Kohtuasi T‑30/03 RENV

3F

versus

Euroopa Komisjon

Riigiabi – Taani asutuste antud finantsabi – Taani rahvusvahelisse laevaregistrisse kantud laevade pardal töötavad meresõitjad – Komisjoni otsus jätta vastuväited esitamata – Tühistamishagi – Tõsised raskused

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Esialgse uurimise etapp ja ametliku uurimismenetluse etapp – Komisjoni kohustus algatada võistlev menetlus, kui esinevad tõsised raskused – Mõiste „tõsised raskused”

(EÜ artikli 88 lõiked 2 ja 3)

2.      Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Teatamata jäetud abimeetmed, mille kohta on huvitatud kolmandad isikud esitanud kaebusi – Komisjoni kohustus lõpetada mõistliku aja jooksul uurimise esialgne etapp – Ulatus

(EÜ artikli 88 lõige 3)

3.      Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Kaebuste läbivaatamine – Komisjoni kohustus kaebaja ära kuulata kohe uurimise esialgses etapis – Puudumine

(EÜ artikli 88 lõige 3)

1.      EÜ artikli 88 lõike 2 kohane menetlus on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hädavajalik, kui komisjonil tekib tõsiseid raskusi selle hindamisel, kas abi on ühisturuga kokkusobiv. Komisjon võib seega abi seisukohast soodsa otsuse vastuvõtmiseks piirduda artikli 88 lõike 3 kohase esialgse staadiumiga üksnes juhul, kui ta võib esialgse uurimise lõppedes olla veendunud, et nimetatud abi on ühisturuga kokkusobiv. Seevastu juhul, kui esialgne uurimine viis komisjoni vastupidise veendumuseni või kui see ei võimaldanud tal ületada kõiki kõnealuse abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel tekkinud raskusi, on komisjoni ülesanne koguda kõik vajalikud arvamused ja algatada selleks EÜ artikli 88 lõike 2 kohane menetlus.

Kuigi komisjonil ei ole kaalutlusõigust, et selliste raskuste tuvastamise korral otsustada, kas algatada ametlik uurimismenetlus, on tal siiski teatav hindamisruum juhtumi asjaolude uurimisel ja hindamisel, et määrata kindlaks, kas nendega kaasnevad olulised raskused. Vastavalt EÜ artikli 88 lõike 3 eesmärgile ja komisjoni hea halduse kohustusele võib ta teatanud riigi või kolmandate isikutega dialoogi astuda, et esialgse menetluse käigus ületada võimalikud raskused. See õigus eeldab, et komisjon saaks muuta oma seisukohta tulenevalt dialoogi tulemustest, ilma et seda muutmist tuleks a priori lugeda tõsiste raskuste olemasoluks.

Tõsiste raskuste mõiste on laadilt objektiivne. Selliseid raskusi tuleb otsida nii vaidlustatud akti vastuvõtmise tingimustes kui ka selle sisus, tehes seda objektiivselt, võrreldes otsuse põhjendusi nende tõenditega, mis komisjonil olid siis, kui ta võttis seisukoha vaidlusaluse abi siseturuga kokkusobivuse osas. Sellest tuleneb, et tõsiste raskuste olemasolu seaduslikkuse kontroll, mida Üldkohus teostab, läheb oma laadilt kaugemale ilmse hindamisvea kontrollimisest. Tõsiste raskuste esinemise tõendamise kohustus on hagejal ning ta võib seda täita paljude selliste kokkulangevate kaudsete tõendite esitamisega, mis puudutavad esiteks esialgse uurimismenetluse asjaolusid ja kestust ning teiseks vaidlustatud otsuse sisu.

(vt punktid 53–55 ja 78)

2.      Komisjon ei pea olukorras, kui asjaomane riik ei teavitanud teda asjaomastest riiklikest meetmetest seoses riigiabi keeluga, teostama nende meetmete esialgset uurimist kindlaksmääratud tähtajal. Siiski, kui kolmandad isikud on teavitamata riiklike meetmete kohta kaebused esitanud, peab institutsioon EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud esialgses staadiumis teostama EÜ asutamislepingu riigiabi käsitlevate põhinormide korrektse kohaldamise huvides põhjaliku ja erapooletu uurimise. Sellest tuleneb, et komisjon ei saa määramatult pikendada kaebuse esemeks olnud riiklike meetmete esialgset uurimist, kuna selle uurimise eesmärk on üksnes võimaldada komisjonil luua esimene arvamus tema hinnanguks esitatud meetmete kvalifitseerimisest ja nende kokkusobivusest ühisturuga.

Esialgse uurimismenetluse kestuse mõistlikkust tuleb hinnata iga konkreetse juhtumi asjaolude põhjal, arvestades eelkõige juhtumi konteksti, menetluse erinevaid etappe, mida komisjon peab järgima, ning juhtumi keerukust.

Kuigi esialgse uurimise kestus võib olla kaudne tõend tõsiste raskuste olemasolu kohta, ei ole see iseenesest piisav, et tõendada selliste raskuste olemasolu.

Nimelt ei saa pelka asjaolu, et arutelud komisjoni ja kõnealuse liikmesriigi vahel toimusid esialgse uurimise faasis ja et selle raames sai komisjon küsida täiendavaid andmeid kontrollitavate meetmete kohta, lugeda tõendiks, et see institutsioon oli silmitsi tõsiste hindamisraskustega.

Alles siis, kui ta saab kinnitust muudest asjaoludest, võib EÜ artikli 88 lõike 3 sätete raames teostatud esialgsele uurimisele tavapäraselt kuluva aja oluline ületamine koos teiste asjaoludega viia selleni, et tunnistatakse, et komisjonil olid tõsised hindamisraskused, mis nõuavad EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamist.

(vt punktid 57 ja 58, 70–72)

3.      EÜ artikli 88 lõike 3 järgse uurimise esialgne faas ei ole kaebuse esitajaga seoses võistlevat laadi ning komisjonil ei ole seega kohustust esitada talle oma seisukoht selles küsimuses enne, kui ta võtab vastu otsuse abi kokkusobivusest või kokkusobimatusest ühisturuga.

(vt punkt 84)

ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda laiendatud koosseisus)

27. september 2011(*)

Riigiabi – Taani asutuste antud finantsabi – Taani rahvusvahelisse laevaregistrisse kantud laevade pardal töötavad meresõitjad – Komisjoni otsus jätta vastuväited esitamata – Tühistamishagi – Tõsised raskused

Kohtuasjas T‑30/03 RENV,

3F, varem Specialarbejderforbundet i Danmark (SID), asukoht Kopenhaagen (Taani), esindajad: P. Bentley, QC, ja advokaat A. Worsøe, ning hiljem P. Bentley ja advokaat P. Torbøl,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: H. van Vliet ja N. Khan,

kostja,

keda toetab

Taani Kuningriik, esindajad: V. Pasternak Jørgensen ja C. Vang,

menetlusse astujad,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 13. novembri 2002. aasta otsus K(2002) 4370 (lõplik), millega komisjon otsustas jätta esitamata vastuväited Taani rahvusvahelisse laevaregistrisse kantud laevade pardal töötavatele meresõitjatele kohaldatavate Taani maksumeetmete peale,

ÜLDKOHUS (teine laiendatud koda),

koosseisus: president N. J. Forwood, kohtunikud F. Dehousse (ettekandja), I. Wiszniewska-Białecka, M. Prek ja J. Schwarcz,

kohtusekretär: ametnik N. Rosner,

arvestades kirjalikus menetluses ja 19. jaanuari 2011. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Taani Kuningriik võttis 1. juulil 1988. aastal vastu seaduse nr 408 (Lovtidende 1997 A, lk 27329), mis jõustus 23. augustil 1988 ja millega loodi Taani rahvusvaheline laevaregister (edaspidi „DIS-register”). See register loodi lisaks Taani üldisele riiklikule laevaregistrile (edaspidi „DAS-register”). DIS-registri eesmärk on ära hoida kolmandate riikide lippude kasutamise kaudu Taani lippudest kõrvalehoidmist. DIS-registrisse kantud laevaomanikel on õigus võtta oma laevadele tööle kolmandate riikide meresõitjaid vastavalt nende meresõitjate päritoluriikides kehtivatele palgatingimustele.

2        Samal päeval võttis Taani Kuningriik vastu seadused nr 361, 362, 363 ja 364, mis jõustusid 1. jaanuaril 1989 ja millega DIS-registrisse kantud laevade pardal töötavate meresõitjate suhtes kehtestati mitmeid maksumeetmeid (Lovtidende 1988 A, lk 36130, 36230, 36330 ja 36430). Eeskätt olid nimetatud meresõitjad vabastatud Taani tulumaksu tasumise kohustusest, samas kui DAS‑registrisse kantud laevade töötajatel see kohustus säilis.

3        28. augustil 1998. aastal esitas hageja F3, endine Specialarbejderforbundet i Danmark (SID), Euroopa Ühenduste Komisjonile kaebuse Taani Kuningriigi peale seoses vaidlusaluste maksumeetmetega. Hageja väitis seega, et DIS-registrisse kantud laevadel töötavatele meresõitjatele kehtivad maksusätted kujutavad endast riigiabi EÜ artikli 88 tähenduses ja et kõnealune abikord ei ole ühisturuga kokkusobiv, sest see võimaldab maksuvabastusi mitte üksnes ühenduse meresõitjatele (st neile, kes on mõne liikmesriigi maksuresidendid), vaid kõigile meresõitjatele, sh ühendusevälistele, mistõttu on see vastuolus esiteks komisjoni dokumendiga finants- ja maksumeetmete kohta, mis puudutavad ühenduses registreeritud laevade käitamist (dokument SEK(89) 921 (lõplik), edaspidi „1989. aasta juhised”), ja teiseks ühenduse juhistega meretranspordile antava riigiabi kohta (EÜT 1997, C 205, lk 5, edaspidi „1997. aasta juhised”). Hageja väitis samuti, et topeltmaksustamist käsitlevad lepingud esiteks Taani Kuningriigi ja Filipiinide Vabariigi ning teiseks Taani Kuningriigi ja Singapuri Vabariigi vahel kujutavad endast samuti õigusvastase abi korda. Ta järeldas, et komisjon peaks algatama EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse, ning juhtis tähelepanu EÜ artiklis 232 sätestatud tegevusetushagi menetlusele.

4        Hageja meenutas 21. oktoobri 1998. aasta kirjas komisjonile viimase kohustust algatada ametlik uurimismenetlus vastavalt EÜ artikli 88 lõikele 2 ja märkis, et temale teadaolevate andmete põhjal ei olnud kõnealusest korrast teatatud.

5        Hageja märkis 6. jaanuari 1999. aasta kirjas eelkõige, et ta ei kavatse esitada Euroopa Kohtusse tegevusetushagi, kui komisjon kinnitab talle, et ta võtab kahe või kolme kuu jooksul vastu otsuse, jättes samas endale võimaluse teha seda hiljem.

6        Komisjon küsis 4. veebruari 1999. aasta kirjaga Taani Kuningriigilt teavet ja täpsemalt seda, kas kõnealust abi oli makstud või kas seda kavatseti maksta.

7        Hageja saatis 18. märtsi 1999. aasta kirjas komisjonile uued märkused seoses mõistega „ühenduse meresõitjad”.

8        Komisjoni ja Taani Kuningriigi vahel toimus 19. märtsil 1999 kohtumine, mille käigus komisjon väljendas oma muret seoses konkreetse maksustamiskorraga, mida tol ajal meresõitjatele kohaldati.

9        Taani Kuningriik vastas 13. aprilli 1999. aasta kirjas komisjoni 4. veebruari 1999. aasta kirjale, märkides eelkõige, et kõnealune maksustamiskord kehtestati 1988. aastal. Ta märkis samuti, et ta viis läbi uuringut seoses mitteresidentide palga maksustamise korra muudatustega. Ta lisas, et komisjoni teavitatakse kohe, kui see uuring on lõppenud ja kui Taani valitsus on otsustanud, milline seaduseelnõu esitada järgmise istungjärgu ajal Taani parlamendile.

10      Hageja edastas komisjonile 4. juunil 1999 vastuse, mille üks Taani minister oli parlamendile andnud ja milles viidati võimalusele, et DIS-korda muudetakse.

11      Taani valitsus esitas 6. detsembri 1999. aasta kirjas Taani parlamendile DIS-korra muutmist käsitleva maksuseaduse eelnõu.

12      Hageja edastas 10. jaanuari 2000. aasta kirjas komisjonile oma märkused muutmata DIS-korra mõju kohta.

13      Taani maksundusminister teatas 3. aprilli 2000. aasta kirjas komisjonile maksuseaduse eelnõusse tehtud parandustest.

14      4. aprillil 2000 toimus komisjoni ja Taani ametiasutuste vahel kohtumine, mille lõppedes osutus vajalikuks teha täiendav uurimine seoses maksuseaduse eelnõu viimaste parandustega.

15      Taani Kuningriik märkis 6. aprillil 2000, et maksuseaduse eelnõu parandused, mis tehti pärast komisjoniga 4. aprilli 2000. aasta kohtumisel toimunud kõnelusi, esitatakse Taani parlamendile alles pärast seda, kui komisjon on ametlikult märkinud, et need ei ole vastuolus ühenduse õigusega, ning palus komisjonil koostada selle kohta nii kiirelt kui võimalik kinnitav kiri.

16      Hageja saatis 18. aprilli ja 15. mai 2000. aasta kirjades komisjonile oma märkused seoses maksuseaduse eelnõusse tehtud parandustega.

17      Komisjon palus 30. novembril 2000 Taani Kuningriigilt täiendavaid andmeid eelkõige seoses maksuküsimustega. See riik vastas 15. jaanuaril 2001.

18      Hageja saatis 1. veebruari, 29. juuni ja 5. novembri 2001. aasta kirjades komisjonile oma märkused.

19      Komisjoni ja hageja vahel toimus kohtumine 27. mail 2002 ja selle kohtumise käigus viitas hageja võimalusele esitada tegevusetushagi.

 Vaidlustatud otsus

20      Komisjon võttis 13. novembril 2002. aastal vastu otsuse K(2002) 4370 (lõplik) (edaspidi „vaidlusaluse otsus”), mille põhjenduse kohaselt otsustas ta mitte esitada vastuväiteid seoses maksumeetmetega, mida rakendatakse alates 1. jaanuarist 1989 nii Taani DAS- kui ka DIS-registrisse kantud laevade pardal töötavatele meresõitjatele, leides, et need meetmed kujutavad endast küll riigiabi, kuid et need olid ühisturuga kokkusobivad vastavalt EÜ artikli 87 lõike 3 punktile c.

21      Komisjon tunnistas esmalt, et esines õigusvastane abi, sest seda ei olnud teavitatud. Ta uuris nende meresõitjate olukorda, kes elasid riigis, kus tulumaksu võetakse ja kelle jaoks maksuvabastus kujutas endast soodustust. Seejärel uuris ta mitteresidendist meresõitjate olukorda, mille kohta konkreetselt hageja oli kaebuse esitanud. Ta järeldas, et tegu oli soodustusega, sh ka mitteresidendist meresõitjate puhul. Ta järeldas, et tegu oli riigi ressurssidega, et liikmesriikidevahelist kaubandust võidi mõjutada ja et oli täidetud valikulisuse kriteerium. Komisjon järeldas seega, et tegu oli õigusvastase riigiabiga EÜ artikli 87 tähenduses, sõltumata küsimusest, kas soodne maksustamiskord eristas residendist ja mitteresidendist töötajaid.

22      Komisjon leidis samuti, et maksumeetmeid tuli hinnata EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c alusel ja esiteks vastavalt 1989. aasta juhistele perioodil 1. jaanuarist 1989 kuni 31. detsembrini 1997, ning teiseks vastavalt 1997. aasta juhistele perioodil alates 1. jaanuarist 1998.

23      Seejärel leidis ta, et kohaldatav kord nii enne kui pärast 1. jaanuari 1998 oli kooskõlas ühisturuga.

24      Ta vastas niisiis kaebuses esitatud küsimusele, kas selliste riikide kodanike tulumaksust vabastamist, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed, võib lugeda 1997. aasta juhistega kooskõlas olevaks. Ta rõhutas sellega seoses, et nimetatud juhistes määratleti ühenduse meresõitjaid meremeeste maksustamise eesmärgil kui töötajaid, kes „peavad mõnes liikmesriigis tasuma tulumaksu ja/või sotsiaalkindlustusmakseid”, andmata ühtegi muud täpsustust nende maksualase elukohta kohta. Ta märkis, et see ühenduse meresõitjate määratlus, mis on esitatud 1997. aasta juhiste punktis 3.2, ei viidanud ühelegi kodakondsuse või elukoha tingimusele, ja lisas, et mõistet „ühenduse meresõitjad” määratleti seega selles meresõitjate maksustamist käsitlevas punktis üpris laialt.

25      Ta lisas, et üldised maksuvähendamised või ‑vabastamised üritasid samuti üldiselt vähendada ühenduse reederite maksukoormust; et tööjõukulutusi vähendades soodustas Taani Kuningriik ühenduse julgeolekueeskirjade ja töönormide kohaldamist laevadel, mis vastasel juhul oleks seilanud kolmanda riigi mugavuslipu all, kus neid eeskirju enamasti eiratakse; ja et nende laevade ühenduse lipu all säilitamine aitas ühtlasi kaasa maismaatöökohtade säilitamisele merendussektoris, mis oli samuti 1997. aasta juhiste üks eesmärkidest. Komisjon jättis seega kõrvale hageja argumendi ja järeldas, et 1997. aasta juhistega oli kooskõlas asjaolu, et ka nende riikide kodanikel, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed, on juurdepääs kõnealustele maksusoodustustele.

26      Ta meenutas samuti, et 1989. aasta juhised märkisid üksnes meeskonnakulude vähendamist puudutava abi osas, et „meremeeste sotsiaalkindlustuse ja tulumaksu alane abi, mille eesmärk on ilma meremeeste sotsiaalkindlustust kahjustamata vähendada laevandusettevõtjate kulusid, mis on seotud mõnes liikmesriigis registreeritud laevade käitamisega, võib lugeda ühisturuga kokkusobivaks”. Ta leidis, et kõnealused maksumeetmed täidavad need tingimused ja et need olid seega kooskõlas 1989. aasta juhistega.

27      Komisjon palus ka Taani Kuningriigil esitada igal aasta aruanne, mis võimaldaks hinnata nimetatud korra mõju Taani laevastiku konkurentsivõimele, ja märkis, et kõnealune maksustamiskord ei mõjutanud liikmesriikidevahelist kaubandust ulatuses, mis oleks vastuolus meretranspordi valdkonna ühise huviga, sest see aitas kaasa ühenduse juhiste peamistele eesmärkidele.

28      Lõpuks palus komisjon Taani Kuningriigil teatada talle uuritud korda tehtud muudatused ja meenutas, et ta võis otsustada võtta sobivaid meetmeid, kui ühisturu areng seda nõuab.

 Menetlus Üldkohtus ja Euroopa Kohtus

29      Üldkohtu kantseleisse 30. jaanuaril 2003. aastal esitatud hagis palus hageja tühistada vaidlusalune otsus ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.

30      Üldkohtu kodukorra artikli 114 alusel esitas komisjon eraldi dokumendina vastuvõetamatuse vastuväite, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. märtsil 2003 ja milles komisjon palus Üldkohtul jätta hagi rahuldamata selle ilmse vastuvõetamatuse tõttu ning mõista kohtukulud välja apellandilt.

31      16. mail 2003 vastuvõetamatuse vastuväite suhtes esitatud märkustes palus apellant Üldkohtul jätta vastuvõetamatuse vastuväide rahuldamata ja mõista komisjonilt välja selle vastuväitega seotud kohtukulud.

32      Üldkohus jättis 23. aprilli 2007. aasta määrusega kohtuasjas T‑30/03: SID vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Ta jättis hageja kanda tema enda kohtukulud ja mõistis temalt välja komisjoni kohtukulud. Ta jättis kummagi poole kanda nende endi kohtukulud seoses menetlusse astumisega.

33      Euroopa Kohtu kantseleisse 9. juulil 2007 esitatud apellatsioonkaebuses palus hageja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel Euroopa Kohtul tühistada eespool punktis 32 viidatud määrus SID vs. komisjon, tunnistada Üldkohtusse esitatud hagi vastuvõetavaks ja mõista apellatsiooniastme kohtukulud välja komisjonilt.

34      Euroopa Kohus tühistas 9. juuli 2009. aasta otsusega C‑319/07 P: 3F vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑5963) eespool punktis 32 viidatud määruse SID vs. komisjon osas, milles jäeti vastamata hageja väidetele, mis puudutasid esiteks viimase konkurentsiseisundit, võrreldes meresõitjatele kohaldatavate kollektiivlepingute läbirääkimistes osalevate teiste ametiühingutega, ja teiseks sotsiaalseid aspekte, mis tulenevad DIS-registrisse kantud laevade pardal töötavatele meresõitjatele kohaldatavatest maksumeetmetest. Euroopa Kohus lükkas tagasi vastuvõetamatuse vastuväide, mille komisjon esitas Üldkohtule. Lõpuks saatis ta asja tagasi Üldkohtule uueks arutamiseks, et ta otsustaks hageja nõude üle tühistada vaidlustatud otsus, ja otsustas, et kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

35      Kohtuasi määrati Üldkohtu esimesele kojale.

36      Üldkohtu kantselei taotlusel esitas hageja 21. septembril 2009 oma kirjalikud märkused.

37      Kooskõlas kodukorra artikli 119 lõikega 2 esitas komisjon Üldkohtu kantseleisse 25. novembril 2009 kostja vastuse. Hageja esitas 18. jaanuaril 2010 repliigi. Komisjon esitas 16. märtsil 2010 vasturepliigi.

38      Taani Kuningriik esitas 15. jaanuaril 2010 menetlusse astuja seisukohad. Hageja esitas oma märkused menetlusse astuja seisukohtade osas 27. mail 2010.

39      Pärast Norra Kuningriigi loobumist kustutas Üldkohtu (esimene laiendatud koda) president oma 8. aprilli 2010. aasta määrusega selle riigi Üldkohtu registrist kui menetlusse astuja. Vastavalt kodukorra artikli 87 lõigetele 4 ja 5 jäeti Norra Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda ja jäeti iga poole kohtukulud seoses Norra Kuningriigi menetlusse astumisega nende endi kanda.

40      Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd teise koja koosseisu ja käesolev kohtuasi on määratud teisele laiendatud kojale.

41      Poolte kohtukõned ning vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 19. jaanuari 2011. aasta kohtuistungil.

 Poolte nõuded pärast asja tagasisaatmist

42      Hageja palub Üldkohtul:

–        Tühistada vaidlustatud otsus osas, kus otsustati jätta esitamata vastuväited Taanis kas DAS- või DIS-registrisse kantud laevade pardal töötavatele meresõitjatele alates 1. jaanuarist 1989. aastast kohaldatavate Taani maksumeetmete peale;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

43      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

44      Oma hagi toetuseks esitab hageja kolm tühistamisväidet. Esimene väide käsitleb EÜ artikli 88 lõike 2 ja hea halduse põhimõtte rikkumist, kuna komisjon ei algatanud ametlikku uurimismenetlust. Teine väide käsitleb EÜ artikli 87 lõike 3 punkti c, mida on tõlgendatud 1989. ja 1997. aasta juhiste alusel, ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist. Kolmas väide käsitleb ilmse hindamisvea olemasolu.

45      Vastuseks Üldkohtu küsimusele märkis hageja kohtuistungil, et ta loobub oma teisest ja kolmandast väitest, tingimusel et Üldkohus võtab esimese väite analüüsimisel arvesse nende väidete raames kirjeldatud faktilisi asjaolusid; see kanti ka kohtuistungi protokolli.

46      Üldkohus analüüsib seega esimest väidet, mis käsitleb EÜ artikli 88 lõike 2 ja hea halduse põhimõtte rikkumist.

 Poolte argumendid

47      Hageja väidab, et käesolevas asjas esinesid tõsised raskused. Ta rõhutab sellega seoses, et komisjonil kulus neli aastat vaidlustatud otsuse tegemiseks; see aga tõendab tõsiste raskuste olemasolu. Ta lisab, et Taani valitsus esitas seaduseelnõu, millega kavatseti muuta DIS-korda ja mis muutis olukorra keeruliseks. Komisjon oleks seega hageja arvates pidanud algatama ametliku uurimismenetluse vastavalt EÜ artikli 88 lõikele 2 ja hea halduse põhimõttele.

48      Vastusena komisjoni argumentidele, mille kohaselt esialgse uurimismenetluse kestus oli tingitud hageja esitatud suurest hulgast märkustest, kinnitab hageja, et ta soovis oma märkustega tagada seda, et komisjon võtab vastu otsuse küsimuses, mis talle muret valmistas, st mõiste „ühenduse meresõitjad” kohta, ja et ta võtab arvesse Taani valitsuse kavatsetavad muudatused DIS-korras. Kuigi see oli tema arvates üks tegur, mis olukorra keeruliseks tegi, ei lahendanud need muudatused esitatud küsimust ega takistanud komisjoni kohustust võtta seisukohta mõiste „ühenduse meresõitjad” kohta.

49      Ta rõhutab samuti, et käesolevas asjas oluline küsimus on see, kas esinesid tõsised raskused, mitte aga esialgse uurimismenetluse kestuse kiireloomulisus või kestuse mõistlikkus või ebamõistlikkus.

50      Hageja lisab, et komisjon üritab jätta muljet, et vastus käesolevas asjas esitatud küsimusele seoses mõistega „ühenduse meresõitjad” on ilmne, ehkki see ei ole nii. Ta rõhutab, et enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist ei olnud komisjon selle kohta mingit selget vastust andnud. Ta väidab muu hulgas, et tegu oli küsimusega, mis oli vähemalt kaudselt ilmnenud veel kahes komisjoni viidatud asjas, mis puudutasid Prantsuse ja Rootsi maksuvabastuste kordasid; see aga kinnitas vajadust algatada ametlik uurimismenetlus. Lisaks asjaolu, et komisjoni otsused nende kahe maksukorra kohta olid olnud kiiremad, kinnitab tõsiste raskuste olemasolu käesolevas asjas.

51      Lõpuks leiab hageja, et õige kriteerium ei ole see, kas komisjonil olid kahtlused kuupäeval, kui ta vaidlustatud otsuse vastu võttis, vaid hoopis see, kas pärast mõistliku tähtaja möödumist oli komisjon silmitsi tõsiste raskustega.

52      Komisjon ja tema toetuseks menetlusse astunud Taani Kuningriik vaidlevad vastu hageja argumentidele.

 Üldkohtu hinnang

53      Tuleb meenutada, et EÜ artikli 88 lõike 2 kohane menetlus on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hädavajalik, kui komisjonil tekib tõsiseid raskusi selle hindamisel, kas abi on ühisturuga kokkusobiv. Komisjon võib seega abi seisukohast soodsa otsuse vastuvõtmiseks piirduda artikli 88 lõike 3 kohase esialgse staadiumiga üksnes juhul, kui ta võib esialgse uurimise lõppedes olla veendunud, et nimetatud abi on ühisturuga kokkusobiv. Seevastu juhul, kui esialgne uurimine viis komisjoni vastupidise veendumuseni või kui see ei võimaldanud tal ületada kõiki kõnealuse abi ühisturuga kokkusobivuse hindamisel tekkinud raskusi, on komisjoni ülesanne koguda kõik vajalikud arvamused ja algatada selleks EÜ artikli 88 lõike 2 kohane menetlus (Euroopa Kohtu 15. juuni 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑225/91: Matra vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑3203, punkt 33; 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 39; 17. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑521/06 P: Athinaïki Techniki vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑5829, punkt 34, ja 2. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑431/07 P: Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑2665, punkt 61; Üldkohtu 9. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑359/04: British Aggregates jt vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑4227, punkt 55).

54      Kuigi komisjonil ei ole kaalutlusõigust, et selliste raskuste tuvastamise korral otsustada, kas algatada ametlik uurimismenetlus, on tal siiski teatav hindamisruum juhtumi asjaolude uurimisel ja hindamisel, et määrata kindlaks, kas nendega kaasnevad olulised raskused. Vastavalt EÜ artikli 88 lõike 3 eesmärgile ja komisjoni hea halduse kohustusele võib ta teatanud riigi või kolmandate isikutega dialoogi astuda, et esialgse menetluse käigus ületada võimalikud raskused (Üldkohtu 15. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑73/98: Prayon-Rupel vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑867, punkt 45, ja 3. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑36/06: Bundesverband deutscher Banken vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑537, punkt 126). See õigus eeldab, et komisjon saaks muuta oma seisukohta tulenevalt dialoogi tulemustest, ilma et seda muutmist tuleks a priori lugeda tõsiste raskuste olemasoluks (Üldkohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑95/03: Asociación de Estaciones de Servicio de Madrid ja Federación Catalana de Estaciones de Servicio vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑4739, punkt 139).

