ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kohtunik ainuisikuliselt)

28. september 2004

Kohtuasi T-216/03

Mario Paulo Tenreiro

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Ametnikud – Mobiilsus – Edutamisest keeldumine – Teenete võrdlev hindamine

Täielik tekst prantsuse keeles II - 0000

Sisu: Hagi, mille esemeks on sisuliselt nõue tühistada komisjoni 14. augustil 2002 avaldatud otsus 2002. aasta raames palgaastmele A 4 edutatud ametnike nimekirja koostamise kohta osas, milles see ei sisalda hageja nime.

Resolutsioon: Jätta hagi rahuldamata. Jätta kohtukulud poolte endi kanda.

Kokkuvõte

1.     Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Eseme ja ajendi identsus – Väited ja argumendid, mida kaebuses ei ole, kuid mis on sellega vahetult seotud – Vastuvõetavus

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

2.     Ametnikud – Hagi – Kahjustav meede – Mõiste – Edutatavate ametnike nimekirja kandmisest keeldumine – Ettevalmistav akt, kui nimekirja kandmata ametnike edutamine ei ole välistatud

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

3.     Ametnik – Edutamine – Haldusasutuse kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

4.     Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Tõendamiskoormus

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

5.     Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Üksikasjalikud eeskirjad – Haldusasutuse kaalutlusõigus – Piirid

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

6.     Ametnikud – Edutamine – Kriteeriumid – Teened – Teenistusstaaži ja vanuse arvestamine – Täiendav asjaolu

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

7.     Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Eelmise edutamise raames kõige teenekamate ametnike nimekirja kantud ametnike automaatne edutamine – Ebaseaduslikkus – Nimetatud nimekirjas esinemise arvestamine – Lubatavus – Tingimus

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

8.     Ametnikud – Edutamine – Mittediskrimineerimise põhimõte – Üleviidud ametnikud

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

9.     Ametnikud – Edutamine – Teenete võrdlev hindamine – Üksikasjalikud eeskirjad – Tuginemine meetoditele, mille eesmärk on välistada erinevate hindajate hinnangute subjektiivne mõju – Seaduslikkus

(Personalieeskirjad, artikkel 45)

1.     Personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses halduskaebuse ja sellele järgneva hagi omavahelise vastavuse reegel nõuab, et hagi vastuvõetavuse tarvis peab ühenduse kohtus vaidlustatava kahjustava meetme suhtes olema esitatud kaebus juba kohtueelses menetluses, et ametisse nimetav asutus teaks, milliseid vastuväiteid hageja vaidlustatud otsuse vastu esitab. Sellise reegli kehtestamise põhjuseks on kohtueelse menetluse eesmärk, milleks on võimalus lahendada ametnike ja asutuse vaheline vaidlus kohtuvälise kokkuleppega.

Kuigi ühenduse kohtus esitatavad nõuded peavad sisaldama kaebuse punkte, mis tuginevad kaebusega samale alusele, võib neid kaebuse punkte ühenduse kohtus edasi arendada väidete ja argumentidega, mida kaebuses ei esitatud, kuid mis on kaebusega vahetult seotud.

(vt punktid 38–40)

Viited: 20. mai 1987, kohtuasi 242/85: Geist v. komisjon (EKL 1987, lk 2181, punkt 9); 26. jaanuar 1989, kohtuasi 224/87: Koutchoumoff v. komisjon (EKL 1989, lk 99, punkt 10); 14. märts 1989, kohtuasi 133/88: Del Amo Martinez v. parlament (EKL 1989, lk 689, punktid 9 ja 10); 29. märts 1990, kohtuasi T‑­57/89: Alexandrakis v. komisjon (EKL 1990, lk II-143, punkt 8); 7 juuli 2004, kohtuasi T-175/03: Schmitt v. AER (EKL AT 2004, lk I‑A‑211 ja II‑939, punkt 42 ja viidatud kohtupraktika).

2.     Ametniku kandmine karjääri raames edutamiseks kõige teenekamate ametnike nimekirja on üksnes ettevalmistav akt ning ei ole seetõttu kahjustav meede. Kuna ametisse nimetav asutus ei ole rangelt kohustatud sellesse nimekirja kantud ametnikku edutama, ei mõjuta kõnealusesse nimekirja kandmine iseenesest ametniku õiguslikku olukorda, sest otsus tema võimaliku edutamise kohta tehakse hiljem. Mis puudutab kõnealusest nimekirjast välja jäetud ametnikke, siis teise ametniku nimekirja kandmine ei mõjuta nende õiguslikku olukorda, vaid seda mõjutab üksnes viimase reaalne edutamine. Seetõttu saab nimetatud nimekirja õiguspärasust vaidlustada selle aasta ametialase edutamise lõpus tehtud otsuse vastu suunatud hagi raames.

Seda saab teha ainult juhul, kui ametisse nimetav asutus leiab, et ta on edutamiskomitee tegevuse tulemusena koostatud nimekirjaga seotud selliselt, et isikuid, keda vastavasse nimekirja kantud ei ole, ei edutata ning ametniku sellesse nimekirja kandmata jätmise otsus mõjutab otseselt selle ametniku õiguslikku olukorda ning oleks seega tema suhtes kahjustav meede.

(vt punktid 47 ja 48)

Viited: 5. detsember 1990, kohtuasi T-82/89: Marcato v. komisjon (EKL 1990, lk II-735, punktid 40 ja 52); 3. oktoober 2000, kohtuasi T-187/98: Cubero Vermurie v. komisjon (EKL AT 2000, lk I-A‑95 ja II-885, punkt 3).

3.     Edutamise kandidaatide teenete võrdleval hindamisel on ametisse nimetaval asutusel ulatuslik kaalutlusõigus ning selles osas peab ühenduse kohtu kontroll piirduma uurimisega, kas kõnealune asutus on jäänud menetluse ja väidete osas oma kaalutlusõiguse piiridesse ega ole ilmselgelt neid piire ületanud. Seetõttu ei saa kohus hinnata nimetatud asutuse asemel kandidaatide kvalifikatsiooni ja teeneid.

(vt punkt 50)

Viited: 15. märts 1989, kohtuasi 140/87: Bevan v. komisjon (EKL 1989, lk 701, punkt 34); 6. juuni 1996, kohtuasi T-262/94: Baiwir v. komisjon (EKL AT 1996, lk I-A-257 ja II-739, punktid 66 ja 138); 5. märts 1998, kohtuasi T-221/96: Manzo-Tafaro v. komisjon (EKL AT 1998, lk I-A-115 ja II-307, punkt 16); 13. juuli 2000, kohtuasi T-157/99: Griesel v. nõukogu (EKL AT 2000, lk I-A-151 ja II-699, punkt 41).

4.     Mis puudutab edutamisotsusele eelnevat edutatavate ametnike teenete tegeliku võrdleva hindamisega seonduvat tõendamiskoormust, siis peab hageja, kes seab kahtluse alla kõnealuse hindamise tegelikkuse, esitama vähemalt kogumi omavahel piisavalt seotud tõendeid, mis toetaks tema argumente tegeliku analüüsi puudumise kohta, mis võimaldab institutsioonil esitada tõendid tegeliku võrdleva analüüsi läbiviimise kohta.

(vt punkt 59)

Viited: 30. jaanuar 1992, kohtuasi T­‑25/90: Schönherr v. majandus- ja sotsiaalkomitee (EKL 1992, lk II-63, punkt 25); 19. märts 2003, liidetud kohtuasjad T-188/01−T-190/01: Tsarnavas v. komisjon (EKL AT 2003, lk I-A-95 ja II-495, punkt 115).

5.     Ametisse nimetava asutuse pädevuses on kohaldada meetodit, mida ta peab hindamisaruannete ja edutatavate kandidaatide teenete võrdleval hindamisel kõige sobivamaks, arvestades, et valitud meetod peab tagama kandidaatide teenete võrdleva hindamise teostamise teenistuse huvides, võrdsetel alustel ja tuginedes võrreldavatele allikatele.

(vt punkt 68)

Viited: 30. november 1993, kohtuasi T­‑78/92: Perakis v. parlament (EKL 1993, lk II‑­1299, punkt 14); 13. juuli 1995, kohtuasi T‑­557/93: Rasmussen v. komisjon (EKL AT 1995, lk I-A-195 ja II-603, punkt 20).

6.     Kuigi edutatavate ametnike teened on igal edutamisel määrav kriteerium, võib ametisse nimetav asutus teenete võrdsuse korral võtta täiendavalt arvesse teisi asjaolusid, nagu kandidaatide vanus ja staaž ametikohal või teenistuses.

(vt punkt 79)

Viited: 9. aprill 2003, kohtuasi T-134/02: Tejada Fernández v. komisjon (EKL AT 2003, lk I-A-125 ja II-609, punkt 42 ja osundatud kohtupraktika).

7.     Eelmise edutamise raames kõige teenekamate ametnike nimekirja kantud, kuid siiski edutamata jäetud ametnike automaatne edutamine rikuks personalieeskirjade artiklis 45 sätestatud edutatavate ametnike teenete võrdleva analüüsi põhimõtet.

Siiski ei välista teenete võrdleva hindamise nõue, et ametisse nimetav asutus võiks arvesse võtta asjaolu, et kandidaat on varasema edutamise käigus kõige teenekamateks hinnatud ametnike nimekirjas varem juba olnud, kuna iga kandidaadi teeneid hinnatakse võrdluses teiste edutatavate kandidaatidega. Sellest tulenevalt ei ole varasema edutamise „jäägi” arvesse võtmine iseenesest keelatud, kui ametisse nimetav asutus ei omista sellele ülemäärast kaalu.

(vt punktid 82 ja 84)

Viited: 25. märts 1999, kohtuasi T­‑76/98: Hamptaux v. komisjon (EKL AT 1999, lk I-A-59 ja II-303, punkt 44).

8.     Ühenduse institutsioonid peavad tagama, et mobiilsus ei takistaks selles osalevate ametnike karjääri kulgu. Samuti peavad institutsioonid kindlaks tegema, et üle viidud ametnikku ei karistataks tema edutamise raames üleviimise tõttu.

Siiski ei või ametnik mittediskrimineerimise põhimõtte rikkumisele tuginedes kehtiva korra kohaselt võrrelda enda praegust olukorda olukorraga, mille ta väidetavalt oleks saavutanud, kui teda ei oleks üle viidud. Kuna tegemist on ametniku puhtalt oletusliku olukorraga, ei ole võimalik konkreetselt määratleda, millised edutamise võimalused tal oleks olnud, kuna sellised võimalused on liiga ebakindlad.

(vt punktid 92 ja 95)

Viited: 27. oktoober 1977, liidetud kohtuasjad 126/75, 34/76 ja 92/76: Giry v. komisjon (EKL 1977, lk 1937, punktid 27 ja 28); 5. mai 1983, kohtuasi 785/79: Pizziolo v. komisjon (EKL 1983, lk 1343, punkt 16); eespool viidatud kohtuotsus Cubero Vermurie v. komisjon, punktid 68 ja 69.

9.     Ametisse nimetava asutuse poolt edutamisel kasutatud meetodit, milles võrreldi kahe erineva peadirektoraadi poolt ametnikele antud hinnangute keskmist ja ametniku enda peadirektoraadi antud hinnangute keskmist, tuleb pidada seaduslikuks, kuna sellise meetodi eesmärk on välistada erinevate hindajate hinnangute subjektiivne mõju.

(vt punkt 97)

Viited: eespool viidatud kohtuotsus Cubero Vermurie v. komisjon, punkt 85.