Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62004CC0403

    Kohtujuristi ettepanek - Geelhoed - 12. september 2006.
    Sumitomo Metal Industries Ltd (C-403/04 P) ja Nippon Steel Corp. (C-405/04 P) versus Euroopa Ühenduste Komisjon.
    Apellatsioonkaebus - Konkurents - Kartellikokkulepe - Õmbluseta terastorude turg - Siseriiklike turgude kaitsmine - Tõendamiskoormis ja tõendite hankimine - Esimese Astme Kohtu menetluse kestus.
    Liidetud kohtuasjad C-403/04 P ja C-405/04 P.

    ECLI identifier: ECLI:EU:C:2006:546

    KOHTUJURISTI ETTEPANEK

    L. A. GEELHOED

    esitatud 12. septembril 2006 ( 1 )

    Liidetud kohtuasjad C-403/04 P ja C-405/04 P

    Sumitomo Metal Industries Ltd

    ja

    Nippon Steel Corp.

    versus

    Euroopa Ühenduste Komisjon

    Sisukord

     

    I. Vaidlusalune otsus

     

    II. Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

     

    III. Menetlus Euroopa Kohtus

     

    IV. Sumitomo apellatsioonkaebus

     

    A. Apellatsioonkaebuse ulatus

     

    B. Apellatsioonkaebuse esimene väide: ühenduse õiguse rikkumine EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise tuvastamisel seoses projektikohaste magistraaltorudega

     

    1. Esimese Astme Kohtu põhjendused

     

    2. Apellandi argumendid

     

    a) Becheri avaldused

     

    b) Kohtuasjale Gruber + Weber toetuv argument

     

    c) Valloureci avaldused

     

    3. Komisjoni vastuväited

     

    a) Esialgsed märkused

     

    b) Becheri avaldusi puudutavad väited

     

    c) Tõendamiskohustuse ümberpööramist puudutavad väited: kohtuasjale Gruber + Weber toetuv argument

     

    d) Verluca avaldusi puudutavad väited

     

    4. Hinnang

     

    a) Esialgsed märkused

     

    b) Verluca avaldused

     

    c) Becheri avaldused

     

    d) Kohtuasjale Gruber + Weber toetuv argument

     

    C. Teine väide: menetluse ülemäära pikk kestus

     

    1. Apellandi argumendid

     

    2. Komisjoni argumendid

     

    3. Hinnang

     

    V. Nippon Steeli apellatsioonkaebus

     

    A. Esimene väide: Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kohaldades ebaõigesti tõendamiskohustust asjas, milles oli tõestatud, et komisjoni seisukoht on vastuolus apellantide ärihuvidega ja seetõttu asjakohatu

     

    1. Vaidlustatud kohtuotsuse asjakohased osad

     

    2. Apellandi argumendid

     

    3. Komisjoni argumendid

     

    4. Hinnang

     

    B. Teine väide: Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kohaldades ebaõigesti tõendamisnõudeid asjas, mille dokumentaalsed tõendid on ebaselged ja kus hageja esitas usaldusväärse alternatiivse selgituse kõnealuse käitumise kohta

     

    C. Kolmas väide: Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kohaldades ebaõigesti tõendamisnõudeid selles osas, mis puudutab kinnitamise taset, mis on vajalik nende vaidlustatud väidete toetuseks, mida komisjon kasutab peamise tõendina, kuid mis on mitteusaldusväärsed, väga ebaselged ja vastuolus teiste tõenditega

     

    D. Neljas väide: Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, tuues vastuolulisi ja ebapiisavaid põhjendusi oma hinnangus, mille kohaselt võisid Becheri 21. aprillil 1997 esitatud avaldused kinnitada Verluca avaldusi väidetava rikkumise kohta seoses projektikohaste magistraaltorudega

     

    1. Apellandi argumendid

     

    2. Komisjoni argumendid

     

    3. Hinnang

     

    VI. Kohtukulud

     

    VII. Ettepanek

    „Apellatsioonkaebus — Konkurents — Kartellikokkulepe — Õmbluseta terastorude turg — Siseriiklike turgude kaitsmine — Tõendamiskoormis ja tõendite hankimine — Esimese Astme Kohtu menetluse kestus”

    1. 

    Käesoleva kohtuasja ese on apellatsioonkaebus, mille esitasid Sumitomo Metal Industries Ltd (edaspidi „Sumitomo”) ja Nippon Steel Corp. (edaspidi „Nippon Steel”) Esimese Astme Kohtu  aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-67/00, T-68/00, T-71/00 ja T-78/00 (JFE Engineering Corp. jt vs. komisjon) neid puudutavas osas. ( 2 ).

    2. 

    Vaidlustatud kohtuotsusega vähendas Esimese Astme Kohus trahve, mis komisjon oli hagejatele määranud 8. detsembri 1999. aasta otsusega 2003/382/EÜ EÜ artikli 81 kohaldamise menetluse kohta (juhtum IV/E-1/35.860-B — õmbluseta terastorud) ( 3 ) (edaspidi „vaidlusalune otsus”), ja jättis selle otsuse peale esitatud tühistamishagi ülejäänud osas rahuldamata.

    I. Vaidlusalune otsus

    3.

    Euroopa Ühenduste Komisjon tegi vaidlusaluse otsuse kaheksa legeerimata terasest õmbluseta torusid tootva ettevõtja kohta. Asjaomaste ettevõtjate hulgas oli neli Euroopa äriühingut (edaspidi „ühenduse tootjad”): Mannesmannröhren-Werke AG (edaspidi „Mannesmann”), Vallourec SA (edaspidi „Vallourec”), Corus UK Ltd (endine British Steel Ltd, edaspidi „Corus”) ja Dalmine SpA (edaspidi „Dalmine”). Ülejäänud neli nimetatud otsuse adressaati on Jaapani äriühingud (edaspidi „Jaapani tootjad”): NKK Corp., Nippon Steel, Kawasaki Steel Corp. ja Sumitomo.

    4.

    Legeerimata terasest õmbluseta torusid kasutatakse nafta- ja gaasitööstuses. Need jagunevad kahte tooterühma.

    5.

    Esimene rühm hõlmab puuraugutorusid, mille puhul kasutatakse üldist nimetust „Oil Country Tubular Goods-torud” või „OCTG-torud”. Neid torusid võib müüa ilma keermeteta (siledad torud) või keermestatult. Keermestamise eesmärk on võimaldada OCTG-torude ühendamist üksteisega. Keermestamine võib toimuda vastavalt American Petroleum Institute’i (API) standarditele. Selliselt keermestatud torusid nimetatakse edaspidi OCTG-standardtorudeks. Lisaks teostatakse keermestamist erimenetlusega, mis on üldiselt kaitstud patentidega. Viimasel juhul on keermestus või käesoleval juhul toruliited „esmaklassilised” või „kõrge kvaliteediga”. Selle meetodiga keermestatud torusid nimetatakse OCTG-eritorudeks.

    6.

    Teine tooterühm hõlmab legeerimata terasest õmbluseta nafta- ning gaasimagistraaltorusid („line pipe”), mille hulgas on standardite kohaselt valmistatud torud ja tellimustööna eriprojektide raames valmistatud torud (edaspidi „projektikohased magistraaltorud”).

    7.

    Novembris 1994 otsustas komisjon algatada uurimise seoses konkurentsivastase tegevusega, mis puudutab naftatööstuses kasutatavaid terastorusid. Sama aasta detsembris tegi ta kontrollkäigud mitme ettevõtja valdustesse, sealhulgas Sumitomosse. Ajavahemikul 1996. aasta septembrist kuni 1997. aasta detsembrini tegi komisjon täiendavad kontrollkäigud Valloureci, Dalminesse ja Mannesmanni.

    17. septembril 1996 Valloureci tehtud kontrollkäigu ajal tegi Vallourec Oil & Gas’i tegevjuht Verluca avalduse (edaspidi „Verluca avaldused”), millel on komisjoni vaidlusaluses otsuses oluline osa.

    Mannesmanni tehtud kontrollkäigu ajal vastas ettevõtja juhataja Becher mitmele komisjoni küsimusele (edaspidi „Becheri avaldused”). Komisjoni otsus tugineb sõnaselgelt ka nendele avaldustele.

    8.

    Vaidlusaluse otsuse kohaselt olid kaheksa asjaomase otsuse adressaadiks olevat äriühingut sõlminud lepingu, mille eesmärk oli muu hulgas äriühingute kodumaiste turgude vastastikune austamine (vaidlusaluse otsuse põhjendused 62–67). Nimetatud lepingu kohaselt kohustus iga äriühing keelduma OCTG-standardtorude ja projektikohaste magistraaltorude müümisest teise lepingupoole kodumaisel turul. Leping oli sõlmitud Euroopa-Jaapani klubi raames. Kodumaiste turgude austamise põhimõte on määratletud mõistega „põhireeglid” („Fundamentals”). Komisjon rõhutas, et põhireegleid oli täidetud tõhusalt ja seetõttu avaldas leping ühisturule konkurentsivastast mõju.

    9.

    Leping koosneb kolmest osast, millest esimene sisaldab siseriiklike turgude austamise põhireegleid, mis moodustavad vaidlusaluse otsuse artiklis 1 sedastatud rikkumise, teine sisaldab hindade kindlaksmääramist hangete jaoks ja miinimumhindade kindlaksmääramist niinimetatud eriturgudele ning kolmas sisaldab jagamispõhimõtete („sharing keys”) alusel muude maailmaturgude jagamist, välja arvatud Kanada ja Ameerika Ühendriigid (vaidlusaluse otsuse põhjendus 61).

    10.

    Komisjon põhjendab oma järeldust põhireeglite olemasolu kohta vaidlusaluse otsuse põhjendustes 62–67 loetletud dokumentaalsete tõenditega ja asjaomase otsuse põhjenduses 68 esitatud tabeliga. Sellest tabelist nähtub, et siseriikliku tootja osa oli vaidlusaluse otsuse adressaadiks olevate äriühingute poolsetes OCTG-torude ja magistraaltorude tarnetes Jaapanis ja kõigi nelja ühenduse tootja kodumaisel turul väga suur. Sellest järeldas komisjon, et üldiselt austasid lepingupooled kodumaiseid turge. Asjaomase lepingu kahe ülejäänud osa kohta esitab komisjon tõendusmaterjali vaidlusaluse otsuse põhjendustes 70–77.

    11.

    Komisjon väidab, et Euroopa-Jaapani klubi kogunes alates 1977. aastast kuni 1994. aastani umbes kaks korda aastas (vaidlusaluse otsuse põhjendused 59 ja 60).

    12.

    Komisjoni seisukohalt tuleb rikkumise algusajaks pidada 1990. aastat, kui arvestada Euroopa Ühenduse ja Jaapani vahel ajavahemikus 1977 kuni 1990 sõlmitud lepinguid ekspordi vabatahtliku piiramise kohta (vaidlusaluse otsuse põhjendus 108). Komisjoni arvates lõppes konkurentsieeskirjade rikkumine 1995. aastal (vaidlusaluse otsuse põhjendused 96 ja 97).

    13.

    Käesoleva apellatsioonkaebuse seisukohast asjakohased vaidlusaluse otsuse resolutiivosa sätted on sõnastatud järgmiselt:

    Artikkel 1

    1.   […] Sumitomo Metal Industries Limited [ja] Nippon Steel Corporation […] on rikkunud EÜ asutamislepingu artikli 81 lõiget 1, osaledes […] lepingus, millega nähakse muu hulgas ette ettevõtjate siseriiklike turgude austamine õmbluseta OCTG-standardtorude ja projektikohaste magistraaltorude puhul eeltoodud otsuse põhjendustes märgitud viisil ja ulatuses.

    2.   Sumitomo Metal Industries Limited’i [ja] Nippon Steel Corporation’i rikkumine kestis 1990. aastast kuni 1995. aastani.

    […]

    Artikkel 4

    Artiklis 1 loetletud äriühingutele määratakse nimetatud artiklis sedastatud rikkumise eest järgmised trahvid:

    […]

    5.

    Sumitomo Metal Industries Limited

    13 500 000 eurot

    6.

    Nippon Steel Corporation

    13 500 000 EUR

    […]”.

    II. Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

    14.

    Kaheksast karistatud ettevõtjast seitse, sh Sumitomo ja Nippon Steel, esitasid Esimese Astme Kohtule vaidlusaluse otsuse peale hagid ajavahemikus 28. veebruarist kuni 3. aprillini 2000 esitatud seitsme hagiavaldusega. Kõik palusid viidatud otsuse täielikku või osalist kehtetuks tunnistamist ja neile määratud trahvi tühistamist või teise võimalusena trahvisumma vähendamist, kui otsus jääb tervikuna või osaliselt jõusse.

    15.

    Esimese Astme Kohus otsustas vaidlustatud kohtuotsusega:

    tühistada komisjoni otsuse artikli 1 lõige 2 selles osas, kus on sedastatud hagejate osalemine asjaomases artiklis süüdistatud rikkumises enne 1. jaanuari 1991 ja pärast 30. juunit 1994;

    määrata mõlema hageja trahvi suuruseks 10935000 eurot;

    jätta hagid ülejäänud osas rahuldamata;

    jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.

    III. Menetlus Euroopa Kohtus

    16.

    Apellatsioonkaebuses palub Sumitomo Euroopa Kohtul:

    tühistada vaidlustatud kohtuotsus täielikult või osaliselt;

    tühistada vaidlusaluse otsuse artiklid 1 ja 3–6 Sumitomot puudutavas osas täielikult või osaliselt;

    kohustada vajaduse korral komisjoni maksma Sumitomole Esimese Astme Kohtu menetluse ülemäära pika kestuse tõttu vähemalt 1012332 euro suurust hüvitist;

    mõista Esimese Astme Kohtu ja Euroopa Kohtu menetluse kulud välja komisjonilt.

    17.

    Apellatsioonkaebuses palub Nippon Steel Euroopa Kohtul:

    tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

    tühistada vaidlusalune otsus Nippon Steeli puudutavas osas;

    teise võimalusena, juhul kui apellatsioonkaebus rahuldatakse üksnes projektikohaseid magistraaltorusid puudutavas osas, vähendada talle määratud trahvi kahe kolmandiku võrra;

    mõista Esimese Astme Kohtu ja Euroopa Kohtu menetluse kulud välja komisjonilt.

    18.

    Komisjon palub jätta mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellantidelt.

    19.

    Sumitomo ja Nippon Steeli apellatsioonkaebused liideti Euroopa Kohtu presidendi 15. märtsi 2005. aasta määrusega.

    20.

    Pooled esitasid oma suulised märkused 8. detsembril 2005 peetud kohtuistungil.

    IV. Sumitomo apellatsioonkaebus

    A. Apellatsioonkaebuse ulatus

    21.

    Sumitomo märgib oma apellatsioonkaebuses (punkt 2.3), et ühineb menetlusökonoomia huvides Nippon Steeli apellatsioonkaebuses esitatud argumentidega. Viidatud argumendid puudutavad nii OCTG-standardtorusid kui ka projektikohaseid magistraaltorusid, kuid Sumitomo väide puudutab käesolevas asjas ainult neid Esimese Astme Kohtu kaalutlusi, mille põhjal kohus järeldas, et ta osales EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumises seoses projektikohaste magistraaltorudega. Lisaks palub Sumitomo mõlemad apellatsioonkaebused liita.

    22.

    Ma leian, et Sumitomo katsega laiendada oma apellatsioonkaebust Nippon Steeli argumente korrates ei saa nõustuda.

    23.

    Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punkti c kohaselt tuleb apellatsioonkaebuses märkida õigusväited ja argumendid.

    24.

    Euroopa Kohus on oma mahukas kohtupraktikas sõnaselgelt sedastanud, et apellatsioonkaebuse esitaja õigusväited ja argumendid peavad tuginema Esimese Astme Kohtu otsusele ( 4 ) ja apellatsioonkaebuse vastuvõetavuse nimel tuleb selgelt märkida, millistes punktides Esimese Astme Kohus rikkus väidetavalt mõnda õigusnormi. ( 5 ) Sellisest täpsuse nõudest tuleneb muu hulgas, et väite esitamisest ilma seda põhjendamata ei piisa. ( 6 )

    25.

    Ma leian, et apellatsioonkaebuses sisalduv üldine viide paralleelses kohtuasjas esitatud põhjendustele ja argumentidele on täpsuse nõuet silmas pidades ebatäpne ka sellisel juhul, kui paralleelses kohtuasjas esitatud põhjendused ja argumendid on piisavalt põhjendatud.

    26.

    Kui kaks või enam apellatsioonkaebust on sisu poolest olulisel määral võrreldavad nii, et need võib menetluses ja kohtuotsuse tegemisel liita, siis on apellatsioonkaebuse esitaja kodukorra artikli 112 alusel siiski kohustatud apellatsioonkaebuses täpselt märkima, millised vaidlustatud kohtuotsuse punktid ta konkreetsetele õigusväidetele ja argumentidele toetudes vaidlustab, ning esitama nendest väidetest tema arvates tulenevad järeldused. ( 7 )

    27.

    Apellatsioonkaebuse täpne piiritlemine ja üksikasjalik selgitamine on õigusküsimuste uurimiseks ette nähtud menetluse nõuetekohase kohaldamise vältimatu eeldus. Seda tuleb teha ka vastaspoole huvides, kelle jaoks ei või jääda ebaselgeks väited ja argumendid, millele ta peab esitama oma vastuväited.

    28.

    Eeltoodust tulenevalt leian, et Sumitomo apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, kuna selles on toetutud Nippon Steeli apellatsioonkaebuses esitatud väidetele ja argumentidele.

    B. Apellatsioonkaebuse esimene väide: ühenduse õiguse rikkumine EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise tuvastamisel seoses projektikohaste magistraaltorudega

    1. Esimese Astme Kohtu põhjendused

    29.

    Vaidlustatud kohtuotsuses hindas Esimese Astme Kohus hagejate poolt Esimese Astme Kohtus esitatud väidet, mille kohaselt ei ole komisjon vaidlusaluse otsuse artiklis 1 sedastatud rikkumist piisavalt põhjendanud, järgmiselt.

    30.

    Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 173–188 esitab Esimese Astme Kohus tingimused, mis komisjonil tuleb seoses tõendite esitamisega täita.

    31.

    Seejärel uurib Esimese Astme Kohus kõigepealt esimese väite teist osa, mille kohaselt puudub tõenditel tõendusjõud, ja seejärel selle väite esimest osa, mille kohaselt on väidetava lepingu olemasolu ning Ühendkuningriigi offshore-turul ja muudel Euroopa turgudel valitsev olukord vastuoluline (punktid 189–337).

    32.

    Esimese Astme Kohus omistab suurt tähtsust Verluca 17. septembril 1996 tehtud avaldusele, mida on täiendatud tema 14. oktoobril 1996 tehtud avaldusega ja dokumendiga, mille pealkiri on „Kontroll Vallourecis” (edaspidi koos „Verluca avaldused”). Verluca avalduste tähtsus seisneb selles, et need on ainsad tõendid, mis osutavad rikkumise kõikidele teguritele, eriti selle kestusele ja rikkumisega seotud toodetele (OCTG-standardtorud ja projektikohased magistraaltorud) (punkt 189).

    33.

    Esimese Astme Kohus selgitab punktides 205–212, miks ta peab Verluca avaldusi usaldusväärseks ja omistab neile suurt tähtsust.

    34.

    Esimese Astme Kohus teeb punktides 219–221 järgmised järeldused:

    „219

    Lisaks tuleb meelde tuletada, et Esimese Astme Kohtu praktika kohaselt ei või kartellis osalemises süüdistatud ettevõtja avaldust, mille tõelevastavuse on vaidlustanud paljud teised kartellis osalemises süüdistatud ettevõtjad, pidada piisavaks tõendiks viimati nimetatud ettevõtjate poolt toimepandud konkurentsieeskirjade rikkumise olemasolu kohta, kui selle toetuseks puuduvad muud tõendid […]. Seetõttu tuleb järeldada, et Verluca avalduste usaldusväärsusele vaatamata tuleb teistel tõenditel neid kinnitada, et tõendada vaidlustatud otsuse artiklis 1 karistatava rikkumise olemasolu.

    220

    Tuleb siiski järeldada, et käesoleval juhul eeldatakse Verluca avalduste usaldusväärsuse tõttu tõestustasemelt vähem täpsust ja tugevust, kui see oleks juhul, kui asjaomased avaldused ei oleks eriti usutavad. Seega tuleb järeldada, et kui leitakse, et ühtsete tõendite kogumik kinnitab Verluca nimetatud ja vaidlustatud otsuse artiklis 1 ette nähtud turgude jagamise lepingu olemasolu ja teatavaid üksikasju, võivad Verluca avaldused ise olla sel juhul piisavad, et tõendada vaidlustatud otsuse muid asjaolusid […]. Peale selle, eeldusel et dokument ei ole ilmselgelt vastuolus Verluca avaldustega turgude jagamise lepingu olemasolust või selle põhilisest sisust, piisab, kui see tõendab selles kirjeldatud lepingu olulisi asjaolusid, et sellel oleks teatav väärtus muid tõendeid toetava tõendina süütõendite kogumis […].”

    35.

    Esimese Astme Kohus uurib seejärel punktides 222–331 teisi vaidlusaluse komisjoni otsuse tõendeid. Määrava tähtsusega on punktides 294–302 esitatud Esimese Astme Kohtu hinnang Mannesmanni nimel antud Becheri avaldustele.

    36.

    Hagejad vaidlustasid Becheri avalduse usaldusväärsuse, väites, et see ei rajane isiklikule kogemusele, mille kohta märkis Esimese Astme Kohus punktis 297 järgmist: „Kui isik, kes ei tunne otseselt asjassepuutuvat olukorda, teeb ettevõtja esindajana avalduse, milles ta möönab selle ettevõtja ja muude ettevõtjate osalemist konkurentsieeskirjade rikkumises, nagu on olukord käesoleval juhul Mannesmanni puhul, tugineb ta põhjalikult ettevõtja ja eriti ettevõtja selliste töötajate antud teabele, kes asjaomast praktikat otseselt tunnevad. […]”

    37.

    Esimese Astme Kohus märkis punktis 302 Becheri avalduste usaldusväärsuse kohta järgmist: „On tõsi, et Becheri avaldust tõendina, mis toetab Verluca avaldust, nõrgendab mingil määral see, et ta eitas põhireeglite Euroopa-sisest ulatust, mille kohaselt Euroopa tootjatel tuli vastastikku austada üksteise kodumaiseid turge. Tuleb siiski märkida, et Becher kinnitas ühemõtteliselt Euroopa ja Jaapani tootjate vahelise turgude jagamise lepingu olemasolu OCTG-torude ja projektikohaste magistraaltorude puhul […]. Seega toetab tema avaldus Verluca avaldust rikkumise selles aspektis ja järelikult selles osas, et Jaapani hagejad olid sellise turgude jagamise dokumendi osapooled, mille kohaselt nad nõustusid mitte müüma OCTG-standardtorusid ja projektikohaseid magistraaltorusid ühenduse turul. […]”.

    38.

    Esimese Astme Kohus jõuab vaidlusaluses komisjoni otsuses esitatud tõendeid hinnates järgmisele järeldusele:

    „332

    Enamikust dokumentidest, mis moodustavad asjaomase tõendite kogumi, ei nähtu selgelt, milliseid õmbluseta terastorusid turgude jagamine puudutas, kuid neist nähtub ühemõtteliselt, et lepingu esemeks olevate toodete hulka kuulusid OCTG-standardtorud. Neile toodetele konkreetselt tehtud viited strateegiliste kaalutluste memorandumis, VAM lepingu kaalutluste memorandumis, jagamispõhimõtete dokumendis ja Mannesmanni vastuses ning OCTG-torudele üldiselt tehtud viited ilma enama täpsustuseta muudes komisjoni nimetatud dokumentides kinnitavad asjakohaselt ja selgelt Verluca avaldusi selle kohta, et põhireeglid puudutasid neid tooteid.

    333

    Projektikohaste magistraaltorude osas toetab ainult üks tõend, s.o Becheri koostatud Mannesmanni vastus, ühemõtteliselt Verluca kinnitust, mille kohaselt ebaseaduslik leping puudutas ka projektikohaseid magistraaltorusid. Kui arvestatakse selle vastuse eriti tugevat tõendusjõudu, mida on järeldatud eespool punktides 294–302, tuleb seda pidada piisavaks, et kinnitada Verluca avaldusi, mis on nende toodete suhtes juba iseenesest väga usaldusväärsed […].

    334

    Igal juhul on juba sedastatud, et kui komisjoni nimetatud ühtsete tõendite kogum võimaldab tõendada Verluca nimetatud ja vaidlustatud otsuse artiklis 1 mainitud turgude jagamise lepingu olemasolu ja teatavaid üksikasju, võivad Verluca avaldused ise olla säärases olukorras piisavad, et tõendada vaidlustatud otsuse muid asjaolusid vastavalt eespool punktis 66 viidatud tsemendi kohtuotsuses (punkt 1838) sisalduvale reeglile, millele komisjon tugineb […]. Eespool punktides 330 ja 332 on juba sedastatud, et komisjoni esitatud tõendite kogum on piisav, et kinnitada Verluca avaldusi mitmes aspektis ja eriti OCTG-standardtorude osas.

    335

    Neil asjaoludel tuleb järeldada, et Verluca on avaldustes rääkinud tõtt ja järelikult on avaldused piisavad tõendamaks, et Euroopa-Jaapani klubi liikmete kodumaiste turgude jagamise leping ei hõlmanud üksnes OCTG-standardtorusid, nagu tõendavad paljud muud tõendid, vaid ka projektikohaseid magistraaltorusid. Puudub põhjus oletada, et Verluca, kes tundis faktilisi asjaolusid otseselt, oleks esitanud magistraaltorude kohta kinnitusi, mis ei vasta tõele, kui muud tõendid kinnitavad tema väiteid lepingu olemasolu kohta ja selle kohaldamist OCTG-standardtorude suhtes.

    336

    Isegi kui oletada, et Jaapani hagejad oleksid võinud avaldada kahtlust vaidlustatud otsuse artiklis 1 karistatavaks loetud lepinguga hõlmatud teatavate toodete suhtes, mida ei ole tõendatud, tuleb märkida, et kui otsust tervikuna uurides nähtub, et sedastatud konkurentsieeskirjade rikkumine puudutas teatavat liiki tooteid, ja kui selles mainitakse säärast järeldust toetavaid tõendeid, siis üksnes asjaolu, et otsus ei sisalda täpset ja ammendavat loetelu kõikidest rikkumisega hõlmatud toodete liikidest, ei ole piisav, et õigustada selle tühistamist (vt analoogia alusel põhjendamiskohustuse rikkumist käsitleva hagi aluse kohta eespool punktis 203 viidatud kohtuotsus Gruber + Weber vs. komisjon, punkt 214). Kui olukord ei oleks selline, võiks ettevõtja karistusest hoiduda vaatamata sellele, et komisjon on kindlalt tuvastanud ettevõtjapoolse rikkumise, kui teatavaid tooteid, mis kuuluvad ettevõtja poolt müüdavate sarnaste toodete hulka, ei ole kindlaks tehtud.”

    2. Apellandi argumendid

    39.

    Apellatsioonkaebuse aluseks olev väide, mille kohaselt Esimese Astme Kohus rikkus ühenduse õigust, leides, et Jaapani hagejad osalesid EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumises seoses projektikohaste magistraaltorudega, jaguneb kolmeks osaks:

    a)

    argumendid, millega vaidlustatakse Esimese Astme Kohtu järeldus, et Becheri avaldused kinnitavad igati Verluca avaldusi;

    b)

    argumendid, millega vaidlustatakse tõendamiskohustuse ümberpööramine, mis ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 336 (kohtuasjale Gruber + Weber toetuv argument);

    c)

    argumendid, millega vaidlustatakse Esimese Astme Kohtu järeldus, et Verluca avaldused on usaldusväärsed.

    40.

    Analüüsin järgnevalt apellatsioonkaebuse esimese väite eelnimetatud kolme osa samas järjestuses.

    a) Becheri avaldused

    41.

    Apellatsioonkaebuse esitajad märgivad Becheri avalduste kohta esiteks, et Esimese Astme Kohus on neid vääralt hinnanud, leides, et need kinnitavad sõnaselgelt projektikohaste magistraaltorude turgude jagamise lepingu olemasolu.

    42.

    Esimese Astme Kohus oleks pidanud eelkõige arvesse võtma asjaolu, et Becher tegi oma avaldustes kaks reservatsiooni — esiteks viitas ta sellele, et tegemist on sündmustega, mis toimusid enne, kui temast sai Mannesmanni juht, ja teiseks ilmnevat tema sõnadestki teatav ebakindlus või kahtlus talle varasemate sündmuste kohta esitatud teabes. ( 8 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 297 toodud järeldus, et Becher tugineb oma avaldustes põhjalikult ettevõtja ja eriti ettevõtja selliste töötajate antud teabele, kes asjaomast praktikat otseselt tunnevad, olevat kõnealuses kontekstis spekulatiivne ja seetõttu on omakorda vääralt hinnatud tõendusjõudu.

    43.

    Teine viga seisnevat Becheri avalduste piisavalt usaldusväärseks pidamises toetamaks Verluca esimest avaldust, ja seda olenemata Esimese Astme Kohtu tõdemusest, et Becheri-poolne põhireeglite Euroopa-sisese ulatuse eitamine oli ekslik. ( 9 )

    44.

    Olles tuvastanud, et Becheri avaldustes oli oluline sisuline viga, oleks Esimese Astme Kohus pidanud hoiduma kasutamast Verluca avalduste toetamiseks ka teisi Becheri avalduste osi.

    45.

    Becheri avaldused ei saavat seega osaliselt ega täies mahus kinnitada Verluca avaldusi (vt esimene eespool esitatud argument) ja samuti ei saavat need projektikohaseid magistraaltorusid silmas pidades omada tõendusjõudu jagamispõhimõtete osas, sest — nagu märkis kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 278 — hõlmab jagamispõhimõtete dokument üksnes OCTG-standardtorusid. ( 10 )

    46.

    Kolmas viga seisnevat selles, et Esimese Astme Kohus rajas oma järelduse, mis puudutab olukorda, nagu võiksid viidatud avaldused kinnitada väidetavat rikkumist seoses projektikohaste magistraaltorudega, vastuolulistele ja ebapiisavatele põhjendustele.

    47.

    Lisaks selle järelduse vastu eespool esitatud argumentidele olevat kohtu käitumine iseenesest vastuoluline, kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktis 220 (osundatud eespool käesoleva ettepaneku punktis 34) leidis kohus, et juhul, kui dokument ei ole ilmselgelt vastuolus Verluca avaldustega turgude jagamise lepingu olemasolu või selle põhilise sisu kohta, võib seda arvesse võtta muid tõendeid toetava tõendina.

    48.

    Esimese Astme Kohus olevat Becheri avaldusi arvesse võtnud olenemata sellest, et need olid olulises osas vastuolus Verluca avaldustega Euroopa-sisese kokkuleppe kohta. Esimese Astme Kohus polevat ka selgitanud sedavõrd olulist erinevust dokumentide ja avalduste kui tõendite hindamisel.

    b) Kohtuasjale Gruber + Weber toetuv argument

    49.

    Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 336 (osundatud käesoleva ettepaneku punktis 38) ilmneb apellantide sõnul, et tõendamiskohustus pöörati lubamatult ümber.

    50.

    Viidatud punktis esitatud arutluskäigu kohaselt võivat komisjon väita rikkumist toote X puhul ka siis, kui ta ei suuda seda tõendada, kuid on tuvastanud süüdistatava ettevõtja poolsed rikkumised mitme võrreldava toote puhul. Esimese Astme Kohus olevat tõendamiskohustuse ümber pööranud, kui ta leidis eeltoodud arutluskäigule tuginedes, et komisjon on tõendanud rikkumist projektikohaste magistraaltorude puhul.

    51.

    Selle arutluse käigus olevat kohus vääralt tõlgendanud omaenda kohtupraktikat kohtuasjas Gruber + Weber vs. komisjon, ( 11 ) arvates, et selles asjas tehtud otsust võib kohaldada käesoleva kohtuasja suhtes, kuid mille puhul ei olnud tegu küsimusega, kas asjaomane toode kuulub tooterühma, millega seoses on tuvastatud EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine, vaid hoopis küsimusega, kas komisjon on suutnud tõendada vaidlusaluses kohtuotsuses rikkumist teatud toote — käesoleval juhul projektikohaste magistraaltorude — osas.

    52.

    Lisaks ei olevat alust väita, et OCTG-standardtorud ja projektikohased magistraaltorud kuuluvad samasse tooterühma. Tegemist olevat kahe selgelt erineva tooterühmaga, mis eristuvad nii rakendusala kui ka -piirkonna poolest ja mida komisjon pidas oma otsuses Mannesmann vs. Vallourec ( 12 ) õigustatult kaheks eri tooteturuks.

    c) Valloureci avaldused

    53.

    Esimese väite kolmas osa puudutab eelkõige Esimese Astme Kohtu seisukohta vaidlustatud kohtuotsuse punktide 219 ja 220 kohta (osundatud eespool käesoleva ettepaneku punktis 34), mille kohaselt puudutab üksnes Verluca avalduste alusel Jaapani tootjatele süükspandav käitumine ka projektikohaseid magistraaltorusid.

    54.

    Esiteks tuginevat Esimese Astme Kohus ekslikult nn tsemendi kohtuotsuse ( 13 ) punktile 1838. Erinevalt kõnealusest kohtuasjast, kus oli tegemist vahetult pärast kohtumist koostatud dokumendi ehk kohtumise protokolli tõendusjõuga, olevat Verluca avaldused koostatud asjaomaste sündmuste asetleidmise ajast tunduvalt hiljem. See arutluskäik on vastuolus Esimese Astme Kohtu varasema seisukohaga kohtuotsuse Enso-Gutzeit vs. komisjon ( 14 ) punkti 91 kohta, et ettevõtja ülestunnistus ei saa olla tõend kõnealuses rikkumises osalemise kohta, mida võib kasutada teiste ettevõtjate vastu, kui muud tõendid ei kinnita seda.

    55.

    Seoses sellega olevat vaieldav ka Esimese Astme Kohtu seisukoht vaidlustatud kohtuotsuse punktis 220 (osundatud eespool käesoleva ettepaneku punktis 34), kus ta eeldab Verluca avalduste usaldusväärsust. Esimese Astme Kohus tõdes sõnaselgelt, et need avaldused sisaldasid kahes osas ebatäpsusi (vt eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktid 281–284) või olid ebaselged (vt eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punkt 349).

    56.

    Esimese Astme Kohus tõlgendavat kunstlikult Verluca 18. detsembril 1997 tehtud avalduste seda osa, millest võiks järeldada, et tema märkused, mis puudutavad projektikohaseid magistraaltorusid hõlmavaid kokkuleppeid, ei olnud asjakohased.

    57.

    Võttes arvesse seda, et Esimese Astme Kohus ei pidanud Verluca avaldusi kahes punktis usaldusväärseks, siis ei olevat sugugi ilmselge, kuidas suhtuda kolmandasse punkti, mille puhul võib samuti tekkida põhjendatud kahtlus. Öeldul olevat seda enam kaalu, et jagamispõhimõtete dokumendi kohaselt olevat turgude jagamise leping kehtinud ainult OCTG-standardtorude suhtes ja ka Dalmine töötaja Jachia ütluste kohaselt puudutas „vaikiv” kokkulepe üksnes OCTG-standardtorusid.

    58.

    Apellandid leiavad, et viidatud käitumisega on Esimese Astme Kohus mitmel viisil rikkunud õigusnormi:

    esiteks olevat Esimese Astme Kohus vääralt hinnanud JF-ga peetud kohtumistel tehtud ülestähenduste tõendusjõudu;

    kohus olevat jätnud arvestamata jagamispõhimõtete dokumendi ja Jachia avalduse tõendusjõu selle kohta, et süükspandavad kokkulepped ei puuduta projektikohaseid magistraaltorusid;

    põhjendus olevat asjakohatu ja sisuliselt vastuoluline;

    kohus olevat Verluca poolt 18. detsembril 1997 tehtud avaldusi vääralt ja kunstlikult tõlgendanud. Seeläbi olevat ta tõendamiskohustuse apellantide kahjuks ümber pööranud.

    59.

    Lõpuks väidavad apellandid, et Esimese Astme Kohus on rikkunud seadust, väites, et projektikohaste magistraaltorude puhul on toime pandud EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine, kui ta ei suutnud enda käsutuses olevate tõendite alusel kindlaks määrata rikkumise algust ja lõppu.

    3. Komisjoni vastuväited

    a) Esialgsed märkused

    60.

    Komisjon märgib apellantide väite kohta, mis puudutab Verluca avaldust toetava Becheri avalduse tõendusjõudu, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 333 (osundatud eespool käesoleva ettepaneku punktis 38) Esimese Astme Kohus pigem alahindas kui ülehindas Becheri avalduse väärtust Verluca avaldust kinnitava tõendina seoses projektikohaste magistraaltorudega.

    61.

    Eeskätt olevat Esimese Astme Kohus jätnud tähelepanuta, et Verluca avaldusi kinnitavaks tõendiks saab pidada asjaolu, et mitu kartellikokkuleppes osalejat tunnistasid neile vaidlusaluses otsuses süükspandud käitumist, sealhulgas selles osas, mis puudutas projektikohaseid magistraaltorusid. Sellega seoses võtab komisjon arvesse, et Vallourec, Dalmine ja Corus võtsid sõnaselgelt või vaikimisi omaks vaidlusaluses otsuses loetletud asjaolud.

    b) Becheri avaldusi puudutavad väited

    62.

    Komisjon leiab, et apellandi esitatud kolm argumenti, millega ta põhjendab oma väidet, et Esimese Astme Kohus on alusetult hinnanud Becheri avaldust tõendina, mis toetab Verluca avaldust turgude jagamise lepingu(te) rakendatavuse kohta projektikohaste magistraaltorude suhtes, on varjatud katse saada Euroopa Kohtult hinnang apellatsioonimenetluse faktiliste asjaolude kohta. Viidatud argumendid on seetõttu vastuvõetamatud.

    63.

    Kui viidatud argumendid peaks siiski osutuma vastuvõetavaks, tuleb need ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

    64.

    Esimese argumendi eesmärk on reservatsiooni „minu teada” erinev tõlgendus sellest, mida toetab kontekst. Becher olevat kommenteerinud talle esitatud dokumendis märgitud asjaolusid, mis erinesid tema enda ütlustest. Selle fraasi põhjal ei saa teha ühtki üldist reservatsiooni tema enda avalduste usaldusväärsuse kohta.

    65.

    Samuti ei vähenda Becheri avalduste usaldusväärsust tõsiasi, et Becher tugines oma avaldustes asjaoludele, mille kohta ta sai teavet oma ettevõtte Mannesmann töötajatelt, kes olid süükspandud asjaoludega isiklikult väga hästi kursis. Sellega seoses viitab komisjon vaidlustatud kohtuotsuse punktile 205, milles Esimese Astme Kohus märgib, ilma et seda oleks vaidlustatud, et „ettevõtja nimel koostatud vastuste usaldusväärsus on suurem kui ettevõtja töötaja antud vastus, olenemata asjaomase isiku kogemustest või arvamustest […]”.

    66.

    Komisjoni arvates ei ole ka teine argument vastuvõetav. Kuigi Becheri avaldused varjavad asjaolu, et turgude jagamise leping puudutas ka Euroopa osalejaid, on see siiski täiesti usaldusväärne projektikohaseid magistraaltorusid puudutavas osas. Igal juhul ei olnud kõnealune avalduste osa Becheri ettevõtte Mannesmanni huvides. Asjaolu, et asjaomased avaldused sisaldasid vähem tema enda süüd kinnitavat teavet, kui oleks võinud, ei muuda neid per definitionem vähem usaldusväärseks.

    67.

    Pealegi ei ole asjaolu, et Becher eitas Euroopa tootjate vahelise turgude jagamise kokkuleppe olemasolu, iseenesest vastuolus jagamispõhimõtete dokumendiga. Asjaomane dokument puudutab üksnes ühelt poolt Euroopa tootjate ja teiselt poolt Jaapani tootjate kokkuleppeid. Ta ei anna mingisugust teavet Euroopa-siseste kokkulepete kohta.

    68.

    Ka kolmas argument ei pea paika. Väites, et Esimese Astme Kohus põhjendas ebapiisavalt ja vasturääkivalt Becheri avalduse arvestamist Verluca avaldust kinnitava tõendina, viitab apellant oma argumendi kinnituseks esimesele ja teisele argumendile, mis ei ole samuti paikapidavad.

    c) Tõendamiskohustuse ümberpööramist puudutavad väited: kohtuasjale Gruber + Weber toetuv argument

    69.

    Apellandi väide, et OCTG-standardtorusid ja projektikohaseid magistraaltorusid ei saa pidada ühe ja sama rühma toodeteks kohtuasja Gruber + Weber ( 15 ) tähenduses, põhineb faktilistel asjaoludel. Sellise väitega tutvumine ja selle kontrollimine kuulub eranditult Esimese Astme Kohtu pädevusse. Seetõttu on see väide apellatsioonimenetluses vastuvõetamatu.

    70.

    Pealegi ei puuduta viidatud argument, nagu arvab apellant, tõendamiskohustuse lubamatut ümberpööramist, vaid apellandi ja Esimese Astme Kohtu erimeelsust tõendite hindamisel. Selline asjaolusid puudutav arvamuste lahknevus ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse.

    d) Verluca avaldusi puudutavad väited

    71.

    Komisjon leiab, et esimese väite asjaomane osa on vastuvõetamatu, kuna see on vastuolus vaidlustatud kohtuotsuse punktiga 220, milles Esimese Astme Kohus märgib, et Verluca avaldused võivad ise olla „piisavad, et tõendada vaidlustatud otsuse muid asjaolusid”, sel juhul kui „ühtsete tõendite kogumik kinnitab [tema] nimetatud ja vaidlustatud otsuse artiklis 1 ette nähtud turgude jagamise lepingu olemasolu ja teatavaid üksikasju”.

    72.

    Kõnealune väide tulnuks suunata vaidlustatud kohtuotsuse punkti 335 vastu, milles Esimese Astme Kohus sedastas projektikohaste magistraaltorude kohta, et „Verluca on oma avaldustes rääkinud tõtt ja järelikult on asjaomased avaldused piisavad tõendamaks, et Euroopa-Jaapani klubi liikmete kodumaiste turgude jagamise leping ei hõlmanud üksnes OCTG-standardtorusid, nagu tõendavad paljud muud tõendid, vaid ka projektikohaseid magistraaltorusid”.

    73.

    Kuna apellant ei ole piisavalt täpselt märkinud vaidlustatud kohtuotsuse konkreetset osa, mille ta esimese väite kõnealuse osa ja vastavate argumentidega vaidlustab, siis tuleb need tunnistada vastuvõetamatuks. ( 16 )

    74.

    Kui Euroopa Kohus komisjoniga selles osas ei nõustu, siis asub komisjon seisukohale, et esimese väite asjaomane osa ja selle toetuseks esitatud argumendid on ikkagi vastuvõetamatud.

    75.

    Apellant soovib vaidlustada Esimese Astme Kohtu otsuse õigusliku argumentatsiooni, mis tugineb peamiselt Verluca avaldustele, ja leiab seejärel, et Verluca avaldused ei ole igal juhul piisavalt usaldusväärsed tõendamaks EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumist projektikohaste magistraaltorude puhul.

    76.

    Apellandi lähenemisviisi esimene etapp on komisjoni väitel vastuvõetamatu, sest apellant on ise kinnitanud, et Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas Enso-Gutzeit tehtud otsuse ( 17 ) kohaldatavus sõltub selle — faktilisest — kontrollimisest, kas ei leidu teisi tõendeid ühe isiku avalduste kinnitamiseks.

    77.

    Ka teine etapp peaks prima facie viima hagi läbivaatamata jätmiseni vastuvõetamatuse tõttu, kuna see tooks kaasa vajaduse hinnata Euroopa Kohtus uuesti juba Esimese Astme Kohtus hinnatud asjaolusid. Öeldu puudutab hinnanguid Jachia avalduste kohta ning Becheri avalduste ja Verluca avalduste väidetava vastuolu kohta ning turgude jagamise lepingu dokumendi väidetava ebakõla kohta.

    78.

    Apellandi väitel on Verluca avalduste tõendusjõudu hinnates rikutud õigusnormi vähemalt neljas punktis, siiski ei suuda ta väidetavate rikkumiste viisi teisiti kirjeldada, kui ainult vaidlustades Esimese Astme Kohtu tuvastatud asjaolud.

    79.

    Teise võimalusena, juhul kui Euroopa Kohus peab siiski Sumitomo väidet vastuvõetavaks, märgib komisjon, et Esimese Astme Kohus ei ole ühelgi apellandi poolt nimetatud juhul viiest hinnanud valesti avalduste ja dokumentide tõendusjõudu ega eksinud nende tõenditeks pidamisel.

    80.

    Esiteks ei ole Esimese Astme Kohus teinud ebatäpseid järeldusi Verluca avalduste ja jagamispõhimõtete dokumendi (näilise) vastuolu pinnalt:

    kuigi Esimese Astme Kohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 278, ( 18 ) et jagamispõhimõtete dokument puudutas ainult OCTG-torusid, ei saa ilma pikemata järeldada, et projektikohaste magistraaltorude puhul ei ole rikkumist toime pandud;

    kuigi jagamispõhimõtete dokumendis ja Verluca avaldustes näib olevat teatav vastuolu selles osas, mis puudutab Ladina-Ameerika tootjate osalemist, on see vastuolu siiski vaid näiline, kuna jagamispõhimõtete dokument puudutab peamiselt Ladina-Ameerika tootjatega sõlmitud väljaspool Euroopat asuvate turgude jagamise lepinguid, samas kui Verluca märkused käsitlevad eelkõige Euroopa turgu, mille jagamise lepinguid viidatud tootjatega arvesse ei võetud;

    Esimese Astme Kohus on teinud seega (näilise) vastuolu kohta õige otsuse, sedastades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 283 ja 284, et see ei vähenda oluliselt Verluca avalduste usaldusväärsust. ( 19 )

    81.

    Teiseks ei ilmne Bergamo prokurörile esitatud avalduse hindamisel õigusnormi rikkumist:

    apellandi väide, et Esimese Astme Kohus ei ole arvesse võtnud Jachia avaldusi, tähendab tegelikult seda, et ta ei nõustu kohtu hinnanguga tõendite tõendusjõu kohta, kuid apellant ei täpsusta, milles väidetav õigusrikkumine seisneb. Sellest iseenesest piisab, et tunnistada asjaomane väide ilmselgelt vastuvõetamatuks ja põhjendamatuks;

    pealegi märkis apellant Esimese Astme Kohtus ise, et Jachia avaldusi ei ole vaja arvesse võtta, kuna komisjon ei ole neile oma otsuses viidanud;

    Biasizzo avaldusi pidas Esimese Astme Kohus oluliseks, sest tema tundis isiklikult olukorda, kuna ta vastutas Dalmine asjaomase osakonna eest ning teda oleks saanud pidada usaldusväärseks tunnistajaks, sest ta oli teadlik ka alusetutest maksetest Agipi töötajatele (vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 311 ja 312).

    82.

    Kolmandaks ei vähenda Verluca selgitav märkus JF-ga peetud kohtumise memorandumi kohta tema ütluste usaldusväärsust projektikohaste magistraaltorude osas:

    tegelikkuses kinnitas Verluca oma varasemaid ütlusi veel kord oma vastuses talle 1997. aasta detsembris esitatud esimesele küsimusele;

    Verluca olevat oma selgitavas märkuses JF-ga 1994. aastal peetud kohtumise memorandumi kohta väitnud, et Euroopa-Jaapani klubi üldises struktuuris kehtisid jagamispõhimõtted, mis puudutasid standardtoodete, see tähendab OCTG-standardtorude rahvusvahelisi hankeid;

    eeltoodu ei tõenda, et projektikohaste magistraaltorude puhul ei ole toime pandud õigusrikkumist. Dokument, mis sisaldab viidet teatavale rikkumisele, ei tõenda teistsuguse rikkumise puudumist;

    pealegi kui vaidlusaluses otsuses olnuks Verluca avaldusi tõlgendatud ebaõigesti, siis oleks Vallourec võinud esitada tühistamishagi otsuse selle osa peale, mis puudutas projektikohaseid magistraaltorusid.

    83.

    Neljandaks ei saa põhjendatult väita, et Esimese Astme Kohus oleks tõlgendanud kahtlusi komisjoni kasuks või pööranud tõendamiskohustuse ümber:

    apellant ei täpsusta oma väidet, et Esimese Astme Kohus ei põhjendanud oma väidetavalt ebaõiget selgitavat märkust vaidlustatud kohtuotsuse punktis 217. ( 20 ) Tegelikkuses kinnitavat kohus üksnes vaieldamatut asjaolu, et Verluca avalduste viidatud osa tugines JF-iga peetud kohtumise protokollile, mis puudutas üksnes OCTG-standardtorusid, millest järeldub, et ka Verluca avalduste kõnealune osa puudutab ainult neid tooteid;

    väide, et Esimese Astme Kohus pööras tõendamiskohustuse ümber, kui ta hindas Verluca avaldusi apellandist erinevalt, ei ole siiski midagi enamat kui apellandi õigusküsimusena sõnastatud katse, mille eesmärk on saavutada faktide uus hindamine Euroopa Kohtus.

    84.

    Viiendaks ei ole komisjoni sõnul tõsiasi, et Verluca avaldused olid rikkumise lõppemiskuupäeva poolest ebatäpsed, veel argument avalduste usaldusväärsuse vastu. Ebatäpsuse kohta olevat Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 349 ( 21 ) õigesti sedastanud, et kõnealused avaldused olid selles osas ebamäärased, millest tingituna tema avaldusest üksi ei piisa. Eeldades, et on tuvastatud rikkumine projektikohaste magistraaltorude puhul, mis on toime pandud Euroopa-Jaapani klubi raames, määraks asjaomase toote puhul toimepandud rikkumise kestuse ajavahemik, mil see ühendus tegutses aktiivselt. Sellisest seisukohast ei saa komisjoni väitel vaidlustatud kohtuotsuse põhjendatust vaidlustada.

    4. Hinnang

    a) Esialgsed märkused

    85.

    Eespool käesoleva ettepaneku punktis 38 osundatud vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 333–336 tuleneb Esimese Astme Kohtu seisukoht, et apellantide osalemine EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumises projektikohaste magistraaltorude puhul tugineb kolmele alternatiivsele põhjendusele:

    Verluca avaldused, mis on iseenesest piisav tõend (vt punktid 334 ja 335);

    Verluca avaldusi kinnitavad igal juhul Becheri vastused, mis on antud Mannesmanni nimel (vt punkt 333);

    konkreetse tõendi puudumine spetsiifilise toote, nimelt projektikohaste magistraaltorude kohta ei mõjuta selle toote puhul toime pandud rikkumise tuvastamist, kui on esitatud piisavalt tõendeid sortimendi kohta, kuhu asjaomane toode kuulub (kohtuasjale Gruber + Weber toetuv argument, vt punkt 333).

    86.

    Käsitlen apellatsioonkaebuse kõnealuse väite eri osi samas järjekorras.

    87.

    Verluca ja Becheri avaldusi puudutavad väite osad on selle poolest sarnased, et nendega püütakse vaidlustada Esimese Astme Kohtu poolt asjaomastele avaldustele omistatud tõendusjõudu argumentidega, mis peaksid tõendama, nagu ei oleks need nii usaldusväärsed või on vähem usaldusväärsed, kui leiab Esimese Astme Kohus.

    88.

    Täpsemal uurimisel selgub, et apellant püüab näidata Verluca ja Becheri avalduste teistsuguse tõlgendamise teel, nagu oleks Esimese Astme Kohus teinud nende põhjal ebaõigeid järeldusi ja rikkunud õigusnormi nende tõendusjõudu ebatäpselt hinnates.

    89.

    Kirjeldatud lähenemisviisi tõttu tuleb apellandi argumendid nende asjakohaseks hindamiseks täpselt välja tuua nagu eespool punktides 39–59.

    90.

    Sellega on seotud teinegi põhimõttelisemat laadi etteheide, sest kui Euroopa Kohus sellist lähenemisviisi lubab, siis peaks apellatsioonikohus faktilisi asjaolusid osaliselt uuesti kontrollima ja hindama. EÜ artikli 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 alusel on faktiliste asjaolude uuesti hindamine apellatsioonimenetluses sõnaselgelt keelatud.

    91.

    Seetõttu tuleb Esimese Astme Kohtus uuritud tõenditele omistatud tõendusjõu vastu esitatud väidetesse ja argumentidesse suhtuda kriitiliselt, et need ei kujutaks endast varjatud vahendit, mille eesmärk on saavutada faktide uus hindamine Euroopa Kohtus.

    92.

    Üksnes sel juhul ja vaid niivõrd, kuivõrd apellandi argumendid, mis tuginevad tema väite toetuseks esitatud faktilistele asjaoludele ja tõenditele, on piisavad tekitamaks põhjendatud kahtlust Esimese Astme Kohtu nimetatud asjaolude ja tõendite hindamise korrektsuses, tuleb neid pidada vastuvõetavaks ja neid tuleb veel kord uurida.

    93.

    Võttes arvesse seda kriteeriumi, mis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, ( 22 ) uurin järgnevalt asjaomase väite eri osade vastuvõetavust.

    b) Verluca avaldused

    94.

    Need väite osad on suunatud Verluca avalduste tõendusjõu kohta antud hinnangu vastu, mille Esimese Astme Kohus on esitanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 219 ja 220. ( 23 )

    95.

    Ma ei nõustu komisjoni seisukohaga, et apellant oleks pidanud oma etteheited suunama vaidlustatud kohtuotsuse punkti 335 vastu ja et väitega ei saa seetõttu nõustuda, kuna Esimese Astme Kohtu poolt selles punktis esitatud järeldus jääb igal juhul kehtima.

    96.

    Esimese Astme Kohus määratles vaidlustatud kohtuotsuse punktides 219 ja 220 eeldused, mille alusel ta sai pärast muude tõendite hindamist sedastada, et ainuüksi Verluca avaldustest piisab, et tuvastada EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumine seoses projektikohaste magistraaltorudega.

    97.

    Kõnealused apellatsioonkaebuse väite osad on suunatud just nende eelduste vastu, mille kohaselt on Verluca avaldused nii usaldusväärsed, et ühest täiendavast tõendist piisab rikkumise tõendamiseks, järelikult ka rikkumise tõendamiseks konkreetse toote osas isegi juhul, kui selle kohta puuduvad täiendavad tõendid. Kui see eeldus osutub vääraks, siis langeks ära nii punktis 335 kui ka punktides 333 ja 336 esitatud järelduste alus.

    98.

    Ma leian siiski, et erinevad argumendid, mis apellant esitas viidatud eelduste vastu, on osaliselt vastuvõetamatud ja osaliselt põhjendamatud.

    99.

    Minu arvamuse kohaselt on põhjendamatu argument, et Esimese Astme Kohus tõlgendas ja kohaldas ebatäpselt tsemendi kohtuotsuse ( 24 ) punktis 1838 sätestatud reeglit.

    100.

    Komisjon võib viidatud reegli kohaselt EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise olemasolu tõendamisel tugineda ühele tõendile juhul, kui selle tõendusjõus ei ole kahtlust ja see tõendab selgelt kõnealust rikkumist.

    101.

    Esimese Astme Kohus võib põhimõtteliselt kontrollida dokumendi või avalduste tõendusjõudu ja otsustada selle üle kontrollimise tulemuse põhjal.

    102.

    Kõnealusest punkti 1838 reeglist, nagu see on esitatud eelnimetatud kohtuotsuses, ei saa välja lugeda, et see on kohaldatav üksnes vahetult pärast asjaomaseid sündmusi tehtud avalduste ja koostatud dokumentide suhtes. Määrava tähtsusega on selgus, see tähendab tõsiasi, et tõendi tõendusjõus puudub igasugune põhjendatud kahtlus.

    103.

    Apellandi katse väita, et Verluca avaldused ei vasta tsemendi kohtuotsuses sedastatud nõudele, kuna need on tehtud kõnealustest sündmustest hiljem, puudutab minu arvates faktilisi asjaolusid ja on seega vastuvõetamatu.

    104.

    Eeldades niisiis, et Verluca avaldusi võis pidada usaldusväärseks, võis Esimese Astme Kohus kohtuotsuse Enso-Gutzeit ( 25 ) alusel ühtlasi pidada neid piisavaks tõendiks rikkumise kohta eeldusel, et neid kinnitavad muud tõendid ja nende alusel saab tõendada rikkumise olemasolu asjaomasesse sortimenti kuuluva konkreetse toote puhul.

    105.

    Minu arvates on vastuvõetamatu apellandi väide, et Esimese Astme Kohus pidas Verluca avaldusi projektikohaste magistraaltorude kohta ekslikult usaldusväärseks. Öeldu puudutab argumente, mis apellant esitas Esimese Astme Kohtu hinnangu vastu Verluca avalduste ja jagamispõhimõtete dokumendi väidetava ebakõla kohta, Jachia avalduste tähelepanuta jätmise ning Verluca ja Becheri avaldustes sisalduvate väidetavate vastuolude kohta.

    106.

    Ükski apellandi esitatud faktilistele asjaoludele tuginevatest argumentidest ei kinnita mingilgi määral arvamust, et Esimese Astme Kohus on teinud kõnealuste avalduste ja dokumentide hindamisel vigu, et võiks arvata, et ta on hinnanud nende tõendusjõudu õiguslikult ebaõigesti.

    107.

    Tegelikkuses vastandab apellant oma väitega Esimese Astme Kohtu ja apellandi enda hinnangud kõnealuste avalduste ja dokumentide tõendusjõu kohta. Kui apellant järeldab tema enda ja Esimese Astme Kohtu hinnangute erinevuse põhjal, et Esimese Astme Kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti, siis püüab ta saavutada asjaolude hindamist uuesti teises kohtuastmes, mistõttu tuleb asjaomane väide tunnistada vastuvõetamatuks.

    108.

    Nagu ma märkisin eespool punktides 90–93, oleks see tulemus vastuolus nõudega, et apellatsioonkaebus peab piirduma õigusväidetega.

    109.

    Minu arvates on vastuvõetamatu ka argument, mille kohaselt Esimese Astme Kohus olevat vaidlustatud kohtuotsuse punktis 217 õigusvastaselt selgitanud Verluca avaldusi ja seega tõendamiskohustuse ümber pööranud.

    110.

    Ka siinkohal vastandab apellant oma hinnangu Esimese Astme Kohtu hinnangule, väites, et tõendamiskohustus on ümber pööratud, tehes seda eesmärgiga saavutada faktide uus hindamine Euroopa Kohtus. Selline väide on vastuvõetamatu. ( 26 )

    111.

    Samuti ei näe ma võimalust, kuidas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 217 esitatud faktilisi asjaolusid puudutav konstateering, et „Verluca [vastas] eelkõige küsimusele, mis oli seotud JF koosoleku protokolliga”, vihjab tõendamiskohustuse ümberpööramisele. Öeldu puudutab ka tõdemust, et JF-ga peetud kohtumisel käsitleti ainult OCTG-torusid ja selle pinnalt tehtud järeldust, et Verluca asjaomased avaldused puudutavad ainult viidatud toodet. Juhul kui need tõdemused ja järeldused kinnitavad Verluca avalduste usaldusväärsust, ei ole see midagi enamat kui Esimese Astme Kohtu poolt faktiliste asjaolude kohta antud hinnang, mida ei saa apellatsioonimenetluses vaidlustada.

    112.

    Apellatsioonkaebuse väite kõnealuse osa viiendat punkti ei ole vaja samuti pikemalt käsitleda. Kui see on üldse vastuvõetav, siis on see igal juhul ilmselgelt põhjendamatu.

    113.

    Esimese Astme Kohtu poolt punktis 349 esitatud märkus, et Verluca avaldus rikkumise lõppemise kohta on väga ebamäärane, ei vähenda rikkumise eseme kohta tehtud avalduste usaldusväärsust, mis on sedastatud vaidlustatud kohtuotsuses ja leidnud kinnitust teiste tõenditega.

    114.

    Minu arvates ei saa vaidlustada järeldust, milleni jõuti tõdemuse põhjal, et Verluca avaldused on rikkumise kestuse seisukohalt ebatäpsed ega ole seega piisavalt usaldusväärsed ja on seetõttu ebapiisavad rikkumise lõppemise kuupäeva õiguslikult küllaldaseks tõendamiseks.

    c) Becheri avaldused

    115.

    Apellandi argumendid Becheri avalduste usaldusväärsuse ja Esimese Astme Kohtu hinnangu vastu, et kõnealused avaldused on tõendina piisavad kinnitama Verluca avaldusi, on minu arvates osaliselt vastuvõetamatud ja osaliselt põhjendamatud.

    116.

    Esimene argument, mille kohaselt Esimese Astme Kohus hindas Becheri avalduste tõendusjõudu ebaõigesti, kuna ta ei võtnud arvesse neis esitatud kahte reservatsiooni, on põhjendamatu.

    117.

    Becheri reservatsioon „minu teada” on mõistetav, kui arvestada, et tal ei olnud isiklikku ülevaadet väidetavast rikkumisest, pealegi viitab ta oma teabe allikale, nimelt varasematele protokollidele, millega ta tutvus, kui tal paluti kommenteerida esitatud dokumenti. Seda reservatsiooni, mis on piiratud Becheri avalduse vastava osa kontekstiga, ei saa pidada kogu avalduste suhtes tehtud üldiseks reservatsiooniks.

    118.

    Avalduste usaldusväärsust ei vähenda ka väide, et Becheri avaldused rajanevad oma juhitud ettevõtte töötajatelt saadud teabel. Nagu märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 205 viitega varasemale kohtupraktikale, ( 27 ) et ettevõtja nimel antud vastuste usaldusväärsus on suurem kui ettevõtja töötaja antud vastus.

    119.

    Niisiis ei ole midagi spekulatiivset Esimese Astme Kohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 297 esitatud tõdemuses, et kui isik, kes ei tunne otseselt asjassepuutuvat olukorda, teeb ettevõtja esindajana avalduse, milles ta möönab asjaomase ettevõtja ja muude ettevõtjate osalemist konkurentsieeskirjade rikkumises, nagu on olukord käesoleval juhul Mannesmanni puhul, tugineb ta põhjalikult ettevõtja ja eriti ettevõtja selliste töötajate antud teabele, kes asjaomast praktikat otseselt tunnevad. Pidades silmas sellega seotud olulisi õiguslikke ja majanduslikke riske, peaks sellise avalduse esitamine ilma selle kohta teavet omamata olema eriti riskantne.

    120.

    See argument, kui see on üldse vastuvõetav, ei vähenda Becheri avalduste tõendusjõudu, mida Esimese Astme Kohus neile omistab.

    121.

    Apellandi teine argument kujutab endast taas apellandi seisukohta Becheri avalduste usaldusväärsuse ja tõendusjõu kohta, mille apellant vastandab Esimese Astme Kohtu seisukohaga, millest ta järeldab, et kohus on hinnanud tõendusjõudu ebaõigesti.

    122.

    Seda on raske pidada millekski muuks kui varjatud katseks veenda Euroopa Kohut hindama asjaolusid uuesti teises kohtuastmes. See argument tuleb seetõttu tunnistada vastuvõetamatuks eespool punktides 91–93 loetletud põhjustel. ( 28 )

    123.

    Lisaks tahaksin siinkohal märkida, et Esimese Astme Kohtule selle väitega esitatud sisulised etteheited ei oleks piisavad ka sellisel juhul, kui need oleksid prima facie põhjendatud tõendamaks, et Esimese Astme Kohus on Becheri avalduste tõendusjõu hindamisel oluliselt eksinud. Öeldu puudutab nii Esimese Astme Kohtu järeldusi Becheri avalduste ja jagamispõhimõtete dokumendi vahelise väidetava vastuolu kohta kui ka kohtu kaalutlusi rikkumise üle-euroopalise aspekti varjamise mõju kohta teiste neis avaldustes sisalduvate ütluste usaldusväärsusele.

    124.

    Kolmanda argumendiga põhjendab apellant väidet, et Esimese Astme Kohtu järeldus, nagu piisaks Becheri avaldustest projektikohaste magistraaltorude kohta Verluca avalduste kinnitamiseks, rajaneb vastuolulistel ja ebatäielikel põhjendustel; sellele olevat ta viidanud juba oma esimese ja teise argumendi raames.

    125.

    Kuivõrd tegemist on taas kord faktilisi asjaolusid puudutava väitega, mida apellant siinkohal nimetab põhjendamata jätmiseks, siis on see selgelt vastuvõetamatu.

    126.

    Eeltoodu puudutab ka nii-öelda täiendavat väidet, et Esimese Astme Kohus omistas Becheri avaldustele ekslikult tõendusjõu erinevalt sellest, mida ta pidas lubatuks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 220.

    127.

    Seega võtab apellant taas kord kõneks Esimese Astme Kohtu järelduse Becheri-poolse üle-euroopalise aspekti eitamise mõju kohta tema avaldustes sisalduvate muude ütluste usaldusväärsusele.

    128.

    Järeldan, et ka selle esimese väite osaga ei saa nõustuda ja seega leiab kinnitust vaidlustatud kohtuotsuse punktis 333 sisalduv järeldus, nimelt Verluca avaldus, mille kohaselt puudutas rikkumine ka projektikohaseid magistraaltorusid.

    d) Kohtuasjale Gruber + Weber toetuv argument

    129.

    Esimese väite kolmas osa puudutab kohtu kaalutlusi, mis viitavad analoogia alusel kohtuotsuse Gruber + Weber ( 29 ) punktile 214 ja mille kohaselt ei tuleks vaidlusalust otsust siiski tühistada isegi juhul, kui apellandid oleksid esimeses kohtuastmes avaldanud kahtlust vaidlustatud otsusega karistatava lepinguga hõlmatud toodete suhtes.

    130.

    Viidatud punkti esimese lause sõnastusest „isegi kui oletada […], mida ei ole tõendatud” ilmneb, et tegemist on hüpoteetilise järeldusega, mis ei lisa teavet Esimese Astme Kohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 333 ja 335 esitatud järeldustele.

    131.

    Kuna viidatud väite kahe esimese osaga, mis puudutavad punktides 333 ja 335 esitatud järeldusi, ei saa minu arvates nõustuda, ei ole selle kolmas osa, mis puudutab punkti 336, asjakohane, sest isegi kui see oleks õigustatud, ei muudaks see niikuinii vaidlustatud kohtuotsuse resolutiivosa.

    132.

    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa materiaalõiguslike kaalutluste (või nende osade) vastu esitatud väidetega nõustuda. ( 30 )

    133.

    Eeltoodust tulenevalt leian, et esimese väite kolmandat osa ei ole vaja uurida, sest see ei ole asjakohane.

    C. Teine väide: menetluse ülemäära pikk kestus

    1. Apellandi argumendid

    134.

    Apellandi arvates kestis menetlus Esimese Astme Kohtus ülemäära kaua — ligikaudu neli aastat ja kolm kuud. Täpsemalt olevat tavapäratult pikad kirjaliku menetluse lõpetamise ja suulise menetluse avamise otsuse vahele jääv kahe-aastane ajavahemik ja suulise menetluse lõpetamise ja kohtuotsuse väljakuulutamise vaheline 16-kuuline ajavahemik.

    135.

    Esimese Astme Kohus olevat sellega rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 lõiget 1.

    136.

    Võrreldes kohtuasjaga Baustahlgewebe, ( 31 ) milles Euroopa Kohus sedastas, et Esimese Astme Kohtu menetluse kestus — viis aastat ja kuus kuud — oli vastuolus EIÕK artikli 6 lõikes 1 sätestatud õigusega kohtupidamisele mõistliku aja jooksul, olevat käesolev kohtuasi, kus osaleb kaheksa ettevõtjat, kellest seitse esitasid hagid küll kolmes menetluskeeles, siiski vähem keerukas, kui 11 hagiga kohtuasi Baustahlgewebe.

    137.

    Käesoleva kohtuasja kirjaliku menetluse lõpetamise ja suulise menetluse alguseni jäävat ajavahemikku tuleb apellantide väitel igal juhul pidada ülemäära pikaks, võttes arvesse seda, et menetlust korraldavate meetmete peale oleks kulunud vaid paar kuud.

    138.

    Vaadeldavate kohtuasjade menetlemine olevat võtnud tavapäratult kaua aega ka võrreldes Esimese Astme Kohtus teistes sarnastes kohtuasjades algatatud menetluste keskmise kestusega. ( 32 )

    139.

    Apellant väidab, et menetluse kestus on tekitanud talle rahalist kahju, kuna ta peab määratud trahvi tasumise viibimise tõttu maksma lisaintresse ja nõutava pangagarantii esitamine on talle tekitanud lisakulutusi. Apellandi arvutuste kohaselt on viidatud kahju kokku 827332 eurot.

    140.

    Lisaks leiab apellant, et kuna Esimese Astme Kohus vähendas trahvisummat, peab ta saama 175000 euro suuruse kahjuhüvitise.

    2. Komisjoni argumendid

    141.

    Komisjon viitab sellele, et Euroopa Kohus võib oma täieliku pädevuse raames trahvisummat vähendada, et määrata õiglane hüvitis mõistliku aja jooksul tehtava sõltumatu kohtuliku kontrolli õiguse rikkumise eest.

    142.

    Oletades, et Euroopa Kohus tühistab määratud trahvi, langeb ära vajadus vähendada trahvisummat apellandi kantud kahju võrra. Kuna apellatsioonimenetlus ei saa olla kahjuhüvitise nõude maksmapanemise vahendiks, siis peaks apellant sel juhul esitama hagi EÜ artikli 235 alusel. Lisaks ei oleks komisjoni arvates sellisel oletuslikul juhul mõistlik kohustada komisjoni maksma hüvitist, sest Esimese Astme Kohtu menetluse kestust ei saa ette heita komisjonile.

    143.

    Menetluse kestus ei olevat olenevalt olukorrast — poolte arv, EFTA järelevalveameti sekkumine menetlusse, menetluskeelte arv, vaidlusaluse otsuse aluseks oleva toimiku maht ja keerukus — ülemäära pikk ka võrreldes Esimese Astme Kohtu poolt teistes sarnastes kohtuasjades algatatud menetluste keskmise kestusega kõnealusel ajavahemikul, see tähendab aastatel 2000 kuni 2004.

    144.

    Lisaks vaidlustab komisjon väite rahalise kahju tekkimise kohta menetluse väidetavalt ülemäära pika kestuse tõttu:

    apellant ei olevat arvesse võtnud intressitulu, mida ta sai trahvisummalt, mis oli menetluse vältel tema kasutuses;

    apellant ei olevat võtnud meetmeid, et piirata määratud trahviga seotud kulutusi.

    145.

    Lõpuks väidab komisjon, et apellant on rajanud oma täiendava nõude kohtuasja Baustahlgewebe asjassepuutuvate tekstiosade väärale tõlgendamisele, kui ta nõuab 175000 euro suuruse summa hüvitamist nõuetekohase kohtuliku kontrolli õiguse rikkumise eest. Viidatud kohtuotsuse punktist 31 ilmneb, et Euroopa Kohus võttis nõuetekohaselt arvesse kahju, mida selle kohtuasja apellant kandis seoses mittevajalike intressikuludega.

    3. Hinnang

    146.

    Kohtuasjas Baustahlgewebe sedastas Euroopa Kohus menetluse ülemäära pika kestuse järgmiste kriteeriumide alusel: ( 33 )

    menetluse absoluutne kestus;

    selle tähtsus huvitatud poolte jaoks;

    esitatud hagide ja menetluskeelte arv;

    esitatud dokumentide maht ning fakti- ja õigusküsimuste keerukus;

    hagejate ja pädevate ametiasutuste võimalikud meetmed soodustamaks menetluse kestuse pikenemist;

    kirjaliku menetluse lõpetamise ja suulise menetluse avamise otsuse tegemise vaheline ajavahemik;

    vahepealsed menetlust korraldavad ja uurimismeetmed;

    suulise menetluse lõpetamise ja kohtuotsuse väljakuulutamise vaheline ajavahemik.

    147.

    Võrreldes kohtuasjaga Baustahlgewebe, mille menetlus kestis ligikaudu viis aastat ja kuus kuud, oli käesoleva kohtuasja menetlemise kestus Esimese Astme Kohtus märgatavalt lühem, nimelt neli aastat ja kolm kuud.

    148.

    Pidades silmas selle tagajärgi huvitatud pooltele, ei erine käesolev olukord oluliselt kohtuasja Baustahlgewebe omast. Menetluse kestusel ei ole küll mingisugust mõju apellandi ettevõtte püsimajäämisele, kuid see võib siiski tõsiselt kahjustada tema finantshuve. Eeltoodud tõdemust ei muuda asjaolu, et apellant ja komisjon on eriarvamusel ülemäära pika menetluse tõttu tekkinud kulude suurusest.

    149.

    Esitatud hagide arv (seitse) on väiksem kui kohtuasjas Baustahlgewebe (üksteist); menetluskeelte arv on sama (kolm).

    150.

    Raske on võrrelda fakti- ja õigusküsimuste keerukust ja menetluses esitatud dokumentide mahtu. Pärast Esimese Astme Kohtu otsuste uurimist kaldun siiski arvama, et käesolevas kohtuasjas uuritavad fakti- ja õigusküsimused on keerukamad kui kohtuasjas Baustahlgewebe.

    151.

    Esimese Astme Kohtu menetluses vaidlustati peaaegu kõik asjaolud, millele komisjon oma otsuses tugines, seetõttu tuli kontrollida neid ning samuti kõikide kasutada olnud avalduste ja dokumentide tõendusjõudu.

    152.

    Lisaks iseloomustavad kõnealuseid menetlusi mitmesugused keerukad õigusküsimused, nagu EFTA järelevalveameti poolne menetlusse sekkumine ja ühenduse offshore-turgude, eriti Ühendkuningriigi offshore-turgude olukord. Õigusküsimused ei olnud küll uued, kuid nendele vastamine faktiliste asjaolude raames eeldas põhjalikku esialgset uurimist.

    153.

    Esimese Astme Kohtu menetlustoimikutes ei leidu viiteid selle kohta, et hageja oleks astunud või palunud kohtul astuda samme, mis oleksid võinud kaasa tuua menetluse pikenemise.

    154.

    Kirjaliku menetluse lõpetamisest 1. veebruaril 2001 kuni suulise menetluse alguseni 4. veebruaril 2003 möödus kaks aastat.

    155.

    Esimese Astme Kohus võttis menetlust korraldavad meetmed 18. juunil 2002, 11. juulil 2002 ja 31. juulil 2002.

    156.

    Suulise menetluse lõpetamisest 21. märtsil 2003 kuni kohtuotsuse väljakuulutamiseni 8. juulil 2004 möödus 15 ja pool kuud.

    157.

    Eeltoodut arvesse võttes leian, et Esimese Astme Kohtu töömahu seisukohalt oli käesolev kohtuasi üldjoontes analoogiline kartellikokkuleppeid puudutavate kohtuasjadega nagu ka Baustahlgewebe kohtuasi, kuid menetluse kestus oli käesolevate kartellikokkulepet puudutavate kohtuasjade puhul Esimese Astme Kohtus oluliselt (aasta ja kolme kuu võrra) lühem.

    158.

    Minu arvates ei ole määravat tähtsust sellel, et kirjaliku menetluse lõpetamisest suulise menetluse alguseni möödus kaks aastat. Mahukate toimikute ja esitatud dokumentide kontrollimine ning nende kohta kohtuistungil ettekandmiseks 135 lehekülje pikkuse kokkuvõtte koostamine, mis omakorda tuli tõlkida kolme menetluskeelde, tähendab paratamatult seda, et asjaomaste ettevalmistustega tuleb alustada varakult enne suulise menetluse avamise otsuse tegemist.

    159.

    Vähemalt osalist toimikute esialgset uurimist eeldab ka mitmesuguste menetlust korraldavate meetmete võtmine, millega Esimese Astme Kohus oli hõivatud alates 2002. aasta juuni keskpaigast.

    160.

    Kohtuistungi ja kohtuotsuse väljakuulutamise vahele jäänud 16-kuuline ajavahemik, on võrdlemisi pikk, kuid kuna kohtuistungid kestsid kaks ja pool päeva ning kohtuotsuse pikkus ja ülesehitus ise kajastavad käesoleva kohtuasja õiguslike ja faktiliste asjaolude keerukust, ei pea ma kulunud aega siiski ülemäära pikaks.

    161.

    Lisaks eeltoodule tuleb arvesse võtta veel komisjoni viidatud asjaolu, mida tuleb täpsemalt uurida.

    162.

    Ajavahemikus 2000 kuni 2004, mil käesolevat kohtuasja menetleti Esimese Astme Kohtus, kahekordistus Esimese Astme Kohtu menetluses olevate kohtuasjade arv 520-lt 1012-le. Töömahu suurenemine näitab, et viidatud ajavahemikul ületas lahendamist vajavate kohtuasjade arv ilmselgelt olemasolevad ressursid.

    163.

    Kui kohtuasutuse töömaht suureneb, pikeneb menetluste keskmine kestus. Seda näitab ka Esimese Astme Kohtu statistika. Konkurentsiõigust puudutavaid vaidlusi hõlmavate menetluste keskmine kestus pikenes aastatel 2001 kuni 2005 umbes 30-lt kuult 35 kuuni. ( 34 )

    164.

    Kui teatava kohtuastme töömaht ületab olemasolevad võimalused, väheneb kohtuasjade menetlemise keskmine kiirus. See tuleneb n-ö ooteruumiefektist, mis ilmneb alles kirjaliku menetluse lõppedes ja pärast kohtuistungit. Viidatud ajal peab kohtuorgan kõigepealt eelnevad kohtuasjad kohtuistungiks ette valmistama või välja kuulutama kohtuotsuse, enne kui ta asub menetlema järgmisi kohtuasju. Sellisest vaatenurgast vaadatuna annab Esimese Astme Kohtu tempokast tegutsemisest tunnistust asjaolu, et käesolevate kohtuasjade menetlemine võttis oluliselt vähem aega kui kohtuotsuse Baustahlgewebe ( 35 ) puhul.

    165.

    Eeltoodu taustal ei saa pidada nelja aasta ja kolme kuu pikkust ajavahemikku, mis kulus käesolevate mahukate ja keerukate kohtuasjade menetlemiseks, tavapäratult pikaks.

    166.

    Sellest tulenevalt leian, et apellatsioonkaebuse kõnealuse väitega ei saa nõustuda.

    167.

    Lisaks viitan tõsiasjale, et ühenduse seadusandja peab looma eeldused Euroopa Kohtu kui ühenduse institutsiooni talle EÜ artikliga 220 pandud kohustuste täitmiseks olukorras, kus lahendamist vajavate kohtuasjade arv ilmselgelt ületab ühenduse kohtuorgani põhimõttelised võimalused ja sisemeetmed ei taga enam jõudluse kasvu ilma, et see ei mõjutaks selles instantsis õigusemõistmisele seatavate eesmärkide saavutamist.

    168.

    Ühenduse seadusandja teadvustab oma vastutust, seda kinnitab Nizza leping, ( 36 ) kus Esimese Astme Kohtu osas on sätestatud mitmesugused meetmed tasakaalu saavutamiseks lahendamist vajavate kohtuasjade ja kohtu võimaluste vahel. Pean eelkõige silmas EÜ artikliga 224 ette nähtud võimalust nimetada Esimese Astme Kohtus ametisse mitu kohtunikku liikmesriigi kohta ja EÜ artikliga 225a ette nähtud nõukogu pädevust moodustada esimese astmena toimivaid kohtukolleegiume.

    V. Nippon Steeli apellatsioonkaebus

    A. Esimene väide: Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kohaldades ebaõigesti tõendamiskohustust asjas, milles oli tõestatud, et komisjoni seisukoht on vastuolus apellantide ärihuvidega ja seetõttu asjakohatu

    1. Vaidlustatud kohtuotsuse asjakohased osad

    169.

    Asjaomane väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 173–188, milles Esimese Astme Kohus toob ära tõendamiskohustuse ja -nõuetega seotud põhimõtted, mida ta kohaldas Jaapani tootjate väiteid uurides.

    170.

    Esimese Astme Kohus märgib vaidlustatud kohtuotsuse punktides 179 ja 180 EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise tuvastamist võimaldava tõendi suhtes kohaldatava õigusnormi kohta järgmist:

    „179

    Nagu Jaapani hagejad tuletavad õigesti meelde, tuleb komisjonil rikkumise olemasolu tõendamiseks esitada piisavalt täpseid ja ühtseid tõendeid, mille põhjal saaks veenduda, et rikkumine on toimunud (vt selle kohta eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus CRAM ja Rheinzink vs. komisjon, punkt 20; eespool punktis 56 viidatud II tselluloosi kohtuotsus, punkt 127; eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus SIV jt vs. komisjon, punktid 193–195, 198–202, 205–210, 220–232, 249, 250 ja 322–328, ja eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus Volkswagen vs. komisjon, punktid 43 ja 72).” ( 37 )

    „180

    Tuleb siiski rõhutada, et kõik komisjoni esitatud tõendid ei pea ilmtingimata vastama neile tingimustele rikkumise kõigi tegurite suhtes. Piisab, kui tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab tervikuna hinnatult neile tingimustele. (vt selle kohta punktis 61 viidatud II PVC kohtuotsus, punktid 768–778, eelkõige punkt 777, mida Euroopa Kohus kinnitas asjakohases punktis apellatsioonkaebuse alusel 15. oktoobri 2002. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C-238/99 P, C-244/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, C-250/99 P–C-252/9 P ja C-254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I-8375, punktid 513–523).”

    171.

    Väide puudutab ka olulisi asjaolusid, mida Esimese Astme Kohtu arvates tuleb tõendada selleks, et jõuda järeldusele, et tegemist on EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumisega. Sellega seoses viitab hageja vaidlustatud kohtuotsuse punktides 181 ja 185 järgmistele tekstiosadele:

    „181

    […] juba EÜ artikli 81 lõike 1 sõnastusest [nähtub], et ettevõtjate vahelised lepingud on vaatamata oma mõjudele keelatud, kui neil on konkurentsi piirav eesmärk […].”

    „185

    […] rikkumise olemasolu seisukohast ei ole tähtsust sellel, kas vaidlustatud otsuse artiklis 1 komisjoni poolt sedastatud lepingu sõlmimine, mille eesmärk on konkurentsivastane, oli Jaapani hagejate ärilistes huvides või mitte, kui komisjoni toimikus sisalduvate tõendite põhjal on tõendatud, et nad on tegelikult asjaomase lepingu sõlminud.”

    2. Apellandi argumendid

    172.

    Apellant väidab, et Esimese Astme Kohus eksis, kui ta ei omistanud õigeid õiguslikke tagajärgi asjaolule, et Jaapani tootjatel puudus väidetava rikkumise toimepanemiseks majanduslik huvi. Esimese Astme Kohtu viga seisnevat täpsemalt selles, et ta ei arvestanud EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise olemasolu tõendamiseks kohaldatava õigusnormi valimisel Jaapani tootjate majandusliku huvi ilmselget puudumist. Kohus olevat lihtsalt eeldanud, et viidatud asjaolu on ebaoluline, kui komisjoni toimikus esitatud tõendite alusel saab tuvastada, et väidetav kokkulepe on sõlmitud.

    173.

    Apellant on seevastu seisukohal, et

    1)

    kuna väidetava kokkuleppe sõlmimiseks puudus majanduslik huvi, oleks kokkuleppe olemasolu kohta tulnud nõuda tavapärasest veenvamate tõendite esitamist;

    2)

    majandusliku huvi puudumine oleks pidanud mõjutama komisjoni poolt kokkuleppe olemasolu kohta esitatud ebaselgete tõendite põhjal tehtavaid järeldusi. Kui apellandi kõnealusele käitumisele leidub mõni teine põhjendus, ei tohiks mingil juhul järeldada olemasolevate tõendite põhjal, et tegemist on EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumisega;

    3)

    majandusliku huvi puudumine pidanuks mõjutama hinnangut selle kohta, kuidas väidetava kartellikokkuleppes osaleva poole nimel tehtud avaldusi saab pidada komisjoni seisukohti kinnitavaks tõendiks: selline tõend olevat vastuvõetav ainult juhul, kui kokkuleppe olulisi osi (nagu pooled, kestus, asjaomased tooted ja rikkumise laad) kinnitavad kõnealustest avaldustest sõltumatult esitatud tõendid. Apellant viitab kohtuotsuse Enso-Gutzeit ( 38 ) punktile 91.

    3. Komisjoni argumendid

    174.

    Komisjon on seisukohal, et asjaomane väide on vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamatu.

    175.

    Komisjon esitab peamiselt kaks argumenti selle väite vastuvõetavuse vastu:

    1)

    viidatud väitega ei saa nõustuda, ilma et hinnataks täpsemalt Esimese Astme Kohtu hinnangut talle esitatud avalduste, protokollide ja muude dokumentide selguse ja tõendusjõu kohta. (Komisjon leiab, et kõnealuse argumendi kohaselt on ka teine ja kolmas väide vastuvõetamatud);

    2)

    asjaomase väitega väljub apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtus esitatud väidete raamidest, kuna apellant esitas varasemas menetluses seisukoha, mille kohaselt tal puudus OCTG-torude ja projektikohaste magistraaltorude Euroopasse eksportimiseks majanduslik huvi, sidumata seda komisjoni esitatud tõendite tõendusjõu hindamisega.

    176.

    Komisjon peab kõnealust väidet põhjendamatuks, sest

    1)

    apellandi argumendid puudutavad osalevate ettevõtjate äriliste huvide mõju ja üldisemat tähendust rikkumise tuvastamisel. Esimese Astme Kohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 184 kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga, ( 39 ) et lepingut, millel on konkurentsi piirav eesmärk ja mis on otseselt keelatud EÜ artikli 81 lõikes 1, ei saa õigustada majandusliku konteksti analüüsiga, kui lepingu konkurentsi piirav ese oli tegelikult asjaomases kohtuasjas vaidlustamatute dokumentaalsete tõenditega tõendatud; ( 40 )

    2)

    vaatamata sellele, et Esimese Astme Kohtus vaidlustati hageja väide, nagu puudunuks tal vaidlusaluse lepingu sõlmimiseks äriline huvi, olevat kohus toimiku alusel, mis sisaldas mitut otsest tõendit hageja varjatud käitumise kohta, piirdunud kõnealuste tõendite uurimisega ja nende põhjal tuvastanud EÜ artikli 81 lõike 1 keelu rikkumise;

    3)

    apellantide poolt kohtuasja Enso-Gutzeit põhjal esitatud väited olevat ekslikud, sest need on seotud avalduste vastuvõetavusega süüstavate tõenditena. Nimetatud kohtuasjas ei olnud tegemist küsimusega, kas asjaomased tõendid on vastuvõetavad, vaid kas need on tõendite vaba hindamise raames usaldusväärsed. ( 41 )

    4. Hinnang

    177.

    Minu arvates ei ole komisjoni argumendid eeltoodud väite vastuvõetavuse kohta veenvad. Küsimus, kas Esimese Astme Kohus kohaldas vaidlusaluse rikkumise tõendamiseks esitatud tõendite uurimisel õiget kriteeriumi, on iseenesest õigusküsimus par excellence.

    178.

    Pealegi jättis apellandi väite esitamise ja selgitamise viis, nimelt tema argumentide suunamine osaliselt Esimese Astme Kohtu poolt asjaomastele tõenditele antud sisulisele hinnangule, mulje, et ta eesmärk on eeskätt see, et Euroopa Kohus hindaks tõendeid apellatsioonimenetluses uuesti. See ei saa minu arvates veel olla vastuvõetamatuse põhjuseks.

    179.

    Samuti ei pea ma veenvaks argumenti, mille kohaselt apellant laiendas Esimese Astme Kohtus esitatud väidete ulatust, väites, et Esimese Astme Kohus pidanuks tõendite hindamisel arvestama asjaolu, et apellandil puudus äriline huvi vaidlusaluse lepingu sõlmimiseks. Hageja esitas selle argumendi esimeses kohtuastmes küll eraldi, kuid just tõendite vaba hindamise raames tuleb arvesse võtta selliseid kontekstist tulenevaid asjaolusid.

    180.

    Väite sisulisel hindamisel piirdun küsimusega, kas ärilise huvi väidetav puudumine oleks pidanud kaasa tooma komisjoni otsuses sedastatud EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise kohta esitatud tõendite teistsuguse hindamise Esimese Astme Kohtus kui vaidlustatud kohtuotsuses.

    181.

    Eeltooduga seoses tuleb uurida Esimese Astme Kohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 179–188 esitatud arutluskäigu paikapidavust, mille kohaselt Esimese Astme Kohus otsustas esmalt hinnata komisjoni esitatud tõendeid ja alles seejärel uurida, kas väidetava lepingu olemasolu üldse vastas asjaomastel turgudel valitsevale olukorrale.

    182.

    Mulle näib, et Esimese Astme Kohtu lähenemisviis on selge ja kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga.

    183.

    Esimese Astme Kohus meenutab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 179 kõigepealt mahukast kohtupraktikast ( 42 ) tulenevat põhimõtet, et komisjon peab rikkumise olemasolu tõendamiseks esitama piisavalt täpseid ja ühtseid tõendeid, mille põhjal saaks veenduda, et rikkumine on toimunud. Seejärel märgib kohus punktis 180, samuti viitega väljakujunenud kohtupraktikale, ( 43 ) et piisab, kui tõendite kogum, millele komisjon tugineb, vastab tervikuna hinnatult neile tingimustele. Punktis 181 võtab kohus oma arutluskäigu esimese osa kokku viitega, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ( 44 ) nähtub juba EÜ artikli 81 lõike 1 sõnastusest, et ettevõtjatevahelised lepingud on vaatamata oma mõjule keelatud, kui neil on konkurentsi piirav eesmärk. Käesolevas kohtuasjas kasutas komisjon peamise põhjendusena konkurentsi piiravat eesmärki, mille olemasolu ja ulatust ta püüab tõendada paljude dokumentaalsete tõenditega.

    184.

    Esimese Astme Kohus sedastab punktis 182 oma arutluskäigu esimese osa põhjal, et nimetatud olukord võib põhjustada olulisi tagajärgi asjaomase väite esimesele osale, mille kohaselt vaidlusaluse otsuse artiklis 1 sedastatud rikkumisel ei ole konkurentsivastaseid tagajärgi.

    185.

    Arutluskäigu teise osa alguses sedastab Esimese Astme Kohus, et Jaapani hagejate argument, et asjaomasel lepingul ei olnud tagajärgi, ei saa põhimõtteliselt üksnes seetõttu kaasa tuua vaidlustatud otsuse artikli 1 tühistamist, isegi kui asjaomane argument on põhjendatud (punkt 183). ( 45 )

    186.

    Seoses erilise olukorraga lepingute puhul, mis näevad käesoleval juhul komisjoni väitel ette kodumaiste turgude austamise, sedastas Esimese Astme Kohus tsemendi kohtuotsuses, et esiteks on neil iseenesest konkurentsi piirav eesmärk ja et asjaomane liik lepinguid on otseselt keelatud EÜ artikli 81 lõikes 1 ning teiseks, et vaadeldavat eesmärki, mis oli tegelikult asjaomases kohtuasjas tõendatud vaidlustamatute dokumentaalsete tõenditega, ei või õigustada majandusliku konteksti analüüsiga, milles kõnealune konkurentsivastane käitumine toimus (punkt 184).

    187.

    Seetõttu ei olevat rikkumise olemasolu seisukohast tähtsust sellel, kas kõnealuse lepingu sõlmimine, mille eesmärk on konkurentsivastane, oli Jaapani hagejate ärilistes huvides või mitte, kui komisjoni toimikus sisalduvate tõendite põhjal on tõendatud, et nad on tegelikult asjaomase lepingu sõlminud (punkt 185).

    188.

    Käesoleval juhul ei ole asjakohane argument, mille järgi Jaapani hagejad tõendasid olukordade olemasolu, mis valgustasid komisjoni kindlaks tehtud faktilisi asjaolusid erinevalt ja mille selgituse võib asendada teise usutavama selgitusega. Tuleb sedastada, et kohtupraktika, millel asjaomane argument põhineb, seondub olukorraga, kus komisjon tugineb rikkumise olemasolu järeldamisel üksnes asjaomaste ettevõtjate käitumisele turul ( 46 ) (punkt 186).

    189.

    Käesoleval juhul esitas komisjon konkurentsivastase lepingu olemasolu tõendamiseks dokumentaalseid tõendeid. Sellest järeldub, et Jaapani hagejate poolt viidatud kohtupraktika on käesoleval juhul asjakohane üksnes olukorras, kus komisjonil ei ole õnnestunud kindlaks teha rikkumise olemasolu dokumentaalsete tõendite alusel, millele ta tugineb. Nimetatud olukorras tuleb hagejatel mitte lihtsalt esitada ühte tõenäolist alternatiivi komisjoni teesile, vaid väita, et vaidlusaluses otsuses nimetatud tõendid olid rikkumise olemasolu kindlakstegemiseks ebapiisavad (punkt 187).

    190.

    Esimese Astme Kohtu arutluskäik on igati kooskõlas Esimese Astme Kohtu ja Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga. Apellandi väide, et süükspandava käitumise usutav selgitus, st ärilise huvi puudumine, oleks pidanud sundima Esimese Astme Kohut kehtestama esitatavatele tõenditele rangemad nõuded, tooks kaasa väljakujunenud kohtupraktika muutmise märksa karmimaks.

    191.

    Selleks ei ole minu arvates alust. Euroopa Kohus märkis hiljuti kohtuotsuse Aalborg Portland ( 47 ) punktides 55–57, et tõendite hindamine on konkurentsiõigusega seotud kohtuasjades sageli ebatavaliselt keerukas, sest osalejad on teadlikud konkurentsivastase tegevuse keelust ja neid ähvardavatest trahvidest. Seetõttu tuleb enamikul juhtudel konkurentsivastase tegevuse või kokkuleppe olemasolu järeldada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest viidetest, mis üheskoos käsitletuna võivad muu ühtse selgituse puudumisel moodustada tõendi konkurentsieeskirjade rikkumise kohta.

    192.

    Kui komisjonil õnnestub nagu käesoleval juhul koguda väidetava rikkumise kohta palju tõendeid, siis on ilmselge, et Esimese Astme Kohus hindab kõigepealt neid. Üksnes juhul, kui neist tõenditest ei piisa, tuleb kontrollida, kas rikkumist saab järeldada turukäitumisega seonduvatest kokkusattumustest ja kaudsetest viidetest.

    193.

    Apellant tõi oma väite ilmestamiseks House of Lords’i kohtupraktikas ( 48 ) kasutatud metafoori: kui Regent’s Park’is nähakse suurt pruuni looma, siis on see tõenäoliselt Saksa lambakoer ja mitte lõvi, samuti tuleb väidet, et see siiski on lõvi, tõendada eriti arvestatavate tõenditega.

    194.

    Käesoleval juhul see metafoor ei sobi, kuna siin ei ole tegemist kahe võimaliku asjaoluga, millest üks on olenevalt kontekstist tõenäolisem kui teine, vaid ühe asjaolu esinemise tõenäosuse hindamisega kogutud tõendite alusel.

    195.

    Kui sellistest tõenditest piisab väidetava rikkumise tõendamiseks, siis on tõendite veenvuse nõuet nõuetekohaselt järgitud.

    196.

    Teisisõnu, kui teatavat lindu saab tema tunnuste põhjal pidada pardiks, siis on ta part ja mitte vares isegi siis, kui läheduses ei ole vett.

    197.

    Ma leian, et apellandi esimese väitega ei saa nõustuda.

    B. Teine väide: Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kohaldades ebaõigesti tõendamisnõudeid asjas, mille dokumentaalsed tõendid on ebaselged ja kus hageja esitas usaldusväärse alternatiivse selgituse kõnealuse käitumise kohta

    C. Kolmas väide: Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kohaldades ebaõigesti tõendamisnõudeid selles osas, mis puudutab kinnitamise taset, mis on vajalik nende vaidlustatud väidete toetuseks, mida komisjon kasutab peamise tõendina, kuid mis on mitteusaldusväärsed, väga ebaselged ja vastuolus teiste tõenditega

    198.

    Ma ei hakka siinkohal kordama apellandi argumente, millel tema mõlemad väited rajanevad.

    199.

    Mõlema väitega soovib apellant esile tuua esiteks seda, et Esimese Astme Kohus kohaldas komisjoni poolt kõnealuse rikkumise olemasolu kohta kogutud tõendite, see tähendab avalduste ja dokumentide hindamisel ebaõiget — liiga leebet — tõendamisnõuet.

    200.

    Sedastasin juba eespool esimese väite uurimisel, et Esimese Astme Kohtu meetod, mida ta rakendas selleks, et hinnata, kas komisjoni kogutud tõendid rikkumise olemasolu kohta on igati veenvad, oli õige. Kohus võis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt toimida nii, nagu ta seda tegi.

    201.

    Oma mõlema väitega püüab apellant järeldada induktiivselt, et Esimese Astme Kohus on esitatud tõendite tõendusjõu hindamisel kohaldanud liiga leebet tõendamisnõuet.

    202.

    Ma leian, et katsega veenda Euroopa Kohut uuesti hindama Esimese Astme Kohtu poolt juba hinnatud faktilisi asjaolusid ei saa nõustuda, sest see väljuks õigusküsimuste lahendamisega piiratud apellatsioonimenetluse raamidest.

    203.

    Eeltoodu põhjal asun seisukohale, et mõlemad väited on ilmselgelt vastuvõetamatud.

    D. Neljas väide: Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, tuues vastuolulisi ja ebapiisavaid põhjendusi oma hinnangus, mille kohaselt võisid Becheri 21. aprillil 1997 esitatud avaldused kinnitada Verluca avaldusi väidetava rikkumise kohta seoses projektikohaste magistraaltorudega

    1. Apellandi argumendid

    204.

    Apellant viitab vaidlustatud kohtuotsuse punktile 220, milles Esimese Astme Kohus märgib: „Peale selle, eeldusel et dokument ei ole ilmselgelt vastuolus Verluca avaldustega turgude jagamise lepingu olemasolust või selle põhilisest sisust, piisab, kui see tõendab selles kirjeldatud lepingu olulisi asjaolusid, et sellel oleks teatav väärtus muid tõendeid toetava tõendina süütõendite kogumis […].”

    205.

    Hinnates Becheri avaldust tõendina, mis toetab Verluca avaldust, kohaldas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 220 märgitust erinevat kriteeriumi. Becheri avaldused olid vastuolus Verluca avaldustega Euroopa tootjate vahelise turgude jagamise lepingu olemasolu kohta. Esimese Astme Kohus tunnistab seda ilmselgelt, sest punktis 302 märgib ta, et see vastuolu nõrgendab mingil määral Becheri avalduste usaldusväärsust. Sellest olenemata asus kohus seisukohale, et Becher kinnitas Verluca avaldusi turgude jagamise lepingu olemasolu kohta projektikohaste magistraaltorude puhul.

    206.

    Niisiis aktsepteerib Esimese Astme Kohus apellandi sõnul vastuolulisi tõendeid, kui tegemist on Becheri avaldustega, kuid jätab samas vastavalt enda kehtestatud nõudele sellised vastuolulised avaldused arvesse võtmata, kui need sisaldunuks dokumentides. Seega eristas Esimese Astme Kohus meelevaldselt avaldusi ja dokumentaalseid tõendeid.

    207.

    Sellise meelevaldse eristamisega rikkus Esimese Astme Kohus õigusnormi, kui ta hindas Becheri avalduste tõendusjõudu. Seetõttu ei saanud need avaldused kinnitada turgude jagamise lepingu olemasolu projektikohaste magistraaltorude puhul.

    2. Komisjoni argumendid

    208.

    Komisjon leiab, et asjaomane väide on vastuvõetamatu: sellega ei saa nõustuda, kuna see puudutab ainult ühte Esimese Astme Kohtu kolmest üksteisest sõltumatult tehtud järeldusest (punktides 333, 334, 335 ja 336), kus vaidlusalune rikkumine on tuvastatud ka projektikohaste magistraaltorude puhul.

    209.

    Teise võimalusena leiab komisjon, et see väide on põhjendamatu, kuna Esimese Astme Kohus suutis väga hästi eristada avaldusi, mis on tehtud uuritud rikkumiste kohta pärast faktiliste asjaolude toimumist, ja samast ajast pärinevaid dokumentaalseid tõendeid.

    210.

    Dokumentidel, mis koostati rikkumise toimepanemise ajal ja enne vastava uurimismenetluse algust, olevat neis sisalduvate teemade osas üldjuhul samasugune tõendusjõud, kuna selles etapis on vähem tõenäoline, et dokumentide sisu mõjutaksid uurimisest lähtuvad taktikalised kaalutlused. Kui selliste dokumentide sisu on selgelt vastuolus hilisemate avaldustega, on põhjust kahelda asjaomase avalduse usaldusväärsuses. Sellisel juhul ei saa eeldada, et esitatud on vastuoludeta tõendid.

    211.

    Olukord olevat teistsugune hiljem uurimise käigus antud avalduste puhul. Neis võidakse ühtesid asjaolusid möönda ja teisi salata, sest puudutatud isik, kes on komisjoni uurimisest teadlik, võib arvata, et komisjonil on juba teavet teatavate asjaolude ja sündmuste kohta. Sellistes ütlustes omaks võetud faktilistel asjaoludel, mis võivad olla ka süütõendid puudutatud isiku enda vastu, on täiesti kindel tõendusjõud.

    212.

    Apellant palub oma väitega Euroopa Kohtul sedastada, et tõendusjõudu ei saa omistada sellisele avaldusele, mis süüstab selle tegijat, kui see ei ole terviklik või eitamine seda osaliselt nõrgendab. Selline väide olevat vastuolus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 211 ja 297 esitatud ja muidu vaidlustamata Esimese Astme Kohtu seisukohaga, et avaldustele, mis võivad kahjustada nende tegijate huve, võib põhimõtteliselt omistada olulise tõendusjõu.

    3. Hinnang

    213.

    Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 334 ( 49 ) esimese lause sõnastusest („Igal juhul on juba sedastatud, et kui […], võivad […] avaldused ise olla […] piisavad, et tõendada vaidlustatud otsuse muid asjaolusid”) võib järeldada, et Esimese Astme Kohtu järeldus punktis 333,mille kohaselt kinnitab Becheri avaldus Verluca avaldusi projektikohaste magistraaltorude kohta, on teisejärguline, võrreldes punktides 334 ja 335 toodud järeldusega, et Verluca avaldused on piisavad tõendamaks, et rikkumine hõlmas ka kõnealuseid tooteid.

    214.

    Kuna apellant ei viita oma väidetes sõnaselgelt punktidele 334 ja 335, siis on võimalik, et kõnealusest väitest ei piisa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks isegi juhul, kui see oleks veenev; seetõttu saab selle jätta tähelepanuta, kuna see on kaotanud tähtsuse. ( 50 )

    215.

    Eeltoodust tulenevalt ei ole vaja seda väidet täpsemalt käsitleda.

    216.

    Apellant heidab Esimese Astme Kohtule ette, et kohus kohaldab hindamisel kahte eri kriteeriumi ja omistab ühele dokumentaalsele tõendile, mis on Verluca avaldustega vastuolus, suuremat tähtsust kui sellistele avaldustele, mis erinevad Verluca avaldustest vaid osaliselt.

    217.

    Ma jagan komisjoni arvamust selles osas, et rikkumise lõppedes ja uurimismenetluse käigus ettevõtja nimel tehtud avaldusi ei saa tõendeid hinnates käsitleda samadel kaalutlustel kui dokumente, mis koostati rikkumise ajal ja enne uurimismenetluse algatamist.

    218.

    Võib arvata, et selliste avalduste esitajad püüavad varjata oma mõtteid, mille kohta nad võivad mõistlikult arvata, et need võivad jääda saladuseks. Seetõttu võivad nende avaldused sageli näida ebatäpsed ja teatud tõsiasju varjavad. Sellest olenemata tuleb, nagu on ka Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 211 ja 297 õigesti märkinud, avalduse esitaja huve kahjustavat avaldust pidada usaldusväärseks tõendiks.

    219.

    Eeltoodu on eelkõige oluline siis, kui asjaomaste avalduste vastuoluline osa on oluliselt erinev sellest osast või nendest osadest, mille puhul need avaldused üksteist vastastikku kinnitavad või toetavad.

    220.

    Käesoleval juhul erinevad Becheri avaldused Verluca avaldustest rikkumise geograafilise ulatuse poolest, aga kattuvad siiski rikkumise sisulise külje poolest.

    221.

    Becheri avaldustes toodud kinnitus tema ettevõtte osalemise kohta turgude jagamise lepingus, mis hõlmas ka projektikohaseid magistraaltorusid, on tema ettevõtet täiendavalt süüstav tõend, mis andis Esimese Astme Kohtule piisava aluse pidada asjaomast avaldust kõnealuse projekti osas usaldusväärseks.

    222.

    Esitatud põhjendustest lähtudes leian, et ka apellandi neljas väide on igal juhul põhjendamatu, olenemata sellest, kas see on tähtsusetu või mitte.

    VI. Kohtukulud

    223.

    Eeltoodu põhjal leian, et Sumitomo ja Nipponi apellatsioonkaebused on tervikuna põhjendamatud.

    224.

    Kuna komisjon on esitanud vastava taotluse, tuleb Euroopa Kohtu kodukorra artikli 122 esimese lõigu alusel kohtukulud välja mõista apellantidelt.

    VII. Ettepanek

    225.

    Kõike eeltoodut arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmist:

    A.

    Kohtuasjas C-403/04 P:

    1)

    tunnistada apellatsioonkaebus põhjendamatuks;

    2)

    mõista kohtukulud välja apellandilt.

    B.

    Kohtuasjas C-405/04 P:

    1)

    tunnistada apellatsioonkaebus põhjendamatuks;

    2)

    mõista kohtukulud välja apellandilt.


    ( 1 ) Algkeel: hollandi.

    ( 2 ) EKL 2004, lk II-2501.

    ( 3 ) ELT 2003 L 140, lk 1.

    ( 4 ) Sellised põhjendused, mis on suunatud ühenduse institutsiooni(de) tegevuse või tegevusetuse vastu, on vastuvõetamatud. Selliste põhjenduste uuesti esitamine oleks „tavaline” edasikaebus. Vt mh 7. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-401/96 P: Somaco vs. komisjon (EKL 1998, lk I-2587, punkt 49) ja 22. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-161/97 P: Kernkraftwerke Lippe-Ems vs. komisjon (EKL 1999, lk I-2057, punktid 76–77).

    ( 5 ) Vt mh 10 detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-221/97 P: Schröder ja Thomann vs. komisjon (EKL 1998, lk I-8255, punktid 35, 38–42) ja 9. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-257/98 P: Lucaccioni vs. komisjon (EKL 1999, lk I-3251, punktid 61–62).

    ( 6 ) Vt 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-51/92 P: Hercules vs. komisjon (EKL 1999, lk I-4235, punkt 113).

    ( 7 ) Euroopa Kohus ja Esimese Astme Kohus on ka esimeses kohtuastmes tunnistanud ainult osaliselt vastuvõetavaks üldistele viidetele tuginevat hagi laiendamist. Vt eelkõige 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T-31/99: ABB Asea Brown Boveri vs. komisjon (EKL II-1881, punkt 113 ja selles viidatud kohtupraktika) ning Euroopa Kohtu esitatud põhimõtted 14. septembri 1999. aasta otsuses kohtuasjas C-310/97 P: komisjon vs. AssiDomän Kraft Products AB jt (EKL 1999, lk I-5363, punktid 52–63). Esimese Astme Kohus on neid hiljuti hoolikalt selgitanud 14. detsembri 2005. aasta otsuses kohtuasjas T-209/01: Honeywell vs. komisjon (EKL 2005, lk II-5527, punktid 53–68).

    ( 8 ) Becheri avalduste asjakohane tekstiosa kõlab inglise keelde tõlgituna järgmiselt: „My only knowlegde of the term ‚Fundamentals’ is in conjunction with past behaviour by European and Japanese manufacturers (i.e. before I became the Manager of MWE on 1.4.95). As far as I know and this is based on earlier reports on the ‚Fundamentals’ […]”.

    ( 9 ) Hagejate arvates on asjakohane järgmine Becheri avalduste tekstiosa: „In the Dalmine document submitted to me, the term ‚Fundamentals’ issued in conjunction with activities by seamless manufactures in Europe. The use of the term is incorrect as far as I know. […]”.

    ( 10 ) Põhjenduse asjakohane tekstiosa on: „Selles osas tuleb kõigepealt märkida, et vastupidi sellele, mida väidab komisjon, hõlmab jagamispõhimõtete dokument üksnes õmbluseta OCTG-torusid, kuid mitte magistraaltorusid.”

    ( 11 ) Vt 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T-310/94: Gruber + Weber GmbH & Co. KG vs. komisjon (EKL 1998, lk II-1043, punkt 214).

    ( 12 ) Komisjoni 3. juuni 1997. aasta otsus, millega koondumine kuulutatakse vastavaks ühisturu nõuetega (toimik nr IV/M.906 MANNESMANN vs. VALLOUREC) vastavalt nõukogu määrusele (EMÜ) nr 4064/89 (ELT C 238, lk 15).

    ( 13 ) Vt 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-25/95, T-26/95, T-30/95–T-32/95, T-34/95–T-39/95, T-42/95–T-46/95, T-48/95, T-50/95–T-65/95, T-68/95–T-71/95, T-87/95, T-88/95, T-103/95 ja T-104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon (EKL 2000, lk II-491).

    ( 14 ) Vt 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T-337/94: Enso-Gutzeit OY vs. komisjon (EKL 1998, lk II-1571).

    ( 15 ) Vt eespool 11. joonealune märkus.

    ( 16 ) Sellega seoses viitab komisjon 17. aprilli 1997. aasta otsusele kohtuasjas C-138/95 P: Campo Ebro Industrial jt vs. nõukogu (EKL 1997, lk I-2027, punktid 60–61).

    ( 17 ) Vt eespool 14. joonealune märkus.

    ( 18 ) Punkti 278 asjakohane tekstiosa kõlab järgmiselt: „Selles osas tuleb […] märkida, et […] jagamispõhimõtete dokument [hõlmab] üksnes õmbluseta OCTG-torusid, kuid mitte magistraaltorusid.”

    ( 19 ) Punktide 283 ja 284 selles suhtes tähtsust omavad tekstiosad kõlavad järgmiselt: „283 […] Kuigi eespool punktis 281 märgitud vastuolu nõrgendab kindlasti jagamispõhimõtete dokumendi ning mingil määral Verluca avalduste tõendusjõudu, vähendab selle olulisust käesoleva punkti alguses mainitud asjaolu. Isegi kui oletada, et Ladina-Ameerika tootjad nõustusid jagamispõhimõtete kohaldamisega muude turgude kui Euroopa turu suhtes, tuleb märkida, et eurooplaste seisukohast ebaõnnestusid asjaomaste tootjatega peetud läbirääkimised oluliselt, mistõttu Verluca negatiivne hinnang läbirääkimiste tulemustele vastab tegelikult jagamispõhimõtete dokumendile selles olulises osas. 284 Tuleb järeldada, et Verluca ühes avalduses esitatud kinnituse ja jagamispõhimõtete dokumendi vaheline vastuolu, mida komisjon ise märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 86, ei vähenda oluliselt kahe asjaomase tõendi usaldusväärsust.”

    ( 20 ) Punkt 217 kõlab järgmiselt: „Seoses Sumitomo argumendiga, et Valloureci kontrolli käsitlevas dokumendis viidatakse sellele, et jagamispõhimõtteid kohaldati „üksnes standardtoodete suhtes”, mistõttu need ei mõjutanud magistraaltorusid, mis ei ole standardtooted, tuleb märkida, et seda kinnitust esitades vastas Verluca eelkõige JF koosoleku protokolliga seotud küsimusele. Protokollist siiski nähtub, et see puudutab vaid OCTG-torusid, mitte magistraaltorusid, mistõttu võib oletada, et Verluca selgitused puudutavad üksnes OCTG-torusid.”

    ( 21 ) Punkti 349 asjakohane tekstiosa on sõnastatud järgmiselt: „[…] Kuigi rikkumise kestuse kohta esitatud Verluca kinnituste tõepärasuse osas puudub kahtlus, siis rikkumise lõppemist puudutava märkuse ebamäärasusest tingituna ei piisa tema avaldusest üksi, et teha rikkumise lõppemiskuupäev kindlaks õiguslikult piisavalt.”

    ( 22 ) Vt mh 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00 P, C-217/00 P ja C-219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon (EKL 2004, lk I-123, punktid 48–51) ja 6. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-2/01 P ja C-3/01 P: BAI ja komisjon vs. Bayer AG (EKL 2004, lk I-26, punktid 47–48).

    ( 23 ) Vt eespool käesolev ettepanek, punkt 34.

    ( 24 ) Vt eespool 13. joonealune märkus.

    ( 25 ) Vt eespool 14. joonealune märkus.

    ( 26 ) Vt eespool 22. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Aalborg Portland, punkt 132.

    ( 27 ) Vt 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T-23/99: LRAF vs. komisjon (EKL 2002, lk II-1705, punkt 45).

    ( 28 ) Kohtujurist A. Tizzano esitas analoogilise arutluskäigu oma ettepanekus eespool 22. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas BAI ja komisjon vs. Bayer, punkt 36.

    ( 29 ) Vt eespool 11. joonealune märkus.

    ( 30 ) Mahukast kohtupraktikast olgu viidatud Euroopa Kohtu 18. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C-35/02 P: Euroopa Parlament vs. Frederiksen (EKL 1993, lk I-991, punkt 31); 16. septembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-362/93 P: Blackspur vs. nõukogu ja komisjon (EKL 1997, lk. I-4775, punktid 18–23) ja 13. septembri 2001. aasta määrus kohtuasjas C-476/00 P: EKP personalikomitee vs. EKP (EKL 2001, lk I-6041, punktid 34–36).

    ( 31 ) Vt 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-185/95 P: Baustahlgewerbe vs. komisjon (EKL 1998, lk I-8417, punktid 26–49).

    ( 32 ) Hageja viitab siinkohal Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu 2003. aasta aruande lisas 12 esitatud andmetele.

    ( 33 ) Vt eespool 31. joonealune märkus, punktid 28–45.

    ( 34 ) Jätsin siinkohal tähelepanuta 2000. aasta, kuna selle aasta statistikat moonutas oluliselt väga mahukas tsemendi kohtuasi (vt eespool 13. joonealune märkus). Nimetatud kohtuasja menetlemine kestis keskmiselt viis aastat, mille tulemusel valmis 1265 lehekülje pikkune otsus.

    ( 35 ) Vt eespool 31. joonealune märkus.

    ( 36 ) EÜT 2001, C 80, lk 1.

    ( 37 ) Vt 29. märtsi 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 29/83 ja 38/83: Compagnie royale asturienne des mines SA ja Rheinzink GmbH vs. komisjon (EKL 1984, lk 1679); 31. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-89/85, C-104/85, C-114/85, C-116/85, C-117/85 ja C-125/85–C-129/85: A. Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, nn II tselluloosi kohtuotsus (EKL 1993, lk I-1307, lk I-1445, punkt 127); 10. märtsi 1992. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-68/89, T-77/89 ja T-78/89: Società Italiana Vetro SpA, Fabbrica Pisana SpA ja PPG Vernante Pennitalia SpA vs. komisjon (EKL 1992, lk II-1403) ja 6. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas T-62/98: Volkswagen AG vs. komisjon (EKL 2000, lk II-2707).

    ( 38 ) Vt eespool 14. joonealune märkus.

    ( 39 ) Sellega seoses viitab komisjon lisaks ka eespool 22. joonealuses märkuses viidatud otsusele kohtuasjas Aalborg Portland, punktid 55–57.

    ( 40 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 184 kõlab sõna-sõnalt järgmiselt: „Seoses erilise olukorraga lepingute puhul, mis näevad käesoleval juhul komisjoni väitel ette kodumaiste turgude austamise, sedastas Esimese Astme Kohus eespool punktis 66 viidatud tsemendi kohtuotsuses (punktid 1085–1088), et esiteks on neil iseenesest konkurentsi piirav eesmärk ja et see liik lepinguid on otseselt keelatud EÜ artikli 81 lõikes 1 ning teiseks, et nimetatud eesmärki, mis oli tegelikult asjaomases kohtuasjas tõendatud vaidlustamatute dokumentaalsete tõenditega, ei või õigustada majandusliku konteksti analüüsiga, milles konkurentsivastane käitumine toimus.”

    ( 41 ) Sellega seoses viitab komisjon kohtujurist B. Vesterdorfi ettepaneku E osa punktile 2 kohtuasjas T-1/89: Rhône-Poulenc SA vs. komisjon, milles otsus tehti 24. oktoobril 1991 (EKL 1991, lk II-867).

    ( 42 ) Vt eespool 37. joonealune märkus.

    ( 43 ) Vt eespool käesoleva ettepaneku punkt 170, kus on osundatud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 180.

    ( 44 ) Vt mh 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni SpA (EKL 1999, lk I-4125, punkt 123).

    ( 45 ) Selle väite toetuseks viitab Esimese Astme Kohus Euroopa Kohtu 11. jaanuari 1990. aasta otsusele kohtuasjas C-277/87: Sandoz prodotti farmaceutici SpA vs. komisjon (EKL 1990, lk I-45) ja Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 1995. aasta otsusele kohtuasjas T-143/89: Ferriere Nord vs. komisjon (EKL 1995, lk II-917, punkt 30).

    ( 46 ) Siin viitab Esimese Astme Kohus eelkõige 20. aprilli 1999. aasta otsusele liidetud kohtuasjades T-305/94–T-307/94, T-313/94–T-316/94, T-318/94, T-325/94, T-328/94, T-329/94 ja T-335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, nn PVC II kohtuotsus (EKL 1999, lk II-931, punktid 727–728).

    ( 47 ) Vt eespool 22. joonealune märkus.

    ( 48 ) Secretary of State for the Home Department vs. Rehman [2001] UKHL47, lisa D.4, punkt 5 (Lord Hoffman).

    ( 49 ) Osundatud täies ulatuses käesoleva ettepaneku punktis 38.

    ( 50 ) Vt täpsemalt 30. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.

    Top