KOHTUJURISTI ETTEPANEK

CHRISTINE STIX-HACKL

esitatud 10. mail 2005¹(1)

Kohtuasi C-247/04

Transport Maatschappij Traffic BV

versus

Staatssecretaris van Economische Zaken

(College van Beroep voor het bedrijfsleven’i (Madalmaad) eelotsusetaotlus)

Ühenduse tolliseadustik – Impordi- või eksporditollimaksu tagasimaksmine või vähendamine – Tingimused – Mõiste „seadusest tulenev” – Siseriikliku õiguse järgi pädevuseta ametiasutuse maksuotsus

I.      Sissejuhatus

1.        28. mai 2004. aasta otsusega esitas Madalmaade kohus College van Beroep voor het bedrijfsleven Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse ühenduse tolliseadustiku tõlgendamise küsimuses. Sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas tollimaksu summa „tuleneb” nõukogu määruse (EMÜ) nr 2913/92(2) artikli 236 tähenduses „seadusest” ka juhul, kui tolliseadustikus ette nähtud teatamisel tehti vormiviga, milleks põhikohtuasjas oli teatise väljastamine pädevuseta ametiasutuse poolt.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Ühenduse õigus

2.        Tolliseadustiku artikkel 4 sisaldab järgmisi määratlusi:

„Käesolevas seadustikus kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

9) tollivõlg – isiku kohustus tasuda imporditollimaksu (tollivõlg impordil) või eksporditollimaksu (tollivõlg ekspordil) summa, mis kehtivate ühenduse õigusaktide alusel tuleb konkreetsetelt kaupadelt tasuda;

[...]

23) kehtivad õigusaktid – ühenduse või siseriiklikud õigusaktid.”

3.        Tolliseadustiku artikli 20 lõikes 1, mis sisaldub tolliseadustiku II jaotises pealkirjaga „Tegurid, mille alusel kohaldatakse impordi- või ekspordimaksu ja muid seoses kaubavahetusega ettenähtud meetmeid”, on sätestatud:

„Tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluvad tollimaksud põhinevad Euroopa ühenduste tollitariifistikul.”

4.        Tolliseadustiku VII jaotise 2. peatükk sisaldab sätteid tollivõla tekkimise kohta. Nendes sätetes on täpsemalt kirjeldatud tollivõla tekkimise asjaolusid ning selle tekkimise aega ja kohta.

5.        Tolliseadustiku VII jaotise 3. peatüki „Tollivõla sissenõudmine” artiklis 221 on ette nähtud:

„1. Niipea kui arvestuskanne on tehtud, teatatakse võlgnikule tollimaksu summa vastava korra kohaselt.

2. Kui tasumisele kuuluv tollimaksu summa on teabe otstarbel kantud tollideklaratsiooni, võib toll otsustada, et sellest lõike 1 kohaselt ei teatata, kui seal märgitud tollimaksu summa vastab tolli poolt määratud summale.

[...]”

6.        Tolliseadustiku artikli 236 lõike 1 esimeses lõigus, mis asub VII jaotise 5. peatükis pealkirjaga „Tollimaksu tagasimaksmine ja vähendamine”, on sätestatud:

„Impordi- või eksporditollimaks makstakse tagasi, kui on kindlaks tehtud, et selle summa tasumise ajal ei tulenenud see summa seadusest või selle summa kohta tehti arvestuskanne vastuolus artikli 220 lõikega 2.”

7.        Artiklid 243–246 moodustavad tolliseadustiku VIII jaotise pealkirjaga „Kaebused tolli otsuste peale”. Tolliseadustiku artikli 243 lõike 1 esimene lõik sätestab:

„Igal isikul on õigus esitada kaebusi tolli otsuste peale, mis on seotud tollieeskirjade rakendamisega ja puudutavad kõnealust isikut otseselt ja isiklikult.”

B.      Siseriiklik õigus

8.        Algemene wet inzake rijksbelastingen (riiklike maksude seadus, edaspidi „AWR”) artikli 22a lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1. Ühenduse tolliseadustiku artikli 221 lõikes 1 ette nähtud imporditollimaksu summast teatatakse maksuhalduri väljastatava maksuotsusega.

2. Erinevalt lõikes 1 sätestatust väljastab dumpinguvastaste ja tasakaalustavate tollimaksude puhul maksuotsuse majandusminister.”

III. Asjaolud ja menetlus põhikohtuasjas

9.        18. detsembri 1997. aasta maksuotsusega teatas Inspecteur Belastingdienst / Douane district Roosendaal (Roosendaali tollipiirkonna maksuasutus; edaspidi „maksuhaldur”) põhikohtuasja hagejale Transport Maatschappij Traffic BV’le (edaspidi „Traffic”) dumpinguvastase tollimaksu summast suuruses 62 045,20 kuldnat (28 154,88 eurot). Traffic esitas 19. veebruaril 1998 maksuotsuse peale vaide. 18. mail 1998 võttis ta vaide tagasi, sest see oli tähtaja möödumise tõttu vastuvõetamatu.

