Kohtuasi C-5/03

Kreeka Vabariik

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

EPATF – Teatud kulude finantseerimata jätmine – Puu- ja köögiviljad – Apelsinid – Karjakasvatuse lisatasud – Veised – Lambad ja kitsed

Kohtujurist L. A. Geelhoedi ettepanek, esitatud 14. oktoobril 2004 

Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 7. juuli 2005.. 

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.     Põllumajandus — EPATF — Raamatupidamisarvestuse kontrollimine ja heakskiitmine — Keeldumine hüvitada kulutusi, mis tulenevad eeskirjade eiramisest ühenduse õigusnormide kohaldamisel — Asjassepuutuva liikmesriigi vastuväide —Tõendamiskoormis — Jaotus komisjoni ja liikmesriigi vahel

(Nõukogu määrus nr 729/70)

2.     Põllumajandus — EPATF — Raamatupidamisarvestuse kontrollimine ja heakskiitmine — Keeldumine hüvitada kulutusi, mis tulenevad eeskirjade eiramisest ühenduse õigusnormide kohaldamisel — Finantskorrektsioon — Tingimused — Silmnähtav puudus, mis toob EPATF-ile tegeliku kahjumi tekkimise ohu

(Nõukogu määrus nr 729/70)

1.     Kuigi komisjoni kohustuseks on juhul, kui ta kavatseb jätta ühise põllumajanduspoliitika EPATF‑i poolse rahastamise raames teatavad kulutused ühenduse rahastuseta, tõendada ühenduse eeskirjade rikkumist, ei pea ta siiski tõendama tegeliku kahju olemasolu või tõendama ammendavalt siseriiklike ametiasutuste teostatud kontrollide ebapiisavust või viimaste esitatud arvude ebatäpsust, vaid võib piirduda sellele viitavate oluliste asjaolude esitamise või kontrollide ja arvude suhtes tekkinud tõsise ja mõistliku kahtluse toetuseks tõendite esitamisega.

Kui komisjon on need tõendid esitanud, on liikmesriigi kohustuseks vajaduse korral tõendada, et komisjon on eksinud rikkumise finantstagajärgede määratlemisel. Liikmesriik ei saa komisjoni järeldusi ümber lükata, ilma et ta esitaks oma väidete kinnituseks tõendeid usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu kohta. Ta peab esitama oma kontrollide tegeliku asetleidmise või oma arvude, vajadusel komisjoni väidete ebatäpsuse kohta täpsemaid ja täielikumaid tõendeid.

See tõendite nõude leevendus on seletatav ühise põllumajanduspoliitika alase pädevuste jaotamisega ühenduse ja liikmesriikide vahel ning asjaoluga, et EPATF‑i rahastamist korraldavad peamiselt siseriiklikud ametiasutused, kes on kohustatud tagama ühenduste eeskirjade range järgimise.

(vt punktid 36, 38–40, 46, 47, 62, 75, 79)

2.     EPATF‑i raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise puhul ei õigusta asjaolu, et menetlus pole täiuslik, iseenesest finantskorrektsiooni. Ühenduse eeskirju peab olema silmnähtavalt puudulikult kohaldatud ning see peab kaasa tooma EPATF-ile tegeliku kahjumi või eeskirjade eiramise ohu tekkimise.

(vt punkt 51)

7. juuli 2005(*)

EPATF – Teatud kulude finantseerimata jätmine – Puu- ja köögiviljad – Apelsinid – Karjakasvatuse lisatasud – Veised – Lambad ja kitsed

Kohtuasjas C-5/03,

mille esemeks on EÜ artikli 230 alusel 3. jaanuaril 2003 esitatud tühistamishagi,

Kreeka Vabariik, esindajad: S. Charitaki ja E. Svolopoulou, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. Condou-Durande, keda abistas dikigoros N. Korogiannakis, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees A. Rosas (ettekandja) ning kohtunikud A. Borg Barthet, J.-P. Puissochet, J. Malenovský ja U. Lõhmus,

kohtujurist: L. A. Geelhoed,

kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,

arvestades kirjalikus menetluses ja 15. septembri 2004. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 14. oktoobri 2004. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1       Kreeka Vabariik palub oma hagiavalduses tühistada komisjoni 5. novembri 2002. aasta otsuse 2002/881/EÜ, mis jätab ühenduse finantseeringuta teatud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EPATF) tagatisosakonna raames liikmesriikide poolt tehtud kulutused (EÜT L 306, lk 26) osas, milles sellega nähakse ette finantskorrektsioonid puu- ja köögiviljasektoris 2 438 896,91 euro suuruses summas eelarveaastate 1997-2001 jooksul, veisekarjakasvatuse lisatasude valdkonnas 11 352 868 euro suuruses summas eelarveaastate 1999-2001 jooksul ning lamba- ja kitsekarjakasvatuse lisatasude valdkonnas 22 969 271 euro suuruses summas eelarveaastate 1998-1999 jooksul.

2       Puu- ja köögiviljasektoris vastavad need finantskorrektsioonid kindlustusmaksete puhul 3-protsendilisele ühekordsele parandusele ning kontrollide ebapiisavuse osas 2-protsendilisele kindlasummalisele parandusele. Veisekarjakasvatuse ning lamba- ja kitsekarjakasvatuse lisatasude valdkonnas on see finantskorrektsioon vastavalt 10- ja 5-protsendiline kindlasummaline parandus.

 Õiguslik raamistik

 Ühise põllumajanduspoliitika rahastamist käsitlev ühenduse üldine õigus

3       Nõukogu 21. aprilli 1970. aasta määrus (EMÜ) nr 729/70 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (EÜT L 94, lk 13), mida on muudetud nõukogu 22. mai 1995. aasta määrusega (EMÜ) nr 1287/95 (EÜT L 125, lk 1; edaspidi „määrus nr 729/70”) on põhiline õigusakt, mis reguleerib enne 1. jaanuari 2000. aastat tehtud kulutusi. Pärast nimetatud kuupäeva kohaldub nõukogu 17. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1258/99 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (EÜT L 160, lk 103).

4       Määruse nr 729/70 artikli 1 lõike 2 punkti b ja artikli 3 lõike 1 ning määruse nr 1258/99 artikli 1 lõike 2 punkt b ja artikli 2 lõike 2 alusel finantseerib EPATF-i tagatisosakond põllumajandusturgude ühise korralduse raames ühenduse eeskirjade kohaselt võetud abinõusid põllumajandusturgude stabiliseerimiseks.

5       Määruse nr 729/70 artikli 5 lõike 2 punkti c ja määruse nr 1258/99 artikli 7 lõike 4 kohaselt otsustab komisjon, millised kulutused tuleb jätta ühenduse poolt finantseerimata, kui ta on avastanud, et kulutused on tehtud ühenduse eeskirju mitte järgides. Hinnates kustutamisele kuuluvaid summasid, võtab komisjon arvesse rikkumise olemust ja tõsidust, samuti ühendusele tekitatud finantsilist kahju.

6       Komisjoni 7. juuli 1995. aasta määruse (EÜ) nr 1663/95, millega nähakse ette määruse nr 729/70 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad seoses EPATF tagatisosakonna aruannete kontrollimise ja heakskiitmisega (EÜT L 158, lk 6), lisas sätestatakse, et makseagentuur tasub makse tšekiga.

 Puuvilju ja köögivilju käsitlev ühenduse õigus: apelsinid

7       Nõukogu 28. oktoobri 1996. aasta määrus (EÜ) nr 2200/96 (EÜT L 297, lk 1) reguleerib puu- ja köögiviljaturu ühist korraldust.

8       Nõukogu 28. oktoobri 1996. aasta määruse (EÜ) nr 2202/96, millega kehtestatakse teatavate tsitrusviljade tootjatele ühenduse toetuskava (EÜT L 297, lk 49), toetuskava toetub tootjaorganisatsioonide ja töötlejate vahel sõlmitud lepingutele ning nende lepingute kvaliteedi ja koguse kontrollile asjaomaste liikmesriikide pädevate asutuste poolt.

9       Komisjoni 26. juuni 1997. aasta määruse (EÜ) nr 1169/97, millega nähakse ette määruse nr 2202/96 kohaldamise üksikasjad (EÜT L 169, lk 15), artikli 15 lõige 2 sätestab, et tootjaorganisatsioon kannab viieteistkümne tööpäeva jooksul pärast toetuse või ettemaksu saamist toetussummad tervikuna üle oma liikmetele pangaülekande või posti teel.

 Veisekarjakasvatuse lisatasusid käsitlev ühenduse õigus

10     Nõukogu 27. juuni 1968. aasta määrus (EMÜ) nr 805/68 (EÜT L 148, lk 24) reguleerib veiselisaturgude ühist korraldust.

11     Nõukogu 27. novembri 1992. aasta direktiivi 92/102/EMÜ loomade identifitseerimise ja registreerimise kohta (EÜT L 355, lk 32) artikli 11 lõikes 1 sätestatakse, et liikmesriigid jõustavad direktiivi järgimiseks vajalikud seadus- ja haldussätted veistega seotud nõuete suhtes nii, et alates 1. veebruarist 1993 registreeritakse veiseid vastavalt kehtivale riiklikule korrale ning veiseid identifitseeritakse vastavalt nimetatud direktiiviga kehtestatud eeskirjadele.

12     Nõukogu 21. aprilli 1997. aasta määrus (EÜ) nr 820/97 veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi loomise ning veiseliha ja veiselihatoodete märgistamise kohta (EÜT L 117, lk 1), mis võeti selle üheksanda põhjenduse järgi vastu direktiivi 92/102 ebapiisava rakendamise tõttu, on artikli 22 teise lõigu kohaselt kohaldatav alates 1. juulist 1997.

13     Kõnealuse määruse artikli 1 lõike 2 kohaselt lõpetatakse direktiivi 92/102/EMÜ veiseid käsitlevate sätete kohaldamine alates kuupäevast, mil neid loomi tuleb hakata identifitseerima vastavalt selle määruse I jaotise sätetele.

14     Selle määruse artikkel 3 näeb ette, et veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteem koosneb kõrvamärkidest, elektroonilistest andmebaasidest, loomapassidest ja igas põllumajandusettevõttes peetavatest individuaalsetest registritest. Artiklid 4–7 reguleerivad iga süsteemi elementi detailsemalt.

15     Komisjoni 29. detsembri 1997. aasta määrus (EÜ) nr 2629/97, millega sätestatakse veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi raames kasutatavaid kõrvamärke, põllumajandusettevõtete registreid ja loomapasse käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 820/97 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad (EÜT L 354, lk 19), on artikli 10 alusel kohaldatav alates 1. jaanuarist 1998. Nimetatud määrus täpsustab määruse nr 820/97 teatud sätteid.

16     Komisjoni 29. detsembri 1997. aasta määrus (EÜ) nr 2630/97, milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 820/97 üksikasjalikud rakenduseeskirjad veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi raames läbiviidava kontrolli miinimumtaseme kohta (EÜT L 354, lk 23), on artikli 6 alusel kohaldatav alates 1. jaanuarist 1998. Määrus sätestab veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemis ettenähtud kontrolli miinimumnõuded. Täpsemalt sätestab määruse artikli 2 lõige 3, et kontrollitavad põllumajandusettevõtted valitakse riskianalüüsi põhjal, milles arvesse võetavaid asjaolusid loetletakse järgmises paragrahvis.

17     Nõukogu 27. novembri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 3508/92 (EÜT L 355, lk 1) kehtestab ühenduse teatavate toetuskavade ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi. Komisjoni 23. detsembri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 3887/92, milles sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad ühenduse teatavate toetuskavade ühendatud haldus- ja kontrollisüsteemi kohaldamiseks (EÜT L 391, lk 36), mida on pärast 1. jaanuarit 1999 muudetud komisjoni 29. juuli 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 1678/98 (EÜT L 212, lk 23; edaspidi „määrus nr 3887/92”), kohaldub artikli 1 alusel piiramata toetuskavasid käsitlevate määrustega vastuvõetud erisätete kohaldamist.

18     Määruse nr 3887/92 artikli 6 lõige 2 näeb ette halduskontrolli, mis hõlmab loomade mitmekordset kontrolli tagamaks, et ühel kalendriaastal ei antaks abi kaks korda. Pärast 1. jaanuari 1999. aasta muudatust ja siis kui elektrooniline andmebaas on määruse nr 820/97 artikli 5 kohaselt täies mahus töös, näeb selle määruse artikli 6 lõike 2 uus punkt b ette ka mitmekordsed kontrollid, mille eesmärk on tagada, et ühenduse toetusi makstakse vaid veiste eest, mille sündidest, liikumisest ja surmast on taotleja pädevat ametiasutust nõuetekohaselt teavitanud. Sama artikli lõige 4 sätestab kontrollitavate taotluste kohapealse valiku riskianalüüsi põhjal selles loetletud asjaolusid arvesse võttes.

 Lamba- ja kitsekarjakasvatuse lisatasusid käsitlev ühenduse õigus

19     Komisjoni 30. septembri 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 2700/93, milles sätestatakse lamba- ja kitselihatootjatele lisatasu maksmise üksikasjalikud eeskirjad (EÜT L 245, lk 99), mida on muudetud komisjoni 8. veebruari 1994. aasta määrusega (EÜ) nr 279/94 (EÜT L 37, lk 1; edaspidi „määrus nr 2700/93”), tuletab oma esimeses põhjenduses meelde, et määruse nr 3887/92 kohaselt kohaldatakse nii toetuste taotlemist kui ka ühtset haldus- ja kontrollisüsteemi uttede ja kitsede lisatasude suhtes alates 1994. turustusaastast.

20     Määruse nr 2700/93 artikli 1 lõige 3 sätestab ooteaja, mille jooksul kohustub tootja hoidma oma talumajapidamises uttede ja/või kitsede arvu, mille suhtes on taotletud lisatasu. Selle lõike teine lõik sätestab:

„Enne, kui osa või kõik uted ja/või kitsed, kelle eest on taotletud lisatasu, antakse ooteajal hoiule, tuleb need loomad identifitseerida […] ja [...] lisatasude taotlusse tuleb märkida koht või kohad, kus loomi hoitakse [...]”.

21     Sama määruse artikli 4 lõike 1 alusel toimub kohapealne kontroll vastavalt määruse nr 3887/92 artiklile 6 ning karja liikumise pideva registreerimise süsteem peab vastama direktiivi 92/102 artiklis 4 sätestatud eeskirjadele.

22     Määruse nr 3887/92 artikli 10 lõige 5, millest sai pärast 1. jaanuari 1999 artikli 10 lõige 11, sätestab oma esialgses redaktsioonis, et kui talupidaja ei saa kariloomadega seotud temast sõltumatute loomulike asjaolude tõttu täita oma kohustust pidada lisatasu saamiseks deklareeritud loomi kogu kohustusliku ooteaja jooksul, on tal õigus saada lisatasu kogu ooteaja jooksul tegelikult peetavate abikõlblike loomade arvu eest, tingimusel et ta on kümne tööpäeva jooksul loomade arvu vähenemisest pädevale asutusele sellest kirjalikult teatanud.

 Puu- ja köögiviljadele kohaldatav finantskorrektsioon

 3-protsendiline ühekordne parandus

 Poolte argumendid

23     Kreeka valitsus vaidlustab 3-protsendilise paranduse, mis vastab tootjaorganisatsioonide poolt määruse nr 1169/97 artikli 15 lõike 2 alusel kindlustusmakse mahaarvamisele. Siseriiklikud sätted ja ringkirjad näitavad, et Kreeka õigus ei luba ühenduse õigusest ühtegi kõrvalekaldumist ning et Kreeka ametiasutused pole kunagi võtnud vastu ühenduse õiguse vastaseid akte ega olnud seotud praktikaga, mis arvab ebaseaduslikult kindlustusmaksetest maha teatud summa. Väike hulk võimalikke rikkumisi, mida need ametiasutused kohe ei tuvastanud, omavad vähest tähtsust ning kuuluvad nõutavate kontrollide rakendamise valdkonda ning ei ulatu mitte mingil juhul 1999. aasta märtsile järgnevasse aega, mil läbi oli viidud komisjoni inspektsioonid.

24     Komisjon nendib, et Kreeka valitsus ei vaidlusta toetustest kindlustusmaksetena 3-protsendilist mahaarvamist ega selle praktika vastuolu määruse nr 1169/97 artikli 15 lõikega 2. Rikkumine ei olnud seotud kontrolli teostamise või selle olemusega ning seda ei saa liita ebapiisavate kontrollide eest määratavale kindlasummalisele parandusele. Lisaks paljastasid nii komisjoni kui ka kontrollikoja inspektsioonid, et kõnealust praktikat lubati Kreeka ametiasutuste poolt vähemalt 31. detsembrini 2000.

 Euroopa Kohtu hinnang

25     Määruse nr 1169/97 artikli 15 lõike 2 sõnastuse kohaselt „maksab tootjaorganisatsioon saadud summad täies ulatuses oma liikmetele”.

26     Mis puudutab teatud tootjaorganisatsioone, siis on selge, et saadud toetuste terviksummat üle ei kantud, sest kindlustusmaksetena peeti sellest kinni 3%.

27     Tuleb seega nentida, et nende tootjaorganisatsioonide poolt tehtud ülekanded ei olnud ühenduse eeskirjadega vastavuses. Järelikult jättis komisjon vastavad summad ühenduse finantseeringust ilma õigustatult.

28     Kreeka valitsus väidab, et igal juhul ei pidanud ühekordset parandust kohaldama pärast 31. märtsi 1999 tehtud kulutustele.

29     Selles osas tuleb mainida, et komisjon leiab 1999. aasta juulini võetud siseriiklikele meetmetele ja ühenduse institutsioonide 2000. aasta kontrollidele viidates, et mahaarvamisi tehti vähemalt 31. detsembrini 2000.

30     Samas ei viita Kreeka valitsus ühelegi asjaolule, mis vaidlustaks komisjoni seisukoha.

31     Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb jätta Kreeka valitsuse poolt 3-protsendilise ühekordse paranduse, mis vastab tootjaorganisatsioonide poolt kindlustusmaksete mahaarvamisele, vastu esitatud väited tähelepanuta.

 2-protsendiline kindlasummaline parandus

 Poolte argumendid

32     Kreeka valitsus vaidlustab 2-protsendilise kindlasummalise paranduse põhjustel, et tšekiga maksmine ei too EPATF-ile kaasa mingisugust kahjumi tekkimise ohtu, tootjaorganisatsiooni poolt oma liikmetele toetussummade tähtaegselt ülekandmata jätmine on üksikjuhtum ja ei näita üldist praktikat, komisjoni inspektsiooni käigus kvaliteedinõudele mittevastava lasti tagasilükkamine näitab ühenduse eeskirjade korrapärast kohaldamist, mitte vastupidist ning et kuna kaalutõendite säilitamist ühenduse õigussätted ei nõudnud, ei või komisjon talle ette heita selle tegemata jätmist.

33     Komisjon väidab, et Kreeka valitsus on tunnistanud, et vastuolus määruse nr 1169/97 artikli 15 lõikega 2 tehti ülekandeid tšekiga ning nelja tootja puhul ei kantud toetuse summasid üle tähtaegselt. Lisaks toetab kontrolli teostavate ametnike kinnitusi, mille kohaselt lubati lömastatud puuviljade puhul kvaliteedi kõikumist 5% ulatuses ning riknenud puuviljade puhul 1% ulatuses, asjaolu, et kogu kõnealuse turustusaasta käigus lükati tagasi vaid kaks lasti, millest üks komisjoni inspektsiooni päeval. Selles kontekstis tähendasid kaalutõendid kontrollide kvaliteedi tõstmisel väärtuslikku instrumenti. Igal juhul kujutasid kõik need asjaolud EPATF-ile vaid kerget kahjumi ohtu, kuna kasutatav kindlasummaline parandus piirdus 2 protsendiga.

 Euroopa Kohtu hinnang

34     Mis puudutab kahte esimest tootjaorganisatsioonide kohta käivat väidet, siis tuleb meenutada, et määruse nr 1169/97 artikli 15 lõike 2 sõnastuse kohaselt kannab tootjaorganisatsioon „viieteistkümne tööpäeva jooksul pärast toetuse või ettemakse saamist toetussummad tervikuna üle oma liikmetele pangaülekande või posti teel”.

35     On selge, et ülekandeid tehti tšekiga ning et nelja tootja puhul ei kantud toetuse summasid üle tähtaegselt.

36     Peab nentima, et kõnealuseid kulusid ei tehtud ühenduse eeskirjade kohaselt. Seega jättis komisjon need kulud ühenduse finantseeringust ilma õigustatult.

37     Mis puudutab tšekiga maksmist, siis Kreeka valitsus vaidlustab määrusele nr 1663/95 viidates, mis lubas tšekiga maksmist EPATF-i poolt ülekannete tegemisel liikmesriikide makseagentuurile, et
EPATF-il tekkis kahjumi oht.

38     Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, kui komisjoni kohustuseks on liikmesriigipoolset ühenduse eeskirjade rikkumist tõendada, siis juhul, kui see rikkumine on tõendatud, on liikmesriigi kohustuseks vajaduse korral tõendada, et komisjon on eksinud rikkumise finantstagajärgede määratlemisel (vt selle kohta 12. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 49/83: Luksemburg v. komisjon, EKL 1984, lk 2931, punkt 30, ja 7. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-153/01: Hispaania v. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 67).

39     Lisaks ei pea komisjon tõendama tegeliku kahju olemasolu, vaid võib piirduda sellele viitavate oluliste asjaolude esitamisega (vt eespool viidatud kohtuotsus Hispaania v. komisjon, punkt 66). See tõendite nõude leevendus on seletatav ühise põllumajanduspoliitika alase pädevuste jaotamisega ühenduse ja liikmesriikide vahel (vt selle kohta 10. novembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑48/91: Madalmaad v. komisjon, EKL 1993, lk I‑5611, punkt 17, ja 1. oktoobri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-238/96: Iirimaa v. komisjon, EKL 1998, lk I‑5801, punkt 29).

40     EPATF finantseerimist korraldavad peamiselt siseriiklikud ametiasutused, kes on kohustatud tagama ühenduste eeskirjade range järgimise (vt eespool viidatud kohtuotsus Iirimaa v. komisjon, punkt 30).

41     Nagu on mainitud käesoleva otsuse punktides 34–36, tehti makse vastuolus määruse nr 1169/97 artikli 15 lõikega 2 tšekiga. Komisjon leiab ühelt poolt, et selle sätte eesmärk on tagada, et õigustatud isikud saavad neile mõeldud toetuse summa isiklikult ning teiselt poolt, et üks ja see sama allkiri esines mitme isiku puhul, mis tõendab, et õigustatud isikud ei saanud kõnealuseid toetuse summasid isiklikult ning et EPATF-i puhul eksisteeris kahjumi oht.

42     Kreeka valitsuse viide, et selline makseviis on teistes situatsioonides lubatud, ei ole piisav, et lükata ümber komisjoni tõdemust EPATF-ile kahjumi tekkimise tõenäosuse kohta.

43     Seetõttu tuleb selle valitsuse kaks esimest väidet jätta tähelepanuta.

44     Mis puudutab kolmandat ja neljandat töötlejate kohta käivat väidet, siis tuleb mainida, et nende eesmärk on näidata, et komisjon leidis ekslikult, et Kreeka puuviljade ja köögiviljade kontrollisüsteem pole piisavalt usaldusväärne ja tõhus ning jättis vastavad kulud ühenduse finantseeringuta ekslikult.

45     Oma kolmanda väitega heidab Kreeka valitsus komisjonile ette, et ei toetutud mitte asjaomastele kvaliteedinõuetele mittevastava lasti ebaseaduslikule vastuvõtmisele, vaid sellise lasti tagasilükkamisele nimetatud regulatsiooni alusel.

46     Nagu on mainitud käesoleva otsuse punktis 38, peab komisjon tõendama ühenduse eeskirjade rikkumist (vt selle kohta ka 19. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑281/89: Itaalia v. komisjon, EKL 1991, lk I‑347, punkt 19, ja 28. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑253/97: Itaalia v. komisjon, EKL 1999, lk I‑7529, punkt 6).

47     Samas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et komisjon ei ole kohustatud tõendama ammendavalt siseriiklike ametiasutuste teostatud kontrollide ebapiisavust või viimaste esitatud arvude ebatäpsust, vaid esitama kontrollide ja arvude suhtes tekkinud tõsise ja mõistliku kahtluse toetuseks tõendeid (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Madalmaad v. komisjon, punkt 17, ja 4. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑344/01: Saksamaa v. komisjon, EKL 2004, lk I‑2081, punkt 58).

48     Seega tuleb kontrollida, kas komisjon on esitanud asjassepuutuvaid asjaolusid, mis toetaksid tõsist ja mõistlikku kahtlust. Antud asjas tuleneb kahtlus esiteks asjaolust, et kõnealuse turustusaasta käigus lükati tagasi vaid kaks lasti puuvilju (teine täpselt momendil, kui komisjoni kaks audiitorit olid kohapeal) ning teiseks Kreeka valitsuse esindajate kinnitustest, mille kohaselt lubati kvaliteedi kõikumist lömastatud puuviljade puhul 5% ja riknenud puuviljade puhul 1% ulatuses.

49     Nagu täheldab õigustatult kohtujurist oma ettepaneku punktis 30, ei tulene nendest asjaoludest, millest ükski ei viita rikkumistele, et esineb kahtlus asjaomase liikmesriigi teostatud kontrollide igakülgsuse ja täielikkuse suhtes. Seetõttu ei ole komisjon täitnud oma kohustust esitada nende kontrollide suhtes avaldatud tõsise ja mõistliku kahtluse toetuseks tõendeid.

50     Neljanda väitega vaidlustab Kreeka valitsus selle, et EPATF kahjumi tekkimise ohu hindamiseks võetakse arvesse asjaolu, et töötlejad ei säilitanud 1997/1998 turustusaasta kaalutõendeid, ehkki ükski ühenduse eeskiri ei näinud ette nende säilitamist.

51     Selles osas tuleb mainida, et asjaolu, et menetlus pole täiuslik, ei õigusta iseenesest finantskorrektsiooni. Ühenduse eeskirju peab olema silmnähtavalt puudulikult kohaldatud ning see peab tooma EPATF-ile tegeliku kahjumi või eeskirjade eiramise ohu tekkimise (vt selle kohta 24. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑318/02: Madalmaad v. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 34).

52     Käesolevas asjas pole komisjon näidanud, milles seisneb kaalutõendite mittesäilitamisel ühenduse sätete silmnähtav puudulik kohaldamine, ega seda, kuidas osutunuks tõendite säilitamine vajalikuks kõnealuste kontrollide käigus.

53     Eeltoodud kaalutlustest järeldub, et Kreeka valitsuse kaks esimest väidet tuleb jätta tähelepanuta, samas kui kolmas ja neljas väide on põhjendatud.

54     Selles küsimuses tuleb märkida, et ühisaruande AGRI-625-2002 punkti B.2.2.3.2 kohaselt kohaldati turustusaastate 1997/1998 ja 1998/1999 jooksul puu- ja köögiviljade sektoris 2-protsendilist kindlasummalist parandust seetõttu, et mitmed kontrollid väljendasid puudusi. Samas näitasid vaid kaks neljast komisjoni tähelepanekute seeriast selliseid puudusi. Seega tugineb kindlasummaline parandus ebapiisavale põhjendusele.

55     Seetõttu tuleb otsus 2002/881 tühistada osas, milles sellega kaotatakse ebapiisavate kontrollide tõttu puu- ja köögiviljasektori kuludest ühenduse finantseerimine 2% ulatuses.

 Veisekarjakasvatuse lisatasude finantskorrektsioon

 Poolte argumendid

56     Kreeka valitsus vaidlustab komisjoni poolt kohaldatud 10-protsendilise kindlasummalise paranduse veisekarjakasvatuse lisatasudele ning esitab selle kohta kolm väidete blokki.

57     Esiteks, mis puudutab komisjoni poolt põhikontrollide käigus paljastatud tõsiseid puuduseid, nagu nt määrustega nr 1678/98 ja nr 2804/99 sisseviidud ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi muudatustest teavitamata jätmine, andmebaaside koostamata jätmine ning mitmekordsete kontrollide puudumine, määruse nr 820/97 nõuetele mittevastava veisekarjaregistri pidamine, puudused veiste kõrvamärgistuses, eriti, mis puudutab vastsündinud loomi, ning määruse nr 820/97 nõuetele mittevastavate loomapasside väljastamine, siis Kreeka valitsus leiab, et võttes arvesse üleminekuaja abinõusid ja siseriiklikesse menetlustesse sisseviidud parandusi, ei ole puudused niivõrd tõsised õigustamaks 10-protsendilist kindlasummalist parandust.

58     Edasi, mis puudutab komisjoni poolt teiseste kontrollide käigus avastatud tõsiseid puuduseid seoses ülesannete ebapiisava eristamisega, pädevate ametiasutuste veterinaartalituste koostöö ebapiisavusega, põllumajandusühistute ebapiisava kontrolliga, taotluste läbivaatamise viivitamisega, programmeerimata riskianalüüsiga ning lünkadega statistilistes andmetes, siis Kreeka valitsus meenutab hoolimata komisjoni väidete vaidlustamisest, et teatud teiseste kontrollide võimalik järgimata jätmine toob kaasa vaid maksimaalselt 2-protsendilise kindlasummalise paranduse.

59     Lõpetuseks väidab Kreeka valitsus, et komisjon on ületanud oma kaalutlusõigust osas, milles EPATF kahjumi oht ei õigustanud 10-protsendilist finantskorrektsiooni.

60     Komisjon piirdub peamiselt märkusega, et kindlasummalise paranduse aluseks olevaid asjaolusid oli ilmselgelt tunnustatud või polnud neid Kreeka valitsuse poolt vaidlustatud. Kaalutlusõiguse ületamise osas leiab ta, et tema talituste tähelepanekud viitavad tõsistele puudustele põhikontrollide süsteemi korralduses ja läbiviimises, mis toob kontrollide puudumisel või nende ebapiisavuse korral EPATF-ile kaasa märkimisväärse kahjumi ohu.

 Euroopa Kohtu hinnang

61     Esiteks põhikontrollide osas tuleb märkida, nagu teeb seda komisjon, et Kreeka valitsus tunnistas ilmselgelt komisjoni väiteid, välja arvatud seda, mis puudutab vastavalt 1. jaanuaril 1999 ja 1. jaanuaril 2000 tehtud määruse muudatustest teavitamata jätmist.  

62     Selles osas tasub meenutada, et kui komisjon on esitanud tõsise ja põhjendatud kahtluse kohta tõendi, ei saa liikmesriik omalt poolt komisjoni järeldusi ümber lükata, ilma et ta esitaks oma väidete kinnituseks tõendeid usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu kohta. Tegelikkuses peab oma kontrollide tegeliku asetleidmise või oma arvude, ning vajadusel komisjoni väidete ebatäpsuse kohta täpsemaid ja täielikumaid tõendeid esitama liikmesriik (vt selle kohta 24. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑300/02: Kreeka v. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 34–36).

63     Samas kinnitab Kreeka valitsus ühelt poolt, et nendest muudatustest teavitati õigeaegselt tänu iga-aastastele teabeseminaridele ning teiselt poolt, et asjaolu, et kõnealuste määruste kohaldamise detailseid juhendeid sisaldavad ringkirjad saadeti departemangude prefektuuridele vastavalt kahe- ja neljakuulise hilinemisega, ei takistanud nende määruste kohaldamist 1999. ja 2000. aastal teostatud kontrollidele. Nendest tõdemustest aga ei piisa, et lükata ümber komisjoni väide.

64     Edasi, mis puudutab teiseseid kontrolle, siis peab märkima, et Kreeka valitsuse poolt komisjoni väidete vastu esitatud tõendid ei ole piisavad kaotamaks viimase väljendatud kahtlusi kõnealuste kontrollide suhtes.

65     Nimetatud valitsus piirdub ülesannete jagamise ja põllumajandusühistute koostöö puudumise üldsõnalise vaidlustamisega. Ta nimetab pädevate ametiasutuste veterinaartalituste adekvaatse koostöö tõendamiseks vaid ühte ringkirja. Tunnistades viivituste olemasolu taotluste läbivaatamisel, leiab ta siiski riskianalüüsi osas, et analüüs tehti käsitsi ja õigeaegselt. Lisaks, nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 53, on Kreeka valitsuse väited statistiliste andmete ebatäpsuse kohta raskestimõistetavad ning ei seleta, kuidas on neid andmeid kontrollitud ja korrigeeritud. Kontrolli puudutavate usaldusväärsete arvandmete puudumine suurendab tõenäosust, et EPATF-ile tekitatakse kahju.

66     Lõpetuseks on paslik märkida kõnealuse valitsuse väidete osas, mille kohaselt on komisjon ületanud oma kaalutlusõiguse piire, et eeltoodud kaalutlustest lähtudes jäetakse need tähelepanuta, nagu on märkinud ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 57–59.

67     Kuna Kreeka valitsus pole suutnud usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu tõendades komisjoni väiteid ümber lükata, tuleb pidada tuvastatuks komisjoni poolt nii põhi- kui ka teiseste kontrollide käigus avastatud tõsised puudused.

68     Seetõttu ei saa komisjonile heita ette dokumendis nr VI/5330/97 sisalduvate juhtnööride kohaselt 10-protsendilise paranduse kohaldamist, kuna juhul, kui ühte või mitut põhikontrolli pole läbi viidud või seda on tehtud nii halvasti või harva, et need on taotluse vastuvõetavuse määramiseks või ebakorrapärasuste ennetamiseks ebatõhusad, on mõistuslikult lubatud eeldada, et olemas oli kõrgendatud oht olulise kahjumi tekkimiseks EPATF-ile.

69     Ülaltoodut arvesse võttes tuleb jätta põhjendamatuse tõttu arvestamata Kreeka valitsuse vastuväited veisekarjakasvatuse lisatasudele kohaldatud 10-protsendilise kindlasummalise paranduse kohta.

 Lamba- ja kitsekarjakasvatuse lisatasude finantskorrektsioonid

 Poolte argumendid

70     Kreeka valitsus vaidlustab komisjoni poolt lamba- ja kitsekarjakasvatuse lisatasudele kohaldatud 5-protsendilise kindlasummalise paranduse. Tegelikkuses oli selle paranduse aluseks samadele lisatasudele 1995.–1997. aastani kohaldatud samuti 5-protsendiline parandus. Samas tuleks seda parenduste tõttu, mida mainitud valitsus selle korra rakendamisse 1998. ja 1999. aastal sisse viis, kahandada 2-protsendini.

71     Põhiliselt piirdub komisjon märkusega, et vaidlustatud ei ole finantskorrektsiooni aluseks olevaid asjaolusid, nagu karja liikumist peegeldava registri puudumine, kontrollimise statistiliste tulemuste vähene usaldusväärsus, viivitused andmete töötlemisel, riskianalüüsi koostamata jätmine, ebatäpne märge kariloomade pidamise koha kohta ning kahjumist teavitamine suuliselt. Selgete parenduste puudumine võrreldes asjaoludega, mis viisid 5-protsendilise kindlasummalise paranduse kohaldamisele aastatel 1995–1997, viis sama määraga paranduse kohaldamiseni aastatel 1998 ja 1999.

 Euroopa Kohtu hinnang

72     Esiteks tuleb märkida, et Euroopa Kohus jättis oma 9. septembri 2004. aasta otsusega kohtuasjas C-332/01: Kreeka v. komisjon (EKL 2004, lk I-7699, punktid 99 ja sellele järgnevad punktid) rahuldamata Kreeka Vabariigi hagi komisjoni 11. juuli 2001. aasta otsuse 2001/557/EÜ peale, mis lõpetab Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EPATF) tagatisosakonna raames liikmesriikide poolt tehtud teatud kulutuste finantseerimise (EÜT L 200, lk 28), osas, milles see käsitles aastatel 1995-1997 lamba- ja kitsekarjakasvatuse lisatasudele kohaldatavat 5-protsendilist kindlasummalist parandust.

73     Käesolevas hagis kõne all olevat finantskorrektsiooni kohaldati komisjoni poolt tuvastatud üldise hooletuse tõttu aastatel 1995–1997, mille selget vähenemist ei ole komisjoni talitused aastatel 1998 ja 1999 märganud.

74     Seega tuleb eelmise kindlasummalise paranduse aluseks olnud situatsiooniga võrreldes võimalike erinevuste tuvastamiseks analüüsida Kreeka valitsuse poolt komisjoni väidete vastu esitatud tõendeid.

75     Selles küsimuses tuleb meenutada, nagu seda on tehtud käesoleva otsuse punktis 62, et kui komisjon on esitanud kõnealuse kontrollisüsteemi suhtes väljendatud tõsise ja põhjendatud kahtluse kohta tõendi, kohustub seejärel liikmesriik esitama nende kontrollide olemasolu või komisjoni väidete ebatäpsuse kohta täpseimad ja täielikumad tõendid.

76     Euroopa Kohtu poolt eelnimetatud 9. septembri 2004. aasta otsuses kohtuasjas Kreeka v. komisjon leitu eeskujul tunnistab Kreeka valitsus, et kõnealuste aastate puhul ja vastupidiselt määruse nr 2700/93 artikli 4 lõikes 1 sätestatule ei oldud kariloomade liikumist peegeldavat registrit endiselt valmis saadud. Samas ei viita nimetatud valitsus ühelegi tõendile, mis lubaks tuvastada tema poolt mainitud parendusi.

77     Sarnaselt tunnistas see valitsus, et tema ametiasutused võtsid vastu ka suuliselt esitatud kahjumiteatisi, seda vastuolus määruse nr 3887/92 artikli 10 lõikega 5.

78     Kontrollide statistiliste tulemuste vähese usaldusväärsuse osas jättis kohtujurist oma ettepaneku punktis 66 õigustatult kõrvale Kreeka valitsuse väite oma kontrolöride kompetentsuse kohta, sest see ei ole piisav tõendamaks loomade nõuetekohast loendamist.

79     Mis puudutab andmete töötlemise viivitust ja nimetatud määruse artikli 6 lõikes 4 käsitletud riskianalüüsi, siis tuleb viidata, nagu seda teevad vaidluse pooled, veisekarjakasvatuse lisatasude kohta esitatud konstateeringutele (vt käesoleva otsuse punkte 62 ja 65). Nõnda ei saa liikmesriik lükata ümber komisjoni väiteid, ilma et ta esitaks oma väidete kinnituseks tõendeid usaldusväärse ja toimiva kontrollisüsteemi olemasolu kohta. Lihtne viide asjaolule, et seda analüüsi tehakse käsitsi, ei ole piisav (vt eespool viidatud 9. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas Kreeka v. komisjon, punktid 128 ja 129).

80     Mis puudutab loomade pidamise koha märkimist, siis tuleb mainida, nagu Euroopa Kohus on seda eelnimetatud kohtuotsuse punktides 133–137 teinud, et määruse nr 3887/92 artikli 5 lõike 1 neljanda taande terviklikkuse ja eesmärgi valguses peab nõutud märge olema piisavalt selge lubamaks kontrolliasutustel teha kindlaks loomade pidamise täpne asukoht.

81     Seetõttu tuleb jätta Kreeka valitsuse poolt lamba- ja kitsekarjakasvatuse lisatasude 5-protsendilise kindlasummalise paranduse kohta esitatud vastuväited tähelepanuta.

82     Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb otsus 2002/881 tühistada osas, milles see jätab ühenduse finantseeringuta 2% puu- ja köögiviljasektoris tehtud kulutustest. Ülejäänud osas jäetakse Kreeka Vabariigi hagi rahuldamata.

 Kohtukulud

83     Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 69 lõike 3 alusel võib Euroopa Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kuna Kreeka Vabariik on kaotanud kohtuvaidluse komisjoni kolmest väitest kahe väite osas, tuleb kooskõlas komisjoni nõuetega jätta tema hüvitada kaks kolmandikku komisjoni kohtukuludest. Kuna Kreeka Vabariik pole kohtukulude hüvitamist taotlenud, kannavad pooled ülejäänud osas oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

1.      Komisjoni 5. novembri 2002. aasta otsus 2002/881/EÜ, mis jätab ühenduse finantseeringuta teatud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EPATF) tagatisosakonna raames liikmesriikide poolt tehtud kulutused, tühistatakse osas, milles see jätab ühenduse finantseeringuta 2% puu- ja köögiviljasektoris tehtud kulutustest.

2.      Jätta ülejäänud osas hagi rahuldamata.

3.      Jätta Kreeka Vabariigi kanda kaks kolmandikku komisjoni kohtukuludest.

4.      Ülejäänud osas jätta kohtukulud poolte endi kanda.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: kreeka