KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 11. novembril 2004(1)

Kohtuasi C-105/03

Kriminaalasi

Maria Pupino süüdistuses

Tribunale di Firenze (Ufficio del giudice per le indagini preliminari) eelotsusetaotlus

Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Ohvrite kaitse – Alaealise tunnistaja ülekuulamine

I.      Sissejuhatus

1.     Käesolevas menetluses palutakse Euroopa Kohtul esmakordselt tõlgendada EL artikli 31 ja artikli 34 lõike 2 punkti b alusel vastu võetud raamotsust, nimelt nõukogu 15. märtsi 2001. aasta raamotsust 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses (edaspidi „raamotsus”)(2). Tribunale di Firenze soovib teada, kas nimetatud raamotsuse kohaselt tuleb kriminaalasjas, mis on algatatud seoses viieaastastele lastele tervisekahjustuse tekitamisega, kuulata need lapsed tõendite tagamise menetluse teel tunnistajana üle väljaspool kohtulikku arutamist, kuigi Itaalia kriminaalmenetlusnormid ei näe asjaomaste kuritegude puhul sellist menetlust ette.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

2.     Raamotsuse tõlgendamisel tuleb lähtuda Euroopa Liidu lepingust Amsterdami lepingu sõnastuses, kuna raamotsus on vastu võetud enne Nice’i lepingu jõustumist. Raamotsuste õigusmõju tuleneb EL artikli 34 lõike 2 punktist b:

„Raamotsused on saavutatavat tulemust silmas pidades liikmesriikidele siduvad, kuid jätavad riigi asutustele vabaduse valida vorm ja meetodid. Neil ei ole vahetut õigusmõju”.

3.     Eelotsusemenetluse kohaldamine Euroopa Liidu lepingu VI jaotises nimetatud õigusaktidele tuleneb EL artiklist 35. Itaalia on selle alusel teinud deklaratsiooni, mis annab kõikidele Itaalia kohtutele õiguse esitada eelotsusetaotlusi.

4.     Raamotsus sisaldab erinevaid sätteid, mis võivad omada tähtsust lastest ohvrite või tunnistajate seisundi suhtes kriminaalmenetluses.

5.     Artikli 2 esemeks on üldine ohvrite austamine ja tunnustamine:

„1.      Liikmesriigid tagavad, et ohvritel on nende kriminaalõigussüsteemis tegelik ja asjakohane osa. Liikmesriigid püüavad igati tagada, et ohvreid koheldakse menetluse ajal üksikisiku väärikust austavalt, ja tunnustavad ohvrite õigusi ja õigustatud huvisid eriti kriminaalmenetluse raames.

2.      Liikmesriigid tagavad, et eriti kaitsetutele ohvritele võimaldatakse nende olukorrale kõige paremini vastav erikohtlemine.”

6.     Artikkel 3 käsitleb ohvritest tunnistajaid:

„Iga liikmesriik kaitseb ohvrite võimalust esitada menetluse ajal oma seletused ja tõendusmaterjal.

Iga liikmesriik võtab asjakohaseid meetmeid tagamaks, et tema asutused küsitlevad ohvreid ainult nii palju, kui on kriminaalmenetluse jaoks vajalik.”

7.     Liikmesriigid peavad välja töötama spetsiaalsed tunnistuste andmise menetlused vastavalt artikli 8 lõikes 4 sätestatule:

„4.      Iga liikmesriik tagab, et eesmärgiga vajaduse korral eelkõige kõige kaitsetumaid ohvreid avalikul kohtuistungil tunnistuste andmise mõjude eest kaitsta võib anda ohvritele kohtuotsuse alusel õiguse anda tunnistusi viisil, mis võimaldab seda eesmärki saavutada asjakohaste vahendite abil, mis on kooskõlas riigi peamiste õiguspõhimõtetega.”

B.      Itaalia õigus

8.     Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel on kohtulikul arutamisel Itaalia kriminaalmenetluses keskne roll. Tõendite kogumine peab seetõttu toimuma põhimõtteliselt poolte algatusel ja võistlevas menetluses kohtuliku arutamise raames kohtuniku vahetu kontrolli all. Siiski on loodud ka tõendite tagamise menetluse instituut, mis võimaldab koguda eelnevalt tõendeid, mille kogumist ei saa nende olemusest tulenevalt kohtuliku arutamiseni edasi lükata. Seda võivad taotleda nii süüdistaja kui kaitsja. Taotluse üle otsustamine on eeluurimiskohtuniku pädevuses, kes juhul, kui ta taotluse rahuldab, määrab kohe poolte osavõtul võistlevas menetluses tõendite kogumise. Tõendite tagamise menetluse teel kogutud tõenditel on samasugune tõenduslik jõud nagu kohtuliku arutamise raames kogutud tõenditel.

9.     Seadusandja on loetlenud konkreetselt ja ammendavalt need juhud – kas siis nimetades tõendite liigid, mida võib tõendite tagamise menetluse teel koguda, või loetledes faktiliste asjaolude eripärad, mis õigustavad tõendite eelnevat kogumist –, mille puhul on lubatud eelnimetatud menetluse viisi kasutada.

10.   Codice di procedura penale (Itaalia kriminaalmenetluse seadustik, edaspidi „CPP”) artikli 392 lõige 1 näeb muu hulgas ette, et tunnistajat võib tõendite tagamise menetluse teel üle kuulata, kui on tõsiselt alust arvata, et tunnistajat ei saa kohtuliku arutamise käigus üle kuulata haiguse või muu tõsise takistuse tõttu või kui konkreetsetel erilistel asjaoludel on tõsiselt alust arvata, et tunnistajal on oht osutuda vägivalla või ähvarduste ohvriks või talle võidakse teha ettepanek või anda lubadus raha või muude eeliste saamiseks, eesmärgiga takistada teda ütlusi andmast või kallutada valeütluste andmisele. Hilisemate seadusemuudatuste kohaselt võib kohus ka siis, kui ei esine ühtegi eespool nimetatud alustest, määrata alla kuueteistkümneaastase tunnistaja ülekuulamise tõendite tagamise menetluse teel, kui tegemist on seksuaalsete või seksuaalse kallakuga kuritegudega.

11.   CPP artikli 398 lõike 5a kohaselt võib kohus valida tõendite kogumise ja protokollimise erilised viisid, kui tegemist on seksuaalsete või seksuaalse kallakuga kuritegudega ja tunnistajana peab ütlusi andma tõendite tagamise menetluse teel alla kuueteistkümneaastane isik, kui alaealise olukord seda võimaldab ja nõuab. Sellised erilised viisid seisnevad võimaluses korraldada kohtulik arutamine väljaspool kohturuume, eelkõige võimalikes spetsialiseeritud asutustes või ka alaealise elukohas. Seejuures tuleb tunnistaja ütlused täies ulatuses heli- või videosalvestise vahendusel dokumenteerida.

III. Faktilised asjaolud ja eelotsusetaotlus

12.   Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses on kriminaalasi, milles koolieelse lasteasutuse õpetajat M. Pupinot süüdistatakse selles, et ta 2001. aasta jaanuaris ja veebruaris kuritarvitas kasvatusmeetmeid ja tekitas kehavigastusi tema hoolde usaldatud lastele.

