Kohtuasi C-499/03 P

Peter Biegi Nahrungsmittel GmbH

ja

Commonfood Handelsgesellschaft für Agrar-Produkte mbH

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Apellatsioonkaebus – Ühine tollitariifistik – Imporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine – Maksunõudest loobumine – Tingimused – Määruse (EMÜ) nr 2913/92 artikli 220 lõike 2 punkt b – Tolliasutuste viga – Avastatav viga – Kombineeritud nomenklatuur – Märkused – Ulatus

Kohtujurist L. A. Geelhoedi ettepanek, esitatud 14. oktoobril 2004 

Euroopa Kohtu otsus (kuues koda), 3. märts 2005 

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.     Apellatsioonkaebus – Väited – Faktiliste asjaolude ebaõige hindamine – Vastuvõetamatus – Rahuldamata jätmine – Faktiliste asjaolude õiguslik kvalifitseerimine – Vastuvõetavus

(EÜ artikkel 225; Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 58)

2.     Euroopa ühenduste omavahendid – Impordi- või eksporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine – Määruse nr 2913/92 artikli 220 lõike 2 punktis b sätestatud imporditollimaksu järelarvestuskande tegemata jätmise tingimused – Asutuse viga, mida ei oleks olnud võimalik „mõistlikult avastada tasumise eest vastutaval isikul” – Hindamise tingimused – Määrus nr 1359/95, mis sisaldab sätteid, mida võib määratleda objektiivselt keerukateks

(Nõukogu määrus nr 2913/92, artikli 220 lõike 2 punkt b, ja määrus nr 1359/95)

1.     EÜ artiklist 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artiklist 58 tuleneb, et Euroopa Kohtusse saab edasi kaevata ainult õigusküsimustes. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ainult Esimese Astme Kohus pädev faktilisi asjaolusid tuvastama, välja arvatud juhul, kui tema järeldused oleksid sisuliselt ebatäpsed talle esitatud toimiku dokumentidest tulenevalt, ja neid hindama. Faktiliste asjaolude hindamine, välja arvatud Esimese Astme Kohtule esitatud tõendite väärtõlgenduse korral, ei ole õigusküsimus, mis alluks apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu kontrollile. Samas, kui Esimese Astme Kohus on faktilisi asjaolusid tuvastanud või neid hinnanud, siis on Euroopa Kohus EÜ artikli 225 kohaselt pädev nende faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifitseerimist ja Esimese Astme Kohtu poolt tehtud õiguslikke järeldusi kontrollima. Niisuguse kvalifitseerimise puhul on tegemist õigusküsimusega, mida sellisena võib Euroopa Kohtu poolt apellatsioonimenetluses kontrollida.

(vt punktid 40 ja 41)

2.     Määruse nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, artikli 220 lõike 2 punkti b kohaselt on selleks, et pädevad tolliasutused võiksid teha imporditollimaksude järelarvestuskande, vaja, et oleksid täidetud kolm kumuleeruvat tingimust, st et tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea tõttu, et seda ei oleks olnud võimalik mõistlikult avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ning et viimane järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta.

Mis puudutab tolliasutuste poolt tehtud vea avastatavust, siis tuleb seda hinnata arvestades vea olemust, huvitatud majandusettevõtjate ametialast kogemust ning nende poolt ülesnäidatud hoolsust. Mis puudutab vea olemust, siis tuleb seda hinnata arvestades asjaomaste õigusnormide keerukust või vastupidi üsna lihtsat olemust ning ajavahemikku, mil ametiasutuste ebaõige käitumine jätkus.

Selles osas tekitavad teatud määruse nr 1359/95, millega muudeti määruse nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta I ja II lisa ning tunnistati kehtetuks määrus nr 802/80, sätted olukorra, mis ei ole piisavalt lihtne selleks, et nende uurimise tulemusena oleks võimalik kergesti avastada, et alates 1. juulist 1995 allub teatud kaupadega seotud tariifikvootide kasutamine määruse nr 1431/94, milles sätestatakse määruses nr 774/94 ettenähtud impordikorra üksikasjalikud rakenduseeskirjad kodulinnulihasektoris, tingimusele esitada impordilitsents. Neil tingimustel võib need õigusnormid määratleda objektiivselt keerukateks ning tolliasutuste, kes muutsid enda kasutatavat tollitariifistikku, aga ei täpsustanud seda, et nendele kaupadele tuleb esitada impordilitsents, vead on sellised, mida ei oleks majandusettevõtjatel olnud võimalik mõistlikult avastada.

(vt punktid 46–48, 54–56)

EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)

3. märts 2005(*)

Apellatsioonkaebus – Ühine tollitariifistik – Imporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine – Maksunõudest loobumine – Tingimused – Määruse (EMÜ) nr 2913/92 artikli 220 lõike 2 punkt b – Tolliasutuste viga – Avastatav viga – Kombineeritud nomenklatuur – Märkused – Ulatus

Kohtuasjas C‑499/03 P,

mille esemeks on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 25. novembril 2004 esitatud apellatsioonkaebus

Peter Biegi Nahrungsmittel GmbH, asukoht Frankfurt Maini ääres (Saksamaa),

Commonfood Handelsgesellschaft für Agrar-Produkte mbH, asukoht Langen (Saksamaa),

apellatsioonkaebuse esitajad,

keda esindasid Rechtsanwalt K. Landry ja Rechtsanwalt L. Harings, 

teine menetlusosaline:

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: X. Lewis ja J. Schieferer, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja esimeses astmes, 

