1. 

Käesolev apellatsioonkaebus käsitleb nõukogu ametniku ühenduse pensioniskeemist tuleneva pensioniõigusliku staaži arvutamist pärast tema poolt riiklikus pensioniskeemis omandatud pensioniõiguste kindlasummalise tagasiostmisväärtuse ülekandmist ühenduse pensioniskeemi. Kaebuses tõstatatakse siiski teatud põhimõttelised võrdset kohtlemist käsitlevad küsimused.

2. 

Asjaomased arvutused tehti kooskõlas vastavate personalieeskirjade sätete ja nõukogu rakendussätetega.

3. 

Apellant vaidlustas arvutuskäiku puudutava otsuse Esimese Astme Kohtus, väites, et kõnealused sätted on õigusvastased, sest need rikuvad eelkõige võrdse kohtlemise põhimõtet.

4. 

Apellant vaidlustas peamiselt järgmised asjaolud:

5.

EÜ artikkel 12 keelab diskrimineerimise kodakondsuse alusel asutamislepingus käsitletud valdkondades.

6.

EÜ artikli 141 kohaselt peavad liikmesriigid kohaldama meestele ja naistele võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtet. Tasu all mõistetakse kõiki tasumooduseid, mida töötaja tööandjalt oma töö eest otseselt või kaudselt saab.

7.

Nõukogu direktiivi 79/7/EMÜ ( 2 ) kohaldatakse muu hulgas ka kohustuslike vanaduspensioniskeemide suhtes. Direktiivi artikli 4 lõikes 1 on sätestatud:

„Võrdse kohtlemise põhimõte tähendab, et puudub igasugune otsene või kaudne sooline diskrimineerimine, eriti seoses perekonnaseisuga, ning eelkõige siis, kui kõne all on:

8.

Nõukogu direktiivi 86/378/EMÜ ( 3 ) kohaldatakse muu hulgas ka ametipensioni skeemide suhtes. Direktiivi artikli 5 lõikes 1 on sätestatud:

„Järgmistes sätetes ettenähtud tingimuste kohaselt tähendab võrdse kohtlemise põhimõte seda, et puudub igasugune otsene või kaudne sooline diskrimineerimine, eriti perekonnaseisu põhjal, ning eelkõige siis, kui kõne all on:

9.

Artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Võrdse kohtlemise põhimõtetega vastuolus on sätted, mis lähtuvad kas otseselt või kaudselt soolisest kuuluvusest, eriti perekonnaseisust, selleks et:

[…]

[…]”

10.

Üheks näiteks artikli 6 lõike 1 punktis h viidatud ja lisas loetletud komponendiks, mis võib olla määratud suurusega kogumispensioni skeemi puhul ebavõrdne, on „pensioniõiguste ülekandmine”.

11.

Ühenduse pensioniskeem ei ole siiski ei kohustuslik ega ka kutsealane pensioniskeem; see on kehtestatud Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjadega (edaspidi „personalieeskirjad”). ( 4 )

12.

Käesoleva kohtuasja asjaolude toimumise ajal oli personalieeskirjade artikli 1a lõikes 1 sätestatud: „Käesolevate personalieeskirjade alusel tagatakse ametnike võrdne kohtlemine, ilma et otseselt või kaudselt arvestataks rassi, poliitilisi, filosoofilisi või usulisi tõekspidamisi, sugu või seksuaalset sättumust, piiramata asjaomaseid sätteid, mis eeldavad teatavat perekonnaseisu.” ( 5 )

13.

Personalieeskirjade artiklis 77 ja sellele järgnevates artiklites on kehtestatud ametnike pensioniskeem, mida reguleerivad üksikasjalikud eeskirjad on esitatud personalieeskirjade VIII lisas.

14.

Vastavalt artiklile 77 moodustas pension kohtuasja asjaolude toimumise ajal sisuliselt 2% ametniku iga teenistusaasta viimasest põhipalgast, kokku kuni 70%. Vastavalt artiklile 83 makstakse hüvitisi ühenduse eelarvest ja toetuse maksmise tagavad liikmesriigid ühiselt; ametnikud maksavad siiski ühe kolmandiku pensioniskeemi rahastamise kuludest.

15.

Maksed arvestatakse palgast maha protsendina, mis on kõikidele ametnikele sama ja mis määratakse aeg-ajalt uuesti, nii et kõikide ametnike makstav kogusumma on võimalikult lähedal ühele kolmandikule väljamakstavatest pensionidest. ( 6 )

16.

Seega oli personalieeskirjade artikli 83 lõikes 4 ( 7 ) kohtuasja asjaolude toimumise ajal sätestatud:

„Kui ühe või mitme kvalifitseeritud eksperdi poolt nõukogu tellimusel tehtud kindlustusmatemaatilise hindamise tulemusel selgub, et ametnike tehtud sissemaksetest ei piisa selleks, et rahastada üht kolmandikku pensioniskeemi järgseid hüvitisi, määravad eelarvepädevad institutsioonid […] kindlaks, kuidas muuta sissemaksete määrasid või pensioniiga.”

17.

Kohtuasja asjaolude toimumise ajal oli VIII lisa artikli 11 lõikes 2 sätestatud:

„Ametnikul, kes asub ühenduste teenistusse:

on õigus pärast ametissenimetamist tasuda ühendustele seoses sellise teenistuse või sellise tegevusega omandatud vanaduspensioniõiguse kindlustusmatemaatiline väärtus või selle kindlasummaline tagasiostmisväärtus[ ( 8 )].

Sellisel juhul määrab institutsioon, mille teenistuses ametnik on, kindlaks ametniku endisest teenistusajast tuleneva pensioniõigusliku staaži aastate arvu oma pensioniskeemi raames, arvestades ametniku palgaastet ja teenistusjärku tööleasumisel ning võttes aluseks eelpool nimetatud kindlustusmatemaatilise väärtuse või tagasimaksesumma.”

18.

Personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 üldised rakendussätted on sisuliselt eri institutsioonidele ühised. Vastavalt nõukogu poolt 13. juulil 1992 vastu võetud rakendussätete artikli 10 lõikele 2 arvutatakse pensioniõiguslik staaž ülekantud kogusumma alusel, millest arvatakse maha lihtintress 3,5% aastas ametisse nimetamise ja eelmainitud summa tegeliku ülekandmise vahelise ajavahemiku eest (välja arvatud ajavahemikud, mille jooksul vastavalt riiklikule pensioniskeemile ülekantavat summat ei korrigeeritud või sellelt intresse ei kogunenud).

19.

Nõukogu rakendussätete artikli 10 lõikes 3 on asjakohases osas sätestatud:

„Arvessevõetav pensioniõiguslik staaž arvutatakse:

[…].”

20.

Kasutatavad kindlustusmatemaatilised väärtused, mis on esitatud rakendussätete II lisas, on naiste puhul alati kõrgemad kui meeste puhul, kajastades naiste ja meeste erinevat eeldatavat eluiga käsitlevaid statistilisi andmeid. Väärtused ja nende erinevused meeste ning naiste puhul suurenevad vanuse kasvades.

21.

Eespool esitatud valemitest nähtub, et kindla ülekantud summa M puhul teoreetiline pension R väheneb, samas kui kindlustusmatemaatiline väärtus V suureneb, sest R = M/V. Lisaks väheneb pensioniõiguslik staaž N ametisse nimetamisel määratud palgaastmele vastava põhipalga T suurenemisel, sest N on tegelikult R-i täiskordne, mis on jagatud T-ga.

22.

Nimetatud rakendussätete artikli 10 lõikes 4 käsitletakse muus vääringus kui algselt Belgia frankides (praegu euro) üle kantud summa konverteerimist. Asjaomased lõigud on artikli 10 lõike 4 punkti b kolmas ja neljas lõik, kus on sätestatud:

„31. detsembrist 1971 hilisemale ajavahemikule vastav osa summast konverteeritakse komisjoni poolt ajavahemiku kohta 1. jaanuarist 1972 kuni ametniku ametisse nimetamiseni kehtestatud ajakohastatud keskmise vääringu alusel […].

Ametniku taotlusel […] konverteeritakse arvutamisel arvessevõetav summa (M) siiski ülekandmise kuupäeval kehtiva ajakohastatud vääringu alusel. Sel juhul on pensioniõigusliku staaži arvutamisel arvesse võetav põhipalk (T) ja kindlustusmatemaatiline väärtus (V) vastavalt ülekandmise kuupäeval kehtiv ametniku ametisse nimetamise palgaastmele vastav põhipalk […] ja ametniku vanusele vastav kindlustusmatemaatiline väärtus […]”.

23.

Esimest ümberarvutusvalemit nimetatakse käesolevas kohtumenetluses „variandiks i” ja teist „variandiks ii”.

24.

Kui valuuta väärtus, millest summa M üle kantakse, on eelmisesse pensioniskeemi sissemaksete tegemise ajal valuuta suhtes, millesse see konverteeritakse, vähenenud, võib asjaomane ametnik sattuda ebasoodsamasse olukorda. Seega on variandi i eesmärk hüvitada nimetatud vähenemine kõnealuse perioodi keskmise vahetuskursi alusel. Variant ii võimaldab ametnikul siiski valida ülekandmise kuupäeva vahetuskursi, mis on tõenäoliselt kasulikum, kui algse valuuta väärtus on suurenenud, kuigi seda eelist võib mõnevõrra vähendada asjaolu, et põhipalk T ja kindlustusmatemaatiline väärtus V arvutatakse ülekandmise kuupäeva seisuga ja need võivad seega olla suuremad kui ametisse nimetamise kuupäeval.

25.

Käesoleva kohtuasja apellant M.-L. Lindorfer on Austria kodanik, kes asus nõukogu teenistusse katseajal oleva ametnikuna 1996. aasta septembris ja nimetati ametisse palgaastmega A5 1997. aasta juunis.

26.

Enne nõukogu teenistusse asumist oli ta töötanud Austrias ja tasunud sissemakseid Austria pensioniskeemi kolmteist aastat ja kolm kuud. 1999. ja 2000. aastal tegi ta vajalikud toimingud Austria pensioniõiguste ülekandmiseks ühenduse pensioniskeemi. 7. novembril 2000 saadeti talle teade (edaspidi „vaidlusalune otsus”) ( 9 ) tema puhul arvesse võetava pensioniõigusliku staaži kohta. Arvutamisel kasutati eespool osutatud kindlustusmatemaatilisi väärtusi ja valuuta ümberarvutamisel kasutati varianti ii, mille tulemusel saadi pensioniõiguslikuks staažiks viis aastat, viis kuud ja kaheksa päeva.

27.

M.-L. Lindorfer esitas kaebuse, millega ta vaidlustas kõnealuse otsuse, väites, et personalieeskirjade artikli 11 lõige 2 ja rakendussätete artikli 10 lõiked 3 ja 4 on õigusvastased selles osas, milles need on vastuolus ühenduse õiguses ette nähtud õiguste ja põhimõtetega, ning et neid ei tohiks seetõttu kohaldada. Kaebus jäeti 31. mail 2001 rahuldamata ja M.-L. Lindorfer esitas hagi Esimese Astme Kohtule. ( 10 )

28.

Kõnealuses hagis väitis M.-L. Lindorfer veel kord, et personalieeskirjade artikli 11 lõige 2 ja üldiste rakendussätete artikli 10 lõiked 3 ja 4 on õigusvastased. Vaidlustatud kohtuotsuse aspekte, mis käsitlevad personalieeskirjade sätet, ei ole siiski vaja kaaluda, sest apellatsioonkaebuses vaidlustas M.-L. Lindorfer ainult selle, kuidas Esimese Astme Kohus käsitles mõnda tema argumenti rakendussätete kohta. Asjakohased punktid võib kokku võtta järgmiselt.

29.

M.-L. Lindorfer väitis, et variandi ii kohases arvutuses võetakse arvesse ametniku vanust ja palka ülekandmise kuupäeval, mitte ametisse nimetamise kuupäeval, nagu variandi i puhul, koheldes seega ametnikke vastavalt kasutatavale variandile erinevalt.

30.

Esimese Astme Kohus käsitles nimetatud argumenti esmalt kohtuotsuse punktis 69. Nagu apellant kohtuistungil märkis, põhines see rakendussätete artikli 10 lõike 4 punkti b vääral tõlgendusel, mille kohaselt asjaomane palk on ametniku ametisse nimetamisel määratud palgaastme palk, mida on ajakohastatud vastavalt ülekandmise tegelikule kuupäevale, mitte selle palgaastme palk, mida ametnik asjaomasel ajahetkel tegelikult sai.

31.

Seejärel sedastas Esimese Astme Kohus kohtuotsuse punktides 88 ja 89, et variandi ii puhul on loogiline, et võetakse arvesse vanust ja palka ülekandmise kuupäeval ja variandi i puhul on kõik parameetrid kindlaks määratud sama kuupäevaga (ametisse nimetamise kuupäevaga), rõhutades, et variandi i puhul arvestatakse ülekantavast summast maha lihtintress 3,5% aastas ametisse nimetamise ja eelmainitud summa tegeliku ülekandmise vahelise ajavahemiku eest (välja arvatud ajavahemikud, mille jooksul vastavalt riiklikule pensioniskeemile ülekantavat summat ei korrigeeritud või sellelt intresse ei kogunenud), samas kui variandi ii puhul intressi maha ei arvestata.

32.

M.-L. Lindorfer väitis, et järjepideva variandi i kasutamisega nõrkadest valuutadest konverteerimisel ja variandi ii kasutamisega tugevatest valuutadest konverteerimisel kaasneb see, et esimesel juhul saadakse pikem pensioniõiguslik staaž kui teisel juhul ja see on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega.

33.

Esimese Astme Kohus lükkas nimetatud väite kohtuotsuse punktides 76 ja 77 tagasi, põhjendades seda peamiselt asjaoluga, et apellandi esitatud üksikasjalikud arvandmed ei ole võrreldavad, sest olukorrad, millega ta enda oma võrdles, erinesid vanuse, soo ja töölevõtmisel määratud palgaastme poolest märkimisväärselt ja olid moonutatud vastuolulistest eeldustest lähtumise tõttu ning vaidlustatud tulemus ei tulenenud mitte rakendussätetes esitatud kahe variandi kohaldamisest, vaid vahetuskursi kõikumisest.

34.

M.-L. Lindorfer väitis, et kindlustusmatemaatiliste väärtuste kohaldamine rakenduseeskirjade artikli 10 lõike 3 kohastes arvutustes põhjustab soolist ja vanuselist diskrimineerimist, sest need on naiste puhul suuremad ja suurenevad vanuse kasvades. Selline erinev kohtlemine ei ole objektiivselt põhjendatud ja samuti ei eelda seda ühenduse pensioniskeem, milles ei viidata sellistele kindlustusmatemaatilistele väärtustele seoses ametniku palgast tehtavate maksete või pensionieaga.

35.

Esimese Astme Kohus käsitles kõnealuseid väiteid kohtuotsuse punktides 82 ja 83. Esiteks väitis ta punktis 82, et mujal omandatud pensioniõigused üle kandnud ametnik on objektiivselt erinevas olukorras kui ametnik, kes teeb makseid ühenduse pensioniskeemi, kuna ta on mõne institutsiooni teenistuses.

36.

Punkt 83 on sõnastatud järgmiselt: ( 11 )

„Teiseks ja igal juhul on sõltuvalt soost ja vanusest varieeruvate tegurite kasutamine täiendava pensioniõigusliku staaži arvutamisel objektiivselt põhjendatud vajadusega tagada ühenduse pensioniskeemi usaldusväärne finantsjuhtimine. Ametnik, kes kannab vastavalt personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikele 2 ühenduse eelarvesse üle enne ühenduse teenistusse asumist omandatud pensioniõiguste kindlustusmatemaatilise väärtuse või kindlasummalise tagasiostmisväärtuse, omandab vastutasuks õiguse hilisematele hüvitistele ühenduse pensioniskeemist, s.o õiguse täiendava pensioniõigusliku staaži näol, mille suurus on võrdeline temale antud pensioniõigusliku staažiga. Nimetatud õiguse tegeliku väärtuse määramiseks peab asjaomane ühenduse institutsioon võtma arvesse mitmeid tegureid, sh ülekantud kapitali ühenduse eelarvesse kuulumise võimaliku aega, ametniku eeldatavat tõusu karjääriredelil, kõnealuste hüvitiste väljamaksmise tõenäosust ja aega, mille jooksul nimetatud makseid tõenäoliselt tehakse. On ilmne, et nimetatud tegurid sõltuvad eelkõige ametniku soost ja tema vanusest ühenduse pensioniskeemiga liitumise ajal. Ühelt poolt on üldiselt teada, et naiste statistiline eluiga on meeste omast pikem. Teisalt on kaua enne pensioniiga ühenduse teenistusse asunud isiku puhul tõenäosus, et ta sureb enne pensioniea saabumist, suurem kui isiku puhul, kes asub tööle eas, mis on lähemal eale, mil ta saab oma pensioniõigusi kasutada. Lisaks jätab see isik ülekantud kapitali ühenduse eelarvesse kauemaks kui pensionieale lähemal olev ametnik. Teisisõnu mõjutavad sellised tegurid, nagu teenistusaeg töölevõtmise kuupäevast pensionile mineku kuupäevani ja ühenduse vanaduspensioni saamise tõenäoline kestus statistiliste andmete alusel arvutatuna otseselt ühenduse finantsvastutust iga üksiku asjaomase ametniku ees ning ühenduse pensionisüsteemi usaldusväärse finantsjuhtimise tagamiseks tuleb neid tegureid arvesse võtta ja õigesti hinnata. Nõukogu võtab seega ümberarvutusvalemis õigesti arvesse ametniku vanuse ja sooga seotud kindlustusmatemaatilisi tegureid.”

37.

Kõnealuse kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses väidab M.-L. Lindorfer sisuliselt seda, et eespool kokkuvõtlikult esitatud või osundatud punktides ei kohaldanud Esimese Astme Kohus diskrimineerimise keeldu õigesti (viidates muu hulgas EÜ artiklile 141) ega põhjendanud nõuetekohaselt oma järeldusi. Apellant esitab nimetatud väited iga asjaomase punkti kohta eraldi. Nõukogu käsitleb nimetatud punkte koos, vastates esmalt diskrimineerimise keeldu puudutavale väitele ja seejärel ebapiisavat põhjendamist puudutavale väitele.

38.

Apellatsioonimenetluses ei ole Euroopa Kohtu ülesanne vaadata läbi kohtuasi tervikuna või uurida omal algatusel kohtuotsuse asjaolusid, mida apellant ei ole vaidlustanud, v.a avaliku korraga seotud küsimused. Pigem on Euroopa Kohtu ülesanne uurida apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud väiteid ja teha kindlaks, kas need on põhjendatud.

39.

Võttes arvesse seda, kuidas apellandi ja vastustaja väited on esitatud, on mul käesolevas kohtuasjas raske viimati nimetatud põhimõtet rangelt järgida. Eelistan uurides, kas apellant on tuvastanud Esimese Astme Kohtu poolseid õigusnormide rikkumisi või puudusi põhjendustes, apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud väidete ülesehitust mõnevõrra muuta.

40.

Sisuliselt väitis M.-L. Lindorfer esimeses kohtuastmes, et rakendussätted sisaldavad õigusvastast diskrimineerimist soo, vanuse ja kodakondsuse alusel (niivõrd kuivõrd viimase tõttu võidakse eri omavääringuid kohelda erinevalt) ja diskrimineerimist, mis tuleneb sellest, et vanus ja palk määratakse eri ajahetkedel vastavalt sellele, kumba ümberarvutusvalemit kasutatakse. Nüüd väidab ta, et vaidlustatud kohtuotsuses esinevad puudused seoses kõikide nimetatud väidetega. Käsitlen neid järjekorras.

41.

Apellatsioonkaebuses viitab M.-L. Lindorfer EÜ artiklile 141 ja mitmesugustele võrdset kohtlemist käsitlevatele nõukogu direktiividele. Samuti väidab ta, et rikutud on diskrimineerimise keelu üldpõhimõtet (võrdse kohtlemise või võrdõiguslikkuse põhimõtet), millele ta rajas oma hagi Esimese Astme Kohtus.

42.

Võrdne kohtlemine on üks aluspõhimõtteid, mida kaitseb ühenduse õiguskord ja mille konkreetseks väljenduseks on EÜ artikkel 141. ( 12 ) Kõnealuses artiklis sisalduv võrdse tasustamise põhimõte on ilmselgelt asjakohane M.-L. Lindorferi väidete seisukohast, sest pension on edasilükatud tasu, mida makstakse varasema töösuhte alusel. ( 13 ) Kuigi kõnealuse asutamislepingu artikliga pannakse kohustus pigem liikmesriikidele kui ühenduse institutsioonidele, on selge, et õigus oleks lubamatult ebajärjekindel, kui institutsioonidele oleks lubatud diskrimineerimine, mis on liikmesriikidele keelatud.

43.

Lisaks ütles Euroopa Kohus kohtuotsuses Razzouk ja Beydoun, ( 14 ) et „ühenduse institutsioonide […] ja nende töötajate […] vahelistes suhetes ei piirdu võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevad nõuded mingil juhul [EÜ artiklist 141] või kõnealuses valdkonnas vastu võetud ühenduse direktiividest tulenevate nõuetega.” Kohtuotsuses Weiser ( 15 ) kinnitas Euroopa Kohus, et üldpõhimõtet tuleb järgida eelkõige seoses pensioniõiguste ühenduse pensioniskeemi ülekandmist reguleerivate eeskirjade puhul.

44.

Veelgi asjakohasem on personalieeskirjade artikli 1a lõikes 1 sätestatud sõnaselge nõue tagada ametnike „võrdne kohtlemine, ilma et […] arvestataks […] sugu […]”, ( 16 ) kuigi kohtumenetluses ei ole sõnaselgelt kõnealusele sättele tuginetud.

45.

Väidetav diskrimineerimine tuleneb kindlustusmatemaatiliste väärtuste kohaldamisest, mis toimivad naiste kahjuks, sest statistiliselt on naiste keskmine eluiga meeste omast pikem.

46.

Oma otsuse punktis 83 leidis Esimese Astme Kohus, et erinev kohtlemine oli objektiivselt põhjendatud vajadusega tagada pensioniskeemi usaldusväärne finantsjuhtimine ja sel eesmärgil arvutustes kasutatav tegur on hüvitiste maksmise tõenäoline kestus, mis on statistika kohaselt naiste puhul pikem.

47.

M.-L. Lindorfer väidab, et töötava ametniku palgast mahaarvestatavate maksete puhul sellist meeste ja naiste erinevat kohtlemist ei toimu. Ka nimetatud maksete arvutamisel tuleb silmas pidada usaldusväärset finantsjuhtimist, võttes arvesse kindlustusmatemaatilist hinnangut. ( 17 ) Järelikult ei nõua pensioniskeemi usaldusväärne finantsjuhtimine mees- ja naisametnike erinevat kohtlemist seoses teistest pensioniskeemidest pensioniõiguste ülekandmisena tehtud maksetega.

48.

Olen põhimõtteliselt selle väitega nõus.

49.

Esiteks ei saa usaldusväärse finantsjuhtimise vajadus, mille puhul võetakse arvesse pensionide maksmise tõenäolist kestust, iseenesest nõuda erinevat kohtlemist seoses pensioniõiguste ülekandmisega. Kui mis tahes vanuses meeste ja naiste erinevad kindlustusmatemaatilised väärtused ühtlustada, et saada mõlema soo suhtes kohaldatav ühine kindlustusmatemaatiline väärtus, nagu tehakse maksemäärade korrigeerimisel, oleks meeste täiendav pensioniõiguslik staaž ülekantud summa kohta veidi lühem ja naiste oma veidi pikem kui praegu, kuid pensioniskeemi tulud ja kulud jääksid samaks. ( 18 )

50.

Teiseks, isegi kui meeste ja naiste maksete ja hüvitiste erinevat suhet põhjendaks erinevused eeldatavas elueas, ei kehtiks selline põhjendus ainult ühe makseliigi suhtes, välja arvatud juhul, kui tõendatakse, et kaks makseliiki on objektiivselt erinevad ja seetõttu kehtib põhjendus ainult ühe suhtes.

51.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82 on üksnes tõdetud, et mujal omandatud pensioniõigused üle kandnud ametnik on objektiivselt erinevas olukorras kui ametnik, kes teeb ühenduse pensioniskeemi makseid seetõttu, et ta on mõne institutsiooni teenistuses. Nõustun M.-L. Lindorferi väitega, et see selgitus ei ole piisav.

52.

Kuigi võib olla õige, et pensioniõiguste ülekandmine on palgast kinni peetud maksetest objektiivselt erinev, ei ole ei vaidlustatud kohtuotsuses ega ka nõukogu väidetes selgitatud, kuidas on selline erinevus seotud mees- ja naisametnike olukordade eristamisega.

53.

Järelikult ei õigusta asjaolu, et naistele makstakse hüvitisi tõenäoliselt pikema aja jooksul kui meestele, piisavalt soost olenevate kindlustusmatemaatiliste tegurite kohaldamist ainult pensioniõiguste ülekandmise suhtes ja Esimese Astme Kohtu vastava järeldusega ei saa nõustuda.

54.

Lisaks on väga selget sugupoolte võrdse kohtlemise nõuet arvesse võttes minu arvates erinevaks kohtlemiseks vaja tõesti väga mõjuvat põhjust ja kahtlen, kas see üldse on õiguslikult põhjendatav.

55.

See ei ole mitte kaudne diskrimineerimine, vaid otsene sooline diskrimineerimine. Teisisõnu on ainus nende kahe kategooria liikmeid eristav kriteerium nende sugu; erinev kohtlemine ei tulene muudest omadustest, mis võivad peamiselt või ülekaalukalt, kuid mitte eranditult ühest või teisest soost isikut iseloomustada.

56.

Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole erinev kohtlemine soo alusel õigusvastane diskrimineerimine, kui see on „õigustatud objektiivsete asjaoludega, mis ei seondu soolise ebavõrdsusega”. ( 19 ) On selge, et see saab nii olla üksnes kaudse diskrimineerimise korral, mitte siis, kui tegemist on otsese soolise diskrimineerimisega. ( 20 )

57.

Nagu Ameerika Ühendriikide Ülemkohus sedastas kohtuotsuses Manhart, ( 21 ) mille asjaolud on käesoleva kohtuasja asjaoludega paljuski võrreldavad, et „ei saa öelda, et ainult sool põhinev kindlustusmatemaatiline eristamine „põhineb mõnel muul teguril kui sool”. See põhineb just nimelt sool.”

58.

Kõnealuses kohtuasjas rõhutati, et selliste juhtumite puhul on tegemist üldistusega, mis „vastab vaieldamatult tõele: naised kui kategooria elavad meestest kauem. […] Samas on siiski tõsi, et mitte kõigil vastavasse kategooriasse kuuluvatel üksikisikutel ei ole kategooria keskmisele esindajale iseloomulikke omadusi. Paljude naiste eluiga on keskmise mehe omast lühem ja paljud mehed elavad keskmisest naisest kauem.” ( 22 )

59.

Teisisõnu omistatakse kõnealuse diskrimineerimise puhul üksikisikule selle kategooria keskmised omadused, kuhu ta kuulub. Minu arvates ei saa kuidagi väita, et sellised keskmised omadused on üksikisiku suhtes „objektiivsed”. Sellise diskrimineerimise puhul põhjustab vastuseisu (ja on seega keelatud) tuginemine omadustele, mis on ekstrapoleeritud kategoorialt üksikisikule, selle asemel et kasutada omadusi, mis tegelikult üksikisikut teistest eristavad ja võivad õigustada erinevat kohtlemist.

60.

Sellisest diskrimineerimisest selgema pildi saamiseks võib abiks olla, kui kujutleda olukorda (mis võib olla täiesti usutav), kus statistilised andmed näitavad, et ühe rahvusrühma liikmete keskmine eluiga on teise rahvusrühma liikmete keskmisest elueast pikem. Sellise erinevuse arvessevõtmine ühenduse pensioniskeemi maksete ja hüvitiste suhte kindlaksmääramisel oleks vastuvõetamatu ja etnilise päritolu asemel soo kriteeriumi kasutamine ei ole minu arvates sugugi vastuvõetavam. ( 23 )

61.

Samuti kui tulla tagasi mõiste „pension kui edasilükatud tasu” juurde, ei oleks vastuvõetav tabelite koostamine, kus on andmed meeste ja naiste vastava teenistusaja keskmise pikkuse kohta ühenduse institutsioonides, ja ühest soost isikutele kõrgema palga maksmine kui teisest soost isikutele ettekäändel, et muidu saaksid nad oma teenistusaja jooksul kokku vähem tasu kui teisest soost isikud. See ei oleks mitte ainult isikute ebaõiglane diskrimineerimine nende kategooria keskmiste väärtuste alusel, vaid tähendaks ka seda, et võrdset tööd ei väärtustata võrdselt. Samas on tegemist põhjendusega, mis on üsna sarnane pensioniõiguste (või edasilükatud tasu) ühenduse pensioniskeemi ülekandmise erineva kohtlemise põhjendusega.

62.

On tõsi, et teatud ühenduse sätted, mis keelavad ebavõrdse kohtlemise konkreetsetes valdkondades, teevad keelust erandi teatud konkreetset liiki kohtlemisele. Viidatud direktiividest lubab direktiiv 86/378 kohelda erinevalt kindlaksmääratud hüvitistega kogumispensioni skeemidega seotud pensioniõiguste ülekandmist. ( 24 )

63.

Isegi kui nimetatud direktiiv ise oleks kohaldatav (see on adresseeritud liikmesriikidele ja seda kohaldatakse kutsealaste sotsiaalkindlustusskeemide suhtes), ei saaks erandit siiski kohaldada, sest ühenduse pensioniskeem ei ole kogumisskeem.

64.

Mulle näib, et soolise diskrimineerimise keeld on igal juhul nii fundamentaalne, ( 25 ) et kõiki sellest tehtavaid erandeid tuleb tõlgendada väga kitsalt ja neid võib kohaldada üksnes sõnaselgelt sätestatud piiratud valdkondades. Vastupidi direktiivis 86/378 nimetatud olukorrale ei ole käesoleval juhul sellist sõnaselget luba antud ja samuti ei ole sellele rakendussätetes ühtegi põhjendust esitatud.

65.

Lõppkokkuvõttes ei saa ma nõustuda nõukogu väitega, et kõnealuse erineva kohtlemise kaotamine oleks meeste diskrimineerimine, sest pensionile jäänud meesametnikud kui kategooria saaksid lühema eluea tõttu ühenduse pensioniskeemi ülekantud sama suure summa eest kokku vähem pensioni kui pensionile jäänud naisametnikud (eeldusel, et kõik muud tegurid on samad).

66.

Esiteks tuleks sama arutluskäiku (kui see on tõene) kohaldada ka töötavate ametnike palgast maha arvestatud maksete suhtes, st naistöötajate palgast tuleks maha arvestada suurem protsent, ja minu arvates ei pidanud nõukogu seda silmas.

67.

Veelgi olulisem on siiski asjaolu, et nõukogu ajab pensioniskeemi kulud segamini pensionisaajate hüvitistega ja see on peamine viga nii nõukogu väites kui ka vaidlustatud kohtuotsuses.

68.

Ei saa eitada, et pensioni maksmise lõplikud kulud on seda suuremad, mida kauem pensionisaaja elab (vastupidi ühekordsele väljamaksele pensionile jäädes, mida ühenduse pensioniskeem ei võimalda). Kuna naiste keskmine eluiga on meeste omast pikem, on tõenäoline, et kategooriana toovad nad pensioniskeemile kaasa rohkem kulusid. Kõikidele mõlemast soost pensionisaajatele makstakse pensioni siiski kuni elu lõpuni. Selle väärtus sõltub täielikult summast, mis makstakse välja nädalas, kuus või aastas, kuna selle eesmärk on tagada teatud regulaarne sissetulek pensionisaaja ( 26 ) elu lõpuni. Seega ei ole pensionisaaja surmani makstud kogusumma üldse oluline.

69.

Seetõttu olen arvamusel, et vaidlusalused nõukogu rakendussätete sätted on sooliselt diskrimineerivad ja õigustamatud. Need rikuvad nii võrdõiguslikkuse üldpõhimõtet kui ka selle konkreetseid väljendusi – võrdse tasustamise põhimõtet ja personalieeskirjade artikli 1a lõikes 1 sätestatud nõuet kohelda ametnikke võrdselt, ilma et arvestataks nende sugu – ja sellega seoses tuleks toetada M.-L. Lindorferi esialgset väidet õigusvastasuse kohta.

70.

Lõpetuseks peaksin siiski selgitama, et eespool toodud analüüs käsitleb personalieeskirju ja ühenduse pensioniskeemi. Kuigi paljud seisukohad on üldkohaldatavad, ei saa välistada, et teistsuguses olukorras võivad need viia teistsuguste järeldusteni. Riiklike pensioniskeemide suhtes kohaldatakse pigem neid eeskirju, mis on sätestatud nimetatud direktiivides, mitte personalieeskirjades, ja tõenäoliselt rahastatakse neid ühenduse pensioniskeemist erinevalt; minu arvates ei muuda minu analüüs küsitavaks näiteks kohtuasjades Coloroll ( 27 ) või Neath ( 28 ) tehtud otsuseid. Veelgi vähem puudutab see liiklus- ja elukindlustuse valdkondi, kus võidakse arvesse võtta täiesti erinevaid tegureid.

71.

M.-L. Lindorferi väide käsitleb asjaolu, et vanemate ametnike puhul kohaldatakse alati suuremaid ja seega nende jaoks vähem soodsaid kindlustusmatemaatilisi väärtusi, ( 29 ) mis on võrreldav eespool käsitletud soolise diskrimineerimise küsimusega.

72.

Kindlustusmatemaatiliste väärtuste suurenemise tõttu ea kasvades on olukorras, kus riiklikust pensioniskeemist kantakse ühenduse pensioniskeemi üle sama suur summa, ja muud asjaolud, nagu sugu ja palgaaste on samad, vanemate ametnike täiendav pensioniõiguslik staaž lühem ja seega on ka nende pension väiksem kui noorematel ametnikel. Kui kasutada näiteks kõnealuseid kindlustusmatemaatilisi väärtusi ja vaidlusaluste rakendussätete artikli 10 lõikes 3 esitatud valemit, ( 30 ) on ühenduse pensioniskeemi 100000 eurot üle kandnud 35-aastase naise teoreetiline pension 9032 eurot ja sama suure summa üle kandnud 55-aastase naise teoreetiline pension 6664 eurot. ( 31 )

73.

Oma otsuse punktis 83 leidis Esimese Astme Kohus, et sellist erinevat kohtlemist õigustavad peamiselt tegurid, mis otseselt mõjutavad ühenduse finantskohustust iga üksiku ametniku vastu, mida tuleb arvesse võtta usaldusväärse finantsjuhtimise tagamiseks. Esimese Astme Kohtu järeldused selle kohta tulenevad punktis 82 esitatud seisukohast, mille kohaselt on pensioniõigused ühenduse pensioniskeemi üle kandnud ametniku olukord objektiivselt erinev sellise ametniku olukorrast, kes teeb ühenduse pensioniskeemi makseid seetõttu, et ta on mõne institutsiooni teenistuses.

74.

M.-L. Lindorferi väide langeb suures osas kokku soolist diskrimineerimist käsitlevate väidetega: Esimese Astme Kohus ei selgitanud, miks on eespool nimetatud tegurid asjakohased, ja kui nad on asjakohased, siis kuidas tuleks objektiivselt eristada kapitali ülekandmisena tehtud makseid ja palgast kinni peetud makseid, kuna kindlustusmatemaatilisi väärtusi kasutatakse üksnes esimesest tulenevate hüvitiste arvutamisel.

75.

Käsitlesin nimetatud väiteid juba seoses soolist diskrimineerimist õigustavate asjaoludega ja mitmes osas on analüüs võrreldav ealise diskrimineerimise küsimusega.

76.

Kõige olulisem on asjaolu, et igas vanuses ametnikke koheldakse seoses palgast kinnipeetavate pensionimaksetega võrdselt. Et põhjendada vanusel põhinevat erinevat kohtlemist pensioniõiguste ühenduse pensioniskeemi ülekandmise puhul, tuleks tõendada, et nimetatud ülekandmine ja palgast kinnipeetud maksed on objektiivselt erinevad.

77.

Esimese Astme Kohtu arutluskäigus loetletud tegurid on järgmised: i) ülekantud kapitali ühenduse eelarvesse kuulumise tõenäoline kestus, ii) ametniku eeldatav tõus karjääriredelil, iii) kõnealuste hüvitiste väljamaksmise tõenäosus ja iv) selle ajavahemiku pikkus, mille jooksul nimetatud makseid tõenäoliselt tehakse.

78.

Nimetatud neljast tegurist kolmanda ja neljanda saab selgelt seostada kindlustusmatemaatilistes väärtustes kajastuvate eeldatavat eluiga käsitlevate statistiliste andmetega ja need on olulised ühenduse pensioniskeemi tulevaste kohustuste hindamise puhul. Vaidlustatud kohtuotsuses pole aga öeldud, miks need võivad olla olulised just pensioniõiguste ülekandmise puhul, mitte aga palgast kinnipeetud maksete puhul; mulle tundub küsitav, kas sellise eristamise põhjused on ikka objektiivsed, mitte poliitilised.

79.

Ametniku tõenäoline tõus karjääriredelil (ii) on tegur, mis võib mõjutada lõplikult väljamakstava pensioni kogumaksumust, sest pension moodustab protsendi lõplikust palgast. Pole siiski kindel, et kui kõik teised ülekandmise arvutamisel kasutatavad tegurid on võrdsed, ( 32 ) siis on kõrgemas vanuses tööle võetud ametniku lõplik palk suurem. Pigem on nooremal ametnikul tänu pikemale töötamise ajale võimalus saavutada kõrgem palk ja seega saada rohkem pensioni. Asjaolu, et pikema karjääri puhul tuleb palgast kinni pidada rohkem makseid, ei ole riiklikest pensioniskeemidest pensioniõiguste ülekandmisel oluline, sest esimesega määratud pensioniõigusliku staaži pikkus ei sõltu mingil viisil viimase alusel määratud täiendavast pensioniõigusliku staaži pikkusest.

80.

Lõpuks kahtlen ülekantud kapitali ühenduse eelarvesse kuulumise tõenäolise kestuse (i) asjakohasuses. Rahalise fondi puudumisel on raske teha järeldusi selle kapitali põhjal, mis on eelarve kasutada, mille tulud ja kulud peavad olema tasakaalus ( 33 ) ja mille suhtes kohaldatakse aastasuse põhimõtet, mis sisuliselt tähendab, et tulud ja eraldised otsustatakse kord aastas. ( 34 )

81.

Tuleb siiski tunnistada, et ühelt poolt kujutavad ühenduse eelarvesse üle kantud pensioniõigused endast tegelikku tulu, vastupidi palgast kinni peetud maksetele, mille puhul on tegemist lihtsalt kulude vähendamisega, ja et teiselt poolt ei ole eelarve tasakaalustamise nõue ja aastasuse põhimõte nii ranged, et need välistaksid summade ülekandmise järgmisesse aastasse. ( 35 ) Seetõttu on olemas teatud kapital, mida saab investeerida ja järgmisesse aastasse üle kanda, nii et oleks teada millised makstud summad jäävad eelarve kasutada pikema või lühema ajavahemiku vältel.

82.

Kuigi Esimese Astme Kohtu sellise arutluskäigu võib vaidlustada üksikasjalikuma finantsanalüüsiga, ei ole M.-L. Lindorfer minu arvates seda teinud.

83.

Lisaks on minu meelest vaja kaaluda vanuselise diskrimineerimise ja selle keelu iseloomu võrreldes soolise diskrimineerimisega.

84.

Sugu on peamiselt kahetine kriteerium, samas kui vanus on punkt skaalal. Seega on kindlustusmatemaatilistel tabelitel põhinev sooline diskrimineerimine eriti räige diskrimineerimise vorm, millega kaasneb ulatuslik üldistamine, samas kui ealist diskrimineerimist saab järgustada ja see võib tugineda täpsemale üldistamisele.

85.

Lisaks peetakse õiguses ja ühiskonnas üldiselt sugude võrdset kohtlemist peamiseks ja ülimuslikuks põhimõtteks, mida tuleb järgida ja kohaldada alati kui võimalik, samas kehtivad vanuselise võrdse kohtlemise puhul paljud tingimused ja erandid, nagu mitmesugused vanusepiirangud, mis on sageli õiguslikult siduvad ja mida ei peeta mitte ainult vastuvõetavaks, vaid ka kasulikuks ja vahel ka vältimatult vajalikuks.

86.

Vanus on eelkõige pensioniskeemidele loomupäraselt omane kriteerium ja sellega seoses on teatud vanusel põhinev eristamine vältimatu.

87.

Peale selle, et ühenduse õiguses on vanuselise diskrimineerimise keeld sätestatud palju enamates sätetes ja piirangutes kui sooline diskrimineerimine, on see ka palju hilisem nähtus.

88.

Kui meestele ja naistele võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõte sisaldus juba 1957. aastal sõlmitud algse EMÜ asutamislepingu artiklis 119 (praegu EÜ artikkel 141), siis esimest korda viidati vanuselisele diskrimineerimisele EÜ asutamislepingu artiklis 6a (praegu EÜ artikkel 13), mis võeti vastu 1997. aastal Amsterdami lepinguga, mis jõustus 1999. aastal. Lisaks võimaldab nimetatud säte nõukogul võtta sobivaid meetmeid diskrimineerimise, muu hulgas vanuselise diskrimineerimisega võitlemiseks.

89.

27. novembril 2000 võeti vastu tööalase võrdse kohtlemise direktiiv, ( 36 ) millega sätestati üldine tööalane diskrimineerimise keeld (muu hulgas ka vanuse alusel), kuid seda paljude piirangutega. ( 37 ) Sama aasta 7. detsembril keelati Nice’is 2000. aasta detsembris parlamendi, nõukogu ja komisjoni poolt pidulikult välja kuulutatud põhiõiguste harta ( 38 ) artikliga 21 igasugune diskrimineerimine mis tahes alustel, sh vanuse alusel. 1. mail 2004. aastal lisati personalieeskirjadesse eraldi vanuse alusel diskrimineerimise keeld. ( 39 )

90.

Tuleb siiski meeles pidada, et käesolevas kohtuasjas vaidlusalune otsus tehti3. novembril 2000. aastal, ( 40 ) seega enne kolme viimati nimetatud meedet.

91.

Eespool nimetatud kaalutlustest lähtudes olen seisukohal, et M.-L. Lindorfer on tuvastanud teatud puudusi Esimese Astme Kohtu põhjendustes seoses vanusest tuleneva erineva kohtlemisega, mida ülekantud pensioniõiguste arvutamisel kahtlemata tehti. Eelkõige tundub olevat raske õigustada nimetatud erinevust ametniku eeldatava tõusuga karjääriredelil, hüvitiste väljamaksmise tõenäosusega või maksete tegemise ajavahemiku tõenäolise pikkusega.

92.

Seoses ülekantud kapitali ühenduse eelarvesse kuulumise tõenäolise kestusega ei ole M.-L. Lindorfer minu arvates tõendanud, et õigustus ei pea paika, kuigi mõnesid kahtlusi selles küsimuses on avaldatud.

93.

Võttes arvesse seda võimalikku põhjendust koos asjaoluga, et vanuse alusel diskrimineerimine ei olnud vaidlusaluse otsuse tegemise ajal nii selgelt seadusega keelatud, nagu see on praegu, ei tuleks vaidlustatud kohtuotsust minu arvates selles osas tühistada. Samas ei tohiks eeldada, et praegust pensioniskeemi ei saa vaidlustada nüüd personalieeskirjades sisalduva selge vanuselise diskrimineerimise keelu alusel.

94.

Kui soodsama ümberarvutusvalemi (variant i ja variant ii) automaatne kasutamine annaks teatud omavääringutest konverteerimisel süstemaatiliselt rahaliselt soodsama tulemuse kui teistest omavääringutest konverteerimisel, oleks tegemist diskrimineerimisega kodakondsuse alusel. Kuigi mitte kõik teatud riigi vääringus summasid ülekandvad ametnikud ei ole selle riigi kodanikud, on väga tõenäoline, et enamik neist seda siiski on.

95.

M.-L. Lindorfer esitas Esimese Astme Kohtus sellise diskrimineerimise tõendamiseks võrdlustabelid. Nõukogu vaidlustas esitatud andmete täpsuse ja/või asjakohasuse ja vastas kirjalikult küsimustele, mis Esimese Astme Kohus selle kohta esitas.

96.

Seetõttu leidis Esimese Astme Kohus, et kõnealused tabelid olid vastuolulised ning käsitlesid olukordi, mis ei ole mõnes osas M.-L. Lindorferi olukorraga võrreldavad ega ole seega asjakohased. Samuti märkis Esimese Astme Kohus, et erineva kohtlemise põhjuseks olev vahetuskursi kõikumine on asjaolu, mida ühendus ei saa mõjutada.

97.

M.-L. Lindorfer väidab, et Esimese Astme Kohus jõudis faktide alusel ebaõigele järeldusele ja et tema põhjendused olid seega ekslikud. Tema esitatud võrdlust Hispaania ametniku tegeliku juhtumiga ei tohiks jätta arvesse võtmata, kuna vanus, sugu ja palgaaste olid erinevad. Oluline on pigem asjaolu, et kindlustusmatemaatiline väärtus ja ülekantud summa on peaaegu samad. Lisaks eiras Esimese Astme Kohus tema muljetavaldavaid arvutusi sama summa teistest vääringutest ülekandmise kohta.

98.

Nõustun Esimese Astme Kohtuga selles, et varieeruvate parameetrite kasutamise tõttu ei näita nimetatud tabelid selgelt erineva kohtlemise olemasolu või ulatust.

99.

Teisalt võib arvata, et Esimese Astme Kohus kui lõplik otsustaja faktilisi asjaolusid puudutavates vaidlustes oleks pidanud kõnealuseid andmeid hoolikamalt analüüsima, sest need viitavad kindlasti sellisele erinevale kohtlemisele.

100.

Lisaks tundub mulle, et mõned varianti i reguleerivad eeskirjad võivad olla küsitavad. Näiteks kui riiklikusse pensioniskeemi tehti makseid 1985.–1995. aastal, siis miks peaks arvesse võetama ajavahemikul 1972–1984 kehtinud vahetuskursse? Samuti on esmapilgul raske põhjendada seda eeskirja – kindlasti siis, kui tingimuseks on usaldusväärne finantsjuhtimine – mille kohaselt juhul, kui ühenduse pensioniskeemis keskmise vahetuskursi kohaldamise tulemusel saadud täiendav pensioniõiguslik staaž on riiklikus pensioniskeemis osalemise aastatest pikem, makstakse vastav ülemäärane osa ülekantud summast pärast konverteerimist lihtsalt asjaomasele ametnikule välja (nagu tehti M.-L. Lindorferi kirjeldatud Hispaania ametniku juhtumi puhul).

101.

Isegi siis kui M.-L. Lindorfer on tuvastanud ümberarvutamise meetodites puudusi, mille tõttu teatud vääringutest summade ülekandmine annab ametniku jaoks rahaliselt soodsama tulemuse kui teistest vääringutest ülekandmine ja isegi kui Esimese Astme Kohus ei uurinud nimetatud puudusi nii põhjalikult, kui oleks pidanud, ei ole minu arvates tegemist diskrimineerimisega, millele saaks vaidlustamisel tugineda.

102.

Nagu olen eespool rõhutanud, ( 41 ) on variant i asjaomasele ametnikule soodsam, kui riiklikus pensioniskeemis kasutatava valuuta väärtus on maksete tegemise ajal euro (või varem Belgia frangi) suhtes vähenenud, ja variant ii on soodsam juhul, kui riigi valuuta väärtus on suurenenud. Võib lisada, et kui väärtus ei muutu, ei ole kumbki variant teisest soodsam või ebasoodsam. Valikuvõimalus (või tegelikult soodsama variandi automaatne kohaldamine) tähendab, et kõikidel ametnikel on õigus valida kahest võimalusest soodsam.

103.

Diskrimineerimise olemus seisneb selles, et sarnaseid olukordi käsitletakse erinevalt või erinevaid olukordi ühetaoliselt ilma mingi objektiivse või asjakohase põhjenduseta. ( 42 ) Selleks et tugineda kaebuses diskrimineerimisele, tuleb minu arvates siiski ka tõendada, et asjaosaline on sattunud sellise kohtlemise tõttu ebasoodsasse olukorda.

104.

Nimelt see asjaolu, et M.-L. Lindorfer oleks sattunud ebasoodsasse olukorda variandi i kohaldamisel ja Hispaania ametnik, kelle olukorraga ta enda oma võrdleb, oleks ebasoodsamas olukorras variandi ii kohaldamisel, näitab ühelt poolt, et kahe olukorra vahel on tõepoolest objektiivsed ja olulised erinevused, ja teiselt poolt, et kumbki ei saa väita, et ta sattus ebasoodsamasse olukorda, sest mõlemaid koheldi soodsamalt.

105.

Lõpetuseks vaidlustab M.-L. Lindorfer selle, kuidas Esimese Astme Kohus käsitles tema väidet, et kahe variandi kasutamine muust vääringust ülekantava summa eurodesse ümberarvutamisel põhjustas põhjendamatut diskrimineerimist, sest variandi i puhul kasutatakse ametniku vanust ja palka ametisse nimetamise kuupäeval, samas kui variandi ii puhul kasutatakse vanust ja palka tegeliku ülekandmise kuupäeval. Viimasel juhul on vanus ja kindlustusmatemaatiline väärtus (V) kindlasti kõrgemad ja palk (T) võib olla suurem, mistõttu arvutuste lõplik tulemus on väiksem.

106.

Kuigi M.-L. Lindorfer näib väitvat, et nimetatud väidet vaidlustatud kohtuotsuses ei käsitletud, kinnitab nõukogu, et seda tehti punktis 89, kus rõhutati, et variandi i puhul arvestatakse ülekantud kogusummast maha lihtintress 3,5% aastas ametisse nimetamise ja eelmainitud summa tegeliku ülekandmise vahelise ajavahemiku eest (välja arvatud ajavahemikud, mille jooksul vastavalt riiklikule pensioniskeemile ülekantavat summat ei korrigeeritud või sellelt intresse ei kogunenud), ( 43 ) samas kui variandi ii puhul sellist intressi maha ei arvestata.

107.

Kui asi on nii, siis on selge, et kõrgema kindlustusmatemaatilise väärtuse ja võimaliku suurema palga arvessevõtmisest tulenev kahju on viimasel juhul oluliselt väiksem ja võib isegi muutuda eeliseks. Kuigi minu arvates ei ilmne rakendussätete artikli 10 lõigetest 2–4, et intress arvestatakse maha ainult variandi i kohaldamisel, põhines Esimese Astme Kohtu järeldus nõukogu poolt kirjalikule küsimusele antud vastusel ja seda M.-L. Lindorfer iseenesest ei vaidlusta.

108.

Nimetatud asjaoludele tuginedes leian, et M.-L. Lindorfer ei ole tuvastanud vaidlustatud kohtuotsuses ühtegi puudust seoses väidetava diskrimineerimisega, mis tuleneb asjaolust, et variandi i ja variandi ii puhul määratakse vanus ja palk eri ajahetkedel.

109.

Leian seega, et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on ebapiisavad selles osas, milles leiti, et tegemist ei olnud soolise diskrimineerimisega, ja et otsus tuleks selles osas tühistada.

110.

Kõik kohtuasja käsitlevad argumendid on esitatud ja menetlus on seega etapis, kus Euroopa Kohus võib teha lõpliku otsuse vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 61. Seetõttu peaks Euroopa Kohus kinnitama M.-L. Lindorferi väidet, et nõukogu rakendussätted on õigusvastased, kuna kindlustusmatemaatiliste väärtuste kasutamisega kaasneb sooline diskrimineerimine, ja tühistama vastavalt vaidlusaluse otsuse.

111.

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. M.-L. Lindorfer on nõudnud nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsioonimenetluses kantud kulude hüvitamist.

112.

Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku: