt küsimust, kas liikmesriik võib EÜ artikliga 10 kehtestatud lojaalse koostöö põhimõtet rikkumata sõlmida rahvusvahelisi lepinguid, rikkudes ühenduse ainuvälispädevust, mille viimane on omandanud ühendusesiseste õigusnormide vastuvõtmisega, kuigi need veel jõustumata õigusnormid ei ole liikmesriikidele ametlikult siduvad.

151.

Repliigis märgib komisjon nimelt – ilma et Madalmaade valitsus talle selles küsimuses vastu vaidleks – et Madalmaade parlament ratifitseeris 14. oktoobri 1992. aasta nootide vahetamise 26. aprillil 1993, s.o pärast määruse nr 2409/92 jõustumist 1. jaanuaril 1993.

152.

Madalmaade valitsus vastab selle kohta, et nootide vahetamise ratifitseerimise kuupäev ei ole käesoleval juhul oluline, sest neid kohaldati juba alates 1992. aasta 14. oktoobrist.

153.

Tuleb meenutada, et kui üks või mitu lepinguosalist esitavad ratifitseerimiseks rahvusvahelise lepingu, mis on sõlmitud küll rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni ( 83 ) artiklis 13 sõnaselgelt ette nähtud lihtsustatud vormis nagu käesoleval juhul nootide vahetamine, muutub see leping lõplikult siduvaks hetkel, mil toimunud ratifitseerimisest (või ratifitseerimiskirjade vahetamisest) üksteisele teada antakse (või teada antakse ainult nende lepinguosaliste riikide poolt, kes peavad seda tegema). Et lepinguosaliste lõpliku tahte kattumine tähistab lepingu kehtivusaja algust või selle jõustumist, kui ühe või mitme lepinguosalise puhul on nõutav selle eelnev ratifitseerimine, on selle lepingu jõustumiseks järelikult tarvis, et toimunud ratifitseerimisest teatataks teistele lepinguosalistele.

154.

Viini konventsiooni artiklis 25 on lepinguosalistele nähtud siiski ette võimalus lepingut ajutiselt kohaldada. Eelkõige sätestab see artikkel, et „lepingut või lepingu osa kohaldatakse ajutiselt enne lepingu jõustumist, kui: a) see on ette nähtud lepingus endas; või b) läbirääkimistel osalenud riigid on leppinud selles kokku mingil viisil”.

155.

Kohtutoimikust ilmneb aga, et vaidlusalust lepingut kohaldati ajutiselt alates nootide vahetamisest 14. oktoobril 1992, oodates, kuni Madalmaad täidavad vajalikud formaalsused selle ratifitseerimiseks. Viimane lõik noodis, mille Madalmaade välisministeerium saatis Ameerika Ühendriikide saatkonnale Haagis 14. oktoobril 1992 ja mille tekst on ära toodud kostjaks oleva valitsuse poolt vasturepliigile lisatud Tractatenbladi väljavõttes, on sõnastatud järgmiselt:

„I propose that if the foregoing proposal is acceptable to the Government of the United States of America, […] this note and your note in reply indicating such acceptance shall constitute an agreement between our two governments, which shall enter into force upon an exchange of diplomatic notes following completion of all necessary internal procedures of the Government of the Kingdom of the Netherlands. Pending entry into force, the terms of this agreement shall be applied provisionally from the date of your note in reply.”

156.

Ameerika Ühendriikide Haagis asuva saatkonna Madalmaade välisministeeriumile 14. oktoobril 1992 saadetud vastunoodi viimane lõik on sõnastatud omakorda järgmiselt:

„I have the honour to inform Your Excellency, on behalf of the Government of the United States of America, that it accepts the above proposal of the Government of the Kingdom of the Netherlands and to confirm that Your Excellency’s note and this reply shall constitute an agreement between our two governments, the terms of which shall be applied provisionally from the date of this note and which shall enter into force upon a subsequent exchange of notes following the completion of all necessary internal procedures of the Government of the Kingdom of the Netherlands.”

157.

Selles olukorras tuleb asuda seisukohale, et vaidlusaluse lepingu lõpuleviimine, s.t mõlema lepinguosalise lõpliku tahte kattumine koos sellele järgneva lepingu jõustumisega toimus ainult diplomaatiliste nootide vahetamisega, mis toimus pärast seda, kui Madalmaade parlament ratifitseeris lepingu 26. aprillil 1993, ning seega kuupäeval, mis oli paratamatult hilisem määruse nr 2409/92 jõustumise kuupäevast 1. jaanuarist 1993.

158.

Sellest järeldub, et kuupäeval, mil Madalmaade Kuningriik võttis lõplikult vaidlusalused rahvusvahelised kohustused, mis tulenevad 14. oktoobri 1992. aasta nootide vahetamisest, olid määruse nr 2409/92 sätted, millega kehtestati 5. novembri 2002. aasta kohtuotsuste järgi ühenduse ainuvälispädevus kolmandate riikide lennuettevõtjate vabaduse osas määrata kindlaks piletihinnad ja lastitariifid ühendusesisestel liinidel, juba jõus.

159.

Madalmaade valitsuse argument, mille kohaselt ei saa käesoleval juhul tugineda määruse nr 2409/92 vastuvõtmise tulemusena tekkinud ühenduse ainuvälispädevusele, väitmaks, et vaidlusalused rahvusvahelised kohustused on õigusvastased, on seega põhjendamatu, sest rajaneb faktiliste asjaolude ekslikul tõlgendusel.

160.

Lõpuks pean vajalikuks täpsustada, et väljapakutud analüüsis, mis põhineb küll asjaolul, millele komisjon tugines ainult repliigis, ei lähtuta eeltingimustest, mis muudaksid vaidluseset niisugusena, nagu see on määratletud hagiavalduses, ega rajane ka uutel väidetel, millele tuginetakse liiga hilja, rikkudes sellega Euroopa Kohtu kodukorra artikli 42 lõiget 2. Oma hagiavalduses sõnastatud nõuetes palub komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et võttes ja jättes jõusse vaidlusalused kohustused, rikkus Madalmaade Kuningriik kohustusi, mis tulenevad mõningatest ühenduse õigusnormidest. Tähtsus, mida on eespool esitatud analüüsis omistatud vaidlusaluste kohustuste ratifitseerimise kuupäevale, aitab ainult kindlaks määrata hetke, millest alates tuleb neid kohustusi pidada kostjaks oleva liikmesriigi suhtes lõplikult siduvaks.

161.

Kõikidest esitatud põhjendustest lähtudes arvan, et miski ei takista käesoleval juhul tuvastada, et kostjaks olevale liikmesriigile seoses määrustega nr 2409/92 ja nr 2299/89 etteheidetavad rikkumised leidsid tõesti aset, võttes arvesse Euroopa Kohtu poolt juba oma 5. novembri 2002. aasta otsustes tuvastatut.

162.

Nagu juba meenutatud eespool punktides 27 ja 28, tuvastas Euroopa Kohus oma 5. novembri 2002. aasta otsustes, et võttes Ameerika Ühendriikide suhtes rahvusvahelised kohustused, millega sellele riigile anti õigus lõpetada, peatada või piirata liiklusõigusi, kui liikmesriikide määratud lennuettevõtjad ei kuulunud nendele või nende kodanikele, rikkusid need liikmesriigid kohustusi, mis tulenevad EÜ asutamislepingu artiklist 52.

163.

Euroopa Kohus täpsustas selles küsimuses nendes kohtuotsustes eelkõige, et EÜ asutamislepingu artikkel 52 on lennutranspordi valdkonnas kohaldatav ning et eelkõige on see kohaldatav liikmesriigis asutatud lennuettevõtjate suhtes, kes pakuvad lennutransporditeenuseid liikmesriigi ja kolmanda riigi vahel.

164.

Euroopa Kohus jätkas, meenutades, et selle õigusnormi kohaselt eeldab asutamisvabadus õigust alustada ja jätkata tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana ning õigust juhtida äriühinguid ja eriti äriühinguid EÜ asutamislepingu artikli 58 teise lõigu (nüüd EÜ artikli 48 teine lõik) tähenduses neil tingimustel, mida oma kodanike jaoks sätestab selle riigi õigus, kus niisugune asutamine toimub, ning seepärast tagavad EÜ asutamislepingu artiklid 52 ja 58 asutamisvabadust kasutanud ühenduse kodanike ja nendega võrdsustatud äriühingute võrdväärse kohtlemise vastuvõtva liikmesriigi kodanikega.