EUROOPA KOHUS (kuues koda),

koosseisus: koja esimees A. Borg Barthet, kohtunikud J.‑P. Puissochet ja J. Malenovský (ettekandja),

kohtujurist: L. A. Geelhoed,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades kirjalikus menetluses ja 16. septembri 2004. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 14. oktoobri 2004. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1       Peter Biegi Nahrungsmittel GmbH ja Commonfood Handelsgesellschaft für Agrar-Produkte mbH (edaspidi vastavalt „Biegi” ja „Commonfood” ning üheskoos „apellandid”) paluvad oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 17. septembri 2003. aasta otsuse liidetud kohtuasjades T‑309/01 ja T‑239/02: Biegi Nahrungsmittel ja Commonfood v. komisjon (EKL 2003, lk II‑3147; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega ühelt poolt jäeti rahuldamata Biegi kaebus komisjoni 14. augusti 2001. aasta otsuse K (2001) 2533 (REC 4/00), millega leiti, et on õigustatud teha tasumata imporditollimaksu järelarvestuskanne ajavahemikul 13.–18. juuli 1995 ja 4.–22. september 1995 Taist imporditud kodulinnuliha osas, osaliseks tühistamiseks ning teiselt poolt Commonfoodi kaebus komisjoni 5. märtsi 2002. aasta otsuse K (2002) 857 (REC 4/01), millega leiti, et on õigustatud teha tasumata imporditollimaksu järelarvestuskanne 24. juulil 1995 imporditud kodulinnuliha osas, tühistamiseks (edaspidi „vaidlustatud otsused”).

 Õiguslik raamistik

2       Esimese Astme Kohus täpsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 1 järgmist:

„1      Nõukogu 29. märtsi 1994. aasta määruse (EÜ) nr 774/94 kvaliteetse veiseliha, samuti sealiha, kodulinnuliha, nisu ja meslini ning kliide, peprede ja muude töötlusjääkide suhtes teatavate ühenduse tariifikvootide avamise ja haldamise kohta (EÜT L 91, lk 1; ELT eriväljaanne 02/05, lk 215) artikkel 3 avas alates [1. jaanuarist 1994] CN‑koodidesse [edaspidi eestikeelse lühendina KN‑kood] 0207 41 10, 0207 41 41 ja 0207 41 71 kuuluva kana- või kukeliha suhtes ühenduse aastase tariifikvoodi kogumahuga [15 500] tonni. Kvoodimahu piires kohaldatav muutuv imporditollimaksumäär oli 0%. See sama ühenduse aastane tariifikvoot, mille maksumäär on null, jäeti komisjoni 18. septembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2198/95, millega muudetakse määrust nr 774/94 (EÜT L 221, lk 3; ELT eriväljaanne 02/07, lk 23), artikliga 1 kehtima ning vastavalt selle määruse artiklile 2 kohaldati seda 1. juulist 1995.”

3       Komisjoni 22. juuni 1994. aasta määruse (EÜ) nr 1431/94, milles sätestatakse nõukogu määruses (EÜ) nr 774/94 ettenähtud impordikorra üksikasjalikud rakenduseeskirjad kodulinnulihasektoris (EÜT L 156, lk 9; ELT eriväljaanne 02/05, lk 225), artikkel 1, mis määruse artikli 8 vastaselt jõustus 26. juunil 1994, on sõnastatud järgmiselt:

„Kõikide käesoleva määruse I lisas nimetatud tooterühmadesse kuuluvate toodete importimiseks ühendusse vastavalt määruse […] nr 774/94 artiklites 3 ja 4 avatud tariifikvootidele tuleb esitada impordilitsents.

Tootekogused, mille suhtes seda korda kohaldatakse ja maksu vähendamise määr on rühmade kaupa loetletud I lisas.”

4       Määruse nr 1431/94 I lisas oli maksu vähendamise määr 0% kohaldatav Taist pärit KN‑koodidesse 0207 41 10, 0207 41 41 ja 0207 41 71 kuuluvale kanalihale aastamahuga kuni 5100 tonni (2. grupp). Sama maksu vähendamise määr oli kohaldatav Brasiiliast pärit eespool nimetatud KN-koodidesse kuuluvale kanalihale aastamahuga kuni 7100 tonni (1. grupp) ning teistest kolmandatest riikidest pärit samale lihale aastase kogumahuga kuni 3300 tonni (3. grupp).

5       Nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta (EÜT L 256, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 382) artikliga 1 kehtestati uus kaupade nomenklatuur (mida nimetatakse koondnomenklatuuriks või lühendina „KN”). Koondnomenklatuur asub selle määruse I lisas, milles on kindlaks määratud tollimaksumäärad ja muu vajalik teave.

6       Komisjoni 13. juuni 1995. aasta määrusega (EÜ) nr 1359/95 muudeti määruse (EMÜ) nr 2558/87 I ja II lisa ning tunnistati kehtetuks määrus (EMÜ) nr 802/80 (EÜT L 142, lk 1; ELT eriväljaanne 02/05, lk 416). Määrus nr 1359/95 jõustub selle artikli 3 kohaselt 1. juulil 1995.

7       Selles muudetud versioonis asub koondnomenklatuuri kolmanda osa „Tariifilisad” III jaos „Kvoodid” VII lisa pealkirjaga „WTO tariifikvoodid, mis avatakse ühenduse pädevate ametiasutuste poolt”. Viimatinimetatud lisa järjekorranumbri 18 all on kirjas järgmine:

Jrk nr	CN‑kood	Kauba kirjeldus	Kvoodi kogus	Tollimaksumäär (%)	Muud tingimused
1	2	3	4	5	6
…	…	…	…	…	…
18	0207 41 10 0207 41 41 0207 41 71	Kana- ja kukeliha tükid, külmutatud: kondita rinnatükid ja nende jaotustükid Muud	15 500 t	0

8       Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „tolliseadustik”), artikli 220 lõike 2 punkt b sätestab:

„2. [...] ei tehta järelarvestuskannet, kui:

[...]

b)      tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta”.

9       Komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele nr 2913/92 (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3), artikli 871 kohaselt:

„[…] kui toll peab seadustiku artikli 220 lõike 2 punktis b sätestatud tingimusi täidetuks või kahtleb selles, kas selle sätte kriteeriumid käivad teatava juhu kohta, peab toll esitama dokumendid kõnealuse juhu kohta komisjonile, et saaks teha otsuse vastavalt artiklitega 872–876 ettenähtud menetlusele […]”

10     Sama määruse artikli 873 kohaselt:

„Pärast komitee raames kõnealuse juhu läbivaatamiseks kokkutulnud liikmesriikide esindajatest koosneva ekspertrühmaga konsulteerimist otsustab komisjon, kas nendel asjaoludel tuleb kõnealuste tollimaksude kohta teha arvestuskanne või mitte […]”.

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

11     Vaidluse aluseks olevad asjaolusid kirjeldatakse vaidlustatud kohtuotsuse punktides 8–18 järgmiselt:

„8      […] Biegi […] ja Commonfood […] on Saksa õiguse alusel asutatud äriühingud, mis on omavahel seotud ning tegutsevad kodulinnulihasektoris. Apellandid kuuluvad Saksamaal kanaliha peamiste importijate hulka.

9      29. juuni 1995. aasta dekreediga (edaspidi „Eilverteiler”) muutis Saksamaa Liitvabariigi rahandusminister Saksa tolli poolt kasutatavat tollitariifistikku, millesse alates 1. juulist 1995 lisati tariifikvoot K 4047 (kanaliha), mille maksumäär oli null. See kvoot vastab eespool nimetatud KN‑koodidele 0207 41 10, 0207 41 41 ja 0207 41 71. Eilverteiler ei sisalda ühtegi viidet selle kohta, et eespool nimetatud tariifikvootidesse kuuluvate toodete importimiseks tuleb esitada impordilitsents.

10      Biegi deklareeris ajavahemikus 13.–18. juuli 1995 ning 4.–22. september 1995 impordiks erinevate saadetistena Taist pärit külmutatud kanatükke (KN‑kood 0207 41 10). Commonfood deklareeris 24. juulil 1995 impordiks erinevate saadetistena Taist pärit külmutatud kanatükke sama KN‑koodiga. Apellandid ei ole oma tollideklaratsioonidele impordilitsentse lisanud.

11       Pärast Eilverteileriga tehtud Saksa tolli poolt kasutatava tollitariifistiku muudatust kasutas pädev tolliasutus siiski eespool nimetatud ühenduse tariifikvooti ning kohaldas apellantide suhtes tollimaksuvabastust.

12      Apellandid, kellel oli kahtlus 1995. aasta juulis tehtud tollivormistuse ajal kohaldatud maksude suhtes, võtsid impordisertifikaatide korraldamisega tegeleva vastutava isiku vahendusel 1995. aasta augustikuu jooksul telefoni teel ühendust liitvabariigi rahandusministeeriumiga ning tariifikvootide üle kontrolli teostava keskasutusega, et saada vaatluse all olevate toodete impordile kehtiva korra osas täpsemat teavet. Esimesel korral teatasid küsitletud isikud telefoni teel, et kohaldatud maksud olid õiged isegi siis, kui tollideklaratsioonide toetuseks ei olnud impordilitsentse esitatud. Apellandid küsisid pärast selle teabe kohta ka kirjalikku kinnitust.

13      Siiski oli apellantidele 22. augusti 1995. aasta kirjaga edastatud Saksa tolli kirjalikus vastuses märgitud, et kvoodi kasutamisel tuleb tollideklaratsiooni toetuseks esitada impordilitsents. Samal päeval muutis liiduvabariigi rahandusminister tagasiulatuvalt Saksa tolli poolt kasutatavat tollitariifistikku. Selle muutuse tulemuseks oli see, et alates 1. juulist 1995 tuli kõnealuse tariifikvoodi kasutamisel esitada impordilitsents.

14      Pädev tolliasutus, st Hauptzollamt Bremen-Freihafen asus 12. ja 13. augustil 1996 vastuvõetud muudetud maksuotsusega tagantjärgi sisse nõudma imporditollimakse, st Commonfoodi imporditehingute puhul kogusummas 222 116,06 Saksa marka (DEM) (12. augusti 1996. aasta otsus) ja Biegi imporditehingute puhul kogusummas 259 270,23 Saksa marka, millest 218 605,64 Saksa marka oli 1995. aasta juuli imporditehingute eest ja 40 664,59 Saksa marka 1995. aasta septembri imporditehingute eest (13. augusti 1996. aasta otsus).

15      Apellandid taotlesid imporditollimaksu järelarvestuskande tegemata jätmist, toetudes nende heale usule, Saksa ametiasutuste veale ja asjaolule, et viimane oli avastamatu.

16      Pädev tolliasutus ei rahuldanud 30. juulil 1997 nende taotlusi ja apellandid kaebasid edasi Finanzgericht Bremenile (Saksamaa). 14. detsembril 1999 toimunud kohtuistungi protokollist tuleneb, et pärast kohtuasja läbivaatamist leidis kohus, et Biegi kaebuse rahuldamise võimalused on väiksed, kuna 1995. aasta septembrikuu tollideklaratsioonide osas teavitati Biegit eespool viidatud Saksa tolli 22. augusti 1995. aasta kirjaga korrakohaselt täpsest õiguslikust olukorrast. Finanzgericht Bremen soovitas Biegil nende deklaratsioonide osas kaaluda kaebusest loobumist. 1995. aasta juuli deklaratsioonide osas leidis sama kohus aga esialgselt, et apellantidele on võimalik tagada õiguskindluse kaitse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 tähenduses ning tegi pädevale tolliasutusele ülesandeks kontrollida, kas seoses vaidlusaluste deklaratsioonidega oleks võimalik eespool viidatud 12. ja 13. augustil 1996 muudetud maksuotsused tühistada.

17      Kooskõlas määruse (EMÜ) nr 2454/93 artikliga 871 […] palus Saksamaa Liitvabariik 2. augusti 2000. aasta ning 17. aprilli 2001. aasta kirjadega komisjonil tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kohaselt otsustada, kas imporditollimaksude järelarvestuskande tegemata jätmine on tolli ning Biegi ja Commonfoodi vahelises kohtuvaidluses põhjendatud.

18      Arvestades seda, et kohtuasja asjaoludest ei tulenenud tolli enda viga, mida heauskselt tegutsev ettevõtja tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b mõttes ei oleks avastanud, leidis komisjon 14. augustil 2001 vastuvõetud otsuses (kohtuasi T‑309/01) ja 5. märtsil 2002 vastuvõetud otsuses (kohtuasi T‑239/02) […], et Saksamaa Liitvabariigi taotluse esemeks olevate eespool viidatud imporditollimaksude kohta tuleb teha arvestuskanne.”

 Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

12     Apellandid esitasid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 12. detsembril 2001 ja 8. augustil 2002 saabunud hagiavaldustega vaidlustatud otsuste tühistamiseks hagid.

13     Oma hagiavalduste toetuseks tõid apellandid välja kolm väidet, mis puudutavad esiteks tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b, teiseks proportsionaalsuse põhimõtte ning kolmandaks hea haldustava ning võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

14     Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Esimese Astme Kohus liidetud kohtuasju T‑309/01 ja T‑239/02 puudutavad hagid rahuldamata, lükates põhjendamatuse tõttu tagasi kõik apellantide poolt esitatud väited.

15     Esimese väite osas leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 83, et komisjonil oli õigus, kui ta leidis, et tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punktis b sätestatud teine kumuleeruv tingimus, mis puudutab kogenud ettevõtjate poolt tolli vea avastamatust, ei olnud käesolevas asjas täidetud ning imporditehingute osas imporditollimaksude järelarvestuskande tegemine oli õigustatud.

16     Sellise järelduse tegemiseks leidis Esimese Astme Kohus pärast kohaldatava kohtupraktika meelde tuletamist vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56, et on õige, et Saksa tolliasutused tegid kaks viga, st kuulutasid välja Eilverteileri vigase versiooni ning teostasid apellantide poolt 1995. aasta juulis imporditud kaupade tollivormistuse, andes tariifisoodustuse ilma impordilitsentsi esitamiseta.

17     Samas lükkas Esimese Astme Kohus tagasi teise apellantide poolt välja toodud vea, mille sisuks oli nende kaastöötajale Steinerile tariifikvootide üle kontrolli teostava keskasutuse ametniku poolt väidetavalt valeinformatsiooni andmine telefoni teel enne 13. juulit 1995, st enne vaidlustatud imporditehinguid. Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 58 ja 59, et arvestamata teabe hilinenud esitamist ning komisjoni poolt vaidlustatud teabe asjassepuutuvust, ei ole see telefoni teel saadud teave kuidagi kohtutoimikus asuvate dokumentidega tõendatud.

18     Selleks, et lükata tagasi kohaldatavate õigusnormide keeruline iseloom, leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63, et määruse nr 1431/94 artiklist 1 tuleneb selgelt, et vaidlusaluste pikaajaliste tariifikvootide raames tuleb kõikide toodete importimiseks esitada impordilitsents.

19     Esimese Astme Kohus märkis ka vaidlustatud kohtuotsuse punktides 65–67, et määruse nr 1359/95 VII lisas asusid Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) tariifikvoodid, mille avavad ühenduse pädevad ametiasutused ja millega kehtestatakse uus kaupade nomenklatuuri 1. juulist 1995 kehtiv versioon ning milles olevad viited teistele tollireeglitele olid ainult deklaratiivse tähendusega. Seega määrus nr 1359/95 ei avanud 1. juulist 1995 uut soodustariifikvooti, mis oli väidetavalt määruse nr 774/94, mida on muudetud määrusega nr 2198/95, omast eraldiseisev.

20     Esimese Astme Kohus arvestas samuti asjaoluga, et pädevad tolliasutused tunnistasid oma viga ning parandasid selle väga lühikese ajaga, st ühe kuu jooksul pärast vea tegemist.

21     Samuti leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 70 ja 71, et apellandid kuuluvad kogenud majandusettevõtjate hulka ning nad on teadlikud impordilitsentsi tähtsusest pikaajalise tariifikvoodi saamisel.

22     Selleks, et näidata, et apellandid ei olnud neile kehtivat hoolsuskohustust täitnud, leidis Esimese Astme Kohus lõpuks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 75, et majandusettevõtja, kelle majandustegevus koosneb põhiliselt impordi- ja eksporditehingutest ning kellel on selles vallas juba teatud kogemused, peab vastavate Euroopa Ühenduse Teataja numbrite lugemisega tegema enda jaoks selgeks tema pool teostatud tehingutele kehtiva ühenduse õiguse. Sellest tuleneb, et niisugune ettevõtja ei saa kohaldatava maksumäära kindlakstegemisel toetuda ainult siseriiklikku tollitariifistikku puudutavale teabele. Muuhulgas leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76–81, et apellandid ei saa enam toetuda pelgalt telefoni teel küsitud teabele ega väita, et neil ei olnud aega pädevatelt ametiasutustelt kirjalikult käesoleva asja õigusliku situatsiooni selgitust küsida.

23     Teise väite tagasilükkamiseks leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88, et kuna tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b rakendamise tingimused ei ole täidetud, ei ole vaidlustatud otsustega vaidlusaluste imporditollimaksude järelarvestuskande tegemine iseenesest proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine.

24     Kolmanda väite tagasilükkamiseks leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93 ja 96, et ühelt poolt ei ole hea haldustava põhimõtte väidetavast rikkumisest tulenev nõue põhjendatud ning teiselt poolt ei ole nõue, mis tuleneb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest, asjakohane seoses apellantide poolt selle nõude toetuseks toodud olukordade võrreldamatu iseloomuga.

 Poolte nõuded

25     Biegi ja Commonfood paluvad Euroopa Kohtul:

–       tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–       tühistada osaliselt komisjoni 14. augusti 2001. aasta otsus K (2001) 2533 (REC 4/00) osas, milles leitakse, et 218 605,64 Saksa marga suuruse imporditollimaksu summa järelarvestuskande tegemine on õigustatud;

–       tühistada komisjoni 5. märtsi 2002. aasta otsus K (2002) 857 (REC 4/01), milles leiti, et 222 116,06 Saksa marga suuruse imporditollimaksu summa järelarvestuskanne on õigustatud;

–       mõista kohtukulud välja komisjonilt.

26     Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–       jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;

–       mõista kohtukulud välja apellantidelt.

 Apellatsioonkaebus

27     Oma apellatsioonkaebuse toetuseks toovad apellandid välja kaks väidet, mis puudutavad esiteks tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b rikkumist ja teiseks menetlusviga.

28     Esimese võimalusena väidab komisjon, et need väited on vastuvõetamatud. Teise võimalusena väidab komisjon, et need väited on põhjendamatud.

 Väide, mis puudutab tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b rikkumist

Poolte argumendid

29     Apellandid väidavad, et Esimese Astme Kohus, kui ta jättis nende kaebused rahuldamata, põhjendades seda tolli vea avastamise võimalikkusega apellantide poolt, liialdab majandusettevõtjate hoolsuskohustusega ja ei võtnud arvesse kehtivate õigusnormide keerukust.

30     Apellantide arvates peab tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b tõlgendama kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga ning selle sätte eesmärgi valguses, milleks on maksumaksja õiguspärase ootuse kaitsmine, nii et kõik asjaolud, millele tollimaksude sissenõudmine või sissenõudmata jätmine põhineb, on põhjendatud (14. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑251/00: Ilumitrónica, EKL 2002, lk I‑10433, punkt 39). Kuigi kohtupraktika kohaselt sõltub vea olemus asjaomaste õigusnormide keerukusest ning ametiasutuste poolt vea mittetunnistamise kestvusest, ei ole selline ajavahemik iseseisev tingimus vea avastamatuse kindlakstegemiseks, vaid lihtsalt märk sellest. Käesoleval juhul oli kahe Saksa pädeva ametiasutuse tehtud viga pidev ja korduv. Õigusnormide keerukus tulenes mitmete õigusnormide kohaldamisest, mida tuleb vaadelda koos, ilma et seda täpsustataks, ning Euroopa Ühenduste Teataja lugemine ei olnud kohaldatava õiguse konkreetseks identifitseerimiseks piisav.

31     Apellandid väidavad, et sellel hetkel, kui nad oma otsuseid vastu võtsid, ei maininud Eilverteiler mingit kohustust esitada impordilitsents ja selles viidati määrusele nr 1359/95, mille asjaomaseid uusi WTO tariifikvoote puudutava lisa 18. järjekorranumbri all ei ole selle kuuendas tulbas tehtud ühtegi märkust, samal ajal kui enamiku teiste tariifikvootide puhul samas tulbas täpsustatakse, et viimaseid kohaldatakse asjaomastes ühenduse sätetes ettenähtud tingimustel. Selle märkuse puudumine 18. järjekorranumbri all viis pädevad Saksa ametiasutused ja apellandid järeldusele, et need kaks tariifikvooti kodulinnulihale, mis pandi paika nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), kujutasid endast tariifikvoote, millele ei tulnud esitada impordilitsentse.

32     Apellantide arvates tegi Esimese Astme Kohus asjaolude hindamisel vea, kuna pidas lühikeseks ligi kahekuulist perioodi, mille vältel kõige kõrgemad Saksa tolliasutused selles valdkonnas normatiivse praktika kujundamisel eksisid. Et need ametiasutused sellise vea tegid, oleks juba piisav tõendamaks, et viga on kogenud professionaalide poolt avastamatu, lisaks oli tegemist uute tariifikvootidega, mis ei olnud varasemate ühenduse normidega kaetud.

33     Mis puudutab aga nende hoolsuskohustust, siis väidavad apellandid, et need olid just nende erinevatele asjaomastele ametiasutustele esitatud korduvad küsimused, mis puudutasid ainult impordilitsentsi esitamise vajalikkust, mis viisid tolliasutused Eilverteileris oleva vea parandamiseni. Esimese Astme Kohtu kinnituse osas, mille kohaselt apellantidel oli komisjoni poole kirjalikult pöördumiseks piisav tähtaeg, viitavad apellandid esimeses astmes esitatud repliigile. Nad lisavad, et tolliõigust peavad kohaldama liikmesriigi tolliasutused ning tolliseadustiku artikli 220 lõikel 2 ei oleks mingit tähendust, kui ettevõtjad peaksid teabe saamiseks pöörduma komisjoni poole.

34     Komisjoni jaoks on see väide vastuvõetamatu, kuna see kordab põhiliselt Esimese Astme Kohtus esitatud väiteid ja argumente või puudutab faktiküsimusi. Tõendite osas, mida Esimese Astme Kohus ei pidanud vajalikuks uurida, puudutab apellatsioonkaebus faktiküsimusi ning on tegelikult hagiavalduse kordus. Selline kordamine kehtib ka apellatsioonkaebuse õigusnormide keerukust, teatud juhtudel tolliasutuste vigade avastamatust ning ettevõtjate hoolsuskohustust puudutavate argumentide kohta. Väide selle kohta, et Esimese Astme Kohus on andnud vale hinnangu asjaoludele, mis viisid selleni, et vea tegemise ajavahemikku peeti lühikeseks, puudutab faktide hindamist.

35     Teise võimalusena väidab komisjon, et ühenduse õiguse rikkumist puudutav väide ei ole põhjendatud. Komisjon rõhutab, et apellantide poolt välja toodud eespool viidatud kohtuotsus Ilumitrónica puudutab Türgi ametiasutuste poolt enam kui kahekümne aasta jooksul tehtud viga ja eraldiseisvuse tõttu keerukamaid õigusakte, mis kehtisid enne tolliseadustikku. See puudutab samuti lepingut assotsiatsiooni loomiseks Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahel, mis kirjutati alla 12. septembril 1963 Ankaras ühelt poolt Türgi Vabariigi ja teiselt poolt Euroopa Majandusühenduse liikmesriikide ja ühenduse vahel ning mis sõlmiti, kiideti heaks ja kinnitati ühenduse nimel nõukogu 23. detsembri 1963. aasta otsusega 64/732/EMÜ (EÜT 1964, 217, lk 3685); asjaomaseid nimetatud lepinguga loodud assotsiatsiooninõukogu otsuseid Euroopa Ühenduste Teatajas ei avaldatud. Selle olukorra keerukus ei ole mingil määral võrreldav käesoleva asja keerukusega.

36     Komisjon väidab, et vea avastamatus ei ole mingil määral tõendatud, kuna apellandid ei ole põhjendanud oma argumente, mille kohaselt Saksa ametiasutused kinnitasid korduvalt telefoni teel, et ei ole vajadust impordilitsentsi esitada. Käeoleval juhul ei saa toetuda õigusnormide keerukusele, kuna kohustust esitada impordilitsents tollikvootide kohaldamiseks, mis kehtis asjaomaste imporditehingute ajaks rohkem kui aasta, ei saa seada küsimuse alla määrusega nr 1359/95, mis puudutab ainult tariifi- ja statistikanomenklatuuri. Selle määruse viited teistele tollireeglitele on vaid deklaratiivset laadi ning selliste viidete puudumine ei saa kindlasti olla märgiks, et need reeglid on mittekohaldatavad. Saksa tolli poolt kasutatav tollitariifistik on ainult käsiraamat töö lihtsustamiseks.

Euroopa Kohtu hinnang

–       Esimese väite vastuvõetavus

37     Mis puudutab selle väite vastuvõetavust, siis tuleb esiteks meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb EÜ artiklist 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 51 esimesest taandest ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punktist c, et apellatsioonkaebus peab täpselt välja tooma selle, millises osas vaidlustatakse kohtuotsust, mille tühistamist soovitakse ning ka õiguslikud argumendid, mis seda nõuet konkreetsel viisil toetavad (vt eelkõige 6. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑41/00 P: Interporc v. komisjon, EKL 2003, lk I‑2125, punkt 15 ja 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑496/99 P: komisjon v. CAS Succhi di Frutta, EKL 2004, lk I‑3801, punkt 48).

38     Nendest sätetest tulenevale põhjendamiskohustusele ei vasta apellatsioonkaebus, mis piirdub Esimese Astme Kohtus esitatud väidete ja argumentide, sealhulgas nende, mis põhinesid otseselt selle kohtu poolt tagasi lükatud asjaoludel, sõna-sõnalise kordamisega või ülevõtmisega (vt eriti eespool viidatud kohtuotsus Interporc v. komisjon, punkt 16 ja komisjon v. CAS Succhi di Frutta, punkt 49).

39     Kui apellant vaidlustab Esimese Astme Kohtu poolt ühenduse õiguse tõlgendamise või kohaldamise, võib Esimese Astme Kohtus arutlusel olnud õigusküsimusi siiski apellatsioonimenetluse käigus uuesti arutada. Kui apellant ei saaks oma apellatsioonkaebust põhistada juba Esimese Astme Kohtus esitatud väidete ja argumentidele, siis puuduks apellatsioonkaebusel osaliselt oma mõte (vt eriti eespool viidatud kohtuotsused Interporc v. komisjon, punkt 17 ja komisjon v. CAS Succhi di Frutta, punkt 50).

40     Teiseks tuleb siinkohal meelde tuletada, et EÜ artiklist 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artiklist 58 tuleneb, et Euroopa Kohtusse saab edasi kaevata ainult õigusküsimustes. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ainult Esimese Astme Kohus pädev faktilisi asjaolusid tuvastama, välja arvatud juhul, kui tema järeldused oleksid sisuliselt ebatäpsed talle esitatud toimiku dokumentidest tulenevalt, ja neid hindama. Faktiliste asjaolude hindamine, välja arvatud Esimese Astme Kohtule esitatud tõendite väärtõlgenduse korral, ei ole õigusküsimus, mis alluks apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu kontrollile (vt eelkõige 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑136/92 P: komisjon v. Brazzelli Lualdi jt, EKL 1994, lk I‑1981, punktid 47–49 ja 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑470/00 P: parlament v. Ripa di Meana jt, EKL 2004, lk I‑4167, punkt 40).

41     Samas on vaieldamatu, et kui Esimese Astme Kohus on faktilisi asjaolusid tuvastanud või neid hinnanud, siis on Euroopa Kohus EÜ artikli 225 kohaselt pädev nende faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifitseerimist ja Esimese Astme Kohtu poolt tehtud õiguslikke järeldusi kontrollima. Nagu Euroopa Kohus on juba mitmel korral leidnud, on niisuguse kvalifitseerimise puhul tegemist õigusküsimusega, mida sellisena võib Euroopa Kohtu poolt apellatsioonimenetluses kontrollida (vt eriti 19. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑19/93 P: Rendo jt v. komisjon, EKL 1995, lk I‑3319, punkt 26 ja eespool viidatud kohtuotsus parlament v. Ripa di Meana jt, punkt 41).

42     Käesoleval juhul väidavad Biegi ja Commonfood, et Esimese Astme Kohus rikkus ühenduse õigust, leides et Saksa tolliasutuste tehtud vead olid apellantide poolt avastatavad. Apellandid heidavad Esimese Astme Kohtule täpsemalt ette seda, et nii tehes liialdasid nad tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b rakendades, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, asjaomaste majandusettevõtjate hoolsuskohustusega ning hindasid valesti asjaomaste tollialaste õigusnormide keerukust.

43     Neil asjaoludel vaidlustavad apellandid Esimese Astme Kohtu poolt antud vastuse faktide kvalifitseerimise küsimuse teemal ning esitavad seega Euroopa Kohtule kontrolliks õigusküsimuse.

44     Sellest tuleneb, et esimene väide on vastuvõetav.

–       Esimese väite põhjendatus

45     Kõigepealt tuleb meelde tuletada, nagu on seda märkinud Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56, et käesolevas asjas on vaidlustatud kaks Saksa tolliasutuste tehtud viga, st nad kuulutasid välja Eilverteileri vigase versiooni ning teostasid apellantide poolt 1995. aasta juulis imporditud kaupade tollivormistuse, andes tariifisoodustuse ilma impordilitsentsi esitamiseta.

46     Tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kohaselt ei tehta pädevate tolliasutuste poolt imporditollimaksude järelarvestuskannet, kui on täidetud kolm kumuleeruvat tingimust. Kõigepealt on vaja, et tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea tõttu, teiseks, et seda ei oleks olnud võimalik mõistlikult avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ning lõpuks, et viimane järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta (vt analoogia põhjal 12. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 161/88: Binder, EKL 1989, lk 2415, punktid 15 ja 16; 14. mai 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑153/94 ja C‑204/94: Faroe Seafood jt, EKL 1996, lk I‑2465, punkt 83; 9. detsembri 1999. aasta määrus kohtuasjas C‑299/98 P: CPL Imperial 2 ja Unifrigo v. komisjon, EKL 1999, lk I‑8683, punkt 22 ja 11. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑30/00: William Hinton & Sons, EKL 2001, lk I‑7511, punktid 68, 69, 71 ja 72).

47     Mis puudutab teist nimetatud tingimust, mis on ainuke käesolevas asjas vaatluse all olev tingimus, siis tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb tolliasutuste poolt tehtud vea avastatavust hinnates arvestada vea olemust, huvitatud majandusettevõtjate ametialast kogemust ning nende poolt ülesnäidatud hoolsust (eespool viidatud kohtuotsused Faroe Seafood jt, punkt 99 ja Ilumitrónica, punkt 54).

48     Mis puudutab vea olemust, siis tuleb seda hinnata asjaomaste õigusnormide keerukust või vastupidi üsna lihtsat olemust (vt 16. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑187/91: Belovo, EKL 1992, lk I‑4937, punkt 18 ja eespool viidatud kohtuotsus Faroe Seafood jt, punkt 100) ning ajavahemikku, mil ametiasutuste ebaõige käitumine jätkus, arvestades (vt 12. detsembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑38/95: Foods Import, EKL 1996, lk I‑6543, punkt 30 ja eespool viidatud kohtuotsus Ilumitrónica, punkt 56).

49     Käesoleval juhul Esimese Astme Kohus välistas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63 asjaomaste õigusnormide keeruka iseloomu selle põhjal, et ühenduse tariifikvoodi kasutamisele kehtivad reeglid defineeriti õigusaktide poolt, mis puudutasid nimetatud kvoodi avamist ja haldamist ning kehtestasid viimase üksikasjalikud rakenduseeskirjad, st määruse nr 774/94, mida on muudetud määruse nr 2198/95 ja määruse nr 1431/94 poolt, mille artiklis 1 oli selgelt sätestatud, et kõikide imporditehingute tegemiseks pikaajaliste tariifikvootide raames tuleb esitada impordilitsents.

50     Tuleb siiski märkida, et määrusega nr 1359/95 avaldas komisjon uue kaupade kombineeritud nomenklatuuri, mis on kehtiv alates 1. juulist 1995 ning mille VII lisas asuvad WTO tariifikvoodid, mis avatakse ühenduse pädevate ametiasutuste poolt. VII lisa tulbas 6 pealkirjaga „Muud tingimused”, mis on välja toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 7, ei ole käesolevas asjas vaatluse all olevate kaupade kombineeritud nomenklatuuri puudutava järjekorranumbri 18 all tehtud mingit märkust, samas kui samas tulbas on teiste kaupade suhtes mainitud, et „kvooti kohaldatakse asjaomastes ühenduse sätetes ettenähtud tingimustel”.

51     Ülaltoodust tuleneb, et ühelt poolt tõi määrusest nr 1359/95 tulenev kombineeritud nomenklatuur alates 1. juulist 1995 esimest korda konkreetselt välja WTO tariifikvoodid, mis avatakse ühenduse pädevate ametiasutuste poolt. Seega võib määrus, mille kolmanda põhjenduse kohaselt on alates 1. juulist 1995 vaja rakendada teatavaid tariifseid meetmeid, eriti põllumajandustoodete suhtes, nagu määratletud mitmepoolsete läbirääkimiste Uruguay voorus, jätta mulje, et see puudutas sellel kuupäeval uute tariifikvootide avamist, mis on erinevad nendest, mis olid 1. jaanuarist 1994 määrusega nr 774/94 juba avatud. Alles 18. septembri 1995. aasta määrusega nr 2198/95 avati pärast vaidlusaluseid imporditehinguid 1. juulist 1995 tagantjärgi samad tariifikvoodid nimetatud imporditehingute esemeks olnud kaupadele.

52     Arvestades teiste kaupade märkusi, võis igasuguste selgituste puudumine uues kombineeritud nomenklatuuris, mille tingimustele oli käesolevas asjas vaatluse all olevate kaupade kvalifitseerimine allutatud, jätta mulje, et tariifikvootide kasutamine ei ole allutatud ühelegi tingimusele.

53     Määrus nr 1359/95 ei sisalda lõpuks ühtegi märkust, mis lubaks ettevõtjatel asuda seisukohale, et lisades sisalduv teave on puhtalt deklaratiivse väärtusega.

54     Nendest kaalutlustest lähtudes tuleb järeldada, et määrus nr 1359/95 oli oma WTO tariifikvoote puudutavate osade tegeliku kohaldamisala osas ise mitmetähenduslik, eriti viitamisel kaupadele, mis kuuluvad KN‑koodidesse 0207 41 10, 0207 41 41 ja 0207 41 71. Nimetatud määruse VII lisa pealkirja ja kuuenda tulba erinevate märkuste kombinatsioon tekitab olukorra, mis ei ole piisavalt lihtne selleks, et nende uurimise tulemusena oleks võimalik kergesti avastada, et alates 1. juulist 1995 allub nende kaupadega seotud tariifikvootide kasutamine määruse nr 1431/94 tingimusele esitada impordilitsents. Käesoleval juhul võib seega kohaldatavad õigusnormid määratleda objektiivselt keerukateks (vt nt eespool viidatud kohtuotsus Ilumitrónica, punkt 57).

55     Selline kvalifitseerimine tuleneb otseselt määruse nr 1359/95 VII lisa sisust, millega paar päeva enne asjaomaste imporditehingute tegemist toodi esimest korda kombineeritud nomenklatuuri WTO tariifikvoodid. Käesolevas asjas ei saa võtta arvesse konkreetsel juhul vaatluse all olevate kaupade valdkonna huvitatud ettevõtjate kogemust, selleks et leida, et nad oleksid võinud Eilverteileris oleva vea kergesti avastada. See viga tehti muuhulgas Saksa kõige kõrgemate tolliametiasutuste poolt, kes muutsid määrust nr 1359/95 arvesse võttes enda kasutatavat tollitariifistikku, aga ei täpsustanud seda, et nimetatud koodide alla kuuluvatele kaupadele tuleb esitada impordilitsents. Pealegi ei parandatud seda viga mitme nädala jooksul pärast nimetatud dokumendi avaldamist ning pärast ettevõtjate poolt sobival viisil nende ametiasutustega imporditehingute korrapärasuse tagamise eesmärgil ühenduse võtmist. Selles osas ei saa kõnealustele ettevõtjatele ette heita hoolsuskohustuse rikkumist, kuna nad ei võtnud pädevate ametiasutustega kirjalikult enne vaidlustatud imporditehingute tegemist ühendust.

56     Eeltoodust tuleneb, et Esimese Astme Kohtul ei olnud õigus, kui ta leidis, et tolliasutuste vead ei olnud sellised, mida ei oleks apellantidel olnud võimalik mõistlikult avastada. Seega on apellantidel õigus väita, et Esimese Astme Kohus tegi nii otsustades õigusliku vea ning leidis selle tulemusel, et teine tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b kumuleeruvatest tingimustest ei olnud käesolevas asjas täidetud. Seetõttu tuleb vaidlustatud kohtuotsus nimetatud põhjendusel tühistada, ilma et oleks vaja uurida teisi apellantide poolt esitatud väiteid.

 Põhiküsimus

57     Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 61, kui menetlusstaadium lubab, tuleb asja suhtes teha lõplik kohtuotsus apellantide nõuete osas, mis puudutavad vaidlustatud otsuseid.

58     Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb otsustada, et komisjonil ei olnud õigus vaidlustatud otsustega õigustada imporditollimaksude järelarvestuskannet Saksa tolliasutuste ja apellantide vahelises vaidluses, kui ta leidis, et käesolevate asjaolude põhjal ei ilmnenud tolli viga, mida heauskselt toimiv ettevõtja ei avastanud tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b mõttes.

59     Sellest tuleneb, et apellantide väide, mis puudutab selle artikli rikkumist, on vastuvõetav. Seega tuleb vaidlustatud otsused tühistada ilma, et oleks vajalik uurida teisi väiteid.

 Kohtukulud

60     Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Biegi ja Commonfood on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes, Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

1.      Tühistada Esimese Astme Kohtu 17. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑309/01 ja T‑239/02: Biegi Nahrungsmittel ja Commonfood v. komisjon.

2.      Tühistada komisjoni 14. augusti 2001. aasta otsus K (2001) 2533 (REC 4/00) osas, milles sellega tehakse Peter Biegi Nahrungsmittel GmbH imporditollimaksu summa 218 605,64 Saksa marga kohta järelarvestuskanne.

3.      Tühistada komisjoni 5. märtsi 2002. aasta otsus K (2002) 857 (REC 4/01), millega tehakse Commonfood Handelsgesellschaft für Agrar-Produkte mbH imporditollimaksu summa 222 116,06 Saksa marga kohta järelarvestuskanne.

4.      Mõista kohtukulud välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: saksa.