ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kohtunik ainuisikuliselt)

10. juuni 2004

Kohtuasi T-330/03

Xanthippi Liakoura

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Ametnikud – Edutamata jätmine – Tühistamishagi ja kahju hüvitamise nõue

Täielik tekst prantsuse keeles II - 0000

Sisu: Hagi, mille esemeks on nõue tühistada nõukogu otsus, millega jäeti hageja 2002. aasta alusel palgaastmele C 1 edutamata, ning kahju hüvitamise nõue.

Resolutsioon: Jätta hagi rahuldamata. Jätta kohtukulud poolte endi kanda.

Kokkuvõte

1.     Ametnikud – Edutamine – Edutamata jäetud kandidaadi nõue – Keelduv otsus – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(Personalieeskirjade artikkel 45)

2.     Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Administratsiooni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirangud (Personalieeskirjade artikkel 45)

3.     Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Kriteeriumid – Kandidaatide personaalsed teened – Kõigi sama kategooria ja sama palgaastmega ametnike arvessevõtmine edutamisel (Personalieeskirjade artiklid 5, 7 ja 45)

4.     Ametnikud – Edutamine – Kriteeriumid – Teened – Staaži ja vanuse arvestamine – Lisatingimus

(Personalieeskirjade artikli 45 lõige 1)

5.     Ametnikud – Kaebus – Eelnev halduskaebus – Eseme ja ajendi samasus – Õiguslikud alused ja peamised argumendid, mis ei kajastu kaebuses, kuid on sellega vahetult seotud – Vastuvõetavus

(Personalieeskirjade artikkel 90)

6.     Ametnikud – Kaebus – Tühistamishagiga seotud kahju hüvitamise nõue – Tühistamishagi rahuldamata jätmine, mis toob kaasa kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise

(Personalieeskirjade artikkel 91)

1.     Ehkki ametisse nimetav asutus ei pea põhjendama edutamata jäetud ametnikke puudutavaid otsuseid, peab ta põhjendama otsust, millega jäetakse rahuldamata edutamata jäetud ametniku kaebus, kuna selle otsuse põhjendust peetakse kokkulangevaks otsuse põhjendusega, mille peale kaebus esitati. Kuna personalieeskirjade artikli 45 sõnastuse kohaselt toimub edutamine „valikuliselt”, piisab kui kaebuse rahuldamata jättev otsus sisaldab viidet õiguslikele tingimustele, mis peavad personalieeskirjade kohaselt edutamiseks täidetud olema.

(vt punktid 35 ja 36)

Viited: 7. veebruar 1990, kohtuasi C‑343/87: Culin v. komisjon (EKL 1990, lk I‑225, punkt 13); 9. detsember 1993, kohtuasi C‑115/92 P: parlament v. Volger (EKL 1993, lk I‑6549, punktid 22 ja 23); 29. mai 1997, kohtuasi T‑6/96: Contargyris v. parlament (EKL AT 1997, lk I‑A‑119 ja II‑357, punkt 147); 18. detsember 1997, kohtuasi T‑142/95: Delvaux v. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A‑477 ja II‑1247, punkt 84); 21. september 1999, kohtuasi T‑157/98: Oliveira v. parlament (EKL AT 1999, lk I‑A‑163 ja II‑851, punkt 50).

2.     Edutamisotsuse langetamisel arvessevõetaval teenete võrdlemisel on personalieeskirjade artikli 45 kohaselt ametisse nimetaval asutusel ulatuslik kaalutlusõigus, kuna nimetatud artikli sõnastuse kohaselt edutatakse „valikuliselt”. Selles osas peab ühenduse kohtuniku kontroll piirduma küsimusega, kas administratsioon on jäänud menetluse ja õiguslike aluste osas oma kaalutlusõiguse piiridesse ning kas pädevust pole kasutatud ilmvääralt. Seepärast ei asenda Esimese Astme Kohus ametisse nimetava asutuse poolt ametnike kvalifikatsioonile ja teenetele antud hinnangut uue hinnanguga.

(vt punkt 45)

Viited: 21. aprill 1983, kohtuasi 282/81: Ragusa v. komisjon (EKL 1983, lk 1245, punktid 9 ja 13); 27. aprill 1999, kohtuasi T‑283/97: Thinus v. komisjon (EKL AT 1999, lk I‑A‑69 ja II‑353, punkt 42).

3.     Personalieeskirjade artiklis 45 sätestatud ametisse nimetava asutuse kohustus viia läbi edutamiseks kõlbulike ametnike teenete võrdlev analüüs väljendab nii ametnike võrdse kohtlemise põhimõtet kui ka nende õigust ametikohal edasi jõuda. Ametnike teened on selles osas määravaks kriteeriumiks. Personalieeskirjade artiklite 5 ja 7 sõnastusest ja mõttest, ametnike võrdse kohtlemise põhimõttest ning ametnike õigusest ametikohal edasi jõuda tuleneb, et ametisse nimetav asutus peab edutamiseks kõlbulike ametnike teenete võrdlemisel võtma arvesse kõiki ühe kategooria ja sama palgaastmega ametnikke, kellel on õigus edutamisele, mis tähendab, et neil eeldatakse olevat võrdväärsed tööülesanded ja kohustused. Pärast võetakse edutamisotsuse tegemisel edutamiseks kõlbulike ametnike teenete võrdlemiseks arvesse „vahet konkreetsele ametnikule antud analüütilise hinnangu ning ühe talituse sama palgaastmega ametnike ja mistahes talituse kõigi sama palgaastmega ametnike keskmiste analüütiliste hinnangute vahel”, ja otsus vastab eelnimetatud põhimõtetele.

(vt punktid 46–48)

Viited: 12. veebruar 1992, kohtuasi T‑52/90: Volger v. parlament (EKL 1992, lk II‑121, punkt 24); 5. märts 1998, kohtuasi T‑221/96: Manzo-Tafaro v. komisjon (EKL AT 1998, lk I‑A‑115 ja II‑307, punkt 17).

4.     Personalieeskirjade artikli 45 lõike 1 kohaselt valitakse „edutamiseks [...] välja eranditult need ametnikud, kellel on oma palgaastmele vastaval ametikohal teatav minimaalne staaž, võrreldes enne seda edutamiseks kõlblike ametnike teeneid ja aruandeid nende kohta”. Ometi võib ametisse nimetav asutus võtta edutatavate valiku kriteeriumitena lisaks arvesse ka teisi asjaolusid, nagu näiteks edutamiseks kõlbulike ametnike vanus ning staaž teenistuses või palgaastmel. Seega on edutamiseks kõlbulike ametnike eelneva teenistuskäigu arvessevõtmine osa ametnike teenete võrdlusest.

(vt punktid 49 ja 50)

Viited: 24. märts 1983, kohtuasi 298/81: Colussi v. parlament (EKL 1983, lk 1131); 17. jaanuar 1989, kohtuasi 293/87: Vainker v. parlament (EKL 1989, lk 23); eespool viidatud kohtuotsus Manzo-Tafaro v. komisjon, punkt 17.

5.     Ametnike hagide puhul peavad Esimese Astme Kohtule esitatud nõuded olema kaebuse omadega identsed ning võivad sisaldada vaid peamiseid vastuväiteid, mis tuginevad samale alusele kui kaebuses esitatud vastuväited, isegi kui neid peamisi vastuväiteid võib Esimese Astme Kohtus arendada edasi õiguslike aluste ja argumentide esitamisega, millele kaebuses tingimata viidatud ei ole, kuid mis on sellega vahetult seotud. Personalieeskirjade artikliga 90 reguleeritud kohtueelse menetluse eesmärk on lahendada ametnike ja administratsiooni vahel tekkinud erimeelsusi sõbralikult. Selleks, et nimetatud menetlus saavutaks eesmärgi, peab ametisse nimetav asutus olema piisavalt teadlik huvitatud isikute poolt vaidlustatud otsuse vastu esitatud kriitikast.

(vt punktid 56 ja 57)

Viited: 1. juuli 1976, kohtuasi 58/75: Sergy v. komisjon (EKL 1976, lk 1139); 17. veebruar 1977, kohtuasi 48/76: Reinarz v. komisjon ja nõukogu (EKL lk 291); 20. mai 1987, kohtuasi 242/85: Geist v. komisjon (EKL 1987, lk 2181, punkt 9); 26. jaanuar 1989, kohtuasi 224/87: Koutchoumoff v. komisjon (EKL 1989, lk 99, punkt 10); 14. märts 1989, kohtuasi 133/88: Del Amo Martinez v. parlament (EKL 1989, lk 689, punkt 9); 29. märts 1990, kohtuasi T‑57/89: Alexandrakis v. komisjon (EKL 1990, lk II‑143, punktid 8–10).

6.     Ametnike hagide kahju hüvitamise nõuded tuleb jätta rahuldamata osas, milles need on vahetult seotud vastuvõetamatuse või põhjendamatuse tõttu rahuldamata jäetud tühistamisnõudega.

(vt punkt 69)

Viited: 6. juuli 1992, kohtuasi T‑1/91: Della Pietra v. komisjon (EKL 1992, lk II‑2145, punkt 34); 15. mai 1997, kohtuasi T‑273/94: N v. komisjon (EKL AT 1997, lk I‑A 97 ja II‑289, punkt 159).