Kohtuasi C-319/03

Serge Briheche

versus

Ministre de l'Intérieur jt

(Tribunal administratif de Paris’ eelotsusetaotlus)

Sotsiaalpoliitika – Meeste ja naiste võrdne kohtlemine – EÜ artikli 141 lõige 4 – Direktiiv 76/207/EMÜ – Avalikus sektoris töö saamise tingimused – Sätted, millega vabastatakse kõnealuse töö saamiseks ettenähtud vanusepiirangust lesknaised, kes ei ole uuesti abiellunud

Kohtuotsuse kokkuvõte

Sotsiaalpoliitika – Mees- ja naistöötajad – Töö saamine ja töötingimused – Võrdne kohtlemine – Erandid – Meetmed meeste ja naiste võrdsete võimaluste edendamiseks – Lesknaiste, kes ei ole uuesti abiellunud, vabastamine avalikus sektoris töö saamiseks ettenähtud vanusepiirangust – Lubamatus

(EÜ artikli 141 lõige 4; nõukogu direktiiv 76/207, artikli 2 lõige 4 ja artikli 3 lõige 1)

Direktiivi 76/207 meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega artikli 3 lõiget 1 ja artikli 2 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklik säte, millega kehtestatakse erand vanusepiirangule avalike teenistujate värbamiseks korraldavate konkurssidega seoses lesknaiste suhtes, kes ei ole uuesti abiellunud ja kes ei ole töötamisest vabastatud, jättes kõrvale samas olukorras olevad leskmehed, kes ei ole uuesti abiellunud.

Esiteks on see säte vastuolus direktiivi 76/207 artikli 3 lõikega 1, kuna see tähendab soolist diskrimineerimist. Teiseks ei saa seda lubada ka eelnimetatud direktiivi artikli 2 lõike 4 alusel, mis lubab üksnes meetmeid, mis on küll esmapilgul diskrimineerivad, kuid mis püüavad kõrvaldada või vähendada ühiskondlikus elus esineda võivat tegelikku ebavõrdsust. Seega selline meede, mille eesmärk on eelistada avalikus teenistuses edutamisel naisi, ei ole ühenduse õigusega kooskõlas, kui sellega antakse automaatselt ja tingimusteta eelis teatud naiste kategooriatele, jättes kõrvale samas olukorras olevad mehed.

(vt punktid 20, 22, 23, 27, 32 ja resolutiivosa)

EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

30. september 2004(*)

Sotsiaalpoliitika – Meeste ja naiste võrdne kohtlemine – EÜ artikli 141 lõige 4 – Direktiiv 76/207/EMÜ – Avalikus sektoris töö saamise tingimused – Sätted, millega vabastatakse kõnealuse töö saamiseks ettenähtud vanusepiirangust lesknaised, kes ei ole uuesti abiellunud

Kohtuasjas C-319/03,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel esitatud eelotsusetaotlus,

mille esitas Tribunal administratif de Paris (Prantsusmaa) 3. juuli 2003. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 24. juulil 2003, menetluses

Serge Briheche

versus

Ministre de l'Intérieur,

Ministre de l'Éducation nationale

ja

Ministre de la Justice,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud C. Gulmann, R. Schintgen, F. Macken (ettekandja) ja N. Colneric,

kohtujurist: M. Poiares Maduro,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        S. Briheche, enda nimel,

–        Prantsusmaa valitsus, esindajad: G. de Bergues ja C. Bergeot-Nunes,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M.-J. Jonczy ja N. Yerrell,

 

olles 29. juuni 2004. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega (EÜT L 39, lk 40, edaspidi „direktiiv”) tõlgendamist.

2        Kõnealune taotlus esitati vaidluses ühelt poolt S. Briheche’i ning teiselt poolt Ministre de l’Intérieur’i (siseminister), Ministre de l’Éducation nationale’i (haridusminister) ja Ministre de la Justice’i (justiitsminister) vahel seoses kostjate keeldumisega aktsepteerida tema kandidatuuri mitmetel nooremametnike ja sekretäride värbamiseks korraldatud konkurssidel põhjusel, et ta ei vasta konkursil osalemiseks vajalikule Prantsuse õiguses sätestatud vanuselisele tingimusele.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigusnormid

3        EÜ artikli 141 lõikes 4 sätestatakse:

„Pidades silmas meeste ja naiste täieliku ja tegeliku võrdõiguslikkuse tagamist tööasjus, ei takista võrdse kohtlemise põhimõte ühtki liikmesriiki säilitamast või võtmast meetmeid, mis sätestavad erilised eelised, et hõlbustada alaesindatud sool tegutsemist oma kutsealal ja ära hoida või heastada halvemusi tööalases karjääris.”

4        Direktiivi artikli 2 lõigetes 1 ja 4 sätestatakse:

„1.      Järgnevate sätete kohaldamisel tähendab võrdse kohtlemise põhimõte seda, et puudub igasugune otsene või kaudne sooline diskrimineerimine, eriti seoses perekonnaseisuga.

[…]

4.      Käesolev direktiiv ei piira meetmete kohaldamist meeste ja naiste võrdsete võimaluste edendamiseks, eriti kõrvaldades olemasolevat ebavõrdsust, mis mõjutab naiste võimalusi artikli 1 lõikes 1 nimetatud küsimustes.”

5        Direktiivi artikli 3 lõikes 1 sätestatakse:

„Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine tähendab, et puudub igasugune sooline diskrimineerimine nendes tingimustes, kaasa arvatud valikukriteeriumides, mis on seotud töö või ametikoha saamisega ükskõik millises tegevusvaldkonnas ja -alal või ametiastmel.”

 Siseriiklik õigus

6        Riigiteenistuses töötavate juhiabide suhtes kohaldatavaid ühiseeskirju sätestava 1. augusti 1990. aasta dekreedi nr 90-713 (JORF, 11.8.1990, lk 9795) artikli 5 lõike 1 kohaselt on avatud konkursil osalemise vanusepiiriks kehtestatud 45 eluaastat.

7        14. augusti 1975. aasta dekreedis nr 75-765, mis käsitleb konkursi teel teenistusse võetavate B-, C- ja D-kategooria ametnike vanusepiirangut (JORF, 19.8.1975, lk 8444), kehtestatakse samuti konkursil osalemise vanusepiiranguks 45 eluaastat, välja arvatud kui erisätetega nähakse ette kõrgem vanusepiir.

8        3. jaanuari 1975. aasta seaduse nr 75-3, milles sätestatakse erinevad meetmed üleelanud abikaasadele, emadele ja eakatele pensioni või toetuste maksmise tõhustamiseks ja lihtsustamiseks (JORF, 4.1.1975, lk 198), artikli 8 lõike 1 kohaselt „ei kohaldata avalikus sektoris töötamiseks vajalikku vanusepiiri naiste suhtes, kes ei ole töötamisest vabastatud pärast oma abikaasa surma”.

9        Kõnealust erandit muudeti 7. juuli 1979. aasta seadusega nr 79-569, millega tühistati teatud kategooria naistöötajate vanusepiirangud avalikus sektoris töötamiseks (JORF, 8.7.1979), mida kohaldati kolme või enama lapsega emadele, lesknaistele, kes ei ole uuesti abiellunud, lahutatud naistele, kes ei ole uuesti abiellunud, ametlikult lahus elavatele naistele ja vähemalt ühe ülalpeetava lapsega vallalistele naistele, ja kes kõik ei ole töötamisest vabastatud.

10      Naiste ja meeste tööalast võrdõiguslikkust käsitleva 9. mai 2001. aasta seaduse nr 2001-397 (JORF, 10.5.2001, lk 7320) artikliga 34 lisati eelmises punktis mainitud isikute kategooria loetellu vallalised mehed, kes ei ole töötamisest vabastatud ja kellel on vähemalt üks ülalpeetav laps.

 Menetlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimus

11      Serge Briheche, 48-aastane leskmees, kes ei ole uuesti abiellunud ja kellel on üks ülalpeetav laps, taotles Prantsuse riigiteenistuses korraldatud mitmetest konkurssidest osavõtmist, mille hulgas oli siseministeeriumi poolt 2002. aastal korraldatud konkurss keskvalitsuse juhiabi värbamiseks.

12      28. jaanuari 2002. aasta otsusega lükati tema kandidatuur viimati nimetatud konkursi raames tagasi põhjendusega, et ta ei vasta dekreedi nr 90-713 artikli 5 lõikes 1 kehtestatud vanuselisele nõudele, mis on vajalik taolisel konkursil osalemiseks.

13      Ta esitas tagasilükkava otsuse peale siseministrile kaebuse, milles väitis, et pärast seaduse nr 2001-397 jõustumist ei laiene tema suhtes 45 eluaasta vanusepiirang.

14      Siseminister jättis kaebuse 8. märtsi 2002. aasta otsusega rahuldamata, milles kõigepealt korratakse siseministri 28. jaanuari 2002. aasta otsuses toodut ja märgitakse seejärel, et jättes kaasamata teatud naiste kategooriad, laieneb avalikus sektoris töötamiseks nõutav vanusepiirangu tühistamine üksnes vallaliste meeste suhtes, kes ei ole töötamisest vabastatud ja kellel on üks ülalpeetav laps.

15      S. Briheche esitas 28. märtsil 2002 Tribunal administratif de Paris’le hagi, milles nõudis eelkõige 28. jaanuari ja 8. märtsi 2002. aasta otsuste tühistamist, millega lükati tagasi tema kandidatuur nimetatud konkurssidel osalemiseks. Ta väidab, et seadusega nr 2001-397 muudetud seaduse nr 75-3 artikli 8 lõikes 1 sätestatud avalikus sektoris töötamise vanusepiirangust vabastamise erandi kohaldamine „lesknaistele, kes ei ole uuesti abiellunud” ei ole kooskõlas direktiivi eesmärkidega. Kuigi kõnealune direktiiv ei piira meetmete kohaldamist, mille eesmärk on kõrvaldada olemasolevat ebavõrdsust, mis mõjutab naiste võimalusi tööd saada, kohustab direktiiv siiski liikmesriike läbi vaatama sätted, mille suhtes ei ole enam esialgne kaitse-eesmärk põhjendatud.

16      Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes otsustas Tribunal administratif de Paris kohtumenetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207/EMÜ sätted takistavad Prantsusmaad jätmast jõusse 3. jaanuari 1975. aasta seaduse nr 75-3, muudetud 7. juuli 1979. aasta seadusega nr 2001-397 ja 9. mai 2001. aasta seadusega nr 2001-397, artikli 8 sätteid, mis käsitlevad lesknaisi, kes ei ole uuesti abiellunud?”

 Eelotsuse küsimus

17      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib esitatud küsimuses sisuliselt teada, kas direktiivi artikli 3 lõiget 1 ja artikli 2 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et viidatud sätetega on vastuolus põhikohtuasjas käsitletud siseriiklik säte, millega kehtestatakse erand avalikus sektoris töötamise vanusepiirangust lesknaiste suhtes, kes ei ole töötamisest vabastatud, jättes kõrvale samas olukorras olevad leskmehed, kes ei ole uuesti abiellunud.

18      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on direktiiviga kehtestatud võrdse kohtlemise põhimõte üldkohaldatav ja seda rakendatakse töökohtadel avalikus sektoris (vt eelkõige 11. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑285/98: Kreil, EKL 2000, lk I-69, punkt 18, ning 19. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑476/99: Lommers, EKL 2000, lk I-2891, punkt 25).

19      Nimetatud põhimõte tähendab direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt, et „puudub igasugune sooline diskrimineerimine nendes tingimustes, kaasa arvatud valikukriteeriumides, mis on seotud töö või ametikoha saamisega ükskõik millises tegevusvaldkonnas ja -alal või ametiastmel”.

20      Põhikohtuasjas vaatluse all olev siseriiklik säte, mis kehtestab teenistujate värbamiseks korraldavate konkurssidega seoses, et vanusepiirangut ei kohaldata lesknaiste suhtes, kes ei ole uuesti abiellunud ja kes on kohustatud töötama, tähendab viimati nimetutega samas olukorras olevate selliste leskmeeste soolist diskrimineerimist, kes ei ole uuesti abiellunud, mis on vastuolus direktiivi artikli 3 lõikega 1.

21      Sellisel juhul tuleb kaaluda, kas kõnealune säte on siiski direktiivi artikli 2 lõike 4 alusel lubatud, milles sätestatakse, et direktiiv „ei piira meetmete kohaldamist meeste ja naiste võrdsete võimaluste edendamiseks, eriti kõrvaldades olemasolevat ebavõrdsust, mis mõjutab naiste võimalusi artikli 1 lõikes 1 nimetatud küsimustes”.

22      Nii nagu Euroopa Kohus on varem otsustanud, on viimati nimetatud sätte konkreetne ja ainus eesmärk lubada meetmeid, mis on küll esmapilgul diskrimineerivad, kuid mis püüavad kõrvaldada või vähendada ühiskondlikus elus esineda võivat tegelikku ebavõrdsust (11. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-409/95: Marschall, EKL 1997, lk I-6363, punkt 26).

23      Meedet, mille eesmärk on eelistada avalikus teenistuses edutamisel naisi, tuleb pidada ühenduse õigusega kooskõlas olevaks, kui sellega ei anta automaatselt ja tingimusteta eelistust naissoost kandidaatidele, kellel on meessoost kandidaatidega võrreldav kvalifikatsioon, ning kui kandidaate hinnatakse objektiivselt, võttes arvesse kõikide konkurentide konkreetset erilist olukorda (vt selle kohta 28. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑158/97: Badeck jt, EKL 2000, lk I-1875, punkt 23).

24      Nimetatud tingimused tulenevad asjaolust, et määratledes individuaalsest õigusest tehtava mis tahes erandi ulatust, nagu direktiivis sätestatud meeste ja naiste võrdne kohtlemine, tuleb järgida proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt ei tohi erandid minna kaugemale sellest, mis on taotletavat eesmärki silmas pidades asjakohane ja vajalik ning et võrdse kohtlemise põhimõtet sobitatakse nii palju kui võimalik sel viisil taotletava eesmärgi nõuetega (eespool nimetatud kohtuasi Lommers, punkt 39).

25      Seega lubab direktiivi artikli 2 lõige 4 võtta töö saamiseks siseriiklikke meetmeid, millega antakse eelkõige naistele soodustusi, et aidata kaasa nende konkurentsivõime tõstmisele tööturul ja karjääri arendamisele meestega võrdsetel alustel. Osutatud sätte eesmärk on saavutada sisuline, mitte formaalne võrdsus, vähendades ühiskonnas tekkida võivat tegelikku ebavõrdsust ja seega vastavalt EÜ artikli 141 lõikele 4 ära hoida või heastada halvemusi asjaomaste isikute tööalases karjääris (vt selle kohta 17. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑450/93: Kalanke, EKL 1995, lk I-3051, punkt 19, ning 6. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑407/98: Abrahamsson ja Anderson, EKL 2000, lk I-5539, punkt 48).

26      Prantsusmaa valitsuse märkuste kohaselt võeti põhikohtuasjas käsitletud siseriiklik säte vastu eesmärgiga vähendada meeste ja naiste tegelikku ebavõrdsust, mis on eelkõige tingitud asjaolust, et põhilise osa kodutöödest teevad naised ja seda esmajoones lastega perekondades, ning eesmärgiga hõlbustada naiste juurdepääsu töökohtadele.

27      Nagu komisjon õigesti märkis, annab taoline säte absoluutse ja tingimuseta eelise teatud naiste kategooriatele, kaasa arvatud lesed, kes ei ole uuesti abiellunud ja kes ei ole töötamisest vabastatud, nähes nende suhtes ette erandi avalikus sektoris töötamise vanusepiirangust, jättes kõrvale samas olukorras olevad leskmehed, kes ei ole uuesti abiellunud.

28      Sellest järeldub, et säte, mille kohaselt teatud naiste kategooriate suhtes ei rakendata avalikus sektoris töö saamiseks nõutavat vanusepiiri, kohaldades seda aga viimastega samas olukorras olevate meeste suhtes, ei ole direktiivi artikli 2 lõike 4 alusel lubatud.

29      Antud olukorras tuleb teha kindlaks, kas põhikohtuasjas käsitletud säte on siiski EÜ artikli 141 lõike 4 alusel lubatud.

30      Viimati nimetatud säte lubab liikmesriikidel säilitada või võtta vastu meetmeid, mis sätestavad erilised eelised, et muuhulgas ära hoida või heastada halvemusi tööalases karjääris, pidades silmas meeste ja naiste täieliku ja tegeliku võrdõiguslikkuse tagamist tööelus.

31      Olenemata sellest, kas direktiivi artikli 2 lõike 4 alusel keelatud positiivsed meetmed võivad olla lubatud EÜ artikli 141 lõike 4 kohaselt, piisab tõdemusest, et viimati nimetatud säte ei luba liikmesriikidel kehtestada niisuguseid tingimusi avalikus sektoris töö saamiseks nagu põhikohtuasjas, kuna need osutuvad igal juhul taotletavat eesmärki silmas pidades ebaproportsionaalseks (vt selle kohta eespool nimetatud kohtuasi Abrahamsson ja Anderson, punkt 55).

32      Eeltoodust tulenevalt tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 76/207 artikli 3 lõiget 1 ja artikli 2 lõiget 4 tõlgendatakse nii, et viidatud sätetega on vastuolus põhikohtuasjas käsitletud siseriiklik säte, millega kehtestatakse erand avalikus sektoris töötamise vanusepiirangust lesknaiste suhtes, kes ei ole uuesti abiellunud ja kes ei ole töötamisest vabastatud, jättes kõrvale samas olukorras olevad leskmehed, kes ei ole uuesti abiellunud.

 Kohtukulud

33      Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega kaasnenud kohtukulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega artikli 3 lõiget 1 ja artikli 2 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et viidatud sätetega on vastuolus põhikohtuasjas käsitletud siseriiklik säte, millega kehtestatakse erand avalikus sektoris töötamise vanusepiirangust lesknaiste suhtes, kes ei ole uuesti abiellunud ja kes ei ole töötamisest vabastatud, jättes kõrvale samas olukorras olevad leskmehed, kes ei ole uuesti abiellunud.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.