KOHTUJURISTI ETTEPANEK

CHRISTINE STIX-HACKL

esitatud 11. jaanuaril 2005(1)

Kohtuasi C-265/03

Igor Simutenkov

versus

Ministerio de Educación y Cultura

ja

Real Federación Española de Fútbol

(Audiencia Nacional’i (Hispaania) eelotsusetaotlus)

EÜ ja Venemaa Föderatsiooni vahelise partnerlus- ja koostöölepingu artikkel 23 – Töötajate liikumisvabadus – Euroopa Majanduspiirkonda mittekuuluvatest kolmandatest riikidest pärinevate mängijate arvu piiramine – Jalgpall

I –    Sissejuhatus

1.     Käesolev eelotsusemenetlus puudutab sellise partnerlus- ja koostöölepingu tõlgendamist, millega sõlmitakse partnerlus ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Venemaa Föderatsiooni vahel(2) (edaspidi „partnerlusleping”), täpsemini käsitletakse partnerluslepingu artikli 23 vahetut õigusmõju ning tähendust töötingimustele. Põhikohtuasja esemeks on ühe spordiliidu eeskirjad, millega piiratakse teatud võistlustel kolmandatest riikidest pärit jalgpallurite arvu.

II – Õiguslik raamistik

A –    Ühenduse õigus

2.     Partnerluslepingu artikli 23 lõige 1 sätestab:

„1. Kui liikmesriigis kohaldatavatest õigusaktidest, tingimustest ja korrast ei tulene teisiti, tagavad ühendus ja selle liikmesriigid, et töö- ja palgatingimustes ning töölt vabastamisel ei diskrimineerita kodakondsuse põhjal liikmesriigi territooriumil seaduslikult töötavaid Venemaa kodanikke, võrreldes selle liikmesriigi kodanikega.” [täpsustatud tõlge]

B –    Siseriiklik õigus

3.     Jalgpalluri litsents on Real Federación Española de Fútbol’i (edaspidi „RFEF”) väljastatav dokument, mis võimaldab mängida jalgpalli liidu jalgpallurina ning anda mängudes ja ametlikel võistlustel üles teatava meeskonna mängijana vastavalt RFEF üldreglemendi artikli 129 lõikele 2. Siseriiklikul tasemel ametlike võistlustena võib nimetada Liga de Primera y Segunda División’i (esimese ja teise liiga) Campeonatos Nacionales’t (üleriigilisi meistrivõistlusi), Hispaania meistrivõistlust Copa de S.M. el Rey ning Supercopa’t. Seetõttu on neil võistlustel osalemise eeldus vastava spordiliidu litsentsi omamine.

4.     Üldreglemendi artikkel 173 sätestab:

„Elukutselise jalgapallurina registreerimiseks ja elukutselise jalgpalluri litsentsi saamiseks peab jalgpalluritel olema Hispaania või Euroopa Liidu liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi kodakondsus, kui käesoleva reglemendiga ettenähtud eranditest ei tulene teisiti.”

Üldreglemendi artikkel 176 sätestab:

„1. Üleriigilistel ametlikel profijalgpalli võistlustel osalevatel meeskondadel on õigus registreerida ühenduse kodanikeks mitteolevaid välisriigi mängijaid, kelle arv on kindlaks määratud RFEFi, Liga Nacional de Fútbol Profesional’i ja Asociación de Futbolistas Españoles vaheliste lepingutega, mis muu hulgas reguleerivad selle kategooria mängijate arvu, kes võivad mängus üheaegselt osaleda.

2. Vastavalt 28. mail 1999. aastal nimetatud ühingute vahel sõlmitud lepingule kehtib selles vallas hooajast 2000/2001 kuni hooajani 2004/2005 (kaasa arvatud) järgmine regulatsioon […].

3. Jalgpalluritel, kelle suhtes kuulub kohaldamisele käesolevas artiklis ette nähtud regulatsioon, on liidus samad õigused ja kohustused ning neile kehtivad samad eeskirjad kui üldreglemendi alusel registreeritud mängijatele.”

5.     Artikli 176 lõike 2 eespool edastamata osa käsitleb igaks hooajaks ettenähtud litsentside arvu (esiliigas hooajal 2000/2001 viis, järgneval kolmel hooajal neli ning hooajal 2004/2005 kolm; teises liigas hooajal 2000/2001 neli, järgneval kahel hooajal kolm ning viimasel hooajal kaks) ja ühenduseväliste mängijate arvu, keda võib üheaegselt üles anda (esiliigas kõigil viiel hooajal kolm ja teises liigas kahel esimesel hooajal kolm ning järgneval kolmel hooajal kaks).