55      Samuti tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tõsiste raskuste mõiste laadilt objektiivne. Selliseid raskusi tuleb otsida nii vaidlustatud akti vastuvõtmise tingimustes kui ka selle sisus, tehes seda objektiivselt, võrreldes otsuse põhjendusi nende tõenditega, mis komisjonil olid siis, kui ta võttis seisukoha vaidlusaluse abi siseturuga kokkusobivuse osas. Sellest tuleneb, et tõsiste raskuste olemasolu seaduslikkuse kontroll, mida Üldkohus teostab, läheb oma laadilt kaugemale ilmse hindamisvea kontrollimisest. Tõsiste raskuste esinemise tõendamise kohustus on hagejal ning ta võib seda täita paljude selliste kokkulangevate kaudsete tõendite esitamisega, mis puudutavad esiteks esialgse uurimismenetluse asjaolusid ja kestust ning teiseks vaidlustatud otsuse sisu (vt selle kohta eespool punktis 54 viidatud kohtuotsused Prayon-Rupel vs. komisjon, punkt 47, ja Bundesverband deutscher Banken vs. komisjon, punkt 127).

56      Toetamaks oma väidet, et käesolevas asjas esinesid tõsised raskused, viitab hageja esiteks esialgse uurimismenetluse kestusele ja teiseks selle menetluse asjaolusid puudutavatele argumentidele.

57      Mis puudutab esiteks esialgse uurimismenetluse kestust puudutavat argumenti, siis tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt ei pea komisjon olukorras, kui asjaomane riik ei teavitanud teda asjaomastest riiklikest meetmetest, teostama nende meetmete esialgset uurimist kindlaksmääratud tähtajal. Siiski, kui kolmandad isikud on teavitamata riiklike meetmete kohta kaebused esitanud, peab institutsioon EÜ artikli 88 lõikes 3 sätestatud esialgses staadiumis teostama EÜ asutamislepingu riigiabi käsitlevate põhinormide korrektse kohaldamise huvides põhjaliku ja erapooletu uurimise. Sellest tuleneb, et komisjon ei saa määramatult pikendada kaebuse esemeks olnud riiklike meetmete esialgset uurimist, kuna selle uurimise eesmärk on üksnes võimaldada komisjonil luua esimene arvamus tema hinnanguks esitatud meetmete kvalifitseerimisest ja nende kokkusobivusest ühisturuga (vt Üldkohtu 10. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑46/97: SIC vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑2125, punktid 103, 105 ja 107, ja eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus Asociación de Estaciones de Servicio de Madrid ja Federación Catalana de Estaciones de Servicio vs. komisjon, punkt 121).

58      Esialgse uurimismenetluse kestuse mõistlikkust tuleb hinnata iga konkreetse juhtumi asjaolude põhjal, arvestades eelkõige juhtumi konteksti, menetluse erinevaid etappe, mida komisjon peab järgima, ning juhtumi keerukust (Üldkohtu 10. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑395/04: Air One vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1343, punkt 61, ja 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑167/04: Asklepios Kliniken vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑2379, punkt 81).

59      Käesolevas asjas tuleb märkida, et 2. septembrist 1998, kui saabus kaebus, kuni 13. novembrini 2002, kui tehti vaidlustatud otsus, kulus enam kui neli aastat. Selle kestuse selgitamiseks väitis komisjon, et kaebus oli pikk, et ta üritas käsitleda kõiki kaebuse aspekte, sh teha seda kahepoolsete maksukokkulepete vaatepunktist, ja et hageja tegevus (ta saatis komisjonile kümme kirja) aitas kaasa esialgse uurimismenetluse kestuse pikenemisele.

60      Sellega seoses tuleb märkida, et esialgses kaebuses esitas hageja oma argumendid, mille kohaselt sisuliselt rikkus DIS-korras ette nähtud maksuvabastus riigiabile kehtivaid sätteid ja eelkõige 1989. ja 1997. aasta juhiseid, kuna seda kohaldati meresõitjatele, kellel ei olnud ühegi liikmesriigi kodakondsust ega elukohta üheski liikmesriigis. Hageja viitas samuti sellele küsimusele seoses topeltmaksustamise vältimise maksukonventsioonidega, mille Taani Kuningriik on sõlminud Filipiinide Vabariigiga ja Singapuri Vabariigiga, ja seoses nende kolmandate riikide meresõitjate sotsiaalkaitsega.

61      Lisaks ilmneb asjaolude kronoloogiast, et pärast 28. augusti 1998. aasta kaebust saatis hageja korduvalt pikki märkusi seoses mõistega „ühenduse meresõitjad” ja DIS-korraga (18. märtsi 1999, 10. jaanuari 2000, 1. veebruari 2001. aasta kirjad), millele olid mõnikord lisatud statistilised andmed, nagu tema 10. jaanuari 2000. aasta kirjas. Ta saatis ka 5. novembril 2001 oma kommentaarid Taani Kuningriigi vastuste kohta komisjoni täiendavatele küsimustele.

62      Samuti juhtis hageja 4. juuni 1999. aasta kirjas komisjoni tähelepanu DIS-korra muutmise võimalusele. Järgnev kirjavahetus eelkõige Taani Kuningriigiga puudutas seega neid seadusemuudatusi. Taani asutused saatsid komisjonile 6. detsembril 1999 seaduseelnõu ning seejärel 3. aprillil 2000 muudatused sellesse eelnõusse (vt eespool punktid 10–16). Hageja saatis seejärel oma kommentaarid selle eelnõu kohta 18. aprilli ja 15. mai 2000. aasta kirjades.