10.      Samal ajal esitas ta tollimaksu tagasimaksmise nõude vastavalt tolliseadustiku artiklile 236. Traffic väidab, et kuivõrd maksuhalduri puhul on tegemist pädevuseta ametiasutusega AWR artikli 22a lõike 2 tähenduses, ei tulene dumpinguvastane tollimaks seadusest. Nimetatud tollimaksu tagasimaksmise nõue jäeti 12. aprilli 2000. aasta otsusega rahuldamata, selle peale esitatud vaide jättis põhikohtuasja kostja 9. oktoobri 2000. aasta otsusega rahuldamata.

11.      13. veebruari 2002. aasta otsusega rahuldas College van Beroep voor het bedrijfsleven vaide rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud kaebuse ja tühistas nimetatud otsuse. Põhikohtuasja kostja tegi 19. novembril 2002 uue otsuse, milles jättis Traffici tollimaksu tagasimaksmise nõude uuesti rahuldamata. Selle peale esitas Traffic 24. detsembril 2002 uuesti kaebuse College van Beroep voor het bedrijfsleven’ile.

IV.    Eelotsuse küsimus

12.      College van Beroep voor het bedrijfsleven otsustas 28. mail 2004 esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas tolliseadustiku artiklis 236 sisalduvat mõistet „seadusest tulenev” tuleb tõlgendada nii, et see on seostud üksnes küsimusega, kas tolliseadustiku VII jaotise 2. peatükis sätestatud tollivõla tekkimise tingimused on täidetud või mitte, või kas tuleneb summa seadusest ainult siis, kui puudub igasugune alus, sh ühenduse tolliseadustiku artikli 4 punktis 23 määratletud siseriiklikest kehtivatest õigusaktidest tulenev alus tasumisele kuuluvate tollimaksude teatamise vaidlustamiseks?”

13.      Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas tasumisele kuuluva tollimaksu summa ei tulene selle summa tasumise ajal seadusest tolliseadustiku artikli 236 tähenduses juhul, kui sellest ei ole võlgnikule tolliseadustiku artikli 221 lõiget 1 rikkudes „vastava korra kohaselt” teatatud.

V.      Õiguslik hinnang

A.      Tolliseadustiku artikli 236 lõike 1 esimese lõigu sõnastus

14.      Tolliseadustiku artikli 236 lõike 1 esimene lõik sätestab, et impordi- või eksporditollimaks makstakse tagasi, kui on kindlaks tehtud, et selle summa tasumise ajal ei tulenenud see summa seadusest. Mõistet „seadusest tulenev” ei ole tolliseadustiku artiklis 236 ega nimetatud seadustiku teistes sätetes lähemalt määratletud. Ühetähenduslikku tõlgendust ei saa tuletada ka üldisest keelekasutusest. „Seadusest tulenev” võib hõlmata üksnes ühenduse õigust või ka kõiki kohaldatavaid õigusnorme tervikuna.

15.      Tolliseadustiku artikli 4 punkt 23 viitab küll „ühenduse või siseriiklikele õigusaktidele”. Selle viite eesmärk on aga määratleda mõistet „kehtivad õigusaktid”, kui seda on ühenduse tolliseadustikus kasutatud. Selle põhjal ei saa teha järeldusi mõiste „seadusest tulenev” sisu kohta.

16.      Ka sõnastus, et tollimaksu summa peab „tulenema seadusest”, viitab üksnes sellele, et tollivõla tekkimise tingimused peavad olema täidetud. See ei anna veel vastust küsimusele, missugused need tingimused täpselt on, iseäranis küsimusele, kas nende hulka kuulub tollivõla summast teatamine vastava korra kohaselt, st vastavalt siseriiklikele menetlusnormidele.

17.      Kuna ühenduse õigusaktid eri keeltes on võrdselt siduvad, eeldab ühenduse õigusnormi tõlgendamine eri keeleversioonide võrdlust.(3) Ühetaolise kohaldamise ja seega tõlgendamise vajadus keelab sätte vaatlemist isoleeritult ja nõuab selle tõlgendamist, pidades silmas kõiki teisi keeleversioone.(4) Siiski ei nähtu tolliseadustiku artikli 236 lõike 1 esimese lõigu osas ka teistest keeleversioonidest lähemat viidet mõiste „seadusest tulenev”(5) ulatuse kohta.

18.      Traffic väidab, et kuna tolliseadustiku artikli 236 lõike 1 esimese lõigu sõnastuse kohaselt ei tulenenud tollimaksu summa selle summa „tasumise ajal” seadusest, tuleks arvesse võtta kõiki selleks ajaks ilmnenud asjaolusid. On tõsi, et tollivõla olemasolu hinnatakse tollimaksu summa tasumise ajal; millistest elementidest tollivõla olemasolu aga sõltub, seda nimetatud sõnastusest ei nähtu.

19.      Nõutav tõlgendus ei saa seega põhineda üksnes nimetatud sätte sõnastusel.

B.      Süstemaatiline tõlgendamine

1.      Tolliseadustiku artikli 221 lõike 1 kohaselt toimuva teatamise tähendus tolliseadustiku süsteemis

20.      Nii Traffic põhikohtuasja hagejana kui ka Madalmaade valitsus tuginesid oma seisukohtades tollimaksu summast teatamise asendile tolliseadustiku kehtestatud süsteemis ning teatamise funktsioonile.

21.      Madalmaade valitsuse arvates järeldub võimalusest, et tolliseadustiku artikli 221 lõikes 2 sätestatud tingimustel võib tollivõla teatamisest loobuda, et teatamata jätmine ei muuda midagi selles osas, et tollimaks tuleneb seadusest. See argument ei ole siiski veenev. Tolliseadustiku artikli 221 lõige 2 näeb nimelt teatamata jätmise asemel ette, et tasumisele kuuluv tollimaksu summa kantakse teabe otstarbel tollideklaratsiooni. Seda sätet võiks järelikult mõista ka nii, et teabe otstarbel märkimine täidab teatamise ülesannet ka selles osas, mis puudutab mõistet „seadusest tulenev”.

22.      Traffic tugineb sellele, et tolliseadustiku artikli 4 punkti 9 kohaselt on tollivõlg isiku kohustus tasuda imporditollimaksu (tollivõlg impordil) või eksporditollimaksu (tollivõlg ekspordil) summa, mis kehtivate ühenduse õigusaktide alusel tuleb konkreetsetelt kaupadelt tasuda. Tollimaksu tasumise kohustus tekib aga alles pärast tollimaksu summa teatamist tolliseadustiku artikli 221 lõike 1 kohaselt. See on tõsi üksnes niivõrd, kuivõrd reeglina (tolliseadustiku artikli 222 lõike 1 punkt a) arvestatakse maksetähtaega alles teatamisest arvates. Sellega ei ole aga veel vastatud küsimusele, millal tollivõlg kui selline põhimõtteliselt tekib, sest nõude olemasolu ja sissenõutavaks muutumist tuleb mõistetena eristada ja hinnata nende tekkimise aja osas eraldi. Seetõttu ei järeldu tolliseadustiku artikli 4 punktist 9, mis räägib tollimaksu tasumise kohustusest, et see tekiks alles nõude sissenõutavaks muutumisega, seega pärast tollimaksu summa teatamist.

23.      Seevastu tolliseadustiku artikli 221 lõige 3 räägib näiteks esitatud tõlgenduse poolt, et tollivõla tekkimist ja selle sissenõutavaks muutumist tuleb rangelt eristada. Tolliseadustiku artikli 221 lõike 3 esimene lause sätestab teatamise tähtaja tollivõla tekkimisest arvates, tähendades seega seda, et ajal, mil teatamine toimub, on tollivõlg juba tekkinud. Selle tõlgenduse poolt räägib ka tolliseadustiku artikli 221 lõike 3 teise lause sõnastus, mis võimaldab tollil – selles nimetatud tingimustel – teatada tollimaksu summast ka pärast nimetatud tähtaja lõppu, juhul kui seadusest tulenevat tollimaksu summat ei olnud (seega juba teatamisele eelnenud ajal) võimalik täpselt kindlaks määrata.

24.      Madalmaade valitsus on lisaks viidanud sellele, et tolliseadustiku artikli 236 lõike 1 teine lõik näeb ette impordi- või eksporditollimaksu vähendamise juhul, kui see summa ei tulenenud selle kohta arvestuskande tegemise ajal seadusest, mis räägib teatamise konstitutiivse mõju vastu. Kuivõrd tolliseadustiku artikli 221 lõike 1 kohaselt järgneb tollimaksust teatamine ajaliselt summa kohta arvestuskande tegemisele, siis juhul, kui teatamisel oleks konstitutiivne toime tunnuse „seadusest tulenev” jaoks, ei oleks arvestuskande tegemise ajal tollimaksu summa selles tähenduses kunagi „seadusest tulenev”, mistõttu oleks alati mõeldav summa vähendamine. Seetõttu peab konkreetne summa tulenema seadusest juba enne summa kohta arvestuskande tegemist ja sellest teatamist.

25.      Teatamise süstemaatiline asend ja funktsioon tolliseadustiku struktuuris räägivad niisiis selle poolt, et seda ei saa pidada konstitutiivseks tunnuse „seadusest tulenev” jaoks.

2.      Mõiste „seadusest tulenev” kasutamine tolliseadustiku teistes sätetes

26.      Viite mõiste „seadusest tulenev” tähenduse kohta võiks anda ka nimetatud mõiste kasutamine tolliseadustiku teistes sätetes.

27.      Komisjon väljendas oma seisukohas arvamust, et viide „seaduse alusel tasumisele kuuluvatele” tollimaksudele tolliseadustiku artiklites 220 ja 228 puudutab nende arvutamist Euroopa ühenduste tollitariifistiku alusel, mis näitab, et nimetatud mõiste kasutamine tolliseadustikus viitab üksnes tollimaksu summa arvutamisele. See järeldus ei ole siiski juba seetõttu veenev, et nii tolliseadustiku artikli 220 kui ka artikli 228 lõike 2 teise lause sõnastus puudutavad ühetähenduslikult (ainult) tollimaksu summa arvutamist. Nii ei ole see aga tolliseadustiku artikli 236 lõike 1 puhul.

28.      Arvestuskande tegemist käsitlev tolliseadustiku artikkel 217, millele komisjon samu argumente esitades tugines, viitab lõike 1 punkti 2 alapunktis b seaduse alusel tasumisele kuuluvale tollimaksu summale. See lubab omakorda järeldada, et tingimused selleks, et summa „tuleneks seadusest”, peavad olema täidetud juba enne summa kohta arvestuskande tegemist.

29.      Sarnaselt formuleerib tolliseadustiku artikli 201 lõike 3 kolmas lause, millele komisjon on samuti viidanud, et „…kõiki tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluvaid tollimakse või osa nendest sisse ei nõuta”, mis tähendab, et tegemist on (juba) seadusest tulenevate tollimaksudega, mis võidakse seejärel sisse nõuda või jätta sisse nõudmata.

30.      Lisaks sellele nähtub komisjoni väitel ka tolliseadustiku artikli 20 lõikest 1, et tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluvad tollimaksud põhinevad üksnes Euroopa ühenduste tollitariifistikul, mõiste „seadusest tulenev” puudutab seega ainult tollimaksu summa arvutamist. Tolliseadustiku artikli 20 lõike 1 kohaselt põhinevad tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluvad tollimaksud Euroopa ühenduste tollitariifistikul. Kui vaadelda seda formuleeringut isoleeritult, lubab see tõepoolest järeldada, et küsimuse seisukohalt, kas tollimaks tuleneb seadusest, omab tähtsust üksnes tollimaksu õige arvutamine.

31.      Lisaks sellele nähtub tolliseadustiku artikli 20 lõikest 1 siiski, et tollimaksud kuuluvad seaduse alusel tasumisele juba „tollivõla tekkimisel”. Tollivõla tekkimise tingimused on sätestatud tolliseadustiku VII jaotise 2. peatükis; selle järgi tekib tollivõlg kauba vabasse ringlusse lubamisel kõnealuse tollideklaratsiooni aktsepteerimise hetkel. Tolli poolt kindlaksmääratud tollivõla summa teatamise vajalikkus (artikkel 221) ning selle funktsioon teha tollivõlg sissenõutavaks ja määrata kindlaks tolliseadustiku artiklis 222 sätestatud tollimaksu summa tasumise tähtaja algus, on seevastu ette nähtud tolliseadustiku VII jaotise 3. peatükis „Tollivõla sissenõudmine”. Tollivõla olemasolu ja võla sissenõudmise eristamisest tuleneb omakorda, et tollivõla tekkimine on (sellele ajaliselt järgnevast) teatamisest sõltumatu ja teatamine ei saa seega mõjutada tollivõla olemasolu.

32.      Komisjon tugineb oma argumentides ka tolliseadustiku artiklile 79. Ka nimetatud artikli teine lõik kasutab seaduse alusel tasumisele kuuluvate maksude sissenõudmisest rääkides mõistet „seadusest tulenev”.

33.      Kuna teatamine moodustab osa tolliseadustiku VII jaotise 3. peatükis sätestatud tollivõla sissenõudmisest, nähtub nimetatud sõnastusest samuti, et tolliseadustiku mõttes tuleneb tollimaks seadusest juba enne tollivõla sissenõudmist, mis algab tollimaksu summa kohta arvestuskande tegemisega tolliseadustiku artikli 217 kohaselt.

34.      Ka mõiste „seadusest tulenev” kasutamine tolliseadustiku teistes sätetes toetab järelikult tõlgendust, mille järgi ei mõjuta teatamine küsimust, kas tollimaksu summa „tuleneb seadusest”.

3.      Määrus (EMÜ, Euratom) nr 1552/89

35.      Madalmaade valitsus on oma märkustes juhtinud tähelepanu asjaolule, et üks tolliseadustiku artikli 221 lõikes 1 sätestatud teatamise funktsioonidest nähtub nõukogu määrusest nr 1552/89(6), mille artikli 2 lõike 1 esimene lause sätestab, et ühenduse omavahendite maks määratakse kindlaks niipea, „kui on täidetud tollialastes õigusaktides ette nähtud tollimaksu summa kohta arvestuskande tegemise ja võlgnikule tollimaksu teatamise tingimused”. [Siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.] Vastupidiselt varasemale redaktsioonile, mis sätestas, et „… niipea, kui võlgnik on selgunud, ning pädevad haldusasutused saavad kooskõlas kõigi ühenduse asjakohaste sätetega (kohtujuristi kursiiv) välja arvutada maksmisele kuuluva summa”, ei luba viimati muudetud redaktsioon teha järeldust selle kohta, kas nimetatud „tollialaste õigusaktidega” on mõeldud ainult ühenduse õigusakte või ka siseriiklikke õigusakte.

36.      Tõlgendamise küsimuse puhul osutub selle sätte käsitlemine koos tolliseadustiku sätetega seetõttu viljatuks.

4.      Tolliseadustiku artiklite 236 ja 221 varasemad redaktsioonid

37.      Traffic on väljendanud arvamust, et käesoleval ajal kehtivate sätete tõlgendus võiks tuleneda tolliseadustiku artiklitega 236 ja 221 asendatud varasematest redaktsioonidest.

38.      Ta tugineb tolliseadustiku artikli 236 lõike 1 varasema redaktsiooni sõnastusele, nimelt nõukogu määruse (EMÜ) nr 1430/79(7) artikli 2 lõikele 1, tuues esile, et see nägi ette tollimaksu tagasimaksmise niipea, kui summa, mille kohta on tehtud arvestuskanne, ületab mis tahes põhjusel seadusest tulenevat summat; uue redaktsiooniga ei pidanud selles osas midagi muutuma.

39.      Siinkohal võib jääda lahtiseks, kas tolliseadustiku kehtestamisega ei soovitud tõepoolest teha muudatusi.(8) Varasem redaktsioon nägi tõepoolest ette, et ei oma tähtsust, mis põhjusel ei tulene summa seadusest, käesoleval juhul tuleb siiski selgitada, kas tollimaksu summa tuleneb teatamist silmas pidades seadusest tolliseadustiku artikli 236 lõike 1 tähenduses, vaatamata vastuolule siseriiklike pädevust reguleerivate eeskirjadega. Traffic jõuab järeldusele, et see ei ole nii, eeldades, et tollimaksu summa tuleneb seadusest ainult tingimusel, kui sellest on vastava korra kohaselt teatatud. See on siinkohal siiski küsitav.

40.      Määruse (EMÜ) nr 1430/79 artikli 2 lõike 1 kohaselt „makstakse imporditollimaks tagasi või seda vähendatakse juhul, kui asjakohasele tolliasutusele on võimalik tõendada, et summa, mille kohta on tehtud arvestuskanne, ületab mingil põhjusel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summat”. [Siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.] Ka nimetatud säte räägib selle poolt, et alusetult enammakstud summade tagasimaksmise võimalus on ette nähtud ainult sellisteks juhtudeks, kui tollimaksu summa kohta arvestuskande tegemise alus oli ebaõige ja seetõttu on tollimaksu summa määratud ebaõigesti(9). See nähtub lisaks sellele ka määruse nr 1430/79 põhjendustest, milles viidatakse iseäranis arvutus- või kirjavigadele ja ebaõigetele või mittetäielikele tollimaksu määramise alustele. Lisaks sellele olgu viidatud määruse (EMÜ) nr 3040/83(10) artikli 1 lõikele 1, mis täpsustab legaaldefinitsiooni abil, et nõukogu määruse nr 1430/79 artikli 2 lõikes 1 sätestatud „seaduse alusel tasumisele kuuluvate tollimaksude” all mõistetakse neid imporditollimakse, mis „kauba vabasse ringlusse lubamiseks ette nähtud tollideklaratsiooni aktsepteerimise ajal kehtiva regulatsiooni, kaasa arvatud vähendatud tollimaksu määra või tollimaksu 0-määra käsitlevate sätete kohaldamisel tuleb nimetatud kaupadelt tasuda, kui kõik selle regulatsiooni kohaldamiseks nõutavad andmed on esitatud vastava korra kohaselt ja kõik nõutavad dokumendid on esitatud ja need on asjaomase tolliasutuse poolt tollimaksu summa arvutamisel tegelikult aluseks võetud”(11). [mitteametlik tõlge]

41.      Eeltoodust nähtub, et määruse (EMÜ) nr 1430/79 artikli 2 lõikele 1 tuginevad argumendid ei ole veenvad.

42.      Traffic tugineb veel tolliseadustiku artikli 221 lõike 1 varasemale versioonile, nimelt nõukogu määruse (EMÜ) nr 1854/89(12) artikli 6 lõikele 1. Nimetatud säte nägi sarnaselt praeguse tolliseadustiku artikli 221 lõikele 1 samasuguses sõnastuses ette, et teatamine toimub „vastava korra kohaselt”. Traffic on seisukohal, et sellekohaste siseriiklike õigusaktide(13) rikkumise korral oleks määruse (EMÜ) nr 1854/89 artikli 6 lõike 1 kehtimise ajal rikutud ka seda sätet(14); tolliseadustiku artikli 221 lõikega 1 ei kavandatud selles osas mingeid muudatusi.

43.      Määruse nr 1854/89 artikli 6 lõike 1 tõlgendamise kohta puudub siinkohal huvipakkuv kohtupraktika. Ainus seda sätet puudutav kohtuotsus(15) käsitleb üksnes nimetatud sättes ette nähtud tähtaega, mitte aga seda, milline tähendus on nõudel, et teatamine peab toimuma „vastava korra kohaselt”. Isegi kui Traffici poolt väljapakutud tõlgendus on õige, ei ole ka sellega veel öeldud, et „vastava korra kohaselt” toimuva teatamise nõude järgimata jätmine mõjutaks mõiste „seadusest tulenev” kvalifitseerimist.

44.      Seetõttu tuleb sedastada, et nimetatud varasemate sätete käsitlemine ei kinnita Traffici pakutud tolliseadustiku artikli 236 lõike 1 tõlgendust.

C.      Teleoloogiline tõlgendamine

45.      Lõpuks võivad pidepunktid mõiste „seadusest tulenev” nõutavaks tõlgenduseks tuleneda ka õigusakti mõttest ja eesmärgist.

46.      Imporditollimaksude puhul on tegemist ühenduse omavahenditega, mille reguleerimine on ühenduse ainupädevuses.(16) Sellest tingituna, kusjuures Madalmaade valitsus on sellele õigusega tähelepanu juhtinud, on ülimalt oluline nende sätete ühetaoline rakendamine kogu ühenduses, mistõttu tolliseadustik seab siseriikliku õiguse võimalikele erisustele kitsad piirid.(17)

47.      Kui järgida Traffici tõlgendust ja nõuda, et tollimaks tuleneb seadusest ainult tingimusel, et tollimaksust on võlgnikule kehtiva korra kohaselt teatatud, siis sõltuks tollimaksu tagasimaksmine vastavalt tolliseadustiku artikli 236 lõikele 1 olulisel määral siseriiklike menetlusnormide järgimisest. Need võivad samuti üksteisest oluliselt erineda just nimelt teatamise korrakohasuse küsimuses. Seega ei oleks sellest tõlgendusest lähtudes tagatud tolliseadustiku ühetaoline kohaldamine. See ei mõjutaks mitte ainult EÜ eelarvet, vaid moonutaks eri liikmesriikides kohaldatava erineva siseriikliku menetluspraktika tõttu ka konkurentsi. Seetõttu tuleb mõistet „seadusest tulenev” mõista nii, et see hõlmab üksnes (ühenduse õigusel põhinevaid) tollivõla tekkimise asjaolusid.

48.      Samal põhjusel ei ole ka tolliseadustiku artikli 221 lõikele 3 tuginevad argumendid veenvad. Selles osas väidab Traffic, et nimetatud sättes ette nähtud kolmeaastasel tähtajal puuduks sisuline tähendus, kui selle tähtaja möödalaskmine ei tooks kaasa tagajärgi mõiste „seadusest tulenev” jaoks. Traffic viitab küll õigusega sellele, et vastupidise – siinkohal väljapakutud – tõlgenduse kohaselt ei tähenda tähtaja lõppemine seda, et tollivõlg ei tulene (enam) seadusest tolliseadustiku artikli 236 lõike 1 tähenduses. Siiski takistab tähtaja möödumine tollivõla hilisemat teatamist ja seega võla sissenõudmist, avaldades seega mõju neil juhtudel, kui tollimaksu summa ei ole veel tasutud. Sellistel juhtudel viib see selleni, et (tekkinud) tollivõlg ei muutu kunagi sissenõutavaks.(18) Teistsugune tõlgendus tooks pealegi kaasa selle, et ühenduse õigusel põhinevate maksusummade – mida imporditollimaksud endast kujutavad – tagasimaksmine sõltuks siseriikliku õiguse järgimisest erinevates liikmesriikides, millele viitab tolliseadustiku artikli 221 lõike 1 sõnastus „vastava korra kohaselt”. Pidades silmas tolliseadustiku ühetaolist kohaldamist kogu ühenduses ja sellega kaasnevat kõigi tollivõla tasumise eest vastutavate isikute ühetaolist kohtlemist, ei saa see olla sätete sisuks.(19)

49.      Ka Traffici pakutud tolliseadustiku artikli 243 tõlgendus ei vii teistsuguse tulemuseni. Traffic väidab sellega seoses, et teatamine tolliseadustiku artikli 221 lõike 1 kohaselt ei kujuta endast otsust tolliseadustiku artikli 243 tähenduses. Traffic põhjendab oma seisukohta esmalt sellega, et tolliseadustiku artikkel 243 ühelt poolt ja tagasimaksmise nõue tolliseadustiku artikli 236 järgi teiselt poolt kujutavad endast kahte igas mõttes analoogilist ja kattuvat õiguskaitsevahendit. Lisaks märgib Traffic, et teatamine toimub vastavalt siseriiklikule õigusele, seega – kui jätta see arvamus arvestamata – tuleks tolliseadustiku artikli 243 õiguskaitsevahendi raames hinnata siseriiklikku õigust ja otsus sõltuks seega sellest. Sellest tuleneb, et teatisega seonduvalt saab puudutatud isik taotleda ainult tollimaksu tagasimaksmist või vähendamist vastavalt tolliseadustiku artiklile 236; alles selle kohta tehtav otsus kujutab endast otsust tolliseadustiku artikli 243 tähenduses. Seega esineb Traffici arvates teatisega seoses lünk isikute õiguste kaitsmisel, kui teatise puudulikkust ei saa vaidlustada tolliseadustiku artikli 236 lõike 1 õiguskaitsevahendi raames.

50.      Nimetatud lünk õiguste kaitsmisel tekib siiski alles siis, kui oletada, et teatist ei saa tolliseadustiku artiklis 243 sätestatud õiguskaitsevahendit kasutades vaidlustada. Selle oletuse õigsus on siinkohal siiski küsitav. Sest igal juhul viivad need argumendid, mis väidetavalt peaksid just vältima sõltuvust siseriiklikest normidest, selleni, et otsus tagasimaksmise taotluse üle sõltuks ka maksuteate ebaõigsusest, mis tuvastatakse siseriiklike menetlusnormide põhjal, nii et lõpuks mõjutaksid erinevused siseriiklikus õiguses siiski ühenduse õigusel põhinevaid tollialaseid õigusakte.

51.      Ka teleoloogilisest tõlgendusest nähtub seega, et tollimaksu summa „tuleneb seadusest” sõltumata teatises esinevatest vigadest, mis tulenevad siseriiklikest menetlusnormidest.

VI.    Ettepanek

52.      Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata College van Beroep voor het bedrijfsleveni esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Tolliseadustiku artiklis 236 (nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik) sätestatud mõistet „seadusest tulenev” tuleb tõlgendada nii, et see mõiste viitab tolliseadustiku VII jaotise 2. peatükis loetletud tollivõla tekkimise tingimustele, mitte aga siseriiklikele sätetele, millest tuleneb või võib tuleneda tolliseadustiku artikli 221 lõikes 1 ette nähtud maksuteate ebaõigsus, nii et tasumisele kuuluv tollimaksu summa tuleneb tolliseadustiku artikli 236 tähenduses selle tasumise ajal seadusest ka juhul, kui võlgnikule ei ole sellest vastuolus tolliseadustiku artikli 221 lõikega 1 „vastava korra kohaselt” teatatud.

---

1 – Algkeel: saksa.

---

2 – Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „tolliseadustik”).

---

3 – 6. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 283/81: Cilfit (EKL 1982, lk 3415, punkt 18), 14. detsembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 291/87: Huber (EKL 1988, lk 6449, punkt 11) ja 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑236/97: Codan (EKL 1998, lk I‑8679, punkt 25).

---

4 – 12. novembri 1969. aasta otsus kohtuasjas 29/69: Stauder (EKL 1969, lk 419, punkt 3), 12. juuli 1979. aasta otsus kohtuasjas 9/79: Koschniske (EKL 1979, lk 2717, punkt 6 jj) ja 7. juuli 1988. aasta otsus kohtuasjas 55/87: Moksel (EKL 1988, lk 3845, punkt 15).

---

5 – Skyldigt efter lovgivningen taanikeelses, legally owed ingliskeelses, légalement dû prantsuskeelses, legalmente dovuto itaaliakeelses, wettelijk verschuldigd hollandikeelses, legalmente devido portugalikeelses ja legalmente debido hispaaniakeelses versioonis.

---

6 – Nõukogu 29. mai 1989. aasta määrus (EMÜ, Euratom) nr 1552/89, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 88/376/EMÜ, Euratom (EÜT L 155, lk 1), mida on muudetud nõukogu 8. juuli 1996. aasta määruse (Euratom, EÜ) nr 1355/96 artikliga 1 (EÜT L 175, lk 3); see vastab nõukogu 22. mai 2000. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1150/2000, millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728/EÜ, Euratom, artikli 2 lõikele 1 (EÜT L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 169).

---

7 – 2. juuli 1979. aasta määrus impordi- või eksporditollimaksu tagasimaksmise või vähendamise kohta (EÜT L 175, lk 1).

---

8 – Selle poolt räägib tõepoolest tolliseadustiku esimene põhjendus, mis sätestab: „Ühendus rajaneb tolliliidul. Nii ühenduse kaubandusringkondade kui ka tolli huvides on soovitatav tollialaste õigusaktide sätted, mis praegu sisalduvad ühenduse arvukates määrustes ja direktiivides, ühte seadustikku koondada; siseturu seisukohalt on see keskne ülesanne.” Nii ka Witte, „Das Neue am neuen Zollkodex der Gemeinschaft”, Zeitschrift für Zölle und Verbrauchsteuern (ZFZ), 1993, lk 162, 167 ning Fabian, Erstattung, Erlass und Nacherhebung von Einfuhr- und Ausfuhrabgaben der Europäischen Gemeinschaft, 1994, lk 48.

---

9 – Vt arvesse tulevate juhtumite kohta eespool 8. joonealuses märkuses viidatud Fabian, lk 48 jj.

---

10 – Komisjoni 28. oktoobri 1983. aasta määrus (EMÜ) nr 3040/83, millega nähakse ette sätted nõukogu määruse (EMÜ) nr 1430/79 (impordi- või eksporditollimaksude tagasimaksmise või vähendamise kohta) artiklite 2 ja 14 rakendamiseks (EÜT L 297, lk 13).

---

11 – Sarnase tõlgenduse pakub välja 18. aprilli 1991. aasta otsus kohtuasjas C-79/89: Brown Boveri (EKL 1991, lk I‑1853, punkt 33 jj), tuginedes maksusumma sissenõudmise materiaalõiguslikule ebaõigsusele (määruse nr 1430/79 artikli 2 lõike 1 kohta); ka Friedrich, „Erstattung, Erlass und Nacherhebung von Zöllen, Steuern und Abgaben”, teoses: Kruse (koost.), Zölle, Verbrauchssteuern, europäisches Marktordnungsrecht, 1988, lk 118.

---

12 – Nõukogu 14. juuni 1989. aasta määrus (EMÜ) nr 1854/89 tollivõlast tuleneva impordi- või eksporditollimaksu summa tasumise tingimuste ja arvestuskande tegemise kohta (EÜT L 186, lk 1).

---

13 – Vt eespool, punkt 8.

---

14 – Ja nimelt seetõttu, et määruse nr 1854/89 artikli 6 lõige 1 viitab liikmesriikide õigusele määrata kindlaks teatamise vorm.

---

15 – 7. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-61/98: De Haan Beheer (EKL 1999, lk I‑5003).

---

16 – Vt EÜ artikkel 26, artikkel 95, artikkel 133, artikkel 269 ning nõukogu 31. oktoobri 1994. aasta otsus 94/728/EÜ, Euratom (EÜT L 293, lk 9), artikli 2 lõige 1, mis on asendatud nõukogu 29. septembri 2000. aasta otsusega 2000/597/EÜ, Euratom, Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta (EÜT L 253, lk 42; ELT eriväljaanne 01/03, lk 200).

---

17 – Tollimaksu tagasimaksmine ja vähendamine tolliseadustiku artiklites 235 ja 236, tollimaksu tasumise tähtaja pikendamine tolliseadustiku artikli 222 lõikes 1, tollimaksu tasumise kohustuse peatamine tolliseadustiku artikli 222 lõikes 2, tollimaksu tasumise edasilükkamine tolliseadustiku artiklites 224–228 ning viivisenõude vähendamine või nõudest loobumine tolliseadustiku artikli 232 lõikes 1 või lõikes 2.

---

18 – Ka Witte (viidatud eespool 8. joonealuses märkuses), lk 162, 167.

---

19 – Vt 14. novembri 1985. aasta otsus kohtuasjas 299/84: Karl Heinz Neuman (EKL 1985, lk 3663, punkt 25).