13.   Riiklik süüdistaja esitas 2001. aasta augustis taotluse koguda tõendite tagamise menetluse teel ütlused kaheksalt 1996. aastal sündinud lapselt, kes olid tunnistajad või kannatanud menetletavates kuritegudes. Riiklik süüdistaja märkis, et nende tõendite kogumist ei saa korrata kohtuliku arutamise raames, kuna tunnistajad on väga noored ja nende psüühiline seisund paratamatult muutub, samuti võib ilmneda „tõrjuv psühholoogiline kaitsemehhanism”. Riiklik süüdistaja taotles ühtlasi tõendite kogumise läbiviimist kaitstud tingimustel, st et ülekuulamine toimuks spetsialiseeritud asutuses vastavalt korrale, mis kaitseb laste väärikust, eraelu ja meelerahu, kasutades vajadusel lastepsühholoogia eksperdi abi, arvestades sündmuste delikaatset iseloomu ja tõsidust ning ohvrite noorusega seotud raskust saavutada ülekuulatavaga kontakt.

14.   Kaitsja vaidles sellele taotlusele vastu, leides, et sellist tõendite kogumise viisi ei ole käsitletavate kuritegude puhul ette nähtud.

15.   Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul oleks riikliku süüdistaja taotlus tulnud eespool nimetatud Itaalia kriminaalmenetlusnormide kohaselt tagasi lükata, kuna tõendite tagamise menetlus on kohtulikule arutamisele eelneva tõendite kogumise meetodina täiesti erandlik menetlusvõte, mida võib kasutada üksnes seaduses sõnaselgelt sätestatud juhtudel.

16.   Eelotsusetaotluse esitanud kohus on siiski seisukohal, et Itaalia õiguses sisalduvad piirangud erilise tõendite tagamise menetluse kohaldamisele on vastuolus raamotsuse artiklitega 2, 3 ja 8. Alaealine on alati „eriti kaitsetu ohver” raamotsuse artikli 2 lõike 2 tähenduses. Seetõttu peab tema kaitseks kasutama tunnistajate ülekuulamise erilisi meetodeid, sõltumata sellest, millise kuriteoga on parajasti tegemist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tuletab raamotsuse artiklist 3, et ohvrite korduvat ülekuulamist tuleb põhimõtteliselt vältida, kuna see kurnab neid vaimselt. Kuna alaealised ohvrid on eriti kaitsetud, siis tuleb seetõttu kõrvale kalduda põhireeglist, et tõenduslik jõud on üksnes kohtuliku arutamise raames antud ütlustel. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tuletab raamotsuse artikli 8 lõikest 4 põhimõtte, et kohtul peab alati olema pädevus anda tunnistajale võimalus ütluste andmiseks väljaspool kohtulikku arutamist, kui kohtuliku arutamise raames ütluste andmisel võiks olla ohvrist tunnistajale negatiivsed tagajärjed.

17.   Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus tahab kontrollida Itaalia õiguse tõlgendamise võimalusi raamotsust silmas pidades, siis palub ta Euroopa Kohtul tuvastada, kas ta on õigesti tõlgendanud raamotsuse artiklit 2, artiklit 3 ja artikli 8 lõiget 4.

IV.    Õiguslik hinnang

A.      Õigus taotleda eelotsust

18.   Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on, nagu seda tunnistavad ka kõik pooled, põhimõtteliselt õigus esitada Euroopa Kohtule raamotsustega seoses küsimusi, kuna Itaalia kasutas EL artikli 35 lõike 3 punktis b sätestatud võimalust anda kõigile siseriiklikele kohtutele selline pädevus.

B.      Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

19.   Prantsuse ja Itaalia valitsus, nagu ilmselt ka Rootsi valitsus, vaidlustavad eelotsusetaotluse vastuvõetavuse, väites, et eelotsuse küsimusele Euroopa Kohtu antaval vastusel ei saa olla mingit mõju põhikohtuasjale. Komisjoni arvates sätestab raamotsus siiski siseriikliku õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustuse, mis tähendab, et põhikohtuasjas tuleb arvestada sellega, kuidas Euroopa Kohus raamotsust tõlgendab.

1.      Vastuvõetavuse tingimused

20.   Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ainult siseriiklikul kohtul, kelle lahendada on vaidlus, pädevus kohtuasja eripära arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult juhul, kui küsimused puudutavad ühenduse õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud neile vastama.(3) Siiski leidis Euroopa Kohus, et erandjuhtudel on tal omaenda pädevuse hindamiseks kohustus kontrollida asjaolusid, mille alusel siseriiklik kohus tema poole pöördus. Selle kohaselt on muu hulgas vastuvõetamatud eelotsusetaotlused, mis ilmselgelt ei ole seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega.(4) Kuigi nimetatud kohtupraktika on välja kujunenud seoses EÜ artikliga 234, ei ole siiski ühtegi ilmset põhjust, miks ei peaks seda üle kandma EL artikli 35 alusel esitatud eelotsusetaotlusele.

21.   Eelotsusetaotluse vastuvõetavust vaidlustavad väited toetuvad sisuliselt seisukohale, et Euroopa Kohtu vastusel ei saa olla mingit mõju vaidlusele põhikohtuasjas. Käesoleval juhtumil võib aga eelotsusetaotlusel olla kindlasti mõju põhikohtuasjas olevale vaidlusele, kui raamotsuse artiklid 2, 3 ja 8 mõjutavad põhimõtteliselt asjaomaste Itaalia õigusnormide tõlgendamist.(5) Seega on eelotsusetaotlus vastuvõetav, kui siseriiklikku õigust tuleb – või saab üksnes – tõlgendada raamotsusega kooskõlas (vt selle kohta alljärgnevat punkti 2) ning Itaalia kriminaalmenetluse asjaomaste normide kooskõlalise tõlgendamise võimalus ei ole kohe alguses välistatud (vaata selle kohta alljärgnevat punkti 3).

2.      Raamotsusega kooskõlaline tõlgendamine

22.   Kreeka ja Portugali valitsus ning komisjon on seisukohal, et ka raamotsustest tuleneb siseriikliku õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustus. Rootsi valitsus väidab sellele vastu, leides, et Euroopa Liidu lepingu VI jaotis seab sisse üksnes riikidevahelise koostöö. Seetõttu on EL lepingu artiklis 34 nimetatud õigusaktid puhtal kujul rahvusvahelised lepingud ja need ei saa luua siseriiklikele kohtutele liidu õigusest tulenevat kooskõlalise tõlgendamise kohustust. Ka Itaalia ja Ühendkuningriigi valitsus väljendasid suulises menetluses sarnaseid kahtlusi.

23.   Väljakujunenud kohtupraktikast tulenevaid kooskõlalise tõlgendamise aluseid võib kokku võtta järgmiselt: EÜ artikli 249 kolmandast lõigust ja artiklist 10 ning samuti igast direktiivist tuleneb liikmesriikidele, st kõigile liikmesriigi võimuorganitele, kaasa arvatud kohtutele, kohustus saavutada vastavas direktiivis ettenähtud eesmärgid, võttes kõik selle kohustuse täitmiseks vajalikud üld- või erimeetmed. Seega peab siseriiklik kohus siseriikliku õiguse – sõltumata sellest, kas tegemist on enne või pärast direktiivi vastu võetud õigusnormidega – rakendamisel tõlgendama siseriiklikku õigust nii palju kui võimalik asjakohase direktiivi sätteid ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiiviga sätestatud eesmärk ning seeläbi olla sellega kooskõlas.(6)

24.   Kõik need tingimused on piisavalt täidetud ka raamotsuse puhul. Kuigi liidu õiguses ei ole EÜ artikliga 10 analoogse sõnastusega sätet, on liikmesriigid siiski kohustatud olema Euroopa Liidule lojaalsed. EL artikli 34 lõike 2 punkt b vastab – vähemalt antud juhul tähtsust omavas osas – EÜ artikli 249 kolmandale lõigule, mistõttu tekivad raamotsusest endast liikmesriikidele kohustused, kaasa arvatud kooskõlalise tõlgendamise kohustus.

Selle kohta lähemalt

a)      Lojaalsuskohustus liidu ees

25.   Itaalia ja Ühendkuningriigi valitsus rõhutavad, et liidu õiguses puudub EÜ artiklile 10 vastav säte. Nagu ühenduse õiguses on siiski ka liidu õiguses liikmesriikidel ja institutsioonidel vastastikune lojaalsuskohustus.

26.   Eeltoodud järeldusele jõuame, kui vaatleme Euroopa Liidu lepingu sätteid kogumis. EL artiklis 1 on sätestatud Euroopa Liidu eesmärk – saavutada uus etapp Euroopa rahvaste üha tihedama liidu loomises, milles liikmesriikide ja nende rahvaste vahelised suhted korraldatakse ühtekuuluvust ja solidaarsust ilmutaval viisil. See eesmärk ei ole saavutatav, kui liikmesriigid ja institutsioonid ei tee Euroopa Liiduga lojaalset ja õiguskuulekat koostööd. Liikmesriikide ja institutsioonide lojaalne koostöö on ühtlasi Euroopa Liidu lepingu VI jaotise keskne eesmärk, mida võib märgata nii jaotise pealkirjas „Sätted politseikoostöö ja õigusalase koostöö kohta kriminaalasjades” kui ka peaaegu kõigis selle artiklites.

27.   Selle taustal on EÜ artiklis 10 sätestatud iseenesestmõistetavad põhimõtted – kohustusi tuleb täita ja kahjustavatest meetmetest tuleb hoiduda. Eeltoodu kehtib ka liidu õiguses, ilma et seda oleks vaja eraldi välja tuua.

b)      EL artikli 34 lõike 2 punkt b

28.   Lisaks sellele on liidu õiguse raamotsused oma ülesehituselt ühenduse õiguse direktiiviga sisuliselt identsed. EL artikli 34 lõike 2 punkti b kohaselt on raamotsused saavutatavat tulemust silmas pidades liikmesriikidele siduvad, kuid jätavad riigi asutustele vabaduse valida vorm ja meetodid. Kuigi sõnaselgelt välistatakse vahetu õigusmõju, vastab siiski siduvus saavutatava tulemuse osas sõna-sõnalt EÜ artikli 249 kolmandale lõigule, mille alusel Euroopa Kohus on – lisaks teistele põhjustele – arendanud välja direktiiviga kooskõlalise kohaldamise õpetuse.

29.   Rootsi valitsuse vastuväites on siiski viidatud sellele, et EL artikli 34 lõike 2 punktil b ei ole sätte sarnasest sõnastusest hoolimata EÜ artikli 249 kolmanda lõiguga võrreldavat õigusmõju. See on selles mõttes õige, et Euroopa Kohus on tuvastanud eelkõige seoses Euroopa Majanduspiirkonnaga, et kui mõne lepingu sätted langevad sõna-sõnalt kokku vastavate sätetega ühenduse õiguses, siis ei tähenda see veel seda, et neid tuleb tingimata ühesuguselt tõlgendada. Rahvusvahelist lepingut peab – ka 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklit 31 silmas pidades – tõlgendama mitte ainult selle sõnastusest, vaid ka selle eesmärkidest lähtuvalt.(7)

30.   Sarnaselt EÜ asutamislepingu(8) või Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga on ka Euroopa Liidu lepingu alge rahvusvahelises õiguses. EÜ asutamislepingust eristab seda madalam lõimumisaste ning Euroopa Majanduspiirkonna lepingust eelkõige eesmärk.

31.   Euroopa Liidu lepingu madalam lõimumisaste nähtub raamotsuse definitsioonist, mis välistab vahetu õigusmõju. Samuti on EL artiklis 35 sätestatud Euroopa Kohtu pädevus piiratum võrreldes tema pädevusega ühenduse õiguses. Lõige 5 välistab selgelt kohtu sisulise kontrolliõiguse küsimustes, mis käsitlevad liikmesriigi politsei või muude õiguskaitseorganite korraldatavate operatsioonide õiguspärasust või proportsionaalsust või nende kohustuste täitmist, mis on liikmesriikidel avaliku korra säilitamiseks ning sisejulgeoleku kaitsmiseks. Eelotsusetaotluse menetlust saab algatada üksnes siis, kui asjaomane liikmesriik on selgelt väljendanud oma opt-in soovi ning samuti ei saa komisjon algatada liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust. Lisaks ei ole nõukogul otsuse tegemiseks vaja ilmtingimata komisjoni eelnevat ettepanekut, vaid nõukogu võib otsuseid vastu võtta ka liikmesriigi algatusel. EL artikli 34 lõike 2 kohaselt ei tee nõukogu otsuseid mitte häälteenamusega, vaid põhimõtteliselt ühehäälselt. Lõpuks on ka parlamendil vastavalt EL artiklile 39 üksnes nõuandev roll.

32.   Erinevalt Euroopa Majanduspiirkonna lepingust, mis puudutab üksnes lepinguosalistevahelisi kaubandus- ja majandussuhteid reguleerivaid vabakaubandust ja konkurentsi sätestavaid eeskirju(9), kuid mis ei näe ette suveräänsete õiguste ülekandmist lepinguga loodud riikidevahelistele institutsioonidele,(10) kujutab Euroopa Liidu leping artikli 1 teise lõigu kohaselt siiski uut etappi Euroopa rahvaste üha tihedama liidu loomises. Sel eesmärgil täiendab see ühenduse tegevusi uue poliitika ja uute koostöövormidega. Mõiste „poliitika” viitab sellele, et Euroopa Liidu leping ei sisalda – erinevalt Rootsi valitsuse hinnangust – üksnes riikidevahelist koostööd, vaid ka ühist suveräänsuse teostamist liidu kaudu. EL artikli 3 esimene lõik kohustab muu hulgas Euroopa Liitu austama ja acquis communautaire’i arendama.(11)

33.   Ka Euroopa Liidu lepingu – mida pärast selle loomist Maastrichti lepinguga on Amsterdami ja Nice’i lepingutega toodud üha lähemale ühenduse õiguse struktuuridele ning mis peaks põhiseaduse lepinguga ühenduse õigusega täiesti kokku sulama – areng näitlikustab sõnastusse „üha tihedam koostöö” kätketud kasvavat lõimumist.

34.   Seega on raamotsus oma definitsiooni järgi direktiiviga väga lähedane ja EL artikli 34 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii nagu EÜ artikli 249 kolmandat lõiku osas, milles need sätted sisult kattuvad.

35.   Ühendkuningriigi valitsus esitas suulises menetluses vastuväite, et erinevalt ühenduse õigusest(12) ei ole EL artiklis 34 sätestatud õigusaktide osas loodud terviklikku kaebuste esitamise ja läbivaatamise korda, mis peab tagama institutsioonide õigusaktide õiguspärasuse kontrolli. EL artiklis 34 sätestatud õigusaktide õiguspärasust saab ainult siis eelotsusetaotluse abil kontrollida, kui asjaomane liikmesriik on vastavalt EL artikli 35 lõikele 2 aktsepteerinud Euroopa Kohtu pädevuse teha eelotsuseid. Samuti puudub üksikisikul võimalus esitada hagi vahetult. Itaalia valitsus oli sarnasel seisukohal. Sellele võib vastu väita, et kooskõlalise tõlgendamisega ei kehtestata uusi norme, vaid kooskõlaline tõlgendamine eeldab, et eksisteerivad juba normid, mida saab tõlgendada – siseriikliku õigusega lubatud viisil – kooskõlas raamotsusega. Seega tuleks oma õigusi kaitstes lähtuda siseriiklikest õigusnormidest, mida tuleb võimaluse korral kooskõlaliselt tõlgendada.

c)      Vaheettepanek

36.   Kokkuvõttes tuleneb EL artikli 34 lõike 2 punktist b ja lojaalsuskohustusest liidu ees, et raamotsus kohustab siseriiklikke kohtuid tõlgendama siseriiklikku õigust – sõltumata sellest, kas tegemist on enne või pärast raamotsust vastu võetud õigusnormidega – nii palju kui võimalik asjakohase raamotsuse sätteid ja eesmärki silmas pidades, et saavutada raamotsusega sätestatud eesmärk.

37.   Isegi kui nõustuda Rootsi valitsuse seisukohaga, mis paigutab raamotsuse rahvusvahelise õiguse alla, tunduks ka siis siseriikliku õiguse tõlgendamine kooskõlas raamotsusega kõige ilmsem. Raamotsus oleks ka rahvusvahelise õiguse õigusaktina liikmesriikidele siduv. Seetõttu tuleks – nagu leidis Ühendkuningriigi valitsus suulises menetluses – ka olemuselt rahvusvahelisõigusliku raamotsuse korral lähtuda sellest, et kõik liikmesriigi asutused – kohtud kaasa arvatud – käituvad selle kohustusega kooskõlas. Samas viitas Ühendkuningriigi valitsus kohe ka asjaolule, et sellele kooskõlalise tõlgendamise viisile ei saa omistada ühenduse õiguse ülimuslikkust, mistõttu peab see ilmselt – siseriikliku õiguse kohaselt – taanduma teiste tõlgendamisviiside ees. Eeltoodu ei välista aga seda, et Euroopa Kohtu vastus võib olla kasulik ülevõtmisel vastu võetud siseriiklike normide tõlgendamisel.

3.      Kooskõlalise tõlgendamise võimalikkus põhikohtuasjas

38.   Isegi kui on olemas raamotsusega kooskõlalise tõlgendamise kohustus, on siiski eelotsusetaotluse vastuvõetavuse eeltingimus, et kohe ei oleks ilmne, et eelnimetatud kooskõlalise tõlgendamise kohustusel ei saa olla mingit mõju konkreetsele põhikohtuasjale, kuna raamotsusega kooskõlas tõlgendamine on võimatu.

39.   Selles osas esitavad Itaalia ja Prantsuse valitsus vastuväite, et antud juhul ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotletud eesmärk saavutatav, kuna Itaalia õigusnormid välistavad selle. Tuleb nõustuda, et kooskõlaline tõlgendamine on võimalik üksnes siis, kui siseriiklikus õiguses on vastav tõlgendus võimalik. Eeltoodut väljendab Euroopa Kohtu kasutatav reservatsioon „nii palju kui võimalik”(13). Liidu õiguse sätte eesmärke tuleb eelistada kõigile teistele tõlgendamismeetoditele, kuid see ei tohi viia tulemuseni, mis siseriikliku õiguse kohaselt ei ole tõlgendamisega saavutatav.(14) Seda, millises ulatuses siseriiklik õigus lõpuks vastavat tõlgendust võimaldab, saavad hinnata üksnes siseriiklikud kohtud.(15)

40.   Käesoleval juhul ei ole siiski ilmne, et raamotsusega kooskõlas tõlgendamine on võimatu ja et Euroopa Kohtu antaval vastusel ei oleks siseriikliku kohtu jaoks mingit mõju. Itaalia valitsus viitab ise võimalikele õiguslikele alustele, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole tähele pannud, kuid mis võimaldaksid alaealise ohvri eriti kaitstud ülekuulamist kohtuliku arutamise raames.(16) Tõendite tagamise menetlusega seoses tundub võimalik tõlgendada CCP artikli 392 lõikes 1 sätestatud mõistet „muu tõsine takistus” ka nii, et see hõlmab takistusena ka laste mälu halvenemist ja psüühilist pinget kohtuliku arutamise raames toimuva ülekuulamise tõttu, mistõttu võiks tõendite tagamise menetlus toimuda mõnel teisel õiguslikul alusel kui CCP artikli 392 lõige 1a. Muus osas leiab ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, väites küll, et raamotsust on rikutud, et kooskõlaline tõlgendamine on võimalik. Kuigi eelotsusetaotlus on selles osas vastuoluline, ei ole Euroopa Kohtu ülesanne seada eeltoodud hinnangut kahtluse alla.

41.   Vastupidiselt Prantsuse, Kreeka ja Madalmaade valitsuse arvamusele ei sea liidu õigus kooskõlalise tõlgendamise kohustusele kriminaalmenetluses erilisi piire, mis välistaksid eelotsusetaotluse esitamise asjakohasuse. Siiski tuleb kuritegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõtet (nullum crimen, nulla poena sine lege (scripta))(17) silmas pidada.(18) See on üks õiguse üldpõhimõtetest, mis tuleneb liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest. Nimetatud põhimõte on sisse kirjutatud ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklisse 7 (edaspidi „EIÕK”), kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 15 lõike 1 esimesse lausesse(19) ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõike 1 esimesse lausesse. Tegemist on õiguskindluse põhimõtte konkreetse avaldumisega materiaalses karistusõiguses.

42.   Käesoleval juhul ei ole siiski tegemist materiaalse karistusõigusega, vaid kriminaalmenetlusõigusega. Kõne all ei ole seega mitte kriminaalvastutusele võtmine või vastutuse raskendamine, vaid kohtumenetlus. Seepärast ei ole siin küsimus mitte nulla poena sine lege põhimõttes, vaid hoopis õiguses õiglasele menetlusele, mida ma järgnevalt veel lähemalt käsitlen.

43.   Kooskõlalise tõlgendamisega ei ole vastuolus asjaolu, et uurimise all olevad juhtumid leidsid aset enne raamotsuse vastuvõtmist. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse menetlusnorme üldiselt nende jõustumise hetkel kõikide pooleliolevate vaidluste suhtes.(20)

44.   Seega ei ole käsitletaval juhul Itaalia õiguse tõlgendamine kooskõlas raamotsusega ilmselt välistatud. Eelotsusetaotlus on järelikult vastuvõetav.

C.      Raamotsuse tõlgendamine

45.   Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada saada, kas raamotsuse artiklitest 2, 3 ja 8 tuleneb kohustus lubada kaheksal viieaastasel lapsel, kes on oletatavasti kehalise väärkohtlemise ohvrid, anda selle kohta tunnistajatena ütlusi tõendite tagamise menetluse teel lastele sobival viisil. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on oht, et ühelt poolt võib laste vaimsest arengust tulenevalt nende võime juhtunut meenutada halveneda ning teiselt poolt võivad olla ütluste andmisel (hilisema) kohtuliku arutamise raames laste psüühikale kahjulikud tagajärjed.

46.   Sellise kohustuse aluseks võiksid olla raamotsuse artikli 2 lõige 2, artikkel 3 ja artikli 8 lõige 4. Raamotsuse artikli 2 lõike 2 kohaselt tuleks eriti kaitsetutele ohvritele võimaldada nende olukorrale kõige paremini vastav erikohtlemine. Artikli 8 lõige 4 täpsustab seda kohustust. Selles on sätestatud nõue, et selleks et vajaduse korral eelkõige kõige kaitsetumaid ohvreid avalikul kohtuistungil tunnistuste andmise mõjude eest kaitsta, võib anda ohvritele kohtuotsuse alusel õiguse anda tunnistusi viisil, mis võimaldab seda eesmärki saavutada asjakohaste vahendite abil, mis on kooskõlas riigi peamiste õiguspõhimõtetega. Artikli 3 kohaselt kaitsevad liikmesriigid ohvrite võimalust esitada menetluse ajal oma seletused ja tõendusmaterjal. Seejärel võtab iga liikmesriik asjakohaseid meetmeid tagamaks, et tema asutused küsitlevad ohvreid ainult nii palju, kui on kriminaalmenetluse jaoks vajalik.

47.   Järgmisena tuleb hinnata seda, kas asjaomaseid lapsi võib vaadelda kui eriti kaitsetuid ohvreid. Vajaduse korral tuleb hinnata ka seda, kas taotletud tõendite tagamise menetlus oleks nende olukorrale kõige paremini vastav erikohtlemine, millega oleks eelkõige tagatud nende tõhus menetluses osalemine tunnistajatena.

1.      Raamotsuse õiguslik alus

48.   Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole selle kohta küsimust esitanud, tuleb enne nimetatud sätete tõlgendamise alustamist hinnata seda, kas neid võis üldse valitud õiguslikul alusel vastu võtta. Eeskätt EL artiklis 34 nimetatud õigusaktidega seoses tuleb pöörata erilist tähelepanu nende õiguspärasusele, kuna nende õigusaktide osas – nagu Ühendkuningriigi valitsus rõhutas – on võimalused oma õigusi kaitsta piiratud.(21) Õigusaktide puhul eeldatakse küll reeglina, et nad on õiguspärased ning loovad õiguslikke tagajärgi seni, kuni neid vastu võtnud institutsioon ei ole neid kehtetuks tunnistanud, neid ei ole tühistatud tühistamishagi menetluse raames või tunnistatud kehtetuks eelotsusemenetluses või õigusvastasuse vastuväite tõttu. Erandina ei kehti see põhimõte aktide puhul, mille õigusvastasus on nii ilmne, et seda ei või lubada. Selliseid akte tuleb pidada õigustühiseks algusest peale.(22) Seetõttu peaks Euroopa Kohus siis, kui eelotsusemenetluses tekivad tõsised kahtlused, omal algatusel kindlasti kontrollima tõlgendatavate sätete õiguspärasust. Tõlgendamine on mõttekas üksnes siis, kui tõlgendatavad sätted on kehtivad.

49.   Esmapilgul võiks kahelda selles, kas EL artikkel 31 ja artikli 34 lõike 2 punkt b on tõlgendatavatele sätetele piisav õiguslik alus. Artikli 34 lõike 2 punktis b on raamotsus defineeritud üksnes lubatud tegevusvormina. Seega võib käesolevas asjas tõlgendatavate sätete sisu osas olla õiguslik alus üksnes EL artikkel 31. Nimetatud sätte kohaselt hõlmavad kriminaalasjades õigusalase koostöö ühismeetmed erinevaid – punktides a–e nimetatud – valdkondi, mida saab vaevalt seondada ohvrite kaitsega. Ohvrite kaitset ei saa paigutada kriminaalasjade menetlemisel ning kohtuotsuste täitmisel tehtava koostöö hõlbustamise ja kiirendamise alla (punkt a), samuti mitte isikute väljaandmise hõlbustamise (punkt b), kohtualluvuskonfliktide ärahoidmise (punkt d) või kindlate kuriteokoosseisude ühtlustamise alla (punkt e). Üksnes liikmesriikides kohaldatavate eeskirjade kokkusobivuse tagamine, mis võib olla vajalik sellise koostöö parandamiseks (punkt c), võiks hõlmata ohvrite kaitset. Ühised standardid ohvrite kaitseks ei ole siiski koostöö parandamiseks ilmtingimata vajalikud.

50.   Asjaolu, et selliste tegevusvaldkondade loetelu, mis õigusalase koostöö ühismeetmete all on selgelt välja toodud, ei ole siiski ammendav, ilmneb kõige selgemini prantsuskeelse versiooni esimeses lauses. Selles kasutakse sõna „hõlmavad” asemel sõnastust „viser entre autres”. Üksikud poliitikavaldkonnad kirjeldavad seega ainult võimalikke reguleerimisvaldkondi, ilma et sellega piirataks rangelt Euroopa Liidu pädevust. See pädevus tuleb määrata kriminaalasjades tehtava politseikoostöö ja õigusalase koostöö üldisi eesmärke silmas pidades, nii nagu see on sätestatud EL artiklis 29. Nimetatud sätte kohaselt on peamine eesmärk tagada kodanikele kõrgetasemeline kaitse vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal, millele peaks kaasa aitama eeskätt parem õigusalane koostöö.

51.   Sellel alal väärib kindlasti esiletõstmist selliste kodanike kaitse, kes hoolimata oma turvalisuse nimel tehtud pingutustest on sattunud kuriteo ohvriks. Samas võivad kriminaalmenetluses ütluste andmisel ohvrite kaitseks kehtestatud ühtsed standardid edendada ka õigusasutuste koostööd, kuna see loob võimaluse kasutada neid ütlusi kõigis liikmesriikides. Ka nõue, et raamotsused tuleb nõukogus vastu võtta ühehäälselt, kindlustab, et ühtegi liikmesriiki ei allutata raamotsusele ilma tema nõusolekuta.

52.   Seega, kuigi esmapilgul tekkisid kahtlused tõlgendatavate normide õiguslikus aluses, ei saa siin siiski lähtuda sellest, justkui ei oleks asjaomased normid enam hõlmatud Euroopa Liidu seadusandliku pädevusega. Sellel seisukohal olid suulises menetluses küsimustele vastates ka Prantsuse ja Madalmaade valitsus ning komisjon. Seega ei ole eelotsuse küsimusele vastamine tõlgendatava akti õigustühisuse tõttu kasutu.

2.      Laste eriline kaitsetus

53.   Komisjon leiab, nagu ka eelotsuse taotluse esitanud kohus, et lapsed on põhimõtteliselt eriti kaitsetud ohvrid. Komisjon toetub eelkõige nõukogu 19. juuli 2002. aasta raamotsuse 2002/629/JSK inimkaubanduse vastu võitlemise kohta(23) viiendale põhjendusele, mille kohaselt on lapsed sotsiaalselt kaitsetumad ja seepärast ähvardab neid suurem oht inimkaubanduse ohvriks langeda. Seevastu Prantsuse valitsuse arvates tuleb seda, kas konkreetsel juhul on tegemist kaitsetusega, hinnata kõigi üksikjuhtumi asjaolusid arvestades. Seejuures tuleb arvesse võtta vanust, kuritegu, samuti teisi asjaolusid.

54.   Raamotsus ei määratle, millised ohvrid on eriti kaitsetud. Samuti puudub igasugune viide sellele, justkui oleksid lapsed eriti ohustatud. Sellist viidet sisaldas veel Portugali ettepanek, mille artikli 2 lõikes 2 ja artikli 8 lõikes 4 mainiti vanust kui erilise kaitsetuse põhjust.(24) Parlament nõudis lausa sõnaselgelt laste erilist arvessevõtmist artikli 3 raames.(25)

55.   Asjaolu, et eriti kaitsetute ohvrite mõistet ei ole täpsemalt määratletud, võib seletada sellega, et eriline kaitsetus võib olla tingitud mitmest põhjusest, mida on raske hõlmata ühe definitsiooniga. Seda rõhutavad ka dokumendid, mida kasutati püüdlustes korraldada Euroopas Liidus ohvrite kaitset. Raamotsuse teises põhjenduses mainitud komisjoni 1999. aasta teatis(26) käsitles peamiselt teistes liikmesriikides kuriteo ohvriks sattunud liidu kodanike seisundit. Selles kontekstis nimetas komisjon ka võimalust hõlbustada ohvrite osalemist teises liikmesriigis toimuvas kriminaalmenetluses, näiteks videokonverentside abil või telefonitsi kaugülekuulamisega.(27) Sarnaste meetmete võtmist nõutakse ka ühes nõukogu varasemas otsuses, mis käsitleb küll tunnistajate kaitset otsese või kaudse ähvardamise, surveavalduse või hirmutamise korral eelkõige organiseeritud kuritegevuse kontekstis.(28) Kolmandas põhjenduses nimetatud Euroopa Ülemkogu Tampere istungil vastuvõetud otsus käsitleb üksnes kuriteoohvrite kaitset õiguskaitse kättesaadavuse seisukohalt.(29) Euroopa Ülemkogu soovitus, mida Portugali valitsus nimetas oma ettepanekus raamotsusele, käsitles üldiselt kuriteoohvri ja tema väärikuse austamist kriminaalmenetluses(30) ning erilist vajadust kaitsta organiseeritud kuritegevuse ohvreid.(31) Seoses lastega mainiti üksnes laste hooldamiseks õigustatud isikute viibimist ülekuulamisel.(32)

56.   Lastega seoses on kõik liikmesriigid tunnustanud rahvusvahelisel tasemel nende erilist kaitsevajadust. Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 25 lõike 2 esimese lause kohaselt on lastel õigus erilisele hooldusele ja abile. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 24 lõige 1 sätestab lapse õiguse sellistele riigipoolsetele kaitsemeetmetele, mida tema kui alaealise seisund nõuab. Kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide poolt ratifitseeritud lapse õiguste konventsioon(33) täpsustab seda kaitsekohustust. Eeskätt tuleb artikli 3 lõike 1 kohaselt seada esikohale lapse huvid. Artikli 39 esimene lause paneb osalisriikidele kohustuse rakendada vajalikke abinõusid, et kaasa aidata mis tahes viisil hooletusse jäetud, kuritarvitamise või muu julmuse, ebainimliku või alandava kohtlemise ohvriks langenud lapse psühholoogilisele ja kehalisele paranemisele.

57.   Ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 24 tagab sarnasel viisil lapse õiguse tema heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele. Kõikides lapsega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused, tuleb esikohale seada lapse huvid.

58.   Kuna lapsed vajavad eeltoodu põhjal põhimõtteliselt erilist kaitset, tuleb neid käsitleda üldjuhul eriti kaitsetutena siis, kui nad osutuvad kuritegude ohvriteks. Käesolevas juhtumis ei ole teada ühtegi ilmset asjaolu, mis annaks põhjust hinnata asjaomaste laste kaitsetuse seisundit teisiti. Viieaastastena olid nad teo toimepanemise ja plaanitud ülekuulamise ajal vanuses, mille puhul ei saa välistada toimunu tagajärjel tekkida võivaid psüühilisi kahjustusi. Lisaks võib just menetluse esemeks olev süüdistus väärkohtlemises, mille toimepanijaks on koolieelse lasteasutuse õpetaja – seega usaldusisik – kahjustada oma olemuse tõttu laste arengut.

59.   Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et üldjuhul on lapsed kuriteoohvritena eriti kaitsetud.

3.      Tõendite tagamise menetluse vajalikkus

60.   Juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukoht peaks ühtima eespool mainitud esialgse hinnanguga, tõusetub järgmise küsimusena, kas raamotsuse kohaselt on vajalik ülekuulamine erilise tõendite tagamise menetluse teel, nagu eespool kirjeldatud. Nii eelotsusetaotluse esitanud kohus kui ka Portugali valitsus näivad lähtuvat sellest, et raamotsuse artikli 2 lõike 2 ja artikli 3 kohaselt on kõnesoleval juhul tõendite tagamise menetlus enne kohtulikku arutamist vajalik.

61.   Selles osas tuleb kõigepealt tõdeda, et kumbki nimetatud säte ei sisalda konkreetseid nõudeid, kuidas nendega seatud eesmärke saavutada. Samas kehtestab raamotsuse artikli 2 lõige 2 nõude tagada eriti kaitsetutele ohvritele nende olukorrale kõige paremini vastav erikohtlemine. Sellega läheb raamotsus Portugali ettepanekust, milles nõuti üksnes kohaseid meetmeid, kaugemale. Seega on artikli 2 lõike 2 järgi lubatud valida kahe menetlusviisi vahel üksnes siis, kui need vastavad ohvri olukorrale ühtemoodi. Artikli 3 esimesest lausest tuleneb samuti, et ohvritel peab olema tegelik võimalus esitada oma seletused. Ka siin on eelistatud selline menetlus, mis tagab kõige tõhusama osalemise. Lõpuks näeb artikli 3 teine lause ette, et ohvreid küsitletakse ainult nii palju, kui on vajalik. Selle kohaselt tuleb vältida üleliigseid kordusi ja ülekuulamisi.

62.   Eelotsusetaotluse esitanud kohus ning ilmselt ka Portugali valitsus lähtuvad sellest, et käsitletaval juhul oleks tõendite tagamise menetlus ohvritele vähem koormav kui hilisem ütluste andmine kohtuliku arutamise raames. Ühtlasi leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ohvrid saavad niimoodi panustada paremini teo asjaolude väljaselgitamisse, kuna nad ei suuda tõenäoliselt kohtuliku arutamise ajal enam nii hästi teo toimepanemist meenutada. Kui nimetatud seisukohad on tõepoolest õigustatud, mida saab hinnata üksnes asja lahendav kohus, arvestades seejuures konkreetse lapsega ja kaasates vajadusel vastava ala eksperdi, siis oleks tõendite tagamise menetluse kohaldamine kõnesoleval juhul tõesti ohvrite parim kohtlemine, mis võimaldaks neil osaleda kriminaalmenetluses tunnistajatena ühteaegu tõhusalt ja neid säästval viisil.

63.   Itaalia ja Prantsuse valitsus esitavad siiski vastuväite, et Itaalia kriminaalmenetluses on CCP artikli 392 lõike 1a kohaselt lubatud kohaldada tõendite tagamise menetlust, milles ütluste andjad on lapsed, kes on samas asjas kuriteo ohvrid, üksnes siis, kui tegemist on seksuaalse kuriteoga. Itaalia õiguse selline regulatsioon ei riku ka raamotsusega jäetud kaalutlusruumi, mida tõi suulises menetluses esile ka Madalmaade valitsus.

64.   Sellist kaalutlusruumi ei saa raamotsuse artikli 2 lõikest 2 siiski välja lugeda. Eelkõige ei ole tehtud reservatsiooni kindlate kuritegude osas. Samuti ei nähtu sättest, et tõendite tagamise menetlus laste kaitseks oleks nõutav üksnes Itaalia seadusandja nimetatud kuritegude osas. Välistatud ei ole pigem see, et see menetlus oleks ka teiste kuritegude korral eriti kaitsetu ohvri olukorrale kõige paremini vastav ja seega raamotsusega nõutud kohtlemine.(34)

65.   Ainus reservatsioon tuleneb raamotsuse artikli 8 lõikest 4. See sätestab, et iga liikmesriik tagab, et eesmärgiga vajaduse korral eelkõige kõige kaitsetumaid ohvreid avalikul kohtuistungil tunnistuste andmise mõjude eest kaitsta võib anda ohvritele kohtuotsuse alusel õiguse anda tunnistusi viisil, mis võimaldab seda eesmärki saavutada asjakohaste vahendite abil, mis on kooskõlas riigi peamiste õiguspõhimõtetega. Eelnimetatud säte on raamotsuse artikli 2 lõike 2 suhtes lex specialis selles osas, milles see näeb ette ohvri kaitsmise kohustusele eritingimused juhul, kui on vaja kõrvale kalduda tavalisest avalikul kohtuistungil ütluste andmisest. Ütluste andmise viisid, mis rikuvad kohtuliku arutamise avalikkuse põhimõtet, on lubatud ainult siis, kui need on kooskõlas riigi peamiste õiguspõhimõtetega. Kõnealusel juhul ei saa küll väita, nagu poleks tõendite tagamise menetlus põhimõtteliselt kooskõlas Itaalia õiguskorra põhimõtetega, kui need tulenevad ainuüksi Itaalia õigusest. CCP artikli 392 lõike 1a kohaselt on tõendite tagamise menetlus vähemalt loetletud kuritegude korral lubatud.

66.   Komisjon ning Itaalia ja Prantsuse valitsus väidavad õigustatult, et liikmesriigi õiguskorrast tulenevad põhimõtted peavad siiski austama ka süüdistatava õigust õiglasele menetlusele. Euroopa Liit – st ühendus ja liikmesriigid – peavad EL artikli 6 lõike 2 kohaselt austama seda õigust, mis on kätketud ka põhiõiguste harta artiklisse 47.(35) Selles osas on eelkõige määrav EIÕK artikkel 6. Selle kohaselt on süüdistataval kriminaalmenetluses muu hulgas õigus tema asja avalikule arutamisele ja sellele, et olulised tunnistajad kuulatakse üle ja neid küsitletakse avaliku arutamise käigus eesmärgiga võimaldada võistlevat menetlust. Seejuures peab süüdistataval olema võimalus tunnistajaid küsitleda ja esitada tunnistajale oma vastuväited.(36)

67.   Neid õigusi saab kaaluda tunnistajate huvidega, mis on samuti põhiõigustega kaitstud, eriti kui tunnistajad on samal ajal ohvrid.(37) Euroopa Inimõiguste Kohus on sellega seoses leidnud, et EIÕK artikkel 6 lubab arvestada kriminaalmenetluses alaealiste tunnistajate huvidega.(38) Süüdistataval peab siiski olema võimalus küsitleda olulisi süüdistuse tunnistajaid.(39) Eeltoodu kohaselt on Euroopa Inimõiguste Kohus tuvastanud EIÕK artikli 6 rikkumise, kui süüdimõistvad otsused on toetunud laste ülekuulamisele lastele sobivas menetluses, ilma et süüdistataval või tema advokaadil oleks olnud võimalus ülekuulamist jälgida või esitada küsimusi.(40) Euroopa Inimõiguste Kohus on siiski aktsepteerinud lapse ülekuulamist talle sobival viisil enne asja suulist arutamist ühes juhtumis, kus süüdistatava advokaadil oli küll võimalus ülekuulamist jälgida ja küsimusi esitada, kuid ta ei kasutanud seda.(41)

68.   Seda, millises ulatuses on eelnimetatud põhimõtete kohaldamisel lubatud tõendite tagamise menetlus, saab tuvastada üksnes konkreetsel üksikjuhtumil kaalumise teel, arvestades tunnistajate huve, süüdistatava kaitseõigusi ja vajadusel ka asjaolu, kui oluliseks peetakse karistamist. Seejuures tuleb ka EIÕK artiklist 6 juhindudes lähtuda üldjuhul sellest, et vähemalt kuritegude korral, millega tekitatakse lastele kehavigastusi, tuleb kasutada erilisi kaitsemeetmeid, nagu eespool välja pakutud.

69.   Kokkuvõttes võib tõdeda, et raamotsuse artikli 2 lõige 2, artikkel 3 ja artikli 8 lõige 4 võivad konkreetse juhtumi asjaoludest tulenevalt kohustada siseriiklikke kohtuid kohaldama lastele sobivat tõendite tagamise menetlust, tingimusel et nimetatud menetlus on kooskõlas vastava riigi õiguskorra põhimõtetega – kaasa arvatud liidu põhiõigustega.

V.      Ettepanek

70.   Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotlusele järgnevalt:

1. Vastavalt EL artikli 34 lõike 2 punktile b ja lojaalsuskohustusele liidu ees kohustab raamotsus siseriiklikke kohtuid tõlgendama siseriiklikku õigust – sõltumata sellest, kas tegemist on enne või pärast raamotsust vastu võetud õigusnormidega – nii palju kui võimalik asjakohase raamotsuse sätteid ja eesmärki silmas pidades, et saavutada raamotsusega sätestatud eesmärk.

2. Lapsed on kuriteoohvritena üldjuhul eriti kaitsetud nõukogu 15. märtsi 2001. aasta raamotsuse 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses artikli 2 lõike 2 ja artikli 8 lõike 4 tähenduses.

3. Raamotsuse 2001/220/JSK artikli 2 lõiget 2, artiklit 3 ja artikli 8 lõiget 4 tuleb tõlgendada selliselt, et need võivad konkreetse juhtumi asjaoludest tulenevalt kohustada siseriiklikke kohtuid kohaldama lastele sobivat tõendite tagamise menetlust, tingimusel et nimetatud menetlus on kooskõlas vastava riigi õiguskorra põhimõtetega – kaasa arvatud liidu põhiõigustega.

---

1 – Algkeel: saksa.

---

2  – EÜT 2001, L 82, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 72.

---

3  – 19. detsembri 1968. aasta otsus kohtuasjas 13/68: Salgoil (EKL 1968, lk 679, punkt 690), 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman (EKL 1995, lk I‑4921, punkt 59), 13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑36/99: Idéal Tourisme (EKL 2000, lk I‑6049, punkt 20), 26. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑322/98: Kachelmann (EKL 2000, lk I‑7505, punkt 17), 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑379/98: PreussenElektra (EKL 2001, lk I‑2099, punkt 38) ja 25. märtsi 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑480/00, C‑481/00, C‑482/00, C‑484/00, C‑489/00, C‑490/00, C‑491/00, C‑497/00, C‑498/00 ja C‑499/00: Ribaldi (EKL 2004, lk I‑2943, punkt 72).

---

4  – 16. juuni 1981. aasta otsus kohtuasjas 126/80: Salonia (EKL 181, lk 1563, punkt 6), samuti 3. joonealuses märkuses viidatud otsused kohtuasjades Bosman (punkt 61), Idéal Tourisme (punkt  20), Kachelmann (punkt 17), PreussenElektra (punkt 39) ja Ribaldi (punkt 72).

---

5  – Vt selles tähenduses 11. juuli 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑87/90–C‑89/90: Verholen jt (EKL 1991, lk I‑3757, punkt 13).

---

6  – 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑106/89: Marleasing (EKL 1990, lk I‑4135, punkt 8), 16. detsembri 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑334/92: Wagner Miret (EKL 1993, lk I‑6911, punkt 20), 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑91/92: Faccini Dori (EKL 1994, lk I‑3325, punkt 26) ja 22. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑462/99: Connect Austria (EKL 2003, lk I‑5197, punkt 38).

---

7  – 14. detsembri 1991. aasta arvamus 1/91 (EMP I, EKL 1991, lk I‑6079, punkt 14), vt ka 1. juuli 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑312/91: Metalsa (EKL 1993, lk I‑3751, punkt 12), 2. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑416/96: Eddline El-Yassini (EKL 1999, lk I‑1209, punkt 47) ja 20. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑268/99: Jany jt (EKL 2001, lk I‑8615, punkt 35).

---

8  – 5. veebruari 1963. aasta otsus kohtuasjas 26/62: Van Gend & Loos (EKL 1963, lk 3, punkt 24) ja 15. juuli 1964. aasta otsus kohtuasjas 6/64: Costa v. Enel (EKL 1964, lk 1253, punkt 1269).

---

9  – Arvamus EMP I (viidatud 7. joonealuses märkuses, punkt 15)

---

10  – Arvamus EMP I (viidatud 7. joonealuses märkuses, punkt 20).

---

11  – Acquis communautaire’i ülekandmist liidu õigusesse näitlikustab 11. veebruari 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑187/01 ja C‑385/01: Gözütok ja Brügge (EKL 2003, lk I‑1345, punkt 45), milles kohaldatakse kasuliku mõju tõlgendamispõhimõtet seoses konventsiooniga, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel sõlmitud Schengeni lepingut kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta nende ühispiiridel (EÜT 2000, L 239, lk 19; ELT eriväljaanne 19/02, lk 9).

---

12 – Vt 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores v. nõukogu (EKL 2002, lk I‑6677, punkt 40).

---

13 – Vt 6. joonealuses viites esitatud kohtupraktika.

---

14  – 10. aprilli 1984. aasta otsus kohtuasjas 14/83: Von Colson ja Kamann (EKL 1984, lk 1891, punkt 25) ja Wagner Miret (viidatud 6. joonealuses märkuses, punkt 22). Teisiti kohtujurist Ruiz‑Jarabo Colomeri 27. aprilli 2004. aasta ettepanekus liidetud kohtuasjades C‑397/01–C‑403/01: Pfeiffer (EKL 2004, lk I‑8835, punktid 24 jj). Vt samuti 5. oktoobri 2004. aasta otsus neis liidetud kohtuasjades (EKL 2004, lk I‑8835, punkt 116).

---

15  – 7. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑60/02: kriminaalmenetlus X suhtes (EKL 2004, lk I‑651, punktid 58 jj).

---

16 – Itaalia valitsuse kirjalikud märkused, lk 5 jj.

---

17  – Kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomeri 18. juuni 1996. aasta ettepanek liidetud kohtuasjades C‑74/95 ja C‑129/95: X (EKL 1996, lk I‑6609, lk I‑6612, punkt 43). Kohtujurist Jacobsi 24. oktoobri 1996. aasta ettepanek liidetud kohtuasjades C‑304/94, C‑330/94, C‑342/94 ja C‑224/95: Tombesi jt (EKL 1997, lk I-3564, punkt 37).

---

18  – Vt selle kohta Euroopa Kohtu 12. detsembri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑74/95 ja C‑129/95: X (EKL 1996, lk I‑6609, punkt 24 jj), mis viitavad Euroopa Inimõiguste Kohtu 25. mai 1993. aasta otsusele kohtuasjas Kokkinakis, A‑seeria, nr 260-A, punkt 52, ja 22. novembri 1995. aasta otsusele kohtuasjas S. W. v. Ühendkuningriik ja C. R. v. Ühendkuningriik, A‑seeria, nr 335-B, punkt 35 ja 335-C, punkt 33. Vt ka Euroopa Kohtu 10. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 63/83: Kirk (EKL 1984, lk 2689, punkt 22), 8. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 80/86: Kolpinghuis Nijmegen (EKL 1987, lk 3969, punkt 13), 26. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑168/95: Arcaro (EKL 1996, lk I‑4705, punkt 42) ja otsus kohtuasjas kriminaalmenetlus X suhtes (viidatud 15. joonealuses märkuses, punkt 61 jj). Vt selle kohta ka täpsemalt minu 10. juuni 2004. aasta ettepanek kohtuasjas C‑457/02: Niselli (EKL 2004, lk I‑10853, punkt 53 jj) ja 14. oktoobri 2004. aasta ettepanek liidetud kohtuasjades C‑387/02, C‑391/02 ja C‑403/02: Berlusconi (EKL 2005, lk I‑3565, punkt 140 jj).

---

19  – Allakirjutamiseks avatud 19. detsembril 1966 (UN Treaty Series, 999. kd, lk 171).

---

20  – 12. novembri 1981. aasta otsus liidetud kohtuasjades 212/80–217/80: Salumi jt (EKL 1981, lk 2735, punkt 9), 6. juuli 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑121/91 ja C‑122/91: CT Control Rotterdam ja JCT Benelux v. komisjon (EKL 1993, lk I‑3873, punkt 22), 7. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑61/98: De Haan (EKL 1999, lk I‑5003, punktid 13 ja 14) ning 1. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑361/02 ja C‑362/02: Tsapalos (EKL 2004, lk I‑6405, punkt 19).

---

21  –– Vt eespool punkt 35.

---

22  –– 5. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑475/01: komisjon v. Kreeka (Ouzo) (EKL 2004, lk I‑8923, punkt 18 jj).

---

23  – EÜT L 203, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 52.

---

24 – Portugali Vabariigi ettepanek seoses raamotsuse ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses vastuvõtmisega (EÜT 243, 24.8.2000, lk 4 jj).

---

25  – 12. detsembri 2000. aasta seadusandlik resolutsioon (EÜT C 232, 17.8.2001, lk 61 jj), muudatusettepanekud nr 13 ja nr 25; vt ka parlamendisaadiku Carmen Cerdeira Morterero 24. novembri 2000. aasta ettekanne nr A5‑0355/2000, lk 11 jj ja lk 17.

---

26 – Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile ja majandus- ja sotsiaalkomiteele – „Kuriteoohvrid Euroopa Liidus: standardite ja meetmete analüüs”, KOM(1999) 349 (lõplik).

---

27  – KOM(1999) 349 (lõplik), lk 7.

---

28  – Nõukogu 23. novembri 1995. aasta otsus tunnistajate kaitse kohta võitluses rahvusvahelise organiseeritud kuritegevusega (EÜT C 327, lk 5).

---

29  – Eesistujariigi lõppjäreldused – Euroopa Ülemkogu (Tampere) 15. ja 16. oktoober 1999, nr 32.

---

30  – Euroopa Ülemkogu soovitus nr R (85) 11 ohvri seisundi kohta karistusõiguses ja kriminaalmenetlusõiguses, 28.6.1985, nr 8.

---

31  – Soovitus nr  R (85) 11, nr 16.

---

32  – Soovitus nr R (85) 11, nr 8.

---

33 – Allakirjutamiseks avatud 20. novembril 1989 (UN Treaty Series, 1577. kd, lk 43).

---

34  – Näiteks võib Strafprozessordnung’i (Saksa kriminaalmenetluse seadustik) § 255a kohaselt kriminaalmenetlustes, mille esemeks on seksuaalse enesemääramise vastased süüteod (Strafgesetzbuch’i (Saksa karistusseadustik) § 174–184 jj) või eluvastased süüteod (Strafgesetzbuch’i § 225) või alaealisuse, haiguse või põduruse tõttu õiguskaitse all oleva isiku väärkohtlemisega seotud süüteod (Strafgesetzbuch’i § 225), asendada alla kuueteistkümneaastase tunnistaja ülekuulamise kohtuniku juuresolekul toimunud varasema ülekuulamise käigus lindistatud audiovisuaalse lindistuse esitamisega, kui süüdistataval ja tema kaitsjal oli võimalus lindistamisel osaleda.

---

35  – 10. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑276/01: Steffensen (EKL 2003, lk I‑3735, punkt 69 jj täiendavate viidetega).

---

36  – Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. aprilli 1997. aasta otsus Van Mechelen jt v. Madalmaad, Reports of Judgments and Decisions 1997‑III, lk 711, punkt 51.

---

37  – Euroopa Inimõiguste Kohtu 26. märtsi 1996. aasta otsus kohtuasjas Doorson v. Madalmaad, Reports of Judgments and Decisions 1996‑II, lk 470, punkt 70.

---

38  – Euroopa Inimõiguste Kohtu 20. detsembri 2001. aasta otsus P. S. v. Saksamaa, punkt 28.

---

39  – Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Doorson, viidatud 37. joonealuses märkuses, punkt 72 jj.

---

40  – Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus P. S., viidatud 37. joonealuses märkuses, punkt 25 jj, ja 14. detsembri 1999. aasta otsus A. M. v. Itaalia, Reports of Judgments and Decisions 1999‑IX, punkt 25 jj.

---

41  – Euroopa Inimõiguste Kohtu 2. juuli 2002. aasta otsus S. N. v. Rootsi, Reports of Judgments and Decisions 2002‑V, punkt 49 jj.