63      Selles kontekstis võis komisjon lugeda vajalikuks analüüsida – sh kõnealuste meetmete esialgse uurimise raames – kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millest teda olid teavitanud esialgne kaebus ja need erinevad kirjad. Ta viis seega läbi täiendava uurimise selle kohta ja palus 30. novembri 2000. aasta kirjas Taani Kuningriigilt täiendavaid andmeid, sh kahepoolsete maksukonventsioonide küsimuses.

64      Sellest tuleneb, et need kirjad tegelikult põhjustasid esialgse uurimismenetluse kestuse pikenemist.

65      Samuti saatis hageja pärast Taani asutuste 15. jaanuari 2001. aasta kirja, milles need vastasid komisjoni täiendavatele teabetaotlustele, komisjonile 1. veebruaril 2001 kirja, milles meenutati eelkõige tema kaebuse algset eset, ning 29. juunil 2001 kirja, milles ta võttis ühel lehel kokku oma argumendid ja teatas, et ta kavatseb esitada märkused Taani Kuningriigi 15. jaanuari 2001. aasta vastuse kohta. Hageja esitas need märkused komisjonile aga alles 5. novembril 2001.

66      Lõpuks korraldas komisjon esialgse uurimismenetluse raames erinevaid kohtumisi 19. märtsil 1999, 4. aprillil 2000 ja 27. mail 2002.

67      Sellest tuleneb, et need asjaolud suudavad suures osas selgitada käesolevas asjas esialgse uurimise kestust.

68      Eelnevast tuleneb, et isegi kui esialgse uurimise kestust võib tervikuna lugeda selliseks, et see ületas tavapäraselt esmase uurimise tarvis vajamineva, on see kestus suures osas õigustatud menetluse asjaolude ja kontekstiga.

69      Siiski, nagu hageja repliigis rõhutab, ei ole käesolevas asjas küsimus esialgse uurimise kestuse mõistlikkuses, vaid selles, kas esinesid tõsised raskused.

70      Kuigi esialgse uurimise kestus võib olla kaudne tõend tõsiste raskuste olemasolu kohta, ei ole see iseenesest piisav, et tõendada selliste raskuste olemasolu.

71      Nimelt ei saa pelka asjaolu, et arutelud komisjoni ja kõnealuse liikmesriigi vahel toimusid esialgse uurimise faasis ja et selle raames sai komisjon küsida täiendavaid andmeid kontrollitavate meetmete kohta, lugeda tõendiks, et see institutsioon oli silmitsi tõsiste hindamisraskustega (vt eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus SIC vs. komisjon, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).

72      Alles siis, kui ta saab kinnitust muudest asjaoludest, võib EÜ artikli 88 lõike 3 sätete raames teostatud esialgsele uurimisele tavapäraselt kuluva aja oluline ületamine koos teiste asjaoludega viia selleni, et tunnistatakse, et komisjonil olid tõsised hindamisraskused, mis nõuavad EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse algatamist (vt selle kohta eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus Asociación de Estaciones de Servicio de Madrid ja Federación Catalana de Estaciones de Servicio vs. komisjon, punkt 135 ja seal viidatud kohtupraktika).

73      Seega tuleb teisena analüüsida hageja esimese väite toetuseks esitatud argumente, mis puudutasid sisuliselt esialgse uurimismenetluse asjaolusid.

74      Hageja väidab esmalt, et Taani Kuningriigi poolt saadetud seaduseelnõuga DIS‑korda tehtud parandused näivad olevat tegur, mis toimiku keeruliseks teeb, ehkki vaidlustatud otsus ei võta nende paranduste osas seisukohta.

75      Tuleb märkida, et DIS-korda tehtud parandused, millele esialgse uurimismenetluse käigus viidati, seisnevad selles, et kõnealuse DIS-korraga sätestatud spetsiifilist maksuvabastust laiendati kõigile mitteresidentidele, kes on tavaliselt tulumaksuga maksustatavad, ning nendega nähti sisuliselt ette, et tulumaksust vabastatakse kõik mitteresidendid, kes töötavad Taani laevadel ja lennukitel, mida kasutatakse rahvusvahelises transpordis.

76      Need parandused, mis tollel ajal kujutasid endast uut asjaolu, olid osa dialoogist komisjoni ja Taani asutuste vahel. Seetõttu olid nad aluseks kaebuse esialgse uurimise viivitusele, nagu juba tuvastati (vt eespool punktid 62–67), kuna Taani Kuningriigi poolt 6. detsembril 1999 komisjonile saadetud seaduseelnõud muudeti hiljem ja sellest muudatusest teatati 3. aprillil 2000.

77      Siiski ei tõenda hageja, mil viisil olid need seaduse parandused kaudseks tõendiks tõsiste raskuste olemasolu kohta käsitletud meetmete hindamisel, eelkõige seoses mõistega „ühenduse meresõitjad”, ehkki tõendamiskoormis selles küsimuses lasub hagejal (vt eespool punkt 55).

78      Tuleb meenutada, et ehkki komisjonil ei ole kaalutlusõigust, et selliste raskuste tuvastamise korral otsustada, kas algatada ametlik uurimismenetlus, on komisjonil siiski teatav hindamisruum juhtumi asjaolude uurimisel ja hindamisel, et määrata kindlaks, kas nendega kaasnevad olulised raskused (vt eespool punktis 54 viidatud kohtupraktika).

79      Olles käesolevas asjas teada saanud, et DIS-korda tehti parandusi, viis komisjon läbi täiendava uurimise. Ta korraldas Taani asutustele 4. aprillil 2000 kohtumise ja palus Taani Kuningriigilt täiendavaid andmeid seoses seaduseelnõu viimaste parandustega. Hageja saatis ka ise komisjonile oma märkused selle seaduseelnõu paranduste kohta.

80      Komisjoni selline toiming kuulub tema kaalutlusõiguse alla määrata kindlaks, kas need parandused tekitasid tõsiseid kahtlusi, ilma et see iseenesest võimaldaks tõendada, et komisjon oleks käesolevas asjas selliste raskustega kokku puutunud.

81      Lisaks märgib hageja repliigis, et ehkki need parandused olid komplikatsiooniteguriks, ei lahendanud need esitatud küsimust ega takistanud komisjoni ülesannet võtta vastu otsus mõiste „ühenduse meresõitjad” kohta. Ta ei tõenda siiski toimuvate paranduste sisu arvestades, et komisjonil oleks pidanud tekkima kahtlused seoses käesolevas asjas käsitletud maksumeetmetega.

82      Sellest tuleneb, et hageja ei ole tõendanud, et DIS-korda puudutavad seaduse parandused, mis vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval ei olnud veel jõustunud, tõendavad tõsiste raskuste olemasolu seoses hindamisega, kas DIS-kord on kooskõlas ühisturuga.

83      Teiseks väidab hageja, et enne vaidlustatud otsuse tegemist ei andnud komisjon ühtegi selget vastust mõiste „ühenduse meresõitjad” kohta.

84      Siiski ei tähenda see asjaolu tingimata, et see mõiste tekitas tõsiseid raskusi. Uurimise esialgne faas ei ole kaebuse esitajaga seoses võistlevat laadi (eespool punktis 53 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punktid 58 ja 59) ning komisjonil ei olnud kohustust esitada hagejale oma seisukoht selles küsimuses enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.

85      Järelikult ei tähenda selline ametliku seisukoha puudumine enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, et komisjon oli silmitsi tõsiste raskustega.

86      Kolmandaks väidab hageja, et komisjoni viidatud kaks otsust Prantsuse ja Rootsi maksustamiskordade kohta tekitavad vähemalt kaudselt sama küsimuse, mis kinnitas vajadust algatada ametlik uurimismenetlus.

87      Siiski ei õigusta asjaolu, et sama küsimus oli esitatud muudes asjades, iseenesest veel ametliku uurimismenetluse algatamist. Nimelt võib sama küsimus tekkida mitmes juhtumis, ilma tingimata tõsiseid raskusi tekitamata, eriti kui arvestada, et Prantsuse ja Rootsi korrad olid käsitletud Taani korrast erinevad, nagu hageja ka rõhutas.

88      Lisaks tuleb tagasi lükata argument, mille kohaselt tõendab käesolevas asjas tõsiste raskuste olemasolu ka asjaolu, et nende kahe korra esialgne uurimine oli kiirem. Käesolevas asjas esialgset uurimismenetlust ümbritsevad asjaolud on tõepoolest suuresti erinevad Prantsuse ja Rootsi juhtumite omadest. Esiteks nendest kordadest oli juba teatatud. Teiseks oli tegu sisuliselt Rootsis juba kehtiva korra uuendamise ja Prantsusmaal kehtiva korra pikendamisega.

89      Eelnevast tuleneb, et ükski hageja esitatud asjaoludest ei võimalda tõendada, et käesolevas asjas esialgse uurimismenetluse lõpuks olid komisjonil tõsised raskused, mis nõuaks ametliku uurimismenetluse algatamist.

90      Lõpuks märkis hageja kohtuistungil, et ta loobub oma teisest ja kolmandast väitest tingimusel, et Üldkohus võtab arvesse nende väidete raames kirjeldatud faktilisi asjaolusid esimese väite analüüsimisel (vt eespool punkt 45).

91      Repliigis väitis hageja, et komisjoni argumendid teise ja kolmanda väite kohta näitasid, et esialgse uurimismenetluse ajal toimus tõsine ja keeruline arutelu mõiste „ühenduse meresõitjad” üle, kes saavad kasutada kõnealust maksuvabastust.

92      Tuleb märkida, et peale selle, et hageja ei viita ühelegi konkreetsele faktilisele asjaolule, siis nii tegutsedes viitab ta ka tegelikult mitte faktilistele asjaoludele, vaid teise ja kolmanda väite raames esitatud argumentidele. Hageja aga loobus nendest väidetest kohtuistungil. Neid argumente ei saa seega käesoleva hagi raames arvesse võtta.

93      Täiendavalt ei leia Üldkohus ühtegi teise ja kolmanda väite toetuseks esitatud asjaolu, mis võiks kinnitada siinses asjas tõsise raskuse olemasolu.

94      Seetõttu ilmneb kõigest eelnevast, et hageja ei ole tõendanud, et komisjon oli silmitsi tõsiste hindamisraskustega, et määratleda kõnealuseid meetmeid abi mõiste seisukohast ja tuvastada nende kokkusobivus ühisturuga.

95      Sellest tuleneb, et ei ole põhjendatud väide EÜ artikli 88 lõike 2 ja hea halduse põhimõtte rikkumise kohta, mille alusel komisjon oleks pidanud algatama ametliku uurimismenetluse.

96      Sellest tuleneb, et käesolev väide tuleb tagasi lükata ning seega kogu hagi rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

97      Apellatsiooniastmes otsustas Euroopa Kohus, et otsus kohtukulude osas tehakse hiljem. Seega peab Üldkohus käesolevas otsuses otsustama kõigi erinevate menetlustega seotud kulude osas vastavalt kodukorra artiklile 121.

98      Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, siis jäetakse tema enda kohtukulud tema kanda ja mõistetakse temalt välja komisjoni kohtukulud nii Euroopa Kohtus kui ka Üldkohtus vastavalt komisjoni nõuetele.

99      Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ise oma kohtukulud. Niisiis kannab Taani Kuningriik, kes astus komisjoni nõuete toetuseks menetlusse, oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine laiendatud koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta 3F, varem Specialarbejderforbundet i Danmark (SID) kanda tema enda kohtukulud ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud nii Euroopa Kohtus kui ka Üldkohtus.

3.      Jätta Taani Kuningriigi kohtukulud nii Euroopa Kohtus kui ka Üldkohtus tema enda kanda.

Forwood

Dehousse

Wiszniewska-Białecka

Prek

Schwarcz

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 27. septembril 2011 Luxembourgis.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: inglise.