Kohtuasi C‑276/03 P

Scott SA

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Apellatsioonkaebus – Ebaseaduslik riigiabi – Määruse (EÜ) nr 659/1999 ajaline kohaldamine – Abi kokkusobimatuse ja tagastamise otsus – Aegumistähtaeg – Katkemine – Vajadus abisaajat katkestavast meetmest teavitada

Kohtuotsuse kokkuvõte

Riigiabi — Ebaseadusliku abi tagastamine — Määruse nr 659/1999 artikli 15 kümneaastane aegumistähtaeg — Aegumistähtaja katkemine — Vajadus abisaajat katkestavast meetmest teavitada — Puudumine

(EÜ artikli 88 lõige 2; Nõukogu määrus nr 659/1999, artikkel 15)

Määruse nr 659/1999 artikli 15 lõiget 2, mille kohaselt katkeb tähtaeg, mille jooksul on komisjonil õigus ebaseaduslik abi tagasi nõuda, iga meetme tõttu, mida komisjon või liikmesriik komisjoni nõudmisel on võtnud seoses ebaseadusliku abiga, ei saa selle sätte sõnastuse ega eesmärgi järgi tõlgendada nii, et komisjoni poolt kõnealusele liikmesriigile saadetud teabenõue võiks olla „komisjoni tegevus” üksnes tingimusel, et abisaajat on sellest teavitatud.

Mõistagi on abi saajal seega praktiline huvi saada teavet aegumist katkestava komisjoni meetme kohta, kuid see huvi ei saa siiski eespool viidatud sätte kohaldamisele seada tingimust, et nimetatud meetmetest oleks pidanud abisaajat teavitama. Eeldusel, et isegi kui menetlusosalise staatus võiks õigustada sellist tingimust, toimub asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetlus peamiselt komisjoni ja kõnealuse liikmesriigi vahel ja on algatatud liikmesriigi vastu, mitte abisaaja või -saajate vastu, kellel on menetluses küll teatud õigused, kuid kellel puudub menetlusosalise staatus.

(vt punktid 27–35)

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

6. oktoober 2005(*)

Apellatsioonkaebus – Ebaseaduslik riigiabi – Määruse (EÜ) nr 659/1999 ajaline kohaldamine – Abi kokkusobimatuse ja tagastamise otsus – Aegumistähtaeg – Katkemine – Vajadus teavitada abisaajat katkestavast meetmest

Kohtuasjas C‑276/03 P,

mille esemeks on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 24. juunil 2003 esitatud apellatsioonkaebus,

Scott SA, asukoht Saint-Cloud (Prantsusmaa), esindajad: J. Lever, QC, barrister G. Peretz, solicitor A. Nourry, solicitor R. Griffith ja solicitor M. Papadakis, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

teised menetlusosalised:

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja J. Flett, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis

kostja esimeses kohtuastmes

Prantsuse Vabariik

menetlusse astuja esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja esimees P. Jann (ettekandja), kohtunikud N. Colneric, K. Schiemann, E. Juhász ja E. Levits,

kohtujurist: F. G. Jacobs,

kohtusekretär: vanemametnik M.‑F. Contet,

arvestades kirjalikus menetluses ja 3. veebruari 2005. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 14. aprilli 2005. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Scott SA (edaspidi „Scott”) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 10. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑366/00: Scott vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑1763; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega viimane jättis rahuldamata komisjoni 12. juuli 2000. aasta otsuse 2002/14/EÜ, mis puudutas Prantsusmaa poolt Scott Paper SA/Kimberly-Clark’ile riigiabi andmist (EÜT L 12, lk 1; edaspidi „vaidlustatud otsus”) tühistamiseks esitatud hagi osas, milles leiti, et Euroopa Ühenduste Komisjon on rikkunud nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artiklit 15.

 Õiguslik raamistik

2        Määruse nr 659/1999 artikkel 15 sätestab:

„1.      Komisjonil on õigus abi tagasi nõuda kümne aasta jooksul.

2.      Tähtaja kulg algab päevast, mil abisaajale antakse ebaseaduslikku abi kas individuaalse abina või abikava raames. Igasugune komisjonipoolne või komisjoni nõudmise peale liikmesriigipoolne ebaseadusliku abiga seotud tegevus katkestab nimetatud tähtaja kulgemise. Katkenud aegumistähtaja kulg algab iga kord uuesti. Tähtaja kulg peatub ajaks, mil komisjoni otsus on arutusel Euroopa Ühenduste Kohtus.

3.      Abi, mille suhtes aegumistähtaeg on möödunud, loetakse olemasolevaks abiks.”

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

3        Nii vaidlustatud otsuse punktidest 12 ja 13 kui vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 1–10 ja 13–19 tuleneb, et vaidluse aluseks olevad asjaolud on sisuliselt järgmised.

4        Scott Paper Company, mis on Ameerika õiguse alusel loodud äriühing, ostis 1969. aastal ära Prantsuse õiguse alusel loodud äriühingu Bouton Brochard ning asutas eraldi äriühingu Bouton Brochard Scott SA (edaspidi „Bouton Brochard Scott”), millele läks üle Bouton Brochard’i tegevus.

5        Bouton Brochard Scott otsustas 1986. aastal rajada Prantsusmaale tehase ning valis selle tarbeks välja Loiret’ departemangus La Saussaye tööstuspiirkonnas asuva maa‑ala.

6        31. augustil 1987 andsid Orléans’i linn ja nimetatud departemang Bouton Brochard Scottile palju eeliseid. Esiteks müüsid need ametkonnad talle soodustingimustel nimetatud tööstuspiirkonnas asuva 48 hektari suuruse maa-ala. Teiseks kohustusid need ametkonnad välja arvutama puhastustasud vastavalt soodusmäärale.

7        Bouton Brochard Scottist sai 1987. aasta novembris Scott.

8        1996. aasta jaanuaris ostis Scotti aktsiad ära Kimberly‑Clark Corporation.

9        1998. aasta jaanuaris teatas viimane kõnealuse tehase sulgemisest, mille vara, nimelt maa-ala ja paberitehase, ostis 1998. aasta juunis välja Procter&Gamble.

10      Pärast kaebuse saamist palus komisjon 17. jaanuari 1997. aasta kirjas Prantsuse Vabariigilt teavet ülalnimetatud eeliste andmise kohta. Sellele järgnes kirjavahetus nimetatud liikmesriigi ametivõimudega.

11      Komisjon otsustas 20. mai 1998. aasta otsusega algatada EÜ asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 (nüüd EÜ artikkel 88 lõige 2) ette nähtud menetluse ning teavitas sellest nimetatud liikmesriiki 10. juuli 1998. aasta kirjaga, mis avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas 30. septembril 1998 (EÜT C 301, lk 4).

12      Avaldamisega samal päeval teavitasid Prantsuse ametivõimud Scottile tehtud telefonikõnes menetluse algatamise otsusest.

13      Komisjon võttis 12. juulil 2000 vastu vaidlustatud otsuse, mille kohaselt on riigiabi, mis seisnes Prantsuse Vabariigi poolt maa-ala soodushinnaga Scottile andmises ja soodushinnaga puhastustasude lubamises, tunnistatud ühisturuga kokkusobimatuks ning see on määratud tagastamisele.

 Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

14      Scott taotleb 30. novembril 2000 Esimese Astme Kohtu kantseleile esitatud hagis vaidlustatud otsuse osalist tühistamist.

15      Prantsuse Vabariik astus menetlusse Scotti nõuete toetuseks.

16      Esimese Astme Kohus otsustas selle äriühingu taotlusel enne muude väidete uurimist avaldada oma arvamus määruse nr 659/1999 artikli 15 rikkumist puudutava väite kohta.

17      Selles osas oli Scotti esitatud väide jaotatud kaheks ja see puudutab:

–        komisjoni poolt nimetatud artikli 15 rikkumist osas, milles ta leidis, et meetmega, millest ebaseadusliku abi saajat ei ole teavitatud, antud juhul 17. jaanuari 1997. aasta teabenõudega, võib aegumistähtaeg katkeda, või teise võimalusena,

–        komisjoni poolt sama artikli 15 rikkumist osas, milles ta leidis, et pärast tähtaja lõppemist võetud ja teatatud meetmega, antud juhul 20. mai 1998. aasta menetluse algatamise otsusega, võib aegumistähtaeg katkeda.

18      Esimese Astme Kohus jättis vaidlustatud kohtuotsusega hagi rahuldamata määruse nr 659/1999 artikli 15 rikkumisel põhinevas osas ning otsustas muus osas menetlust jätkata.

19      Kuni käesolevas asjas otsuse tegemiseni peatas Esimese Astme Kohus menetluse kohtuasjas T‑366/00: Scott v. komisjon, nagu ta tegi seda kohtuasjas T‑369/00: Département du Loiret v. komisjon, milles taotleti samuti vaidlustatud otsuse tühistamist.

 Poolte nõuded Euroopa Kohtus

20      Scott palub Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 selles osas, mis puudutab riigiabi maa-ala soodushinnaga andmise vormis, ja

–        mõista kohtukulud mõlemas kohtuastmes välja komisjonilt.

21      Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus täies osas rahuldamata, või juhul kui apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt,

–        saata asi tagasi lahendamiseks Esimese Astme Kohtule, või

–        jätta Esimese Astme Kohtule esitatud hagi rahuldamata määruse nr 659/1999 artikli 15 rikkumist puudutavate väidete osas.

 Apellatsioonkaebus

 Poolte argumendid ja vaidlustatud kohtuotsus

22      Scott viitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks sisuliselt ühele väitele, mis puudutab määruse nr 659/1999 artikli 15 ekslikku tõlgendamist Esimese Astme Kohtu poolt, kes leidis, et aegumistähtaeg võib katkeda meetmega, millest abisaajat ei ole teavitatud, antud juhul 17. jaanuari 1997. aasta teabenõudega.

23      Esimese Astme Kohus leidis tõepoolest vaidlustatud kohtuotsuse punktides 58–60, et üksnes asjaolust, et abisaaja ei olnud teadlik komisjoni poolt kõnealusele liikmesriigile saadetud teabenõuetest, ei järgne, et teabenõuded mõjutaksid määruse nr 659/1999 artiklis 15 ette nähtud aegumistähtaega. Määruses on toodud aegumistähtaeg, mida kohaldatakse ühtemoodi nii kõnealuses liikmesriigis kui kolmandate osapoolte suhtes. Peale selle toimub asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 sätestatud menetlus peamiselt komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel, huvitatud kolmandatel isikutel, sealhulgas abisaajal, on õigus omalt poolt saada teavet ning neil on võimalus esitada oma argumendid, mis tähendavad komisjoni jaoks peamiselt „infoallikat.” Siiski ei ole ta kohustatud võimalikke huvitatud isikuid, sealhulgas abisaajat, teavitama ebaseadusliku riigiabi suhtes tema poolt võetud meetmetest enne asutamislepingu artikli 93 lõikes 2 ette nähtud menetluse algatamist.

24      Esimese Astme Kohus lisas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61, et abisaaja teavitamata jätmisest nagu kõnealuse asja puhul, ei saa tekkida abi nõuetekohasuse osas õiguspärane ootus. Esimese Astme Kohus sedastas sellele lisaks sama kohtuotsuse punktis 62, et enne määruse nr 659/1999 jõustumist ei saanud niisuguse abi saaja toetuda abi tagastamisõiguse aegumise suhtes õiguskindlusele ning et järelikult ei toonud aegumistähtaja katkemine enne selle määruse jõustumist kaasa õiguskindlusest ilmajäämist.

25      Scotti sõnul tuleneb eelkõige nii määruse nr 659/1999 artikli 15 sõnastusest „[…] komisjoni nõudmise peale liikmesriigipoolne tegevus”, kui ka eesmärgist, et üksnes meede, millest on abisaajat teavitatud, võib aegumistähtaega selles osas katkestada, isegi kui see tooks erinevatele huvitatud osapooltele kaasa erinevad aegumistähtajad. Scott väidab selle kohta, et pole tähtis, et abisaaja oleks asutamislepingu artikli 93 lõike 2 alusel algatatud menetluse raames üksnes tavaline „infoallikas”, selleks et komisjonil puuduks kohustus teavitada seda abisaajat katkestavast meetmest, et viimasel ei saaks tekkida õiguspärane ootus ebaseadusliku riigiabi nõuetekohasuse suhtes või et kümme aastat pärast kõnealuse abi andmist ei olnud nimetatud määrus veel jõustunud.

 Euroopa Kohtu hinnang

26      Peab meenutama, et määruse nr 659/1999 artikkel 15 sätestab aegumistähtaja kümme aastat, mis algab päevast, mil abisaajale antakse ebaseaduslikku abi. Sama artikli lõike 2 teise lause kohaselt katkestab nimetatud tähtaja kulgemise „igasugune komisjonipoolne või komisjoni nõudmise peale liikmesriigipoolne ebaseadusliku abiga seotud tegevus.”

27      Niisiis, kui see säte sisaldab tõepoolest kahekordset viidet „komisjonipoolsele tegevusele” ja „komisjoni nõudmiste peale”, ei saa see siiski tähendada seda, et selle institutsiooni poolt kõnealusele liikmesriigile saadetud teabenõue võiks olla „komisjoni tegevus” üksnes tingimusel, et abisaajat on sellest teavitatud. Tõepoolest, nagu tõi välja kohtujurist oma ettepaneku punktides 87–90, võib kahekordne viide tähendada ühest küljest seadusandja hooletust, kes, pööramata tähelepanu menetluslikele erinevustele, paistab olevat kasutanud nõukogu 26. novembri 1974. aasta määruse (EMÜ) nr 2988/74 Euroopa Majandusühenduse transpordi- ja konkurentsieeskirjades ettenähtud menetluste ja sundtäitmise rakendamise aegumistähtaegade kohta transpordi‑ ja konkurentsiõiguse valdkondades (EÜT L 319, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 61), artiklis 2 kasutatud sõnastust. Teisest küljest ei saa jätta kõrvale asjaolu, et on olemas teatud olukorrad, milles „komisjoni nõudmine” ei tähenda automaatselt ja üheaegselt „komisjoni tegevust.” Viimasena, nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 91, lubab määrus nr 659/1999 mitme (üksteisele järgneva) katkestava meetme võimalikku esinemist, kuna selle artikkel 15 näeb ette, et katkenud aegumistähtaja kulg algab iga kord uuesti.

28      Määruse nr 659/1999 artikli 15 sõnastuses ei ole võimaliku tingimuse esinemise osas toodud ühtki märget selle kohta, et abisaajat tuleb aegumistähtaega katkestavast meetmest teavitada.

29      Siiski peab tuvastama, kas nimetatud artikli 15 eesmärgist järeldub niisugune tingimus.

30      Selle kohta tuleneb määruse nr 659/1999 14. põhjendusest, et õiguskindluse tagamiseks on vaja ebaseadusliku abi suhtes kehtestada 10-aastane aegumistähtaeg, pärast selle möödumist ei tohi tagastamist nõuda. Järelikult on aegumistähtaja eesmärk kaitsta teatud huvitatud osapooli, kelle hulgas on kõnealune liikmesriik ja abisaaja.

31      Nendel huvitatud osapooltel on seega praktiline huvi saada teavet aegumist katkestava komisjoni meetme kohta.

32      Praktiline huvi ei saa siiski määruse nr 659/1999 artikli 15 lõike 2 teise lause kohaldamisele seada tingimust, et nimetatud meetmetest oleks pidanud abisaajat teavitama.

33      Tõepoolest toimub asutamislepingu artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetlus peamiselt komisjoni ja kõnealuse liikmesriigi vahel. See on liikmesriigi vastu, mitte abisaaja või -saajate vastu algatatud menetlus (vt selle kohta 24. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑74/00 P ja C‑75/00 P: Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑7869, punktid 81–83).

34      Mõistagi omistab kohtupraktika abisaajale menetluses teatud õigusi. Samas lubavad viimased abisaajal esitada komisjonile teavet ja teha teatavaks oma argumendid, kuid ei anna talle menetlusosalise staatust.

35      Eeldusel, et isegi kui menetlusosalise staatus võiks õigustada teavitamise tingimust, piisab, kui sedastada, et abisaajal selline staatus puudub.

36      Eeltoodut silmas pidades ei ole Esimese Astme Kohus, leides, et aegumistähtaeg võib katkeda meetmega, millest abisaajat ei teavitatud ja milleks antud juhul on 17. jaanuari 1997. aasta teabenõue, määruse nr 659/1999 artiklit 15 ekslikult tõlgendanud.

37      On tõsi, et nii asjaolu, et abisaajal puudus õiguspärane ootus abi nõuetekohasuse osas, kui ka asjaolu, et kümme aastat pärast kõnealuse abi andmist ei olnud määrus nr 659/1999 veel jõustunud, ei kujuta endast sellise tõlgenduseni jõudmisel põhjendamise vajalikke etappe. Need sedastused ei mõjuta siiski viimase tõlgenduse põhjendatust.

38      Järelikult tuleb see väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

39      Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel, mida kohaldatakse kodukorra artikli 118 alusel ka menetluses olevate apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 69 lõike 5 kolmanda lõigu kohaselt kannavad pooled oma kohtukulud ise, kui kohtukulude hüvitamise nõuet ei ole esitatud. Kuna komisjon ei ole Scottile kohtukulude hüvitamise nõuet esitanud, tuleb kummagi poole kohtukulud jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

1.      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Jätta Scott SA ja Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulud kummagi poole enda kanda.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: inglise.