III – Asjaolud, põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

6.     Igor Simutenkov on Venemaa kodanik, kellel on Hispaania Kuningriigis elamis- ja tööluba. I. Simutenkov töötab elukutselise jalgpallurina Club Deportivo Teneriffa’ga sõlmitud töölepingu alusel ning tal on liidu litsents ühenduse või EMP välise jalgpallurina. 2001. aasta jaanuaris esitas ta partnerluslepingule toetudes oma klubi kaudu RFEF-le taotluse, et see asendaks tema litsentsi ühenduse mängijatele ettenähtud litsentsiga. Liit lükkas taotluse vastavalt liidu üldreglemendi artiklitele 173 jj ning RFEF-i ja Liga Nacional de Fútbol Profesional’i vahel 28. mail 1999 sõlmitud lepingule tagasi.

7.     I. Simutenkov esitas seepeale Juzgado de lo Social’ile (sotsiaalkohus) nr 3 Santa Cruz, Teneriffa, RFEF-i peale kaebuse, milles ta nõudis oma põhiõiguse – mitte olla diskrimineeritud oma Venemaa kodakondsuse tõttu – kaitsmist.

8.     Juzgado de lo Social nr 3 Santa Cruz, Teneriffa, rahuldas kaebuse, tuvastades 19. aprilli 2001. aasta otsuses, et tegemist on diskrimineerimisega ning tunnustades töötingimuste osas I. Simutenkovi õigust ühenduse kodanikega võrdsele kohtlemisele. Otsus ei jõustunud tekkinud kohtualluvuse vaidluse tõttu.

9.     Tribunal Supremo tuvastas Juzgado Central de lo Contencioso Administrativo pädevuse. Viimane jättis 22. oktoobri 2002. aasta otsusega I. Simutenkovi kaebuse rahuldamata.

10.   I. Simutenkov esitas selle peale apellatsioonkaebuse Audiencia Nacional’ile (Sala de lo Contencioso Administrativo). Viimane otsustas 4. märtsil 2003 esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas 24. juunil 1994. aastal Kérkyral alla kirjutatud partnerlus- ja koostöölepingu, millega sõlmitakse partnerlus ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Venemaa Föderatsiooni vahel, artikliga 23 on vastuolus see, kui spordiliit kohaldab Venemaa kodakondsusega elukutselise sportlase suhtes, kelle Hispaania jalgpalliklubi on seaduslikult tööle võtnud, eeskirja, mille järgi võivad klubid üleriigilistel võistlustel kasutada vaid piiratud arvu mängijaid, kes on pärit kolmandatest riikidest, mis ei ole Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalised?”

IV – Hinnang

11.   Eelotsuse küsimuse sisu kohta või täpsemini eelotsuse küsimuse hindamisel tuleb märkida, et esimesena tuleb välja selgitada, kas partnerluslepingu asjaomane säte on vahetult kohaldatav, isegi kui eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole seda otseselt küsinud.

A –    Partnerluslepingu artikli 23 vahetu õigusmõju

12.   Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ühenduse ja kolmanda riigi vahel sõlmitud lepingu säte vahetult kohaldatav, kui see sisaldab selget ja täpset kohustust, mille täitmine või tagajärgede tekkimine ei eelda hilisema akti vastuvõtmist.

13.   Selleks et hinnata, kas nimetatud eeldus on täidetud, tuleb aluseks võtta kaks aspekti. Esiteks tuleb hinnata sätet eraldiseisvalt, kusjuures lähtuda tuleb sätte sõnastusest. Teiseks tuleb hinnata partnerluslepingut tervikuna, st selle eset ja olemust (samuti eesmärki ja konteksti). Sellise lähenemisviisi valis Euroopa Kohus nii Euroopa lepingute(3) kui ka koostöölepingutega(4) seoses.

1.      Sätte eraldiseisvalt hindamine

14.   Partnerluslepingu artikli 23 eraldiseisvalt hindamisel peab lähtuma sätte sõnastusest. Seejuures tuleb arvestada asjaoluga, et ühenduse õigusnormid on koostatud mitmes keeles ning et eri keeltes olevad versioonid on võrdselt siduvad. Seega on ühenduse õigusnormi tõlgendamiseks vaja ühtlasi võrrelda selle keeleversioone.(5)

15.   Partnerluslepingu artikli 23 lõike 1 erinevate versioonide võrdlemise tulemusel ilmneb, et sätte sõnastus ja tähendus ei ole kõikides keeleversioonides kooskõlas. Kui võtta aluseks allakirjutamise aja kümme siduvat keelt, saame järgmise tulemuse: kui seitsmest keelest,(6) sealhulgas venekeelsest versioonist, võib tuletada kohustuse „tagavad” tähenduses, siis kolme keele versioonid(7) viitavad kohustusele püüelda mingi eesmärgi nimel. Kreekakeelse versiooni kohaselt „püüavad ühendus ja selle liikmesriigid”, hispaaniakeelses versioonis „valvavad nad selle üle, et […]” ning hollandikeelses versioonis „hoolitsevad nad selle eest, et […]”.

16.   Partnerluslepingu artikli 23 tähenduse väljaselgitamiseks võiks nüüd lähtekohaks võtta kõikide keeleversioonide ühise miinimumi ning aktsepteerida üksnes eesmärgi nimel püüdlemise kohustuse olemasolu. Sellisel meetodil ei ole aga veenvaid argumente ning seda ei toeta ka Euroopa Kohtu praktika.

17.   Teine lahendus oleks selgitada välja kõige selgem tekst, st kõrvaldada ebatüüpilised tekstid(8) või versioonid, mis sisaldavad tõlkimisviga(9). Selline lähenemisviis on põhimõtteliselt võimalik ja seda esineb ka Euroopa Kohtu praktikas, küll aga ei paku see veenvat lahendust käesolevas situatsioonis, kus ei ole tegemist üksnes ühe teksti lahknevusega teistest.

18.   Kohustust sätestavate keeleversioonide eelistamist toetaks ka komisjoni viidatud tõlgendamismeetod, mille kohaselt on määravaks sõnastus, mida toetab keeleversioonide enamus. See meetod kajastub ka Euroopa Kohtu praktikas.(10) Selle vastu võib esitada aga Euroopa Kohtu argumentide suuna, mille kohaselt tuleb teatud asjaoludel eelistada ühe keele versiooni ülejäänud keeleversioonide enamusele.(11)

19.   See räägib hoopis teise meetodi kasutamise poolt, nimelt meetodi, mille kohaselt tuleb lähtuda algtekstist, st sellest partnerluslepingu versioonist, mis võeti lähtetekstina teistesse keeltesse tõlkimise aluseks. Antud juhul oleks selleks läbirääkimiste keele ehk ingliskeelne tekst. Ingliskeelse teksti shall ensure sätestab ühemõtteliselt kohustuse.

20.   Keelelisi lahknevusi silmas pidades näib siiski vajalik käsitleda partnerluslepingu sõlminud osapoolte tahet ja tõlgendatava sätte eesmärki.(12)

21.   Antud kontekstis tuleb osundada asjaolule, et seda hindamise etappi ei eristata alati teisest hindamise etapist,(13) mille käigus kaasatakse partnerluslepingu eesmärk, ese, olemus ja muud aspektid.

22.   Partnerluslepingu artikli 23 lõike 1 tõlgendamisel on otsustava tähtsusega lepinguosaliste tahe. Komisjoni poolt esitatud dokumendid, mida kasutati partnerluslepingu läbirääkimiste ettevalmistamiseks, räägivad selle poolt, et lepinguosaliste tahe oli suunatud selge kohustuse sätestamisele, mis läheb kaugemale üksnes eesmärgi poole püüdlemise kohustusest.

23.   Võrdlemine analoogsete lepingutega toetab samuti seisukohta, et partnerluslepingu artikli 23 lõige 1 on kohustava iseloomuga. Ukrainaga sõlmitud lepingu artikli 24 lõikega 1(14) ja Moldaaviaga sõlmitud lepingu artikli 23 lõikega 1(15) võrdlemisel ilmneb, et nimetatud paralleelsed õigusnormid sisaldavad sõnaselgelt fraasi „püüdlevad selle poole, et tagada […]”.

24.   Seisukohta, et partnerluslepingu artikli 23 lõige 1 sätestab üksnes millegi poole püüdlemise kohustusest kaugemale ulatuva kohustuse, toetab ka asjaolu, et läbirääkimiste dokumentides on fikseeritud Venemaa sellekohane tahteavaldus.

25.   Partnerluslepingu artikli 23 kohustava iseloomu ja selle vahetu õigusmõju vastu võiks rääkida artikli 23 lõike 1 alguses olev järgmine reservatsioon: „Kui liikmesriikides kohaldatavatest õigusaktidest, tingimustest ja korrast ei tulene teisiti […]”.

26.   Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale sarnase regulatsiooni osas ei või Euroopa lepingutes fraasi „kui liikmesriigis kohaldatavatest tingimustest ja eeskirjadest ei tulene teisiti” tõlgendada selliselt, nagu oleks liikmesriikidel lubatud siduda sättes sisalduva mittediskrimineerimise põhimõtte kohaldamine teatud eeldustega või piirata seda oma suva järgi, kuna sellise tõlgendamise tulemusel muutuks säte sisutuks ja kaotaks igasuguse kasuliku mõju.(16)

27.   Seega ilmneb partnerluslepingu artikli 23 lõike 1 eraldiseisva analüüsimise tulemusel, et nii ingliskeelne algtekst, enamik keeleversioone kui ka lepingu läbirääkimistel osalenud poolte tahe toetavad seisukohta, et ühendusele ja liikmesriikidele on pandud selge kohustus, mistõttu on sättel vahetu õigusmõju.

2.      Partnerluslepingu sisu ja suunitlus

28.   Isegi juhul, kui sätte, mille vahetut õigusmõju hinnatakse, eraldiseisva analüüsi tulemusel ilmneb sätte vahetu õigusmõju, tuleb siiski veel hinnata seda, kas saadud tulemust kinnitab ka lepingu ese ja olemus (samuti eesmärk ja kontekst).

29.   Euroopa Kohus on 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 31 lõikele 1 toetudes seoses lepingute tõlgendamisega leidnud, et „lepingut tuleb tõlgendada ausameelselt, kooskõlas tavalise tähendusega, mis tuleb anda lepingu terminitele kontekstis, samuti lepingu objektist ja eesmärkidest lähtudes” (17).

30.   Seda, et määrav ei ole üksnes sätte sõnastus, ilmestab tõsiasi, et Euroopa Kohus on tõlgendanud üht sõna‑sõnalt EÜ asutamislepingu normi jäljendavat lepingu normi ühel korral nii nagu EÜ asutamislepingu normi, teisel korral jälle mitte.(18)

31.   Seoses partnerluslepingu artikli 23 lõikega 1 on õigusalases kirjanduses enamasti leitud, et nimetatud säte ei ole vahetult kohaldatav. Seda seisukohta põhjendatakse kas siis sellega, et partnerluslepingu artikkel 27 näeb ette koostöönõukogu soovitused,(19) või sellega, et partnerluslepingul on üksnes piiratud eesmärk(20).

32.   Järgnevalt käsitleme seega partnerluslepingu olemust ja eset või lepinguga seatud eesmärki.

33.   Seejuures võib ühelt poolt tõdeda, et partnerlusleping on edasiminek, võrreldes enne seda Venemaaga sõlmitud kaubanduslepinguga. Teisalt on partnerlusleping mitmes mõttes niinimetatud Euroopa lepingutest tagasihoidlikum. See puudutab nii partnerluslepingu materiaalset sisu, kuna lepinguga ei looda isegi vabakaubanduspiirkonda, ning eelkõige isikute vaba liikumise osas ei lähe partnerlusleping nii kaugele kui Euroopa lepingud. Ka institutsionaalsete sätete osas esineb rida erinevusi, nagu näiteks vaidluste lahendamise kord.

34.   Eelnevale lisandub asjaolu, et erinevalt Slovakkiaga sõlmitud lepingust, mis oli kohtuasja Deutscher Handballbund aluseks, ei ole partnerluslepingu eesmärk EL-i mittekuuluva lepingupoole assotsieerumine, ühinemisest rääkimata.

35.   Minu arvates ei ole siiski selleks, et tunnistada lepingu säte vahetut õigusmõju omavaks, määrav see, kas vastav leping sisaldab selget viidet ühinemisperspektiivile.

36.   See tuleneb ka Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, näiteks seoses Alžeeria ja Marokoga sõlmitud koostöölepingutega. Euroopa Kohus on seonduvalt Marokoga sedastanud:

„Partnerluslepingu eesmärk on […] edendada lepinguosaliste vahelist kõikehõlmavat koostööd eeskätt tööjõu vallas. Asjaolu, et lepinguga soovitakse eelkõige edendada Maroko majanduslikku arengut ning et leping piirdub pooltevahelise koostöö loomisega ega näe ette Maroko assotsieerumist või tulevast ühinemist ühendustega, ei ole seda laadi, et see välistaks lepingu teatud sätete vahetu õigusmõju.”(21)

37.   Venemaaga sõlmitud partnerlusleping on teatud osas isegi Euroopa lepingutega sarnane. Partnerlusleping püüdleb samuti lepingupoole „järkjärgulise integreerumise” poole. Euroopa Kohtule oli see aspekt Euroopa lepingute teatud sätete vahetu õigusmõju hindamisel üheks otsustavaks asjaoluks.(22)

38.   Euroopa Kohtu koostöölepinguid puudutavast väljakujunenud kohtupraktikast võib ka järeldada, et juhul, kui lepingu eesmärk on edendada lepinguosaliste vahelist kõikehõlmavat koostööd eeskätt tööjõu vallas, siis võivad sellise lepingu teatud sätted vahetult reguleerida eraõiguslike isikute õiguslikku olukorda.(23)

39.   Alžeeria ja Marokoga sõlmitud koostöölepingu eesmärk on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva Euroopa Majandusühenduse ja […] vahelise lepingu eesmärk on edendada lepinguosaliste vahelist kõikehõlmavat koostööd, et kaasa aidata […] majanduslikule ja sotsiaalsele arengule ning tugevdada lepinguosaliste vahelisi suhteid. Selleks võetakse vastu ja rakendatakse majandus-, tehnika- ja rahandusalase koostöö ning kaubandusega seotud sätteid ja meetmeid.”

40.   Partnerluslepingu vastavas sättes, st artiklis 1, lepitakse Venemaaga partnerluslepingu eesmärk kokku järgmiselt: „edendada turumajanduse põhimõtete alusel lepinguosaliste vahelist kaubandust, investeerimist ja üksmeelseid majandussuhteid, et seeläbi soodustada lepinguosaliste püsivat arengut”; „panna alus majandus-, sotsiaal-, rahandus- ja kultuurikoostööle, mis rajaneb vastastikuse kasu, vastutuse ja toetamise põhimõtetel”; ”luua sobiv raamistik Venemaa ja Euroopa laiema koostööruumi vaheliseks järkjärguliseks integratsiooniks”; „luua vajalikud tingimused sellise ühenduse ja Venemaa vahelise vabakaubanduspiirkonna loomiseks tulevikus, mis hõlmaks sisuliselt kogu nendevahelist kaubandust, ja luua eeldused äriühingute asutamise, piiriülese teenuskaubanduse ja kapitali liikumise vabadusele”.

41.   Partnerluslepingu eesmärkide võrdlemisel koostöölepingute eesmärkidega ilmneb, et partnerluslepingu eesmärgid langevad paljudes punktides kokku koostöölepingute eesmärkidega.

42.   Asjaolu, et selle peatüki nimetus („I Peatükk. Töötingimused”), milles partnerluslepingu artikli 23 lõige 1 asub, erineb Euroopa lepingute vastavate peatükkide nimetustest („I Peatükk. Tööjõu liikumine”) ei välista artikli 23 lõike 1 vahetut õigusmõju.

43.   Asjaolu, et partnerluslepingu selle osa nimetus, milles I peatükk asub, on „IV jaotis. Äritegevust ja investeerimist käsitlevad sätted”, viitab küll erinevustele terminoloogias ja ka Euroopa lepingutest erinevale sisule, küll ei saa aga sellest teha järeldusi selles sisalduvate sätete õigusmõju kohta.

44.   Eeltoodust tuleneb, et partnerluslepingu olemus ja ese või eesmärk ja kontekst toetavad seisukohta, et vaidlusalusel sättel on vahetu õigusmõju.

45.   Kontrollida tuleb nüüd veel seda, kas partnerluslepingu artiklid 27 ja 48 ei välista artikli 23 vahetut õigusmõju.

46.   Partnerluslepingu artikli 23 vahetut õigusmõju ei välista ka lepingu artikkel 27. Nimetatud säte näeb ette, et koostöönõukogu annab soovitusi lepingu artiklite 23 ja 26 rakendamiseks.

47.   Juba artikli 27 sõnastus, mille kohaselt on õigusakti vormiks üksnes „soovitus”, välistab võimaluse tuletada siit seda, et artikli 23 rakendamine eeldaks mõne hilisema õigusakti vastuvõtmist. Artikliga 27 koostöönõukogule pandud roll on artikli 23 osas piiratud – see seisneb rakendamise hõlbustamises – ning seda ei saa kindlasti tõlgendada selliselt, nagu teeks see diskrimineerimiskeelu vahetu kohaldamise sõltuvaks täiendava tingimuse olemasolust, täpsemini õigusakti vastuvõtmisest.(24)

48.   Saadud tulemus vastab ka Alžeeria ja Marokoga sõlmitud koostöölepingute kohta välja kujunenud kohtupraktikale. Selle kohaselt on diskrimineerimiskeelul sotsiaalkindlustuse vallas vahetu õigusmõju sellest hoolimata, et koostöönõukogu ei ole oma rakenduspädevust kasutanud, st ei ole võtnud meetmeid lepingute asjaomastes sätetes sõnastatud põhimõtete rakendamiseks.(25)

49.   Ka partnerluslepingu artikkel 48 ei välista seda, et artikli 23 lõikes 1 on sätestatud selge kohustus. Artikkel 48 sätestab: „Käesoleva jaotise kohaldamisel ei takista mitte miski käesolevas lepingus selle osalisi kohaldamast oma õigusnorme, mis käsitlevad riiki sisenemist, seal viibimist ja töötamist, töötingimusi, füüsiliste isikute elamaasumist ja teenuste osutamist, tingimusel et sellega ei kaotata ega vähendata soodustusi, mida emmal-kummal lepinguosalisel on õigus käesoleva lepingu erisätte alusel saada”.

50.   Partnerluslepingu artikkel 48 vastab peaaegu sõna‑sõnalt Slovakkiaga sõlmitud lepingu artiklile 59 ning Poolaga sõlmitud lepingu artiklile 58. Kahe viimati mainitud õigusnormi osas on Euroopa Kohus(26) tuvastanud, et need ei välista vahetut õigusmõju.

3.      Ettepanek

51.   Vaadeldes kõiki lepingu sätte vahetu õigusmõju hindamiseks olulisi aspekte kogumis, jõuame tulemusele, et partnerluslepingu artikli 23 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sätestatud ühenduse ja selle liikmesriikide kohustusel tagada, et liikmesriigi territooriumil seaduslikult töötavaid Venemaa kodanikke ei diskrimineerita kodakondsuse põhjal töö- ja palgatingimustes ning töölt vabastamisel, võrreldes selle liikmesriigi kodanikega, on vahetu õigusmõju.

B –    Partnerluslepingu artikli 23 lõike 1 sisu: kohustuse ulatus

52.   Käesolevas menetluses käsitletakse küsimust, kas partnerluslepingu artikli 23 lõige 1 välistab sellised eeskirjad nagu põhikohtuasjas käsitletavad eeskirjad. Selles osas tuleb toetuda Euroopa Kohtu EÜ artikli 39 liikumisvabadust puudutavale praktikale ja hinnata, kas partnerluslepingu artikli 23 lõikel 1 on põhikohtuasjas käsitletavate eeskirjadega samasugune sisu.

53.   Partnerluslepingu artikli 23 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeelu ulatusega seoses tuleb hinnata, kas põhikohtuasjas käsitletava eeskirja näol on tegemist töötamisega seotud tingimusega. Seejuures tuleb vahet teha kahel aspektil – esiteks tuleb hinnata, kas hõlmatud on ka spordiliitude eeskirjad, teiseks tuleb hinnata, millise ulatusega on partnerluslepingu artikli 23 lõike 1 diskrimineerimiskeeld.

54.   Partnerluslepingu artikli 23 lõike 1 normatiivse sisu selgitamisel on lähtekohaks Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas Deutscher Handballbund versus Kolpak, mis käsitleb Slovakkiaga sõlmitud lepingu artiklit 38, mille regulatsioon on võrreldav partnerluslepingu artikli 23 lõikega 1.

55.   Euroopa Kohus tuvastas Slovakkiaga sõlmitud lepingu artikli 38 kohaldamisel spordiliidu eeskirjadele, et artikli 38 kohaldamisalasse kuulub ka sellise spordiliidu nagu Deutscher Handballbund eeskiri, mis kehtestab elukutselistele sportlastele palgatöö tegemise eeldused.(27)

56.   Partnerluslepingu artikli 23 lõige 1 sisaldab olulises osas peaaegu sama sõnastusega kohustust nagu Slovakkiaga sõlmitud lepingu artikli 38 lõige 1, st et liikmesriigi territooriumil seaduslikult töötavaid lepinguosaliste kodanikke ei diskrimineerita kodakondsuse põhjal töö- ja palgatingimustes ning töölt vabastamisel, võrreldes selle liikmesriigi kodanikega.

57.   Seega on täidetud eeldused selleks (nii nagu kohtuasjas Deutscher Handballbund versus Kolpak), et kanda Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas Bosman(28) EÜ artiklist 39 tuletatud põhimõtted üle ka partnerluslepingu artikli 23 lõikele 1.

58.   Seoses küsimusega, kas siseriiklikus põhikohtuasjas käsitletava eeskirja näol on tegemist tööga seotud tingimusega, on käesolevas menetluses väidetud, et litsentsid reguleerisid tööturule juurdepääsu ning neid ei saa vaadelda kui tööga seotud tingimusi. Vaidlus puudub siiski selles, et tööturule juurdepääsu reguleerivad eeskirjad ei kuulu partnerluslepingu artikli 23 lõike 1 kohaldamisalasse.

59.   Euroopa Kohtu praktikast tuleneb aga üheselt,(29) et sellised klauslid nagu põhikohtuasjas käsitletavad ei puuduta elukutseliste mängijate töölevõtmist – mida ei ole piiratud –, vaid klubide võimalust neid ametliku mängu puhul üles anda, ning et sellistel kohtumistel osalemine on elukutseliste mängijate töö põhisisu.

60.   Spordieeskiri, nagu põhikohtuasjas käsitletav eeskiri, puudutab töötingimusi partnerluslepingu artikli 23 lõike 1 mõttes osas, milles see otseselt mõjutab vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult töötava Venemaa kodakondsusega elukutselise jalgpalluri osalemist võistlustel.

61.   Nimetatud õiguslikku hinnangut ei muuda ka erinevused põhikohtuasjas käsitletavate spordieeskirjade – eeskätt nende õigusliku iseloomu osas – ja spordieeskirjade vahel, mis olid kohtuasja Deutscher Handballbund versus Kolpak aluseks.

62.   Nüüd tuleb veel hinnata, kas põhikohtuasjas käsitletava eeskirjaga kaasneb partnerluslepingu artikli 23 lõikega 1 keelatud diskrimineerimine.

63.   Seoses EÜ artikli 39 lõikega 2 tuleneb Euroopa Kohtu praktikast,(30) et nimetatud säte keelab kohaldada spordiliitude eeskirju, mille kohaselt võivad spordiklubid anda üles spordiliitude poolt korraldatavate võistluste mängudel vaid piiratud arvu elukutselisi mängijaid, kes on teiste liikmesriikide kodanikud.

64.   Partnerluslepingu artikli 23 lõige 1 annab liikmesriigi territooriumil seaduslikult töötavatele Venemaa kodanikele sama ulatusega õiguse olla töötingimustes võrdselt koheldud, nagu on analoogilises sõnastuses antud liikmesriigi kodanikele EÜ artikli 39 lõikega 2.

65.   Põhikohtuasjas käsitletav eeskiri vastab ka välismaalasi puudutavatele sätetele, mida käsitleti kohtuasjades Bosman ja Deutscher Handballbund versus Kolpak.

66.   Seega saab ka Euroopa Kohtu praktikas EÜ artikli 39 lõike 2 tõlgendamisel saadud tulemust üle kanda partnerluslepingu artikli 23 lõikele 1.

67.   Eeltoodu tulemusena võib tõdeda, et partnerluslepingu artikli 23 lõikega 1 on vastuolus I. Simutenkovi suhtes sellise eeskirja kohaldamine nagu on põhikohtuasjas käsitletav, kuna selle eeskirja toimel on I. Simutenkovil kui Venemaa kodanikul, hoolimata asjaolust, et ta töötab liikmesriigis seaduslikult, võrreldes teiste mängijatega, kes on mõne liikmesriigi või EMP-sse kuuluvate riikide kodanikud, põhimõtteliselt üksnes piiratud võimalus osaleda teatud võistlustel, nimelt Liga de Primera y Segunda División’i (esimese ja teise liiga) Campeonatos Nacionales’el (üleriigilistel meistrivõistlustel), Hispaania meistrivõistlusel Copa de S.M. el Rey ning Supercopa’l, millel osalemine on seejuures I. Simutenkovi kui elukutselise jalgpalluri töö põhisisu.(31)

68.   Nii nagu kohtuasjade Bosman ja Deutscher Handballbund versus Kolpak aluseks olevad eeskirjad, ei puuduta ka põhikohtuasjas käsitletav eeskiri mitte üksnes selliseid erilisi võistlusi, kus kohtuvad oma riike esindavad meeskonnad, vaid kõiki klubidevahelisi ametlikke mänge, seega elukutseliste mängijate põhitegevust.(32)

69.   Lõpuks tuleb viidata sellele, et menetluse käigus ei ole esitatud ühtegi põhjust, mis võimaldaks pidada põhikohtuasjas käsitletavat eeskirja õigustatuks ainuüksi sportlikel kaalutlustel.

V –    Ettepanek

70.   Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimusele järgnevalt:

Partnerlus- ja koostöölepingu, millega sõlmitakse partnerlus ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Venemaa Föderatsiooni vahel, artikli 23 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see keelab kohaldada Venemaa kodakondsusega elukutselise sportlase suhtes, kes töötab liikmesriigi spordiliitu kuuluvas jalgpalliklubis seadusliku lepingu alusel, sama liidu eeskirja, mille järgi võivad klubid üleriigilistel võistlustel kasutada vaid piiratud arvu mängijaid, kes on pärit kolmandatest riikidest, mis ei ole Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalised.

---

1 – Algkeel: saksa.

---

2 – EÜT L 327, lk 3; nõukogu ja komisjoni 30. oktoobri 1997. aasta otsus partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimise kohta ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Venemaa Föderatsiooni vahel (EÜT L 327, lk 1; ELT eriväljaanne 11/26, lk 356).

---

3  – 27. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑63/99: Gloszczuk (EKL 2001, lk I‑6369, punkt 30); 29. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑162/00: Pokrzeptowicz-Meyer (EKL 2002, lk I‑1049, punktid 20 ja 25) ja 8. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑438/00: Deutscher Handballbund (EKL 2003, lk I‑4135, punktid 25 jj).

---

4  – Vt selle kohta 16. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑162/96: Racke (EKL 1998, lk I‑3655, punkt 31).

---

5  – Vt selle kohta 6. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 283/81: CILFIT (EKL 1982, lk 3415, punkt 18) ja 24. oktoobri 1996. aasta otsust kohtuasjas C‑72/95: Kraaijeveld jt (EKL 1996, lk I‑5403, punkt 28).

---

6  – Need on lisaks venekeelsele versioonile taani- (sikrer), saksa- (stellen … sicher), inglis- (shall ensure), prantsus- (assurent), itaalia- (evitano) ja portugalikeelne (assegurarão) versioon.

---

7  – Need on kreeka-, hispaania- ja hollandikeelne versioon.

---

8  – 1. detsembri 1965. aasta otsus kohtuasjas 16/65: Schwarze (EKL 1965, lk 1152); 23. oktoobri 1975. aasta otsus kohtuasjas 35/75: Matisa (EKL 1975, lk 1205) ja 26. jaanuari 1984. aasta otsus kohtuasjas 45/83: Universität München (EKL 1984, lk 267).

---

9  – 12. novembri 1969. aasta otsus kohtuasjas 29/69: Stauder (EKL 1969, lk 419).

---

10  – 7. juuli 1988. aasta otsus kohtuasjas 55/87: Moksel (EKL 1988, lk 3845, punktid 16 jj) ja 17. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑64/95: Konservenfabrik Lubella (EKL 1996, lk I‑5105, punkt 18).

---

11  – 15. detsembri 1977. aasta otsus kohtuasjas 76/77: Dufour (EKL 1977, lk 2485) ja 28. juuni 1979. aasta otsus liidetud kohtuasjades 233/78–235/78: Lentes jt (EKL 1979, lk 2305).

---

12  – 13. märtsi 1973. aasta otsus kohtuasjas 61/72: Mij PPW (EKL 1973, lk 301); 21. novembri 1974. aasta otsus kohtuasjas 6/74: Moulijn (EKL 1974, lk 1287); 3. märtsi 1977. aasta otsus kohtuasjas 80/76: Kerry Milk (EKL 1977, lk 425) ja 16. märtsi 1977. aasta otsus kohtuasjas 93/76: Liégeois (EKL 1977, lk 543).

---

Vt selle kohta ka 13. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 173/88: Henriksen (EKL 1989, lk 2763, punkt 11); 7. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑449/93: Rockfon (EKL 1995, lk I‑4291, punkt 28) ja otsus kohtuasjas C‑72/95 (viidatud 5. joonealuses märkuses, punkt 28).

---

13  – 27. oktoobri 1977. aasta otsus kohtuasjas 30/77: Bouchereau (EKL 1977, lk 1999), otsus kohtuasjas 76/77 (viidatud 11. joonealuses märkuses) ja 24. juuni 1981. aasta otsus kohtuasjas 150/80: Elefanten Schuh (EKL 1981, lk 1671).

---

14  – EÜT 1998, L 49; ELT eriväljaanne 11/28, lk 94.

---

15  – EÜT 1998, L 181; ELT eriväljaanne 11/29, lk 32.

---

16  – Otsus kohtuasjas C‑438/00 (viidatud 3. joonealuses märkuses, punkt 29); vt samuti otsus kohtuasjas C‑162/00 (viidatud 3. joonealuses märkuses, punktid 23 jj).

---

17  – 14. detsembri 1991. aasta arvamus 1/91 (EKL 1991, lk I‑6079, punkt 14) ja 20. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑268/99: Jany jt (EKL 2001, lk I‑8615, punkt 35).

---

18  – Vt 1. juuli 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑207/91: Eurim-Pharm (EKL 1993, lk I‑3723) ja kohtuasjas C‑312/91: Metalsa (EKL 1993, lk I‑3751).

---

19  – Cremona, M. „Citizens of Third Countries: movement and employment of migrant workers within the European Union”, Legal Issues of European integration, 1997, lk 87, 112.

---

20  – Cremona, M. (viidatud 19. joonealuses märkuses), lk 87, 112.

---

Maresceau, M.; Montaguti. E., „The Relations between the European Union and Central and Eastern Europe: A legal Appraisal”, Common Market Law Review, 1995, lk 1327, 1341 jj, viitavad valitud õiguslike aluste põhjal neis järgitavale teistsugusele poliitikale.

---

21  –      Marokoga sõlmitud lepingu kohta vt 31. jaanuari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑18/90: Kziber (EKL 1991, lk I‑199, punkt 21).

---

22  – Otsused kohtuasjas C‑63/99 (viidatud 3. joonealuses märkuses, punkt 50) ja kohtuasjas C‑162/00 (viidatud 3. joonealuses märkuses, punkt 42).

---

23  – Vt otsus kohtuasjas C‑18/90 (viidatud 21. joonealuses märkuses), punktid 15–22; 20. aprilli 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑58/93: Yousfi (EKL 1994, lk I‑1353, punktid 16–18); 5. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑103/94: Krid (EKL 1995, lk I‑719, punktid 21–23); 3. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑126/95: Hallouzi-Choho (EKL 1996, lk I‑4807, punkt 19) ja 15. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑113/97: Babahenini (EKL 1998, lk I‑183, punkt 17).

---

24  – Otsus kohtuasjas C‑18/90 (viidatud 21. joonealuses märkuses, punkt 19).

---

25  – Vt otsused kohtuasjas C‑18/90 (viidatud 21. joonealuses märkuses); kohtuasjas C‑58/93 (viidatud 23. joonealuses märkuses), kohtuasjas C‑103/94 (viidatud 23. joonealuses märkuses), kohtuasjas C‑126/95 (viidatud 23. joonealuses märkuses) ja kohtuasjas C‑113/97 (viidatud 23. joonealuses märkuses).

---

26  – Otsused kohtuasjas C‑438/00 (viidatud 3. joonealuses märkuses, punkt 28) ja kohtuasjas C‑162/00 (viidatud 3. joonealuses märkuses, punkt 28).

---

27  – Otsus kohtuasjas C‑438/00 (viidatud 3. joonealuses märkuses, punkt 37).

---

28  – 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman (EKL 1995, lk I‑4921, punkt 87).

---

29  – Otsused kohtuasjas C‑415/93 (viidatud 28. joonealuses märkuses, punkt 120) ja kohtuasjas C‑438/00 (viidatud 3. joonealuses märkuses, punktid 45 jj).

---

30  – Otsused kohtuasjas C‑415/93 (viidatud 28. joonealuses märkuses, punkt 137) ja kohtuasjas C‑438/00 (viidatud 3. joonealuses märkuses, punkt 48  jj).

---

31  – Vt otsus kohtuasjas C‑438/00 (viidatud 3. joonealuses märkuses, punkt 51).

---

32  – Otsused kohtuasjas C‑415/93 (viidatud 28. joonealuses märkuses, punkt 128) ja kohtuasjas C‑438/00 (viidatud 3. joonealuses märkuses, punkt 54).