165.

Seejärel märkis ta, et vaidlusalustesse lepingutesse lisatud lennuettevõtjate kuuluvust ja kontrollimist käsitlevad klauslid, millega võimaldati just Ameerika Ühendriikidel lõpetada, peatada või piirata asjaomase liikmesriigi määratud lennuettevõtja tegevuslube ja tehnilisi lube, kui oluline osa sellest ettevõtjast ja tegelik kontroll selle üle ei kuulunud sellele liikmesriigile või tema kodanikele, võivad kahjustada selle liikmesriigi territooriumil asutatud lennuettevõtjaid, millest oluline osa kuulub ja mille üle kontrolli teostab kas mõni teine liikmesriik kui see, kus need on asutatud, või selle kodanikud. Need lennuettevõtjad võisid seega jääda väljapoole kostjaks olevate liikmesriikide ja Ameerika Ühendriikide vahel sõlmitud lennuliikluse lepingu kohaldamisala, samal ajal kui seda kohaldatakse nende liikmesriikide lennuettevõtjate suhtes.

166.

Euroopa Kohus leidis seega, et nimetatud klauslid on vastuolus EÜ asutamislepingu artikliga 52, kuna need andsid aluse lepinguosalise liikmesriigi lennuettevõtjate ja teiste liikmesriikide ettevõtjate vahelisele diskrimineerimisele, takistades viimaste – juhul kui need ettevõtjad on asutatud lepinguosalise liikmesriigi territooriumil – võrdväärset kohtlemist vastuvõtva liikmesriigi kodanikega. ( 84 )

167.

Käesolevas kohtuasjas palub komisjon Euroopa Kohtul tuvastada see rikkumine ka Madalmaade puhul.

168.

Kohtutoimikust ilmneb, et Madalmaade ja Ameerika Ühendriikide vahel sõlmitud kahepoolsesse lepingusse lisatud lennuettevõtjate kuuluvust ja kontrollimist käsitlevat klauslit muudeti 1992. aastal nootide vahetamisega. Komisjon väidab, et seda klauslit on sisuliselt muudetud, samal ajal kui Madalmaade valitsus arvab, et muudatused olid puhtalt sõnastuslikud.

169.

Selles osas piisab, kui meenutada Euroopa Kohtu arutluskäiku oma 5. novembri 2002. aasta kohtuotsustes, mis on esitatud eespool punktides 138–143 ja mille kohaselt tuleb varasemate lepingute muutmise tõttu klausleid, mida ei muudetud või mida muudeti vaid vähesel määral, pidada kinnitatuks.

170.

Nõustun selles küsimuses eelkõige kohtujurist A. Tizzano ettepanekuga, mille ta tegi 5. novembri 2002. aasta kohtuotsuste aluseks olnud kohtuasjades ja milles ta rõhutas, et kuigi vormilisest küljest ei muudetud vaidlusaluste lepingutega kuuluvust ja kontrolli käsitlevaid klausleid, muudeti nende klauslite sisu ja ulatust nimetatud lepingutega siiski põhjalikult, sest need lepingud mõjutasid tingimata klauslite kohaldamisala pärast viienda vabaduse lennuliinide täielikku liberaliseerimist. ( 85 )

171.

Mis puudutab Euroopa Kohtu poolt juba oma 5. novembri 2002. aasta otsustes tuvastatut, siis minu arvates tuleb seega asuda seisukohale, et rikuti EÜ asutamislepingu artiklit 52, millele komisjon tugineb.

172.

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Võttes arvesse järeldust, millele jõudsin ja mille kohaselt peaks kohtuvaidluse kaotama Madalmaade Kuningriik, ning et komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, leian, et kohtukulud tuleb välja mõista Madalmaade Kuningriigilt.

173.

Käesolevas kohtuasjas menetlusse astunud Prantsusmaa kannab vastavalt nimetatud artikli 69 lõikele 4 oma kohtukulud ise.

174.

Kõikidest esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku tuvastada, et: