1

Menetlusse astujad José Matías Abril Sánchez ja Pedro Ricote Saugar esitasid 3. mail 1999 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) alusel ühenduse kaubamärgi taotluse. Asjaomane taotlus oli koostatud hispaania keeles.

2

Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on alljärgnev kujutismärk:

3

Teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 38 ja 41 ning vastavad neis klassides alljärgnevatele kirjeldustele:

4

Ühenduse kaubamärgi taotlus avaldati 29. novembri 1999. aasta Bulletin des marques communautaires’is (Ühenduse Kaubamärgibülletään) nr 95/99.

5

Hageja Hispaania äriühing El Corte Inglés esitas 18. veebruaril 2000 taotletud kaubamärgi registreerimisele kõikide registreerimistaotluses loetletud teenuste osas vastulause.

6

Vastulausemenetluse keel oli inglise keel.

7

Vastulause tugines alljärgnevatele varasematele kaubamärkidele:

—

järgmised kujutismärgid, mille kohta on olemas Hispaania registreeringud nr 2 163 613 (teenuste „telekommunikatsioonid” jaoks, mis kuuluvad klassi 38) ja nr 2 163 616 (teenuste „haridus ja meelelahutus” jaoks, mis kuuluvad klassi 41), mida taotleti 22. mail 1998, ja Hispaania registreeringud nr 2 035 514 (kaupade „rõivad, jalatsid, peakatted” jaoks, mis kuuluvad klassi 25), nr 2 035 507 (kaupade „valgustus-, kütteseadmed, aurugeneraatorid; toiduainete kuumtöötlusseadmed, jahutusseadmed; kuivatus-, ventilatsiooni-, veevarustus- ja sanitaarseadmed” jaoks, mis kuuluvad klassi 11), nr 2 035 505 (kaupade „käsi-tööriistad ja käsi-töövahendid; noad, kahvlid, lusikad; terarelvad; habemenoad” jaoks, mis kuuluvad klassi 8) ja nr 2 035 508–2 035 513, mida taotleti 19. juunil 1996:

—

järgmised kujutismärgid, mille kohta on olemas Hispaania registreeringud nr 1 236 024 (kaupade „meeste-, naiste- ja lasterõivad; jalatsid” jaoks, mis kuuluvad klassi 25) ja nr 1 236 025 (kaupade „võimlemis- ja spordiriistad (v.a rõivad ja jalatsid); mängud ja mänguasjad” jaoks, mis kuuluvad klassi 28), mida taotleti 23. veebruaril 1988, ja Hispaania registreering nr 1 282 250 (kaupade „nahk, tehisnahk ja nendest valmistatud tooted, mis ei kuulu teistesse klassidesse; loomanahad; reisikohvrid, reisikastid; päikese- ja vihmavarjud, jalutuskepid; piitsad, hobuseriistad ja sadulsepatooted” jaoks, mis kuuluvad klassi 18), mida taotleti 3. novembril 1988:

—

järgmised kujutismärgid, mille kohta on olemas Hispaania registreering nr 2 227 732, mida taotleti 16. aprillil 1999, ning Hispaania registreeringute nr 2 227 731 (kaupadele „paber, papp ja nendest valmistatud tooted, mis ei kuulu teistesse klassidesse; trükised; ajalehed ja perioodika, raamatud; köitematerjal; fotod; kirjatarbed; kantseleiliimid; kunstnikutarbed; pintslid; kirjutusmasinad ja kantseleitarbed (v.a mööbel); õppematerjalid ja näitvahendid (v.a aparaadid); mängukaardid; trükitüübid; klišeed”, mis kuuluvad klassi 16) ja nr 2 227 734 jaoks 16. aprillil 1999 esitatud taotlused:

—

järgmine kujutismärk, mille kohta on olemas Ühendkuningriigi registreering nr 1 494 568 (kaupade „ülikonnad, kostüümid ja ülerõivad, mantlid, vihmakeebid, püksid, seelikud, lühikesed püksid, T-särgid, kudumid, džemprid, jakid, särkpluusid, sokid, kaelarätid ja -sallid, kindad, peapaelad, randmepaelad; kindad, sussid, saapad, spordijalatsid, mis kuuluvad klassi 25” jaoks, mis kuuluvad klassi 25), mida taotleti 18. märtsil 1992:

—

järgmised kujutismärgid, mille kohta on olemas Iirimaa registreering nr 153 228 (kaupade „rõivad, jalatsid, peakatted, mis kuuluvad klassi 25”, mis kuuluvad klassi 25), mida taotleti 13. märtsil 1992, ja Kreeka registreering nr 109 387 (kaupade „rõivad, sh saapad ja sussid” jaoks, mis kuuluvad klassi 25), mida taotleti 16. märtsil 1992:

—	järgmine kujutismärk, mille kohta on olemas ühenduse kaubamärgi nr 448 514 mitme klassidesse 3, 18 ja 25 kuuluva kauba jaoks 3. veebruaril 1997 esitatud taotlus:

—

järgmised kujutismärgid, mis on 20. märtsi 1883. aasta tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni (läbi vaadatud ja muudetud kujul, edaspidi „Pariisi konventsioon”) artikli 6bis tähenduses Hispaanias, Iirimaal, Kreekas ja Ühendkuningriigis üldtuntud ning hõlmavad kõiki klassidesse 18, 25, 38 ja 41 kuuluvaid kaupu ja teenuseid:

8

Vastulause toetuseks tugineti määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktidele a ja b ning lõikele 5.

9

Ühtlustamisamet teavitas 20. märtsi 2000. aasta faksiga hagejat sellest, et viimane ei olnud nõuetekohaselt määratlenud kõiki oma varasemate kaubamärkidega kaitstud kaupu ja teenuseid. Ühtlustamisamet andis hagejale kahekuise tähtaja selle puuduse kõrvaldamiseks.

10

Hageja täpsustas 21. märtsil 2000 ühtlustamisametile saadetud ingliskeelses kirjas Hispaania registreeringutega nr 2 035 505, nr 2 035 507, nr 2 035 514, nr 456 466, nr 1 236 024, nr 1 236 025, nr 1 282 250, nr 2 227 731, nr 2 163 613 ja nr 2 163 616, Kreeka registreeringuga nr 109 387, Ühendkuningriigi registreeringuga nr 1 494 568 ja Iirimaa registreeringuga nr 153 228 hõlmatud kaubad ja teenused.

11

Hageja lisas sellele kirjale ka Hispaania kaubamärkide nr 2 035 505, 2 035 507, 2 035 514, 1 236 024, 1 236 025 ja 1 282 250 registreerimistunnistuste või registreeringu pikendamise tunnistuste hispaaniakeelsed ärakirjad ning nende tõlke inglise keelde; Hispaania kaubamärgi nr 456 466 registreerimistaotluse ning selle kaubamärgiõiguse hagejale üleandmise akti koos tõlgetega inglise keelde; Hispaania kaubamärgi nr 2 227 731 registreerimistaotluse vormi ärakirja koos tõlkega inglise keelde; Ühendkuningriigi registreerimistunnistuse nr 1 494 568 ja Iirimaa registreerimistunnistuse nr 153 228 ärakirjad inglise keeles; Kreeka registreerimistunnistuse nr 109 387 teise lehekülje ärakirja koos tunnistuse tervikliku tõlkega inglise keelde; Hispaania kaubamärkide nr 2 163 613 ja nr 2 163 616 registreerimistaotluste vormi ärakirja, milles nimetatakse asjaomased teenused hispaania keeles ja neid puudutavad Hispaania registreerimisotsuste ärakirjad, milles viidatakse vastavalt klassidele 38 ja 41, kuid ei nimetata nende registreeringutega hõlmatavaid teenuseid, koos nende otsuste tõlkega inglise keelde.

12

Ühtlustamisamet andis 7. augusti 2000. aasta faksiga hagejale teada esiteks sellest, et Hispaania registreeringuid nr 2 035 508–2 035 513, nr 2 227 732 ja nr 2 227 734 ei võeta arvesse, kuna nendega hõlmatavad kaubad ja teenused ei ole vastulausemenetluse keeles täpsustatud ning teiseks, et hagejal on vastulause toetuseks faktiliste asjaolude, tõendite ja märkuste esitamiseks aega kuni 17. detsembrini 2000. Ühtlustamisamet märkis asjaomases faksis ka seda, et kõik dokumendid tuleb esitada vastulausemenetluse keeles või neile peab olema lisatud tõlge, samuti tuleb esitada kõigi nende tõendite tõlge, mis juba kuuluvad toimiku juurde ja mis ei ole vastulausemenetluse keeles. Ühtlustamisamet märkis lõpuks, et menetluskeelde tõlkimata dokumente nagu ka ilma originaaldokumendi ärakirjata esitatud tõlkeid ei võeta arvesse.

13

Sellele faksile lisati selgitav märkus „Teave tõendite kohta”, milles täpsustati eelkõige seda, et esitada tuleb kogu varasemaid kaubamärgiõigusi puudutav formaalne ja sisuline teave ning eelkõige andmed teabe väljastanud ametiasutuste, hõlmatud kaupade ja teenuste, registreeringu kuupäeva ning kaubamärgiõiguste omaniku kohta. Kõnealuses märkuses oli kirjas ka see, et isegi esitatud dokumentide standardsõnastus peab olema tõlgitud.

14

Menetlusse astujad esitasid 3. oktoobril 2000 märkused vastulause kohta ning piirasid teenuseid, mille jaoks nad kaubamärgi BoomerangTV registreerimist taotlesid, klassi 41 kuuluvate teenustega, mis vastavad järgmisele kirjeldusele: „filmistuudiod ja filmilindistamine; videofilmide laenutus; meelelahutusvõistluste korraldamine; televisiooni- ja raadioprogrammide montaaž; filmitootmine”.

15

Ühtlustamisamet teavitas 20. novembri 2000. aasta faksiga hagejat sellest piiramisest, küsides, kas viimane soovib oma vastulause juurde jääda ja pikendas 7. augusti 2000. aasta faksis märgitud tähtaega 20. jaanuarini 2001.

16

Hageja teavitas 19. jaanuari 2001. aasta faksiga ühtlustamisametit sellest, et ta jääb oma vastulause juurde eelkõige põhjusel, et kui ka piiratakse teenuseid, mille jaoks registreerimist taotletakse, ei võimalda see ikkagi vältida talle kuuluva kaubamärgiga nr 2 163 616 segiajamise tõenäosust. Hageja esitas ka hulga dokumente, millega ta soovib tõendada oma varasemate kaubamärkide mainet. Samal päeval esitasid menetlusse astujad uued märkused, väites eelkõige seda, et hageja ei olnud oma varasemate kaubamärkide kasutamise kohta tõendeid esitatud.

17

Vastulausete osakond lükkas 29. novembri 2002. aasta otsusega vastulause tagasi. Vastulausete osakond leidis nimelt, et hageja ei olnud esitanud nende kaupade ja teenuste nimekirja, mida Hispaania kaubamärgid nr 2 035 508–2 035 513, nr 2 227 732 ja nr 2 227 734 hõlmavad, olgugi et tal oli palutud seda teha, ning seega leidis vastulausete osakond, et vastulause on vastuvõetamatu osas, milles see põhineb eelnimetatud kaubamärkidel. Peale selle nentis vastulausete osakond, et vastulause on põhjendamatu osas, milles see tugineb varasematele kaubamärgiõigustele nr 2 163 613, nr 2 163 616, nr 456 466 ja nr 109 387, kuna nende õiguste olemasolu kohta ei olnud tõendeid esitatud. Vastulausete osakond märkis, et hageja ei olnud esitanud Hispaania registreerimistaotluste nr 2 163 613 ja nr 2 163 616 vormide tõlget inglise keelde — neid registreeringuid puudutavas osas ei olnud vastulausemenetluse keelde tõlgitud andmeid dokumente väljastanud ametiasutuste, registreeringute omanike, registreerimistaotluste kuupäeva ja numbri ning registreeringuga hõlmatavate teenuste täpse loetelu kohta —, ega ametlikku dokumenti Hispaania kaubamärgi nr 456 466 registreerimiskuupäeva või registreeringu kehtima hakkamise kuupäeva kohta, ametlikku dokumenti Kreeka registreeringu nr 109 387 omaniku, registreerimistaotluse kuupäeva ja registreeringuga hõlmatavate kaupade kohta ning asjaomase tähise kujutist.

18

Peale selle leidis vastulausete osakond, et hageja ei olnud esitanud piisavalt tõendeid selle kohta, et tema kaubamärgid on Hispaanias, Iirimaal, Kreekas ja Ühendkuningriigis üldtuntud Pariisi konventsiooni artikli 6 bis tähenduses ning et vastulause oli ka seetõttu põhjendamatu.

19

Lõpuks leidis vastulausete osakond, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktide a ja b ning artikli 8 lõike 5 kohaldamise tingimused ei ole täidetud eelkõige seetõttu, et varasemad kaubamärgiõigused, mille olemasolu on hageja tõendanud (Hispaania registreeringud nr 2 035 505, 2 035 507, 2 035 514, 1 236 024, 1 236 025, 1 282 250 ja 2 227 731, Ühendkuningriigi registreering nr 1 494 568 ja Iirimaa registreering nr 153 228 ning ühenduse kaubamärgi taotlus nr 448 514), hõlmavad kaupu ja teenuseid, mis ei sarnane kaubamärgi BoomerangTV registreerimise taotlusega hõlmatud kaupade ja teenustega ning et esitatud tõendid ei ole varasemade kaubamärkide maine tõendamiseks piisavad.

20

Hageja esitas 24. jaanuaril 2003 ühtlustamisametile vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse. Ta lisas kaebusele väljavõtted Oficina Española de Patentes y Marcas (Hispaania patendi- ja kaubamärgiamet, edaspidi „OEPM”) andmebaasist Sitadex, mis puudutasid Hispaania registreeringuid nr 2 163 613, 2 163 616 ja 456 466 ning menetlusse astuja Hispaania registreeringut nr 2 184 868 koos tõlkega inglise keelde ning ajakirjanduses ilmunud artikli tema majandustegevuse ulatuse ja mitmekülgsuse kohta Hispaanias.

21

Ühtlustamisameti teise apellatsioonikoja 1. oktoobri 2003. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) jäeti kaebus rahuldamata. Esiteks jättis apellatsioonikoda oma otsustuspraktika ja Esimese Astme Kohtu praktika põhjal vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata dokumendid, mis esitati esimest korda kaebuse lisana. Teiseks jättis apellatsioonikoda muutmata vastulausete osakonna otsuse, mille kohaselt vastulause oli Hispaania registreeringutele nr 2 035 508–2 035 513, 2 227 732 ja 2 227 734 põhinevas osas vastuvõetamatu, kuna hageja ei olnud esitanud ühtki argumenti kummutamaks asjaolu, et ta ei ole nimetatud registreeringutega hõlmatud kaupu ja teenuseid täpsustanud. Kolmandaks leidis apellatsioonikoda, et redaktsioonis, mida kohaldatakse käesolevatele asjaoludele, lubavad komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189), eeskirja 16 lõiked 1–3, eeskirja 17 lõige 2 ja eeskirja 20 lõige 2 vastulausete osakonnal lükata vastulause tagasi põhjusel, et hageja ei ole vastulausemenetluse keeles esitanud vajalikke dokumente varasemate kaubamärgiõiguste nr 2 163 613 ja 2 163 616 olemasolu kohta. Neljandaks nõustus apellatsioonikoda vastulausete osakonna järeldustega, mille kohaselt esiteks ei ole Kreeka registreeringu nr 109 387 ja Hispaania registreeringu nr 456 466 olemasolu kohta tõendeid esitatud ja hageja ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis tõendaks vastupidist, ning teiseks ei piisa hageja esitatud tõenditest Pariisi konventsiooni artikli 6 bis tähenduses üldtuntud kaubamärkide kaitsele kehtestatud tingimuste täitmise tõendamiseks ja hagejal ei ole ühtegi argumenti, mis tõendaks vastupidist.

22

Vastulauset kontrollides tugines apellatsioonkoda seega üksnes Hispaania registreeringutele nr 2 035 505, nr 2 035 507, nr 2 035 514, nr 1 236 024, nr 1 236 025, nr 1 282 250 ja nr 2 227 731, Ühendkuningriigi registreeringule nr 1 494 568, Iirimaa registreeringule nr 153 228 ning ühenduse kaubamärgitaotlusele nr 448 514. Jätnud määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti a kohaldamata põhjusel, et ükski varasem kaubamärk ei ole taotletava kaubamärgiga identne, märkis apellatsioonikoda, et segiajamine määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses ei ole tõenäoline, kuna varasemate kaubamärkidega hõlmatavad kaubad ei ole registreerimistaotluses nimetatud teenustega sarnased. Lõpuks nõustus apellatsioonikoda vastulausete osakonna hinnanguga, mille kohaselt määruse nr 40/94 artikli 8 lõige 5 ei ole kohaldatav, kuna hageja ei ole sõnalist osa „boomerang” sisaldavate kaubamärkide mainet õiguslikult piisavalt tõendanud.

23

Hageja palub Esimese Astme Kohtul:

24

Peale selle palub hageja Esimese Astme Kohtul võtta arvesse uusi tõendeid.

25

Ühtlustamisamet palub Esimese Astme Kohtul:

26

Menetlusse astujad paluvad Esimese Astme Kohtul:

27

Vastates Esimese Astme Kohtu kirjalikule küsimusele, milles paluti pooltel esitada oma märkused Euroopa Kohtu 13. märtsi 2007. aasta otsuse kohtuasjas C-29/05 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, (EKL 2007, lk I-2213) võimalike tagajärgede kohta käesoleva kohtuasja jaoks, märkisid menetlusse astujad, et nende registreerimistaotlust võib piirata teenustega „filmistuudiod ja filmilindistamine; televisioonivõistluste korraldamine; filmitootmine”. Vastuseks Esimese Astme Kohtu poolt kohtuistungil esitatud küsimusele täpsustasid menetlusse astujad, et ettepanek selliseks piiramiseks esitatakse üksnes teise võimalusena ning vastav täpsustus kanti Esimese Astme Kohtu istungi protokolli.

28

Peale selle paluvad menetlusse astujad Esimese Astme Kohtul määrata menetlustoimingu, selleks et esitataks ühtlustamisameti menetluse toimik ja Madridi keskäriregistrist hageja põhikiri.

29

Hageja esitab oma hagi toetuseks sisuliselt neli väidet, esiteks apellatsioonikojale esitatud tõendite hindamise kohustuse rikkumise kohta, teiseks ühtlustamisameti vigade kohta hageja teatavate varasemate kaubamärkide olemasolu hindamisel, kolmandaks määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumise kohta ja neljandaks määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 5 rikkumise kohta. Kõigepealt tuleb Esimese Astme Kohtul siiski teha otsus hageja teatavate nõuete ja hageja pakutavate uute tõendite vastuvõetavuse kohta.

30

Teises nõudes soovib hageja sisuliselt, et Esimese Astme Kohus kohustaks ühtlustamisametit kaubamärgi BoomerangTV registreerimisest keelduma. Kolmandas nõudes soovivad menetlusse astujad sisuliselt, et Esimese Astme Kohus kohustaks ühtlustamisametit registreerima kaubamärki BoomerangTV teenustele, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassi 41.

31

Kooskõlas määruse nr 40/94 artikli 63 lõikega 6 peab ühtlustamisamet võtma vajalikud meetmed Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks. Seega ei ole Esimese Astme Kohtu pädevuses teha ühtlustamisametile ettekirjutusi. Tegelikult on ühtlustamisamet ise kohustatud Esimese Astme Kohtu otsuse resolutiivosast ja põhjendustest järeldusi tegema (31. jaanuari 2001. aasta otsus kohtuasjas T-331/99: Mitsubishi HiTec Paper Bielefeld vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Giroform), EKL 2001, lk II-433, punkt 33, ja 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T-192/04: Flex Equipos de Descanso vs. Siseturu Ühtlustamise Amet — Leggett & Platt (LURA-FLEX), EKL 2007, lk II-2411, punkt 33). Seetõttu on hageja teine nõue ja menetlusse astujate kolmas nõue vastuvõetamatud.

32

Hageja on lisanud hagiavaldusele erinevad dokumendid, millega soovib tõendada enda ja oma varasemate kaubamärkide üldtuntust ja mainet. Ta pakub ka, et esitab teatavad täiendavad tõendid.

33

Ühtlustamisamet väidab, et vastuvõetamatud on nii hageja poolt esimest korda Esimese Astme Kohtus esitatud uued tõendid kui ka ettepanek esitada täiendavaid uusi tõendeid.

34

Toimikust nähtub, et hageja on esitanud esimest korda Esimese Astme Kohtus esiteks Tribunal Superior de Justicia de Madridi (Madridi (Hispaania) kõrgeim kohus) 11. septembri 2003. aasta otsuse, mis on tehtud kaebuse nr 1118/2000 kohta menetlusse astujate ja OEPM-i vahelises kohtuasjas ning mis käsitleb nimetatud ametiasutuse keeldumist registreerida kujutismärk BoomerangTV kaupade ja teenuste jaoks, mis kuuluvad Nizza kokkuleppe klassi 41 (hagiavalduse lisa 4), teiseks erinevaid dokumente, millega soovib tõendada enda ja oma varasemate kaubamärkide üldtuntust ja mainet (hagiavalduse lisad 5–8 ja 14), ja kolmandaks väljavõtte andmebaasist Sitadex, mis vastab taotlusele registreerida kujutismärk BoomerangTV nr 2 184 869 Nizza kokkuleppe klassi 41 kuuluvate kaupade ja teenuste jaoks ning mille menetlusse astujad esitasid OEPM-le (hagiavalduse lisa 13 kolm viimast lehekülge).

35

Selles osas tuleb meenutada, et Esimese Astme Kohtusse esitatud hagi eesmärk on ühtlustamisameti apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine määruse nr 40/94 artikli 63 tähenduses. Seega ei ole Esimese Astme Kohtu ülesanne hinnata uuesti faktilisi asjaolusid, arvestades esmakordselt alles nimetatud kohtus esitatud tõendeid. Nende tõendite vastuvõtmine on vastuolus kodukorra artikli 135 lõikega 4, mille kohaselt ei või poolte avaldused muuta apellatsioonikoja menetluses oleva hagi eset. Järelikult on nimetatud tõendid vastuvõetamatud ning need tuleb jätta tähelepanuta, ilma et oleks vajalik uurida nende tõenduslikku jõudu (Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T-128/01: DaimlerChrysler vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (iluvõre), EKL 2003, lk II-701, punkt 18, ja 23. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas T-342/05: Henkel vs. Siseturu Ühtlustamise Amet — SERCA (COR), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 31). Samal põhjusel tuleb lükata tagasi ka poole ettepanek esitada uusi tõendeid (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 17. märtsi 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-183/02 ja T-184/02: El Corte Inglés vs. Siseturu Ühtlustamise Amet — González Cabello ja Iberia Líneas Aéreas de España (MUNDICOR), EKL 2004, lk II-965, punkt 97).

36

Sellest tuleneb, et käesoleval juhul on hagiavalduse lisad 5–8, 14 ja lisa 13 kolm viimast lehekülge vastuvõetamatud, kuna tegemist on uute tõenditega, mida ühtlustamisameti menetluses ei ole esitatud, ning hageja ettepanek esitada uusi tõendeid tuleb tagasi lükata.

37

Samas ei takista miski pooltel ega Esimese Astme Kohtul kasutamast ühenduse õiguse tõlgendamisel ühenduse, liikmesriigi või rahvusvahelist kohtupraktikat. Eespool punktis 35 viidatud kohtupraktika ei käsitle sellist võimalust viidata siseriiklikule kohtupraktikale, kuna antud juhul ei heideta apellatsioonikojale ette mitte konkreetse siseriikliku kohtuotsuse faktiliste asjaoludega arvestamata jätmist, vaid määruse nr 40/94 teatava sätte rikkumist ning kohtupraktikale viidatakse selle toetuseks (Esimese Astme Kohtu 12. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T-277/04: Vitakraft-Werke Wührmann vs. Siseturu Ühtlustamise Amet — Johnson’s Veterinary Products (VITACOAT), EKL 2006, lk II-2211, punkt 71). Seega sõltub hagiavalduse lisas 4 esitatud Tribunal Superior de Justicia de Madridi otsuse Esimese Astme Kohtu poolt arvesse võtmine sellest, mis põhjusel hageja on sellele otsusele tuginenud. Seetõttu hinnatakse seda, kas Esimese Astme Kohus saab asjaomast otsust arvesse võtta, selle väite sisulisel hindamisel, mille raames nimetatud otsusele on tuginetud.

38

Hageja märgib, et esimest korda apellatsioonikojas esitatud tõendid on vastuvõetavad ning et eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuses Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul kinnitati seda, et faktilisi asjaolusid ja tõendeid on võimalik esitada esimest korda ühtlustamisameti apellatsioonimenetluse staadiumis. Lisaks ei saa selle kohtuotsuse kohaselt hagi vastuvõtmisest keeldumine põhineda üksnes sellel, et faktilisi asjaolusid ja tõendeid ei saa apellatsioonikojale enam esitada. Selles kohtuasjas tehtud lahendi kohaldamine käesolevale asjale peaks tooma kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise.

39

Ühtlustamisamet ja menetlusse astujad väidavad, et apellatsioonikoda sedastas õigesti, et hageja poolt esimest korda koos kirjaliku selgitusega kaebuse aluste kohta esitatud tõendid on vastuvõetamatud. Samuti väidavad nad, et eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul ei ole käesolevas asjas asjakohane, kuna kõnealuste tõendite olemus on erinev.

40

Esimeses väites märgib hageja sisuliselt seda, et apellatsioonikoda rikkus määruse nr 40/94 artikli 74 lõiget 2. Nimetatud sätte kohaselt võib ühtlustamisamet mitte arvesse võtta fakte ja tõendeid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult.

41

Sellest tuleneb, et pooltele jääb üldreeglina — ja kui ei ole sätestatud teisiti — võimalus esitada faktilisi asjaolusid ja tõendeid pärast tähtaegade möödumist, mis on nende esitamisele kehtestatud määrust nr 40/94 kohaldades, ning et ühtlustamisametil ei ole mingil juhul keelatud võtta arvesse faktilisi asjaolusid ja tõendeid, millele on hilinenult viidatud või mis on hilinenult esitatud. Samas ei anna faktilistele asjaoludele hilinenult viitamine ja tõendite hilinenult esitamine seda võimalust kasutavale poolele tingimusteta õigust sellele, et ühtlustamisamet võtab neid faktilisi asjaolusid või tõendeid arvesse. Täpsustades, et viimane „võib” sellisel juhul otsustada neid faktilisi asjaolusid või tõendeid mitte arvesse võtta, jätab määruse nr 40/94 artikli 74 lõige 2 ühtlustamisametile laia hindamisruumi selle üle otsustamisel, kas neid tuleb arvesse võtta või mitte, ja samas peab ta oma otsust ka põhjendama (eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, punktid 42 ja 43).

42

Kui ühtlustamisamet lahendab asja vastulausemenetluse raames, siis võib hilinenult viidatud või esitatud faktiliste asjaolude ja tõendite arvessevõtmine olla põhjendatud eelkõige juhul, kui ühtlustamisamet leiab, et hilinenult esitatud tõendid võivad esiteks olla asjakohased seoses sellega, milline otsus talle esitatud vastulause kohta langetatakse, ja teiseks ei välista seda menetlusstaadium, mil hilinenud esitamine toimub ega hilinenud esitamise asjaolud (eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul, punkt 44).

43

Sellest tuleneb, et vastupidi hageja väidetele ei ole apellatsioonikoda kohustatud võtma arvesse tõendeid, mis on esitatud esimest korda apellatsioonikojas. Samas tuleb kontrollida, kas apellatsioonikoda rikkus määruse nr 40/94 artikli 74 lõiget 2, kui ta keeldus neid tõendeid arvesse võtmast, leides, et tal puudub selles osas hindamisruum. Vastupidi sellele, mida väidavad ühtlustamisamet ja menetlusse astujad, ei tule eespool punktides 40–42 nimetatud põhimõtete kohaldamist kõnealuste faktiliste asjaolude ja tõendite olemusest lähtudes põhimõtteliselt piirata, kuna määruse nr 40/94 artikli 74 lõikes 2 ei ole sellist piirangut ette nähtud. Kõnealuste faktiliste asjaolude ja tõendite olemus on aga asjaolu, mida ühtlustamisamet võib talle nimetatud artikliga ette nähtud hindamisruumi kasutamisel arvesse võtta.

44

Käesoleval juhul on apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 27 märkinud, et apellatsioonikoja praktikaga ei ole vastolus lugeda esimest korda apellatsioonkaebusele lisatud dokumente vastuvõetamatuks. Apellatsioonikoda lisas, et nimetatud dokumendid oleks pidanud vastulausete osakonnale esitama määratud tähtaja jooksul ning et pool ei saa õiguspäraselt kasutada apellatsioonkaebuse esitamise võimalust uute, määratud tähtaja jooksul esitamata tõendite esitamiseks. Apellatsioonikoda viitas seejuures ühtlustamisameti apellatsioonikoja kahele varasemale otsusele ning Esimese Astme Kohtu 23. oktoobri 2002. aasta otsusele kohtuasjas T-388/00, Institut für Lernsysteme vs. Siseturu Ühtlustamise Amet — Educational Services (ELS) (EKL 2002, lk II-4301).

45

Nii tugines apellatsioonikoda asjaolule, et hagejale oli juba antud võimalus esitada kõik asjaomased dokumendid vastulausete osakonnale, kui ta sedastas, et esimest korda apellatsioonikojas esitatud dokumendid on vastuvõetamatud. Seega leidis apellatsioonikoda kaudselt, et asjaomaste dokumentide esitamise asjaolud välistavad kõnealuste dokumentide arvesse võtmise. Peale selle tuleneb toimikust, et hagejale vastulausete osakonnas asjaomaste dokumentide esitamiseks määratud tähtaega pikendati ning siis, kui vastulausete osakond andis hagejale täiendava tähtaja tõendite esitamiseks, ei väitnud hageja, et tal ei ole võimalik asjaomaseid dokumente vastulausete osakonnale esitada.

46

Seega tuleneb vaidlustatud otsusest, et põhimõtteliselt ei leidnud apellatsioonikoda, et hageja poolt esimest korda apellatsioonikojas esitatud dokumendid on vastuvõetamatud, vaid võttis arvesse käesoleva asja asjaolusid ning põhjendas oma sellekohast otsust. See põhjendus on tõepoolest lühike ning asjaolud, millele apellatsioonikoda viitab, ei vasta sõnaselgelt neile asjaoludele, millele osundab Euroopa Kohus eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuses Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul. Siiski ei saa sellest järelda, et apellatsioonikoda on rikkunud määruse nr 40/94 artikli 74 lõiget 2.

47

Esiteks seatakse eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuses Siseturu Ühtlustamise Amet vs. Kaul (vt selle kohta punktid 42 ja 43) põhitingimuseks, et apellatsioonikoda ei pea võimatuks esimest korda apellatsioonikojas esitatud faktilisi asjaolusid ja tõendeid arvesse võtta. Nagu eespool punktides 44 ja 45 märgitud, ei ole see käesoleval juhul aga nii. Teiseks on asjaolud, mida Euroopa Kohus on määratlenud apellatsioonikojale hilinenult esitatud faktiliste asjaolude ja tõendite arvesse võtmist õigustavate asjaoludena, kõigest näitlikud, mille kohta annab tunnistust sõna „eelkõige” (vt eespool punkt 42). See, et käesoleval juhul on viidatud asjaoludele, mis ei ole identsed Euroopa Kohtu poolt asjaomases kohtuotsuses viidatud asjaoludega, ei kujuta endast põhjendamiskohustuse rikkumist. See kehtib veelgi enam seetõttu, et Euroopa Kohus on sõnaselgelt käsitlenud vaid asjaolusid, mis võivad õigustada hilinenult esitatud faktiliste asjaolude ja tõendite arvesse võtmist, samas kui määruse nr 40/94 artikli 74 lõige 2, nagu eespool punktis 41 märgitud, lubab vajadusel need asjaolud ja tõendid tagasi lükata.

48

Sellest tuleneb, et apellatsioonikoda ei jätnud hageja kaebust rahuldamata üksnes põhjusel, et hageja oli esitanud faktilised asjaolud ja tõendid hilinenult, ning et apellatsioonikoda ei leidnud, et tal puudub hindamisruum selles osas, kas hageja poolt esimest korda apellatsioonikojas esitatud dokumente on võimalik arvesse võtta või mitte. Vastupidi, apellatsioonikoda kasutas talle määruse nr 40/94 artikli 74 lõikega 2 võimaldatud laia hindamisruumi, kuna apellatsioonikoda tegi otsuse jätta asjaomaste dokumentidega nende vastuvõetamatuse tõttu arvestamata alles pärast seda, kui oli analüüsinud käesoleva asja asjaolusid ning õiguslikku olukorda.

49

Kuna apellatsioonikoda ei ole selles osas ilmselget hindamisviga teinud, ei ole määruse nr 40/94 artikli 74 lõike 2 rikkumine tõendatud. Järelikult tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

50

Hageja väidab kõigepealt, et ta esitas 21. märtsi 2000. aasta kirjaga õigel ajal Hispaania registreeringute nr 2 163 613 ja nr 2 163 616 nõutavad tõlked ning Hispaania registreeringu nr 456 466 põhiandmed. Vastulausete osakond ja apellatsioonikoda tunnistasid seda registreeringute nr 2 163 613 ja nr 2 163 616 osas, märkides, et vastulause on vastuvõetav osas, milles see põhineb nimetatud kaubamärkidel. Kuna pärast seda ei võtnud vastulausete osakond ja apellatsioonikoda kõnealuseid kaubamärke arvesse, on nende esitatud põhjendus vastuoluline.

51

Seejärel märgib hageja, et ühtlustamisamet rikkus käesolevatele asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis määruse nr 2868/95 eeskirja 20 lõiget 2, kuna ühtlustamisamet ei palunud tal esitada registreeringute nr 2 163 613 ja nr 2 163 616 puuduvad tõlked. Ühtlustamisameti 7. augusti 2000. aasta faks tähendas seda, et kõnealuses faksis nimetamata registreeringute tõlked olid vastuvõetavad.

52

Lõpuks väidab hageja, et ka menetlusse astujad on Hispaania registreeringut nr 2 163 616 ja taotletavat kaubamärki hinnates tunnistanud nimetatud registreeringu kehtivust, mida tuleb seetõttu pidada vastuvõetavaks.

53

Sellest tuleneb, et apellatsioonikoda nagu ka vastulausete osakond on valesti jätnud arvesse võtmata teatavad varasemad kaubamärgid, muu hulgas eelkõige Hispaania registreeringu nr 2 163 616, mille tõttu rikuti määruse nr 40/94 artikli 8 lõigetest 1 ja 2 tulenevaid hageja õigusi.

54

Sama kehtib hageja üldtuntud kaubamärkide kohta. Vastulausete osakonnas esitatud ning apellatsioonikojas täiendatud tõenditest piisab määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 2 punkti c tähenduses üldtuntud kaubamärkide olemasolu tõendamiseks.

55

Hageja esitab igaks juhuks oma hagiavalduse lisades 10–12 väljavõtted andmebaasist Sitadex, mis puudutavad Hispaania registreeringuid nr 2 163 613, nr 2 163 616 ja nr 456 466 ning rõhutab eriti asjaolu, et kaht esimest registreeringut tuleb võtta arvesse kui tema vastulause alust ning et registreeringut nr 456 466 puudutav väljavõte andmebaasist Sitadex esitati juba apellatsioonikojas. Hageja rõhutab ka omaenese üldtuntust, mis on tema sõnul apellatsioonikojas tõendatud.

56

Ühtlustamisamet väidab kõigepealt, et hageja esimest argumenti, mille kohaselt vajalikud tõlked esitati 21. märtsi 2000. aasta kirjaga, ei ole apellatsioonikojas esitatud ning seega on see argument vastuolus kodukorra artikli 135 lõikega 4. Sisu osas ei nõustu ühtlustamisamet ja menetlusse astujad hageja esitatud argumentidega.

57

Kuna hageja argumendid puudutavad üksnes kaubamärke nr 2 163 613, nr 2 163 616 ja nr 456 466 ning üldtuntud kaubamärke, tuleb apellatsioonikoja otsus, mille kohaselt ei ole esitatud tõendeid Kreeka registreeringu nr 109 387 olemasolu kohta, lugeda lõplikuks.

58

Seoses varasemate kaubamärgiõigustega, mille osas hageja vaidlustab apellatsioonikoja järeldused, tuleb märkida, et hageja soovib oma argumentidega väita sisuliselt seda, et apellatsioonikoda rikkus õigusnormi, leides esiteks üldiselt, et vastulausete osakond otsustas põhjendatult, et nende kolme varasema kaubamärgiõiguse olemasolu puudutavaid tõendeid ei olnud esitatud, ning leides teiseks täpsemalt, et hageja ei olnud tõendanud Pariisi konventsiooni artikli 6 bis tähenduses üldtuntud kaubamärkide olemasolu.

59

Määruse nr 40/94 artikli 42 lõige 3 sätestab, et vastulause tuleb esitada kirjalikult ja see peab olema põhjendatud, et vastulause loetakse nõuetekohaselt esitatuks alles pärast vastulause esitamise lõivu tasumist ning et ühtlustamisameti määratud aja jooksul võib vastulause esitaja esitada oma vastulause toetuseks fakte, tõendeid ja seisukohti. Käesolevatele asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis määruse nr 2868/95 eeskirja 18 lõige 1 sätestab, et kui ühtlustamisamet leiab, et vastulause ei vasta määruse nimetatud artikli sätetele või kui vastulauses ei ole selgelt märgitud eelkõige seda, millise varasema kaubamärgimärgi või varasemate kaubamärgiõiguste alusel see on esitatud, jätab ühtlustamisamet vastulause vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kui neid puudusi ei kõrvaldata enne vastulause esitamise tähtaja lõppu.

60

Vastavalt käesolevatele asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis määruse nr 2868/95 eeskirja 15 lõike 2 punkti b alapunktile vii sisaldab vastulause selle aluseks oleva varasema kaubamärgi või varasemate kaubamärgiõiguste kohta loetelu kaupadest ja teenustest, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud või mille jaoks seda on taotletud, mille puhul varasem kaubamärk on üldtuntud või omab mainet. Käesolevatele asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis määruse nr 2868/95 eeskirja 18 lõige 2 sätestab, et kui vastulause ei vasta määruse nr 40/94 sätetele (v.a artikkel 42) või määruse nr 2868/95 sätetele (v.a need, millele osundatakse eeskirja 18 lõikes 1) ning kui vastulause ei vasta seega eelkõige määruse nr 2868/95 eeskirja 15 lõike 2 punkti b alapunktile vii, teatab ühtlustamisamet sellest vastulause esitajale ja teeb ettepaneku need puudused kõrvaldada kahe kuu jooksul, mille tegemata jätmisel jätab ühtlustamisamet vastulause vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

61

Vastavalt käesolevatele asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis määruse nr 2868/95 eeskirja 16 lõigetele 2 ja 3 oleks soovitav lisada vastulausele tõendid varasemate kaubamärgiõiguste olemasolu kohta, ning kui neid ei esitata koos vastulausega, võib need esitada pärast vastulausemenetluse alustamist tähtaja jooksul, mille ühtlustamisamet määrab sama määruse eeskirja 20 lõike 2 kohaselt.

62

Käesolevatele asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis määruse nr 2868/95 eeskirja 17 lõige 2 sätestab, et kui eeskirja 16 lõike 2 kohaselt vastulause toetuseks esitatud tõendeid ei esitata vastulause menetlemise keeles, esitab vastulause esitaja tõendite tõlke sellesse keelde ühe kuu jooksul pärast vastulause esitamise tähtaja lõppemist või vajaduse korral tähtaja jooksul, mille ühtlustamisamet määrab sama määruse eeskirja 16 lõike 3 kohaselt.

63

Lõpuks sätestab käesolevatele asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis määruse nr 2868/95 eeskirja 20 lõige 2, et kui vastulause ei sisalda eelkõige eeskirja 16 lõikes 2 nimetatud tõendite üksikasju, teeb ühtlustamisamet vastulause esitajale ettepaneku esitada need ühtlustamisameti määratud tähtaja jooksul.

64

Määruse nr 40/94 artikli 42 ja käesolevatele asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis määruse nr 2868/95 eeskirjade 16, 17, 18 ja 20 koos lugemisest ilmneb, et seadusandja eristab ühelt poolt tingimusi, millele peab vastama vastulause, s.o vastulause vastuvõetavuse tingimusi, ning teisalt faktide, tõendite ja argumentide esitamist vastulause toetuseks, mis on seotud vastulause läbivaatamisega (Esimese Astme Kohtu 13. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas T-232/00: Chef Revival USA vs. Siseturu Ühtlustamise Amet — Massagué Marín (Chef), EKL 2002, lk II-2749, punkt 31, ja 15. mai 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-239/05, T-240/05, T-245/05–T-247/05, T-255/05 ja T-274/05–T-280/05, Black & Decker vs. Siseturu Ühtlustamise Amet — Atlas Copco (kollase ja musta värvilise elektrilise tööriista jms ruumiline kujutis), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 84).

65

Mis puutub vastulause tingimustesse, mille järgimata jätmine toob kaasa vastulause vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätmise, siis käesolevatele asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis määruse nr 2868/95 eeskiri 18 eristab lõikes 1 ja lõikes 2 osundatud vastuvõetavuse tingimusi. Nagu nähtub eespool punktist 60, on ühtlustamisamet sama eeskirja lõike 2 kohaselt kohustatud enne seda, kui ta jätab vastulause vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, vastulause esitajat teavitama ja tegema ettepaneku kõrvaldada täheldatud puudused kahe kuu jooksul üksnes juhul, kui vastulause ei vasta vastulause vastuvõetavuse ühele või mitmele tingimusele, mis ei kuulu käesolevatele asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis määruse nr 2868/95 eeskirja 18 lõikes 1 sõnaselgelt nimetatud tingimuse hulka (eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus Chef, punktid 33 ja 36).

66

Seevastu vastulauset toetavate faktide, tõendite, seisukohtade ja dokumentide ning vastulause menetlemise keelde tehtud tõlgete esitamisele seatud õiguslikud nõuded ei kujuta endast vastulause vastuvõetavuse tingimusi, vaid vastulause sisulise läbivaatamisega seotud tingimusi. Seetõttu ei ole vastulausete osakond kohustatud vastulause esitajat teavitama puudusest, mis seisneb vastulauset toetava tõendi või vastulause menetlemise keelde tehtud tõlke esitamata jätmises (vt selle kohta eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus Chef, punktid 37, 52 ja 53, eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus LURA-FLEX, punktid 55 ja 56).

67

Kui vastulause esitaja ei esita vastulauset toetavaid tõendeid ning nende tõendite vastulause menetlemise keelde tehtud tõlkeid enne ühtlustamisameti poolt kõigepealt selleks määratud tähtaja lõppu või enne määruse nr 2868/95 eeskirja 71 lõike 1 alusel pikendatud tähtaja lõppu, võib ühtlustamisamet vastulause põhjendamatuse tõttu õiguspäraselt rahuldamata jätta, v.a kui vastavalt käesolevatele asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis määruse nr 2868/95 eeskirja 20 lõikele 3 saab ühtlustamisamet vastulause kohta teha otsuse muul viisil, nimelt talle esitatud tõendite põhjal. Sellisel juhul kujutab vastulause rahuldamata jätmine endast vastulause sisu kohta esitatud tingimuse täitmata jätmist, kuna vastulause esitaja, kes jätab tähtaja jooksul asjaomased tõendid ja dokumendid esitamata, ei suuda tema vastulause aluseks olevate faktiliste asjaolude paikapidavust või kaubamärgiõiguste olemasolu (eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus Chef, punkt 44, ja Esimese Astme Kohtu 17. novembri 2003. aasta määrus kohtuasjas T-235/02: Strongline vs. Siseturu Ühtlustamise Amet — Scala (SCALA), EKL 2003, lk II-4903, punkt 39).

68

Käesoleval juhul on selge, et ühtlustamisamet teavitas 20. märtsi 2000. aasta faksiga hagejat sellest, et viimane ei olnud nõuetekohaselt määratlenud kõiki oma varasemate kaubamärgiõigustega kaitstud kaupu ja teenuseid ning andis hagejale kahekuise tähtaja selle puuduse kõrvaldamiseks.

69

Selge on ka see, et 21. märtsi 2000. aasta kirjas täpsustas hageja inglise keeles esiteks eelkõige Hispaania registreeringutega nr 2 163 613, nr 2 163 616 ja nr 456 466 hõlmatud kaubad ja teenused. Teiseks edastas ta ühtlustamisametile ärakirjad Hispaania kaubamärgi nr 456 466 registreerimise taotlusest, mis on avaldatud Hispaania tööstusomandikaitse ametlikus väljaandes 1964. aastal, ning aktist selle kaubamärgiõiguse talle üleandmise kohta koos tõlkega inglise keelde ning Hispaania kaubamärkide nr 2 163 613 ja nr 2 163 616 osas Hispaania registreerimistaotluse vormi ärakirja, milles nimetatakse asjaomased teenused, ning Hispaania registreerimisotsuste ärakirjad, milles viidatakse vastavalt klassidele 38 ja 41, kuid ei esitata nende registreeringutega hõlmatavate konkreetsete teenuste nimekirja, koos nende otsuste tõlkega inglise keelde.

70

Selge on ka see, et ühtlustamisamet andis 7. augusti 2000. aasta faksiga hagejale teada, et Hispaania registreeringuid nr 2 035 508–2 035 513, nr 2 227 732 ja nr 2 227 734 ei võeta arvesse põhjusel, et nendega hõlmatavad kaubad ja teenused ei olnud menetluskeeles täpsustatud ning et ühtlustamisamet oli andnud hagejale vastulause toetuseks faktiliste asjaolude, tõendite ja märkuste esitamiseks 17. detsembril 2000 lõppenud neljakuulise tähtaja, märkides seejuures ka, et kõik dokumendid peavad olema koostatud vastulausemenetluse keeles või neile peab olema lisatud tõlge. Seda tähtaega pikendati 20. novembri 2000. aasta faksiga kuni 20. jaanuarini 2001. Toimikust tuleneb, et hageja esitas 19. jaanuaril 2001 sellele faksile vastuseks üksnes dokumendid, millega ta soovis tõendada oma varasemate kaubamärkide mainet.

71

Sellest tuleneb esiteks, et vastupidi hageja väidetele ei ole ta vastulausete osakonnale esitanud vajalikke tõendeid Hispaania kaubamärkide nr 2 163 613, nr 2 163 616 ja nr 456 466 olemasolu kohta. Kuigi vastab tõele, et ta täpsustas 21. märtsi 2000. aasta kirjas vastulausemenetluse keeles nende kaupade ja teenuste nimekirja, mida tema kaubamärgid hõlmavad, viis ta seda tehes oma vastulause kooskõlla kõigest määruse nr 40/94 teiste sätetega või määruse nr 2868/95 sätetega, mis tulenevad käesolevatele asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis määruse nr 2868/95 eeskirja 18 lõikest 2.

72

Nagu märgitud eespool punktides 10 ja 11, ei esitanud hageja selles kirjas Hispaania kaubamärgi nr 456 466 registreerimistunnistust ega muud ametlikku dokumenti vajadusel koos tõlkega inglise keelde, milles oleks nimetatud kõik seda kaubamärki puudutavad sisulised ja formaalsed asjaolud, ning mille tulemusel oleks vastulausete osakond saanud lugeda selle kaubamärgi olemasolu tõendatuks, olgugi et vastulausete osakond oli sõnaselgelt märkinud, et asjaomaste varasemate kaubamärkide olemasolu tõendamiseks peavad olema esitatud nimetatud tõendid ja nende võimalik tõlge (vt eespool punktid 12 ja 13). Samuti ei ole hageja esitanud ametlikku dokumenti, vajadusel koos tõlkega inglise keelde, mis tõendaks eelkõige seda, milliste kaupade ja teenuste jaoks on kaubamärgid nr 2 163 613 ja nr 2 163 616 registreeritud, ning hageja ei ole esitanud ka dokumenti, mis tõendaks asjaomaste varasemate kaubamärkide üldtuntust. Peale selle ei kõrvaldanud hageja 19. jaanuaril 2001 saadetud dokumendid puudusi, mis on seotud kaubamärkide nr 2 163 613, nr 2 163 616 ja nr 456 466 olemasolu tõendamisega, kuna nende dokumentidega sooviti tõendada üksnes varasemate kaubamärkide mainet ning kaubamärkide nr 2 163 613, nr 2 163 616 ja nr 456 466 kohta ei esitatud vastulausete osakonnale ühtki teist ametlikku dokumenti.

73

Varasemate kaubamärkidega hõlmatud kaupade ja teenuste täpsustus vastulausemenetluse keeles ei ole asjaomaste varasemate kaubamärkide olemasolu tõendite tõlge ja seda täpsustust ei saa ka käsitleda nimetatud tõlkena (vt selle kohta eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus Chef, punkt 64) ning varasemate kaubamärkide olemasolu tõendite tõlke puudumisel vastulausemenetluse keelde võis vastulausete osakond õigustatult järeldada, et vastulause ei olnud põhjendatud, kuna see põhines kaubamärgiõigustel, mille olemasolu ei olnud tõendatud (vt eespool punkt 67 ja selle kohta eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus Chef, punktid 44 ja 57).

74

Peale selle, kuna varasemate kaubamärgiõiguste olemasolu puudutab vastulause sisu, siis ei ole vastulausete osakonna põhjendustega vastuolus vastulausete osakonna järeldus, et vastulause on vastuvõetav, kuigi selle põhjenduseks esitati varasemad kaubamärgiõigused, mille olemasolu ei pidanud vastulausete osakond hiljem tõendatuks.

75

Teiseks tuleneb selgetest faktilistest asjaoludest, mida on meelde tuletatud eespool punktides 68–70, et vastulausete osakond rakendas käesolevatele asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis määruse nr 2868/95 eeskirja 18 lõiget 2 nõuetekohaselt, kui ta saatis hagejale 20. märtsi 2000. aasta faksi, milles ta tegi talle ettepaneku oma vastulause puudused kõrvaldada. Peale selle kohaldas vastulausete osakond õigesti käesolevatele asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis määruse nr 2868/95 eeskirja 20 lõiget 2, kui ta saatis hagejale 7. augusti 2000. aasta faksi, milles ta tegi talle ettepaneku esitada neljakuise tähtaja jooksul, mida hiljem pikendati ühe kuu võrra, faktilised asjaolud, tõendid ja märkused vastulause toetuseks.

76

Lisaks ei olnud vastupidi hageja väidetele vastulausete osakonnal kohustust asjaomaste kaubamärgiõiguste olemasolu tõendamise eesmärgil paluda hagejal esitada puuduvad tõlked või teavitada hagejat esitatud tõendite ilmselgest puudulikkusest ning määrata talle nende puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg. Ühtlustamisametil on see kohustus üksnes seoses käesolevatele asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis määruse nr 2868/95 eeskirja 18 lõikes 2 käsitletud vastulause vastuvõetavuse tingimustega. Käesolevatele asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis määruse nr 2868/95 eeskirja 20 lõike 2 rikkumine ei ole seega tõendatud.

77

Kolmandaks, kui ka eeldada, et menetlusse astujad on tõesti tunnistanud Hispaania registreeringu nr 2 163 616 või isegi teiste asjaomaste varasemate kaubamärgiõiguste „kehtivust” — antud juhul ei ole see nii —, ei kohusta see asjaolu vastulausete osakonda ja apellatsioonikoda järeldama, et nende kaubamärkide olemasolu on tõendatud. Määruse nr 40/94 artikkel 8 sätestab sisuliselt, et ühenduse kaubamärgi registreerimisest keeldumise suhteline põhjus on olemas üksnes siis, kui taotletav ühenduse kaubamärk on vastuolus varasema kaubamärgiga. Vastavalt kohtupraktikale peab ühtlustamisamet vastulause esitaja esitatavate tõendite alusel kontrollima vastulause aluseks oleva kaubamärgi olemasolu (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 21. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas T-269/02: PepsiCo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet — Intersnack Knabber-Gebäck (RUFFLES), EKL 2005, lk II-1341, punkt 26). Varasema kaubamärgi olemasolu ei ole seega menetluspoolte vabalt hinnatav asjaolu. Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt menetlusse astujad on väidetavalt nõustunud sellega, et on olemas hagejale kuuluvad üks või isegi mitu asjaomast varasemat kaubamärgiõigust.

78

Kõigest eeltoodust tuleneb, et apellatsioonikoda ei teinud viga, kui jättis jõusse vastulausete osakonna otsuse, mille kohaselt varasemate kaubamärkide nr 2 163 613, nr 2 163 616 ja nr 456 466 olemasolu kohta ei ole tõendeid esitatud ning vastulause ei ole põhjendatud osas, milles see tugines neile nimetatud kaubamärgiõigustele. Seetõttu tuleb teise väite esimene osa tagasi lükata, ilma et oleks vajalik otsustada hageja esitatud esimese argumendi vastuvõetavuse üle (vt selle kohta Euroopa Kohtu 23. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C-233/02: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2004, lk I-2759, punkt 26).

79

Kuna määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 2 punkt c osundab kaubamärkidele, mis on „liikmesriigis üldtuntud selle sõna Pariisi konventsiooni artiklis 6 bis sätestatud tähenduses”, peab selleks, et teha kindlaks, kuidas tuleb üldtuntud kaubamärgi olemasolu tõendada, pöörduma nimetatud artikli 6 bis tõlgendamise juhiste poole.

80

Pariisi Liidu assamblee ja Ülemaailmse Intellektuaalomandi Organisatsiooni (WIPO) liikmesriikide assamblee 34. ühisistungjärgul 20.–29. septembril 1999 vastu võetud ühissoovituse, mis käsitleb üldtuntud kaubamärkide kaitse alaseid rahvusvahelisi õigusnorme, artikli 2 kohaselt võib pädev ametiasutus otsustades, kas kaubamärk on Pariisi konventsiooni tähenduses üldtuntud, võtta arvesse kõiki asjaolusid, millest võib tuleneda, et kaubamärk on üldtuntud, muu hulgas kaubamärgi tuntuse või äratuntavuse tase asjaomase avalikkuse seas, kaubamärgi mis tahes kasutuse kestus, tähtsus ning geograafiline ulatus, kaubamärgi mis tahes tutvustamise kestus, tähtsus ning geograafiline ulatus, kaasa arvatud nende kaupade või teenuste reklaamimine ja messidel või näitustel esitlemine, mille jaoks kaubamärki kasutatakse, kaubamärgi mis tahes registreeringu kestus ja geograafiline ulatus või mis tahes registreerimistaotlus niivõrd, kui need viitavad kaubamärgi kasutusele ja äratuntavusele, juhtumid, mil kaubamärgist tulenevatele õigustele on antud kaitse, eriti kui pädev ametiasutus on kuulutanud kaubamärgi üldtuntuks, ning kaubamärgile omistatav väärtus.

81

Käesoleval juhul tuleneb toimikust, et hageja esitas vastulausete osakonnale Hispaanias, Iirimaal, Kreekas ja Ühendkuningriigis üldtuntud varasemate kaubamärkide olemasolu tõendamiseks esiteks väljavõtted oma kaupade kataloogidest, mis osutasid sellele, et nimetust „boomerang” kasutatakse erinevate rõivaste, aksessuaaride ja sporditarvete jaoks, teiseks ühel spordiüritusel tehtud foto kahest dirižaablist, millele on peale kirjutatud „boomerang” ning kolmandaks arvukad Hispaania ajaleheartiklid saalijalgpalliklubi „Boomerang Interviú” kohta, millele hiljem anti nimi „Boomerang” ning mille sponsor on hageja.

82

Seega tuleb sedastada, nagu märkis vastulausete osakond oma otsuses, mille apellatsioonikoda jättis vastulausete osakonna põhjendustega nõustudes vaidlustatud otsuse punktis 41 jõusse, et asjaomased dokumendid ei tõenda, et kõnealuseid kaubamärke Iirimaal, Kreekas ja Ühendkuningriigis kasutati või veelgi enam seda, et need olid seal tuntud või äratuntavad. Kuigi kõnealused dokumendid tõendavad, et hageja on vähemalt teatavaid asjaomaseid kaubamärke Hispaanias kasutanud, ei sisalda need teavet kõnealuste kaubamärkide Hispaanias kasutamise kestuse ning ulatuse, tuntuse või äratuntavuse taseme või muude asjaolude kohta, millest saab järeldada, et asjaomased kaubamärgid on Hispaanias või Hispaania territooriumi märkimisväärses osas üldtuntud.

83

Seega ei teinud apellatsioonikoda viga, kui ta järeldas, et vastulausete osakond leidis põhjendatult, et hageja ei ole määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 2 punktis c nimetatud tingimuste täitmist tõendanud.

84

Nagu esimese väite analüüsi raames ning eespool punktis 76 märgitud, tuleb pidada põhjendatuks ka apellatsioonikoja otsust lükata hageja poolt esimest korda apellatsioonikojas esitatud dokumendid tagasi ning järeldust, et vastulausete osakond ei ole kohustatud teavitama hagejat sellest, et esitatud tõendid on Pariisi konventsiooni artikli 6 bis tähenduses üldtuntud kaubamärkide olemasolu tõendamiseks puudulikud.

85

Seega tuleb teise väite teine osa ning teine väide tervikuna tagasi lükata, ilma et Esimese Astme Kohtul oleks eespool toodut arvestades vajalik teha käesoleva väite raames otsust hagiavalduse lisades 10–12 esitatud dokumentide kohta.

86

Hageja väidab kõigepealt, et ta esitab uuesti need argumendid, mille ta esitas ühtlustamisameti menetluse käigus. Ta leiab, et kõnealused argumendid on „täies mahus uuesti esitatud” ning taotleb nende põhjal, et menetlusse astujate esitatud registreerimistaotlus lükataks tagasi.

87

Lisaks rõhutab ta seda, et sõna „boomerang” on tema varasemate kaubamärkide perekonna domineeriv osa ning et seda domineerimise asjaolu ei sea kahtluse alla sõna „aventura” olemasolu mõnes varasemas kaubamärgis. Kuna tarbijad osundavad kaubamärkidele üldiselt suulises kõnes, siis ei ole kujutisosad eriti olulised. Peale selle ei tuleks vastandatud kaubamärkide võrdlusel võtta arvesse taotletava kaubamärgi osa „tv”, kuna see on muutunud üldnimetuseks ning on kirjeldav. Seega koosneb taotletav kaubamärk varasemate kaubamärkide domineerivast osast. Apellatsioonikoda ei arvestanud sellega piisavalt.

88

Peale selle on taotletava kaubamärgiga hõlmatavad teenused ja kaubamärgiga nr 2 163 616 hõlmatud teenused identsed või sarnased, olgugi et teenuste nimekirja, mille jaoks kaubamärgi BoomerangTV registreerimist taotletakse, piirati ühtlustamisameti menetluse käigus. Seega on tõendatud asjaolu, et nende kahe kaubamärgi segiajamine on tõenäoline. Teisi varasemate kaubamärkidega hõlmatud teatavaid kaupu nagu kotte ja rõivaid võib kasutada nende klassi 41 kuuluvate tegevuste reklaamimisel, mille jaoks kaubamärgi BoomerangTV registreerimist taotletakse. Varasemate kaubamärkidega seotud sektor ehk spordisektor on pealegi seotud sektoriga, mis tegeleb spordietenduste ja televisiooniprogrammi tootmisega. Selle seose ning vastandatud kaubamärkides esineva ühise osa „boomerang” tõttu on segiajamise tõenäosus tõendatud ka teiste varasemate kaubamärkide suhtes.

89

Käesoleval juhul muudavad segiajamise tõenäosuse veelgi suuremaks varasemad eriti tugeva eristusvõimega kaubamärgid, mis on Hispaania rõiva- ja moesektoris üldtuntud ja omavad mainet vähemalt ühe mõjuka Hispaania ettevõtja kaubamärkidena,

90

Lõpuks lisab hageja, et menetlusse astujad on edutult üritanud saavutada kaubamärgi BoomerangTV registreerimist Hispaanias teenuste jaoks, mis kuuluvad klassidesse 38 ja 41 — hagiavalduse lisas 13 esitatud andmebaasi Sitadex väljavõtted annavad tunnistust registreerimisest keeldumise otsuste kohta — ning et OEPM jättis menetlusse astujate registreerimistaotluse rahuldamata varasemate Hispaania kaubamärkidega segiajamise tõenäosuse tõttu. Ühtlustamisamet oleks pidanud selle keeldumisega arvestama. Vastuoluliste otsuste olemasolu kahjustab samuti siseturu ühtlustamist. Hagiavalduse lisas 4 esitatud Tribunal Superior de Justicia de Madridi 11. septembri 2003. aasta otsuses, mis on tehtud samade menetluspoolte vahelises kohtuasjas ning mis käsitleb samu kaubamärke, kuid piirdub klassi 41 kuuluvate teenustega, tuvastati samuti segiajamise tõenäosus.

91

Nii ühtlustamisamet kui ka menetlusse astujad vaidlustavad käesoleval juhul segiajamise tõenäosuse.

92

Kõigepealt tuleb meenutada, et kuigi vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõikele 1, mida kohaldatakse sama kodukorra artikli 130 lõike 1 ja artikli 132 lõike 1 alusel intellektuaalomandi valdkonnas, saab teatavate punktide osas hagiavalduse teksti toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud tõendite osadele, ei saa üldine viide teistele dokumentidele asendada õigusliku argumentatsiooni peamisi elemente, mis vastavalt eespool mainitud sätetele peavad olema välja toodud hagiavalduses endas (Esimese Astme Kohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T-270/02: MLP Finanzdienstleistungen vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (bestpartner), EKL 2004, lk II-2837, punkt 16, ja 13. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas T-256/04, Mundipharma vs. Siseturu Ühtlustamise Amet — Altana Pharma (RESPICUR), EKL 2007, lk II-449, punkt 14).

93

Esimese Astme Kohus ei pea ühtlustamisameti menetlustoimikust otsima argumente, millele hageja võib viidata, ega neid kontrollima, mistõttu sellised argumendid on vastuvõetamatud (vt selle kohta Esimese Astme Kohtu 21. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas T-127/02: Concept vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (ECA), EKL 2004, lk II-1113, punkt 21, ja 14. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-209/01: Honeywell vs. komisjon, EKL 2005, lk II-5527, punkt 57). Seega on hagiavaldus vastuvõetamatu niivõrd, kuivõrd see osutab hageja poolt ühtlustamisametile esitatud tõenditele ning käesoleva väite põhjendatust kontrollitakse üksnes hagiavalduses esitatud argumentide osas.

94

Samuti tuleb meenutada, et hageja ei ole vaidlustanud seda, et Kreeka registreeringu nr 109 387 olemasolu ei ole tõendatud. Nagu nähtub esimese ja teise väite analüüsist, järeldas apellatsioonikoda põhjendatult esiteks, et kaubamärkide nr 2 163 613, nr 2 163 616 ja nr 456 466 ning varasemate üldtuntud kaubamärkide olemasolu ei olnud vastulausete osakonnas tõendamist leidnud, ning teiseks lükkas põhjendatult tagasi esimest korda apellatsioonikojale esitatud dokumendid. Peale selle on esimest korda Esimese Astme Kohtule esitatud dokumendid vastuvõetamatud (vt eespool punkt 36). Ehkki hageja esitas hagiavalduse lisades 10–12 (vt eespool punkt 55) esitatud dokumendid juba apellatsioonikojas, tuleb ka need tagasi lükata. Kuna apellatsioonikoda ei teinud viga, kui ta tunnistas kõnealused dokumendid vastuvõetamatuks (vt eespool punkt 49), muudaks Esimese Astme Kohus nende vastuvõtmisega seda vaidluse eset, millele apellatsioonikoda oli andnud oma hinnangu, ning see oleks vastuolus kodukorra artikli 135 lõikega 4 (vt eespool punkt 35).

95

Seetõttu hindab Esimese Astme Kohus käesoleva väite põhjendatust üksnes nende varasemate kaubamärgiõiguste suhtes, mille olemasolu on vastulausete osakonnas õiguslikult piisavalt tõendatud ja milleks on Hispaania registreeringud nr 2 035 505, nr 2 035 507, nr 2 035 514, nr 1 236 024, nr 1 236 025, nr 1 282 250 ja nr 2 227 731, Ühendkuningriigi registreering nr 1 494 568 ja Iirimaa registreering nr 153 228 ning ühenduse kaubamärgitaotlus nr 448 514.

96

Vastavalt määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktile b varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga ning identsuse või sarnasuse tõttu varasema kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenustega on tõenäoline, et territooriumil, kus varasem kaubamärk on kaitstud, võib avalikkus need omavahel segi ajada. Peale selle mõistetakse määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 2 punkti a alapunktide i ja ii ning punkti b kohaselt varasemate kaubamärkidena kaubamärke, mis on registreeritud liikmesriikides ja mille registreerimise taotluse kuupäev on varasem ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse kuupäevast ning ühenduse kaubamärkide registreerimise taotlusi, võttes arvesse nende registreerimist.

97

Segiajamise tõenäosuse olemasolu eeldab samal ajal nii taotletava ja varasema kaubamärgi identsust või sarnasust kui ka seda, et registreerimistaotluses nimetatud kaubad või teenused ja need kaubad või teenused, mille jaoks varasem kaubamärk on registreeritud, oleksid identsed või sarnased. Tegemist on kumulatiivsete tingimustega (vt 12. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-106/03 P: Vedial vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2004, lk I-9573, punkt 51). Kui sellega ei ole täidetud üks nendest määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punkti b kohaldamise vältimatutest tingimustest, puudub segiajamise tõenäosus.

98

Käesoleval juhul on selge, et apellatsioonikoda tugines oma otsuses, mille kohaselt segiajamise tõenäosus puudub, üksnes vastandatud kaupade ja teenuste sarnasuse puudumisele. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb asjaomaste kaupade ja teenuste sarnasuse hindamisel arvesse võtta kõiki kaupade ja teenuste vahelist suhet iseloomustavaid asjassepuutuvaid tegureid, milleks on eelkõige kaupade või teenuste olemus, otstarve, kasutusviis ning samuti see, kas kaubad ja teenused on konkureerivad või teineteist täiendavad (Euroopa Kohtu 29. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-39/97: Canon, EKL 1998, lk I-1237, punkt 23, ja Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T-150/04: Mülhens vs. Siseturu Ühtlustamise Amet — Minoronzoni (TOSCA BLU), EKL 2007, lk II-2353, punkt 29), kusjuures üksteist täiendavad kaubad on omavahel tihedalt seotud kaubad, nii et üks on teise kasutamiseks möödapääsmatult vajalik või oluline, mistõttu tarbijad võivad arvata, et neid kaupu valmistab või teenuseid osutab üks ja seesama ettevõtja (Esimese Astme Kohtu 1. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas T-169/03: Sergio Rossi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet — Sissi Rossi (SISSI ROSSI), EKL 2005, lk II-685, punkt 60, ja 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T-31/04: Eurodrive Services and Distribution vs. Siseturu Ühtlustamise Amet — Gómez Frías (euroMASTER), EKL 2006, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 35).

99

Eespool punktides 7 ja 14 esitatud asjaomaste kaupade ja teenuste kirjeldusest ilmneb, et varasemate kaubamärkidega hõlmatud kaubad erinevad oma olemuse, otstarbe ja kasutusviisi poolest teenustest, mille jaoks kaubamärgi BoomerangTV registreerimist taotletakse. Peale selle ei ole need kaubad ja teenused omavahel konkureerivad ega täienda üksteist eelmises punktis osundatud kohtupraktika tähenduses. Seetõttu leidis apellatsioonikoda õigesti, et vastandatud kaubad ja teenused ei ole sarnased ning et seega puudub segiajamise tõenäosus.

100

Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et teatavaid varasemate kaubamärgiõigustega hõlmatud kaupu saab kasutada — kuid see ei tähenda, et see antud juhul nii oleks — nende teenuste reklaamimisel, mille jaoks kaubamärgi BoomerangTV registreerimist taotletakse või et spordisektor, kuhu võib kuuluda palju varasemaid kaubamärgiõigusi, võib olla seotud televisiooniprogrammide tootmisega, mille valdkonda kuulub ka taotletav kaubamärk. Nimetatud seosed on liiga ebatäpsed ja juhuslikud, et teha järeldus, et asjaomased kaubad ja teenused täiendavad teineteist eespool punktis 98 osundatud kohtupraktika tähenduses.

101

Sellest tuleneb, et hageja argumendid vastandatud kaubamärkide võrdluse ning tema varasemate kaubamärkide eriti tugeva eristusvõime kohta on ainetud ja need tuleb jätta tähelepanuta. Mis puutub OEPM-i otsustesse keelduda kaubamärgi BoomerangTV registreerimisest Hispaanias, siis tuleb need jätta tähelepanuta samadel põhjustel, mis esitati juba eespool punktis 94. Tribunal Superior de Justicia de Madridi otsuse kohta keelduda kaubamärgi BoomerangTV registreerimisest Hispaanias, mis esitati hagiavalduse lisas 4, piisab, kui märkida, et ühenduse kaubamärgi kord on iseseisev süsteem, mille kohaldamine on sõltumatu mis tahes siseriiklikust süsteemist (Esimese Astme Kohtu 5. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T-32/00: Messe München vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (electronica), EKL 2000, lk II-3829, punkt 47, ja eespool punktis 98 viidatud kohtuotsus TOSCA BLU, punkt 40). Seega ei ole nimetatud kohtuotsus asjakohane ning tuleb jätta tähelepanuta, ilma et oleks vaja otsustada selle otsuse vastuvõetavuse üle (vt selle kohta eespool punktis 78 viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, punkt 26).

102

Arvestades eeltoodut tervikuna, tuleb kõnealune väide tagasi lükata, ilma et oleks vaja otsustada menetlusse astujate poolt teise võimalusena esitatud taotluse üle piirata nende teenuste nimekirja, mille jaoks kaubamärgi BoomerangTV registreerimist taotletakse.

103

Hageja väidab, et tema varasemad kaubamärgid, mis on registreeritud eelkõige rõivasektori, spordimoe ja spordiga seotud kaupade jaoks, mis kuuluvad peamiselt klassidesse 18, 24, 25 ja 28, on mainekad. Hageja kaubamärkide maine nagu ka hageja enda maine tõendati juba ühtlustamisameti menetluse käigus. Hageja viitab ka oma Interneti-saidile ning hagiavalduse lisadele 5–8 ja 14 ning pakub, et esitab täiendavaid tõendeid.

104

Määruse nr 40/94 artikli 8 lõige 5 on käesoleval juhul kohaldatav. Taotletava kaubamärgi kasutamine ilma tungiva põhjuseta võimaldaks menetlusse astujatel hageja varasemate kaubamärkide eristusvõimet või mainet ära kasutada või kahjustada. Eelkõige võidakse nõrgendada varasemate kaubamärkide eristusvõimet, kaubamärgiga BoomerangTV tähistatud teenuste madal kvaliteet võib varasemate kaubamärkide maine alla viia ning kaubamärgi BoomerangTV omanikud võivad teatavatelt reklaamikuludelt kokku hoida. Lisaks ei ole välistatud, et hageja laiendab oma tegevust valdkondadesse, millega on seotud taotletav kaubamärk.

105

Ühtlustamisamet ning menetlusse astujad väidavad, et kuna varasemate kaubamärkide maine ei ole tõendatud, järeldas apellatsioonikoda õigesti, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 5 kohaldamise tingimused ei ole täidetud.

106

Määruse nr 40/94 artikli 8 lõige 5 näeb ette, et „varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui see on identne või sarnane varasema kaubamärgiga ning seda tahetakse registreerida kaupade või teenuste jaoks, mis ei ole sarnased nendega, mille jaoks on registreeritud varasem kaubamärk, kui varasema ühenduse kaubamärgi olemasolul on see omandanud ühenduses maine ja varasema siseriikliku kaubamärgi olemasolul on see omandanud maine asjaomases liikmesriigis ning kui taotletava kaubamärgi kasutamine ilma tungiva põhjuseta tähendaks varasema kaubamärgi eristusvõime või maine ärakasutamist või kahjustamist.”

107

Kohtupraktikast tuleneb, et mainet käsitleva tingimuse täitmiseks peab varasemat siseriiklikku kaubamärki sellega tähistatavate kaupade või teenuste kaudu tundma märkimisväärne osa asjaomasest avalikkusest, milleks olenevalt turustatavast kaubast või teenusest on kas avalikkus tervikuna või spetsialiseerunud avalikkus, näiteks asjaomane kutseringkond. Selle tingimuse kontrollimisel tuleb arvestada kõiki antud juhul olulisi asjaolusid, milleks on eelkõige varasema kaubamärgi turuosa, kasutamise intensiivsus, geograafiline ulatus ja kestus ning ettevõtja poolt selle reklaamimiseks tehtud investeeringute ulatus, ilma et oleks nõutav, et kaubamärki tunneks teatav protsent selliselt määratletud avalikkusest, või see, et kaubamärk oleks mainekas kogu asjaomasel territooriumil, juhul kui kaubamärk on mainekas selle territooriumi olulises osas (Esimese Astme Kohtu 13. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T-8/03: El Corte Inglés vs. Siseturu Ühtlustamise Amet — Pucci (EMILIO PUCCI), EKL 2004, lk II-4297, punkt 67).

108

Käesoleval juhul võtab Esimese Astme Kohus neil põhjustel, mis esitatud ka eespool punktis 94, kõnealuse väite analüüsimisel arvesse üksnes hageja poolt vastulausete osakonnas esitatud tõendeid ning üksnes eespool punktis 95 nimetatud varasemaid kaubamärgiõigusi.

109

Toimikust tuleneb, et tõendid, mis hageja vastulausete osakonnas oma varasemate kaubamärkide maine kohta esitas, on need tõendid, millega vastulausete osakonna arvates sooviti tõendada hageja varasemate üldtuntud kaubamärkide olemasolu. Asjaomaseid dokumente kirjeldatakse täpsemalt eespool punktis 81, mille kohaselt ei ole hageja esitanud teavet oma varasemate kaubamärkide kasutamise intensiivsuse, geograafilise ulatuse ja kestuse, selle reklaamimiseks tehtud investeeringute ulatuse või muude asjaolude kohta, mis osutaksid sellele, et tema varasemaid kaubamärke tunneb märkimisväärne osa asjaomasest avalikkusest.

110

Sellest tuleneb, et kuigi tuntuse aste, mida tuleb tõendada seoses mainekate kaubamärkidega määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 5 tähenduses, on madalam sellest, mida tuleb tõendada Pariisi konventsiooni artikli 6 bis tähenduses üldtuntud kaubamärkide puhul, ei kohaldanud apellatsioonikoda valesti õigusnormi, kui ta jättis jõusse vastulausete osakonna otsuse, mille kohaselt varasemate kaubamärkide maine ei ole tõendatud ning kui ta sellest tulenevalt leidis, et määruse nr 40/94 artikli 8 lõige 5 ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Seetõttu tuleb neljas väide ning hagi tervikuna tagasi lükata, ilma et Esimese Astme Kohtul oleks vaja otsustada menetlusse astujate esitatud menetlustoimingute kohaldamise taotluse üle.

111

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt ühtlustamisameti ja menetlusse astujate nõudele hageja kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (neljas koda)

otsustab: